Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

10:00 Istungi rakendamine

Aseesimees Enn Eesmaa

Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame täiskogu VI istungjärgu 7. töönädala teisipäevast istungit. Lugupeetud kolleegid! Kuigi 7. novembril ei peeta juba aastaid hiigelriigi auks sõjaväeparaade ja "Kutsuvas tulukeses" ei laula Edita Pjehha ja Jossif Kobzon, pöörame me ometi individuaalset-kollegiaalset tähelepanu tänastele sünnipäevalastele. Nende seas on ka meie kolleeg Maire Aunaste. Palju õnne! (Aplaus.)
Nüüd olen Riigikogu juhatuse nimel valmis vastu võtma seaduseelnõusid ja arupärimisi. Kuna soovi neid üle anda ei ole, siis teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Istungist võtab osa 74 rahvasaadikut, puudub 27.


1. 10:02 Spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu (426 SE) teine lugemine

Aseesimees Enn Eesmaa

Tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Jüri Jaansoni, Hanno Pevkuri, Kalle Pallingu, Meelis Mälbergi, Lauri Luige, Andres Ammase, Monika Haukanõmme, Deniss Boroditši, Yoko Alenderi, Laine Randjärve, Heidy Purga, Arto Aasa, Kalle Laaneti, Remo Holsmeri, Aivar Sõerdi ja Valdo Randpere algatatud spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 426 teine lugemine. Palun ettekandeks kõnepulti kultuurikomisjoni aseesimehe Laine Randjärve. Palun!

Laine Randjärv

Head kolleegid! Austatud juhataja! Spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 426 teist lugemist valmistati pärast esimest lugemist ette neljal kultuurikomisjoni istungil. Kuupäevadeks olid 26. september ... Austatud juhataja, liiga palju lärmi on saalis.

Aseesimees Enn Eesmaa

Olen ettekandjaga täiesti päri. Kuulame Laine Randjärve, teda tasub alati kuulata.

Laine Randjärv

Asi ei ole minus, asi on ikka spordiseaduses, ma arvan. 26. septembril tutvustasid Riigikogu liikmed Andres Ammas, Jüri Jaanson ja Toomas Jürgenstein oma muudatusettepanekuid ning Kultuuriministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi esindajad andsid oma kommentaare. 17. oktoobril otsustas komisjon ette valmistada oma muudatusettepaneku, mille põhimõte oli, et olümpiavõitja ja paraolümpiavõitja toetus oleksid ühesuurused, muus osas nõustuti eelnõus valitud mudeliga. 23. oktoobril hääletati muudatusettepanekuid ja tehti teise lugemise menetlusotsuseid. 6. novembril kiideti teise lugemise menetlusdokumendid heaks. Nüüd räägin täpsemalt nendest istungitest ja nende otsuste sisust, mis tehti.
Teisipäeval, 26. septembril olid istungile kutsutud muudatusettepanekuid esitanud Riigikogu liikmed Jüri Jaanson ja Andres Ammas, Kultuuriministeeriumi spordi asekantsler Tarvi Pürn ning Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna peaspetsialist Mare Jõeorg.
Jüri Jaansoni muudatusettepanek puudutas mõiste "paralümpia" kasutusele võtmist. Ta selgitas, et muudatusettepanek tuleneb rahvusvahelisest spordipoliitikast ja sõna "olümpiamängud" kui kaubamärgi kasutamise õigusest, samuti asjaolust, et alates 5. jaanuarist 2017 on Eesti Paraolümpiakomitee uueks nimeks Eesti Paralümpiakomitee (lühend EPK). Rahvusvaheliselt on kokku lepitud, et erivajadusega inimeste rahvusvahelise tiitlivõistluse nimetuseks on paralümpiamängud (ilma o-täheta).
Andres Ammase muudatusettepanek puudutas muu hulgas maleolümpiavõitjale toetuse maksmise korda. Andres Ammas selgitas ettepanekut lisada seadusesse maleolümpiavõitja toetus, öeldes, et see märgiks riigi olulist sümboolset toetust Eesti male arendamisele male kui spordiala tähtsustamise seisukohalt. Maleolümpia on iseseisva võistlusena toimunud 90 aastat, 2016. aastal Bakuus toimunud olümpial osales 180 meeskonda ja 142 naiskonda. Nii massilisuse kui ka konkurentsitiheduse poolest esindab maleolümpia olümpiaideaale parimal kombel, leidis Andres Ammas. Aastast 1999 on Rahvusvaheline Maleföderatsioon ROK-i liige. Male lisamist suve- või taliolümpiamängude kavva on seni takistanud olümpiaprogrammi ülekoormatus. Praegu on Eestis üks maleolümpiavõitja, see on Jaan Ehlvest. Tarvi Pürni sõnul Kultuuriministeerium seda ettepanekut ei toetanud. Ministeerium ei soovi küll kahtluse alla panna male kui spordiala väärikust ja positsiooni ühiskonnas, kuid leiab, et uute valdkondade sissetoomisele võiks eelneda eraldi diskussioon.
Toomas Jürgensteini ja Helmen Küti ettepanekud nägid ette, et kõigil oleks toetuse suuruseks 1,3-kordne keskmine brutokuupalk. Muudatuse eesmärk on võrdsustada olümpiavõitja ja paraolümpiamängude võitja toetused. Sotsiaalministeeriumi esindaja selgitas, et ministeerium on lähtunud valitsuse kevadisest otsusest toetada olümpiavõitja toetuse suurendamist ning teha sotsiaalkaitseministrile ettepanek käsitleda nimetatud teemat 2018. aasta riigieelarve koostamisel. Toetuse määraks võiks olla 2016. aasta IV kvartali keskmine palk, mis Statistikaameti andmete põhjal oli 1182 eurot. Kultuuriministeerium oli Sotsiaalministeeriumiga sarnasel seisukohal ja leidis, et järgmisel eelarveaastal võiks toetuse summa juba suurem olla. Samuti leiti, et kui kehtiv praktika on selline, et mõlemad sihtgrupid saavad samasugust toetust, siis edaspidi tuleks järgida sama praktikat. Kultuurikomisjon otsustas kaaluda ettepaneku tegemist, mis oleks sünkroonis 2018. aasta eelarveseaduse määraga ning oleks samas stabiilselt seotud keskmise palgaga.
17. oktoobril oli teema taas päevakorras. Kultuurikomisjon pidas otstarbekaks valmistada ette oma muudatusettepanekud, mis sätestaksid olümpiavõitjale ja paraolümpiavõitjale ühesuuruse riikliku toetuse, mille arvestuslik suurus oleks üks Statistikaameti avaldatud III kvartali keskmine brutokuupalk.
23. oktoobril toimus spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 426 muudatusettepanekute arutelu ning tehti teise lugemise menetlusotsused. Lähen nüüd muudatusettepanekute juurde. Kultuurikomisjoni ettepanekut eelnõus tehtava normitehnilise muudatuse ning struktuuri muutmise kohta otsustati arvestada täielikult. See oli konsensuslik otsus. Jüri Jaansoni ettepanekut (muudatusettepanek nr 2) võtta kasutusele mõiste "paralümpia", komisjon ei toetanud, sest leiti, et paraolümpiamängud on seaduse tekstis kasutusel üldmõistena, mitte mängude ametliku nimetusena, mistõttu tuleb lähtuda eesti keele reeglitest. Organisatsioonide nimed on küll Eesti Paralümpiakomitee ja Rahvusvaheline Paralümpiakomitee, kuid spordiseaduses tuleks lähtuda eesti kirjakeele normist ning sõnast "paraolümpia".

Aseesimees Enn Eesmaa

Andestust, ettekandja! Läbirääkimised tulevad kindlasti, aga pisut hiljem. Palun!

Laine Randjärv

Kolmas ettepanek oli kultuurikomisjoni ettepanek kehtestada olümpiavõitjale ja paraolümpiavõitjale ühesuurune toetus, mille arvestuslik suurus on Statistikaameti avaldatud eelmise kalendriaasta III kvartali keskmine brutokuupalk, kusjuures toetuse uus suurus ei või olla väiksem eelmise aasta toetuse suurusest. Komisjon leidis, et arutatav eelnõu tuleb seadusena vastu võtta enne 2018. aasta riigieelarve seadust, misjärel tuleb toetuse määramisel lähtuda spordiseaduse uuest regulatsioonist. Kultuuriministeerium toetas seda ettepanekut. Sotsiaalministeerium oma kirjaliku selgituse kohaselt küll üldiselt toetas ettepanekut, kuid ei nõustunud tingimusega, et toetuse uus suurus ei vähene, kui keskmine palk peaks vähenema. Selles asjas jäi kultuurikomisjon eriarvamusele, sest ka praegu on olemas regulatsioon, et olemasoleva toetuse suurust ei vähendata. Kultuurikomisjon jäi oma sõnastuse juurde ja otsustas konsensuslikult muudatusettepanekut toetada. Andres Ammase muudatusettepanekut lisada seadusesse maleolümpiavõitja toetus kultuurikomisjon ei toetanud. Kuna hääletamisel sai see ettepanek ainult ühe toetushääle, ei kuulu muudatusettepanek suures saalis hääletamisele. Ka Kultuuriministeerium ei toetanud esitatud ettepanekut, sest tegemist oleks ühe spordiala spetsiifilise võistluse lisamisega loetellu. Viiendat muudatusettepanekut ehk Toomas Jürgensteini ja Helmen Küti esitatud identseid muudatusettepanekuid otsustati arvestada osaliselt.
23. oktoobril tehti menetluslikud otsused, mis kõik tehti konsensuslikult: saata eelnõu teiseks lugemiseks täiskogu päevakorda 7. novembriks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja teha ettepanek lühendada eelnõu teise lugemise arutelu aluseks olevate dokumentide Riigikogu liikmetele kättesaadavaks tegemise aega ühe päeva võrra, need tehti kättesaadavaks 6. novembril kell 17.15. Kultuurikomisjoni 6. novembri istungil otsustati konsensuslikult, et eelnõu tuleks saata kolmandale lugemisele, juhul kui teine lõpetatakse. Tänan tähelepanu eest, mida eriti küll ei olnud!

Aseesimees Enn Eesmaa

Suur tänu! Maruline ettevalmistussumin viitab küsimuste tormile. Selle avab Jüri Jaanson.

Jüri Jaanson

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt väike korrektsioon: kaitse all on sõna "olümpia", mitte "olümpiamängud". Aga küsida soovin ma ettepaneku nr 1 kohta. Kultuurikomisjon ütleb, et see muudatusettepanek on normitehniline, aga tegelikult on siia taha peidetud sügav sisuline osa. Nimelt on nii kehtivas spordiseaduses kui ka algatajate esitatud spordiseaduse muutmise seaduse eelnõus käsitletud olümpiavõitja toetust ja paraolümpiavõitja toetust eraldi. Selle normitehnilise muudatusega tõstetakse need sisuliselt § 1 alla kokku. Mis selle kokkutõstmise mõte oli, miks seda tehti?

Laine Randjärv

Aitäh küsimuse eest! Me täpsustasime tõepoolest seda kultuurikomisjoni juristidega. Tegelikult ei ole ikkagi ka praeguses spordiseaduses neid eristatud. Praktika, et mõlemad sihtgrupid saavad samasugust toetust, kehtib. Selles mõttes ei tee see esimene muudatusettepanek – selles kontekstis, nagu sa praegu siin küsid – põhimõttelist muudatust. Paraolümpiat ja tavaolümpiat on ka spordiseaduse kehtivas versioonis käsitletud sarnaselt, neid ei ole eraldi välja toodud.

Aseesimees Enn Eesmaa

Lauri Luik.

Lauri Luik

Aitäh! Ma saan aru, et komisjonis on üldine hoiak kujunenud selliseks, et paraolümpiavõitja ja tavaolümpiavõitja kohtlemine peaks olema võrdne. Kas teil oli arutlusel ka see, et kui järgmisel korral riik eraldab preemiaid tavaolümpiamängude ja paraolümpiamängude võitjale, siis peaks arvestama, et need preemiad on võrdsed, ja peaks eraldama ühesuguse summa?

Laine Randjärv

Aitäh! Meil ei olnud komisjonis arutlusel valitsuse otsustatavad preemiad ei maailmameistrivõistluste ega olümpiamängude kontekstis. Seda konkreetset küsimust ei arutatud.

Aseesimees Enn Eesmaa

Tarmo Kruusimäe.

Tarmo Kruusimäe

Tänan, hea eesistuja! Hea ettekandja! Kas täna on kultuuriministril võimalik tunnustada erinevate olümpiamängude võitjaid võrdselt? Kas selles suhtes seaduses ei ole takistusi ees?

Laine Randjärv

Minu meelest ei ole. Seda igakuist toetust makstakse seaduse alusel. Aga mis puudutab konkreetset saavutust, siis valitsus otsustab premeerimise oma istungitel eraldi. Me räägime praegu nagu kahest eri asjast. Üks on vahetult peale saavutust saadav preemia, mida otsustab Vabariigi Valitsus, ja see, millest me siin praegu räägime, on see toetus, mida saab inimene, kui ta on jõudnud pensioniikka. Õieti on see aeg toodud kümme aastat ettepoole, see ei ole võrdsustatud selle pensionieaga, mis on n-ö vastavalt seadusele. Nii et see puudutab muud süsteemi.

Aseesimees Enn Eesmaa

Jürgen Ligi.

Jürgen Ligi

Aitäh, hea ettekandja! Mina suhtun väga mõistvalt meie olümpiamedalisti ja selle eelnõu tegeliku algataja muresse, et need kaks asja samastatakse. Kas komisjon arutas tõsisemalt ka nende kahe nähtuse erinevusi ja sarnasusi? Paraolümpia ja olümpia on oma ühiskondlikult tähenduselt ja kindlasti konkurentsilt väga erinevad asjad, aga ka selle toetuse sotsiaalne tähendus on erinev. Paralüseeritud inimesel on teistsugune sotsiaalne tugisüsteem kui sportlasel, kes on spordi nimel ohverdanud – suure tõenäosusega, mitte ilmtingimata – oma tööalase karjääri. Kas neid erinevusi arutades oli kuidagi kaalumisel toetuse erinev määr või piisab ainult sõnade sarnasusest ja välise võistlusmomendi olemasolust, et summa oleks sama?

Laine Randjärv

Aitäh! See on erakordselt hea küsimus, sest see teema oli väga põhjalikul arutlusel. Kõige suuremad diskussioonid olid seotud just selle teemaga. Me saime väga head konsultatsiooni eelnõu ühe algataja ja olümpiamängude hõbemedalisti Jüri Jaansoni käest, kellel on väga konkreetne kogemus sellest, kuidas ennast jäägitult olümpiamängude konkurentsis püsimisele pühendades, nii et sel ajal ei saa teha mingisugust muud tööd, saavutada medal. Jaa, see oli pikalt arutlusel. Kultuurikomisjoni liikmed ei saa neid asju otsustada isikliku kogemuse põhjal, vaid nad otsustavad selle emotsiooni pealt, mida olümpiavõidud endaga kaasa toovad. Siin on tegemist väga subjektiivse hoiakuga, leian ma. Me ei oska panna ennast tegelikult paraolümpiamängudel osalejate kingadesse, me mitte keegi ei oska panna ennast ka tavaolümpiamängudel osalejate kingadesse, kui me ei ole ise seda protsessi kaasa teinud. Me ei tea, kui suur pingutus on see inimesele, kellel on puue, aga kes ületab ennast ja läheb sellele võistlusele. Kui ta toob oma riigi näiteks esikohale, siis selle riigi lipp tõuseb ja hümn mängib. Need emotsioonid, mida olümpiamängud toovad kaasa ühiskonnale tervikuna, on nii erakordsed, et mulle isegi tundub, et selle ümber kuidagi kaubelda on võib-olla kohatu. Praegu saab paraolümpiamängudel kuldmedali saajana seda toetust üks inimene. Järgmine tuleb võib-olla 29 aasta pärast, kui me reaalselt mõtleme. Ma ei taha öelda, et Riigikogu peaks kergekäeliselt otsustama, kas selle toetuse koefitsient võiks ühel puhul olla 0,65 ja teisel puhul 1,3, nagu oli esitajatel planeeritud, või peaks see mõlemal juhul olema 1. Võib küsida, kas see on suur raha või väike raha. Ma arvan, et see on pigem ühiskondliku hoiaku küsimus, selles väljendub meie suhtumine inimestesse, kes peavad tegema ikkagi üliinimlikke pingutusi, et ennast oma nelja seina vahelt üleüldse välja ajada, oma korterist välja minna, et minna treenima. Nii et see on väga mitme otsaga küsimus, see ei ole ainult finantsiline teema. Arutasime seda pikalt ka olümpiakomitee esindajatega. Kui teoreetiliselt ja mõistusega võtta, siis need on erinevad võistlused, aga ühiskonna terve hingeelu kontekstis arvan ma, et see võrdsustamine pigem tõstab meid kõiki, mitte ei madalda.

