Hea esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed, aitäh nende küsimuste eest! Mul on hea meel, et te põhimõtteliselt toetate neid eesmärke, mida me seadnud oleme. Ka sissejuhatusest tuli välja, et väikeriigis tulebki silotorne lõhkuda ja koos tööd teha, see on iseenesestmõistetav. Kuna aega on ainult 15 minutit, aga küsimusi on kuus, siis olen ma loomulikult hea meelega nõus hiljem lisaküsimustele vastama, aga ma alustan küsimuste esitamise järjekorras esimesest küsimusest ega hakka küsimusi ette lugema, kui te lubate, sest see võtaks lisaaega.
Esiteks, Noored Kotkad ja Kodutütred ning nende vormiriietuse ja varustuse puudumise probleemid. Tõepoolest, Kaitseliidu noorteorganisatsioonide varustamise peamine murekoht on läbi aastate olnud puuduvad laagrivormid. Sobiliku riidevarustuse puudumise tõttu on talvisel ajal olnud raske välist õppetegevust korraldada. Siin on ka omad põhjused, miks see on nii olnud. Nimelt, rahvusvahelise õiguse ja konventsioonide printsiipidest tulenevalt on noortel, kes ei saa sõjalist väljaõpet, kaitseväelase vormi kasutamine seadusega piiratud. Just seetõttu töötas Kaitseliit eelmisel aastal välja esimesed noorteorganisatsioonidele mõeldud vormikomplektid ning sel aastal jätkatakse vormide hankimist. Sellel aastal on Kodutütarde eelarve kasvuks planeeritud 35%, Noorte Kotkaste eelarve kasvuks 18% ja mõlema organisatsiooni eelarves on olulises mahus suurendatud vormiriietuse hankimiseks planeeritud vahendeid. Nii et teie kirjeldatud probleem, mis on olnud ja on ka praegu olemas, on lahenemas.
Teine küsimus on Kaitseliidu ja Kaitseväe koostöö kohta PPA ja Päästeameti vabatahtlike struktuuridega. Kaitsevägi ja Kaitseliit teevad, ma ütleksin, Siseministeeriumi valitsemisala asutustega, eeskätt Politsei- ja Piirivalveameti ning Päästeametiga, iga päev tihedat koostööd. Nagu ma ka eespool mainisin, näeb laiapindse riigikaitse põhimõte ette, et kõik riigiasutused täidavad oma põhifunktsioone edasi ka sõja ajal, niipalju kui see võimalik on, arvestades, et riigi suurus ja asutuste arv on meil sellised, nagu need on. Asutuste toimimine nii tava- kui ka kriisiolukorras ja töö jätkumise tagamine kõikide kaitseseisundite ajal on eelkõige nende asutuste enda ülesanne. Lokaalsete kriiside korral koordineeritakse tegevusi regionaalsete kriisikomisjonide kaudu, kus on esindatud ka sõjaväelised struktuurid ja eelkõige vabatahtlik organisatsioon Kaitseliit. Kaitseliidu panustamine PPA ja Päästeameti koostegevusüritustesse, ma ütleksin, kasvab igal aastal. Koostegevus on hõlmanud eri tasandite ja valdkondade õppusi, teavituspäevi, metsapõlengute kustutamist, merepäästet, piiri valvamisel osalemist, kadunud inimeste otsimist ja objektide julgestamist. Kaitseliidu, PPA ja kohalike omavalitsuste koostöö parandamine ja efektiivsemaks muutmine oli päevakorral alles hiljuti, möödunud novembris Kaitseliidu korraldatud laiapindse riigikaitse teemalisel konverentsil.
Kolmas küsimus on inimeste, julgeolekusse panustajate kohta, kes täidavad mitut rolli korraga. Jah, selliseid inimesi on. Vabatahtlikuna tegutsejaid korrakaitse, sisejulgeoleku ja päästetegevuse valdkonnas oli paar aastat tagasi tehtud uuringute järgi 13–15% kõigist inimestest. Tõsi ta on, et aktiivselt tegutsevad inimesed tegutsevadki mitmes valdkonnas. Meile on praegu teada 600 meest ja naist, kes panustavad oma aega ja energiat nii vabatahtlikult siseturvalisuse tagamisse kui ka Kaitseliitu. Ressursikonflikti tegelikult ei ole. Kaitseväe sõjaaja ametikohale nimetatud vabatahtlik – sõjaaja ametikoht tähendab n-ö kiirreageerimisstruktuuri liiget – on kohustatud ilmuma teenistusse nii õppekogunemise, lisaõppekogunemise kui ka mobilisatsiooni korral. Kuna reservväelase ettevalmistus on aja- ja ressursimahukas, on iseenesestmõistetav, et ka tulevikus jääb kohustus Kaitseväe ees prevaleerima vabatahtliku töö üle päästja või abipolitseinikuna. Kaitseliitlasi, kes ei ole nimetatud sõjaaja ametikohale, saab sellisel juhul kasutada sisejulgeoleku tagamiseks. Abipolitseinikud ja vabatahtlikud päästjad tegutsevad vabast tahtest, Päästeamet või politsei ei saa neid mobiliseerida, samas kui riigikaitsestruktuuri kuuluvatel isikutel on kohustus teatud olukordades osaleda. Nii et ressursikonflikti, nagu ma juba ütlesin, ei ole. Inimesed, kes osalevad nii riigikaitses kui ka siseturvalisuse valdkonnas, on tänaseks selgeks tehtud ja käib töö ühtse arvestuse loomiseks. Elanikkonnakaitse vaatest kirjeldatakse protsessi käigus samuti erinevaid võimalusi, kus saab vabatahtlikke organisatsioone kaasata. Selle põhjal saab teha ettepanekuid, kas ja millises ulatuses võiksid nad täita ka riigikaitselisi ülesandeid.
