Väga austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame täiskogu II istungjärgu 2. töönädala esmaspäevast istungit. Kellel on soovi üle anda eelnõusid või arupärimisi? Andres Anvelt, palun!

Head kolleegid! Annan üle Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu. Selle sisu on väga lihtne. Hardi Volmer, kelle volitused Riigikogu liikmena on praeguseks lõppenud, ei saa enam olla ka selle erikomisjoni liige. Teeme ettepaneku määrata Hardi Volmeri asemel selle komisjoni liikmeks meie fraktsiooni liige Kalev Kotkas. Aitäh!

Toomas Vitsut, palun!

Austatud kolleegid! Mul on üle anda arupärimine siseminister Hanno Pevkurile Politsei- ja Piirivalveameti rahastamise kohta. Peagi jõuab Riigikogusse järgmise aasta eelarve ja ma arvan, et on paras aeg natukene tähelepanelikumalt vaadata, kuidas Politsei- ja Piirivalveamet ning sisejulgeolek laiemalt rahastatud saavad. Küsimus ei ole ju tegelikult mitte ainult sisejulgeolekus. Väljaehitamist vajab ka Euroopa Liidu välispiir ja tahaks täpsemalt teada, kuidas sellega lood on. Õiguskomisjon käis suvel idapiiri vaatamas ja selgus, et on mitmeid küsimusi, mis vajavad täpsustamist. Palju on räägitud näiteks sellest, kuidas välja ehitada maismaapiir ja seda võsast puhastada. Aga korras peaks olema ka näiteks jõepiir. Sellest meil väga palju juttu ei ole olnud ega ole ka teada, kui palju on selle jaoks raha ette nähtud. Sellepärast ongi minul ja paljudel minu fraktsioonikaaslastel terve hulk küsimusi siseminister Hanno Pevkurile.

Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson, palun!

Austatud härra esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna sotsiaalseadustiku üldosa seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna. Aitäh!

Sven Mikser, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Väliskomisjon annab menetlusse mitte ühe Riigikogu otsuse eelnõu, vaid kogunisti kaks, millega muudetakse fraktsioonide ettepanekute kohaselt Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni ja NATO Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni koosseisu. Väliskomisjonil on ettepanek Riigikogu juhatusele määrata nimetatud eelnõude kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks teisipäev, st homme, 22. september kell 13.

Monika Haukanõmm, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Mul on au esitada täna Eesti Vabaerakonna fraktsiooni nimel seaduseelnõu, mis näeb ette tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmist. Muudatuse eesmärk on ära kaotada 1. mail 2014 kehtima hakanud kitsendus, mille tõttu ei saa ennast töötuna arvele võtta äriühingu juhatuse liige, kel puudub seetõttu ka võimalus saada töötuskindlustushüvitist. Seadusmuudatust on vaja, kuna Eesti Töötukassa lähtub inimeste töötuna arvelevõtmisel ja selle kohta otsuste tegemisel ainult äriregistri andmetest ega hinda tegelikku olukorda. Tähelepanuta on jäänud ka olukord, kus äriühing on lõpetanud tegevuse ning tal puudub igasugune majandus- ja muu tegevus, mille tõttu puudub ettevõttel käive ning juhil ei ole võimalust saada ettevõttest sissetulekut, olgu siis töötasu või dividende. Eestis on olnud olukordi, kus äriühingu juht ei ole saanud lahkuda ettevõtte juhtkonnast, kuna ettevõtte likvideerimiseks on puudunud raha. Me oleme seisukohal, et ei ole õiglane selline olukord, kus töötuna ei võeta arvele isikut, kes on äriühingu juhatuse liige ning oma ametis tasu ei saa. Aitäh!

Olen juhatuse nimel vastu võtnud viis seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Need võetakse menetlusse kodu- ja töökorra seaduse alusel. Teeme kohaloleku kontrolli, palun!
Kohaloleku kontroll
Kohal on 98 Riigikogu liiget, puudub 3.
Kõigepealt on meil vaja kinnitada nädala päevakord.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele nädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt oli 94 Riigikogu liiget, vastu 1 ja erapooletuks jäi 1. Päevakord on kinnitatud.

Alustame vast kinnitatud päevakorra alusel. Kõigepealt on päevakorras Kadri Simsoni, Toomas Vitsuti, Mailis Repsi, Valeri Korbi, Priit Toobali, Kersti Sarapuu, Erki Savisaare, Martin Repinski, Jüri Ratase ja Tarmo Tamme esitatud arupärimine Eesti Panga presidendile. Arupärijate nimel, palun, Kadri Simson!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Lugupeetud Eesti Panga president! Kümne Riigikogu liikme nimel andsime suve alguses Eesti Panga presidendile üle arupärimise, mis puudutab euroala keskpankade varaostukava.

Üks hetk palun, Kadri Simson! Palun kell seisma jätta! Austatud Riigikogu liikmed, palun vaikust! Palun, võib jätkata!

Ma saan aru, et 1,1 triljonit eurot tekitab Riigikogu liikmetes suurt elevust, sest selles arvus on nii palju nulle, et see on lausa hoomamatu.
Aga alates s.a 9. märtsist alustasid keskpangad Euroopa Liidus võlakirjade kokkuostmist. Teiste hulgas lööb selles kokkuostus kaasa ka meie enda Eesti keskpank. Võlakirjade kokkuostmise eesmärk on eelkõige panustada nende riikide majanduskasvu, kelle võlakirju ostetakse, aga aidata kaasa ka jätkusuutliku inflatsiooni taastamisse. Ka ostetakse valitsuste võlakirju erasektori käest ehk siis järelturult.
Meie siin Eestis oleme erandlikus seisus. Meie riigil ei ole võlakirju ja seetõttu ostab Eesti Pank valdavalt Euroopa rahvusvaheliste organisatsioonide võlakirju, aga sai juunist alates õiguse osta ka riigile kuuluva võrguettevõtte Elering AS võlakirju.
Need 1,1 triljonit eurot jagunevad poolteise aasta peale. Märtsis alanud võlakirjaostud kestavad järgmise aasta septembrini. Kapitalivõtme alusel on Eesti Panga igakuine ost laias laastus 120 miljonit eurot. Vaatasime veel täna üle Eesti Panga kodulehekülje. Seal on endiselt üleval ainult kolme esimese kuu ostude summad: märtsis 117 miljonit eurot, aprillis 119 miljonit eurot ja mais 129,8 miljonit eurot. Kokku on kolme kuuga võlakirju ostetud 365 miljoni euro eest. Kindlasti täpsustab Eesti Panga president täna ka viimaste kuude ostusid.
Sellest kõigest tulenevalt ongi meil mitu küsimust. Me kevadel esitasime need küsimused peaministrile, kes kas ei soovinud või ei saanud vastuseid anda. Ta viitas, et see, milliseid võlakirju ostetakse, ongi Eesti Panga enda valikute küsimus. Seetõttu soovime teada, mille alusel neid oste tehakse ja millistele tingimustele see tegevus vastama peab. Soovime hinnangut, kas Eesti oleks paremas olukorras, kui nagu teistelgi eurotsooni riikidel oleks meil võimalik elavdada ka omaenda riigi majandust. Tänan tähelepanu eest ja ootan huviga vastuseid!