Aseesimees Enn Eesmaa

Jüri Jaanson.

Jüri Jaanson

Aitäh! Tõepoolest, emotsioonid on olulised, aga emotsionaalsed otsused ei ole mitte kõige paremad. Jutt ei käi siiski mitte niivõrd võrdsustamisest, vaid koos või eraldi käsitlemisest. Ma soovin aga nüüd küsida veel järgmist. 2005. aastal, spordiseaduse kehtima hakkamise eel analüüsiti olukord läbi ja kehtestati olümpiavõitja toetuse suuruseks poolteisekordne brutopalga määr. Nüüd on teie, kultuurikomisjoni otsusega see taandatud keskmise brutopalga peale. Millest selline seisukoht?

Laine Randjärv

Aitäh! Kultuurikomisjon töötas selle nimel, et seadusesse saaks muudatus, mis seob selle toetuse teatud koefitsiendiga. Praegu oli seaduse järgi pigem eelarve võimalustest lähtuvalt igal aastal võimalik selle toetuse suurust määrata. Kümmekond aastat seda toetust ei suurendatud, sest ei olnud rahalisi ja eelarvelisi võimalusi, vahepeal oli masuaeg ning hea, et seda toetust üldse ära ei võetud. Sellest on pikalt räägitud. See toetus ei olnud tegelikult siiamaani seotud üldse mingisuguse koefitsiendiga. Minu meelest on selle eelnõu suur võit see, et kuigi Sotsiaalministeerium oli kõige rohkem vastu sellele, et siduda see toetus mingi konkreetse koefitsiendiga, nagu praegu keskmine palk, lõpuks läbirääkimistel leiti konsensus ja kultuurikomisjoni otsus oli koefitsient seadusesse sisse viia. Muidugi võib see edaspidi olla 1,3 või 1,5 või isegi 2, see sõltub kindlasti ka eelarvelistest võimalustest. Selle jaoks, et seadus saaks kehtima hakata, pidasime läbirääkimisi ka Rahandusministeeriumiga, kes teoreetiliselt oli järgmiseks eelarveaastaks eraldanud ühe keskmise suuruse. Seaduse muutmise juurde võib edaspidi alati tagasi tulla ja kui on olemas kokkulepe Rahandusministeeriumiga suurendada seda koefitsienti 1,5-ni, siis ma arvan, et kui võimalusi selleks on, ei ole kellelgi selle vastu midagi. Me muutsime praegu selle seaduseelnõuga paradigmat, see põhimõte on seotud koefitsiendiga. Vajaduse korral saame seda edaspidi täpsustada.

Aseesimees Enn Eesmaa

Märt Sults.

Märt Sults

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Endise sportlasena tahan ma küsida sihukest asja. Tippsportlasest, kes on toonud Eestile kuulsust, au ja gloria't, võib ühel päeval saada mittetippsportlane. Meeletu trauma ja olümpiamängude asemel võtab ta järgmisel korral osa paraolümpiamängudest. Kuidas on võimalik niimoodi, et riik ei väärtusta ega kindlusta meie kangelaste ehk tänapäeva gladiaatorite tulevikku ja vanaduspõlve? Koefitsient 1,5 ei ole mitte mingisugune raha. Koefitsient 0,9, 860 eurot – ükskõik, mis summa see on, kõik summad on väikesed. Te teate ise väga hästi, kui palju näiteks mingi trauma ravi maksab. Kui sportlane peab ise selle eest maksma, siis see ei ole nagu loogiline. Oma kangelasi peab austama ja armastama. Kas sellele on mõeldud?

Laine Randjärv

Ma ei saanud väga hästi aru selle küsimuse täpsest sisust. Kultuurikomisjon on praegu oma otsusega leidnud, et olümpiamängude võitjad on väärt seda, et neid tähtsustatakse, ja olenemata sellest, missugune on majanduslik situatsioon riigis, läheb see üles või alla, tuleb neile pensionieas kindlustada vähemalt keskmine palk. Me ei räägi ju sellest ajast, kui inimene on täistöövõimeline. Kui temaga juhtub mingi õnnetus ja tal tekib puue, siis tekivad tal hoopis teised sotsiaalsed toetused ja lisagarantiid. Riik ei käsita teda siis mitte ilmtingimata olümpiavõitjana, kes on paralüseeritud, vaid inimesena, kes on sattunud õnnetusse või kellega on midagi juhtunud, ja ta saab puudega inimese toetusi. Nii et me räägime praegu ikkagi igakuisest toetusest, mida hakatakse maksma kümme aastat enne pensioniiga nendele inimestele, kes on saavutanud väljapaistvaid tulemusi olümpiamängudel.

Aseesimees Enn Eesmaa

Helmut Hallemaa.

Helmut Hallemaa

Aitäh, eesistuja! Hea ettekandja! Ma olen täiesti nõus sinu kommentaaridega ja jagan sinu seisukohti paraolümpiavõitjate tunnustamise kohta. Ka mina arvan, et nad väärivad täpselt samasugust tunnustamist nagu kõik Eesti riigile kuulsust toonud inimesed. Aga minu küsimus on mõneti samal teemal – kui ma õigesti aru sain –, millest rääkis Jüri Jaanson, kes ütles, et neid asju võiks käsitleda eraldi. Kui ma ei saanud õigesti aru, siis ole hea ja lihtsalt korda. Kas need asjad on ühes punktis ja kui on, siis kas te ei kaalunud, et need võiksid olla eri punktides? Teine küsimus tuleneb mõneti sellest. See ei ole otseselt eelnõu teemaga seotud, aga sa rääkisid sellest ühele küsimusele vastates ja sa oled ka selle ala minister olnud. Kas meil ei peaks riigis olema ikkagi kindlaks määratud süsteem, millised määrad on üldse spordivõistluste võitude puhul? See ei peaks olema nii, et iga kord otsustatakse neid määrasid valitsuse tasandil.

Laine Randjärv

Alustan tagantpoolt. Kui me räägime nendest ühekordsetest tulemuspreemiatest, siis tegelikult need ongi igal aastal ette kindlaks määratud. Mitte valitsuse istungil nüüd ja praegu ei otsustata, et meil on selline emotsioon ning nüüd me anname nii ja nii palju raha, vaid need suurusjärgud on ikkagi põhimõtteliselt paigas. On võimalik veel otsustada, kas neid jagatakse kuidagi meeskonna vahel, mingisuguseid selliseid variante on, aga suurusjärgud on ikkagi paigas. Kuid need on paigas vastavalt eelarve võimalustele. Ma ei tea täpselt, kuidas praegu on, aga sel ajal, kui mina olin minister, siis olid tõepoolest suurusjärgud paigas. Meie suur õnn lihtsalt oli, et neid ei vähendatud tookord, kui oli masuaeg ja peaaegu kõiki eelarveid vähendati. Neid preemiaid ei vähendatud. On arutatud ka seda, kas neid üldse anda, on olnud suuri diskussioone ja on olnud mingeid mõtteid, et võiks anda kogu selle raha olümpiakomiteele, kes siis ise vaatab, kuidas nende asjadega on. Nii et on erinevaid seisukohti. Keegi leiab, et valitsuse tasandil preemia andmine on suur au, mis suurendab ühiskonna tähelepanu, teine leiab, et see on, ma ei tea, raha raiskamine, populism vms. Hoiakuid ja seisukohti on väga erinevaid. Valitsusest sõltub, kuidas see otsus täpselt tehakse.
Mis puudutab esimest küsimust, siis me arutasime ka seda, kas paraolümpiamängude mõiste peaks üleüldse selles seaduses sees olema, ma ei räägi isegi eraldi punktist, vaid sellest, kas üleüldse sellest seadusest. Võib-olla peaks see seadus puudutama ainult olümpiamängude võitjaid ja paraolümpiateema peaks olema täiesti eraldi seaduses. Seda me tõesti arutasime, aga me ei jõudnud konsensusele. Nii et see, mida te praegu näete, on konsensus. Ma ei saa öelda, et kõik oleksid olnud kirglikult ühe või teise asja poolt või kes täpselt mille poolt oli, aga see on see, milles kultuurikomisjon lõpuks kokku leppis. Eks need poliitilised otsused ongi sellised, et leitakse konsensus. See ei pruugi ühtedele või teistele meeldida, aga see tundus hetkel kõige humaansema variandina. Muidugi võib edaspidi tulla selle seaduse parandamise juurde ja muuta seda selliselt, et see puudutab ainult olümpiamänge selle sõna otseses mõttes. Siis tuleb kindlasti läbirääkimisi pidada paraolümpiakomiteega ning tema presidendi ja eestseisusega, kes ka siin saalis on. Nii et miks mitte, kui tuleb ettepanek käsitleda neid asju eraldi seaduses. Ma arvan, et me kõik siin teame, et me võime algatada erinevaid seadusi.

Aseesimees Enn Eesmaa

Märt Sults.

Märt Sults

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma vist ei väljendanud ennast täpselt, aga nüüd ma küsin väga-väga täpselt. Kuidasmoodi on võrreldavad riigieelarvelised kulutused näiteks meie olümpiasangari ja -ikooni Erika Salumäe käekäigu heaks ning näiteks eelarvelised kulud "Eesti Vabariik 100" tähistamiseks või kaubamärgi väljatöötamiseks? Siin on mõõdetamatud vahed. Üks on mööduv nähtus, sest peale 100 tuleb 101, aga Erika Salumäe on meie ikoon ja jääb meie ikooniks. Tema peab müüma oma trofeesid, jalgrattaid ja kõiki muid asju, et saada oma tervis korda, Eesti Vabariigile see korda ei lähe. Kuskohas siin loogika on?

Laine Randjärv

Aitäh! "Eesti Vabariik 100" kohta teeb eelarvelisi otsuseid praegu valitsev koalitsioon. Härra Märt Sults, ma soovitan teil pöörduda koalitsiooni rahandusministri ja peaministri poole, et täpsustada, kuidas te hindate seda omavahelist korrelatsiooni.

Aseesimees Enn Eesmaa

Igor Gräzin.

Igor Gräzin

Hea ettekandja! Sa ütlesid siin ja tõepoolest on nii, et need on kaks eri teemat, mida me ei tohiks segi ajada. Üks asi on see hädavajalik sotsiaaltoetus, millest ka Märt räägib. Tõepoolest, me võlgneme selle sotsiaaltoetuse inimestele, kes on meile tähtsad. Samas nimetasid sa tulemuspreemiat, kusjuures sa ütlesid, et tulemuspreemias ei ole emotsioone. Kas on õige, et tulemuspreemias ei ole emotsioone? Tulemuspreemia on minu arvates mõeldav ainult koos emotsiooniga, sel lihtsal põhjusel, et väga paljudel toredatel spordialadel, nagu võistuõngitsemine, metsas orienteerumine jne, ei ole Eesti rahvale seda tähtsust mis saja meetri jooksul või korvpallivõistlusel. Selles mõttes on kõikide alade võrdsustamine minu arust olemuslikult vale. Valitsus, kes jagab tulemuspreemiaid ilma emotsioonita, on väga vilets valitsus. Kas sa oled minuga nõus?

Laine Randjärv

(Naerab.) Aitäh, hea Igor! Võib-olla ma väljendusin valesti või jäi mu mõte pooleli. Kindlasti tekitavad kõiksugused tulemused pealtvaatajates emotsioone. Kui võistuõngitsemise pealtvaatajad elavad sellele alale kirglikult kaasa ja lähevad, ma ei tea, jõe, järve või mere äärde vaatama, kuidas nende lemmikud õngitsevad, ja kui need võidavad, siis kindlasti on emotsioon laes ka nende pöidlahoidjatel. Nii et kellele ema, kellele tütar, nagu öeldakse. Ühele meeldib üks võistlusala, kellelegi teisele meeldib teine. Igal juhul tekib kaasaelajatel emotsioone. Küsimus on lihtsalt selles, kuidas on ühiskonnas kokku lepitud, missugused võistlusalad on need, mida peaks riigieelarvest premeerima. Absoluutselt kõiki asju me sealt premeerida ei saa ja seetõttu ongi püütud kiretult ehk ilma emotsioonita otsustada ja anda valitsusele ette teatud reglement, kord või süsteem, mille järgi teatud spordialasid, mis tekitavad ühiskonnas tervikuna ehk suuremat vastukaja, saab eraldi premeerida. Aga valitsus ei saa kirge või emotsiooni selle otsustamise juures välja näidata, sest eelarve on piiratud teatud rahaliste vahenditega. Võib-olla tahaks keegi näiteks triatlonis esimese koha võitmise ees anda erakordselt palju raha, aga mõni teine ei tea triatlonist mitte midagi ja otsustab, et seda pole vaja teha.

Aseesimees Enn Eesmaa

Helmut Hallemaa.

Helmut Hallemaa

Aitäh, eesistuja! Hea ettekandja! Mõneti tuleneb see minu küsimus või õigemini kommentaar sinu vastustest. Kas ma sain õigesti aru, et sa pead õigeks, kui üksiksportlaste preemiad ja kollektiivpreemiad, need tulemuspreemiad oleksid võrdsed? Tegelikult peaks võistkonna preemia olema siiski natuke suurem. Teine küsimus tuleneb paraolümpia ja tavaolümpia võrdlusest. Kas komisjonis toimus ka selline vastandamine? Ma pean seda esiteks väga halvaks tooniks ja teiseks mina isiklikult ei toeta seda, et meil oleks kaks seadust. Minu mõte oli see, et võiks olla kaks eraldi punkti, et need asjad oleksid siis lihtsalt eri ridade peal.

Laine Randjärv

Aitäh! Need ongi eraldi ridadena nüüd välja toodud. Tegelikult emotsioonid komisjonis muidugi olid. Inimesed avaldasid oma arvamust, ühtedel olid ühed eelistused, teistel teised, aga see ei puuduta mitte ainult seda konkreetset punkti. Kultuurikomisjon ongi erakordselt emotsionaalsete teemade komisjon, kusjuures minu arusaamist mööda on kultuurikomisjon lõppkokkuvõttes üks konsensuslikumaid ja meeskonnana paremini töötavaid komisjone üldse. Meil liiga palju niisugust välistavat hääletust tegelikult ei toimu, me jõuame enamiku teemade arutelul siiski sarnastele seisukohtadele kultuurivaldkonna ja haridusvaldkonna hüvanguks.
Kuna, hea Helmut, sa suudad iga kord oma küsimusse mitu küsimust sisse panna, siis ma olen juba enam-vähem neljale küsimusele vist vastanud, aga mis puudutab valitsuse tehtavaid otsuseid meeskonna või üksikisiku tegevuse või, ütleme, tulemuse premeerimise kohta, siis ma seda diskussiooni praegu siin ei avaks. Üks asi on see, mis minu isiklik arvamus on või oli kunagi kümme aastat tagasi, aga teine asi on see, et kultuurikomisjon seda konkreetset teemat siiski selle punkti all ei arutanud. Ma arvan, et meil ei ole mõtet seda diskussiooni siin liiga pikaks ka venitada.

Aseesimees Enn Eesmaa

Andres Ammas.

Andres Ammas

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav ettekandja! Meie tänane diskussioon on kujunenud üsna filosoofiliseks, sellepärast luban ka endale ühe filosoofilisemat laadi küsimuse. Me oleme hea kolleegi Jüri Jaansoniga vahel vahetanud mõtteid spordi üle, sh male üle. Viimati jäime me kimpu ühe arutluskäiguga. Kui male ei ole sport, mis ta siis on? Millise inimtegevuse valdkonna alla võiks ta liigituda? Ja kellelt ma peaksin seda veel nüüd küsima kui mitte kultuurikomisjoni ettekandjalt.

Laine Randjärv

Aitäh! Kui teie, kaks mõttehiiglast, ei suutnud leida lihtsat ja ühest vastust ega seda ära otsustada ja tahate nüüd, et ma siin seda kiiresti ühe lausega defineeriksin, siis te olete mulle küll väga suured ootused pannud. Ma olen selle komplimendi eest erakordselt tänulik. Ma arvan, et male on kindlasti väga oluline võistlusala, mis arendab meie aju. Ajutegevuse aktiivne hoidmine võib tervist mõnikord isegi paremini korras hoida kui mingisugune füüsiline tegevus, kas jooksmine, sõudmine – vabandust! – või vehklemine näiteks. Inimesed, kes tegelevad aktiivselt mõttetegevusega, elavad vahel kauem kui need, kes tegelevad aktiivselt tippspordiga. Kuskil ei ole öeldud, et tippsport ilmtingimata alati tervislik on. Nii et seda filosoofilist arutelu võiks jätkata lõputult. Ma pigem ei paneks siia punkti, sest mõtle, kui kohutavalt igav oleks, kui ma annaksin praegu lõpliku lahenduse ja edaspidi ei saakski arutada, mis see male täpselt on. Nii et arutagem edasi.

