Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

XIII Riigikogu, III Istungjärk, täiskogu korraline istung
Neljapäev, 14.04.2016, 10:00

Toimetatud

10:00 Istungi rakendamine

Aseesimees Jüri Ratas

Tere hommikust, head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Peaminister! Head külalised! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 11. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun, Olga Ivanova!

Olga Ivanova

Tere hommikust, austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni päris mitme liikme nimel on mul au anda üle arupärimine ettevõtlusminister Liisa Oviirile. 2010. aasta 3. juunil võeti vastu kaugkütteseaduse ja sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seadus, mis kehtestas, et eluruumi kütmiseks vajaliku soojusvarustuse võib ajavahemikus 1. oktoobrist kuni 30. aprillini katkestada üksnes pärast seda, kui soojusettevõtja saadetud võlateatise saamisest on möödunud 90 päeva ja tarbija ei ole soojusvarustuse katkestamise aluseks olnud asjaolu selle aja jooksul kõrvaldanud. Paraku ei ole seadusmuudatus oma eesmärki täitnud. Nii tekkis Kohtla-Järvel olukord, mida me just sel nädalal seoses ühe seaduseelnõuga arutasime. Käesoleva aasta 25. veebruaril otsustati valitsuse istungil, et ettevõtlusminister loob korteriühistute ja kohalike omavalitsuste võlgnevustega tegelemise võimalusi analüüsiva töörühma, mis teeb ettepanekud muudatuste kohta, et probleem lahendada. Seoses sellega on meil ministrile järgmised küsimused. Kas valitsuse istungil vastuvõetud otsus on täidetud ja töörühm loodud? Kes kuuluvad korteriühistute võlgnevustega tegelevasse töörühma ning kui mitu korda on töörühm juba kokku tulnud? Millal on oodata töörühma ettepanekuid probleemide lahendamiseks? Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Palun Riigikogu kõnetooli Andres Herkeli!

Andres Herkel

Austatud juhataja! Austatud rahvaesindajad! Eile õnnestus meil vastu võtta kodu- ja töökorra seaduse muutmise seadus, mille vastuvõtmiseks oli vaja 51 häält. Lugupeetud Riigikogu esimees oli väga mures, kas need hääled ikka kokku tulevad. Vabaerakond igal juhul andis oma hääled, selleks et Riigikogu komisjonide istungite protokollid oleksid sellisel tasemel, nagu need olid kuni 2004. aastani, ega oleks mittemidagiütlevad kamufleeritud paberid, millest mitte keegi aru ei saa. See, mis oli aastate jooksul toimunud, on kindlasti kahetsusväärne. Kahetsusväärne on ka see, et opositsiooni ettepanekud, et istungite salvestised, samuti muud abimaterjalid säilitataks ja arhiveeritaks, ei leidnud toetust.

Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma palun vabandust! Head ametikaaslased, saalis toimub Riigikogu neljapäevane istung, käsil on III istungjärgu 11. töönädal. Ma palun austada ettekandjat ja neid, kes soovivad kuulata! Palun, hea ettekandja!

Andres Herkel

Aitäh! Me tahame, et Riigikogu tegevusest jääksid tõesti jäljed ja et jäljed jääksid kõigest: kes mida räägib, kui kõva häälega räägib ja kes vahele räägib. Me peame silmas eeskätt komisjonide istungeid. Me ei tee kohustuseks neid tingimata salvestada, nagu üks teine fraktsioon algatuse tegi, vaid juhul, kui salvestis on tehtud, siis tuleks see meie arvates säilitada. Meie eelnõu näeb ette, et dokumentide kavandeid, nende koostamiseks kasutatud abivahendeid ning aruteludeks ja konsulteerimiseks koostatud materjale säilitataks paberkandjal või irdkandjal. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Ma palun Riigikogu kõnetooli Kadri Simsoni!

Kadri Simson

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel on mul üle anda Riigikogu otsuse eelnõu, mis teeb ettepaneku Vabariigi Valitsusele. Analoogse ettepaneku tegid möödunud nädalal 30 Riigikogu liiget, aga nüüd on see esitatud mõjusamas versioonis. See puudutab keeleõpet. Väga paljudele meeldib rõhutada, et Eesti riigis peaks igaüks suutma eesti keeles rääkida, aga tõhusaid samme selle saavutamiseks on astutud vähe. Seetõttu teeme Vabariigi Valitsusele ettepaneku teha senise keeleõppesüsteemi süvaanalüüs ja muuta kõigile inimestele kättesaadavaks internetipõhine sõnastik ning tõhustada keeleõppeprogramme, et need oleksid kättesaadavad nii internetis kui ka televisioonis. Tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Jüri Ratas

Palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Valitsuse esindaja Heili Tõnisson

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna karistusseadustiku muutmise seaduse (turukuritarvituse direktiivi ülevõtmine) eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Urmas Reinsalu. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Head ametikaaslased! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kolm eelnõu ja ühe arupärimise. Meie kodu- ja töökorra seaduse kohaselt otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise. Teeme nüüd kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 77 Riigikogu liiget, puudub 24.


1. 10:07 Olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Riigivalitsemise reformist" arutelu

Aseesimees Jüri Ratas

Alustame tänaste päevakorrapunktide menetlemist. Esimene päevakorrapunkt on olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Riigivalitsemise reformist" arutelu. Lubage, head ametikaaslased, enne kui me läheme arutelu juurde, lühidalt tutvustada teile selle arutamise korda, mis tuleneb Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 153. Kõigepealt on põhiseaduskomisjoni esimehe Kalle Laaneti ettekanne, mis kestab kuni 10 minutit, seejärel küsimused ja vastused, mis kestavad samuti kuni 10 minutit. Peale seda on peaminister Taavi Rõivase ettekanne, mis kestab kuni 20 minutit, ning küsimused ja vastused, mis kestavad samuti kuni 20 minutit. Peale peaministri ettekannet on vandeadvokaat Jüri Raidla ettekanne, mis kestab kuni 20 minutit, seejärel on küsimused ja vastused, mis kestavad samuti kuni 20 minutit. Siis on Riigikogu riigireformi toetusrühma esimehe Tanel Talve ettekanne, mis kestab kuni 10 minutit, ning küsimused ja vastused, mis kestavad samuti kuni 10 minutit. Peale ettekandeid avatakse soovi korral loomulikult läbirääkimised, mida me kindlasti väga ootame. Põhiseaduskomisjon on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid fraktsioonide esindajad. Peale seda saavad sõna teised Riigikogu liikmed. Pärast arutelu lõppemist Riigikogu otsust vastu ei võta. Juhtivkomisjon on teinud ka ettepaneku, et iga Riigikogu liige võib esitada kõigile ettekandjatele kokku kuni kaks küsimust. Põhiseaduskomisjon on teinud ettepaneku tänast istungit pikendada. Tuleme selle juurde tagasi siis, kui selleks vajadus tekib. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Kalle Laaneti!

Kalle Laanet

Austatud juhataja! Head kolleegid! Peaminister! Külalised! Mul on hea meel esineda täna siin riigivalitsemise reformi käsitleval arutelul ja juhatada see sisse.
Eesti iseseisvuse taastamisest on möödunud veerand sajandit ja selle ajaga oleme suutnud üles ehitada tänapäevase demokraatliku ühiskonna. Eesti kuulub Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, Euroopa Nõukogusse, Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni, Euroopa Liitu ja veel kümnetesse muudesse olulistesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse. 2010. aastast kuulume ka arenenud tööstusriike koondavasse Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni OECD. Vaatamata Eesti väiksusele loetakse meid edumeelseks ja usaldusväärseks partneriks. Meil ei ole põhjust oma riigi arengut ja saavutusi häbeneda, vaid me võime nende üle uhkust tunda.
Eesti riigivalitsemise süsteem pandi üldjoontes paika juba 1992. aastal rahvahääletusel vastu võetud põhiseadusega. Olulist osa täidesaatva riigivõimu toimimisest reguleerib senini 1996. aasta algul jõustunud Vabariigi Valitsuse seadus. Kuigi nii põhiseadust kui ka valitsuse seadust on korduvalt muudetud, on riigivalitsemise korraldus püsinud seni üsna stabiilsel alusel. Elu muutub ning muutub ka riigivalitsemise keskkond. Liigne enesega rahulolu ei ole voorus. Ma arvan, et mõne aja tagant on mõistlik üle vaadata, kuidas meie riik toimib, ning teha kindlaks, mis toimib hästi ja mida oleks otstarbekas muuta või parandada. Voltaire'ile omistatakse ütlus "Hea vaenlane on parim", st head lahendused ei pruugi olla piisavad, kui on olemas veel paremad. Nüüd, taasiseseisvunud Eesti 25. aastal, on paras aeg värske pilguga üle vaadata riigivalitsemise korralduse olulised aspektid.
Riigikogu praeguse, XIII koosseisu valimiste väljakuulutamisel 2014. aasta novembris sõnas president Toomas Hendrik Ilves: "Olen veendunud, et Eesti riigi skelett ja lihaskond vajab tugevdamist ning et me vajame targemat ja mõistlikumat riigipidamise viisi. [---] Selmet kulutada iga aastaga aina rohkem aega ja ka raha näilisele arendamisele, kontrollimisele, kavandamisele ja korraldamisele, kas poleks vaja paremat palka, paremaid töötingimusi, rohkem tunnustust politseinikele, päästjatele, õpetajatele, arstidele ja õdedele? Just selliste elukutsete esindajaile, kelle näol ja abil meie inimene puutub kokku oma riigiga. Seepärast on riigi- ja kohaliku omavalitsuse reform möödapääsmatu. Mitte seepärast, et varem oleks tehtud midagi valesti. Eesti olukord on põhimõtteliselt muutunud. Oleme oma suured struktuurid üles ehitanud, alustades tervishoiuga ja lõpetades õigussüsteemiga. Samal ajal rahvastik kahaneb ja ootus elujärje paranemisele kasvab. Seepärast tuleb ressurss suunata sinna, kus seda on kõige rohkem vaja."
OECD 2013. aasta ülevaates "Government at a Glance" ("Vaade valitsusele") on Eesti kohta öeldud, et kuigi paljud poliitikavaldkonnad toimivad suures plaanis hästi, iseloomustab Eesti avalikku haldust siiski killustatus ning jäikus. Avalike teenuste kvaliteet ja kättesaadavus on ebaühtlased ning riigil on raske toime tulla elanike kasvavate ootustega. Kodanikud ja ettevõtjad tunnetavad riigist ja otsuste tegemisest võõrandumist.
Poliitikauuringute Keskuse Praxis eelmise aasta algul avaldatud teemapaberis "Usaldusväärne, võimekas ja jõukohane riik" on avaldatud arvamust, et riigivalitsemise reformi vajadus Eestis tuleneb eelkõige neljast peamisest allikast. Esiteks, Eestis on käimas demograafiline kokkutõmbumine ja riigi regioonide arengukiirused erinevad oluliselt. Teiseks, elanike mobiilsuse kasv soodustab linnaregioonide arengut ja valglinnastumist. Kolmandaks, üleilmastumine, majanduskriis ja ka muutunud julgeolekuolukord on oluliselt muutnud riigivalitsemise keskkonda. Neljandaks, vaatamata riigivalitsemise keskkonna muutumisele ei ole Eesti avaliku halduse süsteemi viimastel aastatel oluliselt muudetud.
Eelöeldud mõtted võiks kokku võtta nii, et kuigi Eesti riik toimib üldjoontes hästi, ootavad elanikud, et nende elujärg edaspidi paraneks, riigi osutatavate teenuste hulk suureneks ning nende kvaliteet ja kättesaadavus paraneksid. Samuti ootavad inimesed, et neid kaasataks rohkem neid endid puudutavate oluliste otsuste langetamisse. Seega võiks riigipidamise reformi eesmärk kõige üldisemalt olla soov viia Eesti riigivalitsemise süsteem kooskõlla muutunud oludega, muuta see ühtsemaks, paindlikumaks ja tõhusamaks. Kindlasti ei ole see lihtne ülesanne, sest need, kellega me oma edusamme võrdleme, on maailma arenenuimad riigid.
Praegune koalitsioon ei ole istunud, käed rüpes. Eelmisel aastal Riigikogu valimiste järel Eesti Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu vahel sõlmitud koalitsioonileping näeb ette riigivalitsemise reformi elluviimise. Vähem kui aastaga on üksikasjalikult ette valmistatud kohaliku omavalitsuse korraldust oluliselt muutev haldusreformi seaduse eelnõu, mis tegi eelmisel nädalal siin saalis põhjaliku arutelu järel läbi esimese lugemise. Järgmisena on aeg pöörata pilgud riigivalitsemise muudele olulistele aspektidele. Koalitsioonilepingus on riigireformi osas pööratud tähelepanu kohaliku halduse reformile, kuid käsitletud on ka parlamentaarse ja e-demokraatia tugevdamist, e-riigi arendamist, digitaalse lõhe tekke vältimist ning kaasamise edasiarendamist, samuti ümberkorraldusi ministeeriumide vastutusvaldkondades ja muid tähtsaid riigielu küsimusi.
Eelöeldu ei tähenda, et tänane arutelu peaks piirduma vaid koalitsioonilepinguga, pigem võiks see olla just laiem. Laiem arutelu loob selgema pildi, mis on vajalik, selleks et luua reformiga eeldused Eesti konkurentsivõime paranemiseks eelseisvatel kümnenditel. Selleks et midagi muuta, on vaja kindlaks määrata piirangud, millega tuleb reformi puhul paratamatult arvestada.
Eesti kõige tõsisemad probleemid on seotud rahvastiku vähenemisega. Kui paar aastat tagasi oli Eestis ligikaudu 800 000 tööealist inimest, siis veidi enam kui paarikümne aasta pärast on see arv ligikaudu viiendiku võrra väiksem. Samaks ajaks suureneb pensioniealiste inimeste hulk ligikaudu kümnendiku võrra. Kindlasti ei soovi keegi neist elada halvemini kui praegused pensionärid või saada kehvemaid sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuseid. Eesti ühiskond on tugeva surve all ning riigivalitsemist tuleb asuda reformima oludele vastavaks.
Paari aasta eest oli valitsussektori kogukulude osakaal Euroopa Liidu 28 liikmesriigis keskmiselt 48,5% SKT-st, Eestis oli see aga vaid 38,9%. Samas oli valitsussektori tööjõu osakaal kogu tööealises elanikkonnas OECD riikides 2011. aastal keskmiselt 15,5%. Eestis oli see näitaja 19,4% ehk ligi neljandiku jagu keskmisest suurem. Üldistatult saab öelda, et Eesti riigipidamise kulud on kontrolli all ja oluliselt alla Euroopa keskmise, kuid vaadates valitsussektori tööjõu osakaalu, selgub, et Eesti ei toimi teiste arenenud riikidega võrreldes just eriti tõhusalt. Arvestades eesootavat tööealise rahvastiku kahanemist, tuleks püüda olukorda muuta ja asuda varem või hiljem riigi toimimist tõhustama. Samal ajal on vaja tegelda avalike teenuste arendamise ja mitmekesistamisega ning rakendada selleks tänapäevaseid infotehnoloogilisi võimalusi ja muid arengueeldusi.
Varem viidatud Praxise teemapaberis on välja pakutud reformi üldised eesmärgid. Selle dokumendi kohaselt peaks Eesti riigivalitsemine olema võimekas, jõukohane ja usaldusväärne. Võimeka valitsemise all peetakse silmas ergast, mõjusat ja kvaliteetset juhtimist. Oluliseks peetakse avatust uutele ideedele, innovatsiooni soodustamist ning teadmistepõhiseid otsuseid. Usaldusväärse valitsemise all peetakse silmas eelkõige hästi toimivat esindusdemokraatiat ja kaasavat valitsemist. Soovitakse püüelda läbipaistvama poliitika kujundamise ja elluviimise poole ning viia otsuste langetamine võimalikult madalale, otstarbekale tasandile. Jõukohase valitsemise puhul peetakse oluliseks tõhusat haldussüsteemi, mille toimimisse on kaasatud asjatundlikud inimesed, kes tegelevad ka uuenduslike avalike teenuste arendamisega. Riigil soovitatakse jälgida, et avalikest eelarvetest palka saavate inimeste arv järgiks tööjõuturu trende. Peetakse oluliseks, et riik investeeriks avalikus sektoris hõivatud inimeste arendamisse. Toetan neid seisukohti ning märgin, et valitsusel peavad olema tõhusad hoovad poliitika kujundamiseks ning selle mõjusaks ja kiireks elluviimiseks. Selleks tuleb arendada vajalikku kompetentsust. Avalike teenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamiseks tuleb tihendada koostööd erasektoriga. Eelkõige tuleb aga kokku leppida, milliseid avalikke teenuseid, millises mahus ja millisel valitsemistasandil on vaja pakkuda ning kuidas vajalik koostöö paremini toimima saada. Riigi olulised otsused peavad olema põhjendatud ja osapooltega läbi räägitud.
Palun poolteist minutit lisaaega!

Aseesimees Jüri Ratas

Poolteist minutit lisaaega.

Kalle Laanet

Riigivalitsemise reform seondub ka ääremaastumise küsimusega. Hõredama asustusega arenenud riikides on tihti probleemiks regionaalne polariseerumine ehk rahvastiku vähenemine ääremaadel ja koondumine suurematesse keskustesse. Ka Eestile ei ole see teema võõras. Selle protsessi tõttu koonduvad kõrgema palgaga töökohad suurematesse keskustesse ning keskuste infrastruktuurile tekib uute inimeste tõttu lisakoormus. Kõrgharidust nõudvate töökohtade puudus maapiirkondades soodustab aga noorte lahkumist sealt ja muudab maaregioonide arenguväljavaated ebasoodsamaks. Tööealise elanikkonna vähenedes ja pensioniealiste inimeste arvu kasvades ei suudeta nendes piirkondades tihti tagada varasemat tööjõudlust. Rahvastiku vähenemine ei soodusta investeeringuid infrastruktuuri ning piirkonna võime ise oma majandust suunata väheneb. Muutuvate oludega kohanemiseks ja oma arengueelduste säilitamiseks vajavad nii linnaregioonid kui ka maapiirkonnad kohaliku majanduse restruktureerimist ja tihti ka riigi tuge.
Vähendamaks elanike lahkumist hõreneva asustusega piirkondadest, on osas Põhja-Euroopa maades püütud hoida piirkondades kohalike ettevõtete ja administratiivstruktuuride piisavat massi, mis tagaks hädavajaliku professionaalsuse ja haldussuutlikkuse. Regioonidesse on suunatud avaliku infrastruktuuri investeeringuid. Eelkõige Taanis, aga ka Rootsis ja Soomes on keskendutud innovatsiooni- ja ettevõtlusvõrgustike loomisele, et luua soodne kasvupinnas spetsialiseerunud teenindusmajandusele ja nišistunud väikeettevõtlusele. Selleks soodustatakse uute ettevõtete loomist või sissetoomist ning edendatakse koostööd teadus- ja õppeasutuste ning ettevõtete ja täitevvõimu vahel. Eri poliitikasuundadega püütakse toetada regioonide sisemist arenguvõimet ning tugevdada kohalikke omavalitsusi.
Leian, et ka Eestis on vaja hoolitseda selle eest, et siin oleks mitu arenevat keskust ning ettevõtlus ja majandustegevus ei koonduks liigselt pealinna ümbrusesse. Riik saab luua piirkondade arenguks vaid eeldused, mitte aga neid käsu korras arendada. Ülevalt alla arendamine ei saa olla jätkusuutlik, sest selline tegevus ei pruugi lähtuda kohalikest arengueeldustest ja kohalike elanike huvidest. Riigil on mõistlik toetada kohapealseid häid ideid nõu ja jõuga seal, kus erasektori institutsioonid on kõhklevad. Kui kohapeal on piisavalt aktiivseid haritud inimesi ja otsustusõigust, siis on lootust, et ka head ideed saavad ellu viidud. Soovin, et tänane arutelu tuleks viljakas ja ideerohke. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Mark Soosaar, palun!

Mark Soosaar

Lugupeetud juhataja! Hea kolleeg Kalle Laanet! Kas me läheme riigireformi arutades ikka päris õiget teed, kui me sallime ja talume seda, et meie rahvaarv väheneb ligi 100 000 inimese võrra? Mina isiklikult usun ja arvan küll, et siin saalis on kindlasti palju mehi ja naisi ning ka televiisorite ees inimesi, kes arvavad, et riigireformi eesmärk peaks olema hoopis teine. See võiks olla see, et tuleks fookusesse võtta, et meie rahvaarv ei väheneks, vaid see stabiliseeruks ja hakkaks tasapisi kasvama. Kas me ei peaks ikkagi seadma sellist sihti, mitte fatalistlikult ja eksistentsialistlikult seda allakäiku sallima?

Kalle Laanet

Aitäh küsimuse eest! Ma tulen algusesse tagasi. Me peaksimegi täna siin saalis arutlema, mis on riigivalitsemise kui mõiste sisu, mida me näeme täpsemalt selle reformi sisuna. See mõte, mille sina esitasid, on üks mõte. Minu arusaam on see, et täna räägime me valitsemisest, sellest, kuidas me suudame Eesti riiki paremini, tõhusamalt ja efektiivsemalt valitseda. See võiks minu arvates olla selle arutelu sisu.

