Tere päevast, hea Riigikogu ja austatud küsijad! Ma annan teie küsimustele kitsama vastuse, ma lähtun just sellest tööst, mida me tegime "Riigiülesannete analüüsiga". Ma usun, et kultuurivaldkonna kontseptuaalsemaid küsimusi tasub pärida ikka kultuuriministri käest, keda te kindlasti tunnete.
Aga esimene küsimus: "Millistest kaalutlustest või ettepanekutest lähtudes on põhjalikuma analüüsi alla võetud, st fookusküsimuseks tõstetud, just muuseumid? Miks mitte raamatukogude võrk või etendusasutused?" Me olime "Riigiülesannete analüüsi" koostamisel ja fookusvaldkondade valimisel vabad. Analüüsi koostamisel ei seadnud me selliseid piiranguid, et teatud valdkondi võib analüüsida, aga teisi mitte. Koostasime ministeeriumide haldusalade ülevaated ja intervjueerisime ministeeriumide tippjuhte ning saadud info põhjal võtsime fookusesse need valdkonnad ja struktuurid, kus oldi juba suuremate reformidega alustatud või kus oli sellel hetkel suurim potentsiaal vajalike muudatuste kavandamiseks. Muuseumivaldkonna analüüsimise otsustasime koostöös Kultuuriministeeriumiga.
Oluline on märkida, et me ei analüüsinud mitte ainult Kultuuriministeeriumi haldusala muuseume, vaid muuseume laiemalt. Muuseume on ka Keskkonnaministeeriumi, Maaeluministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Siseministeeriumi haldusalas, kus muuseumide reformi pole suures mahus seni tehtud. Kultuuriministeeriumi haldusalas on aja jooksul tehtud arvestataval hulgal muudatusi. Riik või riik koos omavalitsustega on Kultuuriministeeriumi haldusalas asutanud järgmised etenduskunstide sihtasutused: Eesti Draamateater, Endla Teater, NUKU, Rakvere Teater, Teater NO99, Teater Vanemuine, Ugala Teater, Vanalinna Teatrimaja ja Vene Teater. Ühtlasi on asutatud kolm kontserdiorganisatsiooni sihtasutust (Eesti Kontsert, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester) ning kaks spordivaldkonna sihtasutust (Jõulumäe Tervisespordikeskus ja Tehvandi Spordikeskus). Seega on kõik riigi etendusasutused nüüd sihtasutuse vormis, välja arvatud Rahvusooper Estonia, mis on avalik-õiguslik organisatsioon. Mis puudutab raamatukogusid, siis riigi valitsemisel on vaid kaks asutust, need on Eesti Rahvusraamatukogu ja Eesti Hoiuraamatukogu, ning peale selle veel veidi laiemate funktsioonidega Eesti Lastekirjanduse Keskus.
Muuseumide olukord on mõnevõrra mitmekesisem. Meil on riigimuuseumid, muuseumid hallatavate asutustena ning muuseumid, mis on sisuliselt riigiametite osakonnad (maanteemuuseum, tuletõrjemuuseum), meil on riigi sihtasutusena tegutsevad muuseumid, avalik-õigusliku isiku muuseumid, munitsipaalmuuseumid ja eramuuseumid. Nii et muuseumivaldkonnas on teiste valdkondadega võrreldes pilt palju kirjum. Ühtlasi on meil paljude teiste Euroopa riikidega võrreldes väga suur riigimuuseumide struktuuriüksuste osakaal. Muuseumitöötajate hulk 100 000 elaniku kohta on Eestis samuti mitu korda suurem kui näiteks Soomes, Norras või Hollandis. Kuigi "Kultuuriministeeriumi valitsemisala arengukavas 2017–2020" öeldakse, et 2018. aasta lõpuks jääb alles ainult üks riigimuuseum, Eesti Rahva Muuseum, ning ülejäänud muuseumid korraldatakse ümber sihtasutusteks või antakse üle kohalikele omavalitsustele, oli seni ikkagi puudu terviklik haldusalaülene vaade, milline meie muuseumivõrk tulevikus on. Muuseumivõrku on korrastatud ning muuseumide juriidilist vormi muudetud juba alates 2002. aastast, kuid seni on ümberkorraldusi tehtud vaid Kultuuriministeeriumi haldusalas ning lähenetud on juhtumipõhiselt. Kolmekümnest riigimuuseumist tegutseb sihtasutuse vormis vaid üheksa. Need on põhjused, miks me pidasime vajalikuks muuseumivaldkonda koostöös Kultuuriministeeriumiga põhjalikumalt analüüsida ning oma ettepanekud teha.
