Austatud istungi juhataja! Head arupärijad! Lugupeetav parlament! Prokuratuur asub küll Justiitsministeeriumi valitsemisalas, kuid ma tahan rõhutada, et ta on oma seadusest tulenevate ülesannete täitmisel sõltumatu ning tegutseb seaduse alusel. Justiitsministeeriumi teenistuslik järelevalve prokuratuuri üle ei laiene prokuratuuri tegevusele jälitustegevuse planeerimises, kohtueelses kriminaalmenetluses ja riikliku süüdistuse esindamisel kohtus. Prokurörid on oma ülesannete täitmisel sõltumatud ning tegutsevad ainult seaduse alusel ja oma veendumuse järgi.
Prokuratuur täidab seadust ja seaduse alusel antud õigusakte, sh peaprokuröri üldiseid juhiseid. Kriminaalmenetluse alustamine on kuriteo asjaolude ilmnemise korral kohustuslik. Kriminaalmenetlust tuleb toimetada, kui kriminaalmenetluse seadustiku § 202 või muude seadustikus loetletud paragrahvide kohaselt puudub alus kriminaalmenetlus lõpetada.
Prokuratuur ise ei karista kedagi. Prokuratuur juhib kohtueelset menetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse, ning on muu hulgas pädev lõpetama menetlust, kui selleks on seaduslik alus. Karistus, mis võib kuriteo eest kohaldatud meetmena saabuda kohtus süüdimõistmise tulemusena, on viimane ja kõige raskem meede, ultima ratio, mille rakendamine on koormav nii karistatavale kui ka ühiskonnale. Samuti ei ole alati ei ressursse ega põhjendust igale teole täie ranguse ja põhjalikkusega reageerida.
Seda arvestades on seadusandja näinud ette, et teise astme kuriteo korral, kui selles kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole suur ning ta on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse kulud tasuda ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, võib prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse lõpetaks ja paneks kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul talle seadusega kooskõlas olevad kohustused (tasuda kulusid, hüvitada kuriteoga tekitatud kahju, maksta kindel summa riigi tuludesse või sihtotstarbeliseks kasutamiseks üldsuse huvides, teha üldkasulikku tööd, muud seadusest tulenevad võimalused). Selle nimetus on "menetluse oportuniteediga lõpetamine". Kui kriminaalmenetluse esemeks on teise astme kuritegu, mille eest karistusseadustiku eriosa ei näe karistusena ette vangistuse alammäära või näeb karistusena ette ainult rahalise karistuse, võib samadel alustel kriminaalmenetluse lõpetada prokuratuur.
Nagu arupärijad on viidanud, näeb karistusseadustiku § 121 lõige 1 ette teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse ilma alammäärata. Seega on prokuratuuril olemas seaduslik alus kriminaalmenetlus lõpetada, kui täidetud on ka muud kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 ettenähtud tingimused: teo ja isiku asjaolusid arvestades ei ole süü suur, kahtlustatav või süüdistatav on valmis kahjusid hüvitama, puudub avalik menetlushuvi ning pandud kohustused on täidetud. Kui kohustusi ei täideta, võib prokuratuur või prokuratuuri taotlusel kohus kriminaalmenetlust uuendada, see jätkub ning võib lõppeda nii süüdi- kui ka õigeksmõistmisega.
Avaliku menetlushuvi puudumist hinnates ei tasu seda huvi võrdsustada avaliku uudishimu või meedia huviga ega ka sellega, kuidas avalikkus või teatud huvigrupp konkreetsesse juhtumisse suhtub. Avaliku menetlushuvi mõistet on täpsustatud õiguspraktika käigus ja peaprokuröri juhisega eri kuriteoliikide kaupa. Karistusseadustiku § 121 lõikes 1 sätestatud vägivald ei kuulu nende koosseisude hulka, mille puhul peaprokuröri juhise järgi eeldataks avalikku menetlushuvi. Selles juhises ei lähtuta sellest, millise staatuse või taustaga on võimalik süüdistatav või teo toimepannud isik, vaid on lähtutud kuriteokoosseisust. Prokuratuuril ei saa olla mingit oma karistuspoliitikat, nende ülesanne on ainult seadusi täita.
