Niisiis, me rääkisime noortest meesterahvastest. Praegu on asi lahendatud selliselt, et enamik kohalikke omavalitsusi maksab ise puudujääva osa kinni, aga see pole kindlasti pikaajaline ega jätkusuutlik lahendus, et riigi toetus püsib ühel tasemel ja kohalik omavalitsus maksab üha suuremaid summasid juurde. Kohustuse maksta koolilõuna toetust võttis riik endale kümmekond aastat tagasi. Tol ajal polnud kordagi juttu, et riigi lubaduse peaksid kinni maksma kohalikud omavalitsused või hoopiski lapsevanemad. Nii et tasuta koolilõuna, eriti arvestades selle eesmärki, peaks siiski suuremas jaos, vähemalt toidukulude osa, tagama ikkagi riik.
Kahjuks on Eestis palju lapsi, kes söövad oma ainsa sooja toidu vaid koolis. 2014. aasta seisuga elas Eestis suhtelises vaesuses 20% ja absoluutses vaesuses 9% lastest. Need arvud on üsna hirmuäratavad ja seda enam on meil põhjust pingutada, et see üks toidukord oleks nii täisväärtuslik ja tervislik kui võimalik.
Koolilõuna pakkumisel on veel üks oluline pluss, nimelt toiduharjumused. Tihti on vanemad pikalt kodust ära ja lapsed tulevad kooli ilma hommikusöögita, nii et koolilõuna on neil esimene toit ja sageli ka ainus soe toit päevas. Kõige paremal juhul sööb pere õhtul üheskoos, aga ka õhtusööke on kahjuks igasuguseid. Nii et esimene tähtis aspekt on see, et lapsed saavad sooja, kvaliteetset ja mitmekülgset toitu, mis on loomulikult tagatud kõigile. Siinkohal on asjakohane ära mainida ka programmid, mille kaudu oleme suutnud oma lapsed mitmekülgsemalt toituma panna: piimaprogramm, juurviljaprogramm jpt.
Koolilõuna juures tundub olevat igavene teema universaalse ja sihtotstarbelise toetuse küsimus. Selle üle on nii kultuurikomisjonis kui ka siin suures saalis väga palju arutatud. Miks siis ikkagi omal ajal otsustati koolilõuna tagada kõigile ja mitte vajaduspõhiselt? Esiteks ei olnud nii mingit vahetegemist, võib ka öelda, klassivahe tegemist, et kes läks koolisööklasse ja kes koolisöökla ees olevasse puhvetisse. Just universaalne toetus tagab meie lastele ühetaolise toitlustamise, hoolimata perekondlikust taustast ja toiduharjumustest. Nüüdseks on see meile omaseks saanud. Sellele ideele panid väga paljud õla alla ja võib öelda, et kui me oleme harjunud käima mujalt maailmast häid süsteeme otsimas, siis tasuta koolilõuna süsteem on asi, mida just meil käiakse õppimas ja uurimas. Seda enam on äärmiselt kurb tõdeda, et valitsus on seda unarusse jätmas.
Miks siis riik on koolilõuna toetuse justkui külmutanud? Siin saab tuua selge võrdluse õpetajate palgatõusuga. Kuigi kõik saavad aru, et õpetajate palk peab olema prioriteet, ning ametlikult ta seda ju on ka, näeme riigi eelarvestrateegias numbreid, mis tekitavad hämmastust. Kas või just eile arutatud 2% tõusu aastas – kuidas siis sellise kasvuga jõutakse 120%-ni Eesti keskmisest palgast?
Niisiis on võimalik öelda, et räägime juba mitmendat korda siit puldist meie koolilastest, kes vajavad täisväärtuslikku ja tervislikku sooja koolilõunat. Eelnõu näeb ette koolilõuna toetuse tõstmise ühele eurole lapse kohta. Kui arvestada kokku üldhariduskooli ja kutsekooli lapsed, oleks lisakulu eelarves 5,9 miljonit, mis ei ole hea tahtmise korral ju mitte midagi ületamatut. Kuna eelnõu jõustuks alles 2017. aastast, siis on selle mõju riigieelarvele võimalik ju arvestada järgmise aasta eelarve tegemisel, ja see on ka põhjus, miks ma täna selle eelnõuga siin puldis olen. Aitäh teile!