Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Head arupärijad! Esiteks väike täpsustus – vist 150. korda viimase poole aasta jooksul, aga siiski. Tõepoolest, Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu otsusega on otsustatud langetada sotsiaalmaksu 1% võrra kahe aasta jooksul alates järgmisest aastast. See tähendab seda, et sotsiaalmaksust otse haigekassasse laekuv protsent saab olema 13 asemel 12, aga see ei mõjuta mitte kuidagi haigekassa tulubaasi, kuna vastavalt teie vastuvõetud seadusele, lugupeetud Riigikogu, seesama saamata jääv protsent kompenseeritakse haigekassale muudest riigieelarve tuludest. Selle otsuse tulemusena riigi või maksumaksja panus ravikindlustusse ei vähene, vaid jääb täpselt samaks.
Nüüd vastused teie väga olulistele küsimustele. Kuna siinne formaat on selline, et praegu mul on jäänud aega 13 minutit ja 42 sekundit, siis ma püüan vastata teie seitsmele küsimusele kaunis lühidalt ja seejärel ehk saan edasise diskussiooni käigus teemasid ka pikemalt lahata.
Esimene küsimus: "Kuidas kavatseb valitsuskoalitsioon pikaajaliselt tagada Eesti tervishoiu jätkusuutlikkuse?" Tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkus on Vabariigi Valitsusele oluline küsimus ja meie tegevusprogrammi kohaselt sai Sotsiaalministeerium ülesandeks esitada koos Rahandusministeeriumiga ettepanekud tervishoiu lisarahastamiseks 2016. aasta kevadel. Ettepanekute väljatöötamiseks moodustati töörühm, kus osalesid Sotsiaalministeeriumi, Rahandusministeeriumi, Eesti Haigekassa, Eesti Haiglate Liidu ja Maailma Terviseorganisatsiooni ehk WHO esindajad. Täiendavalt on ettepanekuid juba arutatud ka sotsiaalkindlustusreformi komisjonis ning lähiajal on kavas neid arutada ka Vabariigi Valitsuse kabinetiistungil. Tulenevalt riigi eelarvestrateegiast ja muudest pakilisematest küsimustest on see arutelu tõepoolest esialgsest ajakavast maha jäänud, aga olen peaministriga rääkinud ja loodetavasti sügiseks saavad need kõnelused siiski ära peetud.
On teada, et Eesti tervishoiu rahastus sõltub peamiselt tööhõivel põhinevast rahastamisest, mis toob kaasa raskusi piisava tulubaasi tagamisel tulevikus. Nii nagu auväärt eelkõneleja viitas, on selge, et vananeva rahvastikuga riigis ainult tööjõumaksul põhinevat ravikindlustuse tulubaasi pidada ei saa. Mitmed riigid, näiteks Leedu, on hiljuti suundunud sellele teele, et on hakanud mittetööhõivel põhinevatest tuludest, teistest maksudest ravikindlustusse ühe või teise skeemi alusel juurde maksma. Ega pääsu ei ole ka meil, peame ka meie seda tegema.
Loomulikult on küsimus, kuidas seda teha, ja selle analüüsi käigus kaaluti koostöös Rahandusministeeriumiga kahte erinevat varianti. Rahandusministeerium on välja pakkunud skeemi, et igal aastal hakatakse muudest riigieelarve tuludest tööealise elanikkonna vähenemisest tulenevat struktuurset tulude vähenemist kokkulepitud valemi alusel kompenseerima. On olemas prognoosid aastani 2030 ja sealt edasi, kui palju meil iga aasta tööealist elanikkonda vähemaks jääb. Seda on võimalik kenasti prognoosida. Teisest küljest on analüüsitud, mismoodi muutub Eesti elanike vanuseline struktuur – vanuseline struktuur mõjutab ka haigekassa kulusid, kuna eri vanuserühmas olevatele inimestele tuleb ühtesid või teisi tervishoiuteenuseid pakkuda erinevas mahus. Seda arvesse võttes on võimalik välja mõelda selline üsna keeruline, aga iseenesest kasutatav valem, mille järgi seda struktuurset demograafilist muutust – pean siis silmas tööealise elanikkonna vähenemist ja elanikkonna vanuselise struktuuri muutumist – ravikindlustusele kompenseeritakse.
