Austatud Riigikogu! Alustame täiskogu III istungjärgu 6. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt on eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Vabariigi Valitsuse nimel Heili Tõnisson, palun!

Austatud härra esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Sven Sester. Aitäh!

Martin Helme, palun!

Head kolleegid! Annan 15 Riigikogu liikme nimel üle seaduseelnõu kooseluseaduse kehtetuks tunnistamise kohta. Mul on selleks väga lihtne põhjus. Viimane kord, kui me hääletasime kooseluseaduse tühistamist, ütles mulle mitu kolleegi, et saaks ometi selle jama päevakorralt maha. Püüame nüüd aru saada, inimesed! Senikaua, kuni see seadus kehtib, ei saa seda jama päevakorralt maha.

Mailis Reps, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid Riigikogu liikmed! Ma hea meelega tutvustan teile arupärimist haridus- ja teadusminister Jürgen Ligile. Kindlasti olete teiegi märganud, et päris mitmel korral on meedias kajastatud meie muret selle pärast, et Eesti noored ei taha õpetajaametit nii põhjalikult tudeerida, et tunneksid selle vastu tõsisemat huvi, omandades ka magistrikraadi ja suundudes kooli. Üks põhjus võib olla õpetajate väike palk ja selle ümber toimuv, aga kindlasti on teisigi tegureid. Kui me võtame ette OECD riikide kokkuvõtte, siis näeme, et meie koolinoored ei näe ennast tulevases elus õpetajana. 40 riigi võrdluses selgus, et Eesti teismelistele ei paku õpetajaamet üldse huvi – me oleme kahjuks selle tabeli eesotsas või teistpidi vaadates tagaotsas. Õpetajaametit pidas 15-aastastest õpilastest oma tulevikuametiks vaid 0,6%. OECD riikide keskmine aga on 5% ringis. Seetõttu küsime ministrilt, milliseks peab tema õpetajaameti prestiiži noorte hulgas ja kuidas saaks selle ameti noortele ahvatlevaks muuta. On ka küsimusi õpetajate kohta ülikoolis, millisena õpetajad näevad oma tulevikku ja kuidas meelitada rohkem noori kooli. Aitäh!

Uno Kaskpeit, palun!

Härra eesistuja! Austatud kolleegid! Mul on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikmete nimel üle anda arupärimine siseministrile. Meie meediakanalitest on päris palju jooksnud läbi informatsiooni, et Soome saabunud Iraagist pärit immigrandid on pettunud Soome riigis, eriti aga dokumentide menetlemise kiiruses. Seda tunnistas ka Soome siseminister Petteri Orpo intervjuus Eesti Päevalehele. Ainuüksi 2015. aasta septembri kolme esimese nädala jooksul saabus Soome üle 5000 immigrandi Iraagist. Nüüd üritab Soome hakata neid tšarterlendudega tagasi Iraaki saatma, kuid neid on seal nii palju, et nad võivad hakata imbuma mujale Euroopa riikidesse. Sellest tulenevalt on meil mõned küsimused siseministrile. Aitäh!

Kadri Simson, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Need teist, kes pidasid nädal tagasi esmaspäeval Riigikogu saalis kauem vastu kui ainult kohaloleku kontrolli, mäletavad ilmselt, et majandusminister käis siin rääkimas praamiühendusest saarte vahel. Ühe teemana tõusetus ka tõsiasi, et liikumispuudega inimesed, kes sõidavad Hiiumaale, on praami autotekil kinni, sest nende pääsu reisijatetekile ei ole kuidagi viisakal viisil korraldatud. Eelmise esmaspäeva istungi ülekanne tõi meie fraktsiooni tagasisidet, millest tulenevalt annan nüüd üle 19 parlamendiliikme arupärimise Margus Tsahknale. Arupärimine tugineb puuetega inimeste õiguste konventsioonile. Eestis jõustus 14. aprillil aastal 2012 ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon, mille ratifitseerimisega võttis riik endale kohustuse parandada järjepidevalt puuetega inimeste olukorda. Vormiliselt me justkui täidame kõiki kohustusi, mis see konventsioon meile pannud on, aga tegelikkuses on olenemata konventsioonist ja asjaomasest järelevalveorganist puuetega inimestel endiselt probleeme mitmele poole ligipääsemisega. Seetõttu on meil neli küsimust sotsiaalminister Margus Tsahknale. Tema on ju inimene, kes peaks tagama selle, et varsti on kõigil liikumispuudega inimestel lihtne ligipääs võimalikele töökohtadele. Tänan tähelepanu eest!

Olen vastu võtnud kaks seaduseelnõu ja kolm arupärimist, mida menetleme kodu- ja töökorra seaduse kohaselt.
Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Kohal on 86 Riigikogu liiget, puudub 15.
Läheme päevakorra kinnitamise juurde. Siin on üks täpsustus. Nimelt on sotsiaalkomisjon teinud ettepaneku arvata käesoleva töönädala päevakorrast välja neljapäevase, 25. veebruari istungi teine päevakorrapunkt ehk Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 147.
Austatud Riigikogu, koos selle parandusega panen hääletusele täiskogu III istungjärgu 6. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt on 80 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi ja erapooletuid on 2. Päevakord on kinnitatud.

Esimesena käsitleme arupärimist, mille on esitanud Riigikogu liikmed Artur Talvik, Ain Lutsepp, Andres Herkel, Krista Aru, Andres Ammas, Jüri Adams ja Külliki Kübarsepp. Arupärijate nimel Artur Talvik, palun!

Hea esimees! Head kolleegid! Täna on lõpuks jõudnud suurde saali meie arupärimine, mis oli esitatud märksa varem ja mida me üks kord oleme edasi lükanud, tulles vastu Riigikontrollile. Teadaolevalt teostab Riigikontroll praegu auditit, mis puudutab Estonian Airi. Me lükkasime arupärimise edasi. Kuigi see audit ei ole praegugi valmis, saan ma aru, et peakontrolör on valmis meie ees uksi paotama ja natuke auditist rääkima. Me oleme esitanud kaheksa küsimust ja piirdunud seekord Estonian Airi pankrotiga. Me ei räägi niivõrd uuest Nordic Aviation Groupist, kuivõrd Estonian Airist, et saaks selgeks, mis vigu seal tehti, kas võis olla tegemist klassikalise kantimise nähtusega, kas keegi Estonian Airi pankroti eest vastutab, kuidas neid otsuseid tehti jne. Küsimusi on kaheksa ja ma olen väga tänulik riigikontrolörile, kui ta vähemalt mõnelegi suudab täna vastata.

Arupärimine on esitatud riigikontrolörile. Palun, Alar Karis!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Riigikogu Vabaerakonna fraktsiooni liikmed Jüri Adams, Ain Lutsepp, Külliki Kübarsepp, Artur Talvik, Andres Herkel, Andres Ammas ja Krista Aru esitasid mulle tänavu 11. jaanuaril arupärimise, kus on kaheksa küsimust riigi lennuettevõtte Estonian Air pankrotistumise tagamaade kohta. Enne kui ma asun konkreetsete küsimuste juurde, rõhutan, et saan praegu mõnele küsimusele vastata vaid osaliselt, sest teemakohane audit Riigikontrollis alles käib ja see valmib praeguste kavade kohaselt maikuus. Seega ei tugine minu tänased hinnangud auditile, vaid üldteada infole.
Nüüd siis vastused konkreetsetele küsimustele. Esimene küsimus: "Millistes osades ja millal anti Riigikontrollile teadaolevalt Estonian Airile riigiabi ning mis põhjendusega?" Teatavasti on liikmesriigid Euroopa Liidu ühisturul ausa konkurentsi toetamiseks leppinud kokku, millistel tingimustel võib riik äriühingutele abi anda. Selle regulatsiooni järgi peab liikmesriik abi andmise kavatsustest teavitama Euroopa Komisjoni ja üldjuhul ei tohi enne komisjonilt loa saamist abi anda. Komisjoni pädevuses on teha järelevalvet riigiabi reeglite täitmise üle, alustada kahtluse korral menetlust ja võtta vastu otsus, kas riigi antud abi on kooskõlas regulatsioonidega või mitte.
2012. aasta detsembris teavitas Eesti riik Euroopa Komisjoni, et kavatseb anda raskustesse sattunud Estonian Airile laenu, märkides, et riik on kapitalimaksetena äriühingule ka varem raha andnud. 2013. aasta veebruaris teatas Euroopa Komisjon ametlikult riigiabimenetluse alustamisest ning see menetlus jõudis lõpptulemuseni novembris 2015. Komisjon otsustas, et riik on ajavahemikul 2010–2014 andnud Estonian Airile riigiabi reeglitega kokkusobimatult 47,9 miljonit eurot kapitali ja 37 miljonit eurot laenu. 2016. aasta jaanuaris otsustas valitsus, et ei kaeba komisjoni otsust kohtusse edasi. Komisjoni otsusest võib lugeda, et riigiabi reeglitega vastuolus olevaks tunnistati järgmised valitsuse otsused: aastal 2010 tehtud kapitalimakse 17,9 miljonit eurot, mille tulemusena sai riik taas Estonian Airi suuromanikuks; aastatel 2011 ja 2012 tehtud kapitalimaksed summas 30 miljonit eurot, millega rahastati Estonian Airi agressiivse laiendamise strateegiat, ja ajavahemikul 2012–2014 antud laenud kogusummas 37 miljonit eurot. Komisjon analüüsis ka riigi kavatsust anda Estonian Airile täiendavalt 40,7 miljonit eurot kapitali ja leidis, et see oleks samuti reeglitega vastuolus. Seda kavatsust siiski teoks ei tehtud ja raha äriühingule ei antud. Aastal 2009 riigi antud ligikaudu 2,5 miljonit eurot ja Estonian Airi maapealse teenindusüksuse müügi riigi omanduses olevale Tallinna Lennusadamale 2,4 miljoni euro eest tunnistas komisjon reeglitega kooskõlas olevaks.
Teine küsimus: "Kuidas Rahandusministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium vastasid Riigikontrolli 2010. aasta Estonian Airiga seotud järelepärimistele ning kas vastused olid ammendavad?" Riigikontroll saatis 2010. aasta juunis, kui valitsus oli võtnud vastu otsuse teha kapitali sissemakse Estonian Airi, kirja rahandusministrile ning majandus- ja taristuministrile. Kirja üks küsimus oli, kas aktsiakapitali suurendamine kooskõlastatakse Euroopa Komisjoniga võimaliku riigiabi asjus ja kui ei, siis millistel põhjustel. Rahandusminister vastas, et küsimus ei kuulu tema vastutusalasse ja transpordisektorile antava abi analüüsiga tegeleb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Too minister kinnitas, et Rahandusministeerium ei ole Euroopa Komisjoniga sel teemal konsulteerinud. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist vastas aga Riigikontrollile ministeeriumi nimel kantsler. Ta kinnitas, et Euroopa Komisjoniga ministeerium konsulteerinud ei ole, kuid kui riik käitub kapitalimakse tegemisel nii, nagu teeks seda erainvestor, ei ole tegemist reeglitevastase riigiabiga. Analüüsi, millele tuginedes selline seisukoht ministeeriumis kujundati, Riigikontrollil pole. Riigikontroll soovitas majandusministril korraldada riigiabi analüüs ka novembris 2010 saadetud kirjas. Minister kirjale ei vastanud. Riigikontrollile ei ole teada, et soovitust oleks toona järgitud.
Kolmandale ja neljandale küsimusele vastan koos. Küsimused on: "Kas vahendid olid eraldatud mõne põhjaliku ekspertiisi või analüüsi alusel? Kuidas ministeerium põhjendas Riigikontrollile oma riigiabiotsuseid? Milline on Riigikontrolli hinnang Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tegevusele Estonian Airile riigiabi andmise ajal, võttes arvesse Eesti ja Euroopa Liidu seadusandlust?" Nagu ma ka algul ütlesin, on Riigikontrollil praegu käimas audit pealkirjaga "Valitsuse tegevus riigi lennundusettevõtete arendamisel". Selle auditi käigus peaks saama vastuse nii need kui ka paljud teised Estonian Airiga seotud küsimused. Riigikontrolli seaduse kohaselt ei või Riigikontroll avalikustada oma seisukohti ja hinnanguid enne, kui auditiaruanne on avalikustatud. Riigikontrolli esialgne kava oli avalikustada aruanne veebruaris, aga kuna on selgunud, et osa auditi seisukohalt olulisi materjale pole olnud eeldatavates kohtades leitavad, peame infolünkade täitmiseks tegema täiendavad audititoiminguid. Aruanne peaks valmima hiljemalt maikuus.
Ka viiendale ja kuuendale küsimusele vastan koos. Küsimused on järgmised: "Milline on teie hinnang valitsuse infovahetusele Euroopa Komisjoniga riigiabi andmise asjus, kas see võis olla määrav Estonian Airi saatusele? Euroopa Komisjoni ametnikud on vihjanud, et Eesti valitsus hakkas riigiabi andmist komisjoni konkurentsipeadirektoraadiga kooskõlastama liiga hilja, kui esimesed rahasüstid olid juba tehtud. Kes Teie hinnangul vastutab taolise tegevuse eest?" Riigiabi reeglite üldpõhimõte on, et riik tohib anda abi Euroopa Komisjoni loal. Teatud juhtudel võib abi anda ka enne loa saamist, kuid komisjoni tuleb eelnevalt teavitada. Nii saab komisjon soovi korral alustada menetlust ja teha otsuseid tagantjärele. Eesti riik esitas Euroopa Komisjonile ametliku teate valitsuse otsuse kohta anda Estonian Airile laenu samal päeval, kui esimene osa laenust välja maksti, s.o 20. detsembril 2012. Komisjon on oma otsuses märkinud, et seetõttu käsitles ta laenu andmist kui ette teatamata antud riigiabi. Seda võib riigiabimenetluse seisukohalt tõlgendada kui raskendavat, kuid kindlasti mitte määravat asjaolu. Teadmiseks nii palju, et valitsuse otsus laenu anda oli tehtud nädal enne seda, kui Eesti Euroopa Komisjoni ametlikult teavitas. Kavatsusest edastati esialgne teave komisjonile 3. detsembril 2012. Samas, Euroopa Komisjoni otsusest nähtub, et määravaks said eelkõige valitsuse varasemad ehk 2010. ja 2011. aastal tehtud otsused, mis olid tehtud enne, kui Eesti riik teavitas Euroopa Komisjoni kavatsusest laenu anda. Järgnenud riigiabimenetluses jagas Eesti riik komisjonile lisateavet ja argumenteeris seisukohti, kuid otsusest nähtub, et need ei mõjutanud lõpptulemust. Kokku võttes: Estonian Airile ei saanud saatuslikuks riigiabimenetluse asjus peetud infovahetus, vaid selle puudumine ajal, kui valitsus andis äriühingule 17,9 miljonit pluss 30 miljonit eurot kapitali aastaid varem. Kindlasti käsitleme ka neid küsimusi põhjalikumalt auditiaruandes.
Seitsmes küsimus: "Kuidas kommenteerite väidet, et Estonian Airi ja Nordic Aviationi vahel on toimunud riiklikult seadustatud kantimine ning kuidas saab vältida uue lennukompanii sattumist sarnasesse olukorda, milles oli Estonian Air?" Estonian Airi varade ja kohustuste, õiguste ja nõuete asjus peab selguse tooma käimasolev äriühingu pankroti protsess. Riigikontroll ei ole võtnud endale eesmärgiks dubleerida pankrotihaldurite tööd. Mis puutub uute lennuettevõtete loomisesse – ja siinkohal pean ma silmas nii Nordic Aviation Groupi kui ka Transpordi Varahaldust –, siis nende asutamist valmivas aruandes ka käsitletakse.
Ja viimane, kaheksas küsimus: "Milline on teie üldine hinnang Estonian Airi juhtimisele viimase kümne aasta jooksul? Kas see oli mõtestatud ja korrektne või esines süsteemseid vigu ja tegematajätmisi, mis mahuvad Riigikontrolli huviorbiiti?" Kui me räägime riigile kuulunud äriühingust, mis tegutses kasumlikult viimati kümme aastat tagasi, millesse riik on pannud kümneid miljoneid maksumaksja eurosid ja mis nüüdseks on pankrotis, siis on mõistetav, et juhtimise taseme kohta tekib küsimusi. Estonian Airiga juhtunu hindamisel peab arvestama koosmõjus mitmeid aspekte: nii juhtimisotsuste langetamise tempot, läbimõeldust ja kompetentsust kui ka seda, mil määral võis lõpptulemust mõjutada äririskide realiseerumine keerulises ettevõtluskeskkonnas. Loodan, et Riigikontrolli aruandest saate selle valmimise järel piisavalt infot, et ise sellest järeldusi teha. Tänan teid kuulamast!

Küsimused riigikontrolörile. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra riigikontrolör! Selline küsimus: kuidas kõik need kümned miljonid eurod kajastusid riigieelarves? Kas see oli konkreetne rida, kust võis välja lugeda, et tegu on abirahaga Estonian Airi jaoks jne? Kuidas see välja nägi kõigis meie eelarvetes?

Austatud küsija! Kui ma siin viimati teie ees olin, siis ma juhtisin tähelepanu sellele, et eelarves on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi all rida, mille nimi on "Finantseerimistehingud", ja seal väga palju selgitusi ei ole. Tõenäoliselt Riigikogu liikmetel toona, kui riigieelarve vastu võeti, küsimusi ei tekkinud.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea esimees! Aitäh vastuste eest! Te tõite siin välja, et aruanne on pooleli selle tõttu, et vajaminevad materjalid on kaduma läinud. Kas te oskate öelda, mis materjalidest on jutt ja kuidas on see Eesti riigis üldse võimalik? Ja kas teie hinnangul saaks midagi ette võtta, et a) leida need materjalid ja b) vastutusele võtta need inimesed, kes on materjalide kadumises süüdi?

Tänan selle küsimuse eest! Aga ma pean teid parandama. Ma ei ole kasutanud selliseid sõnu, et materjalid on kadunud. Riigikontroll ei ole leidnud teatud materjale sealt, kus me eeldasime neid olevat. Seetõttu olemegi tööprotsessi pikendanud. Tõenäoliselt on osa materjali ka n-ö suulisel teel edasi antav, mistõttu me ka küsitleme inimesi täiendavalt, et saaks tõele jälile.

Marika Tuus-Laul, palun!

Suur tänu, istungi juhataja! Austatud härra riigikontrolör! Te ütlesite, et ei saa praegu hinnangut anda, kuna audit on pooleli, see on tegemisel ja te veel selgitate täpseid asjaolusid. Aga kindlasti te jälgisite ju kogu seda protsessi kõrvalt, kui 2010 toimus kapitali sissemakse, kui 2011. aastal ja aastail 2012–2014 anti laenu. Te rääkisite ka sellest uuest plaanist. Kindlasti on teil nende aastatega mingi hinnang kujunenud. Veidi, üsna leebelt te seda äsja ka väljendasite. Võib-olla te siiski täpsustate praegusest olukorrast lähtudes, mida te kõik need aastad protsessi kõrvalt vaadates olete arvanud?

Hea küsija! Ma jääksin hea meelega seisukohale, et annan selle hinnangu siis, kui audit on valmis. Kodanikuna on kindlasti meil kõigil oma arvamus asjade kohta. Aga kui ei ole kõik faktid teada, ei ole eriti korrektne anda hinnangut sellise keerulise küsimuse kohta nagu riigiabi andmine Estonian Airile või tema pankrot.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Ma küsisin selle küsimuse hiljuti ühe teise kõrge riigiametniku käest ja sain temalt ka vastuse, aga nüüd küsin teie käest, kas riigiabi kooskõlastuse saamine Euroopa Komisjonilt peab olema kirjalikult fikseeritud või piisab vestlustest Euroopa Komisjoni ametnikega?

Niipalju kui mina asjast aru saan, tavaliselt sellised asjad vormistatakse kirjalikult. Suuliste arvamusavaldustega on see probleem, et kui nende järgi hakatakse tegutsema, siis võib juhtuda nii, et suulise seisukoha öelnud inimene väidab hiljem, et temast saadi valesti aru. Nii et asjad käivad Euroopa Komisjoni tasemel ikkagi kirjalikult.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud riigikontrolör, aitäh teile vastuste eest! Te ei öelnud seda küll väga otsesõnu, aga mina loen teie vastusest välja seda, et kui mainitud 2010. aasta kirja oleks kuulda võetud, oleks suur osa sellest probleemist ilmselt olemata jäänud. Siin viivitati kuni 2012. aasta lõpuni, enne kui Euroopa Komisjoniga algas dialoog. Tõsi, 17,9 miljoni eraldamine vist oli juba enne teie kirja otsustatud. Aga küsimus on järgmine: kuidas saaks ikkagi selgelt piiritleda nende inimeste ringi, kes oleksid pidanud teadma Euroopa Komisjoni protseduurireegleid riigiabi kohta, aga kes jätsid lihtsalt kahe aasta jooksul reageerimata? Kas siin saab olla üldse mingisugust mõistlikku põhjendust, miks see kõik juhtus? Kas on teoreetiliselt võimalik, et nii tähtsatele ametikohtadele satuvad inimesed, kes ei saa neist reeglitest lihtsalt aru?

Suur tänu! Ma alustan tagantpoolt. Eks ikka satub. Ega inimesed ei satu sinna ametikohtadele teisiti, kui nad kas valitakse või määratakse. Nende kohtade täitmisega on nii, nagu on. Aga mis puutub auditisse, siis kindlasti me lisame sinna aegrea, kus on näha, milliste analüüside, milliste andmete alusel tehti otsuseid, kes tegid sellel hetkel otsuseid, kes olid Estonian Airi nõukogus nende otsuste tegemise ajal, kes juhtisid Estonian Airi, kes olid valitsuses, kui neid otsuseid tehti. Ma arvan, et kui selline aegrida on auditis olemas, siis on võib-olla lihtsam teil, Riigikogu liikmetel, ja ka avalikkusel järeldusi teha.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud riigikontrolör! Ma küsin ka selle kirja kohta, kus te juhtisite tähelepanu ebaseaduslikule riigiabi andmisele. Mind hämmastas üks lause teie ettekandest, et minister kirjale ei vastanud. Kas olete kindel, et minister üldse selle kirja läbi luges?

Ma arvan, et see on küsimus tollele ministrile. Tema saab öelda, kas ta on selle läbi lugenud või ei ole, mina ei oska vastata. Aga see, et minister või ministeerium kirjale ei vasta, on taunitav. Juba seadus ütleb, et üldjuhul kirjadele tuleb vastata, ja seda tuleb teha 30 päeva jooksul. Aga jah, on kirju, millele ministeerium ei ole vastanud.

Ain Lutsepp, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud riigikontrolör! Ma täpsustan Külliki Kübarsepa küsimust. Millised dokumendid ja millistes ametkondades ei olnud kohe kättesaadavad? Pean silmas dokumente, mille tõttu Riigikontrolli auditiaruanne ei valminud mitte veebruaris, vaid valmib mais? Milline ametkond on seal taga?

Austatud Riigikogu liige! Teie lahkel loal jätan sellele küsimusele vastamata. Ma vastan sellele siis, kui on väljas audit, kust on selgelt näha, millised institutsioonid on kas pannud oma dokumendid sinna, kus nad ei peaks olema, ja mis info me oleme kätte saanud mõnest teisest institutsioonist või siis vestluste käigus.

Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Läti riigi abi Läti lennufirmale oli seaduslik, Eesti abi oli ebaseaduslik. Kaks naabrit, üks ühine eesmärk, ühine business, know-how ka ühine. Minul tekkis selline küsimus. Lätlased tahtsid, et nende lennufirma kestaks edasi, aga eestlased ei tahtnud. Tähendab, kas see kõik ei ole mitte sihipärase mittetegemise tagajärg? Ehk taheti tuua turule uus tegija ja Estonian Air põhja lasta? Mul on lihtsalt sellised kahtlused.

Ma ei oska selle peale midagi vastata. Siin võib spekuleerida muidugi väga palju. Aga me teame, et riigiabi võib anda üks kord kümne aasta jooksul ja kõnealusel juhul Estonian Air või Eesti riik eksis. Läti seda viga ei teinud. Aga näha siin pahatahtlikkust ma praeguse teadmise juures küll ei julge.

Artur Talvik, palun!

Aitäh, esimees! Hea riigikontrolör! Selline täpsustav küsimus. Teie jutust jäi mulje, et te käsitlete oma auditis ka uue lennukompanii ehk Nordic Aviation Groupi loomist. Kas te käsitlete seda ka sellest vaatenurgast, kas on toimunud nn kantimine? Ja teiseks, kas te selles auditis puudutate ka aktsiaseltsi Infortar rolli eri aspektidest vaadatuna?

Me uurime kindlasti kõiki aspekte, mis on seotud Nordic Aviation Groupi loomisega. Meie auditi eesmärk eelkõige ongi see, et tolles juba töötavas firmas vältida vigu, mida Estonian Air võis teha. Me uurime uue firma loomisega seotutki sellest vaatevinklist, kas ikka oli piisavalt infot, mille alusel need otsused vastu võeti.

Urve Palo, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud esineja! Me oleme seda auditit väga oodanud. Kui Estonian Air pankrotti läks ja Riigikontroll lubas selle auditi ette võtta, siis oli jutuks, et see saab veebruariks valmis. Küllap on palju inimesi, kes seda ootavad, sest see toob kindlasti selgust majja ja ma arvan, et see on oluline ja hea, et te seda teete. Nii et aitäh selle eest! Aga ma küsin niiviisi. Te ei saanud mõningaid vajalikke dokumente kätte ja ma olen aru saanud, et eelkõige majandusministeeriumist. Mis annab teile praegu alust arvata, et te suudate need dokumendid vahepeal hankida ja maiks jõuate valmis? Kas me mais võime kindlad olla?

Küsimus ei olegi teinekord mitte mõnes dokumendis. Oletame, et mõningaid dokumente ei olegi. Siis on selleks, et selgust saada, vaja veel inimestega vestelda, võtta asjaga seotud inimesi nimekirja juurde. Kui selgub, et tõesti mingeid dokumente ei ole, siis tuleb see avalikuks teha ja ka selles auditis. Ma ei oska praegu ennustada, kas kõik dokumendid saadakse kätte või mitte.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra riigikontrolör! Kas Riigikontroll plaanib auditeerida riigile kuuluvaid ettevõtteid kaks korda aastas või kahe aasta järel või veelgi pikema aja järel, et näha, millega nad tegelevad?

Riigikontroll töötab vastavalt kokkulepitud tööplaanile, mis on avalik ja ka kõigile teile kättesaadav. On selge, et igas riigiettevõttes igal aastal me ei käi. Me hindame riske ja olukordi ning teeme oma auditite plaani sellele vastavalt. Kindlasti finantsaudiitorid jälgivad asjade seisu rohkem, eriti kõike, mis puudutab riigihankeid. Meie võimalused on arusaadavalt piiratud, ei jõua igal pool n-ö sees olla. Lisaks on minu arust oluline teada, et riigi äriühingutes ja teisteski ettevõttetes on ka sisekontrollisüsteemid, mis peaksid toimima ja riskid tegelikult maandama.

Aitäh, riigikontrolör Alar Karis! Avan läbirääkimised. Kõigepealt pean sõna andma arupärijatele. Artur Talvik, palun, arupärijate nimel!

Lugupeetud härra esimees! Suur tänu, härra riigikontrolör! Head kolleegid! Alar Karise esinemisest võib juba täna järeldada, et on tulemas üks väga huvitav audit. Ma väga loodan, et see lisaaeg annab neile võimaluse kogu probleem pulkadeks lahti harutada ja väga sügavaid järeldusi teha. Ent hämmastavaid asju tuli ka juba tänasest ettekandest välja, näiteks see, et ministeeriumis otsustatakse Riigikontrolli järelepärimistele lihtsalt mitte vastata või vastatakse suhteliselt üleoleva tooniga, lükates süüd ühe pealt teise peale. Ma väga loodan, et tähelepanu vastutusele saab selles auditis olema määrav ja võib-olla see muudab ka mõttelaadi. Ehk hakkavad selle auditi mõjul Eesti riigis kõrgel positsioonil olevad inimesed natukenegi vastutust kandma. 130 miljonit! Tänastes teistes arupärimistes tuleb juttu põllumeestest, kes on küsinud top-up'i, ja need summad on kordades väiksemad kui 130 miljonit, mis on Estonian Airi pandud. Ja nagu me ka tänastest vastustest saame järeldada, seda tehti läbimõtlematult, hoolimatult ja üritades tagantjärele vigu parandada. Küsimusi on palju ja kindlasti huvitab meid ka – loodame väga, et audit annab vastused ka sellele –, mismoodi loodi uus kompanii, kas seda asutades on tehtud kõik õigesti. Nii et jõudu tööle ja tänan riigikontrolöri! Jääme huviga seda auditit ootama.

Ja nüüd Mihhail Stalnuhhin, palun!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Esiteks üks väike repliik eelkõnelejale. See on lihtsalt üks järjekordne audit ja see ei muuda mitte midagi. Niisuguseid auditeid on tehtud sadu ja sadu. Eelmise koosseisu ajal oli selline juhtum, et ma avastasin peale seda, kui me oma ruumis olime järjekordse auditi ära kuulanud ja saali tulnud, et üks erikomisjoni liige nutab. Tõesti, pisarad olid silmis. Ma küsisin, kes sulle liiga tegi. Ta ütles, et  keegi ei teinud, aga peale seda auditit ma ei tea, mida arvata – ma ei uskunud, et lood nii hullud on. Nii et Riigikontroll on meile tõde valgustanud juba 12 aastat, ainult et tulemust ei ole. Ei ole lihtsalt sellepärast, et me eriti seda ei kuula.
Nüüd aga sellest teemast, millest me praegu räägime. Mu isa oli eluaeg lendur, aga see on ka ainus asi, mis mind seob lennundusega. Seepärast ma räägin ühel teisel teemal. 1999. aastal umbes samal ajal ma tulin siia saali. Enne seda mul ei olnud mingit raamatupidamise ega eelarvega tegelemise kogemust. 11 aastat õpetasin eesti keelt, enne seda oli teine töö, armee jne. Tähendab, kogemust ei olnud mitte mingit. Ja sügisel läks lahti eelarvearuteluks. Ma pean teile ütlema, et oli küll hirm kätte võtta need kollased raamatud, aga see hirm kadus momentaanselt, sest eelarve oli lahti kirjutatud niiviisi, et tol ajal sai sellest algusest lõpuni aru suvaline inimene – no teatud intellektiga küll, aga suvalise, mitte majandusliku haridusega. Riiklike investeeringute programm ehk RIP andis täiesti selge pildi, kuidas aastate jooksul hakkab riik ühte või teise kohta investeerima. Uskuge või mitte, aga isegi katuseraha jagati vastavalt RIP-ile, selleks et katta teatud järgmise aasta kulutused.
Varem oli olukord veelgi huvitavam. Eelmise aasta lõpus tegi Riigikontroll riigieelarve kontrolli erikomisjonile näidise, koopia Eesti Vabariigi riigieelarvest 1938. Tolle eelarve võis kätte võtta suvaline tädi Maali ja aru saada kõigest, algusest lõpuni. Kus me praegu oleme? Tullakse siia saali ja jutustatakse midagi finantstehingutest. Mitte midagi pole lahti kirjutatud, keegi võtab otsused vastu, visatakse välja kümneid miljoneid ja ikka vastavalt ühele Parkinsoni seadusele, mis ütleb, et mida suurem on summa, seda lühem on arutelu selle saatuse üle.
Nii et küsimus, ma arvan, ei ole Estonian Airis. Küsimus on süsteemis, küsimus on riigieelarve seaduses ja selles vormis, mille võtab meie riigi eelarve. Iga aastaga muutub see üha keerulisemaks ja iga aastaga tekib üha rohkem võimalusi kasutada seda raha, mis sisse tuleb, no ma ei ütle, et ebaseaduslikult, aga arvestades seda, et täna kõne all olevad otsused ei olnud õigel ajal kooskõlastatud Euroopa Komisjoniga, siis võib-olla sobib ka selline määratlus. Nii et põhiprobleem on hoopis miski muu ja ma arvan, et Estonian Air ei ole ainus organisatsioon, mis on kuritarvitanud riigi vahendeid. Neid on palju-palju rohkem. Ja kui me sügisel hakkame järgmise aasta eelarvet menetlema, siis pange tähele, et me võtame jälle vastu dokumendi, mis järjekordselt võimaldab järjekordsele Estonian Airile eraldada ebaseaduslikult maksumaksja raha.

Jaanus Karilaid, palun!

Head kolleegid! Mina tahan arupärijatele tunnustust avaldada. Minu arust oli arupärimine väga asjalik ja väga vajalik ning ka Riigikontrolli auditid on väga vajalikud. See, mis edasi saab, sõltubki parlamendist, sellest, kas parlamendil on piisavalt võimekust ja tahtmist sellega tegeleda. Kui riigikontrolör täna küsimustele vastas, pakuti välja ka väga häid mõtteid, millega saab edasi tegelda. Mina küsisin, kas Euroopa Komisjonilt saadav kooskõlastus peab olema kirjalik või suuline. Hiljuti käis meie juures üks väga kõrge riigiametnik, kes väitis, et ta küsis üht teist riigi äriühingut puudutanud kooskõlastuse suuliselt. Siit tuleb välja kahe kõrge riigiametniku täiesti erinev lähenemine. Parlament peaks nüüd tõesti küsima, miks see nii on, miks küsimustele nõndaviisi erinevalt vastatakse.
Teine asi on, et ka kõige ausam mees – ja riigikontrolör peaks juba oma ametipositsiooni järgi olema üks kõige ausamaid – peaks oma maine eest seisma. Paratamatult ka kõige ausam ametimees võib oma seisukohtadega intriigide ja kahtlustuste varju jääda. Praegu me näeme, et auditi avalikustamine nihkub veebruarist maikuusse. Paratamatult tekib küsimus, kas see on jällegi seotud IRL-i poliitiku Juhan Partsiga, kes tahetakse enne seda kõrgele ametikohale ära lähetada. Ega me ei saa ju rääkida sellest, et mõni äriühing on süüdi. Riigi äriühinguid juhitakse poliitiliselt. Meile tihtipeale meeldib ametnike vastutusest rääkida, aga me ei räägi üldse poliitikute vastutusest. Ma kahtlustan, et selle auditi edasilükkamine veel kolm kuud võib olla kantud poliitilistest motiividest. Loodan, et see nii ei ole, aga ühelt poolt on opositsiooni ülesanne selliseid kahtlusi üles kergitada ja teiselt poolt on valitsejate ülesanne neid kahtlusi maha võtta. Nii et igal juhul väga vajalik arupärimine. Aitäh!

Rohkem ei ole Riigikogu liikmetel soovi läbirääkimistel osaleda ja ma saan aru, et ka riigikontrolöril ei ole enam midagi öelda. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmise päevakorras oleva arupärimise on esitanud Jaak Madison, Martin Helme, Henn Põlluaas, Mart Helme, Uno Kaskpeit, Raivo Põldaru ja Arno Sild. Arupärijate nimel esineb Jaak Madison.

Hea Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Head algavat vabariigi sünnipäeva nädalat! Meie fraktsiooni liikmed esitasid 14. jaanuaril k.a arupärimise härra Reinsalule. Teemaks on okupatsioonikahjude kompenseerimine Eesti Vabariigile Venemaa Föderatsiooni poolt. See arupärimine on ajendatud eelkõige välisministri vastustest ja seisukohtadest, mis paraku ei ole kinnitust leidnud valitsuse ametlike seisukohtadena. Sellest tulenevalt oleksime väga rõõmsad, kui saaksime adekvaatseid ja konkreetseid vastuseid justiitsministri käest, kes siiamaani on esinenud selles küsimuses väga viisakalt ja järgides seisukohti, mis on aastal 2005 kinnitatud. Riigikogus võeti 9. juunil 2004 vastu otsus "Okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni tegevuse kohta", mille punkt 6 andis Vabariigi Valitsusele suunise esitada Riigikogule hiljemalt 1. jaanuariks 2005 oma seisukoht okupatsioonide jooksul tekitatud kahjudest ja kaotustest tulenevate võimalike kahjutasunõuete kohta. 14. jaanuaril 2005 saadetigi Riigikogule Vabariigi Valitsuse seisukoht, millega tehti Justiitsministeeriumile ülesandeks tegeleda koos Välisministeeriumiga võimaliku kahjutasunõude ettevalmistamisega.
Lähtudes valitsuses esinevatest lahkarvamustest ning omavoliliselt poliitiliste volituste ületamisest, palumegi härra ministril vastata neljale küsimusele. Esiteks: "Millisel seisukohal on Vabariigi Valitsus okupatsioonikahjude nõude osas Venemaa Föderatsioonilt?" Teiseks: "Kas justiitsminister kavatseb 2004. aastal Riigikogu poolt valitsusele pandud ülesannete täitmisega tegeleda?" Kolmandaks: "Kuidas on põhiseaduse, parlamentaristliku põhimõttega ja Eesti riigi järjepidevusega kooskõlas olukord, kus välisminister ja peaminister ei juhindu Riigikogu otsustest ja varasemate Eesti Vabariigi valitsuste ametlikest seisukohadest?" Ja viimaseks: "Kas Teil on plaanis nõuda, et Vabariigi Valitsus läheks edasi okupatsioonikahjude väljaselgitamisega ja nõude esitamisega?" Aitäh!

Arupärimine on esitatud justiitsminister Urmas Reinsalule. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Vastates sellele tõsisele arupärimisele väga tõsisel ja valusal teemal, tuleb avada kogu probleemi laiem kontekst. Kuid kõigepealt konkreetselt sellest, mis puudutab seniseid Eesti Vabariigi riigiinstitutsioonide seisukohti ja Eesti Vabariigi rahvusvahelisest õigusest tulenevat universaalset kahjutasunõuet ja õigust kahjutasule rahvusvahelisest õigusest lähtudes. Eesti Vabariigi institutsioonid on võtnud järgmisi seisukohti.
Kõigepealt, Riigikogu pidas 2004. aastal vajalikuks teha valitsusele ülesandeks esitada oma seisukoht okupatsioonide jooksul tekitatud kahjudest ja kaotustest tulenevate võimalike kahjutasunõuete kohta. Vabariigi Valitsus kujundaski 2004. aastal sellekohase seisukoha, mis seisnes järgmises. Valitsus pidas vajalikuks jätkata okupatsioonivõimude tekitatud kahjude eest hüvitise saamise võimaluste analüüsimist ning kahjutasunõuete ettevalmistamist. Valitsus rõhutas, et toetada tuleks eelkõige võimalike kahjutasunõuete esitamist seoses inimkahjudega. Valitsus pidas vajalikuks teavitada üldsust laiemalt okupatsioonivõimude repressioonidest Eesti Vabariigi territooriumil ning tegi Justiitsministeeriumile ülesandeks tegeleda koos Välisministeeriumiga võimaliku kahjutasunõude ettevalmistamisega, rõhutades, et kahjutasunõuete temaatika käsitlemisel on oluline rahvusvahelise fooni loomine ja selle temaatika rõhutamine suhetes teiste riikidega. Valitsus tegi Riigikogule ettepaneku pöörduda Euroopa Parlamendi, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee ja teiste Euroopa Liidu riikide parlamentide poole ettepanekuga võtta vastu totalitaarset kommunismirežiimi hukka mõistvad avaldused. Nagu me teame, paljude riikide, ennekõike Ida-Euroopa riikide tõsises koostöös väljendasidki nimetatud parlamentaarsed kogud – nii Euroopa Parlament kui ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee – küll erinevas sõnastuses ja erineva rõhuasetustega, aga siiski üheselt totalitaarsete režiimide tegevust hukka mõistvaid seisukohti.
Vabariigi Valitsuse seisukoht, millest 2004. aastal juhinduti, oli järgmine. Põhimõte, et riik vastutab rahvusvahelise õiguse rikkumise eest, on rahvusvahelise tavaõiguse osa. Riigivastutuse keskne põhimõte on, et riik kannab rahvusvahelist õiguslikku vastutust rahvusvaheliselt õigusvastase teo eest. Rahvusvahelist õigust rikkunud riigil tekib kohustus anda reparatsiooni. Reparatsiooni peamised vormid on kompensatsioon ja vabandus. 1940. ja 1941. aastal ning pärast 1945. aastat Nõukogude okupatsiooni ajal läbi viidud küüditamise, poliitiliste arreteerimiste ja muude massirepressioonidega rikkus Nõukogude Liit tollalgi kehtinud rahvusvahelise õiguse norme. Nürnbergi protsessi aluseks olnud Londoni statuut defineeris 1945. aastal teise maailmasõja kontekstis tagasiulatuva jõuga inimsusvastased kuriteod ja kuriteod rahu vastu ehk agressioonid.
Eesti Vabariigi okupeerimist saab pidada Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud lepingute rikkumiseks, samuti rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtte, riigi suveräänsuse ja sellega seotud riigi territooriumi puutumatuse rikkumiseks. Eesti Vabariigil on õigus nende rikkumiste eest vabandamist ja/või kompensatsiooni nõuda, kuna tulenevalt 1940. aasta anneksiooni õigusvastasusest säilis Eesti Vabariigi järjepidevus.
Represseeritute näol oli tegu Eesti Vabariigi kodanikega. Nõude saab esitada Venemaa Föderatsioonile, sest Nõukogude Liidu lagunedes võttis Venemaa Föderatsioon Nõukogude Liidu õigused üle, väites end olevat teatud valdkondades Nõukogude Liidu jätkajariik ehk vene keeles gossudarstvo prodalžitel. Võimalik on esitada nõue nii avaliku vabanduse, rahalise hüvitise ehk valuraha või nende mõlema taotlemiseks. Need olid seisukohad, mis olid kantud rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtetest, mida silmas pidades valitsus 2004. aastal oma positsioonid kujundas.
Need kuriteod meie rahva ja meie riikluse vastu on aegumatud. Tuletan meelde, et esimese Nõukogude okupatsiooni aegsed repressioonid tähendasid Eestile seni selgunud andmete kohaselt üle 48 000 kaotatud elu, teine Nõukogude okupatsioon aga võttis meie keskelt umbes 121 000 inimest. Tõsiasi on, et Nõukogu Liidu jätkajariik Venemaa Föderatsioon ei ole astunud märkimisväärseid samme ei vabanduse palumiseks ega kahju hüvitamiseks. Lähtuvalt riigivastutuse põhimõtetest on 1991. aastal iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigil õigus ja kohustus oma kodanikke esindada ja kaitsta ning nõuda Venemaa Föderatsioonilt kui Nõukogude Liiduga järjepidevust säilitada soovinud riigilt omaaegsete jämedate õigusrikkumiste tagajärjel tekkinud kahju hüvitamist. See on universaalne rahvusvahelise õiguse printsiip, mida ei ole võimalik õigusriigis vaidlustada.
Nüüd seisukohtadest, mis puudutavad Justiitsministeeriumi tegevust probleemidega tegelemisel. Vabariigi Valitsuse tööplaan annab Justiitsministeeriumile rea ülesandeid. Muu hulgas peab ministeerium peavastutajana aktiivselt tegelema kommunismi- ja natsismikuritegude teadvustamise ning hukkamõistmisega, samuti peab ta edaspidigi seisma rahvusvahelisel tasandil kommunismi kuritegelikuks ideoloogiaks tunnistamise eest ning jätkama kommunismikuritegude uurimist ja inimsusvastastes kuritegudes ning genotsiidis süüdi olevate isikute väljaselgitamist. Need on minu ülesanded ministrina, mille kõigiga loomulikult tuleb tegeleda.
Eelmise aasta 23. augustil algatas Eesti Justiitsministeerium rahvusvahelise initsiatiivi, mis puudutab rahvusvahelise õigusemõistmise asutuse loomist kommunismikuritegude uurimiseks ja menetlemiseks. Mul on hea meel, et üle kümne Euroopa Liidu ja muu riigi on selle initsiatiivi ja tegevusega ühinenud. Läinud aastal koostasid kolme Balti riigi justiitsministrid kommünikee, mis puudutab samuti Nõukogude okupatsiooni ajal tekkinud kahjude küsimust ja Balti riikide koostööd. Minu ühemõtteline seisukoht on, et Balti riigid peavad nendes küsimustes koostööd tegema. Praegu on Läti, Leedu ja Eesti kahjude rahalise ja muu suuruse hindamisega jõudnud erinevale kaugusele. Kuna tegu on analoogiliste probleemidega, siis oleks mõistlik, et kõik kolm Balti riiki tegutseksid ühiselt ja analüüsiksid võimalikud õiguslikud sammud koos läbi.
Ma tahan rõhutada, et siin on kõlanud arvamusi, otsekui oleks tegemist minevikuga, millega meil ei ole mõtet enam tegeleda. Ma väidan seda, et üks asi on juriidiline õigus. Juriidiline õigus on rahvusvahelise õiguse järgi olemas, ma võin seda üle analüüsida, aga siin ei ole küsimust – juriidiline õigus on olemas. Kes on üldse pädev Eesti Vabariigis sellisest õigusest loobuma? Me kõnelesime siin eelmise päevakorrapunkti raames Estonian Airile tehtud miljonite eurode suurustest maksetest. Milline institutsioon Eesti Vabariigis omab mandaati sellises mahus rahvusvahelisest õigusest tulenevast kahjutasunõudest loobuda? Juriidiline pädevus riiki esindada on loomulikult valitsusel ja parlamendil ehk seadusandjal. Ma väidan ka, et moraalne õigus loobuda sellest rahvusvahelisest õigusest tulenevast nõudest ei ole tänaste noorte põlvkondadel, vaid nendel põlvedel, nendel inimestel, kes on ise okupatsioonikoledusi üle elanud ja vahest ka oma lähedasi kaotanud.
Oluline on rõhutada, et Rahvusvahelise Õiguse Komisjoni koostatud riigivastutuse doktriini artikkel 1 sisaldab põhimõtet, et rahvusvahelise õiguse vastane tegu toob endaga kaasa vastava riigi rahvusvahelise vastutuse. See tähendab, et vastutus tekib kohe, kui üks riik paneb toime õigusvastaselt süülise teo teise riigi vastu. Tolle doktriini artiklid 43 ja 45 aga sätestavad nõuded ja eeskirjad, mida kahju kannatanud riik peab järgima, kui viitab teise riigi vastutusele. Artikli 43 kohaselt peab kahju kannatanud riik, kes viitab teise riigi vastutusele, teist riiki oma nõudest teavitama. Kahju kannatanud riik võib samuti täpsustada, milline peaks olema reparatsiooni vorm. Konkreetsest juhtumist tulenevalt – näiteks viidatakse rahvusvahelist õigust puudutavale kohtuasjale "Certain Phosphate Lands in Nauru" – saab vastutusnõudeid esitada valitsuse eri tasanditel ning piisab, kui vastutajariik saab nõudest teada nõude esitaja esitatud avalduse kaudu, isegi kui see on esitatud kõne või kohtumise teate vormis. Kui kahju kannatanud riik ei täida eeskirju, võib see talle kaasa tuua negatiivseid tagajärgi, sealhulgas võib ta kaotada õiguse viidata riigivastutuse doktriini artiklis 45 sätestatud vastutusele. Selle sätte kohaselt riigivastutusele ei tohi viidata, kui a) kahju kannatanud riik on nõudest seaduslikult loobunud või b) kahju kannatanud riik loetakse tema käitumise tõttu vaikivalt nõustunuks sellega, et nõue on aegunud. Viimasena mainitud säte tähendab, et kui riik jätab mõistliku aja jooksul nõude esitamata või ilmutab ülekohtuga vaikivat nõusolekut, siis on see samaväärne nõudest loobumisega ja õigusrikkuja reparatsiooni tasumise kohustus ei kehti.
Kuid rahvusvaheline kohus on oma kohtupraktikas ka leidnud, et rahvusvaheline õigus ei kehtesta selles osas mingit konkreetset ajalist piirangut. Seega oleneb konkreetse juhtumi asjaoludest, kas aja möödumine muudab selle nõude kohaldamise vastuvõetamatuks või mitte. Nii tuleb esiteks tõdeda, et rahvusvahelisest õigusest tulenevalt on Eesti Vabariigil nõudeõigus olemas ja teiseks, sellest nõudeõigusest loobumine eeldaks riigi institutsioonide poolt ametlike seisukohtade kujundamist kas valitsuse või seadusandja tasemel. Seda Eesti Vabariigi institutsioonid teinud ei ole. Selles küsimuses on oma seisukohti avaldanud eri poliitikud. Ma arvan, et kõik poliitikud peaksid oma hinnangutes juhinduma sellest, et nende hinnangud ei tohi kaasa tuua riigivastutuse doktriini artiklis 45 märgitud deklareeringut, mille järgi riik on oma nõudest seaduslikult loobunud. Neid rahvusvahelise õiguse põhimõtteid ja praktikat tuleb kõigil riigi institutsioonidel oma tegevuses silmas pidada.
On ka küsitud, milleks sellega üldse tegeleda. Tahan vastata Leedu põhiseaduskohtu esimehe dr Dainius Žalimase viie argumendiga. Esiteks, põhjendatud hüvitusnõude käsitlemine on esiteks hoiatav näide kogu rahvusvahelisele kogukonnale, et hoida ära teiste samasuguste kuritegude toimepanemist. Teiseks, Nõukogude okupatsioonirežiimi toime pandud kuritegude ohvritele tuleb võimaldada vähemalt sümboolset õigusemõistmist ja moraalset rahuldust ning tagada nende väärikuse igakülgne kaitse. Ma arvan, et selles arutelus me ei tohi ära unustada ka neid inimesi, keda see teema kõige valusamalt puudutab, ehk ohvreid. Kolmandaks tuleb hoida elus ajaloolist mälu ja ajaloolist tõde, eriti ajal, kui Venemaal tehakse katseid ajalugu rekonstrueerida ning seada kahtluse alla Balti riikide iseseisvuse taastamise õiguspärasus. Vaadake, kui me loobume õigusliku järjepidevuse põhimõttest, siis ei ole meil õigust mingisugusteks rahvusvahelisest õigusest tulenevateks nõueteks, kuna Eesti liitus Venemaa Föderatsiooni ametliku kontseptsiooni kohaselt vabatahtlikult Nõukogude Liiduga. Järelikult, õigusliku järjepidevuse põhimõtetest juhindumine on selle rahvusvahelisest õigusest tuleneva nõude alus. Professor Žalimas rõhutab veel kahte olulist argumenti. Esiteks, vastutuse võtmine on riikidevaheliste siiraste kahepoolsete suhete eeltingimus. Rääkides kõigis abstraktsetes kategooriates hüvituse võimalikkusest, ei tohi ära unustada ka seda perspektiivi, millisena me kujutame ette tulevikus kahepoolseid suhteid, mis peaksid rajanema siirusel ja vastastikusel usaldusel. Vastutuse võtmine on üks kindlaid usalduse tekkimise eeldusi. Viiendaks, rahvusvaheliste kuritegude eest vastutuse võtmine on üks viis kinnitada, et riik järgib õigusriigi ja õiguse põhimõtteid ning hindab teisi tänapäeva demokraatliku maailma olulisi väärtusi. Ma ei tahaks sugugi võtta aluseks põhimõtet, et Venemaa Föderatsiooni puhul me lähtume alavääristavalt sellest, et ta tulevikus kunagi oma vastutust ei soovi tunnistada ja et seetõttu on kahjunõude esitamine perspektiivitu. Usk, et me ka Venemaa Föderatsiooni puhul võime tunda vastutust, mis puudutab kahepoolseid suhteid selles valusas küsimuses, on kindlasti asi, mida tuleb tulevikku vaadates silmas pidada. Aitäh teile!