Aseesimees Jüri Ratas

Aadu Must, palun!

Aadu Must

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea kolleeg Kalle Laanet, aitäh mitme julge ja hea mõtte eest! Aga küsimus on selline. Kui me võrdleme meie riiki Skandinaavia maadega, siis näeme, et me oleme neile väga lähedal sõnades ja unistustes, kuid tegudes erineme neist lootusetult. Skandinaavias orienteeritakse riigi ja omavalitsuse töös ning raha kasutamises julgelt tulemusele, meie oleme nendega võrreldes silmapaistvalt hästi säilitanud nõukogulike reeglite täitmisele orienteeritud süsteemi. Representatiivne näide Eesti riigi toimimise kohta on see lause: teil on hea ettepanek, aga see läheb vastuollu selle, tolle või kolmanda-neljanda reegliga. Kuidas sellest asjast üle saada? Ma ei eita kontrollivajadust, aga kui on vaja ametisse panna kontroll, kontrolli kontroll ja et need omavahel kokku ei lepiks, siis veel ka kontrolli kontrolli kontroll, siis võib-olla usaldame me oma omavalitsusi ja inimesi liiga vähe.

Kalle Laanet

Aitäh! Hea kolleeg! Minu üks põhiline mõte tänase ettekande ülesehituse kohta oli see, et me peaksime mõtlema raamidest väljas, mitte raamides sees. Me peaksime lahti laskma vanadest dogmadest ja mõtlema selle üle, kuidas teha nii, et meie põhiseaduslikud väärtused oleksid säilinud ka 10, 20, 30, 50 või 100 aasta pärast. Kui tulla korraks tagasi riigivalitsemise reformi kui mõiste juurde, siis tegelikult on riigivalitsemist juba ammu eri valdkondades reformitud. Ma julgen näitena tuua siseturvalisuse valdkonna, kus juba 2004. aastal moodustati 17 prefektuuri asemel neli suurprefektuuri. 2006. aastal alustati siseturvalisuse valdkonnas arutelusid, kuidas oleks võimalik dubleerimist vähendada ja funktsioone mõistlikult kokku panna, et saavutada paremaid tulemusi. Neli aastat võttis aega, kuni valmis seaduseelnõu. Politsei- ja Piirivalveamet loodi 2010. aastal. Üks näide on ka see, et nende ühendamiste käigus suudeti vähendada dubleerivaid funktsioone, tugiteenuste osutajate arv vähenes 600 inimese võrra. 2009. aastast kuni 2016. aastani hoiti kokku 6,5 miljonit eurot, mida sai anda nende ametnike kasutusse, kes töötavad põllul ehk pakuvad inimesele otsest teenust. See protsess on juba ammu käinud, me ei alusta praegu mingit uut asja, see protsess on toimunud kogu aeg.

Aseesimees Jüri Ratas

Marika Tuus-Laul, palun!

Marika Tuus-Laul

Aitäh! Austatud ettekandja! Te tõite oma avakõnes välja meile kõigile hästi tuntud probleemid: rahvastiku vähenemine, inimeste lahkumine ääremaadelt ja koondumine linnadesse, noorte lahkumine, tööealiste inimeste arvu vähenemine jne. Need on tõesti hästi tuntud probleemid, aga kas koalitsioonil on plaane nendega tegelemiseks või mis on selleks tehtud? Need ei ole eilsed ega tänased probleemid, need on ammused probleemid. Ka väga tuntud rahvastikuteadlased on pidevalt juhtinud tähelepanu sellele, et rahvastik väheneb, inimesed lahkuvad Eestist ja sündimus väheneb. Aga mida siis teha? Kas koalitsioonil on mingi väike plaan olemas?

Kalle Laanet

Aitäh küsimuse eest, hea kolleeg! Ma tulen jälle mõiste "riigivalitsemise reform" juurde. Riigivalitsemine tähendab seda, kuidas Eesti riiki juhitakse, milliseid struktuure kui efektiivselt kasutatakse ja juhitakse. Sellel, et Eestis iive kahaneb, on kindlasti omad põhjused, aga neid oskavad öelda teised spetsialistid, mitte mina siit puldist.

Aseesimees Jüri Ratas

Heimar Lenk, palun!

Heimar Lenk

Aitäh! Lugupeetud esineja! Oli huvitav neid pealkirju tahvli pealt lugeda ja kuulata, mida te ütlesite. Mingisugust lahendust teie kõnes muidugi ei olnud. Kui me nii kindlameelselt siin puldis praegu esineme – tuleb teha, tuleb teha, riigivalitsemist tuleb parandada –, siis mul on küsimus. Meil on taasiseseisvunud riik olnud 25 aastat. Miks ei ole teie – Reformierakond, IRL ja sotsid, kes praegu valitsuses on – neid asju varem ära teinud või püüdnudki teha? Ma ei ole näinud ühtegi sammu selles suunas, et riigivalitsemise süsteemi oleks parandatud või püütud parandada. Me tõstame siin saalis üles küsimuse, aga ma ei ole kuulnud isegi ühtegi soovi midagi lahendada. Ja tekib küsimus, muide, et mida lahendada.

Kalle Laanet

Eks me seda siin koos arutamegi, kuidas riigivalitsemist efektiivsemaks teha. Aga ma tulen tagasi selle juurde, et tegelikult on ju reformid käinud juba ammu. Tõin näite siseturvalisuse valdkonnast. Me teame, kuidas on Maksu- ja Tolliamet oma struktuure muutnud, selleks et need oleksid efektiivsemad ja saaksid elanikele tõhusamat teenust pakkuda. Väga palju projekte on ju ka praegu valitsuse laua peal. Näiteks toon nullbürokraatia projekti, millega vähendatakse bürokraatiat. Me teame, et haldusreformi käigus, mis on minu arvates riigivalitsemise reformi esimene etapp, arutatakse väga tõsiselt selle üle, millist rolli peaksid maavalitsused tulevikus täitma, kas neid üldse peaks olema jne. Tegelikult on see suurema debati avang, ei ole nii, et Laanet tuleb pulti ja ütleb, et lahendus on üks, teine või kolmas asi.

Aseesimees Jüri Ratas

Dmitri Dmitrijev, palun!

Dmitri Dmitrijev

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Oma kõnes te rõhutasite, et me kõik võiksime paljude saavutuste üle uhkust tunda. Kas te põhiseaduskomisjoni esimehena ei arva, et suurema kindlustunde andmiseks omavalitsustele enne uut ümberkorraldust, mille üle saab võib-olla veel suuremat uhkust tunda, peaks ka Vabariigi Valitsus hakkama täitma näiteks 16. märtsi 2010. aasta Riigikohtu üldkogu otsust, kus öeldakse: "Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks selliste õigustloovate aktide andmata jätmine, mis: 1. sätestaksid, millised seadusega kohaliku omavalitsuse üksustele pandud kohustused on omavalitsuslikud ja millised riiklikud; 2. eristaksid kohaliku omavalitsuse üksustele kohaliku elu küsimuste otsustamiseks ja korraldamiseks ette nähtud raha riiklike kohustuste täitmiseks mõeldud rahast ning näeksid ette kohaliku omavalitsuse üksustele seadusega pandud riiklike kohustuste rahastamise riigieelarvest"?

Kalle Laanet

Selleks et inimesed tunneksid ennast muutuste protsessis kindlamalt, on meil kõigil kohustus inimestele selgitada, miks on mingid muutused ette võetud, kuidas need toimivad ja millised on nende eesmärgid. Mina näiteks olen käinud neljal avalikul kohtumisel ja selgitanud nii valitsuse kui ka Riigikogu seisukohti, kuhu me peaksime haldusreformiga jõudma. See on meie roll ja seda peaksime me kõik täitma.

Aseesimees Jüri Ratas

Valeri Korb, palun!

Valeri Korb

Aitäh! Lugupeetud kolleeg! Sa rääkisid piirimaadest. Minu küsimus ongi seotud selle teemaga. Kuidas suhtud sa mõttesse parandada riigi esindatust seal, mida me nimetame ääremaaks? Praegu saab riigi esindatus maakondades palju kriitikat. Ütleme ausalt, et seda süsteemi peaks revideerima, midagi peaks uuendama.

Kalle Laanet

Aitäh! Absoluutselt nõus! On ju täiesti debati teema, kuidas oleks võimalik teatud riigiasutusi viia pealinnast ja teistest suurtest linnadest välja ääremaale. Ministeeriumid võiksid küll olla ja peaksid olema Tallinnas, aga ametid ja inspektsioonid saavad olla hoopistükkis mujal. Ma toon näiteks, et miks ei võiks Veeteede Amet olla kusagil vee ääres.

Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma tänan teid! Ma palun Riigikogu kõnetooli peaminister Taavi Rõivase!

Peaminister Taavi Rõivas

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Head külalised! Eelmisel nädalal aastavanuseks saanud valitsuse prioriteetideks Eesti julgeoleku tugevdamise, majanduskasvu edendamise ning vähekindlustatud inimeste toetamise kõrval on riigivalitsemise ja kohaliku halduse reformi tegemine. Ja mitte ainult tegemine, vaid edukas tegemine. Täpselt kuu aega tagasi andsin Riigikogule üle Vabariigi Valitsuse heakskiidetud haldusreformi seaduse eelnõu, mis on kogu riigivalitsemise reformi üks põhilistest mootoritest ja mille peamine eesmärk on tagada kvaliteetsed avalikud teenused ning tugevad omavalitsused üle kogu Eesti, et väiksemad omavalitsused saaksid juurde võimekust oma kohustuste täitmisel ja kohalik elu oleks Eesti inimeste jaoks veel paremini korraldatud. See on oluline verstapost ja väga põhimõtteline edasiminek, võrreldes ligi kaks aastakümmet kestnud vaidlustega reformi vajalikkuse või eesmärkide üle.
Ma olen varem korduvalt öelnud, et kui teha suuri asju, milleks haldusreform ju kahtlemata on, on eestlaslik "üheksa korda mõõda, üks kord lõika" küllap põhjendatud. Aga me ei tohi ennast mõõtma unustada. Kui me teame, et eesmärk on õige ja ülesandepüstitus jõukohane, tuleb asjad otsustavalt ära teha. See stardipositsioon on ehk ka põhjus, miks me täna siia saali riigivalitsemise reformi üle arutlema oleme kogunenud. Esiteks oleme seda arutamas kindlasti seetõttu, et tegemist on olulise tähtsusega riikliku küsimusega, aga teiseks seetõttu, et riigivalitsemise reformi elluviimisel ei ole Vabariigi Valitsus seni piisavalt selgelt ja avalikkusele arusaadavalt määratlenud reformi eesmärki või selgitanud, milliseid põhimõttelisi uuendusi me reformi raames ellu viia kavatseme.
Kuigi riigivalitsemise uuendusmeelsuse ja efektiivsuse otsingud ei lõpe mitte kunagi, peab igal reformil olema selgelt sõnastatud eesmärk ja peab olema teada selle reformi soovitav tulemus. Ülesandepüstituse täpsema sõnastamisega soovime aidata ka riigireformi elluviimist luubi all hoidvaid Eesti Tööandjate Keskliitu ja mõttekoda Praxis, sest mida selgem on plaan, seda lihtsam on selle täitmist hinnata ja seda adekvaatsem on ka hinnang. Ma tänan eelnimetatuid ning loomulikult Riigikogu riigireformi toetusrühma liikmeid nõudliku toe eest ja kutsun kogu avalikkust üles reformi aspektide üle aktiivselt debateerima! Tõeliselt suured ideed väärivad aktiivset ja avatud debatti ning võimalikult paljude inimeste ja huvigruppide kaasamist. Eesti tulevikku mõjutavate küsimuste üle arutledes tuleb kuulata kõiki argumente ja seisukohti, vaid selliselt langetatud otsused peavad vastu kriitikale ja ajahambale. Olles olnud nii mitme reformi tegemise juures kui ka nende läbiviija rollis, tean, et ainus võimalus reformi õnnestumiseks on see, kui määratakse täpselt kindlaks, mida saavutada soovitakse, ning ollakse valmis iga sammu detailselt põhjendama. Seepärast ootangi kõikidelt ministritelt ja riigiametnikelt mitte ainult reformi edukat elluviimist, vaid ka aktiivset kaasamist ja selgitamist.
Hea Riigikogu! Küsigem siis, mida tähendab riigivalitsemise reform ja mida me sellega saavutada soovime. Väikese ja avatud riigina, kes soovib kiiresti areneda, peab Eesti olema alati uuendusmeelne ja paindlik. Poolteist aastat tagasi OECD tegevuskava kinnitamisel ütlesin järgmist: "Meie eesmärk on paindlikum ja avatum riigi juhtimine. Riigilt palka saavate töötajate osakaal tööhõives ei tohi paisuda, nendes tingimustes peavad valitsusasutused tulema edukalt toime Eesti ees seisvate pikaajaliste ülesannetega, milleks on majandusliku heaolu kasvatamine ja julgeoleku tagamine. Samas ootavad kodanikud ja ettevõtjad paremat avalikku teenust kõikides eluvaldkondades ning selleks peame olema suutlikud välja pakkuma, aga ka rakendama uuenduslikke lahendusi. Nende kesksete eesmärkide saavutamiseks tuleb jälgida kolme sihti: valitsuse töö on tõhusam ja halduskoormus väheneb, valitsussektori töötajate osakaal tööealises elanikkonnas ei kasva ja valitsemissektori kulutuste osakaal SKT-s ei suurene." See oli poolteist aastat tagasi.
Ma pean väga oluliseks, et valimiste järel moodustatud valitsus on järginud neidsamu põhimõtteid, aga seadnud lati veel palju kõrgemale. Toona sõnastatud põhimõtetest on saanud terviklik, kümneid tegevusi hõlmav reformiplaan, mis on tunduvalt ambitsioonikam, kui ma poolteist aastat tagasi loota julgesin. Haldusvõimekuse ja riigivalitsemise arendamine ei ole aga eesmärgid omaette, nende kandev idee on toetada seda, et riigi pikaajaliste ja valdkonnaüleste probleemide lahendamise võimekus suureneks. Eesmärk on ka tõhustada selleks mõeldud poliitika kujundamist ja elluviimist ning toetada struktuurseid muudatusi, mis parandavad avaliku sektori teenuseid.
Meie probleemid on ju hästi teada. Vananeva ja väheneva rahvastiku tõttu on juba lähiajal puudus majanduskasvu võimaldavate oskustega töötegijatest, mis paneb pikemas perspektiivis proovile meie ühiskonna konkurentsivõime. Et seda probleemi lahendada, tuleb veelgi parandada hariduse kvaliteeti, aidata tööturule piiratud töövõimega inimesed ja aidata kaasa töökohtade loomisele, jätkates maksukoormuse vähendamist. Loodusvarasid tuleb alati kasutada elukeskkonda säästval viisil, samas tuleb seda tehes saavutada võimalikult suur majanduslik lisandväärtus. Ühiskonna sidusust tuleb tugevdada eduka lõimumise, tasemel tervishoiu, vaesuse vähendamise ja kodanikuühiskonna tugevdamise abil. Pingestunud julgeolekuolukord on üha selgemalt toonud välja vajaduse tegelda julgeolekuga riigisiseselt ja laiapindselt, kindlustada elanike turvatunne ning pöördumatult integreeruda rahvusvahelist julgeolekut tagavate organisatsioonidega.
Muutuv maailm ja kiiresti arenev Eesti seavad pidevalt uusi ülesandeid ka avaliku sektori ette. Meil peab olema tarkust täita seniseid ülesandeid palju efektiivsemalt. Me peame olema võimelised olemasoleva ja võimalik, et ka vähenenud koosseisuga saavutama sama või parema tulemuse. Iga minister ja riigiametnik peab alatasa otsima võimalusi, kuidas korraldada tööd veel tõhusamalt, kuidas kasutada maksumaksja raha veel efektiivsemalt, kuidas riigi nii kodanikele kui ka ettevõtetele pakutavad teenused hoiaksid kokku aega ja raha ning vähendaksid halduskoormust riigiga suhtlemisel.
Head kuulajad! Riigivalitsemise reform ei ole vaid ühe ministri asi või ühe ministeeriumi tegevusi kirjeldav koondnimetus. See on mõtteviis. Riigivalitsemise reformil on kolm peamist eesmärki. Esiteks, kvaliteetsed avalikud teenused peavad olema kättesaadavad kogu Eestis. Selleks viimegi ellu haldusreformi, et omavalitsused muutuksid tugevamaks ja kohalik elu oleks Eesti inimeste jaoks veelgi paremini korraldatud. Me viime koolivõrgu kooskõlla demograafiliste muutustega, pakkudes kõigis maakondades kvaliteetset ja valikuterohket gümnaasiumiharidust. Me muudame avalike teenuste kasutamise uute e-riigi arenduste abil kiiremaks ja mugavamaks. Me tagame suurhaiglate ja maakonnahaiglate võrgustumise abil kogu riigi ulatuses kvaliteetse arstiabi.
Olgu öeldud, et kokkuhoid või kärbe ei ole automaatselt reform. Reform tähendab sisulisi, struktuurseid muudatusi. Ma toon näite selle viimati nimetatud teema kohta. Raviteenuste vähendamine maakonnakeskustes ei ole sisuline lahendus. Me peame keskenduma teenuste kättesaadavusele ja ravijärjekordade lühendamisele. Parim retsept selleks on, nagu öeldud, struktuursed muudatused, sh haiglate võrgustumine ja näiteks digiregistratuuri käivitamine, et ravijärjekordi lühendada.
Riigivalitsemise reformi teine eesmärk on see, et ettevõtjate halduskoormus riigiga suhtlemisel väheneks. Selleks vähendame bürokraatiat ja aruandekohustust nullbürokraatia projekti abil. Me läheme täielikult üle elektroonilisele riigihangete süsteemile. Me leiame efektiivseima vormi ettevõtluse tugistruktuuridele, et ettevõtted saaksid tegevusvaldkonnast sõltumata neile mõeldud teenused kätte parimal võimalikul viisil. Me jätkame e-residentidele mõeldud teenuste arendamist ja lihtsustamist, sest see loob uut majandusaktiivsust ja parandab muu hulgas meile, kodumaistele kasutajatele mõeldud teenuste kvaliteeti. Et ettevõtlikku vaimu ei aheldaks mittevajalikud reeglid, peame aruandluskoormuse vähendamise kõrval dereguleerima ka ettevõtluskeskkonda. Ma pean märgiliseks Riigikogu initsiatiivi seadustada Eestis ühena esimestest riikidest kogu maailmas jagamismajandus. Alles üleeile otsustas Riigikogu majanduskomisjon konsensuslikult saata sõidujagamisteenust seadustav eelnõu esimesele lugemisele Riigikogu täiskogu ette. See on hea näide selle kohta, et reeglite lihtsustamine võimaldab uutel ärimudelitel tekkida ja areneda. See on ka ilmekas näide riigi ja ettevõtluse vahelise koostöö ja usalduse kohta ning see on veelkordne kinnitus, et uuendusmeelsus peab olema meie kõigi mõtteviis.
Riigivalitsemise reformi kolmas eesmärk on see, et avaliku sektori efektiivsus ja paindlikkus suureneksid. Selleks peame pidevalt otsima võimalusi, kuidas vähendada bürokraatiat ka täitevvõimu sees. Tuleb lähtuda põhimõttest, et valitsussektori töötajate arv peab kooskõlas tööealise elanikkonna kahanemisega vähenema. Peame lähtuma printsiibist, et absoluutselt kõike ei tule seadustega reguleerida. Me loome sarnaste ülesannetega asutustes ühe väärtusahela ning tervikliku valdkondliku juhtimise, vajaduse korral neid asutusi ka liites. Me optimeerime riigile kuuluvate ettevõtete portfelli ja tugevdame omanikujärelevalvet juhtimisotsuste üle. Me viime lõpule riigiasutuste tugiteenuste tsentraliseerimise ning kinnisvarareformi. Kõik avalikud teenused, mille puhul see on võimalik, peavad olema kodaniku ja ettevõtja jaoks digitaalsed. Seeläbi saame tõhustada riigi toimimist ning muuta avalikku sektorit efektiivsemaks.
Olgu siinkohal heade näidetena eeskujuks toodud Maksu- ja Tolliameti ning Maanteeameti maailma tippu kuuluvad e-lahendused, mille kasutuselevõtu tulemusena on näiteks Maksu- ja Tolliametis teenistujate arv alates 2011. aastast vähenenud 21%, aga – küllap te nõustute minuga – teenuseid saavad nii kodanikud kui ka ettevõtted kiiremini ja mugavamini kasutada. Efektiivsem maksukogumine on võimaldanud ka tõsta seda tööd tegevate inimeste palka viie aasta jooksul 40%. Ma toon veel ühe lihtsa näite. Ainuüksi fotode ristkasutamine politsei ja Maanteeameti vahel võimaldas kokku hoida 300 000 eurot selle pealt, et büroodest kaotati ära pildistamisboksid. Veelgi olulisem on see, et umbes 130 000 inimest igal aastal ei pea enam büroos pikas järjekorras seisma. Kolmas näide. Me kavatseme 2017. aastast minna täielikult üle e-arvetele ja hoida sellega kokku circa 2,5 miljonit eurot. Samamoodi aitab sajaprotsendiline e-hangetele üleminek hoida kokku circa 12 miljonit eurot ja nii igal aastal. Just sellist uuendusmeelsust ja uuendusmeelset mõtteviisi soovin näha kõikides kodanikele ja ettevõtjatele teenuseid pakkuvates riigiasutustes.
Lõpetuseks. Ma nõustun vandeadvokaadi, õigusteadlase ning riigireformi tulihingelise eestvedaja Jüri Raidlaga, kes ütles mõni kuu tagasi Postimehe arvamusartiklis haldusreformi seaduse eelnõust rääkides, et eelnõu kohta tehtavad täiendusettepanekud ja antavad kommentaarid ei peaks kuidagi selle eelnõu kiiduväärsust vähendama. Ka riigivalitsemise reformi õnnestumise tõenäosus ja selle reformi kiiduväärsus saavad vaid suureneda, kui võimalikult paljud inimesed eesmärkide saavutamise nimel kaasa mõtlevad ja oma mõtted ka ettepanekuteks vormistavad. Riigivalitsemise reform on protsess, mille suured eesmärgid on omavahel seotud ja mille mõõdupuuks saab olla vaid üha tõhusam ja paindlikumalt toimiv riik.
Hea Riigikogu! Igaüks teist saab kaasa aidata sellele, et Eesti riik muutuks veelgi efektiivsemaks ja uuenduslikumaks. Ma ootan teilt kõigilt aktiivset osavõttu haldus- ning riigivalitsemise reformi elluviimisest. Aitäh teile!