On omaette küsimus, kas välismaalased, kes on kuritegusid toime pannud, peavad oma karistust kandma Eestis ja kas on põhjendatud, kui neile jäävad alles elamisload või muud riigi tagatud hüved. Ma arvan, et riigil peaks siin olema konservatiivne hoiak. Kuid selle küsimuse lahendamine saab toimuda ja peab toimuma igaühe kohta kehtiva seaduse kaudu, mitte üksikute isikute, nende tausta ja mineviku alusel erikohtlemise kaudu. Liiatigi on juttu nii tõsisest asjast, nagu seda on riigi kriminaalpoliitika. Välisriigi kodaniku suhtes saab juba praegu vangistuse lisakaristusena kohaldada väljasaatmist koos sissesõidukeeluga kümneks aastaks. Kuid ka siin seab seadus omad piirid. Justiitsministeerium analüüsib võimalusi, et seadusruumi selles küsimuses avardada.
Konkreetsetele küsimustele on minu vastused järgmised. Esiteks, mis puudutab seda, kas prokuratuur kohaldab seadust valikuliselt, vastavalt inimese nahavärvile ja valitsuse poliitilistele prioriteetidele, siis ei, kindlasti mitte. Eesti on õigusriik ja õiguse selektiivset rakendamist Eesti riigis ei toimu. Seadused, mida prokuratuur kohaldab, kehtivad põhiseaduse alusel ühtemoodi kõigi suhtes, vaatamata inimese nahavärvile või ükskõik millisele erisusele või seisundile.
Teiseks, milliseid menetluslikke protseduure prokuratuur kohaldas enne juhtumi lõpetamist ning kellelt võeti ütlusi ja mis on nende tunnistuste sisu? Prokuratuur on kohustatud koguma kohtueelses menetluses tõendusteavet ja looma menetluseks muud tingimused. Mul ei ole alust arvata, et selles juhtumis jäeti võimalikelt kannatanutelt või tunnistajatelt ütlused võtmata või muud asjaolud kontrollimata. Menetluses tuvastatud asjaolud olid küllaldased selleks, et tuvastada süüteo tunnustele vastav tegu ja isikud, kes olid sellega seotud. Kui see nii ei oleks, siis ei oleks olnud võimalik menetlust oportuniteediga lõpetada, vaid juhtum oleks lõpetatud muul alusel, näiteks viitega kriminaalmenetluse seadustiku §-le 200 või 2001.
Konkreetsete menetluslike asjaolude avaldamisele seab aga seadus oma piirid. Kohtueelse menetluse andmeid võib avaldada üksnes prokuratuuri loal ja tema määratud ulatuses ning seaduses sätestatud tingimustel. Selline piirang on vajalik muu hulgas selleks, et kui kahtlustatav või süüdistatav ei täida neid kohustusi, mis talle kriminaalasja lõpetamisel pandi, ja kriminaalmenetlust uuendatakse, siis on vaja tagada objektiivne kohtumenetluse toimumise võimalus. Kui need andmed on valimatult või ka valikuliselt avalikuks saanud, võib keegi seda olukorda kuritarvitada ning õiguse võidutsemise kohtumõistmises sellega ära hoida. Praegu on ka nii, et kuna kedagi ei ole vormikohase kohtulahendiga süüdi mõistetud, ei saa rääkida kurjategijast või mõistetud karistusest, seda mitte väärtushinnanguliselt, vaid n-ö kiretult kehtiva õiguse alusel. On olemas tõendid, mis on lõppenud menetluses kogutud, kuid need ei ole avalikud.
Kolmandaks, kas isikule on määratud koormisi seoses kokkuleppemenetlusega ja kas talle on kohaldatud mingeid tingimusi? Ma kordan, et kuna kedagi ei ole vormikohase kohtulahendiga süüdi mõistetud, ei saa me rääkida kurjategijast või mõistetud karistusest. Oportuniteedi kohaldamise reegel näeb ette, et kahjud ja kulud tuleb igal juhul hüvitada. Sellele lisandub vähemalt 250 euro suurune kohustus, üldkasuliku töö tegemise kohustus, reeglina vähemalt 60 tundi, või kohustus osaleda sotsiaalprogrammis. Need kohustused tuleb üldjuhul täita poole aastaga. Kohustuste liigi ja suuruse määramisel arvestatakse juhtumit ja isikut puudutavaid asjaolusid. Neid konkreetseid asjaolusid, millele ma viitasin, saab avalikustada tõepoolest üksnes prokuratuuri loal kindlate menetlusprotseduuride kohaselt.
