Absoluutselt. Minu sõnu ei tohiks kuidagi tõlgendada selliselt, et ma olen erakoolide vastu või pean neid riskiks või ohuks. Ma täiesti nõustun sellega, et erakoolid on mitmeski kohas Eesti haridussüsteemi rikastanud, nad on kohati täitnud seda rolli, mida riiklik või munitsipaalharidussüsteem ei ole siiani täita suutnud. Näiteks on erivajadusega laste õpetamisel erakoolid nii mitmeski kohas olnud tublimad kui riik. Samamoodi on alternatiivpedagoogikal põhinevatel Waldorfi koolidel selgelt oma roll Eesti haridusmaastikul, nad on väärtus, riik on seda metoodikat tunnustanud. Selles kontekstis on loomulikult igati teretulnud, et Eestis on erakoole, eriti neid erakoole, kus pakutakse teistsugust õpet kui tavakoolides ja kus on kas erinev metoodika, näiteks Waldorfi koolides, või kus tegeldakse keerulise sihtrühmaga, näiteks haridusliku erivajadusega laste erakoolides. Riskikoht on pigem selles, et kui praeguse rahastusskeemi alusel on erakoolidel võimalik saada munitsipaal- ja riigikoolidest soodsamaid rahastustingimusi, näiteks tegevustoetust täispiirmäära ulatuses, mis on oluliselt kõrgem kui näiteks suurte linnade munitsipaalkoolidel keskmiselt, siis tekib paratamatult surve, et erakooli on mõistlikum pidada kui munitsipaalkooli. Me oleme seda survet näinud realiseerumas, kui näiteks kohaliku omavalitsuse kooli kõrvale luuakse lastevanemate initsiatiivil erakool, et saada paremat rahalist positsiooni. Süsteem peaks olema selline, mis võimaldab erakoolidel toimida, sest erakoolid kindlasti rikastavad haridusmaastikku, aga teisest küljest peab süsteem olema selles mõttes õiglane, et kohaliku omavalitsuse koolide võimekus pakkuda kvaliteetset haridust oleks võrdväärne erakoolide omaga.