Aseesimees Enn Eesmaa

Jürgen Ligi.

Jürgen Ligi

Aitäh! Ma saan aru, toetudes kodukorraseadusele, et te kirjeldasite praegu kultuurikomisjoni arutelusid. Aga mis õigus on teil pooleli jätta? Rääkige lõpuni kõik, mis te seal arutasite. (Naer saalis.)

Laine Randjärv

Meil oli neli väga sisukat koosolekut. Üldiselt  on see väga hea tähelepanek, muuseas. 20 minuti jooksul ei ole võimalik ära rääkida absoluutselt kõike, mida me nendel neljal istungil tegime. Kõikidel huvilistel on võimalik tutvuda meie protokollidega, mis on avalikud. Lugege need algusest lõpuni läbi, seal on nimeliselt kirjas, kes millise lause mis hetkel ütles. See materjal on kõik olemas.

Aseesimees Enn Eesmaa

Austatud ettekandja, suur aitäh! Me alustame nüüd läbirääkimisi. Esimesena võtab sõna Jüri Jaanson. Kuna tegemist on teise lugemisega, siis on sõnaõigus kõigil Riigikogu liikmetel. Palun!

Jüri Jaanson

Head kolleegid! Kõigepealt suur tänu Lainele! Mul on tõesti hea meel, et spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 426 on jõudnud teisele lugemisele. Ma tahan kiita ka kultuurikomisjoni selle, nagu Lainegi ütles, äärmiselt emotsionaalse, kirgi kütva teema arutelu eest. Rõhutan ka seda, et kui me selle seaduseelnõuga edasi liigume, siis saab põhieesmärk täidetud ehk olümpiavõitja toetus seotakse mingisuguse elukalliduse muutust arvestava finantsilise instrumendiga. See on kõige olulisem.
Küll aga tahan mõne teema eraldi välja tuua. Kõigepealt olen mina teisel arvamusel kui Laine Randjärv selles asjas, kas praeguses spordiseaduses on olümpiavõitja ja paraolümpiavõitja toetus eraldi markeeritud. Kehtiva spordiseaduse § 13 lõige 2 toob need täiesti eraldi välja, see on minu seisukoht.
Teiseks, toetuse suurus, mille kohta ka siin küsiti. 2005. aastal otsustas Riigikogu spordiseadust vastu võttes, et see toetus on poolteisekordse keskmise palga suurune. Mina ei näe väga põhjust, miks seda oleks vaja praegu muuta. Sellest tulenevalt esitasin riigieelarve seaduse eelnõu teisele lugemisele, mis meil järgmisel nädalal on, muudatusettepaneku. Lisavahendeid on vaja selleks, et praegu kokku kümnele olümpiavõitjale maksta täiendavat toetust, 39 000 eurot.
Pikemalt tahan peatuda sellesama muudatusettepaneku nr 1 juures. Seda nimetati normitehniliseks, aga tegelikult see normitehniline ei ole. Rõhutan veel kord, et selle taha on kultuurikomisjoni juristid või kes iganes peitnud väga olulise sisulise muudatuse. Kui kehtivas spordiseaduses käsitletakse olümpiavõitja ja paraolümpiavõitja toetust eraldi ja ka spordiseaduse muutmise algatajad on seda eraldi käsitlenud, siis siin on need nüüd kokku pandud. Küsimusele, miks seda tehti, ei ole mina vastust saanud. Halb on nimelt see, et sellist sisulist muudatust nimetatakse normitehniliseks. Ma toon paralleeli, et see normitehniline käitumine kipub ka spordis tekkima. Kui me huulemäärdega huuli ravime, lisaväärtusena saame kasvuhormooni ja lihaseid kasvatame, kas see on siis normitehniline või sisuline asi? Väidetavalt on see normitehniline, see olevat eksitus. Nii et selline käitumine on väga-väga taunimist vääriv. Seetõttu näitan mina siin kultuurikomisjonile selgelt punast kaarti.
Veidi räägin ka muudatusettepanekust nr 2, mille ma tegin seetõttu, et rahvusvaheliselt on termin "olümpia" kaitse all ja seetõttu on "paraolümpiamängud" muudetud "paralümpiamängudeks". Paralümpiamängude võitja on siis see, kes on paralümpiamängudel esikoha saavutanud.
Kas ma lisaaega saan?

Aseesimees Enn Eesmaa

Kolm minutit juurde.

Jüri Jaanson

Sellest tulenevalt tegin ma selle muudatusettepaneku. Selle tagasilükkamise põhjenduseks oli, et "paraolümpiamängud" on eestikeelne sõna. Tegelikult nii ei ole, kuna nii "para-" kui ka "olümpia" on tuletised kreeka keelest, kõik need terminid on pärit väljastpoolt eesti keelt. Ma arvan, et maailma muutumisega tuleks ikkagi kaasas käia, et ei tekiks ebakõla, kui meie nimetame mingit asja siin ühtemoodi, aga maailmas nimetatakse seda hoopis teistmoodi.
Kokkuvõtet tehes ütlen, et mul on hea meel, kui selle eelnõu teine lugemine lõpetatakse. Ma loodan, et me saame paar muudatusettepanekut ka läbi hääletada ja võib-olla anda kultuurikomisjonile lisasuuniseid selle eelnõu korrigeerimiseks. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Eelnõu sätete arutelu jätkab Monika Haukanõmm. Palun!

Monika Haukanõmm

Härra juhataja! Head Riigikogu liikmed! Siin puldis tihtipeale öeldakse, et tulin siia pulti rääkima iseendalegi ootamatult. Ma ei ole seda kunagi eriti mõistnud, sest mina olen alati siia tulekut planeerinud. Täna on esimene kord, kui ma pean ütlema, et ka mina tulin siia pulti emotsiooni põhjal.
Kõigepealt tahan väga kiita kultuurikomisjoni. Ma olin ka üks sellele eelnõule allkirja andjaid, kuigi pean tunnistama, et mulle oleks väga meeldinud, kui algusest peale oleks olnud paraolümpiavõitja ja olümpiavõitja toetused ühesuurused. Aga ma mõistsin ka eelnõu algataja lähenemist. Nii et eriline tänu kultuurikomisjonile selle eest, et toetuste määrad on ühtlustatud. Miks ma seda nii oluliseks pean? Ma ei suuda põhimõtteliselt aktsepteerida sellist suhtumist, et meil on nn tavalised ehk õigemad inimesed, siis tuleb tükk tühja maad ja siis me ütleme, et need on need teistsugused inimesed. Õnneks on ühiskonnas suhtumine väga palju muutunud. Meil on käivitunud töövõimereform, me ütleme, et me ootame erivajadusega inimestelt tööturul osalemist. Meil on siin saalis praegu põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu, milles me räägime kaasavast haridusest. Ehk me liigume järjest rohkem selle poole, et kõik inimesed oleksid ühiskonnas võrdsed.
Ühes siin saalis ettekandjale esitatud küsimuses oli umbes selline mõte, et paraolümpiavõitja ja tavaolümpiavõitja ning nende panustamine on konkurentsitult erinevad asjad. Kas need ikka on konkurentsitult erinevad asjad? Ma arvan, et ei ole. Kõik need inimesed teevad pingutusi. Ma ei taha kindlasti öelda, et tavasportlasest olümpiavõitja neid kuidagi vähem teeks või et paraolümpiavõitja neid vähem teeks. Nad mõlemad teevad oma võimetest tulenevalt kõik. Paraolümpiavõitja peab selleks, et üldse kvalifitseeruda, täpselt samuti läbi tegema kvalifikatsiooniringi. Ta peab tegema kõik selleks, et üldse sinna võistlusele jõuda.
Kuna veebruaris on tulemas taliolümpiamängud, siis toon mõne näite taliolümpia kohta. Neid sportlasi, kes suudavad kvalifitseeruda paraolümpiale, ei ole meil väga palju. On ainult üks sportlane, kes on kahtedel taliparaolümpiamängudel võitnud Eestile medali. See on Vilma Nugis, kes 1994. ja 1998. aastal tõi Eestile medali suusatamises, klassikalisel alal. Rohkem neid ei olegi. Kvalifitseerumine ei ole niisama lihtne, näiteks kolmel viimasel taliolümpial ei olegi meie sportlased kvalifitseerunud. Õnneks on meil üks sportlane, kes veebruaris toimuvale taliolümpiale läheb. See on Kardo Ploomipuu. Ta on esimene Eesti sportlane, kes on osalenud nii suveolümpiamängudel kui ka taliolümpiamängudel.
Ehk ma pean väga õigustatuks seda, et need toetused on ühesuurused. Kas see koefitsient võiks olla 1,0 või 1,3? Ma arvan, et see võiks olla 1,3. Meie olümpiavõitjad väärivad riigi tuge ja ma olen väga nõus sellega, et see toetus peaks olema suurem. Aga teisalt olen ma väga nõus sellega, et olenemata sellest, kas tegemist on paraolümpiavõitja või olümpiavõitjaga, me väärtustame kõiki inimesi ühtemoodi ja ka see toetus on ühesugune. See ei käi meie riigile üle jõu, selles olen ma ka täiesti veendunud. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Helmen Kütt, palun!

Helmen Kütt

Austatud eesistuja! Lugupeetud eelnõu esitajad! Head kolleegid! Head külalised Soomest, Sipoo valla parimad sotsiaaltööspetsialistid rõdul! Suur tänu ja tunnustus kõigile eelnõu esitajatele! See, et täna toimub selle eelnõu teine lugemine, näitab veel kord, et sõltumata sellest, kes eelnõu esitavad, kui muutus on õige ja hea, siis tehakse see asi koos ära. Ma sain ise sellise kogemuse, kui olin opositsioonis ja esitasin sügava ja raske puudega laste vanemate õppelaenust vabastamise eelnõu. Tõsi, tollal, 2013. aastal muutus minu esitatud seaduseelnõu veidi nõrgemaks ehk eelnõust jäeti välja raske puudega laste vanemate õppelaenu kustutamine. Selle vea on aga praegune valitsus õnneks parandanud ja nüüd saavad õppelaenu kustutamist taotleda ka raske puudega laste vanemad.
On põhjust rõõmu tunda selle üle, et täna siin teisel lugemisel olev spordiseadus on esialgu esitatud variandist õiglasemaks muutunud. Toomas Jürgenstein ja mina esitasime parandusettepanekud, mis võrdsustavad olümpiavõitja ja paraolümpiavõitja toetuse. Me lähtusime oma ettepanekuid tehes põhiseadusest, mis ütleb, et kõik on seaduse ees võrdsed, nagu spordis öeldakse, fair play. Tegelikult oli minu arvates väga üllatav, kui eelnõu esitajad, kelle hulgas on ka erivajadusega inimeste eestkõnelejad, esitasid eelnõu, mis oleks paraolümpiavõitjat väärtustanud vaid 65%-lise suuruse toetusega, võrreldes olümpiavõitja toetusega. Õnneks leidsid kultuurikomisjonis meie parandusettepanekud toetust ja täna teisel lugemisel olevas eelnõus on toetused võrdsustatud.
Mul on tõsiselt hea meel, et märkimisväärselt suurenevad nende meie inimeste toetused, kes on Eestile spordi kaudu au ja kuulsust toonud, kelle võistlemist jälgivad sajad tuhanded eestimaalased hinge kinni pidades ja kelle võitude puhul tunnevad isegi tugitoolisportlased ennast võitjatena. Tahan tsiteerida head ametikaaslast Toomas Jürgensteini, kes eelnõu esimesel lugemisel ütles: "Vahepealse 2500 aasta jooksul oleme jõudnud puuetega inimeste tunnustamiseni täisväärtuslike ühiskonnaliikmetena. Jah, see on olnud pikk tee, on olnud mitmeid tagasilööke, kuid eesmärk on olnud, et inimese väärtus ja väärikus oleksid tema omapärast hoolimata hoitud ja kaitstud. Ka olümpialiikumises oleme jõudnud olukorda, kus olümpiaideaalid on paraolümpiamängudel avatud ka puuetega inimestele. Mulle tundub, et me astuksime veel ühe sammu ja tunnustaksime ka ühiskonna arengut humaansuse suunas, kui meie eelnõu alusel antav toetus oleks nii olümpiamängudel kui ka paraolümpiamängudel võistelnud parimatele atleetidel ühesuurune." Täna oleme seda sammu astumas.
Lõpetuseks. Pühapäevases Vikerraadio "Mnemoturniiri" saates küsiti, millega on läinud spordiajalukku neurokirurg ja selgroovigastustega tegelenud arst Ludwig Guttmann. "Mnemoturniiri" targad mõtlesid pikalt ja jõudsid lõpuks õige vastuseni. Tean, et selles saalis on vähemalt üks inimene, Toomas Jürgenstein, kes õiget vastust teab. Võib-olla mõni teist juhtus ka seda saadet kuulama ja siis on neid teadjaid siin mitu. Aga võin kohe öelda, et selle õige vastuse saate te teada kõik, kes täna siin saalis olete. Nimelt, 29. juulil 1948, mis oli ka Londoni olümpiamängude avamise päev, organiseeris Ludwig Guttmann oma kliinikus patsientidele vibulaskmise ja odaviske võistluse. See oli esimene samm paraolümpiamängude tekkimise teel. Olgu veel nimetatud, et see küsimus valiti "Mnemoturniiri" parimaks. Miks mitte ei võiks see seaduseelnõu, mis varsti seaduseks saab, kui kolmas lugemine lõpetatakse, olla 2017. aasta parimate seaduste valimisel üheks kandidaadiks. Suur aitäh teile!

Aseesimees Enn Eesmaa

Jürgen Ligi.

Jürgen Ligi

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Ainult debati aususe nimel tulin siia, lootmata või arvamata, et meil oleks tingimata vaja mingisuguseid erimeelsusi selle eelnõu asjus klaarida.
Kõigepealt Monika sõnavõtust. Mitte keegi ei ole öelnud, et paraolümpia ja olümpia on konkurentsitult erinevad. Mitte keegi ei ole seda öelnud. Küll aga ütlesin ka mina oma küsimuses, et nende konkurentsiolukord on erinev. Paraolümpia tähendus on ka erinev. Seal on tõepoolest oluline inimese kaasamise fakt ise. Konkurentsitingimused on väga erinevad. Tegelikult võidavad nendel võistlustel tihti väiksema puudega inimesed, me teame seda kõik. Ma olen spordiga tegelnud ja ma võin selle teema juurde pöörduda. See, kui Jüri Jaanson, kes on nii olümpiasangar kui ka – vabandust! – puudega inimene, kuulmispuudega inimene, südamest esitab mingisuguse argumendi, siis ei maksa teda mõnitada, kuidagi tema sõnu käänata, vaid tuleb tunnistada, et ta teab seda kõike, mida teie tahate väita. Ta teab täpselt, et tegelikult on paraolümpial osalejaid vähem ja selle ühiskondlik tähendus on väiksem. Vaimustus ei ole sadade tuhandete inimeste hulgas nii suur, paraolümpialasi ei tassita tavaliselt kukil, inimesed ei ela sellele võistlusele sedavõrd kaasa, aga see ei tähenda, et nende inimeste pingutus ei oleks oluline. Loomulikult on. Küsimus on lihtsalt selles, et see ongi spordi olemus: iga tõsiselt spordiga tegelev inimene teeb seda ju täie pühendumusega. Ma võin ka enda näite tuua. Ei taha kuidagi ennast spordiinimesena identifitseerida, aga põhimõtteliselt olen ma maksimalistina sporti teinud, kusjuures vähimagi lootuseta olümpiavõitjaks saada. Kas mind peab selle eest premeerima või? Ei pea! Mitte mingil juhul ei pea, premeerida tuleb ikkagi inimest, kes on saavutanud absoluutse tipu. See on selle eelnõu autori vaade. Austagem seda ja ärgem väitkem, et ta on kuidagi paraolümpiat alavääristanud.
Nüüd selle toetuse suurusest. Tegelikult ei ole jutt ainult sellest, et ühiskondlik tähelepanu paralüseeritud inimeste võistlustele on väiksem ja konkurentide arv on väiksem, vaid ka sellest, et nende sotsiaalsüsteem on teistsugune. Paralüseerituse tõttu makstakse muid toetusi, kasutatakse muud kaasamist, neile inimestele luuakse eritingimusi. Me ei peaks väga palju sel teemal üldse võitlema ega üksteisel sõnasabast kinni võtma ja andma sõnadele teist tähendust. Kompromiss on ju sõlmitud. Kuigi Jüri Jaanson arvas, et need määrad võiksid olla erinevad, ja kuigi mina tema argumente väga hästi mõistan ja kuigi need jäid hääletusel alla, ei maksa teda ega samamoodi mõtlejaid alavääristada sõnadele uue tähenduse andmisega. Need on erinevad asjad, need on erineva konkurentsiga alad, nende inimeste sotsiaalne positsioon on erinev, nende inimeste saatus on erinev. Kui sellest johtub erinev toetamine, ei ole see mingi traagika, mille pärast me peaksime üksteisele näpuga näitama. Nii et konkurentsitingimused on erinevad, keegi ei ole öelnud, et need asjad on konkurentsitult erinevad. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Helmut Hallemaa.