Neljas küsimus on selle kohta, kas, millises formaadis ja mis eesmärkidega on tehtud või planeeritud õppuseid, kuhu on kaasatud kõik vabatahtlike julgeolekutagajate struktuurid. Vastan natukene pikemalt kui eelmistele küsimustele. Nagu juba öeldud, Kaitseliidu koostöö teiste julgeolekut tagavate struktuuridega on tihe ja igapäevane. Ühisõppustel harjutatakse koostööd politseiga ning täiendatakse kaitseliitlaste oskusi näiteks päästetöödel ja maastikupõlengute kustutamisel. Üle-eelmisel aastal panustas Kaitseliit PPA ja Päästeameti koostegevusüritustesse ligi 650 kaitseliitlasega. Mõne näite toon ka: metsapõlengute kustutamine 2014. aasta juulis Läänemaal, sisekaitseõppus kõigis malevates 2014. aasta mais (üle 400 osaleja), kadunud inimeste otsingud koostöös PPA-ga, Tallinna ja Ülenurme lennuvälja, samuti lõunapiiri julgestamine ja piiripunktide mehitamine, kui meil käis külas USA president Obama (umbes 200 kaitseliitlast). Eelmisel aastal panustas üle 2000 kaitseliitlase sisejulgeoleku ja päästeteenistuse toetamisse ning koos kohalike omavalitsustega kriisireguleerimise korraldamisse. Eelmisel aastal, vahetult enne suurõppust "Siil", toimus Siseministeeriumi korraldatud ja koordineeritud üleriigiline kriisireguleerimisõppus "Conex 2015". Selle käigus toimus viiest osaõppusest koosnev staabiõppuste seeria, Kaitseliit osales neljal osaõppusel. Eesmärk oli "Riigikaitse arengukavas 2013–2022" kirjeldatud ohustsenaariumide järgi läbi mängida eri kriiside lahendamise strateegiline juhtimine ja otsuste langetamine ning katsetada õigusaktide rakendamist, samuti selgitada välja nende muutmise vajadus. Kõikide osaõppuste tulemite põhjal koostati ettepanekute nimekiri, kuidas hädaolukordade lahendamist parandada. Riigisisese julgeoleku tagamist ja politsei abistamist harjutati üheskoos 2014. ja 2015. aasta õppusel "Kährik", kus politsei kiirreageerimisüksused, jaoskondade patrullid ja Kaitseliidu malevad harjutasid Kaitseliidu kaasamist eri objektide ja riigipiiri valvamisse. Peale nende õppuste toimuvad koostööõppused malevate ja prefektuuride tasemel ehk regioonide tasemel. Näiteks, Alutaguse malev harjutas eelmise aasta kevadel koostööd Ida prefektuuriga, Pärnumaa malev osales möödunud aastal kahel korral päästetööde ja evakuatsiooni õppustel. Äsja toimus väga prominentne, kõrgetasemeline ja pikk NATO kriisireguleerimisõppus "CMX 16", kus osalesid kõik liikmesriigid ja ka kõik seotud institutsioonid Eesti Vabariigist ning toimus Kaitseväe ja Kaitseliidu valmisoleku valmiduskontroll, ütleme nii. NATO õppusest võtsid üheaegselt osa NATO peakorter, sõjalised väejuhatused, kõigi liikmesriikide pealinnad ja alalised esindused NATO juures, peale nende veel Soome ja Rootsi ning vaatlejana ka Euroopa Liit. Harjutasime, ma ütleksin, läbi eri stsenaariumid. Ma ei saa kahjuks arvude juurde minna, kuna see on templialune teema, aga teatud hübriidstsenaariumi puhul oli elementaarne, et Siseministeerium küsis Kaitseliidu abi mõne küsimuse lahendamiseks. Me suutsime Siseministeeriumi struktuuride toetamiseks välja saata neljakohalise arvu kaitseliitlasi ja oleksime seda ka reaalses kriisiolukorras suutnud. Nii et siin ei ole mingit küsimust. Kiirreageerimisstruktuurid on üks asi, ülejäänud inimesed teine asi. Me saame neid kaasata. NATO õppuse järel toimunud Kaitseväe rahuaja üksuste valmiduskontroll näitas juba, et Kaitsevägi ja Kaitseliit on valmis reageerima ka väga lühikese etteteatamisajaga. Sajad kaitseliitlased tulid välja vaid mõnetunnise etteteatamisajaga ning seda täiesti vabatahtlikult oma vabast ajast reede õhtul, koolivaheaja alguses, isegi teadmata, millise ülesande täitmiseks või kui kauaks neid välja kutsuti. Üksused saavutasid lahinguvalmiduse tundide, mitte päevade jooksul. Selge on, et vabatahtlik komponent riigikaitses on väga oluline ressurss.