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud peaminister, ma tänan teid! Teile on tublisti küsimusi. Palun, Märt Sults!

Märt Sults

Aitäh, härra eesistuja! Hea peaminister! Kalle Laanet soovitas mõelda raamidest väljas. Siit tulebki minu küsimus. Kas selle riigivalitsemise efektiivistamise ja raamidest väljas mõtlemise all mõtleb valitsev erakond seda, et valitsemiskuludeks tuleks iga päev kulutada 500 000 eurot reservist? Kahe aasta pärast on raamid otsas, sest reserv jõuab nulli. Kuidas te põhjendate seda, et reservist kulutatakse circa 500 000 eurot päevas?

Peaminister Taavi Rõivas

Aitäh! See on väga lihtne küsimus. Nii 2014. kui ka 2015. aastal oli riigieelarve struktuurselt ja nominaalselt ülejäägis. Nii et fundamentaalselt on riigi raha hulk viimase kahe aasta jooksul, kui minul on olnud au peaministriametis olla, kasvanud. Küll aga võib tõepoolest esineda ajutisi rahavoolisi kõikumisi riigi reservides ja ka laenukoormuse mõttes, sest on perioode, kui me peame tegema euroraha väljamakseid enne, kui oleme saanud selle raha Euroopa Liidust tagasi. See on puhas rahavooline küsimus ja sellest ei tasuks kindlasti teha sellist järeldust, nagu on teinud tänane Äripäev, et riik elab üle oma võimete või on eelarvega defitsiidis. Ei ole. Saan teile kinnitada – 2014. ja 2015. aasta eelarve tulemused on juba kokku löödud –, et mõlemal aastal olime nii struktuurselt kui ka nominaalselt eelarvega ülejäägis. Tegelikult on riigi rahaline seis viimase kahe aasta jooksul paranenud.

Aseesimees Jüri Ratas

Anne Sulling, palun!

Anne Sulling

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Üleeilsel valitsuskabineti nõupidamisel arutati riigivalitsemise reformi plaani. Rahandusministeerium esitles seal riigivalitsemise reformi eesmärke ja planeeritavaid tegevusi. Muu hulgas sisaldas see ettekanne plaani liita kaheksa rakendusüksust, et luua Rahandusministeeriumi alluvusse üks n-ö superrakendusüksus. See plaan sai 4. aprillil toimunud Riigikogu majanduskomisjoni istungil suure kriitika osaliseks, kui mitte öelda, et selle otstarbekuses kaheldi. Minu küsimus on, kas majanduskomisjoni kriitika selle plaani kohta on valitsusse jõudnud ning kui on, siis kas valitsus kavatseb seda arvestada.

Peaminister Taavi Rõivas

Aitäh! Kõigepealt olgu öeldud, et ettevõtlusele, aga mitte ainult ettevõtlusele, vaid laiemalt ühiskonna valdkondadele eurotoetuste maksmise paremaks korraldamiseks on meil plaanis väga põhjalikult analüüsida, kuidas on seda kõige mõistlikum, kvaliteetsem ja tõhusam korraldada. Ükski plaan ei ole veel lukku löödud, aga soov olukorda parandada on minu hinnangul küll kõikidel asjasse puutuvatel ministritel. Me ei löönud üleeile riigireformi hetkeseisu arutades kabinetis lukku ühtegi lahendust. Ma rõhutan, et rakendusüksuste tegevuse koondamise all ei peetud üldse silmas seda, et kõik need asutused peaksid koonduma, vaid selle konkreetse idee sisu – see ei ole veel otsustatud idee, see on kaalumisel – on see, et kui allüksusi või osakondi, mis tegelevad administreerimisega, on kaheksas kohas, siis võiks üle vaadata, kas siis, kui need asuksid ühes, kahes või kolmes kohas, ei oleks võimalik teha asju paremini. See on eesmärk. Ma arvan, et me peame kõikides asutustes vaatama, kas ühiselt tegutsedes ei saaks me teha asju paremini. See ei pea ilmtingimata tähendama olemasolevate asutuste liitmist, aga ka seda võimalust ei peaks välistama.

Aseesimees Jüri Ratas

Mark Soosaar, palun!

Mark Soosaar

Lugupeetud peaminister! Teie ettekannet kuulates mõtlesin ma Šveitsile ja Šveitsi riigi ajaloolisele tugevusele, mis ei seisne sugugi mitte üksnes Alpi mägedes, millega ta ümbritsetud on, ja pankades, vaid ka selles, et seal on igal mehel püss kodus. Aga meil on igal inimesel arvuti kodus, me arvame, et oleme e-riik ning suudame niimoodi oma maad ja rahvast paremini valitseda. Tegelikult võiks Eesti ressurss olla ikkagi see, et rohkem ja rohkem inimesi osaleks vabatahtlikult riigivalitsemises. Võtame kas või meie omavalitsused, mis on ju ka riigi osa. Kui me loeme kokku volikogulased, kes volikogudes otsuseid teevad, siis selgub, et neid on riigi kohta suur arv. Nemad on tegelikult meie uhkus, nad teevad seda tööd vabatahtlikult, tasu saamata. Palgalise ametnike armee suurendamise asemel peaksime võib-olla mõtlema selles suunas, kuidas suurendada just vabatahtlikku osalemist riigi ehitamises. Kas te olete selle mõttega nõus?

Peaminister Taavi Rõivas

Aitäh! Ma saan teile vastata oma vahetu kogemuse põhjal. Mina elan omavalitsuses, kus elab üle 400 000 inimese. Samas on minu vahetus kodukandis Kassisabas väga aktiivne kogukond. Kogukonna listis ja koosolekutel, väga erinevates formaatides arutatakse detailplaneeringuid, mõne kaupluse lahtiolekuaegu ja ka seda, kas me Kassisaba päevadele bändi kutsume või ei kutsu. Kõik teemad saavad kogukondlikult läbi arutatud. Ma arvan, et see on selle piirkonna elanikele ainult positiivne. See ei ole mitte kuidagi formaliseeritud, ei ole mitte ühtegi seadusandlikku akti, mille alusel Kassisaba Selts tegutseb. Tegemist on inimeste vaba tahtega, omaalgatusega ja see toimib minu meelest väga ilusasti. Ma arvan, et meil kõigil on võimalik aega- ja jõudumööda sellises tegevuses kaasa lüüa. Ma usun, et ka parlamendiliikmetel on alati põhjust vaadata, kas on võimalik leida aega, et oma kodukandi tegemistes, sellisel mikrotasandil, sõna sekka öelda. Ma tean, et paljud seda aktiivselt teevadki. Loomulikult on inimeste aktiivsus ja kogukonna tegevus tõusuteel. Ka minu meelest on see väga positiivne, nagu teiegi ütlesite.

Aseesimees Jüri Ratas

Rein Ratas, palun!

Rein Ratas

Tänan, juhataja! Auväärt peaminister! Oma kõne algul nimetasite te mitmeid valitsusprioriteete. Selles esmatähtsate ülesannete loendis ei olnud Eesti demograafilise seisundi teemat. Samas on meie rahvastikudünaamika ülimalt hoiatav. Mitme tuntud rahvastikuteadlase hinnangul on juba praegu tegemist rahvastikukriisiga. Hea peaminister, kas te näete vajadust ja võimalust riigivalitsemise reformi käigus leida institutsionaalne lüli ka rahvastikuprobleemiga tegelemiseks? Olen rääkinud.

Peaminister Taavi Rõivas

Aitäh! Eelmises plokis küsiti Kalle Laaneti käest, kas rahvastiku vähenemine on asi, millega me peame ilmtingimata leppima. Minu vastus on, et ei pea. Me peame pidevalt tegutsema selle nimel, et rahvaarv ei väheneks. Me oleme ajaloo jooksul teinud paar väga õiget otsust, mis on seda vähenemist oluliselt pidurdanud. Neist kõige märkimisväärsem on vanemahüvitis. Erinevalt tänase Eesti Päevalehe juhtkirjast mina küll ei arva, et peaks hakkama vanemahüvitist lõhkuma või noorte perede kindlustunnet vähendama. Vanemahüvitis toimib kindlustunnet loovana just sellisena, nagu see on. Juba ainuüksi see, kui me arutame pidevalt, et äkki võtaks midagi ära, paneks kohustuse hoopis kellelegi teisele ja vähendaks emade võimalusi, tekitab tegelikult ebavajalikku ažiotaaži ja vähendab noorte inimeste kindlustunnet. Seda esiteks.
Mida saab valitsus praegu teha demograafilise olukorra parandamiseks? Me oleme võtnud eesmärgiks mitmekordistada kolmelapselise pere toetust. Seda kahel põhjusel. Esiteks seepärast, et kui peres on kolm või enam last, siis pere majanduslik toimetulek on rohkem ohus, ütleme nii, statistiliselt ja keskmiselt võttes. Teiseks seepärast, et mitte ühelgi perel Eestis ei peaks otsus saada kolmas laps jääma rahamurede taha. Ma olen täiesti kindel, et kui kolmanda lapsega kaasneb kokku 300 eurot lapsetoetust, siis ei pane see küll mitte kedagi sünnitama, aga annab vajaliku kindlustunde, nii et ka kolmas laps, kui ta on peresse oodatud, ei jää majandusliku ebakindluse tõttu sündimata. Selliseid asju tuleb kindlasti veel otsida. Jah, me teame, et demograafiline olukord on probleem. Jah, me peame sellega arvestama. Jah, me peame oma poliitikat seda silmas pidades kujundama. Aga me ei peaks mitte mingil juhul sellega leppima.

Aseesimees Jüri Ratas

Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits

Hea juhataja! Hea peaminister! Meie asi on määratleda kogu selle reformi sisu. Ma tahan küsida üldisemalt. Ütelge, härra peaminister, kolm teie meelest kõige tähtsamat näidikut, mille kaudu võiks hakata hindama riigivalitsemise reformi edukust.

Peaminister Taavi Rõivas

Aitäh! Me oleme tegelikult selle reformi, nii nagu meie seda valitsusliidus mõistame, sõnastanud osana koalitsioonileppest, hiljem oleme seda täpsustanud tööplaanis. Mulle tundub, et võib-olla on praktiline ka see, kui me teeme kõikide nende punktide alusel, mida me oleme valitsusliidus kokku leppinud, ühe eraldi paarilehelise dokumendi, kust igaühel on võimalik näha, millised on need konkreetsed tegevused, milles valitsusliit on kokku leppinud ja mida me mõistame riigivalitsemise reformi all. Siis on ka lihtsam hinnanguid anda ja mõõta, kas need asjad saavad tehtud või mitte. Neid on kaugelt rohkem kui kolm.
Kui ma pean valima kõige olulisemad, siis ma ütlen, et kõige suurema kaaluga on küllap haldusreform ja see, et avaliku sektori töötajate osakaal kogu tööealises elanikkonnas ei kasvaks. Me peame olema igal aastal valmis avalikus teenistuses olevate inimeste arvu veidi vähendama. Etteruttavalt olgu öeldud, et esimese aasta eesmärgid selles vallas täitis valitsus küllalt suure varuga. See ei olnud lihtne ja me saime ühiskonnas kuulda väga palju kriitikat. Oli asutusi, kes vähendamisest keeldusid ja ütlesid, et tegelikult peaks nende asutus hoopis kasvama. Aga ometi, valitsus tervikuna sai selle ülesandega hakkama. Ma arvan, et see on vajalik. Avalik sektor ei tohi muutuda erasektorile suurenevaks koormaks, sest see avaldaks otsest mõju meie majandusaktiivsusele ja ühiskonna heaolule tervikuna.
Ma võiksin tuua veel palju rohkem näiteid, aga ma usun, et me teeme kirjaliku materjali, kust igaüks saab näha, millised on need paarkümmend tegevust, mida me haldusreformi käigus tahame ära teha. Nendest umbes 15 lugesin ma täna ka ette. Need kõik ongi parim mõõdupuu, et teha kindlaks, kas haldus- ja riigivalitsemise reform on õnnestunud.

Aseesimees Jüri Ratas

Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, juhataja! Austatud peaminister! Kas me saame olla veendunud, et neli ettekandjat ja publik, kes seda diskussiooni jälgib, saavad riigireformi mõistest ühtemoodi aru? Kas see on ikka üks ja sama elevant, keda me kirjeldame? Materjale meil ees ei ole. Jah, koalitsioonilepingus on riigireformi osa. Ma loen aga Eesti Koostöö Kogu riigipidamise kava, kus on kirjas muud asjad. Eile istusite te keskkonnaministri kõrval, kui ma küsisin koalitsioonileppest lähtudes, kas maapõueressursid jäävad Keskkonnaministeeriumi alla või lähevad Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi alla. Sain vastuse, mis koalitsioonileppe riigireformi osaga nagu päriselt ei haaku. Milline on teie vastus?

Peaminister Taavi Rõivas

Aitäh! Kõigepealt, Riigikogus on 101 liiget. Meil on koalitsioon, meil on opositsioon ja päris kindlasti on igaühel meist veidi erinev arusaam sellest, mida täpselt peaks riigireformi raames tegema. Minu asi on esitleda teile valitsusliidu kokkulepet – seda, mida valitsusliit näeb riigivalitsemise reformina ja mille me kavatseme riigivalitsemise reformi nime all ellu viia. Loomulikult võib inimestel ühiskonnas olla oma nägemus. See on täiesti aktsepteeritav. Minu meelest on väga palju huvitavaid ideid välja käinud nii teie nimetatud koostöökogu kui ka Jüri Raidla, kes saab täna oma ideedest rääkida. Aga need asjad, mis ära tuleb teha, peab selekteerima demokraatlikult valitud parlamendi ametisse nimetatud Vabariigi Valitsus.
Mina näiteks ei pea riigireformi osaks seda, kui Eesti Panga töötajate arvu poole võrra vähendataks. Isegi kui ma peaksin seda reformi osaks, siis nagu me hästi teame, on Eesti Pank nii valitsusest kui ka parlamendist sõltumatu ja seda vähendamist ei oleks valitsusel võimalik oma tööplaani võtta. Samuti ei pea ma riigireformi osaks seda, kui vähendataks parlamendi koosseisu. See ei ole koalitsiooni hinnangul kõige pakilisem probleem, millega peaks tegelema. Küll aga pean ma riigivalitsemise reformi lahutamatuks osaks haldusreformi. Ma pean lahutamatuks osaks kõiki neid 15 või 20 asja, mis ma teile täna ette lugesin. Nagu juba öeldud, me oleme valmis need punkthaaval juba kokkulepitud koalitsioonileppest ja tööplaanist välja võtma nii, et igaüks parlamendis ja ka mitmesugustes mõttekodades saaks näpuga järge ajada ja vaadata, millal ja mida täpselt ellu viiakse. Siis saaks ka hinnata, kas need asjad on tehtud.
Ma ütlesin väga teadlikult seda, et see loetelu on abiks ka nendele, kes leiavad, et nad võiksid panna valitsusele või parlamendile hindeid. See on abiks sellepärast, et kui hinnet kujundataks näiteks selle järgi, kas Riigikogu liikmete arvu nelja aasta jooksul vähendatakse, siis võiks kohe nulli ära panna. Seda ei kavatse me teha, ütlen kohe ausalt. Ma arvan, et adekvaatsem oleks hindeid panna selle järgi, mida me oleme ise eesmärgiks seadnud ja milleks me oleme valijatelt mandaadi saanud, mitte lihtsalt nende kuskilt tulevate mõtete alusel, mida on kindlasti huvitav arutada, aga millele sel juhul peaks keegi ka demokraatlikult mandaadi taotlema. Kindlasti saab nii valitsusele kui ka parlamendile adekvaatselt hinnet panna selle eest, kas ja kui otsustavalt suudetakse ära teha haldusreform, kas täitevvõim suudab kooskõlas tööealise elanikkonna vähenemisega ka ametnike ja täitevvõimu töötajate efektiivsust suurendada, kas me suudame luua uusi e-lahendusi, kas me suudame muuta riiki pidevalt paindlikumaks. See on küll koht, kus hinded on oodatud ja kindlasti põhjendatud.

Aseesimees Jüri Ratas

Andres Ammas, palun!

Andres Ammas

Aitäh, lugupeetav eesistuja! Lugupeetav peaminister! Te soovisite nõudlikku tuge ja sellest lähtudes küsingi: kelle käest tuleb kolme aasta pärast küsida, kuidas meil riigireformiga läinud on? On see riigihalduse minister või on see peaminister? Praxise eksperdid, tööandjate esindajad ja teie tsiteeritud vandeadvokaat Jüri Raidla on osutanud vajadusele, et juhtohjad selles küsimuses võtaks peaminister ja hoiaks neid selgelt enda käes. Lugupeetud Taavi Rõivas, kas te võtate selle vastutuse?

Peaminister Taavi Rõivas

Aitäh! Ma võtsin selle vastutuse 9. aprillil eelmisel aastal, asudes täitma Vabariigi Valitsuse liikme ja valitsusjuhi kohustusi. Ma ei võtnud vastutust mitte ainult riigireformi eest, mille kohta koalitsioonileppes on kirjutatud, et selle eest vastutab peaminister eraldi. Tegelikult vastutan ma kõige eest, mida see valitsus teeb. Ma vastutan ka selle eest, kui minu erakond ühte või teist asja teeb, ka nende asjade eest, milles mul endal ei ole vahetut rolli. Loomulikult vastutan. Ma kavatsen teha kõik selleks, et need kokkulepitud asjad, mida me oleme plaaninud ühiselt ellu viia koos IRL-i ja sotsiaaldemokraatidega, ka päriselt teoks saaksid.

Aseesimees Jüri Ratas

Liina Kersna, palun!

Liina Kersna

Aitäh, hea juhataja! Austatud peaminister! Riigisekretär Heiki Loot on käinud välja mõtte viia ministeeriumide õigusteenistus ühtse juhtimise alla. Mina omal ajal valitsuskommunikatsiooni direktorina rääkisin võimalusest viia valitsuskommunikatsioon ühtsema juhtimise alla ning muuta seda paindlikumaks ja efektiivsemaks. Kas neid mõtteid on ka riigivalitsemise reformi planeerides arutatud?

Peaminister Taavi Rõivas

Aitäh! Jah, seda, et tugiteenuseid oleks võimalik ühiselt osutada, on arutatud küll. Seda on arutatud ka selle tõttu, et neli ministeeriumi kolivad lähiajal ühte majja. Siis jälgitakse eraldi seda, et sinna majja ei tekiks nelja eraldiseisvat tsitadelli, vaid võimalikult palju tekiks seal ka sisulist sünergiat. Kaks teemat sai juba nimetatud, aga ma toon veel näiteks lähetuste korraldamise ja aruandlusega seotud küsimused. Me oleme riigis küllalt hästi suutnud tsentraliseerida raamatupidamistegevust, infotehnoloogiat ja kinnisvaramajandust. Iga ministeerium ei pea kõikide nende asjadega ise tegelema. Neid tegevusi saab koondada ja konsolideerida. Ma arvan, et sellega tuleb kindlasti jätkata. Sellistel puhkudel on lootus, et ministeeriumide sisuline silotornistumine väheneb. Oi-oi kui palju oleme kuulnud ministeeriumide sellist sõnakasutust nagu "teie maja" ja "meie maja". Mida rohkem suudame me ministeeriume suunata koostööle, seda vähem sellist teie ja meie maja vastandumist tekib ning seda ühtsem on poliitika, mida riik ajab.

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud peaminister, ma tänan teid! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli vandeadvokaat Jüri Raidla!

Vandeadvokaat Jüri Raidla

Austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Head Riigikogu liikmed! Eesti riik ei ole katki. Meie põhiseadus on meid hästi teeninud, seetõttu ei vaja riik minu arvates remonti ega kapitaalremonti. Eesti riik vajab edasiarendust ja tänapäevastamist, ta vajab moderniseerimist, selleks et teenida meid tulevikus niisama hästi, nagu ta on meid seni teeninud. Selles kontekstis loodan ma siiralt, et 14. aprill 2016 kujuneb Eesti riikluse moderniseerimise sümboolseks alguseks.
Lubage mul alustada oma ettekannet väga siira kodanikutänuga Riigikogule, põhiseaduskomisjonile ja selle esimehele Kalle Laanetile konstruktiivse lähenemise eest, mida te olete üles näidanud suhtumisel minu kodanikupalvesse, mille esitasin Riigikogule 8. veebruaril Postimehes avaldatud artiklis. Ma olen kaugel sellest, et oma kodanikupalvet üle tähtsustada, kuid igal juhul on minu palve ja tänase arutelu vahel väga kaunis kokkulangevus.
Mõistetel ja terminitel on nii õiguses kui ka poliitikas väga suur roll, palju suurem, kui me tavapäraselt arvame. Oma ettekandes kõnelen ma riigireformist, kuigi Riigikogu päevakorras on riigivalitsemise reform. Päevakorras kasutatud formuleeringul on võrreldes riigireformiga nii pluss- kui ka miinuspool. Miinuspool on see, et termin "riigivalitsemise reform" viitab vähem radikaalsele lähenemisele, võrreldes terminiga "riigireform". Enam kui kuus aastat tagasi alustatud riigireformi eellane, riigipidamise reform, ei lennanud. Ta ei pälvinud isegi poliitilise eliidi kriitikat, rääkimata toetusest. Küllap oli tegemist liiga väikest radikaalsust demonstreeriva terminiga. Sama risk on ka riigivalitsemise reformi terminiga. Radikaalsuse annus võib osutuda liiga väikeseks. Tal on aga ka plusspool olemas. Plusspool on vaieldamatult tõik, et riigivalitsemise termin viitab kenasti sellele, mis kuulub riigireformi sisusse, ning ka sellele, mis riigireformi sisusse teps mitte ei kuulu. On päevselge, et Eesti ühe juhtiva haigla meditsiinipersonali koondamisel ei ole mitte mingit pistmist riigireformiga. Seda just nimelt seetõttu, et sellisel koondamisel puudub igasugune seos riigivalitsemise protsessiga. Loodetavasti oli aasta alguses eelviidatud teemal tekkinud segadus vaid tööõnnetus, mitte teadlik katse meelestada inimesi riigireformi vastu juba siis, kui see veel alanudki ei olnud.
Ühiskonda ja seda puudutavaid protsesse ei saa lõpuni kirjeldada statistiliste näitajatega. Ühiskond ei loe ega toimi Exceli tabeli järgi, ühiskond tunnetab. Ka riik peab ühiskonda tunnetama, mitte pelgalt mõõtma. Muudatus on reform vaid siis, kui inimesed selles muudatuses reformi ära tunnevad ja seda seal tunnetavad. Selleks peavad muudatused olema piisavalt radikaalsed, piisavalt komplekssed ja piisavalt mastaapsed. Sõna "piisavalt" on eelöeldud kontekstis samuti tunnetuslik kategooria.
Käsitledes riigireformi, on vaja läbi rääkida ja poliitilisel tasandil kokku leppida vähemalt kolm asja. Esiteks, riigireformi eesmärk, teiseks, riigireformi mõiste ja sisu, kolmandaks, riigireformi mõõtkava ajas ja ruumis. Riigireform ei ole eesmärk iseeneses, see on vahend Eesti rahvuslike huvide järgimiseks pikemas perspektiivis. Riigireform on vajalik selleks, et Eesti Vabariik oleks ka kaugemas tulevikus "kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus". Peale eelöeldu on mõnevõrra madalamal filosoofilisel tasandil riigireformi eesmärk vähendada riigipidamise kulukust, ohverdamata riikluse kvaliteeti.
Tänase riiklikult tähtsa küsimuse arutelu üks keskseid eesmärke võiks olla alustada protsessi, mille käigus esmalt määratakse kindlaks riigireformi sisu ja teiseks tehakse riigireform ka ära. Täna oleme kummalises olukorras: valitsus teeb defineerimata riigireformi ja valitsust kritiseeritakse defineerimata riigireformi mittetegemise eest. See on nonsenss mõlemalt poolt, nii tegijate kui ka kriitikute poolt.
Riigireformi vajalikkuses kõhklejate ja kahtlejate read on jäänud meeldivalt hõredaks. Märkimisväärsed teened reformivastaste meeleolude lahjenemise protsessis on olnud paljudel Eesti ettevõtjatel. Eesti Tööandjate Keskliit korraldas 17. veebruaril 2015 konverentsi "Tuulelohe lend", kus toimus põhimõtteline murrang. Ettevõtjate ees väidelnud peaministrikandidaadid Taavi Rõivas, Juhan Parts ja Sven Mikser asusid kõik suurema või vähema entusiasmiga riigireformi ideed ja paljusid konverentsil esitatud sisulisi seisukohti toetama.
Eesti põhiseaduse § 56 kohaselt on Eesti Vabariigis kõrgeima riigivõimu kandja rahvas. Paraku on meie kõrgeim võimukandja vananevas, vähenevas ja kahanevas arengustaadiumis. Sama ei saa aga öelda teiste avalikku võimu teostavate asutuste kohta, kus pärmi jätkub nii püsimiseks kui ka kerkimiseks. Või kas ikka jätkub? Või kui jätkub, siis kui kaua jätkub, on kohane küsida. Kõrgeim võimukandja ei kannata pikas perspektiivis nii kulukat riiki välja, ta väsib ära. Samas ei ole ta rahul ega tohigi olla rahul vähema või kehvema riikliku tulemuslikkusega. Kuivõrd kahe miljoni eestlasest maksumaksja ilmumist ei ole lähitulevikus põhjust loota, tuleb alustada teisest otsast ehk riigireformist.
Mis on riigireform? Minu arusaama kohaselt on riigireform avaliku võimu organisatsiooni ümberkorraldamine koos avaliku võimu täidetavate funktsioonide ja osutatavate teenuste revisjoniga ning toimemehhanismide korrigeerimisega. Mitmeti mõistetavuse vältimiseks lisan, et avaliku võimu organisatsioon puudutab nii keskvõimu kui ka kohalikke omavalitsusi, mistõttu haldusreform on üks osa riigireformist. Paradoksaalsel kombel pean tunnistama, et eeltoodud akadeemilist laadi määratlus on kaheldava praktilise väärtusega riigireformi positiivse sisustamise seisukohalt. Esitatud definitsiooni ainus, kuid see-eest väga suur praktiline väärtus seisneb selles, et see aitab välistada nähtusi ja nähtumusi, mis riigireformi sisusse ei kuulu.
Viimasel ajal on hakatud üsna usinalt levitama vaadet, mille kohaselt oleks riigireform justkui mingit sorti kõiksuse reform, st peaaegu kõiki riigi ja rahva elu edendamise seisukohalt tähtsaid asju tahetakse seostada riigireformiga. Riigireformi jutlustajana võiksin ju selle üle head meelt tunda, paraku on tegelikkus vastupidine. Selline mõtteviis on riigireformile äärmiselt ohtlik, et mitte öelda hukatuslik, kuna võimaldab lõputult rääkida, kuidas riigireform justkui pidevalt toimub, sest mingid muudatused ju aeg-ajalt ikka aset leiavad. Samavõrd hukatuslik on riigireformile ka jutt, et riigireform ongi üks otsatu protsess, millel ei ole ei algust, lõppu ega äärt, mistõttu riigireformi tuleks praktikas määratleda selle reformi komponentide loetelu ja nende komponentide kirjelduse kaudu. Nii on lihtsam, nii on praktilisem, siis on ka võimalik Praxise ellukutsutud riigireformi radaril tulemuslikult näidata, kui kaugele on reformiga jõutud.
Riigireformi sisu on käsitlenud paljud inimesed ja organisatsioonid, teiste hulgas Riigikogus esindatud erakonnad oma 2015. aasta valimisplatvormides, samuti Eesti Koostöö Kogu ja Eesti Tööandjate Keskliit. Valimiste-eelsel ajal ilmus nelja mehe artikkel seitsme ettepanekuga riigireformi kohta. Ka siinkõneleja üllitatud nn Raidla kümme käsku kümneks aastaks väärivad läbivaatamist.
Ajaliste piirangute tõttu saan põgusalt käsitleda vaid mõnda oma kümnest ettepanekust. Ma annan endale täielikult aru personaalsest riskist, kui kordan ka pärast peaministri ettekannet siin Riigikogu saalis oma esimest ettepanekut: Riigikogu koosseis 71-liikmeliseks. See ettepanek ei ole originaalne. See on leidnud nii ürgset toetamist kui ka väga jõulist ja iroonilist halvustamist. Ütlen oponentidele ette, et selle ettepaneku eesmärk ei ole fiskaalne, mille vahendusel Eesti riigieelarve kosuks, vaid see on signaliseeriv ja rollimudelit loov. Riigikogu on parlamentarismi gravitatsioonikeskus. Loogiliselt võttes peaks Riigikogu olema ka riigireformi gravitatsioonikeskus. Seda enam, et tänu 2015. aasta valimisdebattidele on Riigikogu praegusel koosseisul olemas mandaat riigireformi väljatöötamiseks ja, rõhutan, osaliselt ka selle realiseerimiseks. Kui riik tahab ennast tõsiselt reformida, siis peab ta pihta hakkama iseenda gravitatsioonikeskusest, milleks on parlament. Lähemad naabrid lätlased ja soomlased ning kaugemad naabrid rootslased, taanlased ja norralased saavad kenasti hakkama proportsionaalselt palju väiksemate parlamentidega ning nad ei tunne mitte mingit muret selle pärast, kas kuupjuurevalemit on parlamendi suuruse kujundamisel järgitud või mitte.
Riigireformile on Riigikogu koosseisu vähendamine reformi kanderaketi tähendusega. Kartused, justkui 71-liikmelises Riigikogus tekiksid mingid olulised probleemid võrreldes parlamendiga, kus on 101 liiget, ei ole tõsiselt võetavad. Aga kui 71-liikmeline Riigikogu kohe kuidagi poliitiliselt ei sobi, pöördugem siis eesti klassika poole, tehkem täisrehkenduse asemel pool rehkendust ja vähendagem Riigikogu koosseisu 91 liikme peale. Signaal oleks seegi.
Teise ettepanekuna väärib kaalumist rahva tegelikum ja suurem kaasamine rahvahääletuste kaudu. Kuidas seda saavutada? Lähiminevikust tuttavad rahvakogu ja jääkelder ei ole ega saa olla piisavad abinõud. Rahva sisuliseks kaasamiseks on vaja senisest enam kutsuda rahvast otsustama, st korraldada rahvahääletusi. Selleks on omakorda vaja muuta põhiseaduse § 105 lõiget 4 ning edaspidi mitte siduda eelnõu rahvahääletusel tagasilükkamist Riigikogu laialisaatmisega. Rahvahääletuse küsimuses on Riigikogu praegu põhiseaduse pantvang, kuna eelnõu rahvahääletusel tagasilükkamise korral ei ole Vabariigi Presidendil mingit diskretsiooniõigust, Riigikogu tuleb sel juhul laiali saata. Rahvahääletuse laialdasem kasutamine võimaldaks kaotada kaasamise näilikkuse ning selle kaudu oluliselt vähendada rahva ja võimu vastastikust võõrandumist. Olen sügavalt veendunud, et Eesti parlamentarism on juba sellisel tasemel, et igat sorti hirmujutud sellest, kuidas opositsioon hakkab rahvahääletuse ettepanekutega koalitsiooni muserdama, ei päde. Selle vastu peaks koalitsioon suutma Riigikogus piisavalt hästi seista.
Selguse huvides rõhutan kahte asja. Esiteks, minu ettepanek rahvahääletuse sagedasemaks kasutamiseks riigielu tähtsate küsimuste otsustamisel ei tähenda Eesti valitsemismudeli kallutamist Šveitsi mudeli poole. Teiseks, rahvahääletuse aktiivsemal kasutamisel pole vähimatki seost rahvaalgatuse instituudiga, mida Eesti õiguses täna ei ole ega peakski olema.
Kolmanda ettepanekuna palun pöörata tähelepanu vajadusele peaministri institutsionaliseerimiseks, andes talle iseseisva pädevuse ning muutes ta Eesti Vabariigi peastrateegiks. Kehtiva Vabariigi Valitsuse seaduse kohaselt on peaministri pädevuskataloog üsna ahtakene. Suures ulatuses on see kataloog seotud Vabariigi Valitsuse töö korraldamise ja juhtimisega. Iseseisev, institutsionaalne pädevus on minimaalne. Eesti Vabariigi strateegia kujundamiseks pole peaministril ressursse, volitusi ega institutsionaalset võimekust.
Riigi peastrateegi puudumine tekitabki vajaduse peaminister institutsionaliseerida ja talle iseseisev pädevus anda. Oleks kõigiti kohane, kui Riigikantselei strateegiabüroo, arengufondi seire- ja kasvuprogrammide üksus ning Eesti Panga struktuuriüksuste ja väga heade spetsialistide baasil moodustataks Eesti Vabariigi strateegiakeskus otsealluvusega peaministrile. Enesestmõistetavalt ei oleks strateegiakeskus kuidagi parlamentaarsest riigikorraldusest kõrvalseisev asutus. Vastupidi, üks strateegia saab Eesti riigis tegelikuks siis, kui see saab Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu kinnituse. Arengufondi restruktureerimine on käimas, oleks väga kurb, kui selle protsessi käigus ei saavutataks ressursi koondamist ühte üksusesse, vaid killustatus säiliks või isegi suureneks.
Kuna kohaliku halduse reform on tulekul ja Riigikogu on selle teemaga praegu aktiivselt hõivatud, saan ma ajalistel kaalutlustel endale lubada neil küsimustel pikemalt mitte peatuda. Märgin siinkohal vaid, et minu arvamuse kohaselt ei ole maavalitsustel ja maavanematel keskvõimu struktuuriüksusena perspektiivi ning need tuleks kaotada. Loodan, et haldusreform realiseerub lõppkokkuvõttes peatselt ka maakondlikul tasandil, mis annaks võimaluse maavanemate kui eestlusele armsa institutsiooni taassünniks maakondlike omavalitsuste juhtidena. See kõlaks peaaegu nagu Lehola Lembitu aegadel! Olgu selgituseks öeldud, et minu jutt maakondlikust omavalitsusreformist ei tähenda mitte mingil juhul kahetasandilist omavalitsust. Vaatamata sellele, et pooldan jätkuvalt maakondlikku omavalitsusreformi, esitan väga siira kodanikukiituse ja -toetuse valitsusele ja Riigikogule, kui haldusreform Riigikogu menetluses oleva eelnõu alusel ära tehakse. See oleks oluline samm õiges suunas.
Minu kümne käsu üheksas soov on massilise, riiki ja ühiskonda ahistava õigusloome ohjeldamine. On hea meel tõdeda, et justiitsminister Urmas Reinsalu on võtnud selle teema oma südameasjaks. Ministri kokkukutsutud õigusloome nõukoja üks keskne soovitus, et mitte öelda väga jõuline nõue justiitsministrile on seotud VTK-ga ehk seaduseelnõu väljatöötamise kavatsusega. See nõudlik soovitus oli järgmine. Ükski seaduseelnõu ei peaks Vabariigi Valitsusse jõudma ilma VTK-ta, välja arvatud juhul, kui justiitsminister on selleks erandkorras nõusoleku andnud. Justiitsministri keeldumist nõusoleku andmisest saaks muuta ainult Vabariigi Valitsuse kui terviku otsusega.
Samuti võiks VTK muutuda tavapäraseks Riigikogu arutlusteemaks, mis tooks kaasa Riigikogu rolli suurenemise Eesti riikluse arendamisel ning mõjuks igati positiivselt meie ühiskondlikule olemisele. Eelnõude seletuskirjades peaksid olema põhjalikult ära põhjendatud mõned asjad. Esiteks, probleem eksisteerib. Teiseks, probleemi ei ole võimalik lahendada muul viisil kui ainult uue õigusakti andmisega. Kolmandaks, probleem on õigusakti andmisega võimalik tõepoolest ära lahendada. Ma toon mõne näite. Vohava õigusloome näitena tõi Eesti Koostöö Kogu välja tõsiasja, et 2014. aasta riigi õigusloomeplaanid nägid ette, et ühes nädalas valmistatakse ette keskmiselt 3,5 eelnõu. Äriseadustikku on jõustamisest saadik muudetud circa sajal korral. Pole siis ime, et me vajame seaduste tootmiseks pidevalt juurde kõrgesti kvalifitseeritud ametnikke. See toodang sünnitab omakorda üha uut vajadust üha uute ametnike järele, sest keegi peab neid toodetud seadusi ju hiljem täitmisele pöörama.
Ainult Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu võimuses on ära muuta õigusloome äraspidine praktika. Õiguskantsler leiab kindlasti täiendavaid ja jõulisi võimalusi, kuidas sellele kaasa aidata. Väga praktilise sammuna on õiguskantsler nõustunud osalema justiitsministri õigusloome nõukojas. Suur tänu Ülle Madisele selle eest!
Tähtis on suhtumine ja fookus. Muudatus valitsemise kultuuris on probleemi lahendus. Õigusloome ohjeldamise suurpäev saabub siis, kui Riigikogu lükkab Vabariigi Valitsuse seadusandliku initsiatiivi esimest korda tagasi põhjusel, et tegemist on ülereguleerimisega.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tänaseks oleme jõudnud tänuväärsesse olukorda, kus riigireform on muutunud igapäevase poliitilise retoorika pärisosaks. Kuid sellest ei piisa. Riigireformi retoorikal on praktiline väärtus vaid juhul, kui Riigikogu suudab leida piisava hulga poliitilist ühisosa, leppimaks kokku riigireformi mõistes ja sisus. See ei ole lihtne eesmärk, kuid püüdma peab. Ma loodan väga, et põhiseaduskomisjon võtab endale parlamentaarse liidri rolli riigireformi lähtepositsiooni ettevalmistamisel. Suvi on väga hea töö tegemise aeg, segavaid faktoreid on palju vähem. Noorema põlvkonna eksperdid on vaja kokku koguda. 1990. aastad andsid meie põlvkonnale võimaluse ja vajaduse tegelda Eesti põhiseadusega. Tänane päev annab uuele põlvkonnale vajaduse ja võimaluse ette valmistada Eesti riigireform. Enesestmõistetavalt peaks põhiseaduse põlvkond olema nõu, jõu ja kogemustega abiks ja toeks, kuid mitte kesktormaja rollis.
Riigireformi mõiste ja sisu poliitiline tellija peaks olema Riigikogu. Tellimuse täitjaks võiks saada Tartu Ülikooli (taas)käivitatav riigiõiguse instituut. Seesama riigiõiguse instituut saaks ette võtta ka põhiseaduse ekspertiisi, sest varem või hiljem nõuab Eesti põhiseadus uuendamist, mitte asendamist. Ekspertide suvine töö ja poliitikute sügisjõupingutused võiksid selle aasta jõuludeks päädida riigireformi mõiste ja sisu määratlemisega. Tuleb igati nõustuda Tanel Talve arvamusega, et sellise tulemuse saavutamiseks on vaja kaugelt rohkem kui ühte riigireformiteemalist olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutlust Riigikogus.
Jätkates mõtisklusi riigireformi ajakava üle, oleks kõigiti kohane, kui 2017. aasta esimeste kuude jooksul jõuaks Riigikogu otsusele teha Vabariigi Valitsusele ettepanek välja töötada riigireformi alused. Enesestmõistetavalt sisaldaks see otsus ka riigireformi mõistet ja parlamendi poliitilisi suuniseid riigireformi sisu suhtes. Valitsus saaks seejärel circa ühe aasta selle asja kallal kõvasti tööd teha ja peakski seda tegema. Oleks igati sümboolne, kui 2018. aasta alguseks esitaks Vabariigi Valitsus Riigikogule arutamiseks riigireformi alused. Paremat kingitust Eesti Vabariigile tema 100. sünnipäevaks oleks väga raske välja mõelda. Kui realiseerub peaministri poolt õhku paisatud mõte, mida ma väga toetan, et riigireform peaks saama mõtteviisiks, siis ma usun, et ka selles ajagraafikus on selliseid asju ära teha täiesti võimalik. Suur tänu teile tähelepanu eest!

Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma tänan teid! Teile on tublisti küsimusi. Külliki Kübarsepp, palun!

Külliki Kübarsepp

Aitäh, hea juhataja! Aitäh, hea ettekandja! Mulle väga meeldis see, et te püüdsite vastandada kahte mõistet, riigireformi ja riigivalitsemist. Küll aga tegi mind natuke murelikuks, kas need näited, mis te tõite, olid ikkagi riigireformi kohta. Ka peaminister tõi välja, et me vajame struktuurseid muutusi. See tähendab minu arvates seda, et kes teeb, mida teeb ja kuidas teeb. Mul on teile palve ikkagi natuke analüüsida, kas haldusreformi seadus – ma eeldan, et te olete seda lugenud, selle eelnõu on Riigikogu menetluses – tähendab ikkagi riigireformi. Mina väidan, et see tegeleb pigem riigivalitsemisega, sest tegemist on ju halduskorralduslike muudatustega, mitte ülesannete, funktsioonide ja pädevuste ülevaatamisega. On see haldusreform ikka näide riigireformi kohta?