Helmut Hallemaa

Hea eesistuja! Head kolleegid! Olen siit juba korra eelnõu esitajaid tänanud ja teen seda veel. Mulle väga meeldib see diskussioon siin saalis, ühe erandiga, mida ma ka küsimustes heale kolleegile Laine Randjärvele mainisin, nimelt ei ole selline vastandamine minu arvates hea. See võis kahtlemata olla ka emotsioonidest tulenev. Aga ikkagi, mõlemad kategooriad ehk tavaolümpiavõitjad ning paraolümpiavõitjad toovad riigile kuulsust. Kardo Ploomipuu, keda siin juba mainiti, teeb ju ajalugu, kui ta osaleb kahel olümpial ehk nii suve- kui ka taliolümpial. Mul on hea meel, et need täiendused selles seaduseelnõus on tehtud.
Kui nüüd eelkõneleja teemal jätkata, siis võib öelda, et tegelikult on ka olümpiavõitjad ju kõik erinevad, selles mõttes, et seal on täiesti erinevad alad. Olgu pallimängud või üksikalad, olgu sõudmine või jooksmine – need on kõik täiesti erinevad. Tegelikult tehakse ka juba enne olümpiat tingimuste loomisel erandeid, tulenevalt sellest, milliseid tingimusi inimesed täidavad olümpiaks valmistudes, ettevalmistustoetused ja stipendiumid on ju erinevad. Kogu maailm ongi erinev, me kõik oleme unikaalsed.
Lõpetuseks. Keskerakond toetab selle eelnõu mõtet ja selle eelnõu seadusena vastuvõtmist. Jüri Jaanson tõi siia debatti sisse bürokraatliku termini "finantsinstrument", aga olümpiavõitjate toetamine sellel ajal, kui nad on jõudnud sellisesse ikka, et nad ei saa enam teha oma põhitööd, on oluline. Kindlasti on väga hea märk see, et me need kaks toetust võrdsustame. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu 426 kohta on esitatud viis muudatusettepanekut. Vaatame need üheskoos läbi. Esimese muudatusettepaneku on esitanud kultuurikomisjon ja otsus on arvestada täielikult. Jürgen Ligi.

Jürgen Ligi

Kummardades olümpiatraditsiooni ees palun seda hääletada!

Aseesimees Enn Eesmaa

Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 69 rahvasaadikut ja vastu oli 4, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek leidis kinnitust ja toetust.
Teise muudatusettepaneku on esitanud Riigikogu liige Jüri Jaanson. Juhtivkomisjoni otsus on jätta ettepanek arvestamata. Jüri Jaanson, palun!

Jüri Jaanson

Ma palun seda hääletada!

Aseesimees Enn Eesmaa

Paneme teise muudatusettepaneku hääletusele. Austatud Riigikogu, kas oleme valmis hääletama? Jüri Jaanson on teinud ettepaneku hääletada, kas te olete valmis? Tubli! Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2 ... Andres Ammas.

Andres Ammas

Ma soovisin lugupeetud kolleeg Jürile appi tulla ja Vabaerakonna fraktsiooni aseesimehena selle küsimuse hääletusele panna. (Naer saalis.)

Aseesimees Enn Eesmaa

Nii teemegi ja otsekohe.

Andres Ammas

Just!

Aseesimees Enn Eesmaa

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2, mille on esitanud Jüri Jaanson. Juhtivkomisjoni otsus on jätta arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku vastu oli 51 rahvasaadikut ja poolt oli 6, erapooletuks jäi 9. Ettepanek ei leidnud toetust.
Kolmanda muudatusettepaneku on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Neljanda muudatusettepaneku on teinud Andres Ammas. Juhtivkomisjon on otsustanud jätta ettepaneku arvestamata ning see ettepanek ei kuulu Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõike 2 kohaselt hääletamisele. Viienda muudatusettepaneku on esitanud Toomas Jürgenstein ja eraldi ka veel Helmen Kütt. Juhtivkomisjoni otsus on arvestada osaliselt. Head kolleegid, me oleme läbi vaadanud viis muudatusettepanekut. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 426 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.


2. 11:08 Kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu (486 SE) esimene lugemine

Aseesimees Enn Eesmaa

Järgmine päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 486 esimene lugemine. Kutsun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Martin Helme.

Martin Helme

Lugupeetud asespiiker! Head kolleegid! Konservatiivne Rahvaerakond on toonud teie ette eelnõu, mille eesmärk on kitsendada välismaalaste ja mitte-Eesti juriidiliste isikute võimalusi kinnisasja omandada. Sellel eelnõul on kaks põhilist eesmärki. Esimene eesmärk on vähendada põllu- ja metsamaaomandi liikumist omanike kätte, kes tegelikult ei ela või tegutse Eestis. Selle tagajärjeks peaks olema see, et Eesti enda kodanikud saavad kergemini alustada maatulundusmaa eesmärgipärast kasutamist.
Selle seaduse juures on mõned olulised nüansid. Meie kuulumise tõttu Euroopa Liitu ei ole meil võimalik üheselt öelda, et teise riigi kodanikud või juriidilised isikud ei või Eestis omandada maad või metsa, küll aga on Euroopa mitmes riigis kasutatud sellist praktikat, et on tekitatud teatud tingimused, mis kehtivad võrdselt kõigile, aga mille tegelik efekt seisneb selles, et need aitavad pärssida maa või metsa minekut välismaisesse omandisse. Need tingimused meie eelnõu kohaselt on järgmised (ma loen need kõik ette, et oleks võimalikult korrektne). Esiteks, eesti keele oskus peab olema kas B1-tasemel või ostja peab isiklikult riigikeeles selgitama maaüksuse edaspidist kasutamist põllumajandus- või metsamajandustootmises. Kui on tegemist juriidilise isikuga, siis selle asutuse või ettevõtte ainuomanikul või enamusaktsionäril peab olema teadmisi või oskusi põllumajanduse või metsamajanduse valdkonnas. Samuti oleme ette näinud piirangu, et maksuvõlga Eesti riigi ees ei tohi olla üle 150 euro ja peab olema vähemalt viis aastat olnud Eestis maksuresident. Juhin tähelepanu, et selliseid piiranguid kasutavad näiteks Taani ja Läti. See ei ole kedagi diskrimineeriv käitumine, sest ka Eesti kodanik, kes maad ostab, peab samadele tingimustele vastama.
Eelnõu koostamist alustasime nii varakult, et siin on sees selline sõna nagu "maavanem". Nüüdseks on seadust muudetud, nii et kui me seda eelnõu edasi menetleme, siis tuleb siin teha ka mõningaid tehnilisi korrektiive, aga eelnõu mõte on selge.
Komisjoni istungil, kus ma küll ise ei olnud, aga kus minu fraktsioonikaaslased seda eelnõu selgitasid, tekkis arutelu selle üle, kui põletav on probleem, et Eestis liigub maa ja mets välismaisesse omandisse. Ministeerium on toonud mitmesugust statistikat. See statistika näitab selgelt, et viimase seitsme või kuue aasta jooksul on välismaalaste omanduses oleva maa või metsa hulk stabiilselt kasvanud. Eraomandis olevast maast 8,5% on Maa-ameti andmetel välismaalaste omandis ja kogu maaomandist on nende omandis 5,6%. Aastal 2001 oli näiteks kogu maaomandist välismaalaste käes 4,7% ja eraomandis olevast maast 7,1%. Maatulundusmaast kuulub välismaalastele 5,7%, aga eraomandis olevast maatulundusmaast 8,5%. Kusjuures põllumajandus- ja metsandusettevõtted hindavad seda protsenti palju suuremaks. Vahe tuleb sisse just siis selle tõttu, et ka juriidilised isikud võivad küll olla Eestis registreeritud, aga nende omanikud või peamised omanikud ei ole Eesti residendid. Tähtis on see trend, et olukorras, kus maailma rahvastik kasvab ja nõudlus toidu järele kasvab, on nii Euroopas kui tegelikult ka mujal maailmas nõudlus maatulundusmaa järele väga suur. Suured rahvusvahelised investeerimisfondid paigutavad oma raha maasse. Hiina riik tegeleb väga süstemaatiliselt just maatulundusmaa kokkuostmisega, loomulikult mitte ainult Eestis, vaid ka näiteks Aafrikas või Ladina-Ameerikas. Nii et see surve on täiesti arvestatav ja trend näitab selgelt kasvu.
Meie ettepanek ei ole keelata ära seda, et välismaalasted saavad Eestis maad omada. Teine oluline aspekt, mida siin seaduses sees ei ole, aga mis tegelikult on ka probleem, mis on tulnud ka arutelude käigus välja, on see, et meil toimub väga suur maaomandi kontsentreerumine aina väiksema omanike ringi kätte. Ka siin võiks tegelikult täiesti kaaluda võimalust mingi ülempiir seada. Aga seda eelnõus praegu sees ei ole.
Nii et meie soov on, et Eesti enda inimestel oleks võimalik kergemini maad hankida. See välismaalaste ostusoov ajab, muide, ka maa hinda kallimaks, mis tähendab seda, et näiteks noortel põllumajandusharidusega inimestel on raskem sellesse ärisse siseneda ja olemasolevatel Eesti ettevõtetel on raskem laieneda, sest neist oluliselt kõrgema kapitaliseeritusastmega välismaised ettevõtted lihtsalt ostavad maa eest ära. Meie peame seda probleemiks. Meie eesmärk on, et eestlased oleksid peremehed oma kodumaal, ja me soovime luua piisaval hulgal takistusi, et maa- või metsaomandi liikumine välismaalaste kätte oleks võimalikult vähene. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Väljendan vist üldist arvamust, öeldes aitäh. Küsimusi ei ole. Siiski, Jürgen Ligi.

Jürgen Ligi

Ma ikkagi küsin, ma jõudsin lõpuks kohale ja kuulama. Te räägite eestlase omandist, rääkides etnilistest eestlastest või kellestki. Kuidas te käsitlete eestlasest omaniku soovi maad müüa? Kas see on midagi olemuslikult kuritegelikku? Minu arust on omandi üks võõrandamatuid omadusi see, et sa võid soovi korral vahetada ta mingi muu omandi vastu. Kui me omanike võimalusi piirame, kas me teeme siis eestlastele head või halba?

Martin Helme

Aitäh! Ei, me ei räägi etnilistest eestlastest, me räägime Eesti kodanikest ja alalistest elanikest. Eestis elab minu teada umbes 1,3 miljonit füüsilist isikut ja siin on – ma päris täpselt ei mäleta – kindlasti üle 100 000 juriidilise isiku. Kui nendel ostusoovi ei ole, siis on meil ilmselt üldse väga suur probleem. Aga ma arvan, et leidub maa- ja metsatükke osta soovijaid ka nende füüsiliste ja juriidiliste isikute hulgas.
Kellele see on kahjulik ja kellele kasulik? Kui ükskõik millise asja hind tõuseb, siis kellelegi on see alati kasulik ja kellelegi kahjulik. Küsimus ongi selles, kellele see kasu läheb. Jah, neile inimestele, kes sooviksid oma metsa või metsatukka müüa – ehkki Eestis müüakse metsa põhiliselt raieõigusena, mitte maana –, ei ole kasulik, kui hind enam ei kerki sellise tempoga, nagu see on kerkinud, või võib isegi langeda. Aga nendel inimestel, kes soovivad näiteks alustada põllumajandusettevõtlusega ja soovivad maad osta, kindlasti võimalused paranevad. Nii et ei ole ainult niimoodi, et kellelgi on halb. Kellelgi on hea ka.

Aseesimees Enn Eesmaa

Meelis Mälberg.

Meelis Mälberg

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma eeldan, et te olete seda punkti ette valmistades statistikaga ja üldse selle asjaga laialdasemalt tutvunud. Kuidas on see asi lahendatud meie naabrite juures ja laiemalt Euroopas Liidus üldse?

Martin Helme

Aitäh! Tuleb öelda, et me oleme küllaltki palju uurinud Läti näidet ja inspiratsiooni selle eelnõu algatamiseks saimegi Lätist. Selline praktika on aga kasutusel nii Taanis kui ka Austrias. Taanis on konkreetselt nõue, et peab olema varasem põllumajandustegevuse kogemus või põllumajanduslik eriharidus, siis saab mittetaanlane või mõne teise riigi kodanik maad osta (Taanis metsa peaaegu ei ole). Lätis kehtib keeleoskuse nõue, mille ka meie oleme eelnõusse sisse pannud. Sarnaseid piiranguid on mõnel pool veel. See praktika on erinev. Põhiline, mida siin tuleb rõhutada, on see, et kuigi valitsus keerutas selle teema ümber, et siin võib tekkida konflikt Euroopa Liidu aluslepingutega, siis praktika on selline, et paljud riigid kasutavad selliseid piiranguid ja Euroopa Liidu aluslepingutega ei ole konflikti tuvastatud. Ehk selline piiramine on võimalik.

Aseesimees Enn Eesmaa

Urmas Kruuse.

Urmas Kruuse

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Minu küsimus on inspireeritud teie vastusest Jürgen Ligile. Ma lugesin sealt välja seda, et te ei näe justkui probleemi selles, kui keegi hakkab meie vara vähendama sellega, et seatakse ostjatele piiranguid. Kui ma ühel hetkel tahan võtta oma aastatepikkuse töö viljad välja, siis teie justkui olete rahul sellega, kui nende hind on justkui üldistes huvides langenud. Kas see ei tundu natuke kummalisena selles riigis, kus me praegu elame? Teine küsimus. Te kindlasti olete näinud, et tänu sellele, et põllumajandusliku maa hind on tõusnud – kuigi see on suhteliselt sarnane, ka rendi mõttes, sellega, mis on toetus ühe hektari kohta –, on tootmistegevus muutunud hulga kasumlikumaks ja ettevõtted on tervikuna muutunud tugevamaks.

Martin Helme

Mul on kummaline kuulata, et turufundamentalistlik Reformierakond ei usu enam turuhinda, vaid arvab, et meie maal peaks olema globaalne turuhind, mitte riigisisene turuhind. Siiski-siiski, kui kõik Eesti inimesed saavad maad omavahel osta ja müüa, siis ka see on turg. Kui hiinlased oma riigikapitalismiga või sakslased või hollandlased või soomlased, kellel on olnud Euroopa Liidu toetusi 50 aastat ja kelle kapitaliseerituse tase on meie omast mitu korda kõrgem, tulevad meie turule põllumaad üles ostma, siis see ei ole turu normaalne toimimine, siis tuleb oma turgu kaitsta. Me ei häbene seda, et meie tahame kaitsta oma turgu sellise kapitali sissevoolu eest. See ei ole kellelegi liigategemine. Siin lisandub loomulikult veel julgeolekuline mõõde. Veidi poeetiliseks minnes võib öelda, et ikkagi maa on see, mille eest Eesti mehed läksid vabadussõtta. Maa on see, mis seob kodanikud riigiga, tegelikult omand laiemalt, kinnisvara. Me ei pea loomulikuks, kui öeldakse, et on jumala kama, kes on selle maa omanik või kes on siin peremees. Meie soovime, et peremehed oleksime meie ise. Me arvame, et selline mõistlik piirang – me ei keela, vaid me seame lihtsalt terve hulga piiranguid – aitab eestlastel olla peremees ega muuda meie kinnisvara väärtusetuks.
Mis puutub küsimuse teise poolde, siis ma tegelikult ei saanud päriselt aru, mis see küsimus oli. Tootlikkus ja kasumlikkuse paranemine käib muidugi lainetena. Te kindlasti olete kursis, et see aasta on põllumeestele jälle väga raske, aga see on tingitud rohkem ilmast. See, et Eesti põllumajandusettevõtted on väga efektiivsed, on üldteada ja -tuntud tõsiasi ning see on suurepärane. Aga sellest hoolimata on nad oluliselt vähem kapitaliseeritud kui Lääne-Euroopa riikide põllumajandusettevõtted. Ammugi ei ole nad võimelised maa hinna poolest konkureerima rahvusvaheliste investeerimisfondidega.

Aseesimees Enn Eesmaa

Jürgen Ligi, teine küsimus.