Sotsiaalministeerium on välja pakkunud lihtsama alternatiivi tulubaasi laiendamiseks. See oleks põhimõtteliselt riigieelarveline eraldis isikute eest, näiteks vanaduspensionäride eest, kes ise sotsiaalmaksu ei maksa. Kui riik maksaks nende eest sotsiaalmaksu ära, siis oleks põhimõtteliselt pikaajaline mure lahendatud, sest tööealist elanikkonda jääb vähemaks, aga teda jääb vähemaks eeskätt selle tõttu, et meil tuleb eakaid juurde. Ja kui riik eakate eest sotsiaalmaksu ravikindlustusse ära maksaks, siis rahvastiku vananemine ravikindlustuse mõttes probleemi kaasa ei tooks. Teine variant: riik maksab ka laste eest ära mingisuguse protsendi. Aga lapsi jääb vaatamata suurtele sammudele perepoliitikas lähiaastatel tõenäoliselt vähemaks ja teiseks, lapsed ei ole erinevalt eakatest kuigi suured tervishoiuteenuste tarbijad. Pensionäride eest panustamist on alates 2005. aastast Eestile korduvalt soovitanud WHO, rõhutades laiema tulubaasi olulisust tervishoiu rahalise jätkusuutlikkuse tagamisel.
Tõsi on see, et lisaks tulubaasi muutumisele on see analüüs keskendunud mitmele teisele teemale, mis puudutavad tervishoiu sisu. Kindlasti on tervishoiuteenuste kättesaadavus olnud üks teema, mille puhul me oleme näinud, et aastast 2013 on ravikindlustuse eelarve jooksva aasta positsioon püsivalt negatiivne olnud. Seda me kindlasti ka arutame Vabariigi Valitsuses. Seesama reservide küsimus, millele sai viidatud – natuke on stsenaariumid küll erinevad, kõikudes sinna-tänna, aga põhimõtteliselt on nii, et kui poliitilised valikud ei muutu, siis aastal 2021–2022 saavad haigekassa reservid otsa. See ei tähenda muidugi seda, et nüüd võib veel viis aastat rahulikult oodata. See tähendab seda, et juba täna tuleks vastu võtta otsused, mis garanteerivad, et me selleni ei jõua.
Haigekassa on hinnanud ka katmata ravinõudlust, võttes aluseks lepingute täitmise ja tervishoiuteenuste tegeliku kasutuse prognoositud ravimahtude kõrval. On alust väita, et praegu ei ole tervishoiuteenuste nõudlus kaetud. Selle teadasaamiseks muidugi ei ole muud vaja, kui lihtsalt tuleb proovida helistada mõnda registratuuri. Hinnatud ravinõudluse kasvu täielikul rahastamisel saaksid Eesti Haigekassa reservid otsa juba järgmisel aastal ja jääks täitmata ravikindlustuse seaduses ettenähtud ülesanne tagada kohustuslik reserv. Seega, kui tahta ravivajaduse nõudlust paremini katta, siis on vaja haigekassa tulubaas positiivsemaks muuta. Kui rahastada kogu katmata nõudlust, mida praegu saab hinnata puhtmehaaniliselt ja kindlasti mitte lõpuni adekvaatselt, eeldaks see ligikaudu 130 miljonit eurot lisaraha ravikindlustuse eelarvesse.
Teine küsimus: "Milliste järelduste ja ettepanekuteni jõudis valitsuse juurde moodustatud tervishoiu rahastamise töögrupp?" Tervishoiu rahastamise analüüsi käigus ei keskendutud ainult sellele küsimusele, kuidas kompenseerida tööealise elanikkonna vähenemisest tulenevat struktuurset puudujääki haigekassas, vaid vaadati ravikindlustuse teemasid laiemalt. Valitsusele esitatavad ettepanekud on jaotatud nelja valdkonda: esiteks, tervishoiusüsteemi rahastamise jätkusuutlikkus, millest juba oli juttu; teiseks, ravikindlustuse tulubaasi laiendamine, millest oli ka natuke juttu; kolmandaks, kindlustuskaitse ulatus ja omaosalus; neljandaks, tervishoiusüsteemi toimivus ja efektiivsus. Ettepanekud Vabariigi Valitsusele on tehtud kõigis nimetatud valdkondades, valitsus peaks nüüd oma otsused langetama.
Nüüd siis nendest punktidest, millest juttu ei ole olnud. Kindlustuskaitse ulatuse osas on riigi seisukohalt oluline tagada kõigile ühetaoline tervishoiuteenuste kättesaadavus, sest osutada vältimatut abi 5%-le elanikkonnast, kes on kindlustamata, on süsteemile tervikuna kallim kui pakkuda terviklikku tervishoiuteenuste valikut. Meil on umbes 90 000 inimest, kellel ravikindlustust teatud ajal aastast ei ole, ja see on tervishoiusüsteemi jaoks kindlasti suur probleem. Need on inimesed, kelle tervisekindlustus on hüplik: nad töötavad vähemalt üks kuu, aga vähem kui 12 kuud aastas, ja selliseid inimesi on meil tõepoolest 90 000. Mõne jaoks on tegu iseenda valikuga, nad teevad mingisuguseid hooajatöid, mõned aga töötavad projektipõhiselt: teevad kolme kuuga mõne projekti ära, järgmine tuleb kolme kuu pärast ja vahepealsel ajal neil ravikindlustust ei ole. See ei ole normaalne olukord. Varasemate uuringute põhjal on selgunud, et kindlustuskaitse laiendamine on mõistlik, kuna enamasti tegeldakse tervishoiusüsteemis selliste inimestega siis, kui nende ravi on juba väga kulukas.