Vandeadvokaat Jüri Raidla

Aitäh! Saan vastata väga enesekindlalt, et on küll. Kui te panite tähele minu n-ö definitsiooni akadeemilist laadi ettepanekut, siis sellesse definitsiooni mahubki kaks poolt: riigi organisatsioon ja riigivalitsemise toimimine. Haldusreform tähendab oma sisult kahtlemata organisatsiooni ümberkorraldust. Kui palju on haldusreformis seda teist komponenti? Ma loodan, et need teised komponendid, mis puudutavad valitsemise kui protsessi poolt, tulevad veel juurde. Neid on ka praeguses eelnõus, aga mullegi tundub, et veidikene ebapiisavalt. Kuid vaatamata kõigele on ka menetluses olev haldusreformi seaduse eelnõu osa riigireformist.

Aseesimees Jüri Ratas

Andres Metsoja, palun!

Andres Metsoja

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, suur tänu hea ettekande eest ja ka nende eelnevate ettekannete eest, mis riigireformi toetusrühmas on korduvalt aset leidnud! Minu küsimus puudutab maksimalismi ja minimalismi. Üldiselt on siin saalis inimesed, kes tahavad olla maksimalistid, kuid otsuses tuleb lõpuks kokku leppida n-ö miinimumstandardites, sest enamaks jõudu ei jagu. Minu küsimus puudutab teid kui lektorit ehk seda õpetaja Lauri tüüpi suhtumist. Kas te tahaksite anda Riigikogu saalile riigireformi kontekstis soovituse, kas siis, kui me täit rehkendust teha ei jõua, on mõtet teha pool rehkendusest?

Vandeadvokaat Jüri Raidla

Aitäh küsimuse eest, see on huvitav ja intrigeeriv! Ma pakkusin algul välja, millal inimene tunneb reformis ära reformi ja tunnetab seda. Teisisõnu, see on seesama jutt kolmainsuslikust radikaalsusest, komplekssusest ja mastaapsusest. Radikaalsust ja mastaapsust on võimalik teatava piirini vähendada, selle piirini, kus reform on ikkagi veel tunnetatav. Kui reform enam tunnetatav ei ole, siis ei ole mõtet selle vähendamisega edasi minna.
Minu konkreetne jutt, mis tugines eesti klassikale, oli seotud Riigikogu koosseisu suurusega. Nagu ma eelnevalt ka väljendasin, Riigikogu koosseisu vähendamine ei ole minu silmis absoluutselt mitte fiskaalne meede riigieelarve kosutamiseks. Ma arvan, et tulemuseks võib olla isegi riigieelarves Riigikogu kulubaasi suurenemine, sest siis tekiks ilmselgelt ju vajadus suurendada n-ö Riigikogu kompetentsikeskust, ma pean silmas eksperte ja spetsialiste, kes teid teenindavad ja aitavad. Aga nagu ma eelnevalt ütlesin, Riigikogu koosseisu vähendamine on riigireformile kanderaketi tähendusega, eeskätt signaliseeriva tähendusega. Ma kujutan ette, et kui Riigikogu koosseisu kas või kümne liikme võrra vähendatakse, siis suurele hulgale Eesti valijatest meeldiks see erakordselt. Miskipärast tundub mulle, et need erakonnad, kes selle idee läbi viivad, ülejärgmised valimised kindla peale võidavad.

Aseesimees Jüri Ratas

Kadri Simson, palun!

Kadri Simson

Lugupeetud Jüri Raidla! Teil, kes te olete olnud põhiseaduse loomise juures, on kindlasti moraalne õigus rääkida sellest, et põhiseadus vajab uuendamist. Minu küsimus on rahvahääletuste kohta. Keskerakond on pikalt seisnud selle eest, et rahvahääletusi saaks korraldada senisest märksa laiema küsimuste ringi otsustamiseks ja et nende algatajaks ei peaks olema ainult Riigikogu, kes, tõepoolest, nagu te mainisite, tunnetab alati ohtu, et kui positiivset vastust ei tule, siis tulevad erakorralised valimised. Kuidas teie rahvahääletusi näete? Te mainisite, et neid võiks julgemalt kasutada. Kas teie arvates võiksid algatajad olla Eesti kodanikud, kui on kokku kogutud teatav hulk allkirju, või peaks põhiseaduse muudatus olema selline, et teemade ring laieneks?

Vandeadvokaat Jüri Raidla

Viimased 25 aastat olen ma selles küsimuses kogu aeg olnud ühesugusel seisukohal. Nimelt, rahvaalgatuse instituuti tema tõelises tähenduses ei peaks Eesti õigusesse sisse viima. Muide, ka selles petitsiooni või kollektiivse pöördumise esitamise seaduses viidatakse korra sõnale "rahvaalgatus". See käib sealt läbi, aga silmas ei ole peetud tõelist rahvaalgatust. Tõeline rahvaalgatus on see, millele peavad obligatoorselt järgnema teatavad tagajärjed.
Minu arusaam on ikkagi see, et rahvahääletuste korraldamine peab jääma Riigikogu pädevusse. Riigikogul peab olema palju suurem võimekus rahvahääletusi korraldada. Tõepoolest, praegu on ju niimoodi, et ühtki inimest ja ka Riigikogu ei tohi üles kutsuda n-ö enesevaenulikule tegevusele. Teisisõnu, kuidas saaks loota, arvata ja eeldada, et Riigikogu hakkab rõõmsalt rohkem rahvahääletusi korraldama, kui on teada, et ettepaneku tagasilükkamine toob automaatselt kaasa Riigikogu koosseisu laialisaatmise? Seetõttu ei ole ju põhjust eeldada ega isegi nõuda, et Riigikogu rahvahääletusi sagedamini korraldaks. Ma olen selgelt seda meelt, et see mehhanism, mis on põhiseaduses kirjas, tuleks ära muuta. Rahvahääletuste korraldamine peaks jääma Riigikogu otsustuspädevusse. Rahvaalgatust soovitan ma tungivalt Eesti õigusesse mitte sisse viia, sest kahetsusväärsel kombel tundub mulle, et Eesti ühiskond ei ole veel nii küps. Populism koos teataval hetkel ühiskondliku arvamusega manipuleerimisega võib osutuda riiklikule stabiilsusele kui mitte ohtlikuks, siis igal juhul ebasoovitavaks.

Aseesimees Jüri Ratas

Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja, rõõm oli lõpuks kuulda arukat ja kainet ettekannet! Te soovitasite ära muuta põhiseaduse § 105. Aga milliseid põhiseaduse paragrahve võiks riigireformi edu tagamiseks veel esimeses järjekorras muuta?

Vandeadvokaat Jüri Raidla

Tänan küsimuse eest! Neid on täiesti kindlasti mitmeid. Ma ei jõudnud teie ees oma kõigist kümnest ettepanekust rääkida, sest pidin kogu aeg kella vaatama. Minu kaheksas käsk on see, et põhiseaduses tuleks n-ö ära lahendada praegu seal sees olevad ja minu arvates ilmsed vead. Need ilmsed vead on kujunenud kahel viisil. Esiteks need, mille suhtes pean ma olema enesekriitiline ja endale tuhka pähe raputama. Need läksid põhiseaduse teksti sisse tegelikult juba siis, kui seda assamblees ette valmistati. Ma toon näite. Praegu on ette nähtud niimoodi, et kui õiguskantsler leiab, et mingi õigusakt on põhiseaduse või seadustega vastuolus, siis teeb ta ettepaneku vastavale organile see asi põhiseadusega kooskõlla viia ning see peaks sündima 20 päeva jooksul. Me olime tol ajal väga selgelt seda meelt, et Eesti riik peab tegutsema pidevalt, 24/7/365, ja magamise aega ei ole vaja mitte kellelgi. Täna teame me väga hästi, et teatavaid riiklikke protseduure, millel on oma väärtus, ei tohigi liiga kiiresti teha ja see lihtsalt ei võimalda, hoolimata ka kõige paremast tahtmisest, seda 20-päevalist tähtaega järgida. Ma tean, et mitmed juristid ja väga autoriteetsed juristid on välja mõelnud väga mitmeid põhjendusi, miks nii võib nende arvates ikkagi olla. Minu arvates ei ole need põhjendused veenvad. Kui põhiseaduses on norm, mida põhimõtteliselt ei ole võimalik täita, siis see devalveerib põhiseaduse reputatsiooni ja autoriteeti. Kui see norm on teada, siis tuleks see lihtsalt ära muuta.
Teised sellised asjad, mida ma julgen nimetada vigadeks, ei ole mitte konkreetsel hetkel tehtud, vaid need on kujunenud mitme perioodi jooksul mitmesuguste faktiliste ühiskondlike arengute tulemusel. Näiteks, Eesti krooni meil enam ei ole, järelikult ei saa Eesti Pank ka mitte midagi emiteerida. Sellel põhiseaduse real ei ole tänases õigusruumis suurt tähendust. Ka sellised sätted Eesti Panka käsitlevates regulatsioonides tuleks viia tegeliku olukorraga vastavusse.
Minu enda käsitluses on riigireform olnud kaheetapiline. Esimene etapp on need kümme käsku kümneks aastaks. See on selline töö, mille minu arvates saab ära teha juba olemasolevate eksperdiarvamuste, ekspertiiside ja tohutult suure hulga kogutud materjalide põhjal. Väga palju lisatööd ei ole vaja selleks teha. Teine etapp võiks olla see, millele on üles kutsunud ka Rait Maruste. Ma toetan tema mõtet. 1991.–1992. aastal oli meil kiire, oli vaja põhiseadus valmis teha ja paljude inimeste ühiste jõupingutustega, sh välisekspertide abiga saigi meil valmis väga hea põhiseadus, mis on meid hästi teeninud. Edasi tuleks tegelikult mõtelda selle peale, et ühel päeval tuleb ju Eestis põhiseadust niikuinii uuendada, aga nüüd ei ole meil enam kiire. Nüüd võiks seda tööd rahulikult teha, põhjalikult ette valmistada, alustada ekspertidest, mitte poliitikutest ja siis tuua need ekspertide arvamused poliitikute ette arutamiseks ja otsustamiseks. See on üks põhjus, mille pärast kasutan ma teist korda seda väga autoriteetset kõnetooli siin selleks, et taas kord propageerida Tartu Ülikoolis riigiõiguse instituudi sisulist taaskäivitamist (õigusteaduskonna nimetus on küll kahjuks muutunud, aga see instituut tuleb ikkagi selle juurde). Ma olen sel teemal rääkinud ülikooli rektoriga, kes on selle idee väga hästi omaks võtnud. Tartu Ülikool on rahvusülikool. Ainukene õigusharu, mis on Eestis tõeliselt, lõpuni, üdini ja ainult rahvuslik, on Eesti riigi õigus ja seetõttu peaks ka see Eesti riigi õigus rahvusliku õigusteaduse ainsa haruna päevselgelt kuuluma Eesti rahvusülikooli prioriteetide hulka. Selle võimaliku instituudi idee teostamiseks ei olnud vahepeal lihtsalt vajalikul hulgal sotsiaalset tellimust, nüüd on see uuesti tekkinud või tekkimas. Ma tõesti loodan, et sellest instituudist saab edaspidi Riigikogule väga hea professionaalne partner.

Aseesimees Jüri Ratas

Ken-Marti Vaher, palun!

Ken-Marti Vaher

Suur tänu! Lugupeetud ettekandja, aitäh asjaliku ja terase ettekande eest ning kindlasti ka riigireformi põhjendamise ja selgitamise eestvedamise eest, mida sa teinud oled! Tõenäoliselt on üks selle töö viljadest lõpuks Riigikokku jõudnud, see on haldusreformi osaline pakett. Minu küsimus sulle on kaheosaline. Esiteks, väga asjalik oli mõtteviis, mida sa peegeldasid, et riigireformist rääkimine ei tohiks muutuda sõnakõlksuks. Kui sellest pidevalt rääkida, siis hakkab see ära kuluma, see termin ja mõiste hakkavad pigem tuhmuma. Minu esimene küsimus ongi selline: kuidas sellist asja välistada? Teine küsimus puudutab ajalisi raame. Millistes ajalistes raamides võiks sinu arvates tegelik riigireform teoks saada?

Vandeadvokaat Jüri Raidla

Aitäh! Vastupidi retoorilisele eeldusele, mis sinu küsimuses kõlas, olen ma väga rõõmus selle üle, et riigireformist pidevalt räägitakse. Häda on aga selles, et kui sellest räägitakse pikka aega sellisel viisil, et on defineerimata, mis see on – aga defineerida saab seda, rõhutan veel kord, ainult Riigikogu –, siis sel juhul devalveeritakse tõepoolest see mõiste ära ja tegelikku riigireformi ei tule mitte kunagi. Seetõttu on ka minu üks ettepanek ja selle jutu mõte, mida ma täna sain teile esitada, ju see, et teatava selge ajakava raamides tuleks n-ö Riigikogu tasandil riigireformi mõiste ja sisu kindlaks määrata. Kui Riigikogu liikmetele meeldib see akadeemiline definitsioon, mille ma siin tõin, siis on mul ülimalt hea meel, kui see leiab käsitlust, sest nagu ma ütlesin, sel on üks väärtus: see välistab asjad, mis riigireformi ei kuulu.
Millal võiks see reform tegelikult teoks saada? Mina olen sügavalt veendunud selles, et üsna mitmed riigireformi komponendid eeldavad, selleks et see reform oleks ikkagi reformi nime ja ka sisu väärt, põhiseaduse muutmist. Neid muudatusi ei ole lihtne teha. Me kõik teame, et omal ajal projekteeriti teadlikult põhiseadusesse väga tõsine selle enda kaitsemehhanism, mille mõte on see, et põhiseadust ei peaks olema liiga kerge muuta. Seetõttu on ka selleks, et põhiseaduses muudatusi teha, näiteks muuta Riigikogu koosseis 91-liikmeliseks, veel parem, kui 71-liikmeliseks, vaja teatavad protseduurid läbi teha. Loota, et see toimub väga kiiresti, ei ole ilmselt mõistlik. Ma olen endiselt seda meelt, et kui ikkagi riigi 100. sünnipäevaks jõutaks välja riigireformi alusteni, kus on väga selgelt kirjas, mis on selle reformi sisu ning mis on need sammud ja aktsioonid, mis on vaja teha, siis on võimalik järgmise Riigikogu koosseisu volituste lõpuks kogu riigireform tervikuna realiseerida. See on minu nägemus, aga kuna sellel sõnal on hiidlaste keeles teatavasti natuke teistsugune tähendus, ütlen ma siis eesti keeles – unistus.

Aseesimees Jüri Ratas

Igor Gräzin, palun!

Igor Gräzin

Hea ettekandja! Lugupeetud professor! Kuna kolleeg Ernits ütles, et talle meeldivad arukad ja kained ideed, siis ma sain aru, et nüüd on minu kord. Ma tahan sinu käest küsida niisugust asja. Kas Eesti vajab endiselt presidendi institutsiooni? Seni oli see enam-vähem okei, aga kas meil edaspidi on vaja presidenti? See ei ole ainult fiskaalne küsimus, see on tegelikult ikkagi ka juriidiline küsimus. Mis on sinu seisukoht?

Vandeadvokaat Jüri Raidla

Aitäh jällegi väga huvipakkuva küsimuse eest! Alati on niimoodi, et kui ma pean vastama oma õpetajate küsimustele, siis haarab mind väike nostalgiline paanika, kas ma ikka vastan õigesti ja mida näiteks professor Gräzin, kes on ka minu õpetaja olnud, minu vastusest arvab. Nagu sa tähele panid, minu nn kümnes käsus presidendi institutsiooni puudutatud ei ole. Sellel on kaks põhjust. Esiteks ei ole ma jõudnud iseendaga kokkuleppele, kas presidendi institutsiooni ärakaotamine tänases situatsioonis oleks mõistlik tegu või mitte. Ma saan sulle kindlasti vastata seda, lootes, et ma nüüd sellel eksamil läbi saan, et juriidiliselt on see võimalik. Seda enam, et me võime selle kohta näiteid leida mitte ainult Eesti, vaid ka teiste riikide praktikast. Lõppude lõpuks meil 1920. aasta põhiseaduse järgi presidenti kui sellist ju ei olnud. Nii et on võimalik küll.
Olgu muide märgitud, et 1920. aasta põhiseadus oli ka superdemokraatlik. Ma tahan üles kutsuda mõtlema selle peale niimoodi, et demokraatia ei tohi kunagi muutuda nii demokraatlikuks, et ta selle tõttu minetaks enesekaitsevõimekuse, nagu 1920. aasta põhiseadusega tegelikult natukene juhtus. Seega on esimene asi see, et ma ei ole täna veel küps arvamust avaldama, kas see institutsioon kaotada või mitte.
Teiseks, ma kaldun hetkel selle poole, et seda institutsiooni ei tuleks kaotada. Minu silmis on Vabariigi President kehtiva põhiseaduse mõtte kohaselt suurel määral sõnumilooja ja sõnumitooja. Tänases olukorras, kus me näeme, et õhtumaadel tervikuna on poliitiline ruum ülisuures kriisis – elu näitab, mis sellest kunagi saab, tõenäoliselt näevad seda järgmised põlvkonnad –, on sõnumi loomine ja kuuldavaks tegemine palju suurema tähendusega, kui see oli varem. Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi presidendil ju erilisi võimuvolitusi ei ole. See ongi võib-olla hea, sest seetõttu saab ta olla palju rohkem rahva ühendaja kui näiteks peaminister, sest valitsus peab tegema pidevalt ka otsuseid, mis väga suurele osale rahvast lihtsalt ei meeldi. Midagi ei ole parata, valitsuse tegevusse on teatavas mõttes rahvast lõhestav tegevus sisse programmeeritud. See lihtsalt on nii, sest kunagi ei ole ühiskonnas täielikku konsensust. Presidendi puhul on võimalik eeldada, et kuskil on olemas keegi, kes räägib tarka juttu ja püüab otsida poliitiliste jõudude konsensust, kui tegemist on tõeliselt kriitiliste situatsioonide ja küsimustega. Seetõttu arvan, kuigi seda põhiseaduses kirjas ei ole, et Eesti Vabariigi põhiseaduse mõtte kohaselt peab Eesti president olema superintellektuaal. See on kõige olulisem nõue.

Aseesimees Jüri Ratas

Urve Tiidus, palun!

Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tulen teie üheksanda käsu juurde, mis käsitleb massilise õigusloome ohjeldamist. Paljud on aru saanud, et seadusi on liiga palju. Selle põhjused on erinevad. Me ei ole nii vana parlamentaarne riik nagu Suurbritannia, meil koolitatakse ka piisavalt juriste, aga küsimus on selles, et me oleme Euroopa Liidu riik. Kas te asetaksite selle üheksanda käsu Euroopa Liidu konteksti?

Vandeadvokaat Jüri Raidla

See on väga raske, sest väga suur hulk õigusloomet, millega me praegu tegeleme, tuleneb vähemal või suuremal määral Euroopa Liidust. Siin tuleks minu meelest minna natukene kergema vastupanu teed. Tuhanded juristid Brüsselis on oma töö juba ära teinud. Me oleme Euroopa Liitu astunud ja oleme sinna astudes seda organisatsiooni usaldanud. Ma arvan, et me võiksime rahulikult Euroopa Liidu õigust lihtsamalt ja kergemalt üle võtta, meie enda väiksemate jõupingutustega. Sel juhul oleks vaja väiksemat ametnikkonda ja selle ametnikkonna, kuidas öelda, töökoormus oleks ka väiksem. Me ei saa eirata Euroopa Liidu õigust, kuid me saame seda rakendada kergemini, automaatselt või peaaegu automaatselt.
Euroopa Liidu õiguses on loomulikult olnud ka selliseid asju, mis Eesti seisukohalt on sõna otseses mõttes olnud rumalus. Võib-olla mäletate, kui Euroopa Liidu õigusaktidega püüti ette näha, et 7% kõikide liikmesriikide põllupinnast on vaja rohestada ehk eesti keeles öelduna võsastada. Need inimesed, kes seda ette kirjutasid, polnud lihtsalt kunagi lennanud ühte jutti Saksamaalt Eestisse. Lennukipardalt ju näeb ära, mis pilt on. Ma mäletan tollase põllumajandusministri Seederi sõnu, kes seda Viljandis põllumeeste kevadisel nõupidamisel kommenteeris. Ta ütles hetkel, kui ma sisse astusin, niimoodi, et ta garanteerib, et kui Eestis hakkab seda asja keegi väga täpselt järgima ja tõepoolest laskma Eestis põldudel sellepärast võsasse kasvada, siis tuleb nendele inimestele Põllumajandusministeeriumi arvel osta ilmselt hullusärgid. Ma olen temaga väga nõus. Me ei tohi minna pööraseks selliste Euroopa Liidust tulenevate selgelt ebaadekvaatsete nõuete sisseviimisel Eesti õigusesse. Muide, minister Seeder saavutas ka eesmärgi: Eestis ei tegelda praegu põldude võsastamisega. See on suurepärane.

Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma tänan teid! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu riigireformi toetusrühma esimehe Tanel Talve!

Tanel Talve

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid ja külalised! Üks minu Riigikokku kandideerimise põhjustest oli Eesti külakogukondadega aktiivselt suheldes tekkinud arusaam, et meie riik on vajunud paigalseisu. Aga paigalseis, nagu me kõik väga hästi teame, on tegelikult tagasiminek. Eestit on alati edasi viinud hullud ideed. Sellepärast olen ma ka kindlal veendumusel, et me ei tohiks karta seada tõeliselt suuri eesmärke ja teha plaane ka nende elluviimiseks. Meie riigi taasloomisel 1990. aastatel oli olukord mõneti lihtsam, sest kaotada polnud nagu midagi. Inimlikult on täiesti mõistetav, et me nüüd kardame pisut kaotada seda, mille oleme saavutanud 20-aastase ränga töö ja eneseohverduste tulemusel. Kuid uue arenguhüppe tegemiseks peame asju põhimõtteliselt teisiti tegema, ka riskima, kui vaja. Maailm meie ümber muutub üha kiirenevas tempos ja Eesti väiksus peaks olema ometi meie suurim konkurentsieelis teiste riikide ees. Me saame olla teistest väledamad, muutustele kiiremini reageerivad ja, mis kõige tähtsam, muutusteks valmis. Aga kas me oleme?
Riigireformi vajadusest Eestis on räägitud juba aastaid. Kui me ei taha kuulda võtta meie enda inimesi, kes reformi vajalikkust rõhutavad, eesotsas lugupeetud eelkõneleja Jüri Raidlaga, siis äkki usume välismaiseid spetsialiste. OECD 2011. aasta hindamisdokumendis on juba kirjas tõdemus, et Eesti Vabariiki ei ole kaugemas perspektiivis võimalik nii vähese koostoimevõimekusega ja nii kallilt pidada. Ka Eesti Koostöö Koja riigi röntgen ütleb, et meie riik on liiga keeruline ja organisatsiooniliselt ebaühtlane.
Riigireformi toetusrühm tunnustab valitsuse ja Riigikogu püüdlusi ning senist tegevust haldusterritoriaalse reformi kui riigireformi ühe osise ettevalmistamisel. Samas on peetud vajalikuks rõhutada, et Eestile uue arengukiiruse andmiseks tehtav riigireform on oma olemuselt märksa laiem ettevõtmine. Selle defineerimisel ja ellukutsumisel on just Riigikogul lähiajal võtmeroll.
Haldusreform valitsuse praegu esitatud kujul on vaid osa rehkendusest. Hetkel on tegemist administratiiv-territoriaalse reformiga, sisuliseks haldusreformiks muutub see alles siis, kui lisanduvad praegu puuduvad osad, nagu näiteks kohaliku omavalitsuse funktsioonide ja rahastamismudeli ülevaatamine, samuti regulatsioon, mis annaks kohalikele kogukondadele ulatuslikuma otsustusõiguse oma igapäevaelu küsimustes. Külakogukondadega kohtudes juhivad meie maainimesed tihti tähelepanu sellele, et rahvale tutvustatud n-ö riigireformi plaanist on riigi osa justkui puudu. Arusaadav, et rahvas tunneb huvi, millal siis sellest rääkima hakatakse. Ka Rahandusministeeriumi, Justiitsministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi praegune tegevus on fookustatud vaid optimeerimisele kokkuhoiu mõttes. Aga sisutegevuse optimeerimine ja fookustamine? Kus on meie uute arengueelduste loomine? Kus on riigi tegevusvõimekuse suurendamise sammud? Milline on meie visioon Eesti tulevikust, mis tõeliselt meie rahvast ühendaks? Kes ja millal sellega tegelema hakkab? Need on küsimused, head inimesed, millele oodatakse vastust.
Arvestades sellega, et tulemas on presidendi ja kohalike omavalitsuste valimiste, Euroopa Liidu eesistumise ning europarlamendi ja meie parlamendi valimiste periood, on karta, et riigireformi sisuline mõtestamine jääbki fookusest ja pingutusest välja. Murelikuks teeb tervikliku tegevuskava puudumine. Üksikute ideede esilekerkimine ei ole siiski reformistrateegia, ehkki see võib olla väga hea sisend reformikava koostamisel. Seetõttu on ülitähtis paika saada riigireformi lähteülesanne, ajakava ja selle monitooringu regulaarsus. Riigikogus selgelt defineeritud riigireformi lähteülesande ja kava olemasolu on eriti oluline, kuna riigireformialane vastutus jaguneb mitme ministeeriumi vahel. Peale Rahandusministeeriumi on oluline roll täita ju ka Justiitsministeeriumil, Siseministeeriumil ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil ning Riigikantseleil. Selleks et need asutused astuksid reformitegevustes ühte sammu, oleks vaja nii reformi ühtseid aluseid kui ka sünkroniseeritud tegevusi ja ajakava.
Kõige selle pärast ongi riigireformi toetusrühm teinud väga konkreetsed ettepanekud põhiseaduskomisjonile tänasele arutelule järgneva tööprotsessi selgeks defineerimiseks. Esmalt, riigireformi teema arutamine Riigikogus oluliselt tähtsa riikliku küsimuse vormis tuleb muuta regulaarseks. Teiseks, põhiseaduskomisjonil on vaja võtta endale juhtiv roll nii riigireformi olemuse ja lähteülesande defineerimisel kui ka Riigikogu otsuse väljatöötamisel, mis annaks selged suunised täitevvõimule jõuliseks, eesmärgistatud ja süsteemseks tegevuseks riigireformi kui terviku tegemisel.
Erakondadeülene ja ka väliseid eksperte kaasav riigireformi toetusrühm lubab selles protsessis oma igakülgset abi ja loodab, et põhiseaduskomisjon võtab endale ülesandeks valmistada ette ja esitada juba käesoleva aasta sügisistungjärgu jooksul Riigikogu juhatusele otsuse "Riigireformi lähtealused" eelnõu. Toetusrühma hinnangul peaks selle protsessi ajakava nägema ette võimalikult kiiret tegutsemist, isegi kiiremat, kui lugupeetud Jüri Raidla välja tõi. Meie oleme veel ambitsioonikamad kui Jüri. Näiteks toimuvad maist oktoobrini 2016 põhiseaduskomisjoni ja toetusrühma ühised töötoad ekspertide osavõtul, kus vaadatakse läbi osapoolte seni pakutud definitsioonid, riigireformi kohta tehtud ettepanekud ja selle tegevusplaanid ning koostatakse otsuse "Riigireformi lähtealused" eelnõu. Oktoobris või novembris 2016 võiks toimuda Riigikogu täiskogus teine riigireformiteemaline oluliselt tähtsa riikliku küsimuse arutelu ja põhiseaduskomisjon võiks anda Riigikogu juhatusele üle otsuse "Riigireformi lähtealused" eelnõu, mis muu hulgas peaks sisaldama terviklikku riigireformi definitsiooni, eesmärke ja valitsuse ülesandeid. Samuti peaks eelnõu sisaldama Riigikogu järelevalvefunktsiooni riigireformi protsessi monitoorimisel ja valitsuse aruandluskohustust.
Head kaasamõtlejad! Meie riigi mastaap, majanduslikud võimalused, geograafiline asend, demograafiline olukord ja teisalt demokraatia tänapäevane tööriistakast – see kõik ei nõua mitte traditsioonilise euroopaliku riigimudeli kopeerimist, vaid originaalset ja efektiivsemat oma mudelit. Head sõbrad! Oleme siis julged, usume rohkem iseendasse ja teeme koos ajalugu! Mõtestame, valmistame ette ja viime ellu tõelise riigireformi! Ma usun, et me oleme kõik ühel nõul: see on tõsine eeldus, et meie riik ja rahvas saaksid olla edukad ja õnnelikud ka järgmise saja aasta jooksul. Ma tänan tähelepanu eest! (Aplaus.)

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh, hea ettekandja! Läheme küsimuste juurde. Kersti Sarapuu, palun!

Kersti Sarapuu

Aitäh, härra juhataja! Hea Tanel, sa oled teinud hästi tublit tööd! Ma jäin natukene hiljaks, tahtsin kiita ka Jüri Raidlat, aga aeg sai otsa. Tema tõi tõesti väga värskeid mõtteid siia Riigikogusse. Aga minu küsimus on järgmine. Mitu etappi nendest kümnest käsust – mitte piibli kümnest käsust, vaid just Raidla kümnest käsust – oleme me juba läbi teinud?

Tanel Talve

Ma kasutan võimalust ning tänan ja kiidan veel kord Jüri Raidlat. Tõepoolest, väga väärt mõtted! Aga kui me räägime värskusest, siis ma juhin tähelepanu sellele, et Jüri Raidla on seda juttu rääkinud juba aastaid. Mul on väga hea meel, et nüüd on parlament ja valitsus hakanud seda teemat tõsisemalt võtma. Ma väga loodan, et seda ajakava, mille  meie toetusrühm on ette pannud, võetakse tõsiselt. Me teeme suvel tõesti tugevalt tööd ja saame sügiseks valmis riigireformi lähtealused, et oleks selge, mida parlament selle kõigega silmas peab. Peale Jüri Raidla on ju riigireformi üritanud defineerida väga paljud teised organisatsioonid, näiteks koostöökogu, Praxis, tööandjad – neid on väga palju. Aga niikaua kuni parlament pole seda reformi selgelt defineerinud ja lähteülesandeid kirja pannud, on väga raske Praxise riigireformi radariga tööd teha, sest ei ole selge, mida see siis lõpuks mõõdab. Nii et väga oluline on see, et me ise paneme need asjad paika, kasutades Jüri Raidla, Praxise ja ka teiste organisatsioonide ja inimeste mõtteid-arvamusi. Selle ajakava kohta ma arvan, nagu ka Jüri Raidla märkis, et riigireformi esimese osa elluviimine ei tohiks olla liiga keeruline, sest eeltööd on tõesti väga palju tehtud. Nii et meil ei tohiks olla raske suve jooksul see asi koondada ja kokku leppida. Aga, head kolleegid, ütlen veel kord, see nõuab erakondadeülest ja riigimehelikku mõtlemist. Kui me ka siin takerdume erakondlikesse huvidesse ja punktivõtmisesse, siis ma ei tea, mida me oma lastele 50 või 20 aasta pärast ütleme.

Aseesimees Jüri Ratas

Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Mul on ikka see defineerimise või elevandi kirjeldamise mure. Ma olen nõus, et kui me toome § 154 alusel siia otsuse eelnõu, siis on asi palju konkreetsem. Konkreetsete väljaütlemiste peale saab teha ka konkreetseid muudatusettepanekuid. Küsin niiviisi: milline on ettekandja enda esialgne definitsioon, mida riigireform endas kätkeb? Mida peaks sellisel juhul sisaldama oluliselt tähtsa riikliku küsimuse arutelu nr 2, mis jällegi toimuks sellisel juhul ilma dokumendita? Kas sinna on ette nähtud mingid uued esinejad või mida te sellelt ootate? Mina ootaksin dokumenti.

Tanel Talve

Jah, olen teiega täiesti nõus selles mõttes, et ka mina olen veel kiirema ajagraafiku poolt. Tõepoolest, teine OTRK arutelu võiks toimuda juba olukorras, kus see dokument on olemas. Mis puudutab minu enda definitsiooni, siis see langeb suures osas kokku Jüri Raidla mõtetega. Ma arvan samamoodi nagu tema, et me peaksime riigireformi mõiste fookustama natuke kitsamaks, me ei tohiks lasta sellel liiga laiali valguda, sest siis me jääksimegi rääkima riigireformist kui sellisest. Nagu Jüri Raidla ütles, midagi ju kogu aeg ikkagi nagu tehakse ja ongi võimalus kogu aeg öelda, et midagi kusagil toimub. Meie tõsine eesmärk võiks olla see, et sügiseks dokumendina välja tuua parlamendi ühine kokkulepe, mis asi on riigireform.

Esimees Eiki Nestor

Külliki Kübarsepp, palun!

Külliki Kübarsepp

Aitäh, hea esimees! Hea ettekandja, aitäh! Mul on selline mure. Eelkõneleja rääkis ka, et sellest temaatikast, eriti riigireformist, on varsti juba, ma ei tea, kümme aastat räägitud tõsises võtmes, aga kogu aeg põrkutakse järjest enam selle teemaga, kes vastutab. Riigikogu on lakanud seda reformi ise algatamast. Komisjonides öeldakse otse, et see ei ole nende tööülesanne, vaid see on valitsuse tööülesanne. On jäädud ootama, et valitsus tuleks ja algataks. Aga teatavasti, nagu siingi välja toodi, vajab riigireform teatud radikaalsust, kuid kui on vaja, et koalitsioon püsima jääks, siis seda radikaalsust ei hakkagi tulema. Mida on sinu hinnangul vaja muuta? Või tead sa juba, kes on see vastutaja, kes riigireformi, nagu sa ülesande seadsid, kindlasti sügiseks ära defineeriks?

Tanel Talve

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma oma kõnes ka ütlesin, riigireformi toetusrühma kooskäimiste tulemusel on tehtud väga selge ettepanek põhiseaduskomisjonile, et see võtaks juhtrolli enda kätte ja võtaks ka vastutuse selle eest, et sügiseks oleks dokument olemas. Ma olen teiega sada protsenti nõus. Minu meelest võiks Riigikogu roll olla palju suurem. Praegu on tekkinud kuidagi kummaline olukord, kus, võib-olla pisut utreerides öeldes, valitsus ütleb Riigikogule, mida teha. Minu arusaama järgi võiks olla ikka vastupidi: Riigikogu peaks ütlema valitsusele, kuidas meie otsuseid ellu viima hakata. Ma väga loodan, et see põhiseaduskomisjonile tehtud ettepanek võetakse vastu ja olukord läheb natuke rohkem tasakaalu. Niipalju, kui on näha, on põhiseaduskomisjon seda ka teinud. Suur tänu Kalle Laanetile tõsise suhtumise eest!

Esimees Eiki Nestor

Urve Palo, palun!

Urve Palo

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mul on väga hea meel, et te olete riigireformi oma südameasjaks võtnud. Seda on ka kõrvalt näha, et te ajate seda asja südamega. Tõesti, riigireformi sisu ja mõiste väljatöötamine peaks toimuma eelkõige põhiseaduskomisjonis ja seda komisjoni juhib Kalle Laanet. Ma ei saanud enne härra Laaneti käest kahjuks küsida, sellepärast küsin teie käest. Kas on ka midagi lubatud? Kas härra Laanet on öelnud, et, jah, see ajagraafik, mis te olete pakkunud, et aasta lõpuks oleks see sisu ja vorm välja töötatud, on reaalne ja seda mõtet toetatakse?

Tanel Talve

Aitäh! Meil on olnud toetusrühmas koosistumisi koos härra Laanetiga. Ta on seal avaldanud põhimõtteliselt oma isiklikku seisukohta, et see ei tohiks olla probleem. Aga ma loodan, et lähiajal võtab põhiseaduskomisjon selle ka enda koosistumistel täpsema arutluse alla ja avaldab oma seisukoha, kas ja mismoodi riigireformi toetusrühma ettepanek on elluviidav. Ma loodan, et tänane päev on mingi väga suure asja algus ja me liigume edasi ka tegudes, mitte ainult sõnades.

Esimees Eiki Nestor

Jüri Adams, palun!

Jüri Adams

Lugupeetud ettekandja! Mul ei ole unistamise vastu kunagi mitte midagi olnud, ei üksikisiku unistamise ega kollektiivse unistamise vastu. Kui te räägite sellest minu arvates suhteliselt unistuslikust ja võib-olla väga kasulikust tegevusest Riigikogu töö raames, siis tuletan meelde, et Riigikogul on olemas teatud töövormid. Näiteks võetakse vastu seadusi või otsuseid või on mingisugune muu võimalus ja tavaliselt toimub ka hääletamine. Kas te oskate mulle ütelda, kuidas Riigikogus selline töö käiks, millise vormi ja juriidilise staatuse see peaks lõpuks saama?

Tanel Talve

Aitäh! Ma ei ole juriidilistes teemades niisama pädev kui teie või Jüri Raidla, aga minu nägemus on, nagu ma ütlesin, selline, et põhiseaduskomisjon võtab Riigikogu otsuse väljatöötamisel juhtiva rolli. Riigikogu riigireformi toetusrühm, mida mul on au juhtida, on lubanud selles protsessis igakülgset koostööd ja abi. Ma olen siiralt tänulik ka ekspertidele, kes on siiamaani meie toetusrühma oma mõtete ja ideedega aidanud ning kes on seda teinud oma vabast tahtest ja ühiskondlikus korras: Jüri Raidla, Ott Pärna, Raivo Vare ja ka teised. Ma arvan, et väga keeruline see asi ei tohiks olla, vähemalt minu unistavate silmade läbi.

Esimees Eiki Nestor

Mart Nutt, palun!

Mart Nutt

Aitäh, härra esimees! Austatud ettekandja! Vaadates neid ettepanekuid, mis on siin varem ringi liikunud, julgen öelda, et põhiseadust on vaja muuta ainult kahe asja pärast. Üks neist on Riigikogu koosseisu vähendamine ja teine rahvahääletuste põhimõtte ümberkorraldamine. Teised asjad ei vaja tegelikult põhiseaduse muutmist, neid on võimalik teha põhiseaduse raamides. Kui me räägime tempost, siis nagu te mainisite ja nagu on öelnud ka teised ettekandjad, mida kiiremini õnnestub riigireform ellu viia, seda parem. Põhiseaduse muutmine on igal juhul väga aeganõudev protsess. Kuidas ületada seda vastuolu, et riigireform ei jääks toppama selle taha, et põhiseadust tuleb võib-olla muuta kahe Riigikogu koosseisu ajal, võib-olla rahvahääletusega, aga vaevalt et kiirmenetluse korras?

Tanel Talve

Aitäh! Täpsustan niipalju, et selle ajakava all peame me toetusrühmas silmas lähtealuste väljatöötamist. See ei toimuks kingitusena alles Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks, vaid varem. Tegelikult on ju praegu olukord, kus minu meelest igaüks teebki mingit reformi, ilma ühise nägemuseta, kuhu me lõpuks jõuda tahame. Ei ole ka kokkulepet. Seetõttu on minu meelest väga oluline, et see protsess oleks võimalikult kiire, sest muidu võime me ühel hetkel, näiteks meie riigi 100. aastapäeval, aru saada, et, pagan võtaks, me oleme teinud mingeid asju juba liiga tormakalt, rutates ja vales suunas. Selles mõttes võiks ajakava olla kiirem. Loomulikult, mis puudutab Riigikogu koosseisu ja muid selliseid küsimusi, siis need võtavad pisut rohkem aega. Aga idee, kuhupoole liikuda, võiks meil olemas olla sügiseks või vähemalt jõuludeks.

Esimees Eiki Nestor

Aitäh, Tanel Talve! Palun vabandust Andres Metsojalt ja Jüri Adamsilt, aga küsimustele vastamiseks ettenähtud kümme minutit on saanud läbi! Austatud Riigikogu, enne kui me läheme läbirääkimiste juurde, on meil vaja teha üks protseduuriline otsus.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele põhiseaduskomisjoni ettepaneku pikendada istungi tööaega päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt on 34 Riigikogu liiget ja vastu 1, erapooletuks jäi 1. Tööaeg on pikendatud päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni.
Alustame läbirääkimisi. Põhiseaduskomisjoni taotlusel teen ettepaneku, et kõigepealt osaleksid läbirääkimistel fraktsioonide esindajad. Toomas Kivimägi Reformierakonna fraktsiooni nimel, palun!

