Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Head ettekandjad ja Riigikogu liikmed! Ausalt öelda pean ma kohe alustuseks ütlema, et lairiba teemat on hea meel siin saalis arutada, sellest rääkida, sest see on esmakordne, kui seltskonnas on ka naised. Tavaliselt, kui me oleme riigieelarve kontrolli erikomisjonis sellest teemast rääkinud, on laua ümber ainult mehed ja tundub, justkui oleks see internetiteema puhtalt meeste ampluaa. Aga tänane teema on tõepoolest Eesti kontekstis väga oluline ja seda olulisust on rõhutatud mitmetes Eesti arengudokumentides, teatud mõttes ka auditites. Kas see areng on siis päris selline, nagu me oleme oodanud ja lootnud?
Olgu alustuseks öeldud, et riigieelarve kontrolli erikomisjon on pidanud sellel teemal kokku viis komisjoni istungit, millest kaks on olnud avalikud. Üks nendest avalikest istungitest oli tegelikult koos maaelukomisjoniga. Maaelukomisjon on ka pidanud seda küsimust vägagi oluliseks. Lisaks on toimunud kolm töörühma arutelu ning eraldi kohtumised Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, n-ö taristuministeeriumi esindajatega kuni ministrini välja.
Kindlasti tahan ma siinkohal võtta maha mõningaid selliseid väiteid ja hirme, justkui me oleksime lõputult halvas seisus kogu lairiba valdkonna arengu mõttes. Seda on ühtepidi võimendatud sellise sõnumiga, et me juba oleme alustanud mingisugust tegevust ehk lairibavõrgu väljaehitamist ja selle perioodi lõpuks investeeritakse lairibavõrgu baasvõrku Eestis kokku circa 80 miljonit eurot. Eks selle baasvõrgu arenguga on kaasa tulnud mitmed küsimused. Kodanikud, kelle aia tagant see kaabel mööda läheb, küsivad üsna sageli ka meilt, Riigikogu saadikutelt, mis siis ikkagi toimub – kaabel on maas, aga sellega ühinemine või ühendamine on kohutavalt kallis, kohati isegi ilmvõimatu. Selle kohta ütleb vanarahvatarkus, et kui sa midagi hakkad tegema, siis tekib terve rida küsimusi. Pigem tulebki meil täna lähtuda sellest seisukohast, et kuidas minna edasi. Ja see on ka valdavalt olnud võtmeküsimus riigieelarve kontrolli erikomisjoni jaoks.
Lisaks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ning ELASA-le, Eesti Lairiba Arenduse Sihtasutusele, on teemaga tegelenud ka kohalikud omavalitsused. Meil on selgelt välja toodud näiteid (nt Viljandimaa Suure-Jaani vald), kus kohalik omavalitsus koos kogukonnaga on võtnud initsiatiivi ja panustanud raha, et ehitada baasvõrgu baasil välja jaotusvõrk, ja see on olnud suhteliselt edukas. Kindlasti ei saa mainimata jätta ka Riigi Infosüsteemi Ameti rolli, kes tegeleb väga palju kohalike omavalitsuste andmesidevõrkudega. Just täna sain veel eraldi meili selle kohta, kuidas sinna panustatakse ja püütakse koolides, raamatukogudes ja kohaliku omavalitsuse asutustes luua RIA baasil baasvõrk, et teenuse kvaliteet paraneks. Seal on väga tugev kontakt just nimelt Eesti Lairiba Arenduse Sihtasutusega.
Natuke veel sellest probleemi püstitusest ja nendest mõttekohtadest, mis avalikku ruumi täidavad. Ilmselt keegi meist ei kahtle, et internetiühendused on vajalikud kõikjal üle Eesti ja see ei ole ainult maaelanike ja maakogukondade probleem. See probleem on tegelikult väga selgelt olemas ka linnades, näiteks siinsamas Tallinnas Nõmmel või Pirital, Pärnumaal Pärnus, st maakonnakeskustes. Täna on väga suur osa ettevõtteid ja elamuid maapiirkondades ilma korraliku internetiühenduseta. Eks siin on oma osa ka meie minevikul. Suurematesse asulatesse on vaskkaabelvõrk valmis ehitatud. Võtmeküsimus seisnebki telekomiettevõtete jaoks selles, et kui me räägime teenuse kvaliteedist ja nende lojaalsusprogrammidest, siis kuidas nad saaksid n-ö valguskaablivõrgu vastu välja vahetada olemasolevaid vaskkaablivõrke, mis ka tegelikult piiravad ülikiire interneti levikut. Aga täiesti omaette küsimus on muidugi see, et kui maal ei olegi kunagi olnud neid võrke sellisel kujul, siis kuidas ikkagi selleni jõuda. Nagu ma eespool juba ütlesin, riik on maksnud kinni baasvõrgu ehituse, mis viib interneti mobiilsidemastidesse. Seda on ühtepidi natuke kritiseeritud, aga teisest küljest tuleb selgelt välja öelda, et see on olnud vaheetapina kindlasti väga õige tee, mis annab võimalusi. Kogu see raadioühendustel baseeruv maailm on andnud lisavõimalusi, aga me peame ka üheskoos teadvustama, et raadiosidel on ees n-ö loodusseadused, millest üle ega ümber ei saa. Sealgi on oma mahupiirangud, mis tekitavad teatud mõttes probleeme või tekitavad probleeme teistele raadiolinkidele.
Eraldi punktina on välja käidud veel see, et turg ikkagi ei toimi. Turg toimib seal küll, kus on olemas kliendid ja kus on olemas võrk. Kes seal siis teenust pakkuda ei taha, kindlasti teevad kõik seda hea meelega. Aga seal, kus ei ole klienti, ei toimi tihtilugu raadiosidelink, sest ka raadioside vajab mobiilsidemasti ja teatud suundantenne. Seal võib ettevõttel tekkida küsimus, kas ikkagi on ratsionaalne panna masti sinna, kus on ainult kümme talu ja ei tea, milline see kulu ja tulu suhe siis tegelikult on. Nii et seal on väga selgelt turutõrke küsimus. Aga on selge, et kui me sellega ei tegeleks, siis Eesti konkurentsivõime ja Eesti elanike elukvaliteet kahaneb ja kannatab.
Õigupoolest tõin ma välja ka koalitsioonileppe punktid. Võib-olla tegin selle vea, et oleksin pidanud enne rääkima arengukavast, mis on riigis kokku lepitud, ja siis koalitsioonileppest. Koalitsioonilepe ju baseerub teadupärast ikkagi riigi üldisematel strateegiatel ja plaanidel. Aga siin on siis välja toodud need punktid ja sõnastused. See on oluline teema ja koalitsioon sellega vaieldamatult tegeleb.
Ma juba mainisin, et infoühiskonna arengukavas aastani 2020 on pandud paika laiemad eesmärgid. Üks eesmärk on seal selgelt kirjas: 30-Mbit/s kiirusega interneti kättesaadavus kõigile elanikele. Küsimus on muidugi selles, kas 30 Mbit/s on jällegi piisav, aga ometi on see üks lähtekoht, millest kinni pidada. Aga võib-olla enim küsimusi tekitavad üldsegi punktid A ja B. Väga selgelt on pandud kirja väljund, me oleme selle riigis kokku leppinud ja andnud kodanikele teatud mõttes ootust ja lootust, et kaabliga interneti kättesaadavus kõigile majapidamistele on aastal 2020 sihttasemega 100%, st kõikidel majapidamistel peaks põhimõtteliselt olema aastal 2020 optiline kaabel, mis varustab neid ja tagab neile internetiühenduse. Ja kui me räägime nüüd mobiilsidest ehk punktist B, siis siin on see sihttase isegi natuke madalam, paika on pandud 80%. Täna kipub olema pigem vastupidi ja ma arvan, et see on üks väga oluline laiem arutelukoht. Kuigi ma ei usu, et siin saalis oleks inimesi, kes ütleksid, et internetiühenduse ja selle teenuse pakkumine ei ole Eestis prioriteet, või et me peaksime siin kuidagi järele andma ja ütlema, et ei tea, äkki ikkagi ei peaks seda eesmärki täitma. Lihtsalt küsimus on selles, kuidas on seda reaalne täita. Erinevate arvutuste ning Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu uuringuga on paika pandud, et ühe majapidamise maksumus võiks olla keskeltläbi 2500 – 11 000 eurot. Nii et siit puldist võib välja öelda numbri, et see võiks Eestile maksma minna circa 400 miljonit. Kas see on meile jõukohane, on üks küsimus. Järgmine on see, kas meil on võimalik seda jõukohaseks teha, seadusandluse abil teha muudatusi.
Tegelikult on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium oma plaanides ja ettekannetes, mida on meie komisjonile esitatud, käinud välja erinevaid võimalusi. Üks võimalus on tõepoolest see, et seadusi tuleks muuta. Seda kinnitab ka tegelikult Euroopa praktika. Euroopa praktika ütleb, et sellega on võimalik keskeltläbi kuni viis korda vähendada võrgu väljaehitamise kulusid. Olgu lisaks mainitud, et võrgu väljaehitamise kulu seisneb tihti selles, et kaabel tuleb maasse paigaldada, teha kaevetöid, viia läbi vastavad juriidilised toimingud, et oleks võimalik seda kaablit kellegi omandisse anda jne, jne, ja nii kuni ehitusseadustikust tulenevate punktideni välja.