Viies küsimus on koostöö kohta kodanikuühenduste ja erasektoriga riigikaitse valdkonnas. Kaitseministeeriumi koostöö kodanikuühenduste ja erasektoriga on ulatuslik ja pidev ning ma ütleksin, et ka kasvav. Ministeerium toetab rahaliselt ettevõtmisi, mille eesmärk on arendada kaitsevõimet ja tugevdada kaitsetahet. Näiteks toetab Kaitseministeerium 40 000 euroga MTÜ-d Ida-Viru Noorteakadeemia. Samuti rahastab Kaitseministeerium Eesti NATO Ühingu tööd ja Eesti Reservohvitseride Kogu. Võimaluse korral ja sõltuvalt teemast kaasatakse eelnõude koostamisse erinevaid huvigruppe. Mõned näited ka. Riigikaitseseaduse eelnõu koostamisel suheldi Eesti Kaubandus-Tööstuskojaga, Eesti Ametiühingute Keskliiduga, Eesti Haiglate Liiduga, Eesti Kiirabi Liiduga ja muidugi paljude teiste organisatsioonidega. Kaitseväeteenistuse seaduse koostamisel paluti nii Eesti Eruohvitseride Kogu kui ka Eesti Reservohvitseride Kogu arvamust. Kohalikke omavalitsusi käsitlevate eelnõude korral küsitakse ka omavalitsuste esinduskogude arvamust. Kaitseliidu koostöö PPA-ga oli ka üks küsimuse osa, nii et vastan, et seda reguleerib juba 2010. aastal sõlmitud koostööleping, mille eelmise aasta 12. augustil täiendatud lisas on detailselt reguleeritud, kuidas Kaitseliit PPA-d riigi sisejulgeoleku tagamisel toetab. Kaitseliit on valmis andma PPA käsutusse kokkulepitud arvul kaitseliitlasi, kes ei ole nimetatud sõjaaja ametikohale.
Viimane küsimus. Loodan, et on veel natuke aega. See puudutab õppimist, kodanikukaitset, riigikaitseõpetuse elemente jne. Praegu saavad kõik riigikaitsehuvilised gümnasistid õppida riigikaitseõpetust, mille sisu võiks jagada tinglikult kolmeks: riik, kodanik ja riigikaitse ning nende omavahelised seosed, sõjaline riigikaitse ja inimeste oskused riigikaitses osalemiseks. Seda viimast plokki võibki põhimõtteliselt nimetada kodanikukaitseks või elanikkonnakaitseks. Ükskõik, kuidas seda ainet nimetada, sisu jääb selles mõttes samaks. Gümnaasiumi riiklikus õppekavas on riigikaitseõpetus alates 2011. aastast. Oluline on, et praegu on see valikaine koolidele kohustuslik, õpilastele aga vabatahtlik. See tähendab, et kui õpilased soovivad riigikaitset õppida, siis kool peab neile seda võimaldama. On koole, kus riigikaitseteemat on käsitletud terves gümnaasiumiastmes kohustuslikus korras, näiteks Elva Gümnaasium ja Jakob Westholmi Gümnaasium, minu teada ka Tallinna Reaalkool, võib-olla mõni veel. Riigigümnaasiumides – nendes, mis on loodud – tuleb seda ainet õpetada, samuti veel loodavates riigigümnaasiumides. Arvud on siin päris muljet avaldavad. Praegu on 138 gümnaasiumi, kus seda õpetatakse, ja teatud arv kutseõppeasutusi, nimelt 19. Kas teha see kohustuslikuks või mitte? Siin saab mõelda mitut moodi. Me tahaksime, et see aine oleks õpilastele atraktiivne. Kui me teeme selle kohustuslikuks, siis ei saa kaitseliitlased ja ohvitserid seda enam õpetada, sest neil puudub pedagoogiline kutseharidus. Nii et siin on ka selliseid küsimusi, mis räägivad kohustuslikuks tegemise vastu, aga 2018. aastal oleme valmis jõudma selle teemaga kõikidesse Eesti gümnaasiumidesse. Selle teemaga tegeldakse, see on kogu meie laiapõhjalise riigikaitse väga tähtis komponent, ma ütleksin nii. Aitäh!