Toomas Kivimägi

Väga lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud külalislektor – tahaksin kasutada sõna "professor" – Jüri Raidla! Head kolleegid ja head külalised! Täna on minu kord kanda vastutust ja esineda Reformierakonna fraktsiooni nimel. Eilse foonil pean oluliseks rõhutada, et meil on nii demokraatlik erakond, et ka fraktsiooni nimel kõneldes ei pea oma sõnavõttu kellegagi kooskõlastama. Seetõttu ei saa järgnevat täies mahus samastada meie fraktsiooni ametliku seisukohaga.
Oma sõnavõtus keskendun ma ennekõike jätkusuutlikkusele kulude kontekstis. Riigivalitsemise reform on vältimatu. Selle paratamatuse tõestamiseks piisaks vaid ühest arvust. Eestis on kümne aasta pärast circa 85 000 tööealist inimest vähem kui praegu. See on reaalsus, mida, arvestades meie riigi ajalugu ja elanikkonna hoiakuid, ei muudaks ka kõige geniaalsemad otsused, mida me täna võiksime teha. Kaob iga seitsmes lisandväärtuse looja ja maksumaksja.
Teiseks, riigi investeerimisvõimekus riigieelarve omatuludest ei vasta tegelikele vajadustele. Möönan, et see ei ole kõige oodatum avaldus. Aga kui pole raha isegi parlamendi lemmiklapse Tallinna–Tartu maantee Kose–Mäo lõigu neljarealiseks ehitamiseks, siis minu arvates on see probleem. Millal on siis lootust jõuda läbimurdeni TEN-T võrgustikku kuuluval Tallinna–Pärnu maanteel, kus 30-kilomeetrisel lõigul on olukord palju ohtlikum kui Kose–Mäo lõigul, ja mis on selle tegemata jätmise hind?
Kolmas väga põhimõtteline muutus, mis eeldab, aga ka võimaldab ulatuslikku riigivalitsemise reformi, on internetipõhiste teenuste hüppeline kasv nii era- kui ka avalikus sektoris. Seda toetab peale tehnoloogia arengu nende teenuste suurem kasutusmugavus ja parem kättesaadavus ning e-põlvkonna pealekasvamine. Vallamajja, maavalitsusse või ministeeriumisse on kodanikul füüsiliselt asja kaks-kolm korda vähem kui vaid kümme aastat tagasi.
Juhtimisguru ja futuroloog Charles Handy ütles 20 aastat tagasi Pärnu juhtimiskonverentsil esinedes nii: "Maailm on viimase 25 aastaga palju muutunud, ent ta kavatseb järgmise 25 aastaga veelgi rohkem muutuda." Sellest esinemisest möödunud 20 aastat on ilmekalt seda väidet kinnitanud. Kartmata eksida, võiks sedasama mõttetera korrata ka täna. 21. sajandi märksõnadeks on "muutused" ja "kohanemine".
Peast vilksas korraks läbi küsimus, kas stabiilsus on minevik. Uus aeg ja uued ülesanded ei tähenda samas vajadust riigi kapitaalremondi järele, nagu Jüri Raidla on öelnud. Need olid ettenägelikud ja targad inimesed, kes kirjutasid meie põhiseadust ja riigi koodi. Ent suurte muutustega kohanemiseks ei piisa kosmeetikakarbist. Möödapääsmatud on struktuursed muutused, sh peab muutuma riigiasutuste ja sihtasutuste arv. Otse öeldes: riik ei vaja uut peaarhitekti, ent skalpelli küll. Samas peab viimast kasutades olema ettevaatlik, et liiga sügavale ei lõikaks.
Olen mures Euroopa Liidu struktuurivahendite rakendusüksuste arvu kaheksast üheni vähendamise plaani pärast. Sellele juhtis tähelepanu ka Anne Sulling. Piisavalt suur, ent tasakaalukam samm edasi oleks ka see, kui neid jääks kaheksa asemel alles kolm. Toetan viimast ettepanekut.
Palun kolm minutit lisaaega!

Esimees Eiki Nestor

Lisaaeg kolm minutit.

Toomas Kivimägi

Täna on meie laual riigireformi esimene töövili, haldusreformi seaduse eelnõu. Täpsemini öeldes käsitleb see kohalike omavalitsuste haldusterritoriaalse korralduse reformi. Omavalitsuste ootus on, et sellega kaasneksid muutused pädevuses ja rahastamises.
Selles kontekstis esitan vaid kaks repliiki. Esimene neist erineb Jüri Raidla seisukohast. Mina väidan, et mida suuremad ja tugevamad on omavalitsused, seda väiksem on vajadus tugeva maakonnatasandi järele, olgu selle nimi mis tahes. Teiseks, on aeg asuda pealinnaseaduse kallale. Ei ole õiglane ega mõistlik, et Tallinna linn ja Ruhnu vald peavad võistlema ühes liigas. Kuna kaalukategooriad ei klapi, siis jäävad paljud vajalikud ja oodatud otsused 212 omavalitsuse jaoks tegemata vaid seetõttu, et kõige tugevam võtaks kõige suurema torditüki ka nende arvel, kellel torti niigi napib. Mis siin keerutada, ka omavalitsustele laekuva üksikisiku tulumaksuosa suurendamine on jäänud ainuüksi selle taha. Aga seda oleks hädasti vaja suurendada, sest pole normaalne, et vaid 40 omavalitsust 213-st saavad hakkama ilma riigi tasandusabita. Pooled võiksid ikka toime tulla ilma, käsi pikal, riigi poole vaatamata, siis saaks rääkida oma valitsusest.
Alati kütkestav teema on Riigikogu liikmete arvu vähendamine. Oletan, et sellel ideel pole siin saalis väga palju toetajaid. Kui teha sellest riigireformi peateema, siis on see katse eksitada avalikkust peateemast kõrvale. Ent Riigikogu liikmete arvu vähendamine, üllatus-üllatus, näiteks 101-st 91-ni – pean tunnistama, et minu kohtumine Jüri Raidlaga täna siin saalis ei ole esmakordne – võiks olla küll kaalumist väärt. Kusjuures sellega ei muutuks otsustusprotsessis ega demokraatia reitinguga mitte vähimatki. See oleks pigem märgilise tähendusega. Kui ootame muudatusi kõigilt teistelt, siis tuleb meil näidata, et oleme ka ise nendeks valmis.
Kui keegi soovib eelnevas näha kriitikat ametisoleva valitsuse ja peaministri aadressil, siis ta eksib. Peaaegu 20 aastat ettevalmistatud kohalike omavalitsuste haldusreform on täna eesmärgile lähemal kui kunagi varem viimase 20 aasta jooksul. Ka kardinaalset riigireformi pole mitte ükski valitsus varem sellises mahus kavandanud. Minu repliikide mõte oli lisada põhjendatust ja anda hoogu juurde sellele, et riigivalitsemise reform veelgi radikaalsemalt ette võetaks. Tänan!

Esimees Eiki Nestor

Eesti Vabaerakonna fraktsiooni nimel Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Härra esimees! Austatud rahvaesindajad! Austatud külalised! Tänane arutelu siin toimub tekstilise aluseta. Ka ettekandjate kohta ei olnud ette päriselt teada, mida nad täpselt räägivad. Ega mul seda küsimust esitades pettuda ei tulnudki. Härra Raidla rääkis täiesti teistest asjadest kui härra Rõivas. Üsna harali see asi meil on. Eks see mõistmise algus tulebki siis, kui me anname vähemalt mingi tekstilise aluse, et me asjast ühtemoodi aru saame. Selle tõttu näen ma küll, et kui Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 154 alusel esitatakse otsuse eelnõu, siis on võimalik seda teemat konkreetsemalt käsitleda ja puuduvaid teemasid sinna ettepanekute abil juurde panna. Minu meelest ütles härra Raidla ühe väga ilusa lause – iseenesest see küll ilus ei ole, aga on paganlikult täpne. See on see, et valitsus teeb meil praegu defineerimata riigireformi. Ega ka kriitikud ei suvatse seda defineerida või siis on aru saada, et me defineeriksime seda lihtsalt teistmoodi. See tekitab kindlasti väga palju segadust.
Siin osutati ka sellele konverentsile "Tuulelohe lend", kuhu tollal minu mäletamist mööda kutsuti küll vist neli kartellierakonda, kellele süstiti see riigireformi mõiste sisse, nii et nemad seda juba oma valimiskampaanias kasutasid. Vabaerakond kasutas ka. Aga minu meelest oli üsna näitlik see, et nood riigireformi eestkõnelejad ei näinud seda poolt, et midagi on lahti poliitilise süsteemi ja poliitilise konkurentsi tingimustega. Toona kutsuti sinna neli erakonda. Õnneks ei ole Riigikogus enam nelja erakonna süsteemi.
Nüüd tulen ma selle juurde, et Vabaerakond püüab kahtlemata defineerida elevandist seda osa, ilma milleta elevant ei ole täiuslik. Need asjad on Riigikogus ja mitmetel aruteludel senimaani tagasi lükatud. Need on järgmised. Lõpetada erakondade ületoitmine ja nende rahastamist oluliselt vähendada. Üleminek avatud nimekirjadele, nii et kompensatsioonimandaadi saaksid need, kes saavad rohkem hääli, ning peibutuspartidest loobumine. Midagi tuleb ette võtta Riigikogu liikmete kuluhüvitistega, neid võiks oluliselt vähendada ja nende kasutamise korda karmimaks teha. Aga kindlasti vajab korrastamist krediitkaartide ja deebetkaartide kasutamine kõigis riigiasutustes. Nii lihtsad need konkreetsed asjad ongi. Need on väikesed asjad, aga need on suured siis, kui me tahame inimeste usaldust riigi vastu taastada. See on tegelikult igasuguse riigipidamise reformi või riigireformi lähte-eeldus.
Nüüd terminoloogiast. Siin on ka üks väga huvitav tähelepanek. Nimelt, riigireformi mõistet kasutavad kõige suurejoonelisemalt need, kelle plaan ei ole minu meelest kõige ambitsioonikam. Riigireformi mõiste sisaldub ka kolme erakonna koalitsioonileppes, kus on väga palju selliseid sõnu, et analüüsime, mõtleme, viime selle valdkonna ühe ministeeriumi alt teise alla. Mida me õieti teeme, selge ei ole, aga me nimetame seda suurejooneliselt riigireformiks. Samal ajal need kavad, mis lähevad märksa kaugemale, on pealkirjastatud tagasihoidlikumalt, kas riigipidamise reformina, nagu on teinud koostöökogu, või kuidagi nii.
Nüüd härra Raidla ettepanekute kohta. Aga et ma jõuaksin neid käsitleda, siis palun juhatajalt lisaaega.

Esimees Eiki Nestor

Lisaaeg kolm minutit.

Andres Herkel

Mõnega nendest olen ma päris nõus ja mõne kohta ütlen, et kui olen nõus, siis pigem reservatsioonidega. Ma arvan, et poliitilise süsteemi ja poliitilise konkurentsi aususe, läbipaistvuse ja selguse küsimused on palju olulisemad. Erakondade rahastamine on olulisem kui see, kas Riigikogus on kümme liiget rohkem või vähem, aga eeskuju näitava sammuna ei alahindaks ma seda ettepanekut. Kui me vaatame tõepoolest tulevikku, siis kogu elanikkonna vähenemise ja tööealise elanikkonna vähenemise taustal, kõige selle taustal, mida siin nimetatakse terminiga "ääremaastumine", kogu selle üldise kitsikuse taustal tuleb eeskuju näitavaid samme kaaluda nii Riigikogul kui ka valitsusel.
Nüüd rahvahääletusest. Jällegi ei tükiks ma selle teema esiletoojaid nimetama a priori populistideks, sest selle teema esiletulemisel on ka mingisugune ühiskondlik põhjus. Ju see on see, et liiga kergel käel tehakse neid otsuseid, millele ühiskonnas toetust ei ole. Seetõttu võiks rahvahääletus oluline ventiil olla küll. Igal juhul võiks Jaak Valge algatust vähemalt arutada ja seda tõsiselt võtta, ei oleks õige see lihtsalt kõrvale lükata.
Haldusreform on reform, mille kohta me teeme kindlasti oma muudatusettepanekuid. Mulle tundub, et reformi algatajad ei ole suvatsenud kõiki võimalikke tagajärgi ette näha. Meie tahame nendele tähelepanu juhtida. Aga osa olulisi küsimusi on ka reformi fookusest välja jäetud, näiteks kas või eelkõneleja viidatud Tallinna küsimus. Meie suur mure on muidugi esmatasandi demokraatia, kogukonnad, millele võib-olla saab osavallakogude kaudu mingisuguse väljundi anda, aga nii, nagu see praegu esitatud on, ma kardan, see kindlasti ei toimi. Valimisi puudutavad küsimused on ilmselt jäänud siin osaliselt tähelepanuta ja võib-olla ei aduta kõigi sammude tagajärgi. Need tuleks läbi töötada. Kuid igal juhul on haldusreformi seaduse eelnõuna meie ees konkreetne tekst, mille kohta saab teha konkreetseid ettepanekuid. Selle arutelu käik ja protseduur on selles mõttes hoomatav ja arusaadav, arusaadavam võib-olla kui tänane kõnekoosolek.
Tahan lõpetuseks juhtida tähelepanu lihtsalt sellele, et mitte ainult Vabaerakonna, vaid, ma arvan, ka teiste opositsioonierakondade esitatud eelnõud on tihtipeale haakunud riigireformi mõistega. Aga kahjuks on ka härra Talve juhitud toetusrühma liikmed, kui nad on koalitsioonis, need külmalt tagasi lükanud. See ei ole hea. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Tarmo Tamm Keskerakonna fraktsiooni nimel. Kolm minutit lisaaega.

Tarmo Tamm

Hea juhataja! Head kolleegid! Eelmisel kevadel võimule tulnud valitsuskoalitsioon on ühe oma peamise eesmärgina välja käinud riigireformi idee. Iseenesest on see hea idee, aga selle reformi elluviimisega on jäädud aastaid hiljaks. Inimeste lahkumine riigist ja rahvaarvu vähenemine sunnib ka riiki ennast kokku tõmbama ja oma võimalusi üle vaatama. Et jätta mulje Eesti jõulisest arendamisest, on Reformierakonnal saanud tavaks nimetada kõiki oma tegusid reformideks. Eesti rahvas on selle sõna suhtes muutunud suisa allergiliseks. Nii mõnelgi, aga eriti maainimestel, tõusevad juuksed peas püsti, kui järjekordne reform lajatab. Põhiliste reformide tagajärjed on just maapiirkondadele olnud hukatuslikud. Põllumajandus-, omandi- ja maareform olid meie taasiseseisvunud riigile hädavajalikud. Kahjuks unustas riik suuri turumajanduslikke muutusi tasakaalustada regionaalpoliitika ja maapiirkondade arendamisega. Tagajärjeks on tühjad külad. Üle 50 000 eestimaalase elab alaliselt Soomes ja on sealse riigi ametlikus elanike registris, rääkimata tuhandetest, kes registris ei ole. Ka on meil mitu korda kiirem linnastumisprotsess kui mujal Euroopas.
Aplombiga väljareklaamitud omavalitsusreform on mandunud vaid kaartide ümberjoonistamiseks ehk omavalitsuste territoriaalseks suurendamiseks. Valitsus räägib vabatahtlikust reformist, aga seadus selleks võimalust ei anna. Omavalitsused, kus on vähem kui 5000 inimest, peavad liituma. Kui nad seda ise ei tee, siis liidetakse nad sunniviisil. Kui reformil ei ole muud sisu, ei muuda see paremaks teenuste kättesaadavust ega elukeskkonda omavalitsustes.
Kõigepealt tuleb selgeks rääkida omavalitsuste ülesanded ja see, kuidas nende ülesannete täitmine on rahaga kaetud, alles siis saab hakata reformist rääkima. Peab nentima, et just riigi teenuste halb kättesaadavus, olgu selleks ühistransport, postiteenused, teede korrashoid vm, on teinud inimeste elu maal keeruliseks. Vabariigi Valitsus tegeleb reformi nime all olematu regionaalpoliitika tagajärgede kinnistamisega, ent kui maal on inimesi vähe, siis pole sinna ka omavalitsusi vaja. Eesti inimesed on maapiirkondadest lahkunud linnadesse ja välismaale, sest riigi suutmatu majandus- ja regionaalpoliitika on elu neis piirkondades võimatuks teinud.
Keskerakond on seisukohal, et riigi halduskorralduse muutmist tuleks alustada riigi keskvõimutasandi korrastamisest, seda pealinnas, regioonides ja ka maakonna tasandil. Lihtne näide segaduse kohta. Viljandimaa inimene ja omavalitsus peab riigiga suhtlema mitmes regioonikeskuses: hoolekande asjus Pärnus, metsa asjus Jõhvis, maa ja kinnistu asjus Tartus jne. Samas on riigi tasandil valitsus seni välja käinud vaid avaliku sektori koondamise idee: 750 töökohta aastas, 3000 töökohta nelja aastaga. Mõnes ametkonnas võib olla väikest lõtku, aga kui lõigatakse juustunoa kombel igalt poolt võrdselt, võivad hammasrataste vahele jääda ka riigisektoris töötavad asjatundjad, keda on viimasel ajal niigi väheks jäänud. Eriti markantne oli see, kui koondamisnumbrid kirjutati ette haiglatele, teiste hulgas Tartu Ülikooli Kliinikumile ja Põhja-Eesti Regionaalhaiglale, kus teenuste maht kasvab. Paraadkõnedes räägitakse aga bürokraatia vähendamisest ja ametnike koondamisest. Tegelikkuses on juurde loodud kolm ministrikohta ja Põllumajandusministeerium ümber nimetatud Maaeluministeeriumiks. Millist lisandväärtust annavad riigile need kolm ministrit ja mida annab ministeeriumi nime muutmine?
Sisult tühjaks ja mõttetuks on muutunud maavanema institutsioon. Maavalitsustes töötavad ametnikud alluvad kõik ametkondlikele regioonikeskustele ja maavanemast on saanud kantselei juhataja. Tal puuduvad nii vahendid kui ka õigus otsustada maakonna kui terviku arendamise eest. Milleks meile nii uhke nimetusega kantselei juhataja? Ammu oleks tulnud see funktsioon nii õiguslikult kui ka rahalise ressursi mõttes anda üle omavalitsuste maakondlikele ühendustele. Sama kehtib ettevõtluse arendamise ja töökohtade loomise soodustamise kohta piirkondades.
Eesti Keskerakond leiab, et haldusreformi eelduseks ja tingimuseks peab olema terviklik riigihalduse korrastamine kesksel, regionaalsel ja ka kohalikul tasandil. Ilma selleta on reformi tulemused küsitavad. Tagajärjeks on siis tõenäoliselt veel suurem ääremaastumine ja piirkondade ebavõrdsus. Praegu keskendutakse ainult haldusreformile. See läheb maksumaksjale maksma 80 miljonit eurot ja selle tulemus on küsitav. Eelkõige tuleks ikkagi keskenduda kogu riiki hõlmavale reformile. Keskerakonna fraktsioon on valmis konstruktiivselt selles reformis kaasa rääkima. Riik januneb reformi järele, aga see reform peab kompleksselt hõlmama kogu avalikku haldust, ei tule keskenduda ainult omavalitsuste haldusterritoriaalsele reformile. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Urve Palo, palun!

Urve Palo

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Peaaegu kümme aastat tagasi, kui ma olin just värskelt poliitikasse tulnud, palus üldlaulupeo ajal reportaaži tegev Juku-Kalle Raid minu käest intervjuud. Küsimus, mille ta esitas, kõlas umbes nii: kui omavahel võrrelda tööd valitsuses ja erasektoris, siis mis silma hakkab? Vastasin, et eelkõige asjaolud, et ministeeriumide koostöö on nõrk, omavahel on konkurents ja käib punktikogumise võistlus. Tõin paralleeli erasektoriga, kus oleks mõeldamatu, et ühe ettevõtte osakonnad koostööd ei teeks. See põhjustaks varem või hiljem pankroti.
Annan endale täiesti aru, et olukorras, kus ministeeriume juhivad poliitikud, kelle tagasivalimine sõltub eelkõige sellest, kui palju punkte on nad avalikkuse silmis kogunud, pole koostööd saavutada sugugi lihtne. Aga ega see pole lihtne ka erasektoris, uskuge mind! Inimestele on omane kihk võistelda ning oma osakonna tööd teiste omast tähtsamaks ja paremaks pidada. Ettevõttes vastutab juht tulemuste eest ja teab väga hästi, et tulemusi on loota vaid siis, kui tehakse koostööd. Kes vastutab selle eest valitsuses? Täna mitte keegi. Selleks inimeseks peaks olema peaminister, aga olles näinud viimase kümne aasta jooksul valitsusi nii lähedalt kui ka kaugelt, väidan, et nii see paraku pole.
Peale ministeeriumide vähese koostöö näen meie praeguses riigivalitsemises veel üht olulist kitsaskohta. Toon jälle paralleeli erasektoriga, kus on mõeldamatu, et ettevõtte juhtimine oleks antud finantsosakonnale, kes ütleb, mida peavad tegema müügi-, turundus-, logistika- ja teiste osakondade töötajad. Eesti riigis see aga paraku nii on. Rahandusministeerium on aegade jooksul kasvanud n-ö superministeeriumiks, kes piltlikult öeldes keelab, käsib, poob ja laseb. Otsuseid tehakse eelkõige lühiajalisest kulude ja tulude perspektiivist lähtudes, mitte tuginedes pikaajalisele visioonile ning arusaamale, et tänased kulud on ülehomne investeering. Selline ettevõte, mida juhivad raamatupidajad, ei arene ega pea seetõttu konkurentsis pikalt vastu. Eesti on kujundlik näide selle kohta, et samad põhimõtted kehtivad ka riigivalitsemises. Sestap toetan ideed, et riigil on vaja n-ö peaarhitekti – inimest, kelle kohustus on näha suurt pilti, seada ühtsed eesmärgid ning ministrid koos ministeeriumidega selle nimel koostööd tegema motiveerida. Selge on see, et kohustustega peavad kaasnema ka õigused. Seetõttu toetan Jüri Raidla kolmandat käsku, mis räägib peaministrile iseseisva pädevuse andmisest ja riikliku arengu strateegiakeskusest.
Öeldakse, et kui soovid võistlust võita, siis jookse teistest kiiremini. Väidan, et Eesti osaleb juba ammu võistluses, ta osaleb võistluses oma inimeste pärast, et nad tahaksid siin elada ega sooviks siit lahkuda ja kui nad on korra siit ära käinud, siis tahaks tagasi tulla. Aeg tiksub armutult meie kahjuks. Riik, mida on telliskivihaaval viimase 20 aasta jooksul ehitatud, vajab hädasti värsket pilku ja vaadet distantsilt, arusaama, kas ja kuhupoole see rajatud hoone on vajunud, kas vundament ikka kannab või vajab tugevdamist.
Tark otsib alati tarkust, rumal on selle enda arvates juba leidnud. Loodan, et me oleme piisavalt targad, mõistmaks, et elu on pidevas liikumises ja muutumises ning peenhäälestusega leppides jääme ajale jalgu. Kõigepealt tuleb probleeme tunnistada, alles siis saab asuda neid lahendama. Samuti tuleb leppida teadmisega, et lahendused külvavad uusi probleeme. Aga selline see elu kord on.
Olen päri Jüri Raidla ettepanekuga teha Eesti Vabariigile 100. sünnipäevaks kingitus ...
Palun lisaaega!

