Tere päevast ka kõigile neile, keda ei ole täna veel kohanud! Alustame kolmapäevast istungit. Eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Jaak Madison, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Annan Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikmete nimel üle arupärimise siseminister Andres Anveltile. Arupärimise teema on sisserände piirarvust mittekinnipidamine. Statistikast, mille siseminister on meie fraktsioonile saatnud, nähtub, et 2016. aastal oli esmakordselt Eestisse asunud kolmandate riikide kodanikke 3828, sisserände piirarv oli 1317 ja väljastatud tähtajaliste elamislubade koguarv 6711. Nende arvude vahel on väga suur erinevus. Seetõttu soovime vastuseid neljale küsimusele. Esiteks, milleks on riik kehtestanud sisserände piirarvu, kui tegelik sisserändajate arv on piirarvust mitu korda suurem? Teiseks, miks õppeviisade alusel riiki tulnud inimesed, kes lõpetavad õpingud ning taotlevad elamisluba muul alusel, ei kuulu sisserännukvoodi alla? Kolmandaks, miks jäävad sisserände piirarvu alt välja inimesed, kelle taotluse rahuldamine jäi ära juba eelmis(t)e aasta(te) kvoodi täitumise tõttu, mille pärast jäävad teatud grupid välismaalasi aastast aastasse sisserände piirarvu alt välja? Neljandaks, kas ministri arvates on seadusandja tahtega kooskõlas, et erandite nime all ületatakse aastast aastasse sisserännukvooti viie- kuni kuuekordselt? Aitäh!

Remo Holsmer, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Teie ees on Reformierakonna fraktsiooni seadusandlik initsiatiiv. See puudutab maksukorralduse seaduse § 4¹ muutmist. Tuletan meelde, et 2015. aastal otsustasid Reformierakond, Keskerakond, IRL ja sotsiaaldemokraadid Riigikogus maksukorralduse seadusesse kirjutada, et maksumuudatuse vastuvõtmise ja jõustumise vahele peaks jääma kuus kuud. See seadus kehtis rõõmsalt kuni eelmise aasta lõpuni. Tegelikult kehtib see küll edasi, aga sisuliselt lõpetas see kehtivuse, kui uus koalitsioon otsustas kuue kuu reeglit eirata, võttis vastu kobarseaduse ja jõustas sotsiaalmaksu tõstmise vähem kui kahe nädalaga. Õiguskantsler Ülle Madise kirjutas eelmisel nädalal Riigikogule, et sellesama paragrahvi ehk maksukorralduse seaduse ja seletuskirja vahel on teatav ebamäärasus. Selle ebamäärasuse täpsemaks kirjeldamiseks, eesti keeles öeldes, selleks et kirjeldada ära need erandlikud juhud, millal makse võib muuta vähem kui kuus kuud neist ette teatades, ja kirjutada need seaduse teksti, ongi meie ettepanek teie ees. Ma loodan, et rahanduskomisjon ja kõik need erakonnad, kes kunagi seda põhimõtet toetasid, toetavad seda nüüd edasi. Aga et seaduse tekst saaks täpsemini sõnastatud, on mul üle anda eelnõu maksukorralduse seaduse § 4¹ muutmiseks. Tänan!

Laine Randjärv, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Mul on 12 Reformierakonna fraktsiooni liikme nimel peaminister Jüri Ratasele üle anda arupärimine, mille teema on maavalitsuste hariduskorralduslike ülesannete võimalik üleandmine. Oleme nimelt kuulnud, et peatselt asutakse maavalitsusi likvideerima. Muu hulgas on seni maavalitsuste pädevuses olnud väga olulised hariduskorralduslikud ülesanded. Eelmine valitsus planeeris maavalitsusi likvideerida 1. juulist 2018, kuid nüüd on see tähtaeg kuus kuud ettepoole tõstetud, mis tekitab ebamäärasust ja segadust paljudes valdkondades. Kultuurikomisjoni liikmena on mul rohkem informatsiooni just hariduskorralduslike küsimuste kohta. Muret tekitab, et pole teada, kas, kellele ja kuidas need ülesanded üle antakse. Pole alustatud läbirääkimisi, konsultatsioone ega ka täpsemalt kirjeldatud neid ülesandeid, mida tegelikult on vaja täita. Seetõttu on arupärimises neli konkreetset küsimust, millele palume ka konkreetseid vastuseid. Tänan!

Olen vastu võtnud ühe eelnõu ja kaks arupärimist. Tegeleme nendega edasi kodu- ja töökorra seaduse alusel. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Täiskogul on kohal 77 Riigikogu liiget.

Me jätkame Eesti Vabaerakonna fraktsiooni algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 354 esimest lugemist. Eile jõudis põhiseaduskomisjoni ettekandja Helmut Hallemaa teha ära komisjoni ettekande, aga tal jäi vastamata küsimustele. Palun Helmut Hallemaa siia!

Tere päevast!

Võib-olla sinu pulti ilmumine tekitab sobiva meeleolu küsimuste esitamiseks. On küsimusi. Martin Repinski, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Mul on selline küsimus sulle, Helmut. Kas sulle ei tundu, et Vabaerakond alustas valest otsast? Tegelikult on probleem palju laiem. Ma arvan, et selle peaks lahendama Euroopa Liidu tasandil. Sest vaata, on selgunud, et näiteks Rootsi peaminister on keskharidusega keevitaja. Äkki peaks Vabaerakond pöörduma Euroopa Parlamendi liikmete poole, et nemad algataksid seal mingeid muudatusi? Teised Euroopa riigid ei tohiks ju nii vastikult käituda, nagu meie käitume.

Aitäh! Eesti on Euroopa Liidu liige ja eks me saame kindlasti teiste riikide kogemustest õppida. Kuivõrd me eeldame, et hommik on targem kui õhtu, siis me oleme täna targemad kui eile. Aga tegelikult oli eile juttu sellest, mida on seaduseelnõu esitajate arvates vaja teha. Saalis oli ka rohkesti küsimusi. Ühes viimases küsimuses ma ütlesin ja põhiseaduskomisjoni nimel peetud ettekandes ma tsiteerisin, et olla poliitiliselt korrektne, ühe teise erakonna liikmest põhiseaduskomisjoni liikme seisukohta, kes oli samuti arvamusel, et see seaduseelnõu tuleks tagasi lükata. Nii et põhiseaduskomisjonis me jõudsime suhteliselt üksmeelsele arvamusele, et sellisel kujul esitatud seaduseelnõu tuleks tagasi lükata (9 poolt, 1 erapooletu ja 1 vastu).

Jaak Madison, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea komisjoni ettekandja! Ma jätkan härra Repinski küsimust, mis oli üpriski huvitav. Tal oli ettepanek anda Euroopa Parlamendile suunis, et tuleks reguleerida liikmesriikide volitusi, kuidas need võivad määrata valitsusse ministreid. Kas te peate õigeks sellist suunda, et hakata Euroopa Liidus tervikuna reguleerima näiteks nõudeid ja norme ning mingil moel piirama võimalust määrata ministreid, kui määramine läheb vastuollu mingisuguse Euroopa Liidu regulatsiooniga? Kas te peate seda suunda õigeks? Teine küsimus siia juurde. Praegu käsitleb eelnõu ministrite ametisse kinnitamist, millega suurendatakse presidendi volitusi, kuid äkki võiks tulla välja ka ettepanekuga, et presidendil oleksid volitused kedagi ametist tagasi kutsuda, näiteks siis, kui mõni minister valetab või esineb kummaliste avaldustega Kremli-meelses propagandakanalis?

Aitäh! Ma juba eile mainisin, et põhiseaduskomisjon käsitles seda küsimust 14. veebruaril 2017. Ükski komisjon ei käsitle ilmselt teemasid väga palju ettevaatavalt konkreetsete juhtumite mõttes, nii et me ei saanud 14. veebruaril seda teie esitatud küsimust käsitleda. Ma juba eile kurtsin oma rasket saatust, et mina ei saa siin nii vabalt esineda kui põhiettekandja Jüri Adams, sest mina olen siin põhiseaduskomisjoni liikmena ja põhiseaduskomisjoni ettekandjana ega saa rääkida sellest, millised on minu enda veendumused või arvamused. Mis puutub suhetesse Euroopa Liiduga, siis need on meil korralikult reguleeritud. 1. juulist s.a me oleme Euroopa Liidu eesistuja, nii et me saame praktiseerida seda, mismoodi tuleb tegelikkuses Euroopa Liidu asju ajada.

Jaak Madison, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! See on tõsi, et te olete komisjoni ettekandja ja tutvustate meile eelkõige komisjonis toimunud arutelusid, tehtud menetluslikke otsuseid ja arutatud seisukohti, kuid ma tuletan meelde, et te olete sõltumatu parlamendiliige, kes võib soovi korral avaldada ka enda isiklikku seisukohta, kui te markeerite ära, et selle üle komisjonis ei arutletud, kuid teie isiklik seisukoht on see ja see. Äkki te saate öelda oma isikliku seisukoha, sõltumata komisjonis toimunud arutelust?

Aitäh! Ma olen, hoolimata sellest, et ma olen suhteliselt uus parlamendiliige, siin puldis oma isiklikke seisukohti päris mitmel korral kajastanud. Ka Riigikogu kodulehelt on võimalik näha, kui mitmel korral ma olen siin neid kajastanud. Oma isikliku seisukoha selles küsimuses esitasin ma põhiseaduskomisjoni ettekandjana, tsiteerides eile ka iseennast. Kahtlemata oli mul väga hea meel seda teha.

Martin Repinski, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud ettekandja! Kasutades võimalust, pöördun ma Jaak Madisoni poole. (Ma teen seda, kuna ka minu nime on siin kasutatud.) Ma arvan, et oleks väga mõistlik see just Euroopa Liidule delegeerida, kus siis võiks seda reguleerida. Sellest eelnõust paistab, et me ei usalda piisavalt ei oma praegust peaministrit ega üldse potentsiaalseid peaministreid. Peaminister ei peaks meie arvates saama ise otsustada, kes võiksid olla tema valitsuses ministrid ja keda ta tahaks oma meeskonda tööle kutsuda. Võib-olla ka president ei saaks sellisel juhul sellega hakkama. Äkki me igaks juhuks ikka palume, et Euroopa Liit seda otsustaks? See oleks minu arust palju õigem.

Rahvasaadik Repinski raiskas praegu Riigikogu tööaega. Kui on küsimuste esitamise aeg, siis esitatakse küsimusi, sõnavõttude aeg tuleb hiljem. Praegu ei olnud küsimust ja ei ole vaja vastata.

Ma võin vastata päris üldiselt. Me oleme moodustanud ühe probleemkomisjoni, riigireformi arengusuundade väljatöötamise probleemkomisjoni, mille esimesel koosolekul oli kõne all ühelt poolt kogukondade kui inimestele kõige lähema tasandi ja inimeste ühistegevuse küsimus ning teiselt poolt ka presidendi institutsioon. Kõik need asjad, kogu see palett, on riigireformi komisjonis kindlasti laua peal.

Aitäh! Helmut Hallemaa leidis küsimuse üles. Väga tubli! Rohkem põhiseaduskomisjoni ettekandjale küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Mihhail Stalnuhhin Keskerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eile kõlas siin saalis üsna tihti see argument, et austatud Vabaerakond algatas selle seaduseelnõu konkreetselt kolleeg Martin Repinski tõttu, et selline individuaalne juhtum väärib nende arvates eraldi kohtlemist. Kuidas sa siin vaidled, eks ju? On ju olemas maailma ajalugu ja kõik me teame seda suurepärast lugu Vatikanist, kui ükskord selgus, et paavsti koha on saanud naisterahvas. Ta oli paavst, mängis muidugi meest nimega Johannes (numbrit ma ei mäleta). Jama tekkis seetõttu, et ta hakkas ühe ürituse ajal sünnitama ja sai samal päeval ka surma. Aga peale seda kardinalid otsustasid, et kuna pole välistatud, et nende hulka veel mõni naine võib sattuda, siis on vaja hakata korraldama valitud paavsti kontrolli. See nägi välja niiviisi, et paavst istus tooli peale, kuhu oli ilus ümmargune auk sisse tehtud, aluspesu tal seljas ei olnud ja tagasihoidlik munk pidi tulema talle ligi ja kitli alla vaatama, et kas on ikka kõik korras. See kestis täpselt nii kaua, kuni selle munga silme ette sattus paavst, kellel oli elu jooksul olnud vist kümneid ja kümneid suguhaigusi ning see vaene munk minestas ära. Siis lõpetati need kontrollid ka ära, otsustati, et ehk saab kuidagi teisiti. Aga selline praktika on igal juhul olemas. Jah, võib läheneda niiviisi individuaalselt.
Teine võimalus on muidugi see, et unustame konkreetsed juhtumid ja räägime süsteemist. Inimesi on vaja kontrollida. Isegi tänapäeval on Polüneesia saartel sellised hõimud, kus on traditsioon, et noored poisid, kes tahavad meheks saada ja naist võtta, peavad ronima 30-meetrise puu otsa, nende jalgade külge seotakse liaan ja siis nad hüppavad sealt alla. Niiviisi kontrollitakse mehelikkust ja seda, kas noormehed sobivad täiskasvanu elu elama. Midagi säärast võiks ju ka meil teha. Ma arvan, et Eesti rahvas vaataks suure huviga, kuidas meie ministrid hüppavad 30 meetri kõrguselt, jalad liaaniga kinni seotud.
See on aga veidi naiivne seisukoht, sest kui keegi arvab, et meid vähe kontrollitakse, siis ta ei tunne üldse elu. Mina olen kindel, et kõik, mis mind puudutab, on ilusasti arhiveeritud: kõik minu telefonikõned, SMS-id, keegi kogub artikleid, keegi vaatab üle minu kompuutrit. Nii et sellega on kõik korras. Küsimus on ainult selles, kuidas see info lõppude lõpuks kohale jõuab. Mulle on veel teada – ma ise seda kogenud ei ole, aga mõned ministrid on mulle aastate jooksul siin rääkinud –, et kui tegemist on mõne NATO saladusega, siis vestlus sellel teemal võib kesta näiteks kuni seitse tundi. Kas sellest kontrollist on vähe? Kuigi iseenesest see mõte – rohkem kontrolli – on selline, millest on raske ära öelda.
Paluks aega pikendada!

Kolm minutit lisaaega.

Aga selle seaduseelnõu puhul segab mind see tekst, mida ma siit loen. Me rääkisime eile sellest üsna palju, arutelu kestis üle tunni. Selles tekstis on kasutatud sellist sõna nagu "usaldusväärsus", et tulevane minister peab olema usaldusväärne. Veel kord ütlen, et seadus ei saa sisaldada selliseid norme, mis ei ole mõõdetavad ega võrreldavad. Usaldusväärne kelle arvates? Minu elu jooksul pole ükski minister olnud usaldusväärne opositsiooni arvates, aga kõik ministrid on olnud usaldusväärsed koalitsiooni arvates. See on peaaegu alati niiviisi olnud. Mina pean olema usaldusväärne oma valijate arvates ja teie peate olema usaldusväärsed oma valijate arvates. Teisiti ei saa, see on demokraatia.
Kuidas te selle normi siis paika panete, et see oleks mingi hindega fikseeritav? Või teovõimelisus – inimene kas on teovõimeline või ei ole. Eile ma tõin siin selle näite, et natukene rase. Mulle tundub, et natukene rase on võimatu olla, on rase või ei ole rase, eks ju. Kolleeg Adams hakkas jutustama sellest, et elu jooksul teovõimelisus muutub, et mingil etapil on see minimaalne, siis see suureneb ja vanuse kasvades võib väheneda. Vabandust, aga kas me võtame ministri tööle lapseeas või? Ta on soliidses, usaldusväärses eas. Kuidas saab toetada seaduseelnõu, kus on sees "täielikult teovõimeline"?
Veel üks asi, mis on mulle väga südamelähedane: "valdab vabalt eesti keelt". Siin tekib see huvitav küsimus, millist eesti keelt ta vabalt valdab. Võib-olla valdab ta kõnekeelt ja on võimeline tundide kaupa rääkima ükstaspuha millest. Ma tean, et siin saalis on paar sellist kolleegi, kes on võimelised sellist asja tegema. Samas on ka selliseid inimesi, kes vähem räägivad, aga rohkem kirjutavad. Kas nad valdavad siis kirjalikku keelt? Kas see vabalt valdamine näeb välja selline, et vallatakse keelt samal tasemel kui president? Ma väga kardan, et inimene, kes töötab tehases laadijana, ei pruugi üldse aru saada sellest, mida räägib seal see tark mees, kes valdab vabalt eesti keelt. Nii et ka keele vaba valdamine ei ole üheski seaduses fikseeritud. Seda on võimatu mõõta, sellele on võimatu hinnangut anda.
Nii et vabandage, mõte, et tuleks kontrolli suurendada, on siis, kui me arvame, et meid ei kontrollita piisavalt (mina seda kindlasti ei usu), veel kuidagi vastuvõetav, aga see, kuidas seda siin tahetakse teha, on juba midagi muud. Hiljuti sain ma veidi targemaks, ma sain nimelt teada kõige pikema eestikeelse ühesõnalise haigusenimetuse, see on hipopotomonstroseskvipadaliofoobia. Foobiaid on entsüklopeedias kokku mitusada, aga võiks lisada ka selle – ministrifoobia. Aitäh!

Aitäh! Andres Ammas Vabaerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Ma kasutan võimalust fraktsiooni nimel sõna võtta ja teen seda eeskätt selle tõttu, et täna on teid, lugupeetavad kolleegid, siin saalis rohkem kui eile sama päevakorrapunkti käsitlemisel. Ühtlasi kasutan võimalust vastata mõnele eelmiste minutite jooksul kõlanud väitele ja neid kommenteerida.
Mulle meenus üks eesti rahvatarkus. See kõlab umbes nii, et pühi esmalt oma ukseesine puhtaks ja alles siis tule minu ukseesist pühkima. Nii võiks vist vastata lugupeetud kolleegi Martini küsimusele, ega see küsimus ei peaks olema Euroopa tasandil klaaritud. Vabaerakond tahaks, et Eesti õu oleks puhtaks pühitud ja meil ei juhtuks selliseid piinlikke episoode, nagu hiljuti põllumajandusministriga. See episood – ma arvan, et selles me oleme kõik ühte meelt – ei teinud rõõmu ega au ühelegi asjaosalisele, mitte kellelegi valitsuses ega kellelegi meie hulgast.
Eelnõu ei taotle ju midagi eriskummalist, midagi ekstraoriginaalset. See taotleb väga lihtsaid asju: et meie presidendil oleks võimalik ka sisuliselt otsustada ning et tal oleks võimalus ja ka kohustus kontrollida peaministri esitatud ministrikandidaate nii, nagu president kontrollib neid ametiisikuid, keda ta ise ametisse kinnitab, või muid väärikaid persoone, keda ta meile siia saali ametisse kinnitamiseks esitab. Me tahaksime, et tulevikus oleks juba eos välistatud võimalus, et ministriametisse satub ebasobiv persoon.
Kolleeg Jüri Adamsi eilsest ettekandest meeldis mulle eriti see osa, kus ta rääkis võimude tasakaalustatuse printsiibist. Kui me tavaliselt räägime võimude lahususe printsiibist, siis kolleeg Adams pidas oluliseks, et üks n-ö riigiorgan esitaks ja teine kinnitaks, see oleks täiesti hea praktika. Mulle meeldis ka see, kui kolleeg kasutas seda juba kulunud kummitempli sõna selles tähenduses, et me keegi ei taha, et president kinnitaks ministreid ametisse kui kummitempel. See ei ole sobiv, see ei ole hea, see ei vii pärale.
Kordan veel kord, et me ei soovi ministrikandidaadilt mingeid üleloomulikke võimeid. Me soovime, et ta oskaks eesti keelt ja ta oleks vaimselt terve, et tal poleks kehtivat kohtulikku karistust ja ta oleks usaldusväärne. Ka mina möönan, et sõnal "usaldusväärsus" võib olla väga palju tähendusi. Siin ma olen eelkõnelejaga täiesti nõus. Seda on näha ka meie endi käitumises, selleski, millist käitumist meie käsutusse eraldatud maksumaksja rahaga peetakse korrektseks ja usaldusväärseks. Mis on usaldusväärne ja vastuvõetav käitumine Narvast valitud Riigikogu liikme valijate arvates, see ei ole kindlasti usaldusväärne ja vastuvõetav käitumine Haapsalust valitud Riigikogu liikme valijate arvates. Kultuurid on niivõrd erinevad ja see on paratamatu. Aga ma tahan täpsustada, et eelnõu algatajad pidasid usaldusväärsuse all silmas eeskätt seda, et kõnealune persoon ei oleks seotud mingi korruptsioonikahtlustusega. See on see, mida me eeskätt silmas pidasime, ning ma arvan, et see on väga vajalik ja arvestamist väärt asjaolu. Teen, armsad kolleegid, Vabaerakonna fraktsiooni nimel teile ettepaneku seda eelnõu mitte tagasi lükata ja seda edasi menetleda. Aitäh!

Lõpetan läbirääkimised. Põhiseaduskomisjoni ettepanek on eelnõu 354 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda ettepanekut peab täiskogu hääletama.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele põhiseaduskomisjoni ettepaneku eelnõu 354 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt oli 57 Riigikogu liiget, vastu 8 ja erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek leidis toetust ja eelnõu 354 langeb menetlusest välja.

Algab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ja Eesti Reformierakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu probleemkomisjoni moodustamine rahvastiku vähenemisega seotud probleemide läbitöötamiseks" eelnõu 343 esimene lugemine. Algatajate ettekandja on Riigikogu liige Jaak Madison. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Möödunud aasta 23. novembril esitasid kolme fraktsiooni, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna, Eesti Vabaerakonna ja Eesti Reformierakonna fraktsiooni liikmed Riigikogu otsuse eelnõu, selleks et moodustada Riigikogu probleemkomisjon, mis töötaks läbi rahvastiku vähenemisega seotud probleeme. Selle komisjoni ülesanne oleks uurida riiklike poliitikate põhialuste, valdkonna arengukavade, valitsemisala arengukavade ja programmide hetkeseisu ning teha ettepanekuid olukorra parandamiseks. Samuti on komisjoni ülesanne analüüsida rahaliste ressursside planeerimist ja kasutamist ning teha selle kohta ettepanekuid, vajaduse korral teeb komisjon seaduste kohta muudatusettepanekuid ning ta hindab ka tegevuste mõju ja nende jätkusuutlikkust.
Räägin nüüd täpsemalt komisjoni tegevuse eesmärgist, mida on kõigil võimalik lugeda ka seletuskirjast. Eesti suurimaid probleeme praegu on kahanev sündimus ja rahvaarv, mille tõttu rahvastik vananeb ja tema taastepotentsiaal halveneb. Rahvastiku kiire vähenemine seab kõik meie saavutused pikemas plaanis kahtluse alla. Rahvastikuregistri andmetel jäi kaks aastat tagasi rahvast vähemaks 86%-s omavalitsustest ja elanikke võitis juurde vaid Tallinn. Endiselt on aktuaalne väljaränne. Sellele lisanduvad probleemid uusmigrantidega. Oskamatu tegutsemine rahvastikupoliitikas nullib edusammud, mis on saavutatud muudel aladel. Rahandusministeeriumi möödunud aastal koostatud eelarvestrateegia dokumendis on kirjas, et alaealine elanikkond ehk kuni 17-aastaste laste arv jätkuvalt väheneb. Kui 1990. aasta alguses oli laste koguarv ligi 416 000, siis 2014. aasta alguses oli lapsi vaid ligi 243 600. Sellest tulenebki elu üldine kokkutõmbamine valdades ja väikelinnades. Need Eesti valupunktid toodi esile 17. veebruaril 2016. aastal Riigikogu konverentsisaalis toimunud Eesti rahvastiku toetusrühma korraldatud konverentsil "Eesti demograafiline seisund ja selle suundumused".
Iibe langus ohustab rahvuse jätkusuutlikkust, majanduse arengut ja Eesti julgeolekut. Nüüdisaegne rahvastikumudel räägib hulgisõltuvusest ehk olulised on majanduskeskkond, kodu, meediatöö, kodu- ja välismaine turvalisus ning muu, kokku 17–18 valdkonda, mis kõik rahvastikupoliitikat mõjutavad. Selliste komplekssete lahenduste väljatöötamiseks on vaja kõigi erakondade ja kogu ühiskonna koostööd.
Eristatakse organisatsioonilis-administratiivseid rahvastikupoliitilisi meetmeid ning spetsiifilisi rahvaarvu ja sündimuse suurendamise abinõusid. Esimeste olemasolu on eelduseks, et spetsiifilisi abinõusid saaks välja töötada ja rakendada. Paraku pole Eestis sellele rahvastikupoliitilisele aspektile vajalikku tähelepanu osutatud. Väga paljud õiged ideed on jäänud sinnapaika, sest pole lihtsalt seda institutsiooni, kes need ellu viiks.
Nimetatud puudujäägi kõrvaldamisel saaks abiks olla Riigikogu rahvastiku probleemkomisjon ja täitevvõimu poolt ministrite valitsuskomisjon koos selle juurde kuuluva töörühmaga. Probleemkomisjon töötaks koos Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühmaga. Riigikogu rahvastiku toetusrühmast siiski ei piisa, selle kõrvale on vaja luua suuremate õiguste ja võimalustega probleemkomisjon. Põhiseadusega määratud riigi põhiülesande täitmiseks on vaja luua Riigikogus alaline rahvastikukomisjon. Enne seda täidaks selle ülesandeid Riigikogus moodustatav probleemkomisjon.
Rahvastikuprobleemidele hinnangu andmises kogeme segadust, mis on pidurdanud poliitikute tahet lahenduste otsimisel. Kujukas tõend Riigikogu XII koosseisus eksisteerinud hoiakute kohta on võrguväljaandes "Rahvastikukriisi kogumik" esitatud andmed Riigikogu liikmete vastuskirjade kohta rahvastikukriisi käsitlevale kolmekordsele päringule: vastused laekusid vaid 21 liikmelt 101-st. Nende hulka on arvatud ka riigikaitsekomisjoni liikmed. See oli ainus komisjon, mis võttis päringule vastamise päevakorda. Probleemkomisjoni ülesanne oleks hoida demograafiateemasid ühiskondlikus fookuses ja otsida siin samamoodi erakondade ühisosa, nagu kaitsepoliitikas on välja kujunenud valmidus kulutada kaitsele vähemalt 2% SKT-st. Eesti demograafilise olukorra kirjeldamiseks ning lahenduste otsimiseks tuleb kaasata nii Eesti kui ka rahvusvahelisi eksperte. Demograafilistele probleemidele lahenduste leidmiseks tuleb toetuda teadusuuringutele.
Probleemkomisjoni staatuses oleva komisjoni liikmetel oleks õigus nõuda Vabariigi Valitsuselt ja täidesaatva riigivõimu asutustelt oma tööks vajalikke andmeid. Samuti saaksid nad nõuda, et Vabariigi Valitsuse liige osaleks komisjoni istungil, et oleks võimalik saada teavet valitsusliikme võimkonda kuuluvate küsimuste kohta. Ka saaks komisjoni istungile teavitamiseks ja nõustamiseks kutsuda valitsusasutuste ametnikke ja teisi isikuid. Komisjoni töö väljundiks peaksid olema reaalsed muudatusettepanekud riiklike poliitikate põhialuste ja seaduste kohta. Oluline on rahvastiku probleemkomisjoni koosseis komplekteerida erakonnaüleselt: seal peaksid esindatud olema kõik Riigikogu erakonnad.
Juulikuus saab Eestist rotatsiooni korras Euroopa Liidu eesistujariik. Siis vastutab Eesti Euroopa Liidu Nõukogu töö korraldamise eest. On vaja, et selleks ajaks oleks riik suuteline korraldama rahvastikupoliitikat oma maal, enne kui ta suudab seda teha kogu Euroopa Liidus. On vaja, et selleks ajaks oleks riik loonud rahvastikukriisiga toimetulekuks vajalikud institutsioonid ja need ka töötaksid. Eesti on Euroopa Liidu liikmete seas tõsiselt võetav, kui ta suudab toime tulla oma rahvastikuprobleemidega. Sel juhul võiksime teistele riikidele eeskuju anda. Praegu on veel reproduktiivses eas 1980-ndatel ilmavalgust näinud rohkearvuline põlvkond naisi, kes tõenäoliselt põhjustasidki need lisasünnid, mida on vanemahüvitise tulemuseks peetud. Tulevikus on seda ülesannet keerulisem täita, sest potentsiaalsete sünnitajate arv on siis kaks korda vähenenud.
Komisjonis võiks olla kuus liiget, Riigikogu fraktsioonide arvu järgi. Tavapäraselt on igal fraktsioonil eri-, uurimis- ja probleemkomisjonis üks koht. Moodustatava probleemkomisjoni volitused kestavad eelnõu kohaselt kuni 2019. aasta 1. jaanuarini. Lisainfoks ütlen, et üleeile õhtul taganesid sellest eelnõust Eesti Vabaerakonna fraktsiooni liikmed. Seega, eelnõu on hetkel menetluses Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ja Eesti Reformierakonna fraktsiooni liikmete initsiatiivil. Aitäh!