Küsimused ministrile. Martin Helme, palun!

Aitäh, härra spiiker! Lugupeetud minister! Küll on kahju, et paari teist ministrit ei olnud praegu saalis, aga ma loodan, et nad pärast vaatavad stenogrammi. Te rõhutasite, et meil on rahvusvahelise õiguse järgi nõudeõigus, hiljem aga rääkisite sellest, mis asi on vaikiv nõudest loobumine. Ja nüüd täitsa konkreetne küsimus: kas Rõivase ja Kaljuranna seisukohavõtt, et me ei tegele sellega ja see on perspektiivitu, võib tähendada seda, et me oleme n-ö vaikivalt oma nõudeõigusest loobunud? Ja teine küsimus. Siin oli ka juttu, kes ja kuidas esindab riiki. Kes teie hinnangul peaks põhiliselt sellega tegelema – kas Välisministeerium, Justiitsministeerium, valitsus kollektiivselt või peaminister? Kes on see põhiline pädev minister, kes selle teemaga peaks praegu Eestis tegelema?

Aitäh! Kõigepealt tahan öelda, et otsuseid langetavad organid, kellele on antud see pädevus. Konkreetses küsimuses ehk kahjutasunõude esitamise küsimuses pole rahvusvaheline õigus ette näinud, mis organil peab see pädevus olema. Vabariigi Valitsus ei ole võtnud vastu mingisugust otsust nõudest taganemise või nõudeõigusest loobumise kohta, mis, nagu ma osutasin, teoreetiliselt on rahvusvahelise õiguse kohaselt võimalik.
Ma kindlasti ei taha öelda, et ühe või teise konkreetse avalduse kohaselt on nõue perspektiivituks hinnatud. Minu hinnangul ei ole ükski ametiisik Eesti Vabariigis väljendanud seisukohta, et Eesti Vabariik selle teoreetilise nõude õigusest loobub. Siin on väga oluline põhimõtteline vahe. Küsimus on selles, milliseks üks või teine poliitik seda perspektiivi peab ja millisel moel kellegi arvates sellega tegeleda tuleb. Ma arvan, et kõnealuste teemadega, mis puudutavad ka okupatsiooniga seotud probleeme, peab valitsuse tööplaani järgi tegelema Justiitsministeerium. Ja nende küsimustega me tegeleme. Kuidas? Ma arvan, et mõistlik on ühtlustada metoodika, mille abil analüüsitakse Eesti, Läti ja Leedu kahjude ulatust ja okupatsiooni tagajärgi. Me rõhutasime ka Riia deklaratsioonis, et tuleks koostööd tehes ühiselt hinnata kogu majanduslik kahju, mis Nõukogude Liit Balti riikidele põhjustas. Nagu ma rõhutasin, eri riigid on selle tööga jõudnud erinevale kaugusele. Leedus on põhiseaduslikul tasemel selle kohta seadus vastu võetud ja viidud läbi rahvahääletus. Rahvas leidis ja ka Leedu konstitutsioonikohtu esimehe hinnang on selline, et Leedus ei ole juriidiliselt mitte ühelgi riigiorganil õigust sellest nõudest loobuda. See on väga oluline fakt. Leedu riik on kahepoolsetes suhetes selle nõude juba Venemaa Föderatsioonile esitanud. Lätis on hiljuti valminud üks vahearuanne tekitatud kahju kohta ja nad on seda väljendanud ka rahalises mõõtkavas.
Eestis on seda tööd kõige suuremas mahus tehtud seoses okupatsioonirežiimide valge raamatuga, mis käsitleb ka erinevaid kahjuaspekte. Käsitletakse ka majanduslikku kahju, aga keskne on arusaadavalt inimkahju. Õige on see, et asjaomane metoodika on olnud kõigil kolmel Balti riigil erinev. Arutada seda, millisel moel need metoodikad omavahel ühendada, on enesestmõistetav.
Teiseks tuleb kindlasti kiretult ning rahvusvahelise õiguse põhimõtetele ja praktikale tuginedes analüüsida stsenaariume, millised on reaalsed õiguskaitse võimalused. Õiguseksperdid peavad selle nimel tööd tegema ja jällegi on loogiline teha seda kõigi kolme Balti riigi ekspertide koostöös. Ma olen vestelnud nii Läti kui Leedu õigusasjatundjatega, kes on spetsialiseerunud rahvusvahelisele õigusele, samuti Eesti ekspertidega. Ma ei taha sündmustest ette tõtata, aga tõepoolest on võimalik erinevaid nõudeid konstrueerida, isegi olukorras, kus kahju tekitanud riik ei soovi teise poolena rahvusvahelises õigusemõistmises osaleda.
Mõistlik on ära oodata juristide hinnangud ja siis on võimalik langetada otsuseid, mis rajanevad argumentatsioonil, rahvusvahelisel õigusel ja meie teadmisel nendest kannatustest, mis on meie rahvale ja riigile osaks saanud mitte kümme sajandit, mitte 50 sajandit tagasi, vaid pool sajandit tagasi. Ma arvan, et mälu ei tule käsitada kui ebamugavat koormat, mida me tahaksime oma õlgadelt maha raputada, ja minna tulevikku, heitmata kordagi pilku minevikku. Ei, mälu on meie jõud, mälu on meie juured ja mälu teeb meid selliseks, kes me oleme. Sellest tuleb juhinduda. Nendes küsimustes on juriidilist tööd sellel aastal juba tehtud ja töö jätkub. Ja kui mingid analüüsid on sellisel tasemel, et nende põhjal on võimalik langetada mingeid otsuseid ja teha sisulisi riigiõiguslikke valikuid, siis seda ka tehakse.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud minister! Ma kindlasti olen teiega nõus – on väga hea, et okupatsioonirežiimide kuriteod said hukka mõistetud. Sellest on vist juba umbes 14 aastat möödas. Samuti on seda tehtud üleeuroopaliste parlamentaarsete kogude otsustega. Aga mulle tundub, et praegune ajastu selle teema käsitlemiseks kuigi hea ei ole. Meil räägitakse isegi Okupatsioonide Muuseumi nime muutmisest ja paistab ka, et valitsuses te olete selle algatusega üksi jäänud või vähemalt on kuulda nagu teatud kakofooniat. Mu küsimus on, milline on teie edasine töögraafik. Mu planeeritud küsimusele Läti ja Leedu kohta te juba vastasite, aga milline see edasine koostöögraafik on? Ja kas info sellest, mida te teete, jõuab ikka ka peaministri ja välisministrini, nii et jääks ära sisepoliitiline kakofoonia?

Mis puutub okupatsioonimuuseumi nime muutmisse, siis ma möönan, et sellesse heas usus eraalgatusel loodud muuseumi eestvedajate tegevusse tuleb kindlasti suhtuda pieteeditundega. Proua Kistler-Ritso otsus see muuseum tema tehtud annetuse toel rajada väärib igavest tunnustust ja seda tuleb tingimata silmas pidada. Arvestades seda, et me hakkame tähistama Eesti Vabariigi 100. aastapäeva, ei kujuta ma ette, et meil ei oleks keskset mäluasutust, keskset muuseumi, mis tegeleb just nimelt ja üksnes okupatsioonidega. Kui me vaatame kas või meie saatusekaaslastest Ida- ja Kesk-Euroopa riike, siis see oleks pretsedenditu. Tuleb silmas pidada, et kui tõepoolest eraalgatuse tulemusena kujuneb välja olukord, kus sellisel moel mäluasutust ei ole, siis peab riik mõtlema, millisel moel see ülesanne ikkagi täita.
Mis puutub aga minu üksijäämisse, siis arvan, et mingit poliitilist kemplemist ja vastasseisu selles küsimuses Riigikogu otsuste langetamisel ei olnud ja minu hinnangul ei ole keegi ka praegu seadnud kahtluse alla Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust ja seda, et Eesti Vabariigile tekitati õigusvastaselt kahju. Minu meelest on riigis selles küsimuses konsensus suures plaanis olemas. Kolmandaks ma arvan, et rahvusvahelises õiguses orienteeruv inimene ei saa seada kahtluse alla ka seda, et kui tekitati õigusvastane kahju, siis sellest tuleneb ka nõudeõigus. Küsimus on, kuidas seda nõudeõigust realiseerida. See eeldab, nagu ma ütlesin, analüüsitööd ja sellega Justiitsministeerium kindlasti tegeleb. See eeldab ka seda loomulikult, et kui analüüside põhjal kujunevad välja konkreetsed ettepanekud, siis neid analüüsitakse valitsuse institutsioonide tasemel, et midagi vastakat õhku ei jääks. Ma tahan rõhutada, et praegu on tegu mingi meediamüraga. Ma selgitasin, et tegemist ei olnud kolme Balti riigi justiitsministri nõudega Venemaale okupatsioonikahju hüvitada. See oli vaid seisukoht, et nõudeõigus on olemas. Teiseks, me teeme koostööd, ja kolmandaks, selles koostöös on mõistlik lähtuda õiguslikust järjepidevusest ja tuvastada ühtselt kogu majanduslik kahju, mida Nõukogude Liit Balti riikidele põhjustas. Kui see töö on tehtud, siis on riikidel võimalik ühiselt otsuseid langetada. Tõlgendusi on olnud erinevaid. On huvitav, et ma pöördusin lehtede poole sooviga kirjutada sellest artikkel, aga see miskipärast ei leidnud positiivset vastukaja. Ajakirjandusväljaanded viitasid, et need teemad ei paku lugejatele huvi. Ju ta nii ongi. Võib-olla tõesti kellelegi tundub see minevik kas ebamugav või nii igav, et sellega tegelemist ei peeta vajalikuks. Mina arvan, et minevikuga peab tegelema. Tegu on väärtusküsimustega ühiskonnas, sellega, kuidas ühiskond ennast mõtestab. Ja sellest vastutusest me ei pääse.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Olin siin saalis kohal, kui nii välisminister kui ka peaminister kinnitasid, et okupatsioonikahjude hüvitamise nõudmine on perspektiivitu ja praegune valitsus selle teemaga ei tegele. Samuti teame kõik, et õnneks varsti ametist lahkuv president on korduvalt kutsunud üles unustama minevikku, mitte rääkima enam okupatsioonist, ja tegelema tulevikku vaatamisega. Paar päeva tagasi tulnud uudis selle kohta, et Okupatsioonide Muuseumi nimi muudetakse ümber Vabamuks, pani mind paratamatult tõmbama põhjuslikku paralleeli nende seisukohtade ja selle nimemuutuse vahele. Mu küsimus on järgmine: kas teie tunnetate, et Eestis püütakse praegu kõige kõrgemal tasemel, valitsuse ja presidendi tasemel, okupatsiooniteemast mööda hiilida ja kõike okupatsiooni puutuvat kalevi alla lükata?

Aitäh! Ma ei teeks niisuguseid üldistusi. Need on keerulised ja rasked teemad, millega tegelemine eeldab loomulikult põhjalikku just nimelt rahvusvahelisest õigusest tulenevat eeltööd. Juriidiline argument on meie relv nendes dispuutides. Nagu Lennart Meri ütles, väikeriigi tuumarelv on rahvusvaheline õigus. Minu arvates nendes küsimustes tulebki toetuda kiretule ratsionaalsele juriidilisele argumentatsiooniketile. Väga palju kõlab viimasel ajal hinnanguid ja arvamusi, mis ei põhine faktidel. Me peame nende küsimustega tegelema faktipõhiselt ja seda ma oma ettekandes parlamendile püüdsingi esile tuua.
Nüüd veidi võitlusest ajaloo pärast või katsetest ajalugu ideologiseerida, muuta ajalugu poliitilise võitluse relvaks. Me näeme, et Venemaa Föderatsioon tegeleb sellega süsteemselt. Ajalugu on selles riigis poliitiline relv. Sellel ei ole Eesti kontekstiga küll mingit seost, aga tõsiasi on, et Läti mälu-uurijad on mulle kurtnud, et Riia linna valitsus, mida juhib härra Ušakovs, tegeleb Läti okupatsioonimuuseumi väljasuretamisega tahtlikult ja lausa süsteemselt. Need on tõsiasjad. Eestis on asjade seis hoopis teine. Minevik ei ole meie nõrkus. Minevikuga tuleb aga osata ümber käia, muidu muutub minevik ohuks meie tulevikule. Nii see ongi. Me peame aru saama, et vabaduse ideed – seda, et me tahame jääda iseseisvaks ja vabaks üle aegade – meenutab meile kõige paremini ja paraku küll ka kõige valusamalt mittevabadus ehk kõik need aastakümned orjuses. Selle kuulutamine ebamugavaks leheküljeks või selle pööramine lihtsalt mingiks arhiiviküsimuseks ei ole minu arvates ratsionaalne, sest see muudab meid minevikust tulenevate ohtude ees ka tulevikus kaitsetuks. Seda luksust me lihtsalt ei saa endale lubada.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Esiteks, sellist terminit nagu "gossudarstvo prodolžitel" ei ole looduses olemas, isegi sellist sõna nagu "prodolžitel" ei ole olemas. Tõenäoliselt te tahtsite öelda "pravoprijomnik". Aga see selleks. Teiseks, ma istusin siin saalis, et kuulda teie vastust esimesele ja neljandale küsimusele, aga just nendele te ei vastanud. Te nii pikalt räägite, võib-olla leiate siiski aega neile vastata. Ja kolmandaks, minu küsimus on selline. Te olete justiitsminister ja juriidikas tähendab väga palju selline asi nagu pretsedent. Ütelge palun, mis riigid on viimase 25 aasta jooksul sellise kahjuhüvitisega ametlikult kohtusse pöördunud ja mis on sellest saanud. Tähendab, mitu sellist pöördumist on olnud ja milline on tulemus?

Pretsedente on rahvusvahelises õiguses vägagi erinevaid. Võib-olla üks kõige huvitavamaid on selle sajandi algusest. Ameerikas eksisteerib 18. sajandi lõpust tort law. Toonase ülemkohtu tõlgenduses oli Ameerika pinnal võimalik üldise rahvusvahelise õiguse alusel kahjunõudeid esitada kõigil isikutel. Selle lahenduse valisid Ameerika juudi kogukonna esindajad, kes esitasid Ameerika territooriumil kahjunõuded Euroopa ettevõtete vastu, kes olid teises maailmasõjas juute orjatööle sundinud. Ja tõepoolest, need asjad võeti kohtumenetlusse, kohtutes menetleti neid põhjalikult, sõlmiti kokkulepped kohtuväliseks leppimiseks ja isikud said hüvitist. Tõepoolest, rahvusvaheline õigus võimaldab mitmesuguseid õigusmenetlusi, sh rahvusvahelise kohtu pädevuse ruumis.
Nüüd aga konkreetselt esimesest ja neljandast küsimusest. Esiteks, nagu ma ütlesin, minu seisukoht on, et kui Vabariigi Valitsuse jaoks on asjaomased analüüsid tehtud – need peavad puudutama ka võrdlevaid hinnanguid ja koostööd teiste Balti riikide asutustega –, siis on võimalik valitsusel ette valmistada valikud rahvusvahelisest õigusest tulenevate kaalutletud otsuste langetamiseks. Kindlasti on sellel arutelul koht lisaks juriidikale ka diplomaatial ja sellel, kuidas kolm Balti riiki sellekohast tegevust ette kujutavad. Me liigume sellega edasi samm-sammult.
Millisel seisukohal on Vabariigi Valitsus Venemaa Föderatsioonile okupatsioonikahjude hüvitamise nõuete osas? Ma juba tutvustasin neid otsuseid, mis varem on langetatud. Mingeid muid otsuseid ei ole ametis olev valitsus pidanud tarviliseks langetada.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Te rääkisite väga kenasti kolme Balti riigi koostööst okupatsioonikahjude arutamisel, arvutamisel ja ka edasisel tegutsemisel rahvusvahelise õiguse raames. Öelge palun, kes kolmest Balti riigist oli selle koostöö initsiaator ja kelle kõige agaramal juhtimisel see koostöö kulgeb. Või võime öelda, et see on väärikas kolme võrdse partneri koostöö?

Me oleme ju kolm venda, kolm saatusekaaslast sellel teel. Igaüks tõmbab oma köit, olles keskseks vedajaks mõnes aktsioonis. Mina algatasin eelmise aasta augustis rahvusvahelisel totalitarismiohvrite päeval üleeuroopalise arutelu, kus tõstatati kommunismi kuritegusid uuriva asutuse idee. Minu Leedu kolleeg saatis kuu aega tagasi kirja, kus ta arvas, et oluline on tähistada Brüsselis kommunismi ja natsismi ohvrite üleeuroopalist mälestuspäeva 23. augustil, ning mina ja meie Läti kolleeg ühinesime sellega. Läti kolleeg tegi Riias konkreetse algatuse, mille tulemusena sündis ühises mõttevahetuses koostöökommünikee. Lätlastel oli selleks väga praktiline põhjus: Läti uurimiskomisjon sai ühe vahearuande valmis ja see ajendaski selle arutelu. Nagu ma ütlesin, kui kolme riiki võrrelda, siis me oleme selle tööga erineval kaugusel. Eestis ei ole põhjustatud kahju veel rahas kokku arvutatud. Kalev Kukk on okupatsioonikahjude valges raamatus püüdnud majanduskahjusid rahas hinnata. Läti ja Leedu on püüdnud kasutada sama meetodit, st hinnata saamata jäänud tulu, mis oleks võidud ühiskonnas väärtusena luua, kui need riigid ei oleks olnud okupeeritud. Kalev Kukk lähtus võrdlusalusena Soome Vabariigi arengust. Loomulikult on niisuguste meetodite puhul alati mängus ka subjektiivsus, aga ta jõudis järelduseni, et okupatsioon tõi meie rahvale kaasa kaheksa korda madalama jõukuse taseme. Ma arvan, et need majanduslikud näitajad on piisavalt veenvad, et kinnitada arusaama, et meie tänastel noorematel põlvedel on väga väike pädevus öelda, kas meil on mandaati selle küsimusega tegeleda või mitte. Kogu rahvale ja riigile tekitatud kahju on lihtsalt nii määratu, et seda on raske ükskõik millises riigi käsutuses olevate ressursside kataloogis kajastada. Siin on kõlanud ka argumente, et Venemaa Föderatsioon võib esitada vastunõudeid – Eesti Vabariigi okupeerimise ajal ehitati siia ju palju tehaseid ja muid objekte. Selle peale tahan ma siin üheselt öelda, et eksisteerib õiguse üldpõhimõte: ex injuria jus non oritur ehk ebaseaduslikust okupatsioonist ei tulene okupandile mingeid seaduslikke, sh varalisi õigusi. Kõik, mis okupeeriv võim toime on pannud, ükskõik, mida ta on ehitanud, on olnud tema enda vastutada.

Jaak Madison.

Aitäh, hea minister, vastuste eest! Arupärimise kolmandale küsimusele vastates te rõhutasite, et igal inimesel on õigus oma arvamusele ja selle väljendamisele. Samas me peame lähtuma sellest, et välisminister ja peaminister ei ole päris tavakodanikud, kes avaldavad arvamust sotsiaalmeedias või naabrimehega juttu ajades. Esimene küsimus ongi, kuidas te siiski hindate Eesti juhtivate valitsustegelaste arvamusi, mis ei ole kooskõlas ametliku seisukohaga, mis on vastu võetud küll üle kümne aasta tagasi, aga millest peaks praegugi lähtuma. Ja kuidas see võib mõjutada koostööd teiste Balti riikidega? Teiseks, praegu on palju räägitud analüüsist, sellest, et alles peale analüüsi tegemist saab edasi minna. Kui kaugel analüüsi tegemine on ja milline on selle valmimise ajagraafik?

Ma rääkisin oma Läti kolleegile, kui nägin teda Brüsselis Euroopa justiitsasjade nõukogu istungil, et Eestis on puhkenud niisugune avalik poleemika. Ta oli suhteliselt üllatunud ja ütles, et Lätis on neid küsimusi käsitletud nii, nagu rahvusvahelise õiguse reeglid võimaldavad. Lätis nagu teistpidist arusaama pole. Ta väljendas üllatust, et mis siin nii väga poleemilist olla saab.
Mis puutub konkreetselt ühe või teise isiku arvamusse, siis vahest on mõistlik, kui tõepoolest võtta neid seisukohti ühe või teise poliitiku oma arusaamadena. Ei maksa seisukohti, et nõudest võiks loobuda, esile tuua. Nõude esitamise vormi kohta rahvusvahelises õiguses nõudeid ei ole. Me peame jälgima, et rahvusvaheline õigus ei võimaldaks tulevases võimalikus õiguslikus vaidluses tõlgendada eri ametiisikute väljendatud arvamusi kui ametlikku seisukohta või deklaratsiooni nõudest loobumise kohta. Selles mõttes ma loodan, et kogu selles debatis selliseid seisukohti ei kõla. Mis puutub sellesse, millises tempos edasi liikuda, siis vahest on kõige mõistlikum pidada silmas perspektiivi, et me selle aasta jooksul saame teatud õiguslikud analüüsid tehtud. Aga ma rõhutan veel kord, et see ei sõltu üksnes minu tegevusest. Nendel analüüsidel on kaalu, kui asjaomane kommünikee või ühisavaldus rajaneb kolme Balti riigi justiitsministeeriumi ühisel ekspertiisil. Ükskõik millisel moel tegutseda, on kindlasti ebaratsionaalne, kui kolm Balti riiki määratlevad oma positsiooni või astuvad võimalikke õiguslikke samme üksi või, mis veelgi halvem, valivad erinevad teed. Kindlasti on tegu juhtumiga, kus kooris kõnelemine suurendab ühist jõudu, mitte ei hajuta seda.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Tänan teid väga sisukate ja asjalike vastuste eest! Teilt küsiti täna näiteid kahjutasude maksmise kohta. Mulle tuli kohe esimesena meelde, et aastal 2008 kohustus Itaalia maksma Liibüale kunagise okupatsiooni eest ligi 150 miljonit eurot 25 aasta jooksul. On kahetsusväärne, et välisminister ja peaminister asetasid ennast oma soolodega, mille sisu oli risti vastupidine Eesti seisukohtadega, väljapoole Eesti õigusruumi. Okupatsiooniga tekitatud kahju ei puuduta ju mitte ainult riiki, vaid ka sadu tuhandeid kodanikke, kelle õigus nõudeid esitada ja hüvitist tahta on võõrandamatu. Minu küsimus on selline: kas peaministril ja välisministril on vähimatki õigust rääkida kodanike nimel, nimetades nende võimalikke nõudeid perspektiivituteks?

Kindlasti ei ole ühelgi riigi ametiisikul pädevust kodanikelt nende subjektiivseid õigusi ära võtta. Kas kodanikel ikka on need õigused tulenevalt rahvusvahelisest õigusest tekkinud? Kui me kõneleme niisugusest selgesti arusaadavast asjast nagu orjatöö, siis loomulikult on see nõudeõigus tekkinud. Isikute omandit on õigusvastase teoga kahjustatud, ka on kahjustatud isikute tervist ja paljud on ka elu jätnud. Nii et see õigus on olemas ja kui riik seda ignoreeriks, siis võtaks ta ühemõtteliselt seisukoha, et Eesti Vabariigil ei ole õiguslikku järjepidevust. Sellisel juhul see kodanike teoreetiline nõudeõigus kahtlemata kaoks. On ju arusaadav, et kui riik hüpoteetilise konstruktsiooni kohaselt vabatahtlikult liitus Nõukogude Liiduga, siis järelikult on tegemist riigi enda tegevusega oma kodanike suhtes. Sellisel juhul enam rahvusvahelisest õigusest tulenevat üksikisikute nõudeõigust ei ole.
Kindlasti on praegu mõistlik silmas pidada, et keskse kaaluga on arusaadavalt ennekõike inimkahjude küsimus, seda nii humanistlikust kui ka võõrandamatute inimõiguste vaatevinklist. Sellest tuleb juhinduda. Vaadakem eri riikide käitumist, kes on soovinud seda rahvusvahelisest õigusest tulenevat vastutust kanda. Nad on hüvitanud konkreetsetele isikutele kas genotsiidist või mingitest muudest rahvusvaheliste õiguste normide rikkumisest tulenenud kahju. Seda on tehtud väga paljudel juhtudel ja see on olnud kas riikide oma vaba tahe kanda vastutust minevikus toime pandu eest või on see sündinud õigusemõistmise või poliitilise surve tulemusena. Aga loomulikult ei ole ühelgi isikul õigust, olgu ta kõrges ametis või mitte, inimeste nõudeõigust olematuks kuulutada.

Arno Sild, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Mul on selline küsimus. Kas Riia deklaratsiooni allakirjutamisel ja sellele järgneval tegevusel ning Venemaa Föderatsiooniga piirileppe ettevalmistamisel on ka mingi vastastikune mõju või on need kaks täiesti eri asja?

Sellele initsiatiivile on püütud omistada negatiivset poliitilist mõju, otsekui see võiks kahjustada piirileppe sõlmimist. Loogika on säärane, et see pahandab Venemaad. Ma olen selle koha pealt olnud realist. Piirileppe väljavaateid ei ole olemuslikult kahjustanud ei Venemaa Föderatsiooni tegevus Ukrainas ega ka näiteks Eesti kaitsepolitseiametniku röövimine või muud juhtumid. Riigid on neid asju ikkagi teisiti käsitlenud. Ma arvan, et just nimelt ideelisel kaalutlusel ongi Eesti Vabariik piirilepingus rõhutanud seda, et leping määrab üksnes piirijoone kulgemise. Kõiki muid suhteid, mis võiksid tuleneda ükskõik millistest ajaloolistest või muudest teguritest, piirileping ei saa reguleerida.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea ettekandja! Olukorras, kus te tegelete okupatsioonikahjude kokkulöömisega, on Vabariigi Valitsus võtnud väga selge suuna Vene-Eesti piirileppe ratifitseerimisele, millega soovitakse Venemaa Föderatsioonile kingitus teha ja anda ära Saaremaa-suurune maatükk. Kompensatsiooninõudest ei räägita. Kas te ei näe vajadust küsida kompensatsiooni, kui taganetakse Tartu rahu põhimõtetest ja midagi kingitakse ära?

Ma ütlesin seda, et mis puutub kahe riigi vahelise piirijoone kulgemisse ja sellega seotud julgeolekupoliitilistesse ja muudesse kaalutlustesse, siis Eesti Vabariik on selle lepingu puhul lähtunud seisukohast, et see ei puuduta iseenesest neid suhteid, mis tulenevad õigusvastasest okupeerimisest. Kuid kindlasti tuleb silmas pidada üht asjaolu, millele siin ühes küsimuses ka viidati ja mis puudutab kolmandate isikute nõudeid. Ma pean silmas isikuid, kes on esitanud taotluse Petserimaal ehk siis Tartu rahulepingu järgsel territooriumil õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Kui see seadus vastu võeti, siis Eesti Vabariik seal faktilist riigivõimu ei teostanud. See küsimus kindlasti väärib juriidilist analüüsi. Eesti Vabariik on küll kompenseerinud nendele isikutele, kui nad on seda taotlenud, nende vara äravõtmise, kuid see ei tähenda, et see võtab nendelt isikutelt õiguse kaitsta oma omandiõigusi ka suhetes Venemaa Föderatsiooniga. Seda asjaolu tuleb silmas pidada ja seda Justiitsministeerium kindlasti ka analüüsib.

Aitäh, justiitsminister Urmas Reinsalu! Avan läbirääkimised. Arupärijate nimel soovib sõna Mart Helme. Austatud arupärijad, teil on alati esimesena sõnaõigus, kasutage seda julgemini!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Ma tahan kõigepealt tänada härra ministrit, sest see jutt oli väga asjalik. Ta oli end hästi ette valmistanud, ei tulistanud puusalt, ei ajanud ülemäärast demagoogiat. Ta selgitas kõike nii, nagu tema ja tema ametkond oma parema äratundmisega asjast aru saavad. Seda teravam on konflikt justiitsministri ja mitme teise ministri, eelkõige peaministri ja välisministri siitsamast kõnepuldist väljaöeldud seisukohtade vahel. Nad kinnitasid kogu meie seltskonnale siin – ja mitte ainult meile, vaid ka meie selja taga seisvale rahvale, kes on meid siia lähetanud – väga selgelt, et okupatsioonikahjude hüvitamise nõudmisel ei ole perspektiivi ja ametis olev valitsus selle küsimusega ei tegele. Ja arvestame veel teisigi seisukohti, mida needsamad inimesed on siit puldist maha öelnud! Mõtlen absoluutset põiklemist ja võimetust selge sõnaga välja öelda, kas 5,2% Eesti territooriumist on endiselt okupeeritud või ei ole okupeeritud, kas me selle okupatsiooni eest, mis endiselt kestab, kavatseme küsida kompensatsiooni nendele maaomanikele, nendele kinnisvaraomanikele, kelle vara on jäänud teisele poole praegust piiri või kontrolljoont, ükskõik mis sõna me kasutame, või me ei kavatse. Kas me tõesti ütleme, et pole teil tarvis midagi, sest kollaste kaartidega te midagi, sisuliselt kopikaid, juba saite?
Paneme siia kõrvale põiklevad vastused otsestele ja selgetele küsimustele selle kohta, kas Eesti Vabariigil on Venemaa Föderatsiooniga kehtiv piirileping või meil ei ole kehtivat piirilepingut, millest tulenevalt on vaja sõlmida uus piirileping, ja me saame aru, et tegelikult on lugupeetud justiitsminister selles küsimuses valitsuses ilmselt üksi. Seda suurem tunnustus talle selle eest, et tema lähtub väga selgelt Eesti põhiseaduses sätestatust, et Eesti ja Venemaa Föderatsiooni vaheline piir on Tartu rahulepingus määratletud piir. See ütleb selge sõnaga, et Eesti on olnud okupeeritud.
Ma ei esitanud sugugi mitte juhuslikult küsimust Okupatsioonide Muuseumi kohta. See on veel üks näide selle kohta, milline mentaalne – aga mitte ainult mentaalne, vaid ka spirituaalne, kui kasutada võõrsõnu – teisenemine on toimunud Eesti Vabariigis ja eelkõige valitsusringkondades viimase 25 aasta jooksul. Kui muuseum asutati, siis kandis see nime Okupatsioonimuuseum. "Okupatsioon" oli ainsuses. Edasi läks nii, et oli vaja muljet lahjendada, mitte osutada sõrmega riigile, kes meid 50 aastat okupeeris. Oli vaja muljet lahjendada ja tuua mängu ka riik, kes meid okupeeris teise maailmasõja ajal – Natsi-Saksamaa – ja pandi nimeks Okupatsioonide Muuseum. Vaheetapp oli see, et muuseumi seinalt võeti maha tähed, mis moodustasid muuseumi nime – et ei torkaks silma, jumala eest, ei ole ilus, solvab kedagi. Ja nüüd on asi sealmaal, et meie Okupatsioonide Muuseum muutub Vabamuks.
Palun kolm minutit juurde!

Palun, kolm minutit lisaaega!

Aset on leidnud mentaalne ja vaimne murdumine. Aset on leidnud suveräänsuse kadu. Ja mis veel on juhtunud Eesti Vabariigis? See on see, millest meil kogu aeg räägitakse: ühiskonna lõhestumine. Lugesin Toomas Hendrik Ilvese intervjuud Eesti Päevalehes. Kogu see intervjuu on nagu üksainus suur jäme osutav sõrm stalinistlikult plakatilt. Sina, eestlane, oled süüdi selles, et maailmas meist halvasti mõeldakse! Sina oled sallimatu, sina ei taha pagulasi, sina räägid endiselt okupatsioonist. Sina, sina, sina! Siit see lõhe tulebki. Mitte rahvas ja mitte äärmuslased, nagu mina siin, ei lõhesta rahvast, vaid need, kes suruvad rahvale peale tema ajaloolise mäluga, tema moraalse õiglustundega vastuolus olevaid asju, olgu selleks kooseluseadus, olgu selleks Okupatsioonide Muuseumi ümbernimetamine Vabamuks. Nii lihtne see ongi. Oleks kena, kui ka vasakäärmuslased ja need, kes meie suveräänsust klaashelmeste eest on ära kinkinud, sellest aru saaksid ja püüaksid samuti keskpõrandale kokku tulla. Me omalt poolt püüame. Võiksid püüda ka äärmuslased, kes Putinilt kogu aeg raha saavad. Tulge meile poolele teele vastu, võib-olla siis suudame rahva lõhestatusest üle saada ja võib-olla siis oleme Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks sealmaal, et võime tõesti ühel meelel, rõõmsalt ja lootusrikkalt tulevikku vaadates nagu 1989. ja 1990. aastal minna Lauluväljakule ja laulda koos isamaalisi laule, tundmata kibedust selle pärast, et iga viies inimene sööb kartulikoori. Aitäh!

Mihhail Stalnuhhin, palun! Kolm minutit lisaaega.

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Aitäh teile, härra justiitsminister! Siin saalis olles ma mõne teema arutelul tunnen, et olen sattunud kuskile muinasjutulisele maale, kus eksisteerib mingi paralleelne reaalsus. Ja see on nii kihvt tunne, sest selle, mis tegelikult seal väljas on, tahaks tõesti mõnikord unustada. Aga tahes-tahtmata me elame selles maailmas. Täna torgatas mulle pähe teema, millele teil tasuks mõelda. Kuulge, kas on kunagi olnud, et Eesti põllumajandus on nii madalas seisus nagu praegu? Muidugi tuleb arvestada, et igal ajajärgul on kasutusel teatud tehnika, teatud töövõtted jne, aga kas on lähiajaloos olnud olukorda, kus meil praktiliselt puudub oma tööstus? Kas on olnud sellist aega, et meist sõltub nii vähe? Suveräänsus ju anti ära, eks ju, ma olen sellega täiesti nõus. Kui käia mööda Eestit, vaadata külasid, mis on tühjaks jooksnud, vaadata tuhandeid varemeid, mis seisavad üle terve riigi ja millega ei saa midagi teha, kui kuulata, mida inimesed räägivad meie meditsiinist, meie päästevõimest – kuulge, kas kunagi keegi hakkab selle eest kahjutasu nõudma? Kellelt?
Alustame otsast peale. Minu vanaisa sattus Siberisse laagrisse kaks korda. Esimene kord 1940. aastal. Seal Siberis pakuti talle 1942. aasta lõpus võimalust minna Eesti Laskurkorpusesse. Ta läks sinna ja mõne aja pärast sattus jälle laagrisse. Seal hargnes kummaline lugu, mis jätkus pärast Koreas ja siis Magadanis. Aga see selleks. Kui minu ema läks riigiarhiivi, kui see avati, ja tekkis võimalus neid asju uurida, siis selgus, et mõlemad korrad, mil vanaisa saadeti Siberisse laagrisse, oli tema peale kirjutanud kaebuse inimene – kaks inimest, üks ühel puhul ja teine teisel puhul –, kellel oli eesti eesnimi ja eesti perekonnanimi. Kas ma pean sellest mingi järelduse tegema? Kas ma pean seda kuidagi üldistama? Kas ma peaksin kahjutasu nõudma või lihtsalt teadma, et geograafia ei puutu asjasse. Asi on selles, et igas riigis ja iga režiimi puhul on inimesi, kes on alatud, ja on neid, kes on õilsad. Jah, ma olen nõus, et Eesti rahvale on osaks saanud kannatused. Aga millisele rahvale need eelmisel sajandil osaks ei saanud? Ma tuletan teile meelde kuulsa sõna judenfrei, mis kõlas ka Eestis, esimeses riigis Euroopas, kes kõik oma juudid ära tappis. Ma räägin teile 31 surmalaagrist, mis tegutsesid Eesti territooriumil ja kus enamasti töötas ka kohalik rahvas. Alguses tapeti seal omad elanikud ja pärast Euroopast toodud juudid. Kas keegi tahab, et me enam ei vaataks selja taha ja sammuks ettepoole vaadates edasi või elamegi niiviisi tagasi vaadates? Kui jah, siis nõustuge sellega, et kahjutasunõue võidakse meilegi esitada.
Mis puutub sellesse ülimalt naljakasse lausesse, et Venemaa ei tohi nagu midagi vastu nõuda, siis no ei ole see nii. Ja see on põhjus, miks tegelikult ükski endine Nõukogude Liidu vabariik, kes on praegu iseseisev riik, ja ükski endine Varssavi lepingu riik ei ole 25 aasta jooksul ühtegi nõuet sisse andnud. Ma võin teile ette lugeda väga palju statistikat. Ma valin mingi ühe aasta, näiteks 1985. aasta. Venemaa Föderatsioon, tollane Nõukogude Liidu vabariik: keskmine toodang inimese kohta 14 800 dollarit, tarbimine 12 500. Teine äärmus on Gruusia: keskmine toodang inimese kohta 12 800 dollarit, tarbimine 31 500 ehk 2,5 korda suurem. Eestis oli enam-vähem sama: toodang 15 400 dollarit  ja tarbimine 26 000. See oli okupantide risk, ütles siin minister. Aga kui see tendents oli järjepidev kõigi nende 50 aasta jooksul, siis miks meie vanemad või vanavanemad olid komnoored, kommunistid, ametiühingutes, miks nad saatsid oma lapsi pioneerilaagritesse? Miks nad kasutasid selle režiimi hüvesid, said kortereid jne? Teile ei meeldi see, mida ma räägin, aga niiviisi mõtlevad väga paljud, eriti kui võrdlevad kunagist olukorda sellega, mis praegu toimub.
Mina isiklikult arvan, et on kaks põhjust, miks see teema vahetevahel esile kerkib. Üks on soov majanduslikest raskustest välja tulla. Äkki veab? Äkki saabki selle raha Venemaa käest? Teine soov on teha endale poliitilist reklaami.
Nii et kui soovite kellelegi nõudeid esitada, siis mõelge enne, kas ei ole kuskil kõrval kedagi, kes saab teile täpselt sama või analoogse nõude välja käia. Nagu siin kõlama jäi, juutidel oli võimalus pretendeerida kompensatsioonile kõige eest, mis nad kannatama pidid, ja see nõue võib Saksamaa pealt teistelegi riikidele laieneda. Igal juhul ma arvan, et see on igavene teema, see ei lõpe kunagi. Eestis ei olnud varem frustratsiooni. Siin küll arutati, mitu endist kommunisti Riigikogus istub, aga mitte kunagi ei olnud see nende karjääri jätkamisel eriline probleem. Kommunistid olid, on ja jäävad ning viis süüdistada kõiki teisi oma vigades on meile jäänud nende pärandusena. Aitäh!

Andres Herkel, palun!

