Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

15:00 Istungi rakendamine

Esimees Eiki Nestor

Lugupeetud Riigikogu, tere päevast! Alustame täiskogu V istungjärgu 5. töönädala esmaspäevast istungit. Eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Austatud härra esimees! Austatud Riigikogu! Rahvasaadikud Herkel, Kübarsepp, Aru, Ammas, Haukanõmm, Adams, Talvik ja Lutsepp on kirjutanud ühe arupärimise peaministrile. See jätkab meie sarja sellest, milliseks muutub Eesti kaart pärast haldusreformi, missuguseid ebaloogilisusi haldusreform sisaldab ja millist vigade parandust võib ehk vaja minna. Konkreetsemalt puudutab see arupärimine Pärnumaad. Kusagil oli mingi uudis selle kohta, et Pärnu linn hakkab territooriumilt olema suurem kui mitmedki maailma suurlinnad, aga ta võtab enda alla ka suuri põllumajanduspiirkondi, soid, rabasid ja metsi. See võib tuua kaasa praktilisi probleeme, kaasa arvatud see, mis on linnad ja mis on vallad. Aga veel suurem probleem on meie arvates see, et Pärnu sisulised eeslinnad nii praeguses Sauga vallas kui ka Tahkuranna vallas, kes kõigiti on seotud Pärnu omavalitsusega, ei ole saanud sellega liituda, neile on öeldud ei. Sisuliselt puudub meil niisugune asi nagu külade enesemääramisõigus, kirjuta kirju ükskõik kui palju, kogu allkirju, kui palju tahad. Me leiame, et see olukord, mis Pärnumaal on kujunenud – kogu see ebaloogiline pilt, kus Pärnu linn ulatub mitmete kümnete kilomeetrite kaugusele linna piirist, aga eeslinnad sisuliselt linnaga ei liitu –, on seda väärt, et tõstatada see küsimus peaministri ees. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Kalle Laanet, palun!

Kalle Laanet

Austatud esimees! Reformierakonna fraktsiooni 11 liikmel on küsimus sotsiaalkaitseminister Kaia Ivale. See puudutab Saare maakonnas Lääne-Saare vallas Sõmera hooldekodu kaotamist. Nimetatud hoolekandeasutus on asunud seal juba üle 40 aasta, seal elab rohkem kui 250 mitmesuguste puudeastmetega inimest. Nüüd on aga jõutud seisukohale, et lähiaastatel peaks selle hooldekodu kindlasti ära kaotama, kuigi need inimesed seal, kliendid on selle keskkonnaga harjunud. Need inimesed, kes elavad Sõmeral ja ka Kärlal, on samuti harjunud sellega, et sellised kliendid seal on, jalutavad ringi ja käivad kas kauplust või muid asutusi külastamas. Möödunud sügisel oli tõsine debatt Kuressaare linnas, kui arutati, et tegelikult osa kliente – need, kes saavad endaga enam-vähem hakkama – peaks ümber asustama Kuressaarde. See tõi kaasa tõelise ažiotaaži Kuressaare linnaelanike seas. Nii et me ei saa väga selgelt aru, miks on vaja seda asutust sellisel kujul lõhkuda. Mis on selle põhjus? Meil on küsimused ka selle kohta, mis saab hooldekodu praegustest elanikest, mis saab eestkostest ning mis sõnum antakse edasi hooldekodu 135 töötajale, mis nendest saab. Mis on plaanis teha hoonetega? Kas erihoolekandesüsteemi ümberkorraldamise ja väikeste peremajade ehitamisega kaob erihoolekandeteenuste järjekord, kus praegu ootab 425 inimest? Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Tegemist on arupärimisega. Krista Aru, palun!

Krista Aru

Härra juhataja! Austatud rahvaesindajad! Vabaerakonna fraktsiooni seitsme liikme nimel on mul üle anda arupärimine riigihalduse ministrile Mihhail Korbile. Arupärimine puudutab kultuuriväärtusi kaitsva riigi kinnisvarapoliitika rakendamist. Selle arupärimise kesksel kohal on mõned üksikud objektid – meile kõigile juba paljukuuldud ja tuntud Liberty mõisa edasine käekäik, Patarei hooned, kindlasti Porkuni mõis –, kuid on ka küsimusi, mis puudutavad põhimõttelisi seisukohti. Kuidas Riigi Kinnisvara AS majandab kultuuripärandina arvel olevaid hooneid? Kas on olemas rakendusplaan? Kas ka omaniku vaatenurgast on põhjalikult analüüsitud, kas alati on mõistlik rakendada maksimummääras muinsuskaitse nõudeid või tuleks arvestada nii omaniku huvi, nii kultuuripärandi säilimist kui ka selle kultuuripärandi säilimise tulemusel tekkiva keskkonna hoidmist ja keskkonnasäästlikkust? Võib-olla pole riigil alati kõige otstarbekam ega ka õigem säilitamisel lähtuda ainult ehitusmaksumusest ja ehitusmaksumuse hindamisest. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Urmas Kruuse, palun!

Urmas Kruuse

Austatud istungi juhataja! Auväärt kolleegid! Tahan üle anda arupärimise maaeluminister Tarmo Tammele. Saime ajalehe vahendusel teada, et Jõgeva Vallavalitsus kavatseb enampakkumisel müüa teatud põllumaad, mis on ääretult olulised Eesti Taimekasvatuse Instituudile. See puudutab Maaeluministeeriumi valitsemisalas teadus- ja arendustegevust, samuti põllumajanduskultuuride sordiaretust ja agrotehnoloogiaalaseid uuringuid. Kuna tegemist on ligi 12%-ga taimekasvatuse instituudi kasutuses olevatest maadest, siis taimekasvatuse eripära arvestades võib instituudi tegevus selles piirkonnas sattuda löögi alla. Seetõttu tahaksime maaeluministrilt teada, kas ja milliseid meetmeid ta võtab, et säilitada võimalus seda tegevust seal jätkata. Peale teadusliku potentsiaali huvitab meid ka veel see, et instituut selles piirkonnas säiliks ja inimestel oleksid töökohad. Loodame, et minister koos oma heade kolleegidega annab meile ammendavad vastused. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Henn Põlluaas, palun!

Henn Põlluaas

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Mul on au anda Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel haridus- ja teadusminister Mailis Repsile üle arupärimine erandite lubamise kohta vene koolide eestikeelsele õppele üleminekul. Me peame suure murega tõdema, et valitsus on asunud teele, millega eesti keele positsiooni Eestis kahjustatakse. Minister on lubanud mõnes vene koolis erandkorras vähendada eesti keele õppe mahtu. Seetõttu on meil mõned küsimused. Miks on lugupeetud minister otsustanud lubada teha mõnele vene koolile erandeid ja vähendada nende taotluste alusel eestikeelsele õppele ülemineku mahtu? Erandeid lubades pannakse ebavõrdsesse olukorda teised koolid, kes seadust korralikult täidavad. Millega sellist ebavõrdset kohtlemist põhjendatakse? Keskerakonna toetajate enamiku moodustavad vene valijad. Kas nendele meeldimine kaalub üles Eesti Vabariigi huvid ja põhiseadusega paika pandud väärtused? Põhiseaduse § 6 sätestab Eesti Vabariigi riigikeelena ju eesti keele. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson, palun!

Valitsuse esindaja Heili Tõnisson

Austatud härra esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus esitab täna Riigikogu otsuse "Põhjamaade Investeerimispangale antud riigigarantii suurendamine" eelnõu. Eelnimetatud Riigikogu otsuse eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Sven Sester. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Rohkem soove ei ole. Vastu on võetud üks eelnõu ja viis arupärimist. Tegutseme nendega edasi kodu- ja töökorra seaduse järgi.
Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Täiskogus on kohal 84 Riigikogu liiget.
Päevakorra kinnitamine. Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu V istungjärgu 5. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt oli 79 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.


1. 15:12 Arupärimine eestikeelse hariduse kohta vene õppekeelega koolides (nr 286)

Esimees Eiki Nestor

Esimesena on meil päevakorras arupärimine, mille on esitanud Maris Lauri, Arto Aas, Aivar Sõerd, Yoko Alender, Terje Trei, Taavi Rõivas, Heidy Purga, Keit Pentus-Rosimannus, Urve Tiidus, Meelis Mälberg, Madis Milling, Kalle Laanet, Urmas Kruuse, Eerik-Niiles Kross, Valdo Randpere, Igor Gräzin, Anne Sulling, Johannes Kert, Jürgen Ligi, Ants Laaneots, Jüri Jaanson, Remo Holsmer, Kristen Michal, Hanno Pevkur, Laine Randjärv ja Liina Kersna. Nende kõigi nimel Maris Lauri, palun!

Maris Lauri

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Reformierakonna fraktsiooni liikmed esitasid 12. detsembril möödunud aastal haridus- ja teadusminister Mailis Repsile arupärimise, mis puudutab eestikeelset haridust vene õppekeelega koolides. Arupärimine ise on järgmine. Eestis on seni kehtinud poliitiline konsensus, et gümnaasium muutub eestikeelseks. Riigikeelset õpet suurendatakse kõikidel haridustasemetel, seda eelkõige selleks, et tagada kõigi noorte konkurentsivõime ja ligipääs ühesugusesse inforuumi. Riigieksamite tulemused näitavad, et vene õppekeelega gümnaasiumid jäävad oma tulemuste poolest eesti koolidele alla.
Eestikeelse õppe laiendamise vältimatu eeldus on järjepidevus ja üheselt mõistetavad sõnumid riigi poolt. Paraku on Keskerakonnast, mis on pea- ja haridusministri partei, tulnud avaldusi, mis seda konsensust vaidlustavad ja 60 : 40 nõude kaotamist lubavad. Näiteks on hariduse eest vastutav Tallinna abilinnapea, Keskerakonna juhtivpoliitik Mihhail Kõlvart lubanud, et uus valitsus pehmendab venekeelsetele gümnaasiumidele keelenõudeid. Minister on rääkinud pilootprojektist, mille raames lubatakse 60% nõudest kõrvale kalduda.
Nendest avaldustest tulenevad kuus küsimust, millele me ootame täna sisulisi vastuseid. Tahaks täpsemalt teada, miks soovitakse senist keelepoliitikat muuta. Miks Keskerakond annab eesti- ja venekeelsetele elanikele erinevaid lubadusi? Kuidas suhtutakse eestikeelse hariduse eesmärgiks seadmisesse ja varajasse eesti keele õppesse? Miks eelistatakse probleemse keeleõppega koolide järeleaitamise asemel niigi tugevate koolide toetamist? Samuti küsime, mismoodi annab praegune valitsus venekeelse õppe loa.
Detsembrikuine arupärimine on aktuaalne ka praegu. Tegelikult on faktid ja sündmused kinnitanud, et ilmselt  läheb asi järjest tõsisemaks. Seda näitab kas või see, et haridusministri kinnitust mööda annab valitsus venekeelsetele koolidele loa loobuda 60 : 40 süsteemist. Ja on ka muud asjaolud. Nii et loodame sisulisi vastuseid. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Arupärimisele vastab haridus- ja teadusminister Mailis Reps.

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid, Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Tõepoolest, ma saan aru, et üsna varsti olen uuesti siin teie ees, sest täna lisandus veel üks fraktsioon, kes tahab sel teemal edasi arutada. Põhjust on palju ja põhjus on arusaadav, sest tegemist on meie riigikeelega. Kõigile on arusaadav, et meie põhitähelepanu on sellel, kuidas me saame oma riigikeele oskust tugevdada. Kui praegust koalitsiooni hakati kokku panema, siis oli üks põhimõte, milles me algusest peale kokku leppisime ja millest me ei kavatse hetkekski taganeda. Nimelt see, et me välis- ja kaitsepoliitikas ning kodakondsus- ja keelepoliitikas põhimõtteid ei muuda. See on meie järjepidev poliitika ja selle juurde me kindlasti jääme.
Nüüd aga teie esitatud küsimused ja vastused. Kuna hea kolleeg Maris Lauri luges küsimused ette, siis ma teen vaid viite küsimusele ja annan seejärel oma vastuse, mida pärast saab ka debativormis täiendada. Kui küsimused peaksid puudutama arve, siis mul on Haridus- ja Teadusministeeriumist nii mõnedki põnevamad numbrid kaasa võetud.
Kõigepealt on küsimus, miks me soovime senist keelepoliitikat muuta. Kindlasti me ei soovi seda teha, eesti keel riigikeelena on meie kõigi, riigi põhialus. Me oleme selle sisse kirjutanud ka oma põhiseadusesse. Loomulikult Haridus- ja Teadusministeerium, kes vastutab keelepoliitika eest, järgib seda järjekindlalt. Küll aga oleme valmis vaatama otsa kitsaskohtadele ja neid ausalt välja tooma. Meil on aastate jooksul tehtud piisavalt analüüse, kus on ära toodud keeleoskuse kitsaskohad ja see, millele peaks eraldi tähelepanu pöörama. Nüüdseks on selge, et mitmed tegevused on andnud tulemusi – mõned metoodikad, mitmed otsused on aastate jooksul andnud väga häid tulemusi. Eesti keele oskus on läinud selgelt paremaks, noorte arusaam riigikeele õppest on paranenud, samuti lapsevanemate teadlikkus. Tegevusi aga on vaja ka tõhustada, vajalikud on näiteks üleriigiliselt pakutavad metoodilised toed ja mitmed teised sellised asjad, eriti kui me räägime põhikooli kolmandast astmest, 7., 8. ja 9. klassist.
Nii me olemegi otsustanud oma põhitähelepanu suunata sellele – nagu te olete kindlasti ka juba kuulnud, aga rõhutan siinkohal üle –, et alustada septembrist eraldi lasteaiaga ja põhikooli kolmanda astmega ja mitte keskenduda niivõrd jälle 10., 11. ja 12. klassile. Eriti arvestades, et meil on ka piisavalt alust muretseda. Tegelikkuses on kitsaskoht pigem põhikooli üldine keeleoskus. Ma ei räägi nendest tugevamatest noortest inimestest, kes lähevad põhikoolist edasi gümnaasiumi, vaid nendest, kes suunduvad põhikoolist kas tööellu – mõned ei suundu kahjuks kuhugi – või lähevad kutset omandama. Nii et meil ei ole plaanis muuta põhikooli- ja gümnaasiumiseadust. Kui teil oli lootus, et te saate siin saalis selle üle debateerida, siis Vabariigi Valitsus teile seda rõõmu kahjuks ei valmista. Teil on loomulikult võimalik ise seda siin kohapeal arutada, aga põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses me kõnealust paragrahvi ei muuda.
Me oleme otsustanud, et selles programmis võiksid osaleda tõepoolest need nn tugevamad koolid, nii nagu siin hea küsija välja tõi, kes näitaksid, et kui põhikoolis tegeldakse süsteemselt 7., 8. ja 9. klassiga, siis on gümnaasiumi lõpuks paremad tulemused, st jõutakse C1 tasemele, mis on, tuletan meelde, keele valdamine. See kõrgtase tähendab ühtlasi seda, et sa oled konkurentsivõimeline tööturul, sest väga paljudel erialadel, näiteks avalikus teenistuses ja ka laiemalt teenindussektoris, on C1 vajalik. Nii et ühiskondlikult on see kindlasti äärmiselt oluline.
Teie teine küsimus on suunatud sellele, kas rahvusrühmadele, keda meil Eestis on ju tõepoolest palju, tagatakse võimalused oma emakeele ja kultuuri õppimiseks. Nagu te teate, päris mitu aastat tagasi me selle suuna võtsime. Võtsime sellise hoiaku, et kõik need noored inimesed, kes on teistes koolides – ja seal on piisav hulk õpilasi –, saaksid õppida ka oma rahvusvähemuse keelt ja tutvuda selle kultuuriga. Praegu me võime öelda, et pigem on see ikkagi tagatud pühapäevakoolide võrgustikuga, milleks on olemas riiklik rahastamine. Kõikides koolides, eelkõige eesti õppekeelega koolides, praegu selliseid rühmi tõepoolest avatud ei ole. Haridusministeerium on mitme aasta jooksul välja toonud, et sellele tuleb eraldi tähelepanu pöörata.
Aasta tagasi me tegimegi sellega algust, valmis eesti õppekeelega koolis õppivatele vene emakeelega noortele mõeldud vene keele kui emakeele õppimise programm. Selle nimetus on "Koosõppiv kool". Ma usun, et head küsijad teavad seda, sest teie hulgas on tervelt kaks endist ministrit. Kindlasti olete selle "Koosõppiva kooliga" kursis. Nagu te teate, suundub igal aastal rohkem ja rohkem noori, kelle emakeel ja kodune keel on vene keel, eestikeelsetesse koolidesse. Nende jaoks ei ole tavaline vene keele programm kindlasti piisav, kuna see on nende emakeel. Sellele eraldi tähelepanu pööramine on kasulik meile kõigile.
Kolmandaks olete küsinud, miks räägitakse eesti- ja venekeelsele auditooriumile erinevaid jutte ja motiveeritakse tegema halbu valikuid. Ma loodan, et kõik on tänaseks aru saanud, et eesmärk on põhikooli lõpuks tõsta keeleoskus üks aste kõrgemale – B1 tasemelt B2-le. Miks me räägime pilootprogrammist? Sellepärast, et kõik koolid, eriti põhikoolid, ei ole loomulikult korraga selleks valmis. Kui riik on sellise süsteemse võimaluse välja töötanud – ja nagu te teate, viimased viis-kuus-seitse aastat on arutatud, kuidas ja mis meetmetega see oleks võimalik –, siis saab selle välja pakkuda kõikidele koolidele, kes soovivad selles programmis osaleda. Ma kinnitan teile, et viimaste nädalate jooksul on tulnud palju neid koole, kes sooviksid põhikoolis teha nii B1 kui B2 taseme keeleeksami, pooleaastase vahega. Sellist huvi on üles näidanud väga paljud koolid. Kindlasti ei ole seal tegu vähem teadlike lapsevanematega, sest kui me räägime B2-st ja C1-st, siis need on juba sellised tasemed, kus lapsevanem peab olema väga toetav. Seal ei ole tegu ainult keeleõppega, vaid see on selgelt kõige laiemas mõttes meie ühiskonda kaasamine.
Neljandaks olete pööranud tähelepanu küsimusele, kas tugevamat rõhku ei peaks panema pigem lasteaiale ja esimesele klassile. Head küsijad, olen teiega täielikult nõus. Meil on 2009. aastast küll lasteaias keeleõpetus kohustuslik, aga eks me leiame isegi, et keeleõppe tase ja metoodikad, kasutatud praktikad – vahel väga head, aga vahel kahjuks ka mitte nii edukad – varieeruvad lasteaedades väga suuresti. Eesmärk on olukorda kaardistada, millega Haridus- ja Teadusministeerium on selle aasta jooksul ka tegelnud. See ei ole selline kõige ulatuslikum uuring, vaid me püüame saada lasteaedadelt võimalikult operatiivset tagasisidet ja seda kõige laiemas mõttes – mida nad soovivad, et me täiendaksime. Haridusministeerium on ka välja pakkunud, et me toetame lasteaedu metoodilise materjaliga, lisaks sellele, mis juba olemas on. Loomulikult on nii mõndagi aastate jooksul tehtud, aga eks neid kitsaskohti lasteaedades on veel.
Esimese klassi koha pealt ütlen, et siin on koolid väga erinevad. Julgen teile täie teadlikkusega kinnitada, et lasteaedadest, eriti keelekümblusest, tulevad venekeelsed lapsed tihti edasi keelekümbluse koolidesse ja aina enam ka eestikeelsetesse koolidesse. Samuti on esimeste klasside puhul näha, et üha populaarsemaks muutuvad need koolid – kõik koolid on huvitatud tugevatest õpilastest –, kus on väga selge ja tugev rõhk eesti keele õppel. Lastevanemate teadlikkus on selles suhtes väga suur. Milliseid programme ja metoodikaid koolid täpselt kasutavad ja millise rütmiga nad eesti keelt õpetavad, selles osas on küll miinimumnõuded kehtestatud, aga riik annab palju rohkem valikuid. Nagu te teate, rahastatakse keelekümblust eraldi. Piirkondades, kus mitte-eestikeelse elanikkonna kontsentratsioon on väga suur, on ka mõnedel koolidel eraldi rahastamine peal. Ja see suund, et esimesest klassist peale kasutatakse mitmesuguseid metoodikaid, sh ka keelekümblust, tugevdamaks eesti keele õpet, on tõepoolest andnud kõige paremaid tulemusi.
Järgmine küsimus. Miks me oleme otsustanud ainult üksikutes gümnaasiumides jõuda väga kõrge C1 tasemeni, selle asemel et keskenduda kitsaskohtadele ja B2 saavutamisele probleemsetes koolides? Mida ma julgen küll meie hariduspoliitika kohta öelda ja mille üle mul on väga hea meel, on see – kuigi aeg-ajalt siin saalis tundub, et kui meie haridusminister vahetub, siis vahetub ka poliitika –, et hariduspoliitika on olnud ikkagi suhteliselt stabiilne. Selline järjepidev poliitika on taganud selle, et rahvusvaheliste uuringute järgi on meie tulemused ka sel aastal olnud piisavalt head.
Me suudame tegelda kõige nõrgemate õpilaste ja kõige tugevamate õpilastega ühel ajal. Siin ei ole vahet, kas on eestikeelsed koolid või venekeelsed koolid. Kui on vaja tegelda kõige tugevamate koolidega, et anda sellist positiivset eeskuju, siis siin me suudame häid näiteid tuua. Loomulikult ei ole ka mingi saladus, et meie murelapsed, nõrgemad koolid on pideva tähelepanu all. Nende nõrgemate hulgas ei ole ainult venekeelsed koolid, kindlasti on seal ka eestikeelseid koole. See eesti-vene vahe ei ole siin nii suur. Haridusministeeriumi poole pealt on neid probleeme keeleõppe taseme järgi ju aastate jooksul kaardistatud ja ega siin ei ole ühtegi uudist. Jõuline palgatõus on probleemide lahendamisel kindlasti üks osa, lisaks igasugused õppemetoodilised materjalid. Nagu te teate, on ka uued Euroopa vahendid suuresti suunatud õpetajate täienduskoolitusele, sellestki on kindlasti kasu. Ja üldine poliitiline meelsus, mis motiveerib lapsevanemaid keeleõpet toetama, on võib-olla kõige olulisem.
Selle pilootprojekti või programmi rakenduse mõte on olla eeskujuks, aga samal ajal, nagu ma juba rõhutasin ja nagu te teate, on tõepoolest aastaid arutatud seda põhikooli keeleoskuse taseme viimist B2-le. Selleks on tehtud eraldi ettepanekuid. Nii et me alustame pehmemalt, anname selle võimaluse, aga ma usun küll, et üsna paljud koolid liituvad selle algatusega üsna kiiresti.
Lõpetuseks see küsimus, et gümnaasiumidele on korduvalt ennegi taotletud venekeelse õppe luba ja kas me kavatseme eranditaotlustele nõusolekuga vastata. Minul ei ole praegu rohkem infomatsiooni kui see, mis on ka teil, st et kahe kooli hoolekogud on arutanud oma, ütleme siis, korduvtaotluse sisu. Millisel moel ja kuidas see jõuab lõpuks kohaliku omavalitsuse tasandile, kas siin on  tegemist ainult Tallinna omavalitsusega või kellegagi laiemalt? Oluline on põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest tulenevalt üle rõhutada: erand peab olema põhjendatud. Haridusministeerium on korduvalt välja öelnud ja ka mina ministrina ütlen siin välja, et me ei tee kindlasti mitte erandeid selles mõttes, et lubame 60 : 40 nõudest kõrvale kalduda, vaid oleme valmis kaaluma osalemist riiklikus programmis, mille eesmärk on kõrgem keeleõppe tase. Selle programmi sees oleme valmis kaaluma paindlikkust, aga see toimub siis lepingulises suhtes riigiga, kus kuueaastasel perioodil on selged mõõdikud, selged näitajad. Ja nagu kõik aru saavad, tähendab see ka eraldi iga-aastast lepinguliste suhete läbivaatamist. Nii et see ei ole kindlasti selline erand, nagu siin on ehk harjutud mõtlema. Millist toetavat õppevara või millist metoodilist materjali on siia juurde vaja, ei oska ma kahjuks täna öelda, sest me ei ole seni veel ka neid taotlusi näinud. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Küsimused ministrile. Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra esimees! Austatud minister! Te räägite siin küll nende erisuste ja pilootprojektide kaudu keeleõppe taseme tõstmisest, aga paraku on nendesamade koolide juhid lasknud seda probleemi avalikkuses hoopis teistmoodi paista. Näiteks Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumi õppealajuhataja on öelnud otsesõnu, et probleem on hoopiski selles, et puudu on õpetajatest, kes eesti keeles tunde annaksid. Sisuliselt on samalaadne väide kõlanud Tallinna Linnamäe Vene Lütseumi direktorilt, kes ise keeldub eesti keeles intervjuusid andmast ja täiesti demonstratiivselt keelenõuet täitmast. See seab teie kena ootuse ikkagi väga tugeva kahtluse alla. Kuidas te nende väiteid kommenteerite?

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps

Aitäh! Eks me oleme kõik olnud piisavalt kaua poliitikas ja teame, et igal väitel on mingi kontekst. Ma ei ole näinud kogu intervjuud ja loodan siiralt, et kogu intervjuu ei olnud nii mahlakas kui need üksikud väited, mis on eraldi ära trükitud. Mul endal ei ole olnud au nende kahe direktoriga seda teemat arutada, sest mu esimene kokkupuude Tallinna Haridusameti esindajatega on alles järgmisel nädalal. Lihtsalt uudised jooksid kiiremini ees, enne kui haridusministeerium jõudis läbi analüüsida, mis on meie ootused selles programmis. Kindlasti on tegemist väga poliitilise teemaga, see on aastakümneid olnud poliitiline teema ja arvestades, et ees seisavad kohalikud valimised, eks neid tõlgendusi tuleb siis igasuguseid. Mis on meie ootus ja milles me arusaadavalt oleme ka koalitsioonivalitsuses kokku leppinud, on see, et kui me arutame kellegi taotlust, siis me arutame seda juhul, kui see on põhjendatud, arutame siis, kui eesmärk on tõsta keeleoskuse taset. Kas nendel tingimustel koolide huvi raugeb, seda me lähiajal kindlasti näeme.

Esimees Eiki Nestor

Kristen Michal, palun!

Kristen Michal

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud minister! Mul oli võimalus Keskerakonna siselehelaadsest tootest lugeda, kuidas Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart ütleb, et taotlused tulevad ja eelkokkulepped annavad aluse veendumuseks, et need rahuldatakse. Samamoodi ütleb siin keegi, kes esineb sama nime all, mis on haridus- ja teadusministril, et põhimõtteliselt on kokku lepitud, et valitsuses seekord need taotlused rahuldatakse. Te ütlete, et põhimõttelisi muudatusi ei tehta. Selliseid taotlusi on esitatud ka varem ja nendele on seni ei öeldud. Kas teie meelest ei ole nüüd siis tegu põhimõttelise muudatusega?

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps

Aitäh! Ei ole. Siiamaani on taotlejad toonud põhjenduseks, miks nad soovivad vähendada keeleõppe mahtu, või vähemalt on Vabariigi Valitsusel eitavat vastust andes olnud see hirm, et kui põhjenduseks tuuakse, et ei leita õpetajaid või kaader ei ole metoodiliselt piisavalt hästi ette valmistatud, siis sellega võib sattuda kahtluse alla keeleõppe tase. Kui tekivad sellised kahtlused, siis ma usun, et Vabariigi Valitsusel on ka seekord üsna raske neid taotlusi toetada.
Mida ma BNS-ile suutsin nende kahe lausega öelda, oligi see, et esiteks ei ole me ühtegi taotlust veel näinud, aga taotlused peavad olema põhjendatud. Teiseks saab taotlusi toetada ainult siis, kui need lähtuvad meie ettepandud programmist. Ja kolmandaks ma ütlesin, et kui taotlustes lähtutakse programmist, siis ma usun, et me toetame neid. Kui need kolm osa kokku panna – eks jääme siis ootele. Mul ei ole mingit informatsiooni, kuidas need koolid on seda arutanud, mis infot on hoolekogud saanud. Jah, võib-olla asi on jõudnud lihtsalt veidike liiga kiiresti avalikkuse ette, veel enne, kui me oleme saanud haridusministeeriumis sellega rahulikult tegelda. Keelepoliitilised ootused ühiskonnas on ikkagi pigem keeletaseme tõstmine kui see, et me tahame rääkida, kuidas Tallinna linnas ei leia eestikeelseid õpetajaid.

Esimees Eiki Nestor

Liina Kersna, palun!

Liina Kersna

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Me teame PISA testide kohta, et eesti lastest teevad PISA teste kõige paremini tüdrukud ja kõige nõrgemate tulemustega on PISA teste teinud venekeelsed poisid. Kõige tugevamate ja kõige nõrgemate tulemuste vahe on justkui lausa üks õppeaasta. Kui rääkida üldse hariduslikust kihistumisest, siis minu meelest näitavad just need andmed meie haridussüsteemi nõrka külge ka kihistumise osas. Mis te arvate, millest see on tingitud? Mida Haridus- ja Teadusministeerium plaanib ette võtta, et sellist hariduslikku kihistumist vähendada?

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt, kui vaadata positiivse poole pealt, siis selle aasta andmete põhjal võime järeldada, et vahe eesti ja vene koolide vahel on oluliselt vähenenud, nii nagu on vähenenud ka vahe poiste ja tüdrukute tulemuste vahel. Ma arvan, see on esimene asi, mida on igati paslik rõhutada. Eriti oluline on siin ka välja tuua nüanss, mis on vähem kõlanud: poiste ja tüdrukute andmed näitavad seekord, et kõige rohkem on vähenenud vahe funktsionaalses lugemisoskuses, ja seda suuresti tänu sellele, et vahe poiste ja tüdrukute funktsionaalses lugemisoskuses vähenes drastiliselt vene koolides. Nii et kui mingisugune probleem ette võtta ja sellega süsteemselt tegelda, siis on võimalik saada väga häid tulemusi. Siinkohal kiitus kõikidele õpetajatele, kes mõistsid seda probleemi! Loomulikult oli selle taga täienduskoolitus, et süvendada õpetajate arusaama, mida tähendab funktsionaalne lugemisoskus, mis on need meetodid, mida saab kasutada poiste puhul. See andis tulemust.
Kus tõepoolest on kahjuks veel aastane vahe, on loodusained. See võib olla paljus üllatav, sellepärast et me oleme ju ikka teadnud, et reaal- ja loodusainetes on pigem tugevad venekeelsed koolid. Kahjuks andmed näitavad, et põhikoolis on toimunud selline negatiivne nihe ja tulemused on muret tekitavad. See on üks nendest asjadest, mida me PISA-st jälle võime õppida – ta näitab meie kitsaskohti.
Mis võimalused meil siin on? Esimene ja lihtsam võimalus on pöörata sellele erilist tähelepanu, teine pool on sedasama asja ka analüüsida. See on olnud väga paljuski poliitiline vaidlus, sest loodusõpetus on paljudes vene koolides üks nendest ainetest, mida õpetatakse eesti keeles, ja nüüd on küsimus, kas õpetajad ei ole omandanud ainet või ei oska ainet piisavalt hästi seletada, kas sõnavaraline alus on olnud kehvem. See on kindlasti üks asi, mida me peame tunnistama. Me ei muuda küll oma poliitikat, aga võib-olla peame siin pakkuma mingit lisatuge, et loodusainete teadmiste tase ei kannataks.
Ma usun, et te olete kindlasti kokku puutunud mõnegi mureliku emaga, kes ütleb, et ta ei suuda lapsele näiteks ühte või teist ilmaterminit eesti keeles lahti seletada, kuna ta ise ei valda sellist terminoloogiat. Peab ütlema, et võib-olla peaksime natuke rohkem termineid kohandama, loodusõpetus eesti keeles on tihti väiksematele lastele liiga keeruline. Võib-olla me vajaksime rohkem sellist kohandamist ja lahtiseletamist. See on tegelikult mõlemat pidi kasulik. Siis ei teki ka sellist tõrget, et keel on võimatu, et eesti keelt lihtsalt ei oska.
Siin on mitu asja. Aga me näeme, et kui me võtame ühe valdkonna süsteemselt ette, siis on tulemus olemas. Seda näitas lugemisoskuse paranemine. Kindlasti on põhjust teha sedasama ka loodusainetega. Nii nagu hea küsija oma huvist tulenevalt väga hästi teab, on kogu LTT-ainete valdkonna puhul, eriti kui rääkida infotehnoloogiast, kindlasti oluline vene koolidele erilist tähelepanu pöörata ja neid igati kaasata. Nad on praegu palju vähem kaasatud, kui me tahaksime.

Esimees Eiki Nestor

Urmas Kruuse, palun!

Urmas Kruuse

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te olete kunagi varem olnud ka haridusminister ja tegelikult oleks olnud võimalus lahendada see probleem juba tollel ajal kas või keelekümbluse näol. Praegu oleksid juba esimesed lennud hakanud lõpetama ja eesti keele küsimust ei oleks. Kas teile ei tundu, et nendes omavalitsustes, kus Keskerakond on pikalt võimul olnud – nüüd on ta ka riigis võimul –, on tolereeritud teatud suhtumist eesti keele õppimisse? Kust te võtate julguse ja kindluse öelda, et need eelkokkulepped, mis justkui on Tallinna linnaga juba sõlmitud, ilmselt ei hakka kehtima ega toimima? Mulle tundub, et on ikka juba ette ära otsustatud, et need erandid tulevad. Kas see on nii?

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps

Aitäh! See info vastab tõele, et kunagi olen olnud haridusminister, ja korra olen olnud ka haridus- ja teadusminister, mõlemad rollid on olnud. Kas oleks olnud võimalik tol hetkel see probleem ära lahendada? Eks me oleme alati unistanud lihtsustatud lahendustest. Kõige parem tulemus on olnud see, et aasta-aastalt on tugevnenud mõistmine, et eesti keelt peab oskama. Enam ei ole ju mitte mingit küsimust, ükskõik missugusesse lasteaeda, kooli või töökeskkonda sa lähed, igal pool on see arusaam, et tuleb püüda rääkida eesti keelt. Nii et kindlasti on siin positiivseid muutusi.
Näiteks keelekümbluse koha pealt on teil õigus. Varajast keelekümblust kasutatakse väga palju, aga see ei ole ainuke metoodika, kasutatakse ka väga palju teisi keeleõppe metoodikaid, mis on vähemalt samavõrra tõhusad. Mis puutub rahastusallikatesse, siis ma ei julge kõiki siin üles lugeda, aga neid on olnud nii rahvusvahelisi kui ka Eesti-siseseid. Õppurid, kes omal ajal nende programmidega alustasid, on nüüdseks ise lapsevanemad, veel mitte vist lapse vanavanemad, aga peaaegu sinna kanti jõudmas. Nii et mitu põlvkonda on keeleõppe läbinud.
Võime rääkida ka selles arutelust 60 : 40. Kui alguses, ütleme, 20 aastat tagasi, tulid arutelud, mis osas peaks gümnaasiumiõpe olema eesti keeles, siis oli vastasseisu. Ja kuna me teadsime, et ka Lätis toimus sel teemal väga elav diskussioon, siis kardeti meilgi siin väga suuri meeleavaldusi. Sellest ajast oleme liikunud väga palju edasi. Tänaseks on neid koole, kus rakendatakse kas kakskeelset õpet või kus ühes ja samas koolimajas õpivad eestikeelsed lapsed ja venekeelsed lapsed, väga palju. Muukeelseid noori, kes õpivad eestikeelses gümnaasiumis, on 624 ja neid lapsi, kes käivad koolis, kus pool või rohkem õpet toimub eestikeelsena ja kus valdav osa lapsi on eestikeelsed, on 1516. Nii et kasutatakse mitmesuguseid programme, väga-väga paljusid programme.
Ma ei julge öelda, et gümnaasiumis oleks nüüd päris keelekümblust, hiliskeelekümblus on ikkagi pigem põhikooli lõpus, aga on selline ainekavaliselt, süsteemselt üles ehitatud mõtestatud tegevus, kus mõningaid aineid õpitakse eesti keeles juba esimesest klassist. See süsteem toimib. Ma usun, et see oli ka põhjus, miks üks kesklinna kool, vaatamata hoolekogu ettepanekule, vastas eitavalt. Nad ütlesidki, et neil sellist erandit enam vaja ei ole, neil on süsteem algusest peale nii üles ehitatud, et gümnaasiumiastmesse jõudnud noorte inimeste keeletase on väga hea. Ja kui me vaatame riigikeele eksami tulemusi, siis nende tase on tõesti väga hea.
Ma ei oleks pessimistlik ega arvaks, et tulemused on olnud kehvad. Kui võtta ainuüksi B2 taseme eksam, mida tehakse gümnaasiumi lõpus, siis 2016. aasta andmetel tegi 64% selle enam kui 75 punktile. Ehk siis kriitika, et kõigi muukeelsete noorte puhul oleks kuidagi üleval sellise erilise suhtumise või lojaalsuse teema, nagu siin vahel on kõlanud, ei vasta kindlasti tegelikkusele. Ja kui siia juurde lisada veel need, kes on saanud üle 60%, see on pluss 19%, siis võime rõõmustada. Kui vaid vähem kui kümme aastat tagasi oli pea kolmandik neid noori, kes ei teinud keeleeksamit hästi ära, siis nüüd on selline väga heade tulemuste piir 17%. Nii et tegelikkuses on toimunud väga-väga süsteemne areng ja mingit sügavat muret, et keeleõpe oleks kehv, meil ei ole, aga kahjuks ei kehti see 17% kõikide koolide puhul. Teie üks küsimusi oli selle kohta, kuidas me pöörame osale koolidele erilist tähelepanu. Seda me kindlasti ka teeme. Gümnaasiumide reform ja riigigümnaasiumide tekkimine nüüd näiteks ka Kohtla-Järvele lisaks Jõhvile, kus eesti ja vene lapsed õpivad ühes koolis, suurendab kindlasti veel võimalusi Ida-Virumaal eesti keelt tugevdatult õppida.

Esimees Eiki Nestor

Mart Helme, palun!

Mart Helme

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Küsimusi oleks tohutult palju, alates lasteaedadest ja keeleõppest ning lõpetades vene koolide kaadripoliitikaga ning õpetajate kvalifikatsiooni ja meelsusega, aga ma küsin hoopis muud. Nimelt jäi mulle kõrva ühest raadiointervjuust, mis teiega tehti, et valitsus on valmis avama vene koole Eesti linnades ja paikades, kus neid praegu ei ole. Kas ma sain millestki valesti aru? Minu meelest te mainisite selles kontekstis ka Rakvere linna. Kas ma sain millestki valesti aru või millised on valitsuse plaanid?

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps

Aitäh! Ma palun vabandust, kui mu jutust jäi midagi valesti kõlama! Mida me Rakveres arutasime, on see, et riigigümnaasiumide loomise mõtte kohaselt peaksid nad olema maakondlikud, aga Lääne-Viru maakonnas venekeelsed noored praegu Rakveres ei õpi. Siis tuli küsimus, kas me kaaluksime võimalust Rakveres ka vene lapsi õpetada või me peame oluliseks sõlmida näiteks Tapaga selline kokkulepe, et mingi aeg saavad vene noored õppida Tapal, ja see oleks justkui siis Rakvere riigigümnaasiumiga seotud.
Ei, uusi koole me kindlasti ei kavatse avada, vaid see oli puhtalt riigigümnaasiumi loomisega seonduv teema. Nagu te teate, on praegu alla kirjutatud ainult ühiste kavatsuste protokoll. Lääne-Virumaa on üks viimaseid maakondi, kes üldse on valmis sisuliselt arutama riigigümnaasiumi loomist, ja seal on väga palju küsimusi seoses gümnaasiumivõrguga jne. Mis aja jooksul Lääne-Virumaal asi selgineb ja kuhu lõpuks jäävad venekeelsed noored, kas nad lähevad kõik edasi õppima eestikeelsetesse koolidesse või läheb osa lapsi õppima näiteks Jõhvi või Kohtla-Järvele, sellele ma täna vastata ei saa. Mingeid plaane avada kohalikus omavalitsuses eraldi koole meil aga ei ole, välja arvatud siis see riigigümnaasiumide programmiga seostuv otsus.

Esimees Eiki Nestor

Raivo Põldaru, palun!

Raivo Põldaru

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud minister! Kena oli kuulda ilusaid protsente ja seda, et keeleõpe hakkab juba varasemas nooruses pihta. Aga tänalõunases Arp Mülleri juhitavas raadiosaates jäid kõlama noodid, et õpetamisega on kõvasti tegemist, sest õpetajate kvaliteet on kehv – koduseid ülesandeid antakse vigases eesti keeles jne. Küsimus ongi selline: mis saab Eesti õpetajatest? Tavakoolides on õpetajatega tegu ja nüüd siis ka vene koolides. Kuidas teha nii, et see 60 : 40 kehtima jääks? Siin ei ole vist ju üldse alternatiivi – kui me räägime keeleõppe parandamisest, siis ei saa sealsamas teha selle 60 : 40 osas järeleandmisi.

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt, eks me kunagi vestleme siin gümnaasiumide edasisest reformist laiemalt. Ühel hetkel oli ju otsus, et tulevad riigigümnaasiumid. Nüüd on osa maakondi selle asja üsna jõuliselt ette võtnud, mõnes maakonnas on alternatiivsed munitsipaalgümnaasiumid veel vägagi elujõulised. Kui vaadata, et pikas perspektiivis luuakse väga suured ja jõulised riigigümnaasiumid, võtame näiteks sellesama Narva või Kohtla-Järvele riigigümnaasiumi loomise, ja on ka tugevad munitsipaalgümnaasiumid, siis riik peabki võtma seal vastutuse. Kui riigigümnaasium on juba loodud ja näiteks eesti keele õpetuse tase ei vasta seal sellele, mida me oleme oodanud, siis on kasutatavad hoovad kindlasti hoopis jõulisemad, sest riik omanikuna peab ka vastutama, mismoodi ja miks on nii läinud.
Õpetajate kvaliteedi koha pealt ütlen, et eks selleks meil täienduskoolituse programmid ongi. Üldiselt võime öelda, et meie õpetajad on väga tublid, meie õpetajad suudavad anda oma ainet professionaalselt. Aga samas ei ole ju loomulikult saladus – seda näitavad nii meie enda andmed kui ka pidev välishindamine –, et kvaliteediprobleeme kahjuks nii mõneski koolis on. Ja see ei sõltu sellest, kas tegu on eesti- või venekeelsete koolidega. Mis puudutab eesti keele oskust, siis Keeleinspektsioon teeb sellega järjekindlalt tööd. Tagasiside lapsevanematelt on üsna varieeruv. Eriti Ida-Virumaal on eesti keelt valdavate õpetajate ja ka eesti keele õpetajate leidmine väga suur väljakutse. Kohalikelt omavalitsustelt on tihti tulnud sellist kriitikat, et tunnustamine ja eraldi tähelepanu pööramine, mis 1990-ndate alguses oli väga jõuliselt ka palgaga seotud, on ajapikku ära kadumas, see on jäänud üksikute koolide tasandile. Eestikeelse õpetajaskonna juurdeloomine ja tugevdamine vajaks lisatähelepanu lasteaedades ja põhikoolides ning ka gümnaasiumides. Aga nagu ma ütlesin, on Ida-Virumaal ka sündimas riigigümnaasiumid ja see kindlasti muudab pilti oluliselt.

Esimees Eiki Nestor

Jürgen Ligi, palun!

Jürgen Ligi

Aitäh, proua haridusminister! Mina jõudsin arusaamisele, et ühiskond on küps eestikeelsest põhikoolist ja lasteaiast rääkimiseks. Teie hakkasite rääkima venekeelsetest eranditest gümnaasiumis. Kui mina küsisin oma ekspertidelt, eelkõige haridusministeeriumi ekspertidelt, siis nad ütlesid, et erandeid ei ole vaja ega tohi teha, see eraldab koole ja on halb mõte. Selles mõttes on teie seisukohad pettumus ja eksperdid neid põhjendada ei oska. Nad ütlevad, et ei tea, mis teil plaanis on. Ja täna paistab, et te täpselt ei teagi, küll aga olete venekeelsele valijale andnud juba signaali. Kuidas teile meeldib see pilt, et teie avaldusi sümboliseerib koolidirektor, kes ignoreerib keelenõudeid ja sisuliselt suhtub eesti keeles rääkimisse halvustavalt? Tema on siis üks, kes selle erandi peaks saama.

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps

Kõigepealt, mis puudutab Haridus- ja Teadusministeeriumi spetsialiste, siis ma usun, et te olete saanud täiesti õige informatsiooni. Haridusministeeriumis ongi tõepoolest veel palju sellist teadmatust, sest me alles koostame programmi. Meile teadaolevalt on meil sellega aega kuni suve alguseni. Me oleme ministeeriumis korduvalt arutanud, mida võiks põhikoolis ja gümnaasiumis keeleoskuse viimine kõrgemale tasemele tähendada ning missuguseid kaardistusi me lisaks nendele paljudele, mis on juba tehtud, veel vajame. Aga täpselt nii kaugele me olimegi jõudnud, kui hakati juba küsima, milline on siis otsus. Seetõttu jah, teil on õigus. Ka mina ei oska teile täna öelda, millises sõnastuses taotlused tulevad, millistest koolidest need tulevad, kas neid tuleb ainult Tallinna linnas või on veel mingisuguseid taotlejaid. Jah, me oleme täna siin ühel ja teisel pool saali samasuguses seisus, see informatsioon on tulnud pigem meediakanalitest ja avalikkuse poole pealt.
Mis puudutab seda, kuidas venekeelne inimene eesti keelt räägib, siis eks meie tolerantsus on siin väga erinev. Tihti me tunnustame väga inimesi, kes räägivad eesti keelt, kuigi neil ei ole grammatiliselt kõik nii täpne. On aga olnud ka üsna kurbi kogemusi. Minule tuleb meelde üks koolidirektor, kellest tehti lausa laule. Kuna ta oli tol ajal riigikooli direktor, siis ma tean, et ta oli tõepoolest käinud läbi keelekursused ja teinud ka eksami väga hästi. Ent keel vääratas, asi ei olnud selles, et ta ei olnud võimeline eesti keeles rääkima. Eks see on tundlikkuse küsimus, miks inimene ei tunne ennast teises keeles intervjuud andes hästi, ma ei võtaks seda kohe poliitilise avaldusena. Peale ühte ebaõnnestunud intervjuud ma ei andnud pikki aastaid vene keeles intervjuusid. Kaalusin väga pikalt, enne kui ma tegin otsuse, et ma ikkagi proovin rääkida keelt, mida ma eriti hästi ei valda. Selle koha pealt ma mingi meelsuse kohta järeldusi ei teeks. Inimene ei tunne ennast eesti keeles võib-olla nii vabalt, minul on olnud aga au temaga eesti keeles rääkida ja sai hakkama küll. Ma ei oska selle koha pealt poliitilist hinnangut anda.

Esimees Eiki Nestor

Martin Helme, palun!

Martin Helme

Aitäh, härra spiiker! Lugupeetud minister! Siin on mitu küsimust. Esiteks tahaksin tõesti eelmise küsimuse üle täpsustada. Kas te võite kinnitada, et Narva või Jõhvi ei tule riigigümnaasiumi, mis on venekeelne, või on ikkagi plaanis seal venekeelsed riigigümnaasiumid teha? Teiseks, kui on nii, nagu te olete korduvalt rõhutanud, et vene noored ja vene perekonnad on aru saanud eesti keele oskuse vajalikkusest ning keeleoskuse tase kogu aeg tõuseb, miks peab siis hakkama süsteemi muutma? Miks muuta midagi, mis ei ole katki või mis ikkagi edeneb? Kolmandaks on mul väga konkreetne küsimus. Me räägime siin eesti keele tähtsusest, selle oskuse vajadusest ning sellest, kuidas see on põhiseaduses ja kuidas me kõik armastame ja hoiame seda keelt. Ma toon kaks näidet. 21. keskkooli 9. klassis on nädalas vene keele tunde kolm ja eesti keele tunde kaks, kusjuures kevadel tuleb eesti keele eksam. Kivimäe põhikoolis kasutatakse eesti kirjanduse tunnis venekeelset materjali eesti kirjanduse kohta. Need on asjad, mis meid häirivad. Kuidas teile tundub niisugune seis, kui eesti koolis on vene keele tunde rohkem kui eesti keele tunde?

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps

Aitäh, hea küsija! Ma jõudsin nüüd ka ühes küsimuses sisalduva kolme küsimuse lõpuni. Mis puudutab 21. keskkooli või Kivimäe põhikooli – aitäh, et te juba täpsustasite, et tegemist on eestikeelsete koolidega! –, siis seal võib otsustada, et riigieksamiks või põhikooli lõpueksamiks tehakse ettevalmistusi 9 või 12 aasta jooksul. Ja vähemalt gümnaasiumiõppes on ju kursusepõhine ülesehitus. See tähendab paljuski ka seda, et gümnaasiumiastmes võib kool üles ehitada niisuguse süsteemi, kus mingil perioodil õpitakse rohkem keeli, järgmisel perioodil aga näiteks rohkem loodusaineid. Ma ei julgeks praegu poole aasta põhjal küll mingeid kokkuvõtteid teha. Aga kui see teid täpselt huvitab, siis ma heameelega küsin järele, mis põhjusel see teema tõusetus.
Eesti keele õppe maht ei ole põhikoolis üldse selline, et seda saaks vähendada kahele tunnile nädalas, see ei ole lihtsalt võimalik. Sellisel juhul peaks kas mõnel aasta seda eriti intensiivselt õppima või siis jagatakse ära näiteks nii, et ühel poolaastal tegeldakse eesti keelega süsteemsemalt ja intensiivsemalt, teisel poolaastal võetakse aga rohkem teisi aineid. Seal peab kindlasti olema mingi selgitus, mitte nii, et lastele lihtsalt ei õpetata eesti keelt. Eriti arvestades seda, et nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis teevad nad ju eesti keele lõpueksami. Lapsevanemad ja õpetajad on väga teadlikud, mis ainetes eksam tuleb. Mõlemal juhul on kindlasti tegemist väga tugeva kooliga, nii et mul ei ole kahtlust, et nad ei tunne õppekava.
Kas midagi on katki või ei ole? Ma proovisin olla optimistlik. Süsteemis ei ole midagi katki, aga murekohti ja kitsaskohti on. Üks nendest on see, et kõikide meie põhikooliõpilaste keeletase ei ole nii rõõmustav, kui näitasid need numbrid, mis ma gümnaasiumi kohta välja tõin. Nii nagu hea küsija Jürgen Ligi siin ütles ja nagu mitmed teisedki on esile toonud, peaks alustama altpoolt. Ka haridusministeerium ei ole selles mõttes keelepoliitikas midagi muutnud. Suhtumine ongi selline, et tähelepanu pööramine gümnaasiumi lõpule on kindlasti vahva, aga tegelikult saame muudatusi teha siis, kui me läheme allapoole. Põhikooli lõpus varieerub keeletase nii kooliti kui ka lõpetajati liiga palju. Seal on see kitsaskoht.
Kas gümnaasiumi puhul on midagi katki? Ei ole. On olnud väga pikk poliitiline debatt, kus on leitud, et koolid ise peaksid saama oma keeleõppeprogramme ja muid aineprogramme koostöös haridusministeeriumiga rohkem suunata. Me oleme valmis seda paari kooli puhul kaaluma, aga ainult sellises mahus, kus nad näitavad, et nende enda valikud on argumenteeritud, metoodiliselt põhjendatud ja annavad parema tulemuse. Kui meil iga-aastase koostöö tulemusena on näha, et seal on mingid muud põhjendused, siis tuleme selle teema juurde tagasi.
Kas kolmest küsimusest jäi midagi vastamata? Õigus, riigigümnaasiumid. Riigigümnaasiumide puhul ei ole põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses kirjas ei midagi muud kui see, et neis õpetataksegi eesti keeles. Kui vaadata, mis Jõhvis toimub, siis seal on venekeelsed lapsed, on eestikeelsed lapsed ja õppetöö toimub keeliti koos. Ehk siis osa aineid ongi ainult eesti keeles ja osa ainete aluseid pakutakse ka vene keeles. Huvitav on see, et kui me vaatame lastevanemate suhtumist, siis nii mõnigi eestikeelne laps on hakanud mõnda ainet just vene keeles õppima, et parandada jälle vene keele oskust. Võõrkeele puhul on see kindlasti hea. Nii et Narvas ja Kohtla-Järvel on ikka täpselt sama plaan. Meil on eestikeelsed ja venekeelsed lapsed või noored, ja kuna riik on siin ise omanik, siis kindlasti on võimalik ajapikku kõik ära korraldada.

Esimees Eiki Nestor

Krista Aru, palun!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Te väitsite täna siin väga selgelt, et kui need taotlused esitatakse, siis ministeerium vaatab taotlused läbi ja kindlasti toetab neid sel juhul, kui nende eesmärk on keeleõppe tõhustamine. Samas on ERR-i intervjueeritud koolide juhatajad tõesti selgelt öelnud, et nende probleem, miks nad ei ole suutnud seadust täita, on õpetajate kvaliteet. Kas haridusministeeriumil on olemas üldse ülevaade, kui tõsine probleem on venekeelsete koolide õpetajate töö kvaliteet, nende keeleoskus? Kas selliseid uuringuid on tehtud? Kas neile õpetajatele on teie meelest küllaldaselt täienduskoolitust korraldatud?

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps

Aitäh! Mis puudutab eesti keele õpetajate taset, siis seda on aastaid üsna põhjalikult jälginud Keeleinspektsioon ja seda on tehtud ka laiemalt. Sellele pöörati tähelepanu juba enne, kui nendest protsentidest juttu tuli. Mis vajaks võib-olla tugevdamist – selle kohta on saadud ka tagasisidet –, on teiste võõrkeelte õpetamisel rakendatavate uuemate ja põnevamate metoodikate kasutamine. Eesti keele õpetamine kipub olema pigem natuke traditsiooniline. Meil on olemas infotehnoloogilised vahendid, on igasuguseid muid põnevaid võimalusi ja lõpuks saab Eestis ka praktikat natuke teistmoodi korraldada. On räägitud, et rohkem võiks kasutada foneetikalaboreid ja puhtalt häälduse peale rohkem rõhku panna. See käib selle kohta, kui me räägime eesti keele õpetamisest.
Murekoht on aga see, et kui mõne aasta taguses arutelus lepiti kokku, et 2007. aastast hakkab üleminek, siis oli tõepoolest kaks põhimõtteliselt erinevat suunda. Tolleaegse ministrina tegin mina ettepaneku, et riik võiks olla vastutaja ja partner, kes pakub ainete kaupa välja metoodilised materjalid koos lihtsustatud sõnavaraga ja õpetajate täienduskoolituse võimalustega. Mõte oli, et me läheksime ainete kaupa edasi, olles kogu aeg seal kõrval ja vaadates, et need õpetajad, kes hakkavad andma mingit erialaainet eesti keeles, valdavad seda. Olid valimised, tulid teistsugused suunad ja siis otsustati, et selline riigipoolne sekkumine ei ole vajalik. Parem on see, kui me ütleme koolidele, et suhe on 60 : 40, ja kool otsustab siis, mis aine ja millises ulatuses ta valib ning mis metoodikat kasutatakse.
Ma ei hakka varjama, et minu arvates oli minu ettepanek selles mõttes parem, et siis oleks riik süsteemselt hoidnud kogu aeg kätt pulsil. Praeguseks on selgunud, et ainealased teadmised on kohati erinevad ja nende õpetajate keeletase, kes õpetavad eesti keeles, ka kahjuks varieerub. Selliseid natuke kurioosseid näiteid, mida loomulikult meedia väga armastab, kahjuks on. Üldiselt võib öelda, et keelekümblusesse tulnud õpetajate keeletase on hea. Väga paljusid valikaineid õpetatakse eesti keeles, milleks võetakse tööle tunniandjad, kes valdavad eesti keelt väga hästi või räägivad seda emakeelena. Aga jah, on ka väga kehva eesti keelega õpetajaid. Kõikide standardite järgi, täienduskoolituse ja keeleeksamite järgi võivad nad küll väga tublid olla, aga kui sa jälgid tundi, siis vaatamata nende püüdlikkusele ja kogu lugupidamise juures nende vastu mina ei tahaks, et sellisel tasemel keelt õpitakse. Nii et jah, kahjuks tase varieerub.

Esimees Eiki Nestor

Monika Haukanõmm, palun!

Monika Haukanõmm

Tänan, härra juhataja! Hea haridus- ja teadusminister! Teiega saab ainult nõus olla, et alates 2007. aastast, kui kehtestati 60 : 40 põhimõte, on keeleoskus läinud järjest paremaks. Seda näitavad ka eksamitulemused, mille järgi B2 eksami sooritanute tase on viimase viie-kuue aastaga oluliselt tõusnud. Samas on läbi käinud info, et erandit taotleb vähemalt kolm kooli. Nad ütlevad, et nende jaoks on olukord liiga raske. Igale erandi taotlejale on plaanitud anda keeleõppe edendamiseks toetust 250 000 eurot, mis tähendab, et eelarves nähakse selleks ette miljon eurot. Sellega me justkui premeerime eesti keele õppe kärpimise ja keeleoskuse sellise ebaselge parandamise eest. Samas ei pälvi need koolid, kes on seadust väga hästi täitnud, sellist tähelepanu ja kiitust. Kas me ei anna niimoodi valet sõnumit, et ära täida seadust ja siis me anname sulle raha, et sa saaksid seda täitma hakata?

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps

Aitäh väga hea küsimuse eest! Tõepoolest, selles miljonis euros me kokku leppisime, et tõsta keeletaset põhikooli lõpus B1-lt B2-le ja gümnaasiumi lõpus B2-lt C1-le, analüüsides ühtlasi, mis on kitsaskohad ja kus seda tuge vaja on. Kuidas täpselt, keda ja mille alusel premeeritakse, sellele ei oska ma täna kahjuks vastata. Ma püüan küll vastata kõigile küsimustele ja põhjalikult, aga me ei ole jõudnud haridusministeeriumis seda praegust olukorda läbi analüüsida. Meil on aastate jooksul tehtud terve hulk analüüse, kui mitte öelda, lausa uuringuid, kust peaks välja joonistuma, mis need kitsaskohad on, kuhu me võiks raha suunata.
Kas see raha tuleks suunata nendele paarile koolile või ma ei tea, mitu neid on, või me pakume laiemalt välja, et see läheks metoodilisele baasile, mida saavad kasutada ka teised koolid, sellele ei julge ma ka täna vastata. Me oleme praeguseks kokku leppinud, et see raha ei lähe kindlasti ainult ühe kooli premeerimiseks, vaid see on mingite lisamaterjalide jaoks, mingite asjade jaoks, mida meil õpetajate poolt vaadatuna veel ei ole. Meil on palju asju, kus me peame lihtsalt analüüsima, võib-olla tuleb teha mõne asja kordustrükk jne. Millised need vajadused täpselt on – võib-olla siis, kui ma tulen vastama järgmise fraktsiooni küsimustele, on mul juba natuke rohkem informatsiooni.

Esimees Eiki Nestor

Laine Randjärv, palun!

Laine Randjärv

Aitäh, austatud juhataja! Hea Mailis! Oled rääkinud siin mitmetest kitsaskohtadest, aga mul on niisugune kogemus – ka tööalaselt, kui olen suhelnud paljude vene õppekeelega koolide juhtkondade ja lastevanematega –, et kõige suurem kitsaskoht on suhtumises. Ja just juhi ehk direktori suhtumises. Ilmselge on see, et nendes vene õppekeelega koolides, kus direktor kas valdab eesti keelt või on ise rahvuselt eestlane, on suhtumine eesti keele õppimisse teistsugune kui nendes koolides, kus on direktor, kes kas ei räägi eesti keelt või ei taha seda rääkida. Mul on tuua väga hea näide Tartust, Tartu Annelinna Gümnaasiumist, kus direktor Hiie Asser on välja töötanud suurepärase metoodika. Lapsed on üle Eesti enam-vähem ühesuguse ettevalmistusega. Kuidasmoodi siis ühes koolis on võimalik õppida teatud aineid eesti keeles ja eesti keelt ning teises koolis ei ole see võimalik? Missugune on ministeeriumi hoiak selles küsimuses?

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps

Aitäh! Ma rõhutaksin seda ja-sõna, mida sa ka oma küsimuses rõhutasid. Ma usun, et ei meie riigigümnaasiumide puhul ega ka kohalikud omavalitsused ei hakka koolidirektoreid ja koolijuhte valima etnilise kuuluvuse järgi, kuid keeleoskuse nõuded on neil, jah, üsna kõrged. Meelsuse koha pealt – eks see meelsus peab olema lugupidav mitte ainult keele ja riigi, ütleme, ülesehituse ja tavade vastu, vaid kindlasti on tähtis ka lugupidamine laiemas mõttes. Me oleme kogenud ka teistpidist olukorda, kus me oleme pannud mõnes koolis väga selge rõhu keeleoskusele, aga hiljem on kooli õhkkond läinud väga teravaks, sest lisaks keeleoskusele on kooli õhkkonna loomisel veel teisi aluseid.
Jah, väga vahvaid näiteid on tuua nii ühelt kui ka teiselt poolt. On ka selliseid näiteid, kus vene õppekeelega koolis on sellestsamast koolist välja kasvanud, ennast pidevalt koolitustel täiendav ja väga lugupidava suhtumisega direktor, kes on saavutanud väga häid tulemusi. Ja on ka koolidirektoreid, kelle koolis on näiteks keelekümblus sees, aga direktor ise häbeneb oma keeleoskust, aga meelsuse koha pealt ei ole mitte mingit küsimust. Nii et ma ei tahaks siin väga üheselt asjale läheneda.
Mis puudutab täna juba palju räägitud Lasnamäe lütseumi, siis selle õppetaseme koha pealt ei ole ju mingit küsimust. Kui me vaatame nende eesti keele riigieksami tulemusi, siis ka seal ei ole küsimust. Ma usun, et siin on pigem selline laiem kontekst, kust need vastuolud on tulnud ja ka jäänud. Tegemist on olnud ikka puhtalt poliitilise teemaga. Aga kui rääkida kooli õppetasemest, siis ka välishindamise järgi kooli kvaliteedi, eesti keele õppe kvaliteediga probleeme pole. Kui te mäletate, siis tol ajal, kui Eestis lütseume looma hakati, oli sellel, miks mõni kool lütseumiks sai, ka oma põhjus – leiti, et kooli õppetase on väga hea. Jah, asjad ei ole alati selles mõttes omavahel seotud. Keeleõppe kvaliteet on seal hea. Ja ma usun, et see on ka põhjus, miks nad julgevad ennast välja pakkuda ühe sellise koolina, kes tahaks põhikoolis keelt veel kõrgemal tasemel õpetada. Aga riigigümnaasiumide juhtide konkursid käivad, kogu aeg on neid kuulutusi, mida minister peab allkirjastama. Õnneks ei ole mitte üheski kirjas seda, et kandideerija peaks olema etniliselt eestlane, aga keeleseaduse järgi on keelenõuded loomulikult väga kõrged.

Esimees Eiki Nestor

Andres Ammas, palun!

Andres Ammas

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Soovin jätkata kolleeg Krista Aru küsimust ja võib-olla minna  veel natuke detailsemaks, kui on võimalik. Kas on olemas andmeid, milliseid aineid eesti keeles anda suutvaid õpetajaid kõige rohkem puudu on, et koolides saavutataks see suhe 60 : 40? Ja kui on mingeid niisuguseid andmeid, kas siis on ka plaan, kuidas siin abiks olla? Kas ministeeriumil on üldse veel mingeid huvitavaid ideid, kas või näiteks "Noored kooli!" tüüpi ettevõtmiste kohta, näiteks "Eestlased vene kooli õpetama" või midagi muud taolist? Või on see iseenesest nii lootusetu, arvestades seda suhtumist ja mentaliteeti, et noorel eesti õpetajal ei ole võib-olla lihtne vene kooli üldse sisse elada ja sinna püsima jääda ning kõik läheb isevoolu teed? Kas te näete võimalust sellesse sekkuda?

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps

Aitäh, hea küsija! Need ained, mida pakutakse, eriti kui me räägime keelekümbluse programmist, kus on taga riiklik süsteem, on loomulikult väga täpselt kaardistatud. Ja keelekümblusel, nagu hea küsija teab, on ju väga selge oma metoodika, kus lisaks keeleõpetajale on veel abiõpetaja jm süsteemid. Ma ei julge niimoodi kaardistada, kas mingi aine õpetajaid on väga puudu. Selle programmi kohaselt võetakse aine õpetamine eesti keeles ette ainult siis, kui õpetaja on kindlalt olemas. See käib ikka niipidi, et kõigepealt on õpetaja ja siis aine.
Kuna koolid valivad ise, kuidas see protsendiküsimus lahendada, siis üldiselt pannakse väga palju rõhku mitmesugustele valikainetele ja kursustele, mida lisaks juurde pakutakse. Väga tihti pakub kursuseid või valikaineid ka mõni aineõpetaja, kes tuleb kas kõrvalkoolist, kui ollakse sellises piirkonnas, kus eestikeelne kool on lähedal, või siis praktik. Nii et pigem "Tagasi kooli!" kui "Noored kooli!". Väga palju on näiteks majanduse ja ettevõtluse õpet, kus püütakse leida mõni ärgas ettevõtja, kes räägib emakeelena eesti keelt või on süsteemis niivõrd harjunud, et tõesti valdab seda keelt. Võimalik, et on isegi neid Riigikogu liikmeid, keda on kutsutud ühte või teist ainet õpetama, aga siis pigem tunniandjana ja mingi perioodi jooksul. Seal on, jah, rõhk pigem sellel, et otsitakse inimest, kellele valikaine õpetamist või siis lisakursuse andmist pakkuda. Näiteks isegi matemaatikas või loodusteadustes on põhikursusele lisaks väga palju valikkursuseid, mis on kõik eestikeelsed.
Kus on kitsaskohad? Lisaks õpetajatele on see veel õppematerjal. See on olnud üks raske dilemma. Väga tihti suhtutakse nii, et võtke lihtsalt eestikeelsed õpikud. Aga eestikeelsed gümnaasiumiastme õpikud on kohati liiga keerulised, nende juures ei ole materjale sõnavara lahtiselgitamiseks. Põhikoolide tasandil on olnud ka sellist suhtumist, et kui põhikooli antud materjal ei sobi, siis kasutage lihtsustatud õppekava materjali. Koolid on selle soovituse poliitiliselt väga tundlikult vastu võtnud, et mis mõttes on teise keele õppimisel järsku öeldud, et võiks kasutada lihtsustatud materjali, millel on teine sihtmärk. Jah, õppematerjal on olnud see, kus väga selgelt nähakse kitsaskohti.

Esimees Eiki Nestor

Maris Lauri, palun!

Maris Lauri

Tänan, hea juhataja! Hea minister! Kui te vastasite meie arupärimisele, siis teisele küsimusele te tegelikult ei vastanud või vähemalt ei vastanud täielikult, vaid rääkisite sellest, kuidas saaks õppida igasuguseid teiste kultuuride asju. Küsimus oli selles – ma  sõnastan selle natuke ümber, siis te saate ehk paremini aru –, millal jõuab Eesti teie arvates sellisesse olukorda, kus meil on kõik koolid eestikeelsed.

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps

Eesti Vabariigis sellist aega, kus kõik koolid on kohustuslikult eestikeelsed, ei tule kunagi. Meil on ju ka eraharidus ja erahariduses me lubame mitut õppekeelt. Nagu te teate, on Eestis terve hulk võõrkeelseid koole. Lisaks sellele on meil Euroopa kool ja rahvusvaheline kool, meil ei ole IB õpet. Kui te peate silmas valdavalt eestikeelset õpet, siis see on natuke teine asi.
Kui nüüd rääkida gümnaasiumiastmest – see on hea küsimus. Kui samm-sammult minnakse edasi riigigümnaasiumidega, siis vaatame, kuidas need protsessid edasi liiguvad. Kitsaskoht on pigem Ida-Virumaa. Ma usun, et riigile saab olema väga suur väljakutse Narva riigigümnaasium. Selleks, et me tekitaks Narva riigigümnaasiumiga mingi sisulise positiivse muutuse, on seal vaja suuri põhimõttelisi muudatusi. Kas riik saab selle väljakutsega hakkama? Jään huviga ootama. Selge on see, et see on üks kõige keerulisemaid piirkondi. Kuna seal on eestikeelseid elanikke lihtsalt nii vähe, siis on praktikavõimalusi väljaspool kooli oluliselt vähem ja seetõttu me peame looma need võimalused gümnaasiumisse.
Kas me oleksime valmis ühel hetkel ütlema, et kõik koolid töötavadki eesti keeles? Täna ma ei oska seda kuupäeva küll öelda. Selle pea 30 aasta jooksul, mil me oleme Eesti riiki siin ju suurte lootustega üles ehitanud – võib muidugi küsida, kas me 30 aastat tagasi unistasime päriselt vabariigist –, ei ole keele ja koolihariduse küsimus olnud kahjuks hariduspoliitiline. Hariduspoliitiliselt on keeleteema suhteliselt lihtsasti lahendatav: alustad väiksest peale, õpetad, toetad ja kui vaja, pakud tugisüsteeme. Aga see teema on alati olnud poliitiline. Ja nii kaua, kui ta on poliitiline, on seda kindlasti keeruline lahendada. Võtame needsamad protsendid. Ma usun, et kui me nende protsentide seadmise asemel oleksime teisiti lähenenud, siis oleksime saanud tulemuse veel kiiremini. Tol hetkel aga otsustati, et paneme protsendi ja sisupoole jätame teisejärguliseks. Sellest tulebki, et koolid varieeruvad väga suuresti.
Lasteaedade poole pealt ma ütleksin, et ühiskonnas võetakse üsna hästi vastu kahepoolset keelekümblust. Võib-olla me jõuame kunagi sinnamaale. Näiteks hollandlastel on selline mitmekeelse koolikeskkonna mõte väga levinud. Üks on loomulikult riigikeel, aga ainetundides kasutatakse ka teisi keeli, mis annab mitme keele oskuse. Nii on ka Euroopa kool üles ehitatud. Milline mudel täpselt Eestis saab olema? Pedagoogiliselt on seda võimalik öelda, ülikool on seda analüüsinud ja lahendusi välja pakkunud, uusi mudeleid ei ole siin vaja välja mõelda. Tavaliselt tuleb aga vahele poliitika.

Esimees Eiki Nestor

Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Keit Pentus-Rosimannus

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Inimõiguste Instituut ja Turu-uuringute AS tegid ühe uuringu, mille tulemused näitasid, et Eestis elavad vene emakeelega inimesed ise eelistaksid eestikeelseid koole. Selles uuringus osales 1000 inimest. Seisukohta, mille järgi tulevikus võiksid kõik õpilased õppida koos eestikeelsetes koolides, kus venekeelne õpe oleks üks valitavatest suundadest, toetas 67% venekeelsetest elanikest gümnaasiumiastme suhtes ja 60% ka põhikooli suhtes. Nende uute erandite tegemisega liigutakse nüüd selgelt vastupidises suunas. Keeleteadlane Mart Rannut on teie lubatud erandite suhtes olnud ka väga kriitiline. Millised teadlased üldse ja millisest riigist on teid nõustanud ilmselt poliitilistel põhjustel tehtavate erandite suhtes?

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps

Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab härra Mart Rannutit või teisi keeleteadlasi, siis kui neil oleks selle kommentaari küsimise hetkel olnud see informatsioon, millest me tegelikult siin saalis räägime, st me räägime keeleõppe taseme tõstmisest, siis seda Rannut kindlasti toetaks. Rannut on alati rääkinud sellisest rahulikust ja ka väga süsteemsest keeleõppe metoodikate arendamisest. Selles ma olen üsna kindel. Kes meid nõustavad? Haridus- ja Teadusministeerium teeb pidevat koostööd kahe ülikooliga. Ja kui kõige laiemalt mõelda – siin saalis on sellest ka kunagi  juttu olnud –, siis meil on vähemalt viis saatkonda, alates Ameerika Ühendriikide omast ja lõpetades Euroopa mitme riigi saatkondadega, kes on lisaks meie enda vahenditele ja Euroopa Liidu vahenditele neid programme, keelekümblust ja muid Ida-Virumaal rakendatud keeleõppeprogramme toetanud. Neid tugesid, kuidas keeleõpet tugevdada ja arendada, on meil kindlasti väga palju.
Nüüd see, et 60% küsitlusele vastanud venekeelsetest elanikest pooldab eestikeelsetes koolides õppimist. Ütleme, Narvas on eestikeelses koolis õppimine tõepoolest veidike piiratud, sellepärast et eestikeelne kogukond, nagu te teate, hoiab seal oma kooli, ja seda teisel põhjusel. Ülejäänud piirkondade kohta, näiteks Tallinna kohta võib aga küll öelda, et ei ole midagi, mis takistaks lapsel minemast eesti kooli. Kui teie andmed näiteks Tallinna puhul tõele vastavad, siis võib suure tõenäosusega eeldada, et siin hakkavad vene lapsed plahvatuslikult eesti kooli minema. Tegelik olukord ei ole niisugune, nad eelistavad ikkagi minna venekeelsesse kooli, kus on väga intensiivne ja süsteemne eesti keele õpe. Valitakse teadlikult näiteks keelekümblusprogramm või 50 : 50 programm esimestest klassidest peale, ja me näeme seda ka lasteaedades.
Nii et see on erinev, kuidas toimub koolide määramine, eriti kohalikes omavalitsustes. Jah, kui lapsevanem ise ei ole oma lapse kooli ära määranud, siis lähtutakse kodusest keelest. Aga see süsteem, ka näiteks Tallinna linnas, eeldab ikkagi seda, et lapsevanem ütleb enne oma eelistuse. Nendele venekeelsetele peredele, kes tahavad lapse panna eestikeelsesse kooli, see võimalus tagatakse. Nii et neid lapsi on, aga mitte nii suures proportsioonis nagu 60%, neid on igal aastal võib-olla 10–15%, mitte rohkem.

Esimees Eiki Nestor

Henn Põlluaas, palun!

Henn Põlluaas

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Kahe viimase aastaga on Eestisse kolmandatest riikidest – Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest – tulnud 10 000 inimest ja eesti keeles hakkama saada on näiteks Tallinnas selgelt raskem kui varem. Uuel õppeaastal avatakse Tallinnas pilootprojektina kakskeelne avatud kool, kus iga õpetaja hakkab lastega suhtlema ainult oma emakeeles. Viimati loodi kakskeelseid koole Nõukogude okupatsiooni ajal väga aktiivse venestaja, haridusminister Elsa Gretškina juhtimisel. Nüüd on selle teatepulga üle võtnud Eesti valitsus ja haridusminister. On selge, et kakskeelsed koolid mõjuvad pigem eesti laste integreerimisena vene elanikkonna suunas, mitte vastupidi. Kas see ongi eesmärk ja kas te tunnistate siin vastuolu põhiseaduse ja keeleseadusega?

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt, see kool, millele te viitate, on erakool. Mina olen selle kooliga kokku puutunud ainult meedia vahendusel. Mul ei ole au olla ei üks tema algatajatest ega ole ma teda kuidagi ka sisuliselt nõustanud. Õppekava loomulikult esitati haridusministeeriumile ja see on läbivaatamisel. Aga see, et nad pakuvad välja kahepoolse keelekümbluse, ei ole kuidagi uus ega üllatav. Sellist kahepoolset keelekümblust kasutatakse ju nendes koolides, mida ma siin mainisin ja kus toimub nii eestikeelne kui ka venekeelne õpe, kus eesti ja vene lapsed on ühes koolimajas. Üldjuhul räägitakse selles koolimajas eesti keeles – võtame selle nimekirja, kus on siis Valga, Kehra, Kiviõli, Peipsi, Paldiski, Keila, Pärnu, Jõhvi ja Loksa kool –, aga samal ajal on seal kombeks, et õpetaja võib näiteks vene kirjanduse tunnis pöörduda laste poole rahulikult vene keeles, ja seda ei panda pahaks.
Avatud kooli mõte on veidi teine. Niipalju kui ma meedia vahendusel olen aru saanud, pakub ta võimaluse lisaks venekeelsetele lastele – vaadates seda piirkonda, on see arusaadav – ka eesti lastele, kelle vanemad soovivad, et nende lapsed õpiksid sellises kakskeelses keskkonnas. Venestamise kohta ei oska ma siin midagi öelda. Esiteks on ju tegemist erakooliga ja teiseks, siit kuidagi riiklikku poliitikat välja lugeda ... Kui teie ettepanek on, et haridus- ja teadusminister võiks kooliprogrammi ja koolitusloa läbivaatamisel avatud koolile litsentsi mitte anda, siis ma jään siinkohal hetkeks mõttesse. Need algatajad on põnev rahvas, nad soovivad alustada paarikümne lapsega ja lapsevanemad on sellest väga huvitatud. Lugeda siit välja mingit suurt riiklikku poliitikat, et me kohustuslikus korras viime kõikidesse koolidesse sisse vene keele, ei ole kindlasti võimalik. Meil on endiselt võõrkeele valik vaba, koolid saavad vabalt valida A- ja B-keele. Statistika järgi valitakse praegu pigem inglise keel. Jah, vene keel teise, B-võõrkeelena on jõudnud juba ette saksa keelest, mis paneb väga muretsema saksa keele toetajad. Teadmine, et me võiksime rohkem osata vene keelt, on ühiskonnas kasvanud, aga jah, pigem valitakse see kui B-võõrkeel. A-võõrkeel on enamikus koolides selgelt inglise keel. Mingit suuremat poliitilist muutust ma siin küll ei näe.

Esimees Eiki Nestor

Külliki Kübarsepp, palun!

Külliki Kübarsepp

Aitäh, hea esimees! Hea minister! Minule on mõni Keskerakonna liige kinnitanud, et tegemist on erandliku otsusega, st need on ühekordsed erandid, ühekordne ühe miljoni kulutus. Me oleme mitmesuguste näidete puhul hästi palju rääkinud, et meil ei tasuks kunstlikult ühiskonda lõhestada. Kas selle erandi tegemisega ei teki, esiteks, lõhe eesti ja vene kogukonna vahel? Eeldatakse ju, et kui sa elad Eesti riigis, siis sa austad ka meie keelt ja kultuuri ning püüad teha kõik selleks, et sa saaksid meie riigikeelega hakkama. Teiseks, kas ei teki lõhe ka vene enda kogukonnas? Minu teada tehakse erand kolmele Tallinna koolile ja ühele Narva koolile. Sel juhul tekib aga teistel küsimus, mispärast neid siis karistatakse.

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps

Aitäh! Kõigepealt küsimus, kellele täpselt erand tehakse. Praeguseks ei ole taotlused Vabariigi Valitsuse tasandile jõudnud ja ka ministeeriumil ei ole veel täit ülevaadet. On ainult selline info, et see teema on olnud arutusel kahes hoolekogus. Võimalik, et hoolekogusid, kes seda arutavad ja kelle vahel lõpuks ühe või teise kohaliku omavalitsuse volikogu peab valima, tuleb veel. Meie oleme arvuliselt erandid ära piiranud, nii et kindlasti saavad need olla mõned üksikud. Me oleme rääkinud kõige enam kolmest-neljast koolist, mitte rohkem. Põhjus on lihtsalt selles, et muidu me läheksime mingisuguse süsteemse muudatuse peale, mille puhul me ei ole praegu valmis hindama, mida see keelepoliitiliselt kaasa toob ja kui hästi me suudame ette valmistada kõrgema keeleastme saavutamise. Me ei taha tekitada olukorda, kus laste hirm keeleeksami ees võib takistada nende edasiõppimist. Praegu on nõuded endiselt siiski B1 ja B2.
Kas me lõhestame ühiskonda? Jah, ma arvan, et need debatid ja selline poliitiline turmtuli sellel teemal on ootuspärane ning see kindlasti lõhestab. Aga midagi üllatavat siin ei ole. Eks see on teema, mille üle on ühiskonnas väga pikalt vaieldud. Meie programmi mõte on siiski vastupidine. Kui meenutada venekeelsete koolide selliste mõjukamate eestkõnelejate arutelusid siin enam kui kümme aastat tagasi, siis oli algusest peale kogu aeg see jutt, et kui koolid saaksid ise valida aineid ja edasiliikumise rütmi ning kui riik tuleks oma toega appi, siis võiks palju kiiremini jõuda paremate tulemusteni. Algatuse mõte oligi see, et juhul kui üks või teine kool suudab tõestada, et ta on koostöös haridusministeeriumiga võimeline saama kiiremini ja jõulisemalt paremaid tulemusi, siis me kuulame need koolid ära ja oleme valmis heameelega koostööd tegema. Kui tulemuslik see on, seda me jälgime iga aasta või tegelikult kogu aeg. Ja see ei ole ju midagi kivisse raiutut, sest kui väga ruttu on näha, et programmil tulemusi ei ole, siis me vaatame loomulikult need otsused uuesti üle.

Esimees Eiki Nestor

Arno Sild, palun!

Arno Sild

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Te olete täna meile siin kogu aeg rääkinud riigigümnaasiumidele üleminekust, aga haldusminister on väitnud, et praegune valitsus võtab võib-olla hoopis suuna riigigümnaasiumide üleminekuks omavalitsuse gümnaasiumidele. Kuidas see asi siis on? Ma olen natuke segaduses, kumba nüüd uskuda.

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps

Aitäh! Eks me usume siis kõiki natukene. Pakkumine, mis on tulnud Vabariigi Valitsuse lauale arutamiseks, on väga ambitsioonikas. Selle sisu on see, et peale suurt haldusreformi, kui Eestimaale jääb alles natuke üle 70 omavalitsuse, on muutus nii suur, et me tahaksime ka kohalikke omavalitsusi hoopis suuremate partneritena näha. Selles on kõik poliitilised erakonnad olnud ühte meelt, et kui me räägime kohaliku omavalitsuse puhul sisust, siis sisu ei saa olla lihtsalt ühe või teise sihtotstarbelise eraldise suurendamine, vaid see peaks olema suurem usaldus kohaliku omavalitsuse tasandil. Selleks on riigihalduse minister koostöös Rahandusministeeriumiga mitmeid valdkondi läbi analüüsinud ja pakkunud valdkonnaministritele välja terve rea kõikvõimalikke asju, mida võiks kohalikule omavalitsusele üle anda, alates mitmesugustest inspektsioonidest ja järelevalvetest ning lõpetades tervishoiu-, sotsiaal- ja haridusvaldkonnaga.
Haridusvaldkonnas on väga ambitsioonikalt välja toodud, et kogu hariduse rahastamine võiks teatud tingimustel kohalikele omavalitsustele minna. Sihtotstarbeliste ridade asemel võiks olla üldine tulubaas, mille üle kohalik omavalitsus saaks ise otsustada. On ette pandud, et üle minna võiksid näiteks erivajadustega laste koolid, kutsekoolid ja riigigümnaasiumid.
Kuidas haridusministeerium on praegu vastanud? Oleme vastanud, et need kõik on põnevad algatused ja me analüüsime neid põhjalikult. Seda me tõepoolest ka teeme. Igal ettepanekul on omad põhjendused, aga kohaliku omavalitsuse poole pealt vaadates ka omad riskid. Ma usun, et see on üks debatt, mida me võiksime siin saalis kunagi hiljem pidada. Näiteks kutsekoolide küsimus, kas need jäävad kohaliku omavalitsuse alla või nii nagu Põhjamaades omavalitsusliitude alla? Kuidas me lahendame ära selliste kutsekoolide küsimuse, mis on üle-eestilised, nagu näiteks Luua Metsanduskool? Põllumajandusvaldkonnas on samuti koolid, mis teenindavad kogu Eestimaad. See ei ole ühe kohaliku omavalitsuse tasand.
Riigigümnaasiumide puhul on esmane vastus, mida ma nüüd siin kordan, et aastateni 2020–2021 kestab riigigümnaasiumide protsess. Selle aja jooksul ei ole me kindlasti võimelised seda protsessi peatama ega kuhugi mujale keerama. Järgmine Riigikogu ja järgmine Vabariigi Valitsus kindlasti analüüsivad, millise tasandi omanik on kõige parem. Me ei välista, et ühel hetkel tuleme selle teema juurde, aga me rõhutame, et muudatus peaks siis hõlmama ka kutseharidust ehk keskhariduse tasand olgu ühe omaniku käes. Siin on endiselt sama eesmärk.
Millisel moel midagi teha – eks analüüs näitab. Mõte, et kohalikud omavalitsused saaksid kas ise või omavalitsusliitude tasandil rohkem õigusi, sealhulgas näiteks töötuse ja täienduskoolituse teemadel, on hea. Ma usun, et selles osas on meil Põhjamaad väga hea näide. See on põhjendatud. Aga kui minna detailidesse, siis tekib nii palju nüansse, et täna ma ei saa teile küll vastata, et see on ainuvõimalik lahendus. Võimalik, et me 2021. aastal leiame, et see ei ole veel põhjendatud, et me vajame veel mingit üleminekuaega. Me ei tea ka seda, millise juriidilise staatuse saavad haldusreformi tulemusena omavalitsusliidud, milliseid ülesandeid hakkame andma omavalitsusliitudele, kuidas seal otsuste tegemine toimub. Nii et nagu te isegi aru saate, siin on tuhat küsimust. Ja kuni neile veel vastuseid pole, ei ole me kindlasti valmis gümnaasiumivõrku kellelegi üle andma.

Esimees Eiki Nestor

Yoko Alender, palun!

Yoko Alender

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Minu pinginaaber viitas siin sellele, et üle kahe kolmandiku vene emakeelega inimestest sooviksid, et nende lapsed õpiksid riigikeeles. Ma arvan, et kui küsida, kas nad tahaksid, et nende lapsed oleksid sama konkurentsivõimelised kui eesti emakeelega lapsed, siis vastaks kindlasti veel suurem osa jaatavalt. Ma arvan – ja te olete seda ka rõhutanud –, et lasteaias on see õpe efektiivsem. Kuigi lasteaiad on kohalike omavalitsuste haldusalas, on riigikeele õppe tagamine ikkagi riigi kohustus. Kas praegu on kõigile lasteaedadele, kes seda soovivad, võimalik leida rahastus keelekümbluseks? Ja teine küsimus. Kas te ei arva, et see annaks ka lapsevanematele kindlustunde, kui meil oleks olemas selge plaan, kuidas ikkagi aasta-aastalt minna täismahus üle eestikeelsele õppele, nii lasteaias kui ka juba põhikoolis? Siis me ehk ei peaks siin enam selle gümnaasiumi raske keeletaseme C1 üle debateerima ega andma miljoneid lisaks.

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt, keelekümblus on vägagi populaarne, aga see on selgelt ainult üks meetoditest, mida kasutatakse. Kõiki lasteaedu, kes sooviksid praegu minna üle keelekümblusele, ei suuda riik kindlasti rahastada sellisel tasemel, nagu me omal ajal kavandasime. See tähendaks kahte õpetajat rühma kohta ja arvestatavat panustamist ka kohaliku omavalitsuse tasandil. Päris alguses, kui see programm hõlmas väga väheseid, oli mõlema õpetaja palk riiklikult tagatud. Nüüd on ainult toetus, mis pigem piirdub täienduskoolituse, nõustamise ja osalise toe pakkumisega. Kohalikel omavalitsustel on üht lisaõpetajat tihti üsna keeruline leida, arvestades, et seal on veel omad nõuded juures.
Nüüd üldisest eesti keele õppest lasteaedades. Kas kõikides lasteaedades on olemas eesti keele õpetaja? EHIS-e andmetel ütlen, et enamikus on see vist kuidagi lahendatud. Aga kui süsteemne see keeleõpetaja on, kuidas ta tundides on jne – see varieerub väga kõvasti. Kas see on tunnistatud riigi ülesandeks? Ei ole. Koolieelse lasteasutuse seaduses on kirjas ja ka kõikvõimalikes debattides on alati öeldud, et see on kohaliku omavalitsuse ülesanne, mille riik on talle seadnud. See on üks õppekavaline ülesanne. See on ka põhjus, miks me seekord võtsime lasteaedade metoodilised materjalid ja õpetajate nõustamise eraldi tähelepanu alla. Jah, see on üks nendest kitsaskohtadest, kus me peame tunnistama, et 2009. aastal me tegime seaduse, aga ega me nüüd nii hästi ei ole sellega edasi läinud. Me oleme öelnud, et lasteaiad on KOV-i asi. Kohalikud omavalitsused on tihti andnud selle ülesande sujuvalt edasi lasteaiajuhatajatele, kellest mõned on olnud üsna edukad ja teised vähem edukad. Nii et see kahjuks varieerub.

Esimees Eiki Nestor

Ants Laaneots, palun!

Ants Laaneots

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Eestlasi on kodumaa pinnal veidi üle 900 000, umbes 200 000 elab välismaal eri riikides. Vene kogukonnas on siin Eestis aeg-ajalt räägitud juttu, et varem või hiljem kaob eesti rahvas nagunii. Seda on kinnitanud mitmel korral ka teie erakonnakaaslane Yana Toom. Kas teile ei näi, et sisuliselt kakskeelse õppe taastamine Eesti koolides nõrgendab oluliselt vene noorte tahet integreeruda ühiskonda, vähendab tööturul osalemise ja kõrgkoolides õppimise võimalusi, tervikuna lõhestab ühiskonda veel enam? Kas pole ohtu, et x aastate pärast räägib eesti rahvas või on sunnitud rääkima vene keeles ja saab tunda kõiki sellest tulenevaid tagajärgi? Meenutame siin karjalasi, ingerlasi, marisid, komisid, vadjalasi jne.

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps

Aitäh! Mina ei ole nii pessimistliku tõlgendusega kuidagi nõus. Eesti keel ja eesti rahvas ei kao kuhugi. Me oleme üks nendest väga jõulistest rahvastest, kelle keel ei ole mitte ainult selline nostalgiline ja ajalooline vahend, vaid on ka kirjakeel, riigikeel, on ametlik keel. Just kaks nädalat tagasi panime kokku uue eesti keele strateegia töörühma, kus me pöörame eraldi tähelepanu eesti keelele, keele tehnoloogilisele ja teaduslikule arengule. Keel areneb meil eri valdkondades. Järgmisel nädalal on meil võimalus kõige kõrgemal riiklikul tasandil tänada keeleteadlasi, kes sellega kogu aeg tegelevad, Wiedemanni keeleauhinna andmisega. Vabariigi aastapäeval tehakse alati aastakokkuvõtteid ning sportlaste, kultuuritöötajate ja teadlaste kõrval on seal ka keeleinimene, ja see on märgiline.
Kui me lähemalt vaatame, siis pidevalt pakutakse lahendusi, kuidas needsamad teie viidatud 200 000 inimest oleks rohkem ja rohkem kaasatud meie ühiskonda, kus iganes maailmanurgas nad siis ka ei elaks, et nad oleksid haaratud eesti keeleruumi. See on eraldi väljakutse, kuidas neid noori inimesi, kes kasvavad üles maailma eri paigus, hoida eesti keeleruumis ja Eesti haridussüsteemis. Need on kõik uued väljakutsed, aga ükski neist ei ole lootusetu. Kindlasti ei ole ma nõus sellega, nagu oleks meil hirm, et meie keel on kuidagi kadumas. Selle vene keele viite peale ei oska ma öelda, millele tuginedes te seda muret tunnete.
Kui vaadata keeleteadlaste muresid, siis nemad on mures väga kiiresti laieneva inglise keele kasutuse pärast. Kui me ütleme näiteks, et arvuti- ja muud programmid võiksid rääkida rohkem eesti keeles, siis ongi mõeldud seda, et meie noored inimesed eelistavad teatud lühitekstides aeg-ajalt kasutada inglise keelt. Meie teadustöid tehakse ebaproportsionaalselt palju inglise keeles, meie õpilasvahetused ja muud sellised asjad suunavad minema pigem keelekeskkonnast välja ja just ingliskeelsesse maailma. Väljakutse on pigem hoida ja arendada oma keelt versus sellised suured keeled nagu inglise keel. Nii et ma ei ole küll näinud sellist ulatuslikumat muret vene keele pealetungi pärast, pigem mitte. Võib-olla ma ei mõista konteksti, aga ma ei jaga seda muret praegu kuidagi.

Esimees Eiki Nestor

Priit Sibul, palun!

Priit Sibul

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud minister! Viimastel koalitsioonikõnelustel oli palju juttu keeleõppe tõhustamisest ja ma väga loodan, et jutule järgnevad ka teod. Pean silmas keeleõppealast nõustamist koolides, millest täna on palju räägitud, ja eesti keele majade loomise projekti, mis peaks loodetavasti ka teie ministeeriumisse ja haldusalasse tulema. Proua president viitas mõni aeg tagasi sellele, et meie noored raiskavad lasteaias ja esimestel kooliaastatel aega. Ma olen temaga nõus, et see on aeg, kus lastele hästi palju külge jääb. Minu mure on tingitud pigem sellest, et mulle kui lapsevanemale ja haridushuvilisele tundub, et meil ei ole nende õpetamiseks piisavalt häid metoodikaid. Täna te viitasite, et kolmanda kooliastme tarvis on eesti keele õpetamise metoodika loomisel. Kuidas on teiste kooliastmetega ja täiskasvanutele keele õpetamise metoodikatega?

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt, mis metoodikasse puutub, siis siin on võib-olla kõige olulisem see, et me koondame kokku parimad praktikad. Ei saa öelda, et meil ei ole metoodikaid. Meil on olemas väga-väga tulemuslikke kohandatud metoodikaid. Näiteks keelekümblusele on mõned koolid leidnud oma lähenemise. Võõrkeeleõpet on eelmise sajandi 60. aastatest peale teaduslikult analüüsitud, et teha kindlaks, millised võtted on kõige paremad. Nagu te teate, loodi 60-ndatel meil esimesed keelekallakuga koolid, ja siis analüüsiti pedagoogilises instituudis ka seda, kuidas viia võõrkeeleoskus väga heale tasemele keskkonnas, kus keelt ei ole võimalik praktiseerida. Tol hetkel me ei saanud ju inglise, prantsuse ega saksa keelt selliselt praktiseerida.
Esimene asi ongi see, et meil on metoodikad olemas, me peaksime lihtsalt mõned vanad asjad uuesti üles äratama. Miks neid ei kasutata eesti keele õpetamisel ja on pigem selline traditsiooniline lähenemine – jah, siin on õpetajate täienduskoolituse probleem. Ja täienduskoolituses oleme pannud väga jõuliselt rõhu sellele, et õpetajad, kes tulevad koolitusele, peavad oskama eesti keelt. Nii jääb aga osa venekeelsete koolide õpetajatest paratamatult kõrvale. Selliste kõige paremate teadmiste ulatuslikum levitamine ongi esimene eesmärk.
Mis puudutab kitsaskohti, siis metoodilisest materjalist ma rääkisin, samuti õppevahenditest. Aga on ka see küsimus, kuidas julgustada õpetajaid rääkima. Väga palju on sellist häbelikkust, võib-olla isegi hirmu. See on teine suur väljakutse. Lahenduste koha pealt on minu jaoks väga oluline vastastikune usaldus, sest me saame minna edasi siis, kui oleme kitsaskohad koos läbi analüüsinud. Keeleoskuse taset on ikkagi võimalik mitmeti tõsta.
Mis puudutab lasteaedade ja presidendi teemat, siis siin on mul nii mõnegi ettepaneku puhul mõte, et võib-olla see on natuke liiga jõuline ja liiga julge kogu süsteemis. Sellist meetodit – seda on proua president ka oma laste puhul näinud –, kus lasteaiast alates räägitakse mitut võõrkeelt, muidugi kasutatakse. Keeleõpe algab tõesti viiendast eluaastast ja ühel hetkel laps loebki kirjandust originaalkeeles, kolmes, neljas võõrkeeles. Seda kasutavad peale Euroopa kooli väga jõuliselt näiteks hollandlased ja hollandlaste keeleoskuse tase on väga hea. Ma usun, et selline julge katsetus kooli tasandil on kindlasti lihtsam kui riiklikult millegi käsu korras tegemine. Täna ma ei julge küll öelda, et me kõigis lasteaedades suudaksime võõrkeeleõppe ühe aastaga sisse viia, aga lastevanematel huvi selle vastu on.

Esimees Eiki Nestor

Rohkem küsimusi Riigikogu liikmetel ei ole. Aitäh, proua minister! Poolteist tundi läks kiiresti. Avan läbirääkimised. Arupärijatel ei ole kõnesoovi. Mihhail Stalnuhhin, palun! Kolm minutit lisaaega.

Mihhail Stalnuhhin

Härra esimees! Lugupeetud kolleegid! Ma ei tea, kuidas teid nüüd tervitada. Võib-olla oleks õige nii: "Keeleteadlaste kongress, tere kõigile!" Ma pean ju määrama selle fookusgrupi, kellega ma praegu vestlen. Tahaks teada, mitu eesti keele filoloogi siin saalis praegu on. Endast ma ei räägi, endast ma ei räägi mitte kunagi. Ah ei olegi kedagi?! Aga võib-olla on keegi, kellel on mingi muu haridus ja kes on kunagi koostanud sõnastikke ning teab, millised probleemid on praegu Eestis eesti keelt õppivatel välismaalastel sõnastikega? Mul on üks suurem sõnastik ja mingi viis-kuus õppesõnastikku. Kedagi ei ole? Äkki keegi on õppevahendeid koostanud? Kas eesti keele kohta? (Saalis annab keegi endast märku.) Fantastiline! Siis ma räägin edasi teiega.
Lugu on selline, et kui inimene teeb remonti, siis ei ole niiviisi, et ta kutsub mingi kõrvalise kamba enda korterisse, näitab mingi suurepärast pilti ja ütleb: "Ma tahan, et oleks vaat nii ja kõik. Tehke, mida tahate!" Materjali ei ole, instrumendid on valed, mehed ei oska midagi teha. Sina käid ringi, protsessi ei kontrolli, pomised midagi ja vahepeal küsid ainult, millal see probleem juba ükskord lahendatud saab, millal te lõpetate selle korteriremondi. Kas keegi siin saalis olijatest teeks nii oma korteriga? Aga miks te siis teete seda eesti keelega? Miks? Ma saan aru, miks Reformierakond selle teemaga välja tuli. Seitseteist aastat ei ole selles valdkonnas peaaegu midagi tehtud. Praegu tekkis oht, et äkki toimub paari aastaga läbimurre. Armukadedus – ei tahaks seda tulemust saada. Reform hakkab nagu alati kaikaid loopima. Aga ülejäänutele peaks ju asi selge olema.
Vaadake, keelt on kõige kergem õppida väga noores eas. Meil on koolieelse lasteasutuse seaduses küll see nõue olemas, et keelt on vaja õpetada. Aga näidake mulle metoodikat, mis on kinnitatud. Näidake mulle baassõnavara. Näidake mulle niisuguseid õppevahendeid, mida oleks võimalik kasutada Tallinnas, Tartus ja Narvas. On mingid mitte millestki rääkivad punktid seaduses, aga tehtud ei ole mitte midagi.
Ma loodan, et sel aastal algab töö, kus me saame lasteaia neljale vanusegrupile (3–4, 4–5, 5–6 ja 6–7)  kahe aastaga valmis baaskursuse, kus on baassõnastik ja kus kõik nõuded on väga konkreetsed. Kus õpetajale tehakse metoodiline vahend ehk õpetajaraamat, mis on nii vene kui ka eesti keeles, kus mängud on läbi töötatud, kus on valmis tehtud IT-lahendused telefoni ja nutitelefoni jaoks, kompuutri jaoks. See on alati olnud minu unistus, ma olen sellest rääkinud aastaid ja aastaid. Praegu see võimalus tekib. Ma loodan, et kahe aasta pärast me räägime siin saalis sellest, et kõigis Eesti lasteaedades on normaalne keeleõpe, mis pealekauba vastab kehtestatud standarditele: 30 sõna esimesele vanusegrupile, 50 teisele, 70 kolmandale, 100 neljandale. 250 sõna – kas seda on palju? Ei ole. Aga see on see sõnavara, mille abil saab rääkida. Ja siis tuleb loomulik üleminek kooli esimeses astmes: esimene klass, teine, kolmas. Ainult et selle nimel on vaja tööd teha.
Kes vihkab niimoodi eesti keelt, et on kindel, et eesti keelt ei ole võimalik koolis eesti keele tunnis selgeks saada? Kindlasti mitte filoloogid, kindlasti mitte eesti keele õpetajad. Aga miks kunagi võeti seesama kurss, see 60 : 40, et õpime teiste õppeainete kaudu? Kes sisestas üldse sellise idee, et niiviisi saab keele selgeks ja saab ka teadmiste taseme säilitada? See ei ole absoluutselt võimalik. Ei ole!
Me alustame nüüd, praegune koalitsioon murrab läbi. Me sooritame omaette revolutsiooni. Aitab nendest tühjadest nõuetest, mille täitmine ei ole kindlustatud mitte millegagi! Ainult sõnad mingites määrustes ja seadustes, muud mitte midagi. Mina isiklikult – ma olen venelane ja ma olen eesti keele õpetaja – tahan, et igale Eesti lapsele, kes ei ole eestlane, st Eestis elavale lapsele oleks juba alates kolmandast eluaastast kuni kooli lõpetamiseni tagatud kvalifitseeritud, pidev ja tulemuslik eesti keele õpe. Kui me vaatame praegust olukorda, siis selle nimel ei ole tehtud mitte midagi.
Mul on jäänud kaks minutit. Ma jutustan teile ühe loo, et illustreerida olukorda, rohkem nagunii ei ole võimalik midagi selgeks teha. Minu noorem poeg õppis tookord seitsmendas klassis. Mina tegelesin oma kabinetis oma asjadega, poiss tegi koolitööd. Naine käis närviliselt ringi, umbes kolm tundi, kuni lõpuks ütles: "No mis sa passid siin, mine aita poega! Ta vaevleb seal eesti keelega. Kaua ta seal istub, hommikuni või?" Seitsmes klass. Isa läheb poja juurde ja küsib: "Noh, poiss, mis sul on?" "Meil on kodus õppida antud üks tekst, ma pean selle ümber jutustama." "Mis siin siis rasket on?" Siis ta ulatas mulle oma õpiku. Ma tuletan seda jubedust meelde vist veel siis, kui ma suren, surivoodil. See oli tekst pealkirjaga "Eesti küla 18. sajandil". Iga viies sõna oli minu jaoks tundmatu, kusjuures ma olen kunagi ülikoolis isegi regilaulu tõlkinud. Ja seda need õppevahendid tahavad siis meie lastelt – mitte seda, et nad suhtleksid ja räägiksid, vaid et nad tuubiks igasugust idiootlikku teksti, et neil tekiks vastikustunne keeleõppe vastu. Meie püüame praegu saavutada hoopis midagi muud – et laps lõbusalt ja armastusega õpiks eesti keelt. Ma arvan, et te peaksite peatuma, seda protsessi ei tohi segada.
Ja kõige viimane asi. Meil Eestis töötab 78 kooli vene keeles. Kui nelja kooli baasil tekivad metoodilised keskused, mis hakkavad ette valmistama materjali, mida võib-olla paari aasta pärast hakkab kasutama terve Eesti, siis mis selles paha on? Mida te käratsete, reformistid? Mida teie olete eesti keele nimel teinud? Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Maris Lauri ja Urmas Kruuse, auväärsed! Kuna te jätsite oma läbirääkimiste eesõiguse kasutamata, siis nüüd te olete üldises järjekorras. Martin Helme, palun! Kolm minutit lisaaega.

Martin Helme

Lugupeetud spiiker! Lugupeetud kolleegid! Ma alustan siis ka looga. Lugudega ei saa ju vaielda. Lugu ongi emotsionaalne ja nii lihtsalt on. Minu laps õpib Kivimäe põhikoolis ja eesti kirjanduse tunnis õpetatakse eesti kirjanduslugu venekeelse õppematerjali järgi. Mina ei tea, kuidas selline kurioosum võimalik on, aga näe on. Minu ristilaps õpib 21. keskkoolis, eliitkoolis. Üheksanda klassi lõpus tuleb tal eksam eesti keeles ja eesti keele tunde on tal nädalas vähem kui vene keele tunde. Mina ei tea, kuidas see võimalik on, aga nii on.
Mitte keegi ei vaidle selle vastu, et tuleb leida paremaid viise ja paremaid lahendusi eesti keele õpetamiseks siinsetele mitte-eestlastele. Kõik me saame aru, et eelkõige käib jutt venelastest või inimestest, kelle kodune keel on vene keel, isegi kui nad ei ole vene rahvusest. Aga paraku on asi ka selles, et see tegevus, millega haridusministeerium ja kogu Keskerakond praegu tegelevad, on selgelt motiveeritud väga kitsast poliitilisest omakasust. Neid erandeid tehakse Tallinnas nendele vene koolidele, mis on eestikeelsele õppele kogu aeg sõrgu vastu ajanud, ehk sisuliselt tehakse kummardus vene šovinismile, et sügisestel valimistel võtta venelaste hääli.
See on see võitlus. See on see, millest meil siin tegelikult jutt käib. Ja selle taustaks – siin ma ei viska kivi ainult Keskerakonna suunas – on meie president, kes käib ja räägib, kuidas lapsed peaksid õppima küll vene keelt, küll inglise keelt, aga eesti keelest ta ei räägi. Minuga võttis ühendust üks inimene, kes ütles, et tema kuulis lugu, kuidas eesti lapsed tegid viiendas klassis etteütlust, kas see oli siis kokku-lahkukirjutamise või suure algustähe peale, ma täpselt ei tea. Seal oli vaja kirjutada sõnapaar "Eesti Vabariik". Ja üks poiss kirjutas "eestivaba riik". Me näeme, kuidas meil presidendist alates, haridusministriga jätkates ja koolidirektoritega lõpetades ehitatakse eestivaba riiki, kus kõik muud keeled on tähtsamad. Kõigi teiste laste pärast me muretseme, aga sellega, et me oma emakeelt õpetaksime oma lastele ja et see keel oleks hea nii eestlastel kui mitte-eestlastel, oleks hea tasemega, ei tegeleta. Kirjandustundides räägitakse eesti kirjandusest vähe ja sedagi räägime vene keeles, eesti keele tunde on vähem kui võõrkeele tunde. Kõigele lisaks on võõrkeeli liiga palju, meil on vaja kolme võõrkeelt. No kuulge, lõpetage ära! Õppige üks keel korralikult selgeks, mitte et on kolm pudikeelt. Ja selle tõttu kannatab kõigele lisaks veel emakeel.
Eesti keel on eestlaste identiteedi nurgakivi. Kogu Eesti riigi üks oluline mõte on, et eesti identiteet, rahvuskultuur, keel, see minapilt on tugev ja edeneb. See keelepoliitika, mida Keskerakond ajab, tekitab väga suurt kõhedust, et Eesti haridusmaastik liigub kakskeelsuse poole. Kui haridusminister räägib mulle mingisugust umbluujuttu sellest, kuidas Narva tulev riigigümnaasium on igal juhul eestikeelne, lihtsalt mõned ained on venekeelsed, siis andke andeks, me räägime kakskeelsest koolist. See ei ole see, mida me peaksime tegema. Ma saan aru, et Narva on keeruline koht. Aga kui keegi räägib mulle 25 aastat peale iseseisvuse taastamist, et meil ei ole ikka veel õpikuid, siis ma küsin, kui palju me oleme raha külvanud integratsiooni. Kui palju? Krooniaja lõpul oli see minu meelest pool miljardit ja tänaseks, ma arvan, võime nimetada enam-vähem sama summa eurodes. Ja meil ei ole ikka õpikuid! Millega siis 25 aastat on tegeldud? Kolleeg Stalnuhhin räägib iga kord sellest, kuidas ei ole õpikuid. Kaua võib?! Ma ei saa lihtsalt aru, kui kaua me poeme selle taha.
Tegelikult on asi väga lihtne. Siin on mitu tasandit. Üks tasand on puhtpraktiline tasand. Minu meelest ühe õpiku tegemine võtab aega – ma olen kirjastaja olnud, ma olen kirjastajana õpikuid teinud – , no ma ei tea, kui aasta otsa tehakse, siis on tegelikult kaua tehtud. Kui seda ei ole 25 aastaga ära tehtud, siis on kuskil ikkagi täiesti tahtmatuse küsimus. Teiseks on selged signaalid, mida me anname riigi autoriteedi tasandil: ministrite tasandil, ametnike tasandil, presidendi tasandil. Ja need signaalid on olnud kogu aeg skisofreenilised. Jah, me tahame, et Eesti oleks eestikeelne, jah, me tahame, et eesti keel oleks valitsev keel. Samal ajal on meil riigiasutused kakskeelsed, kõik kodulehed on kakskeelsed, dokumentatsioon on kakskeelne. Kohtus saab vene keeles asju ajada. Öelge mulle, mis motivatsioon on siinsel venelasel eesti keel selgeks saada?! Ta vaatab ja irvitab nende venelaste üle, kes on eesti keele ära õppinud: lollakad olite, oli teil seda vaja, näe, mina ei õppinud ja saan hakkama. Ja tuleb siis põlvili paluma, et äkki me võime anda õpikuid.
See on vale signaal, mida välja antakse. Eesti riigil on ainult üks mõte ja see on eesti kultuuri edasikandmine. Kui me siin ei taha eesti kultuuri kanda, siis ühte sellist europrovintsi, kus võib inglise keeles või saksa keeles või vene keeles või ka kolmes segakeeles asju ajada, omavahel abirahasid jaotada, erastada ja kantida, ei ole vaja kellelgi peale nende, kes on asjaosalised. Eesti riigi mõte on eesti keele ja eesti kultuuri säilimine ja eesti rahvuse säilimine. Ja seda asja praegune valitsus ei aja. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Mart Helme, palun!

Mart Helme

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Austatud kolleegid! Kurb on, piinlik on ja valus on, sest meie omavalitsus ei seisa nende eest, kelle eest peab seisma – see on eesti rahvas. Venelastel on Venemaa, on Putin, on Venemaa valitsus, kes seisab ka välismaal, sh Eestis, elavate venelaste eest. Ameeriklastel on Ameerika valitsus, inglastel, brittidel on Suurbritannia valitsus, soomlastel, rootslastel – kõigil on oma valitsus, kes seisab oma rahva eest, ka nende inimeste eest, kes kuuluvad tema rahva hulka, aga kes ei ela tema territooriumil. Aga Eesti valitsus ei seisa isegi oma territooriumil selle rahva eest, keda põhiseadus kohustab kaitsma, kelle keelt põhiseadus kohustab kaitsma. Selle asemel on meie kõrgeim poliitiline juhtkond oma rahva reetnud, ja ma ei karda seda sõna kasutada.
Meie kõrgeim poliitiline juhtkond on oma rahva reetnud ja tegeleb sellega, et teenida siin, ma ei tea, kas rahvusvaheliste korporatsioonide, Euroopa Komisjoni, Moskva valitsuse või veel kellegi teise huve. Sest see, mida me praegu Eestis näeme, on tõeliselt groteskne. Me näeme seda, et meie president ei julge kasutada enam sõna "eestlane", vaid räägib selle asemel kodurahvast. Kodurahvas! Kodurahvas on kõik need, keda tuul ja vesi on Eesti Vabariigi territooriumile kokku kandnud, olgu Süüriast, olgu Venemaalt, olgu Kasahstanist, olgu Hiinast – see on kõik meie kodurahvas. Eestlased vaadaku ise, kuidas hakkama saavad, aga kodurahva eest me peame hoolt kandma. Kodurahvale peame võimaldama venekeelse kooli, venekeelse asjaajamise kohtutes, selle, et igal pool vene keelega hakkama saaks. Kodurahvale peame võimaldama, et inglise keel oleks igal pool au sees ja kõik oskaksid inglise keeles rääkida.
Kui suurepärane on kuulda järjekordselt mõne türklase või süürlase käest, kui tore on Eestis elada, sest kõik oskavad siin inglise keelt. Suurepärane! Aga ma küsin: miks sina, türklane, ei oska eesti keelt? Miks sina, süürlane, ei oska eesti keelt? Miks sina, venelane, kes sa oled siin sündinud, kasvanud ja koolis käinud, ei oska eesti keelt? Ja siis ma vaatan valitsuse ja ministri otsa ja küsin: miks te teete selle, et nad eesti keele selgeks saaksid, veel raskemaks? Miks on 25 aastat Eestis hoitud segregatsiooni? Kas hirmust Venemaa ees, tahtmisest meeldida meie n-ö sõpradele? Vastused on nende küsimuste taga. Ent me oleme liikunud praegu ju veel kaugemale. Segregatsiooni asemel me ajame nüüd integratsiooni, kus eestlased peavad integreeruma kõikide teistega, sest me ei nõua neilt, et nemad peaksid integreeruma meiega.
Kogu see segakoolide jutt on täpselt see. Kallid sõbrad, kui me teeme segakoole, siis me teame segalasteaedade näitel ju väga hästi, et kui rühmas on kolm-neli vene last, siis nemad ei räägi eesti keelt, vaid eesti lapsed hakkavad rääkima vene keelt. Kui me teeme kooli, võtame kas või sellesama n-ö erakooli, mis on segakool – kui seal on üks eesti klass ja kolm vene klassi, siis te võite surmkindlad olla, et see kool ei ole kahekeelne, vaid on ühekeelne ehk venekeelne kool. Ja see on see integratsioonimudel, mida meil valitsuse tasandil edendatakse, sest meil on ju kodurahvas, mitte rahvusriik Eesti.
Palun lisaaega!

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, kolm minutit lisaaega!

Mart Helme

Ma tahan öelda, et selle poliitikaga kaugele ei sõida. Ma vaatasin enne siia pulti tulemist – miks ma praegu nii kuri olen –, kuidas peaminister Jüri Ratas tegi kohutavas vene keeles pöördumist, ma ei tea, kelle poole siis, kas Eesti venelaste poole, kodurahva poole. Miks ei tee Eesti Vabariigi peaminister oma pöördumist eesti keeles, isegi kui see pöördumine on mõeldud Eesti venelastele? Miks ta ei tee seda eesti keeles, miks ta peab seda tegema vene keeles riigis, mille ametlik riigikeel on eesti keel? Eriti, kui tema vene keel on sealjuures veel nii kohutav, et seda on tõesti raske kuulata – premjäärminister, no andke andeks, aga riivab kõigil kõrva. Ma ei taha Jüri peale näpuga näidata ega teda kuidagi alandada, aga see ei ole väärikas, see ei ole endast lugu pidava riigi ja rahva peaministrile kohane.
Ajagem, rahvasaadikud, valitsusliikmed, terve rahvas, selg sirgu! Me laulsime 25 aastat tagasi, et eestlane olla on uhke ja hää. Ja nüüd ei julge president öelda Eesti ja eesti rahvas, vaid räägib Eestimaast ja kodurahvast. See ei ole see riik, mida mina Lauluväljakul ja Balti keti kaadreid vaadates – ma ise ei osalenud Balti ketis – lootsin ja ootasin. See ei ole see Eesti. Me oleme unustanud selle Eesti, mille nimel me olime valmis kartulikoori sööma, ja ehitame praegu Eestit, kus kõige viimasena on koht eesti rahval. Mina isiklikult ei saa sellega leppida. Ütlen teile ausalt, et see on ka põhjus, miks ma üldse poliitikas olen: et võidelda selle Eesti eest, kus eesti rahval on koht, kus eesti rahvas ei ole osa kodurahvast, vaid on see rahvas, kelle riik see on, kes on külalislahke ja valmis kõiki aitama, keda on vaja aidata, aga kes on oma kodus peremees. See on see riik, mis on kirjutatud ka meie põhiseadusesse. Ma tänan teid!

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, Maris Lauri!

Maris Lauri

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Kuulsime täna pikka vastuste vooru, kus haridusminister rääkis ilusal leebel häälel, aga väga ümmargusel viisil haridusküsimustest. Me kuulsime väga palju sellistest kohtadest, kus kaalutakse, hinnatakse, analüüsitakse. Jah, neid asju tuleb teha: kaaluda, analüüsida, hinnata. Aga on kohti, kus tuleb olla printsipiaalne. Tuleb öelda välja kohad, kus on ebakompetentsust, vastutustundetut suhtumist. See tuleb välja öelda. Ma oleks tahtnud kuulda täna selgemaid visioone, ideid, sihte, eesmärke. Neid ei olnud. Kõik oli ümmargune. Selgeid vastuseid oli väga vähe.
Jah, me võime rääkida sellest, et keeleteema on aja jooksul politiseeritud. Aga mina, kes ma olen siin Riigikogus suhteliselt vähe aega olnud ja oma elu jooksul põhiliselt poliitikast kaugel olnud, julgen küll öelda, et vaata kust kohast tahad, selle asja on poliitiliseks teinud eelkõige Keskerakond. Teinud seda oma valijatele mõnes omavalitsuses – Tallinnas, Kohtla-Järvel ja Narvas – antud signaalidega, et saab ka teistmoodi. Üldharidus on kohaliku omavalitsuse korralduse asi. Kohalik omavalitsus ei tule taotlema keeleõppest pääsemist, kui omavalitsuse juhid seda ei taotle. Kohalik omavalitsus saab tegelikult valida koolijuhid, kes tahavad asju edendada. Selles mõttes olid need vastused siin mitmele küsimusele silmakirjalikud.
Minule ei meeldi see, et meil on väga palju kehva keeleoskusega noori. Need noored ei saa õppida seal, kus nad tegelikult tahaksid, ega seda, milleks nendel oleks võimekust. Nende töötamisvõimalused on oluliselt kitsamad, kui need võiksid olla. Minul on olnud võimalus töötada koos noorte inimestega, kelle puhul ma aastaid hiljem sain teada, et nad olid pärit vene perest. Nende eesti keel oli hea, nad olid selle keele suurepäraselt omandanud ja olid oma ametis ülimalt edukad. Keeleoskus on alati edu alus. Ja seetõttu on minu jaoks arusaamatu, miks soodustatakse ikka ja jälle seda, et keelt ei õpita selgeks, riigikeelt ei õpita selgeks. Meil on vaja, et kõik noored, kes lõpetavad põhikooli, oskaksid eesti keelt, et nad oskaksid seda võrdselt hästi, et kõigil oleksid ühtemoodi haridusvõimalused ja kõik võiksid saada hea töökoha.
Keelt tuleb õppida varakult, praktikas, lasteaiast, algkoolist alates. Ma arvan, olles rääkinud väga mitmete inimestega, sh väga paljude venekeelsete inimestega – tunnistan ausalt üles, et ma ei oleks julgenud vene päritolu inimestega rääkimata selle mõttega välja tulla –, et me võiksime vene- ja eestikeelsete koolide asemel minna kiiresti üle puhtalt eestikeelsele koolile. Need on venelased, meie kaaskodanikud, kes seda soovivad ja on selleks valmis. Ja selles mõttes ma ei saanud aru, kui minister ütles, et me ei saa mitte kunagi ainult eestikeelset kooli. Mitte kunagi! Me võiksime seada ambitsioonika eesmärgi, olgu see siis näiteks kümme aastat, kuigi mõni inimene on ka öelnud, et see võiks olla viis aastat. See on keeruline, vajab ettevalmistust ja tuleb ületada terve hulk hirme, aga me peame mõtlema noortele, me peame mõtlema oma Eesti riigile. Me ei tohi tekitada lõhesid juurde, me peame hakkama neid lõpuks ületama! Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Urmas Kruuse, palun!

Urmas Kruuse

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma murran nüüd natuke seda tava, et fraktsioonist on juba sõna võetud, aga mind ajendas sõna võtma hea kolleegi härra Stalnuhhini sõnavõtt. Ja põhjus, miks ajendas, oli see pöördumine, et kes te olete, kas te olete eksperdid, et võite üldse sel teemal arutleda. See oli minu jaoks natuke uus tase selles majas, kuhu on valitud rahva esindajad. Tegelikult tähendab see ju seda, et kui rahvas valib siia tumma, siis tal on õigus ennast väljendada, kui ta valib siia traktoristi, kes ei ole pedagoog, siis tal on õigus ennast väljendada, ja kui ta valib siia professori, siis sellel professoril on õigus ka vait olla, isegi siis, kui ta on spetsialist. Selle tõttu oli niisugune avaldus minu jaoks nagu mingi uus märk ühiskonnas.
Kui ma esitasin ministrile küsimusi, siis need ei olnud ajendatud hoopiski mitte sellest, et ühel pool rindejoont on venelased või vene keelt rääkivad inimesed ja teisel pool rindejoont on eestlased ja eesti keelt rääkivad inimesed. Küsisin sellepärast, et näha ka teatud vastutust. Kuigi hea kolleeg ütles, et Reformierakond pole 17 aasta jooksul mitte midagi teinud, siis vaatamata sellele, et auväärt minister just puldist ütles, et ta on kaks korda minister olnud, jääb mulle ikkagi mulje, et on olemas ka veel mingi kaasvastutus, kui midagi nimetatakse mitte midagi tegemiseks.
Mulle teeb muret aga hoopis muu. Tartu näitel ma tean – ma vaatan ka hea kolleegi Aadu Musta poole –, et keelekümblusega ja keeleõppe parandamisega saab nendes koolides, kus õpivad lapsed, kelle peres primaarne on vene keel, tegelda juhul, kui selleks on olemas tahe. Kui aastal 2017 on Eesti Vabariigis veel mõni koolidirektor, kes ütleb, et ta ei ole eesti keele õpetamise korraldamisega hakkama saanud, siis ma küsiksin, miks ta veel tööl on. Miks ta on veel tööl koolis, kus ta ei ole sellega hakkama saanud? Ma ei jaga kindlasti seda vaimustust, millega emotsionaalselt on väga lihtne kaasa minna, et me võiksime lapsele varases eas õpetada kümneid keeli. Me kõik teame, et laste vastuvõtlikkus varases eas on kindlasti suurem, aga ma jagan pigem nende inimeste ja ekspertide seisukohta, kes ütlevad, et siin võib olla vastupidine mõju, st et meie eesti keel muutub ahtamaks, sõnavara muutub fantaasiavaesemaks ja kitsamaks. Nii et ma oleksin väga delikaatne ja ettevaatlik selles suhtes, kui enne esimest klassi püütakse lastele selgeks õpetada kõik see, mida me vanematena või inimestena maailmas näha soovime.
Peab tõdema, et teatud poliitilise jõu omavalitsustes, eriti kui see jõud on seal pikalt võimul olnud – me räägime selles kontekstis täna küll Keskerakonnast –, me märkame teatud vastasseisu, et 2017. aastal öeldakse veel, et meil ei ole ei metoodikat ega raamatuid. Huvitav on see, et väga paljud põhjaeestlased, Tallinna ümbruses elavad inimesed said soome keele selgeks ilma metoodikata, nad keerasid teleka lahti ja  vaatasid filme. Aga neil oli üks oluline asi, miks nad selle keele selgeks said: see oli soov, tahe mõista ja aru saada, kindlasti ka soov olla vähemalt oma mõtetes vaba, saada osa vabast maailmast.
Nüüd tuuakse meile põhjendus, et taasiseseisvusaja jooksul ei ole olnud ühtegi raamatut, ühtegi õpikut ja õpetajaid meil ka ei jätku. Sellega ei saa ma inimesena, kodanikuna ja Riigikogu liikmena kindlasti nõus olla. See, et eesti noorte hulgas on võib-olla kasvanud soov õppida rohkem vene keelt, ei ole minu jaoks tülgastav ega vastuvõetamatu. Minu jaoks on kurb see, kui noortele on justkui juurde antud teadmist, et ...
Palun lisaaega!

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, kolm lisaminutit! 

Urmas Kruuse

... neil on võimalus ka ilma eesti keeleta hakkama saada. Vaadates tööturu statistikat, jääb mulle arusaamatuks ka nende MTÜ-de ja muude organisatsioonide tegevus, kes tegelikult on torpedeerinud teatud eesti keele õpet nn koolides. Selle tõttu ma julgen loota, et see maja siin Toompeal jääb alati selliseks kohaks, kus iga siia valitud saadik võib tõusta püsti, võtta sõna, vaadata oma kolleegidele silma, sõltumata sellest, kas ta on keeleekspert, arst või keegi muu, sest rahvas on ta siia valinud. Kui ta räägib lihtsalt oma südamest, siis on asjad meil Eesti riigis korras.
Ma soovin uuele ministrile või taas ministriks valitud ministrile tasakaalukust ja tarkust nende võimalike otsuste tegemisel, vaatamata sellele, et ajakirjandusest võib lugeda, kuidas teatud lepetele on juba allkirjad antud, lähtudes põhimõttest, et me teeme seda nagunii, sest me oleme täna võimul. Paraku jätab uus koalitsioon sellise tunde, et kuna arvatakse, et võimul ollakse ainult kaks aastat ja natuke peale, siis üritatakse ära teha kõikvõimalikud asjad, mis kunagi aja jooksul on pähe tulnud. See ei ole väga mõistlik. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Krista Aru, palun!

Krista Aru

Härra juhataja! Head rahvaesindajad! Eesti riigi mõte on eesti kultuuri ja eesti rahvuse säilitamine ning selle edendamine. Mulle tundub, et ükskõik, mis eluvaldkonda me kavandame, hindame ja analüüsime, peaksime kõikide nende kavandamiste juures lähtuma just sellest kõige suuremast ülesandest. Minu kõrva on väga valusasti riivanud see, et paljud meie hulgast, aga ka teistest ametikoridoridest ei taha enam rääkida Eestimaast, eestlaseks olemisest, rahvustundest. Need on mõisted, mille üle peab iga inimene – ükskõik, mis rahvusest ta on – alati uhke olema. Meile on antud see riik hoida, see riik kaitsta ja seda riiki edasi viia. Üks olulisemaid valdkondi sellel teel on haridus. Mul on väga kahju, kui haridusvaldkonnas antakse edasi sõnumeid, mis on väga mitmeti tõlgendatavad. Ja seda teeb haridusminister. Minister rääkis täna, et ministeeriumi plaanide järgi soovitakse tegelikult tugevdada keeleõpet, kuid ühiskonda on läinud hoopis teistsugused ootused, hoopis teised arvamused. Ja niimoodi, rääkides ühest ja samast asjast, kuid saades sellest erinevalt aru, tekitatakse täiesti tahtmatult uus konflikt, uus arusaamatuste laine, mida praeguses olukorras pole kindlasti vaja.
See, mida me peaksime hoopis jõulisemalt toetama ja millega hoopis rohkem tegelema, on eesti keele enda arendamine – on see siis keeletehnoloogiline tugi, on see siis keele rikastamine, kasutades ka võõrlaene, uudissõnu. Me peaksime julgemalt tegelema kõige sellega, mis aitab edendada eesti keelt, hoida eesti rahvust ja selle kaudu ka seda riiki. On lausa piinlik meelde tuletada, et me siinsamas saalis oleme rääkinud sellest, et Eesti Keele Instituut tuleks kokku sulatada rahvusülikooliga – mis on küll väga väärikas asutus – ja iseseisva asutusena ära kaotada. Sellised arutelud ei kõlba siia Riigikogu saali.
Ma ei kuulnud täna kahjuks sellist väidet: selleks, et süvendada ja tõhustada eesti keele õpet venekeelsete õpilaste hulgas, vene põhikeelega koolides, kasutatakse ära juba olemasolevaid vahendeid. Palun vabandust! Eesti Keele Instituudis on välja töötatud suurepärane elektrooniline sõnaraamat. Puudu on mõnikümmend tuhat, et see ajakohastada, teha rohkem kättesaadavaks ja levitada seda koolides. Meil on olemas väga kogenud teadlased, õppejõud, kes on valmis ka tänapäevasemaid õpetamismetoodikaid kiiresti ja väga heal tasemel välja töötama. Ma kahjuks ei kuulnud, et sellele suunale oleks üldse keeleõppe tõhustamisel mõeldud ja seda läbi vaadatud. Meil pole vaja järgmisi pilootprojekte. Kasutagem õigesti ja väga teadlikult seda oskust ja kõiki vahendeid, mis meil olemas on! Olgem kogu selles keelearutelus ikkagi eelkõige sellel teel, et hoiame, täiendame, õpetame ja armastame ise oma eesti keelt! Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Oleme esimesele arupärimisele vastamise lõpetanud.


2. 17:29 Arupärimine maksukoormuse tõusu kohta (nr 289)

Aseesimees Enn Eesmaa

Järgmine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Aivar Sõerdi, Arto Aasa, Urve Tiiduse, Maris Lauri, Taavi Rõivase, Kristen Michali, Hanno Pevkuri, Kalle Pallingu, Remo Holsmeri, Toomas Kivimägi, Keit Pentus-Rosimannuse, Jüri Jaansoni, Eerik-Niiles Krossi, Lauri Luige, Deniss Boroditši, Ants Laaneotsa, Johannes Kerdi, Jürgen Ligi, Anne Sullingu, Igor Gräzini, Madis Millingu, Laine Randjärve, Yoko Alenderi ja Meelis Mälbergi esitatud arupärimine maksukoormuse tõusu kohta. Arupärijate nimel Aivar Sõerd, palun!

Aivar Sõerd

Austatud juhataja! Head kolleegid, kes te kuulamas olete! Ma tutvustan lühidalt käesolevat arupärimist, mis sai esitatud 9. jaanuaril paljude Reformierakonna fraktsiooni liikmete nimel. Umbes kaks kuud tagasi me menetlesime siin selle aasta riigieelarvet. Riigieelarvele eelnes majandusprognoos ja mul on meeles, et selle tutvustamisel teatas rahandusminister võidukalt, et maksukoormus langeb 0,2%. Hiljem, kui me riigieelarvet juba siin Riigikogus menetlesime, rõhutas minister oma avalikes esinemistes korduvalt, et maksukoormus on alaneva trendiga. Riigikogus esimesel lugemisel riigieelarve eelnõu tutvustades ütles minister, et maksukoormust me ei tõsta. Te kõik mäletate, et eelarve menetluse ajal võimuliit muutus. Uus võimuliit hakkas toimetama ja enesestmõistetavalt tekkis küsimus, kuidas kõik need sammud, mis võimuliit ette võttis, mõjutavad maksukoormust.
Ma ise küsisin ministrilt infotunnis maksukoormuse kohta, aga vastust ei saanud. Samuti küsisin mina ja küsisid mitmed teised Riigikogu liikmed, kui me menetlesime maksumuudatuste eelnõu, nn kobareelnõu, väga konkreetseid küsimusi maksukoormuse kohta. Eelkõige küsisime, kas üldine maksukoormus tõuseb või langeb. Me ei saanud vastust. Olgu siinkohal öeldud, et üldise maksukoormuse all on mõeldud seda, kui palju riik kogub aastas maksutulu võrreldes sisemajanduse kogutoodanguga. Me ei saanud nendele küsimustele vastust, kuigi maksukoormus on tähtis küsimus, mis kindlasti huvitab peale Riigikogu ka avalikkust. Selle kohta on tavaliselt majandusprognoosis isegi eraldi peatükk. Aga ennäe, juhuslikult sattusin ma 21. detsembril, enne jõuluaega Rahandusministeeriumi briifingule. See oli vahetult peale seda, kui me neid küsimusi siin majas küsisime. Briifingul oli ajakirjanikele välja jagatud materjalid, kus oli selgelt kirjas, et maksukoormus tõuseb 2017. aastal 0,6% võrra ehk 35%-ni SKT suhtes. Olgu öeldud, et see on selle aastatuhande kõige suurem maksukoormus. Nii kõrge näitajani pole see seni jõudnud.
Sellest tulenevalt on meil järgmised küsimused. Miks Rahandusministeerium ei anna Riigikogule teavet oma valdkonna kohta, kui tema käest küsitakse konkreetseid küsimusi? Millised on edasised plaanid? Kas maksukoormus tõuseb ka järgmistel aastatel ja kui tõuseb, siis kui palju? Kolmandaks, täna avalikustas Euroopa Komisjon kevadise majandusprognoosi ja seal on Eesti tänavust ja ka järgmise aasta majanduskasvu allapoole korrigeeritud. Olgu öeldud, et Rahandusministeeriumi prognoosis oli meie majanduskasv 2,5%, nüüd on see korrigeeritud allapoole, 2,2%-ni. Siit tekib küsimus, kas see võib olla seotud ka maksukoormusega. Muidugi, majanduskasvu mõjutavad väga paljud tegurid, eelkõige teiste riikide ekspordinõudlus. Aga kuna nii Leedul kui ka Lätil on värske prognoosi järgi majanduskasv kiirem, siis tuleb küsida, kuidas me suudame oma naaberriikidega konkureerida, eriti arvestades maksukoormust. Nendele küsimustele ootame ministrilt vastust. Tänan!

Aseesimees Enn Eesmaa

Arupärimisele tuleb vastama rahandusminister Sven Sester.

Rahandusminister Sven Sester

Lugupeetud juhataja! Head parlamendiliikmed! Natuke segane oli see sissejuhatus, aga jumal tänatud, mul on konkreetsem arupärimine laua peal, saan selle järgi vastata. Vastan seega arupärimisele, millele on alla kirjutanud suur hulk Reformierakonna fraktsiooni liikmeid, sh kolm endist rahandusministrit. Kui vaadata Eesti maksukoormuse veidi kaugemat ajalugu, siis näeme, et maksukoormus püsis kuni viimase majanduskriisini 30–32% vahel. Pean silmas 2008. aastal alanud majanduskriisi, mida väidetavalt majandusmeestest koosneva Reformierakonna esimees Ansip ette näha ega isegi ära tunda ei osanud, kriisi ennetamisest rääkimata. Tema eelistas ka siis, kui enamikul inimestel oli pilt selge, just sellises kriisis ja krahhis elamist.
Kriisi ajal, 2009. aastal kasvas maksukoormus korraks ligi 35%-ni, seda aga peamiselt seetõttu, et majanduse kogumaht kahanes kiiremini, kui kahanesid maksutulud. Oma osa andis käibemaksu tõstmine 2% võrra kriisi kõrgpunktis, aga see oli mõneti paratamatu käik, sest mullil oli lastud hoolimata hoiatustest muretult paisuda. Seejärel langes maksukoormus peamiselt majanduse taastumise tulemusena uuesti 32% tasemele aastaks 2011. Kolm aastat, mil ka IRL oli valitsuses, püsis maksukoormus veidi alla 32%. Uus ja hoogne maksukoormuse kasv sai alguse 2014. aastal, kui Reformierakond otsustas IRL-i koalitsioonist välja arvata ja värske peaministri Taavi Rõivase juhtimisel tehti otsuseid 11 kuud enne Riigikogu valimisi. Ma loen siin ette kolm numbrit: maksukoormus 2013. aastal 31,7%, maksukoormus 2014. aastal 32,6%, maksukoormus 2015. aastal 33,9%. Meenutuseks nii palju, et see oli Reformierakonna poolt valimiste eel tehtud eelarve.
Lühidalt: kahe eelarveaastaga – need olid 2014 ja 2015 – kasvas maksukoormus rohkem kui 2% võrra, täpsemalt 2,2%. Rahandusministrid olid nendel aastatel nüüd arupärimisele alla kirjutanud Jürgen Ligi ja lühikest aega ka Maris Lauri, kel küll ühtegi riigieelarvet sel ajal teha ei õnnestunud. Enamik allakirjutanuid, kes ka nendel aastatel Riigikogu liikmed või ministrid olid, siis selliseid küsimusi ega arupärimisi miskipärast ei esitanud ega huvitanud neid ka maksukoormuse pretsedenditu 2%-lise kasvu mõju Eesti majandusele.
Õnneks olid vahepeal valimised. 2015. aasta valimistel tuli just IRL välja olulise maksureformi ideega, mille eesmärk oli selge: vähendada töötajate, eriti madalat palka saavate töötajate tulumaksu. Selle idee sappa haakis ennast ka Reformierakond, kes hakkas lubama teatud marginaalseid maksuvähendusi. Tänaseks on IRL-i lubadus kuhjaga täidetud. Sellel aastal saavad madalat palka saanud inimesed esmakordselt eelmise aasta eest tulumaksu tagasi. Alates järgmisest aastast on enamiku madalat ja keskmist palka saavate inimeste maksuvaba tulu 500 eurot. Niisugune on ajalooline kontekst, mille taustal tuleb seda arupärimist vaadata.
Nüüd vastan teie esitatud küsimustele, mis puudutavad konkreetselt maksukoormust. Esimene küsimus: "Jaanuaris/veebruaris alustab Rahandusministeerium uue riigi eelarvestrateegia koostamist. Kas uus riigi eelarvestrateegia näeb samuti ette maksukoormuse tõstmist ka aastal 2018 ja sellele järgnevatel aastatel?" Uus riigi eelarvestrateegia 2017–2021 tugineb Rahandusministeeriumi 2017. aasta kevadprognoosile, mis valmib aprillis. Seega on paraku veel vara öelda, milliseks kujuneb maksukoormus uue prognoosi kohaselt. Nimelt ei sõltu maksukoormus mitte üksnes maksumäärast, vaid ka tegelikest maksulaekumistest ning samuti sisemajanduse kogutoodangu prognoositavast suurusest. Tegemist on nende kahe arvu jagatisega. Kui vaadata uue Vabariigi Valitsuse vastuvõetud ja plaanitavaid maksumeetmeid, siis võib öelda, et näiteks küpsete ettevõtete madalam maksumäär kasumi jaotamise puhul, millelt on rakendamise esimestel aastatel plaanitud suuremaid maksulaekumisi, on kokkuvõttes hoopis maksulangetus, mis motiveerib ettevõtjaid rohkem kasumit jaotama, hoolimata sellest, et see esimestel aastatel toob eelarvesse suuremat lisatulu ja seetõttu tähendab statistiliselt ka maksukoormuse tõusu.
Teine küsimus: "Millised 2017. aasta eelarve menetlemise ajal tehtud otsused ja eelarvekavasse sisseviidud muudatused tõid kaasa varem kavandatud maksukoormuse langetamise asemel maksukoormuse tõusu?" Suuremad meetmed, mis mõjutasid 2016. ja 2017. aasta maksukoormust, olid alkoholi- ja kütuseaktsiisi tõusu ajatamine veebruarisse, alkoholiaktsiisi täiendav tõstmine – õlu, siider, vein –, diislikütuse aktsiisimäära 2018. aasta tõusu tühistamine, sotsiaalmaksu langetamisest loobumine, majutusteenuste käibemaksu tõusust loobumine, 2016. aasta dividendide jäägi nihutamine detsembrisse.
Kolmas küsimus: "Kas Rahandusministeerium on analüüsinud, kuidas mõjutab Eesti ajaloos rekordkõrgusele tõusev maksukoormus meie majanduse konkurentsivõimet, arvestades naaberriikide maksukoormusega?" Sellesisuline analüüs on esitatud Riigikogule koos iga seaduseelnõuga ja mul on põhjust arvata, et Riigikogu on neid analüüse vähemalt seadusena vastuvõetud eelnõude puhul piisavaks pidanud. Nagu ma arupärimisele vastamist alustades ütlesin, on põhjust muretseda tõesti, sest kolme aastaga tõstis Taavi Rõivase juhitud valitsuskoalitsioon maksukoormust lausa 2,7% võrra. Uus koalitsioon kindlasti selliseid ambitsioonikaid eesmärke ei sea. Pigem on meie eesmärk kasvatada näiteks maksuvaba tulu vaid aastaga sama palju, kui varasema valitsuse ambitsioon oli järgmiseks 30 aastaks.
Lugupeetud Riigikogu liikmetest arupärijad! Ma ei tea, kas te märkasite, et teie pangaarvele laekus jaanuarikuus kaks eurot rohkem. Panite tähele seda? See ei ole Reformierakonna poolt valimistel lubatud maksuvaba tulu reformi tulemus. Sel aastal rakendatakse madalapalgaliste inimeste puhul maksutagastust, järgmisest aastast rakendub 500 euro suurune maksuvaba tulu, mis kasvatab madalat ja keskmist palka saavate inimeste sissetulekut sõltuvalt palgast kuni 700 euro võrra aastas. See on tegelik maksuvaba tulu reform, mis vähendab ka meie tööjõu efektiivset maksumäära, mis on Eestis olnud kõrgem kui Lätis ja Leedus. Ja on inimese vaba valik, kas ta ostab selle raha eest lastele arvuti või hoopis lahjat alkoholi, mille hind tänu aktsiisimäära kasvule tõuseb, suurendades ka arvestuslikku maksukoormust riigis.
Mis ma sellega öelda tahan? Osa maksude mõõdukas tõstmine ei pruugi tingimata halb olla, kui see muudab inimeste eluviisi tervislikumaks ja toob riigikassasse lisatulu. Ka 2020. aastaks jääb Eesti maksukoormus endiselt märksa madalamaks, kui see on Soomes või Rootsis, samuti madalamaks Euroopa Liidu keskmisest. Ka erinevus Läti ja Leedu maksukoormusega ei kasva tõenäoliselt oluliselt. Täpset ülevaadet nende plaanidest mul küll ei ole. Nagu ütlesin, on selliseid prognoose võrdlemisi keeruline teha, sest selline agregeeritud näitaja sõltub peale maksumäärade ka paljudest muudest teguritest. Aitäh teile!

Aseesimees Enn Eesmaa

Esimese küsimuse ministrile esitab Andres Herkel.

Andres Herkel

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Ma arvan, et see ajalooline kontekst, mille te pisut dotseerivalt siin arupärimisele vastamise sissejuhatuseks tõite, võib olla üsna tõelähedane. Ja tõepoolest, ilmselt ka arupärijatest endised rahandusministrid peaksid seda teadma. Aga küsimus ei ole ju üldse selles. Mina sain aru, et tõesti härra Sõerd ja teisedki küsisid riigieelarve menetlemisel, kuidas selle maksukoormuse tõusuga siis lood on. Aga me lihtsalt ei saanud teilt vastuseid. Mis sellel Rahandusministeeriumi pressibriifingul jagatud paberil ikkagi oli? Mõni aeg enne seda briifingut, kui me siin riigieelarvet menetlesime, me sellele küsimusele rahanduskomisjoni esimehelt vastust ei saanud. Miks see paber tuli alles niisugusel hetkel? Seda maksukoormuse tõusu on eelarve menetlemise käigus meie eest ikkagi nagu kuidagi varjatud. 

Rahandusminister Sven Sester

Ei, kaugeltki mitte. Kui te võtate lahti riigieelarve, siis te näete seal seletuskirjas põhjalikku ülevaadet erinevates indikatsioonides. Kunagi ei ole keegi mitte midagi tahtnud varjata, selleks ei ole ka põhjust. Me võime isegi täna juba öelda – aeg-ajalt seda küsitakse –, milliseks kujuneb järgmise aasta riigieelarve maht. Me võime juba praegu seda öelda, sest kõik prognoosid on prognoositavad. Milliseks kujuneb 2018. aastal riigieelarve maht ja milliseks kujuneb potentsiaalne maksulaekumine 2018. aastal? Kõik on ju prognoositav, kõik on tänaseks arvestatud. Ja loomulikult ei olegi ju ühegi numbri üle vaidlust olnud. Mille üle me oleme vaielnud, ka hea Aivar Sõerdiga? Küsimus on selles, millest me räägime – kas me räägime maksukoormusest või tööjõu efektiivsest maksumäärast. Me oleme tegelenud sellega, et tööjõu efektiivne maksumäär alaneks. Ja vaadake, selle üle tasub uhke olla.

Aseesimees Enn Eesmaa

Aivar Sõerd.

Aivar Sõerd

Austatud minister! Tööjõu maksukoormus on mõne teise arupärimise teema. Praegu räägime üldisest maksukoormusest. Ma küsin konkreetse küsimuse, kuna te jätsite teisele küsimusele vastamata. Maksukoormus kasvab tänavu 35%-ni. Muuseas, see ei olnud ka kriisi ajal nii kõrgel tasemel. Kas 2018. aastal on oodata tänavu rekordkõrgusele tõusva maksukoormuse edasist kasvamist või kahanemist?

Rahandusminister Sven Sester

Aitäh teile! Ma võin teile tuua väga konkreetsed numbrid, kõik numbrid on olemas. Praegune maksukoormus on 35%. Ja muide, et saaksite võrrelda, siis ütlen taustaks, et varem plaanitud meetmete kohaselt oleks maksukoormus olnud 34,7%. Seega saame rääkida võrreldes seniste plaanidega maksukoormuse tõusust 0,3% võrra. Ja nüüd pange tähele: mis meetmed tõstavad maksukoormust? Mis abinõud aitavad kaasa maksukoormuse tõusule – kas need on maksumuudatused või mingid muud meetmed nii 2017., 2018., 2019. kui ka 2020. aastal? Mida me järgmistel aastatel näeme? Me näeme seda, et näiteks 2018. aastal, mille kohta küsija praegu küsis, me soovime seadustada nn küpsete ettevõtete tulumaksu alandamise 20%-lt 14%-le. Stabiilselt tulumaksu maksvate ettevõtete kolme aasta keskmine oleks 14%.
Kui te küsite, miks ma teile seda räägin, siis sellepärast, et eeldatavasti ettevõtted hakkavad maksulangetusega seoses rohkem dividende maksma. Neid stimuleeritakse ja nad on huvitatud rohkem dividende maksma. Kuid paraku suurem laekumine riigieelarvesse tõstab meie maksukoormust. Nii lihtne see ongi. 2018. aastal teoreetiliselt tõstab meie maksukoormust 0,5% võrra see, et meile laekub rohkem dividende. Näiteks Swedbanki makstud dividend suurendas meie maksukoormust ühel konkreetsel aastal pool protsenti, samamoodi on see ka 2018. aastal. Alkoholiaktsiisi tõstmine suurendab meie maksukoormust. Tõsilugu, see suurendab meie maksukoormust, uskuge mind!
Minu jaoks on küsimus, millist tähelepanu me pöörame tööjõumaksudele. See on praegu konkurentsi küsimus. Ma olen öelnud, et me tahame tööjõumakse alandada ja oleme maksuneutraalsuse põhimõttest tulenevalt valmis tõstma pahesid, tarbimist ja keskkonnatasusid. Tööjõumaksude alandamine – kuulge, head kolleegid, ma ütlen teile ühte asja. Räägime määradest, mis tulemas on, mis peagi jõustatakse. Vana süsteemi järgi – ma nimetan vanaks süsteemiks eelmise valitsuse plaane – oleks meil 2020. aastal tööjõu efektiivne maksumäär olnud 34,7%. Nende muudatustega, mis me nüüd teeme, suudame selle pool protsenti allapoole viia. Kui te küsite, kas see on lõplik, kas me oleme rahul, siis vastan: ei ole. Ma arvan, et me peame edasi tegutsema. Lätis ja Leedus on see protsent veel madalam. Jah, on küll. Aga me suudame tööjõu maksukoormust vähendada ja see on väga oluline.

Aseesimees Enn Eesmaa

Urmas Kruuse.

Urmas Kruuse

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Teie emotsionaalne sissejuhatus viitas vist sellele Partsi munakorvile, mis reklaamis oli. Kui ma olen õigesti aru saanud, siis läheb maksumaksjale selle plaani üheks aastaks käivitamine päris mitu miljonit maksma. Aga vanarahvatarkus ütleb, et munad tuleb õigel ajal külma panna, et nad pahaks ei läheks. Ent ma tahan küsida hoopis teist asja. Te viitate kogu aeg majanduse edendamisele. Linnahalli jaoks oli valitsus, teie kaasa arvatud, kohe valmis eraldama 40 miljonit eurot. Aga selle üle, et saada maaelu seisukohalt olulise Tori hobusekasvanduse edasiarendamiseks raha, peab veel pikalt vaidlema. Paneme need kaks asja kokku! Millise loogika alusel võib Eesti rikkaks saada ilma tööd tegemata ja lihtsalt maksuraha ümberjagamisega? See madalapalgalistele inimestele tulumaksu tagasimaksmine, mida te väga ilusasti kiidate, on küll sotsiaalselt väga tervitatav, aga majanduse seisukohalt üsna perspektiivitu.

Rahandusminister Sven Sester

Aitäh teile! Ma pidin siin pingsalt mõtlema, mida te oma sissejuhatusega öelda tahtsite. Kõigepealt nn Partsi munad. Ma ütleksin, et me lõpuks tegime ära selle, mis me valimistel lubasime. Sellel kevadel saavad madalapalgalised inimesed, kelle palk on olnud alla 500 euro, ühekordse maksena tulumaksu tagasi. Aga me ei mõelnud seda nii. Me soovisime, et tegelikult jäetaks neil iga kuu kohe tulumaks kinni pidamata, nii nagu see saab olema 2018. aastal. Nüüd oleme saavutanud veelgi ambitsioonikama eesmärgi: see hakkab hõlmama mitte ainult madalat, vaid ka keskmist palka saavaid inimesi. Me oleme valmis võtma vastu otsuseid, mis aitavad kaasa tööjõukulude vähendamisele.
Te viitasite rikkaks saamisele ilma tööd tegemata. Mul tuli selle peale meelde, et mõni nädal tagasi räägiti muudatusest, mis puudutab pühade langemist nädalavahetusele. Aga isegi teie erakond, kes on nimetanud ennast parempoolseks erakonnaks, ei julgenud öelda, et siis, kui me ei tööta, majandus ei kasva. Sellega meil lisaväärtust ei tule. Jürgen Ligi vastas ajakirjaniku küsimusele, et noh, eks peab vaatama, oleneb asjaoludest jne. Teil ei olnud julgust seda öelda. Kui me teeme pühadejärgse esmaspäeva vabaks päevaks, siis kindlasti oleks see ühiskonnas populaarne otsus, aga see ei anna riigile tulu juurde, kui me järjest rohkem puhkame. Niisugune on minu vastus.

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, Maris Lauri!

Maris Lauri

Tänan, istungi juhataja! Hea rahandusminister! Ma saan aru, et sul ei ole pikka aega olnud võimalust iseennast kiita. Noh, nüüd sa said seda teha. Aga ma tuletan sulle meelde, et Riigikogu liikmed esitasid küsimusi selle kohta, mis nendele huvi on pakkunud, mitte selle kohta, mis sinule huvi pakub. Sa rääkisid küll väga palju tööjõust ja maksudest, aga küsimus oli laiemalt maksude kohta. Asi on selles, et prognoose tehakse pidevalt. Õigustus, et prognoos alles tuleb, ei ole adekvaatne. Järsku sa ikkagi nimetaksid prognoositud maksukoormuse 2018. aastal? Ma tean, see number on olemas.

Rahandusminister Sven Sester

Aitäh teile, hea küsija! Mina ei tea, kas te olete vahepeal saalist väljas olnud, aga ma ühe korra juba ütlesin, et 2017. aastal on maksukoormus 35%, 2018. aastal 35,8%, 2019. aastal 35,6% ja 2020. aastaks langeb see 35,2%-ni. Ja tööjõu efektiivne maksumäär on 2017. aastal 34,3%, 2018. aastal 33,9%, 2019. aastal 34,1% ja 2020. aastal 34,2%.

Aseesimees Enn Eesmaa

Urve Tiidus, palun!

Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Kasutan juhust, et te olete täna siin saalis. Minu küsimus on ka seotud maksukoormuse suurendamisega. Kui kaugel on automaksu ja kinnisvaramaksu teema praegu ministeeriumis? Kas need on päevakorral? Vähemasti automaks on ju tarbimisega seotud.

Rahandusminister Sven Sester

Aitäh teile! IRL ei ole küll ainuke erakond valitsuses, aga julgen arvata, et niikaua kui IRL on valitsuses, automaksu ei tule. Me oleme selle oma valimislubadusena välja öelnud. Ma ütlen teile ausalt, et automaks oli koalitsiooniläbirääkimistel novembris laua peal, ja selles ei ole midagi imelikku. Koalitsiooniläbirääkimistel oli laua peal ka ettevõtte tulumaksu taastamine. Ma olen seda varem öelnud ja ütlen ka siin, et selles ei ole midagi imelikku. Astmeline tulumaks oli laua peal ja samamoodi oli laual ka automaks. IRL on oma valimislubadustes öelnud, et me ei toeta automaksu. Ma ei välista, et me oleme ka ainuke erakond, kes seda on öelnud. Ent regulaarset iga-aastast või igakvartaalset automaksu ei tule. Kui me aga räägime auto registreerimise lõivust, mis saab olema ühekordne lõiv auto registrisse kandmisel, siis seda teemat praegu analüüsitakse. Automaksu, mida tuleks teatud perioodi tagant kindlas summas maksta, aga ei tule, vähemalt mitte seni, kuni IRL on valitsuses.

Aseesimees Enn Eesmaa

Mart Helme, palun!

Mart Helme

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Te jätsite vastamata küsimusele, mille eelmine küsija esitas. Kas kinnisvaramaks on tulemas või mitte?

Rahandusminister Sven Sester

Aitäh teile! Me oleme öelnud ka seda, et pigem vastupidi. Vaadake IRL-i valimislubadusi ja ellu viidud otsuseid! Alati on nii, et sa võid palju lubada, aga sa ei pruugi midagi ellu viia. Küsimus on, mida sa suudad ellu viia. Üks IRL-i varasemaid valimislubadusi oli kodualuse maa maksuvabastus ja meid on selle pärast väga kõvasti kritiseeritud. Meile on ette heidetud seda, et kodualune maa on üks parimaid objekte, mida maksustada. Ühte või teist asja saab paigaldada ühest kohast teise, aga kodualust maad ei saa ära viia, järelikult on see väga hea maksuobjekt, sa saad alati selle raha kätte. Meie ütleme: vastupidi, see ei ole hea maksuobjekt. Andke andeks, aga kui maksupoliitika võib ühel hetkel tekitada olukorra, et vanem proua on sunnitud oma kodust lahkuma, sest tal ei ole võimalik maksta suurt maamaksu, siis minu arvates selles riigis on midagi valesti. Ja kindlasti me ei poolda praegu ka kinnisvaramaksu.

Aseesimees Enn Eesmaa

Aitäh teile, härra minister! Rohkem küsimusi ei ole. Küll aga soovitakse avada läbirääkimised. Selle vooru avab Aivar Sõerd. Palun!

Aivar Sõerd

Austatud juhataja! Head kolleegid! Natukene oli sellest arupärimisest kindlasti kasu. Me saime pika pingutamise peale – tõesti läks kõvasti aega, arupärimine esitati ju jaanuari algul – ametlikust allikast teada, et tänavu jõuab meie maksukoormus vähemalt praeguste prognooside kohaselt läbi aegade kõige kõrgemale tasemele: 35%-ni SKT suhtes. Aga see pole veel kõik. Järgmine aasta kasvab maksukoormus tuntavalt: 35,8%-ni. Ja kindlasti pole peamine põhjus dividendide tulumaksu langetus, mis vähemalt esialgu peaks maksutulu juurde tooma. Samas me teame, et on lubatud automaks kehtestada, on räägitud panditulu maksust, pangamaksust. Aktsiisitõuse mainis ka minister. Magusamaksust on räägitud. On selge, et kõik need uued maksud ja aktsiisitõusud, mis on juba seadusega vastu võetud, suurendavad maksukoormust. Uue valitsuse maksu- ja eelarvepoliitika näebki ette korjata kokku võimalikult palju tulu, et seda siis õiglaselt ringi jagada. Aga on selge, et kõigel sellel on oma mõju majandusele. Mina küll ei tea, et mõnes riigis on maksukoormuse tõus edendanud majanduskasvu. Vastupidi, igal juhul maksutõusud pärsivad majanduskasvu ja see on ilmselgelt vastuolus uue valitsuse lubadusega edendada majanduskasvu.
Kui me vaatame ka täna avaldatud Euroopa Komisjoni värsket kevadist majandusprognoosi, siis näeme, et tänavust 2,5%-list majanduskasvu prognoosi on korrigeeritud allapoole, 2,2%-le. Muidugi ei ole maksukoormus ainukene tegur, mis mõjutab majanduskasvu. Eelkõige mõjutab majanduskasvu ekspordinõudluse kasv – või siis vastupidi, meie poolt vaadates impordinõudluse kasv – meie põhiliste kaubanduspartnerite juures. Eelkõige Soome näitab selles osas kasvunumbreid. On selge, et valitsusel on üldse väga vähe instrumente, mida majanduse mõjutamiseks kasutada. Üks nendest on kindlasti maksupoliitika ja ka eelarvepoliitika. Maksukoormuse kasv ja selle jätkumine järgmisel aastal töötab igal juhul vastu eesmärgile saavutada suuremat majanduskasvu. Tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Enn Eesmaa

Maris Lauri, palun!

Maris Lauri

Hea juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Ega ma ei mõelnud, et tulen siia juttu rääkima, seega teen suhteliselt lühidalt. Aga kuuldes seda, kuidas praegune rahandusminister siin esines, tekkis tahtmine paar sõna öelda. Ma pole tükk aega kuulnud siit puldist sellist enese kiitmist. Selline tunne oli, et IRL pole varem kunagi valitsuses olnud ja kõik head asjad, mis üldse on tehtud, on ainult tänu IRL-ile tehtud. Aga see selleks. Tegelikult on raske ennast kiita, kui tegeletakse jamaga.
Õudselt raske oli vastuseid saada ja minu jaoks eksisteerib endiselt küsimus, mispärast minister ei suutnud neid arve öelda siis, kui ta viimati siin meie ees oli ja kui me üritasime talt maksukoormuse arve teada saada. Siis ta rääkis meile sellest, kuidas maksude parem kogumine teeb kõigi elu paremaks ja selle tõttu kasvab maksukoormus. Täna maksukogumise parandamisest juttu ei olnud. Põhjus on lihtne: maksukogumise paranemise asemel on hakanud maksukogumine halvenema ja seda seetõttu, et ümbrikupalgad kasvavad. Nii et jõudu teile maksukoormuse tõstmisel!
On selge, et ennast kiidetakse selle eest, mida tehakse. Minister teatas, et automaksu ei tule ja astmelist tulumaksu ka ei tule. Andke andeks, meil on juba praegu astmeline tulumaks. Natuke veider küll, aga ta on astmeline. Ja automaksu võib ju nimetada ükskõik mismoodi, ka näiteks mootorimaksuks või veel kuidagi teisiti. Küsimus on sisus, küsimus on selles, kas auto müüki või omamist hakatakse maksustama. Hakatakse küll! Asju võib lihtsalt nimetada valede nimedega. Mis puutub kodualuse maa maksust vabastusse, siis minus aastaid tagasi olnud analüütiku hing ütleb endiselt, et see on üks kõige rumalamaid otsuseid, mis meil maksusüsteemis üldse tehtud on. Ja teine rumal otsus on see tänavune kummaline tulumaksutagastus. Aga see selleks, see on minu arvamus.
Nii et hea Sven! Ma soovin, et konkreetsuse huvides sa vastaksid edaspidi Riigikogu liikmete selgetele küsimustele otsekoheselt. Ma saan aru, et vahetevahel on seda ebamugav teha – me mõistame seda. Aga ära karda ausaid vastuseid anda! Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Urmas Kruuse, palun!

Urmas Kruuse

Auväärt istungi juhataja! Auväärt kolleegid, kes te veel siia jäänud olete! Austatud minister! On sümpaatne, et minister on valmis ära kuulama ka meie sõnavõtud. Aga ühe maamehe sõnadega võiks öelda niimoodi, et Parts läinud, munad ka läinud. Miks ma sellest räägin? Ma räägin sellest väga mitmel põhjusel. Ma sattusin täna peale ühele uurimusele, ja seda tänu sellele, et meie auväärt kolleeg Vakra seletas kuskil sotsiaalmeedias, kui kaua sotsiaaldemokraadid on valitsuses olnud. Ma märkasin üht graafikut ja mulle tundub, et näilise riigi sündroomi süvenemine on jätkuvalt päevakorral. Iseenesest on ju sümpaatne, et Reformierakond on nii kaua valitsuses olnud ja julgeb ka vastutada, ning julgeb tulevikuski vastutada. Aga sellel on üks lihtne põhjus: Reformierakond on jäänud Reformierakonnaks. Kui ma vaatasin neid tabeleid, siis ma nägin, et need võrdluses annavad tõepoolest ühiskonnale signaali, et Reformierakond justkui üksi vastutaks. Kuna paljud erakonnad on juba mitu korda muundunud, siis statistiliselt võib see tunduda adekvaatne, aga sisuliselt kindlasti mitte.
Mind kohutavalt häirib see, et me oleme loomas illusiooni – olgu see seotud vabade päevadega või ulatusliku maksutagastusega –, et meil on võimalik ilma tööta rikkaks saada. See on täiesti absurdne! Minu arvates peaks seda toetust nimetama õige nimega: kui me räägime sotsiaalsest toetusest, siis seda peakski osutama sotsiaalsete meetmete kaudu. Me peaksime rõõmustama selle üle, et madalapalgaliste inimeste sissetulek kasvab tänu maksutagastusele kümme või rohkem protsenti. Aga nii jääb olemata surve tööandjatele, et nad looksid rohkem suurema sissetulekuga töökohti. See jääb tegemata või tehakse seda vähemal määral. Kuna meie rahvaarv väheneb, meil on töökätest puudus, on ääretult vajalik, et loodaks rohkem korraliku sissetulekuga töökohti, pidades silmas ka mehhaniseerimise ja automatiseerimise tulemusi.
Ma küsisin teadlikult, miks valitsus on suhteliselt tagasihoidliku analüüsi tulemusena valmis eraldama Tallinna linnale ligi 40 miljonit eurot, kui samas peab maaeluminister minema rahandusministriga läbi rääkima, et saada kokkulepet paari miljoni eraldamiseks, ja seda mitte otse riigieelarvest, vaid Euroopa Liidu vahendite ümbertõstmise abil. Paratamatult tekib küsimusi. IRL on Tallinna Linnavalitsust tema tegemiste tõttu väga kõvasti kritiseerinud. Räägime kas või kulutustest Tallinna TV-le jms. Väga lihtsalt anti 40 miljonit ühe linnale kuuluva objekti arenduseks. Ma hea meelega küsin, nii nagu maapiirkondades on küsitud, kas selle 40 miljoni abil ei võiks välja ehitada maakultuurimaju või neid remontida, kui nad vajavad uut katust või mida iganes.
Mis puudutab maksukoormuse tõusu, siis ma oleksin nõus valitsuse mitmesuguste ettepanekute ja tegemistega juhul, kui tegu ei oleks sellega, et ühtedelt inimestelt võetakse lihtsalt raha ära ja tõstetakse see ümber. Ma ei pea seda pikas perspektiivis kuigi adekvaatseks. Kui lisaraha oleks saadud tänu majanduse kasvule või tänu nende maksusummade suurenemisele, mis tulevad otseselt ettevõtlusest, kõrgema palgaga töökohtadest jne, siis see oleks selgelt adekvaatsem kui see, et me võtame ühtedelt inimestelt lihtsalt raha ära ja ütleme, et me anname selle teistele ja nad saavad õnnelikuks.
Ma palun lisaaega!

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, kolm minutit lisaaega!

Urmas Kruuse

Aitäh! Ma ei saa aru, kuidas on võimalik mind või kedagi teist teha õnnelikuks sellega, kui naabrimehe käest võetakse raha ära ja antakse mulle. Kuidas ma saan siis olla õnnelikum? See on groteskne. Ma olen pärit sügavast nõukogude ajast ehk sündinud aastal 1965 ja koolis käinud 70-ndatel. Ma elasin ühes väikeses linnas väikeses ühisköögiga korteris. Meie käsutuses oli kaks väikest tuba. Paljud minu koolivennad ja kooliõed elasid oma korteris või oma majas. Aga ma ei mäleta, et meil oleks kordagi tollel ajal tekkinud diskussioon, et sina oled rikas, sest sa elad oma majas, või et kellelgi oleks tekkinud tahtmist mind selle ühiskorteri tõttu represseerida.
Nüüd me läheme minu arvates lihtsalt seda teed, et võtame raha ära nendelt inimestelt, kes teenivad keskmisest rohkem, aga unustame ära selle, kuidas nad sinna jõudnud on. See on minu arvates ohtlik. See on sama ohtlik kui see, kui karistatakse inimesi, kes on valmis töötama mitme koha peal selle nimel, et oma sissetulekut suurendada. Selle tõttu ma ei saa võimalike maksutõusudega nõus olla. Ma ei saa pikas plaanis nõustuda sellega, et niisugune raha tagasiandmine tolle maksutagastuse näol on jätkusuutlik. See annab vale signaali. Kui meil on sotsiaalseid probleeme, siis me peame need lahendama sõna otseses mõttes sotsiaalsete meetmete abil ja pingutama selle nimel, et inimestel oleks võimalik rohkem teenida. Eesmärk ei tohi olla, et keegi annab kellelegi maksuraha tagasi. Ma tõepoolest väga loodan, et Tarmo Tamme, maaeluministri läbirääkimised rahandusministriga lähevad hästi, sest nagu ma näen, on soov erinevaid projekte toetada. Paar miljonit Tori hobusekasvanduse ja kogu sektori jaoks on kaduvväike summa võrreldes 40 miljoniga Eesti rikkaimale linnale ehk Tallinnale. Aitäh teile!

Aseesimees Enn Eesmaa

Järgmine läbirääkija on Mart Helme. Palun!

Mart Helme

Lugupeetud eesistuja! Härra minister! Kolleegid! Mul ei olnud tegelikult plaanis siia pulti tulla, sest kui olla täiesti kristalselt aus, siis ma ei pea ennast kuigi tugevaks maksunduse spetsialistiks. Aivar Sõerd ja Maris Lauri on kindlasti pea jagu paremad spetsialistid. Aga kõrva riivasid mõned asjad ja ma mõtlesin, et tulen ja ütlen oma arvamuse siiski välja.
Esiteks see, justnagu ei olekski eelmises valitsuses IRL ja sotsid partneritena osalenud. Osalesid ju! Ma mäletan väga selgelt, kuidas praegune rahandusminister endise rahandusministrina kaitses eelmist maksutõusude kobareelnõu – kaitses kirglikult, maksutõusud tehti ära. Nüüd kaitses ta sama kirglikult seda kobareelnõu – kaitses, suruti kummitempliga läbi, tehti ära. Nii et selles mõttes poliitika on ikkagi vägagi järjepidev asi ja ei ole võib-olla väga mõtet süüdistada valitsusest välja kukkunud partnerit selle eest, et ainult nemad tegid. Ikka kambakesi tegite, sõbrad. Tunnistagem seda ja vaadakem ikka peeglis ausalt üksteisele silma! See on üks asi.
Teise asjana hakkas mulle kõrva, et vabad päevad ei lisa majandusele midagi. See on mõnevõrra vaieldav. Kui ma lähen nädalavahetusel kaubanduskeskusesse, siis ma näen, kui palju rohkem on seal rahvast võrreldes sellega, kui palju on seal inimesi tööpäevadel. See tähendab seda, et inimesed lähevad kaubanduskeskusesse ja nad kasutavad oma raha ostude tegemiseks ja sellest tuleb maksude näol riigieelarvesse täiesti arvestatav summa. Selle pealt teenivad need kauplused, need ketid, kes oma teenuseid ja kaupu müüvad. Võib-olla ma saan millestki valesti aru, aga minu lihtsakoeline mõistus ütleb küll, et maksud tulevad suurel määral tarbimisest. Muidugi mitte ainult, see on selge. Aga mul tekkis seoses sellega mõningaid küsimusi.
Kolmandaks, igasugustel maksude tõstmistel on ju põhimõtteliselt ratsionaalsed eesmärgid. Kui me saaksime elada maksuvabas ühiskonnas, oleks ju väga tore, aga me ei saa seda. Meil on ühiskonnas vaja teatud tasakaalumehhanisme ning maksude kogumine ja kasutamine, maksuraha jaotamine on viis neid tasakaalumehhanisme käivitada. Nii saan vähemalt mina sellest aru. Nüüd, küsimus on selles, et igal asjal on teatud lagi. See lagi võib olla klaasist ja ei paista võib-olla alati hästi silma, aga kui turja pidi ühel hetkel selle klaasist laeni jõuad, küll sa ikkagi tunned, et tõesti piir on ees.
Ma toon teile ühe näite. Üks minu poegadest on arst ja käib Soomes asendusarstina tööl. Miks ma seda ütlen? Sellepärast et meile on jäänud selline mulje, et Eesti arstid tormavad kõik Soome, sest Soomes ei ole arste. Soomes on arste küllalt, küsimus on Soome maksusüsteemis. Soome arstid teenivad nii hästi, et neil ei ole mõtet enamikul juhtudel täiskohaga töötada. Kui nad töötavad täiskoormusega, siis nende maksukoormus kasvab nii suureks, et neil on kasulikum töötada kas poole või kolmveerand kohaga. Sisuliselt nad täiskohaga töötades rohkem ei teeni, sest maksude näol nad kaotavad enamuse, aga kulutavad oma aega ja energiat perekonna või mille iganes kõrvalt rohkem, kui see asi väärt on. Just see tekitab arstide põua ja seda põuda leevendatakse asendusarstidega Eestist. See on konkreetne näide sellest, et igasugusel maksude tõstmisel tuleb ühel hetkel lagi ette. Mul on selline tunne, et Eestis on see lagi varsti käes.
Palun aega juurde!

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, kolm minutit!

Mart Helme

Kui me vaatame seda metsikut alkoholirallit, mis meil Läti vahet käib, siis see on selgelt maksude tõstmise tagajärg. Jällegi, me ei saa asjadele läheneda ainult rahalise külje pealt. Me peame neile lähenema ka selle külje pealt, et politsei kurdab, et Tallinna–Valga ja Tartu–Valga maanteel on avariide arv järsult kasvanud, sest inimesed rallivad Valka viina ostma. Ka see on kaasnev kahju, mida me peame silmas pidama ja mida maksude tõstmisel oleks kasulik osata ette näha.
Nüüd ratsionaalsusest. Me teame väga hästi, et Eestis käivad kümned tuhanded inimesed tööl Tallinnas kuni 100 kilomeetri kauguselt, sõidavad tööle autodega. Ühel hetkel tuleb ette piir. Üks minu naabrimees ütles, et see viimane aktsiisitõus võttis temalt vähimagi mõtte käia Tallinnas oma autoga tööl. Kõik. Tal on nüüd valik ees: kas lõpetada Tallinnas tööl käimine ja siis karjuvad meil kõik veelgi kõvemini, et meil ei jätku tööjõudu, või kolida ära, mis tähendab ääremaastumise süvenemist. Üks järjekordne maja jääb tühjaks. Ka see on kaasnev kahju, mida tuleb silmas pidada.
Nii et ongi küsimus selles, et kõikidel poliitilistel otsustel, sh maksude tõstmisel, peab olema ratsionaalne iva. Kui see ratsionaalne iva piirdub ainult sellega, et me loeme kokku arve, kui palju me selle tõstmisega saame riigieelarvesse maksuraha juurde ja võime tänu sellele olla jõuluvanad ning teha tagasimakseid ja suurendada mingeid toetusi, siis kaasnevate kahjude mitte arvesse võtmine võib lõppkokkuvõttes viia selleni, et me tegelikult kaupleme miinusega. Mul on tunne, et asjaomaseid analüüse on võib-olla tehtud pealiskaudselt, või kui neid ongi tehtud hoolega, siis ei ole neid piisavalt arvesse võetud. Veel kord: ma ei ole suur maksuspetsialist ja ei taha näpuga osutada, et Rahandusministeerium teeb halba tööd, et ta ei tea midagi. Võib-olla lihtsalt mina ei tea midagi, aga kõrvaltvaatajana seesugused mõtted tekivad. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Kas rohkem sõnavõtusoove ei ole? Või soovib minister sõnavõtuga esineda? Palun, teil on selleks täielik õigus!

Rahandusminister Sven Sester

Lugupeetud juhataja! Nii nagu teisedki on oma sõnavõttu alustanud, ütlen ka mina, et ma ei plaaninud täna enam siia pulti tulla. Aga ma näen, et kõik see, mis siin toimub, on nagu puder ja kapsad. Nii mõtlesingi, et markeerin paar asja ikkagi ära. Ma imestan, et te ei jõudnud lõpuks pagulasteni. Varem või hiljem oleksite pidanud jõudma teemani, millest alati räägite – need on pagulased. Ent tundub, et see teema pole Euroopas enam kõige aktuaalsem ja nii ei jõudnud teiegi selleni. Aga see selleks. Iga teemat annab millegagi siduda.
Ma tahan mõned asjad ära rääkida – nii teile saalis kui ka headele kuulajatele, kes meid interneti vahendusel jälgivad. Teate, kõiges selles, mida siin räägiti, on teatav osa poliitilist vahtu. Viiks mõne asja tagasi õigetesse raamidesse. Ma olen seda varem öelnud ja ütlen ka tulevikus: maksukoormust tõstab maksude parem kokkukogumine. Maksukoormust võivad tõsta ka maksulangetused. Kuidas võib maksukoormust tõsta mõne maksu langetamine? Aga vaadake, täpselt nii hakkab 2018. aastal juhtuma. 2018. aastal stimuleeritakse küpseid ettevõtteid sellega, et nende dividendidelt võetava tulumaksu määr langeb  20%-lt 14%-le. Tänu sellisele stimuleerimisele hakkavad ettevõtted suure tõenäosusega maksma rohkem raha riigieelarvesse – nad hakkavad endale rohkem dividende maksma ja dividendide pealt saab riik rohkem maksu. Ka see suurendab 2018. aastal maksukoormust. Seega maksude parem kokkukogumine suurendab maksukoormust. Ütlen seda lihtsalt teile teadmiseks.
Aastate jooksul on palju räägitud lahja alkoholi aktsiisi tõstmisest, millele Reformierakond on väga jõuliselt vastu olnud. Ma mäletan kunagist hääletust rahanduskomisjonis, kui olin ise rahanduskomisjoni liige. Siis oli vist niimoodi, et Keskerakond ja Reformierakond olid ühel poolel ja sotsiaaldemokraadid ja IRL olid teisel poolel. Arutlusteema oli, kas lahja alkoholi aktsiisi peaks täiendavalt tõstma või mitte. Tookord te võitsite. Lahja alkohol on aja jooksul muutunud järjest odavamaks. Lahja alkoholi aktsiisi tõstmine suurendab maksukoormust. Tõsilugu, järgmisel aastal see suurendab maksukoormust ja ka ülejärgmisel aastal suurendab maksukoormust. Aktsiisi tõstes laekub täiendavat raha eelarvesse. Lahja alkoholi puhul me räägime 2018. aastal 60 lisamiljonist. Maksukoormus kasvab 0,3%. Teie võitlesite selle vastu. Me oleme erinevatel arvamustel. Ma ütlen veel kord, et me peaksime tähelepanu pöörama just Reformierakonnale. Kui teiegi tahate olla parempoolne erakond, siis mõelge selle peale, kuidas alandada tööjõu maksukoormust. Tööjõu väiksem maksukoormus on ülioluline. Aitäh teile!

Aseesimees Enn Eesmaa

Aitäh härra ministrile! Teisele arupärimisele vastamine on lõppenud.


3. 18:21 Arupärimine Tamme Arvo poe kohta Tsoorus (nr 291)

Aseesimees Enn Eesmaa

Kolmas arupärimine on Riigikogu liikmete Andres Herkeli, Krista Aru, Külliki Kübarsepa, Andres Ammase, Artur Talviku ja Ain Lutsepa esitatud, see on Tamme Arvo poe kohta Tsoorus. Arupärijate nimel Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Härra juhataja! Austatud minister! Austatud Riigikogu liikmed! Tegelikult oli see küsimus püstitatud veelgi selgemalt: mida teha, et Tamme Arvo pood Tsoorus jääks alles? Kahtlemata võiks selleks, et hinnata aktsiisimäärasid Eestis ja Lätis, küsida ka seda, milline võiks olla optimaalne aktsiiside vahe, et jääksid ära massilised piiriülesed alkoholiostud. Kui tekib selline alkoholikaubandus, siis järgneb peagi igasugune muu piirikaubandus. Ma käisin ise selles kenas poekeses, Tsooru Maarahva Kaubamajas, natuke enne aastavahetust ja võrdlesin sealset hinnataset sellega, mis on mõnekümne kilomeetri kaugusel Apes. Nägin ka seda, mis toimub Valkas, kus tuleb sadakond meetrit maanteelt kõrvale keerata, et jõuda viinapoe angaari. Milline alkoholiralli seal tegelikult käib! 
Nii tekivad kõik need küsimused, mis puudutavad muu hulgas ka väikeettevõtja ellujäämist Lõuna-Eestis, kui ta juhtub olema poepidaja. Selliseid poode palju ei ole, ka väikepoed on ketistunud. On Meie kett, on A ja O kett, ka need on raskustes ja nendegi poode pannakse igal aastal kinni. Konkreetne näide on aga ühest väikeettevõtjast, kellel on poode ainult kaks. Elementaarne hinnavaatlus näitab seda, et alkoholi- ja tubakatooteid sõidetakse ostma Eestist välja. Midagi ei ole teha, suure osa maapoodide käibest moodustavad aktsiisikaubad, alkohol ja tubakatooted. Kuna need aktsiisid on hoogsalt tõusnud, siis on Eestis müüdav kaup oluliselt kallim kui Lätis. Sellistes oludes on väikeettevõtjal jätkata enam kui keeruline ning see mõjub ka regionaalpoliitikale.
Kohati tundub, et Eesti riigi regionaalpoliitika on see, et vähemalt Lõuna-Eestist ja järjest enam ka kaugemalt sõidetakse Lätti õlle järele. Ka riigirahandusele ei mõju see meie hinnangul sugugi hästi, et maksuraha voolab naaberriigi eelarvesse. Üks analüütik on seda tabavalt nimetanud nõndaviisi, et meie valitsus räägib pahede maksustamisest, aga tegelikult oleme saanud pahelise maksustamise. Ministril oli eelmisele arupärimisele vastates ka üks keelevääratus: ta ütles, et me oleme valmis tõstma pahesid. Ilmselt mõtles ta seda mantrat, mis Taavi Rõivase eelmisest valitsusest alates on siin järjest ja järjest kõlanud: me maksustame pahesid. Aga tegelikult on tõepoolest pahesid pigem tõstetud.
Piirikaubandus on võtnud küllalt lühikese ajaga niisuguse ulatuse, et seda tagasi pöörata niisama lihtne vist ei olegi. Ma arvan, et ainet sellekohaseks võrdluseks on küllalt. Võtkem kas või piirikaubandus, mis palju väiksemate aktsiisierinevuste mõjul on tekkinud Taani ja Saksamaa piiri lähedal. Algul on mängus alkohol, siis aga tulevad juurde kõik muud kaubad istikute ja mööblini välja ning tekivad ostuparadiisid. Me ise tunnetasime seda mõnda aega ka, kuna meie alkohol on olnud odavam kui Soomes. Nüüd on asjade seis pöördunud sedaviisi, et Soomest tullakse Eestist läbi sõitma, et teha oma ostud Lätis. Tõenäoliselt on olemas mingisugune optimaalne aktsiiside vahe, mis on mitmekordselt ületatud ja mida ületatakse veelgi tuleval aastal.
Siit ka kõik need küsimused, mis puudutavad aktsiisipoliitikas tehtud vigade parandamist ja väikeettevõtluse olukorda Lõuna-Eestis. Arupärimine on suunatud rahandusministrile. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Arupärimisele vastab rahandusminister Sven Sester.

Rahandusminister Sven Sester

Lugupeetud juhataja! Head parlamendiliikmed! Vastan siis sellele, mida teha, et Tamme Arvo pood Tsoorus jääks alles. Arupärimine kannab numbrit 291. Loen ette küsimuse ja siis ka vastan. Kõigepealt küsimused nr 1 ja 2, vastan nendele koos. "Milliseid meetmeid kavandate aktsiisipoliitikas tehtud vigade parandamiseks?" ja "Milline on Teie vastus hr Arvo Tamme meilikirjale seoses valitsuse aktsiisipoliitikaga?" On tõsi, et aktsiisierinevused naaberriikidega mõjutavad kõige rohkem just piiriala poode, ent üksnes aktsiisiga suurt alkoholi hinna vahet Eestis ja Lätis põhjendada ei saa. Aktsiisist tulenev hinnaerinevus Eesti ja Läti vahel on alates 2017. aasta märtsist 0,5-liitrise õllepurgi puhul ligikaudu 12 senti ning 0,5-liitrise viinapudeli puhul 1 euro ja 88 senti. Ülejäänud hinnavahe tuleneb muudest teguritest, mida Eesti otseselt mõjutada ei saa.
Kui Tsoorus müüdav viin – pool liitrit, 40 kraadi – oli eelmise aasta detsembris 3,33 eurot kallim kui Lätis Valkas müüdav viin, siis aktsiisierinevus moodustas sellel ajal veidi vähem kui poole sellest erinevusest ehk 1 euro ja 54 senti. Väikepoodides on hinnad tavaliselt kõrgemad, sest väikeste müügimahtude juures on lisakulud (transpordikulu, müügikoha kulu jms) kaubaühiku kohta suuremad. Ka Tallinna kesklinnas asuvas alkoholimüügile spetsialiseerunud poes on õlle, viina ja näiteks likööri Vana Tallinn hinnad madalamad kui Tsoorus asuvas väikepoes.
Lätis mõjutavad toidukaupade hindu muu hulgas ka väiksemad tööjõumaksude kulud. Alles me rääkisime tööjõust. Alkoholiaktsiisi poliitika üks eesmärk on vähendada alkoholi tarbimist aktsiisist tuleneva hinnatõusu abil. Alkoholi tarbimine on Eestis aasta-aastalt vähenenud. Kui 2014. aastal tarbiti meil Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel 11,09 liitrit absoluutalkoholi aastas – see on siis keskmiselt vähemalt 15-aastase elaniku kohta –, siis 2015. aastal oli see näitaja 10,34 liitrit aastas. Kui tarbimine väheneb, siis kaupmeeste jaoks tähendab see müügimahtude kahanemist. Napsitamise vähenemise positiivne mõju peaks aga ühiskonna jaoks üles kaaluma negatiivse mõju seoses väiksemate müügimahtudega. See, et osa inimesi kasutab võimalust osta alkoholi naaberriikidest, kus see on odavam, mõjutab piiriäärseid kauplusi kahtlemata rohkem, kuid aktsiisipoliitika ei saa olla ühtaegu Eestis tervikuna alkoholi tarbimist vähendav ja piirialadel seda soodustav.
Taustaks tuleb arvestada, et Eestis oli 2016. aastal alkoholi jaemüügi kohti 2868, Soomes 351 ja Rootsis 436. Eestis on elanikke 1,3 miljonit, Soomes 5,5 miljonit, Rootsis 9,6 miljonit. Kui Eestis on üks alkoholipood 453 inimese kohta, siis Soomes on üks viinapood 15 700 inimese kohta ja Rootsis 22 000 inimese kohta. Viimaseks märgin, et Balti riikide alkoholiaktsiisid võivad taas ühtlustuma hakata. Sellele viitab Leedu otsus tõsta 2017. aasta 1. märtsist ehk nüüd kohe lahja alkoholi aktsiisimäära veidi üle 100% ja kange alkoholi oma ligi 23%. See annab Lätilegi võimaluse põhjendada alkoholiaktsiisi kavandatust kiiremat tõstmist ja see omakorda võib mõjutada piiriülest kaubandust.
Kolmas küsimus: "Kuidas suhtute alkoholipoliitika rohelises raamatus toodud soovitustesse? Tooge palun esile, millised rohelise raamatu soovitused aitavad Tsooru poel säilida ning millised muudavad poepidamise veelgi keerulisemaks." Kui poe eesmärgiks pidada alkoholi müüki võimalikult suures koguses, siis roheline raamat seda tõesti ei soosi. Ausalt! Rohelises raamatus on fikseeritud alkoholi tarbimise vähendamise meetmed, mille puhul kasutatakse lisaks alkoholi hinda mõjutavatele abinõudele – mõtlen eelkõige makse – kõiki muid vahendeid selle eesmärgi saavutamiseks. Need on müügikorraldus, reklaam, järelevalve, salaalkoholi leviku tõkestamine, samuti ennetustöö.
Neljas küsimus: "Milliseid maksuerisusi või ettevõtluse soodustamise meetmeid kavandate, et aidata kaasa ettevõtluse säilimisele Kagu-Eestis?" Rahandusministeeriumi kodulehel on avaldatud Kagu-Eesti tegevuskava aastateks 2015–2020. Selles keskendutakse ettevõtlusele. Alkoholi müüki toetavaid maksuerisusi valitsusel kavas kehtestada ei ole. Küll aga on regionaalpoliitiline mõju olemas madalapalgalistele inimestele tulumaksu tagastusel, mida sel aastal tuludeklaratsiooni esitades taotleda saab, ning samuti järgmisel aastal rakenduval senisest suuremal maksuvabal tulul. Mõlemad meetmed kasvatavad proportsionaalselt enam just väiksemat palka saavate elanike sissetulekuid ja ostujõudu. Samas ma usun, et inimesed leiavad sellele lisarahale parema rakenduse kui selle eest alkoholi ostmise. Aitäh teile!

Aseesimees Enn Eesmaa

Küsimuste vooru avab Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Tegelikult see alkoholipoliitika roheline raamat on Tamme Arvole väga kasulik, kui seda täna hinnata. See on kokku pandud 2014. aastal ja muu hulgas on seal kirjas üks niisugune printsiip, mis ütleb, et eesmärk on tõsta järgmise nelja aasta jooksul alkoholiaktsiisi keskmiselt 5% võrra aastas. Mis kaalutlustel me oleme läinud tunduvalt kiirema tõstmise teed? Miks me oleme rohelise raamatu tempost selliste känguruhüpetega möödumas?

Rahandusminister Sven Sester

Aitäh teile! Niisuguseid küsimusi esitavad kõik alkoholilobi grupid. Kõik alkoholilobi grupid tahavad teada täpselt sedasama. Selle kohta on eri tervishoiuorganisatsioonides tehtud päris põhjalikke uuringuid. Ja need on olnud väga erinevad organisatsioonid! Eesmärk on hästi selge: alkohol ei tohi aja jooksul odavamaks muutuda. See on üks kõige lihtsamini mõistetavaid aktsiisi tõstmise põhjuseid. On kindlasti kümneid muid põhjuseid veel, aga ma toon esile kõige lihtsama põhjuse: alkohol ei tohi muutuda odavamaks. Kui meie sissetulekud erinevatel põhjustel suurenevad – valitsuse hea töö, maksumäärade langetamise, lihtsalt palkade tõusu mõjul või mis iganes muul põhjusel –, siis alkohol ei tohi odavneda. Kange alkohol praegu ei odavne, aga lahja alkohol oleks aktsiisitõusuta odavnenud. Lahja alkoholi puhul on aktsiisi osakaal lõpptoote hinnas tunduvalt väiksem. Tinglikult öeldes lisandub siis, kui lahja alkoholi aktsiis tõuseb 10%, lõpptoote hinnale 2%. Üheeurone purk hakkab maksma üks euro ja kaks eurosenti. Kaks senti! Nii et suhteline hind muutub aja jooksul odavamaks. Just selle pärast on eesmärk aktsiisimäärasid tõsta.

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, Külliki Kübarsepp!

Külliki Kübarsepp

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Mul oli väga kurb kuulata teie vastuse tooni. Teie sõnum nagu oli, et Kagu-Eestis on väikepoed ainult alkoholi müügi peal väljas ja paras neile. Ma arvan, et selline suhtumine ei ole mõistlik. Meil ei ole maal pangakontoreid ega pangaautomaate. Meil ei ole maal enam postkontoreid. Ühistransporti pole, töökohti pole. Ja nüüd need vähesedki töökohad, mis tänu poodnikele on, me kaotame ka ära. Pole neidki vaja! Ma ei taha sellise suhtumisega valitsuse tasandil kuidagi leppida. Üks küsimus, mis on tekkinud: te olete öelnud, et kui need kaubareisid üle Läti piiri jätkuvad, siis tihendatakse Maksu- ja Tolliameti reide. Kuidas see läheb kokku Euroopa ühisturu põhimõtetega, vaba kaubanduse printsiibiga?

Rahandusminister Sven Sester

Nüüd te ise tõstsite palli, mina pean selle maha lööma. Te panete mulle mingid asjad suhu ja mina pean hakkama neid ümber lükkama. Sissejuhatuses pean seda kindlasti tegema, sest muidu jääbki kõlama, nagu ma oleksin öelnud, et maal ei tohi midagi müüa, või vastupidi, et peab just nimelt ühte või teist asja müüma. Te küsisite, kuidas suhtuda alkoholipoliitika rohelise raamatu soovitustesse Tsooru poe näitest lähtudes. Ma ütlesin, et kui poe eesmärgiks peetakse alkoholi müüki võimalikult suures koguses, siis roheline raamat ei aita sellele kaasa. Rohelise raamatu eesmärk on tarvitatavate alkoholikoguste vähendamine. Tõsilugu, meie strateegiliste dokumentide eesmärk on alkoholikoguste vähendamine, uskuge mind! Ei ole võimalik nii teha, et meie riigis on eesmärk napsitamise vähendamine ja samas mingis konkreetses regioonis me tahame soodustada alkoholi müüki. Kindlasti mitte! Ma usun, et teie olete minuga nõus, et see kindlasti ei tohiks olla eesmärk.
Mis puudutab teie küsimuse teist poolt, milline on Euroopa Liidu ühine arusaam üle piiri veetavatest alkoholikogustest, siis see on selgelt reglementeeritud. Mina olen seda mitu korda varemgi öelnud, et piiriülene kaubandus, nii kaua kui järgitakse norme, ei tekita mingeid küsimusi. Meil on sellel teemal ühiskonnas diskussioone peetud ja praegu on Euroopa Liit seda valdkonda reguleerinud. Nii kange kui lahja alkoholi puhul kehtivad maksuvabal üle piiri toomisel teatud koguselised piirangud.

Aseesimees Enn Eesmaa

Uno Kaskpeit, palun!

Uno Kaskpeit

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Ma ütlen teile saladuskatte all, et ma olen Valgast pärit. Kust te võtate selle õllehinna – 12 senti pooleliitrise purgi pealt? Ma küll ei tea, mis poes te käite. Ma võin öelda, et Läti pooleliitrise Lidskoje õlle ja Saksa pooleliitrise Holsteni õlle saab Lätis Valkast kätte 45 ja 46 sendiga, ja Eesti maksumärk on peal. Eestis maksavad need õlled 90 senti pluss taara. Ma ei hakka vahet arvutama, võib-olla oskate ise nii palju rehkendada. Ei ole mõtet siin udu ajada!

Rahandusminister Sven Sester

Ei, ma ei aja teile udu. Võib-olla mu diktsioon on halb ja ma peaksin diktsiooni parandama, et te õigesti aru saaksite. Äkki neelan lauselõpud alla. Ma tsiteerin veel kord oma lauset: aktsiisist tulenev hinna erinevus Eesti ja Läti vahel on alates 2017. aasta märtsist pooleliitrise õllepurgi puhul ligikaudu 12 senti. See on aktsiisist tulenev hinna erinevus. Kõik muud hinna erinevused tulenevad eri osapoolte kasumisoovidest jms. Aktsiisist tulenev erinevus on 12 senti. Ma toon teile näite. Tõsilugu, Maarahva Kaubamaja Tsoorus müüb õlut 1 euro 20 sendiga, Regalia Tallinnas müüb seda 0,65 sendiga ja SuperAlko Valkas 0,54–0,73 sendiga. Kui vaadata Regalia ja SuperAlko hindu, siis täpselt see aktsiisivahe tulebki. Mõlemad on oma muud kulud viinud selle võrra madalamaks. Nii ongi, et ka Tallinna kesklinnas on võimalik osta õlut pea kaks korda odavamalt kui Tsoorus. See on reaalne olukord. Mõlemad poed tegutsevad Eestis.

Aseesimees Enn Eesmaa

Krista Aru, palun!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Hea on kuulda, et te muretsete rahva tervise pärast ja seisate hea selle eest, et rahvas vähem alkoholi tarbiks. Aga minu küsimus on asja kohta, millele ma teie vastusest vähimatki vihjet ei kuulnud: mida siis ikkagi teha, et need väikesed poed jääksid alles, et meil üldse elu ääremaadel jääks alles? Millised on need konkreetsed regionaalpoliitilised meetmed? Ja palun ärge rääkige enam maksusoodustustest või tulumaksu tagastusest.

Rahandusminister Sven Sester

Aitäh! Te küsite minult ja ütlete, et ära seda või teist asja räägi. Ma räägin sellest, mida mina mõtlen ja mida mina näen, kuidas asjad võiksid toimida. Teie asi on hinnata, kas need mõtted on head või halvad. Nagu ma ütlesin, maksuerisusi me mingitel territooriumidel kehtestada ei kavatse – ei Kagu-Eestis ega mujal. Me kavandame meetmeid tervikuna kogu Eestis. Mitmed plaanitavad maksundust lihtsustavad meetmed toetavad ettevõtlust kõikides kohtades, nii ka Kagu-Eestis. Kui te ütlete mulle, et ära sa, Sven, tulumaksu tagastusest räägi, siis ma räägin teile näiteks ettevõtluskontost, mis kindlasti aitab ettevõtjatel madalama maksumääraga toimetada. Pean silmas 20% maksumääraga ettevõtluskontot, millega ma varsti Riigikokku tulen. Ma hakkan seda kaitsma ja me saame omavahel debateerida. Edasi: FIE-de maksureeglite ühtlustamine, et süsteem neile lihtsamaks ja mugavamaks teha; majutusteenuste käibemaksu tõstmise ärajätmine, mis kindlasti Kagu-Eesti majutusettevõtete edule kõvasti kaasa aitab; kütuseaktsiisi tõusu ärajätmine aastal 2018, mis seni kavas oli. Tõin lihtsalt mõningad näited, mis aitavad kaasa ettevõtlusele nii Kagu-Eestis kui ka meie teistes regioonides.

Aseesimees Enn Eesmaa

Urmas Kruuse.

Urmas Kruuse

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Teie põhitegevus võitluses alkoholiga on just hindade tõstmine. Teiselt poolt aga olete öelnud, et ärge muretsege, tänu tulumaksu tagastamisele saate osta sama palju õlut kui enne või vaat et rohkemgi. Aga mida ma absoluutselt ei märka valitsuse tegevuses, on preventiivne tegevus. Jõudsasti pannakse raha kõiksugu muudesse tegevustesse, ent mitte ennetusse. Kui sinna antaksegi raha juurde, siis need summad on nii väikesed, et ei paista vahu seest välja. Kas te lükkate minu väite ümber?

Rahandusminister Sven Sester

Aitäh teile hea küsimuse eest! Saan jällegi võimaluse korrata oma sõnu sissejuhatavast kõnest. Ma ütlesin kolmandale küsimusele vastates, et lisaks aktsiisitõusudele on koostatud tegutsemisjuhised – need on ka rohelises raamatus olemas –, mis on seotud müügikorraldusega, reklaamiga, järelevalvega, salaalkoholi leviku tõkestamisega ja ennetustööga. See pakett on olemas. Ma olen teiega täiesti nõus, et loomulikult ühest meetmest ei piisa, kui tahad selle probleemiga tegeleda. Üks meede üksi ei aita. Ja meil ongi tegevuspakett olemas.

Aseesimees Enn Eesmaa

Aivar Sõerd, palun!

Aivar Sõerd

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Teie ettekandes oli üks huvitav moment, mille kohta tahaksin täpsemalt küsida. See, et Leedu aktsiise tõstis, on teada. Aga äkki te räägite natukene lähemalt Läti aktsiiside tõstmise plaanidest. Ma saan aru, et teil on rohkem informatsiooni, kui avalikkusele teada on. Praegu käib Läti piiri ääres Läti poole peal uute alkoholikaupluste ehitamine. Eesti poole peal pannakse maapoode kinni. Kui vaadata värskeid Euroopa Komisjoni prognoose, siis näeme, et ilmselt ka aktsiisitõusude tõttu Leedus inflatsioon tänavu kasvab, Läti kohta seda ei ennustata. Kust pärineb teie informatsioon, et Läti hakkab alkoholiaktsiisi tõstma? Rääkige palun täpsemalt Läti kavadest!

Rahandusminister Sven Sester

Aitäh teile! See, millised otsused on varem tehtud, on olemas Läti rahandusministeeriumi või maksuameti kodulehel. Ma tean, et ühel nendest lehtedest on ka kogu nende kava lähiperioodiks olemas. Sealt on võimalik kõike endale ka välja trükkida ning kodus rahulikult vaadata, missugune tõus on igaks aastaks plaanitud. Ma juba ütlesin ja kordan veel: kui Leedu on oma jõulise tõusu teinud, kui ta on üle 100% tõstnud lahja alkoholi aktsiisimäära, siis see võib anda Lätile lisavõimaluse tulevikus analoogilisi poliitilisi otsuseid vastu võtta. Kas nad võtavad sellekohaseid otsuseid veel vastu, sõltub loomulikult juba nendest endist. Aga praegu on lähituleviku tõusud Leedus ette nähtud ja kui vaadata, mis Lätis lähiajal muutumas on, siis näeme, et märtsis on neilgi sellised tõusud tulemas.
Kui me räägime näiteks õlle puhul standardsetest aktsiisimääradest, siis Lätis on see 4,5 eurot – etanooli 1% vol kohta hektoliitris –, Leedus 7,11 eurot, Eestis 9,11 ning Soomes 32 eurot. Jutt on aktsiisimääradest, eks ole, mitte toote lõpphinnast. Sellised näited sellest paletist. Aga nagu te teate, alkoholiaktsiis moodustab toote lõpphinnast ainult osa. Kokku võttes, nagu ma enne ütlesin, on aktsiisist tulenev hinnaerinevus pooleliitrise õllepurgi puhul 12 eurosenti. Kui lõpphindade vahe on suurem, siis on mängus muud põhjused: kas on kulud suuremad või taotletakse suuremat kasumit vms.

Aseesimees Enn Eesmaa

Mart Helme.

Mart Helme

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Hakkas kõrva, et te põhjendasite aktsiiside ennaktempos tõstmist sellega, et inimeste sissetulekud on kasvanud. Kas see ongi valitsuse maksupoliitika filosoofiline alus, et kui inimeste sissetulekud kasvavad, tuleb ka kohe makse tõsta?

Rahandusminister Sven Sester

Aitäh teile! Küsimus ei ole selles, et inimeste sissetulekud kasvavad. Me peame endast maksimumi andma – ja kui teie peaksite kunagi valitsusse sattuma, peaksite teiegi sellele mõtlema –, et inimeste sissetulekud suureneksid. Küsimus on selles, kas alkohol muutub võrreldes sissetulekuga odavamaks või mitte. Põhjus – tagajärg. Kui alkohol muutub aja jooksul odavamaks, siis see on üks põhjuseid, miks alkoholiaktsiisi tuleb tõsta. See ei tohi odavamaks muutuda.

Aseesimees Enn Eesmaa

Aitäh, härra minister! Praegu rohkem küsimusi ei ole, kuid teil on võimalus pärast läbirääkimisi sõna võtta. Korra olete seda täna juba kasutanud. Avan läbirääkimised. Palun, Andres Herkel!

Andres Herkel

Härra juhataja! Austatud kolleegid! Ma möönan, et Sven Sesteriga demagoogias võistelda on pisut raske. Mõnest küsimusest aga läks lugupeetud minister üsna sujuvalt mööda. Minu arvates see asi ei ole nii lihtne, et meie hea alkoholipoliitika ja kõik need meetmed, mis on suunatud reklaami vähendamisele ja salaalkoholi tekkimise ärahoidmisele, on poepidajale kahjulikud. Eriti ei ole seda salaalkoholi piiramine. Aga aktsiisipoliitika oli meil varem nõndaviisi korraldatud – meenutame kas või ammuseid Mart Laari esimese valitsuse aegu –, et üks kuldne printsiip oli see, et aktsiisid ei tohi tõusta niisuguses tempos, et see ärgitab pahede süvenemist. Tol ajal oli ilmselt põhiline pahe salaalkohol, mis tuli sisse ja mida hakati massiliselt müüma. See oli reageering liiga järsule aktsiisitõusule. 
Praegu me oleme oma arengus teistsuguses etapis. Ma ei oska hinnata, kui suur on salaalkoholi osakaal, aga tõenäoliselt on piirikaubandus Läti piiri lähedal märksa olulisem probleem. Sealt ju tegelikult ei osteta mitte ainult enda jaoks. Sealt ostetakse päris kindlasti ka sellel eesmärgil, et seda edasi müüa kas Tsooru küla vahel või kuskil kaugemal. Minu teada on see probleem, et minnakse seda kraami Lätist tooma ja siis keegi müüb seda küla või alevi vahel edasi. Ja see tegevus ulatub Tsoorust märksa kaugemale. Üks koht, millest ma olen kuulnud, on Mustvee. Sealsed mehed sõidavad Lätti, panevad auto alkoholi täis ja müüvad selle kohapeal edasi.
Niisugusele sullerdamisele valab meie praegune aktsiisipoliitika ainult õli tulle. Minister ütleb, et hinnavahe ei tulene ainult aktsiisist, et selleks on veel mingisugused muud põhjused. Tõepoolest, ilmselt ongi. Aga seda enam ei tohiks õli juurde kallata sellega, et aktsiisivahe venitatakse nii suureks. Ilmselt tuleb püstitada küsimus, kui suur vahe kahe riigi alkoholiaktsiiside vahel üldse olla võiks, et piirikaubandus ei muutuks probleemiks. Ma arvan, et see võiks olla 20–25%. Sealt edasi hakkab piirikaubandus ilmselt juba loodusseaduse mõjul tekkima.
Minister kõneles meile sellest, et Balti riikide alkoholiaktsiiside ühtlustamiseks on lootust, kuna Leedu tõstab neid. Vaadake, sellega on nõnda, et tõenäoliselt hoiab see midagi halba ära Leedu ja Läti piiril, aga see ei mõjuta vähimalgi määral seda piiriülest kaubandust, millel me oleme lasknud tekkida Eesti ja Läti piiri lähedal.
Minu ees on üks tabel, mis kajastab Euroopa Liidu õlleaktsiise: kui mitu eurot liitri kohta 5%-lises õlles see moodustab ilma käibemaksuta. Ja siin on Läti üsna alumises otsas, 19. real 0,21 euroga. Leedu on veel madalamal 0,16 euroga. Isegi kui Leedu tõstab aktsiisi 100%, jäävad tema määrad Läti omadega suhteliselt sarnaseks. Eesti näitaja seisuga 1. juuli 2017 on 0,78 eurot ja 2018. aastast hakkab see oleme 0,92 eurot. Ja see naaberriikide aktsiiside erinevus on tõenäoliselt kõige suurem erinevus Euroopa Liidus. Tagajärg on tõenäoliselt see, et piirikaubandus, mis seal Valkas on tekkinud, kohe-kohe levib Apesse. Needsamad Alko1000 ja SuperAlko on avamas oma poode ka Apes. Mõned inimesed saavad alkoholi siis veel lähemalt kätte. Kõik see ainult süveneb. Ausalt öelda on mul hirm, et seda džinni, mille eelmine valitsus pudelist välja lasi, on sinna väga raske tagasi ajada. Ministri vastustest aga selgus ...

Aseesimees Enn Eesmaa

Kas soovite lisaaega?

Andres Herkel

... et seda ei soovitagi tagasi ajada. Aitäh ja vabandust aja ületamise eest!

Aseesimees Enn Eesmaa

Läbirääkimiste puhul oleks teil võimalik olnud veel kolm minutit lisaks saada. Urmas Kruuse, palun!

Urmas Kruuse

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Austatud minister! On kurb, et me sellele konkreetsele arupärimisele vastust ei saanudki. Mida me siis ütleme Tsooru poepidajale? Kuidas võiks ta ellu jääda? Sellest jäi minule nende vastuste puhul kõige rohkem halb tunne.
Meile üritatakse aeg-ajalt külge pookida süüdistust, et me oleme nende küsimuste esitamise tõttu justkui alkoholi propageerijad. See on täiesti vale lähenemine väga mitmel põhjusel. Auväärt minister viitas sellele, et alkohol ei tohi aja jooksul odavneda. Seda võib mõista. Siis võiks öelda, et kui alkoholi hind tõuseb võrreldes meie sissetulekutega, tekib 0 : 0 mäng ja sel puudub oluline mõju alkoholi tarbimisele. Selles võib aga täiesti kindel olla, et kui mingist tootest tehakse teatud müstiline tegelane, mille järele peab hordides sõitma üle Läti piiri, siis see ei aita kaasa alkoholi tarbimise vähenemisele. Seda võib raudselt öelda, sest üldine praktika sellise asja puhul on väga selge: alkoholi ei osteta ainult lähemal ajal tarbimiseks, vaid pikemaks perioodiks ja ka teistele müümiseks. Tõepoolest, ei tahaks olla paranoiline, aga mida peab tegema üks väikekaupmees? Ilmselt ta peab oma pere kokku koguma, sõitma Lätti, ostma sealt nii palju alkoholi kui võimalik ja müüma selle Eestis maha, et sel moel oma sissetulekut suurendada ja ära elada. See ei ole aga kindlasti hea plaan.
Ma ei ole nõus ka sellega, et väikestele poepidajatele heidetakse ette, et nad justkui ainult elatuvad alkoholimüügist. Selleks, et kaubandust mõista, tuleb aru saada ühest lihtsast asjast: kaupluste puhul on tegu kaubakäibe teatud struktuuriga. Kui üks osa struktuurist ebamõistlikult ära võtta, siis see vähendab majandustegevuse sissetulekut. Ja seda puudujääki ei ole võimalik asendada – see lihtsalt pole võimalik! Kui see kõik tooks kaasa ainult selle, et me oleme alkoholipoliitika elluviimisel väga edukad – ja tuleb tunnistada, statistiliselt on meie keskmised tarbimised aastas vähenenud –, siis võiks seda mõista. Aga kui tarbimine suunatakse statistiliselt lihtsalt teise riiki, siis meie sellest kindlasti ei võida. Me kaotame maksuraha ja meil tekib tunne, et Eestis on alkoholi tarbimine vähenenud, aga see on petlik tunne.
Üks oluline asi jäi täna veel markeerimata. Siin nimetati lahja alkoholi tootjate lobigrupi esindajaid, kelle hulka mina justkui peaksin ka kuuluma. Aga oma üle-eelmises ametis oli mulgi informatsiooni, mida valdab praegune tervise- ja tööminister. Nendes riikides, kus lahja alkohol on populaarsem ja selle osakaal suurem, on alkoholi mõju tervisele, rahva tervisenäitajad ning riskid selgelt teistsugused. Me peame endale tunnistama, et Lõuna-Euroopa riikidega võrreldes me tarbime kanget alkoholi ilmselgelt rohkem. Minu arvates on alkoholi mõistlik tarbimine kultuuri küsimus ja me peaksime neid asju selgitama maast-madalast, et osataks alkoholiga ümber käia.
Palun lisaaega!

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, kolm minutit lisaaega!

Urmas Kruuse

Aga kui rääkida sellest, et me oleme väga õnnelikud selle üle, et meie alkoholitarbimine statistilise keskmisena väheneb, siis tuleb arvestada seda, et riigile toovad kõige rohkem kahju need rühmad, kelle puhul ületarbimine on selge sotsiaalne probleem. Selle leevenemist me aktsiisi tõstmisega kindlasti ei saavuta, sellepärast et need inimesed leiavad aega, et sõita teise riiki ja sealt odavamat alkoholi osta. See annab märku pigem sellest, et meie keskmine tarbimine võib olla hoopis suurem, kui statistika näitab. Ja selle sotsiaalse probleemi puhul ei pruugi riik tervikuna rahaliselt võita.
Mul on väga kurb meel, et me ei saanud täna sellele Tsooru kaupmehele konkreetset soovitust anda. Kui me selle tulu, mida Tsooru kaupmees oleks võinud saada, kingime Läti kaupmehele ja Läti riigile, siis see kindlasti ei ole lahendus. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, Krista Aru!

Krista Aru

Härra juhataja! Austatud rahvaesindajad! Lugupeetud härra minister! Mina ei ole kindlasti mingi lobistide grupi esindaja. Üldse oli selline tembeldamine praegu väga kohatu, sest arupärimine keskendus Tsooru kaupmehe murele. Kui valitsus ei võta arvesse, mida on vaja teha, et elu ääremaadel püsiks ja areneks, kui ta ei mõista väikepoepidajate muresid, siis au see talle ei tee. Peaks suutma vaadata Eestimaad tervikuna ja ei maksaks anda kergekäelisi hinnanguid, et Tsooru poe eest seisjad on äkki mingi lobistide grupi esindajad. See ei kõlba mitte kusagile. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Kui härra minister ei soovi sõna võtta, siis sulgen läbirääkimised. Kolmandale arupärimisele on vastatud.


4. 18:58 Arupärimine Rail Balticaga seotud kulude kohta riigieelarvele  (nr 301)

Aseesimees Enn Eesmaa

Tänane viimane arupärimine on Riigikogu liikmete Andres Herkeli, Ain Lutsepa, Krista Aru, Külliki Kübarsepa, Andres Ammase, Jüri Adamsi ja Monika Haukanõmme esitatud. Teemaks on Rail Balticaga seotud kulud riigieelarves. Arupärijate nimel Andres Ammas, palun!

Andres Ammas

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Lugupeetavad kolleegid! Ma olen tõesti teie üle uhke, et te olete seda viimast, aga väga olulist arupärimist Rail Balticaga seotud kulude kohta riigieelarvele jäänud siia saali kuulama. Arupärijate mure on ajendatud infopuudusest ja vastukäivast teabest Rail Baltica raudteeühenduse rahastamise kohta. Meile pole selge, milliseid rahalisi kohustusi ja kui suures mahus Eesti riik sellega seoses võtab. On iseenesest huvitav kokkusattumus, et just tänasel arupärimisele vastamise päeval, selsamal päeval, kui meie siin saalis istume, ilmus ajalehe Postimees veebiväljaandes silmapaistev artikkel, millest selgub, millest räägiti 2011. aasta valitsuskabineti nõupidamisel, mida sisaldas Rail Baltica kohta seal tehtud ettekanne. Igaüks, kes seda loeb, võib mõistatada, miks see ettekanne ligi kuus aastat salastatud oli. Nagu meie hea kolleeg Igor Gräzin selle artikli kommentaaris ütleb, tegi Riigikantselei salastamise otsusega ja nüüd selle salastamise mahavõtmisega ennast kaks korda tolaks. Miks seda tehti, on natuke arusaamatu. Võib-olla sellepärast, et juba kuus aastat tagasi nägi valitsus tegelikult vajadust palju suuremaks omafinantseeringuks, kui hiljem on kõneldud.
Kogu aeg on räägitud, et Euroopa Liidu toetusmäär võiks olla ühtedel andmetel 85% ja teistel andmetel 82% kogu projekti finantseerimisvajadusest. Aga ainult kaks päeva pärast seda, kui kolme Balti riigi peaministrid olid lepingu allkirjastanud, esines Rail Baltica ühisettevõtte RB Rail AS tegevjuht Baiba Rubesa väga tähelepanuväärse seisukohavõtuga. Ta ütles, et peale 2020. aastat võib Euroopa Liidu toetus Rail Baltica projektile väheneda tulenevalt pingelisest geopoliitilisest olukorrast seoses Brexiti, pagulaskriisi ning julgeolekuolukorraga. Kui me hästi meenutame, siis Brexiti referendum oli juunis 2016. Pagulaskriis ja julgeolekuolukord pole ka viimaste päevadega midagi maailmas ja siin meie regioonis oluliselt muutnud. Kuidas siis on nii, et kõigepealt allkirjastatakse leping ja kaks päeva hiljem teatab RB Rail AS-i tegevjuht Baiba Rubesa, kuidas asjad tegelikult võivad minna?
Me loodame ministrilt saada häid vastuseid meie arupärimises esitatud küsimustele ja kui teile tüli ei tee, võib-olla kommenteerite ka neid lugupeetud Läti tegevjuhi väljaütlemisi. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Arupärimisele vastab rahandusminister Sven Sester. Palun!

Rahandusminister Sven Sester

Lugupeetud juhataja! Head parlamendiliikmed! Vastan arupärimisele, mille teemaks on Rail Balticaga seotud kulud riigieelarves. Arupärimine kannab numbrit 301. Kõigepealt küsimus ja siis ka vastus. "Milliseks kujuneb uue raudteetrassi Rail Baltica iga-aastane kulu riigieelarvele kuni raudtee valmimiseni?" Teatavasti on Rail Balticu väljaehitamiseks kavandatud kuni 85% ulatuses kasutada Euroopa Liidu vahendeid, millele riik lisab juurde omapoolse finantseeringu. Eesti territooriumil tehtavate tööde prognoositav kogumaksumus on suurusjärgus 1,3 miljardit eurot, sh on riigipoolne omafinantseering 250 miljonit eurot. Täpne iga-aastane kulu selgub iga eelarveaasta jooksul vastavalt vahendite reaalsele kasutamisele, mis omakorda oleneb projekti ajakavast ja konkreetsete tööde edenemisest. Riigi eelarvestrateegiaga me paneme paika riigieelarve kuluprognoosi järgmiseks neljaks aastaks vastavalt tööde ajagraafikule.
Nagu mainitud, kajastame riigieelarves nii Euroopa Liidu vahendeid kui ka riigipoolse omafinantseeringu vahendeid. Valdkonnaministeeriumid, sh Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, esitavad oma järgmise nelja aasta rahastamiskavad Rahandusministeeriumile 1. märtsiks. Siis esitatakse ka prognoos järgmise nelja aasta kulude kohta seoses Rail Balticuga. Hetkeseisuga on Rail Balticu järgmise aasta kulude prognoos järgmine – see on siis eelmise aasta kevadel riigi eelarvestrateegia menetlemisel paika pandud: 2017. aastal ehk tänavu 52,33 miljonit, 2018. aastal 40,87 miljonit, 2019. aastal 71,28 miljonit ja 2020. aastal 74,06 miljonit. See on siis kogusummas. Proportsioonilt moodustab seega Euroopa Liidu toetus suurema osa ja riigipoolne omafinantseering väiksema osa. Kui me toome selle aasta näite, siis 52,33 miljonist 10 miljonit on riigipoolne omafinantseering koos kohalike omavalitsuste panusega ja 42,33 miljonit on Euroopa Liidu toetus. Aastal 2018, nagu ma ütlesin teile, kulub 40,87 miljonit, riigi omafinantseering moodustab sellest 8,38 miljonit ja Euroopa Liidu toetus 32,49 miljonit. Nii on iga aasta kohta võimalik summad ette näha.
Teine küsimus: "Millised on Rail Baltica rahastusvajaduse katmise variandid, kui suurt osakaalu loodate Euroopa Liidu vahenditest ja milline on kava juhuks, kui neid vahendeid oodatud mahus ei tule?" Nagu ma mainisin, eeldame ligikaudu 80–85% ulatuses toetust Euroopa Liidu vahenditest – kõik sõltub konkreetse tegevuse laadist –, millele riik lisab omapoolse finantseeringu. Juhul, kui need vahendid peaksid mingil põhjusel – see on väga vähetõenäoline – ära langema, oleme kogu projektiga hoopis uues olukorras ning siis tuleb juba teha uued analüüsid ja kokkulepped edasise tegevuse finantseerimise kohta.
Jaanuaris Balti riikide peaministrite allkirjastatud Rail Balticu riikidevahelise kokkuleppe kohaselt kaalutakse projekti rahastamise võimaluste olulise muutuse korral esmajoones ajakava muutmist. See tähendaks raudtee valmis ehitamist praegu kavandatust pikema aja jooksul. Kui peaks ilmnema vääramatu jõud, mis raudtee valmimise ohtu seab, tuleb Balti riikidel projekti osapooltena selle edasise elluviimise võimalused läbi arutada ja vajadusel kokkulepet uuendada. Praegu ei ole mõtet Euroopa Liidu toetuse äralangemise üle spekuleerida, kuna kogu Rail Balticu projekt ei ole pelgalt Eesti, Läti, Leedu ja teistegi riikide erahuvi. Selle taga on Euroopa Parlamendi põhimõtteline otsus liita liikmesriigid paremate ühendusteede abil terviklikumalt kokku.
Kolmas küsimus: "Milliste ekspluatatsioonikuludega peame arvestama iga-aastaselt pärast raudtee rajamist?" Rail Balticu käikuandmise järgsete hoolduskulude prognoosi puhul saame kuni uue prognoosi valmimiseni tugineda AECOM-i 2015. aasta osaliselt uuendatud tasuvusanalüüsi tulemustele. Aasta oli 2011, kui nad selle uuringu tegid. Arvestatud on raudteeühenduse säilitamise ja raudtee hooldamisega nii otseselt kui ka kaudselt seotud kulusid, sh nii rööbaste kui ka elektri- ja ohutussüsteemi hooldamise ja uuendamise kulusid. Tulenevalt hooldus- ja uuendustööde tegemise erinevatest intervallidest ei ole need kulud aastate lõikes ühesugused ja seepärast saab viidata paljuaastasele keskmisele näitajale. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ekspertide praeguse hinnangu kohaselt eeldatakse, et keskmiselt peaksid kulud olema suurusjärgus 10 miljonit eurot aastas. Kooskõlas nii riigisiseste kui ka Euroopa Liidu raudteevaldkonna õigusaktidega eeldatakse, et Rail Balticu valmimise järel kaetakse selle hooldus- ja ülalpidamiskulud kasutustasudega. Seega riigieelarvest raudtee valmimise järel täiendavaid kulusid teha ei tuleks.
Neljas küsimus: "Kui paljude aastate jooksul on Teie käsutuses olevate andmete alusel tegemist kuluprojektiga ning kas ja millal võib ennustada kulude pöördumist tuludeks?" Praeguse Rail Balticu projekti ajakava kohaselt on uue raudteeühenduse valmisehitamine ja sellega seotud kulude lõpp kavandatud 2025. aasta lõppu. Tulu teenimist saab alustada raudteeühenduse käikuandmise järel ning senistes kulu- ja tuluanalüüsides on tasuvusperioodiks arvestatud 30 aastat. Tegu on 2054. aastaga. Eeldusel, et raudteeühenduse rajamise kulusid kaetakse maksimaalses võimalikus mahus Euroopa Liidu eelarvefondide vahenditest nii käimasoleval eelarveperioodil 2014–2020 kui ka järgmisel perioodil 2021+, on toetusmäär 85% finantseerimisvajadusest. Kohustuslik omafinantseering ja kulud, mida Euroopa Liidu vahenditest kinni maksta ei tohi, kaetakse Rail Balticu trassi riikide eelarvetest, sh Eesti omast. Seniste kulu- ja tuluanalüüside tulemus on, et projekt tasub end ära 30 aasta jooksul. See tähendab, et siis hakkavad tulud ületama kulusid. AECOM-i 2015. aasta osaliselt uuendatud analüüsi kohaselt ületavad Rail Balticu raudteeühenduse kasutusse andmise järel sellest saadavad tulud raudtee käigus hoidmiseks vajalikke kulusid esimesest aastast alates. Juhin tähelepanu sellele, et selle aasta kevadel, täpsemalt vist aprillis, peaks tulema Ernst & Youngi tasuvusanalüüs, mida tasub kindlasti uurida. See on meie jaoks hästi oluline. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Küsimused ministrile. Andres Ammas, palun!

Andres Ammas

Aitäh, lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Kui aprillis valmiva tasuvusanalüüsi tulemused on ootamatult pessimistlikud, kas see muudab kuidagi meie riigi valitsuse plaane Rail Balticuga seoses? Ja mulle jäi pisut arusaamatuks, millele ikkagi tugineb teie optimism, et Euroopa Liidu finantseerimine jätkub ka peale 2021. aastat nii suures mahus. Võib-olla põhjendate seda paremini?

Rahandusminister Sven Sester

Kaks küsimust. Kõigepealt, aprillis avaldatav tasuvusuuring ja sellest tulenevad järeldusotsused. Ootame need järeldused ära. Muidugi on küsimus, mis hetkel me peaksime suunda muutma. Kas tasuvusprognoosi 20% vähenemine peaks panema tegema teistpidiseid otsuseid? Kui 30 aasta asemele pakutakse 35 aastat tasuvusaega, kas siis peaks võtma vastu otsuse, et me ei tee seda raudteed? Pigem ootame selle analüüsi ära, seejärel saab teha järgmiseid otsuseid. Praeguse informatsiooni järgi – mingi informatsioon mul on, sest Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on selles protsessis juhtivministeerium – võib küll järeldada, et ei ole ühtegi sellist indikatsiooni, mis nõuaks koheseid suunamuudatusi. Aga loomulikult ootame analüüsi ära.
Mina teatud mõttes optimistlik ei ole. Rahandusministrid on oma olemuselt alati sellised, kes püüavad maksumaksja raha enda käes hoida. Mina tahaks pigem kolm korda mõõta enne, kui ühe korra lõigata. Ma olen ka öelnud, et kindlasti on väga oluline analüüsida, milline ikkagi on rajatise tasuvus, mis eesmärke teenib üks või teine samm selles pikas jadas. Ja see jada on tõesti hästi pikk. Me ei räägi ju otsustest, mis tulevad üleöö. Otsustusprotsess on väga pikk ja selles tuleb arvestada nii paljusid erinevaid muutujaid. Kindlasti on informatsioon, mis meil praegu on, hoopis teistsugune kui see, mis oli viis aastat tagasi. Ja oleme ausad, arvata võib, et kolme-nelja aasta pärast on olukord jällegi hoopis teistsugune kui praegu. Aga otsuseid tehes pead sa võtma aluseks parima teadmise, mis sul hetkel on, ja ka mingid asjaolud, mida sa eeldad tulevikus mängus olevat. Ma ei ole parandamatu optimist, ma vaatan konteksti, mis täna on, ja kindlasti jälgin ka tasuvusanalüüsi.

Esimees Eiki Nestor

Raivo Põldaru, palun!

Raivo Põldaru

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud minister! Ütlesite, et raudtee ülevalpidamine tulevikus riigieelarvele lisakulutusi ei too. Aga paraku elu näitab midagi muud: Eesti Raudtee tahab igal aastal saada umbes 20 miljonit. Millel põhineb arvamus, et see raudtee toidab ise ennast ära?

Rahandusminister Sven Sester

Selle raudtee puhul eeldatakse, et kulud kaetakse reisijate ja kaubaveo tasudega. Sellest on lähtutud ja selle põhjal on tehtud ka analüüsid.

Esimees Eiki Nestor

Martin Helme, palun!

Martin Helme

Aitäh, härra spiiker! Lugupeetud minister! Ma pean küll ütlema, et kuidagi ei saa rahul olla sellega, kuidas te numbritest räägite. Need prognoositud kaubakogused ja inimeste hulgad, mida te olete nimetanud, on nii veenvalt ümber lükatud, et neid ei saa tõsiselt võtta. Te ütlesite, et taristu ülalpidamiskulu on maksimaalselt 10 miljonit. Sedasama numbrit on nimetanud peaminister Ratas ja mitmed teised. Ma olen üritanud aru saada, mis selle 10 miljoni sees on. Kas teie saate mulle seletada? See on väiksem summa, kui praegu on Eesti raudteetaristu ülalpidamiskulu ühe kilomeetri kohta. Kuidas saab kiirem kaherealine raudtee olla odavam ülal pidada kui praegune raudtee? Kas selle summa sees on tõepoolest ka rongid, mida me peame eraldi hakkama liisima, nii nagu me Edelaraudtee ronge liisime, samuti nende rongide elektrikulud ja kõik hoolduskulud? Minu arusaamist mööda mitte. Mis on selle 10 miljoni sees? Kuidas see summa nii väike saab olla?

Rahandusminister Sven Sester

Aitäh teile! Need summad on projekti juhtivministeerium ehk Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium täpselt kululiikide kaupa välja rehkendanud, võttes arvesse kõiki alakululiike. Kui teid huvitab, siis saame need arvud pärast teile kirjaliku vastusena konkreetsemalt esitada, et mitte jääda üldsõnaliseks. Loomulikult ma edastan need teile, õigemini palun seda teha majandus- ja taristuministril, et te saaksite täpse ülevaate, kuidas see summa välja on kujunenud ja millised on konkreetsed eeldused, et ka tulu tekib.

Esimees Eiki Nestor

Urmas Kruuse, palun!

Urmas Kruuse

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Teie käest on palju küsitud nende kaasnevate kulude kohta. Ma isiklikult olen seda enne öelnud ja ütlen ka täna, et minu arvates oleks see raudtee pidanud minema läbi Tartu. Ma tahan küsida teie käest sellist asja. Te ütlesite enne oma sõnavõtus, et te planeerite Rahandusministeeriumis ametnikega koos kõike väga pikalt ette. Kas on arvestatud sellega, et viiakse ellu ka paralleelne plaan? Mõtlen seda, kas suunal Tallinn–Tartu–Riia investeeritakse piisavalt palju selleks, et nende linnade vahelised ühendused muutuksid kiireks. Kas kogu Rail Balticu projekt ei söö rahalises mõttes ära seda teist arendust, mis on tegelikult välja lubatud?

Rahandusminister Sven Sester

Aitäh teile! Need on kaks erinevat projekti. CEF-i rahaga ei rahastata ühtegi teist konkreetset plaani. Küsimus on selles, millised on Eesti maksumaksja raha kasutamise poliitilised prioriteedid – kas suunata see ühte, teise või kolmandasse kohta. Võin öelda seda, et meie prioriteedid aja jooksul kindlasti ei muutu. Prioriteedid saavad ka edaspidi olema need, mis on varem kokku lepitud. Need projektid omavahel ei konkureeri. Seda sisuliselt veidi rohkem kui 1 miljardit eurot Euroopa Liidu raha ei saa kasutada ühegi teise projekti elluviimiseks. Te küsite, kas trass oleks võinud minna läbi Tartu. Endise Tartu linnapeana te arvate, et see peaks läbi Tartu minema. Sel teemal ma ei hakka teiega diskuteerima. Mina kindlasti ei ole see spetsialist, kes hakkab seletama, milline koridor on parem. Selleks on olemas teised inimesed. Ja spetsialistid on jõudnud järeldusele, et trass läbi Pärnu on kõige mõistlikum nii rahalises mõttes kui ka ajalist optimumi silmas pidades.

Esimees Eiki Nestor

Mart Helme, palun!

Mart Helme

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Nagu me oleme kuulnud ja kuuleme praegugi, kõik kuludega seotu piirdub prognoosidega. Need arvud on vee peale kirjutatud. Meile on loomulikult – tõenäoliselt selleks, et projekti paremini müüa – püütud esitada neid numbreid väiksematena, kui need tegelikkuses olema hakkavad. Siit minu küsimus. Kas te ei leia, et peaminister Ratas, kes andis jaanuari lõpul teiste Balti riikide peaministritega koos lepingule allkirja, pole käitunud legitiimselt, võttes riigile kohustusi, mille täitmiseks võib-olla parlament ei anna nõusolekut ja mille täitmine võib Eestile ka üle jõu käia?

Rahandusminister Sven Sester

Aitäh! Ei leia.

Esimees Eiki Nestor

Külliki Kübarsepp, palun!

Külliki Kübarsepp

Aitäh, esimees! Hea minister! Mul on selline küsimus: milline tulu tõuseb Eesti ettevõtjatele seoses raudtee ehitusega? Nimelt ütlesid nii mitmedki ettevõtjad, et alguses neil oli lootus hangete kaudu endale trassi rajamisel tööd saada. Nüüd on aga üles kerkinud probleem, mida kinnitab ka Eesti Pank. Nimelt, meil pole piisavalt töökäsi, et raudtee valmis ehitada, ja see tähendab seda, et me peame sisse tooma võõrtööjõudu. Sellest saadav tulu ei jää ju Eestisse, vaid läheb väljapoole. Millised on teie sellekohased arvutused ja prognoosid? Kui tihti te ettevõtjatega kokku puutute ja just sellel teemal räägite ning millised on nende tagasiside ja sõnumid teile?

Rahandusminister Sven Sester

Aitäh, hea küsimus! Ma täna vastates tõesti ei toonud üldse välja, et tõsilugu, selle raudtee ehitamisel investeeritakse siia täiendavalt Euroopa Liidust miljard eurot. See on see suurusjärk, 80–85% 1,3 miljardist. Miljard ja natuke pealegi. See on summa, mis kokku võttes siia tuleb. Osa sellest rahast kindlasti leiab kasutuse ka makseteks Eesti ettevõtetele kas siis allhangete või peatöövõttude korras – oleneb sellest, kuidas see protsess liikuma hakkab. See käib faaside kaupa: kõige esimene oli planeerimise faas, siis tuleb projekteerimise faas, maade ostmise faas, lõpuks on ehitushangete faas. Aastal 2019 peaks olema see aeg, kui tegelikult viiakse läbi ehitushanked. Ja kui ma ei eksi, siis 2020. aastal peaks hakkama reaalne ehitus pihta.
Tööde mahtu arvestades ma usun, et tööd saavad kõik Eesti ehitusettevõtted. Ma eeldan, et see on loomulik. Pigem on nii, nagu te õigesti märkisite, et meil jääb töökäsi puudu, et nii suur ettevõtmine ellu viia. Üldiselt aga kujutan ette, et sellest protsessist saavad osa väga paljud Eesti ettevõtjad ja mitte ainult ehitajad. Kuskil tuleb nendel inimestel siin ööbida, kuskil tuleb nendel inimestel iga päev süüa jne, jne. Tegelikult toob see kõik Eesti majandusele kindlasti palju raha sisse. Ma tõesti seda teemat enne eraldi ei puudutanud, jutt oli trassi mõttekusest. Aga teie küsimus on õigustatud. See ettevõtmine võimaldab Eestis kindlasti lisaväärtust toota.

Esimees Eiki Nestor

Henn Põlluaas, palun!

Henn Põlluaas

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Mulle jäi kõrvu, et kui kolleeg küsis, millel põhineb teie usk selle raudtee tasuvusse, siis te viitasite varsti avaldatavale tasuvusuuringule, justkui teaks keegi selle tulemust ette. Äkki teabki. Mind paneb aga imestama, et kui nii lihtne on sellist raudteed tasuvaks teha, siis miks on meie praegune raudtee kahjumis. Miks valitsus seda justkui võluvitsaga kasumlikuks ei tee? Aga tahan küsida hoopis seda, miks me ehitame 19. sajandi raudtee, kui terves maailmas – Aafrikas, Venemaal, Indias, Hiinas ja igal pool – ehitatakse trasse, kus rongid liiguvad kordades kiiremini. Kümne aasta pärast me võib-olla kahetseme ja hakkame jälle ümber ehitama, sest rajatis on aegunud.

Rahandusminister Sven Sester

Aitäh teile! Kõigepealt sissejuhatuseks: ei, meie otsused ei baseeru mitte tulevasel uuringul. Nagu ma enne sissejuhatavalt märkisin, juba aastal 2011 tegi AECOM sellesisulise uuringu, mida 2015. aastal on osaliselt uuendatud. Aga jah, käib veel täiendav uuring. Samas on senised uuringud täiesti pädevad. Nii palju sissejuhatuseks. Mis puudutab seda, kas peaks rongide kiirust veelgi suurendama, siis eks te peate sisimas tegema otsuse, kumba seisukohta te tahate esindada: kas seda, et me peaksime raudteel looma võimalused veel kiiremaks punktist A punkti B liikumiseks, või seda, et maksumaksja raha suunatakse liiga palju ühte või teise konkreetsesse projekti. Mida kiiremaks me muudame punktist A punkti B rongiga sõitmise, seda rohkem raha see ka maksab.

Esimees Eiki Nestor

Uno Kaskpeit, palun!

Uno Kaskpeit

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Mind huvitab, kui suures ulatuses praegu riik doteerib raudteel piletite maksumust, kui suurt reisijate hulka prognoositakse Rail Balticu peale ja kui palju hakkab riik Rail Balticu pileteid doteerima. Kas need arvestused või analüüsid on tehtud? Missugused on prognoosid?

Rahandusminister Sven Sester

Mul ei ole kõiki andmeid laua peal, aga pakun teile peast välja, et Elroni toetus on praegu suurusjärgus 3 miljonit eurot. Vahest peaks pärast üle täpsustama, kas ikka on 3 miljonit. Aga ma arvan, et tegelikult te ei tahtnud küsida seda, kui suur on toetus, vaid tahtsite teada saada raudtee infrastruktuuri haldaja positsiooni. See oli asi, mida te tahtsite teada, on ju? Et milliseid majandustulemusi on saavutanud Eesti Raudtee, kes ei ole rongide omanik, vaid infrastruktuuri haldaja. Ma usun, et te seda tegelikult tahtsite küsida, mitte toetuste kohta. Selle kohta ma ütlen, et Eesti Raudtee on aegade jooksul olnud ettevõte, kes on Eesti riigile maksnud dividende. Nüüd on paraku veokoormus vähenenud ning praegu on olukord, kus Eesti riik peab sinna omalt poolt raha sisse panema. Dotatsiooni suuruse võin üle täpsustada, aga pakun välja, et see on 3 miljonit eurot.

Esimees Eiki Nestor

Krista Aru, palun!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Kas on välja arvutatud ka see summa, mis Rail Balticusse investeerimise tõttu jääb vajaka praegu olemasoleva raudteevõrgu infrastruktuuri korrastamiseks ja kaasajastamiseks? Kas me jõuame sedagi tööd teha? Kui jõuame, siis millise tempoga seda tehakse ja mil määral olemasoleva raudteevõrgu korrashoid üldse jätkub?

Rahandusminister Sven Sester

Aitäh teile! Põhimõtteliselt on vastus selline, et need kaks asja ei ole üksteisega selles mõttes seotud, et ühe korrashoid tekitaks teisele probleeme. Iseenesest on eeldatud, et kui Rail Baltic ühel hetkel käima läheb, siis see tasub end ise ära. Piisab tasudest, mida makstakse nii kauba kui reisijate veo eest nendel rööpapaaridel. Need asjad ei tohiks omavahel konkureerida.

Esimees Eiki Nestor

Jaak Madison, palun!

Jaak Madison

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea minister! Ma tuletan teile meelde, et küsimusi küsime siiski meie, ja ärge vastake vaid neile, millele te soovite vastata. Tuletan meelde Henn Põlluaasa küsimust, mille peale te spekuleerisite, mida ta võis hoopis küsida tahta. Tema küsimus oli väga selge. Ma saan aru teie naudingust vastata pikalt ka teemal, mille kohta pole küsitud. Selge oli ka Kaskpeiti küsimus. Kuid uuesti meeldetuletuseks: kui palju läheb praeguste andmete kohaselt igal aastal maksma Rail Balticu ülalpidamine ja kust see raha tuleb? Mis on katteallikas? Nagu me teame, riigieelarve on alati pingul, meil on raha puudu riigikaitses, meil on raha puudu ääremaastumise takistamiseks. See raha peab millegi arvel tulema. Olge hea ja vastake, kui palju see maksma läheb ja mille arvel see tuleb! Kus see raha pärast puudu jääb?

Rahandusminister Sven Sester

Aitäh teile! Rail Balticu käikuandmise järgsete hoolduskulude senine prognoos on teada. Uus prognoos on tulemas nüüd kevadel. Nagu ma ütlesin, praegu saame baseeruda AECOM-i prognoosil, kus on välja toodud kulud ja võetud arvesse seda, et raudteeühendus peab säilima, raudtee eest peab hoolt kandma nii otseselt kui kaudselt. Rongid sõidavad ju rööbastel, pluss elektrisüsteemi ja ohutussüsteemi hooldamise ning  uuendamisega seotud kulud. Nende tööde intervallid on aja jooksul erinevad, mingil perioodil on kulud suuremad, mingil perioodil väiksemad. On võetud selline paljude aastate keskmine näitaja. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ekspertide hinnangul saab see olema suurusjärgus10 miljonit eurot aastas.

Esimees Eiki Nestor

Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Martin Helme, palun! Lisaaeg kolm minutit.

Martin Helme

Härra spiiker! Lugupeetud kolleegid! Hea minister! Kordan uuesti, mida ma kohapealt juba ütlesin: ikkagi täiesti mitterahuldavad vastused. Arupärimise formaat on mõeldud selle jaoks, et anda ministrile võimalus 20 istungipäeva jooksul ennast vastamiseks põhjalikult ette valmistada, nii et oleks olemas numbrid, argumendid ja tabelid või et vastused oleksid vähemalt usutavad. Pakutud 10 miljonit eurot aastast ülalpidamiskulu on naeruväärne. See on naeruväärne jutt! See on oluliselt väiksem kilomeetrikulu, kui me praegu oma raudteed hooldades maksame. Oluliselt väiksem! Aga arvestame, et Rail Baltic peaks olema ülikiire, üleni elektrifitseeritud, kaherealine ja mis kõik veel. See on naeruväärne summa! Selle sisse ei mahu rongide hankimise kulu, piletite doteerimise kulu ega ka mitte elektrikulu, mis nende kiirete elektrirongide puhul oleks paratamatu.
Siin viidati korduvalt AECOM-ile. Ma juhin tähelepanu, et tolle AECOM-i uuringu on Eestis mitmed eksperdid, kaasa arvatud logistika- ja raudtee-eksperdid, pihuks ja põrmuks teinud. Ning seesama AECOM on Austraalias kohtus süüdi mõistetud selle eest, et ta esitas ühe infrastruktuuriinvesteeringu projekti analüüsimisel kõvasti ilustatud andmed. Firma läks nende andmete põhjal tehtud investeeringu peale pankrotti, investorid kaebasid AECOM-i valeandmete eest kohtusse ja kohus mõistis nad süüdi. Seesama AECOM on öelnud, et Rail Balticul hakkab reisima igal aastal viis miljonit inimest, ja need saavad olema inimesed, kelle pileteid doteeritakse. Muidu oleks pilet nii pööraselt kallis, et mitte ükski inimene ei sõidaks selle rongiga, vaid valiks lennuki. Meie aga usume, et 10 miljonit eurot aastas on ainus jooksev kulu! Samas ei piisa sellest isegi muruniitmiseks selle pagana tammi peal. Ma ausalt öeldes ei saa aru, kuidas saavad Eesti ministrid – rahandusminister, peaminister ja teised ministrid – seista siin puldis ja meile sellist jampsi ajada. See on lihtsalt jamps!
Mis puutub nendesse numbritesse, siis me ei saanud teada, kui suur Eesti omaosalus on, mis summaga tegu on. Isegi esimesel etapil pole see teada. Ärme räägime Euroopa Liidu rahastamise järgmisest etapist, mis kõlab nagu muinasjutt kuskil ilusal maal. Isegi sellest esimesest etapist rääkides me kuulsime väikest keerutamist, on see panus 80 või 85%. Kui projekti maksumus on 1 miljard 300 miljonit, siis see 5%-line vahe on väga suur raha. Kumb see siis on, kas 80 või 85% sellel etapil? Kas meie omaosalus on 300 miljonit, 400 miljonit, rohkem või vähem? Ja mis selle eest saab? Kas selle eest saab valmis teetammi või saab selle eest valmis vaid peatused? Või saab selle eest valmis peatused ja sillad, aga sealt alt raudtee veel jooksma ei hakka? Või saab selle eest ainult võõrandatud maad? Põhiliselt ostetakse maid kokku nendelt inimestelt, kes teadsid juba 2007. aastal, kust see trass hakkab minema, ja ostsid keset soid ja metsi endale maatükikesi.
20 istungipäeva anti ministrile aega nendele küsimustele vastata, aga me küsime ikka ja uuesti konkreetseid numbreid, sest vastu kuuleme mingisugust täielikku jampsi. Kuidas saab arvata, et avalikkus peaks selle projekti heaks kiitma? Kuidas saab arvata, et Riigikogu võiks selle projekti heaks kiita, kui me räägime omaosaluse summast, mis on sama suur kui meie iga-aastane riigikaitse eelarve? Ja kui me räägime suurusjärkudest, siis selle projekti lõppmaksumus hakkab lähenema meie terve riigieelarve suurusele.
Aga tullakse ja räägitakse mingisugusest helesinisest vikerkaare peal tehtud unistusest, viiest miljonit reisijast. See tähendab, et 14 000 inimest päevas sõidab Tallinna ja Kaunase vahel. Tulge maa peale, inimesed! Me räägime 15 miljonist tonnist, kui praegu Eesti raudteede peal liigub paar-kolm miljonit tonni aastas. Henn Põlluaas küsis, miks ei ole valitsus kasutanud oma suurepärast võluvitsa ja pannud praegust raudteed mööda kaubad liikuma. Mitte midagi ei vastatud selle peale. Soovitati, et tehke endale selgeks, kas te tahate kiiret raudteed või tahate raha kokku hoida. Võib-olla me tahame mõlemat, aga me tahaks vastuseid ka saada.
Vaatame, mis on Euroopas läinud teiste raudteede ehitamine maksma. Keskeltläbi kulub 100 kilomeetri ehitamiseks 2,5 miljardit eurot. See on siis, kui KOIT-projekt on valmis ja kõik kulud kokku löödud. See summa on alati kolm või neli korda suurem kui see, mida projekti alguses on prognoositud. Nii võime ka arvata, et tegelik maksumus on prognoosist, millest meile siin täna räägiti, kolm või neli korda suurem. Ka reisijate arvu ennustused on kolm, neli või viis korda üle hinnatud. Ning ma ei tea, kas nutta või naerda, sest mida rohkem inimesi rongiga sõidab, seda rohkem maksumaksja neid pileteid doteerib ehk seda suurem on jooksev kulu riigieelarvele. Võib-olla ongi parem, kui see raudtee seisab lihtsalt niisama, ilma et ükski rong sellel sõidaks.
Täiskasvanud inimesega peaks nagu olema võimalik vaielda. Aga sulle lihtsalt vaadatakse tühja pilguga otsa, naeratatakse ja räägitakse edasi seda AECOM-i muinasjuttu. Niimoodi ei valitseta riiki, niimoodi ei käida meie kõigi rahaga ümber. See on katastroofiprojekt, mis tuleb ära hoida. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Selle peale enam mitte keegi mitte midagi ei soovi öelda, ka minister mitte. Lõpetan selle päevakorrapunkti arutelu.


5. 19:32 Vaba mikrofon

Esimees Eiki Nestor

Vaba mikrofon. Mart Helme, palun!

Mart Helme

Härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Kõige suurem fraktsioon Riigikogus, nagu me näeme, on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Selle üle me oleme muidugi väga rõõmsad. Aga ma tulin siia pulti tegelikult väljendama oma nördimust – nördimust selle üle, et minister lahkus. See on juba teine minister, kes on arupidamiselt lahkunud, ilma et oleks kõnevoorusid lõpuni kuulanud, ja on jätnud kasutamata võimaluse oma täiendavaks sõnavõtuks või vastulauseks või milleks iganes. Kui me paneme selle kokku nende vastustega, mida me kuuleme ministrite suust, siis see kõik kokku näitab, et ministrite lugupidamine rahvasaadikute vastu on allpool igasugust arvustust. Sellega ei saa parlament leppida!
Me tegime peaminister Ratasele märgukirja, kui arupärimiselt lahkus enne selle lõppu minister Ossinovski. Me teeme ka seekord peaminister Ratasele märgukirja, et minister Sester on lahkunud ja ilmutanud lugupidamatust oma tööandja ehk parlamendi vastu. Me tungivalt palume peaministril – meil on homme võimalus temaga Stenbocki majas kohtuda – oma autoriteet kabinetis maksma panna! Niisugune käitumislaad ei ole endast lugu pidavale riigile kohane, see meenutab banaanivabariiki. Ma loodan, et kõik rahvasaadikud on minuga nõus ja ühinevad selle palvega. Ma arvan, et me peaksime tõstma selle küsimuse üles ka siis, kui saalis on rohkem inimesi, et see jõuaks kõigini. Lugupeetud rahvasaadikud, iga viimane kui teist, ka need, kes hetkel siin ei viibi: teist ei peeta lugu ja sellega ei saa leppida! Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Esmaspäevane istung on lõppenud. Head õhtut, kohtume homme!

Istungi lõpp kell 19.35.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee