Lugupeetav Riigikogu esimees! Lugupeetavad rahvaesindajad! Austatud arupärijad! Järgnevalt vastused Vabaerakonna saadikute küsimustele.
Kui kaugele olete jõudnud 14. septembril 2015 Riigikogule lubatud analüüsiga, kes on selle analüüsi teostajad ning millised on tulemused? Analüüsi Eesti poliitilise süsteemi reformi probleemide kohta – valim nendest küsimustest, mida analüüsiti, tulenes koalitsioonilepingus nimetatud loendist – koostasid Justiitsministeeriumi ametnikud, konkreetsemalt õiguspoliitika osakonna avaliku õiguse talituse nõunikud Ebe Sarapuu, Paloma Krõõt Tupay, Sander Põllumäe ja Heili Kaares. See analüüs on parlamendi põhiseaduskomisjonile esitatud. Just täna hommikul ma ka tutvustasin seda analüüsi põhiseaduskomisjoni liikmetele ja ma tahaksin loota, et see on esimene lähtekoht või äratõukekoht põhjalikumateks mõttevahetusteks. Analüüsis on Justiitsministeeriumi poolt vaadatuna esitatud rida ettepanekuid, mis puudutavad poliitilise süsteemi elavdamist ja läbipaistvuse tagamist ning õigusvastase või hukkamõistetava, moraalitu tegevuse tõkestamist.
Kui siin konkreetsemalt asju esile tuua, siis analüüsis on tõepoolest jõutud seisukohale, et Riigikogu valimistel tuleks kaaluda üleriigilise kompensatsioonimandaatide süsteemi muutmist nõnda, et see võtaks arvesse ka kandidaadi valimisringkonnas saadud häälte osakaalu võrreldes senise n-ö suletud või parteide reastatava nimekirjaga. Sellest järgmise sammuna võiks kaaluda Soome valimissüsteemi, mis tähendab olukorda, kus valimistel ei oleks üldse üleriigilisi nimekirju. Ma pean loogiliseks, et kui üht mudelit rakendatakse parlamendivalimistel, siis on mõistlik seda unitaarriigis analoogiliselt kohaldada ka kohalikel valimistel.
Teine teemadering, mis puudutab seda analüüsi, on seotud rahvahääletuse avardamise võimalustega. Siin pakub Justiitsministeerium välja ühe mudeli, mida on mitmetes Euroopa riikides ka praktiseeritud. Analüüsi keskseks lähtekohaks oli Austria mudel, kus lisaks rahvahääletustele, mis on riigivõimuasutustele siduvad – seaduseelnõu luhtumine või toetuse mitteleidmine rahvahääletusel toob kaasa seadusandja laialisaatmise, uued valimised –, on võimalik korraldada ka nn mittesiduvaid rahvahääletusi. See tähendab seda, et rahvahääletus ei ole siduv seadusandjale laialimineku mõttes ega ka mehaaniliselt, et selle tahet peaks realiseerima ja olukorda säilitama kuni ümberlükkava rahvahääletuseni. Siin on nimetatud konsultatiivsete rahvahääletuste, n-ö rahva kuulamise instituudi sisseseadmist. Lisaks on eraldi pakett ettepanekuid, mis on seotud nii erakondade rahastamise süsteemi korraldusega kui ka erakondade rahastamise järelevalve tõhusama tagamisega, et me saaksime öelda, et need seatud reeglid ka toimivad, neid täidetakse.
Teine küsimus on selle kohta, milliseid samme kavatseb Justiitsministeerium astuda kehtiva erakonnaõiguse muutmiseks, konkurentsitingimuste võrdsustamiseks ning erakondade riigieelarvelise rahastamise vähendamiseks. Siin iseenesest jõuti analüüsiga paarile põhimõttelisele järeldusele. Esiteks on täiesti võimalik oluliselt vähendada erakondade rahastamist avaliku võimu, riigi poolt ning seda sammu tuleks kaaluda paralleelselt teiste erakondade tehtavate valimiskulude või rahastamispiirangute kataloogi kui terviku ülevaatamisega. Ja oma paketi ettepanekuid oleme ka esitanud. Esiteks võimalikud piirangud, mis on seotud valimiskuludega – nii kulude võimalik ülempiir kui ka mehaanilised piirangud eri kampaanialiikide mõttes. Üks näide on ka Eestis olemas. See on nn välireklaami aktiivses kampaanias piiramise reegel. Teiseks tuleb tagada tõhus järelevalvesüsteem, et ühetaolisuse või võrdse konkurentsi reeglit ei kahjustataks avalikest vahenditest, aga sellest edaspidi.