Jürgen Ligi

Aitäh! Mina ei öelnud, et ei ole osta soovijaid. Ma lähtusin turumajanduslikust põhimõttest, väites, et ei ole hea hinna pakkujaid. Müüja tahab alati, et hind oleks võimalikult kõrge, ja maa on ju põhimõtteliselt eestlaste oma või Eesti kodanike oma, kuidas soovite. Selle muudatusega te piltlikult öeldes teete hommikul turuväravad lahti, aga ostjaid ei lase sisse, las kõik omavahel kauplevad ja on ühtmoodi vaesed. Kas teil selliseid ilmavaatelisi kõhklusi ei ole vahel? Millegipärast kutsutakse teid parempoolseks erakonnaks. Kui te turu piirate regulatsioonidega ära, kas see "parempoolsus" kõlab teie kõrvus siis kui sõimusõna või püüate te kuidagi oma tegevust sellest vaatest analüüsida, et pigem olla parempoolne?

Martin Helme

Aitäh! Jaa, me oleme parempoolsed, aga mitte liberaalsed. Me oleme väga põhimõtteliselt parempoolsed, aga mitte liberaalsed parempoolsed. Ma ei näe siin mingisugust ebaloogilisust. Turul on, nagu ma enne ütlesin, 1,3 miljonit inimest, kes võivad kaubelda. See, et me ei taha veel 6 või 7 miljardit siia turule lasta, ei ole meie meelest märk mingisugusest kommunismiihalusest. See on põhimõtteline arusaamine, et sellest turust on meile küll, et siin ise toimetada ja maa liiguks nende inimeste ringis, kelle vahel see peakski liikuma, ehk siinsete inimeste ringis. See ei ole vasakpoolsus, see on väga tavaline asi. Kui keegi tuleb mulle rääkima, et Eesti või eriti põllumajandussektor ei ole juba silmini üle reguleeritud, siis andke andeks, aga see jutt lihtsalt ei ole tõsi. Kõik, mis puudutab põllumajandustootmist, on Euroopa Liidu viljastavates tingimustes kohutavalt reguleeritud, kohutavalt, üle mõistuse reguleeritud. Nii et kui panna sinna keelenõue juurde, siis keegi ei pane selle regulatsiooni 200 000 lehekülje hulgas seda tähelegi.

Aseesimees Enn Eesmaa

Jaanus Marrandi.

Jaanus Marrandi

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Mul on hea meel, et te otsustasite siin natuke tegelda maa või toiduga. Ma arvan kõigepealt, muide, et toiduga tegelemine peabki olema reguleeritud, et me teaksime, mida me sööme. Maast rääkides puudutate te iga eestlase jaoks püha asja, aga nii nagu teie erakonnal ikka kombeks, on selle asja juures väike iva: te püüate olla lihtsalt populaarsed, aga lahendusi tegelikult ju ei paku, olgem ausad. Esiteks te ütlete siin, et välismaalaste omanduses on mingi 5%. Tegelikult on see protsent muidugi oluliselt suurem. Teiseks te toote siin näiteks Läti. Lätis on välismaalaste käes sisuliselt oluliselt rohkem maad kui Eestis, vaatamata nendele regulatsioonidele. Nüüd ongi küsimus, et on ju võimalik osta Eestis ettevõte, kui osta ettevõtte aktsiaid jne. Tegelikult te selle eelnõuga ei muuda ju mitte midagi. See on lihtsalt populaarsuse taotlemise eelnõu. Kuidas te lahendate ettevõtte aktsiate ostmise probleemi, kui sellega saab ka maa kaasa?

Martin Helme

Aitäh! Väga hea, et te selle Läti näite tõite, ja väga hea, et teie ka ei usu Maa-ameti andmeid, vaid arvate, et asi on hullem. Eelnõu eesmärk ongi ju selles, et mitte jõuda sinna, kus Läti on. Tuleb muidugi juhtida tähelepanu sellele, et nii Lätis kui ka Eestis (eriti Lätis loomulikult) on n-ö välismaalaste põhikontingent seotud Vene kapitaliga ja venelastega. See on see julgeolekuaspekt, millele ma tähelepanu juhtisin.
Kui see eelnõu mitte midagi ei muuda, siis te kindlasti hääletate selle poolt, aga mina siiski väidan, et see muudab. Võib-olla teie ei saa sellest aru – vasakpoolsed tõenäoliselt ei saagi sellest aru –, aga igasugune regulatsioon, mis raskendab turule sisenemist, tegelikult vähendab huvi kauba vastu. Ühel hetkel on neid huvilisi vähem. Aga kui tõepoolest selgub, et maa ostmiseks hakatakse kasutama Eestis registreeritud juriidilisi isikuid, siis on võimalik ka siin piirang kehtestada. Kui te olete eelnõusse süvenenud, siis te teate, et siin on juba sees see viis, kuidas seda teha: juriidilise isiku omanik peab tulema ja eesti keeles oma maaostutaotlust põhjendama. Seda reeglit me võime laiendada, nii et see kehtiks kõigi kohta, siin ei ole vaja vaadata ainult neid juriidilisi isikuid, kes ei ole Eestis registreeritud, vaid selle võib vabalt muuta kehtivaks üldse kõigi juriidiliste isikute kohta. See, et on vaja tulla ja põhjendada näiteks oma metsaostusoovi, ei tohiks olla ühelegi Eesti metsaettevõttele keeruline. See on keeruline ainult nendele, kes kuskil kaugel maal tahavad siinset maad kokku osta kas siis varade paigutamise, hangeldamise või mingil muul eesmärgil. Mina arvan, et see on oluline liikumissuund. Meie ei soovi, et me jõuaksime olukorda, kus veerand või kolmandik või veel rohkem Eesti maast kuuluks inimestele, kellel ei ole Eestiga mingit pistmist.

Aseesimees Enn Eesmaa

Märt Sults.

Märt Sults

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Küsin jätkuks teie vastusele. Kui te seda eelnõu koostasite, siis teil peaksid olema statistilised andmed, kui palju Tallinnast, Tartust, Pärnust, Viljandist, Valgast ja üldse meie Eestimaast kuulub praegu välismaalastele või kui palju on seda maad, mille omanikud on välismaalased, kes kohalikule rahvale maad nõndaviisi rendivad. Kas te oskate numbriliselt, protsendiliselt või suhtarvuliselt mingeid näiteid tuua?

Martin Helme

Aitäh! Tallinnas ja Pärnus maatulundusmaad väga ei ole, see asub ikkagi väljaspool linnu. Aga need arvud, mis Maa-amet on välja võtnud ja meile andnud, on niisugused. Välismaiste isikute omandis olevat maatulundusmaad on 213 000 hektarit ehk 5,6% ja eraomandis olevast maast on seda 8,5%. See protsent on viimase viie aastaga suurenenud. 2011. aasta statistika näitab, et see protsent oli siis 7,1 ning välismaiste isikute omandis olevat maatulundusmaad oli siis 4,7%. Kasv on viimase viie aasta jooksul olnud 1% ja 1,5% vahel ja jääb vähemalt Maa-ameti hinnangul igal juhul alla 10%, aga see kasvab kogu aeg.

Aseesimees Enn Eesmaa

Urmas Kruuse.

Urmas Kruuse

Aitäh! Ma pean oma eelmist küsimust ikkagi jätkama. Te viitasite vabadussõdalastele, kes läksid meie maa eest sõtta. Tuleb tunnistada seda, et nad läksid ennekõike võitlema punaste vastu ja selle süsteemi vastu, mis võtab tööga kogutud rikkuse inimeste käest ära. See, et välismaalased on teatud määral hakanud osalema maa- ja kinnisvaratehingutes, on kogu meie rikkust kasvatanud, sest kui meie omame vara, siis on selle vara väärtus seetõttu kasvanud. Teie loogika, mida te ka ise tunnistate, võib tähendada seda, et selle vara väärtus kukub. Korteriturul tähendaks see seda, et seetõttu, et me ei lase välismaalastele kortereid ja üldse kinnisvara müüa, hakkab meie enda kinnisvara väärtus vähenema ja meil puudub võimalus alternatiivset investeeringut teha. Kas te olete selle lõpuni läbi mõelnud? Kas te teate, et statistika põhjal otsustades on strukturaalselt Eestis probleem pigem selles, et väikesed Eesti omanikud ei suuda maad osta, seda suudavad suured ja juba hästi kapitaliseeritud Eesti omanikud?

Martin Helme

Aitäh! Jaa, me oleme selle väga hästi läbi mõelnud. Kui kinnisvara hind langeb, siis on noortel peredel lihtsam oma kodu soetada. Väga lihtne, väga lihtne. Meil ei oleks selle vastu midagi, kui kinnisvara hind langeks. Selle vastu hakkavad karjuma loomulikult need inimesed, kellel on praegu suured pangavõlad. Aga me peame natuke pikema plaaniga mõtlema. Laste saamise põhiline takistus on oma kodu puudumine ja oma kodu hankimine jääb selle taha, et noortel peredel ei ole võimalik soetada kinnisvara, sest kinnisvara on läinud liiga kalliks, kuna soomlased või inglased või ükskõik kes ostavad Eestis kinnisvara kokku. Nii et oleme küll selle väga hästi läbi mõelnud.
Ja ma vaidlen vastu. Mina väidan, et vabadussõtta läksid Eesti mehed sõdima sellepärast, et neile lubati maad. Minu enda vanavanaisa sai asundustalu. Muidugi, punase terrori vastu võideldi ka, aga maa oli väga konkreetne motivaator. Meie ei nõustu põhimõtteliselt selle arvamusega, et rahal ei ole kodumaad. Rahal on kodumaa. Ka omanikul on kodumaa ja kui tal muud ei ole, siis on tal globalistlik arusaamine maailma asjadest. Me ei soovi seda toetada.

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, Urve Tiidus!

Urve Tiidus

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma mõistan täielikult teie eesmärki, mida te selle eelnõuga saavutada tahate. Aga küsimus on mul selline. Maa on tõesti lõplik ressurss, juurde seda kuskilt ei teki, merekallastel mõnel pool võib-olla lisandub pisut. Kuidas te suhtute nendesse välismaalastesse, kes on juba ostnud siin maad ja metsa? Nagu te ütlesite, see statistika ei ole päris täpne. Kas nendel tekib mingisugune võimalus seda maad mingi hinnaga tagasi müüa või kuidas? Lihtsalt puhtast teadmishimust küsin.

Martin Helme

Aitäh! Eelnõu ei reguleeri seda muul moel kui nii, et kui neil kunagi tulevikus tekib müügisoov, siis see inimeste ring, kellele nad müüa saavad, on selles eelnõus toodud tingimustega piiratud. Mingit sundmüüki ei ole eelnõus ette nähtud.

Aseesimees Enn Eesmaa

Jaak Madison.

Jaak Madison

Austatud ettekandja! Mõni eelmine küsimus oli loomulikult kergelt infantiilne või lihtsalt rumal, aga anname andeks, eks Riigikogu olegi kergelt ühiskonna nägu. See ei käinud mitte eelmise küsija kohta, palun vabandust, kui sai valesti mõista! Ma pidasin silmas seda, et toodi näiteks Lätit, öeldes, et seal on olukord mitu korda hullem, ning et tegelik välismaalaste hulk, kellel on metsa- või põllumaad, on suurem, kui seda näitab ametlik statistika, ja siis tekib küsimus, miks me siin sellega tegeleme. Kas sa ettekandjana pead õigeks olla ettenägelikum kui mõni kolleeg siin saalis, kes elab vaid tänases päevas ja hakkab probleemi lahendama alles siis, kui see on meie õue peal? Kas ongi äkki mõistlikum võtta lätlastest eeskuju ja mitte lasta asjal nii kaugele areneda, et me näiteks 20 aasta pärast ei peaks hakkama umbes samasugust eelnõu siin menetlema, kui palju suurem hulk meile kuuluvat maad on liikunud välismaalaste kätte?

Martin Helme

Aitäh! Ma olen täiesti nõus, et see, kui meil praegu on näha trendi ja probleem ei ole massiline, ei tähenda, et me võiksime selle küsimuse lihtsalt käeviibutusega kõrvale heita. Me peame absoluutselt kindlasti olema tähelepanelikud ja jälgima, mis toimub naabrite juures, ja seisma ikkagi oma inimeste eest, seisma selle eest, et Eesti inimestel oleks võimalik osta maad ja metsa. See tähendab, et me ei pea pidama ainult positiivseks seda, kui hinnad kogu aeg kerkivad. On neid, kes saavad kasu sellest, kui hinnakasv jääb seisma või mõningatel juhtudel isegi muutub languseks. Meil ei ole vaja oodata ära probleemi tekkimist, et siis hakata käsi laiutama ja öelda, et nüüd ei ole enam midagi teha. Praegu ongi see aeg, kui saab midagi teha. See ei ole mingisugune radikaalne ülevõllimeede, mida me siin pakume. Me pakume lihtsalt seda, punkt 1, et inimesed, kes soovivad osta maad, peavad oskama eesti keelt, ning, punkt 2, peavad tegelema või olema varem tegelnud põllumajandustootmise või metsandusega või neil peab olema sellealane haridus. Need on lihtsad nõudmised, mida kasutavad mitmed riigid, need toimivad ja on meile ühiskonnana kasulikud. Ma tegelikult ei saa aru sellest silmade pööritamisest.

Aseesimees Enn Eesmaa

Jaanus Marrandi.

Jaanus Marrandi

Tänan! Mul on väga hea meel eelmise küsija üle, kes analoogselt minu küsimusega esitas oma küsimuses selle Läti näite. Tema oli siis kaheaastane poiss, kui mina alustasin maaga tegelemist: vallavolikogus otsustamine, sirkliga maamõõtmine, maa rendile andmine ja võtmine, maa müük ja ostmine. See kõik puudutas tuhandeid hektareid. Siinsamas saalis kaitsesin ma 1999 analoogset eelnõu, olles põllumajandusminister. Selle eelnõu mingisuguse lahjendatud variandi viisime ka ellu. Minu küsimus ei olnud ju selles, minu küsimus oli hoopis milleski muus. Te võite keeleoskust ning teisi igasuguseid näilisi ja ilusaid asju sinna sisse panna, aga tegelikult on ju asi selles, et kui rahamehel kolmandast riigist on palju raha, siis ta ostab ära selle ettevõtte, mille eelnev omanik on väga ilusasti näidanud ära, et ta oskab eesti keelt, ja on saanud osta näiteks tuhat hektarit maad. Tegelik lahendus on selles, et te peaksite juriidilistel isikutel maa ostmise üldse ära keelama. Kas te olete selleks valmis?

Martin Helme

Aitäh! Nõus. See on üks variant, mida teha. Seda on võimalik siia eelnõusse sisse panna.

Aseesimees Enn Eesmaa

Tiit Terik.

Tiit Terik

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma saan aru, et teie eesmärk on võimaldada maad osta vaid Eesti kodanikel. See tekitab mul küsimuse keeleoskuse kohta. Kui üks kena noorhärra Pakistanist või Hiinast on selgeks õppinud paar lauset, umbes, et soovin osta metsa, kas siis teie arvates sellest võiks piisata, selleks et ta võiks endale Alutaguse laanes lahmaka tüki maad saada?

Martin Helme

Aitäh! Paarist lausest ei piisa. Ta peab põhjendama oma maaostusoovi või tooma tunnistuse, et ta valdab eesti keelt tasemel B1. Paarist lausest ei piisa.

Aseesimees Enn Eesmaa

Andres Ammas.

Andres Ammas

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav ettekandja! Teie pakutud eelnõus on üks huvitav punkt, et maa ostja peab omama vastavaid teadmisi või oskusi põllumajanduse või/ja metsamajanduse valdkonnas. Palun räägi lähemalt, mida selle kontroll endast kujutab, kas eksamit või kontrolltööd, kes seda hindab ja kuidas hindab, kuidas on tagatud selle hindamise objektiivsus jne.

Martin Helme

Aitäh! Selle all on silmas peetud vastava ala haridust, kas maaülikoolist saadud diplomit või mõnest teisest riigist saadud võrdväärset diplomit.

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, Krista Aru!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Ma täpsustan oma pinginaabri küsimust. Haridusnõue on eraldi punkt ja eraldi on siis see, et tuleb veel omada. Kes seda kontrollib ja kuidas seda kontrollitakse? Ma küsin ka seaduseelnõu viimase punkti kohta. Siia on sisse toodud maavanem, kellele on pandud ka mitmeid kohustusi. Maavanemad teatavasti kaovad meil ära. Kes siis ametimeestest võiksid neid kohustusi täitma hakata?

Martin Helme

Aitäh! Ma alustan maavanemast. Nagu ma sissejuhatavas ettekandes ütlesin, seda eelnõu me oleme teinud nii kaua, et vahepeal on maavanema ametikoht ära kadunud. See koht tuleb eelnõus ära muuta. Nii nagu meil haldusreformiga on ette nähtud, liiguvad need kohustused omavalitsusele.
Vabandust, jah, ma ajasin segamini. Tõepoolest, hariduse punkt ja see oskuste punkt on eraldi. Nende oskuste all on peetud silmas just nimelt varasemat tegevust vastavas valdkonnas. Seda, kas sa oled olnud põllumees või ei ole, on võimalik ju ka tõestada.

