Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Esitlen teile eelnõu, mille lähtekoht on minu arvates tunnetus, et ühiskonnas on teatud tasakaal läinud käest ära: õpetajate ametiväärikus on suurte vabaduste käigus saanud kahjustada ja selle suurendamiseks ei piisa lihtsalt palgatõusust. Mul on piisavalt isiklikke ja perekondlikke kontakte, et seda väita. Haridusministrina seetõttu selle eelnõu ka algatasin. Olgu öeldud, et kuigi selle eelnõu esitaja ja, kuidas öelda, väljatöötaja on ametlikult Reformierakond, on see eelnõu siiski peaaegu täielikult valminud haridusministeeriumis, kooskõlastatult huvigruppide ja teiste ministeeriumidega. See kehtib ka seletuskirja kohta. See on aidanud välja töötada eelnõu, mis tehniliselt vastab meie parimatele standarditele. Kindlasti ei ole selles mingit erakondlikku mõõdet, mis peaks tingima lihtsalt esitaja nime tõttu automaatselt mingi nupu vajutamise.
Ma ei tea, miks see eelnõu on seisma jäänud. Õigemini tean ma seda, et selle eelnõu menetlemise on seisatanud Siseministeeriumi andmata kooskõlastus, aga loomulikult ka see, et algataja ei ole sobinud parteiliselt. See on olnud põhjus, miks see eelnõu ei ole haridusministeeriumist edasi liikunud.
Õpetajatest alustamine on minu teadlik valik, sest poliitikutel on kombeks teha sügavaid kummardusi lastele ja teha nägu, nagu oleksid laste õigused midagi, mis erinevad õpetajate omadest või on kuidagi nendega konfliktis. Ei, ma arvan, selles ongi asi, et turvalisus ja distsipliin on asjad, mis on koolis ühishuvi. Vastuolu siin ei ole. Selle eelnõuga on võimalik saavutada ainult win-win-olukorda, ühelt poolt võidetakse ja teiselt poolt võidetakse. Lihtsalt ekstreemolukorrad lahendatakse sedapidi, et on tagatud õpe ja õpilaste kontsentreerimine vajalikule ning on tagatud ka turvalisus.
Aga alustan oma täpsemaid selgitusi Eesti Haridustöötajate Liidu toetuskirja tsiteerimisega. Selle eelnõu kohta ütlevad nad nii: "[K]oolil kui institutsioonil peavad olema suuremad õigused [kui praegusel momendil], et tagada kõigi turvalisus ja heaolu ning meeldiv töömeeleolu koolis." Lisan, et õpetajate ja kooli suur iseseisvus, otsustusõigus on midagi, mida peetakse meie heade haridustulemuste üheks võtmeküsimuseks. See tähendab, et õpetajatel ja koolil on otsustades, mida peab tegema, väga laiad võimalused, aga hämmastaval kombel on see täiesti vastupidi olukordades, kus on vaja tagada õpilaste tähelepanu ja turvalisus. Seal neid võimalusi ei ole. Nüüd jätkan tsiteerimist: "Et nimetatu oleks võimalik, selleks tuleb õpetaja ja kooli autoriteeti tõsta, andes koolile lisaõigusi." Ma täpsustan, et pigem on see õiguste täpsustamine, sest kõige tähtsam on, et õpetajad praegu ei tea, mida nad teha tohivad. On olemas juristide hinnang, et korrakaitseseaduse regulatsioon kooli ei sobi – sellega olen ma põhimõtteliselt nõus –, ja selle tõttu on tekkinud õiguslik vaakum, mida koolis saab teha ja mida ei saa. Veel ütleb see kiri, et tuleb suurendada õpetajate ja kooli võimalust ja õigust reageerida võimalikele ohusituatsioonidele, praegu ei saa kool õpetaja ega õpilase turvalisuse tagamiseks praktiliselt midagi teha ilma korrakaitseorganit kaasamata, mis ei ole mõistlik, sest see vähendab nii kooli kui ka õpetaja autoriteeti, on ajakulukas ega ole efektiivne, arvestades, et situatsioonidele tuleb reageerida olukorra tekkides, mitte tundide pärast. Selle eelnõu üks põhimõttelisi eesmärke, mis on ka vastus enamikule kriitikast, on see, et koolis tuleb lahendada asju ennetavalt ja mitte politsei abiga tagantjärele. See peab olema midagi, mis tõmbab tõepoolest vahe korrakaitse ja hariduse regulatsiooni vahele.
Lapse õigus turvalisusele on sätestatud ka ÜRO lapse õiguste konventsioonis ja lastekaitseseaduse kohaselt tuleb lapse õiguste ja heaolu tagamiseks ennetada lapse heaolu ja arengut ohustavaid riske. Ennetamine hõlmab last ohustavate olukordade ja sündmuste võimalikult varajast märkamist ja neile reageerimist, sh lapse arengu- ja käitumisprobleemide, kasvukeskkonnas esinevate probleemide ja väärkohtlemise tuvastamist ning lapse heaolu ja arengut soodustavate kaitsetegurite suurendamist. Pange tähele! Koolil on kohustus tagada koolis viibivate laste turvalisus ja lapse tervise kaitse.
