Austatud Riigikogu! Austatud Riigikogu, teist korda! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 1. töönädalat. Kõigepealt, head uut aastat teile kõigile! Eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson, palun!

Austatud härra esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna viis seaduseelnõu ja esitab ühe Riigikogu otsuse eelnõu. Esiteks, lennundusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Teiseks, energiamajanduse korralduse seaduse eelnõu. Nende kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja taristuminister Kristen Michal. Kolmandaks, autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Neljandaks, advokatuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu. Nende kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Urmas Reinsalu. Viiendaks, atmosfääriõhu kaitse seaduse eelnõu ja Riigikogu otsuse ""Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2016–2030" kinnitamine" eelnõu. Nende eelnõude menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Marko Pomerants. Aitäh!

Marika Tuus-Laul, palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Ka mina soovin teile head jätkuvat aastat! Aga nagu me kõik nägime, ei alanud see aasta sugugi hästi puudega inimestele. Teame, et üleöö läksid abivahendite rentimise hinnad lausa mitu korda kallimaks, samas oli ministeerium saatnud veel eelmise aasta kõige viimasel päeval välja teate, kuidas uuest aastast muutub abivahendite kättesaadavus paremaks ja kogu asjaajamine läheb kiiremaks, kuna küsimusega ei tegelevat enam maavalitsused, vaid ministeerium ise. Loomulikult ei räägitud seal hinnatõusudest ega megaarvetest. Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna ei teadnud asjast algul õieti midagi, hoidis kõrvale. Ta süüdistas Invaru OÜ-d, kes abivahendeid rendib ja müüb, ning soovitas üldse mitte arveid maksta. Just nimelt, see oli ministri soovitus. On see mõistlik? Hea, et homme arutab abivahendite teemat sotsiaalkomisjon, kuid saime teada, et minister Tsahkna ei kavatsegi sinna kohale tulla. Me arutame ministri määrust ja minister ei taha kohtumisele tulla! Nii meile öeldi. Seetõttu otsustaski Keskerakonna fraktsioon esitada arupärimise, et saada minister Tsahknalt teada, mis ikkagi toimub, miks muudeti süsteemi nii, et see tähendab hinnatõusu kõikidele nendele, kes kasutavad ja peavad kasutama keskmisest natuke kallimaid abivahendeid, ja miks ikkagi nendest küsimustest ei teatatud inimestele varem, kuigi tegelikult olid paljudel rendiarved juba pikka aega ette tehtud. Aitäh!

Jaanus Karilaid, palun!

Head kolleegid! Mul on hea meel anda üle arupärimine majandus- ja kommunikatsiooniminister Kristen Michalile. See käsitleb mandri ja suursaarte vahel parvlaevaliikluse teenuse osutamist aastatel 2016–2017. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kodulehel on väga ilusasti kirjas, et riigi transpordipoliitika eesmärk on tagada elanikele ja ettevõtetele mugavad, ohutud, kiired ja kestlikud liikumisvõimalused. Riigi regionaalpoliitika üks eesmärke on tagada kvaliteetsete teenuste osutamine ääremaadel. Hea avaliku halduse tava kohaselt on loomulik, et teenus, mida oma kodanikele pakutakse, mitte ei halvene, vaid paraneb. Parvlaevaühendus Saaremaa ja Hiiumaaga sai suurema tähelepanu osaliseks üle-eelmise aasta teises pooles, kui riigihanke tulemusena sõlmiti hankeleping Tallinna Sadama tütarettevõtetega. Tallinna Sadama juhatuse esimehe kohusetäitja Marko Raid märkis 3. septembril 2015, et kui peaks käiku minema mustem stsenaarium, on kaalumisel variant rentida ajutiselt mõni muu laev. Seega on Tallinna Sadama juhatuse liikmel kõhklusi laevade valmimise tähtaegade ning parvlaevaliikluse teenuse osutamise suhtes. Kokku on meil kaheksa küsimust. Kaalukamad neist puudutavad just ehituslepinguid, seda, kas need on tehtud korrektselt. Me teame, et kaks laeva on valmimas Poolas, kaks Türgis. Me teame, et praegu on teenuse kvaliteet juba halvenenud, kuid piletihinnad on tõusnud. Lõppkokkuvõttes huvitab meid, kui suur on maksumaksja rahaliste vahendite kokkuhoid parvlaevateenuse uue operaatoriga sõlmitud hankelepingu alusel, ning ka see, kas me suudame teenuse kvaliteeti piisavalt heal tasemel hoida. Aitäh!

Andres Ammas, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetavad kolleegid! Ka seitsmele Vabaerakonna liikmele tekitab mõistetavalt muret olukord meie sotsiaalkaitsesüsteemis, mis möödunud nädalal avalikuks sai, st olukord pärast abivahendite rentimise süsteemi muutmist, mida siin äsja kenasti kirjeldas kolleeg Marika Tuus-Laul. Me oleme samuti sõnastanud oma küsimused arupärimiseks. Ma arvan, et lugupeetud sotsiaalkaitseministril Margus Tsahknal on suur rõõm sellest, et ta saab meile mõne nädala pärast topeltaja jooksul ja topeltpõhjalikkusega raporteerida, kuidas möödunud nädalal esile kerkinud probleeme on õnnestunud lahendada. Aitäh!

Artur Talvik, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Veidi rohkem kui kuu aega tagasi esitas Vabaerakonna fraktsioon arupärimise riigikontrolör Alar Karisele Estonian Airi pankrotistumise kohta. Tulles vastu riigikontrolörile, kes teatas, et nad teevad samal teemal paralleelselt auditit ja see saab valmis veidi hiljem, võtsime eelmise arupärimise tagasi ja anname nüüd üle uue arupärimise sellel teemal, et riigikontrolör saaks arupärimisele vastates tutvustada ka seda auditit. Aitäh!

Krista Aru, palun!

Austatud härra juhataja ja head rahvaesindajad, edukat ja tarka tööaastat meile kõigile! Eesti Vabaerakonna fraktsiooni seitsme liikme nimel on mul rõõm anda üle arupärimine haridus- ja teadusminister Jürgen Ligile. Arupärimises on viis küsimust ja need käsitlevad eelkõige loodus-, täppis- ja tehnoloogiateaduste huvihariduse edendamist Haridus- ja Teadusministeeriumis. Miks selline arupärimine praegu? Nimelt, loodus-, täppis- ja tehnoloogiateaduste edendamine on sisse kirjutatud kõikidesse meie olulistesse haridust ja teadust puudutavatesse strateegiadokumentidesse. Haridus- ja Teadusministeerium on ka teadus- ja tehnoloogiapakti juurde koostanud oma väga täpse tegevuskava. Samas on teada, et 1. jaanuarist 2016 koondati ministeeriumis seni loodus-, täppis- ja tehnoloogiateaduste edendamise eest vastutanud nõuniku ametikoht. Kõik meie küsimused puudutavadki selle ala huvihariduse edendamist, seda, mis toimub Haridus- ja Teadusministeeriumis, ja kes edaspidi vastutab selle valdkonna edendamise eest. Aitäh!

Juhatuse nimel olen vastu võtnud kuus eelnõu ja viis arupärimist. Kõigi nendega toimetame kodu- ja töökorra seaduse alusel. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Hetkel on kohal 90 Riigikogu liiget, puudub 11.
Austatud Riigikogu, meil on vaja kinnitada nädala päevakord. Kas Helir-Valdor Seederil on mingi küsimus päevakorra kohta? Ei ole.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele nädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt on 86 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi, 1 jäi erapooletuks. Päevakord on kinnitatud.

Kõigepealt on meie päevakorras arupärimine, mille on esitanud Riigikogu liikmed Tarmo Tamm, Dmitri Dmitrijev, Andrei Novikov, Vladimir Velman, Mihhail Stalnuhhin, Märt Sults, Mailis Reps, Toomas Vitsut, Peeter Ernits, Viktor Vassiljev, Aadu Must, Erki Savisaar, Jüri Ratas, Olga Ivanova ja Rein Ratas. Arupärijate nimel Tarmo Tamm, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Lugupeetud proua õiguskantsler! Arupärimine on õigustamatu ootealatasu kohta piiriületamise korral. Alates 1. augustist 2011 muutus Eesti-Vene piiril piiriületamise kord. Uue korra järgi loodi ühtne piiriületuse ootejärjekorra infosüsteem GoSwift, mida kasutatakse Narva-Ivangorodi, Koidula - Kunitšina Gora ja Luhamaa-Šumilkino maanteepiiripunktides. See tähendab, et Venemaale sõites on piiri ületada soovival isikul kohustus soetada koht elektroonilises piirijärjekorras, mille eest tuleb veebikeskkonna kaudu tasuda 1 euro ja 30 senti. Peale piiriületuse ootejärjekorra broneeringutasu tuleb maksta ootealatasu, mis sõltub ootealast ja sõiduki kategooriast. Tänu toimivale elektroonilisele piirijärjekorra infosüsteemile pole piiriületusel tihti järjekorda ega vajadust kasutada ootealateenuseid. Piiri oleks võimalik ületada ooteala läbimata, kuid olukord piiripunktis on vastupidine. Ootealale suunatud auto saab väljuda sealt vaid juhul, kui on ära makstud ootealatasu, kuigi teenuseid ei kasutatud. Kehtiv seadus aga keelab tasu võtta piiriületuse ooteala kasutamise eest, kui piiriületuse ootealateenust ei kasutata, vaid sõidukid tuleb suunata ilma ooteala läbimata piiriületuspunkti. Selle kohta on meil õiguskantslerile kaks küsimust. Oleks hea, kui te loeksite need küsimused ette ja annaksite siis meile vastused. Aitäh!

Arupärimisele tuleb vastata õiguskantsler Ülle Madisel. Palun!

Austatavad Riigikogu liikmed! Hea Riigikogu esimees! Suur tänu selle küsimuse eest! Õigupoolest oli küsimusi kaks. Esimesele küsimusele on võimalik vastata lühidalt ja lihtsalt, teine on õigusteoreetiliselt keerulisem, mistõttu selle eest veel kord suur tänu!
Esimene küsimus arupärimise esitajatel oli: "Tartu Halduskohus rahuldas piiriületaja kaebuse olukorras, kus Politsei- ja Piirivalveamet suunas isiku enne piirikontrollitoimingute tegemist alusetult ootealale, nõudes selle eest tasu teenuseid osutamata. Kas Tartu Halduskohtu kohtuotsus on pelgalt ühe inimese saavutatud võit või laieneb see kõigile, kellelt on ebaseaduslikult raha võetud ootealateenuseid osutamata?" Kui inimene pöördub oma õiguste rikkumise korral kohtusse ja kui ta saavutab kohtus võidu ehk leitaksegi, et tema õigusi on rikutud, siis need tagajärjed kehtivad ainult tema kohta. Teiste isikute kohta need automaatselt ei kehti. Siinkohal märgin, et Tartu Halduskohtu otsus 5. novembrist 2015 hetkel veel jõustunud ei ole, sest möödunud aasta 11. detsembril kaevati see ringkonnakohtusse edasi ja praeguse seisuga ringkonnakohtu lahendit veel pole. Kui see tuleb ja jõustub, siis on õiguslik olukord juba teine.
Teine küsimus: "Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et piirirežiimi tagamine on põhiseaduse järgi riiklik ülesanne, mille tagab riik. Antud olukorras on riik delegeerinud halduslepinguga piirirežiimi korraldamise eraõiguslikele juriidilistele isikutele. Kas Teie hinnangul on õigusvastaste ootealatasude võtmisega rikutud kodanike põhiõigusi, kui riigist lahkumine on sisuliselt muutunud tasuliseks?" See on küsimus, mida olen väga põhjalikult arutanud kolleegidega, nendega, kes õiguskantsleri ametkonnas selle teemaga tegelesid aastal 2010, kui Narva probleemid olid õiguskantsleri algatusel Riigikohtus, nendega, kes tegelesid asjaga aastal 2012, kui oli jõustunud juba uus korraldus ja olid tekkinud uued probleemid, kui oli kõne all nii normikontrolli aspekt kui ka ombudsmani vaidlus, aga ka kolleegidega, kes on vahepeal lisandunud. Nõunik käis ka ise nendes piiripunktides, et näha oma silmaga, kuidas asi käib. Töötasime läbi piiriületuse statistikat, et selgitada, kas tegelikult selliseid autosid on, kui palju millistes piiripunktides jne. Teiselt poolt mõistagi arutlesime õigusteoreetiliste probleemide üle. Seda arutlust lühidalt kokku võttes on vastus järgmine.
Kas nii sõiduautojuhtidele kui ka veoautojuhtidele, kes soovivad piiri ületada, tuleb piiriületuse ootamise ajaks kindlustada inimväärsed tingimused, st võimalus pesta, süüa, kasutada internetti? Vastus on jah. Kas seda peab tegema tingimata riik ja maksumaksja vahenditest? Vastus on ei. Kas põhimõtteliselt võib anda nende ootealade väljaehitamise ja ka nende kasutamise eest põhjendatud tasude võtmise üle eraõiguslikule isikule? Vastus on jah. Aga nii nagu täna oli põhjalikult põhiseaduskomisjonis juttu, seesuguste tasude võtmine on mõeldav vaid juhul, kui seaduses on selleks olemas volitusnorm, mis võimaldab hinnata kehtestatud tasude põhjendatust ja õiguspärasust. Praegu on ka see norm olemas. Seadusandja on piirmäärad kehtestanud, konkreetsed summad lepitakse kokku halduslepingus.
Nüüd see küsimus, millele on korduvalt viidanud Inara Luigas. Äsja kuulsime kirjeldusi tegelikust elust. See probleem on tõesti olemas, kas võib võtta teenustasu või ooteala kasutamise tasu inimestelt, kes tegelikult mitte hetkekski selles alas ei peatu või, täpsemalt, ei peatu kauemaks, kui on tarvis selleks, et tasu maksta ja selle kohta paber kätte saada. Nii nagu oli ka sellel juhtumil, mille arutelu Tartu Halduskohtus lõppes võiduga, kuigi otsus ei ole veel jõustunud. Minu isiklik hinnang on, et ei või. Seda on öelnud ka seadusandja, sest riigipiiri seaduse § 8³ lõige 4 ütleb ju selgelt, et kui isik ootealateenust ei kasuta, siis seda tasu võtta ei tohi. Järelikult, näiteks Narva maantee piiripunktis, kus pidevalt on nii sõidu- kui ka veoautode järjekorrad, seal on vaja korraldada autode parkimine, auto ja tema juhi samasuse kontroll ehk numbrimärgi kontroll ning suunata auto piiriületusele, on kõik arusaadav, seda on vaja. Koidula või Luhamaa piiripunktis näiteks sõiduautode järjekorda alati ei ole, nagu juhtus ka tookord, 2013. aasta aprillis, kui inimene sõitis ootealast läbi, sest seal polnud ühtegi autot ega inimest, kuid seejärel saadeti ta piirilt tagasi, sest ta ei olnud ooteala kasutamise eest tasu maksnud. Sealt see kohtulahend tuligi, mis ütles, et seaduses oli ette nähtud tingimus, et kui tegelikult teenust kasutada vaja ei ole, siis seda viit eurot ei võeta. Minu meelest siis nii ongi.
Aga lõplikku seisukohta põhiseadus siin mul praegu anda ei võimalda, sest asi on kohtus. Ei saa ju välistada, et ringkonna- või Riigikohus asub teistsugusele seisukohale. Ühesõnaga, tundub, et probleem ei pruugi olla seaduse normis, vaid on seaduse rakendamises. Just selle tõttu ka nõunikud uurisid nii Siseministeeriumilt kui ka ootealade pidajatelt, kas üleüldse on mõeldav, et kunagi rakendatakse praktikas seda seadussätet, et tasu ei võeta, kui teenuseid ei kasutata. Kiputi vastama, et ei ole. Järelikult on tegemist tühja normiga. Tänan!

Küsimused õiguskantslerile. Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud õiguskantsler, ma tänan teid kõigepealt väga sisukate vastuste eest! Minu meelest olete te asunud väga õigele järeldusele: kui sa teenust ei tarbi, siis ei tule selle eest ka maksta. Aga ma küsin nüüd õigusliku poole pealt. Mis hakkab juhtuma, kui näiteks ka ringkonnakohus annab sellele kodanikule õiguse? Kas siis on võimalik tagantjärele neid tasusid tagasi nõuda?

Ei ole. See lahend kehtib üksnes selle isiku kohta, kes kohtusse pöördus.

Arno Sild, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mul on nüüd selline küsimus. Kohtuotsus võib tulla selline, et sellel inimesel on õigus ja ta ei oleks pidanud tasu maksma. Aga meile on väidetud, et need lepingud, mis praegu on, kehtivad kuni kevadeni. Kuidas teie arvamus on, kas kohtuotsuse kohaselt lähevad need lepingud kohe muutmisele või kehtivad need ikka nii kaua, nagu praegu on ette nähtud?

Tänan küsimuse eest! Jah, need halduslepingud on ka minu mapis, mis omakorda on kotis, ja need on täiesti olemas. Nende lepingute muutmine on Siseministeeriumi pädevuses, mõistagi siis, kui teine osapool on sellega nõus. Aga tuleb rõhutada, et kui seadus ütleb, et kui ootealateenust kasutada ei olnud vaja, siis ei tule ka selle teenuse kasutamise, st mittekasutamise eest maksta, siis tuleb täita seadust. Ka leping ei saa siin mitte midagi muud ette näha.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Riik püüdis mingil hetkel probleemi lahendada: Siseministeerium sõlmis eraettevõttega lepingu, et see ettevõte investeeriks sinna. Aga nüüd selgub, et seda teenust pole tegelikkuses vaja tarbida. Mismoodi õiguslikus kontekstis jääb selle ettevõtte investeeringutega, kes lepingu järgi pidi investeerima ja kellel oli lootus, et ta saab selle investeeringu tagasi? Kui seda teenust justkui ei ole vaja ja seadus ütleb ka, et kui seda ei tarbita, siis pole tasu vaja maksta, milline ootus on siis sellel ettevõttel, kes on sinna investeerinud?

Tänan! Jälle suurepärane küsimus. Paraku on tõenäoliselt tegemist teatud mõttes ettevõtja enda riskiga. Seda olukorda, et neid ootealasid üldse vaja ei ole, ei ole ju ka tekkinud. Sellele küsimusele põhjalikult vastamiseks oleks vaja lisaaega. Praegu põhjalikuma ettevalmistuseta spekuleerima ei hakkaks. Esmapilgul tundub siiski, et need ootealad on ka praegu põhjendatud, sest veoautode järjekorrad on kõikjal, need on Narvas, Luhamaal ja ka Koidulas. Pigem on küsimus nendes hetkedes, kui sõiduautode ootealal ei ole ühtegi sõidukit, on võimalik sõita sealt otse läbi, kusjuures ei toimu ka selles mõttes petmist, et oodataks seda tühjuse saabumist väljaspool ooteala ehk oleks taas tekkinud see olukord, mis väga hästi ja õigesti on ju põhimõtteliselt kõikide huvides lahendatud. Ka seda ei ole. Nendel juhtudel peaks rakenduma see erand, mis on seaduses ette nähtud, aga miskipärast seda ei rakendata.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Austatud ettekandja! Ma sain teie jutust aru, et seadus on, aga seda rikutakse. Kas on üldse kedagi, kes suudaks sellele seadusrikkumisele lõpu teha, või jätkub kõik vanaviisi?

Tänan! Tartu Halduskohus oma otsuse 5. novembril möödunud aastal juba tegi, praegu vaeb selle otsuse õiguspärasust ringkonnakohus. Kui kohtuotsus jõustub, siis on asi palju selgem.

Erki Savisaar, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Kas ma olen teie vastusest õigesti aru saanud, et kui ma olen elektrooniliselt pannud endale piiriületuseks aja kinni ja piiril põleb roheline tuli, siis ma võin sõita otse piirile ega pea seda ooteala läbima ja piiritöötajatel ei ole õigust mind tagasi saata ettekäändel, et ma ei ole ootealal käinud?

Selle kohta on Tartu Halduskohtu otsuses punkt 27, kus selgitatakse muu hulgas, et kui tegelikult ei ole teist teed piirile jõudmiseks kui seesama ooteala läbimine, aga seal ei peatuta, siis kohtu hinnangul tasu võtta ei tohi.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, õiguskantsler Ülle Madise! Avan läbirääkimised. Heljo Pikhof, palun!

Lugupeetud minister ja Riigikogu juhataja! Head ametikaaslased! Inimeste pahameel selle pärast, et riigipiiri ületamisel tuleb läbida ooteala ja selle eest raha maksta, on minule ja kogu Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale mõistagi arusaadav. Aastaid on selle teemaga tegeldud, lahendus õnneks juba siiski paistab. Paljudele on võib-olla teada, et sotsiaaldemokraadid korraldavad aasta ringi maakonnavisiite, kus me kohtume kohalike inimestega, kes saavad meiega oma muresid jagada. Meie teeme kõik, et need mured, olgu need suured või väikesed, saaksid lahendatud. Maakonnavisiitide ajal oleme käinud ka riigipiirialadel ning saanud ülevaate toimuvast. Kohapeal käisin ka mina isiklikult ning olen tõstatanud sellele probleemile lahenduse otsimise vajaduse ka õiguskomisjonis. Eks seesama probleemi tõstatamine Keskerakonda arupärimist esitama ajendaski.
Ooteala kasutamise tasu küsimus on olnud päevakorral juba pikemat aega. Loomulikult tekitab see ka minus pahameelt. Riigiaparaat võiks ju siiski tõhusam olla. Kõigile on arusaadav, et ootealad on loodud selleks, et piiriületus toimuks kõigile mugaval viisil ega tekitaks frustratsiooni ja pahameelt. Näiliselt on eesmärk tagada järjekordadeta piiriületus. Seda eesmärki tuleb igati püüda täita ning sellele ei tohi seada takistusi. Juba aastaid tagasi soovisime seadusega tagada, et piiriületus oleks mugav ja kiire. Kirjutasime seadusesse, et piiriületusel ei tohi ooteala kasutamise tasu nõuda, kui seal mingit teenust reaalselt ei kasutata. Seda on siiski tehtud ja see ei saa nii jätkuda, siin oleme ju kõik ühel arusaamal.
Keegi ei taha maksta ega peakski maksma millegi eest, mida ta ei ole kasutanud. Ka õiguskantsler Indrek Teder tegi omal ajal siseministrile ettekirjutuse, et selline seadusvastane tegevus tuleb lõpetada. Kahjuks pole siiani suudetud leida võluvitsa, millega olukorda parandada. Selle eest, miks seda pole tehtud või miks see pole toimunud, vastutavad siseministrid, praegune ja eelmised, kes peaksid seda selgitama.
Loomulikult oleme tahtnud pidevalt olukorda parandada. Nii ongi nii praegune Riigikogu koosseis näiteks minu isikus kui ka eelmine Riigikogu koosseis eelkõige Inara Luigase isikus proovinud leida mõjusat lahendust. Lõpuks tundub, et läbimurre on toimunud. Vastu on võetud riigipiiri seaduse, politsei ja piirivalve seaduse ning riigipiiri seaduse, tolliseaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse muutmise seadus, millega reguleeritakse riigipiiri ületamist. Kuna praegu kehtivad halduslepingud varsti lõpevad, vaadatakse need üle ja uute hanketingimustega reguleeritakse võimalus, et isik ei pea läbima ooteala ega tasuma ootealatasu, kui piiriületusel pole järjekorda ja autoomanik ootealateenust kasutada ei soovi. Need muudatused jõustuvad maikuus.
Soovime siseministrile jõudu uue regulatsiooni jõustamisel! Siinkohal esitan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel siseministrile ka palve, et sellel teemal edaspidi kiivalt silma peal hoitaks. Kindlasti jääme meie olukorda väga tähelepanelikult jälgima. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Kas õiguskantsler soovib veel midagi lisada? Ei soovi. Lõpetan selle päevakorrapunkti käsitlemise.

Järgmise arupärimise on esitanud Mihhail Korb, Märt Sults, Kadri Simson, Aadu Must, Martin Repinski, Vladimir Velman, Enn Eesmaa, Priit Toobal, Valeri Korb, Lauri Laasi, Viktor Vassiljev, Siret Kotka, Erki Savisaar ja Andrei Novikov. Arupärijate nimel Mihhail Korb, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Austatud peaminister! Esitan kolleegide nimel arupärimise Estonian Airi teemal. Te ehk mäletate, et mitte nii ammu aega tagasi, natuke vähem kui kahe kuu eest, juhtus Eesti lennukompaniiga üks suur õnnetus ehk see läks pankrotti. Kui meenutada teile fakte, siis see juhtus täpselt 8. novembril aastal 2015. Põhjuseks oli Euroopa Komisjoni nõue ja toimunud uurimine, mille tulemusena kuulutati välja, et riigiabi, mida oli Eesti lennukompaniile eraldatud 125,6 miljonit eurot, ei olnud seaduslik ja tekitas ebavõrdset konkurentsi. Küll ei olnud seda summat täismahus välja makstud, makstud oli ainult 84,9 miljonit eurot, aga ikkagi oli tulemus selline, nagu see oli. Selle aja jooksul on sellel teemal päris palju diskuteeritud ja selle tulemusena on tekitatud kaks uut organisatsiooni, mis lennundusega tegelevad. Üks neist on OÜ Transpordi Varahaldus ja teine AS Nordic Aviation Group, mis praegu tegutseb samas suunas ja samade põhimõtete alusel. See, kuidas tal läheb, on järgmise küsimuse teema, praegu me sellest ei räägi. Põhiline küsimus on selles, et peaaegu 85 miljonit eurot kadus kuhugi. Lubati küll, et Estonian Air jõuab kunagi kasumisse, ja selle nimel tegutseti, aga lõpp oli selline, nagu see oli. Keskerakonna arvates tehti kõige suuremad juhtimisvead sel ajal, kui Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi juhtis Juhan Parts, kes töötas seal aastail 2007–2014. 2011. aastal pani ta Estonian Airi juhtima Tero Taskila, kelle tegevus viiski organisatsiooni nii suurde kahjumisse, mida riik pidi kompenseerima.
Keskerakonna fraktsiooni nimel esitame peaministrile viis küsimust. Loodame sisuliste vastuste peale ja loomulikult esitame pärast täpsustavaid küsimusi. Aitäh!

Arupärimisele vastab peaminister Taavi Rõivas. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastan teie möödunud aasta 9. novembril esitatud arupärimisele Estonian Airi likvideerimise kohta. Esimene küsimus: "Kuidas hindate valitsuse tegevust aastatel 2010–2015 seoses Estonian Airi majandustegevusega ja selle juhtimisega? Kes Teie hinnangul vastutab Estonian Airi pankrotti laskmise eest?" Ma olen veendunud, et Eestil kui riigil, mis asub Euroopa Liidu äärel, peab olema lennufirma, mille baasjaam on Tallinnas. See aitab tagada, et inimesed saaksid hommikul suurematesse Euroopa keskustesse ja õhtul tagasi lennata. Euroopa Liidu regulatsioonid eeldavad, et lennufirma peab olema kasumlik ning opereerima turutingimustes. Ma lisan, et ühe konkreetse riigile kuuluva ettevõtte pankroti põhjal ei peaks üldistusi tegema, sest on selge, et äritegemine on seotud riskidega ja Eesti riigi ettevõtted on valdavalt siiski olnud kasumlikud, pakkudes riigieelarvele olulist tuge ka dividendidega.
Teine küsimus: "Pärast Estonian Airi põhjalaskmist asutas valitsus uue lennundusettevõtte Nordic Aviation, mis oma sisu poolest jätkab Estonian Airi tegevust. Võlad jäid aga AS Estonian Airi kanda. Ettevõtjate keeles on tegemist kantimisega, mida antud juhul viiakse läbi riiklikult kõrgel tasemel. Kas selline tegevus ja maksumaksjate raha kasutus on Teie hinnangul õige ja millist eeskuju riik sellega ettevõtjatele annab?" On väga oluline teada, et ei riik ega uus ettevõte ei ole võtnud Estonian Airist uue ettevõtte asutamisel üle vara ega kohustusi. Kahel ettevõttel on täiesti erinevad juhatused ning nõukogud. Nordic Aviation Groupi juhatuse ja nõukogu ülesanne on tagada uue ettevõtte äritegevuse jätkusuutlikkus ja ka kasumlikkus. Nordic Aviation Group sai ülesandeks koostada äriplaan. Selle on koostanud eksperdid, see on turupõhine ning seda on juba hinnanud sõltumatud eksperdid. Tõsi, mõningane kattuvus on ettevõtete lennuühendustes, aga on selge, et lennufirma opereerimist kujundab eeskätt turunõudlus ehk lihtsamalt öeldes see, kuhu Eesti inimesed soovivad lennata. Samuti ei ole toimunud – vaatamata sellele, et selleks oli väga tugev avalik surve –, just nimelt reeglite tõttu ei ole toimunud pardameeskondade üleminekut ühelt ettevõttelt teisele. Pardameeskondade komplekteerimisel kasutab Nordic Aviation värbamisfirmade teenuseid ja Eestis korraldatud konkurssidel peavad valituks osutuma kõige paremad kandidaadid.
Ma rõhutan veel kord, miks meil on vaja Tallinnas baseeruvat lennufirmat. Estonian Airi mõju Eesti majandusele oli ühes aastas eri hinnangutel 0,5–1% SKT-st. See on ligikaudu 100–200 miljonit eurot aastas. Kui Eestis ei oleks riigile kuuluvat või Tallinnas baseeruvat lennuettevõtet, siis isegi kui eeldada, et teised lennuettevõtted võtaksid osa liine üle, on hinnatud, et üle ei võetaks neist rohkem kui 50%. Lihtne rehkendus näitab, et kohalik lennuettevõte annab meie majandusele aastas juurde 50–100 miljonit eurot. Oluline on mõõta ka Tallinnas baseeruva lennufirma olemasolu mõju ühenduste kestlikkusele. Tänapäeval on riikide konkurentsivõime suuresti sõltuvuses heade ühenduste olemasolust. Kui meie pealinna ei saaks näiteks igal päeval lennata, vaid lennud toimuksid poole hõredamalt, siis kaotaksime väga arvestatava osa oma atraktiivsusest ettevõtjate silmis ja ka turismisihtkohana. Ma ei räägi siin ainult külalistest, loomulikult on oluline ka see, et meie oma inimesed saaksid lennata võimalikult sobiliku graafiku järgi. Kohaliku lennufirmata pikeneks reisijate lennuaeg ümberistumise tõttu keskmiselt kahe tunni võrra, mis tähendab aastas 1,2 miljonit tundi ehk kokku 137 aastat. Mõistagi halveneks ka Eesti ligipääsetavus, mis mõjutab turismi, välisinvesteeringuid ja majanduse üldist konkurentsivõimet.
Kolmas küsimus: "Endisest majandus- ja kommunikatsiooniministrist Juhan Partsist on saamas Eesti esindaja Euroopa Kontrollikoja juures, mis kontrollib Euroopa Liidu raha heaperemehelikku kasutamist. Kuidas sobib Juhan Parts Teie hinnangul sellesse ametisse, kui tema ministriks oleku ajal anti Estonian Airile suures ulatuses keelatud riigiabi?" Me peame mõistma, et lennundus on küllaltki keeruline tegevusvaldkond. Raskustes on olnud peaaegu kõik Euroopa riikide lennufirmad, välja arvatud mõned odavlennufirmad. Põhjused on sageli olnud tingitud üleüldisest majanduskeskkonnast, kus, tõsi, tänaseks on olukord mõnevõrra paranenud, näiteks on oluliselt alanenud kütuse hind, mis on circa neljandik lennufirmade kuludest. Eesti valitsus on ja on juba pikka aega olnud seisukohal, et meil on vaja Tallinnas baseeruvat lennufirmat. Nagu ma ütlesin, suurtest keskustest kaugel olles on heade ühenduste olemasolu kriitilise tähtsusega. Seetõttu hoiduksin süüdistamisest ja sildistamisest. Alati tuleb rehkendada ka seda, mis oleks olnud nende otsuste alternatiiv. Kas siis, kui Estonian Air ei oleks saanud riigilt abi ja oleks pidanud oma tegevuse lõpetama juba aastaid tagasi, oleks resultaat Eesti inimestele ja ettevõttele endale olnud positiivsem? Ma julgen selles sügavalt kahelda.
Neljas küsimus: "Nordic Aviationi juhatuse liige Erik Sakkov on toonitanud, et uus riiklik ettevõte ei ole lennundusfirma, vaid korraldab lende. Millised on valitsuse poolt seatud eesmärgid seoses Nordic Aviationiga? Kas ja kuidas plaanitakse vältida varasemalt seoses keelatud riigiabiga tehtud vigu?" Eesti riik asutas uue lennundusettevõtte Nordic Aviation Group lähtudes sellest, et lennundusettevõtte plaanid on realistlikud, turupõhised ning saanud hinnangu pädevatelt turuosalistelt. Tänaseks on näiteks ka Lufthansa Consulting oma erapooletu hinnangu andnud. Riik kaalus ka Balti koostööd, aga meie hinnangul ei ole ümberistumine, näiteks Riias, samaväärne võimalus kui otselennud. Lendude sisseostmine oleks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi hinnangul kallim kui oma firma omamine. Nii et me kaalusime alternatiive ja Tallinnas baseeruva lennufirma rajamine oli täiesti teadlik valik.
Mis puudutab riigiabi, siis kuivõrd Nordic Aviation ei ole raskustes ettevõte, siis ei ole siin vaja kohaldada ka päästmis- ja restruktureerimisabi ega kohaldu ka need suunised, mida komisjon rakendas Estonian Airi riigiabi kaasust analüüsides. Nii et võtan lühidalt kokku, kõige parem garantii selleks, et ei peaks Nordic Aviation Groupile riigiabi andma, on see, et ettevõtte tegevusplaan, äriplaan on maksimaalselt turupõhine ja ettevõte jõuab plaanide kohaselt kasumisse.
Viies küsimus: "Euroopa Komisjon tunnistas Läti rahvuslikule lennufirmale airBaltic antud 22,6 miljonit eurot seaduslikuks. Miks Läti abi oli seaduslik ja Estonian Airile antud eraldised tunnistati ebaseaduslikuks? Kui suurt osa mängis siin Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kehv suhtlus Euroopa Komisjoniga?" See, millise riigiabiotsuse sai Läti, ei ole minu hinnangul seotud nende aktiivsema suhtlemisega Euroopa Komisjoniga. Võib kindlalt väita, et Eesti ametnikud ja ka poliitikud suhtlesid väga tõsiselt ja palju Euroopa Komisjoni esindajatega, et veenda Euroopa Komisjoni riigiabi õiguspärasuses ja Estonian Airi vajalikkuses, tagamaks lennuühendusi Eestiga. Võin täna öelda, et Euroopa Komisjoni peamine argument oli see, et restruktureerimine ei olnud kogu selle aja jooksul järjepidev ja eksiti põhimõtte vastu, et riigiabi võib anda üks kord kümne aasta jooksul. Eesti jäi nendes positsioonides eriarvamusele, aga komisjoni otsus on meile sellegipoolest siduv. Aitäh!

