Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Head arupärijad! Tänan võimaluse eest rääkida Ida-Virumaa programmist, nii üldisemast mõistest kui ka täpsematest tegevustest, programmi eesmärkidest ja sihitusest. Teema on olnud tõesti väga-väga ammu üleval. Ida-Virumaa on mitmeski mõttes eriline, arvestades sealsete töökohtade palet ja neid tööstusettevõtteid, mis seal on. Kui seal midagi juhtub, siis on probleemid tavaliselt suuremad kui teistes regioonides. Ma ei taha öelda, nii nagu ka Krista Aru alustas, et mõni teine regioon oleks Eestis vähem tähtis. Aga spetsiifilised probleemid, nagu me teame, Ida-Virumaaga ikkagi seotud on. Küsimustele vastan ma sellises järjekorras, nagu need on esitatud.
Esimene küsimus: "Kas Ida-Virumaa programm on valmis ja milline on selle rahaline maht? Millised on programmi konkreetsed meetmed?" Esimesele küsimusele vastan veidi pikemalt, siis on võib-olla ka mõned järgmised küsimused osaliselt vastatud. See lähenemisnurk, mis Rahandusministeeriumis sai võetud Ida-Virumaa arengu ja toetusmeetmete suhtes, oli see, et me kaardistame ära kõik selle, mida eri valdkondades teha tuleb. Põhimõtteliselt on see kaardistatud. Ma käisin oktoobris selle paketiga kabinetis ja tutvustasin seda. Üks osa sellest oli see, et me proovisime aru saada, kui palju on eri valdkondadesse kas juba otsustatud investeerida või kui palju on lähiajal tulemas investeeringuid ja millised on need plaanid, olgu siis tegemist taristuobjektidega, riigiasutuste investeeringutega ja töökohtade loomisega Ida-Virumaale, tööhõive- ja ettevõtlusprogrammidega, tööstusaladega või tööstusparkidega. Me hindasime perioodi 2017–2021 ja kui me olime kogu riigi panuse sellesse regiooni kokku löönud, saime päris ilusa suure arvu, kuskil 200 miljonit. Teine osa sellest ka valitsuse jaoks koostatud suurest programmist – kui me räägime sellest suuremast, laiemast programmist – oli see, milliste toetusmeetmete mõju annaks Ida-Virumaal veel suurendada. Kui me konkreetsemalt räägime, siis võib öelda, et osa asju on tegelikult juba otsustatud. Näiteks on piirkondade konkurentsivõime tugevdamise programmis Ida-Virumaa summat suurendatud, ta on võetud regioonide seas prioriteediks. Lisaks on mitme teise meetme all samuti seda tehtud. Aga ka kabinetis kõlas, et ministeeriumid vaatavad läbi oma tegevusprogrammid, ka selle, mis puudutab struktuurifondide kasutamist, sest alati tekib ju rahastamisperioodi lõpul teatud tulemusreserv või ei ole teatud vahendeid kasutatud. Siin ei saa mina käskusid jagada, valdkondlikud ministeeriumid peaksid esitama oma ettepanekud, kas on veel mõningaid asju võimalik Ida-Virumaal suuremate projektide ja programmide raames teha. Kolmas osa, mida ajakirjandus võtab nüüd selle Ida-Viru programmina, on teatud konkreetsed tegevused ja ettepanekud, mis on tegelikult täiendavad tegevused Ida-Virumaa arendus- ja toetusmeetmete juures. Siin me oleme läinud võimalikult konkreetseks, me ei ole neid ettepanekuid laest võtnud. Suure töö tegi ära Mihhail Korb, kes kogus ettepanekuid ettevõtjatelt, omavalitsustelt ning Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidult. Selle töö käigus on välja sõelutud – alati on ees mingi rahaline piir, kui palju me suudaksime ära teha – need ettepanekud, mis võiksid anda kõige rohkem lisandväärtust. Selle programmi maht on – järgmise aasta teisest poolaastast käivitatuna – umbes 5 miljonit, mis veel täpsustub, tegelikult on eelarvevahendid põhimõtteliselt sellises suuruses olemas. Tulevikuperspektiivis on 10 miljonit aastas. Kuna see programm või see täiendavate meetmete programm on kavandatud pikaajalisemaks, sest lühikese ajaga seda efekti tõenäoliselt ei saavutata, siis kindlasti need tegevused ja ka rahastamise täpsemad numbrid võivad muutuda, vastavalt nende eesmärkide saavutamisele. Need täiendavad tegevused on põhimõtteliselt mõeldud ühelt poolt ettevõtluskeskkonna heaks, töökohtade loomiseks ja noorte spetsialistide saamiseks Ida-Virumaale ning teiselt poolt elukeskkonna parandamiseks, mis peaks toetama sedasama eesmärki. Üht-teist on ära ka tehtud, näiteks on eelarves, nii nagu teiegi välja tõite, programm linnalise keskkonna toetamiseks, mille maht on alates 2014. aastast kokku 29 miljonit ja mis kestab rahastamisperioodi lõpuni. Osa projekte on tehtud ja osa on tegemisel, osa veel tuleb. Kaardistamine on näidanud, et elukeskkonna mõttes on tegelikult kõige kehvem seis just Ida-Virumaa linnades. Seal on näiteks üks probleem korterid, millest omanikud on loobunud. Kui piirkonnas elanike arv väheneb, siis kortermajades tekib see probleem. Te teate ju Kohtla-Järve näidet, kus inimesed ja korteriühistud loobuvad korteritest. Omavalitsus on kasutanud seda võimalust, mis on seaduses, et korteri saab ka riigile loovutada. Kuna see asi on paika panemata ja kokku leppimata, siis ei taha ma midagi ette heita näiteks Kohtla-Järve linnale, kes on kõige rohkem nendest korteritest loobunud. Omavalitsus üksinda ei saa selle probleemiga hakkama, see on sedavõrd ressursimahukas ja töömahukas teema. Ma arvan, et kuna see on niimoodi tõstatunud, siis peaks riik leidma kuidagi võimalusi see probleem lahendada või kui me kokku lepime, siis peaksime aitama omavalitsusel sellega hakkama saada. Korteritest loobumise teema on toodud nendes konkreetsetes tegevustes esile. Mina olen teinud ettepaneku, et seda võiks rahastada erastamisest laekuvatest vahenditest. Mida võiks veel toetada? Üks ettepanekuid puudutab elamumajanduse programmi, mida veab ettevõtlusminister ja mille esimene voor on toimunud, aga ka minu ettepanek kabinetis oli, et me võiksime läbi vaadata, mis tingimused ja võimalused võiksid selles programmis olla, et omavalitsustel oleks võimalik üüripinda ja üürielamuid rajada, et oleks võimalik selle spetsiifilise probleemi lahendamisel vähemalt kuidagi paralleelselt aidata. Olulised on ettevõtlust toetavad meetmed. Ida-Virumaal on vaja ettevõtlust mitmekesistada, sest see on seal suurtööstuspõhine. Me võiksime leida võimalusi väikese ja keskmise suurusega ettevõtete toetamiseks, arvestades ka seda, et riik on eraldanud juba küllaltki palju vahendeid tööstusparkide loomiseks. Kahjuks on nende parkide täituvus, nagu ta on. Ei tasu sellise meetme puhul ka oodata, et me loome tööstuspargi ja järgmisel hetkel on põmaki kogu see tööstuspark ettevõtteid täis. Rääkides tööstusalade programmi vedajaga, selgub, et ettevõtted hakkavad tulema, neid tuleb järjest, aga seal on üks tõkend, mis on ka mujal Eestis: ettevõtjatel on investeeringute tegemisel takistuseks see, et kinnisvara maksab seal suhteliselt vähe. Ma lähen ja investeerin, matan sinna kas või pool miljonit sisse, aga kui kinnisvara hindaja tuleb, siis ta hindab selle potentsiaalse uusehituse maksumuse 200 000 peale. Kuidas ma pangast laenu saan? Kindlasti võiks mingi toetav finantsinstrument või investeeringutoetus ettevõtjatele olla üks meede. On kõlanud stipendiumi mõte ja selle üle väga elavalt ka valitsuskabinetis arutati, kas seda ikka on vaja ja millises suuruses on seda vaja. Mina olen selle meetme veendunud toetaja. Ma loodan, et see leiab toetust. On kõlanud ettepanekuid, et riik peaks äkki tegelema avaliku sektoriga ja selle tegevust seal soodustama. Me teame, et teatud palgatoetused või kõrgemad palgad riigi töökohtadel on ju Ida-Virumaal olemas. On kõlanud mõtteid, et äkki peaks seda ühtlustama või maksma stipendiumi, kui minnakse tööle avalikku sektorisse. Aga laiemalt see probleemi ei lahenda. Ma arvan, et üks suuremaid probleeme Ida-Virumaal on seotud kutseõppeasutustes õppivate noortega. Kutsehariduskeskus on tõesti kõvasti arenenud. Müts maha ettevõtjate ees, kes on ise tulnud kaasa ja aidanud kujundada kutsehariduskeskuse just õppesisu, et ta vastaks ettevõtjate tahtmistele ja lähtuks nendest töökohtadest, mis seal pakkuda on. Aga tihtipeale juhtub nii, et Ida-Virumaa noor lõpetab kutseõppeasutuse ära ja läheb edasi Tallinna või Soome. Kas ei rahulda teda sealsed tingimused või ei rahulda see elukeskkond – neid küsimusi on palju. Ma arvan, et selline meede võiks siiski aidata noortel inimestel sellesse piirkonda jääda ja miks mitte ka minna sinna mujalt Eestist, kui sobiv töökoht ja selline toetus seal olemas on.
Nii. Nüüd järgmiste küsimuste juurde. Ma arvan, et ma sain laiema põhja ära seletatud. Täpseid arve ei ole ma valmis siin ütlema, sest need peavad saama kabineti kinnituse. Kuigi ma saan öelda, et nendele mahtudele, mis on järgmiseks aastaks mõeldud, on kate olemas. 2,8 miljonit on Ida-Virumaa programmi maht ning riigihalduse ministri haldusalast on 1 miljon sinna juurde pandud. Lisaks on veel erastamisest laekuv raha, mis puudutab just neid tühje kortereid või pooltühje maju, et me saaksime selle probleemi lahendamisele kaasa aidata. Valikukoht on, kas teha seda omavalitsuse kaudu või teeb riik ise selleks teatud meetme, kuid tõenäoliselt peaks omavalitsus seal juures olema.
Teine küsimus: "Milliseid Ida-Viru ettevõtjaid ja omavalitsusi on kaasatud programmi sisulisse koostamisse? Kas programm on saanud heakskiidu Ida-Viru Omavalitsuste Liidult?" Nagu ma ütlesin, need ettepanekud ongi põhiliselt sealt tulnud. Neid ettepanekuid on palju rohkem. Kui meil oleks mahtu, ressurssi ja võimalusi, siis me saaksime ehk rohkemgi teha. Aga kui rääkida nendest konkreetsetest ettepanekutest, millega ma kabinetti läksin, siis võin öelda, et ma kohtusin Ida-Virumaa saadikurühmaga, ma kohtusin mitmete ettevõtjatega, suvel käisin mitu korda Ida-Virumaal, ja see oli pidevalt teemaks. Enamasti tõsteti esile just neid meetmeid, mida ma kabinetti pakkusin, prioriteetsuse järjekorras olid need kõige ees. Ka Mihhail Korb tegi ära väga suure eeltöö just neid ettepanekuid kogudes.
Kolmas küsimus: "Riigihalduse minister M. Korbi eestvedamisel koostatud programmi töövariant nägi ette aastas ligikaudu 20 miljoni euro suunamist Ida-Viru programmi. Miks valitsuskoalitsioon on taas pakutust taganenud?" Ma kirjeldasin tegelikult seda, et ei saa öelda, nagu siin oleks taganetud. Kui võtta ainult need täiendavad meetmed, mis on eraldi välja toodud, ja vaadata seda mahtu, siis võib tunduda, et see summa on väiksem. Aga samas on olemasolevate investeeringute võimendamine palju suurema mõjuga kui 20 miljonit eurot aastas. Nii et kindlasti me ei ole sellest taganenud. Krista Aru arupärijate esindajana ju ütles, et Ida-Virumaal on ammu öeldud, et te korjate siit saastetasusid ja ressursitasusid, aga tagasi annate suhteliselt vähe. Midagi sinna tagasi läheb, nagu te teate, ka omavalitsused saavad ressursitasust teatud osa tagasi. Saastetasud – neid asju tuleb eristada, me ei saa neid ühte potti panna – laekuvad Keskkonnainvesteeringute Keskusesse. Minu ettepanekute seas oli ka ettepanek keskkonnaministrile vaadata üle, kas saastetasudest ei oleks võimalik toetada Ida-Virumaa projekte, teha eraldi taotlusvoor või kuidagi seda regiooni eristada. Kuna seal ikkagi saastet tekib suhteliselt rohkem kui mujal Eestis, siis võiks üritada neid probleeme ka suurema summaga lahendada. Keskkonnaminister lubas need ettepanekud kabinetti tuua. Pikema rahastamise mudelist rääkides tuleb öelda, et ressursitasu laekub praegu rohkem, selle põhjus on õli hind maailmaturul. Tegelikult on ressursitasu teema käinud ka valitsusest läbi. Te teate, et praegu on üks valem, mis arvestab õli hinda, kaalumisel on ka muid variante, aastal 2018 jääb see samaks, aga tegelikult laekub hinnatõusu tõttu ressursitasu riigieelarvesse rohkem. On ettepanek, et teatud kindla summa aastas võiks eraldada Ida-Virumaa programmi jaoks, kuna see raha paljuski on laekunud Ida-Virumaalt.
Järgmine küsimus: "Milline on Ida-Virumaa programmi kavandatud rahastamisallikas (kui keskkonnatasud, siis millises proportsioonis?), et programm ei kujuneks järjekordseks belletristikaks?" Ma väga loodan, et ta ei kujune belletristikaks, sellepärast ma need konkreetsed ettepanekud teengi. Ma kirjeldasin ära, millised need keskkonnatasude proportsioonid võiksid olla: osa saastetasudest on Keskkonnainvesteeringute Keskuse kasutuses, kust suunatakse üha rohkem raha keskkonnaprojektidele, ja teine osa on ressursitasu, kust võiks rahastada Ida-Virumaa programmi.