Mis puudutab konkreetselt erakonnaseaduse muudatusi, siis siin pakub analüüs välja niisuguse korralduse. Täna on meil erakondade rahastamine reguleeritud nii, et on üks reegel, mis ütleb, kuidas seda summat jagatakse, aga summa ise, mis on ju tegelikult see rahastamise määr, tuleneb iga-aastasest riigieelarvest. See iseenesest ei ole küll kooskõlas õigusriigi loogikaga, ütlen ma siinkohal. See väga oluline instrument, mis puudutab demokraatia teostamise ühte vahendit – see, millise mudeli alusel ja millise prognoositavusega jagatakse ressursse erakondadele –, peaks olema selgemini määratletud konkreetses raamseaduses, n-ö erakonna põhiseaduses ehk siis Eestis erakonnaseaduses. Siin on üks ettepanek küll sellisest suvaotsusest loobuda, mitte halvustavas tähenduses, aga lihtsalt tõsta see asi välja konkreetsest eelarverea numbrist, mille puhul ei ole võimalik pidada ka reaalset poliitilist debatti, et kui suur see summa tegelikkuses on ja millise loogika alusel ta kujuneb, ja viia erakonnaseaduse tasemele.
Ma arvan, et erakonnaseadus peaks siin konkreetse valemina andma automaatse vastuse, et oleks võimalik määratleda nii ülempiir kui ka väga selged jaotamise kriteeriumid. Ühetaolisuse suurendamiseks on analüüsis välja pakutud, et selle jaotuse lähtekohaks ei pruugiks olla mehaaniliselt kohtade arv parlamendis, vaid valimistel antud häälte arv. See võiks olla valemi esmane või põhimõtteline alus. Kindlasti võiks prognoositavuse põhjal rakendada ka üht reeglit seaduses, mis iseenesest ei ole sugugi põhiseadusvastane. Seda tehakse näiteks kõrgemate riigiteenijate palga puhul. Nimelt peab parlament ühel hetkel, teatud ajal enne valimisi, poliitilist debatti ja vajadusel muudab seda ülempiiri, kas vähendab või kasvatab. Aga see hetk peab olema piisavalt kaua enne valimisi, et sellest ei saaks poliitilises süsteemis suhtelise poliitilise enamuse abinõu taktikalise edemuse saavutamisel.
Järgmine küsimus puudutab seda, et ma peatusin läinud sügisel antud vastuses Tallinna meediakulude kasvul ning leidsin, et vähemalt osaliselt on seda raha kasutatud valimiskampaaniaks. Millised on mõistlikud meetmed, et see ei korduks 2017. aasta valimistel? Ja sellest järgmine küsimus – arupärijate loal ma asetan need küsimused kokku – on lisavolituste omistamise kohta Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonile. Mida ma mõistlikuks pean ja millal esitan vastava ettepaneku? Analüüsis ei ole konkreetselt Tallinna juhtumeid välja toodud, aga ilmselgelt on suuremas plaanis, ühiskondlikus debatis Tallinna kulud olnud tooniandev teema. Siin on kaks keskset asja, mida me peaksime Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni pädevuses tegema. Üks on see, et küsimus ei ole karistuste kehtestamises asjana iseenesest. Me peame kindlasti ka selles valdkonnas lähtuma ultima ratio põhimõttest, st tegelike järelevalvemeetmetega saavutama olukorra, kus õnnestub õigusvastast käitumist tõkestada. Esiteks tuleks anda sunniraha koha pealt ulatuslikumad õigused Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonile, nii summa suuruse kui ka subjektide ringi osas, kellele seda kohaldada. Mõtlen nii seda konkreetset avalikku organisatsiooni, kes avalikke vahendeid valimiskampaanias kasutab, kui ka neid isikuid või poliitilist jõudu, kellele soodustus tekib. Kolmandaks kehtiks see loomulikult ka reklaamikanalite suhtes, juhul kui nad õigusvastasest tegevusest hoidumise ettekirjutust ei täida.
Teiseks on oluline, et Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonile antaks selgelt ka korrakaitseorgani pädevus. See ei tähenda, et nad hakkavad tänaval patrullima. Mõte on selles, et neil oleks õigus võtta ka kolmandatelt isikutelt ütlusi, tunnistusi. Mida ma pean mõistlikuks ja mida on mitmetes riikides tehtud – ja seda on meile ka rahvusvahelistes soovitustes öeldud –, et me muudaksime teatud juhtudel selle tõendamise koormise tagurpidiseks. Isikud, kelle suhtes komisjon on jõudnud arusaamale, et tegemist on reeglite rikkumisega või avalike vahendite kasutamise kuritarvitusega, peaks ise tõendama, nende tõendamise koormis peaks olema tagurpidine.
