Head kolleegid, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu kaheksanda töönädala neljapäevast istungit. Kui Riigikogu liikmetel on soovi anda üle eelnõusid või arupärimisi, siis nüüd on selleks täpselt õige aeg. Palun, kõnetool on vaba! Selleks soovi ei ole, millest tulenevalt on meil vaja teha kohaloleku kontroll. Kohaloleku kontroll. 
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreeris ennast 74 ja puudub 27 Riigikogu liiget.

Head kolleegid! Alustame tänase päevakorra punktide läbivaatamist. Esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Jüri Jaansoni, Hanno Pevkuri, Kalle Pallingu, Meelis Mälbergi, Lauri Luige, Andres Ammase, Monika Haukanõmme, Deniss Boroditši, Yoko Alenderi, Laine Randjärve, Heidy Purga, Arto Aasa, Kalle Laaneti, Remo Holsmeri, Aivar Sõerdi ja Valdo Randpere algatatud spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 426 kolmas lugemine. Nüüd on fraktsioonidel võimalus läbi rääkida. Palun, Reformierakonna fraktsiooni nimel Jüri Jaanson!

Head rahvasaadikud! (Juhataja helistab kella.) Olümpiavõit on meie väiksele rahvale olnud alati eriline. Selleni jõudmine vallandab üldrahvaliku emotsiooni.

Head kolleegid, palun olge tasa!

Sportlasele on olümpiavõit üldjuhul tema karjääri unistuste eesmärk, milleni jõudmiseks luuakse alus juba lapsepõlves ja selle nimel loobutakse tihtipeale alternatiivsest pikemaajalisest karjäärist mõnes muus valdkonnas. Olümpiavõit on Eestis haruldus, mida me oleme Eesti Vabariigi peaaegu 100-aastase ajaloo jooksul vaid 26 korral kogeda saanud, viimati peaaegu kümme aastat tagasi. Järgmised võimalused tulevad eeloleval talvel ja siis juba aastal 2020. Kas see võit siis tuleb, see on iseküsimus, aga loodame ja hoiame pöialt.
Olümpiavõitjaid on meil -võitudest veelgi vähem: 21 läbi kogu meie ajaloo, neist meie hulgas on 14. Need on inimesed, keda me hindame nende panuse, valikute ja sihile jõudmise tõttu ning vastutasuks saadud emotsioonide eest. Veidi võrdluseks. Nii esimene iseseisvusaeg kui ka iseseisvumise taastamise järgne aeg on meile andnud võrdselt viis olümpiavõitjat, võite küll veidi erinevalt, kuus ja seitse. Okupatsiooniajast peame omaks 12 võitjat ja 13 tiitlit.
Olümpiavõiduni jõuda pole kerge ja põlve otsas nokitsedes seda ei tee. Tase tõuseb ja konkurents kasvab, teaduse ja tehnika areng aitab kaasa. Kui soovime edaspidigi suursaavutustest rõõmu tunda, peame väärtustama tehtut ja panustama sportlaste võimaluste avardamisse. Topeltkarjääri võimaldamine, sotsiaalsete garantiide kindlustamine ja treeningukeskuste ajakohastamine on selleks kindlad teed. Järelkasvu taastootmise tagab treenerite töö väärtustamine.
Ka paralümpiamängude võitjate hindamine riikliku toetuse vääriliseks on heaoluriigi tunnus ja väga oluline tunnus. Ahtamate valikute kiuste spordis sihile jõudnuid tuleb hinnata ja tunnustada. Mis veel annab puudega noorele innustust vaimu ja võimeid proovile panna, neid arendada ja oma potentsiaali avada kui mitte teadmine selle tunnustamisest ja oluliseks pidamisest?
12 aastat tagasi võeti Riigikogus vastu spordiseadus, mille 2. peatükk pühendati olümpiavõitjatele ja paralümpiamängude võitjatele ...

Hea ettekandja, kas ma tohin korraks teid katkestada? Head kolleegid! Me räägime praegu olümpiavõitjatest ja üks olümpiasangar on ka puldis. Ma väga palun, et te pööraksite tähelepanu kõnelejale! Kui kellelgi on omavahel midagi arutada, siis on võimalik seda teha koridoris. Ma arvan, et me võiksime panna tähele seda, mida siin puldis räägitakse. Aitäh! Palun, Jüri!

Ma loodan, et mina siin teid ei sega. 12 aastat tagasi võeti Riigikogus vastu spordiseadus, mille 2. peatükk pühendati olümpiavõitjatele ja paralümpiamängude võitjatele toetuse maksmisele. Seadusega kehtestati võitjaile 650-eurone toetus (2005. aastal oli see poolteise keskmise palga suurune riiklik toetus) pensionieaks ja kümme aastat enne seda. Paraku on elukallidus liikunud aasta-aastalt oma tõusukõverat pidi ja toetus jääb nüüd peaaegu juba alampalga ligi. Mul on seetõttu hea meel, et Riigikogu spordi- ja liikumisharrastuse toetusgrupi liikmete nimel algatatud spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 426, mille peamine ja olulisim eesmärk on olümpiavõitjatoetuse sidumine keskmise palgaga kui elukallidusega kaasas käiva fiskaalinstrumendiga, on jõudnud kolmandale lugemisele.

Hea ettekandja, kas te soovite lisaaega? Kolm minutit lisaaega.

Võib vaielda ning väidelda toetuse suuruse, piisavuse ja tingimuste üle, aga hinnatõusu ja elukalliduse indeksiga peab see kaasas käima. See on väärikuse küsimus. Ma soovin tänada Riigikogu spordi- ja liikumisharrastuse toetusgrupi liikmeid panuse ning kultuurikomisjoni ja Riigikogu Kantselei ametnikke tehtud töö eest. Seaduse jõustumisega järgmise, 2018. aasta alguses saab likvideeritud meie spordi üks seniseid valukohti ja tippspordis saavutatut hakatakse väärikalt hindama.
Head kolleegid! Kutsun teid üles panustama sporti ja spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 426 kolmanda lugemise lõpetamise poolt hääletama. Lõpetuseks soovin edukaid starte meie sportlastele, nii noortele kui ka tippudele, eelkõige aga tiitlivõistlusteks ja 2018. aasta taliolümpiaks valmistujaile. Õnne sinilinnu püüdmisel! Aitäh!

Järgmisena Toomas Jürgenstein Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Hea eesistuja! Head kolleegid! Lähen alustuseks pisut ajas tagasi. Selle eelnõu esimesel lugemisel ma nimetasin, et tegemist on rohkelt emotsioone tekitava eelnõuga. Täna rõhutaksin ma emotsioonide kõrval ka praktilisust ja asjaolu, et eelnõu kutsub edasi mõtlema. Selgitan pisut hiljem, mida ma viimase väite all mõtlen. Emotsioone pakub sport loomulikult, selles ei kahtle meist keegi. Olen ise üles kasvanud kodus, kus äsja ostetud televiisori vahendusel elati kaasa Jaan Taltsi saavutustele. Usun, et paljud mäletavad, et 1968. aastal jäi Taltsil olümpiavõit saavutamata, kuid 1972. aastal tuli võit suhteliselt kindlalt. Emotsioone pakuvad ka uued olümpiaalad. Võime vaid ette kujutada, kuidas toimusid selgroovigastustega tegeleva arsti Ludwig Guttmanni kliinikus 1948. aastal patsientide võistlused vibulaskmises ja odaviskes, mis oli esimene samm paraolümpiamängude tekkeks. Küll aga mäletan vägagi emotsionaalsena 1988. aasta Souli olümpial näidisalana kavas olnud ratastoolisõitu.
Tahaksin väljendada oma rahulolu, et olümpiavõitjate ja paraolümpiavõitjate toetus on ühesugune. Usun, et oleme tulevikus väga rahul ja uhked sellise otsuse üle. Ka eelnõu praktilisus on ilmne, sest vaid vähestel olümpiaaladel suudab inimene tipus olla aastakümneid ning kindlustada end eluajaks. Reaalsus on, et igal olümpiavõitjal tuleb hetk, kui ta peab rutiinset igapäevaelu elama hakkama. Küllap oleks olümpiavõitjal pisut kindlam tunne, kui see toimuks spordimaailmas treenerina töötades. Elu aga alati sellist võimalust ei paku. On ka meil hoiatavaid näiteid, kuidas olümpiavõitja ei ole suutnud muutunud oludes väga hästi toime tulla. Täna arutatava eelnõuga antakse selleks teatav kindlus.
Nüüd aga nende aspektide juurde, mille tõttu ma nimetasin, et eelnõu kutsub edasi mõtlema. Nimetan neist mõned. Ma ei salga – vaatan praegu esimeses reas istuva Jüri Jaansoni poole –, et minu arvates särab nii mõnigi olümpiamängudel võidetud hõbe- või pronksmedal mõnest kullast kirkamalt. Võib-olla jõuame kunagi sinnani, et saame luua toetuse ka olümpial hõbeda või pronksi võitnud atleetidele. Teiseks vaatan mõni rida tahapoole, Andres Ammase praegu tühja kohta, ja tunnistan, et mul on väga kahju sellest, et male siit välja jäi. Eesti sajandi sportlane on ju maletaja Paul Keres. Jaan Ehlvest, kes praegu on minu teada küll Ameerika Ühendriikide kodanik, on kaks korda valitud Eesti parimaks sportlaseks, seda kõikide alade konkurentsis. Aga on tõsi, et male pole olümpiaala, tähendab, maleolümpia on teine olümpia ja kuhugi tuli joon tõmmata. Kolmandaks, eelnõu menetledes käisid mitmel puhul läbi koefitsiendid 1,3 ja 0,65. Võib-olla on tõesti selgem nii, et need koefitsiendid taandusid lõpuks 1,0-le. Kindlasti on aga võimalik edasi arutada, kas see 1,0, keskmine palk, on kivisse raiutud.
Kokkuvõtet tehes näib mulle, et täna arutatava eelnõuga me läheme umbes 80 aastat tagasi tehtud otsuse jälgedes. Nimelt, kahekordsele olümpiavõitjale Kristjan Palusalule kinkis tolleaegne riigivanem Konstantin Päts talu. Tollel ajal oli nõnda, et taluga üldjuhul väga rikkaks ei saanud, kuid see andis võimaluse elada heal keskmisel tasemel. Kingi mõte oli see, et talu annab olümpiavõitjale tööd ja leiba elupäevade lõpuni. Teame ka seda, et ajaloo keerdkäikude tõttu Kristjan Palusaluga nõnda ei läinud. Küll aga on see mõtteviis sarnane tänase eelnõu põhimõttega, et kindlustada Eestile au ja kuulsust toonud ning noortele eeskujuks olnud olümpiavõitjatele rahulik põli ka eakatena. Aitäh!

Järgmisena Keskerakonna fraktsiooni nimel Helmut Hallemaa, palun!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Kõigega, mis kaks eelkõnelejat ütlesid, olen ma kindlasti nõus. Aga siia juurde saan tuua mõned nimed. Ma tänan Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja enda nimel Jüri Jaansonit, kes selle asja vedada võttis! Ma olen nõus Toomasega, et kindlasti vääriksid kõik olümpiavõitjad kui mitte kõige lähemal ajal, siis lähemal ajal tunnustust ka sel viisil, et saada riiklikku toetust sel ajal, kui nad on oma põhitöölt eemale jäänud ega ole jõudnud veel vanaduspensionile. Olümpiavõitjad ja tegelikult kõik sellised sangarid, kes Eestit maailmas suureks teevad, on hästi olulised, nad pakuvad hästi palju emotsioone. Mainimata on siin jäänud Erika Salumäe, kelle olümpiavõit taasiseseisvunud Eestis 1992. aastal oli meile kõigile ülioluline, mis sest, et kuumas Barcelonas tõmmati meie lipp valepidi vardasse. Võib-olla see sümboliseeris seda võitu isegi mõneti paremini.
Siin saalis tundsin ma mõneti piinlikkust selle eelnõu arutelu ajal ja mul ei olnud hea tunne, kui me vastandasime tavaolümpiavõitjaid ja paraolümpiavõitjaid. Ma arvan, et on hea, et me naasime nüüd selle 12 aasta taguse eelnõu mõtte juurde ja selle juurde, et need kaks olümpiavõitjat, kes tegelikult mõlemad on meile äärmiselt olulised ja võistlevad mõlemad olümpiamängudel, ka sama aasta olümpiamängudel, saavad võrdväärse tunnustuse. Kindlasti arvan ka mina, et see eelnõu toob ühe olulise asja tänasesse päeva ja likvideerib mahajäämuse, mis 12 aastaga tekkinud on. Siin on muidugi veel mõtlemist ja edasivaatamist, kuidas neid koefitsiente suurendada ja tuua siia juurde ka teisi olümpiasangareid. Nii et Eesti Keskerakond kutsub meid koos hääletama selle eelnõu poolt. Kindlasti on see üks koht, kus me saalis saame kõik üksmeelselt ühe hea asja eest oma hääle anda. Aitäh!

Rohkem fraktsioonidel kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on panna eelnõu 426 lõpphääletusele. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen hääletusele Riigikogu liikmete Jüri Jaansoni, Hanno Pevkuri, Kalle Pallingu, Meelis Mälbergi, Lauri Luige, Andres Ammase, Monika Haukanõmme, Deniss Boroditši, Yoko Alenderi, Laine Randjärve, Heidy Purga, Arto Aasa, Kalle Laaneti, Remo Holsmeri, Aivar Sõerdi ja Valdo Randpere algatatud spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 426. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 78 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu 426 on seadusena vastu võetud.

Teine päevakorrapunkt tänases päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (alaealiste õigusrikkujate kohtlemise muutmine) eelnõu 453 teine lugemine. Palun kõnetooli õiguskomisjoni esimehe Jaanus Karilaidi. Palun!