Küsimused algatajate ettekandjale. Siim Kiisler, palun!

Aitäh! Auväärt ettekandja! Te viitasite, et see komisjon on vajalik rahvastiku vähenemisega seotud probleemide läbitöötamiseks. Samas näitavad viimase kahe aasta andmed, et rahvastikuregistri andmetel rahvastik mitte ei vähenenud, vaid kasvas. Kui keegi kahtleb rahvastikuregistri andmetes – seal ei ole kõik võib-olla tõesti alati täpne –, siis ütlen, et samasugusele järeldusele on jõudnud ka Statistikaamet. Nii möödunud kui ka ülemöödunud aastal Eesti rahvastik mitte ei vähenenud, vaid kasvas. Kas te eitate seda väidet, leiate, et Statistikaameti ja rahvastikuregistri andmed ei ole tõesed, või te olete lihtsalt natuke ajast maha jäänud ja elate kahe aasta taguses ajas?

Aitäh, auväärt küsija! Statistikaameti andmetel on Eesti rahvaarv tõesti kasvanud, kuid see ei ole kasvanud iibe tõttu. Eesti rahvaarv on kasvanud eelkõige migratsiooni tõttu. Näiteks tuli eelmisel aastal minu mäletamist mööda muudest riikidest Eestisse elama üle 6000 inimese. Ligi 4000 inimest tulid endise Nõukogude Liidu maadest: umbes 1800 inimest Venemaalt ja umbes 1700 inimest Ukrainast, peale nende inimesed Valgevenest ja muudest endise idabloki maadest. Seega, rahvaarv kasvas, kuid mitte sündide arvu suurenemise tõttu.

Helmut Hallemaa, palun!

Austatud esimees! Hea ettekandja! Minu küsimus tuleneb praegusest reaalsest olukorrast Riigikogus. Me oleme juba moodustanud analoogse komisjoni, mille üheks aseesimeheks on Konservatiivse Rahvaerakonna esindaja parlamendis. Kas nendel kahel komisjonil on mingi vahe ja kui on, siis missugune see on? Ettekandes väljatoodud rahvastikuküsimused on väikese riigi ja rahva jaoks teravad ja olulised, see on kahtlemata õige. Aga mina tahaksin teada, kas teie erakond tahab saada uues komisjonis esimehe kohta. Sa oled rõhutanud sõltumatust ja iseseisvust, seda sa rõhutasid ka mulle pärast eelmist ettekannet küsimusi esitades. Kas te olete nii sõltumatud, et te eelmist komisjoni ei toetanud, aga seda komisjoni toetate?

Aitäh, hea küsija! Juba loodud komisjon tegeleb tõesti samade probleemidega samade eesmärkide saavutamiseks. Samas tuletan ma meelde möödunud aasta 21. novembrit, kui Jüri Ratas käis küsimas parlamendilt volitusi, et moodustada uus valitsus. Ma võin hea meelega teile tsiteerida, mida ta täpselt ütles: "Soovin tõesti muuta Eesti poliitilist kultuuri ning kaotada arusaama, et vale mees ei või õiget asja teha. Kui opositsioon algatab asjaliku ja edasiviiva seadusmuudatuse, siis arutame selle läbi, mitte ei lükka tuimalt kõrvale. Ma ei ütle seda suusoojaks, vaid täiesti siiralt."
Reaalsus on see, et see otsuse eelnõu anti menetlusse 23. novembril 2016. aastal. Eelnõu selle komisjoni loomiseks, mis on nüüdseks juba loodud, esitati menetlusse 12. jaanuaril 2017. aastal, ligi kaks kuud hiljem. Selle algatasid samadel eesmärkidel, mida taotleb meie eelnõu, koalitsioonifraktsioonide liikmed. Ma tahan öelda, et see komisjon tegeleb samade küsimustega, kuid kuigi räägitakse sellest, et opositsiooni tuleks kaasata sisulistesse aruteludesse ja probleemide lahendamisse, lükati meie täpselt samasugune eelnõu komisjonis lauasahtlisse, kus see oli nii kaua kui võimalik, ning enne võeti menetlusse just nimelt Keskerakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja IRL-i fraktsiooni liikmete eelnõu. Nii et ka sel põhjusel on see eelnõu täna siin menetluses.
Mulle tuleb väga hästi meelde küsimus, mille komisjonis peetud arutelu käigus esitas komisjoni esimees. See oli väga asjakohane. Teda huvitas, et kui juba loodud komisjonis on 12 liiget, 6 põhiliiget ja 6 asendusliiget, ning täpselt niisama palju peaks eelnõu kohaselt olema liikmeid ka uues komisjonis, kas siis seda ei ole liiga palju, kui nii mitu Riigikogu liiget sarnase probleemiga tegeleb. Ma rõhutan, et eesti rahvuse püsimajäämine on primaarne eesmärk. See on põhiseaduse järgi meie kohustus. Kui 24 Riigikogu liiget 101-st tegelevad selle probleemi lahendamisega, siis ei ole seda kindlasti palju.
Mis puudutab aseesimeeste ja esimeeste valimisi, siis teatavasti on valimised salajased. Kõigil on võimalik kandideerida komisjoni esimehe või aseesimehe kohale. Kuidas hääled jaotuvad, see on juba demokraatlike valimiste küsimus. Kuid eelnõus ega seletuskirjas ei ole ühtegi sõna selle kohta, nagu Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikmetel oleks ambitsiooni olla selle komisjoni esimehe positsioonil.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav ettekandja! Me oleme minu hinnangul praegu siiski mõnevõrra absurdses situatsioonis, seepärast luban endale ka järgmise küsimuse. Riigikogu liikme palk on teatavasti sisuliselt külmutatud, selle pärast on mõned kolleegid vahel ka natuke muret tundnud. Aga komisjonide esimehed ja aseesimehed saavad pisut rohkem palka kui Riigikogu lihtliikmed. Kas te olete arvutanud, kui mitu probleemkomisjoni tuleks veel moodustada, et iga Riigikogu liige saaks olla vähemalt ühe komisjoni kas esimees või aseesimees?

Seda arvutust pole olnud tarvis selle eelnõu ettevalmistamise käigus teha. Kuid komisjoni esimees või aseesimees võib olla valitud ka näiteks fraktsiooni esimeheks või aseesimeheks ning ta võib olla ka mõnes teises komisjonis aseesimehe või esimehe kohal. Seega, kattuvusi võib ette tulla. Rahalises mõttes oleks see loomulikult kasulik. Meie fraktsioon oleks kindlasti nõus seda küsimust arutama, kui tuleks kõne alla esitada eelnõu koos kas või Vabaerakonna fraktsiooni liikmetega. Mis puudutab komisjoni aseesimehe ja esimehe kohta ning probleemkomisjoni loomisel tekkivat kulu ja selle vähendamist, siis ma arvan, et see on diskussiooni koht. Seda võiks kindlasti arutada ja võimaluse korral sobiva eelnõuga välja tulla.

Aadu Must, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea esineja! Tori mütoloogias on üks vahva tegelane, kelle nimi on Vanatühi. Ma olen teda paar korda juba tsiteerinud. Talt küsiti, et kui kümneaastane laps lugeda ei oska, mida siis teha. Vanatühi vastas, et tuleks ruttu teha uus laps, äkki see saab kohe hakkama. Terve mõistusega põrguliste loogika on teine: kui laps on olemas, siis tuleb ta lugema õpetada. Teiste sõnadega, kui on üks institutsioon, kellel on olemas teatud tegevusraamid ja -suund, mis on väga lähedased sellele, millest te praegu rääkisite, siis tuleks sellele institutsioonile anda ülesanded ja ta tööle panna. Ülejäänud osas oli teie mõttelaad mu hingele üsna meeldiv, nagu palsam, sest 25 aastat tagasi kirjutasin ma umbes samasuguse pöördumise. Tõsi küll, ma ei tahtnud teha mitte parlamendikomisjoni, vaid luua Tartu Ülikooli juurde probleemlaborit. See tegi palju ära. Neil inimestel oli pädevust, nad valdasid isegi terminoloogiat ja said aru, mis on rahvastikuasjad. See oli otstarbekam. Äkki anda raha neile?

Aitäh, austatud küsija! Mis puudutab raha eraldamist, siis kindlasti on see asjakohane ettepanek. Ma usun, et uus valitsus, mis on olnud ametis novembri lõpust, proovib leida riigieelarvest lisaressursse, et neid vajalikke eesmärke täita. Mis saab minul selle vastu olla? Kindlasti olen ma selle poolt.
Kuid mis puudutab kopeerimist, seda, et ühele moodustisele tekitatakse sarnane juurde, siis ma juba ühele eelnevale küsimusele vastates mainisin parlamentaarset demokraatiat. Võib-olla olen ma liiga naiivne, et võtan ametisse astuva peaministri väljaütlemisi tõeselt ja tõsiselt, aga nagu ma ütlesin, meie eelnõu esitati 23. novembril. Eelnõu selle lisamoodustise tegemiseks – see on eelmisel nädalal siinsamas saalis toimunud hääletuse tulemusel juba loodud – esitati jaanuaris, peaaegu kaks kuud hiljem. Seega pean ma õigeks, et opositsioonifraktsioonide liikmete esitatud eelnõu on täna siin suures saalis ja me saame tuua välja need kitsaskohad, mille tõttu see teine moodustis üldse tekkida sai. Ma arvan, et mitte kunagi ei saa olla liiga vähe diskussiooni küsimuste üle, mis puudutavad Eesti rahva säilimist, eesti rahvust ja nendele probleemidele ühiselt lahenduste leidmist.

Siim Kiisler, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma jätkan ikkagi selle komisjoni nimetuse ja eesmärgi teemal. Me saame sinuga ühtemoodi aru, et Eesti rahvastik praegu mitte ei vähene, vaid pigem pisut kasvab, seda sisserände tõttu, samas on iive negatiivne. Kui ma vaatan selle komisjoni nimetust ja eesmärki, siis mulle tundub, et võib jääda vale mulje, justkui eelnõu algatajad taotleksidki seda, et rahvastikku just sisserände abil kasvatada. Kas sa nõustud, et tegelikult peaks komisjoni eesmärk olema läbi töötada iibe suurendamise ja sündimuse kasvatamisega seotud probleeme, mitte lihtsalt rahvaarvu muutumisega seotud probleeme?

Aitäh, austatud küsija! Mul on hea meel, et te olete nõustunud minu esitatud faktidega, mille kohaselt Eesti rahvaarv ei ole viimaste aastate jooksul kasvanud mitte iibe tõttu, vaid on kasvanud sisserände kasvu tõttu. Selle eelnõu kohaselt on loomulikult põhieesmärk kasvatada Eestis iivet ja sündimust, mitte sisserände soodustamisega rahvaarvu stabiliseerida. Seega on teil täiesti õigus, et tegemist on iibe edendamise küsimusega. Kõigil on võimalik pärast esimest lugemist teha parandusettepanekuid ja eelnõu täiendada, sest mitte ükski asi pole kunagi nii perfektselt valmis, et seda ei saaks parandada. Ma arvan, et iga teie ettepanek eelnõu parandamiseks on tänuväärt ja võiks tulla arutlusele.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! See arutelu täna siin on seotud ju sellega, et eelnõu, mis oli esitatud varem, jõudis siia saali hiljem. Sellepärast ka need skolastilised vaidlused, kuidas ikkagi iivet suurendada ja kas komisjoni nimetus on õige. Kas teie meelest on olemas teoreetiline võimalus, et see komisjon töötab ilma tasuta ja konkurentsi põhimõttel teise komisjoniga paralleelselt?

Aitäh, austatud küsija! Ma arvan, et see küsimusepüstitus on väga õige. Minul ja, ma arvan, ka tervel meie fraktsioonil ei ole mitte midagi selle vastu, kui see komisjon töötabki ilma igasuguse lisatasuta ja konkurentsi põhimõttel. Seda, kuidas see juriidiliselt formuleerida, et see oleks kooskõlas Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega, peaks küsima Riigikogu juhatuse käest. Sellele ei ole minul ammendavat vastust anda. Kuid võimaluse korral, loomulikult, ei oleks meil mitte midagi selle vastu, kui see komisjon saaks töötada ilma lisatasudeta ja paralleelselt juba olemasoleva komisjoniga, et mõlemad saaksid välja töötada oma lahendusi selle probleemi käsitlemiseks.

Monika Haukanõmm, palun!

Tänan, härra juhataja! Hea ettekandja! Kaheldamatult on teema ju väga õige ja aktuaalne, sest Eesti rahvastiku jätkusuutlik püsimine on meie kõigi huvides. Mina olen muidugi sellel seisukohal, et seda tööd, mis puudutab ka konkreetselt seda eelnõu, peaks iga Riigikogu liige tegema ilma tasuta. Lubage mul tsiteerida 14. veebruaril "Päevakajas" rääkinud Martin Helmet, kes väljendas ennast väga konkreetselt: "Mõlemad komisjonid ju tegelikult loodi uue koalitsiooni poolt selle jaoks, et paigutada inimesi kohtadele. Koalitsiooni jagamisel kõikide ambitsioonid ei saanud rahuldatud, siis tehti komisjoni esimehe kohti juurde. See on see tegelikult see väike räpane saladus, aga nüüd iseküsimus on see, kas siis tulemusena ka midagi praktilist sealt välja hautakse." Ehk minu küsimus on sama mis eelneval küsijal: kas teie komisjon töötaks tasuta ja kas uue komisjoni aseesimees töötab tasuta?

Aitäh, austatud küsija! See, kellest saab komisjoni esimees või aseesimees, sõltub ju valimistulemustest. Ma ei oska öelda, kes need kaks isikut peaksid meist 101-st olema, ja sõltub juba nende isiklikust arvamusest, kas nad on nõus töötama ilma lisatasuta või soovivad nad igal juhul selle eest lisatasu saada. Ma ei oska nende eest rääkida.
Martin Helme kommentaar 14. veebruaril peegeldas tõenäoliselt seda, miks oli vaja mööda minna ametisoleva peaministri lubadusest kaasata opositsiooni, mööda minna tema väljaütlemisest, et kõik vajalikud opositsiooni ettepanekud leiavad rakendamist ka valitsuse töös. See võib olla see põhjus, miks peaaegu kaks kuud hiljem tuldi välja sarnase eelnõuga ning võeti see komisjonis ja ka siin suures saalis menetlusse varem kui enne seda esitatud eelnõu. Seal võib see põhjus tõesti peituda. Ülejäänud osas ei oska ma Martini kommentaari täiendada, kuna tema teab ise kõige paremini, mida ta mõtles. Kuid ma arvan, et seal peitub tõesti väga suur iva.
Mis puudutab võimalust tasuta töötada, siis nagu ma ka proua Tiidusele vastasin, mul oleks väga hea meel, kui me saaksime täpsemalt uurida, kuidas kodu- ja töökorra seadus seda reglementeerib ning mis on seal kirjutatud tasu maksmise kohta komisjoni esimeestele ja aseesimeestele.

Barbi Pilvre, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas te selgitaksite üldfilosoofiliselt, miks te ei pea lahenduseks rahvastiku kasvu sisserände abil, mis tooks juurde tööjõudu ja vajalikke maksumaksjaid? Seda on vajalikuks pidanud ka ettevõtjad.

Aitäh, austatud küsija! Ma arvan, et see on väga hea küsimus ja see ongi filosoofiline küsimus. Meil on sisuliselt kaks varianti, kaks teed, kuidas lahendada rahvastikuprobleemi, väheneva tööjõu, vananeva rahva ja suurenevate sotsiaalkulutuste probleemi. Üks variant on suurendada iivet ja tagada rahva taastootmine. Teine variant on soodustada sisserännet.
Minu filosoofiline lähenemine on see, et kuna Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulist saab väga selgelt välja lugeda, et Eesti on rahvusriik, siis meie ülesanne siin saalis, üleüldse kõigi Eesti inimeste ülesanne peaks olema töötada selle nimel, et eesti rahvus ja kultuur säiliksid läbi aegade. Vaadates Statistikaameti andmeid, näeme, et mitte-eestlaste arv Eestis on 25% kanti. Võrdleme seda teiste Euroopa riikide andmetega: Rootsis on see protsent 9, Soomes veel väiksem. Eesti on siin Läti järel teisel kohal kogu Euroopas, muu päritoluga inimeste arv on meil kõige kõrgemal tasemel. See nõrgendab Eesti kui rahvusriigi positsiooni, kui me arvestame asjaolu, et eestlasi elab Eestis umbes 930 000, vähem kui miljon. See ongi minu filosoofiline lähenemine, miks ma seda teist varianti ei poolda.
Nagu me näeme ka viimaste aastate sisserände andmetest, koonduvad uussisserändajad üldjuhul pealinna Tallinnasse, kus eestlasi on Statistikaameti andmetel ainult 55%. Peaaegu iga teine Tallinnas elav inimene ei ole eestlane. Ma arvan, et see on Eesti kui rahvusriigi tulevikku silmas pidades ohtlik tendents. Siin tuleb ettevõtjate ja tööandjatega üheskoos leida kompromisse ja tõhustada koostööd. See puudutab kutsekoolilõpetanute tööturule sisenemist ja väljarännet (umbes 90 000 inimest töötab Eestist väljas). Eelkõige tuleks lahendada need küsimused, enne kui tulla selle juurde, et hakata kriise lahendama sisserände abil.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra esimees! Härra Madison! Üsna noore inimesena ei pruugi te seda veel teada, aga mina kahe poja isana võin teile autoriteetselt öelda, et iibe kasvatamiseks on vaja midagi muud, mitte komisjoni loomist ja veel ühe komisjoni loomist ja siis veel ühe komisjoni loomist. Kasutan ka juhust, et kolleeg Ammasele öelda: täpselt 21 komisjoni lahendaks kogu selle olukorra ära. Aga nüüd küsimuse juurde. Oletame, et me loome täna selle teise komisjoni. Kas neil on siis erinev staff või üks ja seesama? Kuidas nad hakkavad oma tööd kooskõlastama? Kas neil on omavahel mingid prioriteedid ära jagatud või me peame looma kolmanda komisjoni, mis hakkab arutama, millise komisjoni arvamus tõsta ettepoole, millise oma lükata tagasi jne? Kas kõik need tehnilised asjad on teil läbi mõeldud?

Aitäh, auväärt küsija! Lähen tagasi teie küsimuse alguse juurde. Teil on tuline õigus: iibe kasvuks on vaja midagi muud peale komisjoni. Õnneks saan ma kinnitada, olles siin saalis kõige noorem, et mul on oi kui palju aega, et seda ülesannet kuhjaga täita. Seda ma kindlasti ka teen.
Minnes nüüd kahe komisjoni koostöö juurde, siis ütlen, et eelnõu ega seletuskiri ei saanudki sisaldada seda, kuidas peaksid need kaks komisjoni koos töötama, kuna kolm opositsioonifraktsiooni soovisid uuele valitsusele poolele teele vastu tulla ja teha algatuse probleemkomisjoni moodustamiseks. Tol hetkel ei osanud me tõesti ette näha, et uus peaminister või uus valitsus sööb oma sõnu ning üritab iga hinnaga kas kindlustada omadele inimestele esimeeste ja aseesimeeste ametikohti või tahab lihtsalt boikoteerida opositsiooni algatusi, mis on nende algatustega täpselt samadel eesmärkidel ellu kutsutud. Kuid kuna igat asja saab täiendada ja edasi minna, siis ma usun – nagu küsijad on juba maininud –, et kaks komisjoni võiksid töötada konkurentsi põhimõttel. Nad võiksid töötada välja oma lahendusstsenaariumid ja siis tuleks koostöö ja ühisistungite kaudu mõlemaid lahendusvariante, mõlema komisjoni väljatöötatud perspektiive analüüsida ning leida kompromiss, mis oleks kõige tõhusam, mida oleks vaja teha seadusandlikul tasemel. Samuti tuleks vaadata, mida oleks vaja teha valitsusel, et Eesti rahvaarvu suurendada. Mis puudutab staff'i ehk seda sekretariaati, kes töötab komisjoni heaks, siis kui see on võimalik, pole minul midagi selle vastu, kui need inimesed töötavad mõlema komisjoni heaks ja hüvanguks.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea ettekandja! Eelnõule on nüüd järele jäänud kaks autorit, nagu ma aru saan: Konservatiivne Rahvaerakond ja Reformierakond. Te olete selle eelnõuga tegelnud juba kolm pikka kuud. Kindlasti oli teil mahti küsida kolleegide käest Reformierakonnast, kes olid järjepanu 17 aastat valitsuses, kuidas see probleem sai nii tõsiseks minna, kas nad ei märganud siis probleemi olemasolu või ei olnud neil häid lahendusi. Küllap olete suhelnud ka rahvastikuteadlaste ja sotsiaalteadlastega, kes on pakkunud praktilisi meetmeid selle probleemi lahendamiseks. Rääkige mõlemast aspektist. Kas kolleegid rääkisid teile, kuidas see probleem sai tekkida, kas siis ükskõiksus valitses nende südameis? Kas neile ei esitatud võimalikke adekvaatseid meetmeid?

Aitäh, austatud küsija! Nagu te teate, pole koostöö uues opositsioonis jõudnud veel nii heale tasemele, kuhu see jõudis nende poolteise aasta jooksul, kui opositsiooni koosseis oli teine. Kuid kui on midagi kiita, siis pole mul kahju seda teha. Ma usun, et ka Reformierakonna valitsuses tehti häid samme, näiteks juurutati vanemahüvitise süsteem, mis andis väga suure kindlustunde paljudele noortele emadele. Ma arvan, et see oli tänuväärt samm, kuid kindlasti oleks võinud palju rohkem ära teha, sest oli vajakajäämisi. Kuid eelkõige on see neile mõeldud küsimus. Kindlasti võiks uue komisjoni üheks põhiteemaks olla see, mis vigu on mõni erakond oma valitsemisaja jooksul teinud ja mis ideid on teistel. Kuid juba see, et Reformierakonna fraktsioon on eelnõu üks algatajaid, näitab uue reaalsuse tajumist ja selle fakti tunnistamist, et Eesti rahvastik on kriisis. Ma arvan, et see on väga tänuväärt samm õiges suunas, ja usun, et see on hea lähtekoht, kust edasi minna.

Helir-Valdor Seeder.