Küsimused. Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! Mäletan neid aastaid, kui kogu kohaliku omavalitsuse töö oli seotud soojuse, vee ja muu sellisega, kõigega, mis puudutas kommunaalteenuseid. Sellest on mööda läinud 20 aastat ja mõni kohaliku omavalitsuse juht võib-olla ei mäletagi, kes neid teenuseid tema omavalitsuse territooriumil osutab, aga meie taome vastu rinda, et on vaja, et Eestil oleks lennukompanii. Vaatame arve, plussis need ei ole, need on kõik miinuses. Kas ma saan õigesti aru, et kuni töötab teie valitsus, olukord selles sfääris ei muutu?

Aitäh! Ma ei ole nõus selle hinnanguga, et ei muutu. Muutub küll, muutub paremaks. Me kõik oleme ju huvitatud sellest, et uus ettevõte saaks sõna otseses mõttes tuule tiibadesse, et lennuühendustel, mida Nordic Aviation pakub, oleksid võimalikult paljude Eesti inimeste arvates olulised sihtkohad, et Nordic Aviation saaks lennata oma lennukipargiga ning kujundaks välja oma kaubamärgi, oma sellesama koduse miljöö, mida, ma usun, küllap ka teie tajusite ükskõik millises Euroopa nurgas Estonian Airi lennukisse astudes. See on vaja Nordic Aviationil juba käesoleval aastal saavutada, et me saaksime rääkida Nordic Aviationist kui täielikult opereerivast lennundusettevõttest. Ma olen veendunud, et olukord peab muutuma paremaks. Loomulikult, see, et Estonian Air läks pankrotti, on negatiivne, mitte keegi seda ei vaidlusta. Aga minu hinnangul peame me siiski hindama ka seda tööd, mis tehti uue ettevõtte väga kiireks asutamiseks. Kindlasti oleks see võinud minna palju-palju kehvemini. Kui laupäeva pärastlõunal kell neli tuleb otsus, et Estonian Air ei saa lende jätkata, ja pühapäeva varahommikul järgmine ettevõte juba teenindab esimesi reisijaid, siis see on siiski märkimisväärne saavutus. Kas uue ettevõtte loomine läheb alati tõrgeteta? Muidugi mitte. Aga kas me peaksime tundma kahjurõõmu või pöialt hoidma? Minu hinnangul peaksime pöialt hoidma. Me tahame olla kindlad, et ka aasta, viie ja kümne aasta pärast oleks võimalik Tallinnast võimalikult mugavalt lennata võimalikult paljudesse kohtadesse.
Mis puudutab teie küsimuse esimest poolt, siis ka mina olen seda meelt, et kõik ettevõtted ei pea kindlasti olema riigi omad. See, mis on toimunud näiteks soojamajanduses, on läinud kindlasti õiges suunas. Samas, valitsus hindas alternatiive ja jõudis veendumusele, et kõige realistlikum võimalus luua ettevõte, mis baseerub Tallinnas, on see, kui riik ise õla alla paneb. Kas see ettevõte võiks tulevikus olla kas osaliselt või täielikult eraomandis, seda näitab aeg.

Jaak Madison.

Austatud peaminister, head alanud aastat ka minu poolt! Saate äkki meelde tuletada, kui suur oli kogu riigiabi, mille Euroopa Komisjon tunnistas n-ö mittelegitiimseks, millisest summast me lõpuks rääkisime, oli see 140 miljonit eurot? Täpsustate äkki üle? Kes langetas või langetasid Estonian Airile riigiabi osutamise otsuse, mis päädis Euroopa Komisjoni negatiivse otsusega? Ma tuletan meelde, et see oli konkurentsivolinik, kes nimetas muuseas Eestit perifeeriariigiks, kellele ei saa teha erandeid. Palun tuletage meelde need kaks asja: millisest summast me täpselt räägime, mis oli siis see mittelegitiimne summa, ja kes langetas või langetasid otsuse, mis viisid lõpuks Estonian Airi pankrotti?

Aitäh! Arupärimise esitajad on neid arve nimetanud. Kuna mina ei ole võtnud täpseid arve kaasa, siis ma eeldan, et nende esitatud arvud on täpsed. See summa, mis välja maksti, oli ka minu mälu järgi öeldes üle 80 miljoni euro. Arupärimise tekstis seisab 84,9 miljonit. Kui soovite kinnitust selle summa täpse suuruse kohta, siis ma olen valmis selle teile kindlasti kirjalikult saatma. Mis puudutab volinik Vestageri sõnu, et Eesti on perifeeriariik, siis ka mind see esimese hooga häiris. Aga kui ma kuulasin seda kommentaari tervikuna, siis ma sain aru, et see ei olnud mõeldud kuidagi halvustavalt, vaid vastupidi. Pigem on küsimus selles, et Euroopa äärealadel asuvate riikide transpordiühendustesse investeerimine on Euroopa Liidule eriliselt tähtis. Me oleme ka ise mitu korda öelnud, et see Euroopa osa peab olema ülejäänuga hästi ühendatud. Me oleme seda kasutanud argumendina näiteks Rail Balticu põhjendamisel, me oleme kasutanud seda argumendina energiaühenduste rajamisel. Nii et võib olla kindel, et volinik Vestager ei tahtnud kuidagi Eestit solvata. See ei ole kindlasti nii.

Martin Helme, palun!

Aitäh, härra spiiker! Hea peaminister! Me ei saanud ju ikkagi vastust küsimusele. Lugupeetud kolleeg Madison küsis, kes otsustas ehk kes on süüdi, arupärijad küsisid, kes vastutab. Vastutus tähendab seda, et otsuste tagajärgi tuntakse kuidagi omal nahal. Kes siis langetas need otsused selle riigiabi andmiseks? Te ju ometi teate, kes need on ja mis aastatel need inimesed ametis olid. Mul on ikkagi küsimus, mis siis saab. Kas me laiutamegi käsi, nii nagu te ütlesite, et see on üksikjuhtum, ja kirjutame sajad miljonid korstnasse või tuleb reaalselt ka mingisugune negatiivne isiklik tagajärg selle eest vastu võtta?

Aitäh! Ma palun vabandust, et ma ei vastanud enne sellele osale küsimusest! Kuna küsimusi oli mitu, siis see läks meelest. Aga te teate ju ka ise, et kõik need otsused on langetanud varasemad valitsused, küllap on teile hästi teada ka need aastad. Kas need otsused sel hetkel olid õiged või valed, on keeruline öelda. Me peame igal juhul hindama seda, et nende otsuste tegemise ajal sooviti säilitada lennuühendusi ja kui valitsus ei oleks toetanud ettevõtet laenurahaga, siis oleks see ettevõte pidanud juba aastaid tagasi oma tegevuse lõpetama. Ta oleks pidanud seda tegema ajal, kui Estonian Airi turuosa Tallinna lennujaamas oli kuni 40% ehk see oli arvestatav osa kõikidest Eestis toimunud lendudest. Peame mõistma ka seda, et mitmed need otsused tehti kas kriisi ajal või vahetult peale kriisi, kui lennufirma tegevuse lõpetamise mõju Eesti majandusele oleks küllap olnud veel palju valusam kui nüüd, kui seda üleminekut oli võimalik ikkagi teha küllalt sujuvalt. Nii et ei ole päris nii, et ettevõtte elushoidmine oli ühemõtteliselt negatiivne. Jah, see läks Eesti maksumaksjale maksma, tuleb tunnistada, aga kui me hindame ka ettevõtte mõju majandusele, siis tuleb öelda, et alternatiiv, kui seda ettevõtet ei oleks olnud, oleks olnud maksumaksjale veel kallim. Nagu te hästi teate, ei ole valitsustel võimalik ainult populaarseid otsuseid langetada. Selge on see, et varasemad valitsused, kes tegid otsuse Estonian Airi laenuga aidata, võtsid riski. Mina küll täna ei mõistaks seda sedavõrd ühemõtteliselt hukka, nagu teie seda teha tahate, sest muidu oleks Estonian Air pidanud juba aastaid tagasi oma tegevuse lõpetama. Mina soovitaks süü ja süüdlase otsimisest üldse hoiduda. Aga kui neid otsida, siis pigem võiks vaadata seda perioodi, kui Estonian Air väga agressiivselt oma tegevust laiendas, mitte seda aega, kui valitsused üritasid päästa ettevõtet, mis oli saanud suure kahjumi.

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Ma tulen ka selle süüteema juurde. Kuna valitsus otsustas nende miljonite eraldamise kollektiivselt, siis järelikult on ka vastutus kollektiivne. Kas te toetate Juhan Partsi, keda on võib-olla ülemäära süüdistatud? Kas te toetate Juhan Partsi saatmist Euroopasse sellepärast, et teie enda erakonna mees Andrus Ansip, kes toona oli peaminister, juba on seal? Teiseks, kas te tunnete ka endal mingit süüd, kuna teiegi olite siis valitsusliige?

Aitäh! Ei, loomulikult see põhjus, miks ma olen öelnud, et Juhan Parts on sobilik kandidaat Euroopa Kontrollikotta, ei tulene sellest konstruktsioonist, mille teie esitasite. Minu käest on küsitud Juhan Partsi sobivuse kohta. Ma olen öelnud ja ütlen ka praegu, et ta vastab nii oma kvalifikatsiooni kui ka varasema töökogemuse poolest. Kui küsitakse – seda minult ei ole küsitud, aga kui te näiteks küsiksite –, kas Juhan Parts on oma pika töömehetee jooksul mõnikord ka eksinud, siis kes ei oleks. Küllap on ka tema eksinud. Kas see peaks saama takistuseks või kas ta on teinud midagi sedavõrd hullu, et ta ei peaks tulevikus poliitikas osalema või pürgima rahvusvahelistele ametikohtadele? Minule teadaolevalt mitte.

Mihhail Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra peaminister! Mul oli teine küsimus, aga teie vastust kuulates tekkis mul uus küsimus. Ma ei saa ikka hästi aru. Te ütlete, et keegi ei ole süüdi ja see on üksikjuhtum. Kuid kui küsitakse konkreetselt Juhan Partsi kohta, siis te ütlete, et eks võib-olla juhtus, ta tegi midagi valesti. Kas ta on ikka süüdi või mitte? Kui ta teie arvates ei ole süüdi, miks te siis ei pane teda selle kontrollikoja ametikoha peale?

Aitäh! Järgmine arupärimine, mille on esitanud teie kolleegid, käsitleb seda teemat täpsemalt, st võimalikke kontrollikoja liikme kandidaate. Aga ma kordan veel. Mina ei ole kordagi seadnud eesmärgiks selles küsimuses kellegi poole näpuga näidata või kedagi süüdlaseks sildistada. Ma olen kutsunud ka parlamendiliikmeid ja avalikkust hindama neid otsuseid, mis tehti selles ajalises kontekstis. Praegu on tagantjärele targana väga lihtne öelda, et jah, sellel või sellel kuupäeval tehti viga, oleks pidanud tegema teisiti. Aga me peame hindama, et kui üks või teine otsus oleks jäänud tegemata – eriti mis puudutab ettevõttele laenu andmist –, kui sel hetkel laenu ei oleks antud, oleks ettevõte pidanud oma tegevuse varem lõpetama ja ka sellel oleksid olnud väga tõsised tagajärjed. Minu hinnangul tekkisid ettevõttel kõige tõsisemad probleemid siis, kui ta väga agressiivselt laienes. See oli, tagantjärele targana öeldes, strateegia, mis ennast ei õigustanud. Seda võime öelda küll. Kas seda oleks pidanud ette nägema, kas seal oli otsuseid, mis osutusid pärast valeks ja kas nende eest peaks vastutama eeskätt juhatus, nõukogu või keegi kolmas, see jäägu igaühe hinnata. Minu asi ei ole olla selles küsimuses kohtumõistja. Minu asi valitsusjuhina on aidata kaasa sellele, et ettevõte, mis Estonian Airi asemele tuleb – täpsemalt öeldes uus lennuettevõte, mis Tallinnas baseerub –, saaks oma tegevuse võimalikult sujuvalt alustatud. See on minu arvates mitu korda olulisem kui see, et kedagi sildistada ja süüdistada. Ma saan aru, et poliitiliselt on see teile väga põnev ja atraktiivne, aga kui te vaatate kogu pilti hästi ratsionaalselt, siis ma ei ole kindel, et teie sellel ajal oleksite teinud teistsuguseid otsuseid.

Mart Helme, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Ma alustan sellest, et teie jutust tuleb väga selgelt välja, et meil valitseb riigiettevõtete juhtimises selgelt süsteemne puudulikkus, süsteemne viga. Valitsus ei vastuta, juhatus ei vastuta, nõukogu ei vastuta. No lendas paarsada miljonit vastu taevast! Juhtub, juhtub hullematki. Niisuguse suhtumisega ei saagi riigiettevõtted normaalselt ja edukalt töötada. Paluks valitsusel, mida te juhite, teha sellest tulevikuks väga selged järeldused. Nüüd edasi. Minu küsimus on, kas uus lennufirma, millesse on minu andmetel sisse pandud juba umbes 50 miljonit eurot, jätkab opereerimist täpselt selle hetkeni, kuni teie olete peaminister, või lõpetab samuti kas pankrotiga või mingil muul moel, sest teil ei ole enam vaja Brüsselis käia.

Aitäh! Kõigepealt, ma juba varasematele küsimustele vastates ütlesin, et kohatu oleks ühe rahvusvahelises konkurentsis tegutsenud ettevõtte majandustulemuste pinnalt teha üldistusi teiste riigile kuuluvate ettevõtete kohta. Valdavalt on Eesti riigile kuuluvad ettevõtted kasumlikud, nad on teeninud väga korralikke dividende ja seetõttu ning ka mitmel muul põhjusel saab öelda, et nad on hästi juhitud.
Te küsisite selle kohta, kui kaua saab Nordic Aviation Group tegutseda. Mina loodan, et väga pikka aega. Valitsus andis ettevõttele ülesande koostada selline äriplaan, et see ettevõte jõuaks kasumisse ja suudaks lennuühendusi kestlikult opereerida. Ma väga loodan, et nii Eesti tarbijad kui ka meie väliskülalised võtavad selle ettevõtte omaks, lendavad selle ettevõtte reisidel ja aitavad sedaviisi kaasa sellele, et ka tulevikus oleks Eestil nende meile kõige strateegilisemate sihtpunktidega otseühendus. Minu hinnangul, nagu ma juba ka varem ütlesin, ei ole näiteks läbi Riia lendamine võrreldav alternatiiv otselennule. Igaüks, kes on pidanud väga mitme ümberistumisega lendama, teab omast käest, et otselennul on väga tugev eelis nii ärisegmendis kui ka puhkusele lendajate jaoks. Samuti mäletame väga hästi, et kriisi ajal lõpetasid Tallinnasse lendamise väga mitmed rahvusvahelised lennukompaniid, kes buumi ajal siia usinasti lendasid. Seetõttu peame arvestama, et Tallinnas baseerumine on üks selline edutegur, mis on lennuühenduste kestlikuks tagamiseks vajalik. Kui selliseid ratsionaalseid kaalutlusi arvesse võtta, tuleb öelda, et meil on ka tulevikus vaja lennufirmat, mis baseeruks Tallinnas. Kas see lennufirma peab jääma igavesest ajast igavesti 100% riigi omaks? See ei ole kindel. Ma arvan, et tulevikus on võimalik ka alternatiive tõsiselt kaaluda. Aga oluline on see, et see ettevõte saaks normaalselt käivituda, saaks teenindada niisama palju ja tulevikus loodetavasti rohkemgi lennureisijaid, kui teenindas Estonian Air.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Kindlasti on olemas emotsionaalne soov omada oma lennukompaniid, aga nagu me teame, lennuliiklus on väga täpselt reglementeeritud, riigiabi võimalused on piiratud. Minu meelest ütles selle seisukoha väga hästi välja Euroopa Komisjoni konkurentsivolinik Margrethe Vestager. Tal hakkas lihtsalt kahju sellest, kui palju Eesti riigi maksumaksja sinna oma raha kulutab, ja Estonian Airi tegevus tuli lõpetada. Mis te arvate, miks Nordic Aviationil peaks paremini minema? Mis lennumaailmas vahepeal paremuse poole on läinud? Ma olen kuulnud, et SAS on võtnud üle peaaegu kõik Tallinna–Stockholmi liinid, vist 46 lendu nädalas, ja airBaltic teeb oma konkureerivat liini kõrvale. Mis annab teile kindluse, et see raha ei lenda järjekordselt korstnasse?

Aitäh! Teie küsimuse esimesele poolele vaidlen ma vastu, sest see ei ole emotsionaalne soov. Eeskätt on see ikkagi ratsionaalne soov, et Eestil oleks Tallinnas baseeruv lennuettevõte. Ma juba nimetasin mitu korda arve, mis on eksperdihinnangud selle kohta, kui palju Tallinnas baseeruv lennufirma Eesti majandusele igal aastal juurde annab. See on märkimisväärne summa ja see on väga ratsionaalne argument. Teisalt, jah, igaüks meist on inimene ja on ka teatud emotsionaalsed argumendid, miks mullegi meeldib lennata Eesti lennuettevõttega. Ma ei häbene seda tunnistada. Mitmel pool maailmas Estonian Airi lennukisse astudes tekkis tunne, et nüüd oled juba peaaegu kodus. Minu soov on, et Nordic Aviationi lennukitega oleks tulevikus täpselt samamoodi. Kõik need Eesti inimesed, kes võõrsilt koju lendavad, lendavad Nordic Aviationiga, tundes, et nad on juba peaaegu kodus.
Mis puudutab volinik Vestageri väljaütlemist, siis ma julgen küll kahelda, nagu ta oleks öelnud, et tal hakkas kahju või see oli peamine argument. Euroopa Komisjon jälgib väga tähelepanelikult ja punktuaalselt reeglite täitmist. Siin ei ole küsimus emotsioonides. Pigem hindasid nad ikkagi seda, kas riigiabi oli kooskõlas rahvusvaheliste konkurentsireeglitega. Nagu me teada saime, nende hinnangul see nii ei olnud. Mis puudutab seda, mida te Nordic Aviationilt ootate, siis üks väga tõsine argument, miks Nordic Aviation Groupil on parem stardipositsioon, on see, et ettevõttel ei ole seda laenukoormat, mida Estonian Air pidi endaga kaasas kandma kriisiaegse ja ka väga kiire laienemise aegse suure kahjumi tõttu. Seda taaka uuel ettevõttel ei ole ja juba ainuüksi intressikulude võrra on stardipositsioon parem. Ma tahan väga loota, et sellele lisandub ka kogemus, mitte võib-olla konkreetsete isikute, aga vähemasti kollektiivne kogemus eelmise ettevõtte õppetundidest. Targad on need, kes oskavad teiste vigadest õppida. Ma loodan, et seda tarkust Nordic Aviationi juhtidel jätkub.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Te oma vastustes mitu korda ütlesite, et ettevõttele sai saatuslikuks just nimelt see suur laienemine. Aga kas te oskate öelda, milline oli Estonian Airi kõige suurem kuluartikkel, kas see oli lennukite liisimine, olid need tööjõukulud, kütus, muud käibevahendid või mõni muu kulu veel? Mille tõttu siis tegelikult Estonian Air vajas seda riigiabi, milline kulu oli kõige suurem?

Aitäh! Seda on väga keeruline hinnata, sest ka kõige kasumlikumad lennufirmad teevad arvestatavaid kulutusi kütusele, lennupargile, personalile. Kulud iseenesest ei tee veel ühtegi ettevõtet kahjumlikuks. Aga kui vaadata ettevõtte majandusnäitajaid ajaloo jooksul, siis tõepoolest, ajal, mil ettevõte kõige kiiremini laienes, aga ka kriisi ajal, me nägime kahjumi kasvu. Kas ja kuidas saab sellest otseseid järeldusi teha, jäägu see igaühe otsustada. Ma usun, et kui uus ettevõte praegu alustab, siis küllap ei ole tal põhjust sedavõrd palju eri marki lennukeid soetada. Ilmselt leitakse veel õppetunde, millest õppida. Aga väita, et just see või teine tegur sai lõpuks otsustavaks, et ettevõtte kahjum liiga suureks muutus, on natuke keerulisem. Selleks on siinne küsimuste ja vastuste formaat võib-olla liiga lühike.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud peaminister! Te olete täna küsimustele vastates mitu korda rõhutanud, et uus lennufirma on saanud ülesande olla kasumlik ja edukas. Kas siis Estonian Airil ei olnud, huvitav, sellist ülesannet, olid temal mõned teised ülesanded või?

Aitäh! Küllap olid ka Estonian Airil omal ajal nõukogu ja juhatuse sõnastatud eesmärgid. Aga tõsi on ka see, et riigina oleme nüüd igal juhul kogemuse võrra rikkamad. See on täiesti selge. Me teame nüüd kindlalt, et riigi võimalused toetada rahvusvahelises konkurentsis toimivat lennuettevõtet on väga piiratud. Iseenesest ei ole ühistranspordi doteerimises ju mitte midagi enneolematut. Eesti riik doteerib rongi-, praami- ja bussiliiklust. Kui me korraldaksime näiteks parlamendi majanduskomisjonis arutelu, kas meil põhimõtteliselt oleks majanduslikus mõttes tasuv doteerida ka lennuühendusi, siis küllap leiaks nii koalitsioonist kui ka opositsioonist neid, kes seda mõtet toetaksid ja puhtalt ratsionaalsetel kaalutlustel. Aga me teame nüüd Euroopa Komisjoni otsusele tuginedes täiesti kindlalt, et selleks on väga piiratud võimalused. Seetõttu peame olema veel täpsemad ettevõtte eesmärkide sõnastamisel, me peame olema veel tähelepanelikumad, et kõikvõimalikke vigu vältida. Siis on ka lootus, et järgmist ettevõtet saadab edu.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud sõnavõtja! Jah, kogemuse võrra oleme tõesti rikkamad, aga ühiskond on peaaegu 100 miljoni euro võrra vaesem. Euroopa Komisjonist tulid ka varem signaalid, et selline rahastamisskeem ei vasta reeglitele ega ole aktsepteeritav. Samas, Läti lennukompanii sai ka riigilt rahastust, aga seal siiski osati see vormistada selliselt, et saadud kogemus ei lähe ühiskonnale ja maksumaksjale niivõrd kalliks. Kas tõesti siis Eestis on oskused ja teadmised sedavõrd puudulikud ning inimesed, kes neid otsuseid tegid, ei olnud oma ülesannete kõrgusel? Kas te tõesti arvate, et seda on tagantjärele võimatu kuidagi fikseerida?

Aitäh! Ei, ma ei teeks selliseid järeldusi. Tegemist on siiski kahe eri ettevõttega, kellel on erinevad strateegiad. Sedavõrd lihtsustades järeldusi tehes me teeksime igal juhul liiga. Seetõttu hoiduksin ma sellistest lihtsustustest.

Aitäh, peaminister! Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun, Juhan Parts!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Oleks olnud imelik, kui ma ei oleks siia pulti tulnud. Ma tahan kõigepealt tänada Keskerakonda selle arupärimise eest, samuti kõiki teisi fraktsioone ja ka peaministrit. Minu meelest on see arutelu olnud märksa tasakaalukam kui siis, kui see kõigile ebameeldiv sõnum tuli.
Ma palun lisaaega!

Jah, palun!

