Austatud Riigikogu! Alustame infotundi. Palun kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohal on 45 Riigikogu liiget, puudub 56. Infotunnis osalevad täna peaminister Taavi Rõivas, justiitsminister Urmas Reinsalu ja siseminister Hanno Pevkur. Küsijaid on sooviavalduse järgi üheksa, seetõttu, austatud Riigikogu, palun tähelepanu, annan võimaluse esitada iga põhiküsimuse korral üks lisaküsimus.
Esimene küsimus on peaminister Taavi Rõivasele. Andres Herkel, palun!
Aitäh, härra esimees! Austatud peaminister! Tuleva aasta riigieelarve mahu kasvuks on planeeritud 358 miljonit eurot. Kuna eurotoetuste maht pigem väheneb, siis see osa eelarve tulude poolel, mis peab selle kasvu tagama, on kõvasti üle 500 miljoni euro – päris suur. Meil on eelarvet lugedes tekkinud mure, kuidasmoodi see raha ikkagi kokku tuleb. Sellega seoses tahan küsida, kui palju kasvab maksukoormus. Te olete selgelt hoidnud seisukohta, et maksukoormus ei tohi kasvada. Kui palju kasvavad sellised ilmselt eelarve täiendava laekumisega seotud näitajad nagu SKT ja samuti inflatsioon? Me oleme eelarvet sirvides ühes ja teises kohas pannud tähele natukene vastuolulisi arve.
Kõik kõige olulisemad arvud, mis eelarvet ja majanduskeskkonda puudutavad, ka need arvud, mille kohta te küsisite, on kirjas riigieelarve seletuskirja esimestes peatükkides. Ma soovitan kõikidel Riigikogu liikmetel vähemasti selle sissejuhatava osaga riigieelarve seletuskirjas tutvuda, sest see annab väga hea ja ajakohase pildi mitte ainult eelarves plaanitavast, vaid majanduse seisust laiemalt. Kõik arvud on seal kenasti kirjas, samuti on toodud võrdlus eelmise aasta eelarve eelnõuga ehk siis käesoleva aasta eelarvega. Nende andmete alusel saate ka täpsed protsendid kenasti välja rehkendada. Mis puutub eelarve tulude prognoosi, siis nii nagu ka varasematel aastatel, oleme nende prognoosimisel lähtunud Rahandusministeeriumi andmetest ja olnud tulude prognoosimisel pigem konservatiivsed kui ülemäära optimistlikud. Seda on näidanud ka viimase kahe aasta eelarve tegelik täitumine. Nimelt, 2014. aastal ületasid tulud märgatavalt kulusid ja võime juba praegu kindla veendumusega öelda, et nii on ka tänavu. Tänu sellele oli 2014. aastal ja on ka 2015. aastal eelarve ülejäägis nii struktuurselt kui ka nominaalselt.
Andres Herkel, palun!
Aitäh! Ma ei saanud vastust kõikidele küsimustele, eeskätt sellele, kas maksukoormus tõuseb ja mismoodi need aktsiisitõusud toimima hakkavad. Ma muidugi olen vaadanud seda eelarve seletuskirja esimest osa. Minu meelest on seal natuke liiga optimistlik SKT kasvu prognoos, aga ma küsin niiviisi. Inflatsiooninäitaja tõus 2%-ni välistegurite negatiivse mõju taandumise ja muu tagajärjel – kas see on realistlik olukorras, kus meil on tegemist pigem negatiivse seisuga inflatsiooniküsimuses? Mille arvel see ikkagi tuleb? Kas te arvestate puhtalt seda, et aktsiisitõusud viivad meie inflatsiooni nii kõrgele? Meie arvutused kipuvad küll näitama seda, et selle tulemuseni jõudmiseks peame teisel poolaastal lausa ralli ette võtma. Kust see tuleb?
Aitäh! Te jõudsite selle minuti jooksul esitada õige mitu küsimust, aga ma palun teil mõista, et mul on vastamiseks kaks minutit. Kui küsimusi on väga palju, siis kõigele tõepoolest ei jõua vastata. Aga ma annan endast parima. Inflatsiooni, nii nagu kõiki teisi majandusnäitajaid ei prognoosi mitte poliitikud, vaid eksperdid. Ja on hea tava, et poliitikud ei koalitsioonist ega opositsioonist ei vaidlusta seda eksperdihinnangut. See ei ole kunagi sajaprotsendiliselt täpne tulevikku vaatamine. Ka parimate majandusteadmiste korral ei saa prognoosimine olla täppisteadus, aga see on parim teadmine, mis Eestil praegu on. Minu soovitus on mitte seda infot vaidlustada. Samas saan kindlalt öelda, et aktsiiside osa inflatsiooni kujunemisel on kaduvväike, nii et ei pea muretsema, et õlle või viina või tubaka hinna tõus märgatavalt mõjub. Ei mõju. Mis puutub maksukoormusse, siis tööjõu maksukoormus langeb nii madalapalgaliste inimeste maksuvabastuse kui ka tulumaksuvaba miinimumi tõusu tõttu, kahjuliku tarbimisega seotud maksukoormus aga kasvab. Järgmisel aastal tõuseb nii alkoholi- ja tubaka- kui ka kütuseaktsiis. Maksukoormus tervikuna prognoosi järgi suureneb 0,2%. See on esialgne hinnang, sest nagu te teate, maksukoormuse rehkendamisel ei arvestata mitte ainult seda, kui kõrged on maksumäärad, vaid ka seda, kui hästi maksud laekuvad. Viimastel aastatel on maksukoormat statistiliselt kasvatanud just nimelt see eripära, et maksud on samade maksumäärade juures paremini laekunud.
Heimar Lenk, palun!
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Mina tulin siia istungile otse Toompea lossi eest, kus on rahvarohke miiting. Mul paluti esitada just nimelt teile siin saalis üks küsimus. Nimelt, sellel miitingul arutatakse nii pagulaspoliitikat kui rahva elatustaset. Loosungid on mitmesugused ja inimesed küsivad, miks meie valitsusjuht ega ministrid kunagi ei käi rahvaüritustel, mida väga sageli Toompea lossi ees korraldatakse. Ka täna tulite rahvamassist mööda siia pooltühja saali. Siit minu küsimus. Kas teie ja teie ministrid kardate rahvaga otse suhelda? Kas te kardate oma rahvast, et te kunagi ei tule nende ette kõnet pidama, kui inimesed on Toompea lossi ette kogunenud?
Aitäh! Seda, miks saal on pooltühi, on mul raske kommenteerida. Valitsuse esindus on täies koosseisus kohal, me teeme oma tööd vastutustundlikult. Mis puutub lossi ees toimuvatesse miitingutesse, siis päris kõigile ma tõepoolest ei ole jõudnud, aga mõnelt olen läbi astunud. Viimati siis, kui põllumehed soovisid, et valitsus oleks solidaarne piimatootjate ja seakasvatajatega. Me oleme seda oma otsuseid tehes olnud. Ka Vabariigi President siitsamast puldist rõhutas seda ja mina olen seda riigieelarvet üle andes rõhutanud. Need olid asjalikud sõnumid, mis vajasid parlamendi ja valitsuse tähelepanu, ja me saime nendele sõnumitele ka reageerida. Mis puutub tänase miitingu sõnumitesse, siis jäägu teie hinnata, kas nendega on parlamendil võimalik midagi peale hakata või on see tänane miiting organiseeritud eeskätt selleks, et korraldajatele populaarsuspunkte teenida.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Ka järgmine küsimus on peaminister Taavi Rõivasele. Mailis Reps, palun!
Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Meil on nüüd võimalus olnud 2016. aasta riigieelarvega põgusalt tutvust teha ja üks asi on jäänud hinge kripeldama. Kui me vaatame haridusvaldkonna osakaalu eelarves, siis see on vähenenud. Olukorras, kus valitsus on hariduse kui prioriteedi esile tõstnud, jääb osakaalu langus ligi 3% väga teravalt silma. Kuidas te peaministrina selgitaksite, mis ikkagi juhtus riigieelarvevaidlustes, et selline 3%-line langus haridusele osaks sai?
Aitäh! Mul on teile hea uudis. Nimelt, kõik see, mis puudutab hariduskulude vähenemist, on ajutine ja seotud Euroopa Liidu finantsperioodi vahetusega. Küllap te teate endise valitsusliikmena väga hästi, et euroraha ei jaotu aastate kaupa eelarves ühtlaselt ja eriti just niisugusel perioodil, nagu sel ja järgmisel aastal käes on, võib esineda ajutisi langusi ka teistes eluvaldkondades. Ülejärgmisel aastal, osas valdkondades aga juba järgmisel aastal, on oodata märgatavaid tõuse. Põhjus on väga lihtne: lõppes ära senine seitsme aasta pikkune eelarveperiood, otsad tõmmatakse kokku, viimased rahad saavad välja makstud, samal ajal uus periood alles käivitub. Nii ei maksa imestada, et mõnel aastal ei ole jõutud mõnes valdkonnas üht või teist meedet käima saada või et mõnes valdkonnas juhtub lausa see, et paralleelselt on kasutada nii eelmise perioodi lõpu raha kui ka uue perioodi alguse raha. Selleks, et saada täpset pilti hariduse rahastamisest, on oluline teada, et haridusse me suuname järgmise seitsme aasta jooksul väga palju Euroopa Liidu vahendeid. Haridus on euroraha jagamisel suur prioriteet ja kui jätta need euroliidu summad, mis, nagu öeldud, kõiguvad, üldpildist välja, siis valitsussektori hariduskulud kasvavad ca 35 miljoni euro võrra. Võrreldavaid andmeid võrreldes saab öelda, et nagu eelarve tervikuna, kasvavad ka hariduse summad. Teil on õigus, et haridus on valitsuse jaoks prioriteet. Ja haridusvaldkonnas omakorda on prioriteet õpetajate palkade tõus.
Mailis Reps, palun!
Aitäh! Lugupeetud peaminister, võtan teil sõnasabast kinni. Te ütlesite, et järgmisel aastal on valitsuse prioriteet õpetajate palkade tõstmine. Kui nüüd lahterdama hakata ja vaadata üldhariduse lahtrit, siis näeme, et õpetajate palgafond on silmanähtavalt kõige suurem kuluallikas. Loomulikult käib selle maksmine kohalike omavalitsuste kaudu, osa riigikoolide kaudu ja väike osa erakoolide kaudu. Torkab silma, et põhikooliastmes on palga maksmise lisarahaks arvestatud oluliselt väiksem summa, kui võiks eeldada selle rõõmustava fakti põhjal, et järgmine aasta on põhikooli õpilaste arv tõusnud. Viitan siinkohal ka sellele, et 7. oktoobril peetud läbirääkimistel Eesti kohalike omavalitsuste esindajatega nii maalt kui linnast tõid nii minister kui linnade ja valdade esindajad välja mure, et põhikooliõpilaste arvu kasvu ja õpetajate palga tõusu suhe võib tähendada, et õpetajate palk ei tõuse.
Palun küsimus!
Kuna te ei jõudnud küsimust lõpuni esitada, siis ma püüan mõistatada, mida te küsida tahtsite. Enam-vähem ma siiski aiman, kuhu te tüürisite. Tõepoolest, õpilaste arv aastati kõigub, ja kõigub küllalt suures ulatuses. Senine praktika on olnud see, et kui õpilaste arv on mõnel aastal näiteks vähenenud, siis ei ole vastavat summat Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarvest ära võetud. Ministeerium on tavaliselt leidnud võimalusi sisemiselt teatud ümbertõstmisi teha. Iseenesest me peame ikkagi arvestama selle trendiga – see ei ole sugugi rõõmustav trend, aga see on tõsiasi, millega me peame arvestama –, et õpilaste arv tervikuna siiski väheneb. See tähendab ka seda, et kui ühel konkreetsel aastal peaks õpilaste arv kasvama, siis sellest ei tohi teha kaugeleulatuvaid järeldusi ja asuda kohe koolivõrku või ka õpetajate arvu suurendama. Paraku reaalsus on see, et pigem on õpilaste arv riigis tervikuna langustrendis. Nii on mitu valitsust järjest püüdnud koolivõrku optimeerida ja tagada, et kõikjal üle Eesti on võimalik saada kvaliteetset haridust. Kui vaadata viimaseid aastaid, siis ka õpetajate arv on mitte küll hüppeliselt, aga siiski aasta-aastalt vähenenud ning see on andnud võimaluse palgafondi kasutades täiendavalt palkasid tõsta. Mina küll usun, et õpetajate palk järgmisel aastal saab kasvada rohkem, kui eeldab palgafondile lisanduv summa, sest seal on mitmed teisi allikaid veel.
Krista Aru, palun!
Austatud peaminister! Riigikogu on vastu võtnud teadus- ja arendustegevuse strateegia "Teadmistepõhine Eesti" aastateks 2014–2020. Sellel strateegial on väga ilus rakenduskava, mis väljendab selgelt üldist püüdu anda haridust teaduse kaudu. Samas, kui me vaatame aastaks 2016 valminud eelarvet, siis teaduse osakaal selles eelarves väheneb kõige rohkem. Palun öelge, kuidas me suudame täita nii rakenduskava eesmärki, milleks oli eraldada teadusele 2015. aastal 1% SKT-st, kui ka üldse viia edasi oma kaunist mõtet anda haridust teaduse kaudu.
Aitäh! Küllap ka siin on oma roll eurorahal. Aga ma olen põhimõtteliselt teiega täiesti nõus, et eesmärki jõuda sel perioodil teadusrahaga 1%-ni valitsussektori kuludest ja 3%-ni SKT-st me peame tähtsaks pidama. Euroraha ei ole kaugeltki mitte ainuke allikas, millele kindlalt tugineda saab, loomulikult peab ka riik ise panustama. Aga vaatame valitsussektori teaduskulusid ilma euroliidu rahata – nagu ma Mailis Repsi küsimusele vastates selgitasin, euroliidu summade kõikumise taga on valdavalt lühiajalised ja ajutised põhjused, näiteks ei ole jõutud konkreetseid meetmeid käivitada. Detaile saab kindlasti küsida haridus- ja teadusministrilt, kes neid meetmeid oma määrusega kinnitada saab. Aga kui võtta valitsussektori teaduskulud eraldi ilma eurorahata, siis 2015. aastal on see summa 99,7 miljonit eurot ja 2016. aastal näeb riigieelarve seaduse eelnõu ette 114,1 miljonit eurot. Kui seda mõõta protsendina sisemajanduse kogutoodangust, siis on näha kasv 0,48%-lt 0,53%-le. Aga üldjoontes ma olen küsijaga nõus, et teadusraha eraldamisel me ei täida oma eesmärki ja meil on vaja pikemaajalist plaani, kuidas selle 1%-ni jõuda. Loodetavasti ka parlament, ka komisjon, kus teie töötate, aitab kaasa mõelda, kuidas seda pikaajalist eesmärki saavutada. Selge on see, et ühe aasta eelarvega imesid ei tee.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on justiitsminister Urmas Reinsalule. Raivo Põldaru, palun!
Aitäh, härra esimees! Lugupeetud minister! Selgitan pisut probleemi. Kohus on määrusega määranud elatisraha lapse kasvatamiseks. Nõude esitaja on vanaema, kes on määratud eestkostjaks ja on nagu ema vastu. Seaduse lünk või väike puudujääk avaldub selles, et Sotsiaalkindlustusamet leidis, et ei tule maksta seda raha, ei tule toetada lapse kasvamist. Missugune on lahendus? Mõlemad määrused räägivad edasikaebamisest kohtusse, aga tegelikult ei ole kohtumääruse peale kaevatud. Sotsiaalkindlustusamet lihtsalt leiab, et tema võib vaidlustada kohtu otsuse. Mis nüüd saab?
Austatud küsija! Üldine ja selge seisukoht on, et niisugustes asjades on kesksed lapse huvid. Last ülal pidav inimene peab saama selle elatisraha kätte. Te viitasite elatisrahale, mis on välja mõistetud kohtumäärusega. Selleks, et kohtumenetluse ajal oleks tagatud elatisraha, mille riik võib ehk tagasi nõuda, peab Sotsiaalkindlustusamet selle raha välja maksma. Juhul kui Sotsiaalkindlustusameti otsus on selline, mis ei vasta selle isiku meelest seadusele ja kohtumäärusele, on tal õigus 30 päeva jooksul seda edasi kaevata. Elatisraha puudutav seadus selle võimaluse ette näeb.
Kui tõepoolest Sotsiaalkindlustusamet tugineb mingile formaalsele alusele ja tundub ebaõiglane, et seda raha ei maksta välja, kui selle taga ei ole mingeid objektiivseid asjaolusid, mis seaduse mõttest tulenevalt välistavad selle raha maksmise, siis kindlasti tuleb kaaluda selle puudujäägi kõrvaldamist seaduses.
Igal juhul ma palun teid, et te edastaksite mulle konkreetsed materjalid, et me saaksime seda asja uurida. Elatisraha võlgnike tugevam sundimine elatisraha maksma on üks valitsuse poliitika suund. Justiitsministeerium tuleb lähitulevikus välja konkreetsete ettepanekutega. Muu hulgas teeme ettepaneku võtta nendelt isikutelt, kes ei täida kohustust oma lapse ees, isikut tõendavate dokumentide pikendamise õigus, kehtestada neile Eestist Schengeni-välisesse ruumi väljasõidu keeld, samuti anda kohtutäituritele õigus tutvuda nende isikute pangakonto andmetega, et saada ülevaade nende varalisest seisust. Ka paneme ette võtta nendelt isikutelt pensioni teisest sambast raha ära. Ei saa olla nõnda, et oma kohustused lapse ees unarusse jätnud inimene teenib seda raha ja kogub hoopis oma pensioniks.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on siseminister Hanno Pevkurile. Jüri Adams, palun!
Härra siseminister! Ma pean tunnistama, et ma sain alles hiljaaegu ühe koosoleku käigus teada, et peale tavaliste sõrmejälgede andmebaasi, mis on riikidel põhiliselt politseilikel eesmärkidel loodud, on nüüd mingi Dublini kokkuleppega loodud ka migrantide sõrmejälgede andmebaas. Mind huvitab see, kas need andmebaasid on meil Eestis ja laiemalt Euroopa Liidus omavahel ühendatud või mitte ühendatud. Kas meie politsei saab kasutada seda kõnealust andmebaasi ja kas need on vastastikku tehniliselt ühitatavad? Ühesõnaga, kas me praktiliselt oleme jõudnud nii kaugele, et Eesti politseiuurija saab teha päringu kas või Hispaania sõrmejälgede andmebaasist ja vastupidi?
Hea küsija! Praktilisel tasandil me oleme juba üsna pikka aega olnud sealmaal, et me saame oma partnerite käest sõrmejälgi küsida. Eelkõige toimub see Europoli ja Interpoli kaudu. Mis puutub kriminaalmenetlustesse, siis nende menetluste sõrmejälgede vahetamise süsteemi nimi on AFIS ehk Automated Fingerprint Identification System ja selle kaudu toimub kõik tavapäraste kurjategijatega seonduv infovahetus. Meie oleme jõudnud oma kohtuekspertiisi instituudis juba nii kaugele, et meil on seal võimalus lisaks sõrmejäljele näha ka inimese näokujutist. Mis puutub migrantidesse, siis tõepoolest, Euroopa Liidus on kokku lepitud, et kuna migrantidel riiki sisenedes tihtipeale ei ole isikutunnistust, siis tuleb nad identifitseerida ja üks identifitseerimise võimalusi on sõrmejälgede võtmine. Need kantakse andmebaasi, mille nimi on Eurodac. Eurodaci kaudu pääseb süsteemile ligi iga riigi volitatud ametiasutus, kelleks meil on Politsei- ja Piirivalveamet, kuna nemad menetlevad rahvusvahelise kaitse taotlusi. Nii et sedakaudu andmevahetus käib. Eelkõige ongi süsteem loodud selleks, et kui üks riik on öelnud rahvusvahelise kaitse taotlusele ei, siis andmebaasi kaudu on võimalik see tuvastada ning kui see inimene on saabunud teise riiki, siis on võimalik eitav vastus kohe ära öelda, sest ühes riigis on juba ei öeldud.
Jüri Adams, palun!
Ma küsin täpsustavalt, härra minister, mina ei tunne seda valdkonda. Kas läänemaailma riikide süsteemid on programmiliselt enam-vähem ühtlustatud? Kas näiteks Ameerika Ühendriikides kasutatavad andmebaasid on tehniliselt samamoodi üles ehitatud või on vähemalt mingisugused üleminekuvõimalused? Kas see süsteem on võtmas n-ö globaalse sõrmejälgede andmebaasi kujunemise vormi?
Aitäh täpsustuse eest! Eurodac suure tõenäosusega ei muutu globaalseks. Tegemist on Euroopa Liidu riikide omavahelise kokkuleppega, mis puudutab ainult varjupaigataotlejaid. Mis puutub muudesse sõrmejälgede andmebaasidesse, siis loomulikult on standardid ühised. Seesama AFIS on süsteem, mida kõik liikmesriigid saavad kasutada. Meie Eestis kasutame veel sinna andmebaasi sisestamiseks n-ö algallikana paberile salvestatud sõrmejälgi, mis laetakse sinna digitaalsena. Seda varianti kasutavad väga paljud riigid. Ma usun, et me jõuame lähimas tulevikus koostöös Justiitsministeeriumi ja kohtuekspertiisi instituudiga sinnamaale, et viime sõrmejälgede võtmise Eestiski üleni digitaalseks. See kiirendaks protsessi märksa. Nii et kui meil on kurjategija või kahtlusalune tabatud, siis tema sõrmejälgi ei võeta enam paberkandjale, vaid terves ulatuses digitaalselt. Nimetissõrme osas on see võimekus Politsei- ja Piirivalveametis juba praegu olemas, see puudutab meie biomeetrilisi andmeid ja passi kantavat kiibiinfot. Lihtsalt kurjategijatelt me võtame rohkem sõrmejälgi, mitte ainult nimetissõrme jälje. Me liigume sinna suunda, et see oleks üleni digitaalne. Aga jah, see rahvusvaheline standard on ühiselt kehtestatud, kõik riigid suudavad lugeda sõrmejälgi.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on peaminister Taavi Rõivasele. Siret Kotka, palun!
Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Kas te teate, et Eesti elanikkond tarbib juba mitmendat aastat statistika andmetel 44,6% ehk ligi poole ulatuses sisseveetavat jahutatud ja külmutatud sealiha. Eelkõige tuuakse sealiha meile Saksamaalt, Poolast ja Taanist. Kas te peate õigeks, et seda külmutatud sealiha kasutatakse just lasteaia- ja koolitoitlustuses?
Aitäh! Euroopa Liidus on kaupade vaba liikumine. On väga raske teha konkreetsetele töötlejatele etteheidet, kui nad otsustavad väga kvaliteetse ja maitsva Eesti sealiha asemel kasutada importsealiha. Sealihasektori esindajad on käinud mitte ainult maaeluminister Urmas Kruuse juures, mitte ainult siin parlamendis maaelukomisjonis, vaid ka Stenbocki majas minult otse palumas, et Eesti riik oleks seakasvatajatega solidaarne ja ostaks just nimelt Eesti sealiha. Nad on palunud toetusmeetmeid, raha, nad on palunud, et Eesti riik ostaks nn kolmandast tsoonist kokku sealiha konservide tegemiseks, sellepärast et nende hinnangul on seal suur sigade ületootmine. Samas üks laua taga olnud inimene teatas, et vaatamata sellele, et ta just rääkis peaministrile, et Eestis on sigade ületootmine, ta nüüd ettevõtte juhina ütleb, et Eestist kvaliteetset siga osta ei ole võimalik. Ja ta on ostnud seda välismaalt sisse. Formaalselt ma talle etteheidet teha ei saa, aga ma arvan, et te mõistate, kui ma kodanikuna imestust avaldan ja näen teatud vastuolu konkreetsete inimeste sõnades ja tegudes.
Siret Kotka, palun!
Aitäh, austatud juhataja! Härra peaminister! Kas teie arvates on vahet, kas Eestisse tuuakse jahutatud ja külmutatud sealiha või hoopis elussigu? Nagu me teame, elussigade sissetoomisel saavad tööd ka meie enda inimesed, liha sisseveol jääb aga töötlemisega seotud raha eksportivasse riiki. Mis on teie arvamus?
Aitäh! Ma veel kord kordan, et peaministrina pole minu asi anda konkreetsetele ettevõtetele juhiseid, kust nad võiksid sigu osta. Tarbijana ma aga jälgin praegu väga tähelepanelikult, mida ostan. Teades, et Eesti seakasvatajatel on rasked ajad, ma mitte ainult ei jälgi, et sealiha töötleja bränd oleks kodumaine, vaid ma jälgin ka seda, et pakendil oleks kirjas, et tegemist on just nimelt Eestis kasvanud seaga. See on minu kui kodaniku viis näidata solidaarsust selle põllumajandussektoriga, mis on raskustesse sattunud. Sealihakasvatussektor tervikuna, sh mõned töötlejad, mõned juhtivad töötajad, on palunud, et riik kasutaks maksumaksja raha selleks, et solidaarsust üles näidates ostaks sealiha just nimelt Eestist. Ja valitsus on selle otsuse ka teinud. Me oleme kokku leppinud, et me mitte ainult ei anna neile kriisiabi, vaid ostame ka kolmanda tsooni sigasid kokku, et neist konserve teha. Seda sõltumata sellest, kas tootjad, kes on käinud Eesti sealihakasvatajatele tuge palumas, ise toovad liha külmutatult või jahutatult või elussigadena sisse. Ma näen, et osa neist räägib teist juttu, kui nad tegelikult käituvad. Ja miski ei sega mul selle üle veidi imestust avaldamast. Aga kodanikuna ma kinnitan, et ma hea meelega söön Eesti sealiha, sest see on kvaliteetne ja maitsev.
Tarmo Tamm, palun!
Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Hiljaaegu käisid põllumehed Toompeal meelt avaldamas ja minu arvates tõid nad Tallinnasse päris selge sõnumi. Seakasvatus on kriisis, 400 piimafarmi ähvardab sulgemine. Kui ma vaatan riigi järgmise aasta eelarvet, siis põllumeestele leidub seal riigipoolset täiendavat toetust ainult 4,6 miljonit eurot. Top-up'i, mida võiks olla 21,5 miljonit eurot, ei ole järjekordselt riigieelarves olemas, ja seda kolmandat aastat järjest ning seda ainukese riigina Euroopa Liidus. Kuidas avatud turukonkurentsis on võimalik meie põllumehel ellu jääda ja miks te lasete meie ühel perspektiivikamal ettevõtlussektoril hääbuda? Miks riik ei aita oma põllumehi? Miks põllumehed käisid siin Toompeal? Mis nende sõnum oli?
Aitäh! Mul on hea meel, et ma saan teile seda detailides seletada. Mitte kogu põllumajandus ei ole praegu kriisis, kriisis on just nimelt seakasvatus, mille kohta küsis Siret Kotka. Minu meelest on väga oluline, et ka sektor ise, sh sealihatöötlejad näitaksid üles solidaarsust Eesti seakasvatajatega ja ostaksid just nimelt Eestis kasvatatud sigu. See on vähim, mida meil minu meelest võimalik teha on. Kriisis on ka piimandussektor. Nendele kahele sektorile, seakasvatusele ja piimandusele, on riik selle aasta jooksul tehtud otsustega eraldanud kriisiabi ca 39 miljonit eurot. Järgmise aasta top-up'i otsusena on maksimaalselt võimalik toetada piimandust 9 miljoni euroga. Valitsus on teinud parlamendile ettepaneku eraldada 7,6 miljonit eurot, millest 3 miljonit makstakse välja juba sel aastal.
Ma olen ka mitmete põllumeestega rääkinud. See, kui osa raha juba käesoleva aasta eelarves makstakse välja eelarvesummade ümbertõstmisega, on neile pigem meelepärane. Mida rutem abi saabub, seda parem. Ülejäänud osa top-up'ist läheks valdavalt teraviljakasvatusele. Mul ei ole midagi selle vastu, et arutada ka seda, kas teraviljakasvatust on praegu vaja doteerida või mitte, aga tuleb arvestada, et teraviljakasvatus teenib praegu ajaloo ühtesid kõige suuremaid kasumeid. Erinevalt piimandusest ja seakasvatusest seal kriisi ei ole. Kui ma olen kohtunud põllumajandusorganisatsioonide esindajatega, siis nemad on ausalt välja öelnud, et kui maksumaksja raha on piiratud – ja see on alati piiratud –, siis palun keskenduge seakasvatajatele ja piimatootjatele! Fokuseerige seda raha, mida maksumaksjal on alati piiratult! Ja seda me ka teeme.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on siseminister Hanno Pevkurile. Jaak Madison.
