Tere päevast! Kuna ma olen vana inimene, siis olen ma elu jooksul näinud nii mõndagi, sh poliitilist tegevust, mis puudutab sotsiaalhoolekannet, olles selle valdkonna minister. Nii et ei ole tegemist üllatusteemaga. Tegemist on parempoolse eelnõuga, nii nagu olema peabki. See tähendab, et nende inimeste eest, keda ühiskonnal tuleb aidata, tuleb seista. Tugevad saavad seda endale lubada.
Eelnõu 317 reguleerib mitmeid valdkondi. Esiteks muudetakse eelnõuga lapsehoiuteenuse regulatsiooni. Raske ja sügava puudega lapse lapsehoiuteenus antakse kohaliku omavalitsuse korraldada. Edaspidi on see kohaliku omavalitsuse korraldatav sotsiaalteenus, seni oli see riigi antav abi. Rahastamine käib edaspidi omavalitsuste toetusfondi kaudu, sügava puudega laste toetamiseks antakse lisaks miljon eurot. 2016. aasta 1. detsembri seisuga elas Eestis 7216 raske ja sügava puudega last, lapsehoiuteenust kasutas 2015. aastal sihtrühmast 12%. Enamik vajas teisi sotsiaalteenuseid – tugiisik, transport jms –, mida on võimalik rahastada lapsehoiuteenuse rahastamise ülejäägist.
Raske ja sügava puudega lapse lapsehoiuteenuse vahendeid eraldatakse praegu raske ja sügava puudega laste arvu järgi maavalitsuste kaudu kohalikele omavalitsustele. Valemipõhised toetused kohalikele omavalitsustele kuuluvad toetusfondi kaudu rahastatavate tegevuste hulka, mistõttu senine rahastamine on vastuolus riigieelarve seadusega. Tegemist ei ole sisult uue olukorra loomisega, kuivõrd lapsehoiuteenuse korraldamine ja osutamine on tulenevalt koolieelse lasteasutuse seadusest juba praegu kohaliku omavalitsuse ülesanne. Teenuste kirjeldus ja miinimumstandard on reguleeritud sotsiaalhoolekande seaduses. Teenuste kirjeldus on koolieelse lasteasutuse seaduse alusel kirjas nii, et neid saavad 1,5–3-aastased lapsed ja puudega lapsed kuni 18. eluaastani. Kui puudega lastele anti ka enne toetust, siis viide koolieelse lasteasutuse seadusele on uus. Ehk kokku said koolieelse lasteasutuse seaduse üks väike osa ja sotsiaalhoolekande seaduses varem olnud riiklik teenus, mille osutamine oma olemuselt oli ka enne kohaliku omavalitsuse kohustus.
Riigi roll on olnud seni raske ja sügava puudega laste lapsehoiuteenust rahastada arvestuslikult 402 euroga aastas lapse kohta. Samal ajal on teenuse korraldamine ja kliendile vahendamine olnud ka seni KOV-i roll. Seega saab öelda, et uus regulatsioon kajastab tegelikku olukorda paremini ja parandab sügava puudega laste olukorda. Selleks et muuta raske ja sügava puudega lapse lapsehoiuteenuse rahastamine paindlikumaks ning viia see kooskõlla riigieelarve seadusega, antaksegi ettenähtud vahendid toetusfondi kaudu KOV-idele, kohustusega tagada raske ja sügava puudega laste abivajaduse põhjal lapsehoiu ja muude sotsiaalteenuste korraldamine, mis aitab vähendada perekonna hoolduskoormust. Toetuste maksmise variandi on Sotsiaalministeerium sellisel puhul välistanud, kuna see ei lahenda hooldajate sotsiaalse kaitse probleeme ning varasemad analüüsid on näidanud, et puudega laste perede soov on saada rohkem ja kvaliteetsemaid teenuseid.
Eelnõu eesmärk on reguleerida ka riigieelarvest eraldatava miljoni lisaeuro kasutamise korraldamist sügava puudega laste vanemate toetamiseks. Toetamine tagatakse eelnõu kohaselt lapsehoiuteenuse ja teiste hoolduskoormust vähendavate sotsiaalteenuste kättesaadavuse parandamisega. Teenuste kättesaadavuse parandamine annab vanematele senisest suuremad võimalused osaleda aktiivselt tööturul ja toetab nende igapäevast toimetulekut. Peale selle tuleb märkida, et kohalikud omavalitsused on olnud Siseministeeriumi andmete kohaselt eri seisukohtadel. Ühed leiavad, et teenus on olnud seni ülerahastatud, ja teised, et alarahastatud, mistõttu on tekkinud olukord, et osa kohalikke omavalitsusi ei kuluta riigieelarvest eraldatud raha ära, teistel aga jääb seda puudu. Põhjusena, miks raha ära ei kulutata, on toodud teenuseosutajate puudumine.