Arupärimisele peab vastama Eesti Panga president Ardo Hansson. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu! Mulle on esitatud kolm väga asjalikku küsimust, millele ma üritan täna vastata.
Esiteks küsiti, milliste riikide ning rahvusvaheliste organisatsioonide võlakirju on Eesti Pank euroala keskpankade varaostukava raames ostnud. Teine küsimus oli, millistele tingimustele peab võlakiri vastama, et Eesti Pank sellesse investeeriks. Eurosüsteemi keskpankade varaostuprogramm hõlmab kolme ostuprogrammi. Esiteks, finantssektori kaetud võlakirjad, inglise keeles covered bonds. Teiseks, varaga tagatud võlakirjad, inglise keeles asset-backed securities. Need kaks on erasektoriga seotud võlakirjad. Kolmandaks on avaliku sektori võlakirjad ehk public sector purchase programme. Mis on varaostukava eesmärk ja miks me seda teeme? Keskpank ostab turult kokku võlakirju, et innustada võlakirju müünud investoreid raha mujale investeerima. Ostude mõjul langeb madalama riskiga varade tootlus ning see motiveerib investoreid suuremaid riske võtma. See nn portfelli ümberpaigutamise efekt panustabki investeeringute ning seeläbi ka majandusaktiivsuse kasvu. Majanduse elavnedes hakkab tasapisi ka inflatsioon kerkima lähemale euroala keskpankade ühisele eesmärgile, mis on inflatsiooni hoidmine euroalal keskmisena veidi alla 2% keskpikas perspektiivis. Varaostudeni on keskpangad jõudnud seetõttu, et majandusaktiivsuse ning inflatsiooni juhtimiseks tavapäraselt kasutatavad intressimäärad on jõudnud nulli lähedale ning nendega pole enam võimalik majandust mõjutada.
Kuivõrd küsimused keskenduvad keskpankade avaliku sektori võlakirjade ostukavale ja see on ka avalikkuses tekitanud enim küsimusi, siis selgitan seda lähemalt. Esmalt rõhutan, et Mandri-Euroopa finantssüsteem on pangapõhine ja täiesti ühtne kapitaliturg on alles varajases arengujärgus. See tähendab, et Euroopa ettevõtted rahastavad ennast põhiliselt pangalaenudega ja seetõttu on siinne võlakirjaturg tunduvalt väiksem, võrreldes Ameerika Ühendriikidega, kus suurem osa ettevõtluse rahastamisest toimub võlakirjaturu kaudu. Seega on Euroopa võlakirjaturg küllaltki piiratud. Kui rääkida keskpankadele sobivatest investeerimisjärgu võlakirjadest, siis sellest turust üle poole moodustavad euroala valitsuste ning institutsioonide võlakirjad. Piisavalt suur turg oli üks olulistest põhjustest, miks Euroopa Keskpanga nõukogu otsustas varaostudega sekkuda just avaliku sektori võlakirjade turule.
Et keskpankade sekkumine seda turgu liialt ei mõjutaks, oleme seadnud piiranguks, et euroala keskpangad võivad osta kuni kolmandiku emitendi võlakirjade mahust.
Euroala keskpankade laiendatud varaostuprogrammide kohta avaldab Euroopa Keskpank igal nädalal kokkuvõtte oma koduleheküljel. Euroala keskpankade avaliku sektori võlakirjade ostuprogrammi oste tehakse igas kuus umbes 50 miljardi euro eest, millest Eesti Panga osa moodustab umbes 120 miljonit eurot. Avaliku sektori väärtpaberite ostukava raames ostetud võlakirjade koguväärtus ulatus 11. septembri seisuga 314,5 miljardi euroni.
Planeeritult toimuvad varaostud kuni septembrini 2016 või seni, kuni Euroopa Keskpanga nõukogu näeb inflatsiooni dünaamikas kooskõla euroala keskpankade mandaadiga hoida inflatsioon euroalal keskmise aja jooksul alla 2%, kuid selle lähedal.
Üldjuhul ostab avaliku sektori võlakirjaostuprogrammi raames iga keskpank oma riigi valitsuse võlakirju, teiste riikide võlakirju ei osteta. Ostude eeldus on, et neid võlakirju aktsepteeritakse tagatisena euroala keskpankade rahapoliitilistes operatsioonides, mis tähendab piisavalt tugeva krediidireitingu olemasolu. Oma riigi võlakirjade ostudega kaasnev krediidirisk jääb riigi keskpanga kanda. Kuna Eesti riik võlakirju emiteerinud ei ole, siis teeb Eesti Pank meile eraldatud mahu piires nn asendusoste. Asendusoste teevad ka keskpangad nendes riikides, kus ostukavale vastavate võlakirjade pakkumine on piiratud. Eesti Pank ostab üldjuhul Euroopa institutsioonide võlakirju, näiteks Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi, Põhjamaade Investeerimispanga ja Euroopa Investeerimispanga võlakirju. Asendusostudeks sobilike võlakirjade nimekirja kinnitab Euroopa Keskpanga nõukogu. Avalikule sektorile kuuluvaid mittefinantsettevõtteid saab sinna kanda erandjuhtudel.
Eesti Pank küsis Euroopa Keskpanga nõukogult luba erandkorras osta Eesti riigile kuuluva ettevõtte Elering võlakirju ja selle loa saime juuni alguses. Eleringi võlakirjade ostmist käsitleb Eesti Pank võimalusena, aga mitte kohustusena. Konkreetsed ostumahud sõltuvad vara kättesaadavusest ja hinnast. Augusti lõpu seisuga oli Eesti Pank ostnud suurusjärgus 30 miljoni euro eest Eleringi võlakirju. Tuleb rõhutada, et Eleringi emiteeritud võlakirjade maht on Eesti Panga ostumahtusid arvestades küllaltki väike ning nende võlakirjade pakkumine turul veelgi piiratum. Kui me ostaksime (ja meile müüdaks) Eleringi võlakirju varaostuprogrammi emissioonilimiiti arvestavas maksimaalses lubatud mahus, siis kataks see veidi üle poole Eesti Panga varaostuprogrammi ostude ühe kuu mahust.
Tulen nüüd kolmanda küsimuse juurde, mis kõlas järgmiselt: "Euroopa Keskpanga varaostude kava eesmärk on elavdada Euroopa Liidu majandust. Eesti riigil puuduvad riiklikud võlakirjad, mistõttu Eesti Pangal puudub võimalus osta oma riigi võlakirju. Kuidas mõjutab see fakt varaostude kava mõju Eesti majandusele? Kas on seetõttu programmi mõju Eesti majandusele väiksem kui riikides, kes ostavad programmi raames oma riigi võlakirju?" Esmalt rõhutan, et avaliku sektori võlakirjade ostu kava puhul jälgitakse valitsuse rahastamise keeldu. Seetõttu ei osteta võlakirju kunagi esmaselt turult ehk otse valitsuselt, vaid alles järelturult pärast seda, kui emissioonijärgne turuhind on kujunenud. Sel moel jäetakse valitsuse krediidiriski hind teiste turuosaliste kujundada.
Teiseks on oluline märkida, et Eesti Pank ostab Eesti riigile kuuluva ettevõtte Elering võlakirju. Elering samas sellest otsest kasu ei saa, sest me keskpangana ostame võlakirju ainult järelturult. Seega võib Eesti Pank osta Eleringi võlakirju näiteks mõne Londonis asuva panga käest või ka mõne Eestis tegutseva panga kliendi käest. Eleringi võlakirju ostes jälgime, et saaksime turult võimalikult hea tehingu. Sama põhimõte kehtib ka riigivõlakirjade kohta. Näiteks, Saksa riigi keskpank ei osta oma riigi võlakirju valitsuse käest, vaid järelturult. Nii et kui mõne Eestis tegutseva panga või Eesti investori käes on mõne euroala riigi valitsuse võlakirju, siis saavad ka Eestis tegutsevad pangad või investorid neid müüa selle riigi keskpangale.
Kolmandaks rõhutan, et Euroopa Keskpanga nõukogu otsustas varaoste teha selleks, et innustada võlakirju müünud investoreid raha mujale investeerima, mis tähendab paremaid rahastamistingimusi euroalal tegutsevatele ettevõtetele, sh Eesti ettevõtetele.
Varaostuprogramm ei saa olla põhjus, miks üks riik oma valitsuse võlakoormust suurendab. Varaostuprogrammi raames vahetub võlakirjade omanik, kuid ei kasva riikide emiteeritud võlakirjade maht. Üldiselt on riigi võlakoormuse vähendamine euroalal tervikuna äärmiselt vajalik. Euroalal prognoositakse valitsuse võlakoormuse langust mulluselt 92%-lt SKT-st 89%-le SKT-st 2017. aastaks.
Eesti üheks tugevuseks on olnud riigivõla madal tase. Rahaasju planeerides peame arvestama Eesti rahvastiku üsna järsku vananemist, mistõttu töökäsi jääb meil vähemaks ning toetusevajajaid tuleb juurde. Lisaks hakkavad riigi sissetulekute taseme kasvades vähenema Euroopa Liidu toetused. Finantsiliselt pingelisemate aegade eelõhtul ei saa mõistlikuks pidada võlgu elamise suurendamist.
Riigieelarve rahastamise plaanide tegemisel on oluline lähtuda nii Euroopa Liidu reeglitest kui ka riiklikest seadustest, mis näevad ette struktuurset eelarvetasakaalu. Ilma olulise põhjuseta kiirelt kasvav riigivõlg viiks ilmselt Eesti riigireitingu alandamisele ning see halvendaks oluliselt ettevõtete ja eraisikute finantseerimistingimusi. Varaostuprogramm ei saa olla ka riiklike investeeringute peamine põhjus. Riiklikud investeeringud peavad laenatud raha nii äriloogika kui ka Euroopa Liidu reeglite kohaselt tagasi teenima, sest võlg tuleb tagasi maksta sõltumata sellest, kes on võlausaldaja.
Eesti majanduse praegust tsüklilist positsiooni arvestades ei ole Eesti riigieelarve rahastamiseks vaja täiendavalt võlakirju emiteerida. Eesti Panga hinnangul on Eesti majandus praegu sellises etapis, kus valitsus peaks pigem säästmisega alustama, mitte lisakulutuste jaoks juurde laenama.
Varaostude mõjul muutub laenamine soodsamaks Eesti ettevõtetele, majapidamistele ning ka valitsusele. Seega saab varaostudest lühiajalist kasu ka Eesti, kuigi meil pole oma valitsuse võlakirju, mida keskpank saaks osta.
Täiendavalt tuleb arvestada euroala ja teiste riikide rahapoliitilise kursi mõju vahetuskursile. Vaadates suuremate arenenud riikide prognoose, on selge, et ka lähiaastatel nähakse ette euroalal kasvu toetava rahapoliitika jätkumist, aga mitmes teises arenevas riigis prognoositakse pigem intresside tõusu. Selline erinevus kasvuväljavaadetes on viinud euro vahetuskursi nõrgenemisele. Odavnenud euro toetab euroala riikide ekspordivõimalusi. Paranenud konkurentsivõime on vähemalt lühiajaliselt kasulik Eestile, kus eksport moodustab üle 75% kogutoodangust ning ligi pool ekspordist on seotud euroalaväliste riikidega.
Intressid pole Euroopas ega üle maailma mitte kunagi varem olnud sedavõrd madalad kui praegu. Soodne intressikeskkond toetab majandusaktiivsuse taastamist. Kuid püsivalt madal intressitase võib põhjustada ka tasakaalustamatust ehk riske, mille realiseerumine võib ühiskonnale kulukaks osutuda. Võimalikud mullistumised finantsturgudel või kinnisvarahindades on tõenäolisemad madalate intresside korral. Seetõttu on tähtsam kui kunagi varem makrofinantsjärelevalve ning nii riigisisesed kui ka Euroopa riike ühendavad püüdlused seda täiustada ning arendada. Sellepärast on ka Eesti Pank suurendanud pankadelt nõutavaid puhvreid ning seadnud kommertspankadele miinimumnõuded eluasemelaenude andmisel, mis vähendavad ennetava sammuna laenubuumi riski tulevikus.
Seega, kokkuvõttes saavad Eesti ettevõtted ja majapidamised varaostuprogrammi mõjul osa soodsast rahastamisvõimalusest, aga see ei tekita ahvatlusi riigivõla kasvatamiseks olukorras, mil me majanduse tsüklilist positsiooni arvestades seda tegelikult vähendama peaksime. Tuleb meeles pidada, et rahapoliitika võib pakkuda majandusele lühiajalist leevendust, kuid sellega ei saa tekitada pikaajalist majanduskasvu. Seega ei asenda rahapoliitilised meetmed vajadust konkurentsivõimet parandavateks struktuurireformideks ning riigi rahanduse korrashoidmiseks. Aitäh tähelepanu eest! Olen valmis vastama teie küsimustele.

Küsimused Eesti Panga presidendile. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud Ardo Hansson! Te mainisite, et ka neis riikides, kus keskpangal oleks võimalik osta omaenda riigi võlakirju, ei pruugi need võlakirjad olla kättesaadavad järelturul ja seetõttu on tehtud asendusostude nimekiri. Aprillis püüdis Eesti Pank sinna nimekirja lisaks Eleringile saada ka Eesti Energia, aga see jäi sealt siiski välja. Kaks nädalat tagasi tuli uudis, et Eesti Energia on teinud uue väga suure võlakirjade emissiooni – 500 miljoni jagu kaheksa-aastase tähtajaga võlakirju – ja selle eest lunastatakse välja eelmised võlakirjad, mille tähtaeg saab täis aastal 2018 ja aastal 2020. Kas te selles olukorras püüate Eesti Energia võlakirju uuesti asendusostude nimekirja saada ja kas te peate seda üldse vajalikuks?

Aitäh küsimuse eest! Seda teemat praegu alles arutatakse. Aga see ei ole asendusostude nimekiri, vaid nn agentuuride nimekiri, riigiga seotud teatud selliste asutuste nimekiri, mis tegelevad näiteks infrastruktuuri arendamisega. Esialgne nimekiri on kinnitatud. See Eleringi case oli natukene lihtsam. Me ei taha hakata pakkuma laene ettevõtetele, kes toimetavad konkurentsitingimustes. Võib juhtuda, et ühele ettevõttele antakse konkurentsieelis sellega, et ostetakse tema võlakirju. Kuna Elering on monopoolses seisundis, siis seal seda probleemi ei teki. Praegu me vaatame Eesti Energia olukorda. See olukord võib selle ülevaatuse käigus muutuda, aga midagi ei saa lubada.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud Eesti Panga president! Kui suure summa investeerib Eesti Pank käesoleval, 2015. aastal võlakirjadesse? Võib-olla te seletate ka, kust tulevad Eesti Panga vahendid just nimelt nendesse võlakirjadesse panustamiseks?

Aitäh! Meil on tegelikult kolm programmi. Esimese kahe raames, kuna meil kaetud või tagatud võlakirju väga palju ei ole, meie otseselt neid oste ei soorita. Ainukesed, millega me tegeleme, on riiklikud võlakirjad. See maht on umbes 120 miljonit eurot kuus, nii et aasta arvestuses tuleb 1,44 miljardit eurot.
Mis teie teine küsimus oligi? (Vastus saalist.) Kust see raha tuleb? Me sisuliselt emiteerime seda raha. Kõik keskpangad lihtsalt emiteerivad uut raha, selleks et neid võlakirju osta. Eesmärk on jälle see, et kui me ostame neid võlakirju ja anname turgudele lisaraha, siis neil investoritel, ettevõtjatel, pankadel, kes meile maha müüvad, on raha taskus ja nad võib-olla otsivad alternatiivseid võimalusi ning paremat tootlust ja mingil määral peaks see raha siis liikuma erasektorisse või mujale.

Artur Talvik, palun!

Tänan, hea esimees! Hea Eesti Panga president! Te ütlesite, et selle meetme üks eesmärkidest on saada inflatsioon 2% juurde või natuke alla selle. Kui palju on esimesed sammud, mis nüüdseks juba tehtud on, inflatsiooniprotsenti tõstnud ja kui kaua selle 2% saavutamiseni aega võib minna?

Aitäh! Praegu võib olla alles liiga vara täpset hinnangut anda, kuna maailmamajanduses toimuvad väga mitmed muutused. Eelkõige on need seotud nafta hinnaga, ka toidutoorme hinnaga ja teiste hindadega, mis on mänginud väga suurt rolli inflatsioonitempo vähendamises. Ma arvan, et aeg näitab. Praegu näeb Euroopa Keskpanga prognoos ette, et aastaks 2017 võiks inflatsioon olla umbes 1,7% juures. Me nüüd vaatame ette kaks aastat, 24 kuu jooksul tahame kasvatada inflatsioonimäära umbes poolteise protsendipunkti võrra. Praegu on see 0,2%. Me juba näeme ette, et see protsess on aeglane. Aga programmi alguses, kui me mõõtsime eri turuosaliste inflatsiooniootusi, täheldasime, et mingit mõju see, tundus, siiski avaldas. Teine asi on nn alusinflatsioon. Näiteks on toidutoorme ja nafta hind sellised asjad, mille üle meil väga suurt kontrolli ei ole. Seal on inflatsioonimäär hakanud natukene tõusma. Aga ma arvan, et me peame varuma kannatust, et see tõuseks 2% lähedale.

Mihhail Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud panga president! Kas te ise ootate, et Eesti ettevõtted emiteeriksid või pakuksid oma võlakirju ostmiseks välja? Kas te ise arvate, et Eesti ettevõtjad peaksid avaldama rohkem initsiatiivi selles küsimuses ja rohkem laenama ning selle abil rohkem projekte teostama või te tõmbate pigem kergendusega hinge, kui nad seda ei tee?

Aitäh küsimuse eest! Ühest küljest me ei tahaks, et korduks laenubuum, mis valitses kaheksa-üheksa aastat tagasi. See ei olnud normaalne olukord ja see põhjustas väga halbu tagajärgi. Nii et liiga palju laenamist ei tahaks. Loomulikult, kui nad liiga vähe laenavad, siis see on jälle sümptom, et võib-olla neil ei ole usaldust tuleviku suhtes. Piisava tempoga laenukasv on optimaalne. Praegu näeme, et laenukasv Eestis on umbes 4% aastas, mis on enam-vähem kooskõlas majanduse nominaalmahu kasvuga. See võiks natuke kiirem olla, aga ma arvan, et me ei tahaks ka seda, et see ülikiirelt kasvaks. Teine asi on seotud loomulikult meie enda finantsturgude arendamisega. Nagu ma ütlesin, Euroopa finantssektor on väga panganduskeskne, ka Eestis on see väga panganduskeskne. Erinevad grupid üritavad seda mitmekesisemaks muuta, tekitades erasektori võlakirjade turgu, elavdades aktsiaturgu, pakkudes alternatiivseid rahastamisvõimalusi. Sellel suunal tasub kindlasti töötada, aga ma arvan, et muutused on suhteliselt aeglased. Väikeriigil on seda natuke raskem teha, sest suurriigil on suur turg, mis muutub järjest likviidsemaks, aga väikeriigil on raskem tekitada likviidsust ja leida ettevõtteid, kes arvavad, et lõpuks on neil odavam võlakirju emiteerida kui pangast laenu võtta. Neid kandidaate ei tarvitse olla väga palju.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, Ardo Hansson! Avan läbirääkimised, kõnesoove ei ole. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmise arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Tarmo Tamm, Kadri Simson, Marika Tuus-Laul, Heimar Lenk, Märt Sults, Kersti Sarapuu, Mihhail Stalnuhhin, Valeri Korb, Vladimir Velman, Lauri Laasi, Andrei Novikov, Dmitri Dmitrijev, Enn Eesmaa, Rein Ratas, Olga Ivanova, Jüri Ratas, Martin Repinski, Erki Savisaar, Jaanus Karilaid, Priit Toobal, Viktor Vassiljev, Siret Kotka, Mihhail Korb, Toomas Vitsut ja Mailis Reps. Arupärijate nimel, palun, Tarmo Tamm!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Eesti Panga andmetel teenisid Eestis tegutsevad kommertspangad 2000.–2013. aastal 2,6 miljardit eurot kasumit. Samal ajal maksti jaotatud kasumilt Eesti riigile ettevõtte tulumaksu vaid 59 miljonit eurot, mis on veidi vähem kui 2,3% kasumist. Sellise olukorra on põhjustanud 2000. aastal kehtima hakanud ettevõtte tulumaksu skeem, mis näeb ette maksustada vaid jaotatud kasumit. Enamik riikidest maksustavad ettevõtete teenitud kasumi kohe pärast selle teenimist, Eestiga analoogset süsteemi kasutavad aga näiteks Malta ja OECD riikidest Tšiili.
Rootsis, kus tegutsevad Eesti suurimate pankade emapangad, kehtib klassikaline ettevõtte tulumaks maksumääraga 22%. Lisaks kaalub Rootsi uue finantstegevuse maksu sisseseadmist oma pankadele, et rahastada tööpuudusega võitlemist. Uue valitsuse rahandusminister Magdalena Andersson põhjendab finantstegevuse maksu sisseseadmist sellega, et Rootsis on finantssektor alamaksustatud ning neli suurimat panka teenivad väga suurt kasumit.
Euroopa Keskpanga statistika kohaselt olid 2012. aasta andmete põhjal Eesti pangad omakapitali tootluse poolest Euroopa Liidu 27 riigi pankade seas esimesel kohal. Swedbanki juht Perens kommenteeris uuringut järgmiselt, et Eesti pangad on täpselt nii ahned, kui konkurents neil lubab olla. Mina lisaksin siia juurde, et Eesti pangad on nii ahned, kui neil lubab olla meie valitsus.
Meil on peaministrile neli küsimust. Ma loodan, et peaminister loeb ka need küsimused ette. Me ootame neile vastust. Aitäh!

Arupärimisele vastab peaminister Taavi Rõivas. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma vastan 11. mail esitatud arupärimisele pankade maksustamise kohta.
Esimene küsimus: "2013. aastal oli Eesti kommertspankade kasum 443,6 miljonit eurot. Isegi kui kogu kasum oleks kohe pärast kasumi teenimist maksustatud maksumääraga 12%, oleks riigieelarvesse laekunud pankade poolt makstud 17,4 miljoni euro asemel üle 53 miljoni euro. Miks on Eestis pangad selgelt alamaksustatud?" Kuna arupärimise kõik küsimused puudutavad Eesti tulumaksusüsteemi, siis tasub kohe alguses toonitada, et tulumaks, eriti just ettevõtte tulumaks, on empiiriliste analüüside kohaselt kõige enam majandusaktiivsust pärssiv maks. Tarbimismaksud pärsivad vähem majandusaktiivsust kui tulumaks, varamaksud veelgi vähem. See tõdemus ei pärine mitte minult, vaid OECD-lt. Rõhutatakse ka seda, et kasvusõbralik maksusüsteem moonutab võimalikult vähe turusignaale ja moonutamata turusignaalid aitavad kaasa tõhusamale ressursside jaotumisele majanduses.
Tulles esitatud küsimuse juurde, tuleb märkida, et Eestis tegutsevad kommertspangad ei ole alamaksustatud. Eestis kehtib maksusüsteem, mille kohaselt maksustatakse äriühingute kasumit alles selle väljamaksmisel. Näiteks tegi Swedbank tänavu suvel dividendimakse 400 miljoni euro ulatuses, millelt laekus riigieelarvesse 100 miljonit eurot tulumaksu. Tulumaksuseadus on soosinud Eesti pankades puhvrite hoidmist ja muutnud neid seeläbi tugevamaks. Teiseks, erinevalt mittefinantssektori ettevõtetest peavad pangad maksma peale tavapäraste maksude ka tasusid, mille eesmärk on finantsstabiilsust kindlustada. Siia hulka kuuluvad näiteks järelevalvetasud Finantsinspektsioonile (mullu kokku 5,9 miljonit eurot) ja osamaksed Tagatisfondile (mullu 12,5 miljonit eurot). Lisaks peavad pangad edaspidi tegema makseid ühtsesse Euroopa Liidu kriisilahendusfondi, mis hinnanguliselt põhjustab pankadele aastas viis kuni kuus miljonit eurot kulu.
Teine küsimus: "Kuidas Te hindate Eesti kommertspankade omakapitali tootlust võrreldes teiste Euroopa Liidu kommertspankadega? Kas pankade ahnust peaks ka riik siiski piirama?" Euroopa Liidu mitme riigi majandus sai finantskriisi käigus kannatada ja see puudutas otseselt ka kommertspankasid. Majanduse kohandumine nendes riikides viis alla pankade varade kvaliteedi ja hoidis ka tootluse määra allpool. Seda peab võrdlusbaasi valimisel kindlasti silmas pidama. Eesti kommertspangad on tugevad ja hästi kapitaliseeritud. See on kaasa aidanud Eesti majanduse taastumisele peale üleilmse finantskriisi puhkemist. Erinevalt mitme teise Euroopa Liidu riigi majandusest on Eesti majandus alates 2010. aastast pidevalt kasvanud ja Eesti majanduse maht on sel perioodil suurenenud ligi viiendiku võrra. Kindlasti võimaldab see ka pankadel varade suuremat tootlikkust saavutada. Lisaks on Eestis tegutsevad pangad kuluefektiivsemad, võimaldades lisatootlust. Oluline on, et Eesti inimesed kasutavad maksete tegemiseks järjest enam elektroonilisi kanaleid, mis võimaldab vähendada sularaha osakaalu majandustehingutes ning optimeerida kontorivõrguga seotud kulutusi. Pangakontorid saavad enam keskenduda nõustamisteenuse pakkumisele. Pankade kasumlikkuse mõjutaja on eelkõige toimiv konkurents. Eestis pakub oma teenuseid 16 panka, sh välisriikide krediidiasutuste filiaalid, kelle teenuste vahel on tarbijal võimalik valida.
Kolmas küsimus: "2000. aastal kehtima hakanud ettevõtte tulumaksusüsteemi on Reformierakond nimetanud Eesti suureks edulooks. Miks on sellel süsteemil olnud Euroopas niivõrd vähe järgijaid, kui süsteem on niivõrd hea ja ettevõtlust soodustav?" Ajaloolistel põhjustel jääb Eesti majandus ühe töötaja kohta kasutatava kapitali hulgalt maha kõrgema sissetulekutasemega riikidest. Samas, mida rohkem on ühe töötaja kohta kapitali, seda tootlikum majandus on. Eesti tulumaksusüsteem soosib investeerimistegevust ning kapitali akumulatsiooni, mis on kaasa aidanud tootlikkuse kasvule ja meie elatustaseme tõusule. Eesti paistab teiste Euroopa Liidu riikide hulgas silma suure investeeringute osakaaluga SKT-s. Alates 2000. aastast kuni käesoleva ajani on investeeringute osakaal SKT-s olnud Euroopa Liidu suurim. Siinkohal tasub näiteks tuua ka otseste välisinvesteeringute sissevoolu ühe töötaja kohta, mille poolest Eesti on Kesk- ja Ida-Euroopa liidrite hulgas. Viimaste aastate kehva majanduskasvu valguses peavad paljud Euroopa riigid tegema reforme oma konkurentsivõime parandamiseks. Nende reformide hulgas on kindlasti ühelt poolt kulutuste ja teisalt maksukoormuse vähendamine, eriti nendes riikides, kus avaliku sektori roll majanduses on suureks paisunud ning ettevõtlussektori maksud majandusele koormavaks osutunud. Maksupoliitika kujundamisel ollakse tavaliselt konservatiivsed ja need muutused ei sünni üleöö. Maksusüsteemide reformid on pikaajalised ja keerukad protsessid.
Neljas küsimus: "Rahandusministri teatel arutas valitsuskoalitsioon ühe katteallikana kütuseaktsiisi tõstmise asemel ka klassikalise ettevõtte tulumaksu taastamist. Millised olid need argumendid, mille tõttu otsustas valitsuskabinet ikkagi kütuseaktsiisi tõstmise kasuks?" Ettevõtete tulumaksukoorma järsk tõus kärbiks Eesti majanduse kasvuväljavaateid ning sedakaudu ka võimalusi Eesti inimeste sissetulekute suurenemiseks. See on üks mitmetest põhjustest, miks valitsus ei pea õigeks ettevõtete tulumaksukoormat järsku tõsta. Aitäh!

Küsimused peaministrile. Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Reformierakond on jäänud ainukeseks erakonnaks Riigikogus, kes toetab tulumaksusüsteemi sellisel kujul jätkamist. Ma loen teile ette ühe teie erakonnakaaslase sõnad: "Praxise korraldatud debatil "Kuidas riigi tulu kasvatada" tõi aga EfTen Capitali juht Viljar Arakas välja, et iga ettevõtte eesmärk on ühel hetkel maksta omanikutulu ning seetõttu valitakse võimalus ning riik, kus see kõige soodsam on. "Tänasel päeval on Balti turul tegutseval ettevõtjal pragmaatilisem maksta Lätis 15% ettevõtte tulumaksu kui Eestis 20% dividendidelt. Investeeritud kasumi maksuvabastus töötab täna tema äri vastu," vahendas ERR Arakat." Ma küsingi teilt, härra peaminister, kui isegi teie erakonna tulihingelised toetajad ei toeta selle tulumaksusüsteemi jätkamist, kas ei oleks siis aeg see eksperiment ebaõnnestunuks tunnistada ja kehtestada klassikaline ettevõtte tulumaks.

Aitäh! Ei oleks aeg. Nagu ma ütlesin, ettevõtte tulumaks on majandusaktiivsust ja majanduskasvu kõige rohkem pärssiv maks. Eestis sellise maksu kehtestamine, mis majanduskasvu pärsib, töötaks vastu mitte ainult ettevõtete võimalusele kasvada, vaid see töötaks vastu ka võimalusele Eesti inimeste sissetulekuid suurendada. Vastab tõele see, et on riike ka meie lähinaabruses, kus kapitali väljavõtmine ettevõttest on soodsam kui Eestis. Tulumaksu langetamisega on ka ettevõttest kapitali väljavõtmine soodsamaks muutunud. Ka kõik need ettepanekud, mida on korduvalt teinud teiegi fraktsioon, et tulumaksu määra tõsta, töötaks vastu sellele, et ettevõttest saaks soodsalt kapitali välja võtta. Seda sellepärast, et see suurendaks ka ettevõtete maksukoormust. Aga Eestis on täiesti teadlik olnud see valik, et meie esmane huvi on mitte maksusüsteemiga soodustada kapitali väljavõtmist, vaid soodustada just nimelt kapitali akumuleerimist ettevõttesse, soodustada investeeringuid, mis tekitavad täiendavat majanduskasvu. Just seetõttu on Eesti süsteem unikaalne ja võimaldab ka kapitali akumuleerida. See on toonud, nagu te võite statistikast näha, Eestisse väga arvukalt välisinvesteeringuid. Ka atraktiivsus välisinvestorite silmis on asi, mis kokkuvõttes majandusele väga positiivselt mõjub ja inimeste sissetulekutel kasvada aitab.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Aitäh peaministrile vastuste eest! Aga minu küsimus on järgmine: kuidas kommenteerite seda, et siinsete kommertspankade teenustasud on kolm-neli korda kõrgemad kui nende emamaal? Seda olukorras, kus siinsed kommertspangad järjest koondavad oma pangaautomaatide võrku ja panevad kinni kontoreid. Kuidas te seda kommenteerite?

