Just! Ühesõnaga, see parandus on tegelikult tehniline ja siin nagu ei peakski õieti üldse mitte millestki rääkima. See on n-ö globaalsele tasandile tõusnud lihtsalt sellepärast, et Riigikogu kodu- ja töökord on seadus. Ja seda tuleb tõepoolest kompetentsi järgi vaadelda põhiseaduskomisjonis, mis teeb sellest juriidilises mõttes väga kaaluka seaduse.
Ma tuletan meelde, mis on selle tehnilise paranduse esialgne mõte. Vastavalt seadusele on meil terve rida komisjone ja nende hulgas on üks tähtsamaid ELAK – Euroopa Liidu asjade komisjon. Ettepanek on asendada selle komisjoni praegune nimi, arvestades kujunenud asjaolusid, Euroopa Liidu ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi asjade komisjoniga. Miks? Ma arvan, et ma pean siin tsiteerima Hanno Pevkurit, kes on öelnud, et minevikku vaatamine ei aita, edasi viib vaid pilk tulevikku. Kuidas me seda praegust olukorda Euroopas ka ei vaataks, fakt on see, et Barroso-aegset, omaaegset Euroopa Liitu lihtsalt enam ei ole ja ta enam tagasi ka ei tule. Ja selles mõttes ei saa Euroopa Liidu asjade komisjon enam tegelda Euroopa Liidu asjadega nii, nagu ta vanasti tegeles.
Üks vastuväide sellele parandusele seisneb selles, et tehniliselt võttes on Suurbritannia ka peale Brexitit endiselt Euroopa Liidu liige. See vastab tõele. Aga vastuseks tsiteerin Junckerit, kes on öelnud, et südames on nad juba ära läinud. See tähendab juriidiliselt tegelikult sama, mis juhtub näiteks abielude puhul, kui on käimas lahutus. Siis lihtsalt ei võeta enam mitmesuguseid uusi kohustusi. Lahutuse protsessi käigus ei saa näiteks osta kinnisvara, üldiselt on välistatud suuremad liisingud jne. Nii et praegu on Suurbritannia ja Euroopa Liidu vahekord nagu lahutuse ajal. Jah, formaalselt on ta veel liidus, aga sisuliselt ta seal enam ei ole.
Kui me vaatame poliitilisi avaldusi, mis on tehtud seoses Brexitiga, siis nii kurb kui see ka ei ole, tuleb meil möönda ühte lihtsat asja: meil on juriidiliselt tegemist kahe poolega. Euroopa liidrite – eeskätt muidugi Junckerilt, keda ei ole üldse võimalik taltsutada, aga aeg-ajalt ka teistelt – märkused, mis tulevad Inglismaa aadressil, on ikkagi äärmiselt negatiivsed ja sapised. Kas te näete, kuidas ajakirjanduses kiputakse parastama igat asja, mis Inglismaal halvasti läheb? Neil ei õnnestunud, seal ei toimunud, krahh on tulemas, aga veel ei ole tulnud jne.
Ühesõnaga, me oleme nagu automaatselt valinud poole olukorras, kus meie liitlaseks on ka teine pool. Tsiteerin Hvostovi tänasest Eesti Ekspressist. Ta ütleb seda Ameerika, põhimõtteliselt Angloameerika kohta, et Eestile on vajalikud mõlemad: Saksamaa – see on Euroopa Liit, Angloameerika – see on NATO. Kas me saame eelistada ühte teisele? Ja kas Eestil on üldse mingisugune sisuline huvi võtta pool läbirääkimistes, mis vähemalt Euroopa Liidu mõningate juhtide arvates ei lähe kergelt? Kas ma pean kordama Tuski ja temasuguste väljendeid selle kohta, et Brexit tuleb raske, kerget Brexitit ei tule, küll britid alles kahetsevad jne? Kusjuures seda öeldakse Manchesteri tragöödia taustal, mis on alatus kuubis. Aga mööngem, et eks Nigel Farage on tegelikult ka eurooplaste kohta asju öelnud.
Kuidas ka ei oleks, aga see on see, mida iga jurist, juriskonsult ja advokaat ütleb: see on klassikaline läbirääkimiste situatsioon. Ühed tahavad ühte, teised tahavad teist, ühed saavad, teised ei saa ning lõpuks tuleb rahu ja kõik saab korda. Aga ma ei arva, et Eesti poliitilistes, strateegilistes huvides on valida üks pool ja olla teise poole vastu.