Aitäh juhatajale! Head kolleegid! Eelnõu esimene lugemine toimus 20. septembril ja ettepanekute esitamise tähtaeg oli 4. oktoobril. Riigikogust ettepanekuid ei esitatud. Õiguskomisjon valmistas eelnõu teist lugemist ette kolmel istungil: 16. oktoobril ning 6. ja 13. novembril. Komisjoni istungil osalesid Eesti Advokatuuri esindaja, Justiitsministeeriumi esindaja ning Siseministeeriumi ja Riigiprokuratuuri ametnikud. Komisjon otsustas teha koostöös eelnõu algataja ja valdkonnaspetsialistidega eelnõu kohta kümme muudatusettepanekut. Kõik ettepanekud on täpses sõnastuses koos selgitustega ka Riigikogu liikmetele laiali jagatud.
Ma tõstaksin eriliselt esile ettepanekut nr 3. Eelnõu täiendatakse uue §-ga 3, kohtute seaduse muudatustega. Pakutud muudatused annavad kohtute haldamise nõukojale pädevuse kinnitada kohtunike tööjaotusplaanide täpsemad alused ja kohtunike spetsialiseerumise põhimõtted. Eraldi sätestatakse, et kohtute tööjaotusplaanid peavad tagama, et kohtunikud oleksid spetsialiseerunud alaealistega seotud kohtuasjadele. Eks kõik kümme ettepanekut ole olulised, aga ma tegin praegu sellise esiletõste.
Õiguskomisjonis ettepanekuid eraldi ei hääletatud, kõik (Uno Kaskpeit, Hardi Volmer, Külliki Kübarsepp, Liisa Oviir, Raivo Aeg, Taavi Rõivas, Toomas Paur, Toomas Vitsut, Urve Tiidus, Valdo Randpere ja Jaanus Karilaid) olid konsensuslikult nendega nõus. Konsensuslikult otsustati saata eelnõu kolmandale lugemisele, kui teine lõpetatakse, ja teha ettepanek panna eelnõu lõpphääletusele. Aitäh tähelepanu eest!

Hea ettekandja, Riigikogu liikmetel on teile küsimusi. Esimesena Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Eile käisid Riigikogus külas Võru linna politseinikud ja me arutlesime ka selle eelnõu üle. Nad sisuliselt väga toetasid seda, et riik on võtnud kasutusele lähenemise, et meil ei ole mitte noored kurjategijad, vaid meil on abi vajavad noored või lapsed. Aga suur mure seisneb selles, et kui me hakkame otsima põhjuseid, miks mõni alaealine on läinud õigusrikkumise teed, siis selgub, et on vaja spetsialiste, kes nende noortega tegeleksid, aga neid spetsialiste on tõesti vähe. Politseinikud rääkisid lugusid, kus noored on olnud pool aastat järjekorras, enne kui nad on saanud vajalikku abi. Kas see temaatika komisjonis tõstatus?

Jah, see temaatika tõstatus. Õiguskomisjoni esimehe allkirjaga läks ka vastav kiri siseminister Andres Anveltile – ma ei ole veel sellele kirjale vastust saanud –, kus juhiti tähelepanu, et on oluline nende tugivõrkude olemasolu üle Eesti, mis tegelevad ennetuse ja kogu selle probleemistikuga. Nii et sellega tegeleti, aga täna ei ole veel väga selget plaani, kas seda on kuidagi võimalik edasi viia ja rohkem ressurssi juurde anda. Me tegeleme sellega, et olemasolevat võrku ära ei lõhutaks. Aga see teema on olnud õiguskomisjonis arutelu all küll.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud komisjoni esimees! Ma küsin praktilise poole kohta. Kui me saame ühe mõjutusvahendina tulevikus kasutada ühiskondlikult kasulikku tööd, kuidas see siis reaalselt hakkab välja nägema? Kellele see ülesanne pannakse? Kes seda kontrollima hakkab ja milliseid töid need alaealised peaksid tegema?

Iseenesest läheb see alaealiste mõjutusvahendite loetelu tõesti pikemaks ja laiapõhjalisemaks. Lisaks hoiatusele, sotsiaalprogrammile ja kahju hüvitamisele on seal allutamine käitumiskontrollile, üldkasulik töö ja liikumisvabaduse piirangute kohaldamine. Kõige karmim meede on kinnisesse lasteasutusse paigutamine. Aga eks selle 5–60 tunni üldkasuliku töö kasutamine toimub koostöös. Me teame, et uuest aastast ei ole enam alaealiste komisjone. Nagu ma eelnevalt ka mainisin, väga paljud otsustamise alused lähevad üle kohtusüsteemile, halduskohtule. Nii et eks see toimub koostöös kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialistiga, õpetajatega koolis ja esimese astme kohtuga.

Monika Haukanõmm, palun!

Tänan, härra juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus puudutab muudatusettepanekut nr 3. Ma pean väga õigeks kohtunike spetsialiseerumist, just nende kohtunike spetsialiseerumist, kes tegelevad laste küsimustega. Liina Kersna ütles, et meil on vähe neid spetsialiste, kellel on vastavad oskused ja teadmised. Minu küsimus puudutab seda, kas meil on olemas sellised kohtunikud. Mõni on olemas, mõnes kohtumajas tegeldakse nende küsimustega spetsiaalselt, aga mida me plaanime teha selleks, et meil oleks igas kohtumajas spetsialiseerunud kohtunikud olemas, et parimal moel laste huvisid kaitsta?

Aitäh! Eks ma siis korra täpsustan veel. Tõesti, see spetsialiseerumine on olemas ringkonnakohtu juures, aga selle ettepanekuga nr 3 – ma seda juba ühe korra mainisin, aga mainin veel – soovitakse, et esimese astme kohtud spetsialiseeruksid alaealistega tegelemisele, ja muudetakse kohtute seadust ning antakse selline ülesanne, et kohtute haldamise nõukoda paneks paika need spetsialiseerumise alused ja põhimõtted. Tulevikus, ma arvan, on meil võimalik teha selle ettepaneku täitmise parlamentaarset kontrolli, et näha, kuidas esimese astme kohtud on spetsialiseerunud. Aga mis puudutab alaealistega tegelemist, siis kui te vaatate ettepanekute nimekirjas olevat ettepanekut nr 3, siis te näete, et seal on väga pikk selgitus, väga põhjalik, on viidatud ka ÜRO lastekaitse konventsioonile. Ma ei hakka seda kõike siin ette lugema, aga kui kas, ütleme, politseiameti kaudu leitakse vahendeid juurde või suudab kohalik omavalitsus oma vahenditest midagi juurde leida, siis lisaks on nüüd loodud selline suunis, et esimese astme kohtud peavad hakkama sellele spetsialiseeruma. Kuidas see praktikas tööle hakkab, kas see parandab tegelikku olukorda? Mina usun, et parandab, aga laseme seadusel jõustuda ja siis on näha.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Kindlasti kutsutakse muutusi esile selleks, et midagi paremaks teha. Laste peale mõeldes me ju soovime, et nende tee oleks igati seaduskuulekas ja lõppkokkuvõttes ei saaks keegi väga rängalt karistatud. Aga kas oli arutlusel ka see, kas ja kui palju need muudatused võiksid esile kutsuda seda, et võrreldes tänase situatsiooniga läheb asi paremaks? Ma pean siin silmas kas või seda, kui noor jõuab täiskasvanuikka või kui me oleme sunnitud saatma noore teatud asutusse, mis kindlasti ei ole oma olemuselt vaba. Kas sellest oli juttu? Kui palju on seda lootust, kui me saame olukorda võrrelda näiteks viie või kümne aasta pärast? 

Aitäh! Muidugi, seda, mis on selle seaduse eesmärk, käsitleti eelnõu esimesel lugemisel. Seaduse üllas eesmärk on loomulikult see, et me soovime, et noorele inimesele, kes on mingis vanuseetapis eksinud ja valele teele läinud, ei jääks see silt igavesti külge, juhul kui on näha, et ta soovib enda käitumist parandada ja on seda ka parandanud. Sellepärast on ka see pakett, § 87, mida täiendatakse, tehtud mitmekesisemaks ja on keskendatud rohkem ennetusele, dialoogile, suhtlemisele, spetsialiseerumisele, kahju hüvitamisele ja heastamisele ning vähem karistamisele. Ma arvan, et selline lähenemine peaks olukorda tulevikus kindlasti parandama, aga joonlauaga täpselt mõõta, kui palju, on täna raske.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh! Ma tulen tagasi mõjutusvahendite või mõjutusmeetmete rakendamise juurde. Ma saan aru, et ega meil, vähemalt seadusandjal, ei ole ju väga selget arusaama, kuidas see praktiline pool toimima hakkab. Kas selleks, et rakendajatel oleks õigusselgus, ei oleks ikkagi mõistlik seletuskirjas lahti seletada, mida peaks üks või teine institutsioon tegema või kes peaksid koostööd tegema? Siis oleks lihtne ja arusaadav, kuidas elu edasi läheb. Mulle tundub, et seaduse rakendajatel võib tekkida tõsiseid küsimärke, kuidas see praktiline pool toimib.

Eks koostööd kohaliku omavalitsuse ja keskvõimu vahel, politsei ja kooli vahel, lastekaitsespetsialisti ja kohtute vahel võiks alati olla. Ma ei tea, kas liigne formaliseeritus asjale kasuks tuleb. Aga ma võin niipalju öelda, et õiguskomisjoni ei tulnud ettepanekut, et seda käsuliini või suhtlemisliini nii jäigalt paika panna. Kui praktikas tuleb välja, et on probleeme alaealistele mõjutusvahendite määramisega, siis saab tulevikus seda muuta, aga õiguskomisjoni koostöös praktikutega seda probleemi esile ei kerkinud.

Hea ettekandja, rohkem Riigikogu liikmetel teile küsimusi ei ole. Ma tänan teid! Eelnõu teisel lugemisel on Riigikogu liikmetel võimalik läbirääkimistel sõna võtta. Kas kellelgi on sellist soovi? Ei ole.
Vaatame läbi muudatusettepanekud, mis on selle eelnõu kohta laekunud. Esimese muudatusettepaneku on teinud õiguskomisjon ja juhtivkomisjon on ettepanekut täielikult arvestanud. Teine muudatusettepanek on õiguskomisjonilt ja juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. Kolmas muudatusettepanek on õiguskomisjonilt ja juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. Neljas muudatusettepanek on õiguskomisjonilt ja juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. Viies muudatusettepanek on õiguskomisjonilt, täielikult arvestatud. Kuues muudatusettepanek on õiguskomisjonilt, täielikult arvestatud. Seitsmes muudatusettepanek on õiguskomisjonilt, täielikult arvestatud. Kaheksas muudatusettepanek on samuti õiguskomisjonilt ja täielikult arvestatud. Üheksas muudatusettepanek on ka õiguskomisjonilt ja täielikult arvestatud. Kümnes muudatusettepanek on samuti õiguskomisjonilt ja täielikult arvestatud. Rohkem muudatusettepanekuid eelnõu 453 kohta ei laekunud. Oleme kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud. Kuna õiguskomisjoni ettepanek oli eelnõu 453 teine lugemine lõpetada, siis on teine lugemine lõpetatud.

Kolmas punkt tänases päevakorras on Eesti Reformierakonna fraktsiooni algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ja kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 505 esimene lugemine. Algatajate nimel palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Esitlen teile eelnõu, mille lähtekoht on minu arvates tunnetus, et ühiskonnas on teatud tasakaal läinud käest ära: õpetajate ametiväärikus on suurte vabaduste käigus saanud kahjustada ja selle suurendamiseks ei piisa lihtsalt palgatõusust. Mul on piisavalt isiklikke ja perekondlikke kontakte, et seda väita. Haridusministrina seetõttu selle eelnõu ka algatasin. Olgu öeldud, et kuigi selle eelnõu esitaja ja, kuidas öelda, väljatöötaja on ametlikult Reformierakond, on see eelnõu siiski peaaegu täielikult valminud haridusministeeriumis, kooskõlastatult  huvigruppide ja teiste ministeeriumidega. See kehtib ka seletuskirja kohta. See on aidanud välja töötada eelnõu, mis tehniliselt vastab meie parimatele standarditele. Kindlasti ei ole selles mingit erakondlikku mõõdet, mis peaks tingima lihtsalt esitaja nime tõttu automaatselt mingi nupu vajutamise.
Ma ei tea, miks see eelnõu on seisma jäänud. Õigemini tean ma seda, et selle eelnõu menetlemise on seisatanud Siseministeeriumi andmata kooskõlastus, aga loomulikult ka see, et algataja ei ole sobinud parteiliselt. See on olnud põhjus, miks see eelnõu ei ole haridusministeeriumist edasi liikunud.
Õpetajatest alustamine on minu teadlik valik, sest poliitikutel on kombeks teha sügavaid kummardusi lastele ja teha nägu, nagu oleksid laste õigused midagi, mis erinevad õpetajate omadest või on kuidagi nendega konfliktis. Ei, ma arvan, selles ongi asi, et turvalisus ja distsipliin on asjad, mis on koolis ühishuvi. Vastuolu siin ei ole. Selle eelnõuga on võimalik saavutada ainult win-win-olukorda, ühelt poolt võidetakse ja teiselt poolt võidetakse. Lihtsalt ekstreemolukorrad lahendatakse sedapidi, et on tagatud õpe ja õpilaste kontsentreerimine vajalikule ning on tagatud ka turvalisus.
Aga alustan oma täpsemaid selgitusi Eesti Haridustöötajate Liidu toetuskirja tsiteerimisega. Selle eelnõu kohta ütlevad nad nii: "[K]oolil kui institutsioonil peavad olema suuremad õigused [kui praegusel momendil], et tagada kõigi turvalisus ja heaolu ning meeldiv töömeeleolu koolis." Lisan, et õpetajate ja kooli suur iseseisvus, otsustusõigus on midagi, mida peetakse meie heade haridustulemuste üheks võtmeküsimuseks. See tähendab, et õpetajatel ja koolil on otsustades, mida peab tegema, väga laiad võimalused, aga hämmastaval kombel on see täiesti vastupidi olukordades, kus on vaja tagada õpilaste tähelepanu ja turvalisus. Seal neid võimalusi ei ole. Nüüd jätkan tsiteerimist: "Et nimetatu oleks võimalik, selleks tuleb õpetaja ja kooli autoriteeti tõsta, andes koolile lisaõigusi." Ma täpsustan, et pigem on see õiguste täpsustamine, sest kõige tähtsam on, et õpetajad praegu ei tea, mida nad teha tohivad. On olemas juristide hinnang, et korrakaitseseaduse regulatsioon kooli ei sobi – sellega olen ma põhimõtteliselt nõus –, ja selle tõttu on tekkinud õiguslik vaakum, mida koolis saab teha ja mida ei saa. Veel ütleb see kiri, et tuleb suurendada õpetajate ja kooli võimalust ja õigust reageerida võimalikele ohusituatsioonidele, praegu ei saa kool õpetaja ega õpilase turvalisuse tagamiseks praktiliselt midagi teha ilma korrakaitseorganit kaasamata, mis ei ole mõistlik, sest see vähendab nii kooli kui ka õpetaja autoriteeti, on ajakulukas ega ole efektiivne, arvestades, et situatsioonidele tuleb reageerida olukorra tekkides, mitte tundide pärast. Selle eelnõu üks põhimõttelisi eesmärke, mis on ka vastus enamikule kriitikast, on see, et koolis tuleb lahendada asju ennetavalt ja mitte politsei abiga tagantjärele. See peab olema midagi, mis tõmbab tõepoolest vahe korrakaitse ja hariduse regulatsiooni vahele.
Lapse õigus turvalisusele on sätestatud ka ÜRO lapse õiguste konventsioonis ja lastekaitseseaduse kohaselt tuleb lapse õiguste ja heaolu tagamiseks ennetada lapse heaolu ja arengut ohustavaid riske. Ennetamine hõlmab last ohustavate olukordade ja sündmuste võimalikult varajast märkamist ja neile reageerimist, sh lapse arengu- ja käitumisprobleemide, kasvukeskkonnas esinevate probleemide ja väärkohtlemise tuvastamist ning lapse heaolu ja arengut soodustavate kaitsetegurite suurendamist. Pange tähele! Koolil on kohustus tagada koolis viibivate laste turvalisus ja lapse tervise kaitse.
Nüüd ma jõuan eelnõu enda teksti juurde. Selle eelnõuga keelatakse esemed, millega võib seada ohtu lapse enda või teiste turvalisuse või mis on kohandatud vara rikkumiseks või hävitamiseks. Eelnõus nähakse ette õigus neid esemeid kooli hoiule võtta ja turvakontroll õpilase vaatlemise ja tema esemete läbivaatuse vormis. Selleks nähakse eelnõus ette protokolli koostamine ja see, et vahetu sunni kasutamise vajaduse korral peab meetme kohaldaja olema õpilasega samast soost isik, kes on läbinud vastava koolituse ja kellel on direktori antud volitus. Nii et mitte igale õpetajale me seda õigust selle eelnõuga suures kompromissijanus ei kavatse anda, mis võib-olla ei ole tegelikult mõistlik, aga teistmoodi me kokkuleppeid ei saavutanud. Minu arvates on õpetaja kvalifikatsiooni osa see, et ta oskab otsustada, mida ohusituatsioonis või kriisisituatsioonis teha. Aga olgu peale, olgu siis vähemalt keegi selline inimene koolis. Vahetut sundi saab kasutada eeldusel, et õpilasele on tehtud eelnevalt ettepanek ese või aine vabatahtlikult loovutada ning ettepanek alluda turvakontrollile. Vahetut sundi saab kasutada nii kaua ja sellises ulatuses, mis on vähim vajalik ja vältimatu eesmärgi saavutamiseks ning mida saab lugeda ärahoitava ohuga proportsionaalseks. Kui vahetut sundi tuleb kasutada, siis sellekohane märge tuleb kanda ka sellesse protokolli, millega fikseeritakse eseme äravõtmine. Seal tuleb kirjeldada vahetu sunni rakendamist ja lisada kinnitus, et pärast vahetu sunni rakendamist on õpilasele selgitatud vahetu sunni kasutamise põhjusi. Kui seda meedet kasutatakse, siis tuleb sellest teatada alaealise õpilase vanemale.
Ma arvan, et ma peaksin tänama kultuurikomisjoni liikmeid selle sisuka arutelu eest, kus mina nägin küll ainult üksmeelset toetust ja kinnitust, et seda eelnõu on väga vaja. Sellepärast ma nimetan ka need nimed, kuna on tekkinud mõningane arusaamatus protokolliga. Ma tänan Aadu Musta, Heljo Pikhofi, Toomas Jürgensteini ja Toomas Väinastet, kes väljendasid arutelul eelnõule oma toetust, ning muidugi Viktoria Ladõnskajat, Heidy Purgat, Yoko Alenderit, Maris Laurit ja Krista Aru. Miks ma seda teen? Pidin enne komisjoni otsuse langetamist ära minema – mind kutsus Riigikogu juhatus, püha asutus – ja ma lugesin pärast protokollist, et oli mingisugune hääletus ning osa nendest inimestest hääletas selle eelnõu vastu, esitamata istungil ühtegi argumenti. Tänan neid, kes vastu ei hääletanud, ja loodan, et protokollis oli tegemist trükiveaga.
Mind häirib selle eelnõu menetlemise protsessis muidugi see, et kui läheb otsustamiseks, siis põhitähelepanu pööratakse autorile ja tema parteilisele kuuluvusele. Ka valitsusega oli nii, et ma sain esialgse informatsiooni, et valitsus jättis otsuse või hinnangu andmata, aga pärast, tagantjärele saadeti mittetoetav otsus. Võib-olla oli see infomüra. Aga see, mida ma komisjoni kohta rääkisin, kindlasti infomüra ei olnud. Teiseks, Siseministeerium on justkui see otsustaja selle eelnõu üle. Ma arvan, et siin on täiesti erinevad ohusituatsioonidega toimetulemise kultuurid, nii nagu ka haridusseaduse ja korrakaitseseaduse olemus on erinev, millest ma ju alguses rääkisin. Me peame tagama selle, et koolis ei lahendata asju politsei abil, välja arvatud äärmuslikud juhud. Politsei saab sekkuda ainult tagantjärele ja see on ikkagi õppeasutusele vaimne šokk ning ka õpilastele ja õpetajatele ja tihti on siis liiga hilja. Me peaksime tagama selle, et haridusasutuses toimuva üle otsustavad haridusinimesed ennetavalt, ohtu ära hoides, mitte tagantjärele reageerides ja politseid kutsudes. Need juhtumid, kui on politseid vaja, on muidugi harvad, aga neid ei tohiks üldse olla. Need peaksid olema ennetatavad. Nende inimeste, politseinike ja pedagoogide koolitus on väga erinev. Ma ütleksin, et selline asi nagu turvamees koolis on üks indikatsioon, mis näitab, et õpetaja autoriteet on jäänud tagaplaanile. Tõenäoliselt ei taha me keegi tagasi despootlikku kooli, aga tasakaal on piisavalt paigast ära, et seda eelnõu esitada ja, ma loodan, ka toetada. Aitäh!

Hea ettekandja, kolleegid soovivad teile täpsustavaid küsimusi esitada. Alustame Urve Tiidusest. Palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tahe saavutada koolis õiguste ja vastutuse selgem tasakaal on jumalast mõistlik ja arusaadav. Eelnõu seletuskirja on mõjutusmeetmete loetelu juurde lisatud nimekiri esemetest ja ainetest, mis on koolis keelatud, ja see on muljet avaldav. Siin on näiteks loomulikult kirjas tubakasaadused ja alkohol, aga ka pürotehnilised seadeldised, harpuunid, kaablid, teraskuulid, puust või muust materjalist mõõgad, pipragaas jne. Nende õpilastelt äravõtmine või sunnimeetmete rakendamine, et neid kätte saada, eeldab koolitöötajatelt jõustruktuurides töötavate inimeste professionaalseid oskusi. Kuidas tagatakse vastav ettevalmistus kõigis Eesti koolides?

Aitäh! Need on muidugi drastilised näited, aga need on näited elust enesest. Elust enesest on võtta ka palju süütumaid näiteid, nagu näiteks mobiiltelefonid, mis võivad tegelikult halvata kogu klassi õppimisvõimaluse, sest piisab ühest huvitavast häirivast tegurist, et kogu klass kaotaks tähelepanu. Tähelepanu on ju õppimise põhiline alus. Kõrvalise eseme abil on ilmselt lihtsam huvi esile kutsuda kui matemaatikaga.
Õpetajate professionaalsuses neis asjus ei ole meil kahtlust. IT-küsimuses panevad uuringud õpetajatele kehvema hinde, aga seda, et nad ei oskaks lastega toime tulla, me väita ei saa. Küll aga saame väita, et neil puuduvad selliste situatsioonide kohta regulatsioonid, mis annaksid neile julguse kaaluda erinevaid võimalusi. See ei ole loomulikult mingisugune kohustus. Sellesse eelnõusse on tõesti, nagu ma mainisin, kirjutatud ka vastus sellele küsimusele: need inimesed saavad eraldi koolituse. Selle koolituse tingimused kehtestab loomulikult haridusminister. Neil inimestel on vaja ka volitust. Nad peavad olema ka õpilasega samast soost, mis tähendab, et neid inimesi peab olema kooli peale ikkagi mitu.
Minul ei oleks midagi selle vastu, kui me aktsepteeriksime õpetaja professionaalsust selleski mõttes, et see õigus oleks kõigil õpetajatel, sest õpetaja langetab palju keerulisemaid otsuseid kui see, kas õpilasel tohib olla mõõk või suits. Miks ta ei võiks siis saada õigust ka selles asjas kehtestada koolis korda, turvalisust ja distsipliini? Koolitus on siia eelnõusse sisse kirjutatud. Ma ei ole kindel, et see ei ole juba niigi õpetaja väljaõppes tagatud, aga las ta siis siin olla. Kui teisiti ei saa, siis teeme sellise teksti.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja ettekandja! Me võiksime täna mõelda nendele inimestele, kes siinsamas saalis 1988. aastal suveräänsusdeklaratsiooni vastu võtsid. Ilma nendeta oleks ENSV võinud jätkuda, nii et võiks täna nendele inimestele tänutundega mõelda. Aga minu küsimus on see. Kui palju sinul kui mitu korda ministriametis olnud inimesel on veel selliseid eelnõusid, mis jäid ministeeriumi sahtlisse ja millega sa nüüd välja tuled? Kuidas sellise praktikaga – minu meelest on see absurdne praktika –, et kusagil jääb mingi eelnõu sahtlisse ja siis tullakse sellega hiljem välja, üldse Eestis on ja kuidas võiks olla?

Aitäh! Ma oma ettekandes proovisin sellele tähelepanu juhtida, et praktika võiks olla selline, et aastaid arutatud, konkreetsete situatsioonidega toetatud, pikas seletuskirjas ära seletatud ja kooskõlastusringidel kooskõlastatud teksti, millele ei ole sisulisi vastuväiteid, võiks valitsus parlamendile esitada sõltumata sellest, et selle algataja oli eelmine valitsus. Riik peaks olema järjepidev ja haridusküsimustes on meil tavaliselt konsensus. Te andsite hinnangu, et see on absurdne praktika. Mina arvan, et see augustas natukene teie südametunnistust. Selle eelnõu vastu ei ole olnud sisulisi argumente, küll aga on see argument, et ei sobi selle esitaja partei. Nii ongi. Te olete suured õpetajate toetajad, kui jutt läheb rahale, aga kui jutt läheb õpetaja väärikusele ja tema huvide kokkulangemisele õpilase huvidega, siis te nimetate seda absurdiks. Küsimus oli ka konkreetne: kas neid eelnõusid on veel? Jah, neid on veel. Vähemalt ühe kavatsen ma veel esitada, ma ootan, kuni see on tehniliselt valmis, ja siis ma kaitsen seda sisuliselt nagu täna seda eelnõu. Ma loodan, et te ei ütle enam, et see on absurdne asi. See on hariduse kvaliteedi ja Eesti kooli väärikuse asi, see on see põhjus, miks ma neid asju teen. See põhjus, miks mina ja minu fraktsioon seda teeme, ei ole lootus lõigata poliitilist profiiti. Ma loodan teie toetusele. Ma sain komisjonis selle toetuse teie fraktsiooni liikmetelt Aadu Mustalt ja Toomas Väinastelt, mille eest ma neid ka äsja tänasin.

Toomas Kivimägi, palun!

Aitäh, härra juhataja! Väga lugupeetud ettekandja! Turvaline õpikeskkond ja õpilaste tähelepanu keskendatus õpetajale on kahtlemata hariduse kvaliteedi väga oluline eeldus. Ma arvan, et need ei ole eriti vähem tähtsad kui õpetaja palk ja õpetaja kvalifikatsioon. Selles mõttes on see eelnõu lausa suurepärane. Tasakaal on tõesti paigast ära. Ma mäletan, et kui mina käisin koolis ja jäin tundi hiljaks minuti-kaks, siis ma tundsin ennast kehvasti, süda kloppis sees ja põhjus ei olnud mitte niivõrd hirm, vaid respekt korra, distsipliini ja õpetaja vastu. Ma ei ole sugugi veendunud, et see ka täna koolis nii on. Aga sa mainisid veel ühte häirivat asjaolu õpilaste tähelepanu kohta, nimelt mobiiltelefoni. Ma tean riike ja koole, kus mobiiltelefon ei ole õpilastele tunni ajal lubatud. Kas selline võimalus meie ühiskonnas, meie riigis on olemas ja kas sa pead seda mõistlikuks või mitte?