Esimees Eiki Nestor

Kolm minutit lisaaega.

Urve Palo

... ning töötada selleks ajaks välja riigireformi alused. Esmalt tuleb aga sõnastada riigireformi mõiste ja töötada välja selle sisu, et me kõik sellest ühtemoodi aru saaksime. Võime sammuda mööda vabalt valitud teed, ent kui me ei tea, kuhu suundume, siis ei jõua me iial pärale. Sestap on konkreetse eesmärgi sõnastamine väga oluline. Keegi tark inimene on öelnud, et elu suurim kingitus on see, kui meil on eesmärk. Usun, et meie riik väärib 100. sünnipäevaks väärikat kingitust.
Sotsiaaldemokraadid on igal juhul valmis panustama selle kingituse väljatöötamisse. Me usume, et riigireform on hädavajalik. Me rõhutame, et riigireformi eesmärk ei ole mitte riiki õhukeseks lihvida, vaid riigivalitsemist paremini korraldada, ajakohastada ja avatumaks muuta. Näiteks on ettevõtlusminister juba astunud samme selles suunas ja soovib ettevõtlustoetustega tegelevad asutused viia ühe mütsi alla. Võitjaks oleksid nii ettevõtjad, keda enam ei jooksutata eri asutuste vahel, kui ka riik, kes väldiks siis dubleerivaid tegevusi. Küll aga ei toeta ma Rahandusministeeriumi ettepanekut viia mitmed rakendusüksused Rahandusministeeriumi alluvusse. Sisuliste otsuste tegemine peaks jääma ikka sisuinimeste kompetentsi.
Avatusest rääkides mõtleme me seda tõsiselt ega soovi avatuse mängimist n-ö kaasamisürituste näol. Me soovime näha sisulisi otsuseid, mis riigivalitsemise avatumaks muudavad, olgu selleks kas või seadusmuudatus, mis jätaks töötuskindlustushüvitise üle otsustamise tööandjatele ja -võtjatele.
Samuti soovime näha, et riigireformi käigus vaadataks üle mitte üksnes riigiasutuste ülesanded ja funktsioonid, vaid ka nende paiknemine. See tähendab, et suhtutaks tõsiselt võimalusse viia rohkem riigiasutuste töökohti regioonidesse üle Eesti.
Soovime näha, et riigi juhtimine toimuks enam vastuvõetud arengukavade järgi. See muudaks ministeeriumide töö koordineeritumaks ja läbimõeldumaks. Praegu on kurioosne olukord, kus arengukavade väljatöötamiseks kulutatakse palju aega ja raha, kaasatakse suurepäraseid spetsialiste, tehakse kalleid uuringuid ja peetakse loendamatuid arutelusid. Kuna aga arengukavadega ei kaasne kohustuslikke rahalisi vahendeid, vaid enamasti käib arengukavade elluviimine jooksva aasta eelarve võimaluste järgi, siis surevad need pahatihti kohe peale sündi. Asi piirdub valdkonnaministri säramisega pressikonverentsil pärast arengukava vastuvõtmist ja sinna see jääb. Arengukavad peavad aga olema elavad dokumendid, mida aeg-ajalt üle vaadatakse, milles vajaduse korral muudatusi tehakse ja mis koos rahaliste vahenditega kinnitatakse.
Head sõbrad! Edasilükkamine on ajaröövel. Meil ei ole aega. Alustame riigireformi ettevalmistamist kohe ja teeme oma riigile 100. sünnipäevaks ilusa ja vajaliku kingituse! Loodan, et põhiseaduskomisjon võtab seda tööd tõsiselt, juba selle aasta lõpuks sisustab riigireformi mõiste ja töötab välja selle sisu.
Lõpetan oma sõnavõtu George Bernard Shaw' sõnadega: "Tark inimene kohaneb ümbritseva maailmaga, rumal püüab jonnakalt maailma kohandada vastavalt iseenda soovidele. Seepärast sõltub kogu maailma progress just rumalast inimesest." Loodan väga, et Riigikogus on 101 rumalat inimest, kes ei soovi istuda mugavustsoonis ega arva, et Eesti riik on valmis, vaid kes küsivad endalt iga päev, mida tuleks täna teha teisiti kui eile, et homne päev oleks parem kui täna, ning on valmis selle nimel ka tegutsema. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Helir-Valdor Seeder Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel. Kolm minutit lisaaega.

Helir-Valdor Seeder

Austatud juhataja! Head kolleegid! Külalised! Piiratud aja tõttu püüan oma sõnavõtus lähtuda Winston Churchilli mõttest, et hea kõne on nagu naise seelik – piisavalt pikk, et teemat katta, aga piisavalt lühike, et huvi tekitada. See ei ole kerge, kui rääkida niivõrd mahukal teemal, nagu on riigivalitsemise reform, mida ma edaspidi siiski käsitlen riigireformina. Eesti on väike riik ja meie ressursid on piiratud. Vähenev, vananev ning paari suuremasse keskusesse koonduv elanikkond seab meie ette keerulise ülesande, kuidas leida säästlik lahendus Eesti arengu kiirendamiseks, inimeste heaolu parandamiseks ja majanduse konkurentsivõime tõstmiseks.
Riigireformi peamine eesmärk on korraldada riiki edaspidi nii, et see oleks kodanike teenistuses, ulatuks iga inimeseni, sõltumata tema elukohast, ja oleks meile ka jõukohane üleval pidada. Riigireformi vajadus on möödapääsmatu. Demograafiline olukord ja muutused tööjõuturul on toonud meie ette nii haigekassa kui ka pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse küsimuse. Majanduskasvu ja ekspordi pidurdumine, odava tööjõu eelise kadumine, aga samas ülereguleeritus ja bürokraatia kasv on muutnud meie riigi kohmakaks ja üle jõu käivaks. Vaid Euroopa Liidu abiraha aitab meil praegu toime tulla. Lihtsakoeline kärpimine pole aga siinkohal lahendus, vaid me vajame uusi ja julgeid lahendusi.
Riigireformi elluviimise eeldus on Riigikogu selge poliitiline tahe, mis peab tuginema konkreetsetele otsustele. Kõigepealt peame endalt küsima, kas Riigikogul on moraalset mandaati viia riigireform ellu ilma Riigikogu ennast reformimata. Ei ole! See on küsimus Riigikogu liikmete arvust, mis väärib ausat ja avatud arutelu, samuti on see küsimus Riigikogu komisjonide võimekuse suurendamisest. Riigikogu põhitähelepanu tuleb seadusloomelt viia poliitilistele debattidele ja nendest sündivatele strateegiadokumentidele. Vajame vähem ja lühemaid, aga selgemaid ja paremaid seadusi. Kõike ei pea reguleerima. Just Riigikogust peab alguse saama õiguskultuur, mille eesmärk on bürokraatiat vähendada. Võiksime hakata pidama parlamentaarseid kuulamisi koos pädevate institutsioonide esindajate ja ekspertide kaasettekannetega.
Ühiskonna laiema ja sisulise kaasamise eesmärgil on mõistlik rohkem kasutada rahvahääletusi, jaotades need nõuandvateks ja õiguslikult siduvateks. Riigireform peaks kaasa aitama teadliku demokraatia arengule ja poliitika maine parandamisele.
Riigireform peab olema terviklik, lähenedes ühtsetel alustel riigihalduse kõigile tasemetele. Valitsuse esitatud haldusreformi seaduse eelnõu tähendab ainult Eesti haldusjaotuse osalist ümberkorraldamist. Sellele peavad järgnema omavalitsuste tulubaasi ja ülesandeid käsitlevad otsused ning maakondliku tasandi ja pealinna regiooni küsimuste lahendamine.
Kui midagi reformida, siis läbimõeldult ja tulevikku vaatavalt. Poolikud ja näilised lahendused kompromiteerivad ümberkorraldusi ning tekitavad inimestes hiljem pettumuse. Riigireform ei tohi manduda üksikute ametkondade tehnokraatlikuks ümberkorraldamiseks, liitmiseks või lahutamiseks ilma uut kvaliteeti saavutamata. See põhimõte peaks aluseks olema ka riigi regionaalset juhtimist ja kohalikke omavalitsusi reformides. Riigiaparaadi reformimine peab lähtuma avaliku sektori efektiivsemaks muutmisest, riigipalgaliste arvu tuleb vähendada kooskõlas tööealise elanikkonna kahanemisega. Samas ei tohi me siin ohvriks tuua regionaalset tasakaalu ega tegelikke abivajajaid. Vastupidi, läbimõeldud riigireformi elluviimine alates riigiasutuste maakondadesse viimisest kuni kiire internetiühenduse kättesaadavuse tagamiseni kogu Eestis peaks võimaldama senisest rohkem tähelepanu pöörata maapiirkondade arengule ja avalike teenuste parema kättesaadavuse vajadusele.
Riigireformi lahutamatu osa peab olema see, et arendatakse e-riiki, mis praegu on internetiühenduse puudumise tõttu paljudele maapiirkondade inimestele kättesaamatu nagu hapud viinamarjad. Meie e-lahendused on muutnud riigi toimimist efektiivsemaks ja lihtsustanud inimeste suhtlemist ametkondadega. Ent teisalt on see kasvatanud jõudsalt ka riigibürokraatiat, sest inimestel tuleb vastata kõikvõimalikele küsimustikele ja kogutakse igasuguseid andmeid. E-riik peab tooma riigi inimesele lähemale ja muutma riiki lihtsamaks, mitte vastupidi.
Kokkuvõtet tehes, head kolleegid, ütlen, et me vajame riigireformi, st uuendatud riigi- ja kohaliku omavalitsuse korraldust, mis avab halduskoormuse vähenemise ja parema valitsemiskultuuri kaudu uued võimalused ettevõtluse ja ühiskonna arenguks. Selleks peame vältima mõõdutundetut optimismi kultiveerimist oma riigikorralduslike edusammude üle, nagu me oleksime alati parimad. See pimestab. Samuti on viljatu ühesuunaline ja põrmustav kriitika ilma sisuliste ettepanekuteta. Mõlemad äärmused varjutavad tõde ja takistavad olukorrale kaalutletud hinnangu andmist. Riigireform tähendab ühist pingutust, millesse tuleb ühiselt panustada ettevõtjatel, kodanikuühiskonnal, omavalitsusel ja keskvõimul. Võtmeroll selles koostöös jääb aga meile, Riigikogule. Selleks jõudu tööle! Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Fraktsioonide sõnavõtud said läbi, aga läbirääkimised jätkuvad. Jüri Adams, palun!

Jüri Adams

Härra juhataja, palun lisaaega!

Esimees Eiki Nestor

Kolm minutit lisaaega.

Jüri Adams

Eks vist kõik panid tähele, et need neli ettekandjat, kes siin täna olid, kasutasid sõna "riigireform" erinevas tähenduses. Minu arust on loomulik, et see nii on. Jüri Raidla oma ettekande alguses juhtis täiesti põhjendatult tähelepanu, et selle termini üks esimesi kasutuselevõtjaid või kõige esimene neist oli kahtlemata tema, aga see sõna läks liikvele ja praegu annab igaüks sellele täpselt niisuguse sisu, nagu ta ise õigeks peab. Nii see paraku on, et ega ei ole võimalik sõna endale monopoliseerida, vähemalt mitte sellisel teel, et alustatakse terminist ja siis tagantjärele püütakse sellele sisu anda. Võib-olla vastupidisel juhul, kui enne oleks välja töötatud sisu ja siis oleks hakatud küsima, mis nimi sellele anda, oleks olukord olnud natukene selgem. Nii et segadus on siin olemas. Selles küsimuses meie tänase päevakorrapunkti arutelu seda segadust kindlasti selgemaks ei muuda, pigem mõjub see üleskutsena nii ajakirjandusele kui ka kogu ülejäänud ühiskonnale, et väljendage oma arvamust, mida sõna "riigireform" peaks tähendama. Parem ja eelistatavam oleks muidugi, kui see oleks üleskutse kujul, et väljendage arvamust, mida peaks tegema, ükskõik millist nime see siis ka kannab.
Natukene räägin selle sõna tähendusega seotud segadustest. Ma arvan, et üks probleem on siin see, millele juhtis tähelepanu ka rahvaesindaja Tamm. See põhitermin on väga sarnane ühe Eestis pikemat aega tegutsenud ja ka parlamendis väga olulise erakonna nimega. Nimelt, meil on olemas Reformierakond. Ma ei ole päris kindel, kuidas ja miks see erakond omal ajal just sellise nimevaliku tegi, kuid siin on teatud sarnasus selle praegu kasutatava terminiga. Poliitikakaugel inimesel tekib kahtlemata mulje, et kui me räägime reformimise vajadusest ja meil on Reformierakond, siis need asjad on omavahel seotud.
Ma pean tunnistama, et mina käisin koolis ja omandasin oma ajalooteadmised sügaval nõukogude ajal. Siis oli vähemalt Eesti ajaloo käsitluses sõnal "reform", mis on eesti keeles ju ladina algupäraga võõrsõna, välja kujunenud üsna kitsas kasutusvaldkond. Esimene reform Eesti hilisemas ajaloos toimus aastal 1819, kui kaotati pärisorjus. Edaspidi on neid reforme riburada pidi tulnud, sajandis kaks või kolm. Viimane tõsine muudatus Eesti elu korraldamises, mis väärib reformi nime, oli pärast iseseisvuse taastamist toimunud omandireform. Selle mõiste järgi ei vääri näiteks praegu pakutud haldusterritoriaalsete üksuste liitmise kava kindlasti reformi nime, rääkimata sellest, et see oleks haldusreform, sest haldusküsimusi see kava ei käsitle. Mis puudutab omavalitsusüksuste liitmist, siis neid on alati võimalik teistsuguse poliitilise konstellatsiooni korral tagasi pöörata ja jaotada neid endisel viisil. See ei mahu kindlasti reformi nimetuse alla.
Mis on tegelikult selle sõnaga juhtunud? Mina pakun niisugust versiooni, et me oleme selle sõna klassikalise tähenduse oma mõtetes asendanud selle tähendusega praegusaegses inglise keeles. Inglise keelel on see häda, et seal puudub sõna selliste muudatuste kohta riigis või ühiskonnas, mis on tahtlikult tekitatud, mille heaks on töötatud. Inglise keeles on päris palju sõnu muutuste kohta, mis tulenevad n-ö iseendast, elu voolamisest, aga sõna tahtliku muudatuse kohta seal ei ole. Nüüd oleme me jõudnud olukorda, kus me oleme eesti sõnale andnud inglise sõna tähenduse. Enam ei ole peaaegu ühtegi riigikorralduslikku pisiasja, mida keegi ei nimetaks reformiks. No tühja sellest, elame üle. Segadust see muidugi tekitab.
Nüüd aga teine küsimus. Ma tahtsin natukene rääkida Tanel Talve ettekandest. Kui selle töö lõpp peaks olema otsus, mis on loogiline, sest seadus see ilmselt olla ei saa, see võib ehk olla ka mingi avaldus või deklaratsioon, siis mis oleks sellisel juhul selle otsuse sisu? See sisu peaks ilmselt olema mingisuguse kaasneva teksti heakskiitmine. Mis oleks selles tekstis? Me oleme kõik ju siia valitud erakondade nimekirjadest ja kõigil erakondadel on olnud mingisugune tegutsemiskava või programm, mis suurel määral sisaldab vajalike muudatuste loetelu. See erineb aga näiteks väga oluliselt Jüri Raidla esitatud tekstist, sest erakonnad ei esita mitte ainult soovitava lõpptulemuse, vaid tavaliselt ka sammud, mida oleks vaja astuda, et sellele lõpptulemusele jõuda. Selle kohta, mida Jüri Raidla pakub, võib öelda, et põhimõtteliselt on selle žanri nimetus ajaloos olnud "utoopia". Suuremad utoopiad Euroopa ajaloos on näiteks Campanella ja Thomas More'i utoopia. Need on väga huvitavad asjad, aga nende põhitunnus, erinevalt näiteks erakondade programmidest, on see, et nad ei esita küsimust, kuidas soovitavale tulemusele jõuda. Kui Tanel Talve ütles, et peaks sündima parlamendi ühine kokkulepe, siis mulle meenutab see nõukogudeaegset mitte kunagi teostuvate heade soovide komplekti. Meil kõigil on erinevad arvamused. Kui see on miski, millega 101 Riigikogu liiget on nõus, siis on see nii tühine asi, et sellest ei tasu rääkidagi. Kui see on aga midagi suuremat, siis on alati keegi, kellel on hoopis teistsugune arvamus. Nii et vaatame!

Esimees Eiki Nestor

Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits

Hea juhataja ja vähesed kolleegid, kes on siia jäänud! Jüri Raidla ütles hiljuti siitsamast kõnetoolist, et täna on Eesti moderniseerimise alguspäev. Aga ta ütles ka seda, et valitsus tegeleb defineerimata riigireformi elluviimisega. Kui valitsus seda tõesti teeb, siis ei tohiks meie sellega nõustuda. Riigireformi sisu on meie määratleda.
Eesti on parlamentaarne riik, kus riigikorralduse aluseks on võimude lahusus ja tasakaalustatus. Meil on kolm võimukeskust: seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Kuidas on need omavahel tasakaalustatud? Rait Maruste, põhiseaduskomisjoni eelmine esimees, on öelnud otse: "Torkab väga selgelt silma kalduolek täitevvõimu suunas. See on vohav, ülepaisutatud ja bürokraatlik. [---] Jutt Riigikogust kui kummitemplist ja kohtust kui bürokraatlikust, normativistlikust ja aeglasest ei ole õhust võetud." "Riigikogu poliitilise initsiatiivi ja õigusloomeline võimekus on taandunud minimaalseks, seda täitevvõimu kasuks. Põhiseadusest lähtuvalt ei peaks see nii olema," on Maruste öelnud, rõhutades väljendeid "taandunud minimaalseks", "täitevvõimu kasuks" ja "põhiseadusest lähtuvalt ei peaks see nii olema".
Seaduste tootmine käib täie hooga, nagu me siin juba rääkisime ja pikemalt rääkida ei saa. Nende kvaliteet on nigelavõitu: poolteise aastaga on 380 seadusest 320 juba muudetud.
Tõepoolest, enne kui seaduseelnõuga välja tulla, peaks sellele olema koostatud väljatöötamiskavatsus. Seal peaks olema selges eesti keeles kirjas, et probleem eksisteerib ja muud moodi ei saa seda lahendada. Aga seal peaks olema silmas peetud ka neid viit punkti, Eesti riigi viit suurt probleemi. Kuidas eelnõu aitab vähendada väljarännet? Kuidas eelnõu aitab kasvatada iivet? Kuidas eelnõu aitab suurendada kodanike sotsiaalset, majanduslikku ja füüsilist julgeolekut? Kuidas eelnõu aitab parandada inimeste heaolu? Kuidas eelnõu aitab suurendada inimeste usku oma riiki?
Raidla pakkus, et Riigikogu liikmete arvu võiks vähendada 71-ni või häda korral 91-ni. Mulle see idee meeldib. Hiljuti Horvaatias käies nägin, et 4,3 miljoni elanikuga riigi parlamendis on 150 liiget. Selle järgi aitaks Riigikogule ka 51 liikmest, nii et 20 võrra saaks veel koomale tõmmata. Aga Maruste rääkis, et kui vähendada Riigikogu liikmete arvu, siis hakkab selle tõttu ka komisjonide liikmete arv vähenema. Ta ütles, et siis tuleb otsuseid teha näiteks häältega 4 : 3. Aga kas me seda tahame?
Ajapuudus ei luba mul pikemalt rääkida, aga ma tahan siiski uskuda, et täna on Eesti moderniseerimise alguspäev. See on raske päev, väga raske. Raidla pakkus, et peaminister peaks olema Eesti riigi peastrateeg. Jutt jumala õige. Aga kas ta kannab seda välja, küsin ma. Ma küsin veel, kas meie kanname põhiseadusega meile pandud kohustuse välja või jääme me haledaks kummitempliks, oleme seda ja jääme selleks. Otsus on tegelikult meie käes. Me peaksime leidma aega ja võimalust sellest väga tõsiselt rääkida, sest tegemist on tõesti väga olulise küsimusega. Minu meelest peaks siin võtma vastu ka otsuse, aga põhiseaduskomisjonis otsustati, et pole seda vaja midagi. Kõike head!

Esimees Eiki Nestor

Rohkem kõnesoove ei ole. Aitäh, Jüri Raidla! Austatud Riigikogu, kohtume esmaspäeval!

Istungi lõpp kell 13.00.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee