Härra esimees! Austatud arupärijad ja teised Riigikogu liikmed! Pean siis tänusõnadega kuidagi vastama. Olen väga tänulik nende tänusõnade eest ja tänan teid ka sisuka arupärimise eest! Mitte kõik arupärimised ei ole nii sisukad ja mitte kõik küsimused ei ole vabad omavahelistest vastuoludest. Aga seekord ma seda kurta ei saa.
Kõigepealt sissejuhatuseks nii palju, et üliandekus selle Rajaleidja kontseptsiooni alla vist ei kuulu, vähemalt ei tea ma, et seda niimoodi tõlgendataks. Küll aga võin öelda, et ma püüan vastata Vabaerakonna väga liberaalse nurga alt küsimustele, mis puudutavad omavalitsuse autonoomiat ning omavalitsuse ja riigi koostööd. Sellesse suhtute te, ma usun, väga liberaalselt, aga mina annan mõne vastuse võib-olla kriitilisema.
Esimene küsimus: "Kuivõrd tulemuslikuks on osutunud kõrge kvalifikatsiooniga tugispetsialistide koondamine reaalsest koolielust kaugemale, maakondlikesse keskustesse? Kas Rajaleidja keskuste spetsialistide koostöö koolidega toimub ülekaalukalt keskustes või koolides kohapeal?" Kõigepealt pean tähelepanu juhtima sellele, et tugiteenuste tagamine on juriidilises mõttes olnud alati mõeldud omavalitsuse funktsioonina. Nemad teevad valiku, mis tugiteenuseid on vaja, ja koolid siis suures osas korraldavad. Vahepeal oli siin teatud segadus, mis haridusminister Aaviksoo aegadel ära klaariti. Tugispetsialistide raha siiski ei saa tulla õpetajate palgafondi arvel. Aga üldjoontes on see olnud suurel määral omavalitsuste funktsioon ja riiklik pakkumine tuleneb pigem sellest, et ühelt poolt on meil üleminekuraskused. Tugiteenused on natukene eksklusiivsed, just selles mõttes, et neid vajavad õpilased on väga erinevad. Lisaks on tegu defitsiidiga – neid spetsialiste on raske leida ja neile täiskoormust pakkuda. Selles mõttes on tsentraalne korraldus ja koostöö realistlikum.
Aga kuna 1. septembrist 2014 osutatakse maakondlikes Rajaleidja keskustes seda teenust kahel eri tasandil, siis vastan ka eraldi. Esiteks, koolid võivad tellida keskustest erapedagoogi, logopeedi ja psühholoogi nn kooli tasandi ehk esimese tasandi teenust. Need spetsialistid töötavad koolides või lasteaedades ja tegelevad vahetult lapsega, toetades ka õpetajaid nende töös. 33 kooli tellis eelmisel ja sel õppeaastal seda teenust keskustest ja see on seaduse järgi tasuline. Tegu on kulupõhise tasuga selles mõttes, et iga kord on ju omahind erinev, aga maksta tuleb keskmise omahinna järgi määratud tasu. Mis selle sees on? 79,5% sellest moodustab töötasu koos maksudega. Kindel on see, et spetsialistid on sel viisil paremini koormatud, kui nad oleksid omavalitsustes või koolides palgal olles. Seega võib öelda, et see on ökonoomne töökorraldus. Ja mulle mõningase üllatusena on see teenus väikevaldadele soodsam. Haldusterritoriaalse reformi tulemusena peaks selline vahetegemine idee poolest ära kaduma, ma arvan. Samas, väikeste valdade olukorda arvestades on see jälle ilmselt mõistlik vastutulek.
Ja siis on veel spetsialisti teise tasandi nõustamisteenus. Seda on vaja, kui lapsel on käitumis- ja õppimisprobleeme, millega ei tulda koolis ja kodus enam toime. Seda pakutakse juhul, kui koolis puuduvad tugispetsialistid ja kui mõne lapse puhul on vaja rakendada sekkumismeetmeid, mille aluseks on nõustamiskomisjoni soovitus. Teise tasandi nõustamisteenust osutavaid spetsialiste on tööl 16 keskuses, nende hulgas 20 logopeedi, 22 erapedagoogi, 26 psühholoogi, 17 sotsiaalpedagoogi ja 60 karjäärispetsialisti. Need inimesed teevad kindlaks probleemide olemuse ja individuaalse lähenemise vajaduse ning nõustavad vastavalt sellele. Aga nad annavad ka vanematele ja haridusasutustele nõu, mida ette võtta. Eelmisel õppeaastal oli selliseid juhtumeid 9651, hinnanguliselt kolmandikul kordadel käidi koolides ja lasteaedades kohapeal. Miks nii vähe? Enamasti eelistavad lapsevanemad Rajaleidja keskuse privaatsemat ja neutraalsemat pinda. Seda teenust on osutatud 2008. aastast alates ja see on jätkuvalt tasuta.
Teine küsimus: "Kui suur hulk koole (protsentuaalselt) eelistab kasutada Rajaleidjas pakutavat teenust?" Esimese tasandi teenust tellib keskusest 33 kooli, mis on 16% väikevaldade koolidest, kellele esimese tasandi teenuse tellimise võimalus põhiliselt mõeldud ongi. Suured asulad tulevad ise paremini toime, aga muidugi tuleb arvestada, et neid spetsialiste on vähe ja nende koormamine on vajalik. Munitsipaalkoolide koguarvust kasutab seda teenust 7,6%. Teise tasandi teenust on maakondades osutatud peaaegu kõigile haridusasutustele. Tallinnas on jõutud 70% koolidesse ja lasteaedadesse, prioriteediks on olnud need asutused, kus kohapeal spetsialisti pole. Olgu öeldud, et Tallinna põhikooliastmega koolides on eripedagooge vaid 19 koolis, psühholooge 52-s, logopeed on 29% ja sotsiaalpedagoog 43% koolidest. See juba viitab, et tegu on väga nõutud teenustega ja neid spetsialiste ei ole lihtne leida, ammugi siis väikestes valdades. Tsentraalne pakkumine on mõistlik.
Edasi, kolmas küsimus: "Kuidas on tagatud Rajaleidja keskustes koostatud individuaalsete õppekavade ja käitumise tugikavade rakendamine koolis? Kuidas toimib nende tulemuslikkuse kontroll olukorras, kus riigi ülesanne on teostada sisulist järelevalvet, teenistusliku järelevalve ülesanne on aga omavalitsusel ning Rajaleidja keskuse spetsialistid ei kontrolli koolide tegevust." Õpilaste toetamine on tegelikult koolielu igapäevase protsessi osa. Individuaalne õppekava ja käitumise tugikava koostatakse koolis või lasteaias koostöös lapsevanemaga. Rajaleidja keskuse spetsialistid suunavad ja juhendavad nende koostamist. Iga juhtumi puhul määratakse juhtumi haldaja, kelle ülesannete hulka kuulub ka soovitatud meetme rakendamise kontroll. Riikliku järelevalve prioriteet on olnud just hariduslike erivajadustega laste õppe korraldamine.
Neljas küsimus: "Kuidas on võimalik rääkida spetsialistide teenuste kättesaadavusest kohapeal koolides, eriti maapiirkondades, kus Rajaleidja keskuse väljasõidukulu kuus on 50 eurot?" Sellist fikseeritud kulu tegelikult ei ole. Välja on arvutatud keskmine omahind, mis kehtib kõikidele koolidele ja piirkondadele ühtemoodi.
Viies küsimus: "Vastavalt seadusele peab kooli direktor määrama isiku, kelle ülesandeks on haridusliku erivajadusega õpilase õppe ja arengu toetamiseks vajaliku koostöö korraldamine tugispetsialistide, andekate õpilaste juhendajate ja õpetajate vahel /---/. Praegu on see lisaülesanne, mida täidab kooli õppealajuhataja või kooli mõni tugispetsialist kas väikese lisatasu eest või tasuta. Milline on Haridus- ja Teadusministeeriumi kava probleemi lahendamiseks?" See ei ole lisaülesanne. Kõikide õpilaste arengu toetamine on kogu kooli ülesanne ja toetamise põhimõtted peavad olema õppekavas sätestatud. Õpilast ümbritseb tugivõrgustik kooli sees ja ka väljaspool kooli. On oluline, et keegi kooli tasandil vastutaks eri osapoolte koostöö koordineerimise eest. Lapse vajaduspärane toetamine on kooli õppekorralduse lahutamatu osa ja sellega ei ole seatud koolile täiendavaid kohustusi. Otsuse, millised on koolis töötavate inimeste kohustused ja vastutus HEV-laste õppe korraldamisel, teeb koolijuht. Ta määrab HEV-laste õppe koordineerija, tagades ka, et selle tegevusega seotud ülesanded on täidetavad tasustatava tööaja piires. Oluline on siinjuures, et kõikidel koolis töötavatel õpetajatel, tugispetsialistidel, õpilastel ja lapsevanematel oleks selge teadmine, kelle poole pöörduda, kui probleeme tekib.
Kuues küsimus: "Kui HEV-õppe koordineerija on üks süsteemi lüli I ja II tasandi tugiteenuste (st Rajaleidja spetsialistide ja kooli õpetaja) vahel, kas on kaalutud võimalust parema tulemuse saavutamiseks muuta HEV-õppe koordineerija ametikoht riiklikult tasustatavaks ning leida kvalifitseeritud töötajad, kes seda tööd koolides tegelikult ka teevad, st on reaalselt õpetaja juhendajad, vanema nõustajad, paberitega toimetajad jne?" Kui ma küsimusest õigesti aru saan, on mõeldud seda ametikohta kooli või omavalitsuse tasandil. Seda me ei kaalu. Pigem teeme tõenäoliselt ettepaneku, et omavalitsejatel oleks oma haridustoetuse kasutamisel suurem autonoomia. Me kindlasti prioriteedina hoiame õpetajate palga komponente. Kõik muud komponendid ja nende tähendus on tegelikult kõvasti devalveerunud ja devalveeruvad praegugi. Ei ole mõtet kirjutada lahti eraldi õppevahendite ja investeeringute kulu, kui me pakume tasuta näiteks elektroonset õppekava ja investeerimisprogramme. Jätta omavalitsejatele võimalus manööverdada eri kuluartiklite vahel on vägagi mõistlik. Miks ei võiks nad saada ka tugiteenustele kulutada vastavalt vajadusele. Koordineerija roll, kohustused, vastutus ja töömaht võib olla väga erinev, nii et jällegi tekib koormuse jagamise küsimus. Selles mõttes pole selline ametikoht riiklikult ideaalselt rakendatav.
Seitsmes küsimus: "Miks pole vastavaid HEV-õppe koordineerijate ametikohti ette nähtud koolieelsetes lasteasutustes, kus on äärmiselt oluline märgata iga lapse erinevaid vajadusi, tugevusi ja nõrkusi?" Siin ma küll rõhutan, et me räägime ju omavalitsustest. Koolieelsed lasteasutused on väga selgelt omavalitsuse haldusala, nii on see kõikides riikides. Teisiti ei saagi olla. Me ikkagi ei saa riiklikke ametikohti niimoodi ette kirjutada, arvestades ka selle teenuse kirevust – selles mõttes, et nende asutuste suurus on väga erinev. Iga lasteasutus peab lähtuma koolieelse lasteasutuse riiklikust õppekavast ja eraldi riigi palgal olevat ametimeest sinna vaja küll ei ole. Lasteaia õppekavas peab olema kirjas, kuidas neil on korraldatud erivajadusega laste toetamine. Meil on ka olemas sellesisuline juhendmaterjal pealkirjaga "Lapse arengu hindamise ja toetamise juhendmaterjal koolieelsetele lasteasutustele".