Ma saan aru, et mul on siin ajalised piirid. Sellega, mida peaminister vastas, ma suuresti nõustun. Aga ma räägin üle mõne olulise rõhuasetuse. Loomulikult võite te mind ka risti lüüa, aga tehke seda nii, nagu eestlasele ja eurooplasele kohane. Kõigepealt teeme selgeks faktid, need valikud, mis otsustajatel olid, millised olid riigi huvid ja millised olid ühe või teise valiku negatiivsed ja positiivsed mõjud. Need peaksid olema väga täpselt selged. Kui siis leitakse, et kas Juhan Parts või Andrus Ansipi valitsus tegid halbu ja riigile kahjulikke otsuseid, siis minu pärast lööge meid või maha, aga selliseid otsuseid me ei teinud. Ma ütlen esiteks välja oma sügava veendumuse, et alates 2009. aastast tegime me suuresti maksimumi, lähtudes oma parimast arusaamast, mis on Eesti riigile oluline.
Esimene küsimus, mis on kõlanud: miks te lasite ettevõtte pankrotti? Estonian Air oli pankrotis umbes 2009. aasta lõpus, kui minu juurde tuli tolleaegse suuromaniku SAS-i esindaja – SAS-il oli tegelikult siis koos ühe Eesti väikse eraettevõttega 67% – ja ütles, et nad ei suuda enne majanduskriisi sõlmitud uute lennukite ostu lepingut täita. See oli väga raske leping. Ma ei saa minna detailidesse, aga sisuliselt tähendas see, et ettevõte oli pankrotis. Nüüd oli valitsusel majanduskriisi ajal valik, kas asuda seda päästma või mitte. Ma mäletan, et me arutasime seda ka majanduskomisjonis, riigieelarvega seoses, samuti Riigikogu täissaalis ja saime laia toetuse. Kui ma vaatan täna, mille eest valitsust nagu risti lüüakse, siis palju rohkem on seda häält, et las turg näitab, mida turg teeb. Tollel ajal oli enamuse arvamus, et tuleb ettevõte päästa. Nii et see oli see pankroti koht.
Nüüd on küsimus, kas viie aasta jooksul, alates 2009. aastast, tehti õigeid või valesid otsuseid. Ma kinnitan veel, et küllap tehti juhtimisvigu, see on absoluutselt selge, küllap oldi liiga optimistlikud turu prognoosimisega. Aga ei ole ka õige rääkida nii, kui nüüd ilusasti öelda, et need olid ambitsioonikad, ma ei tea, maailmavallutusplaanid. Ei olnud. Sama probleem on ka uuel ettevõttel: kuidas saavutada piisav kriitiline mass, et selliste üldkuludega saaks üldse turul konkureerida?
On küsitud, kas me üldse vajame oma kodulennujaamast lähtuvat lennuettevõtet. See on trikiga küsimus. Brüsselile tuleb rohkem selgitada – me tegime selleks väga palju tööd, esitasime kirjalikke ettepanekuid jms –, et see, mida ühine lennundusturg, mida Euroopa on ehitanud 20 aastat, kaasa toob, ei ole see, mida meile tegelikult strateegiliselt vaja on.
Mis on meie strateegilised probleemid Eestis? Neid on kaks. Kuidas mõõdetakse riigi strateegilist konkurentsivõimet lennunduses? Mobiilsusfaktori poolest – kuna aega on vähe, siis ma ei räägi sellest pikalt – oleme me Euroopa Liidus vist viimased ja konkurentsivõime edetabelis – maailmas on erinevaid edetabeleid – oleme 130. kohal, kui vaadatakse lennuühenduste osa infrastruktuuris. See on meie strateegiline positsioon. Seal ei räägita odavlennufirmadest, vaid räägitakse kvaliteetlennuühendustest. Kvaliteetlennuühendus on see, et hommikul sinna ja õhtul tagasi. Kui me mõtleme Euroopa peale, siis kuhu oleks vaja meie investoritel, kultuuritöötajatel, külalistel, teadlastel ja kõigil, kes tahavad Eestiga mingit asja ajada, lennata nii, et hommikul saaks sinna ja õhtul tagasi? Kas see on normaalne Euroopa, kus turg tegelikult ei too kaasa seda, et me saame lennata Berliini, Pariisi, Londonisse, Brüsselisse, Varssavisse? Me kõik saame aru, et täna me saame seda teha üle Riia või Helsingi, pole probleemi. Aga kas see on normaalne Euroopa? Kas see on konvergeerunud Euroopa, konvergeerunud Ida- ja Lääne-Euroopa? Vabandust, ei ole! Selle turumoonutuse või turutõrkega tuleb kuidagi tegelda.
Nüüd me jõuamegi nende riigiabi reeglite juurde. Võtke välja minu väljatöötatud väga põhjalikud ettepanekud, kus on väikeriikide väga suur toetus, ka Prantsusmaa tuli kaasa mõttega, et muuta riigiabi reegleid. Sellega tuleks nüüd edasi tegelda. See on üks õppetund.
Üks süüdistus oli see, et valitsus oli jõle küüniline, rikkudes riigiabi reegleid. Ei olnud niimoodi! Kõiki otsuseid tehes lähtusime me ühest väga selgest põhimõttest – turuinvestori põhimõttest. Jah, nii ka praegu lähtus valitsus turuinvestori põhimõttest. Me tegime seda heas usus. Kui me vaatame neid äriplaane, siis, jah, võib-olla on need liiga optimistlikud, aga need tehti koostöös erainvestoritega. Esiteks oli SAS, teiseks Swedbank. Tehti kaks põhilist otsust. Mis juhtus nende täitmise käigus? No kuulge, igasuguseid asju tuleb elus ette. Võib-olla panite tähele, et ka uue lennuettevõtte kohta ütles Erik Sakkov juba vist teisel nädalal, et tuleb plaani korrigeerida. See on reaalsus.
Minu arvates on põhiküsimus see: kui Ansipi valitsus ei oleks laiali läinud – tal oligi võib-olla aeg sellel hetkel laiali minna –, kas me siis oleksime suutnud näidata Euroopa Komisjonile poliitilist tahet, et meil on tegelikult õigus? Ma tean, et räägitakse, kuidas konkurentsidirektoraat töötab nelja klaasukse taga. Ma tean, mis nende nelja klaasukse taga toimub. Kas me oleksime suutnud seda tahet näidata? Ma ei tea seda. See ei ole etteheide ei minu mantlipärijale Urve Palole ega Taavi Rõivasele, sest see on raske küsimus. Aga minu süda on jäänud valutama. Ma kuulasin Jan Palméri vastust, et firma siiski muudeti jätkusuutlikuks. Ma lugesin läbi airBalticu otsuse – vaadake, airBalticu kaasus on väga oluline, sest nemad tõid esimesena siia turule dumpingu, ennekõike Läti maksumaksja raha eest –, aga kõiki neid reegleid ja ilusaid asju, mida "Aktuaalses kaameras" peab 30 sekundiga eetrisse laskma, on ka airBaltic rikkunud, kuid kõiki neid reegleid tõlgendatakse konkurentsiloogikast lähtudes. See probleem jääb minu meelest alles.
Kui me räägime vastutajatest, siis loomulikult olen ma valmis, ütleme, kõige selle eest vastutama, aga kui me tahame käituda euroopalikult, siis me peame selgeks tegema faktid ja põhjuslikud seosed ning alles seejärel hinnangu andma. Minu pärast me võiksime teha – lennuühendused on ju niivõrd tähtis küsimus – parlamendi erikomisjoni ja töötada hommikust õhtuni, et see korralikult selgeks teha. Kui me Eesti Vabariigis otsustame inimeste ja nii tähtsate küsimuste üle sellisel lõõpival toonil, siis ma arvan, et sellist Eestit me ei taha. Aga tänane arutelu annab mulle julgust. Ma tahan veel kord tänada arupärijaid ja kõiki teisi, kes on selles osalenud! Minu arust on see arutelu olnud tasakaalukas. Me peame selle teemaga lihtsalt edasi töötama. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Martin Helme!

Härra asespiiker! Lugupeetud ministrid! Härra Juhan Partsil oli suurepärane etteaste, aga kahjuks ta kordas üle mitmeid asju, mida me kuulsime ka peaminister Rõivase suust. See kahjuks ei rahuldanud kriitikuid, ma pean ütlema. Nagu me korra juba enne rääkisime, on väike vahe, kes on süüdi ja kes vastutab. Süüdi võib olla keegi, kes mingisuguse otsuse teeb, aga kusagil on ju selles hierarhias inimesed, kelle ülesanne on hoolitseda selle eest, et nii palju vigu korraga sisse ei tuleks. Praegusel juhul on täiesti ilmne, et vastutust sadade miljonite eurode raiskamise või umbelaskmise eest ei kanna Eestis üldse mitte keegi.
Teiseks, meile ei jäänud ka selle arupärimise põhjal – meil tuleb täna üks arupärimine sellel teemal veel arutlusele – eriti optimistlikku pilti sellest, et ka uus asutatud lennuettevõte võiks pääseda sarnasest saatusest. Me küsisime, kas ei ole mitte tegemist kantimisega. Taavi Rõivas ütles, et oi ei, uus ettevõte ei võta ühtegi kohustust kaasa ja alustab puhtalt lehelt. See ju ongi kantimine, kui võlad jäetakse ühte kohta ja alustatakse teises kohas puhtalt lehelt sama tegevusega, ka, muide, maksumaksja raha eest. Seda kantimist teeb Eesti Vabariigi valitsus, olles tekitanud kõigepealt hiigelsuure pankrotipesa, väites, et keegi ei vastuta ja süüdlasi ei ole, sest oli vaja langetada keerulised valikud.
Mul on küsimus. Miks ei võinud lasta seda kahjumit, mis 2009. aastal oli, jätta SAS-ile? Miks see Eesti maksumaksja mure pidi olema, et võtta see pankrotis ettevõte üle? Võib-olla see oligi selline raske otsuse koht. Loodeti kõige paremat, aga see oli üks kriitiline hetk, kus tehti vale otsus, ja selle vale otsuse tagajärjed tulevad tänasesse päeva. Võeti üle kohustused, mis tegelikult oleks võinud rahumeeli jätta teistele.
Mõned räägivad, et me ei saa ilma rahvusliku lennufirmata. Esiteks, mulle tundub, et Nordic Aviation ei ole rahvuslik. Seal ei ole isegi sõna "Eesti" sees, mis mind isiklikult häirib, ja teiseks ei ole see ju ühegi mõõdupuu järgi see rahvuslik lennufirma, kellel oleksid oma lennukid ja kes ajaks mingisugust süstemaatilist lennuliinipoliitikat. Kas meil praegu siis ei ole ühendust Londoni, Berliini või Milanoga või poolte teiste maailma kohtadega odavlennufirmade abil? Kas keegi tõesti arvab, et kui kaob ära oma liin, siis me enam Brüsseli vahet kaks korda päevas lennata ei saa? Kui see tõesti juhtub, kas ei oleks odavam siis seda liini doteerida? See oleks mitu korda odavam kui pidada üleval lennufirmat ja pärast laiutada käsi, et läks nagu ikka.
Kõige suurem ja ikkagi vastuseta jäänud küsimus on see, kuidas on võimalik, et meie riigiabi ei kõlvanud, aga lätlased, kes tegelesid, nagu me just kuulsime, veel räpasema dumpinguga ja veel suuremas ulatuses riigiabi andmisega, pääsesid puhta nahaga. Midagi selles skeemis ei klapi. Midagi on Eestis tehtud väga valesti, siin on juhtimisvead või mingisugused muud otsused, aga sellest meile keegi midagi ei räägi. Räägitakse mingisugust emotsionaalset lugu sellest, kuidas Tallinnast tuleb Brüsselisse saada kaks korda päevas. Minu meelest ei õigusta see sellist rahakulutamist. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa!

Lugupeetud juhataja ja kolleegid! Juhan Partsi ettekanne oli suurepärane. Aitäh talle! Aga kuulates Juhan Partsi juttu, tekkisid mul mõned mõtted. Ma mäletan, kuidas me eelmisel aastal siin püüdsime, õigemini, valitsus üritas saada heakskiitu, et üks miljon riigilõivudena kokku kraapida. Samas laseme sadakond miljonit lubamatu riigiabina n-ö vastu taevast ja vastutajat ei olegi. Juhan Parts täna siin ütles, et tegelikult oli plaan, et riigiabi reegleid tuleks muuta, aga me ei suutnud seda selgeks teha Brüsseli otsustajatele ja selle tõttu oleme jäänud erinevalt lätlastest mustaks lambaks. Mulle tundub, et see on umbes samamoodi, kui me sõidame vastassuunas, vales sõidureas, ja kui crash tuleb, siis ütleme, et liiklusreegleid oleks tulnud muuta ja liiklus peaks liikuma teist pidi, liiklus peaks teistsugune olema.
Minu küsimus on ikkagi see ja selle üle võiks arutleda, miks me ei suutnud seda selgeks teha. Kas me olime liiga ülbed või milles see asi oli? Praegu jääb tavamõistusega inimesele selgusetuks, miks lasti lendu nii palju raha, aga keegi ei vastuta. Selle vastu, et Brüsselisse peaksid toimuma regulaarsed lennud ja Eesti riik peaks selle tagama, ei vaidle mitte keegi. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Korbi!

Härra juhataja! Lugupeetud minister! Lugupeetud kolleegid! Hea meel on teie ees olla ja selles diskussioonis mõni sõna öelda. Kõigepealt, kui mõelda doteerimise peale, siis mina ei ütleks, et need 100 miljonit eurot on lendu või raisku lastud, sest me doteerime tõesti rongiliiklust, me doteerime bussiliiklust ja keegi ei ütle, et see on raharaiskamine. Seda tehakse selleks, et inimesed liiguksid, see on omaette eesmärk.
Aga ma vaataksin asjale veidi teise nurga alt. Selge, et kui keegi hakkab lennupiletit ostma, siis alati on Bookinghouse'is või mingis teises portaalis valik, mis firma lennukiga lennata saab. Mina ei ole ostnud piletit Estonian Airi lennule, sest ta ei pidanud vastu hinnakonkurentsile, need piletid olid ülimalt kallid. Kui arvutada sinna juurde veel dotatsioon, mis me igal aastal maksime, siis tuleksid pileti kohta veel suuremad summad. See tähendab, et see firma ei olnud konkurentsivõimeline, ta ei suutnud turutingimustes toimetada nii, et ta oleks kasumi lähedale või nullsituatsiooni jõudnud.
Kui vaadata neid sündmusi, mis toimusid peale aastat 2011, kui tuli uus juht, siis millest me räägime? Me räägime sellest, et need seitse lennukit olid ostetud kolmest või neljast kompaniist. See tähendas, et oli vaja rohkem varuosi, keerulisemaks muutus hooldus ja remont. Lisaks oli lennukeid täpselt niisama palju, kui oli lende. See tähendas, et kui üks lennuk hilines või midagi sellega juhtus, siis ei olnud seda millegagi asendada. Lennukipark oli väike ja kulukas ning sellega oli väga raske toime tulla. Tõesti, kütusehinnad olid siis kõrgemad, nüüd on need natuke alla läinud. Kui teatud aeg võib kulusid kompenseerida, siis mingi aja jooksul oleks pidanud ettevõte siiski plussi jõudma. Ei olnud mõtet lõpmatuseni maksta kinni neid kulutusi, mis olid tehtud. Järjekordne loogikaviga. Kui SAS oli pankroti äärel, otsustasime me ikka need kohustused enda peale võtta. Väga hea, aga miks me ootasime nii pikka aega? Miks me ei asunud kohe tegutsema selles suunas, et kas luua uus firma või muuta strateegiat? Me uskusime mingisse ilusasse müüti, kuid see tegi kulutused ainult suuremaks ja suuremaks. Võtsime tööle inimese, kes sisuliselt tahtis Estonian Airiga airBalticule ära teha ja näidata, et Estonian Air on võimsam, tõestada, et ei olnud õige teda ära koondada. Kõik need tegevused põhjustasidki selle, et Estonian Air ükspäev lõpetas oma tegevuse.
Aga mis saab edasi? Me ehitame täna üles sisuliselt sama firmat, aga veel kummalisemate põhimõtete alusel. Uus firma võtab ekipaažid ja lennukid rendile. Ma ei räägigi sellest, et inimesed nende lennukite meeskondades ei räägi eesti keelt, aga nad räägivad vahel ka inglise keelt väga kehvasti. Küsimus on selles, mis tulevik seda lennukompaniid ootab. Mina eeldan, et kui samadel põhimõtetel ülesehitatud organisatsioon lendab samadesse sihtkohtadesse, siis teda ootab ka sama tulevik. Kui naftahinnad lähevad ülespoole, siis situatsioon jälle muutub. Rääkimata sellest, et ka kliendid ei taha enam selle firma lennukitega lennata. Tänased viimased uudised näitavad, et klientide arv kahaneb. See kõik toob kaasa sellesama, mis juhtus Estonian Airiga.
Aga keegi ei ütle, et ei tohi doteerida. Jah, doteerimine on loomulik, aga kuidas doteeritakse? Kuidas doteeritakse bussiliine maakondades? Kuulutatakse välja konkurss ja see, kes teeb samade tingimuste korral odavama pakkumise, võidabki konkursi. Vähemalt on seal olemas aus konkurents. Selle hinna, mis määratakse, maksab kinni klient ja ülejäänud osa maksab riik. See on tehtud mingilgi määral turutingimuste alusel. Aga arutame neid küsimusi edasi. Tänan!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise juurde, mis on tänase päevakorra kolmas punkt. Arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Martin Helme, Henn Põlluaas, Mart Helme, Uno Kaskpeit, Jaak Madison, Raivo Põldaru ja Arno Sild. 9. novembril 2015. aastal esitatud arupärimine on Juhan Partsi sobilikkuse kohta Euroopa Kontrollikotta. Arupärimine kannab numbrit 95, vastab peaminister Taavi Rõivas. Ma palun arupärijate esindaja Martin Helme Riigikogu kõnetooli, et arupärimist tutvustada!

Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikmed esitavad arupärimise peaministrile Juhan Partsi sobilikkuse kohta Euroopa Kontrollikoja liikmeks. Estonian Airi maksejõuetuse ja süstemaatilise halva majandamise eest vastutab loomulikult kogu valitsus, kuid eelkõige lasub vastutus valdkonnaministril. Juhan Parts sai majandus- ja kommunikatsiooniministriks aprillis 2007, ta püsis sellel kohal kuni märtsini 2014. Just Partsi ajal toimus Estonian Airi taasriigistamine, tehti korduvaid rahasüste firma pankroti vältimiseks, aga olid ka erakordselt ebaõnnestunud personalivalikud nii nõukogusse kui ka tegevjuhi kohale. Partsi vastutusel on ka segadused Elroni käivitamisel ning võimetus tagada sujuv reisirongiliiklus. Ministrina vastutab ta Eesti Energia ülikallite ning ebaõnnestunud riskiprojektide eest Jordaanias ja USA-s, samuti küsitavate riigisiseste investeeringute eest näiteks Auveres. Tema ministriks oleku ajal toimusid pidevad tegevjuhi vahetused EAS-is ning asutusele heideti ette politiseeritust ja ebasihipärast rahastamist. Ära ei saa ka unustada, et minister Parts magas täielikult maha kuritarvitused Maanteeametis, vabastades selle ameti juhi alles meedias avalikuks tulnud skandaalide järel.
Seetõttu küsime: milliseid isikuid on valitsus kaalunud Eesti esindajaks Euroopa Kontrollikojas? Millised on peaministri ja valitsuse kriteeriumid nimetatud ametikoha täitmisel? Millistel kaalutlustel peab peaminister Juhan Partsi kompetentseks, töötamaks Euroopa Kontrollikojas? Kas peaminister mõistab, et eespool nimetatud ja mitmed teised äpardused Juhan Partsi karjääri jooksul muudavad ta avalikkuse arvates kõlbmatuks Euroopa Kontrollikoja liikme ametisse ning tema kandidatuur riivab avalikkuse õiglustunnet? Mida tähendab peaministri arvates väljend "poliitiline vastutus" ja kas konkreetselt Juhan Partsi kõrgele Euroopa ametikohale nimetamine on peaministri hinnangul vastutusega kaasas käiv karistus või pigem preemia? Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli peaminister Taavi Rõivase, kes vastab arupärimisele nr 95!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastan teie möödunud aasta 9. novembril esitatud arupärimisele Juhan Partsi sobilikkuse kohta Euroopa Kontrollikoja liikmeks.
Esimene küsimus: "Milliseid isikuid on valitsus kaalunud Eesti esindajaks Euroopa Kontrollikojas?" Vabariigi Valitsuse seaduse kohaselt otsustab Eesti Vabariigi kandidaadi Euroopa Kontrollikoja liikme kohale Vabariigi Valitsus. Valitsuse reglemendi järgi esitab kontrollikoja liikme kandidaadi rahandusminister, olles kuulanud ära Riigikontrolli arvamuse. Rahandusminister on avalikult teatanud, et tema esitatav kandidaat on Juhan Parts, valitsuse istungil ei ole aga seda küsimust veel arutatud.
Teine küsimus: "Millised on peaministri ja valitsuse kriteeriumid nimetatud ameti täitmisel?" Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 kohaselt valitakse kontrollikoja liikmed isikute hulgast, kes oma riigis kas kuuluvad või on kuulunud organisatsioonivälistesse auditeerimisasutustesse või kes on eriti pädevad selle ametikoha jaoks. Tunnistagem, et need on formaalsed ja üsna üldsõnalised tingimused. Lisaks tuleb kandidaadi otsimisel loomulikult arvesse võtta kogemusi, rahvusvahelist kontaktivõrku ja ka isikuomadusi.
Kolmas küsimus: "Millistel kaalutlustel peab peaminister Juhan Partsi kompetentseks isikuks Euroopa Kontrollikotta?" Neljas küsimus: "Kas peaminister mõistab, et eelnimetatud ja mitmed teised äpardused Juhan Partsi karjääri jooksul muudavad ta avalikkuse jaoks kõlbmatuks Euroopa Kontrollikoja ametisse ning tema kandidatuur riivab rängalt avalikkuse õiglustunnet?" Ma vastan nendele kahele küsimusele korraga. Olen ka varem öelnud, et pean Juhan Partsi tugevaks kandidaadiks kontrollikoja liikme kohale. Ainuüksi fakt, et tegemist on endise peaministriga, lisab Juhan Partsile rahvusvahelist kaalu. Loomulikult on oluline ka tema kogemus riigikontrolöri ja majandusministrina.
Viies küsimus: "Mida tähendab peaministri jaoks väljend "poliitiline vastutus" ja kas konkreetselt Juhan Partsi kõrgele Euroopa ametikohale nimetamine on peaministri hinnangul vastutusega kaasas käiv karistus või pigem preemia?" Eesti huvides on saata kontrollikotta tugev kandidaat. Ka riigikontrolör Alar Karis selle ala vaieldamatu spetsialistina on öelnud oma kirjas rahandusministrile, et Juhan Partsi mitmekülgne töökogemus Eesti riigi teenistuses on hea eeldus Euroopa Kontrollikoja liikmele esitatavate kõrgete nõudmiste täitmiseks. Praegune kontrollikoja liige Kersti Kaljulaid on öelnud, et Juhan Parts on pädev kuuluma Euroopa Kontrollikotta. Ta on öelnud nii: "Selles ei saa mingisugust kahtlust olla. Pole kusagil öeldud, et peab olema inimene, kes ei ole kunagi poliitikaga kokku puutunud." Ma olen selles mõttes nõus, et poliitilise karjääri olemasolu ei peaks ka minu hinnangul takistama tulevikus mittepoliitilisel ametikohal töötamist. Aitäh teile!

Aitäh, austatud peaminister! Teile on vähemalt üks küsimus. Martin Helme, palun!

Aitäh, härra asespiiker! Lugupeetud peaminister! Ma ei tea nüüd, kas te üldse ei kuulanud või ei lugenud te meie arupärimise sissejuhatust. Ma tulen ikkagi selle juurde, et kolmandale ja neljandale küsimusele korraga vastates te ütlesite, et teie meelest on Juhan Parts suurepärane kandidaat. No kuidas, mis mõõdupuu järgi?

Aitäh! Kõigepealt olgu öeldud, et ma ei mäleta, et ma oleksin peaministrina või ka varem sotsiaalministrina olnud kunagi sellises olukorras, kus teist arupärimist järjest oleks tulnud lahendada kellegi personaalküsimust, seda enam, et praegu on tegemist teie kolleegiga. Kuidagi imelikku olukorda olete te mind asetanud. Aga ma olen tõesti öelnud ja ütlen veel, et nii varasem töökogemus kui ka oskused on Juhan Partsil kindlasti piisavad, et Eestit sellel ametikohal hästi esindada. Seda saan ma öelda puhtalt oma isikliku seisukohana. Ametlikult ei ole valitsusele kandidaati esitatud ja ametlikult ei ole valitsus kandidaati arutanud, seetõttu ei ole mul võimalik valitsusjuhina teie ees kogu valitsuse nimel sellest rääkida. Aga nagu igaühel meist, nii on ka minul isiklikud seisukohad, ja ma usun, et praegu peaksid kandidaadi kogemused kaaluma üles soovi poliitiliselt kellelegi ära teha.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud peaminister! Mind huvitab ikkagi see, millal lõpuks valitsus selles küsimuses otsuse teeb. See on juba liiga kaua viibinud.

Aitäh! Nagu te hästi teate, Eesti praegune esindaja on ametis maikuuni. Nii et meil on veel põhimõtteliselt aega selle teemaga tegelda ja küllap me jõudumööda sellega ka tegeleme. Ei ole põhjust kahelda, kas Eesti kandidaadi esitab. Päris kindlasti esitab.

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Ma isiklikult arvan, et Juhan Parts oma varasema töökogemusega Riigikontrollis ja peaministrina sobiks kvalifikatsiooni poolest küll sellele kohale. Omaette küsimus on muidugi, et ta on riskialdis ja võtab hästi suuri riske. Aga kuidas te sotsid pehmeks räägite? Kunagi sosistati sellest stiilis, et toimub vahetuskaup: üks Parts ja kolm sotsi, et koht tuleb leida Mart Merile, Rannar Vassiljevile ja Karel Rüütlile. Kahele on juba töökoht tehtud, kas kolmas saab ka varsti koha või on see diil vahepeal muutunud?

Aitäh! Ei ole mingit sellist diili. Ärge muretsege selle pärast! Küllap me saame koalitsioonis kõik teemad ikkagi omavahel aetud ja saame ka nendes küsimustes kokkuleppele, kus kokkuleppele jõuda on veidi keerulisem, mis nõuavad rohkem aega ja kus on võetud väga järske, võib-olla põhjendamatultki järske positsioone. Võite olla täiesti rahulik, koalitsioonis ei ole ka muid suuri tüliküsimusi. See üks probleem vajab lähikuudel lahendamist, me lahendame selle ja leiame väärika kandidaadi. Nagu te teate, tegemist on valitsuse otsusega, nii et selle otsuse peab tegema valitsuses, mitte kuskil mujal valitsusele juhiseid anda ei saa.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Ausalt öeldes mõjus väga häirivalt teie väide, et küll te koalitsioonis kokkuleppele jõuate. Kui praegu on kujunenud selle ametikoha täitmise ümber küllaltki skandaalne olukord, kas valitsus ei peaks käituma siis hoopis teistmoodi ja kuulutama selle ametikoha täitmiseks välja avaliku konkursi? Ma arvan, et see rahuldaks nii avalikkust kui lahendaks ka selle patiseisu. Siis ei oleks vaja mingisugust tagatoakokkulepet, et üks Parts kolme Vassiljevi vastu.

Aitäh! Peale kõige muu peab valitsus otsuste langetamisel lähtuma ka seadustest ja kehtivatest reeglitest. Kehtivad reeglid on sellised, et Euroopa Kontrollikoja Eesti esindaja kandidaadi nimetab valitsus. Ainult valitsusel on selle esitamise pädevus. Samuti on täpselt teada, kellel valitsusliikmetest on õigus see kandidaat valitsusele arutamiseks esitada. Praegu on see õigus rahandusministril. Need on reeglid ja nendest me kavatseme kinni pidada. See, et selle teema üle on tekkinud väga elav avalik arutelu, ei ole iseenesest sugugi halb. Ma arvan, et tegemist on olulise ametikohaga ja miks mitte seda avalikult arutada. Ma olen üldiselt väga seda meelt, et kõikidel teemadel peaks avalikkust kaasama pigem rohkem kui vähem. Aga otsuse peab tegema ikkagi valitsus, kuna see on valitsuse pädevuses, nagu näevad ette juba viidatud õigusaktid.

Jaak Madison, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Austatud peaminister! Härra Ernits juba juhatas sisse selle küsimuse, mida mina tahtsin küsida. Te nimetasite korduvalt, et küll valitsus jõuab konsensusele ja otsustab siis sobiva kandidaadi. Kuid ma tuletan meelde, et te olete siiski vähemalt formaalselt valitsusjuht, kes peaks dikteerima valitsuse tööd ning pakkuma alternatiive, mis rahuldaksid erinevaid osapooli. Nagu meile mulje on jäänud, on sotsiaaldemokraadid väga tugevasti vastu Juhan Partsi kandidatuurile. Seega tuleb leida kompromisstee. Ma arvan, et peaks olema kindlasti teie ülesanne pakkuda alternatiivseid kandidaate, kellega ka härra Ossinovski, kes tundubki rohkem valitsuse tööd dikteerivat, rahul oleks. See tekitaks valitsuses kodurahu. Kuidas te tunnetate enda tööga hakkamasaamist? Kas te olete valitsusjuht, kes suudab leida kandidaadi, kes oleks vastuvõetav nii valitsusele kui ka Eesti rahvale?

Aitäh! Me päris kindlasti leiame kandidaadi ja päris kindlasti saab Eesti väärika esindaja kontrollikojas. Aga kui teie need torked olid mõeldud katsena peaministrit pisut solvata, siis see ei tulnud teil väga hästi välja.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Minu arvates on selle arupärimise kõige tõsisem või kõige huvitavam väljend viiendas küsimuses mainitud poliitiline vastutus. Kas te oleksite nii kena ja mõtestaksite natukene lahti, kuidas teie sellest aru saate? Kas seda kannab üksikisik või kannab seda alati terve valitsus? Mis te sellest kõigest arvate?

Aitäh! Kõigepealt minu siiras kompliment. Nii teie kui ka teie pinginaaber küsite alati selliseid filosoofilisi karbist-väljas-küsimusi, millele on põnev vastata, isegi kui teinekord võib vastus minna mõne arvates häirivalt pikaks. Aga ma püüan teha nii lühidalt kui võimalik. Ma usun, et kõigi meie poliitiline vastutus peegeldab ennekõike seda, milline on meie vastutus oma valijate ees. Meil on regulaarselt tööintervjuud, kõigil. Iga nelja aasta tagant peab igaüks meist minema oma valijate ette ja põhjendama, mida ta on teinud ja mida tegemata jätnud, peab põhjendama ka kõike, mida ta soovib tulevikus teha. Valija hääl on püha. Valijad ütlevad, kes meist ja kui tugeva mandaadiga on õigustatud oma tööd jätkama ja kes peavad leidma endale teise rakenduse. Minu arvates on kõige olulisem poliitiline vastutus see vastutus, mis meil on oma valijate ees.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Kas valitsuse otsus peab olema konsensuslik või võib valitsus otsustada ka teistmoodi?

Aitäh! Formaalselt võib valitsuses ka hääletada, aga mina eelistan tööpõhimõttena kindlasti kokkuleppele jõudmist. Sellel on väga selge põhjus. Kui valitsuses tekib tava – igast üksikjuhtumist võib tava tekkida  –, et üks või teine väiksem partner hääletatakse nurka, siis varem või hiljem tekib kiusatus mõnes teises küsimuses keegi teine nurka hääletada. See ei mõju kindlasti hästi valitsuse töökliimale. Nii et isegi kui valitsusel võtab kokkuleppele jõudmine opositsiooni ja ka avalikkuse arvates mõnikord natukene liiga kaua aega, eelistan mina igal juhul kokkuleppele jõudmist kellegi nurka hääletamisele. Põhimõtteliselt on otsustamiseks võimalusi loomulikult rohkem, aga ütleme nii, et konsensuse otsingutel, mis mõnikord on küllalt vaevalised ja tülikad ning mis kindlasti ei tähenda lihtsama vastupanu teed minekut, on omad väga selged plussid. Elu on õpetanud, et need valitsused, kus väga rapsivalt otsustatakse, nii et mõnele võib jääda ka jõuline mulje, ei kipu üldiselt väga kaua kestma.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud sõnavõtja! Kas te peate normaalseks, et sotsiaaldemokraadid, kes on teie koalitsioonipartner, kasutavad seda teemat väljapressimiseks kooseluseaduse rakendusaktide läbisurumiseks? Te rääkisite, et valitsus ei saa olla rapsiv ja lahkhelisid täis. Aga mida see kõneleb siis teie juhitud valitsusest?

Aitäh! Kõigepealt, mina ei ole küll teadlik, et keegi kuskil mingit väljapressimist oleks rakendanud. Mis puudutab igasuguseid poliitikaküsimusi, siis, vaadake, meil on kolme küllalt erineva maailmavaatega erakonna koalitsioon. Kui mõnes küsimuses, ükskõik, kas mõne seaduse vastuvõtmisel, mõne seaduse rakendusaktide vastuvõtmisel või mõne konkreetse isiku valimisel tekib mõnikord erimeelsusi, siis kuidagi kohatu oleks selles midagi enneolematut või eriskummalist näha. Ma olen küll küllaltki noor inimene, aga minu poliitiline mälu on päris pikk. Ma olen näinud valitsusi väga lähedalt alates 1999. aastast. Ma ei mäleta ühtegi valitsust, kus poleks tekkinud suuremaid või väiksemaid erimeelsusi mingitel konkreetsetel teemadel. See on täiesti loomulik. Nii nagu on loomulik ka see, et alati antakse parim, selleks et erimeelsused kõige targemal võimalikul moel lahendada. Kuni valitsusel on tarkust, et küsimusi lahendada, ka selliseid küsimusi, mis on algul erimeelsusi põhjustanud, seni on valitsusel võimalik koostööd teha. Kui see tarkus otsa saab, siis küllap tulevad järgmised valitsused.