Härra esimees! Austatud rahvaesindajad! Ma tulin siia Vabaerakonna nimel ütlema peaasjalikult seda, et tahame väljendada oma täielikku nõustumatust eelneva sõnavõtuga. Kindlasti see, et meil on üleval okupatsioonide kahju hüvitamise nõue, kas või teoreetiliselt, on õige. See on õige sellepärast, et meie riik tugineb õiguslikule järjepidevusele, sellepärast, et okupatsioon on ajalooline fakt ja sellest tuleb teha oma järeldused. Ja seda joont on Eesti Vabariigi poliitika siiski järjepidevalt hoidnud. Vaatamata nendele võbelustele, mida siin saali teisest otsast esile toodi, tuletan meelde, et 2002. aastal on okupatsioonirežiimide kuriteod siin saalis hukka mõistetud. Suurel määral ka Eesti poliitikute kaasarääkimisel on sama tehtud Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel ning Euroopa Parlamendis. Järelikult kõik see, mis puudutab kahjunõuet, on teoreetiliselt täiesti õige ja selles mõttes tuleb nõustuda justiitsministriga ja tunnustada rahvusvahelist koostööd, mis selles valdkonnas tehakse.
Iseküsimus on, milline on poliitiline reaalsus. Kindlasti mitte keegi siin saalis ei looda tõsiselt, et see on vahend kuidagimoodi meie kiratsevat riigieelarvet täitma hakata. See on hoopis teistsugune küsimus ja palun lahus hoida, mis on rahvusvahelisest õigusest tulenev järjepidevus ja sellel liinil püsimine, mis teoreetiliselt viib välja kahjunõueteni, ning mis on päevapoliitika. Vabaerakond kindlasti ei taha seda küsimust mingiks päevapoliitiliseks punktide kogumiseks muuta ega ole seda ka seni teinud. Aitäh!

Jaak Madison.

Head kolleegid! Mind ajendas sõna võtma härra Stalnuhhini sõnavõtt. Ma ei kahtle, et saalis on ka temaga nõustujaid ja vahest jagab tema arvamust rohkem kui üks inimene. Täie austuse juures hea kolleegi vastu ei saa mina tema seisukohtadega nõustuda. Põhjus, miks me selle arupärimise esitasime, peitub valitsusliikmete sõnavõttudes. Kui ei oleks olnud sooloetendust, kus astuti vastu Eesti ametlikele seisukohtadele ja väljendati mitte ainult isiklikku arvamust, vaid seisukohti, mis kahjustavad Eesti riigi ja rahva huve ning koostööd meie ajalooliste partnerite Läti ja Leeduga, ei oleks olnud põhjust seda arupärimist üle anda.
Me ei saa seda nimetada poliitilise punkti võtmiseks, et tõsta erakonna mainet ja saada populaarsust juurde. Asi on väga põhimõtteline. Asi on põhimõttelises järjepidevuses, kas me tunnistame, et Eesti oli okupeeritud, või me hakkame seda maha salgama ja peitma ning üritame minevikku unustada ja räägime rahvale, et vaatame tulevikku. Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Minevik on see, et Eesti oli okupeeritud. Okupatsioonist tulenenud kahju – eelkõige inimkahju, inimeste hukkamine ja küüditamine – on korvamatu ja selle unustamine on riigireeturlik. Nii lihtne see ongi.
Kui me räägime vastunõude esitamisest, siis on kaks varianti. Rahvusvaheline õigus ei anna okupeerivale võimule mingit alust esitada kahjunõudeid okupeeritud aladele. Kui keegi väidab vastupidist, siis see inimene lihtsalt ei tunnista okupatsiooni olemasolu. Me räägime kommunistide olemasolust ajaloos ja tänapäeval. Jah, me võime nõustuda, et kommunistid olid, et kommuniste on ka tänapäeval – kindlasti võib neid siingi saalis veel olla –, kuid me ei saa nõustuda retoorikaga, et kommunistid peavad jääma ka tulevikus. Kommunism tuleb välja juurida ja sellest lahti saada. Nii et asi on puhtalt põhimõttes, kuidas me käsitleme ajalugu ja tänapäeva. Selle teemaga tuleb edasi minna.
Mul on hea meel, et härra Reinsalugi tunnistab, et selle teemaga tuleb tegeleda ja et ta lähtub valitsuse võetud seisukohtadest ega esine isiklike arvamustega. Ma väga loodan, et minister suudab neid seisukohti valitsuses kaitsta, et kõneks olnud analüüsiga saadakse ühele poole ja minnakse kindlate sammudega edasi. Loomulikult me kõik nõustume, et ei täna ega homme ei ole tõenäoliselt mitte mingisugust alust loota mingit kompensatsiooni, veel vähem viisakat vabandamist, sest praegune võim Venemaal on, nagu ta on. Kuid me ei tohi mitte kunagi oma seisukohtadest loobuda, sest nagu me lähiajaloost teame, päevad mööduvad väga kiiresti ja homne päev võib olla väga teistsugune, kui oli eilne päev. Loodan, et ministri tööd saadab edu, ja soovin meile kõigile rohkem reaalsustaju ja vähem seisukohavõtte, mis lähevad selgelt vastuollu Eesti riigi huvidega. Aitäh!

Jaanus Karilaid, kas sõnavõtt kohapealt? Jaanus Karilaid, palun!

Head kolleegid! Okupatsiooni Eestis küllap mitte keegi siin saalis ei eita. Samas tekitab poliitilise hõlptulu eesmärgil Eesti rahva tunnetel ja kannatustel mängimine küsimusi. Minu küsimus justiitsministrist IRL-i poliitikule oli kantud just sellest, et Vabariigi Valitsus veab praegu väga uljalt Vene-Eesti piirilepingu ratifitseerimist ja selles lepingus distantseeritakse ennast väga selgelt Tartu rahu põhimõtetest. Antakse ära veidi üle 5% meie maast ja selle eest vastu ei nõuta mingit kompensatsiooni. Need kaks asjaolu näitavad, et väike silmakirjalikkus on ikkagi mängus. Justiitsministri ülesanne oleks neid kahtlusi hajutada. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimise soovi ei ole. Palun, justiitsminister Urmas Reinsalu!

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Härra Karilaid, te väidate Keskerakonna esindajana, et okupatsioonist, Eesti Vabariigi õiguslikust järjepidevusest ja Eesti riigi huvidest rääkides ollakse silmakirjalikud. Ma küll pööraksin selle teraviku teie poole. Aga mis puutub probleemidesse, mis siin jutuks olid, siis Riigikogu liige Mihhail Stalnuhhin arvab, et keegi loodab selle kahjunõudega rikkaks saada, teenida sellega palju raha. See on kõlanud ka mitme avalikus ruumis väljendatud seisukoha kommentaarides. Aga me ei pea silmas perspektiivi palju raha saada – see oleks võrreldav arusaamaga, et kusagil leitakse naftat ja siis me saame rikkaks. Ma küsin tagurpidi. Kui meile makstaks palju raha selle eest, et me kinnitaksime, et Venemaa Föderatsiooni õiguseellane Nõukogude Liit ei ole kunagi meile mitte midagi halba teinud, kas me siis võtaksime selle raha vastu ja müüksime justkui oma esmasünniõiguse maha? Oleksime nagu Eesav, kes müüs oma esmasünniõiguse läätseleeme eest vennale maha? Küsimus: kas raha otsustab, kas meie rahvast hävitati ja orjastati, kas meie riik tallati porri? Kas raha on see mõõdupuu? Ma arvan, et on sügavalt moraalitu rahvaesindajate kogus selliseid mõtteid väljendada.
Teine küsimus on, et Eesti rahvale püütakse nagu kaela määrida kollektiivset süüd, et temast sai okupatsiooni ohver. Inimesed oleks nagu süüdi selles, et nad elasid okupeeritud riigis, teenisid oma igapäevast leiba ja said ka kortereid, sõid ja tootsid, nagu viidati, 1985. aastal Eesti NSV-s 15 000 dollarit per capita SKT-d. Ma julgen väita, et kasutada turumajandusliku statistika kategooriat SKT-d, kui juttu on totalitaarse riigi raamatupidamise loogikast, on täiesti mõttetu. Seda näitas kas või Nõukogude Liidu sõjatööstuskompleksi investeeringute võrdlemine teiste riikide sõjaliste kulutustega.
Fakt on see, et meie kodanikkonna suhtes pandi toime inimsusvastaseid kuritegusid, pandi toime anneksioonikuritegusid ja tegemist oli ohvritega. See on kõige alus. Ka Vene rahvas elas kommunistliku režiimi ajal kahtlemata üle koledusi. Inimeste põhiõiguste ja -vabaduste jalge alla tallamine võttis uskumatu ulatuse ja loomulikult on iga ausa ja vastutustundliku Eesti inimese seisukoht, et me oleme solidaarsed Vene inimestega ja mõistame kannatusi, mis Vene inimestele osaks said. Aga riikide õiguslikud suhted on hoopis teised. Kahtlemata on Vene inimestel õigus nõuda oma riigilt kui Nõukogude Liidu õigusjärglaselt samuti hüvitist nende kannatuste eest, mis neile osaks on saanud. Ka on neil õigus nõuda oma riigilt toimunu moraalset hukkamõistmist.
Nii Eesti Vabariigi kui Vene inimeste, kogu maailma ausate inimeste lähtekoht on nõue, et oma tegude eest tuleb vastutada. Kui vastutust ei ole võetud, siis see tähendab, et oma või oma õiguseellase tegevust ei ole hukka mõistetud, ja see tekitab otsekohe moraalse mandaadi samasuguseid rahvusvahelise õiguse rikkumisi veelgi toime panna, vajaduse korral ka sõjalist jõudu kasutades, nagu me oleme näinud Gruusias ja Ukrainas. Inimõiguste rikkumistest Venemaal on tänapäeval teadagi palju juttu olnud.
Mart Helme rääkis spirituaalsest teisenemisest. Ma tahan öelda, et üks selge algatus valitsuse poolt näitab, et see teisenemine ei ole päris sellise perspektiiviga, nagu te osutasite. Nimelt, valitsus on otsustanud rajada kommunismiohvrite memoriaali – ei mingit lahjendamist, ei mingit fookuse pihustamist. Nii tulebki seda võtta. Aitäh!

Aitäh! Oleme teisele arupärimisele vastamise lõpetanud.

Läheme edasi tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Kersti Sarapuu, Mihhail Stalnuhhini, Märt Sultsi, Valeri Korbi, Marika Tuus-Lauli, Vladimir Velmani, Andrei Novikovi, Enn Eesmaa, Tarmo Tamme, Rein Ratase, Jüri Ratase, Martin Repinski, Erki Savisaare, Jaanus Karilaidi, Anneli Oti, Aadu Musta, Viktor Vassiljevi, Peeter Ernitsa, Mihhail Korbi, Toomas Vitsuti, Mailis Repsi ja Kadri Simsoni esitatud arupärimine haldusreformi kohta. Arupärimine on esitatud riigihalduse ministrile Arto Aasale. Arupärijate nimel kõnelema palun Kersti Sarapuu!

Härra juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Teema, mida me kohe käsitlema hakkame, mõjutab otseselt Eesti elu väga pikas perspektiivis. 20. jaanuaril 2016 esitasid Keskerakonna fraktsiooni liikmed arupärimise haldusreformi kohta meie riigihalduse ministrile Arto Aasale. Valitsuskoalitsioon on üheks oma peamiseks eesmärgiks nimetanud riigireformi, sh kohalikke omavalitsusi puudutava haldusreformi läbiviimise. 19. novembril eelmisel aastal kiideti valitsuskabinetis heaks haldusreformi kontseptsioon ja 18. detsembril saadeti see kooskõlastusringile. Nendest dokumentidest võib leida ka reformi ajakava. See on niisugune, et reformi ettevalmistamine kestab kuni juulini 2016, teine, omaalgatusliku ühinemise etapp kestab kuni jaanuarini 2017 ja kolmas, Vabariigi Valitsuse algatatud ühinemiste etapp algab veebruaris 2017 ja ühinemised jõustuvad 2017. aasta korraliste valimiste ajal. 19. novembril 2015 peetud kabinetinõupidamisel kiitis Vabariigi Valitsus heaks haldusreformi kriteeriumi, et kohalikus omavalitsusüksuses peaks elama minimaalselt 5000 elanikku. Viidates kohaliku omavalitsuse määratlusele kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses (KOKS-i § 2 "Kohaliku omavalitsuse mõiste") ja Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artiklile 3 "Kohaliku omavalitsuse mõiste", küsime, kas see on õiguspärane. Haldusreformi kontseptsioonis ning haldusreformi seaduse eelnõus ja seletuskirjas ei ole esitatud veenvaid põhjendusi reformi läbiviimiseks. Pigem kahtlustame, et see on järjekordne haldusreformi läbiviimise katse. Seetõttu on meil mitu küsimust riigihalduse ministrile Arto Aasale. Aitäh!

Aitäh! Palun teid nüüd arupärimisele vastama, riigihalduse minister Arto Aas!

Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan esitatud küsimustele. Kuigi jah, paari nädala pärast on ehk olukord selline, et asjaomane seaduseelnõu on parlamenti juba üle antud ja pilt palju selgem.
Aga hakkame otsast minema. Esimene küsimus on, millal töötatakse välja haldusreformi terviklikuks rakendamiseks vajalikud teised seaduseelnõud ja kuidas on võimalik hinnata omavalitsuste võimekust, teadmata uusi rahastamispõhimõtteid ja ülesandeid. Konkreetsemad ettepanekud valdkonnaseaduste muutmiseks sisaldavad võimalikke muudatusi rahastamiskorralduses, kohalike omavalitsuste koostöö regulatsioonis, ühisasutuste moodustamises ja omavalitsusliitudele võimalike lisaülesannete andmises. Muudatused on plaanis valitsusele esitada tänavu kevadsuvel, pärast seda, kui haldusreformi seaduse eelnõu on valitsuses kinnitatud. Siis on haldusreformi seaduse eelnõu Riigikogus arutamise ajal võimalik hinnata ka muid plaanitavaid muudatusi. Valdkonnaseaduste muudatused peaksid jõustuma 1. jaanuaril 2018 ehk peale 2017. aasta kohalike omavalitsuste volikogude valimisi ja ühinenud omavalitsuste suurte ametiasutuste moodustamist ja tööle asumist. Seega, meil on valdkonnamuudatuste tegemiseks seadustes ja debatiks veel mõnevõrra aega. Haldusreformi seadus reguleerib kohaliku omavalitsuse reformi esimest etappi, s.o halduslik-territoriaalse korralduse muudatuste elluviimist. See ei tähenda tingimata haldusreformi eesmärgina territoriaalsete muudatuste prioriteetsust valdkondlike muudatuste ees. Kõiki muudatusi ei ole aga tõhus ega otstarbekas käsitleda ühes seaduses, kuna läbirääkimised toimuvad järk-järgult ja väga paljude teemade põhiselt. Samuti oleks selline kobarseadus menetlejatele ja sellesse kaasatud huvigruppidele koormav ega võimaldaks kõigile valdkondlikele muudatustele piisavalt aruteluaega pühendada. Olgu öeldud, et ainuüksi raamseadus ise koos seletuskirjaga on üle 100 lehekülje, nii et materjali on väga palju. Samuti ei ole nii keeruka teema puhul, kui seda on kohaliku omavalitsuse reform, võimalik ülesannete ja rahastamise kohta lõplikke lahendusi kujundada enne, kui ei ole parlamendis kokku lepitud reformi esimese etapi konkreetseid lahendusi. Kuna me täpselt ei tea, kas parlament nõustub sellise seaduseelnõuga, nagu valitsus ette paneb, ja selliste kriteeriumide ajakavaga, on täna pisut keeruline väga detailselt paika panna järgmisi samme.
Omavalitsuste reformijärgse võimekuse hindamisel enne valdkondlikes muudatustes kokku leppimist ja nende mõjude hindamist on võimalik tugineda praeguseks toimunud ühinemiste mõjudele. Senised liitumised on näidanud, et ühinemine aitab kaasa omavalitsuste võimekuse kasvule. Esiteks suureneb omavalitsusüksuste ühinemise tulemusena omavalitsuste elanike arv ja pindala, mis võimaldab teenuste osutamisel mastaabisäästu saavutada. Analüüsid näitavad, et kõige selgemini avaldub mastaabiefekt omavalitsuse kantselei ja finantstööga seotud tugiteenuste ning juhtimise korraldamisel. Liitumise tulemusel väheneb tugiteenuste juhtimisel ajakulu elaniku kohta ning põhitegevuse kuludest saab suunata rohkem vahendeid sisutegevusteks. Mida väiksem on ühinev omavalitsus ning mida suurem ühinenud omavalitsus, seda tajutavam on mastaabisäästust tulenev efekt.
Teise olulise positiivse mõjuna saab välja tuua spetsialiseerumise. Analüüside ja eksperdihinnangute kohaselt on vähemalt 5000 elanikuga omavalitsustes ametnikel paremad võimalused spetsialiseeruda. See lubab kasutada inimressurssi optimaalselt, palgata põhikohaga ametnikke, maksta neile konkurentsivõimelist palka ning olla atraktiivne tööandja erialase ettevalmistusega spetsialistidele. Kui keskmiselt on Eestis kohalikus omavalitsuses 1000 elaniku kohta 3,9 teenistujat, siis alla 2000 elanikuga omavalitsuses on see näitaja ligi kaks korda suurem: 7,7. Kõige väiksema elanikearvuga omavalitsustes peab üks teenistuja suutma katta väga erinevaid valdkondi, mis nõuab ka erinevaid kompetentse ja on reaalsuses väga keeruline.
Kolmas oluline positiivne mõju on investeerimisvõimekuse kasv. Omavalitsuste eelarvete ja eelarve täitmise aruannete põhjal ilmneb ekspertide hinnangul elukeskkonna arendamiseks piisav investeerimisvõimekus alates 5000 elaniku olemasolust. Umbes 5000 elanikuga kohaliku omavalitsuse põhitegevuse tulude suurus on ca 5 miljonit eurot, mis suudab tagada piisava investeerimisvõimekuse. Ühinenud omavalitsuste investeerimisvõimekuse kasvu kinnitavad ka elanike rahulolu uuringud. Liitunud valdades ollakse võrreldes ühinemata valdadega sagedamini märkimisväärselt enam rahul veevarustuse ja kanalisatsiooniteenustega, aga ka kultuuriürituste, sporditegevuse ja huviharidusega. Sellest võib järeldada, et ühinenud vallad on saanud enam raha panustada ressursimahukatesse projektidesse. Samuti on suuremates valdades võimalik luua mitmekesisemaid vaba aja veetmise võimalusi.
Teine küsimus: "Kas haldusreformi käigus on kavas suurendada kohalike omavalitsuste tulubaasi olemasolevate ülesannete täitmiseks? Milliseid uusi ülesandeid kohalikele omavalitsustele antakse?" Lühike vastus esimesele küsimusele on: jah, on kavas. Töötame selle nimel, et suurendada kohalike omavalitsuste tulubaasi. Tegu on eelarvepoliitilise otsusega, mida on kavas arutada valitsuskabinetis juba sellel neljapäeval. Aga eelkõige langetatakse sellised pikaajalise mõjuga suured otsused riigi eelarvestrateegia koostamise käigus, mis tavaliselt jõuab otsustavasse faasi aprilli lõpus. Aga juba peale sellenädalast valitsuse istungit saab loodetavasti välja tuua konkreetsemaid ettepanekuid. Igal juhul ma olen sellised ettepanekud ette valmistanud ja lähen nendega kabinetti.
Uute ülesannete kohta on erinevaid mõtteid, alternatiive, ettepanekuid. Omavalitsuste ülesannete hulka saab lisada nii iseseisvalt täidetavaid ülesandeid kui ka kohustuslikus koostöös elluviidavaid. Olulisim kavandatud muudatus on kogu piirkonna ning sh ettevõtluskeskkonna arendamise ülesande andmine omavalitsuste koostööorganitele. Ülesanne sisaldab maakonna arengustrateegia koostamist ning sellega seonduvalt teisi kohalikke arendustegevusi, mille eest praegu vastutab eelkõige maavanem. Eesmärk on ka suurendada kohalike omavalitsuste rolli ja tihendada nende koostööd piirkonna arengu edendamisel. Üleantav maakonna või piirkonna arengu kavandamine ei hõlma ruumilist planeerimist ehk maakonnaplaneeringute kehtestamist, mis on riigi pädevuses. Ettevõtluskeskkonna arendamise ülesande võib anda omavalitsustele ühiseks kohustuslikuks koostöös täitmiseks maakondlike arenduskeskuste kaudu. Selleks antakse maakondlikud arenduskeskused üle omavalitsustele, et nad neid ühiselt haldaksid. Oma osa annavad ka maakondlikud omavalitsuste liidud – nii suurendatakse kohalike omavalitsuste võimalusi piirkonnas ettevõtlust arendada ning selleks astutavaid samme suunata ja toetusi taotleda. Loomulikult, koos ülesannetega peab liikuma ka raha. Reformi käigus analüüsitakse teiste maavalitsuste ja keskvalitsuse täidetavate riiklike ja omavalitsuslike ülesannete üleandmist omavalitsustele ning nende ülesannete rahastamise korraldamise muutmist. Näiteks võib tuua hariduse, noorsootöö ja sotsiaalvaldkonna koordineerimisega seotud maavalitsuste täidetavad ülesanded ning sotsiaalvaldkonnas osalt riiklike teenuste ja toetuste korraldamise ning rahastamise. Lisaks võib juba nüüd öelda, et riik hakkab järgmisest aastast väga suures ulatuses toetama omavalitsusi huvihariduse korraldamisel. Samuti oleme andnud Riigikogu menetlusse riigivaraseaduse muudatused, et suurendada tuntavalt omavalitsuste võimalusi ettevõtluseks vajaliku maa saamisel. Nii et teatud protsessid on juba käima lükatud, aga osa tööd on veel ees.
Kolmas küsimus: "Kuidas on Teie arvates elanike miinimummäär haldusreformi kriteeriumina kooskõlas põhiseaduses, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses ja Euroopa kohaliku omavalitsuse hartas sätestatud kohaliku omavalitsuse määratluse ja õigustega?" Haldusreformi eesmärk on toetada omavalitsuse võimekuse kasvu kvaliteetsete avalike teenuste pakkumisel ja konkurentsivõime suurendamisel. Selle eesmärgi saavutamiseks nähakse ette kohalike omavalitsuste ühinemine, mille tulemusena suureneb omavalitsuste võimekus iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu ning täita seadusest tulenevaid ülesandeid. Seega, reformi tulemusena on põhiseaduslikud väärtused – nii kohaliku omavalitsuse autonoomia kui ka isikute põhiõigused ja vabadused – senisest paremini kindlustatud. Haldusreformi kriteeriumi aluseks oleva kohaliku omavalitsuse elanike miinimummäära sätestamine haldusreformi seadusega on kooskõlas põhiseaduses, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses ja Euroopa kohaliku omavalitsuse hartas sätestatud kohaliku omavalitsuse määratluse ja õigustega, kuna see lähtub vajadusest tagada üle Eesti selline omavalitsuskorraldus, mille puhul elanike põhiõigused ja vabadused on kohalike avalike teenuste ja ülesannete täitmisel kaitstud. Kohaliku omavalitsuse mõiste on nii hartas kui ka kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses määratletud lähtudes eesmärgist, et kohaliku võimu organitel peab olema õigus, võime ja kohustus seaduse piires ja kohalike elanike huvides korraldada ja juhtida valdavat osa nende vastutusalasse kuuluvast ühiskonnaelust. Nimetatud määratlusega on avatud ka omavalitsuse autonoomia põhimõtte olemus Eesti Vabariigi põhiseaduses: otsustada kohaliku elu küsimusi ja tegutseda seadustega antud piirides iseseisvalt. Samas ei ole seni üheski õigusaktis sätestatud, millistele tingimustele vastavat kohalikku omavalitsust saab pidada piisavalt võimekaks, et ta suudaks täita iseseisvalt kõiki seadusest tulenevaid omavalitsuslikke ülesandeid. Haldusreformi seaduse eelnõu väljatöötamisel on eksperdid kohalike omavalitsuste baasvõimekuse tekkimiseks vajalikke tingimusi hinnates pakkunud välja just selle, elanike arvust lähtuva omavalitsusüksuse miinimumsuuruse kriteeriumi.
Kohalike küsimuste iseseisev otsustamine on olnud kohaliku omavalitsuse institutsiooni põhigarantii, mida võib seaduse alusel piirata. Piirangute kohaldamisel tuleb järgida, et piiranguga kaasnev enesekorraldusõiguse riive oleks proportsionaalne, st õiguspärase eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Kohalik omavalitsus on iseseisev õigussubjekt, kuid osa riigi üldisest ülesehitusest. Seega võib seadusandja vajaduse korral näha seadustes ette ka laiapõhjalise omavalitsuste haldusterritoriaalse korralduse muutmise, kui see on kohaliku omavalitsuse võimekuse suurendamise seisukohalt ja kaalukaid avalikke huve arvestades põhjendatud. Põhiseadus ei garanteeri konkreetsele vallale ja linnale status quo'd tema haldusterritooriumi suuruse või isegi tema õigussubjektsuse püsimise suhtes. Samas eeldab omavalitsuse õigussubjektsuse riivamine või lõpetamine riigivõimu poolt formaalsete ja materiaalsete eelduste järgimist. Kõigi nende nõuetega on haldusreformi seaduse eelnõus ka arvestatud. Olgu lisatud, et mis puutub kohaliku omavalitsuse hartasse, siis ka Lätis ja Põhjamaades on haldusreformi läbi viidud, kasutades elanike minimaalse arvu kriteeriumi: Lätis vist 5000, Taanis näiteks 20 000. Nii et selline praktika on Euroopas täiesti olemas ja väga paljud riigid on seda teed läinud.
Neljas küsimus: "Milliseid muudatusi kavandate riigi regionaalhalduses? Kas need rakendatakse koos omavalitsuste haldusreformiga?" Nagu öeldud, nende muudatuste ettevalmistamise ja analüüsiga me praegu tegeleme. Nende muudatuste kardinaalsus sõltub ka sellest, millise haldusreformi seaduse parlament vastu võtab ning kas väljapakutud ajakava ja kriteeriumid jäävad paika. Igal juhul oleme ette näinud, et maavalitsuste arv jääb haldusreformi rakendumiseni samaks, kuna maavalitsustel on teatud ülesanded ühinemismenetluste läbiviimisel. Kokkulepped maavalitsuste arvu ja ülesannete suhtes pärast haldusreformi sõltuvad nii kohaliku omavalitsuse reformi kui ka riigireformi raames ees seisvatest valikutest. Ülesannete muutmise vajadus sõltub sellest, milliseid ülesandeid ja millise töökorralduse alusel tuleks maakondades või regioonides riigiasutuste kaudu täita. Maavalitsuste omavalitsuslikud funktsioonid on teoreetiliselt võimalik anda täita kohalikele omavalitsustele või nende liitudele. Maavalitsuste teostatava haldusjärelevalve ja riikliku järelevalve ajakohastamisel on ühe variandina võimalik maavalitsuste järelevalvefunktsioon jaotada ministeeriumide ja nende allasutuste vahel või konsolideerida maavalitsuste järelevalveülesanded regiooni tasandile. Täpsemad valikud järelevalve ümberkorraldamiseks tuleb langetada edasiste arutelude käigus, milleni me jõuame juba käesoleval aastal. On võimalik, et jätkatakse senise mudeli alusel, on võimalik, et maavalitsustele antakse ülesandeid juurde. Aga pigem tundub, et kaalukauss kaldub suuremate muudatuste poole. Ja neid muudatusi me analüüsime ka riigivalitsemise auditi käigus. Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Teile on hulk küsimusi. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Mõni aasta tagasi olin koos kolleegidega Riigikogust Lätis töölähetuses ja neid seal huvitas kõige rohkem üleminek eurole – kuidas see Eestis käis –, meid aga nende haldusreform, mis oli siis paar aastat enne seda lõppenud. Selgus, et arvamused selle kohta, kuidas see neil õnnestus, olid seinast seina. Minu isiklik hinnang on, et mida Riiast kaugemalt oli rahvasaadik, kellega me vestlesime, seda negatiivsem arvamus tal haldusreformi kohta oli. On räägitud kriteeriumist, et olgu umbes 5000 inimest, aga mil määral on teie ettepanekus arvestatud plusse ja miinuseid, mis selgusid haldusreformi käigus Lätis ja võib-olla mõnes teiseski riigis?

Loomulikult me oleme uurinud kogemusi, mis meie lähiriikides on. Samas tuleb muidugi möönda fakti, et riigid on ikkagi erinevad ja üsna erineva ülesehitusega nii omavalitsuse korralduselt kui ka omavalitsuste struktuurilt. Nii et üksüheselt ühestki riigist midagi kopeerida võimalik ei ole, tuleb leida ikkagi Eesti riigile sobiv lahendus. Taustateadmisena on teiste kogemused meil olemas. Aga loomulikult ma olen teiega nõus, et nii nagu on Lätis erinevaid arvamusi, kas see reform õnnestus või mitte, on tõenäoliselt ka Eesti erakondades eriarvamusi, kas see reform on vajalik või mitte või kuidas seda teha. Mis puutub elanike arvu kriteeriumi, siis eelnõu ettevalmistamisel arutati erinevaid variante ja jõuti elanike arvu kriteeriumini kui kõige mõistlikuma lahenduseni. Me ei ela ideaalses maailmas. Loomulikult on ka sellel variandil omad nõrkused, aga see on kõige mõistlikum lahendus, mille eksperdikomisjon valitsusele ette pani.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Kõigepealt ma arvan, et te olete juba hiljaks jäänud. Eelnõu, mida Riigikogu poolt vaadates ikka veel ei paista, pidanuks siin olema juba novembrikuus. Nüüd te ütlete, et tegeleme haldusterritoriaalsete muudatustega, valdkondlikud muudatused seisavad veel ees. Aeg läheb. Aga teie ettekandest pälvis minu tähelepanu eeskätt lause, et tulubaasi suurendamise ettepanekud tulevad neljapäeval valitsuskabinetti. Äkki te olete valmis kergitama saladusloori sellelt, milliste ettepanekutega te sinna lähete ja millisel määral peaks omavalitsuste tulubaas teie arvates kasvama? Ma saan aru, et see saab eelarvestrateegia kujundamise aluseks.

Esiteks, ajakava osas me oleme siiski graafikus, mille me eelmine kevad kokku leppisime. Novembris kiideti kontseptsioon heaks ja ma olen paar korda käinud valitsuskabinetis kõige olulisemaid kriteeriume kooskõlastamas ja kokku leppimas. Praegu on reformieelnõu Justiitsministeeriumis viimasel kooskõlastusringil, loodetavasti homme tuleb ta sealt tagasi ja me saame ta esitada valitsuse istungile 3. märtsiks. Selline oli ka meie esialgne ajakava. Mis puutub rahastamisettepanekutesse, siis saan natuke saladusloori kergitada küll. Üks ettepanek puudutab tasandusfondi n-ö valemit. Meil on omavalitsusi, kelle tulud kasvavad teatud tingimuste tõttu suhteliselt kiiresti ja nad kaotavad lühikese aja jooksul tasandusfondist saadava raha. See võib tekitada sellise efekti, et omavalitsusel ei olegi mõtet pingutada, niikuinii on tegu nagu ühendatud anumatega. Saad tulumaksu rohkem, tasandusfond väheneb ja efekti nagu ei olegi. Praegu taandub see tasandusfond kolme aasta jooksul. Me teeme ettepaneku, et tasandusfondi tulusid puudutav muudatus ei tohi olla suurem kui 2% aastas – seda selleks, et mitte demotiveerida omavalitsusi oma tulupoolega tegelema.
Teine oluline muudatus, mille kohta tahaks põhimõttelist valitsuse seisukohta, puudutab võitlemist ääremaastumisega. Minu arusaam on selline, et me peaksime omavalitsuste rahastamise mudelisse, sellessesamasse tasandusfondi siiski lisama ühe komponendi, mis arvestab hajaasustusega, ääremaastumisega. Seni niisugust komponenti ei ole ja mulle meeldiks selline komponent sinna sisse viia, sest ka peale haldusreformi, peale omavalitsuste ühinemist on Eesti regioonid siiski piisavalt erinevad. On piirkondi, kus on objektiivselt keerulisem hakkama saada kui Tallinna või Tartu lähikonnas. Sellise lisakomponendi tekitamine eeldab aga loomulikult lisaraha. Mulle on sümpaatne ka üldine printsiip, et me kulutaksime seda lisaraha regionaalsete erinevuste tasandamiseks. Viimaste aastate jooksul on käärid omavalitsuste vahel, kes kas elatuvad ainult tulumaksust või saavad raha ka tasandusfondist, pidevalt suurenenud. Seda regionaalset aspekti peaks omavalitsuste rahastamise mudelis rohkem arvestama. See on teine põhiline ettepanek.
Kolmas ettepanek puudutab omavalitsustele eraldatavat lisaraha. See on pigem nagu esimeseks lugemiseks, sest ma tean, et suuri otsuseid järgmise nelja aasta jooksul tehakse aprillis riigi eelarvestrateegia arutamise käigus. Aga tahaks selle esimese lugemise ära teha ja oma argumendid ja ettepanekud esitada. Igal juhul me peaks liikuma selles suunas, et tasandusfondi osakaal kasvas, et kunagi sealt kriisiajal kärbitud raha taastuks. Loomulikult on meie surve eelarvele lähiaastatel hästi suur. Meil on ette näha hästi kopsakad ühinemistoetused. Need summad ulatuvad kümnetesse miljonitesse eurodesse, maksimumina tuleks järgmise kolme aasta jooksul omavalitsustele välja maksta isegi 80 miljonit eurot, mida praegu kulubaasis ei ole. See teeb ilmselt minu läbirääkimised Rahandusministeeriumi teise poolega keerulisemaks, sellepärast et niigi on selle reformiga kaasnevad eelarvekulud suured. Aga jah, kui reform on ellu viidud, peaks püsivaid tulusid juurde tekkima. Lühidalt võib-olla praegu kõik.

Artur Talvik, palun!

Hea eesistuja! Hea minister! Hiljutises infotunnis te mainisite, et algsesse eelnõuprojekti on koalitsioonipartnerid teinud ohtralt muudatus- ja täiendusettepanekuid. Kas te võiksite lühidalt kokku võtta, mis on kõige radikaalsemad või kõige tuntavamad muudatusettepanekud, mis on koalitsioonipartneritelt eelnõusse võetud?

Tõepoolest, pea kõik ministeeriumid andsid oma sisendi. Ma ei ütleks, et oli midagi väga radikaalset või väga teistmoodi, sest me oleme selle eelnõuga enne kooskõlastusringile saatmist valitsuskabinetis käinud ja põhimõtteliselt otsused kokku leppinud. Üks küsimus, mis on viimasel ajal palju tähelepanu saanud, on küsimus omavalitsuste koostööst ka suuremas plaanis kui ainult omavalitsuste ühinemine. Ja veel on küsimus omavalitsuse sisemisest juhtimismudelist, osavalla temaatika – kui täpselt ja kui sügavuti me peaks selle reguleerimisega seaduse tasandil minema. Aga selliseid mingist täiesti teisest ooperist ettepanekuid mulle hetkel ei meenu. Hästi palju on olnud detailidele osutamist. Aga ma usun, et igal juhul me oleme saanud tugevama eelnõu tänu sellele tööle.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Ma olen kõrvalt vaadanud ja kuulnud juttu selle reformi vajalikkusest juba vähemalt kümme aastat. Ja ma pole üldse veendunud, et see reform ka sellel korral õnnestub. Olen selles suhtes päris suur pessimist. Ei ole võimalik reformi läbi viia, kui pole paika pandud ülesandeid ja rahastamist – see on kõige alus. Number 5000 võib ka teatud määral õige olla, aga see ei pruugi olla objektiivne. Kui me vaatame kaarti, siis ümberringi on igal pool haldusreform tehtud: Lätis, Leedus – Soomest, Rootsist ja Taanist ärme üldse räägi. Kusagil ei ole seda tehtud vabatahtlikkuse alusel. Eesti tahab siin nagu eristuda ja see panebki mind arvama, et vaevalt reform sellisel kujul õnnestub. Minu jaoks on kõige problemaatilisem see punkt, kuidas koalitsioonipartnerid kokku lepivad. IRL ju eeldab, et tehakse niisugune reform, mille tulemusena maakond olekski üks omavalitsus. Kas olete ikka veendunud, et suudate koalitsioonipartnereid veenda ja see reform saab lõpuks tehtud?

Jah, olen küll. Tõepoolest, kompromisside otsimine ei ole lihtne, aga sellel valitsusel on selge tahe asi lõpuks ära teha. Kolm erakonna esimeest on oma kolm tilka verd selle nimel andnud. Mul on olnud võimalus ettevalmistustööd kolmveerand aastat teha ja ma usun, et me juba paari nädala jooksul saadame selle eelnõu parlamendile.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Vaatan teie koalitsioonilepingut, kus on kirjas, et 1. juuliks 2016 on need seadusmuudatused vastu võetud. Saab olema huvitav, kuidas te suudate seda tempot hoida. Aga mind häirib see, et teil pole määratletud kohaliku omavalitsuse võimekuse tingimusi, te lähtute ainult elanike arvust x. Minu meelest elanike arvu kriteerium saab mängu tulla siis, kui on teada, millised on kohaliku omavalitsuse funktsioonid ja kas see arv x toetab seda süsteemi või mitte. Minu jaoks on põhiline fakt see, et meie riik on kallis, me peame vaatama oma maksud, oma tulubaasid üle ja hindama, kas kõik toimib efektiivselt, arvestades samas rohujuuretasandit ehk inimest. Kas te oskate siin filosofeerida, milline on ideaalne kohalik omavalitsus, mis on valla ülesanded, mis osavalla ülesanded?

Kui alustada sellest, millega te lõpetasite, siis minu arvates defineerib osavalla eelkõige osavallakogu ehk siis demokraatlikel printsiipidel moodustatud esindusorgan, kes räägib kaasa kohalike elanike nimel. See on organ, kes ütleb oma arvamuse valla eelarve ja arengukavade kohta. Vald võib ka otsustada teha konkreetse osavalla jaoks eraldi arengukava. Osavallale või selle esinduskogule saab anda õiguse otsustada näiteks mingi osa üle eelarvest. Selliseid kaasava eelarve projekte on Eestis juba ellu viidud. Samas ma ei arva, et osavallas peaks tingimata olema oma ametkond, omad bürokraadid või et me jätame kogu praeguse struktuuri ja kõik töötajad alles, muudame lihtsalt ära sildid vallamajade ustel. Sellest suurt kasu ja sünergiat ei teki. Aga inimeste kaasamisel ja kohalike huvide kaitsmisel võiks osavallakogul täiesti mõistlik ja loogiline koht selles struktuuris olla. Ideaalset omavalitsust tõenäoliselt ei ole olemas. Iga omavalitsus on eripärane, aga kui me räägime võimekusest, räägime investeerimisvõimekusest, ametkonna professionaalsusest, siis peame mingid miinimumid kehtestama.
Mõelge natuke muude valdkondade peale. Meil on pea igas valdkonnas mingid miinimumid, mingid piirid, mingid määrad, mingid nõuded. Ilma nendeta jäävad omavalitsustes tõepoolest inimeste teatud põhiõigused kaitsmata. Riigikontroll on analüüsinud omavalitsuste võimekust ja jõudnud väga kriitiliste tulemusteni ning ka väga paljudes õiguskantsleri menetlustes on jõutud järeldusele, et omavalitsused ei ole võimelised inimeste põhiõigusi kaitsma. Et see jutt liiga teoreetiline ei oleks, vaatasin täna oma kõnekorda oodates üht 700 elanikuga valla kodulehekülge. Selles vallavalitsuses töötab kuus inimest, näiteks agronoom, bibliograaf, metsanduse spetsialist ja raamatupidaja. Nendest kuuest kolm on kõrgema haridusega. Ei ole ühtegi juristi, ühtegi majandusharidusega inimest. Kindlasti kõik on tublid inimesed, aga kas nende erialane ettevalmistus võimaldab tänapäevaste väljakutsetega tegeleda? Eelarve on 700 000 eurot, millest 25 000 läheb investeeringuteks. 25 000 eurot aastas läheb investeeringuteks! Nukker! Suurem osa eelarvest ehk 400 000 eurot sellest 700 000-st on personalikulud. Üle poole valla eelarvest ehk 50–60% läheb lihtsalt vallavalitsuse ülalpidamiseks. Selline on reaalsus. Ma olen korduvalt öelnud, et ma ei arva, et see reform ise üleöö lahendab kõik Eesti probleemid nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil. Aga see loob teatud uued eeldused. Selles mõttes me ka ei oota, et kõik on hirmus rahul ja ühel meelel. See reform on ilmselt alguses raske ja keeruline, inimesed pelgavad muutusi, aga me peame need otsused ära tegema.

Helmen Kütt, palun!

Hea eesistuja! Austatud minister! Mulle väga meeldis see, et te peate rahastamisel väga vajalikuks silmas pidada komponenti, mis hoiaks ära ääremaastumise. Mu küsimus on aga selline. Missugune on haldusreformi läbiviimise käigus olnud teie koostöö teiste ministeeriumidega? Kui palju on mujalt tulnud ettepanekuid? Me ju teame, et inimesed vajavad sotsiaalhoolekande teenuseid, haridust ja kõike muud. Kuidas see koostöö on toiminud? Vaadates eri ministeeriumide meetmeid, ma ei näe, et elu võimalikkus maal on tagatud, isegi kui haldusreform saab tehtud.

Ma ütleksin, et meie koostöö eri ministeeriumidega on olnud konstruktiivne. Loomulikult, me ei ole ju kõike alustanud nullpunktist. Väga paljudes valdkondades, kas või hariduses, on ju mingid protsessid juba ammu käima lükatud. Sündmused arenevad olenemata sellest, kas haldusreform õnnestub või mitte. Teile tuttavas sotsiaalvaldkonnas on täpselt samamoodi. Muidugi on selliseid kohti, kus areng on aeglane, aga see on paratamatus, sest meil on väga palju asju korraga laual. Ja teatud järjepidevus on Eesti riigis olemas. Iga uus valitsus ei tõmba ju eelmise valitsuse tegudele jutti peale. Nii et selles mõttes on koostöö konstruktiivne. Nagu ma ütlesin, meil on valdkonnaministeeriumidega olnud hulk kohtumisi ja me läheme nendega edasi, et mõelda, mida kõigis valdkondades, mis puudutavad kohalikke omavalitsusi, tuleks ja saaks muuta. Meil on küll maavalitsused, aga enamikus riigiasutustes on ju mingid regionaalsed üksused ja kogu pilt on hästi kirev. Keskmiselt on ühes maakonnas 30–40 riigiasutust esindatud. Loomulikult, seda tööd ei jätku mitte järgmiseks kolmeks aastaks, vaid järgmiseks 30 aastaks. Praegu on otsustamine ja edasiminek natuke keeruline. Kui me lepiks lõpuks kokku, kui oleks olemas seadus, milliseks tulevane kohalik omavalitsus kujuneb, siis me saame ka maakondliku tasandiga ja valdkondlike tasanditega palju konkreetsemalt edasi minna. Ma natuke utreerin. Kui parlament otsustab, et omavalitsused saavad olema maakonnasuurused, siis tekib hoopis teistsugune pilt riigist ja tema administratiivsetest üksustest kui 5000 või 10 000 elanikuga omavalitsuste puhul. Siin hoones tuleb esimene samm ära teha, siis saame järgmiste etappide juurde asuda. See on nii keeruline ja komplitseeritud protsess, et see tuleb jagada etappideks.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ettevalmistatavas halduskavas meeldib mulle kõige rohkem lõik, kus öeldakse, et regionaalse riigihalduse korrastamise käigus töötatakse välja põhimõtted, milliseks peaks kujunema keskvalitsusasutuste töö sisu, nende kvaliteet ja kuidas tagada nende kättesaadavus. Veel on kenasti kirjas, et sihtasutused, inspektsioonid, agentuurid peaksid tulevikus paiknema ka kuskil mujal kui praegu, igas maakonnas võiks vähemalt ühe asutada. Kas te olete valitsuse istungitel neid teemasid arutanud ja milliseid asutusi te oleksite valmis pealinnast välja viima?

Osa nendest küsimustest saab vastuse tõenäoliselt mai lõpus, kui meil saab valmis riigi ülesannete analüüs. Samal ajal teeb ka Justiitsministeerium oma valitsuskorralduse, halduskorralduse analüüsi. Valitsuse töökava kohaselt ma peaksin käesoleva aasta augustis esitama ettepanekud, milliseid riigivalitsuse üksusi on võimalik pealinnast välja viia. Täna võin teile öelda, et neid kindlasti on, eks peagi otsustame, millise tempoga ja millisel kujul selle ellu viime.
Ütlen veel, et mulle tundub hästi sümpaatne riigimajade kontseptsioon. Neeme Suur tõi näite, et neil on Haapsalus vist 35 riigiasutust 36 eri aadressil – umbes niimoodi – ja maavalitsus on ainult üks nendest. Tegelikult on sellise mõistlikuma korralduse juurutamisega, nende asutuste kättesaadavuse parandamiseks ühte kohta kolimisega tükk tööd. See töö käib. Hästi palju oleneb ka ministeeriumide pealehakkamisest, kas ikka otsitakse võimalusi teatud üksuste pealinnast väljaviimiseks. Justiitsministeerium on siin olnud positiivne näide. Nad on juba viinud osa töökohti Tallinnast välja ja on teinud ka järgmisi ettepanekuid.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Tulgem maa peale! Paneme kokku viis tuhandepealist valda. Ütleme, et igaühes on seitse vallavolinikku ja kokku võiks uues, 5000 elanikuga vallas olla 35 volinikku. Igas vallas on oma raamatukogu, oma rahvamaja, oma põhikool. Mis asutused selles uues suures vallas alles jäävad? Mitu raamatukogu jääb alles, mitu rahvamaja, mitu kooli ja iga mitmes vallavolinik kaotab oma koha?