Mille põhjal otsustati avaliku huvi puudumine? Ma veel kord rõhutan, et karistusõiguslikus mõttes üldine ühiskondlik huvi mingite probleemide vastu ei ole avalik huvi lihtsalt uudishimu tähenduses või üldtähelepanu pälvimise tähenduses, vaid avalik huvi on tegelikult õiguskorra legitiimne huvi, kuidas õigust rakendada. Nagu ma rõhutasin, karistusseadustiku § 121 lõikes 1 sätestatud vägivald ei kuulu nende koosseisude hulka, mille puhul avalikku menetlushuvi oleks eeldatud. Immigrantidesse puutuvalt me peame kindlasti olema oma õiguskorra kaitsel teadlikud riskidest, mida võivad endaga kaasa tuua kontrollimatu immigratsioon, sisserännanute ebaõnnestunud kohanemine ja ekstremistlikud liikumised. Nende riskide varajases staadiumis ärahoidmisega tuleb tegelda nii siin- kui ka sealpool Eesti piiri.
Kuid ma tahan rõhutada seda, kas see, mis puudutab isiku staatust, st kas isikul on pagulase staatus, toob kaasa erineva menetluse õiguskorras. Kriminaalõiguse mõttes ei, see ei saa seda kaasa tuua, kuna pagulane on inimene, kellele on antud eriline õiguslik seisund seetõttu, et ta ei saa oma koju tagasi pöörduda. Mitte mingeid kriminaalõiguslikke, ütleme, eeldatavaid või presumeeritavaid järeldusi sellest teha ei saa. Mis puudutab väljasaatmist, siis ma ütlen veel kord, et karistusseadustik võimaldab lisakaristusena kohaldada väljasaatmist. Kuna seda isikut ei ole karistusõiguse mõttes karistatud, menetlus lõpetati oportuniteediga, siis seda tegelikult kohaldada ei saanud, isegi mitte teoreetiliselt kehtiva õiguse alusel. Mis puudutab pagulase staatust ja seda, kas see isik vastab kehtivatele välismaalase rahvusvahelise kaitse staatuse normidele, siis selle kohta on konkreetse juhtumi valguses pädev vastuseid andma siseminister.
Kas on plaanis tühistada vägivallatseja pagulase staatus? Siin viitan ma samuti siseministrile, sest see küsimus ei ole Justiitsministeeriumi allasutuste pädevuses.
Arupärijate järgmises küsimuses viidatakse sellele, et intsidendis kannatajaks olnud turvamees, kes täitis oma tööülesandeid, pidi ametist lahkuma. Te küsite, kas turvamees oli mingil hetkel prokuratuuri arvates kahtlustatav ja kas tema suhtes toimetati sellega seotud menetlusi. Mul puuduvad andmed nende uurimisversioonide kohta, mis õiguskaitseasutustel asja menetlemisel võisid olla. Mul ei ole neid andmeid. Isegi kui arupärijate oletused hüpoteetiliselt tõele vastaksid, ei saaks neid andmeid avaldada juba viidatud kohtueelse menetluse andmete avaldamise piirangu tõttu.
Järgmises küsimuses öeldakse, et kui ohver kaotab töökoha, siis on tegu vägivallatseja kahekordse võiduga. Küsitakse, kas see minu hinnangul ei julgusta pagulase staatusega inimesi uutele kuritegudele. Mul puudub igasugune teave intsidendiga seotud turvamehe töökohalt lahkumise asjaolude kohta. See jääb väljapoole minu vastutusala. Teiseks rõhutan ma veel kord, et meil ei ole alust väita, nagu Eesti õiguskord kohtleks õiguse rakendamisel kuidagi teistest erinevalt pagulase staatusega inimesi või ükskõik milliseid muid inimesi, kes Eesti õigusruumis on ja kes panevad mingeid tegusid toime. Nii ei ole. Omaette küsimus on see, kas meie õiguses peaks isikutele, kes on kuritegusid toime pannud, seadma jäigemaid piiranguid. Tõepoolest, ametist lahkuva või juba lahkunud valitsuse seisukoht – raske öelda, kuidas need sündmused õiguslikult täpselt jooksevad – on küll selline, et Euroopa rändepaketi eelnõu kohta – ka parlament toetas neid positsioone – tegi Eesti valitsus oma täiendused. Põhimõtteliselt võiks üldine alus olla see, et pagulase staatust kuritegusid toimepannud isikutele ei antaks. See on kooskõlas ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, õigemini, Euroopa Inimõiguste Kohtu kujundatud kohtupraktikaga ja muude rahvusvaheliste õigusaktidega. Selles vallas käib Euroopa riikides väga intensiivne ja viljakas debatt. Ma arvan, et Eesti valitud konservatiivne tee on olnud igati põhjendatud. Aitäh!