Austatud peaminister, ma tänan teid vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Liigume neljanda arupärimise juurde, mille esitasid Riigikogu liikmed Mihhail Korb, Jüri Ratas, Erki Savisaar, Kadri Simson, Enn Eesmaa, Mihhail Stalnuhhin, Dmitri Dmitrijev, Märt Sults, Valeri Korb ja Tarmo Tamm 12. novembril 2015. aastal. Arupärimine on arengufondi jätkusuutlikkuse kohta ja kannab numbrit 100. Vastab ettevõtlusminister Liisa Oviir. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Mihhail Korbi, kes arupärimist avalikkusele tutvustab!

Härra juhataja, lugupeetud proua minister ja austatud kolleegid! Esitan Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel arupärimise ettevõtlusminister Liisa Oviirile. Arupärimine käsitleb arengufondi jätkusuutlikkust. Nagu te kõik teate, on viimase poole aasta jooksul selline asutus nagu arengufond päris palju kirgi kütnud. Mitmed poliitilised ja mittepoliitilised jõud on arvamust avaldanud. Kes on leidnud, et seda organisatsiooni on vaja, kes aga, et seda ei ole vaja. Üldjuhul paistab, et selle organisatsiooni juhtimises on näha selget kriisi. See organisatsioon, mis loodi aastal 2007, mingi aeg rohkem või vähem edukalt oma eesmärke täitis, nimelt tegi ta majandusarengu seiret, tegeles riskiinvesteerimisega, suuremas osas riskiinvesteerimisega IT-sektorisse, ja täitis teisi ülesandeid. Mõned ülesanded sai ta sihilikult, mõned juhuslikult. Kord aastas on siin meie ees käinud ka arengufondi juhatuse esimees. Juba üle aasta on olnud ametis kohusetäitja. Me ei oska anda lõplikku hinnangut, mida arengufondiga ette võtta. Selleks et siin saalis oleks rohkem informatsiooni ja me saaksime teada ministeeriumi ja valitsuse arvamuse, kuidas nad näevad arengufondi tulevikku ja mis nende arvates võiks arengufondiga ette võtta, esitasime ministrile arupärimise. Keskerakond esitas viis küsimust. Loodame kuulda ka konstruktiivset diskussiooni. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli ettevõtlusminister Liisa Oviiri!

Tere päevast! Loen ükshaaval küsimused ette ja proovin neile siis sisukalt vastata, nagu paluti.
Esimene küsimus: "Arengufondi peamine ülesanne on majandusanalüüside koostamine. Täna spekuleeritakse, et arengufondi pole enam vaja. Kas Teie toetate sama seisukohta? Kui jah, siis milline organisatsioon peaks pakkuma ja teostama majandusanalüüse? Kui ei, siis milliseid ülesandeid peaks arengufond täitma?" Nagu ilmselt ka Riigikogu liikmed on kuulnud, olen alustanud ettevõtluse tugistruktuuride läbivaatamist ja nende tegevuse põhjalikku auditit. Arengufond on üks ettevõtluse tugistruktuure. Ma hea meelega ei vastaks selles kontekstis, kas arengufond on oluline ja vajalik. Ma räägin sellest, kas majandusanalüüside tegemine on oluline ja vajalik. Eelkõige sõltub see ju siiski Riigikogust, kellele arengufond tegelikult allub. Minu isiklik hinnang on see, et majandusseire ja majandusanalüüs võiksid suure tõenäosusega olla Riigikogule vajalikud instrumendid, selleks et anda õigusloomesse oma panust ja sellega kvaliteetselt tegelda. Nii et jah, ma arvan, et majandusanalüüs on vajalik, ja ma ei näe põhjust, miks see ei võiks jätkuda arengufondi raames.
Teine küsimus: "Arengufond ise on pakkunud üheks lahenduseks uut investeerimisstrateegiat, kus lõpetatakse otseinvesteeringud ettevõtetesse ja planeeritakse investeerida erakapitalil põhinevasse ärikiirendisse, et tugevdada algfaasis olevaid ettevõtteid. Kuidas ja kas muudaks arengufondi uus investeerimisstrateegia Teie meelest arengufondi rolli tulevikus?" Jah, ma olen tuttav nende uue investeerimisstrateegiaga, mis kirjeldab otseinvesteeringutelt fondipõhistele investeeringutele ümberorienteerumist. Selle suunamuutuse aluseks on analüüs, mis näitab, et otseinvesteeringute valdkonnas on turutõrge viimastel aastatel oluliselt vähenenud. Tuleb ütelda aitäh, sest see turutõrge on vähenenud ka tänu arengufondi ja SmartCapi tööle. Samuti on selgunud, et Eesti iduettevõtluse potentsiaalile vastava kapitalituru arendamisel on endiselt veel turutõrkeid, mida on mõistlik ja võimalik lahendada fondipõhiste investeeringutega. Arengufondi investeerimisstrateegia sooviks keskenduda väga varajase faasi iduettevõtetele. Ülejäänud osa fondipõhisest investeerimispoliitikast pakuksid KredExi tooted ning fondifondid (Eesti varajase faasi fondifond ja Balti Innovatsioonifond). Minu esialgne hinnang on see, et ettevõtluse tugistruktuuride reformi käigus võiks üks eelistatud potentsiaalsetest lahendustest olla see, et kogu kapitalituru arendamiseks vajalikku investeerimispoliitikat rakendataks ühes asutuses. Kuna selline asutus on juba olemas, ma pean silmas KredExit, siis mulle tundub, et see oleks mõistlik koht, kus kogu see portfell kokku panna. Pigem pean ma arengufondi kõige olulisemaks rolliks majandusanalüüsi ja majandusseire korraldamist.
Kolmas küsimus: "Problemaatilisena nähakse ka kommunikatsiooni osapoolte vahel. Kas Te ei leia, et püstitades arengufondile konkreetsed uurimisülesanded, võimaldab see luua paremat kommunikatsiooni ja koostööd Riigikoguga, et saavutada reaalset kasu Eesti majandusele?" Loomulikult, ma olen absoluutselt nõus selle seisukohaga. Siin on ilmselt viidatud kommunikatsioonile Riigikogu ja arengufondi vahel. Arvestades, et Riigikogu ei ole andnud oma suuniseid, olen nõus, et see kommunikatsioon on olnud nõrk ja vähene. Kindlasti on seda võimalik parendada ja arengufondile pandavad ülesanded oluliselt täpsemalt sisustada. Ma arvan, et see oleks väga mõistlik tee, mida mööda minna.
Neljas küsimus: "Kas Te ei leia, et probleemid, mis on arengufondiga, tulenevad sellest, et fondil puudub professionaalne juht?" Mulle tundub, et professionaalne juht puudub võib-olla hoopis selle tõttu, et arengufondiga on olnud pikka aega probleeme. On hästi keeruline öelda, kumb kumma on põhjustanud. Selle põhjal, mida mina olen arengufondi nõukogu liikmena jõudnud näha, tundub mulle, et juhtimine praegu võib-olla ei ole nii suur probleem, pigem on probleem see, et arengufondi ülesandeid on seaduses kirjeldatud liiga laialt, ülesandepüstitus on liialt laialivalguv.
Viies küsimus: "Vabariigi Valitsus on 2016. aasta eelarves vähendanud arengufondi eelarvet. Kas Te oskaksite nimetada selle põhjust?" Arengufondi-sisene eelarve on tegelikult alles kinnitamisel. Tõsi on see, et see summa on sellel aastal veidi väiksem. Kuna see aasta on Euroopa Liidu eelarveperioodi üleminekuaasta, siis arengufondi 2016. aasta tegevuskava prognoosis oli planeeritud tegevusi varasemast vähem ning selleks aastaks eraldatud summa on seetõttu ühekordselt väiksem. Muudatus on kindlasti ühekordne, ütlen ma praeguse seisu põhjal, kui organisatsioonis muudatusi ei tule. Selle ühekordselt ülejääva summa eraldas valitsus Ida-Virumaa Tööstusalade Arenduse SA-le, kes on väga kiiresti arenevas faasis. Aitäh!

Austatud minister, ma tänan teid! Teile on küsimusi. Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettevõtlusminister! Ütlesite oma kõnes, et arengufond tegeleb tugistruktuuride loomisega või vaatab läbi nende tööülesandeid. 2007. aastal alustas arengufond tööd, seega on ta tegutsenud kaheksa aastat. Võib-olla on aeg juba kuidagi kokku võtta, mis on selle kaheksa aasta jooksul tehtud. Siis ei oleks võib-olla küsimustki, kas fond on vajalik või ei ole. Äkki kommenteerite.

Ma võib-olla seletasin natukene kehvasti. Tahtsin öelda, et ettevõtlusministrina tegelen ma ettevõtluse tugistruktuuride ülevaatamisega. Nende hulka kuuluvad peale arengufondi KredEx ja EAS. Täpsemalt öeldes on minu huvisfääris kõik ettevõtlust toetavad meetmed, mida riik pakub. Arengufond annab igal aastal välja ülevaate oma tegevusest. Ütleme ausalt, seal on olnud väga häid asju, aga ka natukene kehvemini läinud asju. Kindlasti on investeerimistegevus, mida nad on SmartCapi kaudu teinud, olnud üks arengufondi suurtest õnnestumistest. Selle eesmärk oli likvideerida tolleaegne turutõrge. Praegu on see turutõrge likvideeritud.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Aitäh, proua minister, vaate eest arengufondile ja selle tulevikule! Te nimetasite väga õigesti, et kapitalituru investeeringud on ilmselt mõttekas koondada ühtekokku, et saada paremat, efektiivsemat ja jälgitavamat tulemust. Kui need on killustunud mitme ettevõtte vahel, siis on seda ilmselt raskem saavutada. Kas ma sain teist õigesti aru, et seiretegevuse, mis on tõesti väga vajalik ja oluline, jätaksite endiselt iseseisva asutusena töötava arengufondi mõjusfääri?

Aitäh! Ma vastan selliselt, et tegelikult peaks see jääma Riigikogu otsuseks, kui iseseisvana tahab Riigikogu näha seda organisatsiooni, kes pakub Riigikogule toetust majandusanalüüsi tegemisel ja aitab just nimelt Riigikogul õigusloome kvaliteeti parandada. Minu hinnangul ei pruugi seal tegelikult olla väga suurt vahet, kas see ülesanne tuleb ettevõtlusministri alluvusse või jääb sinna, kus see on praegu. Ma näen mõlemas variandis tugevusi ja mõlemas on ka ohukohti. Aga jah, ma mõistan, miks teatud apoliitiline seire võiks olla Riigikogule vajalik.

Arno Sild, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Teie uue nõukogu liikmena näete seda asja värske pilguga. Juhi leidmine ei ole nõukogule olnud pikka aega jõukohane. Kuidas on võimalik, et ühes riigis saab nõukogu nii kaua venitada ühele tähtsale organisatsioonile juhi leidmisega? Kas nüüd see asi kiireneb? Kas te oskate orienteerivaltki öelda, millal see probleem ikka lõplikult lahendatakse, kas kuu aja pärast, kahe nädala pärast või poole aasta pärast?

Aitäh! Organisatsioonile on võimalik leida väga hea juht siis, kui on selge, millega see organisatsioon hakkab või jääb tegelema. Niikaua, kuni on selgusetus, niikaua ei ole võimalik saada väga head juhti, keda me sinna soovime saada. Inimene ei tule tööintervjuule, kui ta ei tea, mis tema töö sisuks saab. Selle tõttu ma pigem paluksin võtta Riigikogul initsiatiiv ja teha väga kiiresti need otsused, et nõukogul oleks uue juhi otsingutega mõtet ruttu edasi minna.

Mihhail Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud proua minister! Ma küsin täpsustava küsimuse. Kui kunagi arengufond loodi, siis see loodi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi juurde. Arengufondi eesmärk oli ettevõtlust arendada. Eeskuju võeti organisatsioonidest Soomes, Jaapanis ja Taiwanis, mis samamoodi tegelesid ettevõtluskeskkonna ja ettevõtete arendamisega. Peale seire oli veel mitmeid funktsioone. Kas teie ettevõtlusministrina ei näe arengufondil mingit funktsiooni, mida ta võiks ministeeriumi heaks täita?

Aitäh! Kindlasti on mitmeid funktsioone, mida üks kompetentsi valdav organisatsioon võiks ministeeriumi heaks teha. Praegu on aga küsimus ikkagi selles, et see on Riigikogu haldusalas olev organisatsioon. Minu arvates ei ole sellele organisatsioonile pandud ülesannete puudumist mõistlik kompenseerida sellega, et ministeerium sisustab selle teatud deiktiliste ülesannete seadmisega. See ongi see, mida ma olen proovinud mitu korda rõhutada: kõige olulisem on see, et saab selgust, millega see organisatsioon peaks tegelema hakkama, kui ta läheb ettevõtlusministri otsese valitsuse alla või jääb Riigikogu juurde. Siis on võimalik kindlaks määrata, millised funktsioonid tal tulevikus hakkavad olema, mida ta täitma hakkab. Kui Riigikogu leiab, et sellist organisatsiooni ei ole vaja, sest meil on olemas teised organisatsioonid, kes tegelevad ettevõtluse arendamisega, siis ka see on minu arvates täiesti aktsepteeritav lahendus. Siis lihtsalt vabaneb kompetentseid inimesi, kes kindlasti liiguvad edasi kas ministeeriumisse või mõnda ettevõtluse tugistruktuuri. Headel inimestel on alati olemas koht, kus neid saab kasutada. Aga eelkõige on küsimus selles, et teie omanikuna peaksite andma sisendi, millisel viisil te soovite näha arengufondi töö jätkumist ja kas te seda üldse soovite.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud ettevõtlusminister, kuidas teie toetate majanduse arengut?

Aitäh! Ma pakun praegu esimese asjana välja, et täna avaneb EAS-i ettevõtte arenguprogrammi meede, mille jaoks järgmistel aastatel eraldatakse 73 miljonit eurot. See on uus lähenemine ettevõtluse toetamisele. Kui siiamaani on väga paljud toetused olnud ühekordsed, väga selge sihtotstarbega, siis see uus meede läheneb ettevõtlusele komplekssemalt. Kui ettevõte soovib areneda ja laieneda, tema eesmärk on kas hakata eksportima või suurendada eksporti, siis koostöös EAS-iga pakutakse võimalust organisatsiooni diagnostikaks, et tuvastada tema tugevused, aga ka nõrkused, mis tema arengut kõige enam takistavad. Seejärel valitakse sobiv meede, kas nõustamine, mentorlus või näiteks rahaline toetus mõne seadme ostmiseks. Ühe ettevõtte kohta võib see toetus olla kuni 200 000 eurot, mis on üsna korralik ja muljet avaldav summa. Aga, jah, me läheneme väga süstemaatiliselt just nimelt selles mõttes, et võimaldada ettevõtetel laieneda ja areneda. Selle mõte ja eesmärk on see, et üldiselt ekspordivad ettevõtted, kus on üle 50 töötaja, ja suurimad eksportijad on siiski 250 ja enama töötajaga ettevõtted. See on põhjus, miks me rõhume arendamisele ja laiendamisele, sest eesmärk on eksport. Eksport on see, mis lõppkokkuvõttes riigile raha toob.

Toomas Kivimägi, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ma jagan täiesti teie seisukohta – võib-olla väljendan seda veel reljeefsemalt –, et majandusanalüüs ja arenguseire riigi kui terviku tasandil on puudulikud, selleks et teha häid otsuseid. Ent millele tugineb teie usk, et seda võiks ja suudaks teha arengufond? Ma pean silmas seda, et vaadates üksnes kas või töötajate arvu, siis kuidas saab eeldada, et nad suudavad majandusanalüüsi või arenguseiret teha kõikvõimalikes valdkondades, mille vastu riigil tegelikult huvi on. Või muutub arengufond teie idee järgi üksnes n-ö tellimisasutuseks ja olgu selleks Teaduste Akadeemia või kes iganes, kes siis konkreetselt ja reaalselt neid töid teeb? Samas, loomulikult on arengufondis olnud teatud kompetentsi, võtame näiteks energiamajanduse, seal on ka korralikud viljad olemas, aga see on siiski pigem erand, vaadates selle töötajate arvu. Nii et millele tugineb teie usk, et arengufond suudab seda teha?

Aitäh! Ma alustasin oma vastuseid tõdemusega, et ma hea meelega ei räägiks arengufondist, vaid räägiksin majandusanalüüsist. Ma ütlesin, et, jah, ma olen nõus, et majandusanalüüs või majandusseire võiks olla Riigikogule vajalik väga kvaliteetse õigusloome jaoks. Kas seda võiks teha arengufond või mõni teine organisatsioon? Siin on väga erinevaid lähenemisi. Kui Riigikogu teab väga täpselt, mida ta soovib saada, siis on võimalik see organisatsioon ka vastavalt mehitada. Mida laiem on see ülesandepüstitus, seda suurem tõenäosus on, et kas olemasolev või loodav organ hakkab tegelema kas hanke või tellimusega. Mida kitsam on see ülesandepüstitus, seda suurem on tõenäosus, et me võime leida sinna need inimesed, kellel on see kompetents ja kes suudavad anda Riigikogule sisendit. Minu hinnangul seisab see otsustamine siiski Riigikogul ees. Sealt edasi saan ma panustada nii ettevõtlusministri kui ka arengufondi nõukogu liikmena, et leida teie soovile kõige paremini vastav lahendus.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Ma püüangi selgust saada, mida siis Riigikogu peaks tegema. Millist otsust te ootate, et see fond tööle hakkaks? Mida Riigikogu peaks tegema? Millist otsust te ootate ja kust see otsus peaks tulema, kas suurest saalist või komisjonist? See fond on loodud ja see peaks töötama. Millist otsust te ootate?

Aitäh! Minule teadaoleva informatsiooni kohaselt on see teema olnud käsitlusel ja on ka endiselt käsitlusel Riigikogu majanduskomisjonis. Loomulikult ootaksin ma Riigikogu majanduskomisjonilt suunist, kas Riigikogu, vaadates arengufondi viimase kümne aasta panust, peab seda piisavaks ja kas ta soovib kas või sellesama investeerimiskeskkonna muutumise tõttu teha fondi tegevuses muudatusi. Mina olen oma seisukoha esitanud just nimelt selle kohta, et investeerimistegevuse võiks sealt eemaldada, panna selle sinna, kuhu see loogiliselt kuulub, nii et kogu see tegevus riigis toimuks ühes kohas. Fondile jääks majandusanalüüs ja majandusseire. Mina ootaksin otsust, kas Riigikogu näeb selle jätkamiseks vajadust ja kui ta seda näeb, siis millisel kujul. Mina teen ettepaneku sisustada seda tegevust täpsemalt ja paremini, et arengufond ei peaks seda ise sisustama ja tegevust otsima, vaid tal oleks iga-aastane ülesanne, millega ta tegeleb, ja ta annaks selle põhjal Riigikogule sisendit.

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Laps on nüüd kaheksa-aastane. Te ütlete, mulle kohati nii tundus, et meie kui tema vanemad, omanikud, peaksime andma talle mingi ülesande, mingi kohustuse, samas oleks ka meil kvaliteetse seadusloome jaoks vaja analüüsi, aga meie millegipärast siin jorutame ja selle tõttu ei ole võimalik leida fondile juhti. Kui kaua võiks see asi kesta, et meil on olemas kasulaps, aga me ei tea, mida temaga peale hakata? Kui kaua see selgusetus võiks veel kesta?

Aitäh! Minul oleva informatsiooni kohaselt on majanduskomisjon väga intensiivselt selle teemaga tegelemas ja kogu situatsiooni analüüsimas, sh peab ta läbirääkimisi erakondadega, et leida konsensus, millises osas Riigikogu võiks majandusanalüüsi vajada ja kas Riigikogu näeb vajadust, et see töö jätkub sellises seaduse alusel tegutsevas organisatsioonis või võiks see muutuda valitsuse allasutuseks. Ma tahan veel kord rõhutada, et selle kümne aasta jooksul on olnud miinuseid, aga on olnud ka väga selgeid plusse. Lihtsalt praegu on jõutud selleni, et ka omanik ei ole enam väga rahul. Seda enam, et tegemist on riigieelarvelise asutusega, mille kulud aastas on tegelikult üsna muljet avaldavad. On mõistetav, et selle summa eest ootab omanik vastu teatud kvaliteeti. On olnud kahetsusväärne, et viimasel ajal on see kvaliteet jäänud suures osas hüplikuks ja pigem allapoole ootusi. Selleks et seda kvaliteeti parandada, on vaja väga selget ülesandepüstitust, et oleks teada, millised on need teemad, kus Riigikogu vajaks enda toetamist majandusanalüüsiga.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Te olete mitu korda rõhutanud ja tegite seda ka just äsja, et Riigikogu vajab analüüsi ja arenguseiret. Kindlasti on see õige. Aga miks sellisel juhul ei võiks see kompetentsikeskus olla vahetult Riigikogu juures? Miks seda arengufondi niisuguse eraldi üksusena üldse vaja läheb? Te nimetasite alternatiivina ainult valitsuse allasutust. Miks ei võiks see töö meil siin toimuda?

Aitäh! Muidugi võib. See ongi see küsimus, et kui on täpselt öeldud, mida Riigikogu soovib saada, siis on kõige kergem leida see vorm, mis töötaks kõige paremal viisil. Ma tõin välja, et regulaarselt on näidatud kahte varianti. Esiteks, praegu töötab see fond Riigikogu juhtimisel, Riigikogu alluvuses. Selline situatsioon on praegu. Teiseks on näidatud, et kui ta tuleks valitsuse alluvusse, mis siis saab. Minu arvates on mõlemad variandid aktsepteeritavad.
Pigem on minu mure see, et organisatsioon neelab igal aastal eelarvest muljet avaldava summa, aga samas puudub tal otsene ülesanne, mistõttu tulemus on kehv. See on minu mure. Seda enam, et ettevõtluskeskkond ja ettevõtluse tugistruktuurid on ettevõtlusministri vastutusalas. Ma näen, et on mingi organisatsioon, mis ei anna nii palju kasu, kui ma sooviksin, et ta annaks. Aga jällegi, ma olen ka välja öelnud, et loodav ettevõtluse tugistruktuur võiks olla mingi üks asutus, tingliku nimetusega ettevõtlusagentuur, ja kui see on Riigikogu soov, siis on võimalik teha seda tööd ka selle kaudu. Sinna saaks moodustada üksuse arengu- ja majandusseire jaoks. Kas see on aga see, mida te soovite? Ma kutsun veel kord üles, et otsustage see omakeskis ära. Sealt edasi on juba suhteliselt lihtne praktiline ja tegelik töö. Küsimus on otsuse taga ja selle taga on kõik teemad kuni väga hea juhi leidmiseni. Kõik on selle ühe otsuse ootel. Ma soovin ettevõtlusagentuuriga edasi minna sellises graafikus, et järgmist uut aastat me võtaksime vastu juba uue struktuuriga, mille töö sisu on läbi vaadatud, mis töötab parimal võimalikul viisil ja annab riigile parima võimaliku sisendi. See oleks väga hea momentum, mida saaks kasutada ka arengufondi reformi täies ulatuses kaasamiseks, otsustades, mis sellega toimub ja kuidas edasi minna. Ma oleksin väga tänulik, kui te käsitleksite seda Riigikogus prioriteetse teemana.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Krista Aru!

Härra juhataja! Austatud rahvaesindajad! Ma vähemalt loodan, et arengufondi üks suuri eesmärke oli ka see, et aidata kaasa Eesti suure arenguvisiooni või mitme visiooni, ka hullumeelsete ideede väljatöötamisele ja nende mõtestamisele. See, et kõik ei ole nii läinud, on meile teada. Küsimus "Kes on süüdi?" nõuab ilmselt, et sellele vastaks nii Riigikogu ise kui ka kogu meie muutunud keskkond.
See, et ma täna siia teie ette tulin, on põhjustatud ühelt poolt Eesti Vabaerakonna fraktsiooni liikmete usaldusest ja teiselt poolt sellest, et ma kuulun Maris Lauri kokkukutsutud komisjoni koosseisu, kes oma kõikidest fraktsioonidest saadetud esindajate kaudu püüabki mõtestada sedasama küsimust, mida ka proua minister rõhutas, et me tegelikult otsime lahendust, mis oleks arengufondi tulevikku vaadates Eestile ja Riigikogule parim.
See, et investeeringukomponent liigub kesksesse kohta, on ilmselt õige, sest arengufond on suutnud siin head tööd teha. Seda ei hakka me ei idufirmade ega start-up'ide puhul kindlasti ei kahtluse alla seadma ega alavääristama. Teine tegevuse osa on seire. Siin ongi küsimus, kes ja kui palju seda seiret siin Riigikogus vajab. Mina julgen kinnitada, et Riigikogu peaks olema see, kes suudab tellida suuri, Eesti arengule kasulikke majandusanalüüse, võib-olla ka keskkonnaanalüüse laiemalt. Üks võimalusi, millest me komisjoni viimasel koosolekul tõsiselt rääkisime, ongi see, et võiks tuua arengufondi seirepoole otseselt Riigikogu juurde, tugevdades selle iseseisva üksusega Riigikogu Kantseleis juba olemasolevat analüüsitööd. Seeläbi säiliks Riigikogul siiski väga autonoomne võimalus tellida eelkõige Eestit edasi viivatel teemadel analüüse ja püstitada küsimusi. Kindlasti peaks enne lõplikku otsustamist läbi mõtlema, kuidas need lähteülesannete püstitamised ikkagi tekivad. Kas keskne organ on majanduskomisjon, mis oleks üks võimalus, kes teeks koostööd teiste komisjonidega, on tegelikult juba tehniline küsimus. Aga kindlasti on vajalik, et Riigikogul säiliks võimalus tellida iseseisvalt ja autonoomselt adekvaatseid mõjuanalüüse. Aitäh!