Sotsiaalministeerium otsib pidevalt üldise poliitika raames võimalusi, et ka niisugustele erirühmadele kindlustuskaitse tagada. Ebaregulaarse sissetulekuga inimestele sotsiaalsete garantiide laiemaks tagamiseks on välja pakutud sotsiaalmaksu aastapõhiselt summeerimise ideed. Mõte on selles, et kui inimene on aastapõhiselt ära maksnud sotsiaalmaksu miinimummäära, siis tal võiks selleks aastaks ravikindlustus olla. Seda ettepanekut oleme Rahandusministeeriumile pakkunud, vaatame, mis nad sellest arvavad. Eks nemad natuke muretsevad maksulaekumiste vähenemise pärast, aga meie ravikindlustussüsteemi sisuline loogika peaks sundkindlustusest lähtudes olema siiski see, et kõik Eestis elavad inimesed on ravikindlustatud. Selge, et on teatud maksupoliitilised küsimused, mis seda piiravad, aga riigi, ühiskonna ja muidugi ka Sotsiaalministeeriumi eesmärk on ikkagi see, et kõik Eestis elavad inimesed oleksid ravikindlustatud ja tänu sellele korraliku regulaarse meditsiinilise järelevalve all. Kindlustuskaitse üldine laiendamine aitaks muidugi süsteemi tervikuna ja oleks kaugemas vaates kindlasti säästvam.
Üks valdkond, mida me oleme loomulikult ka hinnanud, on kindlustuspaketi sisu. On teatud teenused, mida ravikindlustus praegu ei hüvita. Kindlustuspaketti võiks laiendada, aga see muidugi nõuab lisaraha. Üks konkreetne ettepanek, mis on ka lisarahaga sisuliselt kaetud, on täiskasvanute hambaravihüvitise taastamine, aga küsimus on ka mitme teise teenuse võimalikus lisamises paketti.
Omaosaluse puhul teame, et Eestis hakkab omaosalus Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul ja ka meie enda rahvastiku tervise arengukava eesmärkide vaatevinklist jõudma kriitilise piirini ehk siis 25%-ni. Viimasel aastal oli see 23,8%, kui ma õigesti mäletan. See tähendab seda, et pikemas vaates me näeme vajadust omaosalust kontrolli all hoida või isegi pigem vähendada. Omaosaluse näitajaid mõjutavad kaks kõige olulisemat komponenti: esiteks ravimid – see on kõige suurem osa – ja teiseks hambaravi. Täiskasvanute hambaravihüvitise taastamine vähendab hambaravis omaosaluse suurust, ravimitega tegeleme selle aasta jooksul eraldi. Püüame ka seal omaosaluse koormust vähendada, eeskätt veidi ümber disainida täiendava ravimihüvitise skeemi, et suure ravimikoormusega inimesed saaksid soodsamalt arstimeid osta. Eelkõige puudutab see kroonilisi haigeid ja eakaid inimesi, kelle puhul on ravimikoormus kõige suurem.
Tervishoiusüsteemi toimimise parandamiseks on vaja tugevdada esmatasandi tervishoidu, et inimesed saaksid õigel ajal õigel tasemel õiget arstiabi. Sellest me oleme pikalt vestelnud ka varasematele arupärimistele vastamise ajal ja ma aja kokkuhoiu huvides sellest praegu ei räägiks. Me peame rohkem integreerima terviseteenuseid sotsiaalteenustega. Selles kontekstis plaanime ühte katseprojekti, mille käigus oleks võimalik analüüsida esmatasandi arstiabi, eriarstiabi ja sotsiaalteenuseid koos ning vaadata, kas me jõuame sealt mõistliku rahastusmudelini, mis seda integratsiooni soodustaks. Praegune tervishoiu rahastamise süsteem seda ei soodusta.
Me uuendame haiglavõrgu arengukava, mis loodetavasti selle aasta lõpuks saab uue sisu. Nüüd ma olen aga kimbatuses, sest aeg hakkab otsa saama ja mul on vastata veel väga paljudele küsimustele.