Ma jõin siin vahepeal lihtsalt liiga aeglaselt vett ja juhataja jõudis juba aitäh öelda, aga tegelikult ma tahtsin veel jätkata just nimelt selle seaduseelnõu juurde tagasitulemise teemal. Mulle nimelt tundub hoolimatu lükata siin saalis kahe minuti ja kolme lausega tagasi eelnõu, mida selle eelnõu algataja on tõepoolest aastaid siitsamast puldist oma hinge ja südamega esitanud. Sellepärast ma tahtsin enne, kui ma siin lõplikult aitäh ütlen ja sellega soovitan siis kõigil see seaduseelnõu oma südametunnistuse järgi kas tagasi lükata või mitte, mõelda, mis on selle eelnõu plussid ja miinused. Ma oskasin välja mõelda mõned.
Kõigepealt, selle seaduseelnõu üks ja esimene, kõige tähtsam pluss, miks temaga edasi tegelda, on seesama, mida Mailis siin just ütles: kui 2008. aastal selle riikliku toetuse maksmine lõpetati, siis öeldi selgesõnaliselt välja, et see on ajutine. Kui öeldakse, et see on ajutine, ja tegelikult seda toetust mitte kunagi ei taastata, siis see tähendab ju rahva petmist. Tõepoolest, ma olen täiesti kindel, et väga paljud koolid ja väga paljud lastevanemad on nüüd siis juba ligi kaheksa aastat oodanud, millal see ranitsatoetus tagasi tuleb.
Mis on selle seaduseelnõu kõige suurem miinus, st mis töötab tema vastu? See on see, et kuna aeg on läinud, selle ranitsatoetuse maksmise paus on juba nii mitu aastat kestnud, siis on kohalikud omavalitsused loomulikult hõivanud selle niši. Nad said aru, et kui nemad ka ei hakka oma õpilastele ranitsatoetust maksma, siis ei tähenda see raskusi mitte ainult lastevanematele, vaid ka omavalitsuse koolidele. Palusin enne uut aastat 15 omavalitsusliidul saata endale infot, kuidasmoodi nende omavalitsused ranitsatoetust maksavad. Ma sain tagasisidet 90 omavalitsuselt ja neis kõigis makstakse ranitsatoetust, ainult et selle suurus on väga erinev, erinevus on lausa kümnekordne. Osas omavalitsustes makstakse 30 eurot, Tallinnas teatavasti 320 eurot ja näiteks väikses Mikitamäe vallas Põlvamaal makstakse 300 eurot. Põhjused, miks ranitsatoetust makstakse, on ka väga erinevad. Koolid tahavad, et nende õpilased ei läheks kõrvalvalla kooli, ei läheks nende omavalitsusest ära. See on üks põhjendus. Ma helistasin ka paljudele omavalitsusjuhtidele. Põlvamaa omavalitsusjuht ütles näiteks sellise lause, mida ma võib-olla isegi ei võiks siin praegu edasi öelda, sest see tõmbab nagu kriipsu peale igasugusele lootusele, et riiklikku ranitsatoetust veel üldse kunagi maksma hakatakse. Nimelt ütles ta, et nemad maksaksid ranitsatoetust oma õpilastele, esimesse klassi astujatele ka siis, kui oleks vaja maksta 1000 eurot kuus – ainult selleks, et kool välja ei sureks. Põlvamaal on ranitsatoetused praegu tõepoolest väga erinevad. Siit tuleb muide jälle üks eelnõu 89 pluss. Kui õpilased terves Eestis on väga erinevas positsioonis, ühed lapsevanemad saavad enne laste kooliminekut 30 eurot ja teised 300, siis äsja tutvustatud seaduseelnõu pluss on, et see võrdsustab kõik õpilased, õigemini lapsevanemad, kellele ükskõik missuguses Eestimaa nurgas makstaks 100 eurot. Muidugi on väga suur erinevus, kas maksta ranitsatoetust ainult esimesse klassi astujale või kuni gümnasistideni välja. See tegelikult võrdsustaks õpilaste olukorda. Ma arvan, et teismeliste hulgas on see võrdsuse tunnetus selline, millest täiskasvanud inimesed võib-olla isegi hästi aru ei saa. Näiteks Raplamaa Raikküla koolis ranitsatoetust ei maksta – ma ütlesin küll, et makstakse kõikides koolides, kuid Raikküla on ainukene, kus ranitsatoetust ei maksta –, aga seal antakse kõikidele esimesse klassi astujatele tahvelarvuti. See on see, mis tekitab õpilastes esimesest koolipäevast peale tunde, et kõik on võrdsed, ükskõik missugusest perekonnast nad pärit on. Sellepärast oleks selline võrdne ranitsatoetus terves Eestis väga teretulnud.