Aseesimees Enn Eesmaa

Aadu Must.

Aadu Must

Aitäh! Minus tekitas natuke segadust see, et te räägite nii toredasti sellest, kuidas noorel perel tuleb lasta maad osta, aga siis tahate, et tal oleks mingi diplom, et ta on enne põldu ka kündnud. See tundub kahtlasena. Võib-olla see noor pere, kes tahab kodu osta, ei ole enne põldu kündnud. Teine asi, ma vaatan, et nad kiusavad teid selle keeleoskusega. Äkki läheneks loomingulisemalt, muidu on nii, et mõni murdeinimene räägib ja siis pärast jurist peab seletama, kui hästi ta rääkis, või võtab vannutatud tõlgi ning võta siis kinni ja hakka ütlema, et ta ei osanud eesti keelt. Paneks siia äkki midagi loomingulist, ilusat, sümboolset. Kas ei võiks teha parandusettepanekut, et ta peab oskama veatult laulda Eesti hümni, näidates austust selle riigi vastu ja kõiki muid oskusi ka?

Martin Helme

Aitäh! Mina küll ei saa aru, et keegi kiusaks, meil käib siin parlamentaarne debatt. Hümni puhul juhtus just täpselt see, millele juhtis tähelepanu kolleeg Terik, et selle saab laitmatult ära õppida ning rohkem mitte midagi tegema ega oskama ei pea. Ma siiski juhin tähelepanu sellele, et need on tõepoolest nõuded, mis kehtivad kõigi kohta. Kogu selle eelnõu mõte on ju see, et kuna Euroopa Liidu aluslepingute kohaselt ei tohi diskrimineerida teistest riikidest pärit isikuid, siis need nõuded kehtivad nii siinsete inimeste kui ka nende inimeste kohta, kes ei ela siin. See nõue on seesama suuline põhjendus, millega inimesed peavad hakkama saama. Jätame nüüd ikkagi omavalitsusametnikele, kes seda otsust langetavad, ruumi aru saada, kas keegi räägib Võru murrakus või Saare ö-ga või tuleb ta tõepoolest välismaalt, aga on õppinud selgeks Tammsaare teostest pärineva kirjakeele. Ma arvan, et kõiki asju ei pea peensusteni ära reguleerima. Asja mõte on selge nii meile kui ka neile, kes seda kontrollima peavad.
(Vahelehüüe: "Aga noor pere!") Noor pere, vabandust, jah. Mul on tunne, et hea kolleeg pani kõik asjad ühte patta. Me rääkisime teoreetiliselt turust ja turul tekkinud hinnast. Alati on hea meel nendel, kellel juba on omand, kui hind kogu aeg kasvab, aga nendel inimestel, kellel veel ei ole omandit, on hea meel, kui hind püsib madalal või läheb odavamaks. Sellel asjal on kaks otsa. Meil ja veel väga paljudes Euroopa riikides on olemas toetused alustavatele noorpõllumeestele, on olemas investeeringutoetused ja tegevustoetused. Nii et oleme säästlikud ka maksumaksja rahaga. Kui keegi tahab alustada tegevust põllumajandusettevõtjana ja seda on võimalik teha veidi soodsamalt, siis me võidame kõik.

Aseesimees Enn Eesmaa

Henn Põlluaas.

Henn Põlluaas

Aitäh! Eelnõu seletuskirjas on öeldud, et maade kokkuost vaenulike välisriikide kodanike poolt kujutab endast turvariski Eesti Vabariigile. See turvarisk ei ole mitte ainult Eesti probleem. Ka Soomes on väga teravalt esile tõusnud sama küsimus, et välisriikide või kolmandate riikide kodanikud või, ütleme otse välja, Vene kodanikud on massiliselt ostnud kokku maad ja kinnisvara strateegiliselt tähtsate objektide, kommunikatsioonikeskuste, sõjaväeosade jne ümbruses. See teema on ka seal parlamendis arutlusel ja tahetakse seda võimalust ära keelata. Täiesti otsese paralleeli võib tõmmata ju Eestiga. Kuidas seletada seda, et sellist aspekti Riigikogu liikmete seas kahjuks ei märgata?

Martin Helme

Aitäh! Kõigepealt julgeolekuaspektist. Ma olen vähemalt kahel korral tähelepanu juhtinud, et see ei ole kogu selle küsimuse juures ebaoluline. Soome on minu meelest väga hea näide. See kinnitab veel kord seda, mida ma olen siin mitu korda öelnud, et Euroopa Liidu lepingud ei takista või ei keela meil selliseid piiranguid teha. Kusjuures neid piiranguid võib teha mitmel alusel ehk ka julgeolek võib olla eraldi põhjendus. Mis puutub sellesse eelnõusse, siis siin ei tehtagi tegelikult suurt vahet Euroopa Liidu kodanike ja kolmandate riikide kodanike vahel. Neile kõigile on kehtestatud ühesugused nõudmised. Ma ei näe, et see läheks nagu üle võlli või oleks liiga krõbe seadus. See on ikkagi lihtsalt paari lisalävendi tekitamine, et pärssida omandi liikumist välismaalaste kätte. Kui tuleb välja, nii nagu kolleeg Marrandi kahtlustab, et see on ebapiisav, siis me võime tulla selle juurde tagasi ja järgmisi lävendeid kaaluda. Aga julgeolekuaspekt on oluline, majandusliku aspektiga vähemalt võrdväärselt tähtis.

Aseesimees Enn Eesmaa

Mart Helme.

Mart Helme

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mind hämmastab see diskussioon siin saalis. Me oleme Eesti rahva esindajad ja peame seisma Eesti rahva huvide eest. Ma soovitan kõigil lugeda Ivan Makarovi paar päeva tagasi ilmunud artiklit, kus ta selge sõnaga ütleb, et teda hämmastab eestlaste allaheitlikkus ja endast mittelugupidamine. Ma näen siin saalis seda endast mittelugupidavat allaheitlikkust. See on repliik. Nüüd küsimus, mis on seotud sellega, kes kontrollib. Vabaerakondlased tõstsid selle küsimuse üles. Kas on mõeldav, et selle kontrollimehhanismi võib notarite õlule panna?

Martin Helme

Aitäh! Jah, see on üks variant. Notarid praegu osaliselt neid kontrolltoiminguid teevad, tõsi küll, mitte selles võtmes. Notarid kontrollivad, et ei oleks mingisuguseid koormisi peal, topeltomanikke vms. See on tõepoolest võimalik, et peale selle, et see on kas Maa-ameti või omavalitsuse ülesanne, võiks see olla ka notarite ülesanne. Seda võib täpsustada eelnõu edasise menetlemise käigus. Minu arusaama mööda võib ka ministri määrusega osa küsimusi lahendada. Aga ma olen täiesti sama meelt, et mitte keegi siin saalis olevatest inimestest ei ole saanud mandaati kusagilt mujalt kui Eestist, keegi ei ole saanud seda ei Venemaalt, Hiinast ega mõnest Londonis registreeritud investeerimisfondist. See tähendab, et iga viimase kui rahvasaadiku ülesanne on seista oma valijate huvide eest, Eesti inimeste huvide eest ja Eesti ettevõtjate huvide eest ning mitte muretseda selle pärast, kuidas ülejäänud 7 miljardit inimest maailmas hakkama saavad.

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, Inara Luigas!

Inara Luigas

Aitäh! Austatud ettekandja! Hoolimata kogu lugupidamisest teie vastu jääb tõesti täna siin mulje, et Eestis ostetakse riigi vara ja maad juhuslikult, sihipäratult ja spekulatiivsetel eesmärkidel kokku. Ometi ju niiviisi ei ole. Te seate oskuste ja teadmiste nõude sissetoomisega kõikidele kinnisasja omandajatele kõrgema lävendi. Eesti riigis kehtivad ka praegu seaduse järgi väga ranged regulatsioonid, mis siiski selekteerivad välja tõelise ostja. Nimelt peab ka praegu näiteks kolmandast riigist pärit ostja esitama lausa tegevuskava, selleks et maad osta. Ta peab ära tõestama, et tal on maaharimiseks olemas vahendid. Ta peab ära tõestama, et tal on ka finantsvahendid, selleks et maad harida. Miks te loote sellise pildi, nagu praegu Eestis justkui täiesti kontrollimatult müüdaks maad kolmandatest riikidest pärit isikutele?

Martin Helme

Aitäh! Vabandust, mina ei ole sellist pilti loonud. Ma olen, vastupidi, rõhutanud seda, et on selge trend, et nii maatulundusmaa kui ka metsamaa läheb Eestist väljaspool asuvate ettevõtete ja välisriikide füüsiliste isikute omandisse. Kui viie aasta jooksul on see kasv umbes 1,5%, siis kümne aasta jooksul on see 15% ja 20 aasta pärast ongi veerand või kolmandik Eesti omandist liikunud välismaalaste kätte. Meie ei soovi seda näha, meie tõdeme, et need piirangud, mis praegu on, on ebapiisavad, ja me tahame lisapiiranguid kehtestada. Need lisapiirangud on täiesti mõistlikud, need on sisuliselt kopeeritud teiste Euroopa riikide piirangute pealt. Ma ühinen oma fraktsioonikaaslaste hämminguga, ma ei saa aru, kuidas see saab nii palju vastuseisu tekitada.

Aseesimees Enn Eesmaa

Inara Luigas, palun!

Inara Luigas

Aitäh! Austatud ettekandja! Tegelikult on maaga ka teine probleem. Me oleme väga viljakad ja väärtuslikud põllumaad maju täis ehitanud ja see on tõeline probleem Eesti riigis. Praegu künnavadki väga paljud põllumehed üles sooääri, kuigi see maa vilja ei kanna. Seda me oleme ka maaelukomisjonis arutanud. Minu küsimus on järgmine. Nende välismaalastele kehtestatud maamüügi piirangutega te lähete ju vastuollu Euroopa Liidu lepingu sätetega, kus räägitakse kaupade ja teenuste vabast liikumisest. Seda esiteks. Teiseks, siin oli juttu maavanematest. Me võtsime just hiljuti siin vastu seaduse, et kõik need kohustused lähevad üle kohalikule omavalitsusele. Seega, tulevikus on see, mida te rääkisite seda nn Läti näidet tuues, just kohalike omavalitsuste ülesanne, nad saavad neid asju menetleda ja kontrollida. Muidugi suureneb ka halduskoormus ja koos sellega tekib vajadus finantsressursside järele. Nii et teatud mõttes toimub nn väike isereguleerumine.

Martin Helme

Aitäh! Ma ei oska öelda muud, kui et soovitan olla debati ajal tähelepanelikum. Seda Euroopa Liidu aspekti olen ma korduvalt selgitanud ja omavalitsuse aspekti samuti. See ei lähe vastuollu Euroopa Liidu aluslepingutega, sest paljud riigid kasutavad täpselt samasuguseid meetmeid. Ka Eestis on praegu, nagu te isegi ütlesite, piirangud olemas. Mis puudutab halduskoormust, siis ütlen veel kord, et igasuguste lävendite tekitamine vähendab välismaalase soovi Eestis maad osta. Ma toon lihtsa näite. Me räägime kogu aeg välisinvestorite tulemisest Eestisse ja sellest, mis kõik seda takistab, et asjaajamine, maksud ja mis kõik veel takistavad. Aga kui ühel hetkel neid takistusi või seda sahmerdamist, mis käib ühe investeeringu tegemise juurde, on lihtsalt ebamõistlikult palju, siis investor läheb mujale. Me kõik teame seda, me kõik saame sellest aru. Kui mingisuguste lõivude või maksudega on tehingu omahind aetud kallimaks, siis huvi väheneb ja minnakse mujale, me teame seda, nii see käibki. See ongi selle eelnõu eesmärk: tekitada olukord, kus huvi väheneks, et välismaalastel oleks piisavalt palju takistusi Eestis metsa või maa ostmisel, nii et seda soovi ei oleks nii palju, ja selle tulemusel jääksid need tehingud tegemata ning maa- ja metsaomand liiguks Eesti sees.

Aseesimees Enn Eesmaa

Aitäh! Austatud ettekandja, teile rohkem küsimusi ei ole. Enne, kui annan rääkimisvõimaluse Igor Gräzinile, tahan öelda, et te küllap mäletate, et umbes poolteist tundi tagasi me rääkisime üsna palju malest, muu hulgas sellest, mis male on. Kas teile, head kolleegid, ei tundu, et male on nagu debatt teiste vahenditega? Kuid seal on ka vahe: males on malendeid vähe, kuid miljon kombinatsiooni, debatis on miljon sõna, kuid meie saali koosseisu arvestades on kokku umbes kuus kombinatsiooni. Härra Igor Gräzin, palun, juhtivkomisjoni ettekandeks on sõna teil!

Igor Gräzin

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Komisjon arutas seda asja kaks korda: 17. ja 23. oktoobril. Ma arvan, et kõige lihtsam oleks mul praegu öelda, et komisjon tegi konsensusliku ettepaneku seda asja mitte lõpetada ja asi mutt. Sellega on nüüd niimoodi, et eks siin ole ju räägitud, kas on mõtet hakata protokolli ette lugema. Tõenäoliselt ei ole. Seetõttu ma võib-olla räägin sellest, mida me rääkisime nii, et see protokolli ei läheks, ja sellest, mida protokollis ei ole, sest see, mida räägitakse ilma protokollimata, on tähtsam.
Mis oli formaalselt või ka sisuliselt selle eelnõu tagasilükkamise põhjus? See põhjus on kahe otsaga. Esiteks on eelnõus sees, vaatamata tema pikale valmimisperioodile, väga sisulised tehnilised vead. Siin sõudmisest juba räägiti, et tehniline-mittetehniline, ühesõnaga, ma pean silmas tehnilist viga, millel on sisulised tagajärjed. Näiteks, eelnõu punkti 1 § 4 lõike 6 tekst kattub sõna-sõnalt olemasoleva seadusega, järelikult pole seda punkti vaja. Seal on ka viide lõikele 51, mida praeguses seaduses lihtsalt ei ole olemas. Edasi on sisse toodud näiteks mõiste "välismaalane", mis juriidilises keeles on kolmanda riigi kodanik ja see on praeguses seaduses olemas. On ka vastuolu seletuskirja ja eelnõu vahel. See väljendub selles, et seletuskirjas on öeldud, et eelnõu eesmärk on piirata maa müüki välismaalastele maareformi tähenduses, s.o füüsilised isikud, kes ei ole Eesti kodanikud, ja keelata maa müük kolmandate riikide kodanikele, see on eesmärk, aga eelnõus endas selleks mitte midagi ei tehta. Selliseid vigu on siin palju. Kuna tekst on lühike, siis ka täieliku heakskiidu korral tuleks eelnõu ikkagi täiesti otsast lõpuni ümber kirjutada, sest need viited ei anna meile selgust, mida tegelikult on tahetud. Kõige huvitavam lugu on see, et siinses dispuudis on need tehnilised vead tegelikult ka välja tulnud, ilma viideteta paragrahvidele.
Nüüd aga räägin asja sisulisest poolest, mille ümber jutt tegelikult käib ja mille üle komisjon ilma protokolli tegemata ka arutles. Mure on esiteks selles, et seda maad, kus on võimalik toitu toota, jääb maailmas kas vähemaks või siis liigub nende maade piir põhja poole. Tähendab, Lõuna-Hispaanias, Portugalis, aga eriti Hiinas jääb põllumajanduslikke kõlvikuid, kus saab toitu toota, aina vähemaks. Teiseks, põllumajandusliku tootmise tähtsus Eestis muutub seda olulisemaks, sest just meie suunas see liikumine toimub. Teiste sõnadega, Eesti põllumajanduse kuldaeg ei ole möödas, vaid Eesti põllumajanduse kuldaeg jõuab kätte 10, 20 või 30 aasta pärast, sest Eestis on siis seda, mida maailmas juba ammuaega ei ole. Siit tekivad tõepoolest probleemid, teiste hulgas Hiinaga. Lõuna pool asuvad riigid on huvitatud põllumajanduslike kõlvikute ja põllumajanduslikuks tootmiseks vajalike rohealade kokkuostmisest. See on probleem. Praegu ei ole see suur probleem, siin nimetati 5,6%, ühtedel andmetel, mis Maa-amet on andnud, on see 6% ligi. Maa-ametit, ma arvan, me peaksime uskuma. See ei ole veel suur probleem. Aga ...
Jaa, palun! (Hüüe saalist.) Ei, kui ei ole küsimus, siis ...

Aseesimees Enn Eesmaa

Härra Gräzin, palun jätkake! Protseduuriline küsimus tuleb pisut hiljem.

Igor Gräzin

Okei. Jah. (Hüüe saalist.)

Aseesimees Enn Eesmaa

Kui ettekandja on nõus, siis, Mihhail Stalnuhhin, palun!

Igor Gräzin

Absoluutselt, minu sõber Stalnuhhin, alati.

