Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Austatud suursaadikud! Euroopaga seonduv ei too mind sel aastal esimest korda Riigikogu ette. Euroopa oli kesksel kohal nii valitsuse moodustamise aluste arutelul kui ka suvise poliitilise avalduse esitamisel. Oleme viimased pool aastat tihedas koostöös Riigikogu ja sidusrühmadega töötanud "Eesti Euroopa Liidu poliitika 2015–2019" kallal. Kuigi formaalselt on tegemist valitsuse dokumendiga, on Eestil alati kombeks otsida Euroopa asjades võimalikult suurt ühisosa ning esindada Eestit valitsuse ja parlamendi ühise mandaadiga. Tõtt-öelda on see olnud ka meie senise edu üks peamisi aluseid. Dokumendi koostamise tulemusena loodame kujundada detailsemad seisukohad umbes 70 omaalgatuse kohta, millest ma kavatsen ka igal järgmisel aastal teile aru anda. Meenutan, et üks ametisoleva valitsuse prioriteete on Eesti edukas eesistumine 2018. aasta esimesel poolel.
Soovin sellest dokumendist tulenevalt peatuda mõnel olulisemal märksõnal ja valdkonnal.
Hea Riigikogu! Asetame end hetkeks tulevikku ja vaatame sealt üheskoos tagasi 2015. aastale. Tõenäoliselt jääksid seda aastat meenutama ennekõike julgeolekuga seotud mured: peamiselt sõjad ja vägivald Euroopa naabruses, aga ka Euroopa sees, sellest tulenevad ebakindlus ja pagulasvood, samuti terroriaktid Pariisis ning mujal Euroopas ja meie lähiümbruskonnas. Nii möödunud reede õhtul toimunud terroriaktid kui ka aasta algul toimunud rünnak satiiriajakirja Charlie Hebdo toimetuses on ühtviisi tülgastavad rünnakud meie ühiste demokraatlike põhimõtete ja eluviisi pihta.
Meie parim võimalik vastus on hoida kinni oma väärtustest ja ennekõike iseendaks jääda, mitte muutuda ründajate sarnaseks. Need on väärtused, mille sümbol ja eeskuju on Prantsusmaa olnud juba pikki aastaid. 1789. aastal Prantsusmaa Asutavas Kogus heakskiidetud inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon tõstis esile valgustusaja üldhumanistlikud printsiibid ning eristas need riigivormist ja religioonist. Sellele vundamendile toetuvad lääne ühiskonna alustalad, ka Euroopa Liidu alusaktid ning Eesti Vabariigi põhiseadus. ISIS on selle arusaama ebahumaanne ja barbaarne vastand. Seetõttu me oleme täna kõik prantslased – üks kõikide ja kõik ühe eest. Me teeme kõik vajaliku, et võita religioosset äärmuslust, terrorismi ja vihkamist.
Julgeolek ei ole meie meeltes vaid äsjaste terrorirünnakute tõttu. Euroopas käib ka praegu sõda ning julgeolekukeskkond on seetõttu drastiliselt muutunud ja seda paraku pikaks ajaks. Iga välispoliitika edukuse peamine mõõdupuu on ennekõike poliitika tulemuslikkus vahetus naabruses. Tõsi, kellelegi ei ole võimalik oma arusaamu ja väärtusi peale sundida. Samas peab kõigil riikidel olema võimalus ise vabalt valida neile sobiv eluviis ja ka liitlassuhted. Euroopa ja euroopalik eluviis ei ole mitte kellelegi ohuks. Sõda ja agressioon ei ole rahvusvahelise õiguse instrumendid, ebaõiglusest ei saa sündida õigust. Seetõttu tuleb Minsk II kokkulepped täita viimase kirjatäheni ehk selleni, kui Ukraina piiril seisab kogu selle ulatuses Ukraina piirivalvur, mitte võõrvõim või selle käepikendus. Ja mingit kauplemist tingimuste täitmise üle ei saa olla – koostöö mujal ei tähenda Euroopale järeleandmisi naabruses. Minski kokkulepete täitmine ei too veel paraku kaasa seda, et õigus ja õiglus oleksid lõplikult jalule seatud, see tähendab vaid endise olukorra osalist ennistamist. Sõjakahjud jäävad, meie silmad on avatud ning Euroopa peab sellest järeldused tegema. Ühtne välispoliitika, sh sanktsioonipoliitika, peab olema kannatlik ja järjepidev ning vajaduse korral tuleb ka eskalatsioonile reageerida.