Tõin ka välja riigi eelarvestrateegia 2017–2020, kus räägitakse natuke sellest, kui palju on võrku välja ehitatud. Järgmine punkt sätestab sellise ülla eesmärgi, millega on palju tegeletud ja mida on vedanud Tehnilise Järelevalve Amet. Eesmärk on määrata lairiba kättesaadavuse ja turutõrke tegelik ulatus ja luua andmebaas. See andmebaas on tegelikult loodud, aga kõiki andmeid ei ole veel seal sees. Seetõttu ei ole seda andmebaasi veel avalikuks tehtud, sest see annab väära pildi. Seal on ka seadustega seotud probleeme andmekaitse poole pealt. Aga see on siis selline andmebaas, kuhu iga kodanik võiks saada minna, et klikkida ja vaadata oma piirkonnas, kuidas ja mil viisil ta tegelikult endale internetiühenduse ja ülikiire interneti koju saab. Ja ei saa veel mainimata jätta, et sel perioodil läheb lairiba baasvõrgu ehituseks täiendavalt circa 23 miljonit eurot. Siin on selgelt ka ettevõtete panus. Ettevõtjad panevad sinna ELASA kaudu juurde circa 15% omaosalust, et see võrk tervikuna valmis saaks. Ja kindlasti on ettevõtetel huvi sellega edasi tegeleda.
Eraldi olen veel välja toonud selle, et riigi eelarvestrateegias on juttu sellisest pilootprogrammist nagu EIT. Seda on siit puldist ka mitu korda maha öeldud – see on elekter, internet ja teed. 2017. aastaks on sinna planeeritud 1 miljon, 2019. ja 2020. aastaks 5 miljonit eurot aastas. Need on siis teatud mõttes need finantsinstrumendid, millega me peaksime hakkama saama. Iseküsimus on, kas on see piisav. Ja selleks, et teha internetitemaatikat tervikuna veelgi odavamaks ja kättesaadavamaks, on Euroopa Parlament ja nõukogu võtnud vastu direktiivi kiire elektroonilise side võrkude kasutuselevõtu kulude vähendamise meetmete kohta. Sellega on meil natuke probleeme. Olen ka ise käinud majanduskomisjoni istungil, kus seda teemat arutati. Me oleme natuke ajale jalgu jäänud. Ja ma tean, et paljudele Riigikogu liikmetele ei meeldi igasuguste direktiivide ülevõtmine. Aga siin tuleb öelda seda, et see direktiiv on teatud mõttes saanud alguse siitsamast Eestist ja meil on Euroopas kohal omad esindajad, kes selle valdkonna vedamisega intensiivselt tegelevad. Nii et ma loodan, et õige pea me suudame ka seadusandlikul baasil selle direktiivi üle võtta ja tõesti töötada enda jaoks välja regulatsioonid, mis meid edasi aitavad.
Nüüd peapõhjusest, miks meie komisjon hakkas tegelema just lairiba teemaga ja kiire interneti teemaga tervikuna. Siinkohal on oluline Riigikontrolli auditi kokkuvõte. Riigikontrolli arvates on aastaks 2020 riigi selge tegevuskava puudumise tõttu keeruline teha kiire internet kättesaadavaks kõigile inimestele. See on Riigikontrolli hinnang ja kahtlemata tuleb sellest kinni võtta, selle põhjal sõna otseses mõttes arutleda, et kuidas siis edasi. Mul on hea meel, et sellega täna tegeletakse. Ma pean – võib-olla on see natuke kohatu – tänama Taavi Kotkat selle eest, et ta oli valmis PERH-is, piltlikult öeldes haigevoodis, vastu võtma meie delegatsiooni, et sellel teemal arutleda. Nii et inimesed tegelevad selle teemaga. Kahjuks ei ole küll veel konkreetselt laual paberit tegevuskava näol, aga ekspertide peades ja, ütleme, väikestes ettevalmistavates draft'ides on see olemas.
Ja lõpetuseks ettepanekud. Punkt 1 on kahtlemata töötada välja konkreetne tegevuskava, millest on juba juttu olnud. See tegevuskava peaks ka sisaldama finantsinstrumentide kirjeldust. Ma arvan, et päris hea plaan on minna edasi sellesama kaevuprojekti rakendusega, näiteks 1/3 : 1/3 : 1/3 rahalise plaaniga. Teiseks, muudatused seadustes, millest ma ka natuke rääkisin. Ja me ei saa üle ega ümber kompetentsikeskuse loomisest, mis on ka Euroopa Liidu rahaga kaetav teema. Ma arvan, et siin tuleb läheneda maakondlikult ja võtta kasutusele maakondlikke arenduskeskusi, et tagada regionaalset vaadet ja pakkuda välja lahendusi. Aitäh!