Aitäh! Ega ei kommenteerigi kuidagi. Valitsuse pädevuses ei ole sekkuda ettevõtete hinnakujundusse. Turg ja konkurents on need, mille abil hinnad kõige paremini paika saavad. Ju siis on sellel, miks pangad on sellise hinnakujunduse kasuks otsustanud, omad põhjused. Te teate väga hästi, et ei valitsusel ega parlamendil ei ole rolli selles, millised hinnad üks või teine eraettevõte kehtestab.

Kodu- ja töökorra seaduse § 140 ütleb, et Riigikogu liikmel on õigus esitada arupärimise adressaadile üks küsimus. Mihhail Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Mõnede teie sõnadega võib olla nõus, mõnedega mitte. Aga minu küsimus on selline. Praegune tulumaksusüsteem on kujundanud olukorra, kus firmad ei võtagi tulu välja ega reinvesteeri raha ehk nad jätavad lihtsalt kasumi jaotamata. Firmade arvele on kogunenud päris suured summad, seda raha võib mõõta juba miljardites eurodes. Kas teil on olemas mingi arusaam, kuidas lahendada seda probleemi, et raha ei seisaks firmade kontodel ehk see oleks investeeritud või et inimesed võtaksid dividendid välja?

Aitäh! Iseenesest see, kui ettevõttel on kapitali, selleks et investeerida, on ju positiivne. See näitab, et ettevõttel on kapitalipuhvrid, et ka keerulisemaid aegu üle elada. Me teame, et küll ja küll on selliseid ärivaldkondi, kus kasumlikud aastad vahelduvad kahjumlikega, ja sel juhul on teatud kapitalipuhver ainult ettevõtte huvides. Kui ettevõttel ei oleks piisavalt kapitali, siis võiks see tuua kaasa väga tõsiseid tagajärgi. Ma arvan, et see praegune, Eestis juba 15 aastat kehtinud ja siia väga palju investeeringuid toonud tulumaksusüsteem on ka ettevõtete huvides.
Ka see väide, et ettevõtjad ei võta kasumit välja, ei ole päris korrektne. Kui vaadata käesoleva aasta laekumisi, siis juba praegu võib öelda, et ettevõtte tulumaksu laekumine ületab väga suure varuga neid ootusi, mis eelarve tegemise ajal olid. Siin ei ole kõne all mitte ainult Swedbanki väga suur kasumimakse, millelt laekub riigieelarvesse 100 miljonit eurot, vaid on ka mitmeid teisi ettevõtteid, kes on otsustanud kasumit välja võtta.
Kõik need faktid kinnitavad seda, et mida soodsam on ettevõttel riigis kasumit teenida, seda suuremad on kasumid. Mida suuremad on kasumid, seda suurem on lõppkokkuvõttes ka tulu ühiskonnale. Me ei peaks tundma kadedust ettevõtjate vastu sellepärast, et maksusüsteem soodustab kasumi teenimist. Vastupidi, me peaksime olema uhked selle üle, et Eesti ettevõtjad investeerivad ja need investeeringud loovad töökohti, aitavad kaasa sellele, et Eestis on mitmel aastal järjest olnud üks Euroopa kõige suurem palgakasv. Kui ettevõtjad ei investeeriks, siis palgad ei saaks kasvada. Nii et siin on kõikidel asjadel seos. Ettevõtte tulumaksu süsteemi roll Eesti majandusedu kujundamisel on küllaltki märkimisväärne.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Teie jutt on pisut eksitav. Jah, võib-olla tõesti on palgad viimasel ajal natuke kasvanud, aga samal ajal jätsite te mainimata, et meil on ju Euroopa Liidu ühed viletsamad palgad. Tulen ühe eelküsija käsitletud teema juurde, Rootsi pangad ja kasumi väljaviimine. Te ütlesite, et valitsuse asi ei ole kasumi kujundamine, st see, kuidas ettevõtted seda kujundavad. Aga valitsuse asi on siiski Eesti elanike elatustase. Siit küsimus: kas siiski on õigustatud, et aastakümnete jooksul on Eestist kasumit välja viidud? Alles nüüd lõpuks on selle pealt Swedbank ka pisut maksnud. Miks on samal ajal ikkagi need teenustasud meil palju kõrgemad kui Rootsis, Taanis või Soomes? Lõpuks veel küsimus, miks lastakse välispankadel Eestis kasutada Eesti rahva raha, maksmata selle pealt dividendi, mitte midagi. Inimene hoiab sundkorras oma raha seal pangas. Ei ole mõtet seal muiata selle peale, seda küsib igaüks, miks ta peaks hoidma raha seal pangas, kui ta mitte mingit protsenti sealt ei saa. Vaata et tuleb veel miinus, vahetevahel tuleb peale maksta. See pankade ...

Küsimise aeg on läbi. Aitäh, Heimar Lenk!

Ärge segage palun mu küsimusele vahele!

Teil on aega üks minut. Esitage oma küsimus ühe minutiga ära, ma oleksin väga tänulik.

Aitäh! Ma tõepoolest imetlen Heimar Lengi talenti selle minuti või pisut pikema aja jooksul sedavõrd palju nii fakte kui ka väiteid ja küsimusi välja tuua. Otsi ainult koht, kust pihta hakata, et vastata! Ma alustan mulle omistatud ebaõigete väidete ümberlükkamisest. Ma ei öelnud, et kasumi kujundamine ei ole riikide asi, vaid ma ütlesin, et ettevõtete hinnakujundus ei ole asi, millesse riik peaks sekkuma. See puudutas just nimelt teie viidatud teenustasusid, aga samamoodi puudutab see kõikide kaupade hinda poes. Te teate väga hästi, et turumajanduse tingimustes kujunevad hinnad nõudluse ja pakkumise vahekorra kaudu ja riik ei mängi hinnakujunduses seda rolli, et ta ütleks kellelegi ette, millise hinnaga peab kommertskaupa müüma või ostma ja ka teenuseid osutama.
Nüüd teie viimasest väitest, justkui Eesti inimesed peaksid oma raha sundkorras hoidma välispankades, mis dividende ei maksa. Sellest ma, pean ausalt tunnistama, ei saanud päris hästi aru. Mina väidan, et seal oli päris mitu ebatäpsust või lausa valet. Esiteks ei pea keegi sundkorras hoidma oma raha väliskapitalil põhinevates pankades. Eestis on ka neid panku, mis põhinevad täiesti Eesti kapitalil. Teiseks, teha vahet kapitali kuuluvuse järgi ei ole minu meelest üldse õige. Ka need teie nimetatud välispangad on sellega, et nad tulid Eesti turule ja pakkusid Eesti inimestele teenuseid, aidanud väga paljudel inimestel saada laenu märksa soodsamalt, kui pankadel oleks olnud võimalik anda ilma välismaise kapitalita.
Lõpetuseks, kui te oleksite kuulanud vastuseid arupärimisele, siis te oleksite küllap märganud, et teie viimane väide, nagu välispangad dividende ei maksaks, ei vasta absoluutselt tõele. Nimelt rääkisin ma mitmel korral Swedbanki 400 miljoni euro suurusest dividendimaksest, mis tõi riigikassasse tulu 100 miljonit eurot. Aga ka see ei ole kõik. Swedbank maksab iga aasta välja 60% oma kasumist ja juba mitmel aastal järjest on tänu Swedbankile laekunud riigikassasse väga märkimisväärsed dividendimaksed. Nende summade eest on saanud nii mõnegi olulise asja Eestis ära teha. Nii et teil oli mitu valeväidet ühekorraga.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! Te räägite kiirest majanduskasvust. Kui ma vaatan riigieelarvet – tänavu 8,6 miljardit, järgmisel aastal 8,9 miljardit –, siis ma ei ütleks, et see eelarve väga kiiresti kasvaks, sest paljud sotsiaalprogrammid, millega riik peaks tegelema, on, ütleme, tagasihoidlikud. Võime rääkida miinimumpalgast või töötasust, mida peaksid saama kasvatajad lastepäevakodudes, kultuuritöötajad jt. Kas te võite kommenteerida, millal siis see teine pool meie elust hakkab minema kiiremini kui tänasel päeval?

Aitäh! Kõigepealt julgen ma väita, et väga suure tõenäosusega on Eesti riigieelarve üks kõige kiiremini kasvavaid riigieelarveid kogu Euroopa Liidus. Seda tingimustes, kus maksukoorem protsendina SKT-st väheneb ja Eesti ei lähe oma riigieelarvega suurde defitsiiti, mille arvel paljud riigid on oma eelarvet kasvatanud. Nii et Eesti eelarve kasvul ei ole häda mitte kõige vähematki. Te nimetasite mitut valdkonda, millest osa, küllap te teate hästi, puudutab omavalitsuste eelarveid. Küll aga on näiteks teie nimetatud kultuuritöötajate palgad üks riigieelarve prioriteetidest koos õpetajate, sisejulgeolekutöötajate ja ka sotsiaalhoolekandetöötajate palkadega. Ainuüksi palgafond kasvab järgmisel aastal 4%. Kuna ministritel on võimalus ka sisemiste ressursside arvel ja lisatöökohtade täitmata jätmise abil palgafondi raha juurde suunata, siis võib eeldada, et järgmisel aastal nii õpetajate kui ka kultuuritöötajate palgad kasvavad tunduvalt rohkem kui 4%. Ma julgen öelda, et need kasvavad ka märgatavalt kiiremini kui Eesti keskmine palk. See on täiesti teadlik valik ja selleks on riigieelarves vahendid olemas.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Ma kõigepealt korrigeerin teid. Te väitsite, et riik ei saa dikteerida ettevõtetele hinnakujundust. Riik teeb seda kogu aeg. Alles te surusite siin maksupaketi läbi, maksude kaudu me dikteerime ka hinnakujundust. Te väidate, et riik ei saa sekkuda teenustasude kehtestamisse või mittekehtestamisse. Saab küll! Ebaõigluse korral on valitsusel ja ka Riigikogul võimalik algatada seaduseelnõud. Aga küsimus on mul järgmine. Kas ei oleks olukorras, kus me juba pikemat aega kärbime avalikke teenuseid, mõistlikum maksustada mitte ainult pankasid, vaid väga paljusid välismaist päritolu jaekette ja suurettevõtteid, kes Eestis opereerivad, ning saada sealt raha avalike teenuste ja riigi ülesannete täitmiseks, selle asemel et oodata, et müstiliselt tõuseb kodanike sissetulek ja nad ise ...

Küsimus, palun!

... saavad kompenseerida kõik vajalikud kulutused?

Aitäh!

Aitäh! Ma rõhutasin, et turumajanduses riik ei kehtesta hindu. Jah, me mõlemad mäletame teistsugust riigikorraldust, seegi oli kunagi Eestis. Me mäletame ka seda, milleni see viis. On võimalik edendada plaanimajandust, on võimalik, et riik määrab hinnad. Me teame väga hästi, et kui see toob kaasa ebaõiglaselt madala hinna, siis ei too see kaasa teps mitte seda toodangut, mida loodetakse saada. Neid riike on maailmas praegugi, kes püüavad turust targemad olla ja kõikvõimalikke hindu kehtestada. Mitte ühelgi sellisel riigil ei lähe majanduslikult väga hästi. Seda esiteks.
Teiseks, teie küsimusest kumas läbi suur soov välisinvestoritelt oluliselt rohkem raha ära võtta ja nende elu Eestis võimalikult ebameeldivaks muuta. See võib tunduda väga lühikeses vaates populaarse mõttena, aga teades, et kogu Euroopas on kapitalil vaba valik, kuhu ta investeerib ja kus ta oma investeeringud kokku pakib, on see erakordselt lühinägelik ettepanek. Kui välisinvestori elu teha teie pakutud kõrgete maksudega põrguks, siis välisinvestor ei tule Eestisse, ei loo Eestis töökohti ega anna Eestis võimalusi elatustaseme tõusuks. Nii lihtne see ongi. Riigid ei konkureeri mitte selle pärast, kuidas investori elu võimalikult raskeks teha. Riigid konkureerivad selle pärast, kuidas võimalikult palju välisinvesteeringuid ligi meelitada. Ma väidan, et Eesti majanduse maht oleks ilma välisinvesteeringuteta oluliselt väiksem ja Eesti inimeste sissetulek oleks ilma välisinvesteeringuteta palju madalam. Nii et enne, kui te teete ettepaneku välisinvestoreid karistama asuda, soovitan ma väga hoolega järele mõelda. Karistades investoreid ja ettevõtjaid – ma ei räägi mitte ainult välisinvestoritest, see puudutab ka Eesti oma ettevõtjaid –, karistame tegelikult ka tööinimest, kelle palk seetõttu väheneb. Seda te ilmselt ei sooviks.

Andres Ammas, palun!