Aitäh! Ma olen külastanud koole, kus see on sisekorraeeskirjas sees. Üks neist, tuleb meelde, oli Waldorfi kool. Ma küsisin õpilastelt, kuidas siis tundub. Nad ütlesid, et on normaalne. Tegelikult ei pea igal pool tingimata telefon olema, kuigi me oleme kõik harjunud, et keegi peab kogu aeg kuskil toru otsas olema. Ma ei arva, et see mõte on kokkuvõttes halb. Meie oleme suureks kasvanud ilma selle võimaluseta, et ema või sõbranna helistab meile tundi. See võib olla töörutiinile tegelikult väga halvav, kui kellelgi on seal mingid helid ja mingi pilt kogu aeg. Need on asjad, mida minu arust ei ole tundi vaja. Iseenesest on selliseid asju koolide sisekorraeeskirjades kirjas. Lõppotsus, kuidas need asjad hakkavad olema, langetataksegi kooli sisekorraeeskirjas. Väike nüanss siin on. Me oleme võtnud suuna e-õppe kui alternatiivvõimaluse tagamisele ja nutiseadmed on mõneti juba osa õppeprotsessist. Siin on jällegi kooliõpetajal kaalumise koht, millises olukorras võib telefonid alles jätta või paluda need kaasa võtta või, mis seal salata, võib olla vaja isegi tagada, et mingisugune selline seade oleks olemas. Kui see ei ole nutiseade, siis on see arvuti, sest info hankimine ja teatud ülesannete lahendamine visuaalselt on ju õpetamise või õppimise teenistuses. Aga jah, telefon võib olla väga laastav ka igal täiskasvanute koosolekul, rääkimata õpilastest.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Eesti Õpilasesinduste Liidu arvamus selle seaduseelnõu suhtes on negatiivne. Nende meelest tuleks praegu olemasolevaid võimalusi analüüsida ja hinnata ning teha mitmeid mõjuanalüüse. Samas ütlesite te komisjonis, et 2016. aastal, teie kohtumisel tollase õpilasesinduste liidu juhatuse või juhtkonnaga oli see suhtumine positiivne. Kas te kommenteeriksite seda natukene?

Jah, aitäh! Ma olen nüüd natukene liiga hoolimatu, aga ma siiski ütlen välja, et see, mis on seal õpilasesinduse tekstis, on vanainimeselik lapsejutt. Eelmise õpilasesindusega, ma usun, kohtusin ma vist 2015. aastal ja küsisin nendelt, mis nad arvavad sellest, et sihukesed kaalutlused on. Ma olen veendunud, et see on hädavajalik ja õpilaste enda huvides, eriti edumeelsemate õpilaste huvides, kes on aktiivsemad ja tahavad õppida. Ma sain peanoogutuste osaliseks, nad võib-olla küsisid küsimuse või paar, aga jäid rahule. Ma ei tea täpselt, kas nad esitasid midagi kirjalikult, aga ma arvan, et ka kirjalikult midagi laekus. Igatahes oli mul tookord võimalik nendega otse suhelda. Minu arust tulebki lastega – vabandust, õpilastega – suhelda sisuliselt ja asju neile seletada. Lõpuni ei ole küll ühelgi huvigrupil ju vetoõigust. Ma ei arva, et me peaksime siis käed püsti ajama, kui mõni huvigrupp vastu on.
Praegu ma arvan, et kogu küsimus on selgitamises. See, mida ma nimetasin vanainimeselikuks lapsejutuks, on huvigruppide tekstis väga sagedane: kui midagi öelda ei ole, siis öeldakse, et tuleb veel kaaluda ja analüüsida ning et asi on tehtud kiirustades. Ausalt öeldes, esiteks on see asi jäänud 15 aastat hiljaks, minu arvates. Teiseks väidan siiski, et eelnõu algatamise protsess on ainult nähtav osa sellest protsessist. Kindlasti on ühiskonnas või asjaomastes ringkondades rohkem mõtteid vahetatud, rääkimata konkreetsetest koolidest ja situatsioonidest. Paar aastat on olnud kooskõlastamisi, arutelusid, on antud viimast lihvi. Kui see tähendab, et eelnõu on tehtud kiirustades ja läbi mõtlemata, siis ma saangi öelda, et see on lihvitud bürokraadi vanainimeselik lapsejutt. Väga kahju! Õnneks ei arva nii õpetajad, kelle teksti ma siin tsiteerisin. Mulle on öeldud ikkagi ka nelja silma all, et tehke midagi. Me proovisime teha rohkem, aga need juriidilised takistused ja üldised vabadusaated tulid vahele. Me ei tohi olla autoriteedi pealesurujad, vaid me peame olema pigem võimaldajad. Ühiskond ei lähe kindlasti tagasi sinna aega, kui, nagu üks küsija nimetas, süda kloppis ka autoriteedi pärast ainult. Ei, süda ei tohi kellelgi kloppida. Aga häbi peab olema, kui autoriteet sinuga nõus ei ole või annab sulle halva hinnangu. See meid hoidis omal ajal, vähemalt meie koolis.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Jumala õige jutt! Ma toetan igati nii seadust kui ka seda, mida te veidi aega tagasi rääkisite hilinemise kohta. Oma eelnevale elule tagasi mõeldes võin öelda, et tundsin omal ajal väga puudust taolisest seadusest. Aga küsimus on selles, et see ei puuduta enamikku õpilasi, vaid puudutab mõnda üksikut, kelle suhtes on vaja neid meetmeid rakendada, mida seadus hakkab lubama. Ma näen siin selliseid väikseid kohti, kus seaduse täitmine on võimatu. Küsimus on selles, et see inimene peab olema samast soost nagu see õpilane, koolis aga on üksainukene selline inimene. Pahatihti juhtub, et see õpetaja, see naine saadetakse sinna kohta, kust ta ise on omal ajal tulnud, pööratakse talle lihtsalt selg ja ei alluta. (J. Ligi: "Koju saadetakse.") Küsimus on selles, et jõud ei käi üle, et õpilast korrale kutsuda. Mis edasi saab?

Aitäh! Ma arvan, et õpetajaid saadetakse verbaalselt koju küll tihti ja hullematesse kohtadesse ka. Aga sellise sõnavägivalla vastu aitab enamasti ainult autoriteet. Igaühe vastu sõnavägivalda ei kasutata. Konkreetsetes situatsioonides ongi otsustada keeruline. Õpetaja peab olema professionaal, selle eelnõu järgi ka eraldi koolituse läbi teinud. Selliseid samast soost õpetajaid võiks minu arust olla kooli peale mitu, et oleks alati keegi võtta. Minu arvates võiks selle piirangu üldse ära võtta, et peab volitus olema, see võiks olla kõigi õpetajate kohustusliku koolituse osa. Aga ma ei tule selle ettepanekuga välja, nagu näete, lihtsalt vastuväiteid ennetades. Vabandust, ma peaksin ikkagi ütlema "me", sest see ei ole minu isiklikult kirjutatud tekst. 
Aga kuidas nüüd seda kirjeldada? Jah, siin on kaalumisvõimalused. Ega alati ei pea õpetaja sekkuma. Siin on kirjutatud ka "põhjendatud kahtlus", nii et vahel ta ei tohigi sekkuda. Kui põhjendatud kahtlust ei ole, ei tohi ta sekkuda, kui see selgelt on, siis tuleks tõepoolest see kord minu hinnangul kehtestada. Aga mina ei ole pedagoog. Vahel on ohutum kuidagi muud moodi asi ära maandada ja, mis seal salata, võib-olla helistadagi numbril 112, sest muud, ohutumat lahendust ei ole.

Helmen Kütt, palun!

Tänan, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt tahan ma öelda, et ma väga toetan seda eelnõu. Tahan tuua ka näite ja osaliselt paralleeli sotsiaalkomisjonist, sest ka sotsiaalhoolekande seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 360 puhul meie tõime sisse teema, mis puudutab teenuseosutaja õigust last läbi otsida või riideid tehniliste vahendite abil kompida, et saada aru, kas tal selliseid keelatud asju on. Aga me lisasime ühe punkti. Mul tekkis mõte, et võib-olla oleks mõistlik, kui seadustes, mis puudutavad last ja tema n-ö läbivaatamist, oleks öeldud nii, et last kontrollib kompimise teel isik, kes on lapsega samast soost, ja kui see on vajalik vahetu ohu tõrjumiseks, võib last kontrollida isik, kes ei ole lapsega samast soost. Võib-olla selle võiks seadustesse, mis puudutavad lapsi, juurde lisada.

Aitäh! Ma kohe ei julge sellele jaa öelda, sest vastasel korral rebitakse see kriitika uuesti üles. Väga palju ehitatakse ikkagi üles seda huvide vastandlikkuse argumenti, mida õpilasesinduste liit selgelt näib jagavat või piiratud arv tema juhte näivad jagavat, et kui õpetaja õigused saavad fikseeritud, siis võetaks õigusi nagu õpilastelt ära. Ei, tegelikult on see mõeldud selleks, et tagada õpilaste õigust õpikeskkonnale ja turvalisusele. Minu arust võiksidki seda hinnata inimesed, kes sotsiaalvaldkonnaga rohkem kokku puutuvad. Tavakoolis on ju riskid väiksemad. Kui saaks needki reeglid kehtestada, mis ma siin esitasin!

Monika Haukanõmm, palun!

Tänan, härra juhataja! Hea ettekandja! Esmalt olgu öeldud, et minu arvates on väga mõistlik õpetajale taoline õigus anda, sest turvalisus ja meeldiv õpikeskkond on kõigi õpilaste huvides, see ei ole mitte ainult nende õigus, kes võib-olla tulevad keelatud ainetega kooli, vaid ka nende õpilaste õigus, kes tahavad koolis ennast turvaliselt tunda, ehk siis kõigi õigus. Miks mulle see meeldib? Üks nüanss on võib-olla see, et see on justkui ennetav meetod. Kui õpilane teab, et õpetajal on õigus teda läbi otsida, siis jäävad võib-olla mõned asjad kaasa võtmata. Aga koolid on väga erinevad. On ilmselt koole, kus sellist meedet ei pea kunagi kasutama, aga on ju ka koole, kus see on võib-olla igapäevane, kahjuks. Tuli meelde, et alles hiljaaegu oli juhtum Maarjamaa Hariduskolleegiumis. Kas te kaalusite ka seda varianti, et võib-olla on vaja mõningatele koolidele teha natuke teistsugused reeglid kui teistele? 

Aitäh! Ma arvan, et sellistele koolidele, nagu on Marjamaa kolleegiumi oma või omad – neid peaks olema vist üle ühe –, on põhjust neid kehtestada. Ma saan aru, et Helmen Küti küsimus ja nimetatud eelnõu käsitlevadki selliseid teistsuguseid koole. Võib-olla tõesti see vahe eri koolide vahel peaks olema seadusesse kirjutatud. Aga teisest soost inimene õiguse kehtestajana ei pea tingimata olema minu meelest eraldi reguleeritud, nagu ma ütlesin, eri tüüpi koolides. See võiks olla miinimumlubadus kõigi koolide jaoks või nende õigus. Aga ega ma siin ei julge suud pruukida, pärast leitakse põhjus öelda ei kogu eelnõule. Tulebki läbi rääkida. 

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Väga auväärt ettekandja! Lastevanematena me teame, et lapsed viibivad koolis väga palju, vahel vaat et rohkemgi kui kodus, seetõttu on teatud kasvatusliku distsipliini ja selle sees ka arengu ja teadmiste saamise sünkroonsus hästi oluline. Kas ma sain õigesti aru, et algatajad loodavad tegelikult anda teatud üldise raamistiku, mis annaks koolidele julguse oma iseseisvust kasutada mitmes positiivses võtmes, kaasa arvatud õppeprotsessis vajaliku ja mõistliku distsipliini tagamiseks?

Aitäh! See annabki mingisuguse otsustamise raami. See ei pane kellelegi mingeid kohustusi, välja arvatud kohustuse tagada turvalisus ja õpikeskkond. Mis meetoditega keegi seda teeb, on õpetaja professionaalsuse küsimus. Minu arust võiks see olla õpetaja üldise väljaõppe osa, aga eelnõu sellega päris ei lepi. Ma küll kritiseerin seda eelnõu selle koha pealt, aga teatavasti on see ikkagi kompromisstekst. Nii et jah, need raamid on rakendamiseks, konkreetsete valikute tegemiseks konkreetses olukorras. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Mulle see eelnõu meeldib. Tõepoolest, õpetajal peavad olema suuremad võimalused. Aga kui ma küsisin ja sa vastuses mainisid, et ma kasutasin sõna "absurdne", siis ma pidasin silmas seda praktikat, et kui mingisugune eelnõu on juhtumisi opositsioonilt tulnud, siis sellest sõidetakse üle. Aga ma küsin nüüd algaja poliitikuna. Reformierakond on kaua võimul olnud. Kui palju on olnud taolisi asju, et teie olete sõitnud üle opositsiooni arukatest eelnõudest? Mida peaks tulevikku silmas pidades tegema, et need arukad eelnõud, olgu nad tulnud opositsioonist või kust iganes, jõuaksid seadusena reaalselt ellu?

