Lugupeetav juhataja! Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Vabaerakond on pakkunud Riigikogu liikme staatuse seadusesse ühte üsna väikest muudatust, mis puudutab meid endid. Meie hinnangul on see parlamendi jaoks üsna väike samm, aga samas päris suur samm õigluse poole, Riigikogu maine parandamise ning meie ja valijate vahelise usalduse kasvatamise poole.
Ettepaneku sisu seisneb järgmises sõnastuses: "Kui Riigikogu liige astub tagasi, makstakse talle hüvitist üksnes juhul, kui ta oli Riigikogu liige vähemalt kaks aastat. Hüvitise suurus on sellisel juhul Riigikogu liikme ühe kuu ametipalk." Värskendan teie mälu. Praegu kehtib selline kord, et Riigikogu liige saab Riigikogust omal soovil lahkudes hüvitist, kui ta on Riigikogus töötanud vähemalt ühe aasta, ja ta saab kaasa kolme kuu ametipalga.
Teemat, milline võiks olla Riigikogu liikme hüvitis siis, kui ühe koosseisu volitused lõpevad, on arutatud juba viimase Ülemnõukogu aegadest peale. Esimeste parlamendikoosseisude aegadel kehtiski Ülemnõukogus vastu võetud kord, hiljem on seda paaril korral reguleeritud. Kuid sellisele juhtumile, millele meie tähelepanu juhime – kuidas peaks olema reguleeritud Riigikogust tööperioodi kestel omal soovil lahkujale hüvitise maksmine –, ei ole diskussioonides eriti rõhku pööratud. Riigikogu Kantselei analüüsiosakond on teinud 2008. aastal võrdleva uurimuse selle kohta, kuidas makstakse hüvitist teistes riikides. Selles käsitletakse aga ainult parlamendikoosseisu töö lõppemisega seotud hüvitisi.
Ma kasutasin praegu mitu korda sõna "hüvitis". Selle teine tähendus on kompensatsioon. Tegelikult aga, olgem ausad, selles kontekstis ei ole sõna "hüvitis" eriti põhjust kasutada. Mille eest peaks Riigikogust omal soovil lahkujad saama kompensatsiooni? See on ometi lahkujate vabatahtlik valik. Nad on otsustanud, et Riigikogu töö mingil põhjusel neile ei sobi, või leidnud endale elus suuremaid, huvitavamaid ja põnevamaid väljakutseid. Loomulikult ei saa ühiskond sundida Riigikogu liiget vägisi parlamendis püsima, aga sellist varajast lahkumisotsust – millega minu hinnangul rikutakse ühte kirjutamata lepingut valijaga – ei saa ka kuidagi premeerida kolme kuu palgaga. Riigikogu liige ei ole ometi tavaline palgatöötaja, kes võib iga hetk liikuda ametiredelil edasi või tagasi. See ei pruugi olla siin saalis valdav seisukoht, aga minu jaoks, tunnistan, on see, kui Riigikogu liige jätab oma töö pooleli, pisut arusaamatu, isegi natuke piinlik.
Mis asi siis on praegune hüvitis meie kulureal? See on hea tahte avaldus. See on lahkujale kingitus, mille Riigikogu on ühiselt otsustanud talle anda. Kas selline kingitus sobib kokku nüüdisaegse ühiskonnaga või on see pigem üks rudiment kuskilt – ma ei tea, kas monarhia aegadest või mõnest varasemast ühiskonnakorraldusest –, kus muretseti, kuidas ometi üks kõrge riigitöötaja, kes siirdub pensionile või lahkub ametist, saaks säilitada oma varasemat elustandardit, nii et teda ei tabaks mingid ootamatud äpardused ja ta suudaks oma elu korraldada? Palun vabandust, aga meie siin saalis ei ole mingid äpud, kes ei suuda töölt lahkudes oma elu edasi korraldada või hakkama saada. Minu hinnangul on ka meie sissetulek piisav, et suuta sellest säästa.
Kehtival Riigikogust lahkumise hüvitise süsteemil ei ole eelnõu algatajate hinnangul mingit pistmist ei avaliku teenistuse seaduse ega ka töölepingu seaduse alusel tekkinud töösuhetega. Kui otsida siit mingeid paralleele, siis üldiselt ei ole ju kombeks tähtajaliste töölepingute lõppemisel, tähtaja saabumisel – Riigikogu liikme töö on samuti tähtajaline, meid on valitud neljaks aastaks – maksta lisaraha. Kui töövõtja lõpetab lepingu enne tähtaega, ei ole tööandjal hoopiski kohustust maksta lisaraha. Vastupidi, ma julgen teha siinkohal ühe mõtte uperpalli: ennetähtaegse lepingu lõpetamise korral võiks ehk hoopis tööandjal olla õigus nõuda lahkuvalt töötajalt trahvi või hüvitist. Võib-olla peaksidki Riigikogust omal soovil äraminejad ise oma lahkumise kinni maksma või hüvitama. Igal juhul ei ole keegi Riigikogust vabatahtlikult lahkujale moraalselt midagi võlgu.
Meie arvates on selline ebavõrdsus praegu rahvasaadiku ja lihtkodaniku vahel häiriv, see ei lisa Riigikogu mainele midagi head. Sellise ebavõrdsuse võiks lõpetada, vähemasti tuleks seda vähendada. Eelnõu algatajate käest võib õigustatult küsida, miks te ei paku siis radikaalset lahendust, miks te üldse mingi kompensatsiooni alles jätate. Meie ei taha aga selle eelnõuga teha mingit tohutut žesti, me tahame vaid õiglasemat elukorraldust. Me otsime kompromissi. Oleme eelnõu menetlemise käigus väga avatud, head kolleegid, teie kõigi ettepanekutele selle kohta, milline täpselt peaks hüvitis olema – kui palju, millise tööaja eest Riigikogus jne. Täna aga võiksime alustada eelnõu menetlemist, jätta selle päevakorda, ja kokku võttes, kui meie pakutud lahendus saab seaduseks, astuda ühe sammu õiges suunas. Kui see samm õnnestub, siis miks ei võiks me edaspidi ühises töös vaadata üle kogu hüvede süsteemi, seejuures ka Riigikogu koosseisu töö lõppemisel makstava hüvitise suuruse.
Me oleme siin Eesti rahva esinduskogu, nagu te kõik väga hästi teate. Meie tööst, meie töötegemise stiilist – sellest, kuidas me oma õigusi pruugime – sõltub tegelikult kogu meie esindusdemokraatia usaldusväärsus. Kui meie valijad näevad parlamendiliikmeid, meid kõiki, mingi põhjendamatuid hüvesid nautiva äravalitute seltskonnana, siis kasvab lõhe valijate ja valitute vahel. Te ei pruugi minuga nõustuda, aga minu arvates eksisteerib selline lõhe juba praegu ja on kahjuks päris suur, võiks olla väiksem. Loodan teie kõigi toetusele ja konstruktiivsele koostööle selle eelnõu menetlemisel. Aitäh!