Teoreetiliselt ähvardab vallavolinikke kõige suurem koondamise risk. Tõenäoliselt 5000 elanikuga vallas ei ole tõepoolest 35 volinikku vaja. Mis puutub muudesse asutustesse, siis need võivad rahulikult edasi jääda. Omavalitsuste ühinemine ei tähenda, et hakatakse raamatukogusid ja koole sulgema. Efekt tuleneb pigem sellest, et võib-olla viies väikses koolis või raamatukogus ei ole vaja eraldi direktorit, raamatupidajat, sekretäri, finantsisti. Selliseid tugistruktuure saab ühendada ja sealt tuleb päris suur efekt. Mis puutub omavalitsuste suurusesse, siis nagu te teate, meil on volikogude suurus seaduses kirjas. See lähtub üldiselt elanike arvust. Vabatahtliku ühinemise käigus saab ise kokku leppida, kui suur volikogu hakkab olema. Nii et tegelikult riski pole. Tekivad uued võimalused ja mingeid sääraseid väga primitiivseid matemaatilisi tehteid ei ole põhjust teha.

Martin Helme, palun!

Aitäh, härra asespiiker! Lugupeetud minister! Julge mees olete, kui ütlete, et riski pole. See 5000 elanikku on siit korduvalt läbi käinud ja toodi ka Läti näide. Me teame, et Lätis on tegelikult hakatud reformi reformima. Selles mõttes, ma ütlen seda veel kord, te olete julge mees. Aga kui paindlik see 5000 on? Kui elanikke on näiteks 4900, mis siis saab? Kui jäik see piir on? Kas on ka mingisugune paindlikkus ette nähtud? Ja kui on ette nähtud, siis mis erandid on lubatud?

5000 elanikku on tõepoolest põhiline kriteerium. On ette nähtud üksikud erandid. Esimene erand puudutab meie väikesi saari, kelle geograafiline asend ja finantsolukord on eriline. Merelised saarvallad võivad taotleda erandit. See puudutab Muhu saart, Kihnut, Ruhnut ja Vormsit. Teine erand on olukorra kohta, kui ühinevaid omavalitsusi on juba neli tükki, aga elanike arv jääb ikka alla 5000. Siis on kriteerium 3500 elanikku. Selliseid piirkondi ei saa Eestis väga palju olla, aga paar regiooni võib-olla siiski on. See on seotud eelkõige erandiga, mis tuleneb hajaasustusest ja sellest, kui ühinenud omavalitsuse territoorium on üle 900 ruutkilomeetri. Kui ühinevate omavalitsuste territoorium on kokku üle 900 ruutkilomeetri, siis seal võib 5000 asemel olla 3500 elanikku.
Nii et kokku võttes on lubatud kaks põhimõttelist erandit: väikesaared ja väga suured territooriumid, kus elab vähe inimesi. Viimase variandi kohta on eksperdid avaldanud arvamust, et kui nõuda ikkagi 5000 elanikku, võib territoorium minna ebamõistlikult suureks ja veel ühe partneri võrra laienemine ei ole enam otstarbekas. Aga muus osas on see 5000 siiski vaja fikseerida, sest kui me lubame väga suurt paindlikkust või kaalutlusõigust, siis tekkivad vaidlused ja tõlgendamised viiksid ühinemisprotsessi täiesti sohu. Öeldakse, et no lubame 4900 elanikku, aga kellelgi on 4800. Mis siis saab? Tundub väike vahe, olgu, lubame 4800, aga kellelgi on elanikke 4700. Samas on nii, et kui omavalitsused alustasid läbirääkimisi ja rehkendasid, et 5000 elanikku on täis, aga 1. jaanuaril või selle protsessi lõpus selgub, et vahepeal on elanike arv vähenenud, siis sellisel juhul on ühinemine ikkagi võimalik. Aga kuldne printsiip on ikkagi see, et 1. jaanuaril 2017 vaadatakse registrist, kas 5000 elanikku on täis või ei ole ja kas kõik väikevallad on juba leidnud endale partneri või partnerid. Selliseid omavalitsusi, kus mäng käib 5000 piiri peal, on tegelikult väga vähe, vaid paar tükki. Suure tõenäosusega nad selle aasta jooksul, kui nad pingutavad, leiavad endale need puudu olevad inimesed. Nii et lähenemine on see, et fikseerime selle arvu ära, siis on mängureeglid selged.

Marika Tuus-Laul, palun!

Suur tänu! Austatud härra minister! Elu on näidanud, et kui kuskilt on vaja kärpida, siis on need omavalitsused, kellelt võetakse raha ära. Me mäletame täpselt, et 2009. aasta kärpimiste jada sai alguse omavalitsuste eelarvete kärpimisest. Enne seda oli vahetult tõstetud omavalitsustele üksikisiku tulumaksust minevat protsenti. Sealt peale aga algas maaelu allakäik ja praegu on maaelu arengu lootused seotud ainult sellega, et ehk saab mingit Euroopa abiraha. Samas on ikka veel jõus ammune Riigikohtu üldkogu lahend, kus on väga selgelt kirjas, et riigi ja kohaliku omavalitsuse kohustused on ebamäärased ja finantseerimisvastutus on täiesti paigast ära. Kas selle reformiga saavad need probleemid ka lahendatud? Ja kas te oskate öelda, kui suur võiks see üksikisiku tulumaksust omavalitsustele minev protsent olla? See eelnõu on ju juba saali tulemas.

Riigieelarve seaduses on tegelikult väga täpselt kirjas, mis on kohaliku omavalitsuse ülesanded ja mis on riigi ülesanded, mida kohalik omavalitsus täidab ja mille jaoks riik raha eraldab. Nii et tegelikult on mängureeglid ja klotsid aastate jooksul paika loksunud. Loomulikult, alati on raha puudu, selles pole kahtlust. Eestis ei ole valdkonda, kus pole põhjust kurta, et raha on vähe. Seda ei kurda mitte ainult kohalikud omavalitsused, vaid ka näiteks tervishoid ja haridus. Riigieelarve koostamisel käivad alati metsikud kaklused. Omavalitsusjuhid tõepoolest meenutavad hea sõnaga ja igatsevad tagasi majandusbuumi aega, kui eelarved ja palgad kasvasid 20% aastas. Aga need olid väga üksikud aastad ja see oligi majandusbuum, mis tähendas buumi ka riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvetes. Buumijärgsel ajal kärbiti kohalike omavalitsuste rahastamist, aga kärbiti ka riigiasutuste rahastamist. Nüüdseks on eelarved võrreldes buumiajaga summa summarum – osas valdkondades on rahastamine kasvanud, osas vähenenud – 15% suuremad. Nominaalselt laekub meil ka kohalike omavalitsuste rahakotti raha rohkem kui iial varem.
Sellegipoolest viin valitsusse ettepaneku seda tulubaasi suurendada, aga nagu varem öeldud, selleks on kaks võimalust: üks peab silmas üksikisiku tulumaksu ja teine tasandusfondi. Tasandusfondi mõte on tasandada omavalitsuste tulusid, et kõik saaksid hakkama. See pilt on säärane, et käärid pigem kasvavad. Omavalitsustel, kes sõltuvad tasandusfondist, läheb suhteliselt kehvemini. Omavalitsustel, kes tasandusfondist raha ei saa – need on eelkõige Tallinna kuldse ringi vallad –, läheb päris hästi. Edgar Savisaar ise kiitles, et Tallinna eelarve kasvab 9%, riigieelarve kasvab ainult 3%. Kuna tulumaksu laekumine on olnud nii hea, siis on omavalitsusi, kelle tulud kasvavad kiiremini kui riigi tulud. Selles kontekstis tundub mulle, et regionaalpoliitiliselt on õigem rääkida tasandusfondist ja mitte suurendada omavalitsustele minevat tulumaksuprotsenti. Ideaalses maailmas võiks suurendada mõlemat, aga paraku me räägime piiratud ressurssidest ja valikutest, mida me peame piiratud ressursside tingimustes tegema. Minu arvates on õigem toetada pigem neid omavalitsusi, kes on kehvemal järjel. Loodetavasti suudame tasandusfondi mahu lähiaastatel suurendada selliseks, nagu see oli buumiajal.

Arno Sild, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Te väga üldsõnaliselt mainisite, kuidas moodustuvad osavallad. Kas neid hakkab valima rahvaveetše või hakatakse neid valima kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse alusel või mingil muul moel? See on täiesti selgusetu. Kui eelnõu tuleb meie laudadele, siis meil peavad need asjad ikka päris täpselt selged olema, et me saaksime millegi poolt hääletada. Teiselt poolt te olete ka mitu korda maininud, et praegu on täiesti lahtine, mis funktsioonid jäävad maavalitsustele, mis funktsioonid jäävad omavalitsusliitudele, mis funktsioonid lähevad üle omavalitsustele endale. Kõik need asjad peavad hästi selged olema ja muidugi ka igasugused rahalised küsimused. Kas selle mõne nädala jooksul saab kõik ikka hästi selgeks? Me ju hakkame peagi hääletama.

Jah, ma usun, et selleks ajaks, kui teil on reformiseadus laua peal, on teil piisavalt informatsiooni, et oma valikud teha. Samas, kõik arutelud maavalitsuste tuleviku üle või rahastamismudelite tuleviku üle ei tähenda, et kõne all võiks olla alternatiivid haldusreformi tegemisel. Pigem on need täiendavad meetmed, mida võiks kasutada maapiirkondade konkurentsivõime tõstmiseks ja omavalitsuste tugevdamiseks. Need on täiendavad meetmed, mis ei välista üksteist. Omavalitsuste ühinemisega tuleb igal juhul edasi minna, isegi kui me takerdume valdkonnaseadustes mingite debattide taha. Maavalitsuste tulevik sõltub ka sellest, kas reform käivitub või mitte, ja valitsusasutustel on nende ümberkorraldamine lihtsam kui pidada läbirääkimisi 213 omavalitsusega. Ka rahastamismudel on suures raamis Eestis paigas, omavalitsused on juba ühinenud praegu kehtiva rahastamismudeli alusel ja saanud positiivseid tulemusi. Mina vaataksin seda tööd etappidena.
Mis puutub osavalla funktsioonidesse, siis me paneme põhikriteeriumid seadusesse kirja. Seletuskirjas täpsustame võimalusi, mida on omavalitsustel osavalla regulatsiooni raames võimalik teha. Aga minule on sümpaatne lähenemine, et nii nagu muude omavalitsuse sisemiste küsimuste puhul, on omavalitsustel ka selles osas võimalikult suur otsustusvabadus. Me ei kirjuta detailselt ette, kuidas peaks osavalda kujundama ja juhtima. Võib olla väga erinevaid olukordi, kus osavalda on vaja. Kogu idee on idanenud ju sellelt pinnalt, et võib-olla tekivad hästi suured, maakonna mõõtu omavalitsused. Sel juhul ongi vaja praegustele omavalitsustele või mingitele muudele üksustele teatud kaitseklauslit või kaasamismehhanismi. Samas võib olla ka nii, et mõne omavalitsuse koosseisus olev väike saar või erilise kultuuritaustaga piirkond tahab osavalla staatust. Austades omavalitsuse autonoomiat, toetan ma lähenemist, et omavalitsuse struktuuri ja juhtimismudeli lepib uus suur vald ise kokku ühinemisläbirääkimiste käigus ja paneb selle kõik ühinemislepingusse kirja. Hiljem saab omavalitsuse põhimääruses määrata kõik detailid, arvestades kohalikke olusid. Tallinnas on välja kujunenud oma praktika ja võimalus endale sobivat praktikat kujundada tuleks anda näiteks ka Valgamaal ja Pärnumaal.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Veidi kohatu on rääkida, et omavalitsused on praegu rikkamad kui enne tulubaasi vähendamist. Jah, summa summarum võib-olla küll, aga me peaksime arvestama ka seda, et hinnad on tõusnud ja ülesanded kasvanud. Ka peaksime rääkima sellest, kui palju on omavalitsustel aastate jooksul tulubaasi raha saamata jäänud.
Te tõite näiteks Taani ja Läti. Väga hea näide! Enne Riigikogu olin ma Saue linnapea ja mõlemas riigis on meil sõprusomavalitsus. Aga teie justkui positiivne näide on tegelikult hoopis negatiivne, sest mõlemad sõprusomavalitsused väitsid seda, et ei nende haldussuutlikkus ega majandusvõimekus ei kasvanud ühinemisega. Meile soovitati, et ärge teie jumala pärast seda viga tehke. Aga minu küsimus tuleneb sellest, et teie kinnitusel investeeringuvõimekus kasvab. Võtame kaks valda, kellel mõlemal on näiteks 3 miljonit investeerimiseks. Mõlemal on oma vajadused, kokku 6 miljonit.

Palun küsimust!

Kui nad ühinevad, siis on see summa endiselt 6 miljonit ja vajadused on samasugused. Kust tuleb investeeringuvõimekuse kasv?

Täpsemaid detaile ja analüüse tasub uurida haldusreformi kodulehelt või Rahandusministeeriumi kodulehelt. Äsja valmis ka üks omavalitsuste finantsvõimekust hindav uuring, mille graafikutes joonistuvad trendid päris hästi välja. Soovitan neid materjale vaadata, need ei ole poliitiliselt kallutatud ja neid on teinud sõltumatud inimesed. Mastaabiefekt avaldub tõesti. Eelkõige muutuvad omavalitsuse kulujaotused, muutub kulude struktuur. Juhtimiskulud ja tugiteenuste kulud vähenevad oluliselt ning tänu sellele on võimalik arendada sisutegevusi ja teha rohkem investeeringuid. Võtame sellesama 0,5 miljonit eurot, mis läheb väikevallas palgakuludeks. Mingi osa sellest on võimalik suunata investeeringuteks. Ka suuremas vallas saab juhtimisega hakkama väiksem osa inimesi. Nii et sealt see efekt tuleb – 1 + 1 on rohkem kui 2.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Me tahame, et tänu riigireformile muutuvad kohalikud omavalitsused tugevamaks ja suudavad rahva heaks rohkem ära teha. Te rääkisite, et kohalikus omavalitsuses mängib suurt rolli laekuv füüsilise isiku tulumaks, ja teine allikas on tasandusfond. Tasandusfond on riigi käes ja riik suunab selle raha valitsuse kaudu kohalikule omavalitsusele. Ma usun, et siin ei ole midagi vaielda. Kuidas see reform, mida te pakute, annab hoogu riigieelarve kasvule? Kui riigieelarve kasvu ei ole, siis ei ole ehk mõtet sellega tegelda.

Üks eesmärk, mida me soovime saavutada, on see, et võimekamates ja tugevamates omavalitsustes oleks ka ettevõtluse arendamiseks rohkem kompetentsi ja investeeringuraha. Loomulikult, reform on üks asi. Ühinemine on üks pool sellest, lisatulud teine pool. Nagu mainitud, riigivaraseaduse järgi ettevõtluseks maa saamine riigilt on näiteks kolmas pool. Nii peaks tekkima teatud sünergia, tänu millele on kohapeal võimalik ettevõtlusega rohkem tegelda. Toon teile ühe markantse näite väga väikeste omavalitsuste kohta. Ma ei hakka nimesid nimetama, aga meil on väga väikseid omavalitsusi, kes oleks saanud riigi regionaalprogrammide ja euroraha programmide kaudu näiteks 100 000 eurot teatud projekti elluviimiseks, aga see raha on jäänud kasutamata. Täiesti uskumatu, aga selliseid juhtumeid on Eestis küll ja veel. Kas siis puudub investeeringu tegemiseks kompetents – inimesed ei tea, kuidas raha kasutada, kuidas dokumente vormistada – või siis ei piisa raha omafinantseeringuks. Tagajärg on, et Euroopa Liidu ühisest eelarvest või riigieelarvest eraldatud raha jääb kasutamata, sest väikestes omavalitsustes puudub võimekus. Selliseid probleeme peaksime suutma tulevikus vältida. Raha, mida on alati vähe ja mis on eraldatud regionaalpoliitiliste meetmete elluviimiseks, peab õigesse kohta jõudma. Selles mõttes on lootust ka täiendavale majanduskasvule ja sellele, et elukeskkond ka Tallinnast kaugemal ikkagi areneb ja inimestel ei ole põhjust sealt lahkuda.

Aitäh, austatud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Läheme edasi läbirääkimiste juurde. Kersti Sarapuu, palun! Viis pluss kolm minutit.

Härra juhataja! Head kolleegid ja lugupeetud minister! Kui arupärimise otsestes vastustes tundus, et asi valgub laiali, siis küsimustele vastamise ajal saime päris konkreetseid vastuseid. Tuntud laulusõnad ütlevad nii, et mina otsin, sina otsid, kes hooletu, jääb ilma. Kui siit paralleele tõmmata, siis meenutab see rahvamängulaul omavalitsuste partneriotsinguid. Juba enne järgmisi omavalitsuste volikogu valimisi peab kas vabatahtlik või sunniviisiline ühinemine lõpule jõudma. Tähtaeg on seega 15. oktoober 2017. Me oleme igati päri, et Eesti riik vajab haldusreformi. Rahvaarv väheneb, paljud omavalitsused on inimeste lahkumise tõttu üsna väikseks jäänud.
Tänaseks on omavalitsuste seas haldusreformiliikumine üsna aktiivseks muutunud ning ettepanekuid liitumiseks tehakse risti-rästi, kohati ka maakondadeüleselt. Loomulikult ei tohiks enam uuesti reformile punkti panna, kuid mitmele asjaolule tuleks siiski tähelepanu pöörata. Valitsuskoalitsiooni moodustatud eksperdikomisjon ei pidanud opositsioonierakondade osalemist mõttekaks, aga Eesti Keskerakonna Omavalitsuskogu võttis omapoolsete seisukohtade väljatöötamist ikkagi vägagi tõsiselt, kaasates haldusreformiteemalistesse aruteludesse ka Eesti elanikke. Viisime läbi kuus seminari eri piirkondades üle Eesti: Põltsamaal, Võrumaal, Missos, Kiviõlis, Kohilas, Kuressaares ja Läänemaal Ristil. Kokkuvõtte eri piirkondadest saadud ettepanekutest tegime Tallinna konverentsil, kus osales sadakond omavalitsejat ning kus eri parteide esindajad said oma seisukohti tutvustada. Eriti tänulikud oleme Ave Viksile Rahandusministeeriumist ning väga meeldiv oli ka riigihalduse ministri Arto Aasa osavõtt üritusest. Nad ei pidanud paljuks kohale tulla.
Me ühineme Vabariigi Valitsuse eksperdikomisjoni väljatöötatud kava seisukohtadega, et haldusreformi eelduseks ja tingimuseks peab olema terviklik riigihalduse korraldamine. Ilma selleta me süvendame ääremaastumist ning arengut ei taga. Toetame regionaalse riigihalduse korrastamist, mille käigus analüüsitakse olukorda ja töötatakse välja põhiteesid, milliseks peab kujunema keskvalitsusasutuste töö sisu, teenuste kvaliteet, kuidas tagada teenuste kättesaadavus ja kus sihtasutused, inspektsioonid, agentuurid ja paljud muud üksused tulevikus peaksid paiknema. Hea näide on Maaelu Edendamise Sihtasutus, mille minister Seeder kunagi Viljandisse ümber kolis. Tähtis on, et asutused koliksid pealinnast välja. Nagu kavades kirjas, võiks igasse maakonda vähemalt ühe asutuse üle viia.
Kindlasti on vaja maakondade omavalitsusliitudele anda suuremad õigused. Praegu töötavad omavalitsusliidud vabatahtlikkuse alusel mittetulundusühingutena. Ühine siht on, et neist saaksid avalik-õiguslikud isikud oma konkreetsete ülesannetega, näiteks maakonna strateegiline planeerimine, maakonnaplaneeringud, arengukavad ja palju muud. Samas ei ole kujundatud ühtegi seisukohta, mis saab siis, kui maakonna baasil luuakse üks omavalitsus või kaks. Samuti tõdesime, et maakondade tõmbekeskustesse on vaja riigimaja, kust on võimalik kätte saada kõik riigiteenused. Siis kaoks olukord, kus näiteks Järvamaa inimene peab minema asju ajama Tartusse, Pärnusse, Tallinnasse või Jõhvi. Mis sest, et me elame arvutite ajastul, on siiski olukordi, kus tuleb kohapeale minna lahendust otsima.
Me oleme ka sama meelt, et kogu arendustegevus koos ettevõtluse arendamise ja töökohtade loomisega tuleks koos rahastamisega anda kohalike omavalitsuste kompetentsi. Nemad on kõige rohkem huvitatud töökohtade olemasolust ning sellest, et oleks inimesi, kes neil kohtadel töötaksid. Sellest oleneb ju otseselt omavalitsuste tulubaas.
Ja loomulikult pole kahtlustki selles, et me kiidame heaks ühinemistoetused. Plaani järgi on ühinemistoetuseks arvestatud 100 eurot inimese kohta. Vabatahtliku liitumise korral eraldatakse omavalitsusele 300 000 – 800 000 eurot. Kahjuks makstakse seda ühekordse toetusena ning osa sellest rahast läheb lahkuvatele omavalitsusjuhtidele aastapalga kompensatsiooni maksmiseks. Palga kaotamine võiks olla eraldi hüvitatav.
Mis meid muretsema paneb? Ei meeldi, et juba 2017. aasta algusest hakkab kattuma vabatahtliku ja sunniviisilise liitumise aeg. Tuleks võimaldada vabatahtlik liitumine kohalike omavalitsuste valimisteni, analüüsida tulemit ja alles siis edasi liikuda. Teeb muret, et liitumine käib pimesi – ei ole teada, milliseks võivad kujuneda rakendussätted ning kas need vastavad omavalitsuste ootustele ja neile antud lubadustele. Praegu ei ole veel teada, milliseks kujuneb riigi regionaalhaldus, maakonnatasand, rääkimata omavalitsuste tulubaasist, sh teede rahastamisest. Omavalitsuste tulubaas kujuneb valdavalt füüsilise isiku tulumaksust ja tasandusfondist. Et füüsilise isiku tulumaks laekuks, on vaja piirkonnas töötavaid inimesi, kes palka saavad ning kelle pealt ettevõtted makse maksavad. Kas meeldib või mitte, kõik taandub ikka ja jälle ettevõtlusele. Laienenud omavalitsustes võib üha napimalt investeeringuid jõuda valla äärealadele ning see vähendaks tõenäosust, et seal tekib töökohti juurde ja areneb ettevõtlus. Valitsuse ülesanne peaks olema niisugustele tendentsidele tähelepanu pöörata ja meetmeid kasutusele võtta. Võimalusi on mitu. Kõige mõjusam ja otsesem lahendus on diferentseerida ettevõtlusega seotud makse vastavalt piirkondade võimekusele ja soodustada mitmesuguste toetuste maksmist EAS-i kaudu.
Küsimusi tekitab nõutav elanike arv 5000. Praegu kehtestame 5000, aasta pärast aga võib elanike arv olla vähenenud, kui praegune tendents  jätkub. Järjest rohkem rahvast lahkub maalt, liikudes kas Tallinna poole või ka välismaale. Paari aasta pärast oleme jälle olukorras, kus rahvaarv ühes omavalitsuses on alla 5000. Kas siis tuleb uus reform? Jah, on erandite võimalus, näiteks mööndus, et kui neli omavalitsust liituvad ja nende maa-ala suurus on kokku üle 900 ruutkilomeetri, siis võib rahvaarv jääda 3500 piiresse. Kuid sellisel juhul vähendatakse proportsionaalselt ühinemistoetust.
Eesti Maaomavalitsuste Liit on toonud välja, et mingit kindlust ei ole, et ühistranspordivõrk säilib ja muutub tihedamaks. Teame ka, et koolivõrgu pidev kokkutõmbamine puudutab valusalt just maal elavate inimeste igapäevaelu ja eriti ääremaade elanikke. Neil tekib tõsine probleem transpordiga, kui lapsed peavad kodust kaugel koolis käima, huviala- ja spordiringides osalema. Iga omavalitsus teeb pidevalt pingutusi, et vald või linn end paremini ja efektiivsemalt ära majandaks, ja oluline on, et suudame pakkuda konkurentsi, et inimesed tahaksid konkreetsetes omavalitsustes elada. Aga selleks tuleb meil veel päris pikk ja raske tee läbi käia. Aitäh kuulamast!

Aitäh! Tarmo Tamm, palun!

Härra juhataja! Head kolleegid! Me Kerstiga kuulume ühte erakonda, meil on mõttemaailm sarnane ja mõlemad oleme varem omavalitsusjuhid olnud. Aga nägemus on võib-olla natuke erinev. Ma räägin lihtsalt oma kogemustest. Mul teatud kogemused omavalitsusjuhina on, sest ma olen töötanud nii osavallavanemana, vallavanemana kui ka linnapeana. Ja ma väidan, et reformist ei ole meil pääsu. Sellest ei olnud pääsu ka 20 aastat tagasi, kui sellest rääkima hakati. 20 aastat tagasi leidis seda 252 omavalitsust, nüüd on neid 213. Vaatame, kuidas naabrid on käitunud, ja vaatame kas või naabrite majanduskasvu. Paraku on need asjad omavahel seotud. Lätis oli 500 millegagi omavalitsust, nende arvu vähendati 100-ni. Leedus tehti kohe reform: üks maavalitsus, üks omavalitsus. Ma ei tea, kui kehvalt Leedus praegu elatakse. Kui me räägiks Soome, Taani ja Rootsist näidetest, siis seal on mitu korda haldusreformi tehtud ja asjaomased arvud on kordades suuremad kui need, millest Eestis praegu räägitakse, kui jutuks on tulevane reform.
Ma tahan öelda, et kindlasti ei saa seda reformi teha nii, et ülesanded ja rahastamine ei ole eelnevalt paika pandud. Kui kohalikku omavalitsust ei hakata korralikult rahastama ja ülesandeid paika ei panda, siis reformil ei ole üldse mõtet. Kindlasti ei saa seda reformi teha ilma maavalitsuste funktsioone läbi arutamata. Mina sean küll nende tuleviku kahtluse alla – kas sellisel kujul maavalitsusi on vaja –, sest tegemist on ju ainult mingite Rahandusministeeriumi osakondadega ja seal kõlavaid ametinimesid kasutada ei ole minu meelest pärast reformi enam sobilik. Maavalitsus täitis oma rolli maksimaalselt võib-olla seitse-kaheksa aastat tagasi. Tal olid kindlad ülesanded, omavalitsusjuhid käisid maavalitsustes asju arutamas, kokku leppimas. Aga hilisemal perioodil ei ole paljudel omavalitsusjuhtidel enam maavalitsusse asja olnud. Eraldi ei saa seda reformi teha, kui maavalitsusi ei kaasata.
Mis ma tahan veel öelda? Vabatahtlik ühinemine ei ole kusagil õnnestunud. Ma loodan, et Eestis see õnnestub, ma ei taha, et see viiakse läbi sunniviisiliselt. Paraku olen näinud, et paljuski see vabatahtlik reform kujuneb erakondade baasil reformiks. Kujundatakse ju igasuguseid hobuseraudu ja teisi kujundeid, et mitte mõne teatud vallaga liituda ja teha omavalitsusreform erakondade baasil. Üks asi, millele tasuks tähelepanu pöörata, on kohalik demokraatia. Kui vallas on 300–400 valijat, siis ma väidan, et 90% ulatuses on enne valimisi teada, kes kelle poolt hääletab, sest inimesed on omavahel seotud, olles kas sugulased, töökaaslased või niisama tuttavad. Loota mingit puhtpoliitilist valikut ei ole alust. Paraku on see nii.
Miks ma kardan, et see reform ka sel korral ei õnnestu? Sellepärast, et Reformierakond, IRL ja sotsiaaldemokraadid ei suuda kokku leppida ning Keskerakond nagunii ei toeta seda, kui ei ole rahastamine ja ülesanded paigas. Reformi läbiviimist pärsib kindlasti see, et maavanemate töökohad on poliitilised töökohad. Kaardistatakse väga täpselt ära, kus on paigas "meie erakonna inimesed". Tulevikus peaks nad ju meile, Riigikogu liikmetele, hääled kindlustama. Ma arvan, et see on suur takistus. Kui see reform ükskord läbi saab, siis peaks kindlasti maakondadesse tekkima selline omavalitsus, kellel on ka võim ja raha ja kes saab kohapeal kõike otsustada. Aga meie oleme valmis reformietappide kujundamisel kaasa rääkima ja lootus sureb viimasena. Aitäh!

Aitäh! Artur Talvik, palun!

Hea eesistuja! Hea minister! Head kolleegid! Üldiselt on positiivne, et reform on tulemas. Mind ja minu erakonnakaaslasi teeb murelikuks aga see, et räägitakse liiga tehnokraatlikku juttu. Räägitakse tulubaasist, räägitakse piiridest, räägitakse inimeste arvust, aga inimestest räägitakse vähe. Missugune on tegelikult kasu inimesele, kes elab omavalitsuses? Öeldakse küll, et mingi kompetents kasvab ja teenused lähevad paremaks, aga kuidas tegelikult inimese elu paremaks läheb, seda vastust ma siiamaani kuulnud ei ole. Üks asi, mida me arvame: ambitsiooni võiks sellel reformil rohkem olla, vallad võivad tegelikult vabalt suuremad olla. Mina olen juba aastaid elanud liitunud vallas – kaks valda liitusid omavahel –, kus elanike arv on 7000. Ma ei arva, et meie elu on kvalitatiivselt oluliselt parem kui umbes kolme ja poole tuhande elanikuga vallas. Ma arvan, et see arv võiks suurem olla.
Aga võib-olla kõige olulisem on ikkagi see, millest täna vähe on räägitud: kuidas vältida ka vallasisest ääremaastumist, kuidas teha seda reformi niimoodi, et ei hakkaks arenema ainult uued vallakeskused, ja kuidas anda suurem sõnaõigus inimestele, kes vallas elavad, ehk kuidas kodaniku hääl paremini kuulda oleks. Ehk siis, kuidas me selle reformiga suurendame ka demokraatiat ühiskonnas. Need on küsimused, millele mul endal otseseid vastuseid ei ole, aga me proovime selles asjas kaasa mõelda. Kindlasti pakume ühe variandina välja ettepaneku muuta valimisseadust niimoodi, et ka kaugemate inimeste hääled kindlasti nendes uutes, juba reformitud valdades kuulda oleks.
Üks põnev küsimus on muidugi see, mismoodi saab ikkagi läbi viidud sundliitumine. Ma võin seda rääkida Kuusalu valla elanikuna. Meil on selline aastaid kestnud "armastus" Loksa linnaga. Loksa linn armastab Kuusalu valda võib-olla veel rohkem kui Kuusalu vald Loksa linna. Need on kaks väga loogilist üksust, mis võiksid ühineda, aga juba tänase seisuga on selge, et vabatahtlikult seda ei tehta. Kuidas need kaks nüüd ikkagi sundabiellu panna? See on suur küsimus. Aga ootame huviga seda haldusreformi seaduse eelnõu. Me loodame omagi mõtteid sinna esitada ja loodame väga, et koalitsioon võtab neid mõtteid ka kuulda. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimise soove ei ole. Kas minister tahab sõna võtta? Ei taha. Kolmandale arupärimisele vastamine on lõppenud.

Läheme neljanda arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Marika Tuus-Lauli, Viktor Vassiljevi, Märt Sultsi, Aadu Musta, Mailis Repsi, Kersti Sarapuu, Valeri Korbi, Oudekki Loone, Andrei Novikovi, Martin Repinski, Erki Savisaare, Jaanus Karilaidi, Anneli Oti, Siret Kotka, Peeter Ernitsa, Toomas Vitsuti ja Kadri Simsoni esitatud arupärimine puuetega inimeste abivahendite kohta. See on esitatud sotsiaalministrile. Palun arupärijate nimel kõnepulti Marika Tuus-Lauli!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud härra minister! Head kolleegid! Nagu me kõik mäletame, algas uus aasta puuetega inimestele suure ehmatusega, sest üleöö läks kallimaks abivahendite rent. Rendiarved olid lausa mitu korda suuremad. Samas oli ministeerium alles eelmise aasta viimasel päeval välja saatnud kirjad, kus oli öeldud, et kogu asjaajamine läheb kiiremaks ja abivahendid muutuvad kättesaadavamaks, kuna nüüdsest hakkab ministeerium ise sellega tegelema, sellega ei tegele enam maavalitsused. Hinnatõus olid ikka õige suur, inimesed said lausa megaarveid. Põhjus on selles, et 2016. aastast hakkas kehtima uus määrus, mille järgi ei hüvitata enam abivahendite kasutamist kindla protsendi alusel – enne oli see protsent enamasti 90 –, vaid nüüd maksab riik abivahendi rendi hinnast kinni teatud piirmäära. Ette sellest ei teatatud, aga inimestel oli firmadega sõlmitud pikaajalised rendilepingud. Meil on hulk küsimusi selle kohta, miks muudeti süsteemi just nii, et see tähendab hinnatõusu eriti kõigile neile, kes peavad kasutama keskmisest kallimaid abivahendeid, ja miks ei teavitatud inimesi ette. Me mäletame, et aasta esimestel päevadel muud teemat uudistes suurt ei olnudki kui see, et puuetega inimesi on tabanud šokk. Aitäh!

Aitäh! Palun arupärimisele vastama minister Margus Tsahkna!

Lugupeetud juhataja! Head küsijad, keda on palju! Pöördusite sotsiaalkaitseministri poole arupärimisega seoses muudatustega abivahendite süsteemi korralduses. Esmalt selgitan, mida tegelikult otsustati, miks otsustati ja mida ellu viidi, seejärel vastan konkreetsetele küsimustele. Aasta alguses jõustunud muudatused lahendavad pikka aega kestnud olukorra, kus abivahendi saamine ja abi maht sõltus sellest, millises Eesti piirkonnas inimene elas. Abivahendite jaoks ette nähtud raha jaotati maakondadele, kes sõlmisid enda poolt välja valitud abivahendiettevõtetega halduslepingud, kus pahatihti jäi nii abivahendi prioriteetsuse kui ka inimese vajaduste üle otsustamise õigus ettevõttele. Puudus info, miks ja milliste abivahendite raha otsa sai ja millisteks raha jätkus. Senine süsteem on olnud inimeste jaoks läbipaistmatu, raske on olnud mõista, millised on nende õigused ja milline peab olema riiklikult finantseeritud teenuse sisu ja kvaliteet. Samuti ei ole olnud eelarve kasutamise süsteemset juhtimist ja prioritiseerimist, et tagada inimeste vajaduste rahuldamiseks piisav rahaline kate. Turg on olnud suletud, st on puudunud normaalne konkurents abivahendiettevõtete vahel, mis tekitaks ettevõtete seas suuremat huvi mõelda läbi, milline on inimestele pakutava teenuse sisu. Senini on olnud info peaasjalikult abivahenditeenust pakkuvate ettevõtjate käes. Uue süsteemi eesmärk on, et inimene oleks oma võimalustest paremini informeeritud, riik näeb, kuhu ja miks raha kulub, ning ettevõtete jaoks on loodud raam, millist teenust riik neilt ootab. Muudatus mõjutab oluliselt vajaduspõhise ja kliendikeskse teenuse kättesaadavust ning riigipoolset võimalust eelarvet paremini planeerida, et jõuda rohkemate inimesteni.
Muudatusi valmistati ette koostöös Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse ja Sotsiaalkindlustusametiga. On toimunud hulgaliselt teemakohaseid ümarlaudu, kuhu on olnud kaasatud kõik suuremad abivahendeid pakkuvad ettevõtted, lisaks abivahendeid kasutavate inimeste esindusorganisatsioonid, rehabilitatsiooniasutuste spetsialistid, terapeudid ja muud arstid. Ümarlaudade eesmärk oli läbi arutada kõigi määruse loetelus väljatoodud abivahendite kasutamine. Kogutud info põhjal toimusid hiljem arutelud spetsialistidega nii abivahendiettevõtete kui arstide seast, et hinnata abivahendite ajakohasust ning igapäevasest kasutusest tulenevaid tingimusi. Paralleelselt on tehtud pidevat tehingute statistikat ja ettevõtete teenusehindade analüüsi ning sellel põhinedes on loetelu korrigeeritud. Muudatuste ettevalmistuste käigus saime hea kontakti terapeutide ja teiste arstidega, et kogu seda temaatikat arutada. Selle alusel on uus süsteem ka sündinud, väga paljusid osapoolte mõtteid ja ettepanekuid võeti arvesse.
Positiivsena annavad muudatused tulevikuks paremad võimalused inimesi kiirelt aidata ja läbipaistva süsteemi loomisega edasi minna. Pärast muudatuste jõustumist on muidugi oluline kõikide osapooltega suhelda, et saada kiiret tagasisidet, kas on vaja midagi teisiti teha. Inimeste otsustusõigus on suurenenud ning ettevõtted tunnevad end olevat selges konkurentsis, mis pakub rohkem võimalusi ka väiksematele ettevõtetele. Teenuste korraldus on üle läinud ühele kesksele riigiasutusele, kes saab paindlikult reageerida ning murekohad lahendada. Oleme teinud regulaarset koostööd abivahendeid pakkuvate ettevõtetega ning valdavalt oleme saanud siiski tuge ja tajunud positiivseid hoiakuid uue süsteemi rakendamise suhtes.
Nüüd konkreetsed küsimused. Esimene küsimus: "Kuidas plaanite lahendada olukorda inimestele, kes on lähtuvalt oma puude erilisusest sunnitud kasutama kallimat abivahendit?" Esiteks, jõustunud muudatus ei sunni inimest kasutama kallimat abivahendit. Eesmärk on teenuse korraldust piirhindade kaudu just lihtsustada. Varem pidi näiteks iga abivahendi puhul, mille hind ületas 1278 eurot ja 23 senti, maavalitsuste juures töötanud eksperdikomisjon või Sotsiaalministeeriumi kokkukutsutud riiklik eksperdikomisjoni erimenetluse tegema. Maakondlikud eksperdikomisjonid kogunesid vastavalt maavanema äranägemisele ning riiklikud komisjonid võimaluse korral kord kvartalis. Näiteks 2015. aastal toimusid koosolekud neli korda, aga 2012. aastal vaid kaks korda. Vana süsteemi korral võisid inimesed eriotsuseid mitmeid kuid oodata, isegi pool aastat, kuid uue süsteemi korral on seadusest tulenev piir 30 kalendripäeva. Kui inimestel on oma puude eripära tõttu vaja kasutada kallimat abivahendit, on ette nähtud erimenetlus, mille kohta tuleb inimestel esitada taotlus Sotsiaalkindlustusametile. Otsus inimesele vajaliku lahenduse kohta tehakse hiljemalt 30 kalendripäeva jooksul, mis on märksa kiiremini, kui see senimaani käis. Selles osas ei ole üleminekuaega, see on töökorralduse tavapärane muudatus. Otsuste tegemise mõte ei ole lihtsalt kinni maksta piirhinnast kõrgemat hinda, vaid lahendada individuaalsed olukorrad, mille puhul ei sobi standardabivahend ja on vajadus kallima abivahendi järele. Sellest lähtuvalt teeb Sotsiaalkindlustusamet otsuse, millega muudetakse konkreetse inimese vajaliku abivahendi piirhinda või mõnda muud kompensatsiooni tingimust. Kui erimenetluse käigus kujuneb välja teatav grupp, kelle puhul on põhjendatud abivahendite korralduse määrus üle vaadata, siis me oleme valmis muudatusi tegema. Kui teatud abivahendite kategoorias on turul erineva hinnatasemega analoogseid tooteid, siis soovitab riik juba praegu kaaluda erinevaid valikuvõimalusi. See võimaldab rohkematele inimestele vajalikku abi osutada. Inimese individuaalse eripära tõttu kasutatavate kallimate abivahendite piirhinda on tõstetud seni ja tõstetakse ka tulevikus.
Teine küsimus: "Abivajajaid, kellel olid Eestis abivahendeid müüvate ja rentivate firmadega pikaajalised lepingud, unustati muutusest teavitada ning seetõttu said nad endale üllatuseks mitmeid kordi suurema arve kui varasemalt. Kuidas selgitate taolist olukorda ning kuidas plaanite tulevikus taolisi olukordi vältida?" Nendime, et olukord, kus teavitus ei jõudunud kõigi abivahendite vajajateni, oli kindlasti kahetsusväärne. Siin ma olen ka oma seisukohad välja öelnud. Samas tuleb selgitada, et puuetega inimeste organisatsioonide ja nende liikmeskonna teavitus on osaliselt olnud korraldatud Eesti Puuetega Inimeste Koja kaudu, kes on sihtgruppidele korduvalt käinud muudatusi tutvustamas ning kelle listi vahendusel on saadetud infokirju ja muid teavitusmaterjale. Samuti on käidud maakondade piirkondlikes esindusorganisatsioonides ja me oleme avaldanud artikleid ning muid teavitusi eri ajalehtedes, portaalides jm. Tegelikult tabas ootamatu hinnatõus ühe konkreetse firma umbes 200 klienti. Need olid paraku kõige nõrgem ja haavatavam osa klientidest, need olid puudega laste vanemad. Teiste ettevõtetega selliseid probleeme ei olnud. Ettevõtted teavitasid ette, kui nad mingit muudatust tegid. Ka selle konkreetse ettevõttega oleme maas istunud ja asja arutanud, nüüdseks on informatsioon kätte jagatud. Sotsiaalkindlustusamet on kõigi nende inimestega, kelle andmed me saime nende ettevõtete käest kokkuleppel kätte, ka isiklikult ühendust võtnud ja kõigile on leitud paindlikud lahendused.
Kolmas küsimus: "Abivahendid invavarustusele on läbi aastate olnud probleemne temaatika. 1. jaanuaril jõustunud määrusega püüti seda probleemi väidetavalt lahendada, andes inimestele võimaluse abivahendeid hankida oma vabal valikul üle terve Eesti ning seeläbi kaotada olukord, kus abivajajad pidid kuude kaupa ootama rahastuse algust. Samas tekitati sellise lahendusega olukord, kus kallimaid abivahendeid vajavad abivajajad peavad edaspidi rohkem maksma. Kas tegemist on Teie hinnangul hea lahendusega?" Jaanuari alguses tekkinud olukorra vältimiseks on Sotsiaalkindlustusamet loonud aktiivse suhtluse teenuseosutajatega ja tagasisidesüsteemi. Kokku on lepitud kõikide teenuseosutajatega ja palutud saata kõikvõimalike kitsaskohtade kohta infot Sotsiaalkindlustusametile. Selle info alusel võtab Sotsiaalkindlustusamet vajadusel inimestega ühendust ning leiab kohase lahenduse. Samuti hakati jaanuari keskpaigas koondama ettevõtete tagasisidet rakendatud süsteemi kohta ning selle info ja ettevõtete tehingute aruannete põhjal analüüsib Sotsiaalministeerium koostöös Sotsiaalkindlustusametiga, milliseid muudatusi on vaja teha abivahendite korralduses ja kompenseerimise tingimustes.
Ma tahan öelda, et süsteem on muutunud oluliselt rohkem inimesekeskseks, me suudame Sotsiaalkindlustusametis leida konkreetsetele juhtumitele paindlikud, inimeste vajadustele vastavad lahendused. Turg on avanenud, inimestel on oluliselt suurem võimalus valida kas konkreetset abivahendit, abivahendikomplekti või üüriteenust. See puudutab eelkõige puudega laste abivahendeid ja teenuseid. Seni on inimestel süsteemi suletuse tõttu käes olnud piiratud info. Nüüd saame kasutada konkurentsieeliseid, see on oluliselt avardanud pakkumise võimalusi ja kogu informatsiooni kättesaadavust. Inimesed tõesti saavad paremaid abivahendeid ja teenuseid. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Mind ehmatas natukene see lause, et varem pole olnud selle valdkonna süsteemset juhtimist. Minu meelest seda süsteemi on reformitud ikka väga palju aastaid. Aastal 2003 vist minister Pomerants alustas seda. Kuidas siis ei ole seda süsteemset juhtimist olnud, kui need ministrikohad on kogu aeg sisuliselt praeguse koalitsiooni käes olnud?