Üks küsimus, mis veel üles kerkis, kui seda asja põhiseaduskomisjonis arutati, oli selline, et kui me nüüd Suurbritannia eraldi ära märgime, siis mispärast just nimelt Suurbritannia. Võib-olla on teisigi Euroopa Liidu väliseid riike, kellega me asju ajame, näiteks Moldova. Mart märkis just Moldovat ja ma ei mäleta, mis riike veel. Vaat siin on üks vahe. Moldovaga seovad meid Richard Rohu sõjamemuaarid soomusrongi päevadelt, Inglismaa laevastik oli siiski Tallinna lahes. Inglismaa on olnud Eesti jaoks klassikaline strateegiline partner vähemalt sajandi ja ma loodan, et ta jääb selleks ka edaspidi. Ei maksa unustada, et praegu viibivad Eesti territooriumil ka inglaste väed. Ja ma arvan, et juba ajalooline relvavendlus sunnib meid mõtlema sellele, et Inglismaa on ka Brexiti järel meie jaoks oluline partner.
Veel üks vahetegu – kui me nüüd Suurbritannia siin ära märgime, siis miks me ei märgi ära selliseid riike, kellega meil on ka head suhted, aga kes ei ole Euroopa Liidu liikmed, nagu näiteks Norra ja Šveits? Väga hea küsimus. Norraga seob meid NATO, Šveitsiga on Euroopa majandus ühenduses. Vaadake, siin on üks väga põhimõtteline vahe. Šveits ei ole endine Euroopa Liidu riik, nagu ei ole seda ka Norra. Teiste sõnadega, kui me hakkame seadusi vaatama, siis ühelt poolt on meil Inglise seadusandlus, mis on 80% seesama mis Euroopa Liidus ja kust hakatakse nüüd seadusi vähemaks võtma, samas kui Norra ja Šveitsi integratsiooni puhul on Norra seadused ja Šveitsi seadused, millele hakatakse Euroopa Liidu seadusi juurde panema. Mehhanism on vastupidine. Ehk meie Euroopa Liidu asjade komisjon seisab reaalse fakti ees, et nad peavad tegelema Euroopa Liidu asjadega, esindades ühelt poolt Euroopa Liitu ja Eestit, aga teiselt poolt ka meie ajaloolist strateegilist liitlast, ühte kõige lähemat sõpra Suurbritanniat, kes on nende läbirääkimiste vastaspool.
Aga mis seal ikka, ega see nime muutus üksinda ju meie poliitikat ei muuda. Samas ma arvan, et see oleks äratundmine ja signaal, et me tunnustame ja saame aru, et Euroopas midagi toimub, et me ei ole seda maha maganud ja me valime oma positsiooni, olles sõbrad, liitlased ja kaasvõitlejad nii ühtedele kui ka teistele. Imelik, et ma sellest üldse nii palju räägin, aga olgu siis veel üks viimane asi. On ladinakeelne väljend nomen est omen – nimi on saatus. Matteuse evangeelium algab peale sellega, et alguses oli sõna ja sõnast sai tegu. Ja Charles Morrison on kirjutanud, et sõna ja tegu on üks ja sama.
Meie arusaamine maailmast ja suhtumine algab tegelikult peale sellest hetkest, kui me oskame asju nimetada. Laps saab teadlikuks iseendast, kui ta esimest korda ütleb "mina", kui ta ütleb seda enda kohta, mitte kolmandas isikus – et mina olen teistmoodi. Sellest hetkest alates on väiksest olevusest saanud väike inimene. Selles mõttes omavad kõik sõnad, mida me kasutame, tähtsust. Ja ongi kõik.
Ma vist rääkisin enam-vähem ära ka selle, mis nad seal arutelul küsisid. Ah, õigus, ma ütlen veel seda ka – vot teeme koostööd –, et Euroopa Kontrollikoja esindaja Ken-Marti Vaher juhtis tähelepanu, et Euroopa Liidu asjade komisjon tegeleb Euroopa Liidu asjadega, mitte Euroopa asjadega, millega peaks tegelema väliskomisjon. Ma arvan, et see ei ole päris hea argument, sellepärast et väliskomisjon tegeleb ka Mongoolia, Vanuatu saarte ja ei tea kellega. Inglismaad sinna ritta minu arvates panna ei saa. Mart Nutt küsis Moldova kohta, millest me rääkisime, aga ta nimetas veel ka Ukrainat ja Andorrat, kes on sama tähtsad kui Inglismaa.
Ma ütlen selle ka ära, kuidas läks hääletus: neli olid selle poolt, et ei ole vaja ELAK-i nime muuta. Ja need olid Ken-Marti Vaher Euroopa Kontrollikojast, Mart Nutt, Anneli Ott ja Inara Luigas. Nemad ütlesid, et ei ole vaja muuta. Muutmise poolt olid Peeter Ernits (aitäh!), Jüri Adams (braavo!) ja Igor Gräzin. Ja Helmut Hallemaa jäi erapooletuks. Muide, juhin tähelepanu, et meie sügavalt austatud peaminister kutsub koalitsiooni ja opositsiooni üles koostööle. Vaadake, nii praegu ongi: selle paranduse esitasid kolm opositsioonierakonda ja peaministrierakond ning hääletamine läks täpselt samamoodi. Nii et see ongi parteideülene koostöö.