Austatud siseminister! Praeguse avaliku info kohaselt jõuab esimene pagulaspere Eestisse jõulude paiku ning praegune ennustus on, et saabub umbes üks perekond nädalas. Teatavasti on aga vaid üksikud omavalitsused – neid saab üles lugeda ühe käe sõrmedel – andnud teada, et nad on valmis sõjapõgenikke ja pagulasi vastu võtma. Siit tuleb küsimus. Kindlasti ei saa nende üksikute omavalitsuste kanda jääda kõik need 550 inimest. Kui vabatahtlikke omavalitsusi juurde ei tule, siis mis on järgmine Siseministeeriumi samm pagulaste jaotamiseks Eestis? Ning kohe teine küsimus jätkuks juurde. Kas nendele omavalitsustele, kes on volikogu tasandil teada andnud, et nad ei suuda ega soovi kedagi vastu võtta, kehtibki õigus neist täielikult loobuda ja keegi neile midagi peale ei sunni?
Hea küsija! Selle küsimuse fookus peaks muidugi olema suunatud sotsiaalkaitseministrile. Me oleme Eestis nii kokku leppinud, et Siseministeerium vastutab kuni selle hetkeni, mil inimesed jõuavad Eestisse. Sealt edasi tegelevad nendega peamiselt Sotsiaalministeeriumi valitsemisalaga seotud asutused, Haridus- ja Teadusministeeriumiga seotud asutused ja vajaduse korral ka Kultuuriministeeriumi inimesed. Aga ma võin teile kinnitada, et me teeme kõik endast oleneva, et kui inimesed siia hakkavad jõudma, ei peaks nad minema majutuskeskusesse, vaid lähevad otse oma elamispaika. Kui omavalitsustele kuuluvates majades on vaba pinda vähe või üldse mitte, siis on alati võimalik kasutada teisi võimalusi. Näiteks on kirikukogudused pakkunud enda abi majutada inimesi nendele kuuluvatel pindadel. Oleme ühiselt Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsiga üle vaadanud nende omanduses olevad korterid ja muud pinnad. Ühendust on võtnud mõned ettevõtjad, kellel on pakkuda lisaks töökohale ka eluruumi. Ja lõppkokkuvõttes on olemas ka vaba turg. Nii et küll nendele elamispinnaprobleemidele lahendused leitakse. Aga alustame kõigepealt sellest, et need inimesed tõesti soovivad Eestisse tulla ja siin endale uue elupaiga rajada.
Jaak Madison.
Austatud minister, aitäh heade vastuste eest! Küsin lihtsalt täpsustuseks juurde sellist asja. Kui omavalitsused on võtnud vastu otsuse, et nad ei saa ega soovi kedagi vastu võtta – ma rõhutan, ei soovi! –, kas siis nendes omavalitsustes Siseministeerium ei otsi vabu elamispindu eri organisatsioonide ja Riigi Kinnisvara AS-i kaudu? Kas te teadlikult ei majuta saabuvaid pagulasi nendesse omavalitsustesse, kes on volikogu tasandil otsustanud, et nad ei soovi pagulasi vastu võtta? On see nii?
Sellisel juhul mul oleks küsimus, kas omavalitsused rikuvad Eesti seadusi. Kui inimene tahab kusagile elama asuda ja tal on selleks seaduslik alus, näiteks üürileping, siis rahvastikuregistri seadus ütleb, et inimesel on õigus seal elama asuda ja oma elukoht registreerida. Seaduslikuks aluseks on kas üürileping või omaniku nõusolek elukohateate tegemiseks. Nii et kui inimene asub kusagile elama, kas üüripinnale või omavalitsuse pinnale, mis on vormiliselt sellisel juhul ka üüripind, siis on tal õigus see ka oma elukohana registreerida. Mis puutub sellesse, kas omavalitsused on nõus või mitte, siis eelkõige andsid omavalitsused teada, kas neil on vabu eluruume, mitte seda, kas nad soovivad, et nende haldusterritooriumile tuleb keegi võõras elama või mitte.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on peaminister Taavi Rõivasele. Artur Talvik, palun!
Hea eesistuja! Lugupeetud peaminister! Mõni päev tagasi me siin arutasime sellise asja nagu transatlantilise kaubandus- ja investeerimispartnerluse leppe ehk TTIP üle ja mu küsimus oli siis, missugused on valitsuse arvates nõrgad kohad, mis selles plaanitavas lepingus praegu sees on. Selle küsimuse peale te rääkisite paljudest positiivsetest asjadest ja ma olen nõus, seal kindlasti on ka palju positiivset. Aga ma täna kordan oma küsimust. Mis on TTIP nõrgad punktid?
Aitäh! Nagu ma ka eelmisel korral teile ütlesin, mina usun sellesse, et kaubandusest on mitte ainult Eestil, vaid kogu Euroopa Liidul väga palju võita. Ja ma usun, et ka Ameerika Ühendriikidel on väga palju võita sellest, kui vähenevad takistused Ühendriikide ja Euroopa Liidu vahelisel kaubavahetusel. Kogu maailma jõukusest suur osa on loodud tänu sellele, et igaüks ei nokitse mitte üksinda kõiki kaupasid toota ja teenuseid osutada, vaid kaupasid ja teenuseid vahetatakse omavahel. Nagu me teame, aegade jooksul on ühiskondade jõukus kasvanud just tänu sellele, et kaubavahetus on järjest laienenud. Minu hinnangul saab nii suure ühise vabakaubandusala nagu Euroopa Liit ja USA moodustamine lõviosas ikkagi positiivne olla. Kui väga luubiga uurida, kust leida negatiivset, siis eks seda leia ikka. Kui te peate silmas detaile, mille kohta on justkui murelikke küsimusi esitatud, ja soovite neile vastuseid, siis kõige parem koht neid leida on Välisministeeriumi kodulehekülg, kus on eraldi rubriik vabakaubandusleppe kohta: "TTIP – müüdid ja tegelikkus". Seal on paljud kahtlusi tekitanud asjad ilusti ära selgitatud, olgu see näiteks GMO-sid puudutav või intellektuaalset omandit puudutav. Sealt näeb, milline on tegelik seis ja mida leping sisaldab, mida mitte. Nii et soovitan lugeda. Ja kui soovite, siis võin ka paberkujul oleva enda koopia teile jätta.
Artur Talvik, palun!
Tänan, eesistuja! Tänan, härra peaminister! Ma olen nende materjalidega tutvunud ja neid lugenud. Need on sellise propagandistliku maiguga. Aga ma omalt poolt küsin vastu, kas te olete tutvunud ka Keskkonnaõiguse Keskuse uurimusega või võiks isegi nimetada, raportiga, mis viitab sellega seotud kahele suurele probleemile? Üks on regulatsioonide ühtlustamine. Pean silmas regulatsioone, mis puudutavad toiduohutust, kemikaale, GMO-sid ja mis on Euroopas oluliselt rangemad kui Ameerikas. Teine on n-ö riikidevälise investeeringute kaitse kohtu küsimus. Kas te seda Keskkonnaõiguse Keskuse raportit olete lugenud?
Aitäh! Mulle tundub, et me saame siin vastamisi pabereid vahetada. Mina saan anda teile "Müüdid ja tegelikkus" nime kandva dokumendi ja teie saate mulle tutvustada seda teie viidatud raportit. Mul ei ole midagi selle vastu, et ka seda lugeda. Ma olen täiesti kindel, et inimesed, kes iga päev tegelevad vabakaubandusleppega seotud teemadega, on kursis ka kõikvõimalike probleemkohtadega. Ega ilmaasjata ei ole need läbirääkimised juba kümme vooru kestnud ja järgmisel nädalal on tulemas juba 11. voor. Selge on, et detailides tuleb kõik paika saada.
Mis puutub konkreetselt GMO-de teemasse, siis mäletan, et eelmise ja eriti üle-eelmise valitsuse ja Riigikogu koosseisu ajal oli sageli ka Euroopa Liidu asjade komisjonis jutuks, kuidas Euroopa Liit peaks suhtuma GMO-desse, milline on GMO-de tulevik ja nii edasi. Need teemad said parlamendis toona päris põhjalikult läbi vaieldud. Nagu ka Välisministeerium on must valgel välja toonud, me peame teadma, et Euroopa Liit ei muuda vabakaubanduslepingu tõttu oma põhilisi seadusakte ega tee mingeid mööndusi nendes küsimustes, mis inimeste tervist puudutavad. Minul ei ole küll alust kahelda selles, et Euroopa Liidus on ka tulevikus kõik inimeste tervise tagamiseks vajalikud nõuded täidetud.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on samuti peaminister Taavi Rõivasele. Uno Kaskpeit, palun!
Aitäh, härra eesistuja! Härra peaminister! Riigikogu liikmete kuluhüvitiste ümber on ajakirjanduses juba pikemat aega käinud tõeline nõiajaht. Mul on informatsiooni, et midagi taolist on võimaldatud ka ministritele ja ametite juhtidele. Ja siit küsimus: kas vastab tõele, et ministritel ja ametite juhtidel on asutuse pangakaardid, mida kasutades kaetakse erinevaid kulusid?
Hea küsija! See on päris ootamatu küsimus. Nimelt, minul on küll rahakoti vahel õige mitu pangakaarti päris mitmest Eestis tegutsevast pangast, aga ükski neist ei ole seotud millegi muu kui minu isikliku kontoga. Ja ei ole mina riigilt endale riigieelarvega seotud pangakaarti küsinud ega ole keegi mulle seda ka pakkunud. Aga selge on see, et kõik kulutused, mis on tööga seotud, saavad kinni makstud. Ma usun, et ka parlamendiliikmetel need kulutused, mis on selgelt tööga seotud – vajalikud selleks, et oma tööd mõistlikult teha –, peavad saama korrektselt kinni makstud. Minul peaministrina ei ole kohane rääkida kaasa selles debatis, mis puudutab parlamendi kuluhüvitisi. Aga teil on õigus, et see debatt on kestnud väga pikalt – umbes nii kaua, kui parlament on Eestis koos käinud. Ma ei tea küll sõjaeelset aega, aga nii palju, kui võime mäletada okupatsioonijärgsest ajast, pole vist olnud ühtegi parlamendikoosseisu, kelle ajal ei oleks seda teemat väga põhjalikult analüüsitud. Ja kui vaadata praegusi ajaleheartikleid, siis isegi seal toodavad näited kipuvad tihti olema ajast 10–15 aastat tagasi. Nii et ei midagi uut siin päikese all.
Uno Kaskpeit, palun!
Aitäh! Nagu ma aru sain, te väidate, et ei ministritel ega ametite juhtidel ei ole asutuse pangakaarti, mida kasutades saab teatud kulutusi katta. No siis ei olegi rohkem midagi. Aitäh vastuse eest!
Teadmata, mida täpselt te küsite, ma ei teinud kõikehõlmavat uuringut kogu avalikus sektoris. Ütlesin, et minul peaministrina asutuse kaarti ei ole. Küsisin oma paremal käel istuvalt justiitsministrilt, kes ütles, et temal ka riigieelarvega seotud kaarti ei ole. (Vahelehüüe: "Võib-olla kõigil teistel on!") Seda, kas ühelgi teisel avalikus teenistuses oleval inimesel samuti seda kaarti ei ole, ma niimoodi käigupealt öelda ei oska. Vahest mõnel ka on. Aga oluline on see, et kui keegi ka kasutab mõnda säärast kaarti, siis kindlasti peab sellega olema seotud väga põhjalik aruandlus ja mis kõige tähtsam, iga selline kulu saab olla ikkagi seotud üksnes tööga. Mina ei näe mitte mingit probleemi selles, kui tööga seotud kulutused ka parlamendiliikmetel kompenseeritakse. Aga loomulikult tekib ühiskonnas pahameel, kui on põhjendatud kahtlus, kas üks või teine tööga seotud kulu nime all välja käidav kulu ikka tööga seotud on. Kõikide riigiteenistujate puhul on see enesestmõistetav, et toimub kontroll, kui keegi kaardiga mingeid makseid teeb. Aga kordan veel kord, ei minul ega minu paremal käel istuval justiitsministril, kelle käest ma jõudsin küsida, ei ole sellist kaarti ja ei ole seda meile ka keegi pakkunud.
Lõpetan ka selle küsimuse käsitlemise.
Ja nüüd küsib peaminister Taavi Rõivaselt Arno Sild. Palun!
Aitäh! Lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Mul on selline küsimus. Oma eelnevates vastustes te juba puudutasite seoses praeguse kriisisituatsiooniga põllumajanduse toetamist. Aga kas Vabariigi Valitsusel ja Maaeluministeeriumil on ka perspektiivne programm, kuidas näiteks aastaks 2020 taastada meie piimakari sellisele tasemele, nagu see oli mõni aeg tagasi?
Aitäh! See on mõnevõrra ootamatu nurga alt esitatud küsimus. Praegu on piimandussektoris sektori enda hinnangul pigem ületootmine ja osa tootjaid kaalub pigem karja vähendamist selleks, et kahjumeid ära hoida. Seetõttu ei ole ka väga loogiline, et nad kas riigi toel või kuidagi muudmoodi tahaksid konkurentsi sektoris veel suurendada. See vaid suurendaks ka ületootmist. Tänane reaalsus on see, et Eestis toodetakse umbes 1,7 korda rohkem piima, kui me siin kamba peale ära juua suudame. Kuna sarnaseid trende on ka teistes Euroopa riikides – me teame ju, et osa turge on ära langenud –, siis on tekkinud probleeme piima realiseerimisega, mis omakorda on mõjutanud piima hinda selliselt, et piimakari ei teeni sugugi mitte kõikidele tootjatele kasumit. Kui mõelda, millised oleksid jätkusuutlikud lahendused, siis minu hinnangul ei aita kaasa mitte ainult uute turgude leidmine – toorpiima puhul on uute turgude leidmine geograafiliste teguritega väga tugevalt piiratud –, vaid ka valitsuse plaan eurofondide raha kasutades investeerida kohapeal piima töötlemise võimsustesse. Siis oleks Eestis võimalik kohapeal valmistada rohkem ja märksa suurema lisandväärtusega tooteid. Kui vaja, saaks siis oma toodangut hoopis kaugemale Eestist müüa ja piimasektorile kasumit teenida. Aitäh teile!
Rein Ratas, palun!
Tänan, härra esimees! Auväärt peaminister! Teatavasti on meil Eestis ühed suurimad piimakarjad Euroopas. Lätis ja Leedus näiteks on ka ühe-kahe lehma pidajaid. Rasked ajad mööduvad loodetavasti peagi. Kas ei tuleks ka meil hakata sihikindlalt toetama minipiimakarjade taasloomist, et maaelu edendada? Olen rääkinud.
Aitäh! See on raske küsimus. Ka mina mäletan oma lapsepõlvest aega, kui Alma piim tähendas naabrinaise Alma piimapukilt toodud mannergut, millele sai rattaga järele sõita. See oli värskelt jahutatud, sama päeva hommikul lüpstud piim. Aga paraku on nii, et säärane tootmine ei ole tööstusliku tootmise kõrval juba päris pikka aega konkurentsis püsinud. Teil on õigus, kui te ütlete, et Eestis on ühed kõige suuremad piimakarjad. Eile kohtusin ma inimestega Väätsa Agrost, kus on 2200-pealine kari. Olen eri suurusega karja omanikega ka varem vestelnud. Nad ütlevad, et see on teatud mõttes paratamatus. Kui me ei soovi põllumajandust mitte üksnes elustiili või hobina, vaid soovime regionaalses konkurentsis toime tulla ja kasumit teenida, siis suured karjad annavad selleks hoopis rohkem võimalusi kui üks-kaks lehma. Suured karjad kasvatavad efektiivsust märksa. Näiteks sedasama 2200-pealist karja on võimalik tänu väga innovatiivsetele masinatele lüpsta mõne inimesega, mis näitab, et tööjõu efektiivsus on sektoris väga palju kasvanud. On selge, et ühe-kahe lehmaga konkurentsis püsida on ikkagi väga-väga raske.
Aitäh! Lõpetan ka selle küsimuse käsitlemise. Austatud Riigikogu! Nüüd on asi läinud nii, et on kolm võimalust. Esiteks, kas olid küsimused väga head, teine võimalus, kas olid vastused väga head, ja kolmas võimalus, küsimused ja vastused olid mõlemad väga head. Igatahes suutsid ministrid tunni ajaga ära vastata küsimustele eile registreeritud üheksal teemal. Aitäh, härrad ministrid! Aitäh, Riigikogu liikmed! Infotund on lõppenud.