Vaatame seda abivahendite süsteemi abi vajava inimese seisukohalt! Inimese võimalused olid piiratud olenevalt sellest, mis maakonnas ta elas ehk siis mis maavalitsuse alla ta käis. See, milliste firmadega lepinguid tehti ja milliseid abivahendeid sai osta või üürida, sõltus laias laastus maavalitsusest. See tähendas seda, et oli juhtumeid, kus abivahendite raha konkreetses maakonnas oli lõppenud ja inimesed olid sunnitud ennast kuskile teise maavalitsusse ümber registreerima, et abivahend ikkagi saada. Teiseks, igal aastal kuskil augusti lõpus – seegi sõltus maakonnast – lõppes raha otsa. Riigil puudus igasugune ülevaade sellest, kuhu me oma maksumaksja raha tegelikult suuname. Summad kulutati ära ja siis tekkis olukord, kus raha oli juurde vaja. Inimesed olid ilma abivahenditeta, ilma võimaluseta saada konkreetset teenust. Nagu te ise Riigikogu kogenud liikmena väga hästi teate, pea iga aasta lõpus, kui siin saalis arutati riigieelarve seaduse muutmise eelnõu, klatiti aasta lõpu ülejääke ja puudujääke ning leiti ka lisavahendeid, mis suunati abivahendite süsteemi, kus see raha kiirkorras ära kasutati. Seega puudus riigil, kellel ei ole teatavasti oma raha, vaid kellel on ainult maksumaksja raha, mida me ümber jagame, ülevaade sellest, kui efektiivselt ja mis hinnaga – kas asjakohaselt või mitte – abivahendite raha kasutatakse.
Ma toon teile lihtsalt ühe näite. Nüüd on esimese kahe kuuga tulnud välja juhtumeid, kus näiteks aastal 2012 surnud inimese eest on meile esitatud abivahendi üüri arveid. Inimene on surnud, aga firma on esitanud Eesti riigile arveid ja riik on maksnud kõik need arved kinni. Üks konkreetne juhtum oli niisugune, et me maksime nelja aasta jooksul kinni 15 eurot abivahendi kuuüüri, kokku 720 eurot. See on ainult üks juhtum, aga neid on veel. Kogu süsteem on olnud suletud.
Kolmandaks, eriti üüriturg on olnud laias laastus ära jagatud mõne ettevõtja vahel, kes on olnud oma piirkonnas monopoolses seisundis. See on tekitanud olukorra, kus konkurentsi tervendav mõju on olnud piiratud. Muidugi ei saa selles valdkonnas tegu olla lõpuni avatud konkurentsiga – see peab olema reguleeritud, kuna süsteem on riigi poolt doteeritud ja toetatud –, aga siiski peab inimestel olema võimalus teenuseid ja ka abivahendeid valida. Teine mure on olnud see, et ka hinnakonkurentsi pole peaaegu olnud.
Praegu on juba esimesed kaks kuud näidanud, et meil on turule juurde tulnud uusi tegijaid, kes pakuvad paremaid teenuseid ja võib-olla ka odavamalt. Aga uuenduse mõte ei ole mitte välja suruda ettevõtteid, kes praegu turul on, kes on aastaid tegutsenud ja andnud väga suure panuse sellesse, et Eestis abivahendite süsteem välja kujuneks. Eesmärk on terve konkurentsi abil hindasid madaldada. Teiseks, riigil peab olema selge arusaam, kuhu maksumaksja raha kulub, ja kolmandaks, abivahendite vajajad ehk need, kelle pärast see süsteem üldse loodud on, peavad saama parima, paindliku teenuse.

Monika Haukanõmm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Maavalitsused on palju aastaid korraldanud abivahendite eraldamist. Sotsiaalkindlustusametile läks see töö üle 1. jaanuarist. Skandaal lahvatas enam-vähem esimesel nädalal kohe peale pühi. Seepärast oli minu jaoks väga kummastav kuulda selgitust, et kogu selles skandaalis on süüdi Sotsiaalkindlustusamet, kuna see on nende vastutusala ja nad peavad asja korda ajama. Kas teie hinnangul oli selline selgitus asjakohane ja õigustatud? Aga küsimusel on ka teine pool. Nüüd on sellest poolteist kuud mööda läinud. Kui hästi on Sotsiaalkindlustusamet nüüd selle uue ülesandega hakkama saanud? Tegu on põhimõttelise muudatusega. Kas on olnud raskusi ja kui on, siis milliseid? Mis on läinud paremini, kui te ehk arvasite, ehk millised hirmud jäid realiseerumata?

Ma arvan, et asjaomane kommunikatsioon sai võrreldes mõne teise kommunikatsiooniga varasemast ajast alguse õigest otsast. Selle asemel et otsida süüdlasi ja vaielda selle üle, kes on süüdi, ja siis järgmise sammuna järjest inimesi lahti lasta ja siis, kui lõpuks aega üle jääb ja kellelgi tema koht veel alles on, hakata probleemi lahendama, me valisime teise tee. Kõigepealt rahustasime inimesi ja siis hakkasime kohe konkreetselt lahendama nende inimeste probleeme, kellel probleemid tekkisid. Need probleemid tõepoolest tekkisid eelkõige ühe konkreetse ettevõtte klientidega, mitte kõigi klientidega. Mure tekkis eelkõige peredes, kus kasvab abivahendit vajav puudega laps. Nii et tegu oli iseenesest lausa jõhkra eksimusega. Me võtsime kõigi nendega personaalselt ühendust, päris paljud pöördusid ka ise meie poole ja me lahendasime probleemi otsekohe.
Mis puutub Sotsiaalkindlustusametisse, siis võin öelda, et võimekus inimestega suhelda on seal olnud. Üks asi, mis on positiivsena välja tulnud, on see, et Sotsiaalkindlustusamet on võimeline koguma seda infot, mis ta on tänu personaalsele suhtlemisele inimeste käest saanud. Amet on võimeline seda infot kiirkorras analüüsima ja sellest on abivahendite süsteemi paremal korraldamisel väga palju kasu olnud. Nii et minu arvates on Sotsiaalkindlustusametis sellealane võimekus olemas. Iseasi on see, et iga reform, eriti sotsiaalvaldkonnas, toob pärast käivitumist esialgu probleeme kaasa. Ma toon teile näiteks olukorra, mida me oleme koos teiega üle elanud ja mis on tekkinud ka varem. Kui me teeme muudatusi maksusüsteemis, siis see otsus hakkab kehtima mingisugusest kuupäevast ja mõjub kõigile, kes on selle maksu subjektid. Aga kui sa teed mingisuguseid muudatusi sotsiaalvaldkonnas, kus on tegu inimeste personaalsete probleemidega, ja kui seal tekib mingi tõrge, siis see võimendub kordades. Abivahendeid kasutab Eestis umbes 70 000 inimest. Ja kui probleem tekib vaid paarisajaga – ning seekord ei olnud asi süsteemi veas ja ka kellegi tahtlikus tegevuses –, siis skandaal ikkagi lahvatab. Kõige halvem, mida me oleksime võinud selle peale teha, on see, et me oleksime keeranud reformi tagasi või hakanud seda pidurdama. Aga kõik osapooled tõdesid kohe pärast selle seaduse jõustumist, et reform on vajalik. Sellele seisukohale jõuti ka meie ühisel sotsiaalkomisjoni istungil, kus see teema sai läbi arutatud. Kõike saab muidugi alati paremaks muuta, aga juba esimesed kaks kuud on näidanud, et me tõesti oleme olnud võimelised pakkuma inimestele paremat teenust. Teine pluss on see, et meil on parem ülevaade sellest, kuhu kulub maksumaksja raha. Nii et reformi esimesest kahest kuust on olnud väga palju kasu. Inimesed ei ole saanud halvemat teenust, pigem vastupidi. Ja turule on tulnud uusi tegijaid, kes sunnivad võib-olla vanemaid olijaid natuke rohkem inimeste huve arvestama.

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Te rääkisite siin paindlikkusest ja ma ei hakka nentima, et tegijal ikka juhtub. Aga minu küsimus on niisugune. Põlvamaal tegutseb üks mees, kelle nimi on Ants Väärsi ja kes kogub headelt inimestelt raha kasutatud invabussi ostmiseks, et ratastooli aheldatud maainimesi ühte või teise kohta sõidutada. Ta ei ole ikka seda raha kokku saanud. Kas teie, härra minister, või teie juhitav ministeerium olete talle mõne euro annetanud või kas te kavatsete seda teha?

Invabuss ei ole kindlasti abivahend selles mõttes, et seda saaks sellest süsteemist taotleda. Aga mis puutub erivajadustega inimeste transporti, siis käivituv töövõimereform on iseenesest näinud ette terve hulga teenuseid, et inimeste transport oleks tagatud. Teine asi on fakt, et omavalitsuste võimekust transporditeenuse korraldamisel tuleb oluliselt suurendada.
Mina isiklikult ei ole Ants Väärsile annetanud ühtegi senti ja ma olen ausalt öeldes seda meelt, et kui minister peaks tegema valikuid, keda toetada ja keda mitte, siis oleks see väga raske. Meil on väga palju suurepäraseid inimesi, kes teevad väga vajalikku kas vabatahtlikku või tasulist tööd, ja pigem ma panen oma energia sellesse, et seda süsteemi täiustada. Abivahendite reform on üks paljudest reformidest, mis tuleb sotsiaalvaldkonnas ära teha. Sotsiaalvaldkond on nagu üks lapitekk, mida on natukene kohendatud siit ja sealt ja lappe juurde pandud. Meil on vaja ühelt poolt silmas pidada, et me tagaksime inimestele vajalikud teenused, nende kättesaadavuse üle Eesti, ja teiselt poolt, et me kasutaksime maksumaksjate käest kokkukogutud raha vastutustundlikult. Jutt, et sotsiaalvaldkonnas ei ole raha, ei pruugi alati tõele vastata. Pigem on küsimus selles, kuidas raha kasutamist korraldada niimoodi, et inimestel oleks võimalikult kerge teenused kätte saada.

Aitäh, austatud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Marika Tuus-Lauli!

Head kolleegid! Austatud härra minister, kõigepealt suur tänu nende selgituste eest! Mind küll natuke hämmastas teie lause, et see valdkond on ju aastakümneid olnud korralikult juhtimata. Taasiseseisvunud Eesti riik on juba 25 aastat vana ja seda kohendamistööd alustati väga ammu, aga kõik on täpselt sama. Aga meie arupärimine oli konkreetselt suunatud sellele, millest aasta algul ikkagi selline segadus. Me räägime 200 inimesest. Neid ei olnudki rohkem kui 200 lapse vanemad, aga ikkagi võib öelda, et neid, kes said niisuguse hirmutava arve oma abivahendi eest – neli, viis, isegi kuus korda suurema arve –, oli ikkagi väga palju. Me räägime, et kõik need arved olid ühe firma esitatud, aga põhiliselt ongi ju ainult kaks firmat, kes neid abivahendeid rendivad ja müüvad. Loomulikult tekkis paanika, seda enam, et oli lubatud uut väga mugavat süsteemi ja seda, et see valdkond on saanud ministeeriumi südameasjaks.
Kahjuks eelmise aasta lõpus seda määrust ja seda, mida see kaasa toob, ei selgitatud. Inimesed olid harjunud teadma, et enam-vähem 90% neile vajaliku abivahendi hinnast makstakse kinni. Ja me teame, et laste abivahendid on märksa kallimad kui täiskasvanute omad. Lapsevanemad arvavad ka praegu, et kindlaks määratud soodusprotsent oli neile tunduvalt kasulikum. Toon teile ühe näite hindadest, mis esialgsete arvetega muutusid. Paljud lapsed vajavad ju mitut abivahendit, ütleme, dušitooli, ratastooli ja potitooli. Ja mitut abivahendit on vaja kasutada mitmes kohas: ratastooli toas ja tänaval, mitut abivahendit aga kodus ja koolis. Detsembris oli selline kompleksrendiarve 30–40 eurot, uus postkasti potsatanud arve aga järsku 130 eurot. See oli ikka väga suur ehmatus.
Uus süsteem näib tekitavat hinnatõusu kõigile neile, kes peavad kasutama, kes on sunnitud kasutama keskmisest kallimat abivahendit. Küsimus on selles, milline saab olema piirmäär. Abivahendeid müüvad ja rentivad firmad väidavad, et piirhind pandi paika mõne aasta eest, uut määrust on tehtud kaua. Nende meelest piirmäärad ei arvesta praegu tegelikkust. Müüjad ütlevad ka, et uus määrus on neile tekitanud palju lisakohustusi ja ka seetõttu lähevad hinnad kallimaks. Nii tõepoolest tähendab uuendus tarbijale, kes keskmise piirhinna järgi peab maksma, hinnatõusu.
Jah, me rääkisime siin erimenetlusest – et kui kellelgi on tõesti vaja kallimat abivahendit, siis saab taotleda erimenetlust. Seda tuleb hakata Sotsiaalkindlustusametile tõendama. Sa pead hakkama selgitama ja kirju kirjutama, miks sa seda vajad ja kas sa seda ikka vajad. Selleks läheb 30 tööpäeva. Me ei tea, kuidas erimenetlus tööle hakkab, liiga vähe aega on alles möödunud.
Aga loomulikult oli põhiküsimus, miks olukord tekkis, miks inimesi ette ei informeeritud. Meile tundus, et ka ministeeriumile tuli kogu probleem väga ootamatult, sest esimesel päeval minister veel midagi ei selgitanud. Ta tutvus olukorraga, püüdis aru saada, mis toimub. Alles seejärel saime vastuse. Esialgu öeldi inimestele, et ärge arveid makske, mingil juhul ärge makske. Mis sõnum see on?! Kuidas nii saab, et inimene tarbib teenust, aga ei maksa selle eest? See on ennekuulmatu. Kunagi oli samalaadne segadus seotud ühe teise ministriga. Ma arvan, et seekord aitas ministri südamest tulev vabandamine asjaosaliste inimeste ees. Samas on muidugi väga kahju, et töövõimereform pidi algama sellise suure äpardusega. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei näe. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise juurde. See on arupärimine nr 123 ja sellele vastab sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Andres Ammase, et ta seda arupärimist Eesti avalikkusele tutvustaks!

Lugupeetav juhataja! Lugupeetav minister, mul on hea meel teid õnnitleda, et te saate seda tähtsat küsimust siin lausa kahel korral käsitleda! Kuna kahe arupärimise mõned punktid on sisuliselt sarnased, kuigi sõnastuslikult täiesti erinevad, siis arupärijad ei solvu, kui te nendest küsimustest praegu arutatavas arupärimises kiiremini üle lähete. Aga mõni asi on meil küll pisut teistmoodi esitatud. Eeskätt soovime teilt vastust selle kohta, kuidas läheb asi edasi. See sai juba käsitletud, et ärme vaatame enam tagasi, aga kuidas asi edasi läheb? Näiteks, kuidas teie hinnangul võiks olla lahendatud selline olukord, kus Sotsiaalkindlustusametis ja töötukassas on juhtumikorraldajad – uues seaduses on ka see juhtumikorraldaja mõiste sees – ning on olemas ka sotsiaaltöötajad ja perearstid, aga nende koostöö võib sageli jätta soovida või sootuks puududa? Inimesele tähendab see ikka pendeldamist mitme süsteemi, sotsiaal-, tervishoiu- ja haridussüsteemi vahel. Seadusega määratletud juhtumikorraldaja on abiks ainult teatud juhtudel. Meie arvates võiksite te põhjalikumalt vastata filosoofilisemat laadi küsimusele, kas abivahendite turg ikka allub vabaturumajanduse reeglitele ja kas tarbijad saavad selle kõigega hakkama. Kas on õiglane ja mõistlik panna perele lisaks kohustus teha abivahendite hinna ja kvaliteedi võrdlust? Kuidas teha nii, et abivajajad sellega hakkama saaksid? Lõpuks seesama küsimus, mida me oleme mitmes varasemas arupärimises toonitanud ja uurinud: kuidas lahendab valitsus valdkondadevahelise koostöö küsimused? Aitäh!

Suur tänu! Ma palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna!

Lugupeetud juhataja! Mul on suur au vastata teisele samasisulisele arupärimisele, aga teise juhataja silme all. See vastamine on kujunenud väga pikaks või oleme tabanud lihtsalt sobiva hetke. Head arupärijad! Ma ei hakka järjest ette lugema neid küsimusi, mida te olete esitanud. Või tegelikult ma ikkagi teen seda, siis me saame süsteemsema pildi, sest lugupeetud Andres Ammas lisas siia veel mõne asja, mida me saame arupärimisele vastamise käigus arutada.
Esimene küsimus: "Kuidas sai juhtuda, et puudega laste abivahendite jaanuarikuistel rendiarvetel summad mitmekordistusid, kuigi uus sotsiaalhoolekande seadus sõnastab selgelt puudega laste abivahendite soodustuse määraks senigi kehtinud 90%? Kuigi Sotsiaalkindlustusamet on lubanud lahendada need juhtumid erimenetlusega, jääb õhku küsimus, mis saab edasi. Kas abivahendite turg ikka allub vabaturumajanduse reeglitele ning tarbijad ei kaota?" Selle, et aasta alguses said mõned puudega laste vanemad varasemast oluliselt suurema arve, tingis piirhindade arvestuse rakendamine suuremale hulgale abivahenditele. Ma rõhutan seda, et neid suuremaid arveid, nagu ma ka varem ütlesin, said ikkagi eelkõige ühe ettevõtte kliendid ja mitte kõik selle kliendid, vaid konkreetselt üks osa nendest, suurusjärgus 200 klienti, kes olid seotud puudega laste abivahendite ja nende üürimisega. Osa laste puhul oli nende puude eripärast lähtuvalt vaja kasutada piirhinnast olulisemalt kallimat abivahendit ja sellest tulenevalt nende omaosalus varasemaga võrreldes kasvas. Puudega laste kõigi abivahendite puhul on ka 2016. aastal riigi soodustuseks 90%, nii nagu oli varemgi. Ma selgitan, et abivahenditele piirhindade seadmisel on lähtutud samasugusest loogikast, mida kasutatakse ravimite piirhindade kehtestamisel, kui soodusravimite loetelus on mitu sama toimeaine ja manustamisviisiga ravimit. Samuti on ühe abivahendite grupi all samade funktsioonidega tooted nii odavamast kui ka kallimast hinnaklassist ning inimesel on võimalik valida. Piirhinnad erinevad abivahendigrupist sõltuvalt. Piirhindade arvutamisel on lähtutud põhimõttest, et ühte tootegruppi jäävatest turul olevatest toodetest mahuksid kaks kolmandikku piirhinna sisse. Kui abivahendi müügi või üüriteenuse hind jääb alla piirhinna või on sellega võrdne, siis kompenseeritakse riigipoolne piirmäär, näiteks 70% abivahendi hinnast. Kui abivahendi hind on piirhinnast kõrgem, siis arvestatakse riigipoolne piirmäär grupile määratud piirhinnast ning inimene maksab lisaks omaosalusele näiteks 30% piirhinnast, piirhinna ja abivahendi maksumuse vahe. Inimese minimaalne omaosaluse suurus on seitse eurot, välja arvatud mähkmete ja teiste selliste abivahendite puhul, samuti üüri puhul, kus minimaalset omaosaluse suurust ei ole. Nendel juhtudel, kui inimene vajab oma puude eripärast tulenevalt piirhinnast oluliselt kallimat abivahendit, on ette nähtud erimenetlus, mille kohta tuleb inimesel esitada taotlus Sotsiaalkindlustusametile. Ma tahan öelda, et see erimenetluse sõna tundub võib-olla erilisem, kui see tegelikult on. Laias laastus tähendab see ikkagi seda, et need, kellel on vaja saada näiteks kombineeritud abivahenditeenust ... (Mobiiltelefoni helin.)

Austatud minister, ma palun vabandust! Istungit ei saa hetkel edasi pidada. Vist saame nüüd jätkata, kui meid aidatakse.

See ei ole minu telefon.

Austatud minister, ma palun vabandust! Hea ametikaaslane Jaanus Karilaid, ma tänan, et te viisite selle omanikuta telefoni siit kaugemale, et see niisama ei heliseks. Läheme edasi, palun!

Aitäh! Pole hullu, me kõik oleme inimesed, ka Riigikogu liikmed. Ma tahtsin öelda, et see erimenetluse sõna võib olla natuke hirmutav. Tegelikult on nii, et kui inimene pöördub abivahendite pärast Sotsiaalkindlustusametisse, siis koostöös selle inimesega leitaksegi talle parim lahendus. Kui see nõuab n-ö eraldi otsust, näiteks kombineeritud abivahendite kasutamist eriti just puudega laste puhul, siis hind läheb võib-olla üle piirmäära, aga lahendus leitakse ja inimene ei ole sunnitud maksma rohkem, kui ta pidi varem maksma.
Räägin veel sellest, mis kõlas eelmise arupärimise lõpus olnud sõnavõtus, nagu me olevat öelnud, et ärgu inimesed arveid maksku. Me ütlesime, et ärgu maksku neid suuremaid arveid, mis neile saabusid, sest igaühele leitakse lahendus sellesama erimenetluse käigus. See on ka toimunud. Otsus lahenduse kohta tehakse hiljemalt 30 kalendripäeva jooksul. Varasem süsteem, nagu ma siin ka tutvustasin, tähendas oluliselt pikemat aega, see aeg sõltus maavalitsuse suvast, millal ta neid n-ö erimenetluse koosolekuid korraldas. Oli väga positiivseid näiteid, aga oli ka negatiivsemaid. Riigi tasemel tuli komisjon 2015. aastal kokku näiteks neli korda. Süsteem muutub inimesele nüüd oluliselt paindlikumaks ja kiiremaks. Ma rõhutan, et otsus on vaja teha 30 kalendripäeva jooksul, mitte 30 kalendripäeva pärast. See tähendab, et see on maksimaalne aeg. Tegelikult teeme me neid otsuseid kiiremini. Otsuste tegemise mõte ei ole lihtsalt kinni maksta piirmäärast kõrgemat hinda, vaid lahendada individuaalsed olukorrad, kui standardne abivahend ei sobi ja on vaja piirhinnast kallimat abivahendit. Kui turul on erineva hinnatasemega analoogsed tooted, soovitab riik juba nüüd kaaluda erinevaid valikuvõimalusi. See võimaldab kasutada abivahendite eelarvet kokkuhoidlikumalt ja suuremale hulgale inimestele abi osutada. Inimese individuaalsest vajadusest lähtuvalt on kallimate abivahendite piirhinda tõstetud varem ja tõstetakse ka edaspidi. Ühtlasi toome välja, et peale abivahendite korralduse muutust on turule tulnud uusi abivahenditeenuse osutajaid ning ettevõtete konkurents on kasvanud. See mõjutab kindlasti ka teenuseosutajate hinnakujundust. Jaanuari alguses esinenud olukordade edaspidi vältimiseks on Sotsiaalkindlustusamet loonud aktiivse suhtluse ja tagasiside süsteemi teenuseosutajatega. Kõigi teenuseosutajatega on see kokku lepitud ja palutud saata võimalike kitsaskohtade kohta info Sotsiaalkindlustusametile. Viimane selline koosolek toimus 5. veebruaril. Koostöö abivahenditeenuse osutajatega ja abivahendite müüjatega on olnud väga positiivne.
Nüüd küsimus, kas abivahendite turg ikka allub vabaturumajanduse reeglitele ja kas tarbijad selle tõttu ei kaota. Ma väidan, et see ei ole päris avatud turg. See on ikkagi reguleeritud selles mõttes, et me ju toetame seda ja panustame sellesse. Aga kindlasti on positiivne see, et, esiteks, inimese poolelt vaadatuna on võimalik valida oluliselt suurema arvu teenusepakkujate vahel üle Eesti, inimene ei ole vangistatud oma maakonna piiridesse. Teine asi on see, et turule on tekkinud ka uusi tegijaid, kes pakuvad odavamat ja kvaliteetsemat teenust kui seni. Teenusepakkujate konkurents on igal juhul positiivne. Kui me ravimitest räägime, siis päris üks ühele ei saa neid süsteeme kõrvutada, sest abivahendeid leiutatakse maailmas järjest juurde ning võimalused neid Eestisse tuua ei ole piiratud, aga on väga selge, millised ravimid on turul lubatud. Siin on väga karmid regulatsioonid üle maailma ja ka Euroopas. Abivahenditega on võimalik turule tulla. Kui me vaatame planeeritud summasid, siis see turg on pisut üle kümne miljoni euro suurune, millest riigi finantseering on suurusjärgus üheksa miljonit eurot. Te saate aru, et seda raha ikka on, mille pärast ettevõtjad võiksid pingutada. Kui vaadata inimeste poolt, siis neil tekib reaalne võimalus leida parimaid lahendusi koostöös Sotsiaalkindlustusametiga, kellel on kogu infobaas käes. Ma arvan, et selline kombineeritud vabaturumajandus, kus maksumaksja raha eest abivahendite soetamist ja üürimist toetatakse, on igal juhul avatum ja läbipaistvam süsteem, kui seni oli.
Teine küsimus: "Mida ja millal on Teie juhitav ministeerium teinud selleks, et teavitada puuetega laste peresid hinnatõusust ja kuidas olete hinnatõusu selgitanud?" Tegelikult oli kohustus hinnatõusu oma klientidele selgitada abivahenditeenust osutaval ettevõttel, sellised lepingud on ka sõlmitud. Kuid nagu me praktikas nägime, mõnel juhul seda ei tehtud. Kui oleks hakatud näpuga järge ajama ja süüdlast otsima, siis ei oleks see kuidagi kaasa aidanud nende inimeste probleemide lahendamisele. Nagu ma eelmises punktis selgitasin, meil on nüüd tänu uuele süsteemile üha parem ülevaade nendest inimestest, kes abivahendeid vajavad. Me saame neile abivahendeid soovitada ja koos parimaid lahendusi otsida. Mis puudutab hinnatõuse, siis ettevõttel on kohustus ette teatada, kui ta soovib hinda tõsta. Nii nagu iga muu teenuse puhul, on siingi tarbijakaitseseaduse alusel kohustuslik hinnatõusust ette teatada.
Kolmas küsimus: "OÜ Invaru on juhtinud süsteemi kitsaskohtadele ja võimalikule hinnatõusule tähelepanu juba sotsiaalhoolekande seaduse ettevalmistamise ning kooskõlastamise käigus. Küsimus: mida ja millal on ministeerium teinud omalt poolt, et vältida OÜ Invaru poolt viidatud kitsaskohti?" Nii OÜ-ga Invaru, kes on üks suurimaid teenusepakkujaid, kui ka teistega oleme me korduvalt nõu pidanud. Viimane istumine, nagu ma ütlesin, oli 5. veebruaril. Sotsiaalministeeriumi valmisolek vajaduse korral näiteks teatud gruppides piirhindu üle vaadata on olemas, aga seni ei ole turul veel näha nii suurt muutust, et me oleksime pidanud seda tegema. Aga praegu on läinud mööda ka ainult kaks kuud, nii et on natuke vara lõplikke järeldusi teha. Koostöö on meil olemas ja me proovime tehtud ettepanekuid arvestada nii palju, kui on vähegi võimalik.
Neljas küsimus: "Kas Teie arvates on õiglane ja mõistlik panna perele lisaks kohustus viia läbi abivahendite üleriigiline hinna- ja kvaliteedivõrdlus, et langetada vabaturumajanduse tingimustes teadliku tarbijana parim võimalik otsus, mis on ka majanduslikult mõeldav, sest juhtumikorraldajat ei ole, aga abivahendeid on lapsele eluliselt vaja?" Sotsiaalkindlustusamet on ju väga hästi informeeritud nendest võimalustest, mis on turul olemas. Teine asi on see, et mul on hea meel ka puudega inimeste organisatsioonide initsiatiivi üle, et tekiks selline infovahetusportaal, kus oleks võimalik üle Eesti võrrelda abivahendite ja teenuste erinevaid pakkumisi. Ma arvan, et see informatsioon on abivahenditeenuse kasutajatele järjest rohkem ja paremini kättesaadav. Nad ei ole sunnitud ise mööda Eestit erinevaid pakkumisi otsima ja parimaid hindu taga ajama. Ma tahan öelda, et ka turg reguleerib seda. Me näeme näiteks Tallinna trammides ja trollides aasta algusest, 5. jaanuarist toimuvaid abivahendifirmade reklaamikampaaniaid, sest nad on ise väga huvitatud sellest, et pakkuda soodsamat ja paremat teenust üle Eesti. Nad ei ole enam aheldatud ühte piirkonda.
Viies küsimus ja siis saame minna arutelu juurde: "Esmapilgul hinnates on sotsiaalteenuste kättesaadavus riigis paranenud. Kahjuks ei ole endiselt suudetud luua loogilisi ühendusteid tervishoiu-, sotsiaal- ja haridussüsteemi vahel. Küsimus: millised on lähiaja tegevused erinevate valdkondade koostöö edendamiseks, et puudega inimesed ei kukuks süsteemidevahelistesse tühimikesse?" See on väga õige küsimus. On ju räägitud silotornidest ministeeriumide sees ja vahel, mistõttu informatsioon ei liigu ning näiteks puudega inimesed peavad käima tõendite ja dokumentide saamiseks mitme asutuse ja institutsiooni vahet. See on üks olulisemaid teemasid, mille me peame lahendama. Ka näiteks töövõimereformi, millest on juttu olnud, panime siin Riigikogus ju sisse põhimõtte, et meil oleks ühe ukse poliitika. Põhimõtteliselt näen mina tulevikus sotsiaalsüsteemi sellisena, et see on inimesekeskne. See tähendab, et inimene peab saama ühest kohast kätte kogu informatsiooni tema kohta, alates sellest, kuidas ta saab kodus ringi liikuda, kuidas on tema abistamine kodus korraldatud, kuidas ta saab kodust välja ning kui tal on võimalik töötada, kuidas ta saab siis töökohale jne. See informatsioonivahetus, inimesekeskselt info andmine on ülimalt tähtis. Siin me astume samme edasi nii infotehnoloogiliste lahenduste poolest kui ka seadusandlikult. Aitäh!

Austatud minister, ma tänan teid! Teile on küsimusi. Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Mulle jäi kõrvu kaikuma, et kui tuleb suurem arve, kui oli enne, siis ei ole vaja lihtsalt maksta. Ma küsin puhtalt raamatupidamislikult. Kui arve on väljastatud, siis arve väljastaja peab maksma selle pealt teatavaid makse. Kuidas see arve siis annulleeriti? Kas see arve kutsuti tagasi või kuidas? Raamatupidamislikult päris nii ei saa, et kui arve tuleb, siis sa jätad selle lihtsalt maksmata. Seal peab mingeid toiminguid tegema. Kuidas need asjad lahendati?

Aitäh! Neile inimestele, kes said aasta alguses oluliselt suuremad arved, oli meie selline üleskutse, et ärgu maksku seda arvet ära, vaid pöördugu Sotsiaalkindlustusametisse või oodaku, kuni nendega ühendust võetakse. Nende kõigiga on ühendust võetud või pöördusid nad Sotsiaalkindlustusametisse. Me vaatasime üle, kas arve on põhjendatud ja kas on olemas alternatiiv, et näiteks arve oleks väiksem, kui kasutada mõnda teist teenust või abivahendit. Võis juhtuda ka, et me leidsime n-ö erimenetluse käigus, et jah, see arve on põhjendatud ja riik tasus sellest nii palju, et inimese omaosalus ei läinud suuremaks, tema jaoks ei olnud arve suurem, kuigi arve oli nominaalselt suurem ja raamatupidamislikult asi klappis. Aga see oli n-ö kiirmenetlus, selleks et kaotada nende inimeste põhjendatud pahameel, kes said ootamatult suured arved. Kujutage ette olukorda, kus sa oled sügava või raske puudega lapse hooldaja, oled pidevalt tarbinud samu teenuseid ja siis tuleb sulle ette teatamata mitmekordne arve. Igal juhul ei olnud meie ülesanne hakata otsima, kes on siis lõpuks süüdlane, sest selle peale oleks kulunud võib-olla kuu või kaks, vaid see probleem tuli otsekohe lahendada ja leida igale inimesele personaalne lahendus. Nii et lõpuks ka raamatupidamislikult need summad klappisid.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Eks minagi sain tunda seda suuremat arvet, kui ämma abivahendite arve saabus. Aga te ütlesite, et turg on umbes 10-miljoniline, ja rääkisite, kuidas te saite sabast kinni, kui surnute jaoks küsiti raha jms. Kui palju siis õnnestus ära hoida raha n-ö põletamist?

Aitäh hea küsimuse eest! Meil on ju olemas alles esimese kuu andmed. Ma toon näite jaanuarikuust. Kui 2015. aastal oli kuu arvete keskmine kogusumma 743 000 eurot, siis jaanuaris oli see 550 000 eurot. See oli ühe kuu näide. Muidugi peame me vaatama kogu aastat. Praegu on liiga vara kokkuvõtteid teha. Me ju nägime riigieelarves käesolevaks aastaks ette 2,4 miljonit eurot suurema rahastuse abivahendite süsteemile ja lisaks saavad täiskasvanud töötavad isikud abivahendeid 1. jaanuarist ka töötukassast, kui need on seotud nende tööalase tegevusega. Nii et meil on korralik eelarve abivahendite süsteemi jaoks, tegelikult esimest korda. Aga ma ise seadsin ministeeriumile tingimuse, et kui me tahame valitsusest eelarvesse lisaraha saada, on meil vaja abivahendisüsteemi reform ära teha. Varem kallasime me pimesi raha süsteemi juurde. Kuidas viisakalt öelda? Härra juhataja juba ohkas. Aga me kallasime raha juurde, kuna abivahendite järele oli pidevalt vajadus. Me ei teadnud, kuhu see raha läheb ja kuidas seda õigesti planeerida. Nüüd on meil need hoovad olemas ja ma julgen ennustada, et sellel aastal oleme olukorras, kus me suudame eelarvega aasta lõpuni tagada kõigile vajalikud abivahendid ja teenused.

Aitäh! Monika Haukanõmm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Viiendale, viimasele küsimusele vastates ütlesite te, et meil on erinevad tornid ja need tuleb panna paremini koostööd tegema. Mulle tundub, et te jätsite vastamata küsimuse teisele poolele, mis plaanid on teil selle koostöö edendamisega. Kui me mõtleme näiteks puudega lapse peale, tema toimetuleku edendamisele, siis siin on oma roll täita sotsiaalvaldkonnal, tervisevaldkonnal ja haridusvaldkonnal, aga tihtipeale ei tee need valdkonnad koostööd. Mis samme plaanite te astuda?

Aitäh! Mis puudutab just nimelt erivajadusega laste olukorda, siis siin on meil, ütleme, sotsiaalkaitsepool, siis on tervise- ja tööpool ning tegelikult ka hariduspool. Töörühmad arutavad, kuidas me suudaksime lapsekeskselt neid probleeme lahendada. Need lahendused lihtsalt tuleb leida. Üks konkreetne näide: 2016. aastal on kavandatud välja töötada digiretseptiga sarnane süsteem, et arstil oleks lihtsam abivahendivajadust kindlaks määrata. Inimene ei vaja siis enam pabertõendit. See on iseenesest üks pisike samm, see ei muuda süsteemi täiuslikuks.
Aga ma sain aru, mida te tegelikult küsisite. Meil on olemas ju haridussüsteem, Rajaleidja programmid ja hulk muid programme, olemas on ka omavalitsused jne. See on üks peamurdmise koht ja ma ei hakka teile andma tohutuid lubadusi. See on üks põhiteemasid, mille kallal me ka töövõimereformi rakendamist arutades pead murdsime. Inimesed ei peaks tänapäeva e-riiki ja meie võimekust arvestades jooksma kas või lihtsalt paberite täitmise või mingite tõendite saamise pärast mitme institutsiooni vahet. Ka Sotsiaalkindlustusameti uus infosüsteem, millest on väga palju juttu olnud, peaks pakkuma siin lahendusi, lihtsustama koostööd teenuseosutajatega ja võimaldama inimesel endal lihtsamini oma andmeid vaadata. Üks lahendus, mille me tahame ellu viia kohe SKAIS2 esimeses etapis, mis on sisuliselt valmis, on see, et inimene näeb kogu enda kohta käivat infot ning kõiki toetusi ja teenuseid, mida tal on võimalik saada, ühes aknas. Me peame kogu riigihalduses liikuma selles suunas, et meil oleks inimesekeskne lähenemine.
Muuseas, kui laiemalt öelda sellesama abivahendisüsteemi kohta, siis sisuliselt on see see, mille me peame vähemalt mingil tasemel ära tegema tervishoiusüsteemis: me panime raha inimesega kaasa. Senimaani jagati raha maakonnapõhiselt, selle järgi, kui palju maakonnas inimesi elas, kusjuures mitte puudega ja erivajadusega inimesi, vaid vaadati seda, kui palju üldse elanikke maakonnas oli ja selle põhjal jagati mehaaniliselt raha. Nüüd me kaotasime need piirid ära ja panime raha liikuma inimesega koos. Ükspuha, millises Eesti kohas inimene elab ning mis abivahendit ja teenust vajab, me leiame talle sobiva lahenduse. See on samm edasi, see on inimesekeskne süsteem.

Artur Talvik, palun!

Hea eesistuja! Hea minister! Kas võib öelda niimoodi, et enne abivahendisüsteemi reformi oli abivahendite pakkujaid Eestis kaks, üks Põhja-Eestis ja üks Lõuna-Eestis, sisuliselt oli see süsteem monopoliseerunud ja selle reformiga üritasite te seda monopoli lõhkuda? Kas võib öelda ka seda, et just need monopoliseerunud firmad põhimõtteliselt tekitasidki selle segaduse aasta alguses?

Ei ole ainult kaks abivahendeid pakkuvat firmat, neid on rohkem. Aga kui me vaatame abivahendite üürimise teenust, siis laias laastus on tõepoolest kaks põhitegijat, kellest üks on Põhja-Eestis ja teine Lõuna-Eestis. Ega seal mingit sisulist konkurentsi ei olnud. Probleemid tekkisid ühega nendest. Ma ei hakka siin kellegi kapsaaeda kive loopima või kuidas see vanasõna ongi. Ma tahan öelda, et see olukord lihtsalt seda võimaldas. Iga süsteemi kasutatakse ära nii palju, kui palju süsteem ise seda võimaldab. See süsteem oli pime, see oli suletud, sinna tuli raha juurde ja ilmselgelt on vajadus abivahendite järele ju alati olemas. Mida me tegime? Me lasime sellesse pimedasse ruumi põhimõtteliselt valguse sisse ja nüüd on kõigil selgem, mis toimub, see on selgem ettevõtjatel, tegelikult ka abivahendite tarbijatel ja eelkõige on see selgem riigil ning me saame seda olukorda nüüd paremini organiseerida. See, et me kaotasime maakonnapõhised piirid ja avasime turu, tähendab, et aeg näitab, milline turuosa kellelgi on. Esimese, ütleme, poolteise kuu andmed näitavad, et nii mõnegi suure ettevõtte turuosa on vähenenud ning on tekkinud uusi, väikseid ja aktiivseid firmasid, kes on pakkunud väga head teenust. Mina usun küll, et vähemalt selles osas turu avanemine või valguse ruumi laskmine töötab kaugemas perspektiivis hästi.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Väga kena on kuulda, et suund on inimesekesksele lähenemisele. Aga kas te oskate öelda, millal te ikkagi loodate esimesi konkreetseid tulemusi näha? Praegu näevad puudega laste või ka puudega täiskasvanud inimeste pered küllaltki palju vaeva, et kogu seda informatsiooni kokku koguda. Küsimuse teine pool puudutab koostööd Haridus- ja Teadusministeeriumiga. Haridus- ja Teadusministeeriumis valmistatakse teatavasti ette hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorraldamise uut kontseptsiooni. Kuidas teil see koostöö läheb?

Aitäh! Esimesed sammud on juba tehtud. Selles mõttes, et informatsioon abivahendite kättesaadavuse kohta üle Eesti on inimestele järjest paremini kättesaadav. Teine asi on see, et Sotsiaalkindlustusamet kohtleb neid inimesi personaalselt.
Mis puudutab n-ö info liigutamise etappe, siis on jõustunud töövõimetoetuse seadus koos kõikide muude seadustega, mille järgi hakkas teenuste pakkumine toimuma 1. jaanuarist k.a. Aasta keskpaigas hakkavad esimesed inimesed sisenema uude hindamissüsteemi. Seal me juba rakendame ühe ukse poliitikat ehk inimesed ei pea käima Sotsiaalkindlustusameti ukse, töötukassa ukse ega muude uste taga. Aga mis puudutab Sotsiaalkindlustusameti infosüsteemi varianti nr 2, millest on palju juttu olnud, siis see on üles ehitatud sellele, nagu tervise infosüsteemgi, et andmed liiguvad ikkagi isikuga kaasa. Sealt tulebki see kvalitatiivne hüpe.
Mis puudutab erivajadusega laste elu korraldamist, siis pean ausalt tunnistama, et ma aasta alguses lugesin ühte kaks aastat koostatud analüüsi. Selle analüüsi järeldustega ei olnud ma sugugi rahul, sest seal olid tegelikult alles need silotornid, et mida teeb haridusministeerium, mida teevad sihtasutused, mida teeb sotsiaalkindlustussüsteem ja mida tervishoiusüsteem. Siin oli mul minu partnerministri Jevgeni Ossinovskiga ühine arusaam – kuigi me väga tihti ei ole ühte meelt, on meil erialaselt hea läbisaamine –, et mitte ainult nende kahe ministri valdkonnas, vaid koos haridusministeeriumiga peame me selle väga tõsiselt üle vaatama, muutes seda süsteemi just nimelt lapsekeskseks. Nii et ma kuupäeva ei oska teile täpselt öelda, aga nagu te ise väga hästi teate, ressursse on sihtasutustel ja omavalitsustel ning on riiklik rahastamine. Sellest tuleb süsteemi kokkupanemisel alustada ja just laste huvidest lähtuvalt. See töö praegu käib.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Ma jätkan selle ühe ukse poliitikaga. See kõlab väga mõistlikult. Aga arupärimise sissejuhatuses on üks väga ilmekas koht, mis ütleb, et kui puudega laps saab 16-aastaseks, siis tuleb tal läbi teha mitmete hindamiste ralli: töövõime hindamine, puude astme ja liigi hindamine, veel paar hindamist, psüühikahäiretega noortel on lisahindamised, võib-olla kohtuekspertiis. Kindlasti on sellega tihedalt seotud kutsenõustamine või erialavalik, kui see on võimalik. Ma küsin väga lihtsa küsimuse: kus on see uks, millal see avatakse ja millised spetsialistid hakkavad selle ukse taga olema?

Aitäh, hea küsija! See ongi see silotornide lammutamise ja üheks majaks tegemise protsess, eriti mis puudutab lapsi. Minu arusaam, mille ma ütlesin välja ka siis, kui te andsite mulle mandaadi ministrina tööd alustada, on see, et me peame inimese sünnist alates hindama tema vajadusi ja peame andma talle teada, kust ta saab abi, me ei tohi teda jooksutada. Seda süsteemi ei ole väga lihtne rakendada. Mis puudutab erivajadusega lapsi ning haridussüsteemi, tervisesüsteemi ja sotsiaalkaitsesüsteemi kokkupanemist, siis analüüs praegu käib. Mina näen seda nii, et kooliealise lapse puhul saab selleks kohaks kool, ta ei pea jooksma eri riigiasutuste vahel. See on see koht, kust me kõige rohkem informatsiooni saame.
Kui te selle teema avasite, siis ma ütlen, et loodetavasti on teil võimalik arutada siin seadusmuudatusi juba enne jaanipäeva, enne kahe suvekuu jooksul toimuvat valijatega suhtlemist, millega te aktiivselt tegelete. Mis puudutab varase märkamise teemat, siis valitsuses on lähiajal arutlusel seadusmuudatus, mille kohaselt laps registreeritakse kohe sünnitusmajas ühe kindla perearsti juurde ning teiseks tekivad perearsti ja pereõe kohustuslikud koduvisiidid ning vanem peab perearstile oma last näitama. Vaatame uut lastekaitseseadust, mille rakendamine on sel aastal saanud rahastamise. Meie asi on näha abivajavat last võimalikult varakult. Ametnikud hakkavad informatsiooni saatma sinna, kuhu vaja, vanemad ise ei pea niivõrd palju oma jalgu kulutama ja kallist aega raiskama.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Monika Haukanõmme!

Härra juhataja! Head üksikud rahvasaadikud, kes siia saali on jäänud! Aasta alguses tekkinud probleem abivahenditega tõi taas kord välja selliste süsteemide kroonilise valupunkti. Nimelt, puudega inimesed ja nende pered peavad selles süsteemis ja üldse erinevates süsteemides ellujäämiseks olema tihtipeale osavamad kui žonglöörid tsirkuses. Nad on öelnud, et nad on justkui elukutselised toetuste ja teenuste taotlejad, nad peavad teadma, kust midagi küsida, neil peab olema piisavalt aega, vahendeid ja tarkust. Puudega laste perede argipäeva kuulub kahjuks pidev info otsimine, selle sorteerimine ja süstematiseerimine ning asjaajamine. Seda tehakse, käies rehabilitatsiooniasutustes ja tervishoiuasutustes, suheldes perearstidega, eriarstidega, koolidega, lasteaedadega, lapsehoiuteenuse osutajatega ja kohalike omavalitsuste sotsiaalosakondadega. Seda loetelu võiks jätkata. Andmevahetus institutsioonide vahel on enamasti samuti puudega lapse pere õlul. Ma loodan väga, et töövõimereform ja mitmesugused arendused parandavad seda olukorda ja puudega lapse perekond ei ole enam nagu kirjatuvi, kes peab ise pabereid teise institutsiooni viima.
Mis sunnib praegust süsteemi kritiseerima? Sellele viitas ja pühendas päris palju aega ka minister. Praeguses süsteemis puudub puudega inimesele ja tema perele vajalik tugi asjaajamisel, sest sellist juhtumikorraldajat ei ole. Jah, 1. jaanuarist jõustus küll uus sotsiaalhoolekande seadus, mille § 9 sätestab abi andmise juhtumikorralduse põhimõttel, aga see ei ole piisav ja seda abi ei saa mitte kõik. Tegelikult on ju olemas juhtumikorraldajad, näiteks Sotsiaalkindlustusametis või töötukassas, aga taas kord on neil oma teatud piiratud pädevus. Nagu ütles ka härra Herkel, kui laps hakkab 16-aastaseks saama, siis muutuvad paljud lastevanemad väga ärevaks, sest nad teavad, et neid ootab ees tõeline kadalipp, nad peavad laskma teha tohutul hulgal hindamisi ja tegema tohutul hulgal otsuseid, tihtipeale ka siis, kui nad tegelikult ei teagi, kuidas on õige otsustada. Eriti keeruline on olukord siis, kui on tegemist psüühikahäirega või liitpuudega lapsega. Näiteks, millist teenust laps peaks saama, millised on järjekorrad, millal seda teenust oleks vaja saada jne. Tegemist on laste ja peredega, kes on tõesti eriti haavatavad, tihti on neil mitmeid raskusi. Olukorraga hakkama saamiseks on neil vaja väga palju tarkust ja mõnikord oleks selleks vaja isegi kõrgharidust.
Esmapilgul hinnates jääbki mulje, et teenuseid on rohkem, aga kahjuks ei ole nn silotornide süsteem kuhugi kadunud ja meil on veel pikk tee minna. Meil kõigil siin saalis ja ministeeriumides on vaja tarkust, et kõik need otsused, mida me teeme eri tornides, peaksid tegelikult silmas inimest ja paneksid inimese süsteemi keskpunkti ning et need süsteemid, mida me loome, oleksid terviklikud. Praegu on siiski väga suur oht, et inimene kaob seal kuhugi ära ja üks ministeerium tihtipeale ei tea, mida teine teeb, mis võibki lõppkokkuvõttes tekitada suuri probleeme ja ka seda, et inimesed saavad lihtsalt haiget. Aitäh!