Aitäh teile! Rohkem sõnavõtte ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume viienda arupärimise juurde, mille esitasid Riigikogu liikmed Artur Talvik, Ain Lutsepp, Krista Aru, Andres Ammas, Andres Herkel, Külliki Kübarsepp, Jüri Adams ja Monika Haukanõmm 9. novembril eelmisel aastal. Esitatud arupärimine on lennufirma Estonian Air pankroti esilekutsumise kohta ja kannab numbrit 93. Vastab majandus- ja taristuminister Kristen Michal. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Artur Talviku, kes arupärimist avalikkusele tutvustab!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Võib-olla mõnele siin saalis viibijale tundub, et täna on Estonian Airist juba liiga palju räägitud. Aga mina arvan, et ei ole piisavalt palju räägitud. Tegelemine Estonian Airi pankrotiga seotud probleemidega võib aidata meil tulevikus vältida seda olukorda, kus me luhvtitame järjekordseid miljoneid, aga kõrge tasemega kvalifitseeritud töötajad, nagu Estonian Airi töötajad kahtlemata olid, jäävad oma tööst ilma. See aitab võib-olla vältida olukorda, kus me teeme vigu, andes riigiabi kiirustades, situatsiooni läbi analüüsimata ja sellega endale suurt kahju tekitades. See võib aidata vältida ka paljusid teisi probleeme. Nii me esitasimegi 9. novembril arupärimise majandus- ja taristuminister Kristen Michalile. Selles arupärimises on seitse küsimust, millest nii mõnigi on juba vastuse saanud, aga paljud küsimused on siiski veel segased ja tahavad konkreetset vastust. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli majandus- ja taristuminister Kristen Michali!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Sissejuhatuseks ütlen, et ma olen kindlasti Artur Talviku ja tema kolleegidega päri. Tulebki teha põhjalikumaid analüüse, et selgeks saada, miks ja kuidas mingeid otsuseid teha ning kuidas paremaid otsuseid teha. Sellega olen ma täiesti nõus. Ilmselt aja jooksul need analüüsid ka tulevad ja on põhjalikumad. Praegu on selle komisjoni otsuse terviktekst ikka veel läbi analüüsimata, ütlen ma avalikkusele. Kindlasti tuleb Riigikontrolli raport, mis käsitleb mineviku otsuseid ja tegelikult ka praeguseid otsuseid. Nii et otsime sealt üles need kohad, kus saaks paremini teha. Aga vastan nüüd nende teadmiste põhjal, mis mul praegu on, küsimustele, mis te olete esitanud.
Esimene küsimus on selle kohta, millistes osades anti Estonian Airile riigiabi. Palutakse esile tuua kuupäevad, abi andmise viis ja täpsed summad. Eestil on olnud pikka aega visioon, et Eestis kui Euroopa Liidu ääreriigis peaks tegutsema lennuettevõte, mille baasjaam on Tallinnas. Teistmoodi on raske või võimatu tagada reisijatele kasulikku toimivat konkurentsi turul ning seda, et inimesed saaksid hommikul suurematesse Euroopa keskustesse ja õhtul tagasi lennata. Tänapäeval sõltub riikide konkurentsivõime suuresti headest ühendustest, seda toovad esile nii ettevõtjad kui ka need, kes hindavad majanduse arengu võimalusi. Tallinna lennujaamaga seotud reisijaliikluse mõju majandusele on hinnanguliselt 3,2% SKT-st ehk 624 miljonit eurot. Tallinnas baseeruva lennuettevõtte ehk tollase Estonian Airi mõju majandusele oli kuni 0,9%. Olgu lihtsalt öeldud, et SKT oli 2014. aastal 19,5 miljardit ehk selle põhjal arvutades oli Estonian Airi mõju majandusele 2014. aastal kuni 176 miljonit eurot. See oli sissejuhatuseks, et selgitada, millest küllap lähtuti otsuste tegemisel.
Vabariigi Valitsuse korralduste alusel on Estonian Airile tehtud järgmised maksed. Ma ütlen lihtsalt aastaarvu, mitte konkreetse kuupäeva, seda saate pärast kirjalikust tekstist vaadata, kui soovite. 2010. aastal oli kapitalipaigutusi 17,9 miljonit eurot, aastatel 2011–2012 oli kapitalipaigutusi kaks korda 15 miljonit eurot. Lisaks on juttu olnud päästmisabi laenust, mida oli eri ajajärkudel 0,8 miljonit, 3 miljonit, 4,5 miljonit, 16,6 miljonit ja 12,1 miljonit eurot. Veel kord ütlen, et kui soovite täpseid kuupäevi teada, siis need on kirjalikus tekstis olemas.
Teine küsimus: "Kuidas toimus Euroopa Komisjoni teavitamine nendest sammudest ning kas ja millist tagasisidet sealt saadi?" Eesti teavitas alates 3. septembrist 2012 Euroopa Komisjoni plaanidest anda Estonian Airile päästmisabi laenu ning esitati info varasemate investeeringute kohta. 4. detsembril 2012 toimus kohtumine Eesti esindajate ja komisjoni vahel. Sellest hetkest alates on Estonian Airi teemal käinud pidev kirjavahetus, on toimunud kohtumised ning on konsulteeritud Euroopa Komisjoniga, kusjuures mõlemad pooled on esitanud oma argumendid.
Kolmas küsimus: "Avaliku info põhjal saab järeldada, et Eesti ametnikud ei ole suutnud algusest peale komisjoniga pädevalt suhelda ja on tegelenud riigiabi andmisega poolsalaja. Seevastu lätlased on riigiabi andnud ning seda tehes aktiivselt ja adekvaatselt suhelnud komisjoniga. Miks selline tee valiti ning kes konkreetselt vastutab antud ebaadekvaatse meetodi eest?" See, et Läti kohta tehti teistsugune otsus, ei sõltunud kindlasti ainult suhtlemisest, vaid seal on kindlasti enam nüansse, muu hulgas on erinevaid asjaolusid. Läti maksete uurimist alustati kaebuse peale ning uurimise all olid ka mitmed kapitalimaksed, mis olid tehtud enne uurimise alustamist. Osa neist sai positiivse, osa negatiivse otsuse. Eesti ametnikud ja poliitikud tegid palju selleks, et veenda Euroopa Komisjoni riigiabi õiguspärasuses ja Estonian Airi vajalikkuses Eesti lennuühenduste tagamiseks. Nagu nüüd teame, jäid Euroopa Komisjon ja Eesti siin erinevatele arvamustele. Komisjoni peamine argument oli see, et restruktureerimine ei olnud järjepidev ja eksiti põhimõtte vastu, et riigiabi võib anda üks kord kümne aasta jooksul. Eesti ametnikud suhtlesid komisjoniga pidevalt, käies nii Brüsselis kohapeal kui ka kirju vahetades. Ametlikke kirju, kokku 29, saadeti mitmetel kuupäevadel. Need kuupäevad on teil samamoodi võimalik kirjalikust tekstist teada saada. Lisaks on Euroopa Komisjoniga toimunud 14 ametlikku kohtumist, mille toimumise kuupäevad on teil samamoodi võimalik teada saada kirjalikust tekstist.
Neljas küsimus: "Euroopa Komisjoni ametnikud on vihjanud, et Eesti valitsus hakkas riigiabi andmist komisjoni konkurentsipeadirektoraadiga kooskõlastama liiga hilja, kui esimesed rahasüstid olid juba tehtud. Kui see on nii, siis kes konkreetselt vastutab kooskõlastusprotsessi hilinenud alustamise eest?" Euroopa Komisjoni ei teavitatud varasematest AS-i Estonian Air investeeringutest ja kapitalipaigutustest, sest tollal leiti, et tegemist ei ole riigiabiga, vaid turutingimustel investeeringutega. Euroopa Komisjoni ei pea reeglite järgi investeeringutest teavitama. Küllap osa probleemist tekkiski seetõttu, et reegleid mõisteti erinevalt.
Viies küsimus: "Euroopa Komisjoni endine asepresident Siim Kallas on väitnud, et juba 2013. aastal oli üsna selge esialgne arvamus, et selline riigiabi ei vasta ausa konkurentsi reeglitele. Miks asusid valitsus ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium pärast seda ennast õigustama ega võtnud ette midagi, mis võimaldanuks edasisi vigu vältida? Kes konkreetselt valitsuse ja ministeeriumi tasemel vastutab toonaste otsuste eest?" Juba 2013. aastal toimus infovahetus ja konsulteerimine komisjoniga, mille käigus mõlemad pooled esitasid oma argumente. Päästmis- ja restruktureerimisabi riigiabi suuniste kohaselt, mis kohaldusid Estonian Airi riigiabi kaasusele, tohib abi anda üks kord kümne aasta jooksul, see on nn üks-kord-viimane-kord-reegel. Eesti seisukoht oli, et abina tuleb käsitleda päästmisabi laenu ja restruktureerimiskava, mitte aga varasemaid investeeringuid. Nagu juba öeldud, oli komisjoni arusaam teine.
Kuues küsimus: "Kuidas kommenteerite väidet, et Estonian Airi ja Nordic Aviationi vahel on toimunud riiklikult seadustatud kantimine, ning kuidas kavatsete vältida uue lennukompanii sattumist sarnasesse olukorda, milles oli Estonian Air?" Oleme palunud õiguslikke hinnanguid, et vältida uue ettevõtte puhul erinevaid riske. Nordic Aviation kindlasti ise jälgib samuti oma sammude tegemisel, et kõik oleks tehtud turupõhimõttel. Estonian Airist varade, töötajate ja lennuplaanide ühist ning identset ülevõtmist ei toimu. Tarnijate, klientide ning töötajatega on läbirääkimisi alustatud uuesti. Ühtegi lepingut üle ei tule, seda on hoolikalt jälgitud. Uuel ettevõttel on oma äriplaan, mida on hinnanud sõltumatu välishindaja Lufthansa Consulting. Välishinnangu tellimise vajadusele on juhtinud tähelepanu ka Riigikontroll. Usun, et see oli vajalik ettepanek. Uue ettevõtte äriplaanilt oodatakse, et tegutsetakse kasumit taotlevalt, ning ettevõte peab oma tegevustes ja eesmärke seades seda arvestama. Kindlasti on Tallinnast lendamise korral mõningane kattuvus sihtkohtades, kuid me vist ei eelda, et selle vältimiseks hakkab uus lennuettevõte Amsterdami või Brüsseli asemel igaks juhuks näiteks Kaasanisse või Tambovisse lendama. Küllap on Eesti ettevõtjatel ja teistel inimestel huvi ikka suuremate Euroopa pealinnade lennujaamade vastu, need naljalt aga poole aastaga asukohta ei muuda. Uus ettevõte vaatab ka hoolikalt, mida teevad konkurendid. Näiteks, kui SAS otsustas hakata lendama Kopenhaagenisse, otsustati sellest liinist loobuda. Tiib tiiva vastu ei ole otstarbekas lennata, küllap võib selle liini asemel avada mõne teise, mis pakub jälle reisijatele rohkem võimalusi. Pilootide ja pardameeskondade töölevõtmine toimub konkursside ja värbamise teel. Teisiti ei saa. Tallinnas baseeruva ettevõtte olemasoluta poleks võimalik isegi arutada, kas kokpitis või pardal on eestikeelset meeskonda, kuid töölevõtul tuleb reegleid järgida. Sama on ka näiteks vara puhul. Vara ülevõtmist Estonian Airist uude lennundusettevõttesse ei ole plaanis ega toimu. Kui kasutatakse varasid, mis kuuluvad kolmandatele osapooltele, peab see toimuma turupõhiselt. Mõlemal juhul on see küll, muu hulgas uuele ettevõttele, ebamugavam, kuid avalikkusele ja vajaduse korral Euroopa Komisjonile paremini jälgitav. Mida me vältida ei suuda ja vist ei tahagi, on see, et reisijad kattuvad, sest Eestist kuhugi lendavad inimesed on samad. Isegi Riigikogu liikmed on endiselt samad. Loodan, et seda ei peeta klientide kantimiseks ühest ettevõttest teise, kui väiksest riigist samad inimesed ikka Euroopasse tagasi lähevad.
Seitsmes küsimus: "Milliste analüüside ja võimekuse hindamise põhjal on kavandatud Estonian Airi tegevust viimase 15 aasta jooksul?" Lennundus on äärmiselt keeruline tegevusvaldkond, raskustes on olnud sisuliselt kõigi Euroopa riikide lennufirmad, võib-olla välja arvatud mõned odavlennufirmad. Põhjused on olnud peamiselt tingitud üleüldisest majanduskeskkonnast. Estonian Air on äriühing, mida on juhitud äriseadustiku ning riigivaraseaduse alusel. Üldkoosolek on kinnitanud omaniku ootused ja majandusaasta ülevaated. Nõukogu planeeris aktsiaseltsi tegevust ja korraldas aktsiaseltsi juhtimist ning valvas juhatuse tegevuse järele. Seaduse järgi on nõukogu kontrolli tulemused teinud teatavaks üldkoosolekul. Estonian Airi juhatus tegeles ettevõtte igapäevajuhtimisega.
Lõpetuseks rõhutan veel kord, miks meile on vaja Tallinnas baseeruvat lennufirmat. Sellise ettevõtte mõju Eesti majandusele on eri hinnangutel 0,5–1% SKT-st, mis on 100–200 miljonit eurot aastas. Tõsi, osaliselt võtaksid teised lennundusettevõtted liinid üle, kuid hinnanguliselt mitte rohkem kui 50% neist, mis tähendab, et kohalik lennuettevõte annab meile aastas jõukust juurde 50–100 miljonit eurot. Oluline on mõõta ka ajalist mõju. Tänapäeval sõltub riikide konkurentsivõime suuresti headest ühendustest. Kui meie riigi pealinna saaks lennata ainult ülepäeviti ja lõunasel ajal, siis kaotaksime kohe suure osa oma atraktiivsusest. Olulised ei ole ainult meie külalised, ka meie omad inimesed peaksid saama võimalikult vabalt lennata. Kohaliku lennufirmata pikeneks reisijate lennuaeg ümberistumiste tõttu keskmiselt kahe tunni võrra, mis tähendaks aastas 1,2 miljonit tundi ehk kokku 137 aastat. Mõistagi halveneks Eestile ligipääsetavus, mis mõjutaks nii turismi, välisinvesteeringuid kui ka majanduslikku konkurentsivõimet.
Uue ettevõtte loomisel kaalusime ka Balti koostööd. Tulevikus võib see olla mõistlik plaan, aga rahaliselt oleks praeguse info põhjal n-ö lendude sisseostmine kallim kui oma firma. Samuti on tulevikus kindlasti üks võimalusi hetkel riigi omandis olevale ettevõttele tugeva partneri leidmine või osaluse erastamine. Ka seda võimalust tuleb tõsiselt arutada. Riigi huvi lennunduses peaks olema, et konkurentsi arvestades oleksid tagatud vajalikud ühendused. Kui see on õnnestunud, siis ei ole riigil kindlasti vaja olla enam turuosaline ja sel kombel raha teenimisega tegelda. Praegu on näha, et see, mida me prognoosisime Estonian Airi turuosa vabanemise järel, juhtuski. Konkurents on tarbijatele hea, Tallinna lennujaamas reisijate arv isegi kasvas.
Põhiküsimus on, millised on ühendused aasta või poolteise pärast. Oleme näinud ka Leedu kogemust kohapeal baseeruva ettevõtteta. Mahu andsid seejärel odavlennuettevõtted, osa lennuvõimalusi jäi, kuid majanduse huvides ei ole see, kui lennata saab ainult lõuna ajal ja head ühendusvõimalused puuduvad. Õppetund oli see, et kui kohapeal ei ole konkurentsi, siis võib vedaja reisijatele järele tulla suvalisel ajal ja tingimustel, kuna ei kao need reisijad ju vahepeal kuhugi, sest ise nad veel lendama pole õppinud. Sellist kogemust soovisime Eestis inimeste mugavuse ja majanduse arengu nimel vältida. Tulevikus saame jälgida, et turul püsiks reisijate huvides konkurents. Selleks tasub meil edasi kaaluda kõiki eespool mainitud võimalusi, nii koostööd partnerlusettevõtte tasandil kui ka erastamist. Tänan!

Austatud minister, aitäh! Teile on küsimusi. Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister, aitäh vastuste informatiivse osa eest! Esimesele küsimusele vastates nimetasite te need abisummad ja aastad. See abi anti enne 2012. aasta lõppu. Teisele küsimusele vastates ütlesite, et alles detsembris 2012 kohtuti komisjoniga. Kas ma saan õigesti aru, et need 29 kirja kirjutati ja 14 kohtumist toimusid alles alates 2012. aasta sügisest? Te kuupäevi ei öelnud. Kas oli selline post-factum-reageerimine? Tegemist oli ikkagi riigiabiga enne 2012. aastat. Millisel infol põhines see valetõlgendus? Ma lasin kõrvust mööda selle termini, mida te kasutasite, kui te ütlesite, milleks valitsus seda pidas, aga tagantjärele selgus, et see oli riigihange. Palun korrake seda!

Kõigepealt kuupäevadest. Tõepoolest, need 29 ametlikku kirja on kirjutatud alates 3. detsembrist 2012 ja sealt edasi. Ametlikud kohtumised algasid 4. detsembril 2012 ja toimusid ka sealt edasi. Ma ei saanud aru, millise koha kohta minu kõnes te täpselt küsisite, aga ma eeldan, et te mõtlete seda, et tollal ilmselt peeti seda investeeringuks ettevõttesse ja arutati päästmisabi laenu üle. Ilmselt küsisite te selle kohta.

Artur Talvik, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister, tänan vastuste eest! Aga kas te tänase päeva seisuga võite öelda, mitu Estonian Airi endist töötajat on läinud uude firmasse tööle või saanud töökoha Nordic Aviation Groupis? Te rääkisite ka liinidest. Mitmed teised lennukompaniid on just need kasumlikud liinid enda valdusesse võtnud. Te mainisite Kopenhaagenit, mis on üks kasumlikumaid Tallinnast lähtuvaid liine. Kas teile ei tundu, et Nordic Aviation Group võib sellise strateegiaga jääda just parimatest liinidest ilma?

Aitäh! Kõigepealt räägin töötajatest. Töötajate töölevõtmisega tegeleb siiski uus ettevõte ja kasutab selleks mitmeid personaliettevõtteid, kelle kaudu värvatakse töötajaid konkursi teel. Isegi kui neil oleks poliitiline surve võtta tööle ainult Estonian Airi töötajaid, siis päris sellisel kujul seda teha ei saaks. Konkurssidel Estonian Airi töötajad kindlasti osalevad ja neid uude firmasse päris arvukalt palgatakse või on juba palgatud, sest, ütleme, eesti keelt oskavatel lennunduskogemustega inimestel on ju mingisugune eelis selles valdkonnas. Loomulikult sõltub hästi palju ka ettevõtte valikutest, näiteks lennukitüüpidest, ja eksamite sooritamisest. Nordic Aviation Group on siiski lennundust korraldav ettevõte, tal ei ole veel oma lennukeid. Tegelikult on tema partnerid mitmed ettevõtted, kust n-ö wet-liisitakse lennukeid sisse, mis tähendab, et liisitakse lennukeid koos meeskondadega. Meeskonnad peavad selle lennuettevõtte reeglitele vastama. See on reaalne seis. Kui täpset arvu tahta, siis ma usun, et Nordic Aviationist saab seda küsida, nad on ilmselt võimelised seda andma. Aga nagu öeldud, see on alles alustav ettevõte, võtab tuult tiibade alla, nagu siin öeldi.
Mis see küsimuse teine pool oli, vabandust? Liinid. Liinide kohta ma arvan, et Nordic Aviation jälgibki – teades varasemalt Estonian Airi ümber toimunut ja kõike muud, peab ta kindlasti olema kasumlik ettevõte – turgu äriettevõttena. Kui ta näeb, et mõni liin ei tasu ennast ära või et tegelikult võib see pikas plaanis tähendada lihtsalt omaniku raha kulutamist, sest see liin ei hakkagi kasumit tootma, siis kindlasti peab ta äriettevõttena tegema muutusi liinivõrgus ja kõiges muus. Nagu ma mainisin, on nad selliseid otsuseid ka teinud ja ilmselt tuleb neid otsuseid tulevikuski. Ministeerium seda öelda ju ei saa, et lennaku nad sinna või teise kohta. Eks nad peavad ikka ise suutma seda kõike hinnata.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister, aitäh väga huvitava ja konkreetse vastuse eest! Nagu ma näen, on toimunud väga vilgas tegevus, 29 kirja + 14 kohtumist + robinal päästmisabi laene. Aga enne rääkis siin kolleeg Juhan Parts ja tema seisukoht oli, et riigiabi reegleid tuleks muuta. Millal ta siis selle seisukohaga seal välja tuli? Kas see lõhnas selle järele, et kuigi kohtumisi ja kirjavahetust oli palju, olime meie seisukohal, et neid reegleid, mille järgi tegevus toimub, tuleks muuta ehk parempoolse liikluse asemel tuleks sisse viia hoopis vasakpoolne, ja crash oligi käes või?

Aitäh! Nagu ma oma vastuse sissejuhatuses viitasin, kõik muutub mõnevõrra arusaadavamaks ja võib-olla ka ajas paremini jälgitavaks, kui komisjoni otsuse terviktekst on kõigile kättesaadav. Selle baasil saab siis pikemaid analüüse teha. Kui me tahame õigeid järeldusi teha, siis võib-olla ei maksa kiirustada. Aga ma arvan, et põhiline probleem on ikkagi eeskätt selles, et Eesti nägi tollal neid reegleid erinevalt ja ühel hetkel muutus see, mis pidi olema restruktureerimine, laienemiseks. Sama plaani ei järgitud järjepidevalt. See oli tõenäoliselt üks osa sellest probleemist. Komisjon nägi seda ühel viisil, Eesti otsustajad teisel viisil. Toimus normaalne debatt ja tulemus oli see, et komisjon tegi sellise otsuse, nagu ta tegi.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetav minister! Kas tookord, kui selgus, et Vabariigi Valitsuse ja Euroopa Komisjoni arusaamad riigiabist on erinevad, meie valitsus ja ministeerium kasutasid ka mingite tippjuristide abi või nõuannet või lähtuti siin iseenese tarkusest? Kas teie käsutuses on andmeid, mis midagi selle kohta kõnelevad?

Tänan! Ma tean, et Estonian Air kasutas selles vaidluses juristide abi küll, jah. Seda ma tean, aga ei ole spetsiaalselt selle kohta küsinud. Võin kinnitada, et praegu kasutame me Eesti parimate advokaatide arvamusi, vältimaks võimalikke riskikohti, küsime ka majanduslikke hinnanguid. Kasutame ka Brüsseli abi.

Martin Helme, palun!

Aitäh, härra asespiiker! Lugupeetud minister! Nagu rõhutasid ka peaminister Rõivas ja Juhan Parts, nii rõhutasite teie oma vastustes ja sõnavõtus korduvalt, et oma liinid, mille me ise oleme valinud, on üliolulised ja need toovad majandusele palju kasu. Selle majandusele kasu või kahju toomise kohta ütles teie erakonnakaaslane Siim Kallas ühes aastavahetuse raadiointervjuus, et andke talle lähteülesanne ja ta tõestab ükskõik millise arvu ära. Mulle on jäänud mulje, et nii praeguse kui ka eelmiste valitsuste aksiomaatiline seisukoht on olnud, et meil on oma lennuliine vaja, maksku mis maksab ja igal juhul. Ma ei vaidle sellele otseselt vastu, aga ma tahaksin näha alternatiivseid arvutusi. Kas neid on tehtud? Kas oleks võimalik ka soodsamalt hakkama saada, näiteks liine doteerides või mingil muul moel?

Aitäh! Neid analüüse on tehtud küll, need on olnud lühemas versioonis isegi avalikud. Ma püüan hästi lühidalt rääkida, sest minu meelest oleme me sellest ka varem rääkinud, ma mõtlen Riigikogus. Neid alternatiive kindlasti on. Minu meelest on üks selge alternatiiv, nagu ma ka viitasin, võimalik koostöö Balti riikide vahel. See on üks võimalus. Küsisime airBalticult pakkumust, mis see maksaks. See pakkumus oli – ma loodan, et tsiteerin korrektselt – 14,5 miljonit poolteise aasta kohta teatud liinivõrguga, mis tegelikult oleks tähendanud kümmekond miljonit eurot aastas puhast kulu. Millisel viisil see kõik realiseeruma peaks, see sellest pakkumusest ei selgunud. Ka avalik liinihange on minu arvates samamoodi võimalus ja me seda kaalusime. Selle miinus on ajakulu ja paindlikkuse puudumine. Aeg on piiratud, seetõttu ütlen hästi lihtsustatult, umbes kuus kuud läheb selle hanke korraldamiseks ning seda saab korraldada ainult teatud juhtudel, siis, kui liinid on alalennatud. Tegelikult tähendab see, et mitmel juhul on ettevõtted seda protseduuri sellisel viisil ära kasutanud, et viimasel hetkel on need hanked läinud kas nässu või on venitatud vaidlustega nii kaua, et soovitud tulemust ei ole olnud võimalik saavutada. Just mingi aeg tagasi läksid mõned hanked Euroopas jälle sinnasamma. See tähendab, et alternatiivid on olemas, aga need reeglid ei ole nii head või, ütleme, neid ei saa nii paindlikult kasutada. Oleme arutanud ka Euroopa tasandil mitme ametnikuga, et need reeglid võiksid olla paindlikumad, just liinide tellimisel. Te küsisite, kas Eestil peab olema oma lennukompanii. Mina isiklikult arvan, et Eesti majanduse ja inimeste huvides on eeskätt see, kui oleks olemas Tallinnas baseeruv lennukompanii. See ei pea riigile kuuluma, riik ei pea olema selle omanik, see võiks olla ükskõik milline lennukompanii, mis vastab Euroopa reeglitele, saab hakkama ja lendab siit meie inimestele vastuvõetavatel aegadel ja võimalikult kuluefektiivsel moel. See peaks olema eesmärk. Nii et kui see turg töötab ja on olemas konkurents, mis võimaldab pakkuda inimestele head teenust, siis ei näe ma mingit probleemi, nagu ma oma kõne lõpus viitasin, kui otsitakse kas koostööd või partnerlust või minnakse erastamise teed. Minu meelest on kõik need võimalused olemas.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister, aitäh konkreetsete vastuste eest! Te olete siin täna mitmel korral rõhutanud, et lõplike järelduste tegemiseks on võib-olla veel liiga vara. Teiselt poolt olete rõhutanud vajadust, et me kõigest halvast, mis juhtus, ikkagi õpiksime ja oma järeldused teeksime. Kas ministeeriumil või kellelgi veel on plaanis tellida kogu selle juhtumi põhjalikum analüüs, kaasa arvatud selle kohta, miks Eesti ei suutnud ikkagi selgitada riigiabi põhjendatust? Kes selle võiks tellida ja milline oleks selle lähteülesanne?

Aitäh! Ma kinnitan oma nõusolekut teiega. Ma arvan, et see mõte on õige. Praegu oleme keskendunud valdavalt sellele – vähemalt päästeoperatsioonidele järgnenud perioodil keskendusime –, et saada kõik asjad võimalikult sujuvalt korraldatud. Nüüd tegutseb ettevõte juba iseseisvalt. Ministeeriumi pinged ja ka tema roll on natukene vähenenud. Aga endiselt kestab stardiperiood ja nagu me näeme, algus läheb üle kivide ja kändude. Ma tean, et esimese põhjalikuma ülevaate teeb Riigikontroll. Riigikontroll on kindlasti kompetentne ja ka piisavalt kriitiline kõige suhtes, selles pole kahtlust. Aga minu isiklik veendumus on, et kui on kriitikaks alust, siis on parem vead parandada ära varem kui hiljem. Seda olen ma ka avalikult öelnud. Meie oleme praegu teinud analüüse selle kohta, mis puudutab uue ettevõtte asutamist ja majanduslikke otsuseid. Oleme tellinud äriplaanide ja kõige muu välishindamisi. Ma arvan, et kui esimene ots saab tehtud ehk olevik ja võib-olla mingil määral ka tulevik on kindel, siis me saame vajaduse korral, kui Riigikontrolli raportile peaks midagi olema juurde vaja, tellida lisaanalüüsi selle kohta, kus on vaja välispilku, välishinnangut selle kohta, kas me oleksime võinud olla edukamad.
Mis puudutab tulevikku, siis nii palju me vist juba oleme õppinud sellest, et Euroopa reeglitega tuleb nii või teisiti tegelda. Lennundusreeglid laiemalt tulevad nüüd teemaks, aga see, mis puudutab eri piirkondade ühendatust, ei ole kõne all võib-olla mitte sellisel määral. Ma järgmisele arupärimisele vastates kirjeldan ka Euroopa vanade ja uute riikide lennundusühenduste kvaliteedi vahet, mis on päris suur. Seda Euroopas ka mööndakse, et Eesti on ikkagi üks kõige nõrgemini teistega ühendatud riik. Me peaksime ise küsima ka seda – ma tean, et on teisigi riike samas olukorras, kes tahaksid seda küsida –, kas Euroopa südames ja äärealal on tegelikult turg ikka täpselt ühesugune, kas me peame midagi tegema, kas meil on mingeid võimalusi. Loomulikult, praegu tuleb turureeglite alusel hakkama saada, selles pole kahtlust. Aga selle kõigega tuleb igal juhul tegelda.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra majandusminister! Eelmine arupärimine oli arengufondi kohta, nüüd räägime Estonian Airist. Arengufond loodi 2007, Estonian Airi tegevus oli kahjumis alates 2006. aastast. Liiga pikk aeg. Mis te ise arvate, kui palju võtab aega, kuni te saate aru, et uus firma seisab täielikult jalgade peal, või tuleb jälle seitse-kaheksa aastat oodata?

Aitäh! Äriplaanis on ette nähtud, et kahe või kolme aastaga peaks ettevõte jõudma nulli piirile, sealt edasi peaks ta jõudma kasumisse. Ettevõte peab toimetama äriplaani alusel. See tähendab, et nad peavad ikkagi tegema otsuseid tasuvuse põhjal, aga loomulikult nii, et kliendid ära ei kohku. Kindlasti on lennunduses mingid lennukitüübid või mingid võimalused paremini tasuvad, aga see alati klientidele ei meeldi. Eks nad siis seal vahel peavad balansseerima. Aga see peab olema kasumit taotlev ettevõte, see on see eesmärk.
Nagu ma enne ütlesin, mina ei välistaks, et me ühel hetkel leiame, et Balti partnerlus on väga hea mõte. Võib-olla me ühel hetkel näeme, et keegi, kellel on tugev taust lennunduses, turismiäris või kus iganes, soovib partneriks tulla. Lõpuks võime ettevõtte kas vähemus- või enamusosaluse ka erastada. Veel kord ütlen, et meie huvi peakski olema Tallinnas baseeruv ettevõte, mis tagab head ühendused ja pakub konkurentsi. Ei tohiks minna nii, et kõik lennufirmad teavad, et reisijad ei lähe ise siit mitte kuhugi, nad on alati siin kättesaadavad, tule, millal tahad. See peaks olema eesmärk. Kui see eesmärk on tagatud, siis ma arvan, et oleme hästi hakkama saanud. Nagu öeldud, oma lennundusettevõtte ja toimiva lennuturu puhul on majanduslik kasu igal juhul suurem kui see raha, mis me oleme nüüd ja varem nendesse lennuühendustesse panustanud. Ma arvan, et rahaliselt ei ole siin põhjust isegi etteheiteid teha.

Ain Lutsepp, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Küsimus puudutab Infortari. Kas eraettevõte Infortar on uude lennukompaniisse investeerinud? Milline on Infortari osa ja eesmärk uue lennukompanii loomisel?

Aitäh, austatud küsija! Ei ole investeerinud. Infortar, niipalju kui mulle ja avalikkusele on teada, kaalus poolteist aastat lennundusettevõttesse sisenemist, lootes, et Estonian Airi kohta tuleb positiivne otsus, nagu üldine avalik ootus ju oli. Ühel hetkel tõmbasid nad siiski joone alla, sest need ootused ei realiseerunud. Nende kiituseks tuleb öelda, et täiesti tavatult teatasid nad, et nad on valmis selle poolteise aasta jooksul kogutud informatsiooni ja teadmised andma riigile tasuta üle. Nii et me saime kätte kogu selle info, mille nemad olid suutnud kokku korjata. Selle eest au ja kiitus neile. Mis seejärel toimus? Need Infortari juhatuse liikmed, kes olid tegelnud lennundusettevõtte loomise ettevalmistamisega – eks kõigil tuleb mingil hetkel emotsionaalne sein ette, kui sa teed midagi, aga ei tule välja –, ja kes tulid Eesti riiki tasuta aitama, võtsime me ühel hetkel oma palgale. Ma arvan, et selles mõttes läks kõik õigesti. Kas tulevikus võib siin Infortari kaaluda? Miks mitte, neil on suured kogemused, aga nagu ka iga teise ettevõtte puhul peab tegevus ühel hetkel olema turupõhine, et ettevõtjad saaksid konkureerida. Me võime erastada ja võime ka kõike muud kaaluda.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Lennundust reguleerivad turureeglid ja nendest kuidagi mööda vaadata ei saa. On selge, et konkurendid SAS ja airBaltic teevad kõik selleks, et see uus kompanii ei saaks turul kuidagi nii lihtsalt toimetada, nad loovad liine juurde jne. Eelis on kindlasti nendel, sest neil on kapitali ja võimsust rohkem. Kuidas sellele vastu seista, on omaette küsimus. Mitut sellist liini, mida teised lennukompaniid ei teeninda, teenindab Nordic Aviation? Või ei olegi olemas sellist kohta, kuhu ainult nemad lendavad?

Vaevalt nad nüüd lendavad kuhugi, kus lennujaama ei ole. Kattuvusi kindlasti liinivõrkudes on, nagu te olete tähele pannud ja ka ise oma küsimuses märkisite. Näiteks on airBaltic ju öelnud, et nad tegelikult isegi meelega n-ö varjutavad Nordic Aviationi lende. Nagu ma mainisin, Kopenhaageni liin SAS-il ja Nordic Aviationil kattus ja seal tegi Nordic Aviation muudatusi. Nii et eks neid kattuvusi tuleb ette, aga ma arvan, et teil on absoluutselt õigus selles mõttes, et ega keegi ei tee uue ettevõtte elu lihtsaks. Nad peavad ise niipalju tublid olema, et saavad hakkama. Ma arvan, et Eesti riik on hästi toimetanud ja ettevõte on hästi toimetanud. Kui sellel turul toimib konkurents, siis on ettevõte üht-teist väärt ja me ühel päeval kas või erastame selle.

Aitäh, lugupeetud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Läheme läbirääkimiste juurde. Artur Talvik, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mina räägin täna hoopis Swissairist. Swissairi kuulsusrikas ajalugu lõppes 2001. aastal. Swissair oli Šveitsi rahvuslik uhkus, Swissair oli lennukompanii, mis omal ajal oli tõeliselt luksuslik ja sellega sõitmine oli omaette uhkuseasi, eriti šveitslastele. Aga siis võtsid Swissairi juhid kätte ja otsustasid minna nn hunter strategy peale, st hakkasid tohutult jõuliselt üle võtma lennuliine ja ekspansiivselt laienema. See strateegia sai neile saatuslikuks. Nii et 2001. aastal, kui lennunduses tekkis kriis 11. septembri sündmuste tõttu New Yorgis, sattus Swissair makseraskustesse ja läks põhimõtteliselt pankrotti. Sellega lõppes Swissairi kuulsusrikas lugu ja see oli pauk kogu Šveitsi rahvale. Rahvas tuli tänavatele, nõudis vastutajaid ja nende karistamist. Tõepoolest, need, kes toona Swissairi juhtimises olid osalenud, läksidki kohtu alla. Nad mõisteti küll hiljem õigeks, aga vähemalt tegeldi vastutusküsimusega n-ö üldrahvalikult. Swissairi edasine saatus oli see, et ta vahetas nime. Nüüdseks on Šveitsil lennuühendused loomulikult olemas, aga Swissairi järglane kuulub praegu hoopis Lufthansale.
See näide oleks 2009. aastal olnud väga õpetlik ka Eesti otsustajatele. Üks rahvuslik uhkus oli oma hävingu läbi teinud ja teine rahvuslik uhkus, meie Estonian Air, oli väga sügavasse auku kukkumas. Võimalik, et kui meie toonased otsustajad oleksid hästi teadnud Swissairi lugu, ei oleks nad enam läinud riigiabi ja miljonite eurode luhvtitamise peale ja meil poleks sellist olukorda, nagu praegu on. Meie lennundus oleks palju paremas olukorras ja me oleksime ühenduses Euroopaga, ükspuha, kellele lennukompanii oleks kuulunud. Aga vastupidi, valiti hoopis samasugune strateegia, nagu oli valinud Swissair, ja satuti ülisuurtesse raskustesse.
Miks me jankame selle Estonian Airiga? Ma tahan seda veel kord rõhutada: me teeme seda sellepärast, et õpitaks sellest, mis on toimunud ...
Paluks natuke pikemat aega!

Kolm minutit lisaaega.

... ja uue lennukompanii tegemisel ei tehtaks neid vigu, mida varem tehti.
Tahan juhtida tähelepanu ka hea kolleegi Ain Lutsepa küsimusele ehk sellele, missugune on sellise eraettevõtte nagu Infortari roll Nordic Aviation Groupi tulevikus. Ma loodan väga, et ei juhtu nii, et maksumaksja raha eest ehitatakse üks lennukompanii valmis ja siis tuleb eraettevõtja, kes väga soodsatel tingimustel erastab selle ära, võtmata suuri riske. Teiseks tahan ma väga, et Estonian Airi töötajad, kes on olnud ustavad sellele firmale, mis nüüdseks on pankrotti läinud, saaksid jätkata tööd Tallinnas baseeruvas firmas. Kolmandaks tahan ma, et meil oleksid väga head ühendused Euroopaga ja me ei peaks nende ühenduste eest teistest Euroopa riikidest palju rohkem maksma. See on ka üks asi, mille eest meie valitsus võiks Euroopas seista: et meil, äärealadel elavatel inimestel, oleksid keskustes elavate inimestega võrreldes niisama head tingimused, niisama head ühendused ja me ei peaks selle eest rohkem maksma. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas ministril on soovi sõna võtta? Ei ole. Oleme viiendale arupärimisele vastamise lõpetanud.

Läheme edasi. Kuues päevakorrapunkt. Riigikogu liikmete Martin Helme, Henn Põlluaasa, Mart Helme, Uno Kaskpeiti, Jaak Madisoni, Raivo Põldaru ja Arno Silla esitatud arupärimine Nordic Aviationi käivitamise kohta. See on esitatud samuti majandus- ja taristuminister Kristen Michalile. Arupärijate nimel palun Martin Helme kõnepulti!

Härra asespiiker! Lugupeetud minister! Head unetud kolleegid! Esitame tõepoolest arupärimise, mis osaliselt võib olla täna juba vastuse saanud, aga sellegipoolest, kordamine pidi olema tarkuse ema.
Estonian Airi maksejõuetuse ja uue riikliku lennufirma Nordic Aviationi käivitamise tõttu on Eesti maksumaksja pidanud kandma väga ulatuslikku kulu. Eksisteerib oht, et ka uus riiklik lennufirma kordab samu vigu, mis põhjustasid Estonian Airi tegevuse lõpetamise. Seetõttu esitame järgmised küsimused. Milliseid eelarvevahendeid on riik juba kulutanud ja plaanib nähtavas tulevikus kulutada seoses Nordic Aviation Groupi asutamisega? Kas Nordic Aviation saab või on saanud enda kasutusse mingeid Estonian Airi varasid või vahendeid, kas ta võtab üle mingeid Estonian Airi lepinguid? Mil moel erineb Nordic Aviation Groupi äriplaan Estonian Airi omast, et oleks välistatud Estonian Airi maksejõuetuse kordumine uues firmas? Kuidas on tagatud, et ka uue firma puhul ei selguks mõne aasta pärast, et riigi poolt firmasse paigutatud vahendid kuulutatakse keelatud riigiabiks? Kas teie hinnangul lubavad Euroopa Liidu reeglid Eestil üldse pidada riiklikku lennufirmat? Kui ei, siis kas peate võimalikuks nende reeglite muutmist? Kas ministeerium on teinud Estonian Airi tegevuse lõpetamise põhjustanud sündmuste kohta analüüsi? Kui jah, siis millistele järeldustele on jõutud? Aitäh!

Aitäh! Palun, minister Kristen Michal!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Ma vastan nendele küsimustele, mis siin just esitati.
Esimene küsimus: "Milliseid eelarvevahendeid on riik juba kulutanud ja plaanib nähtavas tulevikus kulutada seoses Nordic Aviation Groupi asutamisega?" Vabariigi Valitsuse 2015. aasta korraldusega volitati majandus- ja taristuministrit asutama Eesti Vabariigi ainuosalusega aktsiaseltsi ärinimega AS Nordic Aviation Group ja tegema sissemakse 40,7 miljonit eurot, millest miljon eurot moodustab aktsia nimiväärtus ja 39,7 miljonit eurot ülekurss. Nähtavas tulevikus rohkem eelarvevahendeid seoses Nordic Aviationi asutamisega ette ei ole nähtud.
Teine küsimus: "Kas Nordic Aviation saab või on saanud enda kasutusse mingeid Estonian Airi varasid või vahendeid, kas ta võtab üle mingeid Estonian Airi lepinguid?" Ei. Estonian Airist ei võetud uue ettevõtte asutamisel üle ei vara ega kohustusi, samuti ei võetud uude lennufirmasse üle Estonian Airi lepinguid. Enamik ettevõtetevahelisi sarnasusi, näiteks klientide või koostööpartnerite osaline kattuvus, tuleneb sektori spetsiifikast, piiratud turust ja üldisest turuloogikast. Küllap mõistate, et on paratamatu, et kliendid ehk Eesti inimesed kattuvad, samuti kattuvad mõned varustajad, kuna turul alternatiivid lihtsalt puuduvad. Ettevõtted tegutsevad siiski erineva äriplaani alusel ja erineva strateegiaga. Mõningane kattuvus on kahe lennufirma ühendustes, kuid selle, millistele ühendustele keskendutakse, määrab ära turunõudlus. Euroopa pealinnad ja majanduskeskused või olulisemad ühenduskohad on samad, need, nagu öeldud, ei muutu poole aastaga, nagu ei muutu ka ettevõtjate või Eesti inimeste huvi sinna või sealt tagasi lennata. Nagu ma varem mainisin, igaks juhuks ja turu üllatamiseks ei peaks ettevõte hakkama Kopenhaageni, Brüsseli ja Amsterdami asemel lendama teistesse linnadesse. Pardameeskonnad komplekteerib Nordic Aviation konkursi ja värbamise teel personalivahendusfirmade kaudu, samuti Eestis korraldatud avatud konkurssidega, kui olla korrektne. Sama kehtib ka näiteks vara kohta. Vara ülevõtmist Estonian Airist uude lennundusettevõttesse ei ole plaanis ega toimu. Kui kasutatakse varasid, mis kuuluvad kolmandatele osapooltele, peab see tegevus olema selgelt turupõhine. Nordic Aviation on teinud selgeks Nordic Aviationi ja Estonian Airi sarnasused ja erinevused ning tellinud kolmelt Eesti juhtivalt advokaadibüroolt õiguslikud analüüsid, et hinnata ettevõtete sarnasusest tulenevaid riske ning neid teadlikult vähendada. Küllap mõistate, et kõiki riske piiratud turul ja elus üldse ei ole kunagi võimalik nullini vähendada. Hetkel on jõutud siiski järeldusele, et riskid on piiratavad. Nordic Aviation jätkab talle asutamisel pandud eesmärkide täitmist ja äriplaani järgimist ning teeb seejuures kõik endast oleneva, et nii juriidilisi kui ka äririske maandada, kusjuures ettevõtte eesmärk on loomulikult kasumit teenida.
Kolmas küsimus: "Mil moel erineb Nordic Aviation Groupi äriplaan Estonian Airi omast, et oleks välistatud Estonian Airi maksejõuetuse kordumine uues firmas?" Lennundus on äärmiselt keeruline tegevusvaldkond. Raskustes on olnud sisuliselt kõigi Euroopa riikide lennuäriühingud. Põhjused on peamiselt tingitud üleüldisest majanduskeskkonnast. Nordic Aviationi plaanid on turupõhised ning on hinnangu saanud ka pädevatelt turuosalistelt, näiteks on sõltumatu välishindajana hinnanud neid Lufthansa Consulting. Välishindaja vajadusele osutas ka, nagu varem mainitud, Riigikontroll. Riik kaalus ka Balti koostööd. Kindlasti on see üks võimalusi, sellest rääkisime eelmist arupärimist arutades pisut pikemalt. Kindlasti peab Nordic Aviation pingutama ja otsima võimalusi võimalikult kulutõhusalt töötada, selleks on ette nähtud äriplaan ning seda on korra juba uuendatud, et ettevõtte töö oleks tõhusam.
Neljas küsimus: "Kuidas on tagatud, et ka uue firma puhul ei selguks mõne aasta pärast, et riigi poolt firmasse paigutatud vahendid kuulutatakse keelatud riigiabiks?" Uue äriühingu asutamisse on olnud pidevalt kaasatud tipptasemel advokaadid mitmest advokaadibüroost, sh Brüsseli advokaadid ning välisfinantseksperdid, kelle koostatud analüüside ning seisukohtade pinnalt oli uue äriühingu asutamisel teadmine, et tegemist ei ole riigiabiga. Samuti on uue äriühingu asutamisest informeeritud Euroopa Komisjoni ning on peetud temaga dialoogi. Kindlasti jätkame infovahetust, olen seda ka meie majas selle valdkonna inimestele südamele pannud, sest see on oluline.
Viies küsimus: "Kas Teie hinnangul lubavad Euroopa Liidu reeglid Eestil üldse pidada riiklikku lennufirmat, kui ei, siis kas peate võimalikuks nende reeglite muutmist?" Lennundusettevõtet on Euroopa Liidu reeglite kohaselt võimalik ka kasumlikult opereerida. See ongi mõõdupuu. Hetkel peame arvestama kehtivate suunistega ning neid järgima. Kui asjakohaseid Euroopa Liidu reegleid komisjonis muutma hakatakse, siis kindlasti panustab Eesti sellesse, sest ka arvud näitavad, et ühendused Euroopa äärealadel on kehvemad kui südames ning see paneb nende piirkondade riigid, kliendid ja ettevõtted ebavõrdsesse olukorda ning võib arengut pidurdada. Kui vaadata Euroopa Liidu enda antud fakte, siis ärilennuühenduste hulk 15 vana Euroopa Liidu liikmesriigi ja 13 uue Euroopa Liidu liikmesriigi vahel erineb seitse ja pool korda. Lisaks on Eesti ühendus ülejäänud Euroopaga üks nõrgimaid Euroopa Liidus. 2014. aasta andmete kohaselt olime Euroopa Liidu siseste sihtkohtade poolest 27 ühendusega eelviimane ning Euroopa Liidu väliste ühenduste poolest kuue ühendusega kõige nõrgem. Küllap ollakse siin saalis nõus, et midagi on sellel pildil ikka pisut viltu ja majandusarengu jaoks oleks vaja saada paremat ühendatust.
Kuues küsimus: "Kas ministeerium on teinud Estonian Airi tegevuse lõpetamisele viinud sündmuste kohta analüüsi, kui jah, siis millistele järeldustele on jõutud?" On tellitud analüüsid riigiabiotsuste vaidlustamise kohta nii Eesti kui ka Brüsseli advokaadibüroolt, mis edastatakse valitsusele, kes saab siis teha otsuse Euroopa Kohtusse edasikaebamise kohta. Otsus tuleb ilmselt sel nädalal ja siis saab seda pikemalt tutvustada. Kuid juba ette võib öelda, et mõte, nagu kohtus vaidlemine tooks Estonian Airi tagasi, ei ole korrektne. Seda see ei tee. Küll tuleb tulevikus panustada, nagu enne juttu oli, ka Euroopa Liidu tasandi aruteludesse, kuidas Euroopa äärealadel tagada head ja kvaliteetsed ühendused. Nende kvaliteet on tähtis majanduse, mugavuse ja ka julgeoleku seisukohast. Aitäh!

Aitäh! Teile on küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh, härra asespiiker! Hea minister! Minu meelest oleme me siin umbes kaks ja pool tundi rääkinud tegelikult sellest, et Estonian Airile ja nüüd siis ka Nordic Aviationile tuleb peale maksta, muidu ei ole meil ühendusi. Praegu te ütlesite, et Eestis on küll võimalik kasumlikult opereerida, samal ajal on meie ühendused kõige kehvemad. Minu meelest see jutt lihtsalt ei klapi. Kui kõik vastused jõuavad välja selleni, et meil on vaja peale maksta, sest muidu meil ei ole ühendusi, ja me ikkagi loodame, et järgmine ettevõte on kasumlik, siis ma ei näe siin loogikat.
Aga mul on konkreetne küsimus hoopis teisest vallast. Estonian Airil olid liisitud lennukid ja needsamad lennukid on nüüd võtnud kasutusse Nordic Aviation. Ta ei ole neid küll otse üle võtnud, aga nagu ma olen aru saanud – parandage mind, kui ma eksin –, on need samad lennukid. Kas te saate meile neid tagamaid natuke rohkem lahti rääkida?

Teie küsimuse esimene pool oli pigem väide. Äriplaan ja arvutused, mis on tehtud ja mida on ka väliseksperdid hinnanud, nagu ma mainisin, näitavad, et Tallinnas baseeruv lennundusettevõte suudab kasumlikult tegutseda. Seda esiteks. Kui te ütlete, et tuleks lihtsalt peale maksta, siis, jah, ka see on võimalik, selleks tuleks teha liinihanked ja kaaluda mingite liinide ja teatud sagedusega lendude sisseostmist. Nagu ma enne mainisin, on see pikk ja keerukas protsess. Ühe liini maksumus aastas on umbes kaks miljonit eurot. Ma ilmselt seda summat enne ei öelnud. See annab teile võimaluse ise arvutada, kui palju umbes selliste liinide sisseostmine maksab.
Nüüd lennukite juurde. Lennukid ei kuulunud Estonian Airile. Tegelikult olid need liisitud Kanada KredExilt, kui nii võib väljendada. Need olid tollaste otsuste alusel Kanada ekspordiagentuurilt liisitud ja selleks oli tehtud vaheettevõte, kellele need selle lepingu järgi kuulusid. Tegelikult on Eesti riigile kuuluv teine ettevõte selle krediidilepingu üle võtnud, nii et need lennukid ei kuulu Nordic Aviation Groupile. Kui see teine ettevõte korraldab konkursi ja pakub neid lennukeid turule, siis peab ta ise leidma optimaalse lahenduse nende kasutamiseks, kes iganes siis selle konkursi võidab.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Oli juttu, et riik ei ole peale aktsiakapitali uude lennufirmasse midagi investeerinud. Samas, te ütlesite, et on palgatud terve hulk nii Eesti kui ka välismaiseid advokaate, õigusteadlasi, kes peavad tagama, et ei korduks Estonian Airiga juhtunud kurvad lood. Kui palju see maksma läheb ja kui pikaks ajaks on planeeritud niisuguse õigusabi kasutamist?

Aitäh! Neid õigusanalüüse tellivad ettevõtted ise, vajaduse korral võib seda teha ka majandusministeerium. Kui on soovi kokkuvõtet saada, siis kindlasti saab selle mingil hetkel teha. Ma arvan, et neid analüüse peab olema täpselt nii palju, et oleks veendumus, nagu siin saalis täna on ka mitu korda kõlanud, et me väldime võimaluse piires teadlikult riske, mis kaasnevad sellega, et ettevõtte omanik on riik ja sinna on panustatud maksumaksja raha. Loomulikult tuleb neid teha ka nii vähe kui võimalik, et mitte kulutada liigselt maksumaksja raha analüüsidele. Selle põhimõtte järgi tegutsetakse.

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma tahtsin midagi muud küsida, aga kuulsin, kui te rääkisite, et me oleme tõeline pärapõrgu või kolgas, kui ma õigesti aru sain, et oleme 28 riigi seas eelviimasel kohal Euroopa Liidu siseste lendude poolest ja meie ühendused muu maailmaga on sellised, et oleme väga nukral kohal, vaatamata metsikutele ponnistustele, mis lõppesid musta ja kärnase lamba staatusega. Kuidas me oleme ikkagi jõudnud nii kaugele või mittekaugele?

Aitäh! Ma ei oska nii filosoofilisele küsimusele isegi vastata. Üldiselt oleme jõudnud sinna selle tulemusena, mida me ise oleme teinud ja kuidas ülejäänud maailm on toimetanud, ma pakuks nii. Aga faktid näitavad tõepoolest, et Eesti ühendused on ikkagi tabeli tagumises otsas, kui mitte öelda, et mõne koha pealt oleme isegi viimased. Need on 2014. aasta andmed, ma rõhutan. Euroopa Liidu väliste ühenduste poolest oleme kõige nõrgemal kohal, 2014. aastal oli meil kuus ühendust. Kui vaadata Euroopa Liitu tervikuna, siis need on komisjoni enda faktid tegelikult, et erinevus 15, ütleme, vanema liikmesriigi või südamikule lähemal oleva liikmesriigi ja 13 uue liikmesriigi vahel on 7,5-kordne. See annab ikkagi selle mõistmise, miks juurdepääsud turgudele ning äritegemise ja võib-olla ka vaba liikumise võimalused on kehvemad. Ma arvan, et see on kindlasti teema, mida Euroopas tuleb käsitleda, ning ma arvan, et Euroopas seda ka mõistetakse. Aga teine pool on loomulikult see, et lennundus põhineb ikkagi turureeglitel. Kui läheks selliseks vaikseks hiilimiseks, et kõik muudkui panustaksid oma ettevõtetesse maksumaksja raha, siis lõpuks läheks see turg täiesti käest ära. Eks mingi terve tasakaal tuleb seal leida.

Ain Lutsepp, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Juhan Partsi ettekandest selgus, et parimatel päevadel oli Estonian Airi turuosa kuni 40%. Milline on hetkel Nordic Aviationi turuosa ning kui suurt turuosa soovitakse haarata, et saada paremaid ühendusi sihtkohtadega, kvaliteetsemalt teenindada ja olla kasumis?

Aitäh! Estonian Air, jah, võib-olla parimatel päevadel oli seal 40% kandis, lõpupoole oli tema turuosa ikkagi pigem 20%, võib-olla veerandi kandis, 25–27%, niimoodi. Aga tasub teada, et ärilendude ja võib-olla just majanduse jaoks vajalike lendudega oli ta kindlalt ikkagi väga suure osakaaluga tegija turul. See tähendas majanduslikus võtmes seda, et puhkusereisid ja kõik muud sellised reisid võisid ka muidu tehtud saada, aga kui oli vaja, et inimesed hommikul saaksid minna ja õhtul tagasi tulla, et oleksid olemas otselennud, siis just selleks oli Estonian Air hästi vajalik. Niipalju kui minul on viimase poole aasta jooksul olnud kontakte, siis nende põhjal julgen küll öelda, et vähemalt Palméri juhtimisel Estonian Air tõepoolest, kui tal seda taaka ei oleks olnud, oleks oma põhitegevusega saanud valdavalt hakkama. Võiks öelda nii, jah. Selles mõttes oli Juhan Partsi jutus tera sees.
Nüüd, milline on turuosa. Ma ei oska peast öelda, minu meelest detsembri andmed kuskil avaldati. Ma arvan, et umbes 15% on praegu Nordic Aviationi turuosa, aga tulevikus kindlasti soov turuosa suurendada on. Kõigepealt peab ta äriplaani esimese osa järgi lendude korraldajast muutuma lennuettevõtteks. Ta peab jõudma selleni, et tal on oma lennukid ja meeskonnad. Võib-olla peaks mõistma, et praegune faas, mis järgnes päästeoperatsioonile, see n-ö wet lease ehk lennukite liisimine koos meeskondadega on kõige kallim asi lennunduses üldse. Tegelikult peaks jõudma ikkagi selleni, et ta liisib oma lennukid ja saab oma meeskonnad sinna peale, siis saab edasi tegutseda. See on eesmärk.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Täna me keskkonnakomisjonis arutasime mõnda asja, mis toimub kahe aasta pärast, kui Eesti on terve euroliidu eestvedaja. Teate, ma kuulan, millest me räägime, ja mul on natukene hirm selle ees, kuidas me välja veame, kui tulevad need suurüritused, kus osaleb, ütleme, 120–150 inimest, kes tahavad hommikul siia tulla ja õhtul ära minna või kes hakkavad järgmisel hommikul kodu poole minema. Kas teil ei ole hirmu selle ees, mis võib juhtuda? Kas me hakkame bussidega inimesi siia vedama või kuidagi teistmoodi? Võib-olla te oskate kommenteerida seda olukorda?

Ma arvan, et on kindlasti õige tulevikku vaadata. Kui 2018. aasta alguses on Eesti Euroopa Liidu eesistuja, siis oleks mõnevõrra kentsakas, kui me tooksime inimesi kuidagi bussidega Riiast või Helsingist Tallinnasse. Oleks kentsakas jah, ma olen nõus. Me siin vahepeal remondime ja renoveerime lennujaama ja lennuradu. Mitte küll eesistumise pärast, vaid sellepärast, et reisijate arv suureneb ja samamoodi oodatakse paremat kvaliteeti. Ma arvan, et oleks kindlasti problemaatiline korraldada eesistumist ilma heade ühendusteta, see oleks ikka äärmiselt omapärane küll. Aga mõnes mõttes oleks jälle parajalt irooniline, kui Euroopa mõistaks, et ääremaale tulebki võib-olla tulla bussiga läbi mõne teise linna paar tundi. Kuid ma loodan, et nii ei lähe.

Aitäh, austatud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Kõnesoove kolleegidel ka ei ole. Oleme kuuendale arupärimisele vastamise lõpetanud.

Läheme seitsmenda arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Mart Helme, Martin Helme, Henn Põlluaasa, Uno Kaskpeiti, Raivo Põldaru ja Arno Silla esitatud arupärimine välisdiplomaadi sekkumise kohta Eesti siseasjadesse. Arupärimine on esitatud välisminister Marina Kaljurannale. Palun arupärijate nimel kõnepulti Mart Helme!

Lugupeetud minister! Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Käesoleva arupärimise esimene versioon esitati Riigikogu juhatusele juba novembrikuus. Meile arusaamatuks jäänud põhjustel leidis Riigikogu esimees tollal, et välisesinduste teema ei kuulu välisministri kompetentsi, mistõttu arupärimine meile kahel korral tagastati. Meile on tänase päevani arusaamatu see loogika ja meile on vastuvõetamatu see tsenseerimine, mida Riigikogu esimees Riigikogu liikmete arupärimiste suhtes rakendas. Nüüd oleme siiski jõudnud niikaugele, et saame selle arupärimise lugupeetud välisministrile ette kanda ja kuulata tema vastuseid.
Selle arupärimise on esile kutsunud 3. novembril 2015 Õhtulehe arvamusrubriigis ilmunud USA saatkonna tollase ajutise asjuri Chever Voltmeri artikkel "Rassism puudutab meid kõiki". Meie hinnangul sekkus USA diplomaat selle artikliga vaieldamatult Eesti Vabariigi siseasjadesse, mis diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni artikli 41 punkti 1 kohaselt on diplomaadile sobimatu tegevus. Sellega seoses palume vastata kahele küsimusele, mida ma siinkohal aja kokkuhoidmise mõttes ette lugema ei hakka. Aitäh!

Aitäh! Ma palun arupärimisele vastama välisminister Marina Kaljuranna!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma tänan küsimuste eest ja vastan nendele.
Esimene küsimus oli selle kohta, kas on kavas esitada protest USA saatkonnale välisdiplomaadi sekkumise tõttu Eesti siseasjadesse. Head Riigikogu liikmed! "Rassism puudutab meid kõiki," kirjutas USA saatkonna ajutine asjur Õhtulehe artiklis 3. novembril 2015. aastal. Sellega saab ainult nõustuda. Mis puudutab inimõiguste kaitset ja demokraatlike väärtuste edendamist ühiskonnas, siis Eesti, USA ja ka kõik teised demokraatlikel väärtustel põhinevad ühiskonnad seisavad selgelt vastu igasugusele rassismile, sallimatusele ja diskrimineerimisele. Igaühe kohus on võimalikult varakult osutada võimalikele probleemidele nendes valdkondades. See on meie kõigi ülesanne, ka Eesti rahva valitud esindajate ülesanne. Välisministeerium jälgib, mida ütlevad välisriikide esindajad, ja vajaduse korral me sellele ka reageerime. Kõnesolevat juhtumit ei saa tõlgendada kui sekkumist meie siseasjadesse, kuna tegemist on arvamusavaldusega teemal, mis kattub meie enda põhiseaduses kaitstud väärtushinnangutega. Seega ei ole Välisministeeriumil kavas esitada USA saatkonnale Õhtulehes ilmunud artikli pärast protesti.
Teiseks küsis Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, kas on kavas kutsuda USA saatkonna ajutine asjur Välisministeeriumisse nimetatud asjaolude kohta lisaseletusi andma. Tulenevalt juba eespool mainitud põhjustest ei ole Välisministeeriumil kavas kutsuda USA saatkonna ajutist asjurit Välisministeeriumisse selgitusi andma. Aitäh!

Martin Helme, palun!

Aitäh, härra asespiiker! Lugupeetud minister! Te olete ise olnud tegevdiplomaat. Ma oletan, et te teate kindlasti paremini kui laiem avalikkus või isegi kui tavalised poliitikud, missugused on need kirjutamata reeglid, mis diplomaatide kohta kehtivad, kui nad oma asukohariigis tegutsevad. Minu meelest ei saa siin üldse küsimust tekkida. Peale rahvusvaheliste konventsioonide on olemas ka kirjutamata reeglid, mis ütlevad, et diplomaadid ei sekku oma asukohariigis teravasse poliitilisse diskussiooni, nagu debatt immigratsiooni üle Eestis kahtlemata on. Nii et kas te tõepoolest leiate, et ta ei sekkunud poliitilisse diskussiooni Eestis?

Lugupeetud Riigikogu liige, ma tänan teid täpsustava küsimuse eest! Jah, on olemas reeglid, et diplomaadid ei sekku teiste riikide siseasjadesse. Jah, on olemas reeglid selle kohta, et kui diplomaadid kommenteerivad ja arvamust avaldavad, siis mismoodi nad seda teevad. Nagu ma ütlesin, puudutas kõnesolev juhtum rassismi, sallimatuse ja diskrimineerimise mittelubamist. Selles kontekstis, nagu USA saatkonna ajutine asjur sellest kirjutas ja oma arvamust avaldas, ei näe ma sekkumist meie siseasjadesse.

Aitäh! Mart Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Proua minister! Mul ei ole see artikkel loomulikult sõna-sõnalt enam meeles, kuid see oli selgelt inkrimineeriva tooniga ja Eesti avalikkust rassismis süüdistav. Kui niisuguse seisukoha esitab diplomaat, sellisel üldistaval moel tervet rahvast, tervet riiki süüdistades, siis see on absoluutselt vastuvõetamatu. Kas Välisministeeriumil on andmeid mõne intsidendi kohta, kus Eesti rahvas, rahvaesindaja või mõni Eesti alaline elanik oleks hakkama saanud mingisuguse rassistliku teoga, millele tuginedes USA saatkonna esindaja võiks meile niisuguseid süüdistusi esitada?

Lugupeetud Riigikogu liige, ma tänan teid küsimuse eest! Ka mina lugesin seda artiklit väga tähelepanelikult, eriti veel pärast seda, kui ma olin saanud arupärimise. Ma ei lugenud sealt välja selget rassismisüüdistust kogu Eesti riigi ulatuses. Ma ei lugenud sealt välja seda, mida teie praegu ütlesite. Mis puudutab konkreetseid intsidente, siis, jah, omavahelistes vestlustes on teiste riikide diplomaadid nimetanud mulle juhtumeid, kus Eesti Vabariigi territooriumil on öeldud halvasti mustanahaliste välismaalaste kohta. Aga ma viitan sellele, mida oma ühes artiklis ja postituses nimetas õhuväe ülem, seda on teinud ka kaitseminister ja Kaitseväe juhataja, nad on toonud väga konkreetseid näiteid.

Jaak Madison, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ma oleksin väga ettevaatlik kuulujuttude levitamisega. Selliste süüdistuste korral minnakse politseisse, tehakse avaldus ning edasi tegeleb sellega Politsei- ja Piirivalveamet. Küll aga on Ameerika Ühendriigid kahtlemata meie väga tugev liitlane, nad on meie sõbrad. Kuid ma toon sisse uue aspekti. Kas välisminister peab diplomaatiliselt korrektseks, kui ühe välisriigi suursaatkonna poliitnõunik kutsub neli päeva peale valimisi telefonivestluse teel uusi parlamendiliikmeid kohvile? Kas te peate seda korrektseks diplomaatiliseks suhtluseks, kui välissaatkondade esindajad kutsuvad värskeid Riigikogu liikmeid kohvile? Ma tean omast käest, omast kogemusest seda väga hästi. Milline oleks suhtumine, kui niimoodi käituks meie parlamendiliikmetega näiteks Venemaa Föderatsiooni suursaatkond?

Lugupeetud Riigikogu liige, ma tänan teid küsimuse eest! Kindlasti ei ole ma siin selleks, et levitada kuulujutte. Minu käest küsiti, kas teiste riikide diplomaadid on minuga rääkinud sellistest intsidentidest ja ma vastasin, jah, minuga on sel teemal räägitud. Mis puudutab Riigikogu liikmete suhteid saatkondadega, siis Välisministeerium toetab alati seda, et saatkonnad suhtleksid vahetult ja otse Riigikogu liikmetega, nagu me toetame ka seda, et nad suhtleksid tsiviilühiskonna esindajatega, valitsusliikmetega, koolinoortega, tudengitega ehk kõigi ühiskonnagruppidega. Ainult nii saavad nad parema pildi Eestist, siin toimuvast. Kas keegi konkreetne Riigikogu liige kutsuti kohtumisele, kuidas ta sinna kutsuti, kas ta sinna läks ja mida seal räägiti, sellest ei tea ma tõesti midagi ja mul on väga raske siin hinnangut anda. Kindlasti arvan ma, et kutse tuleb esitada soliidselt ja väärikalt. Kui keegi mingil põhjusel leiab, et teda ei kutsutud soliidselt ja väärikalt, siis tuleb see kutse tagasi lükata.

Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Proua minister!  Eile rahvusringhäälingu nädala kokkuvõttes esines rahvusvaheliselt tuntud bariton ja laulis eesti keeles Curly Stringsi laulu "Pruuniks teiseks juuniks". Saal oli VIP-e täis ja kõik VIP-id naersid nagu põrgulised. Kuidas tõlgendada seda, kui mustanahaline laulab, et ta päevitab ennast pruuniks esimeseks või teiseks juuniks ning meie VIP-id ja ordenikandjad naeravad ja seda suures plaanis telekas näidatakse? Kas seda saab tõlgendada rassismina või muu värvilisi inimesi mõnitava käitumisena?

Lugupeetud Riigikogu liige, ma tänan teid küsimuse eest! Ma ei olnud sellel kontserdil ega näinud ka eilset saadet, millele te viitasite. Aga kuulasin teie kirjeldust ja ma lähtuksin sellest, et inimestel on hea huumorimeel. Aga ma ütlen veel kord, et ma ei näinud ei seda kontserti ega seda klippi, nii et see praegune tõlgendus on minu väga subjektiivne arvamus.

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma ei olnud selle artikliga enne kokku puutunud, aga ma praegu lugesin seda. Parandage mind, kui ma eksin. Ameerika diplomaat kirjutab siin rassistlikust õppefilmist ja Ameerika naaritsast. Kas ma saan õigesti aru, et jutt on sellest, kui lugupeetud maestro Rein Maran tegi omal ajal filmi sellest, et Ameerika naarits tõrjub välja Euroopa naaritsat? On ta siis rassist? Või ma eksin ja jutt on mingist muust filmist?

Lugupeetud Riigikogu liige, ma tänan küsimuse eest! Film, millele USA saatkonna töötaja vihjas, ei ole teie nimetatud Marani loodusfilm naaritsate levikust, vaid tegemist oli reklaamfilmiga, mille tellis Keskkonnaministeerium, et tutvustada noortele Eestis elavaid võõrliike, kus näiteks oli toodud naarits. Nii et see ei olnud see film, millest teie rääkisite.

Aitäh, austatud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun, Mart Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esindajana!

Lugupeetud rahvasaadikud! Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Tiibeti vanasõna ütleb: tuhat munka, tuhat religiooni. Meil on täpselt samasugune lugu: üks artikkel, mitu erinevat lugemist. On täiesti ilmne, et seesama naaritsalugu on ju laiendatud terve Eesti peale ja toodud näitena selle kohta, kuidas Eestis lokkab talumatu rassism ning vanem vend Ameerika Ühendriigid oma diplomaatilise esinduse kaudu peab õnnetu metsarahva korrale kutsuma. See on meile solvav, see on meile kui suveräänsele riigile vastuvõetamatu. On väga piinlik, kui Välisministeeriumis sellest asjast nii aru ei saada, vaid seal saadakse aru nii, et meil tuleb käsi kõrva äärde tõsta, tunnistada isegi olematute probleemide olemasolu ning asuda kiirkorras ja entusiastlikult kõrvaldama probleeme, mida ei eksisteeri.
Me kõik siin teame, et Eestis ei ole mitte mingisugust rassismi. Eestis võib olla mõni huligaan, kes purjus peaga kuskil lärmab ja kedagi solvab, aga see ei ole rassism, mis puudutab meid kõiki. Välisministeeriumi, kaasa arvatud välisministri asi on selgitada välisdiplomaatidele, kellel selline eksiarvamus on, et niisugust asja meil siin ei ole.
Mis puutub kõrgete sõjaväelaste vihjetesse, siis need on kuulujutud ja jäävad kuulujuttudeks seni, kuni ei ole must valgel tõestamist leidnud. Palun, needsamad kõrged Ameerika diplomaadid ja sõjaväelased, kes väidavad, et Ameerika sõdureid on siin solvatud, ähvardatud või mis iganes, toogu tõendusmaterjal, pöördugu meie õiguskaitseorganite poole. Kõik meie ministrid ja muud asjapulgad armastavad lakkamatult korrutada, et Eesti on õigusriik. Kui Eesti on õigusriik, siis siin toimivad õiguslikud mehhanismid, mitte kuulujutud, mitte Facebooki postitused, kus süüdistatakse oma rahvast selles, et see ei oska käituda ja seab ohtu oma liitlassuhted. Ei, me ei sea ohtu oma liitlassuhteid. Me oleme oma nahka turule viinud Aafrikas, Aasias ja ka Euroopas. Me oleme oma liitlaskohustusi täitnud piinliku täpsusega. Ei maksa väriseda sellepärast, et kui kuskil kõrtsis purjus inimesed omavahel nagelevad, siis viimane argument, mis ühel purjus inimesel võib olla, on see, et teine on kuradi neeger. See ei sea meie liitlassuhteid ohtu. Kui sellest ei saada aru Välisministeeriumis, Kaitseministeeriumis ja Kaitsejõudude Peastaabis, siis tuleb amet maha panna ja hankida teine amet, millega paremini hakkama saadakse.
Eestis ei ole rassismi. Ei ole vaja endale tuhka pähe raputada ja teha nägu, nagu meil siin seda oleks ja meil tuleb hakata seda nüüd kaotama. See on niivõrd nõukogulik suhtumine, võin ma öelda oma küpses eas. Isegi nõukogude ajal ei olnud inimesed nii ülipüüdlikud kui praegu. Võtke ennast kokku! Võtke ennast kokku, käituge nii, nagu on suveräänse riigi esindajatele kohane! Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja ja vähesed kolleegid! Ma ei plaaninud siia tulla, aga ma otsisin välisministri kõne ajal selle artikli üles ja olen ka šokeeritud. Seal viidatakse, jah, rassistlikule õppefilmile. Ma kordan, et ma olen koos maestro Rein Maraniga palju loodusfilme teinud. Üks film oli tõesti Ameerika ja Euroopa naaritsast, sellest, kuidas suurem ja agressiivsem Ameerika naarits on Euroopa naaritsa tervest Euroopast, Eesti kaasa arvatud, välja suretanud. Selle alusel võib teha igasuguseid videoid. Kui see on rassistlik, siis ma ei oska midagi öelda. Mäletate, kunagi olid kährikud, nemad tulid ida poolt ja tegid siin sama töö ära, ajasid mägrad siit välja. Ma ei mäleta täpselt, kas Karl Vaino või kelle ajal olid ka suured pahandused, et mida siin õige võrreldakse. Ka seda oleks võinud käsitleda rassistlikuna, kui kährikud sõid meie mägrad välja. See on kogu mu sõnum. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas ministril on soovi sõna võtta? Ei ole. Oleme seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemise lõpetanud.

Läheme kaheksanda päevakorrapunkti juurde. Riigikogu liikmete Jaak Madisoni, Martin Helme, Mart Helme, Raivo Põldaru ja Arno Silla esitatud arupärimine Eesti Vabariigi valitsuse seisukohtadest Tartu rahulepingu kehtivuse ja rahulepingust tulenevate alade okupeerimise kohta. Arupärimine on esitatud välisministrile. Palun kõnepulti Jaak Madisoni arupärijate nimel!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Austatud välisminister! Esitasime 26. novembril möödunud aastal välisminister Marina Kaljurannale arupärimise, mille teema on Eesti Vabariigi valitsuse seisukohad Tartu rahulepingu kehtivuse ja rahulepingust tulenevate alade okupeerimise kohta. Arupärimine tuleneb välisministri väidetest. 25. novembril 2015 menetles Riigikogu Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise piirilepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu. Piirilepingut tutvustas ja rahvasaadikute küsimustele vastas valitsuse esindajana välisminister Marina Kaljurand. Vastustes korduvatele küsimustele Tartu rahulepingu kehtivuse kohta kinnitas minister, et leping kehtib ka siis, kui uus piirileping ratifitseeritakse, rahuleping jääb jõusse ning muudetakse vaid riigipiiri kulgemist. Küsimustele Tartu rahulepingust tulenevate maa-alade okupeerimise kohta ei suutnud või ei soovinud välisminister kahjuks anda ühtegi konkreetset vastust. Minister lausus okupeerimist puudutavatele küsimustele vastates nii: "Ma kinnitan ka seda, et juriidiliselt võib teil õigus olla, kui te ütlete, et need maa-alad on tänaseni okupeeritud. Mina seda sõna ei kasutaks, aga teil on õigus seda kasutada. Kindlasti on juriste, kes kiidavad teie tõlgenduse heaks."
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ei soovi käsitleda erinevaid tõlgendusi, vaid saada selgust Vabariigi Valitsuse seisukohtades. Sellest tulenevalt esitasime kolm küsimust. Esiteks, kas teie kinnitusel on kehtiva Tartu rahulepingu alusel Eesti pindalast 5,2% okupeeritud? Teiseks, kas okupeeritud alade eest on valitsusel kavas esitada kahju- või kompensatsiooninõue? Kolmandaks, miks on ratifitseeritavas piirilepingus kokku lepitud kahe riigi vaheline piir, mis jätab Venemaa Föderatsiooni valdusesse Tartu rahulepingust tulenevad alad ja seda ilma mingigi kompensatsioonita? Juhin siinkohal välisministri tähelepanu sellele, et järgmine arupärimine, millele te vastama hakkate, tuleneb teie väidetest kompensatsiooninõuete kohta. Seega, ma soovitaks olla hästi ettevaatlik ja hoolikas ning lähtuda mandaadist, mille Riigikogu andis teile 2005. aastal. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnepulti välisminister Marina Kaljuranna!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Rääkides okupatsioonist, alustan ma okupatsiooni juriidilisest mõistest. Okupatsioon on teise riigi territooriumi liidendamine okupeeriva riigi territooriumi külge ilma teise riigi nõusolekuta. Seega, okupatsiooni ei saa käsitleda ainult juriidilise mõistena, seda tuleb käsitleda samal ajal nii juriidilise kui ka poliitilise mõistena.
Selleks et selgitada Eesti riigi poliitikat selles küsimuses, lubage mul meenutada paari fakti meie lähiajaloost. 1992. aastal alustati Venemaa Föderatsiooniga riiklikke läbirääkimisi lepingute sõlmimiseks, mis puudutasid nii Venemaa relvajõudude väljaviimist Eesti territooriumilt kui ka territoriaalseid küsimusi piirikõnelustel. Venemaa relvajõud viidi välja 1994. aastal kontrolljoonega piiritletud alalt ehk reaalselt Eesti kontrolli all olevalt alalt. Sama lähenemist kinnitati piiriläbirääkimistel ka 1996. aastal, kui loobuti Tartu rahulepingu järgsete alade tagasinõudmisest. Lõpliku heakskiidu riigipiiri kulgemisele ja sellega seonduvale andis Riigikogu 2005. aastal, kui piirilepingud esimest korda ratifitseeriti. Sellega kinnitas Riigikogu põhimõtet, et Tartu rahulepingu järgseid alasid Venemaalt tagasi ei nõuta. Territoriaalsete pretensioonide mitteesitamine on sätestatud ka praegu Riigikogu menetluses olevates piirilepingutes. Nimetatud lepingutest ja nimetatud praktikast on tulenenud otsus mitte nõuda kahjutasu nende territooriumide eest. Need on ka kõik kirjas samades dokumentides, mida ma praegu nimetasin. Aitäh!

Aitäh! Teile on küsimusi. Jaak Madison, palun!

Aitäh! Austatud välisminister! Ma tuletan meelde, et 2005. aastal ratifitseeriti küll piirileping esimesel lugemisel, kuid see ei jõustunud. See leping ei jõustunud ehk meil ei ole hetkel kehtivat piirilepingut ja me oleme uuesti täpselt sama lõhkise küna ees. Seal oli siis ka preambul, kus väga selgesti oli kirja pandud, et Tartu rahuleping kehtib. Seega, me räägime siiski aladest, mida ei ole Venemaa Föderatsioonile loovutatud. Kas te ütlete kindlalt, et need alad ei ole okupeeritud ja me oleme need vabatahtlikult loovutanud? Teine asi, te ütlesite, et meil puuduvad nõuded okupatsioonikahjude kohta. Millisel kuupäeval võttis Riigikogu vastu otsuse, et Eesti ei lähe edasi okupatsioonikahjude suuruse väljaarvutamisega ja nõude esitamisega? Kas siis justiitsminister valetab, kui ta ütleb, et viimane mandaat pärineb aastast 2005? Kes nüüd valetab?

Lugupeetud Riigikogu liige, ma tänan teid küsimuse eest! Ma ütlesin ka oma päris esimeses kõnes piirilepinguid esitledes, et sõna "okupatsioon" võib teatud juhtudel kasutada. Jah, teie võite seda kasutada. Mina lähtun praegu Eesti riigi ja alates 1994. aastast võimul olnud valitsuste poliitikast, mis ei ole näinud ette territoriaalseid pretensioone ega kahjunõuete esitamist. Selle alusel koostati ka uus piirilepingute tekst, kuhu kirjutati selgelt sisse, et territoriaalseid pretensioone ei ole ja leping muudab Tartu rahulepingut ainult piiri kulgemise osas. Need on aktid, millest ma lähtun.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Te väldite kramplikult sõna "okupatsioon". Seetõttu tekivad mul mõned küsimused. Millisel imekombel Eesti Vabariik üleüldse sattus NSV Liidu koosseisu ja kuidas teie meelest sattusid Eesti Vabariigi pinnale Nõukogude armee sõdurid, kes siit 1994. aastal lahkusid, kusjuures mitte tervelt Eesti territooriumilt, vaid ainult teatud osast? Nii Riigikogu kui ka isegi Ülemnõukogu kuulutas ju omal ajal, et Eesti okupeeriti. Te viite siin ellu täiesti uut paradigmat. Te väldite sõna "okupatsioon" ja ajate meile ainult sellist ümmargust juttu sellest, millest valitsus on viimasel ajal lähtunud ...

Palun küsimust!

See ei välista okupatsiooni toimumist. Kuidas teie meelest sattusid siia siis Nõukogude armee sõdurid, kui okupatsiooni ei olnud?

Lugupeetud Riigikogu liige, ma tänan teid küsimuse eest! Selles osas, kuidas sattusid siia Nõukogude sõdurid 16. juunil 1940. aastal, ei ole mitte mingisugust küsimust. See oli Eesti territooriumi okupeerimine, see oli Eesti territooriumi annekteerimine. Siin ei ole mitte mingisugust kahtepidi mõtlemist, ütlen seda veel kord, tegemist oli okupatsiooniga. Nõukogude okupatsioonile järgnes Natsi-Saksa okupatsioon, sellele järgnes jälle Nõukogude okupatsioon, mis kestis kuni Eesti riikluse taastamiseni, taasiseseisvumiseni 1991. aastal. Siin ei ole mitte midagi küsitavat, siin ei ole mitte mingisugust küsimust, see on üheselt selge, valitsus on seda rääkinud, räägib ja jääb seda seisukohta toetama. Oma vastuses käsitlesin ma maa-alasid, mida me Tartu rahulepingu järgselt ei nõua Venemaalt tagasi. Ma käsitlesin nende maa-alade staatust. Nende staatuse puhul on väga oluline riigi praktika, riigi käitumine. Seepärast nimetasin ma 1992. aastat, kui me hakkasime Venemaaga rääkima nii Nõukogude vägede väljaviimisest kui ka piirilepingute sõlmimisest. 1994. aastal viidi väed välja territooriumilt, mida Eesti tegelikult kontrollis. Juba see fakt üksi näitas, mismoodi käsitleti neid territooriume, mis jäid Tartu rahulepingu järgselt tagasi nõudmata. Alates 1994. aastast on kõik valitsused otsustanud neid territooriume tagasi mitte nõuda. Selle eelnõu tekstis, mida te praegu menetlete, piirilepingute seaduse eelnõu tekstis, on üheselt kirjas, et riikidel ei ole teineteisele territoriaalseid pretensioone.

Aitäh! Martin Helme, palun!

Aitäh, härra asespiiker! Lugupeetud minister! Mida rohkem te räägite, seda rohkem puntrasse asi minu meelest läheb. Kõigepealt, see, mida te nimetasite okupatsiooni definitsioonina, on tegelikult ju anneksiooni definitsioon. Te ei tulnud mitte okupatsiooni definitsiooniga lagedale. Teiseks, te räägite, et Eesti Vabariik taastati 1991. aastal. Kas te vähemalt selle suudate välja öelda, et seda ei taastatud kogu seaduslikul territooriumil? 5,2%-l territooriumist jäi ju Eesti võim taastamata. Nüüd minu küsimus. Me siiamaani ei ole ratifitseerinud piirilepingut, seda otsust Riigikogu ei ole teinud, mingid poolikud lugemised eelnevatel aastatel või aastakümnetel ei loe, sest me ei ole seaduse jõuga piiri muutnud ja seda territooriumi ära andnud. Mis seal siis praegu on, kas seal on okupatsioon või ei ole?

Lugupeetud Riigikogu liige, ma tänan teid küsimuse eest! Kinnitan veel kord, et jah, 1991. aastal, pärast Nõukogude okupatsiooni, taastati Eesti iseseisvus. Jah, 1991. aastal ei taastatud Eesti Vabariiki nendes piirides, mis olid 1920. aastal ja 1940. aastal. Nende küsimustega, milline on edaspidi Eesti Vabariigi territoorium, kus hakkab kulgema piir ja kuidas viiakse välja Vene väed Eesti territooriumilt, tegelesid valitsustevahelised delegatsioonid alates 1992. aastast. 1994. aastast alates ei ole Venemaale esitatud territoriaalseid pretensioone. Ka vägede väljaviimise lepingu alusel viidi väed mitte Tartu rahulepingu järgse piiri taha, vaid need viidi välja tegelikult Eesti Vabariigi kontrolli all olevalt territooriumilt.

Aitäh! Mart Helme, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Ma hästi ei saa aru, mis vaev teil on, et te ei saa välja öelda, et 5,2% Eestist on endiselt okupeeritud. See, et väed viidi vastava lepingu alusel välja teatud territooriumilt, ei puutu üldse asjasse. See, et on peetud läbirääkimisi ja on sedastatud, et ei ole territoriaalseid pretensioone, ei puutu üldse asjasse. See kõik ei puutu üldse asjasse, asjasse puutub see, et 5,2% Eesti territooriumist on endiselt Venemaa kui Nõukogude Liidu järglase kontrolli all ning meie ei ole seda lepingut siin ratifitseerinud ja võimalik, et ei ratifitseerigi. Järelikult, teil ei olegi valikut, te peate tunnistama, et kui 1940. aastal okupatsioon Eesti territooriumil algas, siis 5,2%-l kestab see endiselt. Kas te olete nõus seda tunnistama ja ütlema selge sõnaga, et jah, see 5,2% Eestist on kuni uue piirilepingu ratifitseerimiseni okupeeritud ala, sõltumata sellest, kas me nõuame seda tagasi või mitte?

Lugupeetud Riigikogu liige, ma tänan teid küsimuse eest! Ma seletan veel kord. Okupatsiooni ja anneksiooni mõisted ei ole ainult juriidilised terminid, vaid neil on ka poliitiline külg. Poliitilist külge saab vaadata, arvestades riigi ja valitsuse käitumist ning praktikat. Meie praktika alates 1994. aastast on järjepidevalt olnud neid territooriume tagasi mitte nõuda ja territoriaalseid pretensioone Vene poolele mitte esitada.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! 1994. aastast on mööda läinud rohkem kui kümme aastat, kakskümmend aastat juba, ja olukord on nüüd teine. Aga küsimus on ikkagi ka selles, mida annab see, kui me praegu tahame lepingut selliselt sõlmida, ilma 5,2%-ta. Arupärimise küsimus ei olnud selles, et tuleks nõuda territooriumi tagasi, küsimus oli kompensatsiooni kohta. Kas me siis tõepoolest mitte midagi ei saa vastu selle eest, mis me ära anname? Tavaliselt on ikka vahetus, tehakse kaupa, saadakse ka midagi. Mida meie oleme saanud või mida me saame võib-olla tulevikus?

Lugupeetud Riigikogu liige, ma tänan teid küsimuse eest! Loomulikult on piirilepingute ratifitseerimine teie kätes ja teist sõltub, kas need lepingud ratifitseeritakse või ei. See, et piirilepingute tekst on praegu selline, nagu see on, ja see, et piiriläbirääkimistel jõuti sellisele tulemusele, on fakt, mille valitsus teile esitas. Valitsused on järjepidevalt, mitu korda, piirilepinguid ratifitseerimiseks esitanud. Jah, on muutunud see, et praegu esitatud piirilepingutes ei ole enam preambulit. Jah, on muutunud see, et piirilepingute tekst on osaliselt avatud ja sinna on juurde kirjutatud, et territoriaalseid pretensioone ei ole. Kuid sellised lepingud ja selline olukord on parim tulemus, mida Eesti riik läbirääkimistel Venemaa Föderatsiooniga suutis saavutada. On meie huvides lepingud sellisel kujul ratifitseerida. Ma kutsun teid üles seda tegema, et piirilepingud saaksid ükskord jõustatud ja me saaksime maha märkida püsiva piiri Eesti ja Venemaa vahel.

Aitäh, austatud välisminister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Läheme läbirääkimiste juurde. Mart Helme, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Proua minister! Ma saan endise diplomaadina muidugi aru, miks proua minister nii paaniliselt väldib sõna "okupatsioon". Põhjus on väga lihtne. Aga ta siis saaks – venelastelt, ameeriklastelt, meie Euroopa-liitlastelt ja teistelt: "Kas te olete hulluks läinud või? Kas te tahate venelastelt hakata territooriumi tagasi nõudma? Kas te hakkate venelastega selle territooriumi pärast sõda pidama?" On ju nii! Aga tegelikult on nii, et me ei hakka sõda pidama, me ei hakka nõudma tagasi midagi, mida me hetkel nõuda ei saa. Aga me ei tohiks anda midagi ka lõplikult ära.
Aastal 1994 oli täiesti teine olukord. Me olime ainult paar aastakest olnud okupatsioonist priid. Okupatsioonist! Võib-olla on see sõna tänapäeva poliitkorrektses maailmas leksikast üldse kadunud. Me olime okupatsioonist priid, meil olid suured eesmärgid: NATO ja Euroopa Liit. Meid ei olnud tõsise riigina veel peaaegu keegi tunnustanud. Maailm oli täiesti teistsugune.
Aastal 2016 on olukord niivõrd dramaatiliselt teine, et meil ei ole mõtet isegi rääkida sellest, mis oli 22 aastat tagasi. Meil ei ole enam neid probleeme, mis olid siis. Meil on teised probleemid: kuidas oma inimesi Eestis kinni pidada; kuidas Eesti majandus eurodirektiivide küüsist päästa; kuidas korraldada nii, et liitlased mitte ainult ei räägiks sellest, et Eesti julgeolek on kaitstud, vaid ka tegelikkuses oleksid valmis panustama niisugusesse kaitsesse, et meil oleks siin olemas arvestatav kontingent ja sobiv relvastus ning meie liitlased ei müüks meile jubedate hindadega sõjatehnikat, vaid varustaksid meid sõpradena, kingiksid meile seda tehnikat, liisiksid seda jne. Meil on praegu täiesti teised probleemid. See, kas meil on ratifitseeritud piirileping Venemaaga või mitte, ei puutu absoluutselt asjasse. Küll puutub aga asjasse see, et kõik need – pange nüüd tähele! –, kes ajavad seda piirilepingu asja siin läbi nõelasilma, teevad tegelikult suure teene Vladimir Vladimirovitš Putinile, sest tema saab ühe probleemi kaelast ära, aga meie ei saa mitte midagi. Me ei saa tegelikult mitte midagi, sest keegi ega miski ei takista meil ka praegu kontrolljoont välja ehitada nii, nagu me tahame, et see oleks kaitstav, valvatav jne. Keegi ei takistanud seda kümme aastat tagasi ega takistanud ka kakskümmend aastat tagasi. Me ei ole seda teinud. Nagu me oleme siin hiljuti kogenud, oleme lasknud piiri võssa kasvada, ei tea isegi, kus see on, laseme kapo poisi seal kinni võtta, ära viia ja laseme tal pikalt vangikongis istuda, kuni teda enam venelastele tarvis ei ole ja need ta nagu tühjaks joodud pudeli üle piiri meile tagasi viskavad. Meenub, kuidas siin viibiv minister alles hiljuti vandus, peaaegu käsi piiblil, et laevakaitsjad tuuakse koju. Nüüd istuvad nad kinni veel viis aastat, kuni ükskord koju tuuakse.
Meie välispoliitika ei ole adekvaatne. Meie välispoliitika lähtub mingitest luuludest ja kuulab seda, mida omakasupüüdlikult soovitavad meil teha meie nn sõbrad. Nendel on oma eesmärgid ja meil on oma eesmärgid. Vahel need kattuvad ja vahel need ei kattu. 25 aasta jooksul saadud kogemustest peaks piisama, et vahet teha, millal need kattuvad ja millal mitte. Sellest lähtudes tuleks käituda. Praegu piirilepingut ratifitseerida on mõttetu, see oleks Eestile kahjulik. Fakt on see, et 5,2% Eesti territooriumist on okupeeritud. Kas minister seda sõna kasutab või mitte, see on tema valik. Aitäh!

Aitäh! Jaak Madison, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Hea välisminister! Head kolleegid! Me saime täna teada, et teada ei saagi mitte midagi. Selgus, et küsimusel, kas need alad on okupeeritud, on kaks poolt, juriidiline ja poliitiline.
Võtame kõigepealt juriidilise poole. Juriidiliselt võttes on need alad okupeeritud. Pole oluline, kas te ütlete selle välja või ei, kas te kardate või ei. Tegelikult te kardate. Te kardate reaktsiooni, mis tuleb NATO-st, mis tuleb Euroopa Liidust, mis tuleb USA saatkonnast. Jumala pärast, mida küll tehakse, kui tuleb välja, et NATO ja Euroopa Liidu liikmesriiki ikka veel okupeeritakse, et okupeeritud on alad Petserimaal, Setumaal, Jaanilinnas! Jumal hoidku selle skandaali eest! Aga selline suhtumine on allaheitlik ja riigireeturlik ning mul on selle pärast häbi. Tänapäeval on populaarne tunda piinlikkust ja ka mul on praegu piinlik.
Võtame asja poliitiliselt. Teine aspekt, mis puudutab okupatsiooni, on alati poliitiline. Poliitiliselt ei ole mitte keegi teile andnud mandaati, et loovutada maa-alasid, mis kuulusid 1920-ndatel ja 1930-ndatel Eesti Vabariigile. Mitte keegi ei ole teile seda andnud. Teie võite suunata välispoliitikat, aga mandaadi saate te siit saalist, mitte oma paberite peale kirjutatud väljamõeldistest või illustratsioonidest. See on fakt. Kui te räägite, et te lähtute mandaadist, mis on saadud 2005. aastal piirilepingute ratifitseerimisel, siis see on valetamine. Piirilepingud ei jõustunud, sest Venemaa lükkas need tagasi preambuli pärast, mis sätestas, et Tartu rahuleping jätkuvalt kehtib. Need lepingud ei jõustunud ja pandi kalevi alla. Need on uuesti siia saali tulnud ja me menetleme neid varsti teisel lugemisel, kuid need ei ole siiani jõustunud. Te ei ole saanud siit kehtivaid piirilepinguid, millele tuginedes ajada välispoliitikat Venemaa Föderatsiooniga. Seega, te peate siiamaani lähtuma sellest, et meil ei ole kehtivaid piirilepinguid, vaid kontrolljoon, mis määrab ajutiselt kindlaks kontrollitava ala kahe riigi vahel. See on fakt.
Te ütlesite, et ma võin kasutada sõna "okupatsioon". Ma teengi seda, sest erinevalt mõnest teisest ei karda ma seda välja öelda. Ma tahan, et kõlaks võimalikult kaugele, et välisminister on arglik.
Kui te käisite meie fraktsioonis vastamas küsimustele piirilepingute ratifitseerimise koha, siis ma küsisin teilt otse, miks ei ole piirilepingute sõlmimisel käsitletud Narva veehoidla ja hüdroelektrijaama tööd. Miks ei ole seda pandud ühe klauslina sisse lepingutesse, mis on ülimalt suure kaaluga kahe riigi suhetes? Teatavasti on Narva veehoidla Leningradi tuumaelektrijaama varuveevõtukoht. See elektrijaam on sama tüüpi, nagu oli Tšernobõlis. Kui seal midagi õhku lendab, siis on Ida-Virumaa elektrita. Mis oli teie vastus? Ma tuletan meelde: "Venemaa pani ette punkti, et enne ajame piirilepingu ühele poole ja siis vaatame edasi."
Te olete olnud suursaadik Venemaal ja Ameerika Ühendriikides. Siin saalis on ka teine inimene, kes on samuti olnud suursaadik Venemaal. Teie jutud on nagu öö ja päev. Me peaksime nüüd siin saalis valima, kumba poolt me rohkem usume, milline poliitiline retoorika rohkem Venemaal valitseb, kas selline heausklik, et ajame asja korda ja siis vaatame edasi, või on reaalsus see, et Venemaa Föderatsioon okupeerib praegu Ukrainat, Krimmi, korraldab igal aastal meie piiri taga massilisi sõjaväeõppusi, rikub pidevalt küll Rootsi, küll Soome, küll Eesti Vabariigi nii õhu- kui ka merepiiri. Tekib küsimus, kelle huve tegelikult teenivad Eesti välisminister ja Eesti valitsus. Mul tekib põhjendatud küsimus, kes on Kremli agendid, kas need, kes teenivad Venemaa Föderatsiooni huve, et piirilepingutega saadaks kiiresti ühele poole, nii et tekiks legitiimne ja juriidiline alus öelda, et okupatsiooni ei ole, või need poliitilised jõud, kes püüavad seda iga hinnaga ära hoida. Valitsuse selline käitumine on riiki hävitav ja selle eest igaüks meist vastutab kunagi. Edukat aastat ja Eesti kui rahvusriigi eest seismist! Aitäh teile!

Aitäh! Henn Põlluaas, palun!

Lugupeetud eesistuja! Hea minister! Lugupeetud kolleegid! Ma pean ütlema, et välisministri tänane sõnavõtt tuleks suurte ja punaste tähtedega – just nimelt punaste tähtedega – Eesti ajalukku kirjutada. Ma olen vestelnud paljude Eesti poliitikutega, ministritega ja mitme presidendiga, aga ma ei ole kordagi kuulnud väidet, et Eesti alasid ei oleks okupeeritud. Küll on selliseid avaldusi tulnud Venemaalt, Vene poliitikutelt justkui Vändrast saelaudu. Elementaarne loogikagi ütleb, et kui riik okupeeritakse ja okupeeriva riigi väed lahkuvad ainult osalt okupeeritud territooriumilt, siis see ülejäänud osa jääb endiselt okupeerituks. On tõesti hämmastav, kuidas keegi võib väita, et see niimoodi ei ole.
Sama hämmastav on väide, justkui mõistel "okupatsioon" oleks veel mingisugune poliitiline lisamõõde, mis määrab ära, kas tegemist on okupatsiooniga või mitte. Võib-olla ei ole siis ka Krimm meie lugupeetud välisministri silmis okupeeritud, sest Venemaa poliitiline sõnum on ju täiesti selge: nemad ei ole seda iialgi okupeerinud, Krimm kuulub neile. Venemaa sõnum on ka siin sama: nad ei ole iialgi Eestit okupeerinud, see kuulub neile, nad ei ole iialgi Petserimaad või Narva-taguseid alasid okupeerinud, need kuuluvad neile.
Ma olen kirjutanud piirilepingu teemal raamatu, mida, ma tean, on ka proua välisminister kas lugenud või vähemalt käes hoidnud ja sirvinud. Seal on läbi aegade kronoloogiliselt välja toodud, kuidas on tekkinud Eesti piir, kuidas on lood Eesti okupeerimisega, kuidas on lood piiriläbirääkimistega. Kui keegi julgeb siin puldis, uhkust täis, väita, et me oleme saavutanud justkui parima tulemuse, me oleme seisnud Eesti riigi eest, siis mina ütlen teile, et see on absoluutne ja häbematu vale, sest alates 1994. aastast ei ole Eesti riigi esindajad seisnud Eesti riigi eest, nad ei ole isegi mitte läbi rääkinud teemal, et me saaksime midagi tagasi. Vastupidi, kogu see protsess, mis algas Tartu rahu järgsete piiride taastamisega, lõppes 1994. aastal. Edasi tegeldi ainult territooriumide äraandmisega, nende loovutamisega mitte midagi vastu tahtmata.
Karistusseadustikus on täiesti selgelt kirjas paragrahvid, mis ütlevad, mida tähendab okupeeriva riigi abistamine ja mida tähendab Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevus. Ainuke tähendus, mis sellel on, on riigireetmine. Kui meie valitsuse välisminister ei julge tunnistada Riigikogu saalis, et Eesti on täna osaliselt okupeeritud, siis võib sedasama väita ka välisministri kohta. Ma olen mitu korda väljendanud hämmastust ja väljendan veel kord väga sügavat hämmastust, kuidas saab selline inimene üldse mõelda sellele, et temast võiks kunagi saada Eesti Vabariigi president. President, kes peaks seisma Eesti riigi ja rahva eest, kes peaks seisma riigi territoriaalse terviklikkuse eest, kes peaks südames hoidma seda tuld ja leeki, mis meie rahvast ja riiki innustab, aga kes on nõus sellest kõigest loobuma ega pea tähtsaks absoluutselt mitte midagi, ei vabadussõda, Tartu rahu, meie esivanemate pingutusi ega meie rahva tulevikku. Aitäh!

Aitäh! Martin Helme, palun!

Riskides sellega, et kolleeg Peeter Ernits tuleb varsti daami hädas aitama, tuleks mõni asi siiski üle korrata. Konservatiivne Rahvaerakond esitas arupärimise, pakkudes valitsusele võimalust asju selgitada ja selge positsiooniga lagedale tulla. On arusaadav, millised olid need diskussioonid, millest ajendatuna me seda tegime. Meil olid teised jutud ja nende käigus tulid välja mõningad ütlemised. Aga me pakkusime valitsusele võimalust tulla välja selge seisukohaga, kuid kuulsime täna sisuliselt Kremli jutupunkte. On lausa piinlik kuulata, kui inimesed püüavad ühte lausesse kokku panna loogikat, et kui ülejäänud Eesti territoorium oli aastail 1940–1991 okupeeritud, siis mingi imeväe läbi paar maakonda ei olnud või need lakkasid olemast okupeeritud. Teine väga piinlik lugu on, kui juristiharidusega minister tuleb ja ajab segamini okupatsiooni ja anneksiooni mõiste. No ma ei tea, kas te peate meid nii rumalaks või ongi see tänapäeval Välisministeeriumi tase. Aga mida meil on siis üleüldse oodata praeguselt valitsuselt rahvusvahelises suhtlemises? Lihtsalt mõistetamatu.
Ma kordan üle paar lihtsat asja, mis väljendavad meie seisukohta. Eesti oli Nõukogude Liidu poolt okupeeritud 1940. aastast 1991. aastani (vahepeal oli loomulikult Saksa okupatsioon) ja see okupatsioon jätkub praegu veel 5,2%-l Eesti territooriumist. Senikaua, kuni Eesti parlament ehk Riigikogu ei ole neid territooriume loovutanud, on seal okupatsioon ja Venemaa on selle territooriumi annekteerinud. Venemaa on Nõukogude Liidu õigusjärglane. See on nii lihtne. Ma ei saa üldse aru, mis asi takistab seda välja öelda. Jah, ma saan aru, praegune valitsus ja tegelikult kõik valitsused viimase kahekümne aasta jooksul on soovinud neid territooriume loovutada ega taha kasutada selliseid termineid. Aga juriidiliselt on asi täpselt nii. Okupatsioon jätkub kuni selle päevani, mil hakkab kehtima uus rahvusvaheline piirileping Eesti ja Venemaa vahel, mis tõmbab paika uue piirijoone, arvestades neid territooriume, mis praegu ei ole meie käes, aga mis on õigusega meie omad ning Tartu rahulepingu, Eesti iseseisvusdeklaratsiooni ning ka ÜRO lepingute järgi on ametlikult ja seaduslikult Eesti territoorium. Kuni me ei ole neid loovutanud, on see meie territoorium ning see on okupeeritud ja annekteeritud. Ma ei saa aru, kuidas seda ei ole võimalik välja öelda valitsusel, mis peaks täitma põhiseaduslikku kohustust. Arusaamatu.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas ministril on soovi sõna võtta? Ei ole. Oleme kaheksandale arupärimisele vastamise lõpetanud.

Läheme tänase viimase arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Jaak Madisoni, Martin Helme, Henn Põlluaasa, Mart Helme, Uno Kaskpeiti ja Arno Silla esitatud arupärimine Eesti Vabariigile Venemaa Föderatsiooni poolt okupatsioonikahjude kompenseerimise kohta. Arupärimine on esitatud samuti välisminister Marina Kaljurannale. Arupärijate nimel palun kõnepulti Jaak Madisoni!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Hea välisminister! Läheme edasi samalaadse teemaga. Esitasime 7. detsembril möödunud aastal teile arupärimise, mille teema on okupatsioonikahjude kompenseerimine Eesti Vabariigile Venemaa Föderatsiooni poolt. Mis oli selle ajend? Ajend oli taas teie väide ja kellele veel kui mitte Vene meediale. Pühapäeval, 6. detsembril, päev enne arupärimise esitamist, väitsite Vene uudisteportaalile Interfax, et Eesti Vabariigi valitsus ei kavatse nõuda Venemaa Föderatsioonilt okupatsioonikahjude hüvitamist. See väide oli ajendatud koostöömemorandumist, mille justiitsminister Urmas Reinsalu ning tema Läti ja Leedu kolleegid olid allkirjastanud ja mille kohaselt kolm Balti riiki esitavad ühiselt kompensatsiooninõude. Justiitsminister lähtus oma tegevuses Eesti Vabariigi valitsuse kujundatud seisukohast, millest teavitati Riigikogu 14. jaanuaril 2004. aastal. Selle kohaselt otsustas valitsus jätkata okupatsioonivõimude tekitatud kahjude eest hüvitise saamise analüüsimist ja kahjutasunõude ettevalmistamist ning toetas eelkõige võimaliku kahjunõude esitamist seoses inimkahjudega. Lisaks tegi valitsus Justiitsministeeriumile ülesandeks tegelda koos Välisministeeriumiga kahjutasunõude ettevalmistamisega. Rohkem otsuseid ei ole Eesti Vabariigi institutsioonid sel teemal vastu võtnud.
Seetõttu esitasime neli küsimust, millele palume natuke täpsemaid vastuseid kui ühe mantra kordamist. Esiteks, millisele Vabariigi Valitsuse otsusele tuginedes väitsite tol kuuendal detsembripäeval, et Eesti Vabariigil pole kavas nõuda Venemaa Föderatsioonilt okupatsioonikahjude hüvitamist? Teiseks, kui ei ole kujundatud Vabariigi Valitsuse otsust – seda ei ole –, mis nõustuks kahjutasunõudest loobumisega, siis kas teie seisukoht oli poliitiliste volituste ületamine? Kolmandaks, kui tegemist oli volituste ületamisega, millega tehti märgatavat kahju suhtlusele meie partnerite Läti ja Leeduga, siis kas kaalute poliitilise vastutuse võtmist, mis oleks demokraatlikus õigusriigis kohane? Neljandaks, kuidas hindate, kui efektiivne on edasine koostöö Läti Vabariigi ja Leedu Vabariigiga, kui Eesti Vabariigi välisminister võtab seisukohti, milleks tal puudub mandaat ning mis on vastupidised meie partnerite seisukohtadele? Head vastamist! Aitäh!

Palun arupärimisele vastama välisminister Marina Kaljuranna!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed, ma tänan küsimuste eest! Jah, mina ja peaminister oleme selles küsimuses võtnud seisukoha ja hinnanud kahjutasunõuet okupatsiooni eest perspektiivituks, kinnitades sellega, et valitsus ei kavatse sellel teemal reaalseid samme astuda. Kordan veel, et Eesti taastas iseseisvuse 25 aastat tagasi. Selle aja jooksul oleme liitunud Euroopa Liidu ja NATO-ga, Eesti on igas mõttes edukas riik ning minevikunõuete esitamise asemel peaksime enesekindlalt tulevikku vaatama ja hoolitsema selle eest, et meie riik, iseseisvus ja riiklus oleksid püsivad ja kaitstud.
Mis puudutab Eesti suhteid Läti ja Leeduga, siis need on olnud pärast taasiseseisvumist kogu aeg väga head. Olen kindel, et samamoodi on see ka edaspidi. Eesti, Läti ja Leedu on sama meelt kõigis küsimustes, mis puudutavad meie suhteid Venemaaga, seda nii Euroopa Liidu sees kui ka laiemalt. Ma olen täiesti veendunud, et meie koostöö Läti ja Leeduga jätkub niisama tihedas ja tõhusas vormis nagu seni. Meie välispoliitilised prioriteedid on sarnased, meie suhtlus on väga aktiivne, me saame kõiki küsimusi ausalt ja avameelselt arutada. Kinnitan seda teile täie veendumusega, sest suhtlen oma kolleegidega iga päev. Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Teile on küsimusi. Jaak Madison, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma ei tea, milles on häda, aga me ei saanud praegu mitte ühelegi küsimusele vastust. Me küsisime, millisele volitusele te tuginete. Viimane mandaat, mille te olete saanud, pärineb 14. jaanuarist 2004. Kolme päeva pärast saab 12 aastat viimase Riigikogu mandaadi andmisest, millele valitsus võib tugineda. Millist kuupäeva kannab protokoll, kus on kirjas valitsuse seisukoht, mida esindavad välisminister ja peaminister, kes ei peaks andma sooloetendusi kuskil Vene portaalides? Paluks sellele konkreetsemat vastust! Kui teil neid volitusi ei ole, nagu praegu välja tuli, siis kas te kaalute poliitilise vastutuse võtmist? See on järgmine küsimus, millele me vastust ei saanud. Kuidas te saate hinnata suhteid Läti ja Leeduga heaks, kui me võtame konkreetselt teise suuna kui meie partnerid ajaloo ja geopoliitilise olukorra poolest ja ka juba rahvuse pinnalt? Paluks uuesti ja täpsemalt vastata küsimustele, esimesest kuni viimaseni!

Lugupeetud Riigikogu liige, ma tänan teid küsimuse eest! Kordan seda, mida ma ütlesin juba enne. Peaminister on üheselt välja öelnud ja mina olen välja öelnud seisukoha, et praegune valitsus peab okupatsiooni eest kahjunõuete esitamist perspektiivituks ja reaalseid samme me selles suunas astuda ei kavatse. Kui kunagi peaks valitsus oma seisukohta muutma, siis valitsus seda teeb. Mina vastan küsimusele ja vastasin ka Interfaxi küsimusele, lähtudes tänasest olukorrast, nii nagu on mitu korda selgelt öelnud ka peaminister, mida tema valitsus teeb ja mida tema valitsus ei tee. Lähtuvalt eespool öeldust ei ole mul plaanis tagasi astuda ega võtta poliitilist vastutust, sest ma ei näe selleks põhjust.

Mart Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Proua minister! See on hämmastav jutt. See on lihtsalt sõnatuks tegev jutt. Juristina peaksite te teadma, et peaminister ei ole institutsioon, kes saab öelda, et Riigikogu otsus, isegi kui see on 12 aastat vana, ei lähe talle korda ja tema ei tee seda, mida Riigikogu on otsustanud. Valitsus peab seda tegema. Kui meil on õigusriik ja valitsuste järjepidevus, siis valitsus peab tegema seda, mida Riigikogu on otsustanud. Kui valitsus ei taha enam seda mandaati käsitleda kohustavana, siis tuleb valitsusel tulla Riigikokku, püstitada küsimus ja saada sellele uus vastus. See, et peaminister ütles ... No mulle ka Kükametsa Kolla ükskord ütles. See ei tähenda mitte midagi. Täna on Taavi Rõivas peaminister, homme on ta võib-olla eikeegi. Täna olete teie välisminister ...

Palun küsimust!

... homme olete te võib-olla eikeegi. Ma tahan ikka täpselt teada, missugusele valitsuse istungil vastuvõetud otsusele, et selle küsimusega tullakse uuesti Riigikokku, te praegu tuginete.

Lugupeetud Riigikogu liige, ma tänan teid selle küsimuse eest! Ma võin rääkida tõepoolest ainult selle aja kohta, kui ma olen olnud minister, ja selles funktsioonis, nagu ma täna välisministrina olen. Kui ma olen eikeegi, siis hakkan ma rääkima nendel teemadel, millel räägivad eikeegid, ja samamoodi teeb ilmselt ka peaminister. Peaminister on üheselt välja öelnud, et okupatsiooni eest kahjunõuete esitamine on perspektiivitu. Me ei peaks tegelema minevikus sorimisega, vaid peame keskenduma sellele, et Eesti riik oleks kaitstud, iseseisev ja tema julgeolek oleks tagatud. Kui kunagi mõni valitsus seda seisukohta muudab, siis on see selle valitsuse otsus. Mina saan rääkida praegu ametis oleva valitsuse välisministrina.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Mulle küll tundub, et me saime täiesti selgeks, et mingit mandaati ei ole. Tegemist oli kas teie või peaministri isikliku soologa, valitsuse otsust ei ole, Riigikogu otsust ka ei ole. Läheme siis järgmise aspekti juurde. Mind küll õudselt kriibib see väljend "minevikus sorimine". Minu vanaisa soris minevikus Siberi metsades ja minu äi soris minevikus Siberi metsades. Minu arvates päris nii ei saa, et me unustame ära kogu oma mineviku. Aga kas te olete nõus või saate aru, et oma sellise soolootsusega võtate te ära järgmistelt valitsustelt, kes on võib-olla rahvuslikumalt meelestatud ja mõtlevad siiski sellele, et me tuleme kusagilt ja meie seljatagune ei ole blanko, võimaluse siiski esitada nõudeid, nii nagu Riigikogu on soovinud? Kas te saate aru, et te olete ahendanud järgmiste valitsuste mänguruumi ja kahjustanud Eesti rahvuslikke huve?

Lugupeetud Riigikogu liige, ma tänan teid küsimuse eest! Me kõik võime tuua näiteid isiklikust elust, et meie või meie sugulased või meie vanaisad või vanaemad on okupatsiooni tõttu kannatanud. See on nii. Aga ma ei hakka praegu üles lugema kõiki neid kannatusi, mida minu suguvõsa okupatsiooniajal taluma pidi. Mis puudutab järgmisi valitsusi, siis mul ei ole mitte mingisugust õigust, mandaati ega voli hakata spekuleerima selle üle, mida teevad järgmised valitsused. Ma väga loodan, et järgmised valitsused suhtuvad sellesse küsimusse mõistlikult ja ratsionaalselt, nii nagu see peaks tänapäeval olema.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud välisminister! Ma saan aru, et peaminister ja teie olete ühel seisukohal, et okupatsioonikahjude kompenseerimise nõuet ei peaks esitama. Aga justiitsminister on teistsugusel seisukohal. Kas valitsus on nüüd aru saanud, millist seisukohta te peaksite tulevikus esindama, või ongi valitsuses erinevad seisukohad?

Lugupeetud Riigikogu liige, ma tänan teid küsimuse eest! Justiitsminister ei ole vaidlustanud peaministri ja praeguse valitsuse seisukohta. Justiitsminister ei ole tulnud selle küsimusega valitsusse. Seetõttu ma järeldan, et justiitsminister on nõus sellega, mida peaminister on välja öelnud.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Vaadake, mina olen õpetanud koolis ühiskonnaõpetust ja rääkinud ikka nii, et valitsus teeb seda, mida Riigikogu on otsustanud, et valitsus on täitevvõim. Kas Riigikogus on siis seda asja arutatud? Millise ettepaneku või mõttega teie välja tulite ja valitsuse seisukoha välja tõite? Kust te selle valitsuse seisukoha võtsite? Kas see oli kahe inimese seisukoht, mis esitati terve valitsuse nimel, ja kas see on täiesti pädev? Ma olen segaduses. Kas kaks inimest väljendavadki Eesti valitsuse seisukohta, teadmata Riigikogu seisukohta? Või äkki pole enam vaja ka Riigikogu seisukohta selles tähtsas küsimuses?

Lugupeetud Riigikogu liige, ma tänan küsimuse eest! Ma ei tea, et Riigikogus oleks seda arutatud, vähemalt mitte selle aja jooksul, kui mina olen olnud välisminister. Kui Riigikogu soovib seda arutada, siis loomulikult on valitsus selleks valmis.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja lugupeetud välisminister! 2004. aastal arvas valitsus, et võiks sellest kompensatsioonist ikkagi nagu rääkida või seda uurida. 11 aastat hiljem on olukord oluliselt muutunud, tähendab, kahjunõude esitamist peetakse perspektiivituks. Aga ma küsin pigem vastupidi. Kui perspektiivikas oleks tegelikult, unustades selle kahjunõude ära, oma suure naabriga suhteid normaliseerida, et oleks võimalik tagada ka meie kaupadele suur turg jne? Kui perspektiivikas see üldse on selle perspektiivita kahjunõude esitamise taustal?

Lugupeetud Riigikogu liige, ma tänan teid küsimuse eest! Kindlasti ei tähenda minu eelmine vastus, et seda küsimust ei võiks uurida. Ma olen aru saanud, et Justiitsministeerium kavatseb okupatsioonikahjude küsimust edasi uurida. Võib-olla peetakse nõu ka Läti ja Leedu kolleegidega, ma ei saa seda välistada. Nagu ma ütlesin, valitsus ei ole seda arutanud ja justiitsministril on loomulikult voli seda edasi uurida ja täpsustada, kui ta vajalikuks peab. Mida me oleme öelnud? Oleme öelnud – peaminister on öelnud ja mina olen öelnud –, et me peame Venemaale kahjunõuete esitamist perspektiivituks.
Mis puudutab kaubandussuhteid Venemaaga, siis ma ei näe, et kaubandussuhted Venemaaga võiksid paraneda enne, kui on muutunud üldine poliitiline taust, kui on muutunud Euroopa Liidu ja Venemaa ning Eesti ja Venemaa kahepoolsed suhted. Täna ei näe ma mitte mingisugust võimalust ka Venemaa-vastaste sanktsioonide lõpetamiseks, kui Venemaa ei täida oma rahvusvahelisi kohustusi, ei täida Minski kokkuleppeid. Tegelikult on edu võti Venemaa taskus. Kui Venemaa hakkab käituma rahvusvahelise õiguse kohaselt, kui Venemaa täidab Minski kokkuleppeid, siis on võimalik ka suhete paranemine, sh Eesti ja Venemaa ning kogu Euroopa Liidu ja Venemaa majandussuhete paranemine. Aga samuti tahan ma öelda majandussuhete kohta, et tuleb olla ettevaatlik ja tähelepanelik, sest mitte ükski riik ei taha liiga suures osas sõltuda kaubavahetusest ühe teise riigiga. Alati tuleb mängu ka see, et leida tasakaal, et kõik riskid ei oleks ühes kohas, vaid need oleksid hajutatud. See on Eesti majandusele kõige parem.

Arno Sild, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Kas ma sain teie ettekandest õigesti aru, et valitsuse dokumentides ei ole fikseeritud neid seisukohti, mida te olete suuliselt väljendanud – nii peaminister kui ka teie –, et okupatsioonikahjude eest ei ole vaja kahjutasu nõuda?

Lugupeetud Riigikogu liige, ma tänan teid küsimuse eest! Jah, valitsuse istungil seda arutatud ei ole. Jah, kirjalikult seda valitsuse dokumentides fikseeritud ei ole.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Ma sain aru teie eelnenud sõnavõttudest, et teie poliitiline kreedo, mis puudutab suhteid Venemaaga, ongi mitte seista meie riigi ega rahvuslike huvide eest, kuulutada meie huvide eest seismine perspektiivituks, teha järjest loovutusi ja äraandmisi. Ühesõnaga, välisministri meelest peabki Eesti välispoliitika Venemaa suunal olema allaheitlik, arg ja küüniline. Kas on nii?

Lugupeetud Riigikogu liige, ma tänan teid ka selle küsimuse eest! Kindlasti ei ole ma teiega nõus. Mind võiks süüdistada allaheitlikkuses või Venemaale vastutulemises, kui ma oleksin praegu teie ees ettepanekuga sõlmida Venemaaga viisavabaduse leping või kaubandusleping, millega antaks Venemaale soodsamad tingimused või mis iganes. See, mida mina toetan, on aga Eesti välispoliitika, mis lähtub Eesti Vabariigi järjepidevusest, Eesti Vabariigi huvidest. Ainult selline saabki olla edukas välispoliitika. Eesti ja Venemaa suhted on samasugused nagu Euroopa Liidu ja Venemaa suhted. Just äsja rääkisin ma meie suhtumisest Krimmi okupeerimisse ning Ukraina ja Venemaa konflikti Ida-Ukrainas. Meie suhtumine sellesse ei muutu. Me oleme toetanud sanktsioonirežiimi ja toetame sanktsioonide pikendamist senikaua, kuni Venemaa ei hakka täitma oma rahvusvahelisi kohustusi. Mis puudutab aga pragmaatilisi üksikküsimusi, mis ei ole seotud ei Krimmi okupeerimisega, Ukraina ja Venemaa sõjalise konfliktiga ega hinnangu andmisega sellele kõigele, näiteks piirilepinguid, siis, jah, ma toetan piirilepingute ratifitseerimist, jah, ma toetan piiri mahamärkimist, sest ma leian, et tuleb kasuks Eesti Vabariigi iseseisvusele, Eesti Vabariigi julgeolekule, kui piir saab maha märgitud ja on paremini valvatav. See on meie kõigi huvides, see on meie rahva huvides.

Aitäh, austatud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Mart Helme, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Lugupeetud vähesed Riigikogu liikmed, kes on sellele maratonile vastu pidanud! Mul on väga hea meel, et välisminister mainis viisavabaduse lepingu sõlmimist Venemaaga. Meenutame, et mitte väga palju aega tagasi, umbes poolteist või kaks aastat tagasi, kui välisminister oli veel Urmas Paet, kes on praegu ära Euroopasse läinud, siis ta tulihingeliselt kaitses viisavabaduse lepingu sõlmimist Venemaaga. Nüüd me oleme niisama jaburad ja tahame viisavabadust Gruusia ja Ukrainaga, unustades ära, et seal on üle 50 miljoni inimese, kes pääsevad siis praktiliselt kontrollimatult meie territooriumile ja seavad meie rahvusriigi püsimise kaugemas perspektiivis väga suure küsimärgi alla. Aga kuna meie liitlased Euroopas on seda meelt, et seda on vaja teha, siis me loomulikult laulame seda laulu kaasa.
Mul on väga hea meel, et proua välisminister mainis Minski lepinguid. Meile teeb hirmsat hingepiina Venemaa tegevus Lõuna-Osseetias, Abhaasias, Krimmis ja Ida-Ukrainas ning me võitleme küünte ja hammastega selle eest, et Venemaa vabastaks need alad okupatsiooni alt, aga me ei kasuta sõna "okupatsioon" Setumaa puhul. Siin meie printsipiaalsus lõpeb, siin ei ole meil midagi.
Lugupeetud välisminister! Aastaid lugesin ma ülikoolis rahvusvaheliste läbirääkimiste kursusi. Ma töötasin läbi terve mäe raamatuid ja mul on ka mõningaid isiklikke kogemusi, sh olen pärast Välisministeeriumist lahkumist pidanud päris palju äriläbirääkimisi. Ma tahan anda ühe nõuande. Tulge minu juurde, ma annan ka teile selle läbirääkimiste kursuse, sest te ei saa aru ühest väga lihtsast asjast: perspektiivituks nimetamine tähendab juba ette loovutusvõidu andmist, see tähendab kauplemisruumist loobumist. Kui te ütlete: "Ei-ei, meie ei küsi mitte midagi," siis teine pool esitab teile kohe uue ja vängema nõudmise, aga teil ei ole midagi vastu pakkuda, sest te olete juba ette kõik ära andnud. Me oleme ette ära andnud territooriumi, me oleme ette öelnud, et me ei vaja mingit kompensatsiooni, me unustame meile ajaloos tehtud ülekohtu. Meile ei ole mitte midagi vaja, me vaatame helgesse Euroopa Liidu direktiividega ääristatud tulevikku.
Mõelgem natuke, mõelgem natuke! See ei ole reaalne maailm. Reaalses maailmas nõutakse, prõmmitakse, kaubeldakse, vaieldakse. Eesti diplomaatia võiks ka ükskord õppida kauplema, vaidlema ja mitte ainult järele andma. Pange Välisministeeriumis grupp kokku, tulge minu juurde läbirääkimiste kursusele! Ma natuke õpetaksin teid. See, mis toimub Eesti välispoliitikas praegu, on piinlik. Rääkida, et peaminister otsustas midagi! Peaminister ei ole see mees, kes otsustab meie eest, 101 Riigikogu liikme eest. Kui teil on küsimus, mida arvab riik, mille esindajateks meid on valitud, ühest või teisest küsimusest, siis palun tulge Riigikokku olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelule või pange see asi seaduseelnõuna paberile, tulge küsige mandaati, aga ärge tulge meile hambasse puhuma, kuidas välisminister ja peaminister on otsustanud, et seda või teist või kolmandat asja on vaja või ei ole vaja. See ei ole õigusriigile kohane ja see on vastuolus meie põhiseadusega. Kõige hullem, kui teie ei saa aru, et te osutate teeneid Venemaale, kelle eest te meid just nagu kaitsete, siis olete te ka hea ja kurja tundmise puust kuidagi väga-väga mööda läinud. Aitäh!

Jaak Madison, palun!

Hea istungi juhataja! Hea välisminister! Lööme siis tänase istungi lõppakordi. See istung pani vere keema ja ma kardan, et tekiks varajane infarkt, kui sihukest asja peaks iga päev kuulama. Mind paneb hämmastama, et välisminister ei tea mandaati, mis on talle antud kas kümme aastat, kakskümmend aastat või kuus kuud tagasi. Ta vaid väidab süüdimatult, et tema ametisoleku ajal, viimase kuue kuu jooksul, ei ole okupatsiooninõude esitamist käsitletud. Tõesti ei ole käsitletud, sest Riigikogu on seadusandlik võim ja teie olete täidesaatva võimu osa, mitte seadusandliku võimu osa. Teie ei ole see, kes kujundab üksinda valitsuse seisukohti – ei ole see härra Rõivas, ei ole see teie –, vaid seisukohti kujundab Vabariigi Valitsus ühiselt istungil, kus see kõik protokollitakse. Teil ei ole seda paberit, te teete soolot. See ongi poliitiliste volituste ületamine. Tõesti kurb. Te kas valetate, et te ei tee seda, või te ei saagi aru, et te ei tee seda. Mõlemal juhul on see väga kurb. Eesti riigile on see väga kahjulik nii mainekujunduse kui ka tuleviku kujundamise poolest, sest kui lõpuks saab Eestis võimule ka eesti rahvusest ja Eesti riigist hooliv valitsus, siis on tal tunduvalt rohkem jama, mida lahendama tuleb hakata. Aga küll ta hakkama saab.
Kui me räägime volitustest, siis ma ei kujuta ette, et näiteks keegi meist, 101-st, läheks Euroopa Ülemkogule esindama Eesti valitsuse seisukohti. Meil ei ole seda volitust. Meil ei ole mandaati, et osta üheotsapilet Brüsselisse, minna Euroopa Ülemkogule ja öelda Merkelile, et teate, meie kvoot on null. Ei ole mandaati, ei saa minna. Aga teie lähete Interfaxile, Vene portaalile, ütlema, et Eestil puuduvad nõuded. Ma ei tea, kust te tulete, ma ei tea, kelle käest te raha saate. Keda te teenite selliste soolodega? Härra Rõivas tuleb ja naudib aupaistet ning iga teine väljend on tal "peaminister teab" või "ma olen valitsuse juht", aga teie peaksite olema tunduvalt erudeeritum, kogenum ja austusväärsem isik, kui on peaminister. Teie aga ütlete, et te võtate mõlemad üksinda otsuseid vastu. Ma ei kujuta ette, mis valitsus meil on ja kui kaua see valitsus püsib. Mida vähem aega, seda parem muidugi.
Aga mis saab tulevikust? Palun väga, tulge selle küsimusega Riigikokku! Te võite võtta selle kõne alla Riigikogus. Riigikogu kas uuendaks mandaati, uuendaks seda seisukohta, sest kolme päeva pärast saab juba 12 aastat vanaks see viimane otsus, mille Riigikogu võttis vastu 2004. aasta 14. jaanuaril. Rohkem ei ole Riigikogu mitte ühtegi mandaati ei teile ega valitsusele andnud. See on lihtsalt soovitus, mida peaks järgima, et asi oleks korrektne. Ilusat tööaasta algust ja edu!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas välisminister soovib sõna? Ei soovi. Oleme tänasele viimasele arupärimisele vastamise lõpetanud. Aitäh, kolleegid!

Nüüd on võimalus võtta peale haamrilööki sõna vaba mikrofoni raames. Sõnavõtusoove ei ole. Tänane istung on lõppenud. Kohtume homme hommikul kell 10.

Istungi lõpp kell 19.52.