Aitäh! Ma vaatan kindlasti stenogrammist üle, kas ma tõesti eksisin, et see "absurdne" käis selle praktika kohta. Mina kuulsin oma kõrvaga, mis on kindlasti väeti ja valelik, et te heitsite ette valitsuses ettevalmistatud eelnõu esitamist aasta hiljem oma nimel, kuna see eelnõu oli seisma jäänud. Ise ma algatasin selle valitsuses, ise opositsioonis seisan selle eest edasi – minu arust see ei ole absurdne. Aga tõepoolest on absurdne see, kui head ja mõistlikud eelnõud hääletatakse automaatselt maha. Minu arust oli täna peaaegu esimene kord selle aasta jooksul, kui üks opositsiooni algatatud eelnõu – Jüri Jaansoni oma – läbi läks. Ma tahaksin, et see eelnõu oleks teine.
Te küsisite, kas ma ise ei ole selliseid asju teinud. Ma olen tauninud selliseid põhjendusi, et kui on opositsiooni eelnõu, siis see läheb automaatselt. Miinimumtingimusena olen nõudnud asjalikku kriitikat. Rahandusministrina ma vetostasin enamasti ju ... Te küsisite praktikate kohta, vabandust, ma läksin isiklikuks! Aga rahandusministri töö on suuresti kogu aeg vetostada kas teatud punkte või näidata ette ressursside piiratusest ülesaamist või mitteülesaamist.
Mina väidan, et see opositsioon on väga erinev sellest opositsioonist, mis oli enne, nii nagu on ka see valitsus väga erinev sellest valitsusest, mis oli enne. Meie ei esita kiusueelnõusid, tehniliselt nõrku eelnõusid, nii palju kui see vähegi on võimalik, vaid selliseid eelnõusid, mida me oleksime tahtnud ka valitsuses olles esitada, kuid milleni me varem ei jõudnud või mille peale me varem ei tulnud. Haridusmõtetest üks hakkas idanema minu ametiaja lõpus, aga ma ei jõudnud selle realiseerimiseni. See on eesti ja vene haridussüsteemi ühendamine üheks. Me käisime selle välja Tallinna kontekstis ja ma kavatsen selle eest edasi seista. Mõni asi jääb hiljaks, mõne asja peale ei tule, aga mõne asja peale tuled ja imestad, miks teised seda blokeerivad. Aga me ei ole teinud neid algatusi kiusu pärast, vaid sellepärast, et me oleksime tahtnud neid nagunii teha. Võib-olla et koalitsioonipartnerite veto on nüüd meie opositsioonis olles ära ja siis on lihtsam mõnda asja teha. Aga see ei ole tõesti selline praktika, nagu opositsioonis tihti on, et me paneme kiusu pärast ja ebareaalseid asju ette. Väidan, et eelmine opositsioon seda tihti tegi. Nii nagu ka tegi valitsus teinekord või koalitsioon: esitas valesid argumente, viidates koalitsioonilepingule või millelegi. Kriitikas tuleb alati olla sisuline.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, eesistuja! Austatud ettekandja! Te olete selle eelnõu ettevalmistamisel kindlasti tutvunud ka teiste Euroopa riikide praktikaga. Äkki te tutvustate näiteks Põhjamaade praktikat, Soome, Rootsi, Taani, Norra oma?

Aitäh! Mul ei ole kindlasti täisloetelu. Seletuskirjas on neid näiteid toodud, ma ei hakka praegu seletuskirjas näpuga järge ajama. Aga suur pilt on see, et me oleme väga Soome selle eelnõuga. Soome on olnud hariduses meie suur eeskuju ja siin on lähtekohas kasutatud peaaegu et Soome seaduse sõnastust ning siis on siia muid asju juurde kirjutatud. Seletuskiri räägib ka Saksamaast. Minu arust on Brandenburgi liidumaal analoogne regulatsioon, aga Saksamaa haridussüsteemi üheks nõrkuseks peetakse ju liidumaadeks killustumist ja erinevat praktikat, mis on kvaliteedile, nagu hinnatakse, tohutult halvasti mõjunud. Ma olen rääkinud nende haridusinimestega. Üldistust kogu Saksamaa kohta ei saa teha, rääkida Saksa haridussüsteemist üldiselt on keeruline, aga keskeltläbi on seal nii, et vahetut sundi pigem ei ole. Samas, Suurbritannia näide, mis siin ka kirjas on, minu arust jällegi seda lubab. Vahetu sunni ja turvakontrolli instrument olid need teemad, mida juristid armastasid närida. Kultuurikomisjonis tekkis diskussioon. Siin hakati ette heitma neid termineid, et mida üks või teine tähendab. Maru lihtne on rääkida läbiotsimisest, mida siin tegelikult sees ei ole ju, eks ole. Aga kuna siin on sarnased sõnad, nagu on korrakaitseseaduses, siis on justkui kiusatus leida analoogiat. Selle seaduseelnõu edasisel menetlemisel, mis, ma loodan, on siiski võimalik, me võime ka neid hirme taandada. Kuigi minu arust on siin piisava selgusega öeldud, mida tähendab turvakontroll ja mida tähendab vahetu sund selle seaduse tähenduses. Lihtsalt siin on selle teise kultuuri sõnad. Eesti juriidikas ei ole väga palju juriidiliselt sobivaid sõnu, mida valida. Siin võib tekkida tunne, et äkki me ikkagi peame siin mingeid politseilisi aktsioone või õigusi silmas. Ei, me ei pea. Kui keegi leiab targemad sõnad, siis miks mitte, kuigi eks seda ole nii kaua loksutatud, et need sõnad oleksid tõenäoliselt juba leitud, kui nad olemas oleksid. Ma arvan, et see loogika, et need sõnad selles seaduses on selle seaduse tähenduses, võiks olla haridusinimeste uhkus, ei peaks tundma hirmu, et mõnes teises valdkonnas on neil teine tähendus. Juriidikas on see tavaline dilemma: kas ühes seaduses defineeritud asi peab olema teises seaduses samamoodi defineeritud. Ei pea tingimata nii olema.

Lauri Luik, palun!

Suur tänu õige asja eest, hea ettekandja! Viimased kaheksa aastat töötasin ma parlamendi möödunud ja ülemöödunud koosseisus kultuurikomisjonis ning siis see teema ikka aeg-ajalt tõstatus. Kui me ühiskonna üldist pilti vaatame, siis näeme, et probleem süveneb. Olen oma vennaga, kes on juba viimased 15 aastat olnud õpetaja, aktiivselt nendel teemadel suhelnud ja ka koolispordi liidus, kus me õpetajatega iga päev kokku puutume, on see teema tulnud jutuks. Tõesti, see on tõsine probleem. Mulle meeldiks, kui sellest eelnõust jääks kõlama eelkõige see, et selle eesmärk on kaitsta õpilasi ja teiselt poolt ka õpetajate väärikust, mitte niivõrd see, et kedagi peab kontrollima või mingil hetkel karistama. See on minu hinnangul eelkõige ikkagi õpilaste kaitsmise eelnõu. Hästi palju sõltub minu arvates ka õpetajast endast. On õpetajaid, kelle tunnis ei ole probleeme, aga on õpetajaid, kes on pehmed ja kelle tunnis on probleemid. Minu arvates algab see õpetajate ettevalmistusest. Sa korra mainisid seda. Äkki sa natukene mõtled veel valjult kaasa, kas õpetajate ettevalmistamise protsessis, õpetajate koolituses on midagi, mida saaks paremini teha?

Aitäh! Minule meeldiks, et kõlama ei jääks mitte õpilaste õigused, nagu on tavapärane, ja loomulikult ei jääks kõlama see, mida ka teie mainisite, vaid kõlama jääks õpetajate ja õpilaste huvide kokkulangemine sellel teemal. Minu arust on siin sada protsenti kokkulangemist, võib-olla isegi rohkem, üle saja, võib-olla kakssada protsenti, need liidetavad kattuvad. Õpetajate koolitusest tean ma vähe, sest minu oma oli selline kaaskoolitus Vene ajal. Praegu, ma arvan, peaks see kuuluma otseselt praktiliste ülesannete hulka juba vastavatel kursustel. Ma ei oska kirjeldada praegust olukorda. Ma tean, et meil on ju väga kõrge nõue, magistriharidus. Miks ei võiks olla selle osa ka koolitus nendes situatsioonides tegutsemiseks või äärmisel juhul täienduskoolitus neile, kes ei ole saanud tolles asjas koolitust? Minu meelest võiks see olla universaalne õpetaja oskus ning ainult suurendaks selle ameti prestiiži ja väärikust.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Mulle on ka väga sümpaatne selle seaduseelnõu laiem ja üldisem eesmärk – õpetajaameti väärikuse suurendamine. See on vähemalt üks nendest, kõik need kaugemad eesmärgid on väga õiged ja sümpaatsed. Kuid seda seaduseelnõu ette valmistades te ilmselt mõtlesite ka laiemalt, kas seadusandjal võiks olla veel mingi kohustus või võimalus midagi teha, et õpetajaameti väärikust ja kooli kui institutsiooni tähenduslikkust suurendada ning nende õigusi laiendada. Või peaks see seaduseelnõu praegust olukorda teie arvates piisavalt parandama? 

Aitäh! Mina olen muidugi rikutud ja vana kooli mees ega tohi oma mõtteid peale suruda, vaid ma kogu aeg küsin. Nii on olnud ka siis, kui ma teistes ametites või teistes ministeeriumides olin. Eelkõige ma küsin ja ma küsin ekspertidelt. See seletuskiri on natuke turvalisuse keskne. Minu arust see osa, et seda väärikuse või autoriteedi teemat kuidagigi käsitleda, jäi seletuskirjas natuke nõrgaks, aga kaudne taust on seal see. Ma olen aegade jooksul ja ka tagantjärele küsinud, kas siin pole veel mingit ideed, kas kuskil pole arutatud, kas keegi pole paragrahvi vormis seda välja käinud. Juristide vastus on olnud ikkagi, et seda ei anna teha. Nende inimeste arvamus, keda ma kolleegina väga austasin, oli see, ja ma jäin selle juurde pidama. Võib-olla tõesti ei ole see võimalik. Kaudselt käsitleb see eelnõu ju autoriteeti igal juhul.
Õhkkond koolis. Ma ei tahaks, et jääks kõlama, nagu õpilastel oleks koolis maru halb. Ma olen näinud väga inimlikku ja sooja suhet, mida vanasti ei olnud, eriti gümnaasiumiosas, juba nagu täisinimeste südamlikkust. Küsimus ongi selles, et sellesse meepotti satub tõrvatilku nii palju, et seal tekib probleem. Kui läheb jamaks, piltlikult öeldes, siis on õpetaja suhteliselt abitu, nagu ka nende ühendus ütleb. Keegi siin rääkis oma vennast – see oli Lauri –, minu ema oli õpetaja ja minu õde on õpetaja. Ma olen kogu aeg tajunud, et see amet on löögi all. Vabaduse tuhinas on läinud õpetaja vabadused kuhugi lendu. Vabadus otsustada, vabadus olla professionaal, olla autoriteet ja tagada õpe – see on kuhugi kadunud. Kuidas me selle paragrahvi kirjutame? Ootan ettepanekuid, tõesti. Ma arvan, et kõik ootavad.

Arno Sild, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kindlasti on see õige eelnõu ja seda tuleb toetada. Aga kas komisjonis arutati ka sellist asja? Täna on puudutatud ainult õpilaste ja õpetajate suhteid. Aga seadus hakkab kehtima ka kooli teiste töötajate kohta. Koolis on palju teisi töötajaid: treenerid, kokad, puhastusteenindajad jne. Täna on puudutatud ainult õpetajate ja õpilaste suhteid.

Aitäh! Ma kokka ikka ei laseks õpilaste sekka selliseid küsimusi lahendama ja neid teisi teenindajaid ka. Hoiame igaühe oma liistude juures. Mis suhete küsimust puudutab, siis iseenesest mõjub ühe valdkonna autoriteedi tõstmine hästi suhtumisele täiskasvanutesse üldse (kui tohib öelda "täiskasvanud" üldistusena nende ametikandjate kohta, keda te nimetasite). Lugupidamine peaks põlvkondlikult olema natuke säilinud. Vanasti oli see automaatsem, praegu on see juhuslikum. Loodan, et kõik arutelud sel teemal mõjuvad kaudselt ka laiemalt hästi.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Esitan mõnevõrra filosoofilisema küsimuse. Kogu seda juttu kuulates on mul kogu aeg meeles Joosep Toots, tamasseri rauad ja Oskar Luts. Kus on see põhjus, et õpilased toovad kooli järjest rohkem külmrelvi ja igasuguseid kahjulikke aineid? Kas sellel on ka mingisugune algpõhjus ja kas sellega on võimalik tegelda? Selliseid tembutajaid, nagu oli Joosep Toots, on ju koolis alati olnud, aga me kõiki neid Tootsideks ju enam ei pea.

Aitäh! Keegi ütles, et ta oli hirmus distsiplineeritud, aga mina olin tembutaja, kuid ma ei teinud kunagi suuri sigadusi. Ei maksa arvata, et ma koolis kaabakas olin. Ei olnud. Mis puudutab asjade kooli toomist, siis asju on rohkem, vabadused on suuremad, juba kodus antakse õpilasele rohkem asju kätte ja asjade puudust ei ole. Ma ei oska statistiliselt hinnata, kas praegu tuuakse asju kaasa rohkem või vähem, aga varandust on õpilastel rohkem, alates mobiiltelefonidest. Need on midagi, mis võivad olla laastavad, ja peab olema mingi võimalus langetada otsust, kas nad peavad koolis olema või ei pea. Vahel peavad, vahel minu meelest ei tohi. Ju igaüks teab selliseid asju ja minust paremini. Ma ei arva, et ma peaksin iga ala kommenteerija siin olema.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Me oma koolikorraldusega liigume aina enam kaasava hariduse suunas, mis tähendab, et klassiruumis on palju erivajadusega lapsi, sh käitumis- ja meeleoluhäiretega lapsi. Kas te näete selle eelnõu, mida te praegu ette kannate, ja kaasava hariduse vahel mingit seost?

Aitäh! Ja veel kuidas! Aga ongi küsimus, et ma ei tea, kuidas neid asju konkreetsel juhul käsitletakse. See on õpetaja professionaalsuse küsimus, kuidas ta saab eriliste laste puhul neid valikuid teha, mis talle kätte on antud. Seda teab tema, aga neid situatsioone võib loomulikult rohkem ette tulla. Ma pigem arvan, et eriliste laste puhul peab olema ka eriline delikaatsus. Elu on läinud selles mõttes keerulisemaks, et erivajadusi on ju erinevaid: on ka pagulasi, on muukeelseid. Klassid on läinud keerukamaks, õpilaste käsitlemine individuaalsemaks.

Madis Milling, palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Austatud ettekandja! Võib-olla on probleemil ka selline laiem taust, et ühiskonnas, kus me elame, on õpetaja justkui klienditeenindaja ja arst on klienditeenindaja ning see klienditeenindaja mentaliteet on laienenud ka õpilastele. Ma mäletan, et kui ma ise olin gümnaasiumis õpetaja, siis eriti nooremapoolsed naispedagoogid kartsid just lastevanemaid. Nad kartsid seda, et kui nad kutsuvad õpilase korrale, käsivad tal telefoni ära panna või võtavad selle ära, siis saabub kooli piltlikult öeldes jalgu trampiv lapsevanem, kes surub nad vastu seina. Kuidas me peaksime lastevanemate poole pilgu pöörama? Kas koolid peaksid hakkama lastevanematega mingeid lepinguid sõlmima? Alaealise eest vastutab ju eelkõige lapsevanem. 

Aitäh! Ma mõtlen, kuidas neid lapsevanema kohta kehtestatud regulatsioone rakendada, kuidas vaadelda tema esemeid, rakendada vahetut sundi ja turvakontrolli. Küsimus on iseenesest arusaadav, sissejuhatusest kumas ju läbi ka loosung, et klient on alati kuningas, st et õpilane on alati kuningas. Ka siin saalis on rõhutatud õpilaste erilisi õigusi. Mina väidan, et siin ei ole otseselt kliendi ja teenindaja suhet, vaid siin on koostöö partnerite vahel, kellest üks peab saama autoriteeti juurde. Lastevanemate probleem on kindlasti suurem kui õpetajate oma, kui ma nii tohin öelda, sest lolle, kaabakaid jne on ühiskonnas keskeltläbi rohkem kui õpetajate seas. Neid olukordi kindlasti on ja ka neid tuleb lahendada individuaalselt. Tõsi, õpetajad on surve all, ma tean. Nad olid surve all ka vanasti. Üks osa autoriteedist on ikkagi ka see, et ega ikka ei peaks igaüks tulema õpetajale ütlema, kuidas tema peab õpetama ja kuidas tema peab kasvatama. Asja teine pool jällegi on see, et igaüks peab saama sel teemal õpetajaga suhelda, mis minu arust ka toimub. Meil on koolidel väga toredad hoolekogud ja sellised suhtlemisvormid on juba automaatseks tehtud, nii et iseenesest on kool tänapäeval natuke nagu omavalitsuslik organ. Võimalus oma tahet või arvamust õpetajate suhtes väljendada on olemas, aga ekstreemumid, inetused, jah, ei peaks meie elu juurde kuuluma. 

Heidy Purga, palun!

Aitäh, juhataja! Hea kõneleja! Komisjoni istungil osalenud ministeeriumi esindajad leidsid eelnõus vasturääkivusi ja teatud tõrkeid. Nende toetus sellele eelnõule polnud väga üheselt mõistetav. Kas te saaksite palun seletada, mis on nende täieliku ja tervikliku toetuse puudumise peamiseks põhjuseks?

Aitäh! Ma juba proovisin seda puudutada. Mina nägin pigem kimbatust, kui oli vaja üldse midagi rääkida, see oli selline käte ja suu kinniseotus. Mina olin arutelul sel ajal, kui ka haridusministeeriumi ametnik seal oli. Meil on üsna katastroofiline olukord, kus ametnikud on Tartus ja minister enamasti Tallinnas. Ma ei tunne neist ametnikest enamikku kahjuks isiklikult, aga ma arvan, et ma rääkisin või meie rääkisime selle eelnõu autoriga. Kui tema ei toetanud oma eelnõu, nagu te ütlesite, täielikult, siis selle taga oli poliitiline otsus, mida ta ei söandanud kritiseerida.
Aga teine pool on siin muidugi, mida sai siin ka nimetatud, Siseministeeriumi ja haridusministeeriumi kultuuride erinevus. Ma tean, et haridusminister Maris Lauri ja siseminister Hanno Pevkur – loodan, et nimed tulid õigesti välja – selle paari kuu jooksul, mis nende koostöö nendes rollides toimus, leidsid mingisuguse sõnastuse, mis siin enam-vähem kajastub. Kokkulepe ministeeriumide vahel oli suuline, seda ei jõutud kirjalikult vormistada. Siseministeeriumi nõusolek hea tahte vormis oli olemas, aga kuna see poliitiline tahe moondus minu arvates parteiliseks eituseks, siis pandi see eelnõu seisma. Mingit vajadust selle järele sellest arutelust küll välja ei tulnud. Aga tõsi on see, et korrakaitse loogika järgi treenitud ametkond ei tohiks koolis ega haridussüsteemis olla dikteerija, ka dikteerija selle konkreetse eelnõu suhtes, selle vetostaja ega kriitik. Selle eelnõu tagasilükkamise tulemus on see, et just nimelt politsei asub õpetaja asemele. Seda ei tohiks olla. Ma väga imestan, et Siseministeeriumis on oma kriitika taju nii nõrk. Sellist asja tuleb vältida, mitte peale suruda. Selle eelnõu põhjalaskmise tulemus on, et politsei telefoninumber on see, mille peale õpetaja peab kriisiolukordades mõtlema. Seda saab loomulikult teha enamasti tagantjärele.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, auväärt istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Oma väljaütlemistes viitasite sellele, et võib-olla on see eelnõu 15 aastat hiljaks jäänud. Ma mäletan, kui koolides käis arutelu, kas kool on ikka lõpuni kasvatusasutus, ja kui käis diskussioon esimeste turvameeste kooli tuleku üle. Siis tundus, et oli nagu kaks koolkonda. Teie olete olnud haridus- ja teadusminister, teil on ka isiklik kogemus pedagoogilises mõttes oma lähisugulaste pedagoogilise tegevuse kaudu. Kas teile tundub, nagu ka haridustöötajate liit oma toetuskirjas on viidanud, et see arusaam, et kasvatus on üks osa hariduse andmisest ning distsipliini tagamine, teineteise mõistmine ja teineteisest lugupidamine on hädavajalikud, selleks et lapsed saaksid olla tulevikus edukad, on natuke muutunud? Kas te võite hinnata, et see, mis kunagi toimus, oli lihtsalt üleminekuaeg?

Eks asi muutub kogu aeg. Seda, millal täpselt oli see üleminekuaeg eri valdkondades, on keeruline kindlaks määrata. Jah, tendents on läinud vabaduste suurenemise ja õiguste hägustamise suunas, ma pean silmas õpetajate õiguste hägustumist. Nüüd peab ju paragrahvis kirjas olema kõik see, mis vanasti oli loomulik, ja kui paragrahvis on ebatäpsus, siis võib tekkida pahandus, sest õiguste eest võitlejad võivad õpetajale teha palju halba ja põhjendamatult seejuures. See eelnõu on hiljaks jäänud, aga parem hilja kui mitte kunagi. Ma ei ütle, et koolis on mingisugune katastroofiolukord, aga tasakaal on nihkunud optimaalsest kõrvale. See tuleks likvideerida, ja mitte ainult turvalisuse, vaid ka autoriteedi, õppekvaliteedi ja pühendumuse nimel. Õpetajate ja õpilaste huvid langevad siin minu hinnangul täielikult kokku.

Ain Lutsepp, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Õpetajaamet vajab tõeliselt väärtustamist. See eelnõu seda väärtustamist natukene toetab. Eelküsija juba ütles, et võib-olla on selle eelnõuga natukene hilinetud. Aga küsimus on selline: kas on veel selliseid kohti, kus te peate vajalikuks seadusandlikult koolis olevatesse suhetesse sekkuda? 

Aitäh! Vihjamisi siin üks eelnõu läbi käis, see puudutab direktoreid. See on teistmoodi teema ja ma ei tea, milline see tekst või regulatsioon saab olema, aga tõenäoliselt ma sellega välja tulen. Aga suhetes on võtmeisik muidugi õpetaja, mitte keegi teine, suhete all pean ma loomulikult silmas suhteid õpilastega ja ühiskonnaga laiemalt, lastevanematega teiste hulgas. Mul ei ole rohkem sellele mõtteid lisada, aga õige märkus on see, et see eelnõu natukene väärtustab seda ametit. Natukenegi!

Maire Aunaste, palun!

Lugupeetud eesistuja! Austatud härra Ligi! Mul on selle teema lõpetuseks rääkida selline lõbusavõitu lugu. Ma olin hiljuti Ghana Vabariigis, kus me külastasime ühte põhikooli. Meid oli seal päris mitu eestlast. Üks endine naisvanglaametnik sattus matemaatikatunnis sellise stseeni peale, et iga õpilane, kes andis vale vastuse, sai vastu pead. Eestlased olid vait nagu sukad. Kuidas teie oleksite käitunud?

Hmm ... Kui ma oleksin vastu pead saanud või? Minuga juhtus seda aeg-ajalt, et ma andsin valesid vastuseid, aga ma ei saanud vastu pead. Midagi väga valesti vanasti koolis ei olnud. Ma arvan, et enamik tollest ajast pärit tarkusi võiks kehtida ka praegu. Suuresti arvataksegi, et me elame haridussüsteemis nii hästi, nagu me elame, just oma heade traditsioonide najal. Tihti on uued haridusalgatused meelde tuletatud vana ja ka Peeter Põllu pärand. 

Maire Aunaste, palun veel kord!

Ma tegelikult tahtsin küsida seda, et kui me oleme võõras riigis, kuidas siis käituda. Kas on sünnis öelda, mida me arvame nende käitumisest, teades, kuhu me ise oleme välja jõudnud? Meie peame kaitsma hoopis õpetajat, aga seal on veel ikka nii, nagu oli enne oktoobrirevolutsiooni, et õpilased on täiesti kaitsetud. Me rääkisime seda isegi UNICEF-i ametnikule. Ta kehitas õlgu, sest tema elab Accras, pealinnas, ja ta ei ole kunagi riigi teises otsas käinud. Nad on täiesti võimetud ja neil on ka tahtmatus midagi teha või öelda. Kui teie oleksite näinud seda löömist pealt, kas te oleksite julgenud sellele õpetajale midagi öelda?

Aitäh! Ei, minul see julguse taha küll ei jääks, see on õige. Aga loomulikult, teises kultuuris nõuab ütlemise viis alati läbikaalumist. Ma ei oleks kaikaga virutanud, see on selge. Aga saab ju ka küsimuse või oma kogemuse edastamise vormis väga kategooriliselt märku anda. Nii et eks vorm ole erinev, aga ka õpitulemused on Ghanas ja Eestis erinevad.

Igor Gräzin, palun!

Ma jätkan Maire juttu, aga täpselt vastupidise kandi pealt. Ma küsisin ühe õpetaja käest, kes õpetas 1950. aastate alguses, kuidas nendel rasketel aegadel oli koolis distsipliiniga. Õpetaja ütles, et jah, distsipliiniga olid probleemid. Ma küsisin, millised. Ta ütles: "Vaadake, Igor, tagapingis aeti mõnikord juttu." Ütle palun, kuidas sa hindad tervikuna distsipliini olukorda praegu meie koolides ja kas distsipliin tagab õpilase põhiõiguse õppida?

Aitäh! Mulle kangesti tundub, et need sõnad kuulusid minu emale. (Hüüe saalist.) Jah, ja tema ei olnud üldse kuri õpetaja. Aga kuidas praegu koolis distsipliiniga on? Teistmoodi on. See on ühelt poolt seotud natuke avatuma suhtlusega õpilase ja õpetaja vahel. Aga jällegi, teades oma ema karjäärist üht-teist – kui nii tohib öelda õpetaja kohta, see sõna on kuidagi väga äriline –, siis eks sai ikkagi koledaid ja uskumatuid asju kuulda ning sõna otseses mõttes kaasa tuntud. Koolid on erinevad, õpilased on erinevad, õpetajad on erinevad. Vanematel õpetajatel on teinekord rohkem autoriteeti, aga mõnikord on nad ka väetimad sellistes olukordades, kus nad rünnaku alla satuvad, sest nad ei ole sellise asjaga harjunud. Väga suurt üldistust on keeruline teha. Ma siiski arvan, et lääne hariduses on väga palju näiteid selle kohta, et koolis, näiteks USA-s, valitseval kaosel on mõõdetav mõju õppimisele. Seal on vabadus paljudes koolides üsna laastav ja paljudes koolides ei saa USA-s korralikku haridust selle tõttu, et vabadus on liiga suur. Aga ma ei ole USA koolides käinud, ma olen kuulnud ainult neid jutte.

Hea ettekandja! Rohkem kolleegidel teile küsimusi ei ole. Järgmisena ootame kultuurikomisjoni ettekandega kõnetooli Krista Aru.

Härra juhataja! Austatud rahvaesindajad! Hea seaduseelnõu tutvustaja! Kultuurikomisjon arutas seaduseelnõu nr 505 oma 9. novembri istungil. Seaduseelnõu oli komisjonile laekunud juba varem ja komisjon oli palunud eelnevalt arvamust seaduseelnõu kohta Eesti Haridustöötajate Liidult, kelle arvamus laekus meile 25. oktoobril, Eesti Õpilasesinduste Liidult, kelle arvamus laekus septembri lõpus, ja Vabariigi Valitsuselt. Tõesti, nii nagu Jürgen Ligi siin ka enne väitis, esialgu oli komisjonile teada, et Vabariigi Valitsus väga selget seisukohta selle seaduseelnõu kohta ei anna, kuid see seisukoht siiski 19. oktoobri kirjaga laekus. Vabariigi Valitsus ei toeta seaduseelnõu, eelkõige põhjusel – kirja on koostanud haridus- ja teadusminister Mailis Reps –, et Haridus- ja Teadusministeeriumis valmistatakse praegu ette samasisulist seaduseelnõu, esitatud seaduseelnõu ei olevat leidnud lõplikku kooskõlastust Siseministeeriumist ja nüüd on uued arutlused käivitatud.
Komisjoni istungil osalesid Maris Lauri, kes asendas Laine Randjärve, Heidy Purga, Heljo Pikhof, Krista Aru, Toomas Jürgenstein, Toomas Väinaste, Viktoria Ladõnskaja ja Yoko Alender. Kutsutud olid Riigikogu liige Jürgen Ligi seaduseelnõu esitajana ning Haridus- ja Teadusministeeriumi õigusosakonna jurist Indrek Kilk.
Jürgen Ligi tutvustas seaduseelnõu põhjalikult ning rõhutas eriti neid suuremaid ja laiemaid eesmärke, rõhuga nii õpetaja kui ka kooli autoriteedil ja vajadusel taastada just see õiguste tasakaal. Eesmärk ei ole kellegi õigusi ära võtta või vähendada, vaid kooli turvalisuse nimel lisada õpetajale ja koolile rohkem õigusi ja võimalusi hoida koolikeskkonda tervikliku ja sõbralikuna. Jürgen Ligile vastas Indrek Kilk Haridus- ja Teadusministeeriumi juristina, et praegu on Haridus- ja Teadusministeeriumis sarnase sisuga seaduseelnõu kooskõlastamisel ning käivad uued analüüsid ja uued arutelud, millesse on kaasatud Siseministeerium, Justiitsministeerium ja õiguskantsleri büroo.
Järgnesid komisjoni liikmete küsimused ja nende temaatika oli suuresti seesama, mida me täna siin kuulsime. Viktoria Ladõnskaja pööras mitmes küsimuses tähelepanu sellele, kuidas on selle kompimisega, millal on õigus seda rakendada ja kas on ka oht, et selle lubamisega võiks mõni õpetaja ületada teatud lubatavuse piire. Vastuseks puudutas Jürgen Ligi pikemalt veel kord seda, millised on ikkagi vastava koolituse saanud isiku võimalused ja kuidas seda meedet rakendatakse ning et kompimine ei ole mingil juhul läbiotsimine, seda kasutatakse äärmuslikel juhtudel, alles siis, kui suulisele hoiatusele või palvele ei reageerita, ning kompida on lubatud ainult spetsiaalse koolituse läbi teinud inimesel.
Komisjonis arutleti pikemalt ka selle üle, milline on praegu ministeeriumi menetluses oleva või algatatud seaduseelnõu võimalik edasine käik, millal see siia tuleb ja kui valmis see on. Indrek Kilk ministeeriumist ei osanud ega ilmselt ka saanud anda väga täpseid vastuseid. Me saime üldise vastuse, et see on aruteluringil. Eelkõige Justiitsministeerium ja Siseministeerium on oma arvamuse esitanud. Ka komisjonis arutleti pikemalt selle üle, milline roll võiks üldse olla Siseministeeriumil kooli ja koolikeskkonna ning õpetaja mainet ja autoriteeti käsitleva seaduseelnõu üle otsustamisel ja kui määrav see peaks olema. Indrek Kilk ministeeriumist rõhutas just seda, et Siseministeerium näeb kooli kohana, mis korrakaitseseaduse mõttes ei ole nagu avalik ruum. Täpsustasime minu küsimuse abil ka seda, kuidas siis Siseministeeriumi kooskõlastusega oli, et aastast 2016 ei jääks alles kaheti tõlgendatavust. Meil oli suurepärane võimalus, sest komisjonis olid nii Jürgen Ligi kui ka Maris Lauri, mõlemad ministrid, kes olid selle seaduseelnõu ettevalmistamisega tegelnud. Mõlema kinnitusel oli selge, et sellega ei ole mindud edasi kiirustades, vaid tõesti leiti ka suuline konsensus, nagu Jürgen Ligi siin enne nimetas, isegi Siseministeeriumi osalusel, ainult see konsensus ja kooskõlastamine jäid kirjalikult fikseerimata.
Millised olid veel küsimused? Toomas Jürgenstein tundis huvi selle vastu, millised võiksid olla kompamise võimalikud tagajärjed. Jürgen Ligi vastus oli väga selge ja hea: pigem on see kompamine mõeldud selleks, et ei peaks tagajärgedega tegelema. See, et kooli peaks tulema korda looma politsei, võiks toimuda ikkagi ainult äärmuslikumatest äärmuslikemal juhtumil.
Toomas Väinaste toetas väga seda, et kooli õhkkond oleks turvalisem ja et me katsuksime seadusandjana taastada kooliõpetaja õigusi. Maris Lauri, selgitades ka tema ministriks oleku ajal tehtud tööd selle seaduseelnõu ettevalmistamisel, rõhutas samuti seda, et tegelikult kooli kui keskkonna laiem hindamine koostöös Justiitsministeeriumi ja Siseministeeriumiga oli saavutatud ning erimeelsusi nimetatud seaduseelnõusse enam ei jäänud. Heljo Pikhof palus Haridus- ja Teadusministeeriumi juristil täpsustada, millal ikkagi see valmiv seaduseelnõu võiks Riigikokku jõuda, kuid sellele me täpset vastust ei saanud.
Nii et arutelu oli sisukas, väga mitmekesine ja toimus üldiselt positiivses meeleolus. Kõik komisjoni liikmed olid üheselt seda meelt, et see probleem tuleb lahendada ja lahendus tuleb kiiresti leida. Me läksime hääletamise juurde. Komisjoni esimees Aadu Must tegi ettepaneku eelnõu esimest lugemist mitte lõpetada ning Maris Lauri ja Krista Aru tegid ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele asusime hääletama. Aadu Must pani kõigepealt hääletusele tema tehtud ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Komisjon hääletas. Eelnõu tagasilükkamise poolt olid Aadu Must, Toomas Väinaste, Toomas Jürgenstein ja Heljo Pikhof. Eelnõu tagasilükkamise vastu olid Heidy Purga, Yoko Alender, Maris Lauri ja Krista Aru. Erapooletuks jäi Viktoria Ladõnskaja. Komisjon hääletustulemuse põhjal otsust vastu ei võtnud. Komisjoni esimees Aadu Must pani hääletusele teisena pakutud ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Komisjon hääletas. Selle poolt, et eelnõu esimene lugemine suures saalis tuleks lõpetada, hääletasid Heidy Purga, Yoko Alender, Krista Aru ja Maris Lauri. Selle vastu hääletasid Aadu Must, Toomas Väinaste, Toomas Jürgenstein ja Heljo Pikhof. Erapooletuks jäi Viktoria Ladõnskaja. Komisjon otsust vastu ei võtnud.
Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 38 lõike 6 kohaselt on nii, et kui juhtivkomisjon kumbagi ettepanekut ei toeta, loetakse esimene lugemine lõpetatuks. Esimene lugemine toimub täna suures saalis ilma komisjoni lõpetamisettepanekuta. Järgmised otsused olid konsensuslikud: komisjon tegi ettepaneku saata eelnõu täiskogu päevakorda 16. novembriks, st tänaseks, ja teha ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 30. november kell 17.15. Aitäh!

Hea ettekandja, aitäh! Küsimusi teile ei ole. Nüüd on fraktsioonide esindajatel võimalus sõna võtta. Esimesena on sõna palunud Märt Sults Keskerakonna fraktsiooni nimel.

Härra eesistuja! Kolleegid! Äärmiselt ammu on öeldud selline lause, et lugupidamist ja austust ei saa osta, see tuleb välja teenida. Ammu on öeldud ka lause, et sa tead, kuidas nad sind vihkavad, aga sa ei kujuta ette, kuidas nad sinust lugu peavad. Ma olen nõus härra Ligiga – just nimelt olen nõus, seda on minu suust muidugi naljakas kuulda –, et raha ei ole see, mis lugupidamist ja austust suurendab. See taasiseseisvumisest alates toimunud hariduse reformimine on lörtsinud ära absoluutselt kõiksugused arusaamad kõikide asjade kohta, kas õpetajate kohta või millegi muu kohta. Õpetajatest on tekkinud ettekujutus kui vinguvast seltskonnast, kes vingub hommikust õhtuni, et neil on väike palk, väike palk. Kõik muudkui kiidavad takka, olgu see ajaleht, olgu see parlament, olgu see volikogu, olgu see ükskõik kes: õpetajate palka peab tõstma! Palka tõstetakse, aga tegelikult ostujõud kukub. Sina räägid õpetajatele, et kõik on see äraspidi palga tõstmine, tegelikult reaalne palk kogu aeg kukub. Õpetaja ei saa aru. Ta on kas kirjandusõpetaja või ajalooõpetaja, tema ei pea teadma, mis on ristkorrutis. Samal ajal on ristkorrutis jääv suurus, Jürgen teab väga hästi, et ühe võrrandi piires on ristkorrutis jääv suurus.
Mida kehvemaks kukub pedagoogide ehk õpetajate tase, seda rohkem on tarvis seda seadusega kindlaks määrata. Ma ei kujuta lihtsalt ette, milline seadus peab olema selle jaoks, kui klass märatseb, puberteet märatseb. See on tavaline asi, koolis juhtub selliseid asju. Parasjagu on üks visanud kellelegi kustukummiga vastu kuppu, teine kohe kõmm-kõmm reageerib vastu, kolmas paneb tooliga, neljas läheb möllama, kõik on laua peal, vehivad kätega. Nagu Jürgen ütles, et Ameerika stiilis käib värk, asi on juhitamatu. Ma ei kujuta ette, milline seadus paneb paika selle asja, et ilma autoriteedita, ilma hariduseta inimene suudaks sellist klassi korrale kutsuda. Aga selle klassi korralekutsumiseks ei ole vaja rohkem mitte midagi muud kui seda, et aktsepteeritud õpetaja, direktor, õppealajuhataja või õppejuht astub klassi ette, on seal rahulikult kaks või kolm minutit, klass rahuneb maha, kõik istuvad oma kohtadele ja küsivad, kus me pooleli jäime. Ja ongi kõik!
Austus ja lugupidamine tuleb välja teenida! See ei ole mitte ühe päeva lugu, see ei ole mitte 100 euro lugu, see ei ole 50 euro lugu, see on aja lugu. Meie ajalugu on juba niivõrd pikk, et õpetaja peaks olema õpetaja. Tähendab, lapsed ehk õpilased peavad teadma, kes on õpetaja. Aga nemad teavad seda, et õpetaja on jobu ja õpetajale võib öelda ükstapuha mida. Õpilane läheb koju ja ütleb nii: "Vaat see lollakas matemaatik küsis minu käest seda ruutvõrrandit! Mingu kukele!" Ema või isa vastab: "Muidugi mingu kukele! Mina ei tea sest võrrandist mitte midagi, ma olen terve elu läbi saanud, ma oskan oma tööd väga hästi teha! Mida põrgut mul on teha selle korrutustabeli või ruutvõrrandiga!"
Kõige hullem lugu on see, et koolijuhid räägivad sellist juttu, et guugelda ja korrutustabelit pole vaja teada! Kui sa tead, kui palju on 2 x 3, aga ei tea, kui palju on 3 x 2, kas siis on 50% täidetud ja hinne kolm kätte saadud või? Sihuke tekst käib! Haridusjuhid on poliitikud. No kuhu, kuramus, see kõlbab?! Haridusminister peaks üldse olema apoliitiline amet ja ta peaks olema elukutseline nagu riigiprokurör. Ametiaeg peaks kestma 12 aastat, üks tsükkel, 1. klassist kuni 12. klassini, siis saaks tema käest küsida, mille eest sa, vana põrguline, vastutad ja mis asja sa tuksi keerasid või mis asja sa üles ehitasid.
Senikaua, kuni sellist asja ei ole, ei ole mõtet siin lahmida. Annaks Taara, et kohalikus omavalitsuses oleks tööl inimesed, kes on kunagi koolis töötanud ja teavad, mis koolis toimub. Seal on aga, palun vabandust, poisid, kes on koolipingist tulnud, ja kes ütlevad, et nüüd ma keeran sellele õpetajale tagasi, kes mulle keeras. Ja ongi kogu jutt! See ongi hariduspoliitika: tõstame 100 eurot õpetajate palka. Minge kukele! Anname kumminuiad neile kätte! Teete nalja või? Te annate õpetajale õiguse HEV-õpilast läbi otsida! HEV-õpilane paneb õpetajale vastu hambaid! Kas saate aru?
Kas lisaaega tohib?

Ikka tohib, kui te seda palute! Kolm minutit lisaaega.

Tuima tursa näoga! Mul on miljon näidet – palun vabandust, miljon on natuke liig, võtame kõik kuus nulli tagant ära ja paneme ühe nulli tagasi –, mul on näiteid, kui politsei on kutsutud kooli lihtsalt selle pärast, et 7. klassi õpilane on andnud õpetajale vastu lõugu. Ja kes on süüdi? Mitte õpilane, vaid õpetaja, sest ta ei osanud õpilasega rääkida! Kutsutakse lapsevanem kooli, lapsevanem ütleb, et see õpetaja on lihtsalt rumal. Ja ongi kogu jutt!
Tähendab, see ristkorrutis kehtib. Kallid kolleegid, me reglementeerime ja muudkui räägime, et õpetajale on vaja autoriteeti seadusega juurde anda. Seadus ei tee mitte mingit autoriteeti. Seadus ei pane paika isegi rahakurssi, rahakursi paneb paika turg: kas raha on likviidne või mitte. Ja ongi kogu jutt! Seda ei saa niimoodi teha. Õpetaja peab olema autoriteet, õpilased peavad teda aktsepteerima. Kui treener ei ole autoriteetne, siis sportlane talle ei allu. Ja õpilane ka ei allu siis õpetajale. Kunagi küsiti Madridi Reali treeneri käest, mis on tema töö juures kõige raskem. Ta ütles: "Eks proovige saada need miljonärid jooksma!" Aitäh!