Suur tänu, hea ettekandja! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume kiire tempoga edasi vaba mikrofoni poole. Oleme jõudnud kuuenda arupärimise juurde. See kannab numbrit 137 ja sellele vastab maaeluminister Urmas Kruuse. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Siret Kotka, kes tutvustab arupärimist Eestimaa avalikkusele!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid, kes te olete veel saali jäänud! Mõni aeg tagasi andsid Keskerakonna fraktsiooni liikmed üle arupärimise maaeluminister Urmas Kruusele. See puudutas Eesti seakasvatuse hetkeolukorda ja selle tulevikku. Aafrika seakatk on tänaseks levinud juba peaaegu üle Eesti. Võrreldes Läti ja Leeduga on Maarjamaal katkukoldeid rohkem. Enam kui 400 seakasvatajat on pidanud tegevuse lõpetama. Osa koduseakasvatajaid on tegevuse lõpetanud seetõttu, et katk on tunginud nende lauta, teised aga tsoonis kehtestatud müügipiirangute tõttu, mis on tekitanud suuri majanduslikke kahjusid. On ebaselge, milline on Eesti seakasvatuse tulevik. See aga tähendab, et sadu töökohti on maapiirkondades ohus, me tegelikult ei tea, mis nendest inimestest saab.
Nii suured kui ka väikesed sealihatootjad on välja toonud, et peamine tootmise vähenemise põhjus on just kolmandas tsoonis kehtestatud majanduspiirangud, mis on takistanud toodete realiseerimist. Katkukahju Eesti majandusele ulatub Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel tänavu juba 36 miljoni euroni, mis on väga suur summa.
Head sõbrad! Kui nii edasi läheb, siis on väga suur risk, et tulevikus ei suudagi me oma Eesti kodusigadega Maarjamaa inimesi ära toita ja nõudluse katmiseks tuleb senisest enam sealiha importida. Aafrika seakatku tõttu on hukatud umbes 23 000 kodusiga ja seakasvatajad on majandussurutise pärast põhikarja emiste arvu ise kolmandiku võrra vähendanud. Ehk põhimõtteliselt surmatakse iga kolmas emis. Võite ise arvata, kui palju sigu jääb poegimata.
Eelnevalt kirjeldatud põhjused on tekitanud olukorra, kus eelmisel aastal vähenes sigade arv lausa 14% ehk 300 000 seani ja sealiha kodumaine tootmine jäi tarbimisele alla 15%. Eesti varustatus sealihaga võib konjunktuuriinstituudi uuringu järgi kahaneda selle aasta lõpuks juba 60–65%-ni. Olukord halveneb iga kuu ja päevaga. Kõige selle tõttu on meil maaeluministrile viis küsimust, millele ootame vastust. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Vabariigi maaeluministri Urmas Kruuse, kes vastab arupärimisele nr 137!

Austatud istungi juhataja! Auväärsed Riigikogu liikmed! Esimene küsimus: "Teades, et katkukolded ei ole vähenenud ja iga päev tuleb nakatunud metssigu juurde, siis millised on 2016. aastal seakasvatajatele ettenähtud kriisimeetmed?" Ma vastan sellele küsimusele kahes osas. Esiteks räägin metssigadest. Loomulikult jätkub nende hulgas laiaulatuslik monitooring. Aafrika seakatku uuringuteks võetakse proovid kõikidelt surnult leitud metssigadelt ja kitsendusteta aladelt võetakse proovid ligikaudu 2%-lt kütitud metssigadelt. See tähendab, et kui 2015. aastal uuriti 9562 juhtu, millest positiivsed olid 1095, siis 2016. aastal on uuritud juba 3517 juhtu ja positiivsed on neist olnud 244. Loomulikult, seakasvatussektori kriisimeetmed on olnud seotud Aafrika seakatku tõrjumisega ja kindlasti on tõrjeplaanis tulemas veel lisaeeskirju. Üks puudutab näiteks seda, kuidas jahimehed bioohutusnõudeid täidavad. Üldise valmisoleku parandamiseks on plaanis teha veel teavitusprogramme, see puudutab jahimehi, seakasvatajaid, teraviljasööda käitlejaid ja loomulikult elanikkonda. Sealihasektori turukorralduse poolelt toetati seakasvatajaid 2015. aasta lõpus erakorralise toetusega, selle sektori toetuseks eraldati 2,64 miljonit eurot ning toetust maksti 106 seakasvatajale ehk toetati 87 517 siga ja 18 773 emist. Nagu me eelnevalt olime välja öelnud ja sektoriga läbi rääkinud, kõige suurem toetus läks kolmandasse tsooni. 2016. aastal on plaanis veel tõsta emise- ja tõuaretustoetusi, selleks et seda sektorit aidata. Peab märkima, et Euroopa Liidu poolt vaadatuna kehtis seakasvatajatele ka eraladustamise meede, mis on üks turukorralduslik meede selleks, et turul üle jääv sealiha ajutiselt turult kõrvaldada ja toetada selle ladustamist. Eestis eraladustati 680 tonni sealiha.
Teine küsimus: "2016. aasta riigieelarves on ette nähtud 4,6 miljonit eurot, mida seletuskirjas kirjeldati: "Täiendavalt eraldati Maaeluministeeriumile 4 600 000 eurot siseriiklikuks lisatoetuseks põllumajandustootjatele. Tegemist on siseriikliku lisatoetusega Euroopa Liidu erakorralisele abile kriisiolukorra leevendamiseks. Eraldatud toetus kavandatakse suunata nendele põllumajandusharudele, kus kriis on kõige teravam – piima- ja sealihasektor." Kui suure osa saab seakasvatussektor 4,6 miljonist eurost?" Nii nagu ma enne mainisin, eraldati seakasvatussektorile eelmisel aastal 2,56 miljonit eurot. See oli seotud sellega, et eelmisel aastal toimus Euroopa Liidu vahendite ehk 7,56 miljoni euro väljamaksmine ühes osas ja esimeses osas maksti välja 3 miljonit eurot riigi erakorralist abi. 2016. aasta riigieelarvest eraldatud 4,6 miljonist – nii nagu me ka seaduses ütlesime – läheb sellel aastal turuarendustoetuseks täiendavalt 100 000 eurot ja veel 50 000 eurot nn põllumajandustootja asendustoetuseks, millest saavad osa ka seakasvatajad. Nagu ma juba ütlesin, suunatakse lisavahendid just tõuaretuse ja emiste toetamiseks.
Kolmas küsimus: "Tootjad on teinud ettepaneku, et riik võiks maksta emisetoetust 500 eurot emise kohta. Miks seda ettepanekut ei ole toetatud?" Tegelikult on põhjuseid mitmeid. Me peame vaatama, mis selle toetuse eesmärk võiks olla. Üldiselt peab Euroopa Liit oma tänases poliitikas seakasvatussektorit kiiresti taastuvaks tootmisharuks ja seal ei ole iga-aastaseid täiendavaid või erakorralisi meetmeid kavandatud. Aga nagu ma enne märkisin, tõstetakse tõuraamatu ja aretusregistri pidamisel ühikumäärasid üle paarikümne protsendi: 13,50 eurolt 18,83 eurole ning jõudluskontrolli tegemise või geneetilise väärtuse hindamise puhul 22,80 eurolt 31,83 eurole. See tähendab, et kui me rehkendaksime selle 500 eurot ühe emise kohta ja vaataksime, kuidas seda üldse on võimalik välja maksta, siis selguks, et kui me oleme kohustatud kolme aasta peale arvestamisel 15 000 eurot arvesse võtma vähese tähtsusega abina, siis saaks ühele ettevõttele maksta toetust 30 emise eest. Nii et seda oleks ka tehniliselt keeruline välja maksta, rääkimata sellest, kas see finantsiliselt täidaks seda eesmärki, mida me tegelikult eeldame.
Neljas küsimus: "2015. aastal seakatkutoetuseks eraldatud 12,7 miljonist eurost taotlesid seakasvatajad toetusi vaid poole ulatuses, mis näitab, et see meede ei olnud piisavalt sobiv. Kas olete analüüsinud, millistel põhjustel jäi suur osa toetusest kasutamata?" Tõepoolest, vaatame seda, kui kiiresti me suutsime koostöös sektoriga rakendada teatud maaelu arengukava meetmed ja avada taotlusvoorud, kus oli võimalik taotleda kokku ligi 12,7 miljonit eurot. Umbes poole ulatuses need taotlused rahuldati. Veel saab öelda, et need toetused jagunesid väiksemate ja suuremate ettevõtete vahel. Meie arvates toimisid samal ajal mitmed meetmed. Ühel osal ettevõtjatest oli võimalik taotleda toetust bioohutusnõuete täitmiseks, st need ettevõtjad olid otsustanud, et nad jätkavad tegutsemist selles sektoris. Teine osa ettevõtjaid oli lubanud, et nad enam selles sektoris ei jätka ja saavad toetust selleks, et alustada tegevust teises sektoris. Kindlasti ei saa väita, et neid meetmeid kasutati vähe. Küll aga tuleb tähele panna, et meil oli võimalik seda meedet kasutada ainult seakasvatajate heaks, see meede ei ole võrreldav eelnevate meetmetega, mis olid avatud kogu loomakasvatussektorile.
Viies küsimus: "Kas Maaeluministeeriumil on kavas välja töötada eraldi seakasvatusele suunatud strateegia, mille eesmärgiks võiks olla majanduslike tõrgete ettenägemine ja Eesti rahva oma sealihaga äratoitmine?" Minulegi üllatuseks on seakasvatussektor selline sektor, millel tegelikult ei ole – ja ei olnud ka sellel hetkel, kui mina ministriks sain – oma strateegiat. Me oleme strateegia kavandamiseks sektoriga kohtunud ja kindlasti sellel aastal strateegia arutelu ja tegemine algab. Aga peab tunnistama, et mitte alati ei ole nendel kohtumistel sektori esindajad ise olnud üksmeelsed selles arusaamas, mida see strateegia peaks sisaldama. Kohati on märgata ootust, et kui tehakse strateegia, siis äkki pannakse seal kirja ka see, kui palju riik võiks seakasvatussektori käest toodangut tellida. See ei ole kindlasti õige suund. Ka piimandusstrateegia on pigem sektorisisene kokkulepe võimekuse kirjeldamiseks ühel või teisel perioodil. See tähendab, et kui need strateegiad välja töötatakse, siis ei ole need sellised, mis peavad kehtima kümme või viisteist aastat, vaid neid tuleb pidevalt monitoorida. Kui olukord maailmaturul muutub, siis tuleb strateegiad üle vaadata. Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Teile on küsimusi. Märt Sults, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Küsimus on nagu kahes osas. Kuidas on eetikaga? Jahimehed protestivad kõvasti, et metssigade emiseid peab lahkama ja väikseid sündimata beebisid peab matma nende kõrvale, et katku piirata. Emiste laskmise piiramatu luba on ju välja antud. Küsimuse teine pool on selline. Kui me nüüd hullusti möllame ja sealihastrateegia on välja töötamata, kas me suudame siis oma rahva näiteks aastal 2020 või 2021 ära toita? Moslemid hüüavad muidugi hurraa, aga meie tahaksime sealiha.

Aitäh! Ma alustan algusest. Te pidasite silmas ilmselt seda, et Euroopa Liit on seakatkumeetmete raames andnud võimaluse maksta toetust metssigade hulgas emiste küttimiseks. Kui ma olen kohtunud jahimeestega, siis nad on väljendanud ennast sellisel kombel, et nad püüavad jääda selles igati eetiliseks ehk jälgida teatud perioodi, millal emiseid on mõistlik lasta. See puudutab teatud poegimisperioode. Teiselt poolt, kui me tahame tõepoolest jahindushooajal 2017–2018 jõuda 1,5 isendini tuhandel hektaril, siis peame arvestama, et tuleb ühte või teist meedet kasutada. Ma julgen teile meelde tuletada lihtsat tõsiasja, et kui me Eestis kütime kokkuleppeliselt umbes 29 600 metssiga, siis Soome muretseb selle pärast, et sealsetes metsades on üldse alla 2000 metssea. See annab aimu, milline on metssigade kontsentratsioon Eesti metsades. Kui me tahame tõsiselt selle haigusega võidelda, siis oleme kas ajutiselt või pikema aja jooksul sunnitud muutma isendite arvu metsas väikeseks.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Seakasvatus on raskes olukorras. Eriti raskes olukorras on need farmerid, kelle seakasvatus jääb kolmandasse tsooni. Minu meelest kannatavad nad ebaõiglaselt. Kuidas kompenseerib riik sellel aastal kolmanda tsooni kahjud, et need ettevõtted üldse ellu jääksid?

Aitäh! Ma saan öelda, et me eraldasime kolmanda tsooni jaoks kõige suurema osakaaluga toetuse, mis arvestas kindlasti ka hinnalangust, et ettevõtjal oleks võimalik kohaneda või oma tootmist väiksemate kahjudega ümber korraldada. See oli põhimõtteline otsus. Kui me võrdleme ühikumäärasid kolmandas tsoonis ja väljaspool seda tsooni, kus me andsime toetust ainult emiste jaoks, siis siin on üle kahekordne vahe: umbes 27 eurot ja 13 eurot isendi kohta. See on asja üks pool.
Teiseks. Te võib-olla mäletate kevadisi arupärimisi ja diskussioone. Meil oli siis teadmine, et kolmas tsoon võib kehtida piiramatu aja, sest ka Euroopa Komisjon ei olnud väga selgelt välja öelnud, kui pikk see aeg võiks olla. Täna oleme situatsioonis, kus me oleme suutnud koostöös teiste Balti riikide ja Poolaga saavutada, et kolmanda tsooni kehtivusaeg võiks olla üks aasta, kui ei ole enam olnud ühtegi kodusea nakatumise juhtumit, pluss see, et me saame elussigu kolmandast tsoonist teise tsooni viia, hoida neid kuu aega karantiinis ja teha nad n-ö ekspordivabaks. Loomulikult pakkus leevendust ka eraladustamismeede. Meie olime sel hetkel, kui seda meedet Euroopa Liidus arutati, kindlasti selle lõpetamise vastu. Me väga lootsime ka viimases nõukogus, kus me selle uuesti üles tõstsime, et eraladustamismeede avatakse uuesti, sest see on olnud üks võimalikke leevendusmeetmeid. Ma tahan öelda, et lähinädalal on Eestisse tulemas Euroopa Komisjoni tervishoiu ja toiduohutuse volinik Andriukaitis. Tema vastutab toiduohutuse eest ja ka seakatk on tema haldusalas. Me tahame leida lahendusi ja teaduslikult rohkem ära tõestada, et need piirangud oleksid õiglased ning arvestataks ka tootjate ja tarbijate võimalikke riske.

Siret Kotka, palun!

Aitäh! Kuulates maaeluministrit, jääb mulje, et seakasvatuses ei olegi väga suurt kriisi ning toetusmeetmed on piisavad. Ometi tuletan ma meelde, et seakasvatajad on väga suuresti teisel arvamusel. Kui ma õigesti aru sain, siis te ütlesite, et 4,6 miljonist eurost saab seakasvatussektor umbes 50 000 eurot. Kui see tõesti nii on, siis minu meelest, auväärne minister, võiksite te võtta arvesse juhtivate lihatööstuste omanike arvamust, et võiks loobuda lihatööstustele mõeldud toetustest ja suunata see raha hoopis seakasvatajatele. Mis te arvate sellest mõttest, et tööstuste asemel anda see raha seakasvatajatele?

See on huvitav mõte. Võib-olla auväärt Riigikogu liige aeg-ajalt osaleb nendel kohtumistel, kus selliseid ettepanekuid on tehtud. Aga tundub, et mingil hetkel ei ole seakasvatajad ise sellega nõus. Kui me vaatame majanduse toimimist tervikuna, siis peame endale tunnistama, et Eestis on mitmeid tööstusi, kes omavad ka seakasvatusfarme. See tegelikult tähendab, et ühel või teisel moel, ükskõik kuidas me ei vaataks, jõuaks see toetus igal juhul ka tööstusesse. Ma ministri ja kodanikuna lootsin väga, et sektor oleks olnud üksmeelsem ja importsigade sissetoomine ei oleks mõningate ettevõtjate puhul olnud aktuaalne, aga ometi neid sisse toodi.
Võib-olla kasutan nüüd hetke ja vastan auväärt Riigikogu liikme Sultsi küsimusele, kas Eesti tarbijale sealiha jätkub. Meie isevarustustase enne kriisi oli 100%, aga pool sellest läks välja elussigade ja toodetena ehk Eesti inimeste toidulauale jõudis 50% sellest mahust. Kindlasti ei tähenda see, kui isevarustustase on 75% või 65%, et Eesti inimeste toidulauale ei jõua enam Eesti sealiha.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Kujunenud olukord on samasugune nagu looduskaitseski, et tekivad tsoonid ja looduskaitsevööndid, aga kaotada neid hiljem enam ei saa. Mismoodi selle kolmanda tsooniga on, kas on mingi periood, kui pikalt see peab kestma, kas on mingi menetlus välja mõeldud, kuidas saaks tsooni kaotada jne?

Ma vastan meeleldi veel kord sellele küsimusele, kuigi mõni hetk tagasi ma seda tegin. Ma ütlesin, et kevadel oli meil teadmine, et ei ole kindel, kunas see tsoon kaotatakse, täna me aga teame, et aasta peale seda, kui tsooni farmides ei ole olnud ühtegi Aafrika seakatku juhtu, võib alustada menetlust piirangute mahavõtmiseks. Teiseks, mis puudutab ettevõtjate ekspordivõimet, siis on võimalus kolmandast tsoonist viia elussigu teise tsooni ja kui neid on hoitud kuu aega karantiinis, siis on nad ekspordivabad. Me püüame samasuguseid reegleid kooskõlastada ja kokku leppida teiste Balti riikidega. Need on kõige olulisemad esialgsed leevendusmeetmed. Me loodame ja soovime, et me suudame nende läbirääkimiste tulemusena ja koostöös teadlastega kolmanda tsooni kehtivusaja muuta veel lühemaks, tagades turvalisuse nii katku leviku tõkestamise mõttes kui ka tootja riskide maandamise ja tarbijaohutuse mõttes.

Artur Talvik, palun!

Tänan, eesistuja! Hea minister! Sügisel, ma mäletan, läksite te tülli ühe suure lihatööstusega just seepärast, et nad importisid kõige suurema kriisi ajal sealiha väljastpoolt Eestit. Tundub, et praegu olete te nendega ära leppinud. Kas see vastab tõele? Kui te olete ära leppinud, siis mis oli leppimise hind?

Aitäh! Ma saan aru, et teie viimaste kuude roll on põhjus, miks see küsimus just sellisena oli esitatud. Aga ma julgen öelda, et minu seisukoht täna on täpselt samasugune, nagu see oli eile ja on ka homme. Sellel hetkel, kui meil on sealiha ja sigade ülepakkumine, võiks sektoris olla rohkem solidaarsust. Aga ma mõistan ettevõtja käitumist, kelle eesmärk on kasumit teenida. Samas on alati õigustatud küsimus, kas need ettevõtjad, kes saavad ka ühte- või teistmoodi osa maksumaksja rahast, käituvad eetiliselt. Sellele saab hinnangu anda ainult aeg.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! On selge, et katkupisik ootab, millal sinilill õitsema hakkab, samamoodi nagu pagulased ootavad külma ja tormise mere taga, et hakata sellest üle tulema. Aga kas teil on ette valmistatud mingi must stsenaarium, kui palju seakasvatajaid võib kaduda järgmisel aastal, kui algab kevad ja möll hakkab uuesti peale?

Aitäh! Teie konstruktsioon, kui te võrdlesite pagulasi ja sigu, oli muidugi erakordne. Ma tahan öelda, et me teeme kõik endast oleneva, et ühtegi uut juhtumit ei tuleks. Aga kuulates Maaülikooli professori Viltropi ettekannet ja arvamusi või hinnanguid, kuidas katk ühel või teisel juhul farmi pääses, siis tuleb tunnistada, et kuigi katk on metsas olemas, sõltub see, kas see farmi pääseb, enamasti ja väga palju ettevõtjast, tema ettenägelikkusest ja võimekusest viia ellu enda ja VTA ametnike kontrollitud turvakava.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole. Arupärimisele on vastatud.

Liigume seitsmenda arupärimise juurde, mis kannab numbrit 138. Vastab maaeluminister Urmas Kruuse. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Külliki Kübarsepa, et ta arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustaks!

Hea juhataja! Hea Riigikogu! Hea maaeluminister! Põllumajandusministeerium jättis aastatel 1999–2000 ministri kolme käskkirja alusel avalikes huvides Tähtvere vallas Tartumaal riigi omandisse kokku 3089,17 hektarit põllumajanduslikku maad põhjendusega, et see maa oli vajalik Eesti Põllumajandusülikooli katsebaasi säilitamiseks. Selline maa võõrandamine viidi läbi 147 endise talu varaga, see puudutas 260 õigusjärgset omanikku. Samal ajal, 1999. aasta novembris, esitas Põllumajandusministeerium Vabariigi Valitsuses kirjaliku seisukoha, et selle maa riigi omandisse jätmise tegelik põhjus oli hoopis Tartu Agro turuväärtuse suurendamisest saadav riigi majanduslik kasu. Aastaks 2016 ei ole sellest maast mitte ükski hektar jõudnud Eesti Maaülikooli omandisse, valdusse või kasutusse. Peale viimaste maaüksuste riigi omandisse jätmist 2000. aasta suvel otsustas Põllumajandusministeerium anda kõne all oleva maa hoopis valikpakkumise teel rendile. Ministeerium seadis ainsaks põllumaa rendikonkursi tingimuseks Tartu Agro põllumajandusliku tootmistegevuse jätkamise. Sellise tingimuse tõttu sai avalikul enampakkumisel osaleda vaid üks pakkuja ja selle tulemusena sõlmis ministeerium 2000. aasta novembris Tartu Agroga 25 aastaks põllumajandusmaa rendilepingu renditasuga 10 000 krooni aastas, s.o 0,21 eurot hektari kohta.
2014. aastast käib Euroopa Komisjonis selle rendilepingu uurimismenetlus, sest Tartu Agrole on väidetavalt osutatud ebaseaduslikku riigiabi. Kuidas saab Maaeluministeerium täna selgitada Euroopa Komisjonile, et eespool kirjeldatud maa rendilepingu konkurss oli avatud, läbipaistev, mittediskrimineeriv ja tingimusteta enampakkumismenetlus? Maa-amet andis selle aasta veebruaris teada, et 2015. aastal Tartumaal Maa-ameti korraldatud põllumajanduslike maade avaliku enampakkumisega konkurssidel kujunes rendihinnaks 224,14 eurot hektari kohta. Tartu Agro maksis aga samal aastal ministeeriumile renditasu 26,80 eurot hektari kohta. Millega ministeerium selgitab peaaegu kümnekordset renditasude erinevust? Samuti on arusaamatu, et kui ministeerium loeb renditasu osaks rentniku kõrvalkohustusi (maamaks, maaparanduse ja mullaviljakuse parandamise kulud), siis miks puuduvad ministeeriumis iga-aastased nende lepingutingimuste täitmist kontrollivad ja tehtud tööde üleandmist-vastuvõtmist tõendavad dokumendid.
Põllumajandusministeerium pöördus 2014. aasta alguses Tartu Agro vastu kohtusse rendilepingust tingitud renditasu tasumata jätmise kahju hüvitamise ja viivise väljamõistmise hagiavaldusega kogunõudes 108 629 eurot 13 senti. Peale ministri vahetumist sõlmiti 2014. aasta juulis aga kiiresti kompromissleping, mille kohaselt maksis Tartu Agro ministeeriumile vaid 32 060 eurot ja 72 senti. Põllumajandusministeerium võttis kompromisslepinguga omakorda kohustuse kujundada 2015. aasta jooksul välja seisukoht rendilepingu pikendamise kohta kuni 2040. aasta lõpuni. Ministeerium oli alles 2013. aasta jaanuaris teatanud vastuskirjas Tartu Agrole, et nende rendilepingu pikendamise taotlus on esitatud ennatlikult, st enam kui 12 aastat enne lepingu lõpptähtaja saabumist, ja selle teema arutamise juurde ei naasta enne kui lepingu kehtimise viimasel aastal. Miks otsustas ministeerium varasemast seisukohast järsku loobuda? Miks kaalub ministeerium üldse lepingu pikendamist sama rentnikuga, arvestades, et leping on sõlmitud hämaratel asjaoludel ja allpool turutingimusi? Samuti jääb arusaamatuks, miks arutab ministeerium nende maade kohustuse koormamist üldse ajal, kui rendilepingu esemesse kuuluvate maaüksuste omandikuuluvuse üle käivad endiselt halduskohtumenetluslikud vaidlused. Kuidas selgitate Põllumajandusministeeriumi ekspertidest koosneva töörühma 2014. aasta märtsi aruandes väljatoodud hinnangut, et nende maade riigi omandisse jätmisel pandi toime oluline kaalutlusõiguse rikkumine? Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama maaeluminister Urmas Kruuse!

Auväärt istungi juhataja! Auväärsed Riigikogu liikmed! Ma alustan väga konkreetselt küsimustega ja püüan ka ümber lükata mõned väited, mis arupärimises on esitatud.
Esimene küsimus: "2013. aastal moodustati ministeeriumis nõuandev töörühm AS Tartu Agroga sõlmitud rendilepingu uurimiseks. Palun tooge välja peamised uurimiskomisjoni järeldused. Millised on ministeeriumipoolsed järeldused seoses töörühma töötulemustega?" Tõepoolest, nõuandev töörühm moodustati 6. septembril 2013 ja juba kolm päeva peale seda muudeti selle fookust. Üldiselt võib välja tuua, et töörühm tegeles mitme teemaga, kaasa arvatud sellega, mis puudutas arupärimises esitatud rendilepingu probleeme. Oli justkui eeldus, et maa riigi omandisse jätmise menetluse uuendamise kaudu saab maareformi jätkata. Selles küsimuses jõuti lõppkokkuvõttes järeldusele, et uurimine ei leidnud uusi asjaolusid, mis oleksid andnud võimaluse haldusmenetlust uuendada. Vaatamata sellele tegi töörühm ettepaneku kaaluda haldusmenetluse uuendamist. Nii et ei saa öelda, et ministeerium ei ole tuvastanud, et riigi otsused maa riigi omandisse jätmise protsessis oleksid olnud õigusvastased. Ministeeriumi lõppjäreldused selle kohta avaldati ministri 13. septembri 2014. aasta käskkirjas nr 27 ja üldjoontes jäeti haldusmenetluse uuendamise taotlused rahuldamata. Uuendatud haldusmenetlus lõpetati ja kõnealuse maa riigi omandisse jätmise käskkirja nr 66 pole tänaseni kehtetuks tunnistatud.
Teine küsimus: "Kuidas on ministeerium taganud Tartu Agro poolt korduvalt võidetud rendikonkurssidel läbipaistvust, ausust ja mittediskrimineeritavust?" Korduvaid rendikonkursse ei ole olnud. On olnud erinevad protsessid, st rendikonkurss toimus 2000. aastal ja selle võitis AS Tartu Agro, mis kuulus riigile. Teine teadmine on see, et tegelikult osales seal kaks ettevõtet. See, et teine ei osutunud valituks, oli seotud mitme asjaoluga. Näiteks ei vastanud äriplaan nõuetele, puudus juhatuse otsus osalemise kohta, pakutud rendi tasumine polnud tagatud jne. Kui teine pakkuja oleks tahtnud rendikonkurssi vaidlustada, siis oleks ta saanud seda teha.
Kolmas küsimus: "Miks AS Tartu Agro maksab 2015. aasta võrdluses lepingu alusel riigile renti ca 26 eurot/ha, kui tegelik turuhind on üle 8,6 korra kõrgem (Tartumaal 224 eurot/ha)? Palun selgitage, millest tuleb nii suur hindade erinevus, ja põhjendage, miks on selline riigile kahjulik variant eelistatud." Vaatame turuolukorda sellel hetkel, kui rendikonkurss toimus. 2000. aastal ei olnud erasektoris esiteks väga palju levinud kirjalike ja tasuliste rendilepingute sõlmimine ning maa rendile andmisel ei olnud väga suurt väärtust. Kõige suurem väärtus seisnes selles, et omanikud, kes pidid maksma maamaksu, said selle tehingu kaudu maamaksu maksmisest vabaks, sest see, kellele see maa rendile anti, tasus ka seda maksu. Vaatame rendihindade dünaamikat, võtame näiteks aastad 2000–2004. Siis oli haritava maa renditasu 6–10 eurot hektari eest ±20%. Järgmisel viieaastasel perioodil, 2005–2009, ehk pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga kerkisid maa rendihinnad vahemikku 10–20 eurot. Aastatel 2010–2014 oli võimalik maad rentida 30–50 euroga. 2000. aastal sõlmiti konkursi tulemusena AS-iga Tartu Agro leping aastani 2025. See erines selgelt turul sõlmitavatest lepingutest nii ulatuse kui ka kohustuste poolest. Selle lepinguga kaasnes väga suur hulk kõrvalkohustusi, mis hõlmasid nii maa parendamist kui ka maaparanduslikke töid, ja kogu rendileping sisaldas esialgu kogu maa rendimakset, mitte ainult makset selle maa eest, mida sai tegelikult põllumajanduslikult kasutada. Nii et kui me võtame kõik kohustused kokku ja liidame selle konkreetse rendihinnaga, siis võiks tegelikuks rendihinnaks tulla umbes 121 eurot. Teine asi on see, et ma eeldan ja arvan, et auväärt küsija on võtnud keskmiseks hinnaks viimaste aegade nn riigi rendioksjonitel kehtinud hinnad, millega me kursis oleme. Te tõite välja, ma arvan, üksikjuhu Tartu maakonnas. Tegemist oli ühe väikese maatükiga, mille hind läks, võiks öelda, väga-väga kõrgeks. Tegelikult ei olnud otsest soovi, et seal oleks mõistlik majandada, vaid see oli võta-või-jäta-olukord. Nii et põhjusi, miks üks või teine maatükk oksjonil kõrge hinnaga maha müüakse, on väga mitmeid. Samas tuleb tunnistada – võib-olla te mäletate seda –, et 2001. aastal müüdi ja erastati aktsiaseltsi osakud, mis samamoodi tõi riigile sisse lisavahendeid. Sõltuvalt rendilepingu tingimustest kujunes ka see hind selle järgi, millised olid kohustused. Seetõttu ei saa öelda, et kindlasti on riik selle tehinguga kahju saanud.
Neljas küsimus: "Ministeerium väidab, et madal hind sõltub kõrvalkohustustest (maamaks, maaparanduse ja mullaviljakuse parandamise kulud). Kui asjad on nii, siis miks ei ole ministeeriumil iga-aastaseid lepingu täitmist kontrollivaid ja teostatud tööde üleandmist-vastuvõtmist tõendavaid dokumente?" Ministeerium ei väida kindlasti otseselt, et netorendimäär sõltub ainult kõrvalkohustustest. Aastatel 2000–2009 saavutati ministeeriumi ametnike ja ettevõtte vahel korduvalt kokkuleppeid, mille sisuks oli ettevõtte netorendimäära tõus. See tegelikult nende läbirääkimiste käigus saavutati. Ainuüksi maaparanduse valdkonnas on Põllumajandusamet, mis kuulub meie ministeeriumi valitsemisalasse, teinud viimase kolme aasta jooksul kokku 23 kontrolli, mis on dokumenteeritud.
Viies küsimus: "Mida Maaeluministeerium kavatseb rendilepingutega edasi teha? Praegu käivad läbirääkimised rendilepingu pikendamiseks 2040. aastani. Kas selleks kuulutatakse välja rendikonkurss? Millised on rendikonkursi tingimused? Kes kuuluvad otsustuskomisjoni?" Ma saan siin ministrina täna kinnitada, et selliseid läbirääkimisi ei toimu. Praegu ei ole ka plaanis läbirääkimisi rendilepingu 2040. aastani pikendamiseks alustada ja ühtegi komisjoni ei ole selleks moodustatud. Kui lihtsalt isiklikul tasandil hinnata, siis kui me tänases situatsioonis räägime põllumajandusest ja riik tahab pikaajaliselt maid rentida, peab tõsiselt küsima, millisel hetkel saab uuesti seda maad rendile anda ja peaks seda tegema. Võtame ühe lihtsa näite. Kui põllumajandusettevõte investeerib näiteks uude piimakarjalauta, siis üldjuhul tehakse see investeering 10- või 12-aastase, praegustes tingimustes, kui hind on väga all, isegi 15-aastase tasuvusega. See tähendab, et kui me ühele ettevõttele konkursi kaudu selle maa välja rendime ja pikaks ajaks, siis peame küsima, kas see ettevõte lihtsalt lõpetab oma tegevuse sellel hetkel, kui leping lõpeb, või on mingi mehhanism, mis annab võimaluse uuele partnerile võtta üle kohustused või mida iganes. Sellega tuleks ka arvestada. Riik ei tohiks siin kindlasti käituda ainult nii, et konkurss on toimunud, riik on oma kasumi saanud ja ettevõtja vaadaku ise, kuidas hakkama saab.
Kuues küsimus: "Kuidas hindate Euroopa Komisjoni poolt algatatud ebaseadusliku riigiabi osutamise menetlust ning milliseid argumente olete komisjonile esitanud?" Ma saan öelda, et meile ei ole teatatud menetluse alustamisest. Euroopa Komisjon küsis selgitusi, kaalumaks, kas uurimist alustada või mitte. Vastasime kõigile küsimustele nii juriidilises kui ka majanduslikus mõttes, tellisime ka spetsiaalse ekspertiisi tururendi kohta. Uusi küsimusi ei ole laekunud. Mis puudutab, hea küsija, teie mainitud võimalikku ebaseaduslikku riigiabi, siis tekib küsimus, miks me peaksime peale Euroopa Liiduga liitumist käsitlema olemasolevat lepinguformaati riigiabina. Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Teile on küsimusi. Andres Herkel, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Ma tahaksin selgesõnalist hinnangut selle kohta, kas nende maade riigi omandisse jätmisel tehti omal ajal siis tõsine diskretsiooniviga. Kuidas te iseloomustate seda omandiõiguse riivet, mis tekkis nende õigustatud subjektide suhtes, kes ei saanud maad tagasi? Esialgne põhjendus oli, et see maa läheb põllumajandusülikoolile. Midagi sellist ei ole juhtunud. Mis edasi saab? Kas te kinnitate, et seda rumalat rendilepingut, mis on alla turuhinna, ei ole ministeeriumil kavas pikendada?

Aitäh! Nagu ma oma vastuses märkisin, mis puudutab teatud menetluse, kaasa arvatud erastamismenetluse ülevaatamist, siis tänases juriidilises situatsioonis oleks seda hästi keeruline ette kujutada. Aga samas saan ma märkida, et kui me vaatame, kui palju kasutab maaülikool praktikabaasina olemasolevat ettevõtete tootmisbaasi, siis kindlasti ei saa öelda, et selle üksuse abil ei ole maaülikool ühtegi võimalust teadustööks ja üliõpilaste õpetamiseks ellu viia saanud. Samas on meil teadmine, et maaülikool on ka edaspidi huvitatud maa omamisest selle üksuse baasil. Kui peaks selguma, et ühel hetkel on riigil mõistlik seda teha, siis saab seda otsustada. Kui aga Euroopas kavatsetakse alustada teatud menetlust, siis ma pigem peaksin õigeks lisaotsuste tegemata jätmist, lastes võimaliku menetluse enne lõpule viia.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Me mõlemad teame, et kõnealune maa kuulus kunagi Jaan Tõnissonile ja tema vendadele ning seal peeti 20. sajandi alguses uhket puuviljakatsetalu, edendati marjapõõsaid, seal oli puukool jne. Minule on läbi aastate jäänudki arusaamatuks see, et kuigi selle maa pärijateks olid Jaan Tõnissoni laps ja tema vendade lapsed, kes olid valmis talupidamist jätkama, keelduti õigusjärgsetele pärijatele maad tagastamast põhjusel, et selle vastu on avalik huvi, kuigi maaülikool ei kasuta seal ühtegi hektarit. Kuidas te seda seletate?

Ei saa väita, et praegu selle maa kasutuse vastu avalikku huvi ei ole. Esiteks on riigil avalik huvi, et väärtuslik põllumajandusmaa oleks põllumajanduse kasutuses. Nii see täna ka on, selles osas ei ole mitte midagi muutunud. Vaatame Eesti Vabariigi strateegilist põllumajandusliku maa ulatust ja suurust. Me võime öelda, et seda võiks olla umbes miljon hektarit, kusjuures praegu on kasutuses 930 000 – 950 000 hektarit. Mina ministrina ei saa anda õigusekspertide ja Eesti kohtusüsteemi eest hinnangut, miks need otsused sellisena tehti. Me ajaloost ju teame, et alati võib erastamise käigus tekkida teatud ebaõiglus, mida inimesed tavaliselt väljendavad nii emotsionaalselt kui ka sellega, et nad pöörduvad kohtusse. Mina ministri ja riigikodanikuna eeldan, et kohus peaks need küsimused lahendama üldist õigust järgides, aga nii, et kodanike ebaõiglustunne oleks minimaalne. Neid juhtumeid, kus maad ega vara ei tagastatud, oli Eesti Vabariigis sellel ajal ju teisigi.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Postimees pani mõne aja eest ühele artiklile sellise pealkirja, et Seeder pani luukere Padari kappi. Kahju, et praegu ei ole kumbagi head kolleegi siin saalis. Silmas peeti seda, et ta moodustas enda ministriks oleku viimastel päevadel komisjoni, et uurida, kuidas hea kolleeg Ivari Padar oli toona ministrina sõlminud sellise lepingu, et see, kes pakkus kolm krooni hektarilt, sai maa endale, aga see, kes pakkus kakssada, jäi ilma. Seletage nüüd, palun, laiemale seltskonnale, mis selle asja iva oli, et kolme krooniga hektari eest saadi maa endale, aga see, kes 200 krooni pakkus, jäi ilma.

Jah, niimoodi numbritega žongleerides võib ju sellisele tulemusele jõuda. Ma püüan meenutada mõnda oma eelnevat vastust. Kui tegemist oleks puhta rendihinnaga, siis võiks teie konstruktsiooni pidada õigeks. Kuigi peab ütlema, et kui sobivaks tunnistati ainult üks pakkumine kahest ja teine osaleja ei vaidlustanud seda, siis tekib küsimus, kas tegemist oli ebaõiglase hinnaga või turul valitseva hinnaga ja kas teine pakkuja tegi teadlikult nii kõrge pakkumise, jättes sisse teatud juriidilised konstruktsioonid. See on spekulatsioon. Aga kuna kaasnesid ka kõrvalkohustused, siis ei saa päris nii öelda, nagu teie. Mida teha näiteks sellisel juhul? Kujutame ette, et te ostsite kolm aastat tagasi televiisori 500 euroga. Kui nüüd võivad televiisorid ühel või teisel põhjusel maksta rohkem – kuigi elus on vastupidi, elektroonika läheb odavamaks –, kas see tähendab siis, et poemüüja tuleb teie juurde koju ja ütleb, et kuna televiisor maksab täna nii palju rohkem, siis on tal õigus see teilt tagasi nõuda, kui te ei ole nõus juurde maksma? Ma arvan, et igaüks, kes on vähegi lepingutega kokku puutunud ja püüdnud koostada pikaajalisi lepinguid, teab, et sinna on sisse kirjutatud teatud tingimused.
Seda, mida teie nimetasite luukereks, ei nimetaks mina sugugi nii. Tegemist on ühe vaidlusega. Riik soovis rendimakset tõsta, siduda selle toetustega ja määrata teatud osa automaatselt rendisummaks. See nõue, mis ettevõtjale siis esitati, oli üle 100 000 euro. Põhinõudena oli seal natuke üle sellesama 32 000 euro, mis maksti vaidluse tulemusena ka välja. Kõik nn õiguseksperdid ütlesid, et riigil oleks mõistlik sõlmida kompromiss, et saada see raha kätte. Lõpptulemus oli see, et riik sai kätte sellesama raha, mille ta oli ette pannud, kui me räägime teatud osast maaühiku kohta tulevatest toetustest.

Artur Talvik, palun!

Hea eesistuja! Hea minister! Mulle jääb muidugi arusaamatuks, kuidas nii palju odavam rendihind hektari kohta ei ole riigiabi. Eriti kummaline on, kui te väidate, et avalik huvi oli põhjus, miks ühele põllumajandusettevõttele renditi maad turuhinnast oluliselt odavamalt, ja ütlete veel, et riik teenib selle pealt kasumit. Teie jutus on ilmselgeid vasturääkivusi. Aga kas AS Tartu Agro on pakkunud teile, st riigile või ministeeriumile, osalust selles aktsiaseltsis? Kas on plaanis olnud seda maad üldse müüa põllumajanduslikul eesmärgil?

Aitäh, auväärt küsija! Ma ei saa nõustuda teie küsimuse sissejuhatusega. Ma ei saa nõustuda sellepärast, et olgu tegemist riigi või kellegi teisega, lepinguid tuleb täita. Teiseks juhin tähelepanu, et kui me räägime maa keskmisest rendihinnast Eesti Vabariigis täna, kui me seda küsimust siin Riigikogus arutame, siis see on tegelikult 48 eurot. See, mille hea arupärija välja tõi, on ekstreem- või maksimumhind, mida ei saa käsitleda keskmise hinnana. See ei oleks õige. Keskmine hind Eesti Vabariigis on praegu statistika kohaselt umbes 48 eurot. Samas saab osa põllupidajaid veel ka tasuta maad või saab maad kasutada lihtsalt selle maa heakorra tagamise eest. See sõltub sellest, kus piirkonnas maad renditakse, mis väärtusega see on, milline on omanik jne.
Aga vastuseks teie küsimusele ütlen, et keegi ei ole ministeeriumile osalust pakkunud. Rendilepingu lõpptähtaja saabudes peab riik otsustama, mida ta selle maaga teeb, kas ta rendib seda edasi või müüb selle ära. Müümise puhul on kaks valikut: kas ta müüb selle maa sihtotstarbeliselt ehk põllumajanduslikku tegevust selle maa peal tuleb jätkata või jätab ta tegevusala vabaks. Mina isiklikult, teades, kui väärtuslik on põllumajanduslik maa, arvan, et selle maa peal, nende viljakate muldade peal peaks põllumajanduslik tegevus jätkuma täna, homme ja ka sajandi pärast.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Tegemist on Tartu lähiümbrusega ja kindlasti on seal väga hinnalisi maatükke, mida, ma arvan, arendajad pikisilmi ootavad. Aga minu küsimus puudutab 2014. aastat. Nagu välja tuleb, võivad kahel ministril ühe aasta jooksul väga erinevad hoiakud olla. Kuidas te seda kommenteerite? Kas see on ministeeriumi sisekliimale hea? Milline on teie järeldus, kas siiani on eri ministrite otsused ühe valitsuse sees mõistlikult toiminud?

Aitäh! Tänases Maaeluministeeriumis ja endises põllumajandusministeeriumis on hästi palju ministreid ühel või teisel ajal Eesti rahvast teeninud. Miks üks minister võttis vastu otsuse mõni hetk enne valitsuse vahetust sellist uurimist alustada, seda peaksite tema enda käest küsima. Mina olen püüdnud siin esitada puhtaid ja kaineid fakte, mis on mulle kättesaadavad ja mis on lepingutes kirjas. Ma ei anna poliitilist hinnangut ühe või teise ministri käitumisele. Iseenesest ei näe ma selles, kui juriidiline ekspertiis soovitab saavutada kompromissi, mingit problemaatikat, sest me peame ühel hetkel sellega arvestama. Aga ma ei ole päris kindel, et kui nõue oli üle 100 000 euro ja see sisaldas ka ühe aasta intressi, põhinõue oli 30 000 eurot, et see kaasus oleks siis olnud kohtus kaugemas perspektiivis võidetav selliselt, et riik oleks need 100 000 eurot kätte saanud. Kui te meenutate kõiki samme, mida auväärt kogu on siin teinud, siis üks põhiküsimus on see, kas võimalikud nõuded ja intressid on põhjendatud, õigustatud ja aktsepteeritud.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Mul on teist pisut kahju, et te peate täna sellele küsimusele vastama, sest oleks igati korrektne, kui teie asemel seisaks seal puldis kolleeg Ivari Padar. Kui Ivari Padar seda arutelu vähemalt kuulab, siis oleks temast väärikas võtta sõna ja meile vähemalt kõnevormis selgitada, miks ta omal ajal sellised rendilepingud sõlmis. Aga ma ei saanud teie vastusest päris hästi aru. Te olete täna mitu korda tarvitanud toredat väljendit "ei saa väita". See on olnud täna teie lemmikfraas. Ma küsin veel kord. Kas teie kui aastal 2016 Eesti Vabariigi ministrina töötava inimese hinnangul on Eesti riik nende rendilepingute tõttu majanduslikku kahju kannatanud või mitte?

Arvestades seda, mis aastal lepingud sõlmiti, seda, millised on kõrvalkohustused, ja ka seda, milline on keskmine rent Eesti Vabariigis, ei saa ma ministrina täna väita, et riik on saanud kahju. See väide, kas mingi asja juhtumise või juhtumata jäämise korral võib riik kahju saada, on hüpoteetiline. Kui on toimunud konkurss, valitud komisjon, komisjon on otsuse kinnitanud ning kaotaja või mitteaktsepteeritud pakkuja ei ole otsust vaidlustanud, siis minul ministrina ei saa tekkida arvamust, et see on olnud kellegi, näiteks teie viidatud härra Padari isiklik konkurss. Ma arvan, et see ei oleks õige, see ei oleks ka võimalik ega vajalik. Teiseks tekib küsimus, kui pikad võiksid olla suurte põllumajanduslike maade rendikonkursside tähtajad, selleks et ettevõte saaks majandada ja mõlemad pooled oleksid teineteisele head partnerid. Ma ei ole seda meelt, et riik peaks kellelgi kogu aeg nahka üle kõrvade tõmbama. Kui me vaatame riigi ehk ministeeriumi käitumist ja vaatame kõiki neid aastaid, kui rendilepingud läbi räägiti, siis mida me näeme? Me näeme, et ettevõtja renditingimusi on raskendatud. Mille tõttu? Kui rent on suurenenud, siis kordagi ei ole vähendatud või leevendatud kõrvalkohustusi. Selle tõttu ei saa ma nõustuda selle hüpoteetilise väitega, nagu riik oleks saanud kahju.

Ain Lutsepp, palun!

Austatud juhataja! Härra minister! Te rõhutasite korduvalt rendi keskmist suurust. Selle maa puhul sõltub rent paljudest teguritest. Arvestades, et tegemist on suhteliselt viljaka maaga, ei peaks siin kogu aeg rääkima keskmisest suurusest. Aga minu küsimus puudutab ühte konkreetset asja. Te mainisite maaülikooli, kes saab seda maad Tartu Agros oma õppebaasina kasutada. Kui suurt osa sellest maast on maaülikool oma õppebaasina kasutanud?

Ma ei mäleta, et ma oleksin öelnud, et saab seda maad kasutada. Ma rääkisin, et saab kasutada seda ettevõtet, st loomafarmides saab teatud tegevustega tegelda. Ma ei saa teile vastata, kui palju maad kasutatakse. Maaülikool on avaldanud soovi, et ta võiks sellest maast oma tegevuse jaoks saada umbes 300 hektarit.

Mark Soosaar, palun!

Austatud minister! Mulle väga meeldis teie mõttekäik, et põllumajanduslik maa ei tohiks käibest välja jääda. Näiteks on Norras niimoodi korraldatud, et kui taluperemees sureb, siis tema järglased peavad kuue kuu jooksul talusse elama asuma ja põllumajanduslikku tegevust jätkama. Kui nad seda ei tee, siis peavad nad talu müüma nendele, kes talupidamisega tegelema hakkavad. Kas ka meil ei tasuks mõelda selle peale, et näiteks karjakasvatajatel ja põllumeestel tekiks naabermaade ostueesõigus, kui nad tahavad saada suuremat maad kas külviks või karjatamiseks? Ma tean, et väikesaartel on praegu lausa probleem, et inimesed, kes püüavad karjakasvatust taastada, ei saa seda teha, kuna rannaniidud on tükeldatud omanike vahel ja mõnedki maaomanikud tahavad oma maa müüa hoopis suvilaomanikele.

Aitäh! Eesti Vabariigis kehtib kord, mille alusel maakasutust määratakse. Te mainisite, et naabrid võiksid saada eelisostuõiguse või need, kes soovivad sellel maal põllumajanduslikku tegevust jätkata, võiksid saada mingi eelise. Ma arvan, et kui see vaidlus meie ühiskonnas tuleb, siis on see hästi pikk, sest tekib küsimus, kas ühiskonnas on olemas valmidus mõista, miks teatud erahuvi tullakse väljastpoolt riivama, kui nii tohib öelda. Ma tahan öelda, et põllumajandusmaa ja just väärtusliku põllumajandusmaa kasutamine on järjest kasvanud. Kui me võrdleme maakasutust sellel hetkel, kui me Euroopa Liiduga liitusime, praegusega, siis näeme, et see on pidevas kasvutrendis, muidu ei oleks me jõudnud selle juba peaaegu miljoni juurde. Täna on küsimus pigem selles, kas me suudame põllumajandusmaad kasutada kõige efektiivsemaks tegevuseks konkreetses piirkonnas. See vajab veel tähelepanu ning koostööd teadlaste ja maaomanikega.

Austatud minister, ma tänan teid! Küsimusi rohkem ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Artur Talviku!

Hea eesistuja! Head kolleegid! See Tartu Agro maa teema on üks väga pikk ja ebameeldiv habemega lugu. See hakkas peale sellest, kui riik võõrandas Tartu ümbruses maad eesmärgiga anda see n-ö avalikku kasutusse, ka maaülikooli kasutusse. Peagi selgus, et midagi sellist ei toimunud, vaid seesama maa renditi väga odavalt AS-ile Tartu Agro. Tõepoolest, võib-olla sellel hetkel, kui see rentimine toimus, olidki maa rendihinnad all, aga Eestis on Euroopa põllumajandustoetuste tõttu maa rendihinnad hüppeliselt kasvanud. Me võime täna ikkagi selge sõnaga öelda, et riik on selle rendilepingu tõttu väga palju kahju saanud.
Minister ütles, et tuleb teha vahet keskmisel ja maksimaalsel rendihinnal, ning ta väitis, et me ei arvesta kõrvaltegevusi. Arvestame küll. Üldiselt on selle rendilepingu puhul argumenteerimiseks kasutatud igasuguseid keskmisi rendihindasid, kus on arvestatud erineva kvaliteediga maid. Aga me peame meeles pidama, et need maad seal Tähtvere piirkonnas on väga kvaliteetsed ja väga head maad mitte ainult põllumajanduslikku eesmärki silmas pidades, vaid sinna tahetakse kindlasti ka tohutult palju ehitada. Minister väitis, et ühtegi uut tehingut Tartu Agroga seoses tulemas ei ole ja vähemalt praegu seda lepingut üle ei vaadata. Sellest on väga kahju. Kuna seda lepingut üle ei vaadata, siis saab riik edaspidigi kahju ja teised põllumajandusettevõtted võivad olla pandud ebavõrdsesse konkurentsiolukorda.
Me ootame huviga, mida ütleb Euroopa Komisjon riigiabi küsimuses, kas nad alustavad riigiabimenetlust ja mis selles vaidluses edasi saab. Aga oht on ka selles, et Tartu Agro võib mingisugust uut käiku plaanida. Me tahaksime väga, et kõik järgmised käigud, mis Tartu Agroga seoses tehakse, oleksid läbipaistvad, avalikustatud ja tehtud avalike konkursside teel. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ... on. Palun Riigikogu kõnetooli Jaanus Marrandi!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Mind tõi siia kõnepulti pikalt kestnud poliitiline ažiotaaž selle asja ümber. Teiseks on siin asjaolusid, mis ei kajasta tegelikku turuolukorda, näiteks suhteliselt kosmiline 224-eurone rendihind, millest lähtuvalt on arvestatud riigile tekitatud suur kahju.
Selleks et kogu seda asja mõista, tuleb vaadata natuke tagasi, tõepoolest, nagu hea kolleeg nimetas, aastasse 2000. Mismoodi tehti otsuseid 15 aastat tagasi ja mismoodi tehakse praegu? Kui me tänaste teadmistega hakkame neid otsuseid vaatama, siis on selge, et praegu tehakse loomulikult teistmoodi, täiesti kindlasti tehakse teistmoodi. Ma arvan, et selle otsuse üle, mis tehti 15 aastat tagasi, ei ole keegi õnnelik, ka ettevõtjad Tartu Agros ei ole õnnelikud. Ma olen nendega vestelnud, ma tean nende suhtumist. Nad ei ole õnnelikud, et see asi on niimoodi läinud. Aga ka riigi otsused, mis tookord tehti, tehti hoopis teistsuguste teadmiste valguses. Kui me täna mõtleme, kuidas me 15 aastat tagasi asjadest aru saime, siis osa meist olid tollal poisid-plikad, osa turumajanduses praegusest oluliselt vähem kogenud mehed ja naised. Tõepoolest, tookord oli plaan jätta see maa põllumajandusülikooli õppemajandile, sest arusaam oli ju teistsugune. Kunagi oli olnud Ülenurme õppemajand, suur majand, lisaks olid loomakasvatuse ja veterinaaria instituudil terved suured majandid, mille hulka kuulus ka Tartu Agro, oli hulk katseettevõtteid, näiteks Piistaoja, mis hiljuti, mõni aasta tagasi, maha müüdi. Nii et tegelikult oli arusaam absoluutselt teistsugune. Arvati, et ju seda 3000 hektarit on ikka vaja, seetõttu ei läinud ka Tartu Agro erastamisele, see oli riigiettevõte. Aeg aga muutus üsna kiiresti. Kui me räägime selle lepingu sõlmimisest, rendilepingust ja kõigest sellest, siis eks sellel ajal olid tõepoolest maa rendihinnad hoopis midagi muud. Oli nii, et maaomaniku eest maksti ära maamaks ja rendist keegi eriti ei rääkinudki, sest tookord oli päris palju maid, mis olid harimata ja kasutusest väljas. Seetõttu tuleb seda hoopis teistmoodi hinnata.
Kui me täna räägime headest maadest ja praegustest rendihindadest, siis Tartumaal ei ole hind enam 224 eurot hektari pealt, nagu arupärimises on kirjutatud. Selline hind võib olla ühel-kahel tehingul mingisuguse kümne-paarikümne hektariga. Seega tasub küll vaadata keskmist rendihinda Eestis ja Euroopa Liidus tervikuna. Üldiselt ei ole majanduslikult võimalik, et see on suurem kui ühtne pindalatoetus ehk 120 eurot hektarilt. Pärast seda läheb majanduslikult mõttetuks maad rentida. Väikesed lapikesed võivad ju sellise hinnaga olla, kui ettevõtjal neid eriti vaja on.
Palun lisaaega ka!

Jah. Kas soovite ühe minuti, kaks minutit, kolm minutit?

Kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega.

Sellest lähtuvalt tasub seda keskmist rendihinda arvestada küll. Üle 100 euro hektari pealt ei ole see hind ka Tartu lähedal eriti sageli.
Kui me aga vaatame kogu seda protsessi veel pikemas ajalises perspektiivis, siis ma tuletan meelde, et see otsus – siin on hästi palju käinud läbi Ivari Padari nimi – ei ole ju põllumajandusministri otsus. See, et 3000 hektarit maad – st väga palju maad – jäetakse riigi omandisse, oli Vabariigi Valitsuse otsus. See oli Mart Laari valitsuse otsus, see ei olnud põllumajandusministri otsus. Ma olen uurinud valitsuse istungite stenogrammi: diskussiooni ei olnud, mitte kellelgi ei tekkinud küsimusi. Riik ise sõlmis selle lepingu, aga aeg muutus üsna kiiresti, Eesti riik arenes ning need lepingutingimused osutusid üsna kiiresti üsna kehvaks. See on teine küsimus. Aga kas riik peab sõna pidama või mitte? Minu arvates peab. Selles mõttes tuleb ministrit tunnustada, ta suutis selle positsiooni n-ö välja kanda. Riik peab oma sõna pidama, isegi siis, kui see sõna on kehv.
Aga kui me vaatame neid protsesse, mis 2014. aasta alguses käima läksid, siis, no kuulge, sama minister oli peaaegu seitse aastat ametis olnud. Ta teadis, et valitsus vahetub. Selle seitsme aasta jooksul oli see Tartu Agro teema ühel või teisel viisil üles kerkinud. Ju see juriidika ikka ei kannatanud mingite muudatuste tegemist. See oli tõepoolest poliitiline käik enne valitsuse vahetust. Seetõttu väänlebki hea kolleeg Ivari Padar praegu nende süüdistuste küüsis ja ma arvan, et täiesti põhjendamatult.
Mis nüüd edasi saab? Kuidas edasi minna? Ma arvan, et tuleb vaadata kahte asja. Tõepoolest, Tartu Agro ühel hetkel erastati. Erastamise hind oli päris kõrge. Ma olen ka põllumajandusettevõtja, ma tean, mida niisugused ettevõtted maksavad. Selles mõttes see rendihind loomulikult oli ja on odav. Aga kui vaadata edasi, siis see ettevõte on üks Eesti piimatootmise lipulaevu, mis suudab majandada eliitkarja. Kuidas edasi minna? Riigil on maa. Kas riik ütleb, et saadame selle ettevõtte pikalt, temaga me mingil juhul enam tegemist ei tee? Kui rendilepingu aeg aastal 2025 lõpeb, siis tuleb loomulikult teha uute ja päris selgelt turuhindadega rendileping ning maa rendile anda. Kuidas ja kellele, see on kokkuleppimise teema. Aga ma arvan, et kui riik tahab mingisuguseid käike teha, siis peab ta hakkama selle peale mõtlema, sest ettevõttele ei olegi üheksa aastat nii väga pikk aeg, kui oma plaane seada. Kui riik tahab korrektselt käituda, siis peab ta ettevõtjale suhteliselt varakult teada andma, mida ta tahab. Nii et tõepoolest tuleb mingil hetkel hakata mõtlema selle peale, kuidas edasi minna.
Mis puudutab seda, et maaülikool seal väga katseid ei tee või ei ole teinud, siis neid tehakse praegu Eerika katsefarmis, kus on ka maad vaja, aga mitte 3000 hektarit. Minister nimetas 300 hektarit, ma olen ka 400 hektarit kuulnud mainitavat, nii et 300–400 hektarit on sellel õppefarmil maad igal juhul vaja. Nad teevad ka Tartu Agroga koostööd. Ma tean, et Tartu Agro on üks parimaid praktikabaase maaülikooli lähedal, sest see on majanduslikus mõttes tõepoolest väga eesrindlik majand.
Aga ma ütlen veel kord, et ei oleks õige hakata hindama 15 aastat tagasi tehtud otsuseid praeguse mõõdupuuga. See ei ole korrektne. Ma arvan, et päris nii neid asju vaadata ei saa. Neid otsuseid, mis võib-olla vajaksid ülevaatamist, on veel ja veel, kui me tahame seda teha. Iga otsust tuleb hinnata selles ajas, kui ta tehti, olgu ta siis õige või vale. Ja tuleb õppida oma vigadest, muud midagi. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Andres Herkeli!

Härra juhataja! Austatud rahvaesindajad! Austatud minister! Mul on hea meel, et vähemalt üks endine põllumajandusminister tuli ja ütles midagi selle teema kohta, kuigi mina oleksin tahtnud siin võib-olla kahte asjaosalist näha. Aga ma natukene arendan neid filosoofilisi postulaate, näiteks et seda, mis tehti 2000. aastal, ei saa tänaste teadmiste järgi hinnata. Me peaksime siiski astuma sammu kaugemale ja tunnistama viga, kui viga on tehtud. Ilmselt tehti riigi omandisse jätmisega viga ja peale selle riivati ikkagi väga paljude õiguspäraste omanike, mitte ainult Jaan Tõnissoni perekonna, vaid väga paljude teistegi ootusi ja lootusi ning nende puhul jäeti omandireform sisuliselt rakendamata. Õigesse konteksti saaksime selle asja panna alles siis, kui me vaataksime kogu Eestit ja näeksime, et nii on tehtud enam-vähem kõikjal. See oleks väga rumal olukord. Me näeme selle vaidluse taustal, milleni see on viinud.
Väga raske on, jah, hinnata. Aga mulle tundub, et mõni asi on siin siiski natukene nihkes, kui me vaidleme selle üle, kas tegeliku rendihinna ja selle makstava summa vahe on suurusjärgu või kahe suurusjärgu peal või on see neljakordne. Mulle tundub kõigi nende seletuste põhjal, et erinevus on siiski vähemalt neljakordne. Ja see on üks ütlemata imelik asi.
Edasi, kogu see jutt maaülikoolist oli just nagu ettekääne, miks seda maad ei tagastatud õigusjärgsetele omanikele ja miks see jäi riigi omandisse. Arupärimisest tuli ka selgelt välja, et maaülikoolil võis olla vaja kõige rohkem kümnendikku kogu sellest maast, sain ma aru. Juttu oli 300 hektarist, nagu minister ütles, aga seal on üle 3000 hektari. Kogu see lugu on liiga segane, hämar ja arusaamatu, selleks et sellega nõustuda. Seega arvan ma, et põhjust selle teemaga edasi minna on veelgi ja arupärimises tõstatatud küsimused on igati õigustatud, nagu ka minister Seederi algatus moodustada komisjon või uurimisrühm, ehkki ta tegi selle algatuse ministriks oleku viimastel päevadel. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa!

Hea juhataja ja vähesed kolleegid, kes on veel siia jäänud! Ma olen selle teemaga ajakirjanikuna pikalt tegelnud ja näinud kõike seda üsna lähedalt pealt. Stenogrammi huvides ütlen, et ma avaldasin 3. aprillil 2014 Maalehes pika loo "Kas minister Ivari Padarist saab valitsuse kirstunael?". Ma mäletan, kui hea kolleeg, keda praegu siin kahjuks ei ole, tuli europarlamendi liikmena siia, et saada ministriks. Riigikogusse oli toona saadetud Jaan Tõnissoni pärijate kiri, kus paluti sellist meest ministriks mitte panna. Tõepoolest, muljet avaldavad arvud, iga lollgi saab aru, et 3 kroonil ja 200 kroonil on päris suur vahe. Aga tegelikult on nüansse palju ja nimed, mis siit läbi käivad, on samuti väga muljet avaldavad. Mart Laari valitsus otsustas seda. Mainin siin Siim Kallast. Ma ei hakka rääkima meie headest kolleegidest. Helir-Valdor Seeder ministrina teatas 2008. aastal, et see maa läheb erastamisele, aga komisjoni kõige selle uurimiseks moodustas ta alles vahetult enne seda, kui tema pikk ministristaaž 2014. aastal lõppes. Sellest tuleneski Postimehe pealkiri, et Seeder pani Padarile n-ö luukere kappi.
Tegelikult on need asjad natuke keerulisemad. Kui te loete selle loo läbi, siis te saate aru. Aavo Mölder kamandab praegu seda majandit. Need kulud, mida tegelikult rentnik ei peaks kandma, on päris suured. Ma vaatasin need summad üle (need on kroonides). Üle 400 000 peab ta kulutama maaparandusele, 1,3 miljonit väetamisele, 841 000 teeservade hooldamisele. Seda raha on palju. Tõepoolest, nagu ka praegune minister seletas, 3 ja 200 päris võrrelda ei saa, labidaga siin lüüa ei saa, aga lugu iseenesest on äärmiselt komplitseeritud ja, ma ütleksin, isegi seksikas, kuna siit jooksevad suured nimed läbi. Nagu me näeme, on ka uus minister sunnitud sellistele küsimustele vastama. Tõenäoliselt jätkub see ka järgmiste põllumajandusministrite ajal, sest inimesed on mures. Pean silmas Jaan Tõnissoni järeltulijaid ja mõningaid teisi inimesi, kes ajavad jonnakalt oma eestlaslikku rida ega saa sellise ebaõiglusega rahul olla. Aga minu sõnum on see, et 3 krooni ja 200 krooni hektari pealt – sellist võrdlust ka päris hästi teha ei saa. Asi on palju komplitseeritum. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise juurde. See kannab numbrit 139 ja sellele vastab maaeluminister Urmas Kruuse. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Rein Ratase, et ta arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustaks!

Hea juhataja! Auväärt Riigikogu! Auväärt maaeluminister! Meie arupärimine käsitleb taimekaitsevahendite kasutamise mõju mesilastele. Mul on väga meeldiv tõdeda, et mesindus kuulub ilmselt hoopis rohkem maaeluministri kui põllumajandusministri tegevusvaldkonda.
Taimekaitsevahendite kasutamise ebapiisav korraldus, rääkimata pestitsiidide väärkasutamisest, mida kohati siiski esineb, mõjutab otseselt ja pikaajaliselt mesilaste elujõudu ja mesindust ning ka keskkonnahoidu vägagi mitmetahuliselt. Osa mesilasperedest hukkub või nõrgeneb tugevasti pärast pestitsiidide kasutamist põldudel, aedades, raudteetammidel ja teepeenardel ning ka mitmesugustel dekoratiivobjektidel. Siit tuleneb majanduslik kahju mitte ainult mesinikele, vaid see on hoopis laiahaardelisem, otsene kahju tekib ka keskkonnale. Mitmeid komponente sisaldavad nn paagisegud võivad koosmõjus olla putukatele hoopis ohtlikumad kui üksikkomponendid eraldi. Seda koosmõju pole meile teadaolevalt siiani uuritud, aga ilmselt oleksid need uuringud väga vajalikud. Tõsine probleem tuleneb glüfosaatide, neunikotinoidide ja teiste pestitsiidide mõõdutundetust või asjatundmatust kasutamisest.
Hea maaeluminister, Eesti Keskerakonna fraktsiooni 16 liiget paluvad teil lahkesti vastata meie arupärimise viiele koondküsimusele. Olen rääkinud.

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama maaeluminister Urmas Kruuse!

Väga austatud istungi juhataja! Auväärsed Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele.
Esimene küsimus on järgmine: "Kas keemiliste taimekaitsevahendite kasutusmaht Eestis aasta-aastalt kasvab, kahaneb või püsib samal tasandil? Millised on vastavad näitajad?" Kui me võtame aluseks Statistikaameti andmed aastast 2014, siis saab öelda, et ühel haritava maa hektaril kasutatakse umbes 1,38 kilogrammi taimekaitsevahendeid. Kui vaadata viimast kaheksat aastat tervikuna, siis näeme, et taimekaitsevahendite kasutamise maht on vähenenud 1,51 kilost hektari kohta 1,38 kiloni hektari kohta. "Milline on looduslähedaste, bioloogiliste taimekaitsevahendite kasutamise ulatus Eestis?" Täpne info bioloogiliste taimekaitsevahendite kasutamise ulatuse kohta puudub, aga üldhinnangu kohaselt saab öelda, et bioloogilisi taimekaitsevahendeid kasutatakse Eestis kindlasti vähem. Sellel on kasutaja vaatevinklist ka väga selged põhjused. Alternatiivsed tõrjevõtted on tihtipeale aeganõudvamad, väiksema efektiivsuse ja piiratud kasutusvõimsusega. Aga samas saab öelda, et kindlasti on väga selges kasvutrendis biostimulaatorite kasutamine. Need aitavad taimi tugevdada ebasoodsate kasvutingimuste tekkimise, kas või näiteks põua korral, või ergutada taimede kasvu ning üldjuhul vähendavad need selgelt keemilise tõrje vajadust.
Teine küsimus: "Kuivõrd on põhjendatud ja kuidas on tagatud Eestis kasutusloa saanud taimekaitsevahendite koostis- ja mõjupõhine ohutus?" Eestis ja ka mujal Euroopas võib turule lubada selliseid taimekaitsevahendeid, milles olev toimeaine on Euroopa Liidus saanud heakskiidu. Taimekaitsevahendi turule lubamisele eelneb taimekaitsevahendi hindamine, hinnatakse nii füüsikalisi kui ka keemilisi omadusi, mõju inimeste ja loomade tervisele ning mõju keskkonnale. Loomulikult on hindamise aluseks nii õigusaktist tulevad nõuded kui ka mitmed Euroopa Komisjoni ja Euroopa Toiduohutusameti juhtdokumendid, mida järgitakse ka teistes Euroopa Liidu riikides. Hindamise tulemusena pääseb taimekaitsevahend turule teatud tingimustel, mis on kirjas taimekaitsevahendi loas.
Kolmas küsimus: "Kuidas on korraldatud taimekaitsevahendite ohutu kasutamine: väljaõpe, kasutuskord, sh mesinike informeerimine, põlluraamatu täitmine, järelevalve? Milliseid ja kui palju on tuvastatud nõuete ja hea tava rikkumisi?" Taimekaitsevahendite ja seadmetega seotud reeglid on ennekõike loodud eesmärgiga tagada ohutus loomade ja inimeste tervisele ning keskkonnale. Alates 2000. aastast on ohutuse eesmärgil, sh mesilaste kaitse eesmärgil, taimekaitseseaduse alusel taimekaitsevahendite õhust pritsimine keelatud. Samas teame, et mitmes riigis on õhust pritsimine seni lubatud, näiteks Ameerika Ühendriikides või Kanadas, teatud riikides on see lubatud erandlikel juhtudel, näiteks Ühendkuningriigis, Saksamaal, Iirimaal ja Tšehhis. Mis puudutab väljaõpet, siis taimekaitsekoolitus on taimekaitsevahendite ohutu kasutamise vundament. Taimekaitsekoolitust korraldatakse Põllumajandusametis heakskiidetud taimekaitsekoolituse programmi alusel. Seda tehes lähtutakse täiskasvanute koolituse seaduses kirjapandust. Taimekaitsekoolituse programmi koostab koolitusasutus, arvestades taimekaitsevahendi professionaalse kasutaja, turustaja või nõustaja ülesannetest ja vastutusest tulenevaid erisusi, ning esitab selle programmi Põllumajandusametile heakskiitmiseks. Taimekaitsekoolitus koosneb aluskoolitusest ja täienduskoolitusest ning Põllumajandusamet väljastab taimekaitsekoolituse läbiteinud isikule taimekaitsetunnistuse, mis kehtib viis aastat. Igal aastal toimub mitmeid taimekaitsekoolitusi, näiteks korraldatakse selle aasta esimese poolaasta jooksul üle 16 koolituse. Taimekaitsevahendi kasutamise nõuded on sellised, et taimekaitsevahendit tohib kasutada üksnes taimekaitsevahendi loas määratud ja taimekaitsevahendi märgistusele vastavatel tingimustel, st tuleb järgida lubatud kasutuskordade arvu ning muid piiranguid. Mesinike informeerimisest rääkides tuleb öelda, et keegi meie hulgast ei tohi alahinnata mesilaste tähtsust Eesti looduses. Viimased kümme aastat on kehtinud teavituskohustus taimekaitsevahendi kasutaja ja mesiniku vahel. Nii tuleb taimekaitsevahendi kasutajal kavandatavast taimekaitsetööst vähemalt 48 tundi enne taimekaitsevahendiga pritsimise alustamist teavitada seda isikut, kelle mesipuud asuvad kuni kahe kilomeetri kaugusel põllust, kus kavatsetakse seda vahendit kasutada. Loomulikult, me tahaksime leida ja leiamegi paremaid lahendusi, mis aitavad taimekaitsevahendi kasutajal senisest täpsemalt, mugavamalt ja kättesaadavamalt informatsiooni vahendada. Me näeme lähiajal ette võimaluse, et teavitatakse ka neid isikuid, kelle mesilasperede kohta asjakohased andmed põllumajandusloomade registris puuduvad. Nimelt ei ole mitte kõigi Eesti mesinike mesilaspered sellesse registrisse kantud. See puudutab ennekõike PRIA-t. Kohtumistel on mesinikud tõdenud, et nad püüavad saavutada, et oleks olemas teadmine kõikidest mesinikest, kes Eestis tegutsevad. Kaardirakendust kasutades on võimalik enne taimekaitsetöö alustamist hõlpsasti välja selgitada mesilad, mis paiknevad taimekaitsevahendite kasutaja põldude läheduses. Arenduste edasiarendamine on ääretult oluline, see paneb ka nn kontrolli, kas või naabrivalve, paremasse situatsiooni. Mis puudutab kasutatud taimekaitsevahendite üle arvepidamise kohustust, siis isik, kes kasutab taimekaitsevahendit oma majandustegevuses, peab kasutatud taimekaitsevahendi üle arvestust paberil või elektrooniliselt. Arvestuses näidatakse ära kasutatud taimekaitsevahendi nimetus, kasutuskorra aeg, kulunorm, maa-ala ja taimekultuur, mille peal seda taimekaitsevahendit kasutati. Taimekaitsevahendi kasutamise teenuse tellimise korral peab teenuse saaja lisaks arvestust ka teenuse osutaja kohta. Järelevalve kohta võib öelda, et koostöös mesinikega on Põllumajandusamet viimastel aastatel võtnud proove hukkunud mesilastest, selgitamaks välja hukkumise põhjused. 2013. ja 2014. aastal avastas Põllumajandusamet järelevalvet tehes mõlemal aastal viis juhtumit, kui mesilased olid hukkunud võimaliku taimekaitsevahendi kasutamise tõttu, ning 2015. aasta jooksul avastati üks selline juhtum. Probleemid taimekaitsetunnistuse puudumise korral olid seotud taimekaitsevahendi märgisnõude eiramisega ja tühja taara nõuetele mittevastava hoiustamisega.
Siit ka järgmine küsimus, kuhu pannakse taimekaitsevahendite tühjendatud pakendid. Nende pakendite käitlemine allub kemikaali-, pakendi- ja taimekaitseseaduse reeglitele. Tühja pakendit peab hoidma hoiuruumis selleks ettenähtud konteineris või kapis, kuni pakendi üleandmiseni ohtlike jäätmete käitlejale ümbertöötamiseks või kõrvaldamiseks.
Viies küsimus: "Kas näete keemiliste taimekaitsevahendite nüüdiskasutamisel lahendamist vajavaid küsimusi loodushoidlikust ja mesinduslikust aspektist? Kui jah, mida siis teha?" Kindlasti on võimalik anda põllumajandustootjale senisest põhjalikumaid soovitusi veekeskkonnale ning tolmeldajatele ohutumate taimekaitsevahendite kasutamise teemal. Me soovimegi sellel aastal koostöös Eesti Taimekasvatuse Instituudi ja Põllumajandusametiga sellele teemale rohkem tähelepanu pöörata. Tasub märkida ka seda, et nende vahendite kasutamise vähenemine on seotud tarbija parema teadlikkusega. Ükski meist, ei tarbija, kes neid toiduaineid kasutab, ega keskkond, millele avaldatakse nende vahenditega liigselt survet, kindlasti nende liigsest kasutamisest ei võida. Aitäh!

Austatud minister, aitäh! Teile on tublisti küsimusi. Rein Ratas, palun!

Aitäh! Hea minister! Kas taimekaitseseaduses, kui meil ei ole selleks paremat kõrgemat õigusakti, ei peaks siiski olema sätestatud kohustus hüvitada mesinikele ja teistele isikutele pestitsiidide kasutamisega tekitatud kahju või tuleks selleks luua hoopis hüvitus- ehk kindlustusfond? Olen rääkinud.

Aitäh! Selle küsimuse, mille te esitasite mesinike kohta, võib muuta ka natuke laiemaks ja just seoses sellega, mis puudutab võimaliku kindlustusfondi teket. Mitmete kahjude üle oleme pidanud aru keskkonnakomisjonis, ka võimalike looduskahjude üle. Oleme koostöös mesinikega neid teemasid arutanud ja töötame välja strateegiaid selleks, et mesinikud saaksid ennast Eesti Vabariigis paremini tunda ning nende võimalused, õigused ja tegevus oleksid paremini kaitstud. Ma ei saa teile täna kinnitada, et sellise seadusmuudatuse saab kohe lauasahtlist välja võtta. Aga vaadates ka seda, millist kasu toovad mesilased tolmeldamisega põllumeestele, arvan, et kaugemas perspektiivis peaks olema võimalik saavutada selliseid kokkuleppeid, et võimalikud kahjud, kui need on tõendatud, saaksid ühel või teisel moel korvatud. Aga millises vormis, siin jään ma hetkel vastuse võlgu.

Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud minister! Oleme saanud siin kooselusõja ning nüüd saame vist põllumeeste ja mesinike sõja. Igal juhul sain ma Pärnumaa mesinike ja põllumeestega vesteldes aru, et nad ajavad ühte asja ja tegelikult on nad põllul sõbrad, sest rapsi ilma mesilasteta ikka ei kasvata küll. On piisavalt neid põllumehi, kes kasutavad taimekaitsevahendeid õhtul peale päikseloojangut väga ettevaatlikult, nii et hommikul on mesilastel võimalik seal priipärast ringi lennata ja probleeme ei ole. Kui põllumees rikub neid häid tavasid, kas ei oleks siis võimalik rakendada umbes samasuguseid karistusi, nagu rakendab PRIA? Kui sul on üks kits märgistamata või üks heinakubu sügiseks koristamata, siis jääd sa kogu poolloodusliku koosluse hooldamise toetusest ilma. Võib-olla aitaks see korrale kutsuda neid põllumehi, kes häid tavu rikuvad.

Ma isiklikult pooldan mõistlikke ja teineteisemõistmise alusel peetud läbirääkimisi. Aastal 2015 tuvastati ainult üks selline juhtum. Võib-olla jäi mõni juhtum ka avastamata, aga me saame registripidamise ja infotehnoloogilise lahendusega parema ülevaate kõikidest mesinikest. Praegu on mesinikena toimetamas ilmselt ka inimesi, kes ühel või teisel põhjusel ei ole huvitatud registris olemisest. See süsteem on edukas siis, kui meil on olemas ülevaade kõikidest mesinikest ja me teame, kus nad asuvad. Kui need andmed on kiiresti leitavad, siis ma arvan, et koostöö paraneb veelgi. Ma jään sanktsioonide kehtestamise kohta hetkel vastuse võlgu, sest mina ei ole osalenud aruteludel, kus seda teemat oleks käsitletud. Aga mesinike ümarlauad toimivad tegelikult väga aktiivselt. Ma väga loodan, et me suudame leida seal häid lahendusi mesinikele ning pakkuda välja ka lahendusi põllumajandussektorile ja kogu maaelule. Kindlasti tuleb märkida, et mis puudutab loodushoidu laiemas mõttes, siis veeseadus ja muud seadused püüavad sellist kemikaalide intensiivset kasutamist kaugemas perspektiivis vähendada.

Helmen Kütt, palun!

Tänan, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! On öeldud, et kui kaovad mesilased, siis ei lähe kaua aega, kuni kaovad ka inimesed. No nii hull see olukord veel ei ole, aga üpris kurb on vaadata, kui kauplustes on müügil Hiina mesi. Ma ei ütleks, et Eesti mett on liialt vähe, ja see, mis on registri teema, on kindlasti väga õige ja põhjendatud. Paljud mesinikud tõepoolest registris ei ole ja ilmselt, kui üks sülem või pere hävib, siis selle kohta ei jõua info kuskile. Aga kui head tavad ei toimi, võib-olla oleks siiski vaja seadusesse üht-teist juurde kirjutada? Kuna Riigikogu on loonud Rein Ratase juhtimisel ka sellise auväärse toetusrühma nagu mesilaste toetusrühm, siis järsku oleks nendele ümarlaudadele võimalik kaasata selle rühma liikmeid?

Aitäh! Ma olen muidugi absoluutselt veendunud, et mesinikud ühes või teises formaadis Riigikogusse jõuavad. Te viitasite mee kvaliteedile. Viimasel ümarlaual, kus mina osalesin, olid mesinikud mures ka nende enda organisatsiooni liikme pärast, sest kvaliteedinõuded, see, mida me üldse nimetame meeks ja kuidas see peaks ühel või teisel hetkel välja nägema, on kindlasti ääretult olulised. Teine küsimus on see, milline meil müüdav importmesi välja näeb. Ka need küsimused saavad minu arvates lahenduse selle koostöö abil, mis on tänaseks alanud. See, ütleme, mesinike, ministeeriumi ja teiste asjaosaliste intensiivne koostöösoov on ääretult oluline, kuna osaliselt puudutab see kõik ka seda, kuidas saada poest paremini kätte väärtuslikku ja kvaliteetset Eesti kaupa, olgu see siis mesi, piim, liha vm.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Eesti mesilaste tervis on sandivõitu. Kevadeks on keskmiselt veerand neist surnud ja rapsipõldude laienemise korral on oht, et ei jätku enam mesilasi ja üldse tolmeldajaid. Peale selle tuuakse kevadeks ka mujalt mesilasi sisse, näiteks Itaaliast, aga seal elab selline väikene mardikas nagu väike tarumardikas, kes võib ka siia jõuda ja väga palju kurja teha. Kas ministeerium on mõelnud sellele, et peale pestitsiidide ja kahjurimürkide kasutamise tuleks olla valmis väikese tarumardika tulekuks?

Kindlasti peaksime me olema valmis ei tea veel mis asja tulekuks, aga olles näinud neid esimesi ümarlaudu ja kohtumisi, võin öelda, et see ampluaa on hästi lai. Mesilasperede talvitumine ja nende võimalik hukkumine sõltub mitmest asjaolust, see ei puuduta ainult seda, mis on juhtunud põllul, olulised on ka klimaatilised tingimused, söötmine jne. See kõik on omavahel seotud. Ühe teemana on kindlasti kõne all ka mesilaste haigused, mis tähelepanu vajavad. Ma väga loodan, et kui ministeerium mesindust ühel või teisel moel rohkem toetab, siis tekib enam koostöövalmidust ja arusaama, miks on mõistlik ühiste asjade eest seista, tulla avalikult sellesse seltskonda ja olla nende organisatsioonide liige.

Järgmine küsija mesilaste teemal on Hiiu-, Saare- ja Läänemaalt. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea ettekandja! Mesindusorganisatsioonid on tundnud pikki aastaid huvi ekspordivõimekuse arendamise vastu. Üks Aasia riik tundis vahepeal huvi meie puhta mee vastu, aga siis tuli välja, et meil ei ole võimekust tagada stabiilseid koguseid. Ühistuline pool on nõrk ja tuleb välja, et keskkonnatingimused kõiguvad. Mida siis teha, et meie ekspordivõime paraneks just mee koha pealt?

Tegelikult on ka mesinduses selliseid ilminguid, et mesinikud on koondunud ja üritavad tarbija juurde jõuda väga konkreetse, stabiilse kvaliteediga tootega. Minu arust on mesinikud olnud väga nutikad, leides kõikvõimalikke kõrvaltooteid peale mee, mis pannakse purki ja mida inimesed tarbivad klassikalisel moel. Üks asi, millega me Maaeluministeeriumis tegeleme, on erinevad turukorralduslikud meetmed ja toetused, mida mesinikud võiksid eksportimisel kasutada. See ei puuduta muidugi ainult mesinikke, vaid ka teisi põllumajandustootjaid. Eelmisel perioodil jäi Eestis see kasutamine ikkagi väga lahjaks. Leedus kasutati neid meetmeid rohkem kui 20 miljoni euro eest, meil oli see summa vaevalt üle miljoni. Isegi kui arvesse võtta riikide erinevat suurust, on meil see summa liiga väike. Me oleme pakkunud koostööorganisatsioonidele mitmes sektoris võimalust, et kui neil tekib küsimusi ja jääb puudu nõust, kuidas taotlusi ette valmistada, siis me oleme valmis neid suunama. Me loodame, et seekord on meie põllumajandustootjad, kaasa arvatud mesinikud, aktiivsed. Aga teie küsimus kehtib väga hästi kogu ühistulise tegevuse kohta Eesti Vabariigis. Kõige suurem sõlmküsimus on, kuidas tagada suurte partiide ühtlane kvaliteet, mis mesinduses on kindlasti komplitseeritud, vaat et rohkemgi kui mõnes teises sektoris.

Liigume edasi. Taimekaitsevahendite kasutamise kohta tuleb nüüd küsimus Põhja-Eesti kandist, Harju- ja Raplamaalt. Artur Talvik, palun!

Tänan, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Kui suvel mööda maanteid sõita, on väga selgelt näha, kuidas nendes kohtades, kus ei saa või on kehvem kasutada muruniidukit või teisi muruniitmise vahendeid, on kuivanud laigud ümber liiklusmärkide jne. Teatavasti kasutatakse seal taimekasvu piiramiseks glüfosaadil põhinevat herbitsiidi nimega Roundup. Seda teeb Maanteeamet. Kas valitsuses on juttu olnud, et riigiamet võiks positiivset eeskuju näidata ja selliseid glüfosaadil põhinevaid herbitsiide mitte kasutada? Teatavasti on glüfosaadid ühed põhilistest mesilaste haiguste põhjustajatest.

Kui vastata otse, siis valitsuses konkreetselt seda arutatud ei ole. Kui aga vaadata Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning meie ministeeriumi konsultatsioone, siis meil on soov igasugune selline kraavidesse investeerimine anda üle Maaeluministeeriumile. Ma ei saa välistada, et see teema on samamoodi varsti kõne all, aga ma olen teiega põhimõtteliselt nõus, et mingis küsimuses võiks riik näidata teatud eeskuju. Kui selliseid asju kasutatakse, siis peab see vastama kehtestatud korrale ja teavitus tuleks igal juhul ära teha.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Kindlasti tekitab intensiivne põllumajandus neid probleeme ja küllap ei käi igal pool see asi nii, nagu peaks käima. Ma loodan, et põllumeestel ja mesinikel on vastastikune austav suhtumine. Mina üritan küll mett osta sealt, kus intensiivset põllumajandust ei ole, s.o Haanja või Rõuge kandist. Aga mu küsimus on laiem. Kas me ei peaks jõudma sellesse etappi, et põllumehed teavitavad mitte ainult mesilaste omanikke, vaid ka külainimesi, näiteks enne seda, kui nad taimekaitsevahendeid pritsima hakkavad? Kui Elion või Eesti Energia hakkavad mingit riket kõrvaldama, siis nad hoiatavad ette. Ei ole väga raske saata näiteks sõnum nendele inimestele, kes nende põldude ääres elavad, et nad ei korraldaks sellel päeval piknikku või mingit lastepidu. Võiks olla mingi hea tava, et neile sellest teatataks.

Aitäh! Kui me mõtleme selle küsimuse tehnilise lahenduse peale, siis see haakub sellega, et meil võiks olla ja peaks olema teatud infotehnoloogiline portaal, kuhu oleks võimalik kergesti neid andmeid sisestada. See on esimene asi. Teatud infoturbe ja -kaitstuse küsimusi on ilmselt võimalik seal arvestada. Teine asi on muidugi see, et põllumajandustegevus oma objektiivsuses eeldab teatud taimekaitsevahendi kasutamist, aga inimlikul baasil mõistan ma teie küsimust. Linnatingimustes on tavaliselt niimoodi, et kui keegi kutsub endale külalised, siis naaber otsustab tossu tegema hakata, aga ta ei anna sellest enne teada. Ma arvan, et see küsimus jääb praegu vastuseta. Me arutame seda ka siis, kui me hakkame seda süsteemi infotehnoloogiliselt edasi arendama.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Rein Ratase!

Hea juhataja! Auväärt Riigikogu ja austatav maaeluminister! Taimekasvataja oma nektarit produtseerivate kultuuride kaudu ja mesinik oma mesilindude kaudu on olemuslikult suured liitlased, kes tegutsevad vastastikku kasu saades. Mesilased koguvad oma saagi rapsilt ja rüpsilt, ristikult ja mujaltki, nii aiakultuuridelt kui ka looduslikelt taimedelt, ka enamikult õitsvatelt umbrohutaimedelt. Mesilinnud suurendavad oma usina tolmeldamisega kultuurtaimede saagikust oluliselt. 84% taimeliikidest ja 76% toodetavatest toiduainetest meie piirkonnas sõltuvad mesilaste ja omakorda nende putukliitlaste, näiteks kimalaste ja seltsinguliste mesilaste tegevusest. Mitte ainult kultuurtaimed, vaid ka looduslikud taimekooslused suurendavad oma elujõudu selle putuktolmlejate seltskonna töö tulemusena. Taimekahjurite, näiteks hiilamardika tõrjeks töötleme me oma põldusid ja aedu insektitsiididega. Et saada paremini kätte seemnesaaki, töödeldakse nii liblik- kui ka ristõieliste põldusid enne koristamist defoliantidega, kuigi näiteks lutsern sel ajal veel õitseb. Defoliandid satuvad ka moodsa pritsimistehnika kasutamisel põllu- ja metsaservade poollooduslikele õistaimekooslustele ja vaesestavad sealset elurikkust.
Pestitsiidide mõju mesilasperedele on pikaajaline, sest mesilased käivad saastunud õitel veel mitu päeva pärast pritsimist.
Sestap vajame me kodumaise mesinduse edendamise ja keskkonnahoiu eesmärgil taimekaitsevahendite kasutamise ohutumat korraldamist ja senisest hoopis tõhusamat järelevalvet. Meil käsitleb mesinduse ja pestitsiidide koosmõju teatud määral vaid taimekaitseseadus. Muide, Taani Kuningriigis on olemas ka mesindusseadus. Selline seadus võiks ju ka meil olla, võib-olla isegi peaks olema. Mõtleme selle peale. Nii see on, ühe või teise uue seaduse sünd oleneb eeskätt võimul oleva ministri tahtest või mittetahtest. Näiteks nõutakse Läti Vabariigis põlluraamatute täitmist taimekaitsevahendi kasutamise päeval, kohe, meil aga peab seda tegema kümne päeva jooksul. Millest niisugune venitamine, ei tea. Oleme ise oma maa peremehed ja oma elu korraldajad.
Mesilaste pidamine vajab meie tublide mesinike, tõeliste entusiastide ja tarkade inimeste senisest hoopis suuremat toetamist Riigikogus. Mesilaste toetusrühm on Riigikogus äsja loodud. Pisukese täpsustusena ütlen, et seda juhivad Peeter Ernits ja Mark Soosaar, siinkõneleja on selle töörühma reamees. Olen rääkinud.