Ja siis on veel rida konkreetseid ettepanekuid, mida nii OECD on meile soovitanud kui Riigikontroll välja toonud, muu hulgas vajadus avaramalt sisustada poliitilise reklaami mõistet. Kindlasti soovitatakse neid selles analüüsis teatud kujul kaaluda. Ma arvan, et mõistlik on – analüüsi tulevikule vaadates ma eeldan, et põhiseaduskomisjonis kerkib üles tõsine debatt –, kui Justiitsministeerium on valmis osutama igakülgset abi ka võimalike seaduse muutmisvormelite väljatöötamisel.
Järgmine küsimus: kuidas hindate ettepanekut, et Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni ülesanne oleks ka Riigikogu liikmete kuluhüvitiste kasutamise korra kehtestamine ning järelevalve selle üle? Siin ma küll ütlen seda, et ma pean üldpõhimõttena oluliseks pidada silmas sellist parlamendi, seadusandja õigust eneseregulatsiooniks. Aga kui ma vaatasin näiteks Saksamaa Liidupäeva liikmete seadust ehk Abgeordnetengesetzi, siis seal on kuluhüvitised, st kulud, millele on parlamendiliikmel, ütleme, subjektiivsed õigused, millele on õigus enda teenindamise otstarbel, tegelikult seaduse tasemel paika pandud. Meil on see viidud madalamale tasemele ja teatud juhtumite ilmnemisel püütakse neid küsimusi, nagu näha, täiendavalt reguleerida, otsida poliitilise kultuuri sees kokkuleppeid. Aga ma arvan, et ka Eestis võiks olla selline lähtekoht, et neid asju eesmärgipäraselt kasutataks ja arutataks, millisel juhul on parlamendiliikmetel subjektiivne õigus oma ülesannete täitmiseks toetust saada.
Ja teiseks, mis puudutab järelevalvet, siis formaalset järelevalvet ehk raamatupidamisdokumentide kontrolli teostab Riigikogu Kantselei. Aga iseenesest see, kui on tegemist valeandmete esitamisega, dokumendid on valed või tehing on fiktiivne, kuulub juba korrakaitse ehk politsei järelevalve pädevusse. Siin ma arvan, et üldisest süsteemist erinevat mudelit ei oleks mõtet üles ehitada. Küll aga arvan ja ka Riigikogu liikme hea tava ütleb, et riigivara tuleb kasutada säästlikult ja otstarbekalt, vältida raiskamist. Oleks mõistlik ilmselt liikuda selles suunas, et eesmärgid, mis on seotud terve mõistuse või avaliku õiglustundega (nt hüvitiste kasutamine, mis on terve mõistusega kooskõlas), oleks need, mida parlamendiliikme hea tava abil sisustatakse. Ja üks parlamendiorgan annaks siis hea tava kohta hinnanguid, ütleks, kas see on mõistlik või mitte, ja otsustaks, kas sellele järgneb õiguslikke, n-ö sanktsioneerivaid meetmeid (nt hüvitise tagasimaksmise nõue). Seda on siis tegelikult ka mõistlik seaduse tasemel sisustada, kui see on küsimus, mida tuleb reguleerida.
Järgmine küsimus on võlgade kohta, st kui suur on parteide võlg. Sellega on tõepoolest nii, et igas kvartalis peavad parteid ütlema, kui palju on neil tasumata kohustusi, aga see ei ole tegelikult avalik info. Ma pöördusin Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni poole palvega, et mulle see nimekiri väljastataks, aga komisjoni esindajad vastasid, et see informatsioon ei ole kvartaalselt avalik. Ainukene avalik informatsioon on majandusaasta aruanded, aga iseenesest on need majandusaasta aruanded kättesaadavad üksnes eelmise aasta kohta. Erakondade riigieelarvelised eraldised on välja toodud Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni kodulehel. Konkreetselt selle aasta esimese kvartali eraldis riigieelarvest oli 1 353 170 eurot, mis jagunes proportsionaalselt parlamendiparteide vahel parlamendis saadud kohtade alusel. Lisaks rahastatakse väiksemas mahus ka parlamendiväliseid jõude. Teoreetiliselt on sellele rahale õigus ka nendel jõududel, kes said vähem hääli, ei saanud parlamendis kohti.
Valimisliitude küsimusest nii palju, et kohalike valimiste valimisliitude kohta konkreetseid ettepanekuid selles analüüsis ei ole, süsteemi muutmist ei kavandata. Aitäh!