Mihhail Stalnuhhin

Aitäh, härra juhataja! Siin vahepeal oli selline lause, et pigem räägitakse sellest, millest komisjon ilma protokollita arutles, eks ju.

Igor Gräzin

Jah!

Mihhail Stalnuhhin

Mina olen siin, arutamaks EKRE konkreetset seaduseelnõu. Kui ma tahan midagi teada muutuva kliima või Hiina põllumajanduspoliitika kohta, siis ma võtan ette interneti ja leian need andmed sealt. Kui kolleeg Gräzin on komisjoni ettekandja, siis minu arvates peaks ta siiski kajastama seda debatti, mis oli komisjonis, mitte rääkima meile ükstaspuha mida. (Hääl saalist: "Õige!")

Igor Gräzin

Tohin ma vastata?

Aseesimees Enn Eesmaa

Loomulikult. Kuid siiski ma olen päris kindel, et seda laadi märkused kuuluvad pigem küsimuste vooru ja läbirääkimiste vooru. Ettekandja lähtub oma loogikast, mida on võimalik pärast kritiseerida nii palju kui kulub. Palun, härra Gräzin!

Igor Gräzin

Nii. Sellel jutul, mis ma praegu rääkisin, on järgmised tunnistajad: Aivar Kokk, Urmas Kruuse, Arno Sild, Heimar Lenk ja Inara Luigas. Igaüks neist võib vastata küsimusele, kas sellest räägiti või mitte. Ma olen, muide, niipidi aru saanud, et komisjoni esindaja peab tutvustama komisjoni seisukohti ja seda, millest komisjonis räägiti, sealhulgas seda, mis ei ole otseselt protokollis kirjas. Selleks, et protokolli ette lugeda, ei ole komisjoni esindajat vaja. Niipalju võiks ikka ise pingutada, see on arvutis olemas. Taevane arm! Kurat, on ikka tegelased!
Hää küll, lähme nüüd edasi. Tähendab, probleem tekkis kahe küsimuse tõttu, millest teist seaduse tekstis ei ole mainitud, aga eelnõus on. Nendele kahele probleemile juhtis tähelepanu ka Martin Helme: välismaalaste ligipääs maale ja kontsentratsioon, mis toimub meie riigis eneses. Seletuskirjas on juttu mõlemast, seadus käsitleb ainult ühte neist, mis viitab sellele, et seletuskiri oma taotluste poolest ei vasta päriselt seaduse tekstile.
Sõber Jürgen küsis Euroopa Liidu kohta, et kas Euroopa Liit lubab põllumajandusmaade käivet piirata jne. Ta eeldas vastust, et kapitali vaba liikumine ei luba seda. Mina väidan, et lubab. Komisjonis ei räägitud sellest paragrahvide kaupa, aga mina otsisin ka paragrahvi üles: põllumajandusliku maa käivet võib piirata selleks, et suurendada maaomandi suurust, säilitada põllumajanduslikud kogukonnad, säilitada põllumajandusliku maa kasutamine omaniku poolt, mis on üks traditsioonilistest maakasutusviisidest, säilitada alaline elanikkond ja säilitada riigi territoorium aladel, mis on nimetatud sõjalise tähtsusega aladeks. Need piirangud on lubatud. Mul jääb üle ainult korrata – vaat see on nüüd protokollis sees, Stalnuhhin, posmotri, zdes zapisano –, et kontsentratsioon on eraldi probleem, see on riigisisene probleem ning selles mõttes seletuskiri ja need asjad ei klapi. Siin oli juttu peremehest, ka komisjonis oli juttu sellest, mida tähendab peremeheks olemine, kas peremeheks olemine tähendab lihtsalt tehniliselt omandit, kas see on elulaad, kas see on põllumajanduslik tootmine ja mille nimel seda tehakse. Komisjon otsustas, et selle teema juurde tullakse tagasi.
Ongi enam-vähem kõik. Niisiis, need sisulised põhjused on järgmised: tekst ja seletuskiri nendes punktides, millest ma rääkisin, ei lange kokku, ja siis veel see tehniline pool, et ka paragrahvid, viited ja terminoloogia omavahel ei klapi, mistõttu need kolm lehekülge ei moodusta tervikut, mida Riigikogu suur saal saaks vastu võtta. Nendest kahest punktist lähtudes me langetasimegi otsuse, mille ma juba ütlesin: on konsensuslik ettepanek mitte vastu võtta, samas mööndes, et tegemist on ikkagi tõsise teemaga, millest on mõtet edaspidi rääkida, aga maaelukomisjonis. Tänan tähelepanu eest!

Esimees Eiki Nestor

Küsimused komisjoni ettekandjale. Martin Helme, palun!

Martin Helme

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea ettekandja, hea kolleeg! Minu küsimuse juures on kolm nüanssi. Üks on see, et küllap on kõik ju kursis, et iga eelnõu saab menetlemise käigus parandada. Seal on tõepoolest – ma möönsin seda ka oma ettekandes – mõned tehnilised või ka sõnalised vead, mida tuleks menetlemise käigus muuta. Kas seda komisjon nagu ei näe? Teine asi on see, et sina isiklikult, Gräzin, Igor Gräzin, kas sina arvad, et peaks müüki piirama või ei peaks? Kolmandaks, kas komisjon, arutades ja arvates, et teemaga tuleb tegeleda, jõudis ligilähedalegi mõttele, et ta tuleb ühel hetkel välja oma eelnõuga?

Igor Gräzin

Nii, hakkame peale. Kõigepealt tehnilistest vigadest. See, kui üks paragrahv teisega lihtsalt niisama ei klapi, on parandatav. Aga siin on kahjuks tegemist sisuliste vigadega, kusjuures sisulise ebaklapiga. Sisuline ebaklapp on seletuskirja ja põhiteksti vahel just nimelt selles punktis, mis on eesmärk, kas eesmärk on välismaalaste võimalusi edaspidi piirata või on eesmärk võidelda väikeste ja keskmiste põllumajandusettevõtete eest ja kontsentratsiooni vastu. Kuna seletuskiri tervikuna ... Issand, kui palju seda tervikuna siin üldse on? Üks lehekülg ja siis üks lehekülg seda. Kuna need omavahel ei klapi, siis nende kahe lehekülje lappimine komisjonis kõne alla ei tulnud.
Kas peaks piirama? Jah, muidugi. Ma lisan siia juurde ainult selle, et esialgu – vähemalt mulle isiklikult tundub – on need piirangud praeguses situatsioonis piisavad. Seda kinnitab ka see fakt, et ikkagi välismaalaste ja kolmandate riikide isikute, juriidiliste isikute käes olev maaomand on suhteliselt väike ja tagasihoidlik. Aga ma olen sinuga selles mõttes täiesti nõus, et see, et see praegu väike on, ei tähenda seda, et ei eksisteeri ohtu, et see 20 aasta pärast suur ei ole. Ma olen sinuga selles mõttes täiesti nõus, et tulekahjuga võitlemine algab peale tuletõrjeinspektorist, kes vaatab, kas juhtmed on korras, sellega ei tule peale hakata siis, kui tuli juba lahti on.
Kolmandaks, ma ei julge seda kellegi teise, ühegi komisjoni liikme nimel öelda, aga Artur Talvikut siin ei ole. Tema on tegelikult üks ammune land grabbing'u regulatsiooni inimesi. See teema oligi just üleval. Nii et ma arvan, et selle juurde tuleb tagasi tulla.

Esimees Eiki Nestor

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, Igor Gräzin! Avan läbirääkimised. Keskerakonna fraktsiooni nimel Mihhail Stalnuhhin, palun! Kolm minutit lisaaega.

Mihhail Stalnuhhin

Härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Nii huvitavat debatti kuuleb siin saalis harva. Kui siin juba tekkis väike arutelu vabadusvõitlejate teemal, siis mina oletasin, et me läheme jüriöö ülestõusuni välja, kolleeg Jürgen Ligi ütles, et mis sa nüüd, see jõuab Ümera lahinguni kindlasti, aga eksisime mõlemad. Mulle on see seaduseelnõu äärmiselt sümpaatne. Ma tõendan seda sellega, et ma panen selle eraldi mappi, kus on juba näiteks soolise võrdõiguslikkuse seadus, millega reguleeritakse Tallinna kohalikke valimisi, ja näiteks maamaksust vabastamise seadus, mis ka omal ajal väga suurt kõmu tekitas.
Aga läheme asja juurde. Siin oli palju juttu maaostu ja eesti keele seosest. See oleks esimene asi, millele ma teie tähelepanu juhiksin. No see on enam-vähem maitseasi, eks ju. Paragrahv 41 "Tehingu subjektid": "Põllumajandus- ja metsamaad saavad omandada järgmised õigustatud subjektid ..." Kui järgnevates punktides on kasutatud ainsust, näiteks Eesti kodanik, Eesti või teise Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi kodanik, juriidiline isik (siin ongi ainsus!), tehingu subjekt, siis see tähendab, et piisab ühest tingimusest, siis on tegemist ühe kindla tingimusega. Kui kasutatakse mitmust, siis see on kaheti mõistetav. Siis võib aru saada nii, et kehtib üksainus tingimus, ja võib aru saada, et neid kehtib mitu. Nagu ma ütlesin, see on maitseasi.
Järgmises punktis on trükiviga, liigne koma, no hea küll. Aga teisel leheküljel läheb veidi huvitavamaks. Siin on sellised sõnad nagu "teadmine" ja "oskus". Ma siin vahepeal – ma ei olnud endas kindel – küsisin, kuidas nad kirjutaksid nende sõnade mitmuse osastava, ja inimesed nimetasid mulle kaks vormi. Sellele debatile panid punkti kolleegid Vabaerakonnast, kes ütlesid, et mõlemad vormid on võimalikud. Vaadake seda lehekülge. Esimesel real te näete lühivormi "teadmisi või oskusi", kui te vaatate veidi allapoole, punkti 4 lõiget 2, siis näete väljendit "teadmiseid või oskuseid". Kolme sentimeetri kaugusel teineteisest on kaks eri vormi. Minu õpilased koolis tegid selliseid asju. Kui nad täpselt ei teadnud, milline vorm on õige, siis ühes kohas kirjutasid nii ja teises kohas naa, siis oli lootus, et kui on fifty-fifty, siis kahte kindlasti ei saa.
Veel naljakam asi. Kolleegid, siin oli palju juttu eesti keelest. Lugege seda lõiku 4 ja tehke seda tähelepanelikult. Siin on kirjas: "Põllumajandus- ja metsamaa omandamisel juriidilisest isikust välismaalasel ..." Lugege edasi, punktis 2 on kirjas: "... kes on asutuse või ettevõtte ainuomanik või enamusaktsionär peab omama ..." Lugege veel kord: välismaalasel peab omama. Kas see on eesti keel või? Või kirjutas Ivan Makarov teile selle eelnõu? See oli punkti 2 kohta. Nüüd punkti 4 kohta: "... juriidilisest isikust välismaalasel peab olema tegutsenud ..." Lugege ja vaadake! Kas see on teie arvates eesti keel?
Nii, nüüd lähen positiivse asja juurde. Mulle tegelikult meeldib see eelnõu, sest, kuidas öelda, meie keelepoliitika on piisavalt rumal, aga see eelnõu paneb selle alla pommi. Seniajani on kehtinud selge reegel selle kohta, kes kontrollib eesti keele oskust. Mulle ei istu Keeleinspektsioon absoluutselt, see on keeleinkvisitsioon, mitte inspektsioon. Selline on minu isiklik arvamus. Aga ma tunnistan selle õigust seaduse kohaselt kontrollida ja kontrolli aluseks on eksamikomisjoni väljaantud dokument. Meile pakutakse sellist varianti, et sa kas annad selle tunnistuse maavanemale või kes ta seal ongi või tõendad, et sa oskad rääkida. Kohe, kui me selle seaduse vastu võtame, tuleb siia pulti õiguskantsler, kes ütleb, et, kulla inimesed, teil on nüüd ju põhiseaduslik konflikt, ühtedel inimestel peab vastavalt seadusele kindlasti see keeletunnistus olema, ja siis on mingi grupp inimesi, kellel peab olema kas keeletunnistus või võivad nad hakata sealsamas kohapeal lobisema. Maavanemast või sellest, kes seda kontrollib, saab nüüd keeleeksaminaator, kuidas teisiti. Tema määrab kindlaks, kas ikka räägitakse küllalt hästi või ei. Uskuge mind, B1-kategooria on piisavalt kõrge tase.
Mul on teisigi märkusi. Sel inimesel on kohustus omada põllumajandus- ja metsaalast haridust ning pealekauba peavad tal olema vastavad teadmised ja oskused. Jah, eriti siis, kui see inimene tuleb Malaisiast, eks ju. Ta on eluaeg kookospähkleid kasvatanud ja võib teile kookosvõi tootmisest jutustada nii palju kui tahes. Mis sellest kasu on? Kes hakkab selgeks tegema, kas ta seal Malaisias tõesti metsandusega tegeles või ei?
Tegemist on fantastilise asjaga. Ma ütlesin juba, et mulle see eelnõu äärmiselt meeldib, ma jätan selle kindlasti oma arhiivi, ma seda ära ei viska. See tuletab meelde – kui rääkida selle asja poliitilisest küljest – anekdooti ahvist. Ahv istus jõe kaldal ja loksutas banaani vees. Mööda ujuv krokodill küsis, mida ta teeb. "Anna kümme eurot, siis ütlen," vastas ahv. Krokodill andis ja ahv ütles: "No pesen banaani." "Mis sa jamad, kurat," ütles krokodill ja ujus edasi, sõimas ka. Selle peale ahv ütles: "Loll küll, aga oma 10–20 eurot iga päev ma niimoodi saan." Kui tehakse selliseid asju nagu siin eelnõus, siis arutatakse need läbi asjatundjatega. Kui need asjad juba kirja pannakse, siis võetakse neid väga tõsiselt. Kui te räägite keelest, siis vähemalt seaduseelnõu tekstis, mille pikkus on üks lehekülg kopikatega, ei tohiks olla grammatilisi vigu. Nii et mulle meeldib see seaduseelnõu. Aga fraktsiooni esimees ütles mulle, et me ei toeta seda, me hääletame vastu. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Jürgen Ligi Reformierakonna fraktsiooni nimel, palun!

Jürgen Ligi

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Eks neid piiranguid ole siin aastakümnete jooksul arutatud, see ei ole esimene kord. Siit vasakult servast tuli ka vihje, kuidas nendest piirangutest saab alati mööda juriidiliste isikute, variisikute kaudu, igasuguste räpaste skeemidega, mis teevad asja ainult hullemaks. Aga et maa müük on emotsionaalne teema, see on ilmselt tõsi, ja emotsionaalsed asjad on arutamist väärt.
Kuid mis siin praegu puudu jäi? Täielikult puudus probleemipüstitus, ei olnud selge, mis probleeme me täpselt lahendame, mis on see olukord, mida me peame parandama, mis on need realiseerunud riskid ja tõenäolised tulevikustsenaariumid, millega me siin võitlema peaksime. Ma oleksin tahtnud kuulda kõigepealt statistikat. Ma ei tea, mida põhiseaduskomisjonis üldse tehti. Mitte midagi sellest me tegelikult teada ei saanud. Me oleksime tahtnud teada saada põhiseaduskomisjonilt, mitte eelnõu autoritelt, millised on tegelikud piiramisvõimalused Euroopa Liidus. Autorite sõna ei võtaks ma siin puhta kullana. Ma oleksin tahtnud seda analüüsi näha. Ma hästi ei usu, et see on Euroopa Liidus lubatud, mida siin väidetakse. Komisjon oleks võinud olla see kohtunik. Oleksin tahtnud teada ka neid üksikjuhtumeid, kuidas meie maaostjad on äkki halvasti käituma hakanud. Kust see üldistus tuleb, et peab hakkama välismaalastele neid tõkkeid seadma? Hoolimata sellest ütlen ma (tõenäoliselt ütleksin seda ka siis, kui kõik need tingimused oleksid täidetud olnud), et patrioot peaks lähtuma usaldusest maaomaniku vastu ja teatud üldistest reeglitest. Patrioodi all pean ma silmas valge südametunnistusega inimesi. Punase südametunnistusega inimene peakski täpselt nii käituma, nagu EKRE praegu käitub, et eksproprieerime, keelame, käsime ja karistame. Ka praeguses valitsuses on see populaarne, aga et EKRE pöördub tagasi Rahvaliidu-aegsete argumentide juurde, natuke sinimustvalget peale keerates, on tegelikult pettumus, sest parempoolses nišis, parempoolsel tiival on väga üksildane tunne, ei ole enam, kellega koostööd teha, kes saaks aru turu toimimisest, turumajandusest, vabadustest, õigustest, mis ju kõik peaksid olema ka kohalikele maaomanikele tagatud.
Ajaloolised tagasivaated olid siin emotsionaalsed. Kuulsime samamoodi emotsionaalset väidet, et vabadussõda toimus justkui maa pärast, ja moka otsast öeldi, et aa, punase terrori vastu sõditi ka. Mina ütlen, et see toimus mitme asja pärast, aga eelkõige sõditi punase katku vastu, mis meid ründas ja mille käest me ennast päästsime. See punane katk ju seisnebki selles, et inimestelt võetakse vara ära, peremeheks olemist alavääristatakse, absolutiseeritakse võrdsust, vaesust idealiseeritakse ja omandit piiratakse. See, kui me kujutame ette, et me üksteisele maad müües kuidagi üksteist toetame, on illusioon. Eestlane kui omanik või kodanik kui omanik, kuidas autorid soovivad, on ikkagi seda rohkem omanik, mida rohkem tal on teoreetilisi müügivõimalusi. Maa väärtus iseenesest on üks jõukuse allikaid. Siiani on olnud vabadus, nüüd järsku võtame selle ära ja lööme maa hinna alla. Kes see võitja siis on, eestlane, venelane või kamerunlane, kes see võitja on? Me võitleme turumajanduse vastu ja väidame, et vabadussõjas sõditigi selliste piirangute eest! Ei olnud nii, vabadussõjas sõditi vabaduste eest, vabadussõda peeti omandi eest ja punase ilmavaate vastu, terror oli ainult selle ilmavaate vahend. Aga eelkõige, jah, tahaks, et parempoolsel tiival valitseks austus vabaduste ja omandi vastu. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Mart Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel. Palun!

