Austatud Riigikogu! Hea meel on teile valitsuse nimel tutvustada pikalt ja põhjalikult ettevalmistatud riigihangete seaduse eelnõu. Tegemist on terviktekstiga, millest teie heakskiidu korral saab taasiseseisvunud Eestis järjekorras neljas riigihangete seadus. Enne eelnõu sisu tutvustamist väärib märkimist, et riigihangete seadusel ja kogu valdkonnal laiemalt on tähtis roll Eesti elu edendamisel, sõltub ju suur osa avaliku raha kasutamisest just selles seaduses sätestatud reeglitest. Öeldu ilmestamiseks sobib välja tuua, et möödunud aastal oli riigihangete rahaline maht 2,3 miljardit ja viimasel 15 aastal kokku üle 25 miljardi euro.
Uus riigihangete seadus on mahukas ja detailne, selle põhjus peitub tõsiasjas, et seadusega võetakse üle kolm uut Euroopa Liidu direktiivi. Lisaks sellele reguleerib uus riigihangete seadus ka juba varem Eesti õigusesse üle võetud kaitse- ja julgeolekuvaldkonna direktiivis ning õiguskaitsemeetmete direktiivis sätestatut. Seega hõlmab eelnõu kokku lausa viie direktiivi regulatsiooni. Ma ei jõua kindlasti oma ettekande jooksul kõiki eelnõuga kavandatud muudatusi detailselt avada, toon siinkohal välja neist kõige olulisemad, alustades eelnõu peamistest eesmärkidest.
Eesmärk on muuta hankemenetlus paindlikumaks, edendada väärtuspõhist hankimist, vähendada riigihangete korraldamise kulusid ning toetada väikese ja keskmise suurusega ettevõtete osalemist riigihangetes. Et eeltoodu ei jääks vaid üldsõnaliseks, toon järgnevalt välja ka mõned konkreetsemad näited, kuidas need eesmärgid saavutatakse. Hankemenetlus muutub paindlikumaks eeskätt seeläbi, et oluliselt lihtsustatakse pakkujate kõrvaldamise ja kvalifitseerimise kontrollimist ja selle kohta hankijatele teabe esitamist. Kehtiv seadus on üles ehitatud loogikale, et hankija teeb otsused kindlas järjekorras: kvalifikatsiooni kontroll, kõrvaldamise aluste kontroll, pakkumuse vastavuse kontroll.
Uues seaduses on heaks kiidetud suund, et hankija võib esimese protseduurina selgitada välja eduka pakkuja ehk alustada pakkumuse vastavuse kontrolli. Sellega väheneb riigihanke osaliste koormus, kuna teiste pakkujate kvalifikatsiooni ja kõrvaldamise aluste puudumist ei pea hankija enam sisuliselt kontrollima. Veelgi enam, tulevikus ei pea kvalifitseerumise tingimusi üldse seadma, kui hankija seda kohaseks peab. Mõistagi võib protseduurid läbi viia ka traditsioonilises järjekorras, kui hankija seda soovib. Lisandub uus hankemenetluse liik: innovatsioonipartnerlus. Selle abil saab hankija välja arendada ja soetada asja, teenuse või ehitustöö, mida turul veel ei pakuta. Ühtlustuvad ja muutuvad paindlikumaks ka reeglid kontsessioonide tegemiseks. Suurimaid muudatusi nähakse ette aga hankelepingute muutmise osas. Kehtiv seadus hankelepinguid muuta sisuliselt ei võimaldanud. Eelnõu võimaldab lepinguid muuta oluliselt paindlikumalt. Näiteks väiksemahulisi muudatusi on lubatud teha täiendava põhjendamiseta.
Riigihangete seaduse nõrkusena on sageli ja teenimatult märgitud, justkui sunniks see hankijaid otsustama alati kõige odavama pakkumise kasuks. See ei ole nii ei kehtiva seaduse ega ka esitatud eelnõu kohaselt. Oleme püüdnud seda mõttelaadi ka eelnõus kinnistada, toonitades väärtuspõhiste hangete edendamist. Selleks oleme eelnõus ette näinud, et pakkumuse hindamisel saab senisest paremini arvesse võtta keskkonnahoidlikke ja sotsiaalseid aspekte ning olelusringis tekkivaid kulusid. Näiteks võib tuua raamatute trükkimise ümbertöötatud paberile või haavatavate ühiskonnaliikmete sotsiaalse integreerimise lepingu täitmise raames.
Riigihanke kulusid vähendavad oluliselt juba mainitud uued menetluslikud võimalused, kokkuhoidu saavutatakse ka mitmesuguste nõuete kontrollimisel. Tänu hankepassi või elektrooniliste andmebaaside kasutamisele tuleb pakkujal mitmesuguseid dokumente vähem esitada ja hankijal vähem läbi töötada. Täpsustuseks olgu öeldud, et hankepass on standardvormis dokument, milles pakkuja kinnitab vastavust kvalifitseerumise tingimustele ja kõrvaldamise aluste puudumist. Kulusid vähendab ka eelnõuga kavandatav täielik üleminek e-riigihangetele, mis peaks toimuma 18. oktoobriks 2018. Eeldatavalt saavutatakse viie aasta jooksul ainuüksi hankijate ja pakkujate kulude osas kokkuhoidu keskmiselt 35% ehk 12,4 miljonit eurot. Kui hankijad korraldaksid riigihankeid seaduseelnõus ettenähtud võimalusi kasutades, väheneks Rahandusministeeriumi tellitud uuringu põhjal hankemenetluse kulu hankijale täiendavalt 9% ja pakkujale 6%. Uus regulatsioon võimaldab täiendavat kokkuhoidu ka tänu piirmäärade tõstmisele – väiksemate summade korral on lihtsamad menetlusreeglid, samuti kulub vähem raha hangete ühisel või kesksel korraldamisel ning hankija poolt mõistlike ja paindlike hankekordade kehtestamisel.
Valitsuse eriline tähelepanu on olnud suunatud just väikese ja keskmise suurusega ettevõtete võimaluste parandamisele. Selle eelnõuga oluliselt avardatakse neid võimalusi. Mõistetavalt paranevad väikese ja keskmise suurusega ettevõtete võimalused juba hangetega seotud bürokraatia vähendamisega, millest ma enne rääkisin. Otsesemalt just sellel eesmärgil on eelnõus ette nähtud, et hankija ei saa hankes osalemiseks pakkujatelt nõuda ebamõistlikult suurt käivet. Käibenõue saab reeglina olla kuni kahekordne hankelepingu eeldatav maksumus. Lihtsalt öeldes, kui hankelepingu maksumus on 100 000 eurot, siis pakkujalt nõutav käive võib olla kuni 200 000 eurot. Suuremat nõuet peab hankija eraldi põhjendama. Väikese ja keskmise suurusega ettevõtete juurdepääsu parandab ka suund, et hankija peaks rahvusvahelist piirmäära ületavate hangete puhul eelistama nende osadeks jaotamist.
Juhin tähelepanu veel mõnele muudatusele, mis riigihangete maastikku kindlasti positiivselt mõjutavad. Hankijad on pikisilmi oodanud täiendavaid hoobasid, hoidmaks hangetest eemal ebaausaid pakkujaid. Sellele soovile on ka vastu tuldud. Riigihankelt saab kõrvaldada pakkuja, kes on oluliselt või pidevalt rikkunud varasemaid hankelepinguid.
Kindlasti on riigihangete seaduse puhul üks enam meeli erutavaid teemasid riigihanke piirmäärad. Selle eelnõuga on kavandatud neid piirmäärasid tõsta. Asjade ja teenuste puhul saab piirmäär olema 60 000 eurot senise 40 000 asemel, ehitustööde puhul 300 000 eurot senise 250 000 asemel. Veel rohkem tõusevad piirmäärad sotsiaal- ja eriteenuste puhul, nendeks on tervishoiu- ja sotsiaalteenused, hotelli- ja restoraniteenused, postiteenused. Riigihanke piirmäärast väiksemate lepingute puhul näeb eelnõu ette lihthankemenetluse, nagu ka kehtivas seaduses on. Samas on ka lihthankemenetluses tehtud mugandusi, mis peaks selle rakendamist parandama. Tõuseb ka lihthanke piirmäär. Veelgi väiksemate lepingute puhul tuleb lähtuda hankija enda koostatud hankekorrast. Hankekord peab tagama soetuse läbipaistvuse, kontrollitavuse ja avatuse. Seda, kuhu täpselt peaksid olema riigisisesed piirmäärad tõmmatud ja mis kohustusi need endaga kaasa toovad, on alati otsustatud pikkade vaidluste ja kompromisside tulemusena. Samamoodi on see läinud ka teile esitatud eelnõu puhul.
Ma ei kahtle, et eelnõu menetlemisel tehakse hulgaliselt ettepanekuid piirmäärade tõstmiseks või langetamiseks. See on täiesti normaalne õigusloomeprotsessi osa. Küllap saab austatud Riigikogu piirmääradega seonduvat veel hoolikalt kaaluda. Ühest küljest on oluline, et piirmäärad ei oleks nii madalad, et hanke läbiviimise kulu oleks võrreldav hankelepingu maksumusega, teisest küljest peab arvestama, et piirmäärad ja nendega kaasnevad menetlused tagaksid, et valdav osa riigihangetest oleks korraldatud avatult, läbipaistvalt ja kontrollitavalt.