Naabruspoliitika edukus ja julgeolekuolukorra ilustamata hinnang peavad saama tuleval aastal valmiva Euroopa Liidu välis- ja julgeolekustrateegia nurgakivideks ning need on ja jäävad Eestile prioriteetseks. Kui Euroopa Liidu lõunapartnerluse eesmärk on laiapõhjaline partnerlus ja koostöö, siis idapartnerlus kätkeb endas ka Euroopa perspektiivi. Meie väärtuspakkumine naabritele peab tulevikus sisaldama ka järkjärgulist Euroopa vabaduste – tööjõu, kaupade, teenuste, kapitali, aga ka andmete vaba liikumise – jagamist naaberriikidega, nii nagu neid praegu jagavad mõned riigid, kes ei kuulu Euroopa Liitu. Et see nii läheks, peavad 2016. aasta märksõnad olema viisavabaduse ja vabakaubanduse lepingud Georgia ja Ukrainaga.
Austatud Riigikogu! Selle ja ilmselt ka järgmise aasta peamine ja Euroopale mitmes mõttes isegi eksistentsiaalse tähendusega küsimus on peamiselt just Süüria kodusõja järel võimendunud põgenikekriisi lahendamine. Pariisis toimunud terrorirünnakute tõttu pean juba teemat sisse juhatades vajalikuks öelda, et sõjapõgenike otsene seostamine terroriga on meelevaldne. Täna on meil olemas selged andmed terroristide kohta, kellest enamik – võimalik ka, et kõik – olid Prantsusmaa enda kodanikud. Kordan piiskop Philippe Jourdani öeldut, et see, mis terroristide südames toimub, on viha ja sellel ei ole mitte mingisugust seost religiooni või rahvusega. Läbikukkunud riikides tekkinud võimuvaakum on pannud idanema terroriorganisatsioonid ja radikaalsed usuorganisatsioonid, nagu Al Shabaab, Al Qaeda ja ISIS. Need ei vali oma brutaalsuses sihtmärke ega elluviijaid ning on üheks põhjuseks, miks inimesed oma kodust lahkuvad. Kui terroristid varjupaigasüsteemi või mõnda muud süsteemi väärkasutavad, tuleb vaadata, kuidas selliseid olukordi vältida ning luua toimiv süsteem, mitte aga ei tule üldistada ja süüdistada kõiki pagulasi.
Ent olen ka täiesti samal nõul ülemkogu eesistuja Donald Tuskiga: meie esmane ülesanne ja vastutus Euroopa liidritena on ennekõike Euroopa turvalisus ja kaitstus. Meie esimene ülesanne on saavutada kontroll toimuva üle. Me ei tohiks sulgeda abivajajate ees ust, küll aga peame parandama Euroopasse ja ka Eestisse saabuvate isikute registreerimist ja nende abivajadust paremini tuvastama. Euroopa varjupaigasüsteem ei vaja ülevaatamist vaid solidaarsuse ja koormuse jaotumise aspektist lähtuvalt, vaid ka korrakaitse ja sisejulgeoleku vaatenurgast. Üks võimalusi on taas juurutada piiril toimuv kiirmenetlus põhjendamatute taotluste väljaselgitamiseks ja viivitamatuks tagasilükkamiseks. Kiiremas korras tuleks luua ühised ja ristkasutatavad eelkontrolli, piiriületust, viibimisaega ja reisijate broneeringuinfot käsitlevad süsteemid. Me teadvustasime võimalike julgeolekuriskide maandamise vajadust kohe arutelude alguses ning pakkusime Euroopa Liidu ümberasustamisskeemide rakendamisel toeks meie eri ametkondadest koosneva menetlusmeeskonna.
Euroopa Liidu lõunapoolsetes riikides veel korralikult mitte käivitunud pagulaste ümberpaigutamise mehhanismid ei ole ega saa olla rändekriisi üldine lahendus. Need on vajalikud ennekõike selleks, et Euroopa vabadused toimiksid ka kriisi tingimustes ning need on mõeldud toetuseks kriisist enim mõjutatud riikidele. Just seetõttu ütlesin möödunud nädalal, kui Rootsi taastas kontrolli sisepiiridel, et peaksime juba olemasolevate kohustuste raames suhtuma soodsalt Rootsi palvesse paigutada sealt pagulasi ümber. Seda mitte ainult seetõttu, et Rootsi on meile väga lähedane riik, vaid ka seetõttu, et olukorda välispiiridel ei ole veel saadud kontrolli alla ning lõunariikidest inimeste ümberpaigutamise käivitamisel on olnud suuri raskusi.
Ma olen kogu aeg olnud seda meelt, et me peame kriisist õppima ja ära kasutama võimalusi muudatuste läbiviimiseks. Üks neist on Euroopa piirivalve loomise idee. Seda ei ole võimalik teha lühikese ajaga, kuid praegune olukord näitab, et me peame kaaluma suuremat võimaluste ja vahendite koondamist, mis tulevikus töötaks vaid Euroopa Liidu keskse eelarve baasil. Kuigi Eesti on ainuüksi 2015. aastal suutnud Euroopa operatsioonidesse panustada 10% piirivalve elavjõust, ei ole selline lahendus pikas vaates kestlik. Kui suveräänne õigus piiride valvamisel tähendab ühtlasi kontrolli puudumist, on paratamatult tulemuseks, et varsti ei ole meil enam neid vabadusi ja sisepiirideta Euroopat, ilma milleta tänased noored Euroopat ettegi ei kujuta. Ükski vabadus ei ole iseenesestmõistetav ning välispiiride valvamine on avalik teenus, mida kõik välispiiririigid osutavad kõigile teistele liikmesriikidele. See on ka üks põhjustest, miks me rajame tänapäevast ja moodsa tehnika abil valvatud Euroopa Liidu idapiiri. Sisepiiridel kontrolli taastamine on ka üldise lahenduse puudumise või selle nõrkuse tagajärg ning see on valdkond, kus on vältimatult vaja rohkem Euroopat.
Lugupeetud Riigikogu! Keskendudes tänasele päevale, ei maksa siiski unustada ka euroala. Rääkisin sellest möödunud korral selle saali poole pöördudes, kui kriisikell lõi juba täistundi. Kreeka loobumine eurost ei oleks küll tähendanud euroala lõppu, kuid seni ei ole mitte keegi suutnud veenvalt tõestada, kuidas oleks selle riigi euroalast väljaheitmine, väljakukkumine või liikmesuse peatamine asjad kas Kreekas või euroalal tervikuna paremaks teinud. Kui veenev oleks selline euroala selle liikmetele või ka turule? Et me jõudsime kokkuleppele, on hea. Ma usun, et see kokkulepe on ka täidetav. On meie kõigi huvides, et see kokkulepe saaks täies mahus ellu viidud. Me peame tugevdama arusaama, et kõigi liikmete euroala liikmesus on vankumatu. Kokkulepe ei tähenda veel seda, et ma olen nõus sellele eelnenud üsna vastutustundetu ja meile kõigile kalliks maksma läinud poliitilise näitemänguga.
Me oleme järjepidevalt seisnud selle eest, et euroala stabiilsusorientatsioon ning turusurve jätkuksid. Just seetõttu tuleb lõpule viia pangandusliidu loomine koos deposiidigarantiide süsteemi ja kriisilahendusfondiga, luua kapitaliturgude liit ja tugevdada euroala riikide globaalset konkurentsivõimet. Arvestades kriisikogemust peaksime tulevikus oma tööriistakasti lisama selgetel reeglitel põhineva euroala liikmete maksejõuetusmenetluse. See võimaldaks tulevikus euroala liikmete võlakohustuste restruktureerimist euroala sees ning annaks turuosalistele selge signaali investeerimisotsuste tegemiseks, seda nii era- kui ka avasektori investoritele. Rahaliidu uute algatuste kõrval on siiski väga oluline hoida stabiilsusele suunatud kurssi, viia otsused ellu ning luua võimalusi majanduskasvu ja investeeringute toetamiseks.
Austatud Riigikogu! Ka olukord Euroopa põllumajanduses on olnud erakordselt turbulentne. Põllumeeste sissetulekute järsk langus ja piimatööstuse kasuminumbrid näitavad muu hulgas, kui suured on probleemid tarneahela sees. Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika on end kõige paremini õigustanud just kriisiolukordades. Euroopa Liit eraldas sügisel ligi 500 miljoni euro suuruse abipaketi peamiselt piimatootjate abistamiseks. See täiendab 42 miljardit eurot, mis Euroopa Liidu eelarvest igal aastal otsetoetustena välja makstakse. Eesti riik lisas sel aastal Euroopa Liidu toetustele oma võimaluste piires riigieelarvelisi vahendeid ligi 10 miljoni euro eest. Koos Euroopa Liidu panusega on erakorralisi toetusi sellel aastal põllumajandussektorisse suunatud 33 miljoni euro eest. Toetused on mõeldud ennekõike struktuursete muudatuste läbiviimiseks. Tõenäoliselt juba selle aasta detsembris jõustub Euroopa Liidu rakendusotsus, millega tekitatakse meie soovitud paindlikkus elussigade ümberpaigutamiseks kaubanduspiirangutsoonide sees.
On selge, et ei Euroopa Liidul ega riigil ei ole põhjatuid taskuid. Ka sektor ise peab panustama ja leidma lahendusi, kitsaskohti on võimalik ette näha. Olgu siinkohal lahenduste näiteks uute turgude otsimine, ühistegevuse arendamine või omaalgatuslike kriisijuhtimisinstrumentide loomine. Me oleme nõudnud ja ka saanud Euroopa Liidu abi. Kuid miks ei suuda me keerulises olukorras olles tarneahela sees oma partnerite vastu solidaarsust üles näidata siinsamas Eestis ja just täna? Kui ei ole põllumeest, siis ei ole ka tootmist ega tooteid, mida müüa, töödelda või eksportida. Tarbijad peaksid seda tähele panema ja langetama leti ees teadliku valiku. Ühtlasi tänan kõiki ettevõtteid, kes on põllumeeste kohustustesse suhtunud paindlikult ja mõistmisega!
Kriiside teemat kokku võttes tahan rõhutada, et Euroopa koostöö, ühtsus ja solidaarsus aitavad Eestit, aga ka kõiki teisi liikmesriike. Ei ole Euroopa poliitikat, mille alusloogikasse ei oleks nii Euroopa vabadused kui ka solidaarsuse idee vähemasti piimaga sisse kirjutatud. Euroopa ei ole sõber vaid hea ilma korral, nagu ei ole seda ka Eesti. Kuigi Euroopa solidaarsus töötab ka Eesti kasuks, tahan siiski rõhutada, et Eesti ei ole ega taha olla isekas riik. Eesti soovib olla mitte ainult edukam riik, vaid ka hea riik, kes tahab teisi aidata. Olgu siinkohal näiteks meie kaitseväe märkimisväärne tegevus sellistes meist geograafiliselt kaugetes paikades nagu Mali, Kesk-Aafrika Vabariik või Liibanon. See pürgimus on osa Euroopa solidaarsusest, osa selle perekondlikust ühtekuuluvustundest. See on ka põhjus, miks valitsuse Euroopa Liidu poliitika algab sõnadega, et usaldus ja solidaarsus on Euroopa Liidu ühiste väärtuste ja koostöö nurgakivid. Ma jagan Jean-Claude Junckeri aastakõnes öeldud mõtet, et me vajame rohkem Euroopat selles Euroopas ning rohkem liitu selles liidus.
Austatud Riigikogu! Me oleme koalitsioonileppes märkinud, et Eesti paneb eesistumisel rõhku ühtse turu ja digitaalse siseturu arengule, energiapoliitikale ning naabrus- ja välispoliitikale. Viimasest rääkisin juba kõne alguses, nüüd puudutan mõne sõnaga kahte teist teemat.
Ma olen öelnud, et Euroopa Liidu geograafilisel äärealal asuva riigina on meile eriti olulised energia-, transpordi- ja sideühendused ning siseturu areng selles vallas. Hoolimata kriitikast oli kokkulepe Soome kolleegiga hädavajalik, et jõuaksime ühisele arusaamale nii gaasitoruühenduse Balticconnector kui ka veeldatud gaasi terminali rajamise võimaluste suhtes. Uus Soome valitsus on seda härrasmeeste kokkulepet õnneks austanud ning hiljuti esitasime väga raske töö viljana Euroopa Komisjonile ühistaotluse Eestit ja Soomet ühendava gaasitoru rajamiseks, järgides täpselt meie kokkulepitut. Me oleme ühiselt otsustanud asja lõpuni ajada, et muretseda ühendusele vajalik Euroopa Liidu toetus. Soome loobumine gaasiterminalist avab Eesti ettevõtjatele võimaluse konkureerida ka regionaalse gaasiterminali arendamisel. Ma väidan, et kui me oleksime põikpäiselt raiunud edasi stiilis "kõik või mitte midagi", siis ilma ettenägeliku kokkuleppeta oleksime tänagi seal, kus olime toona, aasta tagasi.
Elektriturul on meil endiselt strateegiline eesmärk siduda järgmise kümnendi jooksul Balti elektrisüsteem lahti Loode-Venemaa sagedusalast. Plaani realiseerimine ei sünni ilma koostööta, eriti just Balti riikide vahel. Ent lähiaja olulisim areng energeetikas on üleilmse ja siduva kliimakokkuleppe saavutamine Pariisis. Hoolimata meie rõhuasetustest, et kasutame ja väärindame kohalikke ressursse, on Euroopa kliimapoliitika kooskõlas Eesti energiapoliitika kaugemate püüdlustega.
Austatud Riigikogu! Just nüüd ja praegu on maailma suurim majutusettevõte selline ettevõte, millel ei ole mitte ühtegi hotelli, ning maailma suurim taksofirma on selline ettevõte, millel ei ole ühtegi taksot. Raamatute, videote või plaatide omamisest ei ole enam mõtet üldse rääkidagi. Infotehnoloogiast võimendatud areng on olnud sedavõrd kiire, et meil on raske isegi ette kujutada, mida lähiaastad infoühiskonna arengus kaasa tuua võivad. Igal juhul tundub, et tulevased põlvkonnad ei pea enam pühaks põhimõtet, et võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju. Audiitorfirma PricewaterhouseCoopers hinnangul võib aastal 2025 jagamismajanduse viie peamise sektori potentsiaalne väärtus küündida circa 300 miljardi euroni. Aastaks 2035 võib maailmas olla juba 1 miljard digitaalset nomaadi, keda köidavad rohkem e-residentsuse ja jagamismajanduse tüüpi rakendused kui üleilmset mobiilsust ja elustiili takistavad asjad. Meie asi on neile toimivaid e-lahendusi pakkuda. Euroopa peab digitaalse murrangu omaks võtma ning Eesti soovib ilma igasuguse kahtluseta olla nende muudatuste tegemisel esirinnas.
Õnneks on areng Euroopa digitaalse ühtse turu valdkonnas paljulubav ja silmanähtav. Andmeside rändlustasude kaotamine alates 2017. aasta keskpaigast toetab väga tugevalt üha enam mobiilseadmetesse koliva piiriülese digimajanduse levikut Euroopas. Selle aasta mais Andrus Ansipi esitatud Euroopa digitaalse siseturu strateegia sisaldab ambitsioonikaid plaane ja ka meeldivalt palju Eesti digitaalseid näpujälgi, mistõttu me loodame, et hiljemalt meie eesistumise ajal saavad selle peamised ettepanekud vastu võetud. Ka tubli kolmandik Eesti Euroopa Liidu poliitikast on seotud digilahendustega.
Peale viidatud strateegia elluviimise peaks Euroopa Liit edasi liikuma ka andmete vaba liikumise kui viienda põhivabaduse poole. Andmeid on juba nimetatud 21. sajandi valuutaks ning selline vabadus peaks võimaldama inimesel andmete omanikuna enda kohta kogutud andmeid mitte ainult kontrollida, vaid ka kasutada ja käsutada. Seejuures peaks olema võimalik lubada kogutud andmeid kasutada teistel ettevõtetel. Samuti peaks olema võimalik andmeid ühekordselt kasutada nii ava- kui ka erasektoris. Kuigi idee teostust tuleb veel põhjalikumalt uurida, annaks sellise vabaduse rakendamine potentsiaalselt märkimisväärse majandusliku efekti ka tärkavatele väike- ja iduettevõtetele.
Täiendav majanduslik elavnemine võiks tekkida ka juriidiliste isikute vabast liikumisest digilahenduste abil. Seda siis, kui tegevuse alustamiseks teises liikmesriigis võiks seniste kohmakate protseduuride asemel piisata vaid ülekantavast registrikandest. Kui eelnevat toetaks omakorda haldusotsuste vastastikune tunnustamine ja vastastikune usaldus Euroopa Liidu tasandil, võiksid ühes liikmesriigis omandatud õigused, load ja litsentsid toimida ka teises liikmesriigis. See muudaks piiriülese ettevõtluse tunduvalt hõlpsamaks ja aitaks tuua ka avasektorisse vajalikku välist konkurentsi ja efektiivsust.
Lugupeetud Riigikogu! Head suursaadikud! Erinevalt brittidest, kelle suhted kontinendiga on läbi aegade olnud üsna erilised, on Eestit meie Euroopa-taotlustes ikka juhtinud Gustav Suitsu uljalt ja nooreestlaslikult sõnastatud püüdlus "Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!". Praegu ei kahtle mitte keegi, et oleme eurooplased, kuid euroopalikkus kui püüdlus ja eurooplaseks olemine on meis ju pikalt olemas olnud. Meie teame, mida tähendab ka ilma selle püüdluseta elada.
Sel nädalal algavad kõnelused David Cameroni esitatud ettepanekute üle puudutavad peamiselt Ühendkuningriigi suhteid Euroopa Liiduga ja on ettevalmistuseks n-ö Briti referendumile, mis peab aset leidma enne 2017. aasta lõppu. Olen sellest korduvalt Briti peaministri David Cameroniga vestelnud ja ütlen ka teile, et minu hinnangul on võimalik tema ettepanekute alusel kokkuleppele jõuda. Eesti suhted Ühendkuningriigiga on väga tugevad ning tema liikmesus on selgelt mitte ainult meie, vaid ka muu Euroopa ja Ühendkuningriigi enda huvides. Selle nurga alt me peamegi kõnelustele lähenema. Euroopa Liit ei oleks ilma brittideta majanduslikult, poliitiliselt ega sõjaliselt kaugeltki see, mis ta praegu on. Kõneluste sisus lähtume aga sellest, et Euroopa Liidu siseturg ja põhivabadused on üks tasakaalustatud tervik koos isikute vaba liikumisega. Jagame brittide soovi tugevdada liikmesriikide parlamentide rolli, kuid me ei näe seda vaid jalgpallikohtuniku rollina, kes punaseid kaarte jagab, vaid leiame, et liikmesriikide parlamendid, teiste hulgas Riigikogu, võiksid üheskoos algatusvõimet üles näidata ja neil võiks peale punase kaardi kasutamise õiguse olla ka õigus kasutada nn rohelist kaarti. Usun, et Euroopa Liidu otsustusprotsessides vahetu osalemise parandamiseks võiks Riigikogu oma kodukorra kriitilise pilguga üle vaadata.
Kuid suhe, mida britid oma liikmesussuhetes Euroopa Liiduga taotlevad, ei ole suhe, millisena kujutab Eesti ette Euroopa Liidu tulevikku ja enda kohta selles. Meie näeme Euroopa Liitu vastusena võimalikele probleemidele ning soovime olla Euroopa Liidu arengu eestvedajate hulgas. Oleme valmis institutsioone ja pädevusi tugevdama ning tegema koostööd uutes valdkondades. Olles euroala ja Schengeni liikmed, oleme juba täna täiesti teistsuguses olukorras. Eelnevast tulenevalt oleme kindlasti avatud liikmesuse pooldaja ega soovi Euroopa Liidu poliitilist jagunemist, sest Euroopa Liidu peamine tugevus seisneb tema ühtsuses.
Kõige lõpuks, aga mitte kõige vähem tähtsana tahan esile tõsta, et peale väga paljude sarnaste vaadete ja hoiakute seob meid brittidega ühine eesistumistrio. Ma kordan üle, et selle valitsuse üks peamisi ülesandeid on Eesti edukas eesistumine 2018. aasta esimesel poolel. Koos teie ees oleva Eesti Euroopa Liidu poliitika raamdokumendiga, mis on üks aluseid eesistumise sisu planeerimisel, läheb novembri lõpus valitsusse ka eesistumise uuendatud tegevuskava, mis on aluseks eesistumise korralduslikule planeerimisele. See tegevuskava jääb sellisel kujul viimaseks ning edaspidi on valitsuse poliitiline roll ettevalmistustes veelgi tugevam ja vahetum. Kui aga rääkida konkreetsetest ettevalmistustest, siis oleme nüüdseks välja valinud üle 400 valitsus- ja parlamendiametniku, aga ka erasektori töötaja, kellel on peamine roll töörühmade juhtimisel ja eesistumise eestvedamisel. Kompetentne ja euroopalik ametnikkond on põhiline, mis Eestile sellest perioodist vahetult alles jääb. Järgmisel aastal saadame Brüsselisse juba suure osa 2018. aastal eesistumist eestvedavatest ametnikest. Peale selle, et meie töötempo võib sellal olla kiirem, jäädes seadusandliku töö lõpuperioodi, peame olema valmis kõigi teemadega töötama ja õppima kriisiaastatest, et olla valmis nii ootamatusteks kui ka tõsisteks kriisideks.
Kuigi ettevalmistamise peamine raskus eelseisvatel aastatel on valitsusel, on ka Riigikogul eesistumise edukas toimumises väga suur roll, ja mitte vaid parlamendidiplomaatia edendamise vaatevinklist. Esmalt pean silmas muidugi eelarvet, milleks oleme teiste eesistujate kogemuse pinnalt kõigi aastate peale plaaninud suurusjärgus 74 miljonit eurot. Aga me vajame ka Riigikogu toetust, et teha avaliku teenistuse seaduses mõningad muudatused, mis võimaldaksid eesistumisega seotud ametnike tööaega ja motivatsiooni sel pingelisel perioodil paindlikumalt suhtuda. Seega avaldan ma lootust, et Riigikogu igakülgselt toetab eesistumise sisulist ja korralduslikku ettevalmistamist ja läbiviimist. Ma loodan väga, head Riigikogu liikmed, teie igakülgsele, tõhusale ja asjatundlikule koostööle järgmiste aastate jooksul. Eesistumiseni on jäänud 775 päeva, täis tihedat tööd.
Teeme üheskoos Eesti suuremaks! Aitäh teile!