Aitäh! Austatud ettekandja! Teie vastusest kolleeg Stalnuhhinile sain aru, et ka teie arvates ei asu eestlaste püsimajäämise rindejoon mitte miitingutel ja barrikaadidel, vaid magamistoas. Mina soovin teile sel teel siiralt palju edu! Aga mu küsimus on järgmine. Kui see komisjon ikkagi moodustatakse, siis kas nende kahe sarnase eesmärgiga komisjoni liikmed ei võiks olla täpselt ühed ja samad inimesed ning kas ka esimees ja aseesimees ei võiks olla samad? Siis langeksid ära tehnilised ja rahalised probleemid – lisapalga maksmine, koordineerimine, tööjaotus – ja kõik oleks lahendatud. Kas te sellise lahendusega oleksite nõus? See võiks olla erakonnaülene kokkulepe. Nagu te ütlesite, selle komisjoni moodustamine võiks toimuda erakonnaüleselt.

Aitäh, auväärt küsija! Mis puudutab teie küsimuse algust, siis ütlen, et rindejoon sõltub alati vastasest ja ajahetkest, sellest, mille nimel barrikaadidel või kuskil rindejoonel võideldakse. Ajalukku vaadates näeme, et vahel on olnud vaja võidelda eestluse eest ka barrikaadidel ja rindejoonel, mitte ainult magamistoas. Kuid selleks, et hiljem saaks sõdida barrikaadidel, on enne vaja sõdida magamistoas. Seega, niipidi see paraku käib.
Uue komisjoni koosseis peaks moodustuma kuue fraktsiooni liikmetest. Iga fraktsiooni otsustada on, kes peaks nende hulgast olema seal komisjonis põhiliige või asendusliige. Kui kuus erakonda saavad kokkuleppele, et see koosseis kattub juba loodud komisjoniga, siis on see üks valikuvariant. Kuid see, kes saab esimeheks ja aseesimeheks, sõltub jällegi valimistest, mida mina ei oska ennustada ega oska siin ka kuidagi spekuleerida. Samas, eelmainitud võimalus nägi ette, et kaks sarnast komisjoni töötaksid sarnaste eesmärkide nimel konkureerivalt, eraldiseisvalt, aga teie pakutud lahendus seda ei võimaldaks. Seega oleks lihtsam lahendusviis, kuidas kulutusi kokku hoida, see, kui komisjoni liikmed või esimees ja aseesimees töötaksid ilma lisatasuta.

Helmut Hallemaa, teine küsimus.

Austatud eesistuja! Hea ettekandja! Eesti rahvastiku ja rahvuse elujõu hoidmise ja suurendamise teema on kindlasti eksistentsiaalne ja kõigi arvates siin saalis ülioluline. Olles kuulanud ühte eelmist küsimust, ma ütlen, et ei praktilises ega teoreetilises mõttes ei ole selle küsimuse lahendamiseks keegi ilmselt liiga vana ega liiga noor. Aga ma kuulasin teie vastuseid ja ettekannet, milles kõlanud väga paljude asjadega ma olen nõus, aga seal oli hästi palju vasturääkivusi. Kas need tulenevad teie probleemitõstatusest, esiteks juba otsuse pealkirjast, kust ilmneb, et rahvastik ja rahvus ei ole identsed? Te siin vastates käsitlesite neid asju päris erinevalt. Teine küsimus on selle komisjoni loomise kohta. Te ei maininud kordagi seda eelnõu tutvustades, et see tulenes sellest, et probleem tekkis hiljem, peaministri vastuste tõttu teile.

Aitäh, auväärt küsija! Mis puudutab komisjoni nime ja otsuse eelnõu pealkirja, siis rahvastiku vähenemisega seotud probleemid kätkevad endas kogu rahvastikukriisi. Meie kõigi huvi on kahtlemata ka see, et praegu siin elavad muukeelsed inimesed jääksid Eestisse, oleksid hästi integreerunud, neil oleks võimalikult palju lapsi, kes töötaksid Eesti Vabariigi ja tema põhiseadusliku korra nimel, valdaksid hästi eesti keelt, jääksid meie tööturule ja seoksid oma elu meie kodumaaga. Seetõttu on ju ilmselge, miks selle otsuse pealkirjas on sõna "rahvastik". Probleemkomisjoni eesmärk on just nimelt seotud rahvastiku vähenemisega, on vaja leida lahendust, kuidas suurendada iivet kõigis Eestis elavates perekondades, kuid seejuures mitte tegelda sisserände soodustamisega, millele mõni küsija on osutanud.
Teie küsimuse lõpp puudutas peaministri avaldust ja sellest tulenevat, kui ma õigesti kuulsin. Ma arvan, et kui koalitsioonierakonnad on otsustanud mitte välja teha oma valitsusjuhi lubadustest ja väljaütlemistest, siis meie üllas eesmärk on sellele probleemile veelgi rohkem tähelepanu pöörata. Minu meelest peaksid kõik erakonnad olema väga õnnelikud ja nad peaksid olema rahul sellega, et see teema on tõusnud enneolematult teravalt fookusesse, mida vist viimase kahe aasta jooksul, selle koosseisu ajal, pole varem juhtunud.

Märt Sults.

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Minu küsimus on ulmevaldkonnast. Probleem on rahvastiku vähenemine, väike juurdekasv, laste vähesus, reaalne hirm sisserände ees. Kas teie loodavas komisjonis on ette nähtud ka teadusuuringute raha, et me saaksime täpselt nii palju lapsi, kui meil vaja on, katseklaasis viljastada ja kui need lapsed sünnivad, siis nad saaksid õige kasvatuse, õiget värvi silmad, õiget värvi juuksed, õige pikkuse ja õige rahvuse, täpselt selle, mille me parasjagu neile anname? Kas te olete selle teadusprojekti peale mõelnud? Kas te olete maailmas uurinud know-how'd, kuidas saaks selliseid biogeneetilisi järeltulijaid, ideaalseid inimesi valmis vorpida? Igasse perekonda võiks määrata näiteks viis katseklaasilast.

Aitäh, austatud küsija! Ma vastan ulmevaldkonnale sobivalt, et ideaalseid inimesi pole maailmas olemas. Teie ei ole ideaalne, ka mina ei ole ideaalne. Vaevalt, et siin keegi ideaalne on. Seega, soov ideaalseid lapsi saada on tõesti ulme, millele minu mõistus eriti peale ei hakka. Aga ma oleksin õnnelik, kui kellelgi hakkab, siis ma vestleksin temaga sel teemal pikemalt. Teiseks, ma ei ole geenitehnoloog. Kui tekib küsimusi sellise võimaluse kohta, siis võib pöörduda geenitehnoloogide poole, et teada saada, kas teie variant on üldse teostatav. Mina isiklikult pooldan siiski traditsioonilist viisi, mis on  aastatuhandeid inimkonna säilitamiseks töötanud.

Marianne Mikko, palun!

Suur tänu! Tänan esinejat sellise siira ülestunnistuse, võiks isegi öelda, et tõotuse eest, kui ta ütles, et ta hakkab isiklikult maad lastega täitma. Samasugust siirust oodates ei küsi ma teilt, mitu last te kavatsete saada, küll aga küsin, kuidas te suhtute aborti.

Aitäh, hea küsija! Kas ma jõuan maa lastega ära täita, selles ma kahtlen. Küll aga suudan ma anda suurema panuse kui väga paljud siin saalis. Kuid nüüd abordi teemal. See on väga komplitseeritud küsimus ja sellele ei ole ühest vastust. Ei ole lahendust, mis on kõige õigem. Ka mina ei ole õige inimene andma lõplikku tõest vastust, kuidas peab olema. Küll aga ma arvan, et kergekäeline sellise valiku tegemine ei ole kunagi õigustatud. See peab olema kaalutletud otsus ja lähtuda tuleb eelkõige sisulistest argumentidest, milline mõju võib sellel tulevikus olla tervisele või ka psühholoogiliselt.
Alates 1956. aastast, kui ma õigesti mäletan, siis kui Nõukogude Liidus abort legaliseeriti, on hinnanguliselt 1,5 miljonit last – selle kohta pole täpseid andmeid, ma rõhutan, et see on hinnanguline arv – jäänud sündimata. Ma arvan, et Eesti rahvastikku silmas pidades on see väga suur arv, ja ma arvan, et see on tragöödia. Kas on õige seda keelustada või jätta see nii, nagu ta on, on diskussiooni küsimus. Ma arvan, et see vajab laiemat ühiskondlikku konsensust. Nagu konservatiivid on alati rõhutanud, ühiskondlikult polariseerivad küsimused, mille üle on viimaste aastate jooksul olnud juba üpris palju diskussiooni, tuleks panna rahvaküsitlusele. Ka see on väga põhimõtteline küsimus. Ma arvan, et mõni üksik inimene ei saa siin võtta vastu otsust, kuidas peab käituma. Kuid samas on väga mitmes Euroopa riigis, näiteks ka Soomes, abort õigustatud ainult juhul, kui see ohustab ema tervist või elu. Ma arvan, et see on üks tee, mida võiks kaaluda ja mis võiks olla Eesti üks valik.

Palun, Helmen Kütt!

Tänan, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin pigem stenogrammi huvides. Ma olen küll üpris veendunud, et te teate seda, aga ma küsin igaks juhuks, ka meeldetuletuseks. Riigikogus on Eesti rahvastiku toetusrühm, kuhu kuuluvad väga paljud täna siin saalis olevad ametikaaslased, ka teie erakonna liikmed. Seda juhtis väga väärikalt Rein Ratas. Rein Ratas oma tervisliku seisundi tõttu praegu Riigikogu liikmena ei tööta ja selle toetusrühma juhi positsioon on vaba. Tegelikult võiks selle rühma uuesti kokku kutsuda. Selle konsultant on Jaak Uibu, kelle sulest ongi rahvastikukriisi termin üldse pärit. Mina ministrina temaga kohtusin ja tean, et ta on alati valmis seda toetusrühma nõustama. Võib-olla oleks üks lahendus see, kui see toetusrühm kokku kutsuda ja teie erakonna inimene hakkaks seda juhtima?

Aitäh, austatud küsija! Ma arvan, et see on väga õigustatud tähelepanek ja see on üks variant, mida võiks kaaluda ja peaks kaaluma. Ma usun, et meie fraktsioonis on kindlasti inimesi, kes oleksid nõus selle vastutuse võtma. Samuti avaldan tunnustust Jaak Uibule, kes on aastaid sellel teemal kõnelnud ja selles vallas töötanud. Ta andis möödunud aastal välja väga asjaliku ja sisulise raamatu, mis käsitleb rahvastikuprobleeme. Kindlasti on see väga kasulik lugemine kõigile meile siin saalis. Seda saab Jaak Uibu käest nii osta kui ka laenata. Ma võin isiklikult seda raamatut laenata, kui keegi seda väga soovib. Nii et Jaak Uibu teadmisi ja kogemusi tuleb igal juhul kasutada ja kindlasti peab neid kasutama juba loodud komisjon. Selle inimese elutöö saaks siis ka sisulise väljundi nende probleemide lahendamisel.
Selle toetusrühma juhi koht vajab kahtlemata täitmist. See eelnõu tegeleb samasuguste probleemidega, toetusrühm tegeleb aga teatavasti avalikkuse tähelepanu tähtsatele küsimustele suunamisega, teemade püstitamisega, ettepanekute tegemisega, kuid ei ole formuleeritud, et sinna peab kuuluma nii ja nii palju inimesi kõigist fraktsioonidest, kellel on erinev maailmavaade. Sinna kuulumine on vabatahtlik. Kes tahab kuuluda, see kuulub, kes ei taha, ei kuulu. Meie eelnõu näeb selgelt ette, et see komisjon on erakonnaülene, seega, seal on kõigi kuue fraktsiooni esindus. Ehk need suunad on veidi erinevad. Kuid kindlasti oli teie teemapüstitus väga asjakohane ja ma arvan, et sellega tuleb edasi minna.

Henn Põlluaas.

Aitäh! Loomulikult on Keskerakonna juhitud vasakvalitsuse käitumine olukorras, kus valitsuse vahetudes lubati uut poliitikat ning opositsiooni ja nende ettepanekutega arvestamist, aga samal ajal pandi opositsiooni ettepanek moodustada samasugune komisjon kalevi alla, äärmiselt taunimis- ja kahetsusväärne. Ma küsin aga sinu moraalset hinnangut Vabaerakonna käitumisele, kes ju täpselt samamoodi tuli poliitikasse, lubades uut, ausat poliitikat, aga võttes tagasi enda allkirjad kõnealuselt eelnõult, tegelikult kiitis sellise küünilise ja ebaausa poliitika heaks. Milline on sinu moraalne hinnang nende käitumisele?

Aitäh, austatud küsija! Tõesti, ühe opositsioonifraktsiooniga, kellega meil peaksid olema sarnased seisukohad ja mured, mis puudutab Eesti poliitilist kultuuri ja demokraatiat, ei ole koostöö nii hea, kui peaks olema. Mis puudutab allkirjade tagasivõtmist, siis mul tekib paralleel Keskerakonna fraktsiooniga, kes mäletatavasti võttis päev enne, kui eelnõu pidi jõudma põhiseaduskomisjoni lauale, allkirjad tagasi eelnõult, mis nägi ette presidendi otsevalimisi. Tegemist oli põhiseaduses muudatuse tegemise ettepanekuga, mille  jaoks oli vaja vähemalt 21 Riigikogu liikme allkirja. Keskerakond taganes oma seisukohast ja meie jäime oma seitsme allkirjaga üksi. Eelnõu langes menetlusest välja ega jõudnud isegi komisjoni lauale. See on sellega similaarne käitumine, mis mulle absoluutselt ei meeldi, sest minu meelest ei soodusta see erakondade koostööd, kindlasti ei peegelda see soovi viia Eesti demokraatiat edasi ja arendada poliitilist kultuuri. Kuid see oli nende fraktsiooni otsus. Teatavasti on kõik parlamendiliikmed sõltumatud. Mis neid ajendas seda tegema, on nende endi teada. Kuid vastus küsimusele, kas mulle see meeldib, on, et ei meeldi. 

Mihhail Stalnuhhin.

Aitäh, härra juhataja! Härra Madison, ma palun ette vabandust, sest äkki minu küsimus erutab teid! Mina kuulun sellest rahvusest inimeste hulka, kes teid nii häirivad, Tallinnas on 45% neid, kes ei ole eestlased, eks ju. Ma püüan kogu aeg täiendada oma eesti keele oskust ja sellepärast ma küsin järele, kui ma mõnest asjast aru ei saa. Te minu esimesele küsimusele vastates ütlesite, et olete piisavalt noor mees, teil on veel aega kuhjaga täita oma kohustust ühiskonna ees. Mulle jäi arusaamatuks, kas see kuhi, millest te rääkisite, on see objekt, kellega te kavatsete seda kohustust täita, või räägib see tulemusest, mida te tahate saavutada. Palun vabandust, aga kuidas te oma vastust tõlgendaksite?

Aitäh, austatud küsija! Minnes teie küsimuse alguse juurde, võin öelda, et teie isiklikult ei häiri mind. Samuti on teie eesti keele oskus väga hea. Mind see väga rõõmustab ja liigutab mu südant. Kõik siin riigis elavad inimesed, kes ühiselt töötavad meie riigi edendamise ja riigi kaitsmise nimel, aktsepteerivad teatud norme, millest üks on kindlasti riigikeele valdamine. Teie olete selles mõttes väga lugupidamist väärt.
Kui me räägime laiemalt sellest, mis puudutab Tallinna rahvuslikku koosseisu, siis ma arvan, et te kindlasti mõistate ka minu seisukohta, kelle huvi on eelkõige eesti rahvuse, rahva, keele ja kultuuri säilimine. Mina tunnen siirast muret, kui pool Tallinna rahvastikust on muud päritolu. Kui selliseid inimesi lisandub iga aastaga aina juurde ja meie iive on negatiivne ehk rahvuslik koosseis läheb aastatega aina negatiivsemas suunas, siis ma usun, et te mõistate minu muret selle pärast.
Mis puudutab kuhja, siis ma ei oska ette näha tulevikku, seda, milline see kuhi peaks olema. Kuid ma arvan, et üks ei välista teist. Nii et kuidas see kuhi peaks täidetud olema, kas see produkt on kuhjas või see täidesaatmise viis, kuidas seda kuhja täidetakse, on eraldi kuhi? (Naerab.) Kuid jätkates traditsiooniliselt, ma eelistan, et see täitmine leiaks aset mitte kuhjaga ehk pigem siiski ühe inimesega, mis on, ma arvan, kõigile parem – see on nii eeskujuks, kui on parem ka järeltulijatele.

Aitäh! Küsimuste kuhi on saanud vastused. Nüüd kutsun komisjoni ettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Peeter Ernitsa. Palun!

Head kolleegid! Kahju, et ma pean praegu siin puldis olema, ma parema meelega siin ei oleks. Komisjon on loodud, aga me arutame innukalt taas selle loomist ja ega see hästi välja ei näe. Novembrikuu 23. päeval, samal päeval, kui valitsus vahetus, see eelnõu esitati. Tõepoolest, uus koalitsioon esitas oma eelnõu hiljem, 12. jaanuaril. Praeguseks on komisjon loodud. Sellest, et teema on ülimalt aktuaalne, ma arvan, ei tasu üldse rääkida, sest sellest on juba nii palju räägitud. Aga formaalselt on tõesti nii, et me arutame nüüd taas sama komisjoni loomist, ja me teeme seda formaalselt seetõttu, et see eelnõu esitati varem kui juba sündinud komisjoni loomise eelnõu. Ega see head poliitilist kultuuri ei näita.
Ma annan ülevaate, mida me komisjonis 14. veebruaril arutasime. Kohal olid Jüri Adams, Anneli Ott, Arto Aas, Helmut Hallemaa, Ivari Padar, Jaak Madison, Kalle Laanet, Lauri Luik, Mart Nutt ja mina. Jaak Madison, kes eelnõu esitles, selgitas, et Konservatiivse Rahvaerakonna, Vabaerakonna ja Reformierakonna fraktsiooni esitatud otsuse "Riigikogu probleemkomisjoni moodustamine rahvastiku vähenemisega seotud probleemide läbitöötamiseks" eelnõu on väga sarnane Riigikogu täiskogus samal päeval, 14. veebruaril vastu võetud Riigikogu otsusega "Riigikogu probleemkomisjoni moodustamine rahvastikukriisi lahendamiseks". Kolleeg Madison ütles, et me astume täpselt samasse ojasse.
Eelnõu 343 eesmärk on, et moodustataks probleemkomisjon, mis uuriks süvitsi põhjuseid, millest on tulenenud Eestis demograafiline kriis ja rahvastiku vähenemine. Madison tõdes, et eelnõu 343 anti Riigikogu menetlusse enne samasisulist koalitsioonierakondade esitatud eelnõu 367. Eelnõus 343 tuuakse välja probleemkomisjoni eesmärgid ning nende saavutamiseks kasutatavad meetodid. See on see, mida ma juba algul ütlesin. Tõepoolest, tegemist on ühe ja sama asjaga, aga esitajad ja kuupäevad on erinevad.
Ken-Marti Vaher küsis, kas eelnõu esitajal on ettepanek luua peale juba loodud probleemkomisjoni teine samasugune probleemkomisjon, mis tegeleks rahvastiku vähenemise probleemidega. Jaak Madison vastas, et see on tõepoolest nii, tähendab, tuleks kaks ühesugust komisjoni. Teemapüstitus võib neil kahel probleemkomisjonil olla sarnane, ütles Madison, aga lahendusmetoodikad ja viisid, kuidas kõnealust probleemi käsitletakse, võivad olla erinevad. Seega võiksid need probleemkomisjonid teineteist täiendada. Nii et see on oluline või ülioluline teema, kui Konservatiivne Rahvaerakond, Reformierakond ja Vabaerakond arvavad, et võiks olla lausa kaks sellega tegelevat komisjoni. Kolleeg Madison ütles, et EKRE fraktsioonil on väga hea meel, et probleemi lahendamiseks on üks probleemkomisjon juba moodustatud, hoolimata sellest, et selle moodustamiseks anti eelnõu Riigikogu menetlusse hiljem, kui opositsioonierakonnad olid oma eelnõu menetlusse andnud.
Helmut Hallemaa küsis, kas eelnõu püstitatud eesmärki ei saaks lahendada eelnõu 367 alusel loodud probleemkomisjon. Kui Riigikogus eelnõu 367 arutati, siis märkisid mitme fraktsiooni esindajad, et probleemkomisjonide moodustamise peale kulub väga palju raha. Kui te mäletate, siis kõne all oli 110 000 eurot. Kui teha ühe probleemi lahendamiseks kaks probleemkomisjoni, kas siis ei ole raha enam määrava tähtsusega? Jaak Madison vastas, et kui kõnealuse probleemiga tegeleb kahe probleemkomisjoni peale kokku 24 Riigikogu liiget, siis on lahendusi leida palju hõlpsam kui selle teemaga tegeleva 12 Riigikogu liikme korral.
Rahalise poole pealt on tegemist investeeringuga, rõhutas kolleeg Madison, sest mitte ükski euro pole kulutatud ülearu, kui sellega tagatakse eesti rahvuse püsimajäämine. Loomulikult võib Riigikogus olla probleemkomisjone, tõdes kolleeg Madison, kes pole täitnud neile pandud ülesandeid just kõige efektiivsemalt, kuid rahvastikuproblemaatika läbitöötamiseks loodud probleemkomisjon on kindlasti väga õige eesmärgiga ning seda tuleb toetada. Kolleeg Hallemaa leidis, et kuna probleemkomisjonis on igast fraktsioonist üks isik, kes esindab fraktsiooni, siis on seal esindatud kogu Riigikogu. Madison märkis, et Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga ning vastutab eelkõige oma südametunnistuse ja põhiseaduse ees.
Kolleeg Arto Aas juhtis tähelepanu, et see eelnõu esitati Riigikogu menetlusse varem kui koalitsioonierakondade samasugune eelnõu ja kui koalitsioonil oleks tõesti olnud soov näidata uut poliitilist kultuuri ja avatust, siis oleks võinud koalitsioon toetada opositsioonierakondade eelnõu. Jüri Adams leidis, et demokraatia toimibki suurel määral nii, et koalitsioon püüab opositsioonilt mõistlikke ideid ära võtta ning enda kasuks tööle panna. Praegusel juhul on koalitsioon võtnud opositsioonierakondadelt ära probleemkomisjoni loomise idee. Selline käitumine on küll inetu, aga mitte ebatavaline, tõdes kolleeg Adams. Parem oleks olnud see, kui koalitsioon ei oleks selliselt käitunud, vaid oleks toetanud varem menetlusse esitatud eelnõu, mis sisaldab sama poliitilist ideed. Helmut Hallemaa märkis, et koalitsioon leppis juba koalitsiooni moodustamisel kokku nii riigireformi kui ka rahvastikukriisi probleemkomisjoni loomises. Jaak Madison sõnas, et praegu on leidnud kinnitust, et teatud erakonnad räägivad küll poliitilise kultuuri muutmisest ja opositsioonierakondade suuremast kaasamisest pärast uue valitsuse moodustamist, aga tegelikkuses ei ole poliitilise kultuuri arengut siiani näha.
Kolleeg Lauri Luik leidis, rääkides probleemkomisjonidest üldisemalt, et tema arvates ei peaks eri probleemide lahendamiseks looma tingimata eraldi komisjone, vaid pigem tuleks panna rõhku alatiste komisjonide personali suuremale motiveerimisele ja nende koosseisu tugevdamisele. Ken-Marti Vaher märkis, et ta nõustub selles kolleeg Lauri Luigega ning selles küsimuses peaks pöörduma Riigikogu juhatuse poole, selgitamaks välja, kuidas Riigikogu tööd paremini suunata, et need töötajad, kes Riigikogu liikmetele tuge pakuvad, oleksid paremini motiveeritud ega oleks ülekoormatud.
Kuna komisjonis käis arutelu selle üle, kes jõudis varem selle eelnõuga välja tulla, siis ma ütlen, et mina olen ise Eesti rahvastiku toetusrühma liige ja tean, et seda rühma juhtis hea kolleeg Rein Ratas juba palju varem, kui tekkisid need eelnõud. See probleem on olnud juba palju varem õhus. Uus valitsus tuli selle eelnõuga välja, aga tegelikult on see perekond Ratasele olnud väga oluline juba palju-palju varem. Seda ma rääkisin selgituseks.
Otsustati teha ettepanek saata eelnõu täiskogu päevakorda 21. veebruariks (täna on juba järgmine kuupäev), seda tehti konsensusega, ja otsustati teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Selle poolt oli 6 põhiseaduskomisjoni liiget, vastu 2 ja erapooletuks jäi 3 (poolt olid Ken-Marti Vaher, Mart Nutt, Anneli Ott, Ivari Padar, Peeter Ernits ja Helmut Hallemaa, vastu olid Jaak Madison ja Kalle Laanet ning erapooletuks jäid kolleegid Jüri Adams, Arto Aas ja Lauri Luik). Ettekandjaks otsustati määrata üks põhiseaduskomisjoni liige ehk mina. Aitäh!