Euroopa Sotsiaalfondi rahastuse toel pakub riik 2015. aasta sügisest alates nimetatud sihtgrupile kokku 36 miljoni euro eest lisateenuseid. See annab võimaluse osutada iga lapse kohta lisateenuseid kõige rohkem 5000 euro eest aastas, kuigi kõik lapsed muidugi teenuseid sellises mahus ei vaja. See on võimaldanud nüüdseks kõikides Eesti piirkondades käivitada nii lapsehoiu- kui ka tugiisikuteenuse osutamise ning teenuseid hakkab saama circa 1600 last. Kui varem kurdeti teenuseosutajate nappuse üle, siis nüüd on olukord hoopis teistsugune: osas Eesti piirkondades ei ole piisavalt kliente, kes neid teenuseid kasutaksid.
Järgmine regulatsioon selles seaduseelnõus käsitleb perevanema lepingut. Perevanemaga asenduskoduteenust osutatakse Eestis alates 2007. aastast. Teenuse loomisel nähti ette, et perevanem elab asenduskodus viibivate lastega koos ööpäev läbi ning 42 päeva aastas võib ta kasutada kolmanda isiku abi. Kehtiva õiguse ja praktika kohaselt toimib lapsevanemamudelil põhinev asenduskoduteenus vaid vähestes asenduskodudes. 2015. aasta lõpu seisuga oli 11 asenduskodus (kokku on 38 asenduskodu) 39 perevanemat. Nendest umbes pooled osutasid mitme perevanemaga teenust, mida ei ole seadusega reguleeritud. Perevanemaga asenduskoduteenusel on see eelis, et saab pakkuda lapsele turvalisi püsivaid suhteid täiskasvanuga, mis võimaldab luua lapse arenguks vajalikku kiindumussuhet ja peresarnast keskkonda.
Selleks et tagada paremad eeldused peresarnaste elutingimuste loomiseks asenduskodudes ning perevanemaga teenuste laiem levik, reguleeritakse eelnõuga asenduskoduteenust osutavate perevanemate töö tegemise alust. Perevanemate töö iseloom on tavapärasest erinev, eelkõige tööaja ebatraditsioonilise pikkuse tõttu. Eelnõuga luuakse perevanema leping, et reguleerida perevanemaga sõlmitava lepingu tingimusi, kui asenduskoduteenust osutavad kuni kolm perevanemat ühes asenduskoduperes.
Näiteks peab perevanema leping sisaldama minimaalset ja maksimaalset teenuse osutamise aega ühes kalendrikuus ning annab õiguse puhkust saada. Perevanema lepingule kohaldatakse töölepingu seaduse 3. peatüki 4. jaos puhkuse kohta sätestatut. Perevanema lepingut ei sõlmita, kui kasvatusalatöötajad käivad tööl vahetustega ning nendega on võimalik sõlmida tavapärane tööleping. Samuti rakendub perevanema leping ühe perevanemaga asenduskodu puhul, kui perevanem osutab teenust oma kodus. Sellised asenduskodud on tekkinud varasemate hooldusperede pinnalt ning sellisel juhul puudub töö- ja alluvussuhe. Peale selle ei ole sellisel juhul võimalik töö- ja puhkeaega mõõta ning seetõttu on ka edaspidi siin sobilik vaid käsundusleping.
Järgmine punkt on perevanema hariduslik ettevalmistus. Eelnõuga lihtsustatakse perevanema hariduslikule ettevalmistusele esitatavaid nõudeid. Ta ei pea enam läbi tegema perekonnas hooldajatele mõeldud koolitust, vaid piisab keskharidusest. Seni oli siin kõrghariduse nõue ning tuli läbi teha lisakoolitus, mille sisu ja eesmärk ei vasta aga selle tegevuse nõuetele. Endiselt tuleb osaleda kahest moodulist koosneval asenduskodu kasvatusalatöötajale mõeldud koolitusel. Muudatuse eesmärk on lihtsustada perevanemate leidmist ning viia teenuse nõuded vastavusse tegelike vajadustega. Ei ole vaja seada liiga kõrgeid ega kalleid ootusi, ka tavaperes ei ole mitte kõik vanemad magistrikraadiga.