Juhin tähelepanu, et enamiku hankelepingute maksumus ei ole Eestis kuigi suur ja see viitab asjaolule, et riigihanke piirmäärad ei tohiks olla ebaproportsionaalselt kõrged. Ettevaatusega tuleks suhtuda ettepanekutesse, et peaksime piirmäärade osas võtma tingimata eeskuju teistest riikidest. On küll mugav soovitada, et võiksime teha nii nagu Soomes või Rootsis, tuleb aga mõista, et iga liikmesriigi riigihankeõigus on mõnevõrra eripärane nagu ka hinnatasemed. Kui pole teada, millised kohustused ühe või teise piirmääraga kaasnevad, pole nende mehaanilisel kopeerimisel suurt mõtet. Märkimist väärib, et tulenevalt lihthanke alam- ja ülempiirmäära tõstmisest jääb registrist välja ca 1600 hanget ehk 15% riigihangetest. Seaduse kohustuslike menetlusreeglite kohaldamisalast jääb välja ca 650 riigihanget ehk 6%.
Viimase teemana soovin peatuda meedias esitatud väidetel, et uus riigihangete seadus toob endaga kaasa läbipaistvuse vähenemise. Kinnitan, et sellist suunda kindlasti ei ole. Kehtiva seaduse kohaselt on teave pakkumuse esitajate kohta nähtav vaid teistele pakkujatele, eelnõuga tehakse pakkujad avalikkusele teatavaks ning seda kohe pärast pakkumuste esitamise tähtpäeva. Seega läheme siin suurema läbipaistvuse teed, mingit pakkujate salastamist ei ole. Kuuldusi läbipaistvuse kahanemisest on tõenäoliselt tekitanud see, et muutub pakkumuste maksumuse avaldamise ajahetk. Praegu saab maksumused avaldada pakkumuste avamisel, eelnõus on aga ette pandud, et see juhtuks pisut hiljem, samaaegselt nende edukaks tunnistamisega. Samal ajal avaldatakse teistele pakkujatele ka detailsed põhjendused, millised olid eduka pakkumuse eelised teiste ees.
Samamoodi on mõtteid vahetatud teemal, millised pakkumuses esitatud andmed võivad olla konfidentsiaalsed ja milliste andmete suhtes on avalik huvi nii suur, et neid ei tohiks avalikustamata jätta. Ühelt poolt peab pakkujatel olema kindlus, et hankija ei avalda nende ärisaladusi, teiselt poolt on vaja tagada ühiskonnas teadmine, et hange on korraldatud läbipaistvalt ning selle on võitnud pakkuja, kes on võidu ausalt ära teeninud. Sellega saab maksumaksja hingerahu, et tema raha on õigesse kohta usaldatud. Seepärast oleme eelnõus langetanud valiku, et ärisaladuseks ei saa märkida pakkumuste maksumust ega osamaksumust, kui viimast hindamisel eraldi arvestatakse.
Riigikogule esitatud riigihangete seaduse eelnõu pakkumuse avaldamist ja ärisaladust puudutavad muudatused lähtuvad järgmistest põhimõtetest. Esiteks, me oleme üle minemas täielikult e-hangetele ja juba see tagab teatud kontrolli ja läbipaistvuse ning vähendab võltsimise võimalusi. Teiseks lähtume Euroopa Kohtu praktikast, et hankijad ei avaldaks hankemenetluses saadud teavet, mille sisu võidaks kasutada konkurentsi kahjustamiseks. Kolmandaks lähtume Riigikohtu praktikast ning konkurentsiseadusest, mille kohaselt ärisaladuse määrab ettevõtja, ja lõpetuseks asjaolust, et pakkuja nimi, pakkumuse maksumus ning juhul, kui neid hinnatakse eduka pakkuja valikul, siis ka osamaksumused või muud kriteeriumid kuuluvad avalikustamisele.
Selline mahukas eelnõu siis. Seda on kaks aastat tehtud ja selle koostamisse on kaasatud üle 50 osapoole. Juba praeguse seisuga võib rahulikult väita, et ka majanduskomisjon võtab seda tööd väga tõsiselt, juhtivmenetleja on juba alustanud kaasamist ja selle eelnõu detailidega tutvumist. Ma loodan, et eelnõu läheb Riigikogu menetluses veel paremaks, ja palun teil seda toetada. Aitäh!