Austatud ettekandja, suur tänu põhjaliku ülevaate eest selle kohta, mis toimus komisjonis! Kuna küsimusi ei ole, siis ma avan läbirääkimised otsuse eelnõu üldpõhimõtete aruteluks. Esimesena saab sõna Yoko Alender Reformierakonna fraktsioonist.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Oleme oma aega siin päris pikalt selle teemaga sisustanud. Natuke jabur on see kõik. Mina isiklikult arvan, et igaüks meist, kõik meie 101, oleme põhiseaduse kohaselt iga oma mõtte ja tegevusega sunnitud seisma selle eest, et eesti rahvus ja kultuur säiliksid ja areneksid. Me oleme vandunud, et me seda teeme. Probleemkomisjoni loomine on üks viis teha seda veel täpsemalt, veel eesmärgistatumalt. Isiklikult arvan, et riik ei saa kedagi sundida oma järelkasvu suurendama, kuid riik saab luua selleks soodsa keskkonna.
Oleme siin täna kuulnud palju väga isiklikke kommentaare. Kas see on õige või vale, jäägu igaühe enda otsustada. Kindlasti on tervitatav, et neid mõtteid on. Olen ka ise juba loodud komisjoni liige ja loodan, et me suudame seal seada eesmärgid, mis päriselt midagi muudavad ja aitavad Eestis keskkonda peresõbralikumaks muuta.
Lõpetuseks pean muidugi ütlema, et Reformierakond ei saa selle eelnõu poolt hääletada, sest teist komisjoni ei tasu kindlasti luua. On kahetsusväärne, et kuigi peaminister ütles meie kõigi ees välja, et ei tohi kehtida põhimõte "vale mees õiget asja teha ei saa", ei ole ta suutnud panna oma koalitsioonikaaslasi seda põhimõtet järgima. Opositsiooni loodud samasisulise eelnõu menetlust takistati ja kasutusse võeti koalitsiooni eelnõu. Mina isiklikult pean õigemaks, et me tegeleksime kõigi rahvastikuküsimustega iga päev, ka ilma igasuguste lisatasude ja komisjonideta. Reformierakond jätab seekord hääletamata. Aitäh!

Mihhail Stalnuhhin Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel.

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! See on nüüd teema, kus nalja teha ei ole võimalik, sest me räägime tõsistest asjadest. Paar aastat tagasi jälgisin ma väga pingsalt Statistikaameti andmebaasi ja mul on sellest ajast mõned arvud väga hästi meeles. Ma tuletan teile meelde, et 1980-ndate lõpus, kui Eesti oli veel Nõukogude Liidu koosseisus, aastatel 1989 ja 1990, kui mälu mind ei peta, tõusis sündimus esimest korda üle 25 000 lapse aastas. Enne seda see pidevalt kasvas, kasvas, kasvas ja kasvas, alates aastast 1992 hakkas aga drastiliselt langema. Juba aastatel 1993, 1994 ja 1995 oli see peaaegu kaks korda väiksem kui tipuaastal, siis figureerisid juba sellised arvud nagu 13 000 ja 14 000.
Kui vaadata seda demograafiateaduse poole pealt, siis on enam-vähem selge, et võib leida teatud võnkeid iibes täpselt 25 aastat enne seda, kui see näitaja tippu jõudis. Asi ongi niiviisi, et praegu, arvestades, et Eesti naine on esmasünnitamise ajal keskmiselt 26 aastat vana (teise sünnituse aegset vanust ma kahjuks ei mäleta, see oli vist 32), me jõuame selle näitajaga tippu. Praegu tuleb, ma ütleksin, areenile või turule põlvkond, keda on kõige rohkem, need on need, kes on sündinud 1980-ndate lõpus. Nii et kui eelnõus on öeldud, et probleemkomisjon esitab pärast tegevuse lõpetamist Riigikogule aruande oma tegevusest, siis ma olen kindel, et kahe aasta pärast või 2018. aasta lõpus saavad nad väga optimistlikult tulemustest ette kanda, sest tahes-tahtmata iive järgmistel aastatel kasvab ja see kasvab veel kaheksa-üheksa aastat. Ma jälgin pidevalt, milline on olukord minu kodukandis, minu linnas 1. klassi õpilastega. Juba praegu on väikestviisi näha, et nende õpilaste arv, kes lähevad 1. klassi, kasvab. Sellegipoolest on vaja asjaga tegelda ja probleemkomisjon võib ju neid lahendusi otsida, ainult ma ei kujuta ette, kuidas seda hakkavad tegema kaks komisjoni.
Põhimõtteliselt on meie kodu- ja töökorra seaduses komisjonide loomine üsna vabalt reguleeritud. Ma ei välista, et me võiksime soovi korral luua ka veel ühe rahanduskomisjoni või riigikaitsekomisjoni. Probleemid ju jäävad. Ma näen pearaputamist, aga kes meile seda keelab? Küsimus on aga selles – milleks? Mida nad paralleelselt tegema hakkavad? Mis eesmärk võib neil sel juhul olla?
Eesti Keskerakonna fraktsioon ei saa eelnõu toetada, sest analoogiline, peaaegu sama nimetusega probleemkomisjon on Riigikogus juba olemas. See on muidugi olnud pidev probleem, et võetakse mõni opositsiooni mõttevälgatus ja esitatakse see enda omana. Seda on juhtunud, ma väidan, alati. Mina olen seda näinud mitmeid kordi. Aga arvestades selle probleemkomisjoni koosseisu, praegu midagi traagilist ei toimu. Seda eelnõu me toetada ei saa. Aitäh!

Eesti Vabaerakonna fraktsiooni esindab läbirääkimistel Andres Ammas. Palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Vabaerakonna fraktsioon hindab Riigikogu tööaega tähtsaks. Me peame siin vajalikuks mõtestatud ja sihipärast tegevust, millel on mingi eesmärk. Kui ühe teemaga tegelemiseks on probleemkomisjon juba loodud, siis analoogilise probleemkomisjoni loomise pikk arutelu siin ei ole ei arukas ega mõistlik. Sellepärast võttis Vabaerakond oma allkirjad juba esitatud eelnõult tagasi.
Toon siin ühe paralleeli teise teemaga. Praegune koalitsioon on ka Vabaerakonna rõõmuks võtnud vastu otsuse jätta ära majutusasutuste käibemaksu tõus. Meie fraktsioonil oli Riigikogu menetlusse esitatud täpselt samasisuline eelnõu, mille me enesestmõistetavalt tagasi võtsime, sest selle uuesti menetlemine siin saalis oleks meie hinnangul olnud nii ajaraisk kui ka eelnõu algatajate mõttetu eneseupitamine. Meile piisas teadmisest, et probleem on lahenenud. Nende asjaolude tõttu ei toeta Vabaerakonna fraktsioon praegu seda eelnõu ja jätab hääletamata. Aitäh!

Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 343 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume seda ettepanekut hääletama.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku Riigikogu otsuse "Riigikogu probleemkomisjoni moodustamine rahvastiku vähenemisega seotud probleemide läbitöötamiseks" eelnõu 343 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 35 rahvasaadikut, vastu oli 6 ja erapooletuks jäi 2. Ettepanek leidis toetust ja eelnõu 343 on esimesel lugemisel tagasi lükatud.

Kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud rakkude, kudede ja elundite hankimise, käitlemise ja siirdamise seaduse ning riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 278 kolmas lugemine. Kas fraktsioonidel on soovi pidada läbirääkimisi? Seda soovi ei ole.
Panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud rakkude, kudede ja elundite hankimise, käitlemise ja siirdamise seaduse ning riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 278, kuna juhtivkomisjon soovib lõpphääletust. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 48 rahvasaadikut. Rakkude, kudede ja elundite hankimise, käitlemise ja siirdamise seaduse ning riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu on seadusena vastu võetud.

Neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja India Vabariigi kohtulikult karistatud isikute üleandmise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu 375 teine lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli õiguskomisjoni esimehe Jaanus Karilaidi!

Head kolleegid! Eelnõu algatas Eesti Vabariigi valitsus k.a 23. jaanuaril, esimene lugemine toimus 14. veebruaril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 16. veebruar. Õiguskomisjon valmistas eelnõu teist lugemist ette 16. veebruari istungil, millel osalesid Justiitsministeeriumi ja Välisministeeriumi esindajad. Koostöös ministeeriumidega algatas õiguskomisjon eelnõu kohta ühe muudatusettepaneku. See muudatusettepanek lisab eelnõu tekstile § 2, mis sätestab, et Eesti Vabariigi ja India Vabariigi kohtulikult karistatud isikute üleandmise kokkuleppe ratifitseerimise seadus jõustub Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval. See on ettepaneku sisu.
Õiguskomisjon otsustas 16. veebruaril saata eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 22. veebruariks, teha ettepaneku panna eelnõu lõpphääletusele ja toetada eelnõu seadusena vastuvõtmist. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Arno Sild, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kas see eelnõu hõlmab ainult laevakaitsjaid või on see üldine kokkulepe Indiaga sellisteks puhkudeks?

Loomulikult on sellisel kujul leping üldisem, aga ta peab ikkagi ka silmas meie vabariigi kodanikke, keda on juba üle kolme aasta India Vabariigis kinni peetud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur aitäh, austatud ettekandja! Kõnesoovi korral avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Eelnõu kohta on esitatud üks muudatusettepanek juhtivkomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht oli ja on arvestada täielikult. Oleme muudatusettepaneku läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on panna eelnõu 375 lõpphääletusele.
Panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja India Vabariigi kohtulikult karistatud isikute üleandmise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu 375. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 58 rahvasaadikut, vastu ei hääletanud keegi ja ka erapooletuks ei jäänud keegi. Eesti Vabariigi ja India Vabariigi kohtulikult karistatud isikute üleandmise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu on seadusena vastu võetud.

Viies päevakorrapunkt on "Kultuuripoliitika põhialuste aastani 2020" 2016. aasta kava täitmise aruanne. Lubage mul enne päevakorrapunkti juurde asumist lühidalt tutvustada selle menetlemise korda. Kõigepealt on kultuuriminister Indrek Saare ettekanne kuni 30 minutit. Seejärel saab talle esitada küsimusi, iga Riigikogu liige võib esitada ühe küsimuse. Pärast seda on läbirääkimised, mille käigus saavad sõna võtta üksnes fraktsioonide esindajad. Pärast arutelu lõppemist Riigikogu otsust vastu ei võta. Palun nüüd ettekandeks kõnetooli kultuuriminister Indrek Saare!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kultuurihuvilised! Kultuuripoliitika alusdokument "Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020" sätestab: "Kultuuripoliitika eesmärgiks on kujundada loovust väärtustav ühiskond, hoides ja edendades eesti rahvuslikku identiteeti, uurides, talletades ja kandes edasi kultuurimälu ja luues soodsad tingimused elujõulise, avatud ning mitmekesise kultuuriruumi arenguks ja kultuuris osalemiseks." Rõhk sõnadel "avatud", "mitmekesine" ja "areng" ei ole juhuslik. Ei ole ka juhuslik, et alustan tänast ettekannet samade sõnadega, millega aasta tagasi.
Hirm ja sellest tulenev soov ehitada müüre inimeste ja riikide vahele, lahterdada inimgruppe sobimatuteks pelgalt nende etnilise päritolu, rahvusliku kuuluvuse või usuliste eelistuste järgi ei ole kuskile kadunud, pigem on seda juurde tulnud nii laias maailmas kui ka Eestis, nii väljaütlemistes meedias kui ka inimeste omavahelises igapäevases suhtluses. Võib-olla me ei tunneta seda enam nii teravalt ja igapäevaselt, sest oleme sellega kohanenud. See ei üllata meid enam ja sellest on saanud uus normaalsus. Kuidas muidu saaks olla võimalik, et julge, innovaatilise, avatud ja armsa maakonna linnavolikogu otsustas nädal tagasi ootamatult muuta omaenda kultuurikomisjoni otsust ja mitte toetada üht kultuurifestivali pelgalt seetõttu, et see olnuks seotud vähemusega? Kuidas muidu saanuks siin saalis viibiv fraktsioon sügiseses pressiteates süüdistada Kultuuriministeeriumi kultuurilise mitmekesisuse osakonna ja seeläbi multikultuurilise Eesti loomises?
Esiteks, Eesti on praegu ja on alati olnud multikultuuriline ühiskond. Siin elab üle 190 rahvuse ja nende rahvusvähemuste väärtustamine on sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduses. Teiseks, kultuurilise mitmekesisuse asekantsler on Kultuuriministeeriumis ametis juba 2007. aastast. Kolmandaks, lõimumispoliitika juhtimine on üks ministeeriumile seadusega pandud ülesannetest ning selle tegevuse põhimõtted on kokku lepitud arengukavades "Kultuur 2020" ja "Lõimuv Eesti 2020".
Kitsarinnalisus ja suletus ning rumalus ja ükskõiksus kujutavad endast ohtu igale kultuurile, aga väikestele kultuuridele on need eluohtlikud. Eesti kultuur on elujõuline ja saab areneda vaid siis, kui kõigil elanikel hoolimata nende soost, nahavärvist, emakeelest, seksuaalsest sättumusest, usulistest veendumustest ja sotsiaal-majanduslikust olukorrast on võimalus kultuuri luua ja sellest osa saada ning ühiskonnas toimub kultuuride vahel aktiivne ja avatud dialoog.
Ma mõistan, et selle mõistmine võib olla pingutus, mis nõuab hirmu ületamist, väljatulemist juurdunud mõttemustritest, stereotüüpidest ja rutiinist. Alati kõik seda ei suuda või ei taha. Jah, ka neil on õigus oma arvamusele ja arvamuste paljusus on väärtus. Aga mulle meeldib see, mida kirjutas esmaspäeval ajakirjanik Rain Kooli. Tsiteerin: "Keegi ei palu teil olla poliitkorrektne. [---] Aga olge lihtsalt korrektsed. Elementaarselt viisakad. Näidake, et teil on kombed." Kultuur ongi ju kombed ja tavad. Udu ketramise ajastul, nn tõejärgses ja alternatiivsete faktide maailmas on kultuursel ajakirjandusel ja kultuuril oluline roll. Kunst ja kirjandus aitavad luua ja säilitada kultuurset inimest, kes mõistab ja oskab kriitiliselt hinnata retoorikat, luua seoseid ja kõrvutada fakte. Meedia saab ühiskonna eetilise kompassina kajastada ja kritiseerida ühiskonnas toimuvat. Erameediale on see võimalus, aga rahvusringhäälingule ja sihtasutuse Kultuurileht väljaannetele kohustus.
Lugupeetud Riigikogu! Viljaka dialoogi eeldus on vastastikune lugupidamine ning soov üksteist mõista. Lavastaja Merle Karusoo sõnastas selle mullusel Paide arvamusfestivalil umbes nii: "Mul oleks jumalast kahju, kui tõe ja õiguse tagaajamine oleks eestlastele kõige omasem. Parem on vastakaid arvamusi kõrvutada ja võrrelda, mitte vaielda ja neid ümber lükata." Üksteise mõistmisele ning laiemalt ühiskonna sidususele aitab mõistagi kaasa, kui elatakse samas inforuumis, jagatakse sarnaseid väärtushinnanguid ning osatakse samasid keeli. Riigi huvides on, et kõik siin alaliselt elavad inimesed, kes peavad Eestit oma kodumaaks ja soovivad olla osa Eesti ühiskonnast, oleksid Eesti kodanikud.
Elu on näidanud, et võib küll filosofeerida 0 või 2.0 või mõne muu kõlava variandi üle, aga päris elus toob see palju kisa ja vähe villa. Palju praktilisem on tegelda ideedega, mis murravad ajale jalgu jäänud igandeid, omades potentsiaali ühiskonnas laiema toetuse saamiseks. Seetõttu oli ainuõige 2015. aasta Riigikogu otsus kaotada aastaid kestnud kodakondsusetuse taastootmine, tagades halli passiga vanemate perre sündivatele lastele automaatselt Eesti kodakondsuse. Aasta tagasi kehtima hakanud kodakondsuse seaduse muudatus on tagasiulatuva jõuga, mis tähendab, et see kehtib kõigile sellistes peredes sündinud alla 15-aastastele lastele. Muudatuse tulemusena on Eestis ligi 1000 noort kodanikku rohkem. Vastuvõetud kodakondsuse seaduse põhimõttelised muudatused kaitsevad ka alaealist sunniviisilise kodakondsuse äravõtmise eest ja leevendavad üle 65-aastastele kehtivaid keeleeksami nõudeid kodakondsuseksami sooritamisel.
Hea Riigikogu! Keeleõppe tingimuste parandamine on Kultuuriministeeriumi tähtis eesmärk. Oleme veendunud, et iga inimene, kes õpib ära eesti keele, avardab meie kultuuriruumi ja aitab kaasa, et eesti keel jääks püsima. Nii oleme Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed kaudu loonud lisavõimalusi keeleõppeks ning pakume kursusi nüüd ka algtasemel. Huvi keelekursuste vastu on suur. Nagu te hästi teate, esialgu plaanitud 500 asemel registreerus viimases taotlusvoorus õppesse 6000 inimest. Me ei jätnud soovijaid ukse taha, vaid leidsime raha mahu suurendamiseks. Selle aasta lõpuks läbivad kõik registreerunud huvilised eeltoodud kursuse.
Kuid keeleõpe ilma praktikata saab olla sama edukas kui ujumisõpetus basseinis, kus ei ole vett. Just seetõttu oleme veelgi enam loonud võimalusi suhelda eesti keelt emakeelena rääkivate kaasmaalastega. Uus valitsus leppis kokku Narva ja Tallinnasse eesti keele maja loomises, et pakkuda keele omandamiseks vajalikku keskkonda ja tegevusi. Kultuuriministeerium on koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumi ning teiste osalistega koostanud keelemajade kontseptsiooni ning lähiajal arutleme selle üle valitsuskabinetis. Edukalt on juba käivitunud keelekohvikud ning keele ja kultuuri klubi. Lisaks üks väike töövõit, mis teeb minu meele eriti rõõmsaks: see on uus õpilasvahetusprogramm, mida just alustasime. Õpilased võivad neljaks nädalaks minna teise keelega kooli ja elada teise emakeelega peres, samuti on neil võimalus saada kulude katmiseks 200 euro suurust stipendiumit. Keeleoskus ja eri kultuuriruumide mõistmine on konkurentsieelis nii üksikisiku kui ka riigi jaoks, rääkimata sidusa ja salliva ühiskonna toetamisest. Seda kõike saavad inimesed teha kodust lahkumata ehk meie oma väikese ja armsa Eesti riigi pinnal.
Lugupeetud rahvasaadikud! Loodetavasti olete jõudnud 2016. aasta aruandega tutvuda. Selle struktuur koosneb kahest osast ja sarnaneb visioonidokumendi "Kultuur 2020" ülesehitusega. Esimeses osas keskendutakse kultuuripoliitika kujundamise ja elluviimise üldpõhimõtetele ning seejärel tutvustatakse arengusuundi kõigis "Kultuur 2020" nimetatud valdkondades. Kinnitan, et kõik kultuuripoliitika elluviimise põhimõtted on valitsuse jaoks olulised, kuid ettenähtud ajaga ei ole võimalik ette kanda 53 lehekülje pikkust aruannet ega avada kõiki teemasid. Küll aga saan konkreetsete valdkondade kohta anda ülevaate, vastates pärast ettekannet teie küsimustele.
Oleme harjunud kultuurist rääkides ikka kasutama pehmeid sõnu, nagu kaunid kunstid, väärtuslik kultuuripärand ja andekad loomeinimesed. Seekord ma räägin rahast, rauast ja reformidest. Alustame rahast. Kultuuri ei ole ilma inimesteta. Just seetõttu oleme pidanud oluliseks investeerida raha eelkõige inimestesse, kelle igapäevatöö on seotud kultuuri loomise või elamuste pakkumisega. Juba teist aastat järjest oleme leidnud vahendeid, tõstmaks kõrgharidusega kultuuritöötajate miinimumpalka. Kahe aastaga on miinimumpalk tõusnud 29% ehk 211 eurot: 731 eurolt 942 euroni kuus. Töötasu alammäära sama jõulise tõstmisega suudame saavutada kultuuripoliitika põhialustes kokkulepitu ja tagada, et aastaks 2020 on riigi kultuuritöötaja miinimumpalk tõepoolest Eestis väärikalt keskmise palga tasemel. Selleks vajalik raha tulevaks aastaks on valitsusliidus kokku lepitud. Lisaks võimaldas Kultuuriministeerium 2017. aastal 2%-lise palgafondi kasvu nendele kõrgharidusega kultuuritöötajatele, kelle sissetulekud ületavad miinimumpalga taseme. Samuti tagasime 1%-lise palgafondi kasvu tugiteenuseid pakkuvatele töötajatele. Kuidas täpselt palgaraha töötajate vahel jaguneb, jääb asutuste juhtide otsustada.
Eelmisel aastal juurutasime kirjaniku- ja kunstnikupalga, mis annab vabakutselistele tipp-professionaalidele töötasu ja sotsiaalsed garantiid ning tagab seeläbi loojale kindlustunde ja loomerahu. Hoolimata mõningasest esialgsest kriitikast ja maailmavaateliselt motiveeritud poliitilisest vastuseisust võime täna kindlalt väita, et tegemist oli vajaliku algatusega, mis on ennast igati õigustanud. Just seetõttu leidsime raha palga tagamiseks veel kuuele Eesti loovisikule ning loomeliidud lisasid omalt poolt kaks. Seega kasvas kirjaniku- ja kunstnikupalga saajate arv seniselt 10-lt 18-ni.
Oluline on ka eelmise aasta alguses jõustunud ravikindlustuse seaduse muudatus, millega kehtestati kuupõhise summeerimise alusel kindlustuskaitse saamise võimalus. Selle tulemusena tagatakse ravikindlustus ka juhul, kui isik saab palka mitmelt poolt ja summa kokku ületab kehtestatud sotsiaalmaksu miinimumi. Lisaks pikendasime kindlustuskaitse peatamise tähtaega. Need muudatused tagasid ravikindlustuse paljudele loovisikutele. Kuid siit tuleb edasi minna. Analüüsime koostöös Sotsiaalministeeriumiga uusi võimalusi, kuidas tagada loovisikutele veelgi tugevamad sotsiaalsed garantiid.
Rahast veel. Lisaks riigieelarvele rahastatakse kultuuri avalik-õigusliku Eesti Kultuurkapitali kaudu. "Kultuur 2020" seab eesmärgiks, et kultuurkapital toetab eelkõige loovisikuid ja projektipõhiseid algatusi. Kultuuriministeeriumi eelarvest rahastatakse riigieelarveliste asutuste põhitegevust ja rahvuskultuuriliselt olulisi pikaajalisi tegevusi. Seda silmas pidades viisime eelmisel aastal läbi kunstivaldkonna rahastamise korrastamise ning tänavu analüüsime, kuidas oleks võimalik seda teha ka teistes valdkondades. Kultuuri toetamise selged põhimõtted ja läbipaistev rahastamine on hädavajalikud. See vähendab nii tarbetut ressursikulu bürokraatiale kui ka suurendab raha kasutamise eesmärgistatust ja efektiivsust. Ometi ei too see iseenesest raha juurde. Olenemata sellest, mis pidi me Exceli tabelit täidame ning kui kõvasti me kõige jõukamaks riigiks saamisest unistame, peaks viimaste aastate majanduskasv ning olukord maailmas, sh Euroopa Liidus, meile kinnitama üht: mingit hüppelist raha suurenemist loota ei ole. Hea on, kui suudame demograafilisest august välja pääseda enne, kui paratamatult kasvavad sotsiaalkulutused kultuurikaukast oma osa nõuavad.
Selleks et kultuur saaks jõudsaks arenemiseks lisaraha, tuleb otsida uusi ideid ja kaasata erakapitali. Heaks näiteks võib tuua eraalgatusena sündinud ja hästi käivitunud metseenlusplatvormi Outset Eesti, mis kogub erarahastajatelt toetust kaasaegse kunsti projektidele. Samuti on meil filmitootjate ja erainvestorite strateegilist koostööd soodustav arenguprogramm FilmFly. Riigi ja erasektori koostöö 2016. aasta edukaim uus algatus oli Kultuuriministeeriumi initsiatiivil AS-i Swedbank, Eesti Rahvuskultuuri Fondi ning maestro Paavo Järvi asutatud sihtasutus Eesti Pillifond. Esialgu seati eesmärgiks soetada kaks kuni neli pilli aastas, kuid erainvestorite toel on nüüd juba kuuel andekal Eesti muusikul kasutada väärtuslik keelpill. Pillifondi juht Marje Lohuaru kinnitas eelmisel nädalal toimunud kultuurisõprade tänuüritusel, et peagi jõuavad kohale ka seitsmes ja kaheksas instrument. Pillifond on avaliku raha ühe aastaga sisuliselt kümnekordistanud: 100 000 eurolt 1 miljonini. Olgu öeldud, et pillifond on muu hulgas täiuslik Eesti disain ja näide rahvusvaheliste kogemuste kasulikkusest. Õppides teistes riikides tehtust ning arvestades Eesti olude ja võimalustega, õnnestus meil luua maailmas ainulaadne mudel, mis ühendab kõrgkultuuri, kultuuripärandi, metseenluse ja investorid.
Seega, müürid kultuuri ja ettevõtluse, äri ja rahvusliku identiteedi, ettevõtjate ja loovisikute vahel on sageli meie endi ehitatud. Tuleb tõdeda, et tegelikkuses osutuvad need müürid arvatust palju õhemaks. Kultuuri- ja loomesektori tahe mõista ärisektori keelt ning teiste mis tahes majandusvaldkondade valmisolek näha kultuurivaldkonnas loodut uuenduslikkuse allikana oma ärimudelite, toodete ja teenuste arendamisel peegeldub peaaegu kõikides algatustes, mida on toetatud loomemajanduse edendamiseks.
Austatud Riigikogu! Kuuldes sõna "kultuur", haarab eestlane kellu järele. See mõte kuulub mu eelkäijale Rein Langile. Ka eelmist aastat vaadates kõlavad need sõnad prohvetlikult. Ei ole midagi teha, meie kliimas on lageda taeva all või kütmata majas kunsti teha või kultuuriväärtusi säilitada ikka üsna keeruline, enamasti suisa võimatu. 107 aastat unistamist ja ootamist, ning lõpuks saimegi 29. septembril avada Eesti Rahva Muuseumi, kuid selle eest millise muuseumi! Eesti Rahva Muuseum on Euroopa suurim ja nüüdisaegseim muuseum, mille välimust ja sisu on tunnustatud mitmete auhindadega. Muuseum on jõudnud eestlaste südametesse, kergitades meie rahvuslikku eneseteadvust, elavdanud piirkonna turismimajandust ning tekitanud suurt rahvusvahelist huvi. Seetõttu oleme otsustanud just seal korraldada ka mitmed Euroopa Liidu eesistumisega seotud kõrgetasemelised üritused. On selge, et kultuur vajab kestmiseks vajalike tingimuste loomist. Niisama kui me peame hoidma ja väärtustama inimesi, peame looma keskkonda ja võimalusi, mis aitavad tänapäevaste tipptehnoloogiliste lahenduste abil meie kultuuri paremini hoida, arendada ja tutvustada kogu maailmale.
Rauda sai taotud ja betooni valatud ka mujal: valmis said Eesti Rahvusarhiivi uus peahoone, Eesti Rahvusringhäälingu moodne uudistemaja, Rakvere Teatri kino- ja proovisaal ning NUKU teatri uus saal. Töö läks käima Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe kompleksis ja Ugala teatrimaja renoveerimisel. Põhjalikult sai uuendatud Vanemuise lavatehnika. 2016. aastal langetati otsused toetada Eesti Kunstiakadeemia uue õppehoone, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia saalikompleksi, Arvo Pärdi Keskuse ja Narva vaba lava rajamist. Oma järge ootavad Tallinna Linnahall ja lauluväljak.
Eraldi toon esile otsuse teha koostöös Tallinna linnaga korda Kalevi staadion. Harva kohatav, aga seda tähenduslikum üksmeel rahandus- ja kultuuriministri vahel just selles küsimuses näitab, millise sümboolse tähendusega on see staadion kogu Eesti rahvale. Tantsupidusid on seal peetud ju üle poole sajandi. Ehitustööd algavad pärast suvist noorte tantsupidu "Mina jään" ning 2019. aasta juubelipeol õnnistavad tantsijad ja publik sisse kauaoodatud uhiuueks tehtud väljaku. Tantsutaat Ullo Toomi unistus sobivast tantsuareenist, millest tema kaasaegsed ja pärandi hoidjad on aastakümneid rääkinud, saabki teoks. Tantsupidudevahelisel perioodil on staadion loomulikult avatud sportimiseks.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Sümboolselt just laste ja noorte kultuuriaastal jõuab lõpule huvitegevuse reform. Koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga eelmisel aastal välja töötatud toetussüsteem rakendub 1. septembril ja selle maht on 15 miljonit eurot aastas. Reformi tulemusena suureneb 7–19-aastaste laste ja noorte osalemine regulaarses huvitegevuses, paraneb teenuse kättesaadavus ja kvaliteet ning tagatakse mitmekesisem valik kõikides Eesti piirkondades. Igal lapsel, olenemata tema elukohast ja vanemate rahakoti paksusest, peab olema võimalus käia huviringis. Noorteseire andmetel ei ole paraku 10% noortest viimase kolme aasta jooksul võtnud osa ühestki huviringist ega trennist. See tähendab, et ligi 30 000 last on mingil põhjusel huvitegevusest täiesti kõrvale jäänud. Eesti rahva väiksust arvestades ei tohi me endale lubada, et tuhanded lapsed jäävad kõrvale võimalusest enda jaoks köitev huviala leida ja oma andeid välja arendada. Me peame tegema kõik, mis võimalik, et seda olukorda muuta. Toetatud huvitegevuse võimalust hakatakse pakkuma kolmes valdkonnas: kultuur, sport ning loodus- ja täppisteadused ja tehnoloogia. Ka see on teatud mõttes garantii, et aastakümnete pärast on meie teatri- ja kontserdisaalid, aga ka treeningurajad endiselt rahvast tulvil. Teadlikum aktiivse kultuuripubliku kasvatamine juhendatud huvitegevuse abil on osa sellest, et oleme riigi ja rahvana avatud, enesekindlad, loovad ja konkurentsivõimelised, vajadusel kriitilised, ning suudame seista selle eest, mis on meile tähtis ja kallis. Ja mis see muu saakski olla kui rahvuskultuur ja selle katkematus. Kultuuriväärtuste hoidmine on riigi põhiseaduslik ülesanne.
Kultuuripärand on Eesti ajaloo oluline osa ja identiteediallikas nii üksikisikule kui ka riigile tervikuna. Paraku on märgatav osa meie rahvuslikust rikkusest hävinemas, sest ligi 25% Eesti ehitusmälestistest on halvas või avariilises olukorras. Omanikud tunnevad, et nad on oma muredega üksi jäämas. Riik ei hooli. Kui 2002. aastal oli riigi antav toetus ehitusmälestiste omanikele 1,1 miljonit eurot aastas, siis pärast majanduskriisist tulenenud kärpeid oli aastaks 2016 jäänud Muinsuskaitseameti eelarvesse toetusteks 675 000 eurot. Küsimus ei ole ainult rahas. Sama oodatud on muinsuskaitsjate asjatundlik nõustamistöö. Teinekord jääb varjule, et kultuuripärand on ainulaadne ja kordumatu ressurss, mis aitab kaasa majanduse edendamisele või leevendab regionaalset ebavõrdsust. Need ei ole ainult kõlavad sõnad. Näiteks Haapsalu piiskopilinnuse arendamine Euroopa Liidu raha abil mõjutab piirkonnas 130 kaudse töökoha loomist.
Enam kui neljandik Euroopa Liidu reisijatest märgib, et kultuuripärand on reisisihtkoha valikul peamine tegur. Kui päikesega on meil kehvasti ja suusafännina pean tunnistama, et viimastel aastatel ei jagu eriti ka lund, siis ehk pakume sise- ja välisturistidele seda, mida meil on – rikkalikku ja eripalgelist kultuuripärandit, olgu selleks Koguva küla või Narva kindlus. Aeg on liikuda kontrollivalt muinsuskaitselt üle kaasavale muinsuskaitsele. See tähendab jätkuvaid ümberkorraldusi Muinsuskaitseametis ja uue muinsuskaitseseaduse vastuvõtmist. Pärand on meie ühine ressurss, mitte mälestise omaniku eramure. Kavas olev muinsuse kaitse ehk muinsuskaitse reform on Kultuuriministeeriumi prioriteet eesseisvatel eelarveläbirääkimistel, sest ressursi väärindamiseks on vaja ka investeerida. Selleks läheb tarvis kaks miljonit eurot aastas. Sellest rahast läheb kaks kolmandikku omanikele toetuseks, kompenseerimaks töid, mis tagavad kaalutletud otsused. Uuringud ju teevad muinsuskaitsealuse hoone korrastamise tavapärasest ehitusest kallimaks. Ülejäänud osa rahast läheb kvaliteetse avaliku teenuse arendamiseks. Viimane tähendab senisest enam nõustamis- ja ennetustegevusi ning ühiskonna teadlikkuse suurendamist.
Euroopa Liidu järgmise teema-aasta fookuses on kultuuripärand. Euroopa kultuuripärandi aasta kuulutatakse välja meie eesistumise käigus. Mis oleks veelgi sümboolsem, kui just siis käivitada muinsuskaitse reform. See oleks ju igati paslik kingitus 100-aastaseks saavale Eesti riigile, mille taastamisel oli muu hulgas suur roll just muinsuskaitseliikumisel.
Peale laguneva kultuuripärandi riivavad silma ja halvendavad elukvaliteeti läbimõtlemata planeeringud ja ehitised. Olgu need üledimensioneeritud ristmikud ja ülesõidud, mis ei ole arvestanud ümbritseva keskkonnaga, odavhanke teel kerkinud karbid kesklinnades, olematu või inimvaenulik avalik ruum või valglinnastumist soosiv poliitika. Riigi ülesanne on veelgi enam mõelda, kuidas luua kvaliteetset elukeskkonda, kus inimestel on hea elada ja mis on igas mõttes säästlik. Üha enam nõuavad seda meilt ka kodanikud. Reidi tee ja Patarei merekindluse ümber käivad arutelud on selle ilmekas näide. Me ei tohiks ehitada hooneid, mis põhjendatult saavad hüüdnimeks Exceli tabel või lihtsalt kole maja.
Kui tahame, siis oskame küll ja julgeme ka väliseksperte kaasata. Eesti Rahva Muuseumi projekteeris multirahvuseline arhitektide meeskond ning arhitektid – Liibanoni päritolu Lina Ghotmeh, jaapanlane Tsuyoshi Tane ja prantslane Dan Dorell – pärjati eelmise aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil Prantsuse arhitektuuri ekspordi peapreemiaga. Mul on väga hea meel, et programm "Hea avalik ruum" näeb ette korrastada riigi 100. sünnipäeva puhul 16 Eesti linna keskväljakud, peatänavad või nende ümbrused. Siiski puudub riiklikul tasandil terviklik vaade elukeskkonna kavandamisele. Riigi ruumilise arengu ja elukeskkonna kavandamise eest vastutavad mitmed asutused ning nendevaheline koostöö ei toimi piisavalt. Seetõttu nähti uues koalitsioonilepingus ette, et Kultuuriministeeriumi eestvedamisel luuakse üleriigilise ruumipoliitika kompetentsi koondamiseks ministeeriumideülene eksperdikogu koostöös Eesti Arhitektide Liidu ja teiste erialaorganisatsioonidega. Lähiajal arutame valitsuskabinetis Kultuuriministeeriumis koostatud eksperdirühma loomise ettepanekut.
Reformidest veel. Olulise algatusena tegi Kultuuriministeerium 2016. aastal Eesti Kunstike Liidule koostööettepaneku Sihtasutuse Tallinna Kunstihoone ühiseks juhtimiseks. Eelnõu ühise sihtasutuse loomiseks on jõudnud kooskõlastusringile ja Tallinna Kunstihoonest saab selle plaani kohaselt esimene riigi osalusega näitusasutus. Eesti filmitööstus on aastaid vajanud abi, et soodustada väliskapitali juurdevoolu Eestisse ning Eesti ja välismaiste filmitootjate koostööd audiovisuaalsete teoste tootmiseks Eestis. 2016. aastal käivitunud väliskapitali abil filmide Eestis tootmise jaoks loodud finantsstiimulite süsteem ehk Film Estonia on ennast täiel määral õigustanud ning sellega on Kultuuriministeerium kaasa aidanud väliskapitali juurdevoolu suunamisele Eesti filmitööstusesse ja võimaluse korral selle mahu suurenemisele. Seega oli riigil põhjust suurendada Film Estonia mahtu kaks korda ehk ühe miljoni euroni. Kogu see raha tuleb riigieelarvesse otse tagasi, rääkimata kaudsetest maksulaekumistest ja loodavast täiendavast käibest.
Austatud kuulajad! Eelmisel nädalavahetusel avati taas üks kultuurimaja. Uuesti avati Elva kultuurimaja. Mul oli hea meel seal viibida – pean tunnistama, et minu kui kultuuriministri hing laulis. Maja, mis kunagi ehitati kinohooneks ning mille paljud kuulutasid lootusetuks ja oleksid hea meelega lasknud teekatteks läbi purusti, on igati tänapäevaselt ja väärikalt korda tehtud, säilitades seda, mis oli positiivne, ja andes hoonele täiesti uue funktsionaalsuse. See maja on igas detailis läbi mõeldud. 1,3 miljonit on Elva-suuruse linna eelarve seisukohalt märkimisväärne summa, aga selle kulutamine oli suures pildis väga mõistlik. Nii ehitati välja üks kohaliku kogukonna identiteedi tugipunkte, kohalik kultuurikeskus. Kui teil on võimalik, minge sealt läbi ja vaadake, kuidas kohalik kogukond saab väga mõistlikult käitudes teha midagi, mis on viimseni läbi mõeldud.
Selliseid kohalikke omavalitsusi on palju, kus on eesotsas tublid naised, kes lõpuks otsustavad ära teha midagi, millest 30 aastat on räägitud ja milleks on joonistatud viis erinevat projekti, üks uhkem kui teine. Kui tahetakse, siis saadakse. Kohalike omavalitsuste roll kultuurielu korraldamisel on tihtipeale palju olulisem kui riigi roll. Usutavasti on meil kõigil ridamisi kogemusi rahvamajade, kultuurimajade ja külakeskustega, kus on tragid ja töökad meie-tundega inimesed, kus tehakse koorilaulu, tantsitakse, tehakse teatrit ja käsitööd, tehakse bändi, robootikaringi, võimeldakse ja veedetakse lihtsalt koos vaba aega või aetakse juttu. Oluline osa meie kultuurist luuakse just sellistes kogukondades ning kohalike omavalitsuste toel. Seetõttu oleks väga õige, kui me käimasoleva haldusreformi käigus paneksime seadusesse ka kirja, et kultuurikorraldus ei ole mitte ainult riigiaparaadi, vaid ka omavalitsuste ülesanne. Loodan, et te toetate Kultuuriministeeriumi sellekohast ettepanekut lähitulevikus. Koostöös omavalitsustega peame loomulikult tagama, et teatrite, kinode, kontserdi- ja näitusesaalide võrk kataks Eestit ühtlaselt – nii, et kellelegi ei jääks kultuurielamuse saamise võimalus liiga kaugeks. See on eelkõige riigi ülesanne, aga rõhutan veel kord: koostöös omavalitsustega.
Samas peab meie kultuur jõudma kaugele ja on jõudnud ka. Maailm ootab ja kuulab Arvo Pärti. Maarja Nuudi, Eesti Filharmoonia Kammerkoori, ERSO ja Trad.Attacki ringreisid viivad neid täissaalide ette ja isegi staadionidele kõigil mandritel. 2016. aastal oli Eesti Euroopa suurimal põhjamaade kultuurile pühendatud festivalil Les Boréales Prantsusmaal fookusriigiks koos Soomega. Eesti arhitektide näitus koostöös Läti ja Leedu kolleegidega Veneetsia arhitektuuribiennaalil sai rohkelt tähelepanu. Kahekümnendat korda toimunud PÖFF on üks viieteistkümnest A-kategooria filmifestivalist kogu maailmas, ainuke meie regioonis. Tallinn Music Weeki loodud festivaliformaati üritatakse kopeerida mitmel rahvusvahelisel nimekal traditsioonidega festivalil.
Need on vaid üksikud näited, kuid kõik need on olnud võimalikud tänu meie kultuuri rahvusvahelistumisele. Kultuuri luuakse ja kogetakse, ületades vabas ja julges dialoogis rahvuste, riikide ja kultuuride piire. Rahvusvahelistuda on võimalik siis, kui oleme avatud ja sõbralik ühiskond, kui me oleme ühiskond, kus me teame ja usume, et erinevad rahvad ja kultuurid ei ole mitte takistus, vaid meie võimalus, et erinevus tõepoolest rikastab ja on väärtus, kui me saame hirmust üle ja usume, et Eesti kultuur on tugev ja äge, sest see on mitmekesine. Naudime ja hoiame seda rikkust, nagu David Vseviov äsja taas ütles, hoiame seda imet – Eesti riiki! Kultuurset vabariigi aastapäeva!

