Kõigepealt, ma ei saa aru, mis optimismist te räägite. Mina, vastupidi, rõhutasin, et Kreeka ei ole päris kindlasti võlakriisi veel selja taha jätnud. Lõpetasin oma sõnavõtu sõnadega, et Kreekal on veel väga palju kodutööd teha. Nagu öeldud, me tugineme oma hinnangutes institutsioonide hinnangule. See on selline euroopalik släng, institutsioonide all mõeldakse selles kontekstis IMF-i, Euroopa Keskpanka ja Euroopa Komisjoni. Nende kolme hinnangule saame ka meie tugineda, sellepärast et nemad lähevad kõikides detailides väga süvitsi. Järgmine kord, kui Eesti valitsuse esindaja osaleb nende hinnangute kuulamisel, on juba homme, kui rahandusminister Sven Sester läheb Ecofini istungile ehk rahandusministrite koosviibimisele, kus need teemad detailselt läbi arutatakse. Ma arvan, et meie siin Eesti parlamendi saalis ei peaks spekuleerima nende stsenaariumide üle, mis juhtub siis, kui Kreeka ühte või teist tingimust ei täida. Ma mäletan, et eelmine suvi oli õhk nendest kahtlustustest paks ja räägiti, et kohe-kohe kukub eurotsoon kokku, kohe-kohe kukub Kreeka majandus kokku. Ma arvan, et kõik siin saalis olijad mäletavad seda. Meie roll on pingutada selle nimel, et sellist kokkukukkumist ära hoida. Ja tegelikult meie roll on ka mitte parastada Kreekat sellepärast, et ta omal ajal väga suured võlad riigile kanda võttis. Olgu see hoiatuseks võlgu elamise eest laiemalt, kõikidele riikidele loomulikult. Kindlasti me ei tohiks parastamisega kaasa minna. Vastupidi, me peaksime Kreekale pöialt hoidma, sest kui neil läheb väga halvasti, siis see mõjutab kogu Euroopa majandust, sh meid. Nii et oleme nendega konstruktiivsed ja kui vaja, siis ka solidaarsed, aga sedagi loomulikult piisavat rangust üles näidates.