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Mark Soosaare!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Eks olen minagi oma elus tosinkond aastat mesilasi pidanud, öösiti mett vurritanud ja olnud kevadel mures, kui mesilased surnud on, ning lõpuks käega löönud, sest varroatoosile mina vastu seista ei jaksanud. See tähendas kolm või neli korda suuremat töömahtu. Aga umbes kümme-viisteist aastat tagasi hakkasid ilmuma dokfilmid USA-st, Prantsusmaalt ja Inglismaalt. Seal räägiti murest, et mesilased lihtsalt kaovad ära. Hüpoteese oli väga erinevaid: kas kosmiline kiirgus või maa magnetväli või mine tea, mis veel. Teadlastelt ei ole ma siiamaani vastust kuulnud. Taimemürgid ei ole ilmselt ainuke põhjus, miks mesilased kaovad. Kui nad ükskord päriselt ära kaovad, siis on asi muidugi tõsine, sest kui suurem osa taimi ei saa tolmeldud, siis muutub ka meie söögilaud nii ahtakeseks, et võib-olla selline liik nagu inimene kaobki siit maa pealt.
Mesinikud ise seda ei arva, aga põllumeeste arvamus on see, et võib-olla ka mesinikud ise põhjustavad mesilaste kadumist. Tekib küsimus, mida nad oma mesilastele talvetoiduks söödavad. Kas suhkruga, millega asendatakse vitamiini- ja valgurikas mesilaste eneste toiduaine, on ikkagi võimalik üle talve elada? Mida rohkem me aitame kaasa infovahetusele – ministri suust me kuulsime, et ümarlauad juba toimuvad ja ma väga loodan, et ka meie toetusrühm saab siin natuke kaasa aidata, et mesinikud ja põllumehed ulataksid teineteisele rohkem sõbrakätt –, seda rohkem aitab see ehk Eestimaal nendest probleemidest välja tulla. Aga probleemid on tõenäoliselt palju suuremad kui ainult taimekaitsevahendid.
Mida me võiksime mesilastelt õppida? Ma olen sellest eri seltskondades mitu korda rääkinud, aga Riigikogu ees ma seda veel teinud ei ole. Vaadake, mesilastel on infoühiskond ja mesilaspere võib ellu jääda ainult siis, kui ta väga operatiivselt adekvaatset infot edastab. Kui mesilane tuleb korjelt ja tantsib ülejäänud perele ette, et tuleb lennata nii palju meetreid ja nii palju minuteid selles suunas ning siis keerata sealt niimoodi ja seal on põld, kus on palju nektarit, ning mesilaspere seda infot järgib, siis korjab ta endale talveks piisava saagi, et meie rasket talve üle elada. Kui info on vale ja mesilaspere lendab sinna, kus põld on mürgitatud või on midagi muud valesti, siis ei suuda ta korjata nii palju saaki, kui vaja, ja talve üle ei ela. See käib, muide, ka inimeste kohta. Kui see info, mis laekub meile siia Riigikogusse või valitsusse või perekonda või kuhu iganes, on autentne, aus ja täpne, siis me elame edasi, kui see on vale, siis me hukkume. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Artur Talviku!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Hea minister! Mesilaste probleem on kindlasti seotud intensiivse põllumajandusega ja selle tohutu kemikaalide hulgaga, mida intensiivpõllumajandus kasutab. Selles pole kahtlust. Aga praegu ei peatu ma niivõrd selle intensiivpõllumajanduse juures, vaid lähen ühe tuntud ja kurikuulsa herbitsiidi ehk glüfosaadil põhineva Roundupi juurde. Teatavasti ei ole Roundup või see glüfosaat mürgine ainult mesilastele, vaid see tekitab vähki ka inimestel, rääkimata teistest imetajatest ja kaladest. Prantsuse valitsus keelas hiljaaegu Roundupi kasutamise laiatarbesfääris. See on üks positiivne eeskuju, kusjuures see ei ole ainukene valitsus, kes selliseid käike on teinud. Minu üleskutse meie valitsusele on ka, et näidata kõigepealt ise eeskuju ja keelata Roundupi kasutamine valitsusele alluvates ametites, nagu näiteks Maanteeametis, kes kasutab seda nendes kohtades, kus on ebamugav heina või muru niita. Teiseks – ja see on juba radikaalsem üleskutse –, Eesti valitsus võiks teha ettepaneku keelata Roundup laiatarbekasutuses. Need on kaks positiivset sammu, millega võiks näidata head eeskuju suhtumises mesilastesse. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Me liigume reipalt edasi vaba mikrofoni poole, kuid enne seda on veel üks arupärimine, üheksas, mis kannab numbrit 154. Arupärimisele vastab maaeluminister Urmas Kruuse. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Peeter Ernitsa, et ta arupärimist Eesti avalikkusele tutvustaks!

Hea juhataja ja vähesed innukad kolleegid saalis! Arupärimine on Eesti piimanduse kohta. See on Keskerakonna liikmete arupärimine. See, et Eesti piimandussektor elab üle rasket kriisi, peaks olema kõigile selge. Paljud piimatootjad on väga raskes olukorras, sest 22 senti liitri kohta on piinlikult vähe. Tegelikult peab piimalehmapidaja omast taskust juurde maksma, piimatootmine tekitab kahjumit. Selle tõttu ei ole midagi imestada, kui piimalehmapidajate arv järjest väheneb. PRIA andmetel oli Eestis 2014. aasta lõpus 2311 piimalehmapidajat. Ühe aastaga vähenes nende arv 387 võrra ehk 17%. Viimase kolme kuu jooksul on piimalehmapidajate arv vähenenud 169 võrra. Praeguseks on piimalehmapidajaid umbes 1900 ja kui sellise tempoga edasi minna, siis ei oska ma öelda, kui väikeseks piimalehmapidajate arv jääb.
Põhjused on selged. Eelmise aasta aprillist kaotati piimakvoodid, aga põllumehed olid loomulikult võtnud endale juba varem kohustusi, mida tuleb täita. Tulemus on see, et lehmapidajate olukord on äärmiselt raske. Kui pöörduda panga poole, et tahaks laenu saada, siis pank ütleb niimoodi, et tule meie juurde siis, kui piimaliitri hind on tõusnud 30 sendi peale, seni vaata, kuidas ise hakkama saad. Kaheksa senti on see vahe, mille tõttu ei saa pangahärrade uksele koputada.
Ma ei hakka küsimusi ette lugema. Neid on meil ministrile terve hulk, viis küsimust, ja ma ootan huviga lugupeetud ministri vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli ei kellegi muu kui Eesti Vabariigi maaeluministri Urmas Kruuse!

Auväärt istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Esimene küsimus: "Eelmisel aastal ei leidnud valitsus 2,8 miljonit eurot, et piimasektori ettevõtteid erakorraliselt toetada, samas kui Euroopa Komisjoni ametnikud andsid selgelt mõista, et iga liikmesriik võiks EL-i toetusmeetmetele lisada omapoolse panuse. Eesti riik seda ei teinud. Kas tänavu on plaanis piimatootjaid erakorraliselt toetada ja kui suures ulatuses?" Ma eeldan, et auväärt küsija pidas silmas eelmise aasta esimest Euroopa Liidu erakorralist abi, mis oli 6,87 miljonit eurot ja millele oli võimalik reservist raha juurde anda. Seal oli ette antud konkreetne menetlustähtaeg. Minul ei olnud selles olukorras enam võimalik seda isegi rakendada. Aga praegune valitsus on lisanud Euroopa Liidu 7,54 miljonile 7,6 miljonit eurot. Peale selle on ta võtnud mitmeid toetusmeetmeid, et ka sealihaturu rasket olukorda leevendada. Loomulikult, kui rääkida sellest, mida auväärt küsija veel silmas pidas, et osa lehmapidajaid-ettevõtjaid on ära kadunud, siis meie eesmärk on olnud ka maaelu arengukava ja nende meetmete abil toetada just kuni saja lehma pidajaid, et oleks tagatud teatud üksuste suurus üle Eesti. Aga kui rääkida käesolevast aastast, siis veel sel aastal makstakse piimalehmapidajatele välja neli miljonit eurot. See peaks nende kätte jõudma selle kuu lõpuks.
Teine küsimus: "Milliseid meetmeid plaanib põllumajandusministeerium kasutusele võtta olukorra leevendamiseks piimasektoris?" 14. märtsil tuleb põllumajanduse ja kalanduse nõukogus arutelu alla võimalike lisaabinõude ja -meetmete pakett. Sellekuisel kohtumisel oli see teema juba väga tõsiselt arutelu all. Euroopa piimanduses on praegu täiesti hämmastav see, et piima hind on languses, aga tootmine kasvab. Seda võib käsitleda kui suletud ringi. Me veel eelmisel nädalal kohtusime piimandussektori esindajatega, täna kohtusime seakasvatussektori esindajatega, et selle kuu 25. kuupäevaks kujundada Euroopa Komisjonile välja ettepanekud võimalike lisameetmete võtmiseks. Meile on hästi tugev surve Euroopa Komisjoni poolt, sest kui Euroopa Liidu sees ei suudeta piima maha müüa, siis muutuvad väga tähtsaks eksporditurud. Samuti kavatseme maaelu arengukava meetmete kaudu disainida eri meetmeid, mis seda sektorit aitaksid. Aga täiendavad 30 miljonit eurot just nimelt piima- ja lihasektori jaoks kolmandate riikide turgudele sisenemise hõlbustamise promotsioonimeetmena on tegelikult avatud. Ma väga loodan, et ettevõtjad saavad sealt osa.
Kolmas küsimus: "Erinevad ministrid on teinud ponnistusi Eesti piimatoodete jõudmiseks Hiina turule. Poolteist aastat on impordikeelu kehtestamisest möödunud, kuid tulemusi ei ole ette näidata. Millises seisus on Hiina turu avanemine Eesti piimatoodetele ja millistest toodetest ja potentsiaalsetest mahtudest käib jutt?" Minul oli võimalus maaeluministrina olla möödunud aasta lõpus ametlikul visiidil Pekingis. Seal sai allkirjastatud koostöömemorandum, mille järgi Hiina tunnustab Eesti toidu- ja veterinaarjärelevalve korraldust. See on Hiina Rahvavabariigis esimene administratiivne samm ükskõik millise riigiga suhtlemiseks, selleks et tolle riigi toiduained ja toidukaubad jõuaksid Hiina turule. Me töötame täna selles tempos ja rütmis, et võiksime aprillis allkirjastada nn piimatootmise nõudeid tunnustava protokolli. See on küll üsna bürokraatlik ja pikaajaline protsess, aga me kavatseme selle läbi käia. Kui üldtunnustus on saavutatud, siis saab alata sektoripõhine tunnustamine. Kui me saame selle protokolli aprillis allkirjastatud ja kui Hiina pool peab vajalikuks, siis võib ta veel kord inspekteerida neid ettevõtteid, mis kavatsevad hakata Eestist Hiina turule eksportima. Kuigi need lisakontrollid võivad tunduda ühel või teisel põhjusel ebamugavad, on need üks osa Hiina Rahvavabariigi bürokraatiast, millega tuleb arvestada. Meie oleme nn sertifikaadi lõppversiooni edastanud Hiina poolele heakskiitmiseks, aga ei ole vastust veel saanud.
Küsimus nr 4: "Eesti piimatootjate poolt toodetud toorpiima viiakse Eesti piimatöötlusettevõtete vähesuse tõttu teatavasti Leetu ja Lätti. Kui suur on toorpiima eksport Lätti ja kui suur Leetu?" Leetu viidi 2015. aastal 89 000 tonni toorpiima 21 miljoni euro eest, Lätti 45 000 tonni 11,6 miljoni euro väärtuses. 2014. aastal viidi Leetu 156 000 tonni 54 miljoni euro väärtuses ja Lätti läks toorpiima 28 500 tonni 10 miljoni euro eest.
Viies küsimus: "Eesti maaelu arengukava 2014–2020 vahenditest on ühistulise tegevuse toetuseks võimalik kasutada 18 miljonit eurot. Kas ja millised ühistud on selle toetuse võimaliku kasutamise vastu huvi tundnud? Kuidas plaanib riik seda raha kasutada? Juhul kui ei suudeta ära kasutada ühistulise tegevuse toetust väärtuses 18 miljonit eurot, siis kas saab Eesti riik suunata selle raha muudesse toetusmeetmetesse või jääbki see kasutamata?" Kindlasti tuleb sissejuhatuseks märkida, et see 18-miljoniline nn suurprojekti meede on vaid üks osa meetmetest. Kui me vaatame tootjarühma loomise ja arendamise toetust, kus on ette nähtud kuus miljonit eurot, ja tootjarühma põllumajandustoodete töötlemise ja turustamise investeeringutoetust, kus on ette nähtud üheksa miljonit eurot, pluss ühistegevuse koolitused ja muud koolitusprogrammid, siis saab öelda, et kaudselt ja otseselt läheb meetmeteks kindlasti enam kui 35 miljonit eurot. Hetkel käib suurprojekti meetmete tingimuste väljatöötamine. See käib koostöös partneritega, pean silmas nii põllumajandussektori esindusorganisatsioone kui ka teisi sektori esindajaid. Igal juhul on meil soov see meede sel aastal avada. Sektorilt on tulnud ettepanek, et meede võiks olla avatud pikemalt kui planeeritud, aga need diskussioonid ei ole veel lõppenud. Kui selle meetme eelnõu läheb kooskõlastusringile, siis saab avalikkus veel kord ettepanekuid teha. Kui peaks tõepoolest ühel või teisel põhjusel tekkima situatsioon, et seda raha ära ei kasutata – ükskõik mis see põhjus võib olla –, siis on meil võimalik seda raha kasutada kuni aastani 2023 maaelu arengukava muude meetmete raames. Praegu on näha, et teatud grupid tegelevad intensiivselt sellega, et leida koosmeelt võimaliku ühistu moodustamiseks, et see projekt käivitada ja olla taotluskõlblik. Aga millal tulevad projektid, on veel vara öelda, sest kindlasti on siin osaliselt ka ärisaladust või teadmatust. Kui meede on avatud, alles siis on selge, kui palju on selles projektis osalejaid ja kes osutusid võitjaks. Aitäh!

Austatud minister, suur tänu teile vastuste eest! Teile on ka palju küsimusi. Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Piimatootjate arvu vähenemine on kahtlemata väga kurb, aga ma küsin piimatöötlemise kohta. Üks küsimus oli siin toorpiima viimise kohta Lätti ja Leetu. Mulle tundub, et nemad on selle töötlemisega kaugemale jõudnud ja suutnud ka idaturule paremini minna kui meie. Meil võiks potentsiaali töötlemiseks rohkem olla. Aga mis on see põhjus, miks me siin just lõunanaabritest maha jääme? Kas oleks vaja tugevamalt ülestöötatud brände või on midagi lahti turundusega? Mis on see põhjus, miks Eesti ise ei suuda juba väheneva piimatootmise toodangut siin töödeldes väärindada?

Aitäh! Kui me räägime puhtalt tehnilistest töötlemisvõimalustest, siis meil on maht tagatud, mõnes osas on isegi võib-olla alakoormatust. Aga fakt on see, et kui me räägime tehaste rekonstrueerimisest ja uute tehaste tekkest, siis Leedu on meist ees. See ei ole ministri väljamõeldis, vaid see on statistiline fakt. Objektiivsetel põhjustel on nad meist selgelt nõrgemad piima tootmises, aga mitte selle töötlemises. Leedu riigis ei ole maareformi sellisel kujul nagu Eestis läbi viidud. Seal on ääretult palju ühelehmapidajaid, kui nii tohib öelda. Selle tõttu on ju Leedust käidud Eestis eri aegadel piima kokku ostmas, sest lõppkokkuvõttes on siit vedamine odavam kui nende väikeste üksuste juures käimine.
Teisest küljest, kui meil eelmisel aastal piimatoodang umbes 4% vähenes, siis hoolimata praegustest tingimustest on see viimastel kuudel kasvanud, kui me võrdleme aastataguse ajaga. See on see üldine trend, mis tekitab muret kogu Euroopa Liidus, sest hind on survestatud ja langevas trendis, kui me ei suuda eksportida kolmandatesse riikidesse.
Kolmas oluline asi on see, et kui leedukad on umbes 20 miljoni euro ulatuses kasutanud nn promotsioonimeetmeid, siis on nad teatud toodetele suutnud anda nii riigisiseselt kui ka ekspordi mõttes lisandväärtust. See võrdlus on üsna lihtne. Kui te panete kõrvuti kümme kilogrammi piima ja ühe kilogrammi juustu, siis sealt on näha see lõplik hind, mida on võimalik piima eest saada. Juustu tootmine väärindab piima paremini kui toorpiimana müümine, viimased andmed on 24 eurosendi juures kilo eest. Kui me räägime ühistulisest tegevusest, siis osa põllumehi on alustanud sellest, et nad müüvad toorpiima otse tarbijale, teised on alustanud kohupiima tootmist, kolmandad hakkavad juustu tootma, aga siin on olulised brändid ja turundus. Põhiline on see, et me toodame kaks korda rohkem piima, kui tarbime. Linnapiima osakaal selles, mis me ise tarbime, ei ole 100%, seal on veel teised proportsioonid. Riigisisene konkurents on meil ääretult tugev. Ma julgen öelda, et teatud hetkel oleme olnud viletsamad müügiinimesed, aga ma ei pea silmas idaturgu, sest seal ju kellelgi praegu väljundit ei ole. Kui me läheme oma toodetega Euroopa teistesse riikidesse ja väljapoole Euroopat, siis tuleb silmas pidada, et kaugematesse piirkondadesse on piimatooteid keeruline viia, kui ei ole tegemist kauaküpseva juustuga. Juustuküpsetusladusid on mitmes riigis. Aga kui me räägime ekspordist kaugematesse riikidesse, siis ilmselt suuremas osas peame rääkima kas piimapulbrist või vadakupulbrist. Need hinnad ei ole aga lisandväärtuse mõttes survestatud mitte ülespoole, vaid pigem ikka allapoole. See tähendab, et kõik see, mida me suudame tekitada siin riigis lisandväärtusena, kajastub lõpptulemusena hinnas, mida me piimakilo eest saame. Eksperdid on rõhutanud, et kui rajatakse uus tehas, siis võib see juba tehnoloogilises protsessis anda kolm senti lisatulu, mida oleks võimalik ühel või teisel kombel jagada.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Maaelu oluline osa on põllumajandus. Põlevkivitööstus on aga oluline Ida-Virumaal ja see on tööstussektoris väga tähtsal kohal. Ma nägin und, et Eesti riik läheb põlevkivisektorile appi. Minu küsimus tulebki siit. Mulle tundus, et põllumajandusminister oli selles unenäos suhteliselt närviline, ta ei leidnud kuidagi põhjendust ega õigustust, miks ei olnud vaja põllumehele appi minna. Kuidas seda selles olukorras põllumehele selgitada? Kas mu unenäol võib olla mingi põhjus ja kui jah, siis kuidas te seda põllumehele selgitaksite?

Aitäh! Jah, ma tean päris palju saateid, kus unenägusid seletatakse ja püütakse neile vastuseid leida. Mina jään kindlasti siin jänni. Aga selle lühikese aja jooksul, mis mina olen saanud ministriametis olla, mul unenägudeks eriti aega ei ole jäänud, kuigi uni on hästi oluline. Võib-olla ei ole mul olnud nii palju nägemusi kui teil, hea küsija. Aga need konkreetsed otsused on sündinud ikkagi sellest, et on tunnetatud vajadust toetada. Me rääkisime sellest erakorralisest toetusest. Mina ministrina ei tahtnud minna sellesse lõksu, et püüda põllumajandussektorile mainekujunduslikult märku anda, et me nüüd anname neile ka top-up'i, vaid me otsustasime, et erakorralise meetme ehk riigisisese erakorralise toetuse abil saab põllumees selle raha kõige kiiremini kätte. Kui te küsite, mida see statistiliselt tähendab, siis see tähendab, et pooled riigid ei ole oma erakorralist toetust isegi välja maksnud. Meie oleme Euroopa Liidu erakorralise toetuse välja maksnud ja maksame sellel kuul välja ka neli miljonit eurot riigisisest erakorralist toetust. Me oleme seda meelt, et põllumajandussektor on erilise tähelepanu all. Aga vaatamata kõikidele nendele toetustele – käesoleval aastal on eelarves üle 300 miljoni euro toetuste jaoks, mida me selles sektoris laiali jagame – on kõige olulisem küsimus see, kui palju ja milline tarbija selle toodangu eest maksab. See on eksistentsiaalne küsimus ka maaelust ja linnastumisest rääkides, sest kui me ei suuda lisandväärtust juurde luua ja maainimeste keskmist sissetulekut suurendada, siis jääb see surve igal juhul suureks. Suurpõllumajandus vähendab strukturaalselt töökohtade arvu, lähtudes efektiivsusest, aga me tahame maaelu arengukava abil saavutada, et igas suitsus oleks vähemalt üks keskmise sissetulekuga põllumajanduslik töökoht. See on täiendus sellele kõigele. Mina ei ole suurtootmise ja väiketootmise vastandaja, igaühel on oma roll, lähtuvalt sellest, mis on ühiskonnale vajalik. Ma loodan, et ka mina hakkan nägema rohkem positiivseid unenägusid, kuidas saaks põllumehi toetada. Aga praegu ma loodan, et ka ühistuline tegevus saab lisatõuke selleks, et kriise üle elada. Me peame tunnistama, et Euroopa Liidus on märgata seda, kus see annab kriisileevendust.

Tarmo Tamm, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Eks piimasektori olukorra ole selliseks teinud meie valitsuse pikaajaline tegevus ehk pigem tegevusetus. Kui me võrdleme ennast naabritega, näiteks Läti ja Leeduga, siis näeme, et me oleme nendest ikkagi valgusaasta kaugusel, kui vaadata, milliseid toetusi need riigid põllumehele annavad ja milliseid toetusi on Eesti riik andnud. Näiteks, kuna meil top-up'i ei maksta, siis jääb põllumeestel selle perioodi jooksul saamata circa 100 miljonit eurot. Kõik riigid püüavad oma ettevõtteid aidata ja alati ei kasutata selleks ka võib-olla lubatud meetodeid. Kui siia juurde panna veel see, et meil on elektriaktsiis 4,7 korda kõrgem kui Lätis ja Leedus, diislikütuse hindades on juba täna aktsiisitõusude tõttu üle 10-sendine vahe ja see veel kasvab, siis on selge, et see ongi ebaaus konkurents ja konkurentsivõimes kaotamine. Sellest ongi see kehv tulemus tekkinud.

Aitäh! Ma väga loodan, et hea Riigikogu liige ei pidanud silmas, et Eesti riik peaks kasutama ebaseaduslikke võtteid ühe või teise sektori toetamiseks. Aga esiteks, kui Läti ja Leedu riigi tegevus oleks nii edukas, siis ei peaks nende tööstused Eestist ühtegi kilo piima ostma ja nende põllumajandussektor ei oleks meist hullemates raskustes. Piim on naabrite juures ju odavam kui Eestis. Teiseks, kui üksikuid lõike maksubaasist välja võtta, siis võib tõepoolest selliseid konstruktsioone välja käia. Seetõttu oleme püüdnud suhelda Läti ja Leedu kolleegidega, et siin selgust luua. Kui vaadata ühtse pindalatoetuse ühikut, siis ei saa kindlasti öelda, et nad rohkem toetavad. Mina ministrina võin öelda, et kui sel aastal algavad läbirääkimised, siis maaeluminister selle top-up'i teema kõne alla võtab, aga maaeluminister ei ole kindlasti oma valimisloosungites otseselt lubanud top-up'i maksta, küll on seda teinud teised erakonnad, mis minu jaoks ei ole oluline. Oluline on see, kas ja kui palju me suudame maksumaksja raha sinna juurde anda. Aga põhiküsimus ei ole ikkagi selles rahas, üks sent piima hinnale lisaks täna ei aita. Meil on vaja strukturaalseid muutusi, et me suudaksime luua tooteid ja anda toorpiimale lisandväärtust tingimustes, kui me toodame seda kaks korda rohkem, kui tarbime. Selle tõttu tegelen ma nii palju, kui mul on võimalust, uute turgude avamisega, et ettevõtjad saaksid eksportida.

Artur Talvik, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Minu küsimus puudutab seda suurprojekti. Liikvel olevas määruse projektis on kirjas baasnõudmised, oli vist nõutav 25% päevasest toodangust ühes sektoris. Kuid eesmärk on ju motiveerida ühistegevust. Samas ei ole määruse projektis kirjas näiteks seda, milline peaks olema ühistu liikmete minimaalne arv. Miks sellist nõuet seal sees ei ole? Seda 25% nõuet võivad täita väga vähesed suurtootjad, aga eesmärk on ju ühendada võimalikult paljusid Eesti tootjaid koostööd tegema. Kas see suurprojekt puudutab tänase päeva seisuga ainult piimandust?

Aitäh! See 25%, mida te nimetasite, on ju ainult miinimumprogramm. Mida suurem see protsent on, seda rohkem on võimalik boonust saada, ma pean silmas hindamiskriteeriume. Teiseks, ei ole välistatud, et ka tootjate arv on oluline, sest osa partnereid on seda tõepoolest oluliseks pidanud, et ka tootja võiks ühistu liikmete arvu pealt saada lisaboonust, mida me ei saa välistada. Aga igal juhul, ükskõik kust otsast me ei vaata, piima on vaja rohkem kokku saada. On avaldatud arvamust, et tegelikult peaks vähemalt 60% piimast selle uue tehase jaoks kokku koguma, et see mõistlikul tasemel käima panna. Nii et arvamusi on erinevaid, aga kindlasti on seal projektis see printsiip, et oleks võimalik töödelda rohkem piima ja oleks rohkem ühistulist tegevust, avaldugu see kas või liikmete arvus.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Mida te ütleksite lohutuseks nendele lehmapidajatele, kes praegu oma tõukarja lihakombinaati viivad?

Aitäh! Esiteks, ma konstateerin fakti, et osa loomi eksporditakse meil igal juhul teistesse riikidesse ja mitte alati ei ole see seotud kriisiga, vaid see on olnud teatud määral selline väike kõrvalharu. Aga lihakombinaati, tuleb tunnistada, läheb kahjuks enamik lehmi, kes on lüpsmise lõpetanud. Kui me vaatame karja vähenemist, siis see ühelt poolt on probleem. Jah, kui me räägime Eesti Vabariigi ajast, siis meil on olnud üle 300 000 lehma, aga keskmine produktiivsus jäi siis 2000 kilogrammi peale. Kui me vaatame, et meil oli 100 000 lehma ja viimasel perioodil on teatud statistika näidanud, et neid on ainult 92 000, aga produktiivsus on kasvanud, siis on selge, et küsimus ei ole lehmade arvus, vaid pigem selles, mida me selle piimaga teha suudame. Ma olen pärast arutelusid ja kohtumisi sektori esindajatega tegemas Eestile peale juba kolmandat tiiru. Mis silma hakkab? Tõepoolest, osal tootjatest on produktiivsus vähenenud, osa vähendab karja suurust, osa väljub sektorist, osa ei muuda mitte midagi ja osa ostab karja juurde. Need otsused tehakse väga individuaalsel tasemel, ministril on väga keeruline öelda, mida peaks tegema. Aga me näeme, et lahendusi otsitakse. Osa otsis lahendusi juba enne seda, kui see kriis süvenes, ja neil on mõnes mõttes olnud lihtsam. Mind aga rahustab teadmine, et üldjuhul karjapidajad müüvad ära mitte kõige parema osa oma karjast, kuid vaatamata sellele peetakse neid loomi mõnes teises riigis väga väärtuslikuks, sest Eesti piimakarja produktiivsus on Euroopa tipus. Selles mõttes olen ma teie küsimuse mõttega nõus.

Arno Sild, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Te mainisite, et praegu saab piimatootja piimaliitrilt 22 senti, pangad hakkavad temaga rääkima aga alles siis, kui ta saab vähemalt 30 senti. Milline on ministeeriumi tänavune prognoos, kuidas me suudame peatada täisjõus lüpsikarja müügi välismaale või ka lihakombinaati viimise? Talunikud, piimatootjad, peaksid kevadel saama kindluse, mis nad edasi teevad, kas nad jätkavad karja likvideerimist või suudetakse see peatada. Milline on teie prognoos, kui palju peaks meie piimatootja saama piimaliitri eest sellel aastal? Kindlasti on meie piimatootmises pudelikael just see piimatootja saadav raha. Hea küll, kaugemad perspektiivid, see kõik on väga tore, kui me hakkame ühistegevust arendama, aga pudelikael on ikka piima tootmise hind.

Aitäh! Ma küll vist mainisin, et piimaliitri või -kilo hind on praegu alla 24 sendi, aga ma saan teile öelda kahte asja. Esiteks, piimatootjad ja põllumehed on öelnud, et see erakorraline toetus, mis tuli nii Euroopa Liidult kui ka Eesti riigilt, aitas nii mõnelgi sellise negatiivse otsuse edasi lükata. Küsimus on olnud just nimelt rahavoogudes. See oli see põhjus, miks me pingutasime, et me saaksime aasta lõpus enamiku toetusi välja maksta, kaasa arvatud ühtsed pindalatoetused, mis veel kevadel olid löögi all, kuna kardeti, et statistiliselt ei jõuta välja maksta.
Teine osa vastusest on seotud sellega, mis puudutab väärindamist. Kui me ka eeldame, et toorpiima hind perspektiivis väga palju tõuseb, siis kindlasti ei saa see tõusta nii palju, et seda saaks võrrelda selle olukorraga, kui me sellest piimast ise toodet teeme. See tähendab, et see ühistulise põhimõttega tehas aitaks tuua tarneahelas otse sellesse primaarsektorisse suuremat väärtust.
Kolmas asi on seotud sellega, kas kaubanduse ja tootmise tervikahel pakub õiget ja õiglast hinda ka piimatootjale. See küsimus on olnud järjest rohkem kõne all. Euroopa Liit nendessamades nõukogudes arutab, kas oleks võimalik siin midagi saavutada. See on teema, mis tuleb kindlasti tõsisemalt ka Eesti riigis lauale. Küsimus on siin see, kas võimalikud kaubanduslepingud ei ole liiga ebaõiglased ja ega põllumees ei ole lõppkokkuvõttes alati kaotaja. Mis puudutab omahinda, siis tuleb tunnistada, et see, kuidas keegi tänase hinnaga hakkama saab, on väga erinev. See sõltub sellest, kas ettevõtjal on ainult piimatootmine või on tal segatootmine ja kas ta on jõudnud investeeringud enne ära maksta. Mis puudutab seda 30 senti, siis osa panku on andud piimatootjatele laenu sellise äriplaani alusel, mis nägi piima hinnaks ette 30 ja rohkem senti. Nüüd on küsimus selles, kas see oli riskide arvestamata jätmine. Tõepoolest, 40 sendi eest sai neli kuud piima Leetu viia ja võib-olla tekitas see tunde, et see hind jääbki pikaks ajaks selliseks. Nii et meetmeid on erinevaid: võimalikud toetused ning promotsioon ja turundus. Tootmise mõte on see, et saaks müüa. Tootmise mõte ei ole see, et seda toodangut kellelegi vaja ei ole. Praegu on kriisisituatsioon ja piima vahendamine Euroopa Liidu sees meid väga palju kahjuks ei aita.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Võib-olla tuleks mõelda, kas n-ö masstoodangu väärindamine ei ole aja kaotamine ja tuleks mõelda nišitoodangu peale. Minu meelest on küsimus selles, kas ja kui palju me aitame kaasa just ühistulise tegevuse arengule, mis, ma arvan, võib olla turunduslikult päris efektiivne. Sektorit teeb kindlasti ettevaatlikuks ka see, mis praegu Tere piimatööstuse ümber toimub. Kas te ei ole mõelnud peale ühistulise tegevuse toetusmeetmete ka riiklikele garantiidele, mis võiksid anda ka näiteks Tere puhul hoopis Eesti kapitalile kindluse? Ma tean, et natuke ka kardetakse väliskapitali jõulisemat pealetulekut, kas või Valio kaudu.

Aitäh! Valio vist täna avaliku meedia kaudu ütles, et temal mingit huvi seda tehast osta ei ole. Aga esiteks oleme me siiamaani Eesti riigis lähtunud sellest, et kapitalil ei ole rahvust ehk investeeringud põllumajandussektorisse on ühel või teisel viisil teretulnud. Teiseks, kui me toodame peaaegu kaks korda rohkem, kui me ise suudame ära tarbida, siis teatud masstootmine on hädavajalik. See masstootmine väljendubki kas piima- või vadakupulbri tootmises. Ka selles võib olla ühel või teisel hetkel edukas ja mõni ettevõte on selle ära tõestanud.
Ma viitasin sellele, et meil on olemas teatud tootjaorganisatsioonide toetused. Need on mõeldud ka selleks, et tootmisahelas suudetaks koostöös tekitada lisandväärtust. Ma tean, et on ettevõtjaid, kes tahavad selles promotsioonimeetmes osaleda. See on väga lihtne: kuni 80% kulutustest, mis tehakse toote propageerimiseks ühes või teises riigis, makstakse kinni. Minu arvates on selleks mõistlik hetk. Võiks ju küsida, millal siis veel kui mitte praegu. Selle tõttu töötavad ka tootjaorganisatsioonid ühiste kvaliteedinõuete kallal ja seal on näha seda kvaliteedinišši. Väiketootja võib olla edukas nii riigisiseselt kui ka välisriikides. Jah, aus vastus on see, et kogused võivad jääda väikeseks. Küsimus on selles, et kui ka Eesti riigis saadakse 80% käibest kaubanduskettides, siis see on fakt, millega peab arvestama. See tähendab, et sa pead suutma pakkuda ühtlast kvaliteeti ka toodangu suure mahu korral. Need tingimused võiksid muutuda lihtsamaks. Kusjuures, kui ma käin poes ringi, ükskõik kas Selveris või mujal, siis näen ma seal väiketootjate tooteid, mida on lettidele järjest rohkem ilmunud. Tekib küll küsimus, kas kõik need tingimused, mis nende jaoks seal on kehtestatud, on päris õiglased. Aga siin ei tohiks tekitada ka sellist emotsionaalse ülekohtu tunnet, et nüüd on kõik läbi. Me teame teiste riikide kogemusi, kus on olnud sama mure. Kui turujõud läheb liiga suureks, siis on keeruline sellega hakkama saada.
Aga kui küsida, mis on see lisameede, siis meil on umbes neli korda rohkem vahendeid teaduskoostööks põllumajandussektoriga. Siin me tahame edendada mitmeid aspekte. Jah, me räägime hästi palju efektiivistamisest, aga pahatihti on sellel justkui selline halb maik juures, et see tähendab alati suurtootmist. Kindlasti mitte. Efektiivistamine tähendab ka väiketootmises tegelikult kogu ahela ärakasutamist. Kogu protsess ja kõik, mis sellega kaasneb, tuleb maksimaalselt ära kasutada, et saada raha ehk lisandväärtust. Koostöös tuleb töötada välja ka uusi tooteid ja leida parimaid tehnoloogilisi lahendusi, millega me iga päev tegeleme. Kui võiks öelda, et Vene turg oma olemuselt oli meile teada ja tuntud turg meie ajaloolise kogemuse tõttu ja seetõttu, et väga paljud Venemaa elanikud olid meie toodete maitsega harjunud – nad teadsid, mis tooted Eestist tulevad –, siis uutel turgudel on täiesti teistsugused reeglid. Võib arvata, et üks või teine toode võiks sobida kogu Euroopa Liidule, aga ühel hetkel selgub, et mingis kindlas riigis peab mingeid lisaaspekte arvestama. See kõik on kulukas.

Aitäh, austatud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Mul on hea meel avada läbirääkimised. Läheme siit tempokalt edasi. Ma palun Riigikogu kõnetooli Tarmo Tamme Kagu-Eestist, Valga-, Võru- ja Põlvamaalt!

Juhataja! Head kolleegid! See teema ei tule täna mulle üllatusena, sest jutte Eesti ettevõtjate ja põllumeeste võrdsest kohtlemisest ja konkurentsivõimest on siin saalis räägitud aastaid. See puudutab eelkõige meie põllumeeste toetusi. Tuleb tunnistada, et nüüd ongi häda käes, sest ega meie juttu ju keegi ei kuulanud. Mis on siis nüüd kõige tähtsam? Kas hakata uuesti nuputama, kuidas maale töökohti saada ja kuidas ettevõtteid luua? Piimandussektor on minu arvates Eesti riigi üks Nokiaid, mida oleks tulnud toetada teatud juhtudel ka piiripealsete võimalustega, sest piimatoodangult oleme me absoluutses tipus ja meie potentsiaal oli päris suur. Aga kahjuks hakkab see kõik hääbuma. Ühes asjas olen ma küll ministriga nõus: piimaliitri hinda tänasel päeval valitsus enam ei kinnita ega kehtesta, see tekib ausal turul. Aga selleks, et aidata meie põllumeestel sellel turul konkureerida, oli valitsusel väga palju võimalusi, neid võimalusi on ka tänasel päeval. Isegi sellel aastal näiteks ei maksta erinevalt meie naabritest Eesti põllumeestele top-up'i.
Tegelikult on need masendavad arvud. 387 piimafarmi lõpetavad tegevuse ja selle arvu võiks julgelt korrutada kümnega. See tähendab 3000–4000 töökohta, mis sellega seoses kaovad. Tekib küsimus, kumb on odavam, kas õigel ajal toetada, aidata ettevõtjatel raske aeg üle elada, või on odavam lastagi neil vaba teed minna. Kõige alus on aus konkurents. Üks asi on top-up, mida meil jäärapäiselt ei tahetud maksta ega taheta ka tulevikus maksta, aga teine asi, mis meie ettevõtete konkurentsivõimet pärsib, on aktsiisipoliitika. See mõjutab ka põllumehi, näiteks elektriaktsiis on meil 4,7 korda kõrgem kui Lätis ja Leedus, kus on Euroopa Liidu miinimummäär ehk 1. See, mis järjest rohkem hakkab ka põllumehi pigistama, on kütuseaktsiisi tõus. Sellel aastal hakkab diislikütuse hinnavahe olema päris oluliselt meie kahjuks, võrreldes Läti ja Leeduga. Aga nagu me teame, vastuvõetud seaduse tõttu kasvavad aktsiisid ka kahel järgmisel aastal. Ma ei tea, kuhu me siis üldse välja jõuame.
Üks kurb asi, mida ei ole suudetud senini ära lahendada, on toorpiima väljavedu Lätti ja Leetu. Me oleme nagu arengumaa, kes veab toorainet välja. Minu meelest on see korraldamatuse küsimus. Ärge arvake, et Läti ja Leedu ostavad meilt piima seetõttu, et neil oma siseturul piima puudu jääb. Ei ole nii, nad on ilmselt lihtsalt osavamad kaupmehed kui eestlased ja nad on ilmselt ka osavamad poliitikud. Ma võin teile päris kindlalt öelda, et näiteks Läti jäätist eksporditakse juba ammu Hiinasse. Võib öelda, et Eesti piim, mis Lätis ümber töötatakse, jõuab Hiina turule. Hea küll, neil on sidemed kas Valgevenega või kusagil mujal, aga see on osaliselt poliitikute tegemata töö, sest poliitikute ülesanne on ka välisturge avada. Iseenesest on see kurb, sest selle tõttu kaotame me jälle töökohti, see kahjustab riigi kaubandusbilanssi ja riigi rahakott jääb õhemaks, aga koore riisuvad Läti ja Leedu valitsus. Siin on tõsine mõtlemiskoht, kas on võimalik veel seda laeva kursil hoida või on juba kõik võimalused pöördumatult käest lastud. Aga ma loodan, et see on siiski veel võimalik. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Artur Talviku!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Hea minister! Hilisel õhtutunnil on piimandusest juba päris raske rääkida. Aga kui rääkida Vabaerakonna põllumajanduspoliitikast, siis meie arvates peaksid põllumajanduses nagu mujalgi olema asjad tasakaalus. Täna on meil selline tunne, et seda tasakaalu pole, süsteem on suurtootjate poole kaldu. Kui põllumajandus on selline sektor, kus antakse toetusi, siis just nende kaudu saaks vähendada vahet suurtööstuse ning keskmise ja väiketööstuse vahel.
Teine suur probleem Eesti põllumajanduses on see, et tõepoolest on vähe ühistegevust. Vaatame naabermaid või ka vanu Euroopa Liidu maid. Me näeme, et seal on põllumehed tugevad just sellepärast, et nad osalevad ühistegevuses. Täna on käimas nn suurprojekt, mis on mõeldud ühistegevuse jaoks. Ka selles näen ma väikseid ohukohti. Selle suurprojekti määruse projektis, mis on praegu liikvel, on baasnõudmisena kindlaks määratud 25%-line miinimumtoodangu nõue, aga nende baasnõudmiste hulgas ei ole ühistu liikmete arvu miinimumnõuet. Mitu tootjat peaks ühistus vähemalt olema? Selline olukord võib taas tekitada situatsiooni, kus käputäis suurettevõtjaid panevad seljad kokku ja saavad selle ühistegevusele mõeldud raha endale. Jah, tõepoolest, nende toodangu maht on selline, et nad võib-olla annavadki 25% toodangust. Aga siis jääb saavutamata suur eesmärk motiveerida Eesti põllumehi ühistööd tegema. Nii et mul on suur palve ministrile, et sinna määrusesse tuleks mitte hindamiskriteeriumidesse, vaid just nimelt baasnõudmistesse kirjutada ka ühistu liikmete minimaalse arvu nõue. See on arutelu koht, missugune see nõue peaks olema, kas sellesse ühistusse peaks kuuluma 40% kõikidest tootjatest või isegi, nagu minister enne ütles, lausa 60%. Mida rohkem seal ühistus liikmeid on, seda tugevam see on, seda rohkem on võimalusi, et me suudame põllumajanduspoliitikat tasakaalukalt ajada ja hoida elus keskmise suurusega piimatootjaid. Veel kord, minu palve ministrile on, et seda aspekti määruses ja selles projektis kindlasti silmas peetaks. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa!

Hea juhataja ja üheksa põllumajandushuvilist kolleegi! Koos minuga on meid kohal vist 10 või 11, pluss minister. Ma ei ole põllumees. Mul on küll kolm hane ja kanakari, aga ühtegi lehma ei ole. Kuid mul on piinlik kohtuda põllumeestega, kes iga päev selle asjaga tegelevad. Peaks neid kuidagi lohutama, kui Eesti riik ei ole teinud seda, mida ta oleks võinud teha ja oleks pidanud tegema. Ma ei hakka kordama kolleeg Tarmo Tamme juttu. Kas te mäletate veel neid 101 traktorit, mis ummistasid Toompea platsi ja tee siia? Mida nad tahtsid? Nad tahtsid võrdset kohtlemist, sest turg on üks. Kuna müürid on Euroopas langenud, siis tuleb hakkama saada langenud piimahinnaga.
On muidugi ka häid uudiseid, nagu te teate. Hea uudis on see, et kui viletsam kari lihakombinaati saata, siis keskmine väljalüps suureneb. Jah, tõepoolest, kui Eesti valitsused ei ole suutnud viia meid jõukuse poolest Euroopa esimese viie riigi hulka, siis on raudsed põllumehed suutnud meie lehmade piimatoodangu viia esimese viie hulka. Need on tõelised raudmehed ja raudnaised, kes on tulnud läbi halli kivi ja arendanud oma tootmist, aga praegu on nad tõesti väga kurvas seisus, vaatamata sellele, mida minister siin meile rääkis, et ta lubab edaspidi seda sektorit disainida. Aastal 2015 oli 2311 karja, aastal 2016 on 1924 karja ja kui niimoodi edasi läheb, siis aastal 2017 on umbes 1000 karja. See, et paljudes valdades ei ole juba ammuilma ühe või kahe lehma pidajaid, on elementaarne.
Nii et aitäh nendele vähestele huvilistele, kes Eesti põllumeeste pärast muretsevad ja on hilisel õhtutunnil siia saali jäänud, ja aitäh lugupeetud ministrile! Ma loodan, et kõik ei ole veel kadunud.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Arupärimisele on vastatud.

Nüüd, head ametikaaslased, on käes kauaoodatud hetk. Kõik, kes soovivad peale haamrilööki registreerida ennast esinemiseks vabas mikrofonis, palun! Kuna kõnesoove ei ole, siis ma soovin teile turvalist koduteed ning jõudu! Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 22.25.