Härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Nii huvitavat debatti kuuleb siin saalis harva. Kui siin juba tekkis väike arutelu vabadusvõitlejate teemal, siis mina oletasin, et me läheme jüriöö ülestõusuni välja, kolleeg Jürgen Ligi ütles, et mis sa nüüd, see jõuab Ümera lahinguni kindlasti, aga eksisime mõlemad. Mulle on see seaduseelnõu äärmiselt sümpaatne. Ma tõendan seda sellega, et ma panen selle eraldi mappi, kus on juba näiteks soolise võrdõiguslikkuse seadus, millega reguleeritakse Tallinna kohalikke valimisi, ja näiteks maamaksust vabastamise seadus, mis ka omal ajal väga suurt kõmu tekitas.
Aga läheme asja juurde. Siin oli palju juttu maaostu ja eesti keele seosest. See oleks esimene asi, millele ma teie tähelepanu juhiksin. No see on enam-vähem maitseasi, eks ju. Paragrahv 41 "Tehingu subjektid": "Põllumajandus- ja metsamaad saavad omandada järgmised õigustatud subjektid ..." Kui järgnevates punktides on kasutatud ainsust, näiteks Eesti kodanik, Eesti või teise Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi kodanik, juriidiline isik (siin ongi ainsus!), tehingu subjekt, siis see tähendab, et piisab ühest tingimusest, siis on tegemist ühe kindla tingimusega. Kui kasutatakse mitmust, siis see on kaheti mõistetav. Siis võib aru saada nii, et kehtib üksainus tingimus, ja võib aru saada, et neid kehtib mitu. Nagu ma ütlesin, see on maitseasi.
Järgmises punktis on trükiviga, liigne koma, no hea küll. Aga teisel leheküljel läheb veidi huvitavamaks. Siin on sellised sõnad nagu "teadmine" ja "oskus". Ma siin vahepeal – ma ei olnud endas kindel – küsisin, kuidas nad kirjutaksid nende sõnade mitmuse osastava, ja inimesed nimetasid mulle kaks vormi. Sellele debatile panid punkti kolleegid Vabaerakonnast, kes ütlesid, et mõlemad vormid on võimalikud. Vaadake seda lehekülge. Esimesel real te näete lühivormi "teadmisi või oskusi", kui te vaatate veidi allapoole, punkti 4 lõiget 2, siis näete väljendit "teadmiseid või oskuseid". Kolme sentimeetri kaugusel teineteisest on kaks eri vormi. Minu õpilased koolis tegid selliseid asju. Kui nad täpselt ei teadnud, milline vorm on õige, siis ühes kohas kirjutasid nii ja teises kohas naa, siis oli lootus, et kui on fifty-fifty, siis kahte kindlasti ei saa.
Veel naljakam asi. Kolleegid, siin oli palju juttu eesti keelest. Lugege seda lõiku 4 ja tehke seda tähelepanelikult. Siin on kirjas: "Põllumajandus- ja metsamaa omandamisel juriidilisest isikust välismaalasel ..." Lugege edasi, punktis 2 on kirjas: "... kes on asutuse või ettevõtte ainuomanik või enamusaktsionär peab omama ..." Lugege veel kord: välismaalasel peab omama. Kas see on eesti keel või? Või kirjutas Ivan Makarov teile selle eelnõu? See oli punkti 2 kohta. Nüüd punkti 4 kohta: "... juriidilisest isikust välismaalasel peab olema tegutsenud ..." Lugege ja vaadake! Kas see on teie arvates eesti keel?
Nii, nüüd lähen positiivse asja juurde. Mulle tegelikult meeldib see eelnõu, sest, kuidas öelda, meie keelepoliitika on piisavalt rumal, aga see eelnõu paneb selle alla pommi. Seniajani on kehtinud selge reegel selle kohta, kes kontrollib eesti keele oskust. Mulle ei istu Keeleinspektsioon absoluutselt, see on keeleinkvisitsioon, mitte inspektsioon. Selline on minu isiklik arvamus. Aga ma tunnistan selle õigust seaduse kohaselt kontrollida ja kontrolli aluseks on eksamikomisjoni väljaantud dokument. Meile pakutakse sellist varianti, et sa kas annad selle tunnistuse maavanemale või kes ta seal ongi või tõendad, et sa oskad rääkida. Kohe, kui me selle seaduse vastu võtame, tuleb siia pulti õiguskantsler, kes ütleb, et, kulla inimesed, teil on nüüd ju põhiseaduslik konflikt, ühtedel inimestel peab vastavalt seadusele kindlasti see keeletunnistus olema, ja siis on mingi grupp inimesi, kellel peab olema kas keeletunnistus või võivad nad hakata sealsamas kohapeal lobisema. Maavanemast või sellest, kes seda kontrollib, saab nüüd keeleeksaminaator, kuidas teisiti. Tema määrab kindlaks, kas ikka räägitakse küllalt hästi või ei. Uskuge mind, B1-kategooria on piisavalt kõrge tase.
Mul on teisigi märkusi. Sel inimesel on kohustus omada põllumajandus- ja metsaalast haridust ning pealekauba peavad tal olema vastavad teadmised ja oskused. Jah, eriti siis, kui see inimene tuleb Malaisiast, eks ju. Ta on eluaeg kookospähkleid kasvatanud ja võib teile kookosvõi tootmisest jutustada nii palju kui tahes. Mis sellest kasu on? Kes hakkab selgeks tegema, kas ta seal Malaisias tõesti metsandusega tegeles või ei?
Tegemist on fantastilise asjaga. Ma ütlesin juba, et mulle see eelnõu äärmiselt meeldib, ma jätan selle kindlasti oma arhiivi, ma seda ära ei viska. See tuletab meelde – kui rääkida selle asja poliitilisest küljest – anekdooti ahvist. Ahv istus jõe kaldal ja loksutas banaani vees. Mööda ujuv krokodill küsis, mida ta teeb. "Anna kümme eurot, siis ütlen," vastas ahv. Krokodill andis ja ahv ütles: "No pesen banaani." "Mis sa jamad, kurat," ütles krokodill ja ujus edasi, sõimas ka. Selle peale ahv ütles: "Loll küll, aga oma 10–20 eurot iga päev ma niimoodi saan." Kui tehakse selliseid asju nagu siin eelnõus, siis arutatakse need läbi asjatundjatega. Kui need asjad juba kirja pannakse, siis võetakse neid väga tõsiselt. Kui te räägite keelest, siis vähemalt seaduseelnõu tekstis, mille pikkus on üks lehekülg kopikatega, ei tohiks olla grammatilisi vigu. Nii et mulle meeldib see seaduseelnõu. Aga fraktsiooni esimees ütles mulle, et me ei toeta seda, me hääletame vastu. Aitäh!