Teine küsimus: "Milles nähakse tegelikult probleemi muuseumidega, kui üldiselt nenditakse, et muuseumide reform kulgeb õiges suunas, st et jätkata tuleks muuseumivõrgu korrastamisega, muuseumide konsolideerimisega ja nende muutmisega sihtasutusteks või muuseumide üleandmisega kohalike omavalitsuste valitsusalasse? Kuidas ja millega on siinjuures probleemiks muuseumide eripära?" Muuseumivaldkonnas on küll valitud suund, et riigimuuseumid korraldatakse ümber sihtasutusteks või antakse üle omavalitsustele, kuid detailsemat pilti enne analüüsi koostamist ei olnud. Meil oli soov saada detailsem ülevaade ja leida vastused mitmetele küsimustele. Võime öelda, et nüüd on pilt palju selgem ja üldjoontes on vastused "Riigiülesannete analüüsis" olemas.
Kolmas küsimus: "Seoses sihtasutuste moodustamise, seniste maakonnamuuseumide muutmisega omavalitsuse asutusteks jne, kuidas lahendatakse küsimus riiklikust kultuuripärandist? Kelle omandiks, kelle hallata ja vastutada jäävad rahvuskultuuriliselt olulise tähtsusega kogud?" Juba tehtud muuseumivõrgu muudatuste põhjal võib öelda, et sõltuvalt muuseumikogust on võimalikud erinevad lahendused. Rahvuskultuuriliselt olulisema tähtsusega terviklike kogude puhul on rakendatud mudelit, kus muuseumipidamine antakse üle kohalikule omavalitsusele, ent muuseumikogu jääb riigile ning muuseum kasutab riigi muuseumikogu edaspidi halduslepingu alusel. Väiksemate kogude puhul on võimalik ühes muuseumiga anda omavalitsusele või omavalitsustele üle ka muuseumikogu, sest olenemata muuseumikogu omanikust on seda võimalik ühtviisi hästi hoida ja kaitsta.
Neljas küsimus: "Millised on kavatsetavad muudatused rahvaraamatukogude võrgus? Kas ja milles näeb riik oma ülesannet ja tuge rahvaraamatukogude võrgu kaasajastamisel? Milleks on vajalik ja kes viib läbi analüüsis vaid nimetatud "raamatukoguteenuse tasemete määratlemise"? Millise kontseptsiooni osana on mõeldud raamatukoguteenuse pakkumine tasulise teenusena organisatsioonidele?" Riigiülesandeid analüüsides me rahvaraamatukogude võrku ei analüüsinud. Oleme ära märkinud Kultuuriministeeriumi olemasolevad plaanid riiklike raamatukogudega, st analüüsitakse ja kaalutakse, kas Eesti Hoiuraamatukogu ning Eesti Lastekirjanduse Keskuse teenuseid on võimalik arendada ja laiendada, kui tehakse koostööd Eesti Rahvusraamatukoguga. Samuti on Kultuuriministeeriumil plaanis muuta Eesti Rahvusraamatukogu raamatukoguvaldkonna kompetentsikeskuseks. Näiteks on võimalik, et Eesti Rahvusraamatukogu võtab Kultuuriministeeriumilt üle raamatukogusüsteemi Urram infotehnoloogilise taristu majandamise ja arendamise. Aga täpsema info saamiseks palun tõesti pöörduda kultuuriministri poole.
Viies küsimus: "Riigi Tugiteenuste Keskus osutab juba osadele riigimuuseumidele personali-, raamatupidamise ja palgaarvestuse teenuseid ning mitmed riigimuuseumid on otsustanud teenuste hankimise keskusest. Millisele analüüsile tuginedes hinnatakse toimunut efektiivseks ja ökonoomseks ning järeldatakse, et riigimuuseumide tugiteenuste üleandmisega keskusele tuleks jätkata? Millistele analüüsidele ja hinnangutele tugineb väide, et teenuste osutamine keskuse poolt võimaldab luua paremad eeldused juhtimisotsuste tegemiseks ning pakkuda asutustele kõrge kvaliteediga teenust?" Vastan nendele küsimustele nii. Riigi Tugiteenuste Keskus alustas finants-, personali- ja palgaarvestusteenuse pakkumist riigiasutustele 2013. aastal. Teenusepakkumist alustati teenindavatest asutustest ülevõetud arvestustöötajatega. Kolme tegevusaastaga on teenuse pakkumisega seotud töötajate arv Riigi Tugiteenuste Keskuses vähenenud 32%, mille tõttu on vähenenud teenuse osutamisega seotud tööjõukulud. Peale tööjõukulude kokkuhoiu võimaldab arvestusteenuse pakkumine keskse teenusüksuse kaudu säästu IT-arenduskuludelt, kuna riigiasutustel puudub vajadus ülal pidada ja arendada mitut majandustarkvara.