Austatud juhataja! Austatud peaminister! Kas Swedbank oma nii olulisest otsusest maksta nii suures mahus dividendi ja ka tulumaksu informeeris Vabariigi Valitsust juba enne seda, kui ta avalikkust informeeris? Kui ta seda tegi, siis umbes millal?

Aitäh! Jah, mitte väga pikalt enne selle otsuse avalikustamist informeeriti ka mind sellest otsusest. See on hea tava, et nii mõnigi suurettevõte, kui ta teeb mingi väga olulise otsuse, mis mõjutab Eesti ühiskonda, informeerib sellest valitsust või konkreetselt peaministrit. Tuleb öelda, jah, ma olin sellest otsusest ette teadlik. Valitsuses on meil kehtiv kokkulepe, et kui eelarveaasta kestel peaks laekuma märgatavalt lisatulusid, siis me hoidume lisakulutuste või lisaeelarve tegemisest. Sellised plaanivälised lisatulud lähevad riigi reservi, selleks et siis vajaduse korral ootamatusteks hästi valmis olla.

Jaak Madison.

Austatud peaminister! Te mainisite põgusalt välisinvestorite kohta, et nende maksustamine ei ole kindlasti aktsepteeritav. Ma remargi korras küsin, kui palju tuli uusi välisinvestoreid möödunud aasta jooksul ja kui palju nad tõid kapitali Eesti majandusse.

Aitäh! Kõikidele küsimustele, mis puudutavad statistikat, on ju vastust väga lihtne leida. Mul ei ole neid arve kaasas, aga soovi korral olen valmis need teile kirjalikult saatma. Igal juhul on välisinvesteeringud Eesti majanduskasvule väga positiivset mõju avaldanud, selles ei ole mitte mingisugust kahtlust. Loomulikult on nii eelmisel aastal kui ka selle aasta jooksul Eestisse välisinvesteeringuid tulnud. Statistika võime saata kirjalikult.

Rein Ratas, palun!

Tänan! Hea minister! Esitatud arupärimises on ülemöödunud aasta Eesti kommertspankade kasumiks nimetatud 443,6 miljonit eurot. Kas teil on olemas pilt või läbilõige selle kasumisumma kujunemise struktuurist? Kui palju tuli ligilähedaselt teenustasudest, kui palju laenuintressidest jne? Olen rääkinud.

Aitäh! See on tegelikult väga hea küsimus. Ma usun, et eelmisele arupärimisele vastaja oleks sellele küsimusele tõenäoliselt peast vastanud, sest Eesti Pank puutub kommertspankade köögipoolega märksa enam kokku kui valitsus. Küll aga julgen ma oletada, et teenustasud on sellest ikkagi küllalt väike osa, pigem, vaadates puhtalt käibeloogika järgi, eeldan ma, et suurem osa sõltub ikkagi kõikvõimalike krediiditoodete intressidest. Aga ma ei tahaks liiga palju spekuleerida. Ma usun, et Eesti Pangast on võimalik detailsemaid vastuseid saada. Kui vaadata, kust see kasum turuosaliste arvestuses tuleb, siis siin on üsna head proportsioonid sellega, milline on eri pankade turuosa. Swedbank on loogiliselt võttes ka kõige suurema kasumiga pank olnud.

Rohkem küsimusi ei ... On. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Hea peaminister! Ma võtan teil sõnasabast kinni. Te mainisite, et õpetajate palk tõuseb järgmisel aastal oluliselt rohkem kui 4%. Tulen just riigieelarve kontrolli erikomisjoni istungilt, kus oli haridusminister Ligi, kes rääkis 4%-lisest palgatõusust. Kas teie suu läbi võib nüüd kõiki õpetajaid õnnitleda ja kinnitada neile, et palgatõus tuleb tunduvalt suurem?

Aitäh! 4% on kasv, mis on valitsuse otsusega riigieelarves õpetajate palgafondile lisatud. Lõplik palgatõus saab olla suurem seetõttu, et haridus- ja teadusministril on plaanis ka muudest vahenditest palgafondi vahendeid leida. Samuti mõjutab see, et õpetajate arv on pigem langus- kui tõusutrendis, palgatõusu nii, et ühe inimese kohta saab palk palgafondi üldisest kasvust rohkem kasvada. Nii et jah, ma olen veendunud, et järgmisel aastal kasvavad õpetajate palgad oluliselt rohkem kui 4%. Lõplik tõus selgub loodetavasti selleks ajaks, kui eelarve parlamendis vastu võetakse. Kui vaadata suuremat pilti, siis me oleme valitsusliidus kolme erakonna vahel kokku leppinud soovis, et õpetajate keskmine palk jõuaks 120%-ni Eesti keskmisest palgast ehk oleks paarkümmend protsenti suurem kui Eesti keskmine. Selleks et seda saavutada, peab õpetajate palk neli aastat järjest kasvama märgatavalt kiiremini kui Eesti keskmine palk. Kui Eesti keskmise palga kasvuks prognoositakse 4–5%, siis õpetajate palk peab kasvama ligikaudu poole kiiremini.

Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate nimel Tarmo Tamm, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ega ikka Reformi kuldmunal ülejäänud maailmas järgijaid ei ole. Praegu kasutavad seda süsteemi ainult Malta ja Tšiili. Ma ei näe, et ükski teine riik hakkaks sellega ühinema. Samas tuletan meelde, et Eesti pankade tootlus on kõige kõrgem Euroopa Liidus ehk nad teenivad kõige rohkem tulu. Ma ei saa aru, kas valitsus ja peaminister ettevõtjatega üldse ei konsulteeri või ei kontakteeru. IT-ettevõtja Jaan Pillesaar ja kinnisvaraettevõtja Viljar Arakas on Eesti maksusüsteemi pihuks ja põrmuks teinud. Oleks tark ka ettevõtjaid kuulata.
Keskerakonna ettepanek ei ole mitte ettevõtte tulumaksu tõsta, nagu härra peaminister siin ütles. Meie ettepanek on kehtestada klassikaline ettevõtte tulumaks, kehtestades ettevõtetele 12%-lise tulumaksu praeguse 20%-lise asemel. See on meie ettepanek. Me ei ole soovinud ettevõtte tulumaksu tõsta. Ma ei tea, kust teile selline mulje on jäänud.
Kui Rootsi riik maksustab panku 22%-lise ettevõtte tulumaksuga, siis vaatamata sellele liigub raha ikkagi Rootsi riiki. Härra peaminister ütles, et meile on hea investeerida ja siia tahetakse investeerida. Ma tuletan peaministrile meelde, et viimastel aastatel on kommertspangad miljard eurot aastas Eesti riigist välja viinud. Miljard eurot! See ei tähenda, et meil oleks eriti atraktiivne keskkond, kuhu tahetakse investeerida, vaid raha läheb kuhugi mujale.
Nüüd sellest Swedbanki 100 miljoni euro suurusest dividendimaksest. See on iseenesest kummaline, et peaminister pidi Twitteris säutsuma ja rõõmu tundma, et üks pank otsustas lõpuks Eesti riigile midagi kinkida. Mujal maailmas ei ole see võimalik, et pank ainuisikuliselt otsustab, kunas ta selle kingituse riigile teeb. Selleks on olemas ettevõtte tulumaksu süsteem ja teenitud tulu pealt makstakse tulumaksu. Aga meil on nii, et viis aastat on seda tulumaksu korjatud ja ühel heal päeval tehakse väike kingitus riigile, et rahvast natuke rahustada. Siis peab peaminister selle kohta Twitteris säutsuma ja ütlema, et vaadake, nad hakkasid lõpuks maksma.
Ei ole võimalik, et selline süsteem edasi toimiks. Ma küsin, kuidas riigieelarvet paika pannakse, kui poole aasta pealt tuleb mingi raha, aga järgmisel aastal seda raha ei ole. Vaadake, kuidas Lätis panku maksustatakse, kuidas toimub see Rootsis! Lätis maksustatakse 15%-ga, riik toimib ja minu teada läheb Lätti rohkem investeeringuid kui Eestisse. Reformierakonnal tuleks sellest dogmast lahti saada. Ma tean, et teie erakonnas on ka väga palju neid inimesi, kellele see süsteem ei meeldi. Aitäh!

Mihhail Korb, palun!

Austatud härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud peaminister! See on ilmselt lõputu teema, et me arutame maksude üle ning ühel poolel on oma õigus ja argumendid, teisel poolel oma õigus ja argumendid. Mina tahan välja tuua meie poole argumendid.
Esimene asi, mille ma tahan kindlasti ümber lükata, on see, nagu ettevõtte tulumaks takistaks majanduse arengut. On raske vastu võtta väidet, et ettevõtte tulumaks on see põhiline faktor, mis majanduse arengut takistab. Minu loogika on selline. Ma ei ole õnneks või kahjuks ettevõtja olnud ega tea, kuidas asjad praktikas toimuvad, aga mul on hea ettekujutusvõime. Ma võin ette kujutada, et enne, kui sa jõuad selleni, et ettevõtte tulumaksu maksta, pead sa kõigepealt maksma sotsiaalmaksu, sa pead maksma töötajate töötasult tulumaksu ja pead vist igal kümnendal kuupäeval maksma käibemaksu. Selleks, et saavutada firmaga mingi tulemus, pead sa kõigepealt neid makse maksma. Siis sa pead maksma ära laenuintressid ja pead tasuma kasvavaid kütusekulusid, kui ettevõttel on autod. Siis pead sa maksma ära veel mingi tohutu hulga arveid. Lõpuks, kui sa kunagi jõuad ettevõtte tulumaksu juurde, on sisuliselt juba kõik asjad ära tehtud. Siis hakkad sa mõtlema, et vaat nüüd on see aeg, kui ettevõtte tulumaksu kas maksta või mitte. Sest kui ettevõtja algul kujutab seda protsessi ette, siis ta mõtleb ettevõtte tulumaksu peale kindlasti viimases järjekorras. Enne mõtleb ta kõikide teiste asjade peale. Aga paraku on meil niiviisi, et kõik teised asjad toimuvad kiiresti ja ka hinnad kasvavad kiiresti.
Investeeringuotsust tehes, ma arvan, lähtutakse hoopis teistest asjadest. Kõigepealt mõeldakse selle peale, kas selles riigis on pädevad töötajad, kes seda tööd suudaksid teha, millised on seal rendihinnad ja milline on elektri hind, sest tööstusele on see oluline. Aga kui meil elektri hind võib kiiremas korras aktsiisi juurde saada, siis see tuleneb majandusoludest ja on paratamatus.
Tahaks lihtsalt öelda, et see ei toimu nii üks ühele, et kui on ettevõtte tulumaks, siis majandus ei kasva. See on hoopis teistmoodi, tuleb vaadata kõiki teisi faktoreid. Ettevõtjad maksaksid hea meelega, kui näiteks oleks sotsiaalmaks või mingi teine maks väiksem. Süsteemi üle tuleb arutada ja kindlasti mingi kompromiss leida. Aitäh teile!

Mart Helme, palun!

Härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Härra peaminister tuletas meelde ühte teist aega, mida ta tõenäoliselt väga hästi ei mäleta. Mina mäletan. Kui see teine aeg lõppes, olin ma natuke üle 40 aasta vana. Ma mäletan neid aegu väga hästi. Keegi neid aegu tagasi ei taha. Selles meid siin saalis kahtlustada, ma arvan, oleks ülekohtune. Milles meid aga võib kahtlustada, on see, et me tahame Eesti rahvale paremat elu kui see, mis on praegu. Selle parema elu tahtmise seisukohast on minu arvates vältimatu, et me kohtleme suurettevõtteid, kelle puhul võib kahtlustada ka kartellikokkuleppeid, näiteks teenustasudes, mõnevõrra teistmoodi kui omamaiseid väikeettevõtteid, keda me lämmatame kõikvõimalike direktiivide, piirangute, kontrollide ja ma ei tea veel millega. Suurettevõtteid, kellel on oma emamaalt võtta lisakapitali, et teha dumpingut, et investeerida nende nõudmiste täitmisse, mis väikeettevõtetele käivad üle jõu, tuleks kohelda mõnevõrra teistmoodi. Karta, et me sellega peletame siit minema investeeringud, on lihtsalt kohatu. See on oponentidele, õigemini diskussioonipartneritele sobimatute sõnade suhu toppimine.
Kui peaaegu kõik Euroopa riigid kasutavad ettevõtete teatud maksustamist – loomulikult mitte ühesugust –, siis ma ei näe küll põhjust, miks needsamad ettevõtted peaks kabuhirmus Eestist põgenema, kui nad siin ka peavad natuke rohkem maksma.
Ma veel kord tahan rõhutada: me näeme, et Eesti riik on rahaga hädas, me korrastame koolivõrku, me korrastame seda, teist ja kolmandat, mis tähendab, et me paneme järjest asju kinni. Kui meil ei ole raha, siis tuleb see raha kuskilt võtta, aga mitte väita, et kui ettevõtteid ei maksustata, siis on kodanikel rohkem tööd ja rohkem palka. See ei vasta lihtsalt tõele. Kui te arvate, et meid on võimalik 25. iseseisvusaastal ikka veel lollitada Milton Friedmaniga, siis see on suur eksitus. Me ei ole siin saalis nii lollid. Aitäh!