Esimese küsimuse ministrile esitab Laine Randjärv. Palun!

Suur tänu, juhataja! Hea minister, aitäh ettekande eest! Ka kultuurikomisjonis sai seda põhjalikult kuulatud ja ega liiga palju uut ei tulnud. Samas üllatas mind see, et 30 minutist esimesed kümme minutit ei olnud pühendatud mitte niivõrd Eesti kultuuripoliitikale, kuivõrd kõigele muule. Mäletame, et kultuuripoliitika põhialuste arutelud olid tulised, seda nii kultuurirahva enese kui ka vabakondade ja poliitikute hulgas, ning lõpuks lepiti milleski kokku, lisaks filosoofilistele seisukohtadele ka investeeringutes. Ei kultuuripoliitika põhialustes ega Kultuuriministeeriumi arengukavas ei ole ma näinud sõna "Linnahall" – otsisin põhjalikult. Ometi on praegune koalitsioon kavandanud Linnahalli investeerida pretsedenditu summa, 40 miljonit. Rääkisite siin headest plaanidest, need kõik võivad jääda ellu viimata. Kuidas te seletate, et ühiskondlikud kokkulepped uuele valitsusele ei loe ja mitmed kultuuriobjektid võivad jääda ootele seetõttu, et tuleb selline ekstraordinaarne rahastus?

Tänan küsimuse eest! Alustan algusest. Mina ei arva, et kultuur on asi iseeneses. Ma arvan, et kultuur seob kõiki meie igapäevaseid tegevusi. Tavad, kombed ja hoiakud on osa meie kultuurist. Seega, kui me räägime kultuurist, ei tohiks jääda ainult kaunite kunstide ja kultuuriväärtuste kitsale rajale, peaksime rääkima laiemalt. Kui me vaatame "Kultuuripoliitika põhialuseid aastani 2020", siis näeme, et selles on oluline osa ka lõimumistemaatikal ja kultuurilisel mitmekesisusel. Minu arvates on need paralleelid väga kohased ja täna peaksime kindlasti otsa vaatama nendele ohtudele, mis meie kultuuri ähvardavad seoses nende hirmudega, mis ühiskonnas ühel või teisel kujul on tõusetunud. Seda kõike, neid konkreetseid tegevusi, kirjeldab, nagu ma viitasin, aruanne 53 leheküljel. Isegi kui see füüsiliselt võimalik oleks, ei peaks ma väga otstarbekaks seda teile otsast lõpuni ette lugeda.
Mis puutub Linnahalli, siis minu arvates meie kultuuriruum võidab sellest otsusest, mille valitsus on langetanud. Linnahalli omanik on Tallinna linn, kes eelkõige hoone tulevikuperspektiivi kavandab. Toetudes Ernst & Youngi analüüsile selle kohta, kuhu oleks kõige mõistlikum rajada rahvusvaheline konverentsikeskus, langetas valitsus eelmisel nädalal otsuse, et riik osaleb Linnahalli kordategemises mahus, mis on vajalik selleks, et rajada rahvusvaheline konverentsikeskus. See summa on umbes 40 miljonit eurot. See raha ei tule mitte ühegi kultuuriobjekti arvel. See tuleb majandusministeeriumi investeeringuvahenditest, mis on mõeldud turismi edendamiseks. Kultuuriministeeriumil on suurepärane võimalus olla Linnahalli terviklahenduse kujundamise juures, kui Tallinna linn ja riik lepivad kokku, milline see kehand olema saab ja kes hakkab kavandama seda investeeringut tervikuna. Selline oli ka valitsuse otsus, et valitsuse esindajad peavad asjasse puutuvate ministeeriumide kaudu kindlasti olema Linnahalli tulevikku kavandava nõukogu liikmed. Täna aga on vara rääkida konkreetsetest ruutmeetritest, istekohtade arvust ja isegi täpsest kontseptsioonist, sest sinnamaani ei ole protsess veel paraku jõudnud.

Aivar Sõerd.

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Te pühendasite oma ettekande lõpuosa kultuuri rahvusvahelistumisele. Loomulikult on Arvo Pärdi ja teiste kultuurivaldkonna tippude töö Eesti kultuuri viimisel rahvusvahelisele areenile hindamatu. Ma nägin, et esmaspäevases Postimehes oli intervjuu Jüri Reinverega, kes on tuntud helilooja, esseist ja luuletaja, kes tegutseb Saksamaal. Ta kirjutas, et väikesed riigid püüavad meeleheitlikult suurtes riikides tähelepanu saavutada, nii aga lämmatatakse kahetsusväärselt tihti kultuurielu omaenda riigis. Ja mida enam tahetakse kulutada enda suureks tegemisele, seda vähem jääb jõudu enda kultuurielule. Siin on mõtlemisainet ka meile. See ei ole ainult Eesti probleem, see on ka paljude teiste väikeste riikide probleem. Muusikaringkondades on arutatud, et Kultuuriministeerium võtab finantseerida vaid mõnda suuremat muusikafestivali. Kas meie kultuuripoliitika võimaldab ikkagi anda piisavalt eluõigust meie mitmekesisele muusikaelule?

Esiteks, kui lugeda kokku need toetuste taotlemise voorud, mis Kultuuriministeeriumis helikunsti vallas on avatud, siis neid on vist viis tükki. Nii palju ei ole üheski teises valdkonnas taotlusvoore, mille raames on võimalik muusikafestivalideks, heliloominguks, muusikaväljaannete jaoks jms raha taotleda. Lisaks sellele saab programmi "Eesti kultuur maailmas" summadest väga suure osa muusikavaldkond. See saal on kindlasti hea koht arutada, kas me aeg-ajalt tõesti ei pane liiga palju rõhku sellele, et ilmtingimata pääseda suure ja tuntud püüne peale, kas need kulutused ikka on alati põhjendatud. Paraku puudub mul täna mingi teadmistepõhine alus väita, et see on nii- või naapidi.
Kui me räägime mitmekesisusest, siis nagu ma ka oma ettekandes märkisin, kultuuripoliitika põhialustes on muu hulgas kirjas, et me soovime rollijaotust täpsustada. Pigem annavad kultuuripoliitika põhialused suuna, et Kultuuriministeerium peaks rohkem tegelema pikka aega tegutsenud rahvuskultuuriliselt oluliste kollektiivide toetamisega ning projektipõhiste rahastuste ja üksikute loovisikute toetamisega peaks tegelema kultuurkapital. Ei maksa unustada, et kultuurkapital jagab aastas ligikaudu 30 miljonit eurot. Helikunst sai vist mullu 1,9 miljonit eurot. Ning selle raha kasutamise, mida kultuurkapital jagab, otsustavad valdkonnaeksperdid ise. Nii et kultuurkapitali rolli ei tohi ära unustada. Ka kultuurkapitalil on sõnastatud missioon ja koostatud arengukava, millest tulenevalt on neil võimalik öelda, et need ja need asjad on meie arvates põhjendatud, need ja need ettevõtmised võivad mitmekesisust soodustada. Paljud tegijad aga leiavad võimaluse kasutada eraraha või saavad muul moel ise hakkama. Need on valikud, mida tuleb teha. Aga ma ütlen veel kord, et helikunsti vallas on minu arust käivitatud enim taotlusvoore, ka Kultuuriministeeriumi soov on mitmekesisust soodustada.

Palun, Külliki Kübarsepp!

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Mul on selline küsimus: kuidas riik toetab eraalgatuslikke seltse, kes on võtnud eesmärgiks tuntud kultuuritegelaste mälestuse jäädvustamise mitmesuguste salvestiste jms abil?

Vastuse, kas riik eraalgatuslikke seltse eraldi toetab, jään ma praegu võlgu. Loomulikult teevad seda tööd meie mäluasutused ühel või teisel kujul ja nemad teevad ka selle valiku, mida peaks salvestama. Ma tean, et paljud neist teevad seda koostöös eraalgatuslike seltsidega. Mul ei tule praegu pähe, ma pean seda täpsustama, kas lisaks kultuurkapitalile on olemas ka mingid taotlusvormid, mille raames seda võiks teha. Ma kindlasti täpsustan seda ja annan teile teada.

Urmas Kruuse.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Te kirjeldasite väga emotsionaalselt, kuidas te Tallinna linnaga koostööprojekte teete, ning mainisite ka Kalevi staadioni, mis muidugi tantsupidude sümbolina on väärtus omaette. Kas te oleksite sama emotsionaalselt ja kirglikult valmis toetama ka Tartu lauluväljaku võimalikku investeeringut, kuna tegemist on ju ajaloo mõttes laulupidude hälliga?

See on kindlasti arutelu koht, mis on selle töö puhul n-ö riigi tasandi huvi ja mis on kohaliku omavalitsuse huvi. Ma ju kirjeldasin ka värskelt korda tehtud kultuurikeskust Elvas. Üldiselt mul on väga hea meel, et riik enam erinevate programmide alusel kultuurikeskuste suuremahuliseks kordategemiseks raha ei jaga, vaid see on asi, mida tehakse kohaliku omavalitsuse eelarvest. Seesama Elva näide näitab seda, et säärasel juhul on saadav tulemus märksa paremini läbi mõeldud. Ajal, kui selliste objektide peale kasutati peale euroraha ka riigi raha – eriti kummitavad mind muidugi nõukaaegsed, aga ka Eesti Vabariigi ajal tehtud otsused –, ilmselgelt üledimensioneeriti ehitisi. Näiteks võib tuua mitmesugused viaduktid. Tundus, et kui raha tuleb, siis tuleb see raha ära kasutada.
Mis puudutab Tartu lauluväljakut, siis sellel on loomulikult laiem tähendus, see pole ainult kohaliku omavalitsuse tegevuseks mõeldud koht. Aga ma ei tea küll, et see oleks kuskil investeeringute plaanis olnud, ei varasemates ega praegustes. Järelikult tuleb arutada, kas see peaks sinna mingil hetkel mahtuma. Aga meil on kindlasti ees ka arutelud sellest, kui mahukalt tuleks ette võtta Tallinna lauluväljaku parendamine. Väiksemaid töid me teeme koostöös Tallinna linnaga juba enne laste ja noorte laulupidu. Näiteks tuleb tellida ekspertiis kõlakaare laudise väljavahetamiseks, mis on tarvis lähiaastatel ette võtta. Ka tuleb seal korda teha merevärava tualetid.

Monika Haukanõmm, palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud minister, esmalt kõigepealt suur tänu selle 2016. aasta aruande siia saali toomise eest! Kuulsime, et meil sai valmis päris mitu uut ja väga olulist kultuuriasutust ning paljud ehitised said renoveeritud ja tänapäevastatud, nii hooned kui ka nende sisemus. Tõite oma ettekandes paaril korral välja, et kultuuripoliitika põhialustes pööratakse erilist tähelepanu lõimumisele ja kultuurilisele mitmekesisusele. Pannes need kaks asja kokku, jõuan oma küsimuseni, mis lähtub eeldusest, et selleks, et see lõimumine ja kultuuriline mitmekesisus oleks tagatud, peavad need asutused ja ka üritused olema ligipääsetavad. Kuidas te hindate praegust seisu? Kui hästi ligipääsetavad on meie kultuuriasutused puuetega inimestele? Me tahame ju, et nad tuleksid meie üritustele nii Eestist kui ka välismaalt.

Ma arvan, et tegelikkuses meie valdkonnas võib-olla päris hästi veel ei aduta seda vajadust ja teiselt poolt ka külastajate potentsiaali, mida selleks tehtud investeeringud annaksid. Usun, et siin on võimalik astuda suur samm edasi. Üldiselt, kui me vaatame kõiki värskelt renoveeritud või uusehitisi, siis näeme, et elementaarsed nõuded on ju täidetud. Aga tihtipeale tõepoolest ainult elementaarsed nõuded, mis tagavad selle, et saalid on füüsiliselt ligipääsetavad, aga saalis pakutav etendus, kontsert või näitus ei ole nägemis- või kuulmispuudega inimesele tegelikult arusaadav. Selles vallas tuleb meil veel suur samm edasi astuda ja ma loodan, et valdkondlikud organisatsioonid suudavad riigile ekspertidena heaks partneriks olla, ja seda ka asjaomase n-ö kasu teadvustamisel. Mul on tunne, et me alati ei näe, kui suur on tegelikult see seltskond, keda need probleemid puudutavad ja kes ühest või teisest kultuuriüritusest kõrvale jäävad, sest nende peale ei ole mõeldud.
Aga õnneks on meil juba päris toredaid näiteid ja nende najal on võimalik edasi minna. Kindlasti on see väga oluline. See on asi, millele me oma maja sees oleme pidevalt tähelepanu pööranud ja nii palju, kui oleme suutnud, sõnastanud elementaarsed nõuded, mida peaks Eesti kultuuriasutustes täitma. Nii palju me oleme teinud. Aga ma arvan, et selles peitub suur potentsiaal. Muidugi peab endale aru andma, mis kõik on aastakümnetega tegemata jäänud. Väga paljud objektid on meil mitukümmend aastat tagasi ehitatud ja kõige päevapealt ümbertegemine ei ole mõeldav. Need tööd nõuavad aega ja ka suuri investeeringuid. Tähtis on just nimelt teadvustamine, kui suur on tegelikult puudega inimeste ja nendega seotud inimeste sihtrühm. 

Andres Ammas, palun!

Aitäh, lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Mõnest artiklist on olnud lugeda ja mõnest juhuslikust repliigist on olnud kuulda, et valitsusel on tõsine plaan reorganiseerida hasartmängumaksust laekuvate summade jaotamine. Sellega seoses küsin, kuidas teie arvates Hasartmängumaksu Nõukogu likvideerimisel hakataks jagama neid vahendeid, mis praegu kultuurile lähevad. Selle nõukogu liikmena on mulle tundunud, et need taotlused on seda tüüpi, mida sobiks arutada näiteks kulka maakondlikel eksperdigruppidel. Aga võib-olla on ka mõni muu elegantne lahendus. Kas te olete sellele jõudnud mõelda?

Ma arvan, et see oleks üks väga hea lahendus, aga kui seda teha, siis lihtsalt ühe liigutusega ei pruugi olla võimalik seda raha kultuurkapitali ümber tõsta. Spordivaldkonnas on nii, et hasartmängumaksust eraldatakse 22% kindlalt fikseerituna olümpiakomiteele olümpia ettevalmistuseks. Lisaks läheb täiendav 10% ehk peaaegu üks miljon eurot muudele spordivaldkonna projektidele. Me oleme suutnud juba valdkonnaga läbi rääkida, et kui Hasartmängumaksu Nõukogu sellisel kujul ära kaob, kuidas see raha võiks siis edasi liikuda niimoodi, et tänu sellele vabaneks kultuurkapital paljudest aastaprojektidest, millega ta praegu on kohustatud tegelema. See annaks kultuurkapitalile võimaluse suunata rohkem raha just nimelt analoogsete projektide rahastamiseks, nagu need on spordis. Kultuurivaldkonnas põhimõtteliselt võiks ka niimoodi olla, aga ma arvan, et seal võiksid oma sõna tõepoolest öelda eelkõige maakondlikud eksperdigrupid. Aga me ei ole nende aruteludega nii kaugele jõudnud, sest veel ei ole teada, mis ettepanek lõpuks ikkagi valitsuses heakskiidu saab. Rahandusministeerium valmistab oma ettepanekut ette ja mina olen aru saanud, et see jõuab lähiajal valitsusse. Ise ma ei ole seda veel näinud ega oska kommenteerida, mis valikud Rahandusministeerium välja pakub. Minu arvates on kindlasti oluline see, et need vahendid jätkuvalt suunatakse valdkondadesse, kuhu need praegu lähevad. Muidu on väga raske kokku leppida ja mingi sellesuunaline reform ellu viia.

Palun, Urve Tiidus!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Te pühendasite oma ettekandes tähelepanu ka rahvuskultuuri rahastamisele ja üldse kultuuri rahastamisele Eestis. On erakordselt väärt asi, et viimastel aastatel või, ütleme, taasiseseisvuse ajal on eraettevõtjate roll rahvuskultuuri edendamisel järjest kasvanud. Aga teatavasti on seni üks oluline kultuuri finantseerimise allikas aktsiisid, sh alkoholiaktsiis. Teie erakonnakaaslasest kolleeg on asunud võitlusse alkoholiga. Eesmärk on joomine kui tõsine sotsiaalne probleem Eesti pinnal ära kaotada või vähemasti seda vähendada ning see iseenesest on ju tore asi. Oletame, et see plaan tal õnnestub ja joomine väheneb nulli lähedale – ma saan aru, et see on praktiliselt võimatu –, kas te näete sellega seoses mingit riski kultuuri rahastamisele?

Kõigepealt, kultuur ja sport ju tegelevad sellesamaga, millega tegeleb tervise- ja tööminister. Püütakse parandada Eesti inimeste tervist, nii füüsilist kui vaimset, pakkudes ebatervislikele harrastustele alternatiivi. Sestap ma arvan, et pahede maksustamise kaudu alternatiivide toetamine on igati põhjendatud. Teadupärast on kolm põhitegurit, mida alati märgitakse, kui räägitakse alkoholi tarbimisest – ja sellest on terviseminister viimasel ajal pikalt rääkinud. Üks ja põhiline tegur on hind: mida kallim on tervist kahjustav toode, seda vähem seda üldiselt tarvitatakse. Samas me tegutseme avatud majandusruumis ja sel põhjusel ei saa hind tõusta nii kõrgele, kui see rahva tervisele hea oleks. Nii püütakse alternatiivseid lahendusi leida.
Ma loodan, et ka kõik tulevad valitsused kuulavad piisavalt seda, mida prognoosib Rahandusministeerium, ja kui nad seda hinda tõstavad, siis ei juhtu seda, et ühelt poolt aktsiisilaekumine oluliselt väheneb, aga teiselt poolt inimeste tervisekäitumine ei parane. Ma loodan, et need käivad ikka käsikäes. Praegusel juhul, kui tõstetakse aktsiisi, mille tulemusena inimeste tervisekäitumine mõnevõrra paraneb, võivad kultuur ja sport pigem arvestada täiendavate maksulaekumistega. Nii et kui inimesed on valmis oma pahede eest rohkem maksma, siis tuleb kultuurile ja spordile ehk raha juurde. Senised Rahandusministeeriumi prognoosid seda vähemalt kinnitavad. Teoreetiliselt on muidugi võimalik, et kunagi nendest pahedest vabanetakse. Aga kui mingit suuremat vapustust ühiskonnas ei tule, siis jäävad need pahed osaks meie kommetest ja tavadest ning need juba kiiresti maa pealt ära ei kao. Seega ma ei ole väga mures selle pärast, et kultuurkapitali või Hasartmängumaksu Nõukogu laekumised lähemal ajal kõvasti vähenema hakkavad.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister, aitäh selle ettekande eest! Minul on mure. Mul on mure rahvuskultuuriliselt oluliste teoste pärast. Teatavasti on viimastel aastakümnetel Kultuuriministeerium ühelt poolt ja kultuurkapital teiselt poolt finantseerinud selliste suurte tekstide väljaandmist, mis pole otseselt teadus – teadusrahast ei saa neid finantseerida – ja pole ka ilukirjandus, aga samas on need meie rahvuskultuurile olulised. Näiteks mõistatuste kogu väljaanded, vanasõnade kogu väljaanded, "Vana kannel", suur regilaulude kogu, millest nüüd kohe on valmimas Kodavere köide ja Lüganuse köide. Kui Kultuuriministeerium korrastab praegu finantseerimist, siis kas te näete võimalust niisuguste tekstide edasiseks toetamiseks?

Ma pean nüüd selles mõttes vabandust paluma, et heal küsijal õnnestus üles leida minu teemavaldkonna nüanss, millele ma ei oska üldse mingit vastust anda. Ma hakkan päris udus kompama, kui sellele vastama hakkan. Ma loodan, et keegi ei ole üritanud nende kogude finantseerimist seisma panna, sest ma olen absoluutselt nõus, et need on vajalikud asjad. Aga ma palun teil aktsepteerida minu vabandust, ma tõesti ei oska sellele vastata! Ma kindlasti täpsustan seda ja annan teada, millised on need perspektiivid meie maja inimeste teada.

Ain Lutsepp.

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Sa alustasid oma ettekannet sõnadega, et kultuuriruumi mitmekesistumises, lõimumises ja multikultuurilisuses nähakse ohtu hirmude tõttu, mis on seotud teatud vähemustega. Aga hirm ei teki iseenesest, see on millegi tagajärg. Kust tuleb teie kindlus? Väikerahvaste ja -kultuuride hääbumine ja lahustumine on ju tegelikult tänapäeval tavaline protsess. Kas Eesti ei peaks praegu kokku kutsuma rahvusvahelise foorumi, et arutada väikerahvaste ja -riikide olukorda kiiresti muutuvas maailmas, kus kõik need ohud on tegelikult üleval? Vahest on see jätk lennartmerilikule mõttele, et selline väikerahvaste tulevikule ja nende kultuuri püsimisele pühendatud foorum on vajalik.

Ma olen nõus, et mis puudutab soome-ugri rahvaid, siis paljud neist on ju ilma oma riigita. Need keeled on tihtipeale peaaegu olematuks hääbunud. Eks me peame pingutama ja pakkuma omalt poolt igakülgset abi, niipalju kui see vähegi võimalik on. Me teame, et alati ei ole see võimalik, sest meie abi kultuurielu korraldamiseks tõlgendatakse sekkumisena teise riigi siseasjadesse.
Mis puutub eesti kultuuri, siis nagu ma ka oma ettekandes ütlesin, eesti kultuur on väga elujõuline. Meil on oma riik, meil on väga selgelt sätestatud kultuuripoliitika ja selle aluspõhimõtted. Meil on lisaks riigieelarvest n-ö poliitilisele finantseerimisele olemas poliitikast suhteliselt sõltumatud finantseerimisallikad kultuurkapitali näol. Ja meil on üheselt sätestatud poliitika nii keele kui ka kultuuri kaitseks. Me oleme Euroopa Liidu liige, me oleme NATO liige. Ma arvan, nagu ma ka oma ettekandes ütlesin, et tegelik oht meie kultuuriruumile on enesesse sulgumine. Reservaadis elamine ei aita kultuuril edasi areneda ega elujõuline olla. See on oht ka eesti kultuurile ja eesti keelele. Mis puutub aga soome-ugri rahvastesse, siis ma arvan, et hõimurahvastega suhtlus ja tegelemine on üks meie missioone, mida me peame võtma väga-väga tõsiselt, et sedasama mitmekesisust hoida.

Helir-Valdor Seeder.

Aitäh! Austatud minister! Minu küsimus haakub tegelikult kahe ministri pärusmaaga, puudutades rahandus- ja kultuuriministri ühist ettevõtmist. Mina sain teie vastustest aru, et kuigi hasartmängumaksust ning alkoholi- ja tubakaaktsiisi laekumistest rahastatakse kultuuri ja sporti, ei ole eesmärk mitte ainult riigieelarve täitmine, vaid ikkagi ka pahede maksustamine ja inimeste käitumise mõjutamine. Ma ise suur viina- ja suitsumees ei ole, aga ma vaatan neid jubedaid suitsupakke, kus on luukered ja siseorganid peal. Mis te arvate, kui tähistaks neid kuidagi kultuursemalt? Saavutaks ehk ka parema eesmärgi, kui asendaks need jubedad pildid mingi kultuurse tekstiga. Tubakaaktsiisist laekuv raha läheb ka Riigikogu kuluhüvitiste katteks. Ma usun, et see eesmärk on palju lihtsamini saavutatav ja efekt suurem.

Ma tänan selle küsimuse eest, see oli väga vaimukas. Saan aru, et pigem oli tegemist retoorilise küsimusega, aga arvan, et Riigikogu võiks seda ettepanekut kaaluda ja ehk siis valdkonda kureerivale ministrile sellekohase ettepaneku teha.

Palun, Kersti Sarapuu!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Rõõm on näha, et teie valitsemisajal on valminud üks väga suur ja väga vajalik objekt – ERM. Kuidas on ERM-i käsi peale valmimist käinud? Kas külastatavus on endiselt väga suur ja kas see kõik on ennast ikka õigustanud?

Aitäh! Mina pean küll ausalt ütlema, et siin saalis on mitu inimest, kelle panus ERM-i valmimisse on kordades suurem kui minu panus. Mul oli lihtsalt õnn ja au sellel ajal minister olla, kui maja lahti tehti. Siin saalis on Krista Aru, kes on praeguse ERM-i ema – ma loodan, et ta annab mulle selle väljendi andeks –, ja mitu endist kultuuriministrit, kes on andnud väga suure panuse sellesse, et see maja valmis saaks. Mul on olnud see rõõm, et ma olen näinud selle maja valmimise finaali ja saanud rõõmustada nende viljade üle. Natukene olen muidugi kokku puutunud ka meie kultuuriruumile omase kriitikaga, mis on ERM-i puhul puudutanud teisejärgulisi nüansse. Näiteks pole mõni inimene rahul olnud sellega, kuidas puhvet töötab. Nagu me teame, ongi puhvet kultuuriasutustes enamasti kõige olulisem koht ja seal on alati kõige rohkem intriige.
Aga iseenesest, nagu ma juba ütlesin, arhitektuuriliselt ja sisu poolest on ERM nii Eesti kui ka rahvusvahelises kontekstis väga palju tunnustust saanud. Püsinäitus "Uurali kaja" sai mullu Eesti muuseumide parima püsinäituse auhinna. Külastatavuse prognoosid on õnneks tõusvas joones. ERM on neid prognoose pärast esimesi tegutsemiskuid ülespoole, mitte allapoole korrigeerinud.
Mul ei ole käepärast põhjaliku uuringu andmeid, aga kui lihtsalt kogutud kommentaaridele ja muule tagasisidele toetuda, siis Tartu kandi turismisektoris on käive tänu ERM-ile märkimisväärselt kasvanud. Mitmed toitlustusettevõtjad avaldasid vahetult enne ERM-i avamist muret, et miks tehakse sinna riigi restoranid. Ma arvan, et kõik need ettevõtjad on aga ühel või teisel moel tegelikult tänu ERM-i avamisele saanud endisest rohkem teenuseid pakkuda. Nii et see on nii piirkonna arengu kui ka rahvusvahelise tähelepanu mõttes olnud igati edukas projekt. Loomulikult me saame aru, et pärast sellise väga suure kompleksi avamist on algul suurte külastajanumbrite saavutamine kordades lihtsam kui näiteks siis, kui kõik on seal juba kaks korda ära käinud. Aga me näeme ERM-i suurt potentsiaali ja küllap selle inimestel jätkub nutti, et ka siis, kui kõik on muuseumile ringi või kaks peale teinud, sisustada kogu seda maja sellisel moel, et ekspositsioon on endiselt atraktiivne ning käive ja omatulu piisav. Aga sinna on aega.

Austatud minister, tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Reformierakonna fraktsiooni nimel ja volitusel Laine Randjärv, palun! Kaheksa minutit.

Aitäh, hea juhataja, ja suur tänu ministrile! Kõigepealt lihtsalt selline isiklik emotsioon: mul on tõesti hea meel, et minister mainis ERM-i kontekstis Krista Aru, kes istub siin saalis. Ei ole olnud palju ministreid ja poliitikuid, kes julgevad tunnistada, et mitte kõik head asjad ei ole nende tehtud, vaid keegi on enne neid ka tegutsenud. Selles mõttes väga kõva sõna!
Aga nüüd fraktsiooni nimel tehtava ettekande juurde. Ehkki kultuuriminister Rein Langi eestvedamisel suudeti alles 2012. aastal pärast mitut aastat ettevalmistustööd algatada kultuuripoliitika põhialuste arutelu ning juba kolmandat korda saame Riigikogus kuulata aruannet tegutsemisest nende põhialuste järgi, ei ole mulle siiski väga selge, mida täpselt me siin arutame – kas Kultuuriministeeriumi tegevuskava täitmist või midagi globaalsemat. Kui natuke filosofeerida teemal, mis loom see kultuuripoliitika üldse on, siis tõepoolest on väga raske sõnastada definitsiooni, millest kõik ühtmoodi aru saaksid ning sellega ka rahul oleksid. Kultuurivaldkond pole võrreldav ühegi teisega, sest seda on raske raami panna. Mõõdetavaid tulemusi, mida käega katsuda, on vähe, saavutused ja esikohad konkurssidel või festivalidel on pigem lähtunud hindajate esteetilisest taustast, haritusest ja emotsioonidest, mitte kõigile võrdselt arusaadavast mõõtmisest. Midagi siiski mõõdetakse – peamiselt seda, kui palju miski on maksma läinud ja kas see on kellegi teise kulul elamine, kas sellest või teisest rahapaigutusest on kellelegi veel kasu peale selle toetuse saaja.
Minister Palmaru on 2005. aastal Riigikogu Toimetistes arutlenud kultuuripoliitika teelahkmel olemise üle ning viidanud David Eastoni käsitusele, et igasugune valdkonnapoliitika on väärtuste jaotamine, nende hulk on aga piiratud. Seega võidavad ühed ühiskonnarühmad poliitikast rohkem kui teised.
Esimese küsimusena tõstatangi loovisikute riigipoolse rahastamise oleviku ja tuleviku teema. Eelkõige pean silmas riigikunstnike ja -kirjanike Trooja hobusena sissetoomist möödunud aastal Kultuuriministeeriumi eelarvesse. Toonases valitsuskoalitsioonis kokku leppimata põhimõtte algatamine kinnitab küll ühtede loomeliitude võitu teiste üle, ei anna aga tõestust, et selline otsus võiks mingilgi moel olla kasulik ja toetav meede kultuurivaldkonnale tervikuna. Algul oli jutt kolm aastat kestvast pilootprojektist, ent nüüd leiti ministeeriumis, et õige oli riigikirjanike ja -kunstnike arv ilma nimetatud kolme aastat ära ootamata kahekordistada. Mul on küll hea meel, kui loovisikud saavad oma töö eest väärikat tasu, ent sellist riigikirjanike süsteemi kui nõukogudeaegse mudeli taaselustamist ei taha küll heaks kiita. Ministeerium on ka ise rõhutanud vajadust parandada kultuurivaldkonna rahastamise institutsioonide omavahelist koostööd. Mu meelest oleks siin hea võimalus lahendada ka vabakutseliste loovisikute tasustamise küsimus. Meil on ju olemas ainulaadne institutsioon kultuurkapital, kelle pädevus ja põhikiri annavad võimaluse loomeinimeste tegevust toetada. Mitu valitsust on kinnitanud, et kultuurkapitali toimimise, selle rahastamise põhimõtteid ei muudeta, ja see on tänuväärt. Selgust vajab Hasartmängumaksu Nõukogu jagatava raha tulevik. Oleks halb, kui väikese mahuga regionaalsetele projektidele suunatavad rahavood, ehkki väikesed, ent paindlikult eraldatavad ja olulised, lahustuksid Rahandusministeeriumi ümberorganiseerimise tuhinas suuremates kateldes märkamatuks.
Teine suur küsitavus on praeguse valitsuse kiirkorras kokku klopsitud koalitsioonilepingus käsitletav Linnahalli riigipoolne finantseerimine. Mitmel kohtumisel kultuurikomisjonis pole minister ega teised ministeeriumi esindajad suutnud jätta muljet, et seal ollakse kursis selle ettevõtmise sisu ja eesmärkidega. Kui arutleda selle üle pikalt vaieldud "Kultuuripoliitika 2020" põhialuste, aga ka näiteks 16. märtsil 2016 allkirjastatud Kultuuriministeeriumi arengukava kontekstis, siis pole Linnahalli kummaski sõnagagi mainitud. Ka pole seda täna ministri märgitud investeeringute kavas. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia pidi ootama 20 aastat, kuni hakati täitma ammu kokku lepitud, Riigikoguski kinnitatud otsust asutuse saali ehitamise kohta. Räägime tollasest 5 miljonist eurost, aga Linnahallile tööde kaasfinantseerimiseks antav 40 miljonit eurot ei vajanud muud kui sõrmenipsu, kusjuures ei Kultuuriministeeriumil ega ka riigil tervikuna tegelikku ülevaadet selle raha tulevikust ei ole. On räägitud küll mingist salapärasest memost, mis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis ringleb ja seda otsust toetavat, ent korralikke uuringuid-analüüse, pikaaegset rahavoogude planeerimist ja nende vajalikkuse tõestamist pole olnud. Mainitud memo kohta loodame lähiajal täpsemat infot saada, ka ootame põhjendatud selgitust Riigikogu kultuurikomisjonile. Sellesisuline päringukiri läheb ka MKM-i teele.
Oma tänases ettekandes keskendun ma kolmele teemale, mis enim mõjutavad meie riigi eksistentsiaalset tulevikku, kui lähtuda arusaamast, et meie eesmärk on keele ja kultuuri abil Eesti riiki alles hoida ning eksisteerida sadade erinevate kultuuride maailmas säärasel moel, et suudame end ka teistele arusaadavaks ja huvitavaks teha. Esiteks, meie tuleviku alus on kultuuriliselt haritud noored. Neist sõltub, kas ka järgmistel põlvkondadel tekib kultuuri tarbimise harjumusi ja selle loomise oskusi, kas me aastate pärast võiksime olla ikka kindlad eesti kultuuri püsimises. Seetõttu on hea meel, et Riigikogus on esimese lugemise edukalt läbinud noorte huvitegevuse toetamiseks mõeldud eelnõu, mille ettevalmistamiseks tehti esimesed sammud juba 2007. aastal ning mis sai uuesti hoo sisse 2015. aasta valitsuskokkuleppe korras tehtud koalitsioonilepingut järgides. Mõiste "huvitegevus" alla mahuvad nii kaunid kunstid, rahvakultuur, teadusringid kui spordi tegemine. Üks meie tegelikke rändrahne, laulu- ja tantsupidu, toetub just sellele. Leian, et 2016. aastal heakskiidu saanud huvitegevuse kontseptsioon on üks tähtsaimaid kultuuripoliitika nurgakive, mis peaks lähiajal seaduseks vormuma.
Teiseks tähtsaks kultuuripoliitika suunaks pean innovaatilise mõtte toetamist ja selle väljendamist, tänapäevase kultuuri loomist ja pärandkultuuri säilitamist tuleviku nimel – kõike, mis mahub mõiste "digiteerimine" alla. Aruandes oli sellest ka pikemalt juttu, ei hakka üle kordama. Kolmandaks oluliseks teemaks pean eesti kultuuri mõistetavaks tegemist teistele rahvastele, mitte ainult eestlastele enestele. See on kultuuri eksport. Kultuur on turismivaldkonna magnet, mis hõlmab ka loomemajanduse toetamist ning lõimumise valdkonnaga seonduvat. Need märksõnad võiksidki olla prioriteetsed kultuuripoliitiliste otsuste tegemisel, mis tegelikult, nagu eespool mainitud, tähendab triviaalses väljenduses raha eelistatud jagamist.
Kokkuvõtteks. Iga sent, mis kultuurivaldkonda investeeritakse, olgu tegu riigieelarve toetuse, kaasatud eraraha – head näited on pillifond ja pika traditsiooniga Hennessy kontsert – või rahvusvaheliste toetusfondide vahenditega näiteks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia või Eesti Kunstiakadeemia ehituseks, kõik see on tegelikult meie riigi püsima jäämise ja väärikuse garant. Seda toetust tuleb aga jagada arusaadavalt ja läbipaistval moel, et mitte kultuuriväärtusi devalveerida. Nagu me möödunud aasta lõpul ilmunud Riigikogu Toimetiste vestlusringist lugeda saime – kultuur pole häbiasi, kultuuritus aga küll. Tänan tähelepanu eest!

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Toomas Jürgenstein, palun!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Hea minister! On nõnda, et oleme jõudnud Eesti Vabariigi aastapäeva nädalasse, aga mõtted lähevad kuidagi juba 100. aastapäeva juurde. Eelmisel nädalal internetis surfates sattusingi Eesti Vabariigi 100. aastapäeva sündmuste ja ettevalmistuste kajastamiseks loodud kodulehele. Muu hulgas on seal üleskutse, et teeme oma riigile 100. aastapäevaks kingituse. Kui ma panen nüüd kokku kultuuriministri tänase aruande ja selle kingitusesoovi, siis ütleksin, et Eesti kultuuripoliitikal on potentsiaal teha juubeliks veel mitmeid kingitusi, aga mõned olulised kingitused on juba tehtud.
Aga nüüd aruande juurde. Loomulikult pole siin võimalik 53 leheküljel esitatud aruannet põhjalikult kommenteerida, seega analüüsin seda mõningate prioriteete silmas pidavate märksõnade kaudu. Esimene märksõna võiks olla stabiilsus, seda eelkõige kultuuri loojate suhtes. Mulle näib, et kultuuri loomisele pühendumiseks on teatud sissetuleku tase vajalik. Sellest põhimõttest lähtutakse nii kultuuripoliitika põhialustes kui ka kultuuripoliitika kujundamisel ja elluviimisel. Sellest oli juttu ka aruandes. Kultuuritöötajad peavad saama väärikalt tasustatud ja seetõttu on suund Eesti keskmise palga poole rohkem kui endastmõistetav ja igati kiiduväärne.
Teiseks, minu arvates hõlmab see stabiilsus ka kirjanike ja kunstnike palku, mis annavad tippvormis loojatele stabiilse sissetuleku. On üks hea meetod häid mõtteid testida: need hakkavad külge. Umbes kuu aega tagasi võisime lugeda, et Tartu sai esimese linnakirjaniku. Riigikirjaniku idee on arenenud linnakirjaniku ideeks ja ma loodan, et nii mõnigi linn võtab sellest veel eeskuju.
Kultuuriga seotuse tihendamisest rääkides ei saa nimetamata jätta täna siin juba kõlanud noorsootöö seaduse, Eesti Vabariigi haridusseaduse ja huvikooli seaduse muutmist, millega me siin saalis koos oleme tegelenud. Noortele rohkema osalemise võimaldamine, olgu näiteringides, laulukoorides, rahvatantsurühmades või rollimängu klubides jne, kinnistab noorte tihedamat ja stabiilsemat seotust meie kultuuriga.
Stabiilsusest veel. Olen üldiselt veendunud, et just stabiilsust tagava kultuuripoliitika pinnalt sünnivad heas mõttes hullud sähvatused, mis on kultuurile nii omased.
Teise märksõnana nimetaksin nutikust. Ma juba märkisin, et hea idee nakkab. Eesti Pillifondi loomine on selle väga hea näide. Piltlikult väljendudes on see riigi loodud tugevasti kokku mätsitud lumepall, mis edasi veeredes aina kasvab. Teise nutikuse näitena tooksin keelekohvikud ja keelemajad ning tõlketehnika soetamise kaheksale Eesti muuseumile ja kuuele etendusasutusele. Sageli on nii, et mingi visalt püsiva probleemiga tegelemiseks on vaja n-ö kastist välja minna. Selline probleem on ka keeleõpe ja nimetatud sammud on kindlasti leidlikud. Möönan ka seda, et mõni algselt nutikas idee vajab värskendust. 
Ma palun lisaaega!

Palun, lisaaega kolm minutit!

Aruandest oli hea lugeda, et võib-olla pisut väsinud, ent nutikas koostöö Kultuuriministeeriumi, Eesti Pandipakendi ja heategevusfondi Aitan Lapsi vahel on saanud värskendust: taaraautomaadi kultuurinupule vajutav inimene aitab kaasa sellele, et lapsed saavad keskkonnateemalist näitemängu vaatama minna.
Kolmas märksõna on avatus. Maailmas on palju näiteid, kuidas isolatsiooni jäänud kultuurid, näiteks viikingite kultuur Gröönimaal või Lihavõttesaare kultuur, on hääbunud. Avatus tähendab ühelt poolt oma kultuuri teadvustamist ja väärtustamist, teisalt koostööd ja dialoogi teiste kultuuridega, ja seda nii tipptasemel – olgu näiteks teatrifestivalid Tallinna–Jõhvi–Peterburi teljel – kui ka rohujuure tasandil. Meil on toetatud enam kui 200 rahvusvähemuse kultuuriseltsi.
Neljandaks, küllap vajab kultuur ka oma kroonijuveeli. Suurte vabandustega paljude oluliste tegevuste, etenduste ja teoste ees nimetaksin möödunud aasta kroonijuveeliks Eesti Rahva Muuseumi valmimist. ERM-i valmimisega lõppes tõepoolest üks saaga, mille saatel on mitu põlvkonda inimesi üles kasvanud. Ja mulle tundub ikkagi, et ERM-i mõju on laiemalt inspireeriv, vähemalt mina käisin ERM-is käigust innustatuna uuesti läbi ka teised Tartu muuseumid.
Head kolleegid! Tulen lõpetuseks tagasi mõtte juurde, et Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks tuleks teha kingitusi. Head Riigikogu liikmed siin saalis või kabinettides televiisorite juures! Viige oma lähedasi muuseumidesse ja kontsertidele! Kinkige neile raamatuid! Innukas kultuuri tarbimine on igati kena kingitus Eesti Vabariigi juubeliks. Aitäh!

Järgmisena palun Eesti Vabaerakonna nimel Krista Aru!

Härra juhataja! Austatud kultuuriminister! Head kaaslased! Tegelikult on väga tore, et vahetult kaks päeva enne Eesti Vabariigi 99. sünnipäeva me räägime siin Eesti riigi kõige tähtsamas saalis Eesti kultuurist. Ma olen kindel, et kõik need kolleegid, kes ei istu praegu saalis, on oma kabinettides televiisorite juures ja mõtlevad meiega kaasa Eesti kultuuri teemadel.
Aastal 2016 sai valmis Eesti Rahva Muuseum. Kauem kui 100 aastat oli selle muuseumi jaoks kogutud ideid, annetatud raha ja esemeid. Seda muuseumi on väga oodatud. Mitte sellepärast, et oli vaja suurt maja. Eesti Rahva Muuseum on algusest peale olnud rohkem kui üks ükskõik kui uhke hoone. See on olnud rohkem idee, aade, tahtmine hoida oma rahva mälu, sest rahva mälu annab rahvale võimu. Ja nüüd valmis saanud Eesti Rahva Muuseumi hoone ei ole selle tõttu mitte mingi lõpp-punkt, see on alles alguspunkt. See on punkt, mille najal saab küsida, kuhu me läheme, mille najal saavad küsida kõik järgmised põlvkonnad, mida meie teeme. Mida meie paremini teeme, kui meie eelkäijad on teinud? Ja selles peitub selle suure maja avatus, kõnekus, võimalus anda tuge, võimalus esitada küsimusi ja leida vastuseid. Ma tahan tänada kõiki – kõiki ministreid, kogu Eesti rahvast, aga eelkõige kogu ERM-i kollektiivi, et see maja lõpuks valmis sai. See ei ole ühe, kümne ega saja inimese töö, see on sadade inimeste töö. Ja ma usun, et praegune ERM-i kollektiiv suudab selle anda edasi järgmistele põlvkondadele just nende küsimuste ja vastuste jaoks ning selleks, et siit kaugele ära läinuna oleks meil kõigil koht, kuhu tagasi tulla.
"Kultuuripoliitika 2020" ei puuduta siiski ainult rahva mälu ja rahva võimu. Seal on palju muudki. Ja need teised mõisted, millest siin täna on juttu olnud, moodustavad rahvakultuuri südame. Eesti kultuuri tugevus on olnud alati selles, et me oleme suutnud targalt käituda, õppida teistelt kultuuridelt, baltisaksa kultuurilt, vene kultuurilt, paljude vähemusrahvaste kultuuridelt ja võtta sealt üle selle, mis on meilegi omane. Just selles on Eesti kultuuri tugevus. Ma väga soovin ja tegelikult ka usun, et meie kultuuripoliitika, mida finantsinstrumentide ja muude otsustega suunatakse, peab alati silmas seda avatust, seda dialoogivõimekust.
Palun aega juurde!

Palun, kolm minutit lisaaega!

Võib küsida, mis on meie homsed püüded, kuhu me peaksime need suunama ja mida need peaksid selle tuuma ümber aitama teha. Mina näen kõige esimesel kohal ikkagi inimesi. Nii inimesi, kes töötavad riiklikult finantseeritavates asutustes, kui ka eelkõige kõiki meie loovisikuid. Mul on hea meel öelda, et kultuuriminister on tõesti astunud samme selleks, et tagada kõrgharidusega kultuuritöötajatele vähemalt miinimumpalk, kuid ma innustan teda julgemalt sellel teel edasi minema. Meie kultuuritöötajad on kohusetundlikud, väga heade oskustega, väga suure vastutustundega ja nad on igal pool hinnatud tööjõud. Kui me ei suuda täna lahendada seda probleemi, et me ei maksa nendele spetsialistidele väärikat palka, siis me lihtsalt varsti kaotame nad. See probleem on väga tõsine. Teine mure on loovisikute ravikindlustuskaitse. Me oleme siin ministri eestvedamisel läbinud poole teest, kuid teine pool oleks ka veel vaja astuda. Kui suudetakse liita eri institutsioonidest saadud töötasud, siis nüüd oleks võib-olla võimalik astuda ka järgmine samm ja jagada see kuude lõikes, nii et ravikindlustuskaitse igal juhul tekiks. Meie loovisikud – muusikud, kunstnikud, kirjanikud – on selle kümnekordselt ära teeninud.
Üks suur probleem, mida kahjuks minister täna ei puudutanud, on seotud Eestis elavate vähemusrahvaste, sh soome-ugri rahvaste esindajatega, ja eesti diasporaaga. Kõigis nendes valdkondades oleme riigina püüdnud tegutseda, jagada raha projektitoetustena, kuid aeg ja tingimused on nii palju muutunud, et on aeg diasporaa toetused ümber mõtestada, küsida endalt, kas teistesse riikidesse elama asunud eestlased vajavad täpselt samasugust toetust nagu need eestlased, kes lahkusid siit 1940-ndatel. Aeg on muutunud, nende ootused on muutunud, aga meie siin Eestis vajame neid selleks, et meie kultuur, meie keel tugevneks. Ning kas me soome-ugri rahvaid ei saa enam aidata sellisel moel nagu kümmekond aastat tagasi? Kui ei saa, siis tuleb see ümber mõtestada. Meie kultuur on meie rahva mälu, meie rahva loomejõud ja meie rahva elujõu allikas. Kas me oleme siin Riigikogu saalis või põllul või koolis või harjutusväljakul – kõik see, millest me elame, kuidas me käitume, kuidas me üksteisesse suhtume, on meie kultuur. Hoidkem ja arendagem seda! Aitäh!

Aitäh! Minister soovib samuti sõna. Palun kõnetooli kultuuriminister Indrek Saare!

Aitäh, head Riigikogu liikmed, tagasiside ja arutelu eest ning ka nende arutelude eest, mis meil on olnud kultuurikomisjonis! Alati tuleb läbi teha formaalsed rituaalid, aga tõepoolest, kõik need arutelud on olnud väga sisulised. Need on Kultuuriministeeriumi inimesi ikka inspireerinud ja iga kord on meil olnud kaasa võtta ideid, kuidas midagi paremini teha.
Ma kutsusin teid ise üles kriitilisele meelele – mul on väga hea meel, kui asju vaadatakse kriitiliselt. Aga ma ütlesin ka seda, et udu ketramine ei ole kindlasti asi, millega peaks kaasa minema. Siinkohal tahaksin ära õiendada ühe udu ketramise. Laine Randjärv nimetas kirjaniku- ja kunstnikupalka Trooja hobuseks ja nõukogude süsteemiks. Vaadake, see on tüüpiline näide faktide moonutamisest ja müütide loomisest. Kirjanikupalga idee pärineb esimesest Eesti Vabariigist. Kui siit uksest välja minna, siis näeme, et Anton Hansen Tammsaare "Tõe ja õiguse" teosed on ilusti välja pandud. Seda palka said Anton Hansen Tammsaare, Eduard Vilde ning veel väga suur hulk sel ajal tegutsenud Eesti kirjanikke, kes on kirjutanud tüvitekste ja mõtestanud meie rahvuslikku enesekuvandit ja identiteeti kirjanikupalga eest, mida tol ajal maksti kultuurkapitali kaudu.
Nii et see on puhas udu ketramine, kui selline võrdlus tuuakse. Ning ma ei nimetaks seda palka ka ennekuulmatuks ja Trooja hobuseks. Ennekuulmatuks võiks seda süsteemi ehk nimetada ainult selles mõttes, et kirjanike ja kunstnike liit on selle teemaga tegelenud aastaid ja käinud sellest ka ministritele rääkimas, aga mitu ministrit ei ole seda lihtsalt kuulda võtnud. See siiski ei tähenda, et tegu oleks ennekuulmatu ideega. Kogu süsteem on väga pikalt arutlusel olnud. See, et kunstnike ja kirjanike palgad loodi, ei ole minu arust mitte kuidagi ebaõiglane, nagu äsjasest kommentaarist ka läbi käis.
Aga ma tahan rõõmustada teiega koos ja loodan, et kui juba ei ole sündinud, siis kindlasti nüüd, kui taasiseseisvunud Eesti Vabariigis saavad loojad kunstniku- ja kirjanikupalka, sünnib tüvitekste, mida aastakümnete pärast peetakse väga oluliseks osaks meie kultuuriloost ja mis mõtestavad meie rahvuslikku identiteeti pikemaks ajaks. Tänan veel kord Riigikogu tähelepanu ja kaasamõtlemise eest!

Aitäh! Läbirääkimised on lõppenud. Lõpetan selle päevakorrapunkti arutelu.

Kuues päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud maksukorralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 320 teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Mihhail Stalnuhhini!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Selle seaduseelnõu algatas Vabariigi Valitsus 7. novembril eelmisel aastal. Esimene lugemine toimus 18. jaanuaril ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 1. veebruar. Kohe peale esimest lugemist sai laiali saadetud kuus kaasamiskirja huvigruppidele – kaubandus-tööstuskojale ja teistele.
Saime kokku neli vastust. Kaubandus-tööstuskoda märkis oma kirjas, et toetab eelnõu ja peab oluliseks, et see seadus jõustuks tänavu 1. aprillil. Maksu- ja Tolliamet saab siis 10. aprilliks avalikustada esimese kvartali töötajate arvu ja käibemaksu summad. Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit andis teada, et nad teevad tihedat koostööd Rahandusministeeriumiga seoses muudatusettepaneku suure ploki väljatöötamisega. Eesti Maksumaksjate Liit tegi ettepaneku, mis kattub kolleeg Aivar Sõerdi omaga ja mis on vormistatud muudatusettepanekute tabelis nr 3 all. Sellest ma räägin põhjalikumalt veidi hiljem. Kõige ulatuslikum ettepanekute pakett tuli Eesti Pangaliidult ja see leidis Rahandusministeeriumi täieliku toetuse. Pangaliidu ja Rahandusministeeriumi koostöö tulemusena laekus meile kiri, kus pakutud ettepanekud olid ilusasti vormistatud ning need kõik on kirjas muudatusettepanekuna nr 4.
Esimese ja teise lugemise vaheline arutelu leidis komisjonis aset 13. veebruari istungil. Osalema olid kutsutud kõik kaasatud organisatsioonid. Kohale tulid kaks ministeeriumi – rahandus- ja justiitsministeerium –, Maksu- ja Tolliamet ning osales ka üks proua pangaliidust. Toimus arutelu. Eelkõige arutasime just pangaliidu ettepanekuid, aga ka teisi muudatusettepanekuid.
Nüüd tutvustangi teile muudatusettepanekuid. Esimene neist on puhttehniline. Asi on selles, et algselt oli kavatsus asendada seadustes mõiste "vabatahtlik töö" sellise lauseosaga nagu – nüüd ma pean lugema, muidu ei saa – "äriühingu ja füüsilisest isikust ettevõtja majandushuvides töö tegemine tasu saamata". Selline formuleering pidi tulema sellesama "vabatahtliku töö" asemele ja esimene muudatusettepanek reguleerib seda küsimust. Seda muudatusettepanekut toetati konsensusega.
Teine ettepanek on ka tehniline, sellega lihtsalt muudetakse viidet ühele seadusele, sest see, mis oli varem riiklike peretoetuste seadus, on praegu perehüvitiste seadus. Selle muudatuse teeme teise muudatusettepanekuga.
Kolmanda muudatusettepaneku esitaja on kolleeg Aivar Sõerd. Ettepaneku esitaja selgitab, et vallasasjade vaatlemine on reguleeritud maksukorralduse seaduse §-des 62 ja 65. Vaatluse regulatsiooni muutmine maksukorralduse seaduse § 72 lõigetes 1 ja 2 pole vajalik, sest see võiks kaasa tuua maksumaksja põhiõiguste rikkumise. Nagu ma juba ütlesin, sisult sama ettepaneku tegi ka Eesti Maksumaksjate Liit oma kirjas rahanduskomisjonile. Rahandusministeerium ettepanekut ei toetanud. Seoses Eesti Maksumaksjate Liidu arvamusega selgitas Rahandusministeerium oma kirjas järgmist: "Vaatluse regulatsiooni täiendamise peamine eesmärk on ära hoida kulukad ja tarbetud vaidlused selle üle, kas maksuhaldur võib tuletada seaduse tõlgendamise kaudu õiguse vaadelda ka vallasasju, mis asuvad väljaspool ettevõtte tegevuskohta ning mis on vaatluse läbiviimise ajal majandus- või kutsetegevusega mittetegeleva isiku valduses." See "majandus- või kutsetegevusega mittetegelev isik" on seaduses olev väljend.
Ma tuletan meelde, et nii esimesel lugemisel siin saalis kui ka kahel arutelul komisjonis kutsus see küsimus esile kõige rohkem vaidlusi. Võib öelda isegi nii, et see oli ainus küsimus, mis kutsus esile teatud kahtlusi. Rahanduskomisjoni istungil selgitasid nii Rahandusministeeriumi kui ka maksuameti esindajad, et vaatlus on konkreetse maksumenetluse raames tehtav ametlik toiming. See viiakse üldjuhul läbi etteteatamisega ning maksumaksja nõusolekul. See tähendab, et kogu aeg on selline kahtlus, et see nagu tuletab meelde mingit jälgimistegevust jne. Seda kommenteerides pidi minister esimesel lugemisel mitu korda kinnitama – ma vaatasin stenogrammi täna üle –, et see toimub ootamatult. Nii et see ei ole etteteatamisega ning maksumaksja nõusolekul ja juuresolekul. Sellest on ka erandid, aga need on seotud sellega, et maksumaksjat ei ole võimalik kätte saada või on ilmne, et maksumaksja hakkab vara peitma või teeb muul moel vaatluse eesmärgi saavutamise võimatuks.
Tähendab, kui on olemas maksumaksja, keda ei ole võimalik kätte saada – see iseenesest on siiski veidi imelik –, siis seni kehtinud kord lihtsalt ei sobi. Kui sa ei suuda inimest leida, siis sa ei saa talle ka midagi teatada, ja see põhjendabki teatud erandeid, millest siin räägitakse. Vaatluse tulemused kannab maksuhaldur kohapeal protokolli, vaatlus ei saa olla juhuslik ega n-ö ujuva lõpptähtajaga. Seadus kohustab maksuhaldurit valima kõige sobivamad ja isikut kõige vähem koormavad kontrollmeetmed. Seega ei luba maksukorralduse seadus praegu ega ka muudatuste rakendamisel teha n-ö õngitsemise eesmärgil juhuslikke vaatlusi ega hajutada vaatlust pikema perioodi peale ehk tegelda jälitustegevusega. Sellisel juhul oleks tegu varjatud jälgimisega ehk jälitustegevusega ning selliselt kogutud teavet ei saaks maksumenetluses kasutada. Lisaks võib selline tegevus kvalifitseeruda kuriteona.
Praegu ma võtsin lühidalt kokku kõik selle, millest me üsna pikka aega rahanduskomisjonis rääkisime. Need olid põhilised küsimused, kusjuures ühte ja sama küsiti tegelikult mitu-mitu korda. Kolmas muudatusettepanek hääletati läbi, selle tulemus ei olnud konsensuslik – poolt oli 2 komisjoni liiget, vastu 5. Nii et komisjoni toetust see ei leidnud.
Põhilise mahu nendest muudatustest, mis on praegu teisel lugemisel, moodustavad need, mis on tulnud koos muudatusettepanekuga nr 4 ja mis on tehtud Eesti Pangaliidu ettepanekul. Me arutasime neid 13. veebruaril. Kohal olid, nagu ma ütlesin, Rahandusministeerium, Justiitsministeerium, Maksu- ja Tolliamet. Kõik esindajad pidasid regulatsiooni vajalikuks ning toetasid seda Rahandusministeeriumi esitatud kujul. Selle muudatusettepaneku toetus oli konsensuslik.
Pean veel ütlema, et kuna tekkis vajadus pangaliidu ettepanekul täiendavalt seadusi muuta, siis selleks, et seaduse pealkiri ei veniks liiga pikaks, kannab eelnõu nüüd pealkirja "Maksukorralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus". Tavaliselt hea tava kohaselt sellisel juhul teine lugemine katkestatakse ja ma küsisin komisjonilt, kas on soovi seda teha. Asja arutati ja selgus, et komisjon jõuab väga ilusasti tänaseks täisteksti kokku panna, nii et me ei vaja täiendavat aega selle lihvimiseks.
Konsensusega võeti vastu kolm otsust ja ma kohe loen need teile ette. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda kolmapäeval, 22. veebruaril. Teiseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ning kolmandaks, teha ettepanek saata eelnõu, kui teine lugemine lõpetatakse, kolmandale lugemisele 8. märtsiks 2017. See on kõik. Aitäh!

Aitäh ettekandjale! Teile on ka küsimusi. Aivar Sõerd, palun!

Austatud aseesimees! Austatud ettekandja! Mul on selline küsimus. Kui te rääkisite muudatusettepanekust nr 3, siis te ei öelnud, et üks asjaolu, mis selle ettepaneku tingis, oli eelnõu § 1 punkt 24. Seletuskirjas on kirjutatud, miks seda vaja on. Seal on öeldud muu hulgas seda, et vajaduse seadust muuta tingib asjaolu, et seaduse eesmärgiga pole kooskõlas olukord, kus vaatluse läbiviimise õigus siis justkui puudub, kui sõiduki roolis istub maksukohustuslase juhatuse liige ise. Ma küsisin sellega seoses esimesel lugemisel ministri käest, kuidas vaatlust läbi viiakse. Ta siis ei vastanud mulle, aga hiljem vastas kirjalikult ja me komisjonis natuke seda teemat käsitlesime. Ühe asja me saime selgeks: kindlasti toimub maksumaksja teavitamine. Aga mul oli küsimuse teine pool ka: kas vaadeldakse liikuvat või seisvat sõidukit? Äkki teie oskate vastata?

Ma lähtun sellele vastates pigem oma elukogemustest. Ma ei kujuta ette maksuhaldurit, kes n-ö käigu pealt, ütleme, kui auto kiirus on 60 kilomeetrit tunnis, hakkab tehnikaga sekeldama, pildistama või ühest autost teise hüppama. Seepärast eeldan 99% tõenäosusega, et tegemist on seisva sõidukiga.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimised? Kõnesoove ei paista. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepanekuid esitati tervelt neli. Esimese muudatusettepaneku esitas rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Teise muudatusettepaneku esitas samuti rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Kolmanda muudatusettepaneku esitas Aivar Sõerd, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Lauri Luik, palun!

Hea juhataja, palun Reformierakonna fraktsiooni nimel seda muudatusettepanekut hääletada!

Aitäh! Paneme selle ettepaneku hääletusele.
Panen hääletusele kolmanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Aivar Sõerd. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 10 ja vastu 28 Riigikogu liiget, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Neljanda muudatusettepaneku on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 320 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõppenud.

Seitsmes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning tubakaseaduse muutmise seaduse eelnõu 380 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli eelnõu algataja esindaja rahandusminister Sven Sesteri!

Lugupeetud juhataja! Head parlamendiliikmed! Annan ülevaate eelnõust, mis kannab numbrit 380. Tegemist on alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning tubakaseaduse muutmise seaduse eelnõuga. Selle peamine eesmärk on maksustada aktsiisiga uut tüüpi tubakatooted, mida eelnõus nimetatakse alternatiivseteks tubakatoodeteks. Sellised tooted on näiteks e-sigareti nikotiiniga ja nikotiinita täitevedelikud ning vesipiibutubaka asendustootena kasutatavad aurukivid. Alternatiivsete tubakatoodete maksustamise eesmärk on kaitsta rahva tervist, tagada võrdne konkurents tavasigarettide ja alternatiivsete tubakatoodete käitlejate vahel ning takistada aktsiisitulude vähenemist asendustoodete tõttu. Alternatiivsed tubakatooted on populaarsed alaealiste ja noorte seas ning sellisena võivad need soodustada tubakatoodete tarbimise alustamist. Suurbritannia lastest vanuses alla 18 aasta on e-sigarette proovinud vähemalt 10%, USA-s on see näitaja 16%, meil aga on Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise 2013/2014. õppeaasta uuringuraporti andmetel 11–15-aastastest kooliõpilastest 33% proovinud e-sigarette.
Alternatiivsete tubakatoodete aktsiisimäär on ettepaneku kohaselt 0,2 eurot tubakavedeliku milliliitri kohta. Aktsiisimäära arvutamisel lähtuti Itaalia testide tulemusest ja rahva ostujõust Eestis. Itaalia testide tulemuste kohaselt kulub ühe milliliitri e-sigareti vedeliku tarbimisele aega sama palju kui 5,6 sigareti suitsetamiseks. Alternatiivsetele tubakatoodetele on plaanis rakendada madalamat aktsiisi kui tavasigarettidele, et leevendada piirikaubanduse mõju. Täismäär oleks 0,64 eurot milliliitri kohta. Ka salaturu ohjeldamise eesmärgil on otstarbekas kohaldada esialgu madalamat aktsiisimäära. Arvestatud on ka asjaoluga, et e-sigarettidega seotud kulud on kulutuste tõttu seadmetele suuremad kui tavasigarettide puhul. Tubaka tahke aseaine, näiteks aurukivid, on suitsetamistubaka asendustoode ning seetõttu kehtestatakse nendele suitsetamistubakaga ühesugune aktsiisimäär: 76,84 eurot kilogrammi kohta alates 2018. aastast. Alternatiivsed tubakatooted on kavas maksustada alates 2018. aastast ning prognoositavalt laekub selle tulemusena 2018. aastal aktsiisitulu täiendavalt miljon eurot.
Eelnõuga tõstetakse ka sigarettide ja sigarillode aktsiisi. Seni on aktsiisitõusu edasi lükatud, kuna oli vaja analüüsida aktsiisitõusu mõjusid olukorras, kus kehtestataks kahest komponendist koosnev määr. Sigarettide ja sigarillode uus aktsiisimäär on 151 eurot 1000 sigari või sigarillo kohta ning 10% jaehinnast. Niisugune aktsiisimäär arvestab paremini sigarillode ja sigarettide erisusi. Nimelt muutub meil sigarillode hind konkurentsivõimelisemaks võrreldes nende liikmesriikide sigarillode hindadega, kus kohaldatakse proportsionaalset määra. Toodete aktsiis hinnast sõltuva määra rakendamise tulemusena ei vähene, sest eelnõu kohaselt peab aktsiisi maksma vähemalt summas, mis vastab kehtivale aktsiisimäärale. Muudatuse tulemusena laekub 2018. aasta eelarvesse 100 000 lisaeurot.
Eelnõuga nähakse ette ka täiendav aktsiisi maksmise võimalus kaugmüügi korral. Kui kehtiva korra kohaselt peab müüja maksma aktsiisi maksuesindaja kaudu, siis edaspidi saab aktsiisi maksta ka aktsiisikauba vastuvõtja.
Mitu muudatust tehakse bürokraatia vähendamiseks ja maksuhalduri töö lihtsustamiseks. Tubakatoodete maksumärkide üle paberipõhine arvepidamine asendub tulevikus elektroonilise andmekogu abil arvepidamisega, mis lihtsustab ühelt poolt ettevõtjate ja teiselt poolt ka maksuhalduri tööd. Edaspidi ei pea ettevõtja aktsiisikauba veoks nõutavat saatelehte elektroonilisest andmekogust välja trükkima, maksuhaldur saab rahulikult kontrollida saatelehe olemasolu elektroonilisest süsteemist. Kaotatakse ettevõtjale kehtinud nõue esitada notariaalselt kinnitatud dokument aktsiisilao territooriumi ja hoone kasutamise õiguse kohta. Jällegi, maksuhaldur saab vajaliku teabe elektroonilisest andmekogust. Tubakaseadust muudetakse tulenevalt aktsiisiseaduse muutmise eesmärgist viia seadused omavahel kooskõlla. Seaduse jõustumise ajaks on planeeritud 1. jaanuar 2018. Tänan tähelepanu eest!

Ettekandjale on ka küsimusi. Esimesena Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Austatud minister, aitäh ettekande eest! Läti on meist olnud tunduvalt kiirem, nad rakendasid selle regulatsiooni juba poolteist aastat enne, kui meie selleni jõudsime. Meil käivadki asjad aeglasemalt. Me jälgime ju ka, kuidas naaberriikides asjad toimivad. Ma tean, et te kohtusite Läti ja Leedu rahandusministriga viimase Ecofini istungi raames, teil oli ühine istumine. Millised on Läti kogemused e-sigareti aktsiisi kogumisel? Kas nad on kogunud nii palju, kui nende plaanides on ette nähtud? Kuidas neil see asi on õnnestunud? Kas meil on ka midagi Läti kogemusest õppida?

Aitäh teile! Ma arvan, et Läti annab oma tegelikust kogemusest teada tulevikus. Arvestagem, et Läti võttis selle seaduse vastu eelmisel aastal ehk 2016. aasta juulikuus. Nii et alles pool aastat on Lätis see uus süsteem toiminud. Vaikselt hakkavad kõik riigid sellele konkreetsele ettevõtlussektorile rohkem tähelepanu pöörama. Kui ma vaatan Euroopa Liidu liikmesriikide tegevust, siis näen, et asi vaikselt, kuid kindlalt liigub. Tänaseks päevaks on kümmekond riiki sellesisulise seaduse kas rakendanud või kohe rakendamas.
Heale parlamendile teadmiseks ka nii palju, et selles vallas oli üks kõige esimesi Euroopa Liidu liikmesriike Itaalia, kes juba 2014. aastal rakendas e-vedelike aktsiisimääradega maksustamise. Järgmine oli 2015. aastal Portugal, kellele on riburada pidi järele tuldud. Läti kehtestas selle juulis 2016, Sloveenia augustis 2016, Rumeenia samuti aastal 2016, Soome ja Kreeka 2017. aastal ja Eesti kehtestab aastal 2018. Järjest ta niimoodi läheb. Aga muidugi on pikk tee veel minna. Me räägime praegu umbes kümnest riigist, aga Euroopa Liidus on riike palju rohkem.

Madis Milling, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Eestis on tuhandeid inimesi, kes on otsustanud oma tervist parandada ja elada vähe tervemalt nii iseenda kui oma lähedaste rõõmuks. Nad on loobunud suitsetamisest ja võtnud selle asemele e-sigareti. Kas te ei karda, et kui me rahaliselt võrdsustame e-sigarettide tarbimise tavasigarettidega või teeme need isegi kallimaks, siis paljud inimesed löövad e-sigaretile käega ja hakkavad jälle traditsioonilisi sigarette tõmbama?

Aitäh! Te küsisite, kas ma seda ei karda. Lihtne oleks vastata, et ei karda. Aga te ju teate mind, mina nii lihtsa vastusega ei piirdu, püüan ikka põhjalikumalt vastata. Teie küsimuse asetus oli selline, et ma teen kohe väikse paranduse. Me ei võrdsusta sigarettide ja e-sigarettide hinda, rääkimata viimaste kallimaks muutmisest. Me ei sea neid samale tasemele, pigem maksustame e-sigarette umbes kolm korda praegusest taksist odavamalt. Nagu ma oma sissejuhatavas kõnes ütlesin, täismäär oleks 0,64 eurot milliliitri kohta, me maksustame selle 0,2 euroga. Miks just 0,2 eurot, selleks on erinevad põhjused, ma võin neid pärast ka eraldi selgitada, kui teil huvi on. See põhineb analüüsidel. Aga põhimõtteliselt me maksustame märksa madalamate määradega, kui võiksime.
Teie küsisite, kas me ei näe perspektiivi, et klassikaliselt tootelt minnakse üle alternatiivtootele. Ma enne tõin sissejuhatuses näiteid ka, et see võib just teistpidi olla. Võib olla nii, et alternatiivtootelt minnakse ühel hetkel üle klassikalisele tootele. Seesama uuring, millest ma rääkisin, näitas seda, et tõsilugu, 33% koolilastest vanuses 11–15 aastat on proovinud e-sigaretti. See pakub kindlasti mõtlemisainet.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Tahaksin minagi selles küsimuses suuremat plaani vaadata ja küsida, kuidas alternatiivsete tubakatoodete ehk e-sigarettide kahjulikkusega siis ikkagi lugu on. Te rääkisite meile uurimusest, mis räägib kasutamisest, aga selle eelnõu vastased on meedias korduvalt rõhutanud argumenti, et rahvusvaheliselt aktsepteeritavalt ei ole tõestatud, kui kahjulikud alternatiivsed tubakatooted ja e-sigaretid on. Mida te neile vastastele ütleksite? Mis teie silmis nende kahjulikkust tõestab? Muidu te ju selle eelnõuga välja ei tuleks.

Jah, see on teil õige tähelepanek. Turg ongi väga uus ja sellele juhtis tähelepanu ka Aivar Sõerd oma küsimuses. Eks vaikselt hakkavad teisedki riigid alternatiivseid tubakatooteid maksustama. Sellele pööratakse järjest rohkem tähelepanu. Loomulikult, kui tegu on uue toote turuga, siis asjaomaseid tõenduspõhiseid andmeid alles kogutakse. Iga osapool püüab sõltuvalt sellest, mis huvid tal mängus on, protsessi endale soodsas suunas arendada. Selles ei ole midagi imelikku.
On väidetud, et alternatiivsed tubakatooted, peamiselt e-sigaretid – on ju erinevaid alternatiivseid tubakatooteid – on ohutumad kui tavasigaretid. Aga ümberlükkamatult tõestatud seda ei ole. Pigem on nenditud, et kasutusele tulevad täiesti uued ained, mida tavasigarettides ei ole. Need on oma olemuselt sellised ühendid – mina ei ole keemik, ma tuginen seni tehtud uuringutele – nagu propüleenglükool jms. Uutes nikotiinita ja nikotiiniga vedelikes hakkavad need uued ained ühel hetkel ja teatavate koguste korral kahjustama kesknärvisüsteemi, maksa ja südant. Tõesti, ma ei ole väga tugev ekspert keemiliste ainete toime alal ega tea täpselt, milline on nende mõju meie tervisele. Aga uurimused, peaasjalikult just WHO oma, näitavad, et sellele on vaja tähelepanu pöörata. Ained, mida e-vedelikud sisaldavad, ei ole oma toksilisuse tõttu organismile head. Et selles veendunud ollakse, näeme ka teiste liikmesriikide tegutsemisest.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Seletuskirjas on nimetatud, et alternatiivsete tubakatoodete turu maht ehk nende osakaal ei ole väga suur. Kas teil on asjast ka mingi täpsem ettekujutus? Minule ei ütle määratlus "ei ole väga suur" peaaegu mitte midagi.

Aitäh teile! Jah, vaadake, suitsetajatel ei ole kohustust ennast kuskil registreerida. Seega on tegu mingite empiiriliste andmete kogumiga. Ma arvan, et eksperdid, kes panevad kokku eelduslikke aruandeid, on turu osalistega suhelnud ja arvestavad ka seda, millised arvud on aluseks võetud teistes riikides seadusaktide koostamisel. Loomulikult, see turg alles kujuneb ja meil ei ole tegelikult ülevaadet, kui palju müüakse nii seadmeid, millega on võimalik e-sigaretti üldse tõmmata, kui ka e-sigarettide vedelikke. Mingit eraldi ostude registreerimist ju pole.
Arvestuslikuks aluseks on võetud, et 2018. aastal võiks laekuda umbes miljon eurot. Samas võin teile öelda, et seda summat on päris tugevalt väiksemaks korrigeeritud. Aga e-sigarettide maksustamine ei ole uus teema. Juba 2015. aastal võeti peale valimisi e-sigarettide teema lauale ja hakati sellega tegelema. Nii et see on pikalt ette valmistatud protsess. Ma mäletan, et siis eeldati, et e-sigarettide turult laekub riigieelarvesse tunduvalt suurem summa kui see, mis seal praegu on. Aga eksperdid kinnitavad, et see turg kasvab, ja mitte ainult Eestis, vaid kõikides teisteski riikides. Kui tekib kohustus aktsiisi makstes ennast registreerida, siis saame kõigest parema pildi.

Madis Milling, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Austatud minister! Te viitasite aktsiisimäära kehtestamise aluseks olnud Itaalia uuringule aastast 2014. See uuring tehti, kui kasutusel olid üle-eelmise põlvkonna e-sigaretid, milles kasutati märksa kangemat vedelikku, aga väiksemates kogustes. Tänapäeva tehnoloogia on edasi arenenud ja vedelikud on hoopis teistsugused. Selle teie aktsiisiarvestuse järgi, mis tugineb vananenud uuringule, peaks osa e-sigareti tõmbajaid suitsetama päevas 150 sigaretti. Minu küsimus: miks te olete aluseks võtnud aegunud uuringu ja miks te ei ole arvesse võtnud E-sigareti Müüjate ja Kasutajate Liidu analüüse ja ettepanekuid?

Aitäh teile! Eesti on parlamentaarne riik ja meil on käsil selle eelnõu menetlemise algetapp. Ma pean silmas seda, et täna on alles esimene lugemine. Iga eelnõu, mis siin saalis seadusena vastu võetakse, läbib kolm lugemist. Vahepealse aja jooksul on võimalik aluseks võtta ka täiendavaid uuringuid, huvigruppidega läbi rääkida, kuulata täiendavaid argumente. See võimalus on parlamendil kindlasti olemas. Nagu ma ütlesin, on uuringuid, mis kinnitavad e-sigarettide kahjulikkust. Küllap ka teie eeldate seda, et e-sigaretid ei ole kahjutud. Küsimus on selles, kui kahjulikud need on. Ma arvan, et ka teie arvate kokkuvõttes nii, aga ma ei taha teile kindlasti sõnu suhu panna. Mina eeldan, et need ei ole kahjutud, ja küsimus on selles, kui suur nende halb mõju on.
Kui me vaatame aktsiisimääru, millega neid hakatakse maksustama, siis nagu ma teie esimesele küsimusele vastates ütlesin, selle eelnõu kohaselt maksustatakse alternatiivseid tubakatooteid, lähtudes madalaimast võimalikust maksustamise tasemest. Ja mis puutub Itaaliasse, siis itaallased on otsustanud pea kaks korda kõrgema taseme kasuks: nende aktsiisimäär on 0,38 meie potentsiaalse 0,2 vastu.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Mul on selline küsimus. Alkoholi aktsiisimäära puhul on väidetud, et protsentuaalne hinnavahe naaberriikidega võib olla kuni 20%, siis see piirikaubandust suurt ei mõjuta. Milline võiks see hinnavahe olla, kui jutt on tubakatoodete aktsiisidest? Kui suur vahe võiks märkimisväärselt piirikaubandust mõjutada?

Aitäh! Ma ütleksin, et see oli üks põhjus, miks eelnõus aktsiisitase madalamale toodi. Aga põhjusi on teisigi, peatun neil põhjalikumalt. Üks põhjus oli tõesti see, et tuleb arvestada sellega, et osas riikides aktsiisi veel polegi. Praegu on see vaid kümnes riigis ja on palju maid, kus see ei kehti. Meil on maksustajad küll mõlemal poolel, nii Soomes kui ka Lätis on see kaup aktsiisiga maksustatud. Aga jah, paljudes riikides ei ole.
Me peame arvestama, et see on uus teema, mis tekitab küsimusi nii piirikaubanduses kui ka laiemalt kaubanduses üldse. See on kindlasti üks nüanss, mida selle aktsiisimäära rakendamisel tuleb arvestada. Meil ei ole praegu andmeid e-sigarettide kasutamise kohta. Ja kuna meil ei ole see kaup maksustatud, siis meil ei ole ka ülevaadet piirikaubandusest. Aga mingid indikatsioonid meie jaoks on olemas. E-vedelike maksustamise korral on liikmesriikides piirikaubandus aja jooksul kasvanud 10–50%. Meie aga peame lihtsalt arvestama, et kahes naaberriigis on juba see aktsiis kehtestatud – Soomes kõrgemana ja Lätis madalamana.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on ajendatud teiegi viidatud tõsiasjast, et ka noored kasutavad e-sigarette. Aktsiisil on muidugi praktiline eesmärk eelarvesse raha saada, aga on ka õilis eesmärk tervisekäitumist muuta. Kui palju peaks e-sigarettide aktsiis kasvama, et noored oma kätt nende külge ei paneks? See ju eesmärk on, kuigi need on minu arusaama kohaselt siiski tervislikumad kui tavalised sigaretid.

Juhuse tahtel ma kuulsin, kuidas kultuuriminister rääkis siin täna riigi kultuuripoliitikast. Mulle jäi kõrvu, et te küsisite talt umbes nii, et kas te ei karda seda, et kui me teeme jõulisi pingutusi selle nimel, et alkoholi vähem tarvitatakse, siis vahest me jõuame ühel hetkel olukorrani, kus meil ei laeku enam raha, millega kultuuri rahastada. See oli hea nipiga küsimus, millele kultuuriminister jättis pooleldi vastamata, kuigi ta vastas väga pikalt. Ma lisaksin tema jutule, et tegelikult on võimalik makroandmete järgi välja arvutada suured haigekassa kulud, mis on seotud alkoholiga. On ju teatud protseduurid ja ravi. Potentsiaalselt on nii, et kui alkoholi tarbimine väheneb, siis suure tõenäosusega vähenevad ka teatavad haigused. Nende vahele saab tõmmata võrdusmärgi. Sama asi on tubakaga. Kindlasti peab põhiline eesmärk olema tarbimist vähendada. Nagu ma aga ühele küsimusele vastates tunnistasin, e-sigarettide ja üldse alternatiivsete tubakatoodete turg on pigem kasvav kui kahanev. See on ka üks põhjus, mille pärast sellele teemale suurt tähelepanu pööratakse.

Aitäh ettekandjale! Teile rohkem küsimusi ei ole. Nüüd palun komisjonipoolseks ettekandeks kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Priit Sibula!

Austatud Riigikogu aseesimees! Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu oma 13. veebruari istungil ja mul on hea meel tänada häid kolleege rahanduskomisjonist, kes usaldasid komisjoni ettekande tegemise mulle. Meie istungil käis eelnõu tutvustamas minister, kes meie ees ka äsja esines, ja siis rääkis ta sama põhjalikult. Ka komisjonis kerkisid üles paljud küsimused, mis täna siin suures saalis esitati. Lisaks rahandusministrile olid komisjoni kutsutud Rahandusministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna juhataja Marek Uusküla ning sama osakonna peaspetsialist Heidi Vessel.
Nüüd väga lühidalt mõnest küsimusest, mis komisjonis üles kerkisid. Tunti huvi, kas on uuritud ja võrreldud, kui levinud on e-sigarettide ja tavaliste sigarettide ning alkoholi kasutamine laste hulgas. Sotsiaalministeeriumil on need andmed olemas, aga meile istungil neid ei tutvustatud. Küsiti eelnõu jõustumise kohta, millest minister juba rääkis. Arutelu all oli ka jutuks olnud maksumäära küsimus, selle kolmekordne vahe. Ka komisjoni liikmetele oli jäänud mulje, et me maksustame väga kõrgelt, aga selle peale toodi näide, et tegelikkuses on meil asjaomane aktsiisimäär kolm korda madalam kui teiste tubakatoodete puhul. Komisjonis toodi Portugali näide: alguses rakendati seal aktsiisimäära 60 eurosenti milliliitri kohta, 2017. aastal vähendati seda 30 sendini.
Veel oli juttu piirikaubandusest, täpsemalt uuriti, kas reisijatele kehtivad e-sigareti vedeliku riiki toomisel piirangud. Vastuseks kuulsime, et Euroopa Liidu tasemel seda reguleeritud ei ole, kuid eelnõu kohaselt võivad Eesti residendid teistest liikmesriikidest edaspidi seda kaupa sisse tuua kuni 50 milliliitrit. Sooviti ka teada, kuidas see plaanitud aktsiisitulu ehk 1,1 miljonit eurot jaguneb sigarite, sigarillode ja e-sigareti vedelike maksustamise vahel. Vastuseks saime, et sigarite ja sigarillode aktsiisimäära tõstmisest saadakse 0,1 miljonit ja ülejäänu vedelike maksustamisest.
Komisjon tegi otsuse esitada see eelnõu suurde saali esimesele lugemisele ja esimene lugemine lõpetada. Otsus oli konsensuslik. Muudatusettepanekute tähtajaks otsustas komisjon määrata kümme tööpäeva ehk siis tähtaeg oleks 9. märts kell 17.15. Aitäh!

Teile ei ole küsimusi. Täname ettekandjat! Kas fraktsioonidel on soovi avada läbirääkimised? Ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 380 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõppenud. Määran eelnõu 380 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 9. märtsi kell 17.15.

Tänane kaheksas ja ühtlasi viimane päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud "Lepingu Eesti Vabariigi valitsuse ja Taani Kuningriigi valitsuse vahel investeeringute soodustamise ja vastastikuse kaitsmise kohta" muutmise ja lõpetamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu 379 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli eelnõu algataja esindaja välisminister Sven Mikseri!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus on esitanud Riigikogule ratifitseerimiseks Eesti Vabariigi ja Taani Kuningriigi vahel investeeringute soodustamise ja vastastikuse kaitsmise lepingu muutmise ja lõpetamise kokkuleppe seaduse eelnõu. Nimetatud lepingule Eesti ja Taani vahel kirjutati alla 6. novembril 1991. aastal Tallinnas ning see jõustus 1993. aasta 24. veebruaril. Eelmise aasta, 2016. aasta 16. veebruaril saatis Taani Kuningriigi välisministeerium noodi Eesti Vabariigi suursaatkonnale Kopenhaagenis ettepanekuga lepingut muuta ja see lõpetada. Lepingut tuleb enne selle lõpetamist muuta, kuna lepingu enda sätete järgi kehtib see leping jõusoleku ajal tehtud investeeringute suhtes veel ka kümme aastat pärast lepingu lõpetamist. Niisiis tuleb lepingut muuta, et selle lõpetamisel lõppeks täielikult ka lepingu kohaldamine.
Miks on selle lepingu lõpetamine vajalik? See on vajalik selleks, et tagada Euroopa Liidu õigusaktidest tulenevalt kõigile Euroopa Liidu liikmesriikide investoritele võrdne kohtlemine. Investeeringute soodustamise ja kaitse lepingud käsitlevad valdkondi, mis on reguleeritud Euroopa Liidu õigusega. Eelkõige on need asutamisvabadus, võrdne kohtlemine ning ka kapitali ja maksete vaba liikumine. Seega reguleerib Euroopa Liidu riikide investeeringute kaitset ja investorite võrdset kohtlemist Euroopa Liidu õigus ning liikmesriikide kahepoolsetel lepingutel puudub sisuline mõte.
Kõige suurem probleem on tegelikkuses see, et kehtivate Euroopa Liidu reeglite ja Eesti-Taani lepingu vahel on suur erinevus. See puudutab nimelt investori ja lepinguosalise riigi vaheliste vaidluste lahendamist. Eesti-Taani kahepoolne leping näeb ette, et juhul, kui riik ja investor läbirääkimiste teel kokkuleppele ei jõua, lahendatakse vaidlus vahekohtus. Vaidluste lahendamise käigus võib olla vaja tõlgendada ka Euroopa Liidu õigust, mis on aga Euroopa Liidu Kohtu, mitte kolmandas riigis asuva vahekohtu pädevus.
Kahepoolse investeeringute soodustamise ja kaitse lepingu lõpetamine aitab vältida probleeme, mis potentsiaalsete vaidluste korral riigi ja investori vahel võivad viia sellise olukorrani, kus tekib vastuolu Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Liidu õigus ja lõpetatavas lepingus sätestatu sisuliselt teineteisest ei erine. Nii ongi ainus sisuline erinevus see, et kui leping lõpetatakse, ei saa investor pöörduda kolmandas riigis asuvasse vahekohtusse, näiteks Washingtonis asuvasse investeerimisvaidluste lahendamise keskusesse. Investorite õigusi kaitseb Euroopa Liidu õigus ning Taani investorite tegevust Eestis või Eesti investorite investeeringuid Taanis lepingu lõpetamine oluliselt mõjutama ei hakka. Taani on kokkuleppe jõustumiseks oma riigisisesed menetlused juba lõpetanud. Tänan teid tähelepanu eest! Olen valmis vastama küsimustele, kui neid peaks olema.

Kas ettekandjale on küsimusi? Ei näi olevat. Täname ettekandjat! Palun komisjonipoolseks ettekandeks kõnetooli väliskomisjoni liikme Marko Šorini!

Lugupeetud aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Väliskomisjon arutas selle eelnõu ettevalmistamist esimeseks lugemiseks oma 13. veebruari istungil. Eelnõu sisu ja eesmärke tutvustas meile Välisministeeriumi välismajanduse ja arengukoostöö osakonna kaubanduspoliitika ja rahvusvaheliste majandusorganisatsioonide büroo direktor Priit Pallum. Komisjonile selgitati, et alates Lissaboni lepingu jõustumisest on investeeringute kaitse ja soodustamise poliitika ühise kaubanduspoliitika osa ja kuulub Euroopa Liidu õiguse alla. Lepingu edasise jõus olemise korral tekiks teatud juriidiline konflikt, nagu meile minister ka siin just selgitas. Euroopa Komisjon on ärgitanud kõiki liikmesriike selliseid kahepoolseid lepinguid lõpetama ja osa riikide suhtes on algatatud rikkumismenetlus, kui nad ei ole soovinud selles osas samme astuda.
Komisjonis tekkisid ka mõned küsimused, kuigi võis tunduda, et tegu on rutiinse lepingu lõpetamise protsessiga. Küsimustele vastamise käigus selgus, et analoogilisi lepinguid, mis kuuluvad samuti lõpetamisele, on Eesti riigil veel 10–15. Kuna liikmesriikide hulgas puudub üksmeel, kuidas selliseid kahepoolseid lepinguid lõpetada, on see protsess praeguseks kestnud juba kaks või kolm aastat. Konsensus liikmesriikide vahel puudub, kuna mõned riigid soovivad õiguskindluse tagamiseks oma investeeringutele kaitset. Lisaks on Euroopa Kohtus vaidluse all, kas kogu see valdkond on ikka Euroopa Liidu ühispädevus või on tegemist segapädevusega. Osa riikide jaoks ei ole see teema ka kuigi prioriteetne.
Komisjon otsustas konsensusega teha ettepaneku võtta seaduseelnõu 379 täiskogu istungi päevakorda esimesele lugemisele 22. veebruaril ning esimene lugemine lõpetada. Ka otsustati, et kui esimene lugemine lõpetatakse, võiks Riigikogu juhatus määrata muudatusettepanekute tähtajaks 3. märtsi 2017 kell 16. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Tänan ettekandjat! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 379 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõppenud. Määran eelnõu 379 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 3. märtsi kell 16.
Hea Riigikogu, tänane tööpäev siin saalis on läbi saanud. Soovin teile ilusat päeva jätku!

Istungi lõpp kell 18.13.