Rahandusministeerium on "Riigiülesannete analüüsis" lähtunud seisukohast, et selline kokkuhoid on võimalik ka kõigi riigimuuseumide arvestusteenuste puhul. Ühtse tarkvara kasutuselevõtt on loonud võimaluse riigiasutustele välja arendada mugavaid töökeskkondi, näiteks riigitöötaja iseteenindusportaal, mis muudab mugavamaks ja tööjõusäästlikumaks mitmeid tegevusprotsesse riigiasutustes endis (nt puhkuse planeerimine, varade arvestus, lähetuse vormistamine, koolituse planeerimine). Kui tugiteenuseid osutab Riigi Tugiteenuste Keskus, siis loob see paremad eeldused juhtimisotsuste tegemiseks, kuna ühtne majandustarkvara võimaldab kõigil riigiasutustel saada operatiivset finants- ja personalivaldkonna infot veebipõhisest aruandluskeskkonnast.
Peale juhtimisinfo kättesaadavuse asutuse tasandil on ühtne majandustarkvara loonud võimaluse saada operatiivselt finants- ja personaliandmeid ka ministeeriumide valitsemisalade ja kogu riigi tasandil, mis omakorda loob paremad eeldused valdkondlike ning üleriigiliste strateegiate planeerimiseks. Riigi Tugiteenuste Keskus on igal aastal teinud kliendiuuringu oma teenuste kasutajate seas, hindamaks nende rahulolu teenustega. Uuringute tulemuste põhjal on rahulolu olnud stabiilselt suur, jäädes 10-pallisel skaalal vahemikku 8,3–8,7 palli. Arvestusteenuse konsolideerimine on parandanud selle kvaliteeti ka Riigikontrolli hinnangul, kes tegi selle kohta auditi 2013. aastal.
Viimane, kuues küsimus: "Millisele analüüsile või hinnangule tuginedes peetakse otstarbekaks ja vajalikuks, et Rahandusministeerium peaks koostama keskvalitsuse asutuste omatulude ülevaate ja analüüsi, ning milleks on vaja ühtlustada isegi omatulude teenimise põhimõtteid?" Vabariigi Valitsus otsustas 25. augustil 2016 toimunud nõupidamisel, et Rahandusministeeriumil tuleb koostada keskvalitsuse asutuste omatulude ülevaade ja analüüs, töötada välja põhimõtted omatulu teenimiseks ning esitada ettepanekud Vabariigi Valitsusele 1. veebruariks 2017. Omatulude temaatika tekitab ka praegu asutuste vahel vaidlusi.
Riigieelarve kasutamise analüüs, mis sisaldab riigieelarve, välisvahendite ja ka majandustegevusest laekuvate vahendite kasutamise andmeid, näitab, et riigiasutuste funktsioonide rahastamine eri allikatest paneb asutused ebavõrdsesse olukorda. Kuna majandustegevusest tulu teenimine ja teenitud vahendite kasutamine on keskselt reguleerimata, siis on asutused teenitud vahendite otstarvet igaüks erinevalt tõlgendanud. Selle tõttu võib riigieelarve vahendite kasutamise ülevaatest näha, et majandustegevusest laekuvad vahendid, mida aasta jooksul teenitakse, kuid ära ei kasutata, kasvavad aasta-aastalt. Samal ajal aga taotletakse riigi tuludest vahendeid, muu hulgas omatulu teeniva valdkonna eelisarendamiseks. Seetõttu on vaja selgust, millisel juhul on asutuse funktsioonide täitmisel õigustatud täiendav omatulu teenimine. Samuti on vaja teada, millisel juhul on mõistlik delegeerida teenuste osutamine kolmandale osapoolele, seda näiteks olukorras, kus puudub turutõrge ning teenust saab era- või kolmas sektor palju tõhusamalt osutada. Omatulu teenimise ühtsete põhimõtete järgimine võimaldaks vältida vaidlusi, kas lubada erasektoril kasutada riigivara teenuste osutamiseks. Ongi kõik. Aitäh!