Eelnõuga kavandatakse riigisisese lapsendamise korraldamise üleandmist maavalitsustelt Sotsiaalkindlustusameti lastekaitse üksusele, mis on tööd alustanud 2016. aasta jaanuaris jõustunud lastekaitseseaduse alusel. Samuti rakendatakse STAR-i uut rakendust, mis hõlmab lapsendajate infot ehk sotsiaalteenuste andmekogu või andmeregistrit, mis loob läbipaistvuse lapsendamise korraldamisel, olles ka lastekaitsetöötajate töökeskkonnaks. See loob eelduse, et lapsendamistoiminguid tehakse ühetaoliselt kõikides Eesti piirkondades. Lapsendamisega hakkavad tegelema viis selleks ettevalmistatud spetsialisti, kelle ülesanne on vajaduse korral peresid teenindada maakonnakeskuste Sotsiaalkindlustusameti ruumides ning kindlasti perede juures kodus, et teha lapsendamiseks vajalikke toiminguid, nagu pereuuring ja kodukülastus.
Riigisiseste lapsendamiste arv on olnud maakonniti erinev. Kui Harju maakonnas on toimunud circa 40% lapsendamistest ja Ida-Virumaal 15%, siis ülejäänud jaotuvad teiste maakondade vahel. On hulk maakondi, kus lapsendamisi ei pruugi terve aasta jooksul üldse olla. See toob kaasa selle, et lastekaitsetöötajate kompetentsus selles valdkonnas on väga erinev ning seetõttu koheldakse ka lapsendajaid erinevalt. Peale selle on lapsendamise järjekorrad seni olnud maakonnapõhised, mis põhjustab ebavõrdsust. Üleriigiline, ühe ameti koordineeritud lapsendamiskorraldus tagab paremini nii lapse kui ka lapsendaja huvid. Riigisiseseid lapsendamisi on aastas ligikaudu 100, nendest pooled on lapsendamised uude perekonda.
Eelnõus on veel muudatused, mis käsitlevad rehabilitatsiooni, abivahendeid ja erihoolekandeteenust. Kõigepealt sotsiaalsest rehabilitatsioonist. Sõidu- ja majutuskulude kompenseerimise regulatsioon viiakse seaduse tasandilt määruse tasandile, et tagada edaspidi suurem paindlikkus muudatuste tegemiseks ning inimeste vajaduste arvestamiseks. Teiseks, abivahenditest. Tasu maksmise kohustuse ülevõtmise taotlemise õigust omavate isikute ringi laiendatakse, et tagada puudega tööealiste isikute õigusi. Tegemist on õigustatud isikute ringi taastamisega, selline kord kehtis kuni käesoleva aastani. Abivahendite vajaduse tuvastajate ringi – perearst, eriarst, rehabilitatsioonimeeskond – reguleerimise viimine seaduse tasandilt määruse tasandile on samuti siin üks eesmärke. Muudatus on vajalik, et edaspidi paindlikumalt pädevaid vajaduse tuvastajaid juurde tuua.
Mõni sõna ka erihoolekandeteenusest. Erihoolekandeteenust saav isik on kohustatud tasuma omaosaluse. Kui teenust saama õigustatud isikul ei ole raha omaosaluse tasumiseks, hüvitatakse puudujääv osa riigieelarvest. Kehtiva regulatsiooni kohaselt on inimesel endal vaja esitada sissetulekuga seotud dokumendid, mis inimest ebamõistlikult koormab, kuna neid andmeid on Sotsiaalkindlustusametil võimalik saada otse riiklikest registritest. Pärast muudatust hakatakse iga kuu andmeid automaatselt võtma Maksu- ja Tolliameti registrist, et isik ei peaks teenust saama hakates või seda saades tõendama oma sissetulekuid või nende puudumist.
Samuti lihtsustatakse taotlemise korda ning edaspidi on kliendil võimalik esitada nii erihoolekandeteenuse saamiseks kui ka omaosaluse puudujääva osa hüvitamiseks ühine taotlus. Ühtlasi ei võeta edaspidi kliendi omaosaluse määramisel enam arvesse isiku üüritulu ega elatist. See leevendab kliendi maksekoormust. Kohtumääruse alusel teenust saama hakkavate isikute koheseks teenindamiseks tagatakse edaspidi reservkohad kohtumääruse alusel. Need inimesed on ohtlikud kas endale, lähedastele või mõlemale ja on oluline, et neile oleks võimalik tagada teenus kohe. Kui reservkohti ei ole, siis võib see teenuse kohest saamist takistada, kuna teenuseosutajatel ei ole võimalik säilitada valmisolekut teenuse osutamiseks.
Seadus on planeeritud jõustada 1. jaanuaril 2017. Ma loodan, et Riigikogu seda eelnõu kiiresti menetleb. Aitäh!