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel tuleb kõnelema Tarmo Kruusimäe.

Hea eesistuja! Head rahvaasemikud! Kõige lihtsam oleks öelda tavapäraselt, et meile meeldib kehtiv kord. Ma tuletaksin meelde, et lisaks vabadustele on õpetajatel, õpilastel ja ka lastevanematel kohustused ja vastutus. Kas antud seadus praegu kitsendab ja piirab mingil määral kohustusi? Kas antud seadus praegu kitsendab ja piirab mingil määral vastutust? Võimalik, et me läheme suure hurraaga praegu lahtisest uksest sisse murdma ja tahaksime väga määrata kindlaks seda, milliseid tundi häirivaid vahendeid õpilased ei tohiks kaasa võtta. Aga mulle ei meenu, et Riigikogu oleks vastu võtnud otsuse, et õpilased ei tohi kooli kaasa võtta Tamagotchit, just nimelt Tamagotchit. See oli ju oma hea 17 aastat tagasi. Täna me võib-olla enam ei räägi ka MP3-mängijatest. Ehk aeg muutub ja me ei jõua kõiki neid asju, mis kooliklassis müra võivad tekitada, seadustesse kirjutada, sest juba tuleb uus trend peale.
Ma tahan rõhutada, et täna on Eestis harukordselt huvitav päev. Täna on kaduneljapäev, mis tähendab, et just nagu ei peaks tööd tegema. Teisalt ei ole ma siin kuulnud, et täna on taassünnipäev. Head rahvasaadikud, kes te siin saalis olete, ma soovin teile kõigile head Eesti taassünni päeva!
Aga siiski, ma olen 12 aastat olnud alaealiste komisjoni liige. Ma olen selle aja jooksul jõudnud päris palju õppida ja näinud ka seda, kui sageli ja kui lihtsalt on pedagoogid selle asemel, et ennast täiendada ning sellest probleemist viisakalt ja väärikalt välja tulla, suunanud need noored kohe, ilma koolipsühholoogi kaasamata alaealiste komisjoni. Ega alaealiste komisjon ei ole repressiivorgan.
Ma tahan tervitada enda head kamraadi Marek Nisumat, kelle tunnid on niivõrd huvitavad, et õpilased ei söanda tema tundidest puududa ja tema tundides ei toimu märulit. Küll aga on palju õpetajaid, keda lihtsalt ei kuulata. Ma ootaksin ära, milline on Haridus- ja Teadusministeeriumi seisukoht. Kuigi ma võin teile ka omalt poolt öelda nende inimeste kohta, kes peaksid tegelema probleemsete noortega – äärmiselt populaarne on NEET-noorte teema, s.o need, kes ei ole kaasatud ei õppimisse ega töötamisse –, et mul õnnestus viia kõik need spetsialistid, kes tulid uuesti tööle ja hakkasid nõu andma, kuidas alaealiste komisjonid peaksid töötama, reaalselt esimest korda elus alaealiste komisjoni istungile, et siis need spetsialistid teaksid ka, mida üle Eesti alaealiste komisjonidele öelda. Just nimelt nii: annab jumal ameti, annab ka pädevuse. Hoidku jumal meid selle eest, et need inimesed hakkaksid meile seaduseelnõusid kirjutama, kuidas ja mil moel midagi teha.
Ma arvan, et algatus on ühtepidi hea, aga ei ole veenev. Kunagi ütles üks mu tuttav, et kui taksojuhid hakkavad tegelema kinnisvaraga ja liberaalid õpilaste õigusi kitsendama, siis on asi ja olukord mingil määral mäda. Ma tervitan koolinoori ja arvan, et nende õpetajad on head, kui nad suudavad aru saada, mis kohas tuleb väärikalt käituda. Ka minu enda lapsed, kes koolis käivad, austavad enda kooli. Ma olen neile selgeks teinud läbi elu kestva õppe. Ma olen enda lapsi võtnud kaasa jalgpallireisidele ja seletanud, kui oluline on ühtekuuluvustunne, kui oluline on koolivorm, kui oluline on jalgpallisall või see lipp, mida me kaasas kanname. Need on meie värvid. Pärast seda, kui sa oled kooli lõpetanud ...
Palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit lisaaega.

Ma saan lühema ajaga hakkama. Ehk see on see seltskond, kellega te veedate koos rohkem aega kui kodus enda vanematega. See on teie tuleviku kaaskond, kellega te lähete läbi elu. Need värvid on need, mis jäävad. Kui sa ei suuda austada seda kooli, kus sa õpid, siis sa ei austa ka iseennast. Seega, ma arvan, kõik see on õpetajate enda kätes.
Aga ma ikkagi küsin, kas tänases seaduses on tõsiseid vajakajäämisi, mis piiraksid kohustuste täitmist ja mis piiraksid vastutust. Mina seda praegu ei näe. Küll aga ma ütlen, et ma olen ennast harinud omaenda isikliku rahakoti baasil ja käinud Poolas tutvumas erinoorsootööga. Meie kultuurikomisjon võiks teha väljaõppereisi ja vaadata, kuidas seal on see asi tehtud. Seal on tehtud üks pisikene vaheaste: enne täisealiseks saamist ja päris vangimajja minekut on noorte eriprojekt ehk eeluurimisvangla, kus noorel on reaalselt võimalik ennast parandada. Selle tulemusel võidakse siis, kui ta saab 18 ja läheb kohtusaali, ta kohe vabastada, sest ta on enda käitumist reaalselt parandanud. Seega, ma ootaksin hea meelega, mida arvab meie Haridus- ja Teadusministeerium. Algatus iseenesest on hea, aga seaduse kirjutamine ei muuda veel reaalset olukorda. Seega, õpetajad, leidke endas see sisemine kutsumus! Teie olete see autoriteet! Aitäh!

Eesti Vabaerakonna fraktsiooni nimel Krista Aru, palun!

Härra juhataja! Austatud rahvaesindajad! Austatud Tarmo Kruusimägi! Kas te olete ikka seaduseelnõu ja selle seletuskirja lugenud? Ma alustangi kahjuks sellest – ma ei oleks tahtnud seda teha, aga kahjuks pean ma sellest alustama –, et selle seaduseelnõu tekst ei piira küll kellegi õigusi, vaid see annab koolile ja õpetajale võimalusi juurde. Mitte midagi muud. See on tasakaalu otsimise seaduse eelnõu ja minu isikliku pilgu järgi võib see pigem olla üldise arutelu käigus liiga ära lahjendatud. Aga neid punkte, mida teie siin Riigikogu kõnetoolis nimetasite, ei suuda ma siit kuidagi välja lugeda.
Austatud rahvaesindajatele ja ka Märt Sultsile, kes on küll lahkunud, tahan ma öelda, et see seaduseelnõu nüüd küll muidugi autoriteediga ei tegele. Õige on see, et autoriteet peaks tulema tööga ja õpetajatel see üldiselt ikkagi ka tuleb. Nagu iga elukutse puhul, on ka õpetajate seas teistsuguseid näiteid, aga see on nii meie ühiskonnas tervikuna.
Eesti Vabaerakonna fraktsioon toetab seaduseelnõu ja ütleb pigem, et see on üks etapp sellel teel, millel on mitu suuremat, laiemat eesmärki. Ma ka eile riigieelarve arutelul ütlesin, et see, mis on ühiskonnas juhtumas, on see, et katki tehakse, lõhutakse just nimelt seda meid seni kandnud ühiskondlikku mõtet või kutsumusideed, et Eestis on kõige aluseks hea haridus, kool, koolmeister, kellel on autoriteet ning kes oskab kasvatada ja õpetada. Meil on juhtumas praegu see – just nimelt ka seetõttu, et me räägime ainult rahast, kuidas me anname raha siia-sinna –, et on kadumas hariduse üldine väärtustamine. See seaduseelnõu katsub hakata seda tasakaalu nihutama. See, et politsei koolis korda loob, ei saa ju olla eesmärk. Aga praegu on tõesti nii, et politsei tuleb koolis korda looma. Me peaksime ühiskonnana ju vaatama seda, et kool saaks ise toimida, et lapsed oleksid koolis kaitstud, saaksid ennast hästi tunda ja ka hästi õppida.
Loomulikult tekib seaduseelnõus mitmes kohas küsimusi, ka sõnastuslikke küsimusi, mille üle võib arutleda ja kus võib teksti muuta. See on täiesti normaalne protsess ja kuulubki selle saali töö juurde. See, mis mind võib-olla kõige rohkem selle seaduseelnõu juures on hämmastanud – teades seda, et Vabaerakonna fraktsioon eelnõu toetab –, ongi see, et võib-olla teravamalt kui ühegi varasema seaduseelnõu puhul tunnetasin ma seda, kuidas õige ja hea asja eest seismine, ka sõnades väljendatud heameel üldise suuna üle muutub millekski muuks, kui algab hääletamine. Vabandust, aga haridus, laste heaolu ja hariduse tulevik ei saa küll olla opositsiooni ja koalitsiooni mängumaa. See kultuurikomisjoni hääletustulemus, mis näitas, et komisjon ei suutnud otsust langetada, peaks panema väga tõsiselt mõtlema kogu ühiskonna väärtuste ja edasiliikumise teede üle. Aitäh!

Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Maris Lauri, palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Ma alustan oma kõnet samal teemal, millest rääkis kolleeg Krista Aru. Väga paljud inimesed ei ole seda eelnõu lugenud. Siin on piiranguid tehes osutatud just nimelt sellistele asjadele, mis on ohtlikud. See eelnõu ei tegele käskimisega, et nüüd peab olema autoriteet, sest autoriteet tõesti ei teki seaduse alusel või käsu korras.
Eelnõu lahendab teatud probleeme. Ma loodan, et neid probleeme reaalselt ei teki ja neid olukordi ei tule lahendada, aga me peame aru saama sellest – ka täna tuli see küsimustest korduvalt välja –, et kahjuks on olemas noori, kes ei pane koolikorda millekski, kes saavad tuge vanematelt ja kes mingitel, ülejäänud ühiskonnale võib-olla arusaamatutel põhjustel ei suuda mõista ühiskonna sisemist toimimist, seda tõenäoliselt oma isekuse tõttu.
Aga nüüd ma tulen selle eelnõu juurde n-ö sisu poole pealt ja räägin sellest, miks me selle eelnõu esitasime. Jürgen Ligi ministrina alustas selle eelnõu koostamist, see sai valmis ja tegi läbi kooskõlastusringi. Minu ministriks oleku ajal läks klaarimiseks Siseministeeriumiga, kes ei andnud kooskõlastust. Nagu siin küsimustes ja vastustes välja tuli, me leidsime sõnastusliku lahenduse, kuid see jäi kirjalikult vormistamata. Uuele ministrile ametit üle andes rääkisin ma ka sellest eelnõust ja jäi lootus, et see oluline eelnõu jõuab peagi Riigikokku. Me oleme oodanud seda peaaegu aasta ja tundus, et see asi mitte kuidagi edasi ei liigu. See oligi põhjus, miks sai see eelnõu algatatud.
Nagu arutelu kultuurikomisjonis näitas, mõistavad kõik erakonnad selle eelnõu vajalikkust. Kindlasti on palju küsimusi. Võib-olla tõesti ei ole see sõnastus perfektne, võib-olla on olemas mingid teised variandid ja ehk on võimalus sõnastust täpsustada. Aga selleks ongi olemas Riigikogu eelnõude menetlemise protseduurika. Võtame kätte, teeme muudatusettepanekuid, arutame veel kord ja lihvime seda eelnõu, et ta muutuks paremaks. Ma arvan, et see soov, mis mind nagu kolleeg Krista Arugi kultuurikomisjonis hämmastas, et eelnõu tuleks tagasi lükata, oli tingitud kiusust, mille oli põhjustanud see, et see eelnõu tuli opositsioonilt. Kui selline eelnõu on tõesti ministeeriumis täpsustamisel, lihvimisel, selle sõnastust tehakse paremaks, siis miks ei ole seda senini esitatud? Teiseks, nagu ma ütlesin, ka ministeeriumil on võimalus oma seisukohti ja ettepanekuid eelnõu menetlemise käigus esitada. Kui eelnõu on olemas, siis on meil võimalus kiiremini edasi minna kui siis, kui jääda ootama seda, et järsku kunagi valitsusest selline eelnõu siiski tuleb. Nii et ma loodan, et seda eelnõu me arutame siin Riigikogus tõsiselt, me teeme ta heaks ja tulevikus võtame ka seadusena vastu. Aitäh!

Rohkem fraktsioonidel sõnavõtusoove ei ole. Kuivõrd juhtivkomisjon ei ole teinud ettepanekut eelnõu tagasi lükata, on meie ainukene võimalus selle eelnõuga edasi minna, millest tulenevalt on eelnõu 505 esimene lugemine lõpetatud. Ma määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 30. novembri kell 17.15.
Head kolleegid! Tänasel päeval 1988. aastal võeti siin saalis vastu suveräänsusdeklaratsioon. Pidagem seda meeles! Ja kui keegi näeb koridoris kolleeg Kalvi Kõva, siis soovige talle palju õnne, sest tal on täna sünnipäev. Kohtume siin esmaspäeval. Seniks jõudu tööle komisjonides ja erikomisjonides! Head päeva jätku!

Istungi lõpp kell 12.21.