Mis aga räägib jälle selle vastu, mis ma äsja ütlesin, on see, et riik on astunud toetuste maksmisel nende ligi kaheksa aasta jooksul suure sammu edasi. Nagu te kõik teate, sellest aastast tõusis igakuine lastetoetus 50 euroni, mis tähendab, et 2016. aastal makstakse Eestis lastetoetust 14 miljonit eurot. See on täpselt seesama summa, mida eelnõu 89 näeb ette ranitsatoetusteks, aastas kulub sellele ligi 14 miljonit eurot. Me ei saa ära unustada loomulikult ka seda, et alates 2013. aasta 1. juunist makstakse vajaduspõhist peretoetust. Ma võin siin võrdluseks tuua kaks arvu. Kui peretoetust maksti 2014. aasta üheksa kuu jooksul 4648 perele 459 255 eurot, siis juba aasta hiljem oli perede arv ligi tuhande võrra suurem ja summa oli ligi viis korda suurem ehk 2 585 000.
Ma saan aru, et sellist laustoetuste maksmist vähemalt ükski praegune minister ei eelista. Ma rääkisin eile nii eelmise kui ka praeguse haridusministriga. Tahtsin teada, mida nemad arvavad, kuidas nad suhtuvad sellesse, et ranitsatoetus tulevikus siiski taastada. Üks asi on need arvud, mis ma siin praegu ette loen, ja need on suured, ainult et lapsevanemal, kes saab 50 eurot kuus lapsetoetust, ei ole ikkagi augustis selle rahaga võimalik tarvilikke kooliasju osta. Need ministrid, ütleme niimoodi, ei olnud innustunud minu mõttest, et me võiksime tulevikus ranitsatoetusega siiski tegelda. Pigem olid nad nõus ühe teise ideega, mille ma välja käisin. Ma olin hiljuti just Tenerifel, kus elab praegu aasta ringi 200 eestlast, ja mõnel eestlasest emal käib seal näiteks kolm last koolis. Tenerifel, Hispaanias on selline seadus, et iga kooliaasta eel maksab lapsevanem koolile 300 eurot. See eestlanna, kellel on kolm last, peab siis enne kooliaasta algust maksma 900 eurot. Kool ostab selle 300 euro eest kogu kooliaasta jooksul õppetöös vajamineva atribuutika. Muidugi oleks tore, kui Eestis ka niimoodi oleks, siis oleksid kõik õpilased võrdselt asjadega varustatud, aga meil ei ole võimalik lastevanematelt sellist summat nõuda. Seepärast küsisin ma eile härra Ossinovski ja härra Ligi käest, mida nad arvavad sellest, kui näiteks riik annaks kohalikele omavalitsustele raha selle jaoks, et koolid saaksid tagada kõikidele õpilastele ühesuguse hulga õppevahendeid. Praegu on ju nii, et gümnaasiumis peavad õpilased ise ostma töövihikud, väga palju raha kulub joonistustarvetele, ja kui korraldatakse näiteks õppereise loodusesse või ma ei tea, kuhu veel, siis bussisõidu raha küsitakse õpilastelt ehk siis nende vanematelt. Need kaks ministrit olid nõus, et jah, see oleks läbirääkimise küsimus, riik võiks siin KOV-idele vastu tulla. Mulle tundub, et omavalitsused teevad juba praegu aeg-ajalt päris üle jõu käivaid liigutusi selleks, et koole ja õpilasi aidata. Aga see, kas koolid püsivad, kas õpilased tahavad koolis käia ja tunnevad ennast seal hästi, ei ole minu arvates ainult omavalitsuse probleem. Ma arvan, et see on ka riigi probleem.
Ega mul rohkem tarku mõtteid siin ei olegi. Mailis, te võiksite ehk need mõned märkmed paberile panna selleks puhuks, kui te järjekorras seitsmendat või ma ei tea mitmendat korda tulete siia seda ranitsatoetust kaitsma. Vastuseks teile, härra Korb, arvan, et selle ranitsatoetuse eelnõuga võiks ka tulevikus edasi tegelda.