Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Mina räägin siin puldis olles võib-olla natukene teise vaatenurga alt, ma räägin traditsioonilisest tööstusest, töötlevast tööstusest, ja ma olen siin kui ettevõtja, kui AS-i Chemi-Pharm asutaja ja juhatuse esinaine.
Me elame imekaunil väikesel maal. Ma tahan öelda, et me ei tohi seda ära unustada. Meil on puhas õhk, puhas vesi, puhas loodus ja puhtad metsad, kus ei ole keemiat. Meil on targad inimesed, me ehitame e-ühiskonda ja e-riiki. Väikesel maal on omad eelised ja ka omad puudused. Ma toon Singapuri näite. Singapur on oma puudused eelistena ära kasutanud. Nende vist kõige suurem puudus oli puhta vee puudus ja kõige paremad tehnoloogiad, mis seal on kasutusse tulnud, on olnud just vee puhastamise, vee korduvkasutuse ja merevee magestamise tehnoloogiad. Teine asi on see, et nad on loonud ühe maailma juhtivatest naftakeemia ettevõtete klastritest. Kuidas nad seda tegid? Nad ehitasid välja unelmate taristu. Nad andsid sellele ligipääsu maailma juhtivatele ettevõtetele ja said sealt sünergiat, mis on andnud 17% nende praegusest SKT-st.
Eesti on väike maa. Me saame teha oma riigi korda ja teha oma registrid nähtavaks. Meil on e-valimised, e-tervishoid ja digiallkiri. See on see, mille pärast meid maailmas kadestatakse. Me saame selle kõigega edasi minna. Muidugi, mida me veel väikese riigina teha saame? Meil on geenivaramu, me oleme korjanud kokku oma genotüübid. See annab Eestile võimaluse minna personaliseeritud meditsiini juurde. Ma arvan, et muust maailmast oleme praegu sellega mõne aasta kindlasti ees.
Mida ootavad riigilt ettevõtjad? Ettevõtjad tahavad riigilt strateegilist vaadet, kus me oleme viie aasta pärast. Me tahame näha läbipaistvust, me tahame näha avatust ja ausat konkurentsi. Me tahame elada minimaalse bürokraatiaga riigis. Targad inimesed on meie kõige suurem ressurss. Ettevõtjatele on kõige olulisem, et riik kujundab ettevõtluskeskkonda. See keskkond peaks olema ettevõtjaid toetav. Riik peaks põhjendama oma valikuid ja mõtlema nende mõjule. Läbimõtlemata otsused on kallid ja kulutavad ressursse nii avalikus kui ka erasektoris. Võib-olla on selline halb näide madalapalgaliste tulumaksu tagasimaksed ja kehtima hakkav ülikeeruline üksikisiku tulu maksustamise süsteem. Ma tegelikult ei tea, kui palju see meile kõigile maksma läheb, aga võib-olla keegi siin oskab vastata. Olukorras, kus Euroopa Liit juba toetab meie arengut märkimisväärselt suurte summadega, on ettevõtjate arvates murekoht, kui praegu võetakse reservid kasutusele, sest võib-olla oleks neid vaja siis, kui tekib mingi keerulisem olukord, ma pean silmas näiteks kriisi maailmamajanduses või 2020. aastat, kui lõpeb tõukefondide raha ja tekib üleminekuperiood. Võib-olla oleks siis meil vaja seda raha kasutada.
Ettevõtjad ootavad muidugi ausat konkurentsi. Ma tahan rääkida riigihangete seadusest, mida te ei ole veel vastu võtnud. See on seadus, mille taga on otseselt korruptsioon. Kui me suudame teha riigihangete seaduse täiesti läbipaistvaks, siis me suudame sealt korruptsiooni välja juurida. Mul on praegu see tekst ees: "Pakkuja märgib pakkumuses, milline teave on pakkuja ärisaladus, ning põhjendab teabe ärisaladuseks määramist. Pakkuja ei või ärisaladusena märkida pakkumuse maksumust ega osamaksumusi (Ja nüüd on komade vahel osalause, mida tegelikult ei peaks seal olema. – R. O.), kui neid arvestatakse pakkumuste hindamisel, ega muid pakkumuste hindamise kriteeriumidele vastavaid pakkumust iseloomustavaid numbrilisi näitajaid." Just see "kui neid arvestatakse pakkumuste hindamisel" annab tegelikult päris palju võimalusi igasuguseks susserdamiseks. Mõelge selle peale! Teil seisab ees võimalus hääletada.
Enne kui tulla maksude juurde, ütlen, et mina ettevõtjana mõtlen, kas riik ikka on teinud kõik oma sisemised ressursid korda ja kas riik on tehtud korda. Kes tegelikult praegu meie riiki juhib? Kas seda juhivad ministrid, ametnikud, kantslerid või asekantslerid? Kas meil on vaja nii palju haiglaid? Võib-olla piisaks kahest regionaalhaiglast. Kas meil on vaja haigekassat? Võib-olla saaks seda küsimust lahendada teistmoodi. Kas meil oleks vaja kahte või nelja ülikooli? Tegelikult ülikoolides ressursse dubleeritakse ja ressursse on kinni ka seinades. Kui me suudaksime sellist asja vähendada, siis me saaksime ka sealt raha riigieelarvesse. Ettevõtjaid abistavad praegu ligi kümme organisatsiooni, mis tegelevad igasuguste abitegevustega. Võib-olla võiks need koondada, et saaks hoida kokku ressursse, siis oleks võimalik ka ettevõtjate vajadusi paremini tundma õppida ja saaks anda nende heaks suurema panuse.
Muidugi on ettevõtjate arvates hirmutav see maksudega rapsimine. Maksud toovad küll eelarvesse tulu, aga iga väikese maksu kohta, mis on välja mõeldud, tõstab ettevõtja toote hinda 0,5%. Need väikesed maksud on ka raskesti administreeritavad ja neid on keeruline kokku koguda. Võib-olla oleks lihtsam tõsta 1% käibemaksu. See oli lihtsalt mõttekohana öeldud. Ka automaks, kui see oleks lihtsaks tehtud, ei ole võib-olla paha mõte.
Nüüd on olevikust räägitud ja ma hakkan rääkima tulevikust. Ettevõtjad armastavad naljatada, et meil läheb riigina hästi, aga mitte tänu heale riigivalitsemisele, vaid vaatamata sellele. Selleks, et riik oleks edukas, on vaja, et riigivalitsemine oleks korras. Mida me saaksime tulevikus teha ja kuhu me suundume? Päris palju on räägitud teadmusmahukast majandusest, et me peame tegema ära järgmise sammu, jõudma järgmisele tasandile ja suutma oma tegevust rohkem väärindada.
Ma tulen uuesti Eesti oma ressursside juurde. Meil on tegelikult kas või sedasama rohelist ressurssi, mida saaks kasutada biotehnoloogiat rakendades. Me võiksime väärindada siinsamas kohapeal kas või teravilja, mida me müüme maailmaturu hindadega riigist välja, ja me saaksime sealt päris palju raha. Meie oma põllumajandusinimesed ja teraviljakasvatajad võiksid olla selliste vabrikute omanikud, miks mitte. Ressursse on ka piimanduses. Maailmas kasutatakse tehnoloogiaid – aga mitte väga paljudes kohtades –, mis võimaldavad võtta piima üksikkomponentideks lahti ja panna toode kokku just nimelt seal, kuhu see tarnitakse, on see koht siis Hiina, Singapur, Malaisia või Indoneesia ja on see toode siis koor, piim või laktoosivaba piim. Ma olen Saksamaal sellises tehases käinud ja arvan, et kui siin teadmussiire ette võtta, siis oleks võimalik selliseid tehaseid ka Eestis rajada, kindlasti koos investoritega.
Majanduse seisukohalt pole oluline mitte see, kui palju ettevõte teadus- ja arendustegevusse investeerib, vaid see, kui palju raha sealt pärast efektiivselt tagasi tuleb. Loomulikult, ka info- ja kommunikatsioonitehnoloogia on oluline teema. Tööstusettevõtted, kes ei ole veel hakanud digitaliseerimisega tegelema, on juba maailmatasemest maas. Selliseid ettevõtteid on palju ja neid tuleks tegelikult järele aidata. Peaks mõtlema, missugune võiks olla see programm või koolitusmeede. Me peaksime tegelema hoopis robootikaga ja olema selles vallas eesrinnas, sest ühiskonnas toimuvate muutuste kiirus on tohutult suur. Just eile rääkisin ma Taavi Kotkaga. Ta ütles, et IT-s jääb 2000 inimest aastas puudu, aga kvoodid hakkavad täis saama. Me peaksime mõtlema sellele, et kui me toome Eesti riiki tarku inimesi, siis kvoodid võib-olla ei peaks ees olema ja seda takistama.
Ma jõudsin nüüd inimeste juurde. Tegelikult on inimressurss meie kõige tähtsam vara. Ma mõtlen seda, et elukestev õpe on meile praegu kõige olulisem. Mul on siin üks mure. Osakoormusega õpe ülikoolides toimub ainult ministeeriumide erilubadega. Aga mõtleme minusuguse inimese peale, kes kõigepealt lõpetas arstiteaduskonna ja siis töötas 15 aastat arstina. Kui hakata ettevõtlusega tegelema, siis on ainuke võimalus osakoormusega õpe, et saada magistriharidus majanduses, muidu ettevõtlusega ei tegele. Võib-olla saaks teha seda kuidagi kergemaks. Ülikoolid võiksid pakkuda sellist õppevormi, kus õpe toimuks reedel, laupäeval ja pühapäeval, aga mitte esmaspäeval, teisipäeval ja kolmapäeval.
Nii, nüüd tulen doktoriõppe juurde. Meil võiks olla rohkem doktoreid ja mitte ainult selles mõttes, nagu me neid praegu koolitame, kui me koolitame doktoreid mingisuguse ühe ala jaoks. Doktoriõpe võiks toimuda selliselt, et inimene saaks natukene majanduspõhja ja natukene juhtimistausta. Mul endal töötab ettevõttes kaks doktorit ja ma näen, et neil jääb puudu majandusharidusest ja juhtimisoskustest. Sellepärast ei saa me neid kasutada nendes kohtades, kus me saaksime neile rohkem palka maksta. Aga nemad on selle innovatsiooni vedajad, mis tekitab ettevõttes koostööd ülikooliga. Doktorikraadiga inimesi võiks olla ka ministeeriumides, sest siis tekiks kolmepoolne innovatsioon. Ma arvan, et see oleks edasiviiv jõud.
Siin oli enne küsimus lasteaedade ja koolide kohta. Asi, mida võiks veel vaadata, on kutseõpe. Me näeme, et tihtipeale tehakse otsus kutseõppesse minna liiga hilja, enne on ära lõpetatud gümnaasium, aga võib-olla oleks kohe põhikooli järel võimalik see otsus teha. Siin peaks aitama õpetaja ja võib-olla ka selline asi, kui põhikooliõpilased käiksid kutsekoolis näiteks praktikal. Kui tulla lasteaia juurde, siis mina arvan endiselt, et lasteaias on mänguliselt väga kerge saada selgeks, mis asi on bilanss, ja olla lasteaia lõpetamise järel bilansivõimeline. Seal toimub see mänguna, aga me saaksime selle abil palju ettevõtlikke inimesi.
Ma arvan, et kui Eesti ettevõtetel läheb hästi, siis läheb hästi Eesti inimestel, ja kui Eesti inimestel läheb hästi, siis läheb hästi Eesti riigil, sest siis laekuvad maksud ja me saame ellu viia kõiki oma sotsiaalprogramme. Nii et ülikool, riik ja ettevõtjad peavad tegutsema koostöös. Aitäh!