Mart Helme

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Rõõm näha, et teid saalis nii palju on. Ilmselt teema erutab. Ka küsimused ja diskussioon reedavad, et see teema erutab. Kahjuks pean eelkõneleja kohta ütlema, et tema teadmised on väga lünklikud, eelkõige need, mis puudutavad ajalugu. Võiks teada, et esimeses Riigikogus kuulus absoluutne enamus punastele erakondadele, nii et ei sõditud sugugi nii väga punaste vastu, vaid sõditi just nimelt selle eest, et Eesti peremehed oleksid eestlased, mitte kamerunlased. Mitte kamerunlased, Jürgen! Sõditi selle eest, et saada maad, sest maapuudus oli kolossaalne. Kõik tahtsid talu. Minu isaisa tahtis talu, läks sõtta ja sai talu. Nii et ei maksa siin rääkida sellest, et sõditi punaste vastu. Punaste vastu sõditi ka, aga sõditi ka landesveeri vastu, mis ei olnud punane. Miks sõditi? Sest punased oleksid maa ära võtnud ja landesveerlased oleksid ka maa ära võtnud. (Vahelehüüe.) Vaat niimoodi! Meie ei võta kelleltki mitte midagi ära. Loe, saa aru, mõtle ja mõtle niimoodi, et sa ise ka aru saad, mida sa mõtled! (Elevus saalis.)
Meie tahame seada sisse regulatsioonid, mis annavad Eestimaal peremeheks olemise eesõiguse siinsetele kodanikele ja eelkõige meie rahvuskaaslastele. See on selle eelnõu põhiline sisu. Kelleltki ei võeta midagi ära. Kui siin mõni ütleb, et ta on parempoolses nišis väga üksildane, siis võin öelda, et see saal koosneb liberaalidest, kaks kolmandikku on siin liberaalid. Ei ole põhjust tunda ennast üksildasena, absoluutselt mitte. Nii et sellised repliigid on järelemõtlematud, need on, ütleme niimoodi, kohatud, kui mitte kasutada mõnda karmimat sõna.
Nüüd tulen tagasi teema kui niisuguse juurde. Teema on väga tõsine. Igor Gräzin komisjoni ettekandjana juhtis tähelepanu sellele, et arutati ka seda, et puhas vesi muutub maailmas defitsiitsemaks ja haritava maa pindala väheneb iga päev. Ma võin eksida, aga hiljaaegu jäi mulle kuskilt kõrvu, et haritava maa pindala väheneb umbes Tallinna-suuruse linna jagu. See tähendab, et ühel päeval on just Eesti see koht, kus on vaba maad, vett ja võimalust kasvatada toitu. Toidu hind läheb kallimaks. Praegu visatakse Euroopas ja mujal arenenud maailmas ära tonnide kaupa valmistoitu. Aga ma kuulsin eile uudistest, et Sudaanis on poolteist miljonit inimest nälga suremas. See tähendab, et toitu tegelikult ei jätku, maailma väga paljudes piirkondades seda ei jätku.
Ja nüüd, majanduslik ja parempoolne mõtlemine, lugupeetavad! Majanduslik ja parempoolne mõtlemine ütlevad, et me peame investeerima sellesse, et meie oleksime tulevikus need, kes ei pea toitu kerjama teistelt, vaid kes saavad seda teistele müüa, võib-olla isegi humanitaarabi anda, ka see on võimalik, meil peab olema võimalus seda teha. Ma olen täiesti nõus härra Kruusega ja ka härra Marrandiga – see on väga haruldane, et ma sotsiga nõus olen –, et meie põllumajandus on heal tasemel ja meie põllumajandusettevõtted on muutunud praegustes tingimustes väga efektiivseks. Me ei tohi neid positsioone käest anda. Keel on siinjuures, muide, väga oluline. Kui ma lähen oma külas põllumeeste juurde, kellel on suured töökojad, ja tahan lasta midagi keevitada või parandada, siis ma tahan rääkida eesti keeles, mitte suahiili keeles, ma ei taha kamerunlastega asju ajada. Ma tahan seal asju ajada Jüride ja Jaanidega eesti keeles.
Palun lisa!

Esimees Eiki Nestor

Kolm minutit lisaaega.

Mart Helme

See on oluline. See, et meie põllumajandust ja metsamajandust arendaksid inimesed, kellel on kvalifikatsioon ja huvi selle valdkonna vastu, on ka oluline. Ma olen maaomanik, mul ei ole palju maad, 23–24 hektarit, mina ei ole selle maa sihipärane kasutaja selles tähenduses, et ma ei arenda seal ei põllumajandust ega metsandust. Ma olen leidnud inimesed, jälle kohalikud Jürid ja Jaanid, kes seda maad kasutavad ja maad väärindavad. Ma ei ole kindel, kas ma mingisuguste Mohammedite ja Ahmeditega saaksin kaubale niimoodi, nagu ma Jüride ja Jaanidega saan. Ma ei ole selles väga kindel.
Nii et need ei ole lihtsalt sellised pullitegemise teemad, nagu lugupeetud saali sisenev rahvasaadik eelnevas sõnavõtus mainis, et ta paneb selle eelnõu haruldaste eelnõude kausta vahele. Need on tegelikult väga tähtsad, kumuleeruva tähtsusega teemad. Nende üle ei ole mõtet nalja teha, nende üle ei ole mõtet ironiseerida. Kõik need puudused, millele juhtis komisjoni ettekandja tähelepanu, on kõrvaldatavad. See on diskussiooni ja tehtavate paranduste teema. Kui ei taheta, siis loomulikult ei diskuteerita või diskuteeritakse niisama, pulli mõttes. Kui ei taheta parandusi teha, siis loomulikult ei tehta. Aga tegelikult tuleb teha ja tuleb selle teemaga ka edasi minna. Ja veel, mis mind hämmastab ja mis on hämmastanud mitte ainult täna, vaid üleüldse. See on selline etableerunud enesega rahulolu, mida siin saalis on liiga tihti ja liiga palju. Tahtmatus võidelda, tahtmatus seista Eesti eest, Eesti inimeste eest. Laseme kõigel liberaalselt minna, müüme maha, las tulevad, las võtavad, las investeerivad! Aa mis meil sellest, me istume siin hea palgakese peal, vähemalt poolteist aastat umbes veel, eks siis vaatame, mis edasi saab. Võidelda on vaja, sõbrad! Me oleme rahva käest saanud mandaadi selle jaoks, mitte selle jaoks, et siin pöidlaid keerutada ja üksteise üle ironiseerida. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Jaanus Marrandi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. Palun!

Jaanus Marrandi

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Tulles eelkõneleja jutu juurde, pean tunnistama, et täpselt ühe minuti tema jutust olin ma temaga peaaegu nõus. Aga edasi läks see jutt pullitegemiseks, nii nagu ta ise väitis teiste ettekannete kohta. Maateemad on tõepoolest sellised, mis kõigi kirgi üles kütavad, see on absoluutselt selge. Tõepoolest, vabadussõda võideti tänu sellele, et lubati maad, see on ka tõsi. Aga vaatame nüüd seda mõttekulgu, mis juhtus nende piirangutega varasemal ajal. Ma olen ise sellist eelnõu – ma arvan, et aasta võis olla 1999 või 2000 – siin saalis kaitsnud. Sellest on 20 aastat möödas ja see oli Euroopa Liiduga läbirääkimiste aeg. Tookord sai päris täpselt järele uuritud kõikvõimalikud Euroopa Liidus kehtivad piirangud. Tõepoolest, Taanis on selline piirang, mis juba enne Euroopa Liiduga liitumist kehtestati, et maa müügil kehtib n-ö professionaalsete oskuste nõue. See eelnõu on mul kuskil praegu veel alles. Kui ma olin põllumajandusminister, siis 2002. aasta jõulude paiku me siin ühe sellise seaduse tegelikult ju vastu võtsime, kus oli peaaegu samasugune piirang. Ma siin seda eelnõu ka kaitsesin. See käsitles loa küsimise vajadust, kui oli tegemist majanduslikult mõtteka põllumajandusmaaga, mida oli üle 20 hektari, kui ma õigesti mäletan. Üks küsimus oli tollal veel. Tookord oli Taani eesistumise aeg ja liitumisläbirääkimiste käigus sai Eesti nagu kõik liitujad üleminekuperioodi, minu arust oli see seitse aastat, kui ma jällegi õigesti mäletan, mis oli seotud maa ostmisega ja puudutas Euroopa Liidu kodanikke. Sellest eelnõust on tänaseks jäänud järele üsna vähe, see puudutab seda Narva suvilate alust maad, millest kolleeg Stalnuhhin on hästi pikalt rääkinud. Kui me nüüd räägime aga tegelikust piiramisest, siis tuleb öelda, et ega see seadus midagi väga ei piiranud ja see eelnõu siin piirab veel vähem. Sisuliselt ei piira ta mitte midagi. See on tehtud populaarsuse saavutamise kaalutlustel, selleks et näidata, et me oleme sinimustvalged ja võitleme. See võitluse protsess on tähtis. Tähtsad on need paatoslikud kõned ja sõnavõtud siin, mida just eelkõneleja tõelise näitlejameisterlikkusega demonstreeris.
Asja sisu on ju selles, et me võime kehtestada igasuguseid keele- ja muid piiranguid, aga nii kaua, kui juriidilistel isikutel on võimalik maad osta, nii kaua ei ole võimalik maa müüki sisuliselt piirata. See on tõde. Maa müük juriidilistele isikutele osutus võimalikuks – minu parlamendimälu selle ajani ei küüni – aastast 1995 või oli see 1996. Ma mõistan neid asjaolusid. Ma olen 1999. aastast töötanud üsna pikalt maaelukomisjonis, olen olnud selle esimees ja aseesimees, ma tean, et me oleme seal menetlenud vist 20–30 maareformi seaduse parandusettepanekut ja kõigis nendes on olnud ...
Palun kolm minutit lisaaega!

Esimees Eiki Nestor

Kolm minutit lisaaega.

Jaanus Marrandi

Kõigi nende muudatusettepanekute mõte on ju tegelikult olnud, et tuleb võimalikult kokku viia maakasutaja ja maaomanik, et nad oleksid suhteliselt üks ja sama asi. Ilmselt see oli ka põhjus, miks 1995. ja 1996. aastal  juriidilistele isikutele maa ostmist võimaldati. Sa võid ju keeleoskust ja kõike kontrollida, aga maa on liikunud just nimelt selle pärast teiste omanike kätte, et on ära ostetud juriidilisi isikuid. Ma tunnen seda valdkonda. Ma ei loe siin ette Maa-ameti andmeid. Mõelge Piibe maanteele, alustage sealt kuskilt Aravetelt, sealt jõuate Roosna-Alliku kanti, sealt edasi Peetrisse, sealt Koigisse, Adaveresse ja lõpuks Tormasse Peipsi ääres – kõik need maad kuuluvad ühele välisomanikule. See on kõige suurem ettevõtja, kes, tõsi, on Euroopa Liidu kodanik, Austria ettevõtja. Samas kuuluvad ka Eesti ettevõtjatele päris suured üksused. Ka siinkõneleja ettevõttel on üsna palju hektareid maad.
Aga nüüd me jõuame peamise teema juurde. Küsimus ei ole selles, kas on võimalik keelata, küsimus on selles, miks müüa, miks mitte müüa. Tegelikult loeb ettevõtjatele majanduse ABC, see, et oleksid tingimused, et nad saaksid oma tegevusest ka tulu ja kasu. Kui nad seda ei näe, siis nad kipuvad oma maad müüma, see on tõsiasi. Kui seda lihtsalt keeldude ja käskudega püüda muuta, siis ei tule see lihtsalt kuidagi välja. Ma natuke kahtlen selles, et 2017. aastal võiks keegi tulla lagedale mõttega, et keelame üldse ära juriidilistel isikutel maa ostmise. Meie õiguspraktika on olnud varsti juba 25 aastat teistsugune ja selle tagasipööramine ei läheks vist mitte kuidagi. Ma ei usu seda ja ilmselt ei usu seda ka eelnõu algataja. Siin on tegemist mitmekihilise teemaga. Ühelt poolt on olnud juttu kartusest välismaalaste ees, teiselt poolt on see teema, kas maade kontsentreerumine teatud omanike kätte on hea või halb. Loomulikult, emotsionaalsel pinnal ei ole see hea. Ka minule meeldiks, kui Eesti riigis oleks palju omanikke, omanike kiht oleks võimalikult lai ja omanikud kasvataksid oma vara, kasutaksid seda endale ja oma perele jne elatise teenimiseks. Kahjuks on läinud teistmoodi, suu seatakse sekki mööda, majandustingimused on olnud teistsugused. Täpselt nii see meie elu on välja kujunenud. Seda tagasi pöörata ei ole võimalik.
Emotsionaalselt täidab see eelnõu kindlasti oma eesmärki, et näidata avalikkusele, kuidas me võitleme ja kuidas me tegutseme, aga tegelikku tulemust siin ei ole. Kui me siia juurde toome ka tegelikult naiivsused ja lapsused, millele siin juhtis hästi tähelepanu kolleeg Stalnuhhin, siis tõepoolest võib eesti keele tundmise eest EKRE esindajatele öelda: istu, kaks. Seda eelnõu ei saa, jah, toetada lihtsalt sellepärast, et see on populaarne. Sel ei ole tegelikku mõju ja niisugusel kujul ei ole see teostatav. Kui me tuleksime teemat tegelikult mõistvate mõtetega lagedale, siis võiksime arutada, kas, kus ja kuidas oleks võimalik või üldse vaja maamüüki piirata. See eelnõu seda eesmärki ei täida. Tänan!

Esimees Eiki Nestor

Andres Ammas Vabaerakonna fraktsiooni nimel. Palun!

Andres Ammas

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Vabaerakonna fraktsiooni arvates on selle teema püstitamine õige ja selle eest tuleb kolleege EKRE-st tunnustada. Tänase väga emotsionaalseks kiskunud arutelu üks kõige olulisemaid lauseid komisjoni ettekandja suust võis kogu müra sees jääda tähelepanuta. Ka komisjoni ettekandja ütles – kui ma teda õigesti mõistsin –, et komisjonis leiti, et selle teema arutelu tuleb jätkata. Küll oleme me kriitilised eelnõu kvaliteedi suhtes. Alati on otsustamise koht, kas on võimalik parandada ühte eelnõu, mis tõenäoliselt mingitel meile arusaamatutel põhjustel mitte kõige paremal kombel ei ole õnnestunud, või tuleks seda teemat otsast peale arendama hakata. Meile tundub, et seda eelnõu kvaliteetseks parandada on väga keeruline ja õigem oleks teemaga otsast peale alustada. Aga ma tõepoolest panen komisjoni liikmetele südamele, et see Igor Gräzini poolt siit puldist öeldu ei oleks olnud ainult sõnakõlks, vaid maaelukomisjon selle teemaga tõesti edasi tegeleks. Me peame seda oluliseks ja tähtsaks. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Rohkem kõnesoove ei ole. Maaelukomisjoni ettepanek on eelnõu 486 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda ettepanekut on vaja hääletada.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele maaelukomisjoni ettepaneku Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 486 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt oli 53 Riigikogu liiget ja vastu 9, erapooletuks ei jäänud keegi. Eelnõu 486 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Kohtume homme!

Istungi lõpp kell 12.41.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee