Austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame täiskogu V istungjärgu 4. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt on eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Arto Aas, palun!

Austatud kolleegid! Annan peaminister Jüri Ratasele üle arupärimise, mis puudutab riigivalitsemise reforme. Riigivalitsemise reformimine oli eelmise, Taavi Rõivase juhitud valitsuse üks prioriteet. Mitme käivitatud reformi tulemusel pidi Eesti avalik sektor muutuma efektiivsemaks, paindlikumaks ja innovaatilisemaks. Ettevõtjate ja kodanike suhtlus riigiga pidi muutuma mugavamaks, vähenema pidi halduskoormus, riigipalgaliste arv ja bürokraatia. Need olid kõik õiged sihid. Uue valitsuse prioriteetide hulka riigivalitsemise reformid paraku ei kuulu. Viiakse küll lõpuni eelmise valitsuse algatatud haldusreform, aga teiste struktuursete reformide osas valitseb teadmatus. Valitsuse 100 päeva programm ja koalitsioonilepe ei sisalda selget visiooni ega konkreetset loetelu reformidest, mida uus valitsus tahaks ellu viia. Aga kui plaan puudub, siis on väga raske ülesandeid edukalt täita. Samal ajal on Riigikogus moodustamisel riigireformi probleemkomisjon, mille tegevus võib osutuda perspektiivituks, kui valitseval võimuliidul puuduvad konkreetsed ambitsioonid ja poliitiline tahe riigivalitsemist uuendada.
Sellega seoses esitame mitu küsimust. Milline on Vabariigi Valitsuse tegevusplaan riigivalitsemise reformimiseks? Kes on Vabariigi Valitsuses vastutav reformide läbiviimise eest? Kas ja kuidas kavatseb Vabariigi Valitsus vähendada riigipalgaliste arvu, mis tasakaalustaks maksumaksjate arvu vähenemisest ja elanikkonna vananemisest tulenevaid muutusi? Kuidas jätkatakse eelmise valitsuse aegse riigivalitsemise auditi ettepanekute elluviimist? Need ettepanekud puudutavad väga erinevaid ülesandeid. Anname täna arupärimise üle, siia on oma allkirja pannud terve hulk Reformierakonna fraktsiooni liikmeid. Aitäh!

Austatud Riigikogu, ega meie kaaslased siia pulti ei tuleks, kui neil midagi öelda ei oleks. Kuulame neid! Kalle Laanet.

Härra esimees! Mul on siiralt hea meel, et te juhtisite meie kolleegide tähelepanu sellele, mida ma öelda tahan, sest see tõesti puudutab kõiki Eestimaa elanikke ja loomulikult ka külalisi. Aga eriti puudutab see suursaartel elavaid inimesi. See arupärimine on mõeldud majandus- ja taristuministrile proua Simsonile ja puudutab just nimelt saartel elavaid inimesi. Jutt on võimalusest osta sooduspilet nii endale kui ka autole. See on äärmuslik samm, mida ma täna siin teen, sest ma ei pea normaalseks, et niisugustele küsimustele saab vastused vaid arupärimise abil. Lugupeetud peaminister Jüri Ratas kinnitas siin enda kui peaministrikandidaadi kõnes, et poliitika muutub ja kõik saab avatuks. Ma pean tunnistama, et olen proovinud vähemalt kaks korda ministri nõuniku kaudu saada vastused nendele küsimustele, mis me täna kirjalikult esitame, aga kahjuks ma ei ole vastuseid saanud. Sellest tulenevalt kasutan Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-s 139 sätestatud õigust ja annan üle järgmised küsimused. Arupärimisele on alla kirjutanud 14 Reformierakonna fraktsiooni liiget. Miks rakendatakse püsielaniku soodustuse andmise määrust kliendile kahjulikumalt kui enne 1. oktoobrit 2016? Kas leiate, et soodustuse andmise selline rakendamine läbi kitsenduste on eesmärgipärane? Mitmel korral on ühe määruse tõlgenduse muutuse põhjusena välja toodud võimalikud väärkasutused? Kuidas see väärkasutus väljendub ning kui palju seda statistiliselt on esinenud? Kui palju on uue teenusepakkuja ajal Eesti suursaarte ja mandri vahel reisijaid teenindatud ning sõidukeid üle veetud? Kui paljusid neist puudutas püsielaniku soodustus? Ja viimane küsimus: mis ajaks muudetakse uus piletisüsteem saarte elanikele kasutajasõbralikumaks? Aitäh!

Andres Herkel, palun!

Härra esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Mul on au anda üle seitsme Vabaerakonna fraktsiooni liikme arupärimine austatud ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministrile Urve Palole. Nimelt on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, mis kindlasti on ellu kutsutud väga heade eesmärkide täitmiseks, Eesti ettevõtluse ja ekspordivõimekuse arendamiseks, viimasel ajal järjepidevalt silma paistnud negatiivsete või kontroversaalsete uudistega, mis tekitavad väga palju küsimusi. Meil ei jäänud midagi muud üle kui esitada need küsimused ministrile. Taas on päevakorral aastaid kestnud vähetulemuslik tegevus Eesti märgi, brändi, tunnuslause või mis iganes asjade otsinguil, Ermamaa kaasuse lahendamisel esile kerkinud ebaõiglus, mis eriti riivab ettevõtjaid, kes on tunduvalt väiksemaid toetusi saanud ja pidanud esitama detailseid aruandeid raha kasutamise kohta, ja lõpuks sisemise rahakasutusega seotud küsimused, mis kulmineerusid nn lillekastmise rahaga – see on üks kõige kummalisemaid uudised. Meil on küsimus, milline on niisuguste asjade puhul EAS-i nõukogu roll ja mida kavatsetakse ette võtta, et lõppeksid asendustegevused, õiglustunnet riivavad otsused ja avaliku raha ebaotstarbekas kasutamine. Aitäh!

Vabariigi Valitsuse nimel Heili Tõnisson, palun!

Austatud härra esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaheksa seaduseelnõu. Esiteks, "Lepingu Eesti Vabariigi valitsuse ja Taani Kuningriigi valitsuse vahel investeeringute soodustamise ja vastastikuse kaitsmise kohta" muutmise ja lõpetamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust välisminister Sven Mikser. Teiseks, alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning tubakaseaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Sven Sester. Kolmandaks, alkoholiseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski. Neljandaks, rahvastikuregistri seaduse eelnõu ja viiendaks, julgeolekuasutuste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Nende kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust siseminister Andres Anvelt. Kuuendaks, äriseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu; seitsmendaks, karistusseadustiku ja välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu ning kaheksandaks, konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kolme viimati nimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Urmas Reinsalu. Aitäh!

Austatud Riigikogu, olen vastu võtnud kaheksa eelnõu ja kolm arupärimist. Tegeleme nende dokumentidega edasi kodu- ja töökorras sätestatud korras. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Täiskogu istungil on kohal 91 Riigikogu liiget.
Päevakorra kinnitamine. Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu V istungjärgu 4. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt oli 89 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Esimesena arupärimine, mille on esitanud Riigikogu liikmed Andres Ammas, Artur Talvik, Ain Lutsepp, Andres Herkel, Krista Aru ja Külliki Kübarsepp. Arupärijate nimel Andres Herkel, palun!

Austatud härra esimees! Austatud Riigikogu! Kõnealuse arupärimise on enesestmõistetavalt koostanud Läänemaalt valitud rahvasaadik Andres Ammas. Teda ennast kahjuks täna siin ei ole ja nii on mul au seda arupärimist tutvustada. Vabaerakond on tegelikult esitanud terve kimbu arupärimisi, mis puudutavad haldusreformiga kaasnevaid kurioosumeid, ebaloogilisi liitumisi ja ebaloogilisi nimevalikuid. Praegune arupärimine, millele lugupeetud regionaalminister vastama tuleb, on esimene selles reas ja puudutab ehk kõige drastilisemalt seda, kuidas haldusreformi tagajärjel muutuvad maakondade piirid. Need muutuvad niisugusel moel, et Mandri-Eesti kõige väiksem maakond jääb veel väiksemaks ja kõige suurem maakond Pärnumaa muutub veel suuremaks. See lahendus tundub ebaloogiline, kui süveneda natukene nende piirkondade ajaloolisse identiteeti ja varasemasse kuuluvusse. Lihula ja Hanila valla territoorium on alati olnud Läänemaa osa, nüüd hakkavad need vallad kuuluma Pärnumaale. Praegu Pärnumaale kuuluvad Varbla ja osa Koonga vallast on vastupidi olnud omal ajal Läänemaal. Selle kõige tagajärjed on väga mitmesugused, puudutades muu hulgas ka seda, missuguseks muutuvad Riigikogu valimisringkonnad. Üks kõige väiksemaid ringkondi kaotab oma suuruses olulisel määral.
Kõigest sellest tulenevalt on meil terve hulk küsimusi, mida me Vabariigi Valitsuse esindajalt teada tahame. Millest lähtudes langetab valitsus otsuseid maakondade piiride muutmise kohta? Milline osa selle otsuse tegemisel on ajaloolisel identiteedil? Millal langetab valitsus üleüldse otsused maavalitsuste tuleviku kohta ja milline see lahendus hakkab olema? Kuidas arvestab Vabariigi Valitsus kohanimenõukogu soovitusi uute omavalitsusüksuste nimede kohta, sest ka üle kahe maakonna piiri ühineva valla nime valik ei ole meie arvates mitte kõige õnnestunum ega ajaloo seisukohalt väga hästi põhjendatav? Küsime selle kokkusobivuse kohta haldusreformi kodulehel esitatud uue nime valimise põhimõtetega. Ja lõpuks see, mida ma eespool markeerisin, ehk Riigikogu valimisel valimisringkondadesse puutuv küsimus. Aitäh!

Arupärimisele vastab riigihalduse minister Mihhail Korb. Palun!

Austatud Riigikogu liikmed! Lugupeetud juhataja! Austatud küsija! Tervitan ka omalt poolt Läänemaalt valitud härrat, keda täna kohal ei ole, ja tänan teda sisuka arupärimise eest. Kohe asun küsimuste kallale.
"Millest lähtudes langetab Vabariigi Valitsus otsuseid maakondade piiride muutmise kohta? Milline osa on selliste otsuste langetamisel senisel ajaloolisel identiteedil? Kui suurel määral kavatsetakse arvestada senise maakondliku halduskorralduse proportsionaalsuse põhimõtet?" Ma arvan, et haldusreformi esimese etapi üks põhialus oli vabatahtlik ühinemine. Vabatahtliku ühinemise puhul oli kohalikele omavalitsustele seatud tingimus 5000 elanikku. See oli ainukene eesmärk, mida kohalikud omavalitsused üritasid saavutada. Läbirääkimiste käigus oli palju küsimusi, mida ühinevad kohalikud omavalitsused pidid lahendama: uue omavalitsuse keskuse küsimus, nime küsimus ja üks probleem oli kindlasti ka maakondlik kuuluvus. Selliseid kohalikke omavalitsusi oli päris mitmes kohas, kus ühinemine toimus üle maakonna piiri. Paraku tuli siis langetada otsus, kas liikuda kuuluvusega ühes või teises suunas. Kõnealuses küsimuses on meil tegu nelja kohaliku omavalitsusega, mis ühinesid üheks suureks omavalitsuseks. Ja nende nelja omavalitsuse otsus oli hakata kuuluma Pärnu maakonda. Ilmselt tingis selle otsuse elu ise – inimesed liiguvad rohkem Pärnu suunas. Ilmselt teadsid juhid, kes selle otsuse langetasid, valitsevat situatsiooni hästi ja nad toetusid ka rahvaküsitlusele, mis enne lepingu heakskiitmist tehti. Alles siis tegid nad oma lõpliku otsuse. Valitsus aga lähtus kohalike omavalitsuste tahtest kuuluda Pärnu maakonna koosseisu.
Lähen teise küsimuse juurde: "Milline roll Eesti tulevases haldusjaotuses on maakondadel?" Tõesti, Vabariigi Valitsus tegi otsuse maavalitsused ära kaotada. Selle protsessi ettevalmistus käib, tähtaeg on 1. jaanuar 2018. Aga haldusterritoriaalselt jääb maakond ikka maakonnaks. Maakonna piirides teenindatakse inimesi, pakutakse riigi teenuseid ja see teenuste nimekiri on päris pikk. Vaatamata sellele, et tihti lähtutakse teenindusprotsessis suurematest piirkondadest, mille puhul Eesti on jagatud neljaks regiooniks, pakutakse ikka väga palju teenuseid maakonnapõhiselt. Ja maakonnapõhiselt pakub riik teenuseid ka tulevikus.
Kolmas küsimus: "Millal langetab valitsus otsuse maavalitsuste tuleviku osas? Milliste struktuuride vahel ja kuidas jaotuvad maavalitsuste kaotamise korral maavalitsuste senised funktsioonid?" Nii nagu ma mainisin, 12. jaanuari kabinetiistungil otsustas valitsus alustada maavalitsuste reorganiseerimist. Nende ärakaotamise tähtaeg on 1. jaanuar 2018. Täpne kava on koostamisel, kindlasti tutvustatakse seda lähinädalate jooksul kõigepealt kabinetis ja siis avalikkusele. Selle tähtaeg on 2. märts. Mis puudutab funktsioonide ja rollide jaotust, siis põhimõte on selline, et elanikele mõeldud teenused, mida seni maavalitsused osutasid, antakse üle kohalikele omavalitsustele, ja need funktsioonid, mis on seotud arenguplaanide ja arengutegevusega, samuti järelevalve teostamisega, liiguvad riigi tasandile ja jagatakse praeguste plaanide kohaselt ministeeriumide vahel ära.
Neljas küsimus on, kuidas arvestab Vabariigi Valitsus kohanimenõukogu soovitusi uute omavalitsusüksuste nimede osas. Vastus on selline, et Vabariigi Valitsus arvestas kohanimenõukogu soovitustega ja võttis osa ettepanekuid kuulda. Nimelt, kohanimenõukogu tegi seitsme valla osas negatiivse otsuse ehk ei kiitnud heaks kohaliku omavalitsuse valitud nime. Kõik seitse ettepanekut esimesel korral Vabariigi Valitsus lükkas tagasi. Kohalikud omavalitsused omakorda tegid negatiivse otsuse Vabariigi Valitsuse otsuse kohta ehk tahtsid jääda oma valitud nimedega. Oma 31. jaanuari istungil kuulas Vabariigi Valitsus kohanimenõukogu arvamust ja ettepanekut ning määras viiele omavalitsusele kohanimenõukogu väljakäidud nimed. Kahel juhul jäi Vabariigi Valitsus seisukohale, et mõlema uue valla nimeks võiks jääda nende endi väljapakutud nimi. Kui rääkida täpsemalt, siis kinnitati Hiiumaa ja Mulgi valla nimi, mida pakkusid omavalitsused, ja uuteks nimedeks said Rõuge, Kehtna, Haljala, Toila ja Võru vald.
Viies küsimus: "Kuidas on Teie hinnangul Lääneranna nime valikul arvestatud Rahandusministeeriumi haldusreformi kodulehel esitatud uue nime valimise põhimõtetega? Millist mõju avaldab see Lihula, Mihkli ja teiste ajalooliste kirikukihelkondade kohaidentiteedile?" Jah, Lääneranna küsimus oli üks teema, mida kohanimenõukogus arutati. Nõukogu pakkus uuele vallale nimeks Lihula vald, see oli nende esimene valik. Samas ei pidanud kohanimenõukogu Lääneranna nime mittesobilikuks. Kohanimenõukogu arvas, et Lääneranna nimi võiks olla. Loomulikult, ajaloolised kihelkonnanimed ei kao kuhugi. Mihkli ja Lihula kihelkonnanimed jäävad edaspidigi Eesti kaardi peale, nad jäävad ametlikeks asulanimedeks. Ning ka teised sellised kihelkonnanimed nagu Karuse, Varbla ja Hanila jäävad Eesti kaardi peale ja toonitavad ajaloolist identiteeti. Kordan veel kord, et Vabariigi Valitsus soovis maksimaalselt lähtuda kohaliku omavalitsuse soovist ise uuele vallale nimi valida ja konkreetses olukorras ei olnud põhjust seda nime tagasi lükata, kuna ka kohanimenõukogu ei olnud otseselt selle nime vastu.
Kuues küsimus: "Millist mõju avaldab Lääne maakonna kokkukuivamine Riigikogu valimistel välja kujunenud valimisringkondadele ja kas olete sellega kaasnevaid muudatusi arutanud Vabariigi Valimiskomisjoniga?" Vabariigi Valimiskomisjoniga on muudatused läbi arutatud, Vabariigi Valimiskomisjon on olukorrast teadlik. Suure tõenäosusega toob Lääne maakonna väiksemaks muutumine kaasa Lääne maakonna esinduse vähenemise Riigikogus. Kas on võimalik sellega midagi ette võtta? Kindlasti on võimalik, aga see väljub Rahandusministeeriumi pädevuse piiridest.
Sellega ma olen vist kõigile kuuele küsimusele vastanud. Hea meelega vastan ka täiendavatele küsimustele.

Küsimused ministrile. Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea minister, aitäh vastuste eest! Ma olen jälginud Valga Maavalitsuse tööd. Nemad on väga ettevaatlikud ja tahavad, et kõik otsused, mis volikogud ja rahvas ühinemise teemal teevad, oleksid väga selged. Aga näiteks Lihula ja Hanila puhul on rahvaküsitlus tehtud n-ö kobarküsimusele toetudes. Inimestel ei lastud vastata küsimusele, kas nad tahavad liituda Pärnu maakonnaga või kas nimeks võiks tulla Lääneranna. Miks Lääne Maavalitsus ei ole seisnud selle eest, et oleks näiteks Lihula inimestelt eraldi küsitud, kas te soovite liituda Pärnumaaga?

Aitäh! Üldiselt ma olen küsitluse vormi suhtes natukene kriitiline. On olnud näiteid paikade kohta, kus rahvas on väljendanud negatiivset suhtumist ühinemisse, aga nendes neljas kohalikus omavalitsuses seda ei ole olnud. Samas on mõnel pool juhtunud nii, et kuigi osas valdades inimesed ei toetanud üldse ühinemist, tegid volikogud ikkagi ühinemisotsuse. Ja kui ma ei eksi, siis on ka vastupidiseid näiteid. Ehk siis küsitluse tulemused on olnud pigem informatiivsed ja andnud üldise suuna, kellega soovitakse liituda ja kas üldse soovitakse. Küsitlused on lõppkokkuvõttes kandnud informatiivset rolli ja väga tihti ei ole need määranud lõplikku otsust.
Mis puudutab maakonda, kuhu peab uus omavalitsus kuuluma, siis tekib küsimus, et kui oleks arutatud ja teistmoodi otsustatud, siis kas kaks Pärnu maakonna omavalitsust oleks pidanud samuti teise maakonda üle minema. Kahe omavalitsuse elanikud oleksid rahulolematud olnud ja seda ka väljendanud. Aga suheldes omavalitsusjuhtidega tunnetasin ma seda, et tehtud otsus väljendas rahva soovi. Lihula puhul näiteks toimub liikumine rohkem ikkagi Pärnu linna suunas. Loomulikult ma saan aru, et probleem on territooriumis, maakonna suuruses, elanike arvu suuruses, aga lõppkokkuvõttes anti vabatahtliku ühinemise etapil kohalikele omavalitsustele vaba voli. Mina kardan lihtsalt, et kui oleks mingid teised otsused langetatud või pandud omavalitsusjuhid mingi surve alla, siis ilmselt ühinemist ei olekski toimunud. Pärnu maakonna omavalitsusjuhtide selge soov oli jääda Pärnu maakonda ja kui oleks tehtud teistsugune otsus, siis oleks see vabatahtlikku ühinemist takistanud.

Arto Aas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Mul on hea meel, et te jätkate haldusreformi, ja mulle meeldib, et te austate ka seda printsiipi, et omavalitsustel on olnud väga laialdane autonoomia ise teha otsuseid, mis suunas ja kellega ühineda ning muu hulgas valida endale sobilik maakondlik kuuluvus. Ma arvan, et see küsimus on üldse üle tähtsustatud. Ka Pärnu maakond on ikkagi Eesti Vabariigi osa, nii et mingit tragöödiat ei ole. Samas aga ma ei saa aru, miks valitsus ei arvestanud rohkem omavalitsuste nimevalikutega. See printsiip ja valiku argumentatsioon on minu jaoks siiani natukene ebaselgeks jäänud. Kas te võiksite täpsustada, kuidas nende seitsme omavalitsusega nii läks, et mõne puhul tema soovi arvestati ja mõne puhul mitte? Minu hinnangul oleks võinud ka selles küsimuses omavalitsusi rohkem usaldada, seda enam, et neilt küsiti ka täiendavaid selgitusi ja argumente.

Tänan teid küsimuse eest! Tõesti, väga oluline küsimus. Mina kinnitan omalt poolt, et ministeeriumist me tegime valitsusele ettepaneku kinnitada kõik seitse nime sellisena, nagu kohalikud omavalitsused soovisid. Loomulikult, ettepanek ettepanekuks, valitsus teeb lõpliku otsuse konsensusega. Osa kaitses kohanimenõukogu seisukohti, teisel pool olid inimesed, kes arvasid, et võiks jääda kohalike omavalitsuste nimede juurde. Eks see ole väga paljus tunnetuse küsimus.
Üks huvitavaid näiteid oli see, et üritati ühinemise tulemusena tekitada uut kohanime Kehtnakandi. Kehtna ja Järvakandi vald ühinesid ning kuna nad ei suutnud oma nimes kokku leppida, siis pakkusid välja Kehtnakandi. Osa valitsusliikmeid arvas, et see ei ole tõsiseltvõetav ja naeruvääristab kogu protsessi ning seepärast otsustati nimi ära muuta. Hiiumaa ja Mulgi valla puhul jäeti kohaliku omavalitsuse pakutud nimed. Neid nimesid kaaluti ka põhjalikult ja leiti, et omavalitsuste argumentidest piisab, et nende nimede juurde jääda. Väideti ka, et nimi "Mulgi vald" ei sobi, kuna see asub vaid ühel osal Mulgimaast, aga lõpuks otsustati ikkagi, et Mulgi vald võiks olla. Samas Lahemaa vald ei asu ka vaid Lahemaa territooriumil, aga kuna naabrid esitasid proteste, siis otsustati, et võiks nime muuta. Iga nime puhul kaaluti argumente ja siis otsustati kas ühes või teises suunas.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud minister! Ma arupärimist tutvustades ütlesin, et selle liikumisega kaotab Läänemaa 15% rahvastikust ja 25% oma pindalast. Kui liikumine oleks teises suunas ehk Varbla ja Koonga läheksid Läänemaa alla, siis kaotaks Pärnumaa ainult 2,3% rahvastikust ja 15 koma midagi protsenti pindalast. Nii et siin on teatav disproportsioon. Aga minu küsimus on hoopis see. Kogu see jama on tulnud ikkagi sellest 5000 elaniku kriteeriumist, mida tühjenevas maakohas on kokku saada väga-väga keeruline. Vabaerakond esitas eelnõu, et Vabariigi Valitsus saaks lihtsamini erandeid teha. On nimelt jäänud ka omavalitsusi, kes pole ühinemisotsuseid teinud sel moel, et 5000 elaniku kriteerium oleks täidetud. Aga luba erandiks on väga keeruline saada. Kas te toetate meie eelnõu?

Tänan teid küsimuse eest! Ütlen, et kindlasti see kriteerium on hea. Ma kaitsen seda sellepärast, et see on väga lakooniline ja arusaadav. Mida rohkem oleks kriteeriume, seda raskem oleks tulemust saavutada ehk ühinemist läbi viia. Erandi tegemine on tõesti päris keeruline, aga see on siiski seaduses sätestatud. See on seadusega ette nähtud ja erandi tegemine Vabariigi Valitsuse kaalutletud otsusega on täiesti võimalik. See tähendab, et sätestada seaduses eraldi tingimused, mille alusel võib 5000 elaniku kriteeriumist erandit teha, ei ole vajalik. Tuleb motiveeritud otsus. Kõigepealt tehakse kõigile ettepanek ühineda, et selle 5000-ni jõuda. Kui seda ei ole saavutatud, siis on omavalitsusel õigus põhjendada, miks ta peab vajalikuks erand teha. Kui taotlus on korralikult motiveeritud, siis on valitsusel täielik voli asjaomane otsus langetada. Ma arvan, et kindlasti teil on hea ettepanek, aga täiendava regulatsiooni järele ma vajadust ei näe.

Toomas Kivimägi, palun!

Aitäh, härra esimees! Väga lugupeetud minister! Tasakaalustamaks Läänemaa rahvaesindajate seisukohta, väljendan mina siirast heameelt selle otsuse üle. Nagu hea kolleeg Arto vihjas, annab see mulle võimaluse selle Riigikogu valimiste valimistulemust ületada, muidu oleks see natukene keeruline. Kuna nüüd on valijaid rohkem, siis on võimalus paremat tulemust saada. Aga see selleks, tegelikult pole minu emotsioonid tähtsad. Üks haldusreformi printsiipe on olnud vabatahtlikkus ja see on ikkagi olnud nelja omavalitsuse kokkulepe ja vaba tahe. Ma arvan, et seda tuleb austada ka juhul, kui lõpptulemus võib-olla ei meeldi. Ja teiseks ei ole siin maailmas miski igavene peale igaviku enda. Nii on ka maakonna piiridega. Ma ei saa kindlasti olla nõus sellega, et poliitilised argumendid võiksid prevaleerida rahva demokraatlikult langetatud otsuse üle. Mul on igati hea meel selle otsuse üle, seda enam, et ma olen sündinud Lihulas. Ma loodan väga, et mõne aja möödudes saan ma märkida oma sünnikohaks Pärnumaa, Lihula.

Lugupeetud küsija, ma tänan teid teie arvamuse eest! Aga kuna mul on võimalus rääkida, siis ma lähenen asjale sellest aspektist, et ei ole oluline, kus kohas täpselt piir jookseb. Oluline on, et ühes või teises kohas lapsed sünniks. Ma arvan, et Lihulasse elu toomine ongi kogu reformi või kogu valitsuse tegevuse eesmärk. Ja nii peabki olema. Kas vald asub Pärnumaal või Läänemaal, on kindlasti oluline küsimus, aga veel olulisem on, et Lihula areneks, et Lihulas oleks elu, et seal oleks korralik infrastruktuur, oleks töökohti, oleks sotsiaalsed teenused. See peab olema valitsuse eesmärk.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Te rääkisite siin väga ilusasti sellest, et arutades uue valla nime, kuulati ära kohanimenõukogu soovitused ja arvestati palju ka kohalike elanike sooviga. Kui tõsiselt ja kas üldse aga mõeldakse ajaloolisele ja kultuuriloolisele järjepidevusele, mida üks või teine kohanimi Eestis kindlalt kannab? Kas see aspekt oli üldse kaalumisel?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti oli, ja väga tõsiselt kaalumisel. Ilmselt tänu sellele ei lubatud tekitada uut nime Kehtnakandi, mis loonuks  pretsedendi. Loomulikult on meil ajaloolised ilusad kohanimed, millega me oleme harjunud ja mida võiks edasi kasutada. Oleks suur patt need kasutusest välja jätta. Mulle meenub veel üks päris teravat diskussiooni tekitanud nimi. Jutt on Rõuge või Haanja vallast. Oli küsimus, mis nime kasuks otsustada. Kuna Rõuge kihelkond oli ajalooliselt suurem ja nimi sobis paremini sellesse piirkonda, siis otsustati just Rõuge kasuks. Ma arvan, et ajalooline dimensioon määras selle lõpliku otsustuse puhul palju.

Arno Sild, palun!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Setumaal korraldati küsitlus nende ühinemisasjade kohta. On teada, et kohe peale seda, kui küsitlus välja kuulutati, kirjutati Meremäe valda mõne päeva jooksul sisse üle 40 inimese. Küsimus on niisugune: mil moel arvestab valitsus otsuste tegemisel seda tsirkust? See on ju lollitamine, kui mõne päeva jooksul kirjutatakse rahvast nii palju sisse.

Tänan teid küsimuse eest! Meremäe sissekirjutused olid ilmselt pahatahtliku taustaga, kindlasti taheti otsust mõjutada. Aga kui Setumaal maha võtta 40 häält ühelt või teiselt poolelt, siis see ei oleks tulemust mõjutanud. Setumaalaste küsitlusest tuli välja selge signaal: sealsed elanikud soovivad Setomaa valla loomist, vähemalt suurem osa neist. Ma arvan, et Setomaa valla tekkimine on täiesti õigustatud ja ministeerium teeb Vabariigi Valitsusele selle ettepaneku.

Lauri Luik, palun!

Aitäh! Hea Mihhail! Kas sa kommenteeriksid Läänemaa kontekstis, kuidas sulle tundub, kas maakonnapiiride muutumine mõjutab kuidagi meie kogukondade identiteeditunnet ja edasist tulevikku?

Ma olen väga nõus ühe teie kolleegiga, et piiride küsimus on natuke üle tähtsustatud. Eriti on see üle tähtsustatud inimeste suhtluse ja üldse elu seisukohalt. Sõltumata sellest, kust jookseb maakonnapiir, jätkavad inimesed ikka omavahelist suhtlemist, teevad oma toiminguid täpselt nii, nagu nad on neid varem teinud. Jah, võib-olla näiteks maakonna piirides olümpiaadide läbiviimine või õpilaste spordivõistluste korraldamine muutub mingil määral. Aga ma arvan, et üldiselt inimesed ikka jätkavad omavahelist suhtlemist ning kui inimestel on identiteeditunne ja tahe koos käia ja asju koos teha, siis mina küll ei pea piiride muutmist mingiks takistuseks.

Ain Lutsepp, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud minister! Haldusreformi plaani on kirjutatud, et tuleb tagada maakondliku halduskorralduse proportsionaalsus, riigiasutuste parem toimimine jne. Omavalitsuste kokkulepe ühinemislepingus on valitsuse jaoks vaid soovitusliku iseloomuga. Millised võiksid olla need argumendid või olukorrad, mis sunniksid valitsust protestima vabatahtliku ühinemise vastu?

Ma ei oska neid asjaolusid välja tuua. Ma ei näe põhjust vabatahtlikule ühinemisele vastu vaielda. Ma pigem arvan, et vastupidi, valitsus peab toetama vabatahtlikku ühinemist. Praegu on ainult üks piirkond, mille vabatahtlik soov ühineda on kinnitamata. See on Rapla vald. See on seotud sellega, et ühinesid kolm valda, kellel ei ole ühist piiri. Tegu on pigem formaalsete takistustega, mitte sooviga protsessi ära hoida. Tänaseks on kõik vabatahtlikud ühinemised läbi viidud ja kinnitatud.

Ministrile rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Arupärijate nimel Andres Herkel, palun!

Härra esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Kõigepealt ma tahtsin öelda saalist lahkunud Toomas Kivimägile, et jah, väga lihtne on põhjendada kõiki otsuseid, mis pole kõige paremini välja kukkunud, sellega, et vaadake, kohalikel volikogudel on olnud vaba tahe. Minu arvates seda vaba tahet on olnud siin umbes sama palju, kui vangil on vaba tahet vangivalvuri korraldusi mitte täita. See reform on ellu viidud ikkagi piitsa ja prääniku meetodi abil. Piitsaks on olnud elanike arv 5000, mis tuleb kokku saada. Ega seda piiriülest kahe maakonna valdade ühinemist sealkandis ei oleks tulnud, kui see nõue ei oleks olnud väga jäik, ja teiseks, kui ei oleks teatud põhjustel ebaõnnestunud Läänemaa ühinemine üheks omavalitsuseks, mis oleks olnud ilmselt mõistlikum kui see lahendus, mis praegu on saadud.
Aga ma kasutaksin seda aega hoopis selliseks toponüümiliseks mõtiskluseks. Nimelt, Läänemaa – see maakond, mis nüüd oma territooriumi kaotusega tõeliselt kidub, õieti ei jäägi teist enam järele – on ainus maakond Eestis, mille nimetus tuleb otseselt ilmakaarest ja on nii põlist päritolu, et ta on tõepoolest väga vana. Jah, tõepoolest, hiljem on Virumaa jaotatud Ida-Virumaaks ja Lääne-Virumaaks, see on ka kinnistunud. Siin Tallinnas on meil üks linnaosa, mida me hüüame Põhja-Tallinnaks, ehkki Pelgulinn, Kalamaja ja Kopli on märksa mõistetavamad kohanimed.
Mis toimub praegu nende ümbernimetamiste ja haldusreformi käigus? Toimub see, et ilmakaare nimega omavalitsusi tekib riburada mööda n-ö vabal tahtel juurde. Esiteks näitab see minu meelest nutikuse puudust nimetamisel, aga ikkagi ka seda, et iseenesest on piirid tõmmatud kuidagi niiviisi, et tekkivatel üksustel ei olegi selget ajaloolist nime. Siis hakataksegi otsima, millest ma olen põhja pool või millest ma olen lääne pool. Ja välja tuleb kummalisi asju. Näiteks tehti Lääne-Saare vald Saaremaal. Nüüd, kui Saaremaa liitub üheks vallaks, siis see uus nimetus kaob. Ma loodan, et paljud nimetused, mida meil praegu üritatakse juurutada, kaovad tegelikult niisama kiiresti kui see Lääne-Saare valla nimi, millel ei ole ajaloolise etümoloogiaga suurt muud pistmist, kui et ta Saaremaa lääneosas asus. Samas Lääne-Nigula, mis hakkab olema suurim Läänemaa omavalitsus, on ajaloolise taustaga nimi. Lääne-Saare on uus moodustis. Ja Lääneranniku, mis Pärnumaal segadust tekitavalt olema hakkab – nimi viitab ikkagi nagu Läänemaa peale –, on ka uus üksus.
Peale selle on meil tekkimas, nagu ma olen aru saanud, Põhja-Pärnumaa ja Põhja-Sakala. Vahepeal oli jutuks Põhjaranniku – ma ei tea, kas see tuleb või ei tule, ehk leitakse midagi paremat. Juttu on olnud ka Lääne-Harjust. Mul on tekkinud ka küsimus, et kui maavalitsuste asemel hakkavad meil olema mingisugused neljandikulised kaardisektorid, kas me siis jagame terve Eesti nendeks n-ö regioonideks ilmakaarte järgi ega suuda midagi paremat välja pakkuda. See on üks nendest nimeprobleemidest. Nimeprobleemide hulka kuulub ka see, et ajaloolist Helme kihelkonda hakatakse millegipärast kutsuma Tõrvaks, mis on ajaloos märksa hilisem kohanimi, ning ajaloolist kirikukihelkonda Nissit hakatakse kutsuma Saueks, mis on üks väike koht Tallinna lähedal ega ole ajaloos kuidagimoodi ulatunud ei Märjamaa ega Risti piirini.
Nii et nimedega on palju segadust ja need muutuvad meil ebaloogiliseks. Aga Laozi on kunagi enam kui 2500 aastat tagasi öelnud, et nimetatud nimi on püsitu nimi. Ja ma väga loodan, et need nimekurioosumid, millel te siin reformihasardis olete lasknud tekkida, jäävad Eesti ajaloos suhteliselt lühiajaliseks. Aitäh!

Arto Aas, palun!

Mõtlesin, et peatun paaril teemal. Esiteks, mis puudutab konkreetset omavalitsuste liitumist Läänemaa ja Pärnumaa piiril, siis siin tuleb küll respekteerida kohapeal langetatud otsust. Seda on pikalt kaalutud, kõik omavalitsusjuhid on kaua seda protsessi vedanud, inimestega on räägitud. Võin tunnistada, et kõik Läänemaa juhtivpoliitikud – maavanem ja paljud teised – on olnud selle vastu, et omavalitsused lahkuvad. Nad on teinud kõik endast oleneva, et seda ei juhtuks, olnud väga patriootlikud. Aga nende valdade juhtide ja elanike tahe on peale jäänud. Ma arvan, et nii ongi õige. Võib-olla on see märk sellest, et vähemalt nendes omavalitsustes ei olegi Läänemaa identiteet kuigi tugev. Miski, mille kadumise pärast me praegu muret tunneme, on juba varem kuhugi kadunud. Liitumine Pärnumaa suunal tundub neile mõistlikum ja loogilisem ja igapäevaste tegemistega rohkem seotud olevat.
Nimeküsimus on hästi keeruline, mängus on palju emotsioone. Päris mitu ühinemist on ka varem jäänud ära selle pärast, et lõppfaasis ei suudeta nimes kokku leppida. Ega siin häid lahendusi ei ole. Mina siiski oleksin valitsuse asemel rohkem argumenteerinud, miks mõni nende ettepanek on parem kui kohalik valik. Mul on väga sügav austus ajaloo vastu. Eelmine aasta riik toetas kohanimeraamatu väljaandmist. See on selline korralik klots, mitme tuhande kohanimega, kust kindlasti oleks sobilikke variante leidnud. Aga kui ei leitud, siis ei leitud. Ja ma olen veendunud, et igal põlvkonnal on õigus teatud määral ajalugu kirjutada. Küllap on uue nime kokkuleppimine olnud argumenteeritud ning teema ise põhjalikult  läbi arutatud ja läbi mõeldud.
Minu arvates ongi probleem, et viimased kuu aega on olnud nii, et riigihalduse minister läheb ettepanekutega kabinetti ja seal mustas ruumis, ilma kõrvaliste pilkudeta, ilma avaliku diskussioonita, tuleb hops! valitsuse otsus mingis nimeküsimuses, mis on hästi emotsionaalne, hästi tundlik teema. See tekitab pingeid, see tekitab täiendavaid vaidlusi, võimalik, et ka kohtuvaidlusi. Ja nii palju kui kuulda on olnud, need otsused on valitsuses sündinud pärast suhteliselt pinnapealset ja kiirustades tehtud arutelu. Mõni minister on olnud veendumusel, et kohalike omavalitsuste kokkulepitud nimi, mis on võib-olla aasta aega olnud laua peal, ikka ei sobi, paneme midagi muud. Selline otsustusprotsess teeb mind ärevaks. Kas valitsuse otsus nende viie nime osas ikka on nendele viiele omavalitsusele vastuvõetav või see paneb mingid suuremad protsessid seisma? Nii et rohkem avalikku diskussiooni, läbipaistvust, et valitsuse otsused ka nimede osas oleks arusaadavad! Nagunii see protsess ise on küllaltki pingeline.
Soovin minister Korbile jõudu, et kui ta läheb valitsusse mingite konkreetsete ettepanekutega, siis ta suudaks need seal läbi suruda, mitte ei laseks konsensuse otsimise tuhinas otsustada mõnel teisel ministril, kes iga päev nende teemadega ei tegele. Olgem ausad, ühelgi ministril pole nii palju aega, et mõne teise ministri teemasse detailideni süveneda. Eriti kehtib see uue valitsuse puhul, kelle ees on väga palju teemasid ja uut informatsiooni. Valitsuse otsused peavad olema pikalt ette teada ja väga hästi argumenteeritud.
Aga veel kord: konkreetsel juhul ma arvan, et las need omavalitsused ühinevad Pärnumaa suunal ja teevad oma nimevalikud. See on olnud nende enda otsus ja seda tuleb austada. Teistmoodi paraku mingit paremat lahendust ei tuleks. Aitäh!

Külliki Kübarsepp, palun!

Hea esimees! Head kolleegid! Väga hea, et kõnepuldis olid nii praegune riigihalduse minister kui ka eelmine riigihalduse minister. Mind teeb aga murelikuks see, et teid kahte ühendab üks ideoloogia. Haldusreformi ei tehta inimestele mõeldes. Küsimustest ja teie vastustest kumab läbi, et haldusreform on ainult omavalitsusjuhtide pärusmaa. See teeb mind väga nukraks.
Minu küsimus ei olnud üldse esitatud selle tagamõttega, et maakonnapiirid peaks olema kivisse raiutud ja neid muuta ei tohi. Tahtsin tähelepanu juhtida sellele, miks tavainimest lollitatakse samamoodi nagu meid siin Riigikogus mitmesuguste kobarotsustega. Aus ja eetiline oleks selge, lihtne otsustamine. Minu meelest praegune valitsemismudel ei vii meie riiki edasi. Pigem viib see meid tagasi ja inimesed tahavad siit lahkuda, sest nad näevad, et isegi omavalitsuse tasandil ei ole kõige olulisemad inimesed, vaid neile pakutavad präänikud.
Sealsamas Läänemaal on mul tuttavaid, keda vihastab see, et üks põhjus, miks inimesed on haldusreformi käigus ära unustatud, on needsamad präänikud. Tegelikult jagatakse välja kaks präänikut: üks on uuele omavalitsusele ja teine on senistele omavalitsusjuhtidele. Paljud volikogude liikmed on oma töö kõrvalt püüdnud südame ja hingega volikogus tööd teha, aga neid ei premeeri mitte kuidagi mitte keegi. Aga pigem on nad mures, et nende endisest omavalitsusest ei jää uude omavalitsusse mitte ühtegi esindajat. Toon näiteks Nõva, mis on võrreldes teiste omavalitsustega nii pisike, et isegi kui kõik sealsed elanikud hääletaksid ühe inimese poolt, ei saaks ta uues omavalitsuses ilmselt ikkagi mandaati.
Minu arvamus on, et rahvaküsitlusi tuleks rohkem läbi viia, aga ma näen, et suurerakondade silmis on see tabuteema ja nende suhtumine eitav. Me peame olema rohkem näoga rahva poole. Meid on ju nii vähe ja me peame pakkuma inimestele erinevaid võimalusi Eestis enda teostamiseks, et nad tunneksid, et nad kuuluvad siia, et riik ja omavalitsus tahavad, et nad kuuluksid just sellesse omavalitsusse, et nende hing oleks seal ja et neil oleks identiteeditunne. Aga täna me teeme siinsamas saalis kõik, et seda lõhkuda. See ei ole õige. Aitäh!

Helmut Hallemaa, palun!

Austatud esimees! Head kolleegid! Olukord on selline, et ei saa mitte vaiki olla. Kuna olen hariduselt geograaf ja haldusreformiga väga pikalt seotud, siis diskuteerin mõne asja üle. Ma toetan paljus või enamikus ministrit, aga alustan teemast laiemalt. Jutt oli maavalitsustest, sellest, kui katastroofiline on see, et need kaovad ära. Aga praeguses olukorras maavalitsused ei ole enam tegelikult maakonna juhtorganid, nad on nüüd Rahandusministeeriumi osakond, mõni aeg tagasi kuulusid Siseministeeriumi alla. Seda rolli, mida maavalitsused kunagi kandsid, ei ole enam.  Olin ise maavalitsuses regionaalse arengu ameti juhataja 1990. aastate algul, kui maavalitsus oli omavalitsuslik. Nüüd me hakkame maakondi nimetama valdadeks, aga ega see võib-olla kõige parem ei ole. Selle üle tasuks veel mõelda.
Nüüd nimedest. Nimi ei ole tegelikult asi, mille kohta ministrid mingist professioonist lähtudes hinnanguid võivad anda. Nimi on meile kõigile emapiimaga kaasa antud, piirkondadele on see aga ajalooga kaasa tulnud. Identiteet ja nimi on sellised asjad, mis me tõesti sündides kaasa saame. Vahel tundub, et nimi võib olla loogiline, aga näiteks Viljandi vald ei ole tegelikult loogiline nimi, see on kunstlikult tekitatud. Viljandi valda jäävad ju sisse ka Mulgimaa osad, Paistu kihelkond ja nüüd läheb sinna veel Tarvastu juurde. Mis veel Mulgimaasse puutub, siis mulgid on alati enda eest väljas olnud ja seal käib võitlus pealinna pärast, kas see tuleb Karksisse või Abjasse. Aga on hea, et see nimi on alles, see annab võib-olla tulevikus võimaluse liituda Lõuna-Mulgimaaga ehk Tõrvaga. Olles ise Valgamaalt, ma tean, miks seal valiti Tõrva – tegelikult just nimelt selle trotsi pärast, et oli ka soov saada nimeks Lõuna-Mulgimaa. See ei olnud võimalik või seda ei lastud ja nii valiti Tõrva. Niisuguseid juhtumeid on teisigi.
Mis puutub Läänemaasse, mis siin täna on küsimuse all olnud, siis kui võtta meie riigi sünnidokument ehk "Manifest kõigile Eestimaa rahwastele", siis seal on teiste kõrval eraldi nimetatud ka Läänemaa ja Pärnumaa koos saartega. Ilmselt võib see olla tulevikumuusika: kui me Saaremaale teeme nüüd ühe omavalitsuse, siis kas sinna on enam mõtet üldse maakonda jätta? Seegi on asi, mis vajab läbimõtlemist.
Täna me räägime haldusreformist. Tahan öelda, et see ei ole päris õige nimi, sest me lõpetame tegelikult haldusterritoriaalset reformi. Haldusreform sisuliselt alles tuleb. Järgmise aasta eelarves on kunagi ära võetud tulumaksuosa taastamiseks ette nähtud 30 miljonit eurot ja seda raha hakkab järgmistel aastatel juurde tulema. Tegelikult on see võtmeküsimus. Ja minu meelest on võtmeküsimus ka see, millest me siin probleemkomisjoni moodustamist arutades rääkisime ja mille kohta ma ise ka küsisin: kohapeal peavad, olgu tegu maakonna või mis tahes haldusüksusega, riigi teenused kättesaadavad olema. Ja seda nendessamades keskustes, kus neid praegu osutatakse. See on võtmeküsimus.
Ma rõhutan ühte asja veel. Me oleme siin saalis, nii palju kui ma olen selle kuue või seitsme päeva jooksul kuulnud, väga vähe rääkinud sellest, et haldusüksused ei ole tegelikult ainult teenuste osutamiseks. Omavalitsus on ikkagi demokraatia võti, ta on rahvale kõige lähemal. Kui tuua näiteks Saaremaa tulevase vallavolikogu liikmete arv, siis näeme, et rahvaesindajate arv väheneb tegelikult 100 inimese võrra. See on ülisuur demokraatia vähenemine ja sellegi üle tuleks järgmistel haldusreformi etappidel tõsiselt mõelda. Demokraatia peab kohapeal säilima. Aitäh!

Mart Helme, palun!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Kui viimase Bütsantsi keisri vennatütar Sofia Palaiologos sai Moskva suurvürsti Vassili III naiseks, siis ta küsis oma mehelt: "Vassili, kas sa oled isevalitseja või oled sa valitseja kellegi armust?", sest Vassili käis Kuldhordis regulaarselt saamas kinnitust sellele, et ta on Moskva suurvürst, et tal on õigus Moskva üle valitseda. Järelikult ei valitsenud ta mitte ise, vaid kellegi armust.
Kui me räägime omavalitsustest, siis meil on täpselt sama küsimus: kas tegu on omavalitsusega või kellegi teise valitsusega? Kas inimesed kohapeal valitsevad oma elu üle, nii nagu seadused peaksid võimaldama neil seda teha, või valitseb neid keegi teine? Ja me näeme, et siin on üks suur surimuri ja meil on küllaltki keerukas määratleda, mis on kohapeal omavalitsus ja mis ei ole omavalitsus. Igatahes mingisugust täielikku, süsteemset ja üheselt mõistetavat omavalitsust meil kindlasti kohapeal ei ole. Ja kahetsusväärselt ei tee see haldusreform, omavalitsusreform või mis iganes reformi nime see ettevõtmine kannab, pilti mitte selgemaks, vaid hoopis segasemaks.
Olles ka ise ühte jalga pidi läänemaalane, võin ma selle arupärimise kontekstis öelda, et nendes kahes endises vallas – Lihulas ja Hanilas – ei ole inimesed sugugi kõik rahul ja õnnelikud, et on toimunud niisugune ümberkantimine ühest maakonnast teise. Me võiks muidugi Läänemaa ajaloost ja Läänemaa kujunemisest pikemalt rääkida, alates muinasajast ja lõpetades Vana-Liivimaaga ja miks mitte ka 20. sajandi algusega, aga jätame need teemad kõrvale. Küsimus on praegu milles? Küsimus on väga selgelt selles, et üks osa Läänemaa ääremaast, millel oli siiski oma keskus Lihula näol, nihkub nüüd ära Pärnumaa ääremaaks ja Lihula kaotab veel rohkem oma tähtsust. Mida ikkagi see haldusreform on paremaks teinud? Ei kohalikud ega ka kaugemalt vaatajad ei saa sellest aru. Miks läksid need kaks valda Läänemaalt ära? Subjektiivsetel põhjustel: nad tundsid Läänemaal, et neile eraldatakse vähem vahendeid, nad on tõrjutud seisundis. Nii et me võiksime rääkida teatud mõttes kättemaksuaktsioonist. Võib-olla kõlab natuke liiga jõhkralt, aga säärane maik on sellel otsusel juures küll. See näitab juba iseenesest, et tegemist ei ole mingi ratsionaalse reformiga, vaid paljuski emotsionaalse ja ka lihtsalt juhuslikku rada pidi mineva haldusterritoriaalse jaotuse ümberkujundamisega.
Ja mis saab selle tagajärjeks olla kaugemas perspektiivis? Selle tagajärjeks saab olla ainult uus reform. Me oleme maha matnud, huugama pannud hulga raha, sh hulga korruptiivset raha – teisiti ei saa haldusreformi käivitamist vallajuhtidele aastapalga maksmisega nimetada. Minu endise koduvalla juht saab umbes 17 500 eurot. Vallajuhtidele makstav summa ongi 17 000 – 18 000 eurot. See on ju korruptiivne raha, seltsimehed! Teisiti ei ole seda võimalik nimetada. Seda võib ju nimetada selleks, et vabatahtlikud ühinejad saavad preemiat.
Palun aega juurde!

Kolm minutit lisaaega.

Aga ükskõik, mis nime me sellele rahale anname, olgu see preemia või boonus või tunnustus või toetus – fakt on, et see on korruptiivne raha, millega ostetakse haldusreformi. Ja on fakt, et see raha on raisatud raha. See ei ole Eesti haldamist, Eesti haldussuutlikkust ega omavalitsuste maksubaasi ega omavalitsuste toimimist paremaks muutnud, see kõik on enam-vähem samaks jäänud. Uue valitsuse lubadused taastada omavalitsuste tulubaas ei ole ka kuigi tõsiselt võetavad. Kahjuks nii see on.
Veel kord: mis siis tulevikus ees ootab? Uus haldusreform. Ehk tuleb jälle uus valitsus ja hakkab tuututama ja trummi lööma ja uut haldusreformi tegema. On jälle töögrupid, kellele makstakse selle eest, ja tellitakse ekspertiise ja makstakse jälle mingisuguseid toetusrahasid. Kas see on mõistlik? Ei ole. Aga see ebaõnnestunud reform viib meid selleni ja siin saalis on selle üle ju palju diskuteeritud. Aga nüüd me hakkame jõudma viljadeni, siiani olid õied. Järgmistel aastatel me jõuame veel küpsemate viljadeni ja siis tuleb keegi – järgmine peaminister või kes iganes –, kes ütleb, et jah, me tunnistame, et haldusreform ebaõnnestus, nüüd hakkame tegema uut. Ja raha kulub ja töötunnid kuluvad. Selle kohta öeldakse inglise keeles monkey business ehk ahvi askeldamine. Aitäh!

Riigikogu liikmetel ei ole rohkem soovi läbi rääkida. Minister soovib midagi lisada. Mihhail Korb, palun!

Austatud Riigikogu liikmed, tänan teid arvamuste avaldamise eest! Need olid väga sisukad ja ma kindlasti arvestan nendega oma töös. Aga mõnda asja soovin kommenteerida.
Põhiline, millele ma tahan teie tähelepanu pöörata või millest tahan rääkida, on väide, et kohaliku omavalitsuse tulubaasi ei taastata. Tahan selle väite sada protsenti ümber lükata! Järgmiseks aastaks on kohaliku omavalitsuse tulubaasi taastamiseks ette nähtud 30 miljonit, mis läheb tulumaksuosa ja tasandusfondi taastamiseks. 2019. aastal eraldatakse selleks veel 15 miljonit ehk kokku 45 miljonit ning 2020. aastaks on seda raha kokku 55 miljonit, mis peab täies mahus kohaliku omavalitsuse 2009. aastal kärbitud tulubaasi taastama.
Mis puudutab väidet korruptiivse ettevõtmise kohta, siis jah, seda abinõu võib nimetada erinevat moodi. Mina nimetaksin seda tänuavalduseks. Kohaliku omavalitsuse juhid on teinud tublisti tööd ja panustanud kohaliku omavalitsuse arengusse. Loomulikult peab neil olema mingi kindlustustunne või sotsiaalne garantii. Mina arvan, et tasu neile on õiglane. Selle kohta on ühiskonnas tehtud väga palju kriitikat, aga mina arvan, et see raha on ära teenitud ja seda ei saa nimetada altkäemaksuks. Ma kaitsen praegu loomulikult teise valitsuse tegusid ja plaane, aga ma arvan, et see on nende juhtide suhtes õiglane.
Kolmas asi, mille kohta ma tahan oma arvamuse öelda, puudutab rahvaküsitlust. Mul on väga kahju, et lugupeetud Riigikogu liige sai minu jutust aru, et me ei taha rahvaküsitlusi teha. Ma olen selle koha pealt kriitiline, et rahvaküsitlus selle reformi käigus otsustavat rolli ei mänginud. Rahvaküsitlus küll tehti, aga see jäi pigem formaalseks. Mina eelistan loomulikult, et rahvaküsitlusi oleks rohkem ja need oleksid aluseks lõpliku otsuse tegemisel. Kui rahvaküsitlus annab konkreetse tulemuse, siis sellest tulebki lähtuda. Samas muidugi mitte nii, et küsitluses osalejate arv on väike, aga otsus tuleb ikkagi – ei ole vaja tegelda asendustegevusega ega näidata, et meil on demokraatia, kui seda tegelikult ei ole. Selle suhtes ma olen kriitiline, aga ma mitte mingil juhul ei arva, et küsitlusi ei tohi korraldada. Tänan teid väga sisuka diskussiooni eest!

Selle päevakorrapunkti arutelu on lõppenud.

Järgmise arupärimise on esitanud Andres Ammas, Külliki Kübarsepp, Krista Aru, Andres Herkel, Ain Lutsepp, Monika Haukanõmm, Artur Talvik ja Jüri Adams. Arupärijate nimel Krista Aru, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head rahvaesindajad! Lugupeetud minister! Andres Ammas on koostanud ja Vabaerakonna fraktsiooni liikmed ühiselt esitanud arupärimise, mis puudutab Riigi Kinnisvara AS-i tegevust riigi kinnisvara haldamisel. Võib-olla oli üheks ajendiks 2016. aasta 26. oktoobril avaldatud Riigikontrolli audit riigi kinnisvara haldamise kohta, kuid ma julgen öelda, et kõige rohkem on selle arupärimise taga ikkagi mure riigi kinnisvara edasise käekäigu pärast. Kui me loeme ka riigi kinnisvarastrateegiat aastast 2007, siis selle järgi on peaeesmärk, et riik valitseks oma kinnisvara heaperemehelikult, ökoloogiliselt, säästlikult. Kõik see on väga õige. Kuid vaadates siia kõrvale Riigikontrolli auditit, on selge, et selleni pole jõutud. Arupärimises on mitu küsimust. Need küsimused on tõesti kantud murest, sest ka valdkonniti ei ole suudetud selle kinnisvara haldamisel tekitada mingit analüüsist lähtuvat sünergiat. Ühes kohas on vaba pinda palju, teises kohas seda ei ole. Selle asemel et lähtuda analüüsist ja hakata vaba pinda efektiivselt kasutama, tahaks riik nagu hakata midagi veel juurde ehitama.
Üks tõsine probleem on kogu selle Riigi Kinnisvara AS-i tegevuse puhul veel. Tegemist on äriühinguga, mille eesmärk on nagu äriühingul ikka kasumit teenida. Kui nüüd paljud ennast seni suhteliselt ökonoomselt majandanud koolid, muuseumid ja mitmed teised asutused lähevad üle Riigi Kinnisvara AS-i teenindusele, siis peavad nad oma ülalpidamise eest hakkama aga hoopis rohkem maksma. Meie suur küsimus ongi, kas riigi kinnisvara haldamisel on siiani tegutsetud nii nagu vaja ja kuidas siit tuleks edasi minna. Aitäh!

Arupärimisele vastab riigihalduse minister Mihhail Korb.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed, tänan teid esitatud arupärimise eest! Oma arupärimisega te tõstatasite väga olulise küsimuse ja väga olulise problemaatika. Sellele küsimusele on küll väga raske üheselt vastata, aga loomulikult võiksime üheskoos proovida neid vastuseid otsida. Tunnistan, et küsimused, mis te olete esitanud, on vastamiseks päris keerulised, sest need eeldavad sügavamat analüüsi. Aga mõnes kohas on mul oma arvamus siiski välja kujunenud. Üritan teie küsimustele vastata nii, nagu oskan.
Alustan sissejuhatusest. Tõesti, ma olen Riigikontrolli auditiga tutvunud. Mul oli oma arvamus, kui hakkasin seda dokumenti lugema, aga lugemise käigus tekkis mul selline tunne, et kriitikanool on ühiskonnas sihitud natuke valesse suunda. Ühiskonnas süüdistatakse pigem Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi kui vara valitsejat ja organisatsiooni, kes vara eest vastutab, aga Riigikontrolli kriitikanooled olid suunatud pigem valitsuse poole. Valitsuse poole just sellepärast, et niisugust strateegias ette nähtud olukorda, kus kogu Eesti riigi kinnisvara asub ühtedes kätes, ei ole suudetud saavutada. Küllap on seal oma puudujäägid või miinused, mida võib Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile süüks panna, aga kindlasti on selle taga ka väga palju valitsuse otsustusvõimetust või niisugust asjade pika laine peale lükkamist.
Nimetan mõned faktid. Kõigepealt ütlen, et praegu on natuke üle 51% kogu riigi kinnisvarast Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi haldusalas. Kui rääkida kogu kinnisvarapoliitikast, siis kogu Eesti Vabariigi kinnisvara hõlmab umbes 2,2 miljonit ruutmeetrit, mis on jagatud eri organisatsioonide vahel. Erandina on 550 000 ruutmeetri kohta kokku lepitud, et need ruumid asuvad Kaitseministeeriumi, RMK ja põhiseaduslike institutsioonide käes. Umbes 620 000 ruutmeetrit on üle antud RKAS-ile ja üle andmata on ligi 900 000 ruutmeetrit.
Kui minna küsimuste juurde, siis te küsite kõigepealt, miks ei ole riigi kinnisvara korrashoidmine varade üleandmisega RKAS-ile muutunud säästlikumaks ja mida me kavatseme teha olukorra parandamiseks. Ma vastaksin niiviisi. Pikaajalise eesmärgi või eesmärgi puhul saavutada säästlikkus on tegemist terve komplektiga. Praegu arvestatakse näiteks mõne institutsiooni, kas ministeeriumi või ameti käes oleva hoone kuludeks tavapärased kulud, mis tulevad n-ö arvega – küte, elekter, mingi korrashoid –, ja keegi ei arvesta sinna sisse teisi kulusid. Kui teatud aja pärast on vaja teha hoones täielik remont, siis ei arvesta keegi seda, et seal on inimesed, kes teenindavad hoonet, kes on asutusesiseselt palga peal. On hulk kulusid, mida ei ole sellesse mudelisse sisse arvestatud. Teoreetiline RKAS-i mudel lähtubki sellest, et hoone on pidevalt korras, hoone korrashoiu kulud on teatud tasemel. Nüüd võiks võrrelda kulusid esimese ja teise mudeli puhul, aga teise mudeli puhul on arvestatud seda pikaajalist koefitsienti, st  hoone ei vaja remonti, hoone on korda tehtud. Ja kui arvestada kulusid, mis sinna ridamisi lisanduvad, siis kujunebki niisugune kulukomplekt, mida ei saa võrrelda sellega, mis on tavalise kasutamise puhul.
Ma olen aga nõus ka kriitikaga, et ühelt poolt tundub see imelik. Kui täna on meil arved x summa peale ja homne arve on juba topelt x summa, siis ei saa seda kuidagi nimetada säästlikuks lähenemiseks. Aga see topelt x summa sisaldab ka hoone rekonstrueerimist ja remonti. Ehk kui me liidame selle x summa juurde summa, mis tuleb hiljem investeeringuga, selleks et seda hoonet remontida, siis on võimalik neid kulusid omavahel võrrelda. Aga hindamismetoodikad on erinevad ja sellepärast ei ole lihtsalt metoodiliselt võimalik võrrelda omavahel olukordi, kui hoone on täna asutuse käes ja homme RKAS-i käes. Kindlasti vajab see sügavamat analüüsi. Kui vastata aga teie küsimusele, siis loomulikult tuleb protsesse parandada, muuta eelarve tegemise protsess efektiivsemaks. Tuleb üle vaadata RKAS-i käsutuses olevate ruumide kasutamise otstarbekus. Võib-olla võiks inimesi omavahel kokku panna ehk ruume efektiivsemalt kasutada. Niisuguseid meetmeid on kindlasti võimalik kasutusele võtta. Kogu selle jutuga ma tahan öelda, et ei saa väita, et täna on kasutamine säästlikum kui homme, kui ruumid antakse üle RKAS-ile. See on niisugune asi, mida ilmselt oleks Exceli slaidide või piltidega lihtsam tõestada või näidata, sõnadega on seda natuke raske kirjeldada.
Te küsite, milliseid meetmeid kavandame selleks, et RKAS suudaks pakkuda riigile teenust mõistliku hinna ja kvaliteediga, et oleks võimalik saavutada suurem kinnisvarakulude tõhusus. RKAS on oma iseloomult organisatsioon, mis kuulutab välja hanked ja otsib tööd hangete abil. Ma arvan, et esiteks on väga oluline jälgida seatud kriteeriume või korrashoiunõudeid, millest väga palju sõltub hind ja see, kes on võimeline mingit  teenust pakkuma. Asja teine pool on kindlasti hanke mastaap. Kui teha liiga suured hanked, siis me tõrjume eemale need, kes on ka võimelised teenust pakkuma, ehk väiksemad firmad. Hankeid liiga killustades me saavutame aga situatsiooni, kus ei teki mastaabiefekti ehk ei teki kokkuhoidu, mis tuleneb mastaabist. Kinnisvaraturg on väga keeruline turg, eriti halduse ja hoolduse valdkonnas. Ma arvan, et just sellise optimaalse suuruse otsimine ongi võtmeküsimus – missuguse suurusega hankeid peab läbi viima, et saavutada optimaalne hinna ja kvaliteedi suhe.
Kolmandaks küsite, mida me kavatseme teha hoonete üleandmise tempo kiirendamiseks. See on väga oluline küsimus, sest on selgelt näha, et asutused ei soovi hooneid kergesti üle anda, st asutused teevad kõik selleks, et hooneid mitte üle anda. Ma arvan, et see on väga oluline aspekt, ja see ongi kriitikanool, mille võiks suunata RKAS-i poole, sest RKAS ei ole suutnud välja tuua, mis on nende mudeli eelis võrreldes praeguse olukorraga. Praegu on olukord selline, et asutusele, kes kasutab mingit maja, on kulude ja tulude mehhanism selge, st ta teab, kuidas ta saab endale ressurssi selleks, et hoonet korrastada, kas ta saab investeeringu riigieelarve kaudu või kuskilt mujalt või paneb omavahenditest kokku. Talle on aga natuke arusaamatu, kuidas hakkab otsustusprotsess käima RKAS-i kaudu – millal tema hoonet korrastatakse, millal tema hoone korda tehakse. Ma arvan, et see ongi RKAS-ile oluline väljakutse, kuidas muuta protsessi läbipaistvamaks ja selgemaks. Kui nad pakuvad asutuse juhile võimalust minna üle Riigi Kinnisvara AS-i haldamisele, siis peavad olema selged ka need eelised, mida juht selle tulemusena saab. See töö on selgelt tegemata ja siin suurt muutust ei ole. See teeb väga ohtlikuks hindamise, st mis hinde kasutajad RKAS-ile panevad. Rahulolu teenuse pakkumisega on kahjuks vähenenud. See tähendab, et muuta tuleb suhtumist ja ka pakutava teenuse kvaliteeti.
Neljas küsimus: millal me töötame välja ja esitame Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks riigi kinnisvarastrateegia ja millistele eesmärkidele see peaks keskenduma? Analüüsinud kinnisvarastrateegiat, leiame, et tänaseks väljatöötatud sihid, eesmärgid ja strateegia on õiged. Otsest vajadust strateegiat muuta ei ole. Ruumide säästlik kasutamine, minimaalse ressursi kasutamine, ressursi kasutamise efektiivsuse tõstmine on õiged asjad ning samas suunas tuleb edasi liikuda ja töötada. Pigem on küsimus just meetmetes, kuidas me seda saavutame – see on eesmärkide saavutamise põhiküsimus.
Viies küsimus: "Kes ja millal teeb kindlaks, kui palju kinnisvara riik oma ülesannete täitmiseks 10 aasta perspektiivis vajab? Kuidas ja millises ajalises perspektiivis rahuldatakse 500 miljoni euro suurune remondivajadus?" See on suur küsimus. Siiani on poliitika liikunud selles suunas, et ehitatakse pidevalt uusi maju, st majade remonti panustatakse üpris minimaalselt. Kahjuks näitab praktika, et uute majade ehitamine on selgelt otstarbekam kui vanade renoveerimine. Uued, tänapäevased ruumid saadakse sama raha eest ja tunduvalt parema kvaliteediga, st hinna ja kvaliteedi suhe räägib väga tihti uute hoonete ehitamise kasuks. Ma arvan, et siin on samamoodi kõikide ametite ülesanne selgitada välja ruumide vajalikkus, oma funktsioonid ja tegevused. Kõige suurem küsimus on haridusvaldkonnas – mis saab haridusvõrgust ja haridussüsteemist –, sest seal on kõige rohkem kinnisvara. Ma arvan, et see ongi lähiaastate küsimus: tuleb saada selgust, missugused funktsioonid liiguvad kohaliku omavalitsuse tasandile, missugused funktsioonid jäävad riigile ja milline on see kinnisvarapakett, mida riik lõppude lõpuks vajab. Praegu sellele kahjuks vastust ei ole.
Viimane küsimus: "Kas ja kui palju vähenevad riigi kinnisvarakulud riigireformi raames?" See on samuti küsimus, mis kindlasti vajab vastust juba lähiajal. Kinnisvarakulud on otseses seoses tegevustega, mida riik teostab. Väga oluline küsimus on ka see, kui palju tuleb mängu nn regionaalne aspekt. Plaan on osa riigiasutusi pealinnast välja viia. Teine aspekt on see, mis kasutust leiavad maavalitsuste hooned. Kolmas aspekt on, millist kinnisvara otsustatakse lõppkokkuvõttes kasutada. Ma arvan, et me oleme praegu etapis, kus me räägime alles riigireformi stardist ehk esimestest sammudest. Veel on vara rääkida, mis on lõplik tulemus ja kui palju riik kinnisvara vajab.

Aitäh! Aeg on täis. Kui teil jäi midagi ütlemata, siis saate seda teha küsimustele vastates. Esimesena küsib ja annab selle võimaluse Külliki Kübarsepp.

Aitäh, hea esimees! Hea minister! Ma juhin enne oma küsimust veel tähelepanu sellele, et tegelikult jäi kuues küsimus üldse vahele, sa vastasid praegu seitsmendale küsimusele. Minu küsimus on selline. Riigi Kinnisvara AS-i käes on ka hooneid, mis on kultuuriväärtuslikud isegi rahvusvahelises mõõtmes. Näiteks Patarei vangla. Riigi Kinnisvara AS on olnud selle kinnisvara omanik üle kümne aasta. Tagajärg on see, et hoone on muutunud sisuliselt kasutuskõlbmatuks ja ükski kinnisvaraarendaja, sh ka Riigi Kinnisvara AS, ei ole enam sellest huvitatud, sest investeeringuvajadused on nii suured. Miks Riigi Kinnisvara AS laseb sellisel asjal juhtuda, et kultuuriväärtused lihtsalt lagunevad, ja mis on lähema aasta plaan? Kui palju on üldse selliseid kultuuriväärtuslikke hooneid, mis vajaksid kiiresti investeeringut?

Aitäh küsimuse eest! Ma läheksin konkreetsete küsimuste juurde, sest suurema osa oma mõtetest ma ütlesin ilmselt enne välja. Patarei vangla on tõesti väga oluline objekt. Aga siin ma võtaks jälle maha RKAS-ile suunatud kriitikanooled. Ma arvan, et selle olukorra või seisundi eest, mis valitseb Patarei vangla territooriumil, ei ole süüdi mitte ainult RKAS, vaid ka valitsus tervikuna. Tänaseni ei ole valitsus kahjuks leidnud sellele hoonele otstarvet. Mis sellest hoonest saab, on praegu natuke raske öelda, sest seni on kõik asutused, kellele on pakutud võimalust sinna rentnikuna sisse kolida, sellest ära öelnud. Seda on pakutud kunstiakadeemiale ja on pakutud kohtumajaks. Kahjuks ei ole seni leitud sellele majale ühtegi selget funktsiooni.
Kui me vaatame Patarei vanglat eraldi objektina, siis on ta väga oluline. Aga kui me vaatame Patarei vanglat nagu riigi objekti ning paneme ühte ritta koolid, haiglad, sellesama kohtumaja ja vangla ehituse, siis on temast selgelt eespool mitu objekti, mida on vaja taastada. Riik on võtnud näiteks seisukoha, et eeskätt on vaja taastada Linnahall, mis on ka väärtuslik objekt ja mille puhul teil on samuti õigus kritiseerida, miks ta on sellises seisus, nagu ta on. Ma arvan, et Patarei vangla puhul on esimene ülesanne leida funktsioon, mida see hoone hakkab kandma. Kui me räägime hoone rekonstrueerimisest, siis käib jutt suurusjärgust 60–80 miljonit. See on väga suur raha, mis tuleb kas praegu või tulevikus eelarvest leida ja mille peavad kinni maksma maksumaksjad. Niisiis tuleb selle raha kasutamise otstarbekust loomulikult väga täpselt hinnata.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Te ütlesite väga selgesti, et kõik kriitikanooled ei saagi olla suunatud Riigi Kinnisvara AS-i pihta, vaid osa peab kindlasti minema valitsuse või valitsuste suunas, ja seda eelkõige üldise kinnisvarapoliitika teostamise puhul. Hea meelega tahaks aga kuulda teie selget vastust ka küsimusele, kas see, et Riigi Kinnisvara AS tegutseb äriühingu vormis, tähendab, et põhimõtteliselt peab ta teenima kasumit, kusjuures peab teenima kasumit sellele omanikule, kes ise haldab sedasama kinnisvara ja peaks hea seisma selle kasutamise eest. Kas see äriühingu vorm õigustab ennast?

Tänan teid, see on väga õige küsimus! RKAS teenib riigile kasumit, korjates raha riigi käest. See on natukene absurdne olukord. See vorm valiti kunagi eesmärgiga viia riigi investeeringud valitsussektorist välja ehk eesmärgiga saavutada olukord, kus eelarve tasakaalu arvestuse juures RKAS-i laenude puhul mõeldi, et finantseeritakse ehituslaenudega, et neid ei arvestata üldvalitsemise laenuportfelli sisse. Ma arvan, et see mõte oli hea, aga kahjuks asi ei õnnestunud just sellepärast, et seda laenukoormust hakati ka arvestama üldlaenukoormuse sisse ja plaan kukkuski põhimõtteliselt läbi. Mina isiklikult arvan, et valitud vorm on natuke imelik, aga öelda, kas see on õigustatud või mitte, on minu meelest veel natukene vara. Rahandusministeerium plaanib selle aasta jooksul läbi viia õigusliku vormi analüüsi ja sellest tulenevalt teha ettepanekud, kas jääda sama vormi juurde, muuta vormi või muuta sama vormi juures mingeid mängureegleid või tegevuse sisu. Äriühing võib samuti tegutseda erinevates tingimustes, ta võib olla ka nullkasumlikkusega või võivad tekkida hoopis teistsugused olukorrad. Mõte on see, et enne kui teha lõplikud otsused, tuleb asjad põhjalikult läbi analüüsida ja läbi diskuteerida. Aga teie küsimusepüstitusega olen ma täiesti nõus.

Artur Talvik, palun!

Hea esimees! Hea minister! Kindlasti olete kursis viimastel nädalatel lahvatanud nn Arsenali keskuse skandaaliga, mis on otsapidi seotud RKAS-iga. Tegemist on ühe kaubanduskeskusega, mille jaoks osteti kinnisvara RKAS-i enampakkumiselt. Skandaal on tulnud sellest, et ühel endisel mõjukal poliitikul oli seal varjatud osalus. Kas teie ministrina olete tundnud huvi selle Arsenali-loo vastu, muu hulgas selle vastu, kas müügihind oli õiglane, miks osales ainult üks pakkuja jne? Kui te olete, siis milline on teie seisukoht selle müügitehingu suhtes?

Tänan teid küsimuse eest! Kindlasti olen sellest kuulnud ja olen olukorraga tutvunud. Olen näinud ka selle tehingu protokolle ja tutvunud otsustega. See juhtum on muidugi täiesti kahetsusväärne. Kui keegi soovib mingit osalust varjata, siis heidab see varju kogu protsessi peale. Eriti piinlik on, kui sellesse tehingusse on tõmmatud riiklik organisatsioon, mis peab tegutsema läbipaistvalt ja korrektselt. Selleks et tuua välja kõik aspektid, olen omalt poolt palunud läbi viia eriauditi just selle tehingu osas. Samuti palusin vaadata üle ka teised tehingud ja uurida, kas mõne puhul võib olla kahtlus, et tegu on ebaseadusliku või riigile mittesoodsa tehinguga. Peale seda, kui eriaudit on läbi viidud ja ma olen nende tulemustega tutvunud, saan ka täpsemalt kommenteerida. Praegu jätaks kommentaarid andmata.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud minister! Ma jätkan sama küsimust, sest tulevikus tuleb selliseid juhtumeid veel. Eelmisel nädalal lugesime, et Muraste piirivalvekompleks võib minna müüki RKAS-i kaudu. Seal on 35 hektarit maad, hooned – tegelikult väga magus kinnisvaratükk. Te ise kommenteerisite nädalavahetusel ühes telesaates riigiasutuste Tallinnast väljaviimist. Ka seal võib tekkida analoogilisi olukordi. Kuidas me võiksime  olla veendunud, et riigivara müüakse õiglase ja riigile kasuliku hinnaga, et mitte mingid vahetalitajad ei teeniks selle pealt, et mõne aja möödudes ei osutuks see kinnisvara kallimaks, kui oli müügihind? Kas RKAS on kõige otstarbekam vahendaja? Kuidas te kavatsete tagada, et tulevikus niisuguseid asju, nagu on juhtunud Arsenaliga, enam ei juhtuks?

Aitäh küsimuse eest! Sellist olukorda tuleb tõesti iga hinna eest vältida. Ma arvan, et erikontroll annab vastuse, kas RKAS on tegutsenud vastavalt tavadele ja normidele, kas müügi aeg ja hindamiskriteeriumid olid õiglased ning kas see hind, mida küsiti, oli ka õige. Praegu on suurem vastutus RKAS-i nõukogu peal ehk nõukogu teostab järelevalvet selle üle, kuidas enampakkumised läbi viiakse. Kindlasti on tema ülesanne tagada, et kõik oleks aus ja läbipaistev. Ma arvan, et praegu ei ole põhjust kahelda, et nõukogu ei kavanda asju parimal moel, sest nõukogu on tänaseks peaaegu täiesti välja vahetatud, võrreldes sellega, mis oli Arsenali keskuse tehingu ajal. Ma arvan jällegi, et kontroll ja järelevalve tehingute üle on see, mis peaks andma kõige parema tulemuse.

Rohkem Riigikogu liikmetel küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Krista Aru arupärijate nimel, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Head rahvaesindajad! Kahjuks peame ka täna tõdema, et riigil puudub ikka veel põhjalik, korralik ja tänapäeva muutustele vastav kinnisvarapoliitika. Ma ei taha sugugi, et täna jääks siin kõlama, nagu oleks praegune minister jätnud midagi tegemata. Praegune minister andis meie küsimustele vastuseid täpselt nii palju, kui ta on suutnud ennast selle suure valdkonnaga kurssi viia. Eriti kena oli, et ta ütles ausalt, et on probleeme ja paljude küsimuste juurde tullakse tagasi.
Selle teadmise kõrval, et puudub valdkondadeülene analüüs riigi käes olevast kinnisvarast, ei jõudnud me üldse käsitleda süvitsi neid küsimusi, mis puudutavad muinsuskaitseobjekte. Tuletagem meelde kas või mõnda üksikut neist. Porkuni mõis on olnud ajalooline, kultuurilooline pärl, aga nüüd on see lagunenud. Seda on püütud müüa peaaegu olematu hinna eest ja selle eest vastutab Vabariigi Valitsus koos kinnisvara haldamiseks loodud ettevõttega, milleks on Riigi Kinnisvara Aktsiaselts.
Selliseid küsimusi ja probleemkohti on veelgi, kuid ma näen siin väga selgelt ühte joont. Senikaua kuni riigil ei ole läbipaistvat ja arusaadavat, ühtemoodi tõlgendatavat kinnisvarastrateegiat, võivadki tekkida sellised kahetsusväärsed olukorrad nagu Arsenali keskuse puhul, ja nagu kolleeg Andres Herkel ütles, võib-olla ujub neid inetuid asju veelgi päevavalgele. Siin on see küsimus, et asjad peavad olema läbipaistvad, läbi kaalutud, et ei saaks tekkida mingisugust omakasupüüdlikku mõtet.
Mis mulle eriti on kogu selle kinnisvara haldamise puhul hinge peale jäänud, on ikka see üks küsimus, millele ka minister vastas. Nimelt see, et kui Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi loomise mõte oli ju õige – hõlbustada direktorite elu, asutuse juhtide elu, et nad ei peaks tegelema kinnisvaraküsimustega, anda need ühe tsentraliseeritud ettevõtte kätte –, kas siis see otsus, et RKAS on nüüd äriühing ja peab ka kasumit teenima, on parim lahendus kõikide riigi kinnisvaraobjektide puhul? Sest kui ühelt poolt ollakse omanik ja teiselt poolt kasutaja, siis me peame suutma teha selget vahet, et omanikul on ühed huvid ja kasutajal on teised huvid. Ja kui mõlemad pooled on riik, kuidas siis sellisel juhul oleks kõige ökonoomsem ja säästlikum, ökoloogilisem edasi minna? Teine pool asjast on see, et riik kinnisvara omanikuna peaks andma head eeskuju, kuidas arhitektuurilisest aspektist oma kinnisvara kohelda ja muinsuskaitselisest aspektist kultuuripärandit hoida. Need küsimused on küll eesmärkidena püstitatud, kuid kahjuks ei ole riik kinnisvarahooldajana suutnud tänini siin eeskujuks olla. Nii et jõudu, minister Korb! Loodame, et me pöördume kõigi nende küsimuste juurde tagasi ja saame siis juba teie positiivseid vastuseid kuulda. Aitäh!

Külliki Kübarsepp, palun!

Hea esimees! Head kolleegid! Mulle meeldis väga ministri vastus, et Patarei vangla olukorra eest ei vastuta  Riigi Kinnisvara AS üksinda, vaid selle tegematuse eest vastutab kogu valitsus. Jah, ma tahan meelde tuletada seda, mida ma olen ka mitmest dokumendist välja lugenud, et Riigi Kinnisvara AS-i üldkoosolek ongi riigihalduse minister ehk tema ongi valitsuse esindaja ja kannab valitsuse eest seda vastutust. Nüüd on see küsimus, kes siis lõpuks tegudele asub, sest senised riigihalduse ministrid ei ole tahtnud selle teemaga tegelda, see ei ole ilmselgelt prioriteet olnud. Eelmisel ministril oli prioriteet näiteks haldusterritoriaalse reformi seaduse koostamine ja algatamine. Järgmine minister on siis võtnud eesmärgiks see reform läbi viia. Aga paraku on tõesti ka muu maailm, kus küsimused vajaksid lahendamist. Esimene küsimus ongi see, kas äkki riigihalduse minister ei ole see õige struktuur, kus peaks üldse kinnisvaratehingutega tegelema, sest tõenäoliselt jääb selles struktuuris pädevusest puudu.
Tulles tagasi Patarei vangla juurde, siis siin on nüüd see muna-või-kana-küsimus. Kumb on enne, kas enne on vaja otsustada, mis on objekti sihtotstarve, või teha kindlaks investeeringuvajadus näiteks katuse osas? Sest kui katust ära ei parandata, siis ei ole seda objekti, millele sihtotstarve leida – see on minu mure. Ühed on väitnud, et uue katuse panek kogu sellele kompleksile maksaks 1,5 miljonit. Kui ma õigesti mäletan, siis 2015. aastal oli Riigi Kinnisvara AS-i puhaskasum 84 miljonit. Sellega võrreldes ei peaks 1,5 miljonit olema liiga üle jõu käiv rahasumma.
Patarei vangla, Linnahall – need kõik on Põhja-Tallinnat omanäoliseks tegevad turismisihtpunktid. Lennusadam on seal kõrval. Seal kandis käib jalgsi sadu inimesi paljudest välisriikidest. Me peame muutma selle paikkonna atraktiivsemaks ja ühtlasi tegema mereääre avatumaks, mida meie kui mereriigi pealinnal Tallinnal oleks hädasti vaja. Meil on oma arendustegevuses ka planeerimise osas vajakajäämisi. Patarei vangla puhul on fakt, et kui vastutus oleks ainult riigil kas või Riigi Kinnisvara AS-i vahendusel, siis lahendust ei leitakski. Hea oleks, kui Riigi Kinnisvara AS-i esindajad, eraettevõtluse esindajad ja ka kohalik omavalitsus istuksid ühe laua taha ja otsiksid lahendusi, sest ilma eri osapoolte koostööta lahendusi ei leia. Ma toetan ka Krista Aru mõtet, et peaks tõsiselt järele mõtlema, kas see funktsioon, mille riik on nende kinnisvaraobjektide puhul endale võtnud, on see, mida riik tegelikult kandma peab. Ajad on ju hoopis teised ja ma arvan, et eraettevõtlust rohkem usaldades on võimalused palju suuremad. Aitäh!

Rohkem sõnavõtusoove ei ole. Ka minister ei soovi sõna võtta. See päevakorrapunkt on läbi.

Vaba mikrofon. Kõnesoove ei ole. Kohtume homme!

Istungi lõpp kell 16.49.