Nüüd ma jõuan eelnõu enda teksti juurde. Selle eelnõuga keelatakse esemed, millega võib seada ohtu lapse enda või teiste turvalisuse või mis on kohandatud vara rikkumiseks või hävitamiseks. Eelnõus nähakse ette õigus neid esemeid kooli hoiule võtta ja turvakontroll õpilase vaatlemise ja tema esemete läbivaatuse vormis. Selleks nähakse eelnõus ette protokolli koostamine ja see, et vahetu sunni kasutamise vajaduse korral peab meetme kohaldaja olema õpilasega samast soost isik, kes on läbinud vastava koolituse ja kellel on direktori antud volitus. Nii et mitte igale õpetajale me seda õigust selle eelnõuga suures kompromissijanus ei kavatse anda, mis võib-olla ei ole tegelikult mõistlik, aga teistmoodi me kokkuleppeid ei saavutanud. Minu arvates on õpetaja kvalifikatsiooni osa see, et ta oskab otsustada, mida ohusituatsioonis või kriisisituatsioonis teha. Aga olgu peale, olgu siis vähemalt keegi selline inimene koolis. Vahetut sundi saab kasutada eeldusel, et õpilasele on tehtud eelnevalt ettepanek ese või aine vabatahtlikult loovutada ning ettepanek alluda turvakontrollile. Vahetut sundi saab kasutada nii kaua ja sellises ulatuses, mis on vähim vajalik ja vältimatu eesmärgi saavutamiseks ning mida saab lugeda ärahoitava ohuga proportsionaalseks. Kui vahetut sundi tuleb kasutada, siis sellekohane märge tuleb kanda ka sellesse protokolli, millega fikseeritakse eseme äravõtmine. Seal tuleb kirjeldada vahetu sunni rakendamist ja lisada kinnitus, et pärast vahetu sunni rakendamist on õpilasele selgitatud vahetu sunni kasutamise põhjusi. Kui seda meedet kasutatakse, siis tuleb sellest teatada alaealise õpilase vanemale.
Ma arvan, et ma peaksin tänama kultuurikomisjoni liikmeid selle sisuka arutelu eest, kus mina nägin küll ainult üksmeelset toetust ja kinnitust, et seda eelnõu on väga vaja. Sellepärast ma nimetan ka need nimed, kuna on tekkinud mõningane arusaamatus protokolliga. Ma tänan Aadu Musta, Heljo Pikhofi, Toomas Jürgensteini ja Toomas Väinastet, kes väljendasid arutelul eelnõule oma toetust, ning muidugi Viktoria Ladõnskajat, Heidy Purgat, Yoko Alenderit, Maris Laurit ja Krista Aru. Miks ma seda teen? Pidin enne komisjoni otsuse langetamist ära minema – mind kutsus Riigikogu juhatus, püha asutus – ja ma lugesin pärast protokollist, et oli mingisugune hääletus ning osa nendest inimestest hääletas selle eelnõu vastu, esitamata istungil ühtegi argumenti. Tänan neid, kes vastu ei hääletanud, ja loodan, et protokollis oli tegemist trükiveaga.
Mind häirib selle eelnõu menetlemise protsessis muidugi see, et kui läheb otsustamiseks, siis põhitähelepanu pööratakse autorile ja tema parteilisele kuuluvusele. Ka valitsusega oli nii, et ma sain esialgse informatsiooni, et valitsus jättis otsuse või hinnangu andmata, aga pärast, tagantjärele saadeti mittetoetav otsus. Võib-olla oli see infomüra. Aga see, mida ma komisjoni kohta rääkisin, kindlasti infomüra ei olnud. Teiseks, Siseministeerium on justkui see otsustaja selle eelnõu üle. Ma arvan, et siin on täiesti erinevad ohusituatsioonidega toimetulemise kultuurid, nii nagu ka haridusseaduse ja korrakaitseseaduse olemus on erinev, millest ma ju alguses rääkisin. Me peame tagama selle, et koolis ei lahendata asju politsei abil, välja arvatud äärmuslikud juhud. Politsei saab sekkuda ainult tagantjärele ja see on ikkagi õppeasutusele vaimne šokk ning ka õpilastele ja õpetajatele ja tihti on siis liiga hilja. Me peaksime tagama selle, et haridusasutuses toimuva üle otsustavad haridusinimesed ennetavalt, ohtu ära hoides, mitte tagantjärele reageerides ja politseid kutsudes. Need juhtumid, kui on politseid vaja, on muidugi harvad, aga neid ei tohiks üldse olla. Need peaksid olema ennetatavad. Nende inimeste, politseinike ja pedagoogide koolitus on väga erinev. Ma ütleksin, et selline asi nagu turvamees koolis on üks indikatsioon, mis näitab, et õpetaja autoriteet on jäänud tagaplaanile. Tõenäoliselt ei taha me keegi tagasi despootlikku kooli, aga tasakaal on piisavalt paigast ära, et seda eelnõu esitada ja, ma loodan, ka toetada. Aitäh!