Kas peaminister soovib läbirääkimiste lõpuks esineda sõnavõtuga? Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud arupärijad ja teised Riigikogu liikmed! Iseenesest on see ju täiesti aus ja vajalik ideoloogiline debatt, mida me täna oleme siin pidanud. Minu arvates on täiesti normaalne, et erinevad poliitilised jõud näevadki Eestis ettevõtete maksustamist erinevalt. Mina esindan seisukohta, mis ei soovi ettevõtjatele täiendavat maksukoormust, sest ma arvan, et see mõjuks negatiivselt Eesti majanduse kasvuväljavaadetele ega aitaks kaasa sellele, et Eesti inimeste sissetulekud kasvavad. Minu juhitav valitsus on võtnud eesmärgiks, et Eesti ettevõtetel läheks hästi, sest siis saab Eestis ka tööpuudus jätkuvalt madal olla, siis saavad inimesed järjest kõrgemat palka ning kui palgad on kõrgemad ja tööpuudus väike, siis saavad ka pensionid kasvada. Kõik need asjad on omavahel seotud. Loomulikult on täiesti aktsepteeritav, kui keegi arvab teistmoodi ja ütleb, et ettevõtjad peaksid olema maksustatud märksa suuremate maksudega. Aga sel juhul peab lihtsalt arvestama, et see mõjutaks majanduskasvu ja oleks väga lühiajaline lisalaekumine riigieelarvesse.
Nüüd tahan ma siiski ümber lükata paar väidet, mis siin läbirääkimistel kõlama jäid. Esiteks, väide, et ettevõtte tulumaks ja seejärel ka inimeste tulu maksustamine on majandusele kahjuliku mõjuga. See ei ole ainult minu väide, vaid seda on väitnud OECD analüüs. See on küllalt põhjalik analüüs ja sellega tasub tutvuda. Sellised maksud, mis on väga tugevalt majanduskasvu pärssiva mõjuga, on ohtlikud, kui riik soovib, et majandus kasvaks.
Teine koht, kus ma kuulsin väga suurt viga, oli see väide, et meie lähinaaber Läti justkui naudiks olukorda, kus välisinvesteeringute hulk on Eesti omast suurem. Siin ajab austatud Riigikogu liige küll midagi väga kapitaalselt sassi, sest Eestisse tehtavate otseste välisinvesteeringute hulk ületab Lätti tehtavaid keskmiselt umbes kaks korda inimese kohta. Nii et ei ole raske leida aastat, kus ka absoluutarvudes on Eestisse tehtud investeeringute hulk olnud suurem kui meist märksa suurema rahvaarvuga Lätisse tehtud investeeringute hulk. See olgu ära õiendatud. Küllap on siin üheks väga oluliseks põhjuseks ikkagi Eesti soodne maksusüsteem. Aitäh!

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmise arupärimise on esitanud Mihhail Korb, Tarmo Tamm, Mailis Reps, Valeri Korb, Lauri Laasi, Andrei Novikov, Aadu Must, Erki Savisaar, Dmitri Dmitrijev ja Märt Sults. See käsitleb LNG-terminali ja Balticconnectori tulevikku. Arupärijate nimel Mihhail Korb, palun!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Austatud peaminister! 14. mail esitasin Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel arupärimise, mis puudutab LNG-terminali ehitust ja Balticconnectori tulevikku. Arupärimine on küll esitatud juba tükk aega tagasi – isegi väga tükk aega tagasi –, aga oma aktuaalsust pole see kaotanud, sest selle aja jooksul ehk arupärimise esitamise ajast kuni tänaseni ei ole ma Soomest kuulnud – võib-olla teie olete – mingit positiivset uudist LNG-terminali ehituse kohta.
Nimelt, umbes aasta aega tagasi räägiti ... Tegelikult on see ajalugu palju pikem, võib öelda, et juba aastaid räägitakse sellest, et Eestisse võiks ehitada LNG-terminali. Viimaste valimiste käigus üritas härra Parts tõestada, et parim koht LNG-terminali ehitamiseks Baltikumis ja kogu regioonis on Paldiski ja Paldiski piirkond. Paistab, et nii ongi. Aga vaatamata sellele kohtus meie peaminister peaaegu aasta aega tagasi Soome peaministriga, oma kolleegiga, ja nad leppisid omavahel kokku, et LNG-terminal tuleb Soome territooriumile ning Soomet ja Eestit hakkab ühendama üks toru ehk Balticconnector, mille kaudu hakkab liikuma külmutatud maagaas, ja Eestisse tuleb väiksema mahuga terminal. Soome pidi tegema Euroopa Liidule taotluse aastaks 2016.
Aasta 2016 ei ole enam mägede taga ja meid huvitab, kuidas need arengud on toimunud, mis seisus asjad on. Peale selle on laekunud informatsiooni, et üldse on selle terminali ehitamine Soome kahtluse all. Esiteks, Euroopa Liidu eraldatavad finantseeringud on suure küsimärgi all ja teiseks läheb see piirkond väga kergesti jää alla ning talvel sinna gaasi toimetada on raske. Seega on selgunud uued, täpsustavad detailid. Sellepärast pärisidki Keskerakonna fraktsiooni liikmed, mis saab edasi, ja esitasid peaministrile küsimused, millele ootame vastuseid. Aitäh!

Palun, peaminister Taavi Rõivas!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma tänan kõigepealt selle väga olulise teemapüstituse ja võimaluse eest sel teemal ka parlamendis valitsuse positsioone tutvustada. Ma olen nõus arupärijatega, et see teema on endiselt aktuaalne. Kuigi gaasi tarbimine Eestis väheneb ega ole ka julgeoleku mõttes võrreldav näiteks elektri tarbimisega, siis see, et Eestis oleks ka gaasitarnekindlus, on igal juhul oluline. Valitsus on teinud mitmeid samme, et seda tarnekindlust Eestis suurendada. Aga läheme arupärimise küsimuste ja vastuste juurde.
Esimene küsimus: "Mis seisus on hetkel Soome taotlus ja valmisolek regionaalse terminali ehituseks? Olete möönnud, et Eesti sobiks regionaalse terminali ehitamise kohaks paremini. Miks ikkagi otsustati Soome kasuks?" Kokkuleppe kohaselt, mis sõlmiti möödunud aasta novembris, on Soome poolel järgmise aasta lõpuni võimalus esitada taotlus regionaalse terminali tööde rahastamiseks Euroopa Ühendamise Rahastust. Täpselt nii, nagu te ka õigesti ütlesite. Kui selleks ajaks ei ole Soome arendaja taotlust esitanud, on Eestil võimalus kaaluda taotluse esitamist. Kokkuleppe sõlmimisel lähtusime sellest, et Eesti gaasituru arendamisel on prioriteet isoleeritud turgude ühendamine suurema mahuga gaasituruks. Seetõttu on meile esmatähtis just nimelt Balticconnectori ühenduse rajamine Eesti ja Soome vahel. Piisava mahuga gaasiturg on vajalik just selleks, et saaks tekkida jätkusuutlikult majandatav veeldatud maagaasi terminal. Kindlasti ei ole mõeldav, et ainuüksi Eesti turg oleks sedavõrd suure terminali teenindamiseks piisav. Me teame, et Leedusse on veeldatud maagaasi terminal rajatud. Muuseas, ka Eesti tarbib ligi veerandi ulatuses gaasi, mis tuleb Leedust LNG-terminali kaudu. Selleks, et oleks mõeldav kas Eestisse või Soome analoogse suurusega LNG-terminali rajamine, ongi väga vajalik see, et Eesti ja Soome turg oleksid omavahel ühendatud. See eesmärk on otseselt kooskõlas Euroopa Komisjoni poliitikaga, mis näeb ette, et turud oleksid ühendatud ega tekiks isoleeritud alasid, mida Euroopa slängis nimetatakse energiasaarteks.
Teine küsimus: "Balticconnectori ehitamist on põhjendatud energiajulgeoleku suurendamise vajadusega. Kuidas suurendab Balticconnector Eesti energiajulgeolekut, kui Soomes kasutatakse samuti valdavalt Venemaalt imporditud gaasi?" Nagu ma eelmises vastuses selgitasin, tuleb Balticconnectorit vaadelda eelkõige kui võimalust Balti ja Soome gaasituru ühendamiseks. Vaatamata sellele, et Balticconnector ei lisa iseseisvalt täiendavaid tarneallikaid, lisab see uue tarnekanali ja seetõttu suureneb varustuskindlus infrastruktuuri katkestuste korral. Sarnane turgude ühendamise projekt on käimas ka Leedu ja Poola vahel, selle projekti nimi on GIPL ehk Gas Interconnection Poland – Lithuania. Kõik need ponnistused teenivad ühte eesmärki: alates Soomest kuni Poolani ühendatud turg on atraktiivsem investeeringuteks, sh LNG-terminali investeeringuteks, parandab gaasivarustuskindlust, tekitab hinnakonkurentsi, samuti loob see võimaluse tarneraskuste korral kasutada ühiselt eelnevalt väljatöötatud tarneraskustega toimetuleku lahendusi. See tähendab, et me ei ole probleemide korral üksi. Soome gaasituru sõltuvus vaid Vene gaasi impordist ei ole kuidagi Eesti julgeolekut suurendav asjaolu. Seega on Balticconnector projekt, mis loob uut väärtust ja võimalusi tervele regioonile.
Kolmas küsimus: "Soome gaasifirmal Gasum on pikaajaline gaasiga varustamise leping Gazpromiga, mis kehtib kuni 2025. aasta lõpuni. Viimastel aastatel on Soomes tarnitava gaasi hind olnud pidevalt madalam kui Eestis. Miks peaks Soome olema üldse huvitatud Balticconnectori ehitusest, kui see toob Soome inimestele kaasa kallima hinna, sest Gazprom ei ole huvitatud läbi Soome gaasifirma meile odava gaasi müümisest?" Soome on kinnitanud kõigil tasemetel, et on Balticconnectori projektist eelnimetatud põhjustel huvitatud. Nii lepiti ka peaministrite vahel möödunud aasta novembris kokku. Gazpromi ja Gasumi lepingu täpseid tingimusi ei ole minul Eesti peaministrina võimalik detailselt kommenteerida, aga avalikele allikatele tuginedes võin öelda, et Soome gaasiettevõte Gasum ja Gazprom on praeguseks oma erimeelsustega hinnaküsimuses jõudnud Stockholmi arbitraaži. Kindlasti oleks selliseid läbirääkimisi lihtsam pidada olukorras, kus ühendus Euroopa ülejäänud gaasisüsteemiga võimaldaks saada konkureerivaid pakkumisi ka teistelt tarnijatelt. Balticconnector koos Leedu LNG-terminali ning Poola ja Leedu ühendusega sellise hinnaarbitraaži võimaluse ka tekitaks. Positiivset näidet ei ole Soomel vaja kaugelt otsida. Eesti gaasiturul on Leedust tarnitud gaasi osakaal jõudnud juba veerandini. Turul toimib konkurents, aga tuleb tunnistada, et pikk tee on siiski veel minna ja Balticconnectori rajamisest oleks nii nagu Soomel ka Eestil väga palju võita.
Neljas küsimus: "Milline on LNG praegune maailmaturu hind võrreldes Soomes Gasumi poolt müüdava torugaasi hinnaga?" LNG maailmaturu hind on statistiliselt olnud kõrgemal tasemel kui Soome imporditava torugaasi hind. Siiski on LNG hind volatiilne ning tingimustes, kus LNG tootmises eksisteerib ülepakkumine ning turule siseneb lähiaastatel ka USA, võib see perioodiliselt olla odavam kui teiste kütuste hinnaga seotud torugaas Venemaalt. Praegu on Soome gaasi börsihind ja Loode-Euroopa LNG hinnad ligilähedaselt võrdsed.
Viies küsimus: "Balticconnectori rajamise katab 75% ulatuses Euroopa Ühendamise Rahastu ja ülejäänud 25% maksmine jaguneb võrdselt Eesti ja Soome vahel. Kas vastab tõele, et laual oli ka variant, et kulud jagatakse Eesti ja Soome vahel vastavalt riikide gaasitarbele? Miks Te sellisest Eestile kasulikust variandist loobusite?" Kulude jagamise otsustavad lõppkokkuvõttes ikkagi riikide energiaturu regulaatorid ja muu hulgas võetakse arvesse infrastruktuuri projekti sotsiaal-majanduslike kulude ja tulude geograafilist jaotust. Eestis on energiaturu regulaatori ülesannetes teatavasti Konkurentsiamet.
Kuues küsimus: "Eesti panus Balticconnectorisse on umbes 25 miljonit eurot. Millist mõju avaldab Balticconnectori ehitamine ülekandetasudele? Kui palju kallinevad tarbija jaoks gaasivõrgutasud?" Kui lähtuda nendest eeldustest, mida küsijad on püstitanud, siis tähendaks see võrgutariifi tõusu circa 45%, aga lõpptariifis, kui võtta aluseks 2014. aasta tarbimismahud, oleks see osakaal 1,5% gaasi hinnast. Võib võtta aluseks ka selle, et positiivne mõju gaasi hinnale oleks sellest tunduvalt suurem, sest kui vaadata aastaid 2009–2014, siis oli Soomes gaasi börsihind keskmiselt umbes viis eurot megavatt-tunni kohta ehk 10% odavam Eestis tarbitava gaasi hinnast. Nii et see 1,5% lõpptariifi tõusu on ikkagi küllalt väike hind võrreldes sellega, et tänu turgude ühendamisele hakkab gaasi hind olema potentsiaalselt madalam. Loomulikult on siin ka väga tugev julgeolekuaspekt. See 1,5% gaasi hinnast toob meile ka selle, et mitte kellelgi ei ole võimalik kasutada gaasitarneid Eesti vastu poliitilise relvana. See on ka kindlasti üht-teist väärt.
Ääremärkusena olgu veel öeldud, et elektriga oleme me selle kõik juba läbi elanud. Tänu sellele, et Eesti ja Soome vahel on kaks väga kvaliteetset elektriühendust – EstLink 1 ja EstLink 2 koguvõimsusega 1000 megavatti –, on Eestis elektrienergia hind tunduvalt odavam, kui oleks ilma nende ühendusteta. Tänu sellele saame me osa ka Põhjamaade energiast. Isegi kui ka nende infrainvesteeringute tõttu Eestis võrgutasu kallines, siis see kallinemine on väga palju väiksem kui see positiivne mõju, mis tuleb sellest, et elektrienergia hind on nüüd palju soodsam. Läti ja Leedu ei ole veel oma gaasiturgu avanud ning seal on elektrienergia märgatavalt kallim kui näiteks Eestis või Soomes. See paralleel, ma arvan, aitab ka natuke selgitada, miks investeeringut tehes on tegelikult lõpptulemuseks soodsam hind, rääkimata sellest, et tarnekindlus on palju suurem kui ilma nende ühendusteta. Aitäh!

Küsimused. Mihhail Korb, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud peaminister, tänan teid kõigepealt vastuste eest! Olen teiega täiesti ühel meelel, et gaasivõrgustikku tuleb arendada. Nagu hetkel tundub, kui te pool aastat tagasi lähenesite sellele küsimusele väga emotsionaalselt, siis nüüd on emotsioonid vist natuke maha rahunenud ja te suhtute asjasse väga pragmaatiliselt. Aga saage ka meie hirmudest aru. Teie olete inimene, kes rääkis läbi Soome peaministriga. Ei ole mõtet ja põhjust selle inimese sõnades kahelda, aga äkki võib juhtuda, et 2016. aastal see avaldus Euroopa Komisjoni ei laeku. Mis siis teie plaan on ja mida te mõtlete edasi teha?

Aitäh! Kõigepealt, Eesti esmane huvi on see, et meil õnnestuks ühiselt esitada taotlus Balticconnectori rajamiseks. See on oluline mõlemale riigile. Selleks puhuks, kui Soome peaks ühepoolselt otsustama, et nad siiski LNG-terminali rajada ei soovi, ükskõik mis asjaoludel siis – teoreetiliselt on see võimalik –, on kokkuleppesse kirja pandud säte, et sel juhul on Eestil õigus see taotlus esitada. Eesti jaoks on terminalil loomulikult märksa rohkem mõtet siis, kui meil on olemas reaalne ühendus Soomega. Ainult Eesti tarbimisest, nagu ma ütlesin, kuigi suure terminali rajamiseks ei piisa, seda enam, et Eestis on gaasi tarbimine olnud mõnda aega langustrendis. Teoreetiliselt, kui Soome peaks loobuma 2016. aasta jooksul taotluse esitamisest, on meil võimalik kaaluda, kas me peame vajalikuks sellise taotluse esitamist. Võib-olla on Eestis mõni äriettevõte, kes on huvitatud selle esitamisest, võib-olla esitab selle riik – meil on siis mitmeid valikuid. Sel juhul tuleb kindlasti kaaluda nii majanduslikke argumente, vaadata, kas on olemas kindlus, et Balticconnector tuleb – see kindlasti mõjutab oluliselt ka terminali perspektiivi –, ja nendest konkreetsetest asjaoludest lähtudes teha läbimõeldud otsus.

Rein Ratas, palun!

Tänan! Austatud peaminister! Kui kaugel on meie kohaliku LNG-terminali arendus ja kas selle asukohaks on Muuga sadam või tuleb arvestada ka Pakri poolsaare võimalusega? Olen rääkinud.

Aitäh! Tõepoolest on olnud jutuks ka see, et mitmed investorid on avaldanud soovi rajada väiksemaid terminale, näiteks laevade punkerdamiseks. Siin on minu hinnangul võimalusi mitmel ettevõttel. Võime veel ekstra täpsustada, kas mõni nendest taotlustest on praeguse seisuga ka Eleringi jõudnud, et saaks öelda, kas mingi projekt on juba valmimisfaasis. Seda ma teile praegu käigu pealt öelda ei oska, aga perspektiivis on võimalusi tõepoolest mitmeid. Iseenesest on Paldiski ümbrus või Pakri poolsaar praeguses seisus veel üldise gaasivõrguga ühendamata. Nimelt on lähim punkt Paldiskile, kus gaasivõrk asub, Kiisal ja sinna on õige mitukümmend kilomeetrit. Kui me rajame Balticconnectori, siis väga suure tõenäosusega ka Paldiski Eesti gaasivõrguga ühendatakse. Balticconnectori veealuse osa algus on plaanitud just nimelt teie nimetatud Pakri poolsaarelt alates. Aga samas, põhimõtteliselt on väikest LNG-terminali ainult laevade punkerdamiseks võimalik ehitada ka näiteks võrgust eraldi. Sel juhul teeniks see mõnevõrra teisi huvisid. Selle terminali kaudu võrku gaasi anda ei saaks, küll aga saaks seda kasutada näiteks laevakütusena, ka oleks võimalik sealt näiteks autodesse gaasi laadida. Põhimõtteliselt on selliseid võimalusi mitmeid ja mulle teadaolevalt on see kõik teoreetiliselt mõeldav nii Pakri poolsaarel kui ka Muugas. Minu teada ei ole veel mingeid lõplikke otsuseid tehtud, aga ma ei ole seda viimastel kuudel ekstra kontrollinud. Kindluse mõttes peaks seda täpsustama.

Andres Ammas, palun!

Austatud juhataja! Austatud peaminister! Julgeolekukaalutlustest oli teie vastustes juba põgusalt juttu. See ajendab mind küsima, kas ma mõistsin teid õigesti, et hetkel ei ole Eesti territooriumil strateegilist gaasivaru. Kui see on nii, siis kas ja millal on see kavas luua?

Aitäh! Kui nii võtta, siis meie strateegiline gaasivaru ongi see, kui meil on mitmed alternatiivsed ühendused ja on võimalik saada gaasi eri tarneallikatest, mis on üksteisest sõltumatud. Praegu hoitakse seda gaasi, mida Eesti tarbib, Läti Vabariigi territooriumil Incukalnsi hoidlas ja teoreetiliselt on võimalik, et kui midagi juhtub magistraalühendusega, siis Eesti seda gaasi tõepoolest ei saa. Samas pean ma julgeolekukaalutluste mõttes Lätit Eestiga väga sarnases julgeolekukeskkonnas olevaks riigiks ja usun, et see Lätis asuv gaasivaru teenib meie huvisid kindlasti ka tulevikus. Aga jah, tõepoolest, teoreetiline võimalus on, et kui midagi peaks juhtuma ühendusega, siis on olemas see potentsiaalne probleem. Teistpidi, ega ka elekter ei saa olla strateegilise julgeolekuvaruna kuhugi akudesse valmis varutud. Meie strateegiline, julgeolekut tagav abinõu on just nimelt elektriühendused: see, et Eesti on Põhjamaade elektrivõrguga ühendatud, see, et Eesti ja Läti vahel on ühendused, see, et me rajame Lätti ka kolmandat elektriliini koostöös Läti Eleringi vastega, ja loomulikult elektri tootmise võimsus, mis on Eestis iseseisvalt olemas. Näiteks ei ole Lätil sedavõrd suurt tootmisvõimsust, et aasta läbi ainult Lätis toodetud elektrist ära elada või ainult seda tarbida, ja seetõttu on Eesti Lätile teatud mõttes energiajulgeoleku garandiks, mis puudutab elektriühendusi.

Artur Talvik, palun!

Hea eesistuja! Hea peaminister! Teie jutust ma järeldan, et Eestis ei ole gaas julgeolekupoliitiliselt esimesel kohal. Te väitsite ka, et gaasi tarbimine Eestis väheneb. Samuti selgus eelmisest vastusest, et gaasi ei ole ka n-ö julgeolekuvaruna kogutud. Minu küsimusel on kaks poolt. Esiteks, Gazpromi leping lõpeb sel aastal. Kas tarnekindlus on olemas ja missugustel tingimustel? Teiseks, kui gaas julgeolekupoliitiliselt nii tähtis ei ole, miks siis ikkagi Elering pidi mitme miljoni eest selle tarnevõrgu ära ostma?

Aitäh! Mul läks eelmise küsimuse vastus liiga pikaks. Ma olin varsti jõudmas ka selle juurde, millele teie oma küsimuses viitasite. Teoreetiliselt on mõeldav, et kui me loome Eestisse väiksema gaasiterminali, siis riik broneerib sinna, näiteks Eleringi kaudu, ka julgeolekuvaru. Tuleb väga kainelt hinnata, millised on selle variandi eelised võrreldes kvaliteetsete ühendustega. Iseenesest on Balticconnector minu hinnangul Eestile energiajulgeoleku mõttes suurem tagatis kui kohapeal hoitav gaas, aga võimalik, et on ka teistsuguseid seisukohti. Ma olen valmis debatiks, kas paari nädala varu on mõtet Eestis hoida. Miks just paari nädala varu? Sellepärast, et paar nädalat on hinnanguliselt maksimumaeg, mille jooksul õnnestub igal juhul laevaga mõnest Euroopa suuremast sadamast gaasi tuua. Suuremat julgeolekuvaru ei peeta üldiselt vajalikuks. Nii on mulle seda teemat selgitatud.
Küsimusele, kas gaas on energiajulgeoleku mõttes esikohal, on aus vastus, et see on pigem teisel kohal. Elekter on esikohal. Elekter on meie primaarenergiabilansis oluliselt suurema osakaaluga. Elektri asendamine paljudes tarbimisliikides on võimatu, samal ajal kui gaasi on põhimõtteliselt võimalik näiteks kaugküttes asendada. Aga kui te küsite nii, kas ka gaasijulgeolek on Eestile tähtis, siis on küll. See ei ole küll esikohal, tinglikult võib öelda, et see on elektriga võrreldes teisel kohal. Aga igal juhul on see tähtis. Igal juhul on oluline, et ükski tarnija ei saaks Eestiga rääkida jõupositsioonilt. Me teame küll ja küll näiteid ka Euroopast, kus gaasi on kasutatud poliitilise mõjutusvahendina. Ilma liialdusteta on seda ka poliitiliseks relvaks nimetatud. Seda olukorda ei taha me tekkida lasta. Kõige parem garantii ongi see, et me ei ole sõltuvuses ainult ühest tarneallikast, mis on Venemaalt läbi Läti hoidla tulev maagaas, nii nagu me enne kirjeldasime, vaid meil on alternatiivsed ühendused Soomega ning tegelikult ka Leedu ja Poolaga Läti kaudu. Siis on meil kindlustunne, et meil on alternatiivseid allikaid. Positiivne on minu hinnangul see, et Leedusse rajatud terminal on juba suurendanud ka Eesti gaasijulgeolekut. Nagu ma ütlesin, umbes 25% Eestis tarbitavast gaasist on tegelikult LNG, mis tuleb Leedust. See on väga oluline teadmine. Kui peaks midagi juhtuma Venemaalt tuleva gaasi tarnekindlusega, siis põhimõtteliselt on võimalik ka alternatiivsete gaasikanalite osakaalu Eesti energiabilansis suurendada. Loomulikult, gaasi on teatud ulatuses kaugküttes võimalik asendada näiteks hakkpuiduga, aga see jutt läheb juba võib-olla natuke liiga spetsiifiliseks.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, peaminister! Avan läbirääkimised, läbirääkimiste soovi ei ole. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmise arupärimise on esitanud Heimar Lenk, Mihhail Stalnuhhin, Andrei Novikov, Märt Sults, Valeri Korb, Mailis Reps, Toomas Vitsut, Mihhail Korb, Viktor Vassiljev, Aadu Must, Jaanus Karilaid, Martin Repinski, Olga Ivanova, Rein Ratas, Tarmo Tamm ja Marika Tuus-Laul ning see käsitleb omandireformi käigus vara tagastamist ja üürnikele kompensatsiooni maksmist. Arupärijate nimel Heimar Lenk, palun!

Lugupeetud eesistuja! Arupärimine anti üle juunis, selle aasta suvel, ja selle sisu on omandireformi käigus tagastamise ja uuesti tagastamise, uutele ja vanadele omanikele tagastamise seis. Üleval on küsimus, kas riigil on kavas kunagi kompenseerida üürnike kannatused ja rahalised väljaminekud, mida oli tarvis teha selleks, et uut elamispinda muretseda.
See on nüüd arupärimine, lugupeetud kolleegid, mille kohta võiks otse öelda, et see on valijate pöördumine oma rahvasaadiku poole. See on Eesti üürnike ühenduse – see on see organisatsioon, mis ühendab tuhandeid oma kodudest väljatõstetud Eesti Vabariigi kodanikke – pöördumine minu poole. Küsimus on, kui kaua omandireform veel kestab. See küsimus on sellepärast huvitav, et omandireform on seaduse järgi ja ka minu meelest ammu lõpetatud, kuid selle aasta suvel – tuletan meelde, et ka arupärimine anti üle juunikuus – tulid uued juhtumid, kui järsku näiteks Harju maakonnas hakati inimesi kodudest välja tõstma ja nende elamispinda kellelegi tagastama. See vara tagastamine hõlmab spetsiifilist omanike gruppi, kunagi Eestist n-ö baltisakslastena Saksamaale ümberasunuid. Need juhtumid tekitasid suuri küsimusi ja siis saigi tehtud arupärimine. Praegu see olukord jätkub, tagastamine kestab. Ma võin siin tuua terve hulga Nõmme ja Harjumaa aadresse, kus selliseid tagastamisi on olnud. 16 allakirjutanut küsivadki, esindades Eesti Üürnike Liitu, kas valitsus on lõppude lõpuks otsustanud minna uuele n-ö järelnoppimisele ja korraldada uus omandireform või selle saba ning mis sellest asjast saab.
Selles arupärimises on pöördutud peaministri poole ühe eriti tähtsa küsimusega. Ma tsiteerin: "Kas te olete nõus Eesti Üürnike Liidu seisukohaga, et 1990. aastail tehti sundüürnikele liiga, kui neilt kodud ära võeti ja riik midagi asemele ei andnud? Üürnikud tõsteti sisuliselt tänavale ja nad pidid oma raha eest turuhinnaga uue elamispinna soetama." See oli väga kallis ja käis paljudele üle jõu. Lõpuks on arupärimises veel küsimus, kas Eesti valitsusel on ka kavatsus kunagi selle omandireformi eest vastutada, võib-olla plaanib peaminister üürnike käest vabandust paluda või esitatakse seaduseelnõu, mis heastaks omandireformi käigus sundüürnikele tehtud ülekohtu, nii rahalise kui ka materiaalse. See on selle arupärimise sisu. See on äärmiselt tõsise, ma ütleksin isegi, et väga traagilise sisuga. Aitäh!

Arupärimisele tuleb vastata peaminister Taavi Rõivasel. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastan teie 10. juunil esitatud arupärimisele omandireformi käigus vara tagastamise ja üürnikele kompensatsiooni maksmise kohta.
Esimene küsimus: "Kas omandireform on Eestis lõpetatud? Uute näidete põhjal võib öelda, et käib ikka veel endiste omanike järeltulijaile üksikute kinnistute tagastamine. Seda protsessi nimetab Eesti Üürnike Liit omandireformi järelnoppimiseks, mille käigus püütakse seni kahe silma vahele jäänud varandus uuesti turule tuua." Iseseisvuse taastamise ajal alanud ja järgnenud aastakümnel kulmineerunud omandireform on seaduses püstitatud eesmärgid täitnud. Enamik omandireformi valdkondi, sh ettevõtete ja eluruumide erastamine, põllumajandusreform ja veel mitmed teised, lõppesid enam kui 10–15 aastat tagasi. Ka valdav osa töömahukast maareformist ning peamiselt selle raames toimuvast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisest ja kompenseerimisest on lõppenud. Ligi 140 000-st õigusvastaselt võõrandatud vara toimikust on veel avatud veidi üle 500 toimiku ehk 0,4% koguarvust. Need sisaldavad nõudeid, mille kohta ei ole otsust langetatud. Haldusmenetluse seiskumise peamine põhjus on nõudeõiguse pärimisega seotud asjaolud, pärijate otsingud ja pärimisõiguse tõendamine. Menetlusi on lõpetamata ka kohtuvaidluste, piirivaidluste, õigustatud isikute vaheliste ja õigustatud isikute ning kohalike omavalitsuste vaheliste vaidluste tõttu. Omandireformi aluste seaduse kohaselt on lubatud maa tagastamise toimingute tähtaega pikendada kuni 30. juunini 2016. aastal ja vara kompenseerimise otsused tuleb vastu võtta hiljemalt järgmise aasta lõpuks. Kohtu- või pärimisasjadega seotud juhtumid võivad jääda menetlusse ka kauemaks. Vähesel arvul on pooleli ka maa erastamise toiminguid ja jätkub maa andmine munitsipaalomandisse ning maa jätmine riigi omandisse.
Teine küsimus: "Millal on Vabariigi Valitsusel kavas Saksamaale ümberasunute vara tagastamise, Riigikohtu otsustes osundatud ORAS-e § 7 lõike 3 tühistamise järel vajalik uus kord kehtestada? Praegu käib protsess ametnike puuduliku kompetentsuse tasemel, mille käigus ümberasunutele kuulunud tagastatavates majades elavad üürnikud oma küsimustele komisjonist konkreetseid vastuseid ei saa. Sellise uue korra kehtestamise vajalikkusele on osundanud Riigikohus läbi mitme kohtuotsuse." Riigikohus on ORAS-e § 7 lõikega 3 seonduvates küsimustes teinud mitmeid otsuseid, kuid neist hiliseimas, nimelt 10. märtsil 2008. aastal tehtud otsuses asus Riigikohtu üldkogu seisukohale, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohalikud komisjonid peavad hakkama menetlema Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldusi üldises korras. Otsusest tulenevalt ei vaja tagastamismenetluste tasakaalustamine lisaregulatsiooni, sest kohalikele komisjonidele tegutsemiseks vajalikud juhtnöörid sisalduvad Riigikohtu üldkogu seisukohtades. Praeguseks ajaks on peaaegu kõigi ümberasunute nõuete suhtes vajalikud otsused langetatud, erandiks on mõned kohtuvaidluste ja isikuandmete kaitse nõuete tõttu seiskunud menetlused.
Kolmas küsimus: "Kes Teie arvates peaks kontrollima omandireformi aluste seaduse § 17 lõike 5 täitmist? Teatavasti kohustab see paragrahv majade tagastamisel ümberasunutele kontrollima, kas endine omanik on või ei ole Saksamaalt kompensatsiooni saanud." Omandireformi aluste seaduse § 17 lõike 5 kohaselt ei ole omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule. Nimetatud sätte täitmist menetluse eri etappidel kontrollivad õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonnakomisjon, tagastamise või kompenseerimise menetlust läbiviivad omavalitsusorganid ja järelevalvet tegev maavanem. Vara võimalikku varasemat kompenseerimist teiste riikide, eelkõige Nõukogude Liidu poolt, kontrollib menetluse algetapil maakonnakomisjon.
Neljas küsimus: "Seni on kompensatsiooni saamist kontrollinud vaid Tallinna Linnavalitsus ja saanud Saksamaa arhiividest real juhtudel teateid, et majade puhul, mis on juba endistele omanikele tagastatud, on siiski tegu olnud ka eelneva kompensatsiooni maksmisega Saksa valitsuse poolt. Seega pole tagastamine olnud seadusele vastav. Kuidas on pärast eelnimetatud kohtuotsust tagatud, et ümberasujatele tagastatud vara tagastamise vastavust ORAS-e § 17 lõikele 5 vaadatakse läbi kogu Eestis, mitte ainult Harjumaal? Ümberasujatele on varasid tagastatud teatavasti ka Narvas, Pärnus, Tartus, Saaremaal, Viljandimaal ja mujal." Nõukogude-Saksa 1941. aasta lepingu kohaselt nn järelümberasujatele makstud kompensatsioonide tuvastamiseks esitas Rahandusministeerium aastatel 2008–2009 Saksamaa Liitvabariigile mitmeid koondpäringuid isikute kohta, kes arhiivides leitud dokumentide järgi otsustades võisid lahkuda Eestist nimetatud lepingu alusel ja kes või kelle pärijad on esitanud vara tagastamise või kompenseerimise nõuded. Maakondades ja omavalitsusüksustes koostatud nimekirjades oli kokku 242 sellist isikut. Ühegi päringus loetletud isiku kohta ei väljastanud Saksamaa riigiarhiiv andmeid lepingujärgse hüvitise maksmise või asendusvara üleandmise kohta. Asjakohaste õigusaktide ja Saksa ametiisikute kirjavahetuse järgi otsustades võidi asendusvara anda ümberasujate kasutusse, kuid nende omandisse pidi see antama pärast sõja eeldatavat selle poole jaoks võidukat lõppu. Põgenikeks kvalifitseeritud isikutele ei olnud mahajäetud vara eest hüvitist ega asendusvara ette nähtud. Mitmes hilisemas kohtuasjas jõudis kohus aga seisukohale, et restitutsiooniliste, st vara tagastamist välistavate kompensatsioonidena tuleb käsitleda ka sõjajärgsel perioodil Saksamaa Liitvabariigis teistest maadest ümberasunute ja põgenikena saabunud isikutele makstud solidaarsushüvitisi. Kohtuotsusest tulenevalt hakkasid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonnakomisjonid, samuti Tallinna Linnavalitsus esitama päringuid Saksamaa tasandusmaksete arhiivile ka solidaarsushüvitiste maksmise tuvastamiseks.
Viies küsimus: "Kas olete nõus Eesti Üürnike Liidu seisukohaga, et 1990. aastatel tehti sundüürnikele liiga, kui neilt kodu ära võeti ja riik midagi asemele ei andnud? Üürnikud tõsteti sisuliselt tänavale ja nad pidid oma raha eest turuhinnaga uue elamise soetama. Samal ajal, kui kortermajade elanikud said oma korterid erastada." Ma vastan sellele küsimusele ja järgmisele küsimusele koos. Ma loen ette ka kuuenda küsimuse: "Millal on valitsusel kavatsus hakata tegelema omandireformi käigus oma endise kodu kaotanud üürnike perekondadele tehtud ülekohtu ja varalise kahju kompenseerimise küsimusega? Kas teie peaministrina pole mõelnud sellele, et võiksite sundüürnike ees Eesti riigi nimel vabandada? Sellele järgneks valitsuse programm, mis tagaks ülekohtu käigus tehtud materiaalsete kulude kompenseerimise sundüürnikele." Omandireform on mastaapne, iga inimest ühel või teisel viisil puudutanud struktuurireform, millel oli otsustav tähtsus Eesti edukal üleminekul seniselt nõukogulikult ühiskonnakorralduselt vabasse ja demokraatlikusse tsiviilühiskonda. Me peame tunnistama, et meie ühiskonna erinevate liikmete lähtepositsioon (Eesti kodanikud ja uusasukad, linna- ja maaelanikud, õigusjärgsed ja uued kodanikuühendused) vara tagastamise ja erastamise protsessis oli paratamatult erinev. Tagastamisele kuuluva elamu üürnik, eramaja omanik, ühis- või riigimajandi liige ei saanud osaleda eluruumide erastamises samadel tingimustel, nagu sai enamik kortermajade elanikest. Viimased omakorda ei saanud erastada maad niisama soodsatel tingimustel nagu maal asunud elamu omanik. Meie riigil tuli valida kiirete ja otsustavate ning seetõttu lihtsamate lahendustega ning detailideni viimistletud ja tasakaalustatud, ent selle võrra tunduvalt rohkem aega nõudvate reformide vahel. Valiti esimene tee. Ehkki endise Nõukogu Liidu vabariigina ei alustanud me vabanenud sotsialismimaade hulgas kaugeltki esimeses stardireas, lõpetas Eesti otsustavama osa üleminekureformidest kiiremini kui enamik meie saatusekaaslastest. Reformiseadused valmisid ja võeti vastu tänapäevase õigusloome ajaskaalaga võrreldes erakordselt kiiresti. Neis nähti ette mehhanismid, mis pidid reformiprotsessi kaasama võimalikult suure osa ühiskonnast ja aitama leevendada reformide sotsiaalseid tagasilööke. Kavandati ka toetusmeetmed tagastatavate üürimajade elanike ümberasustamiseks ja nende õiguste kaitseks üürnikena.
Üleminekureformide algetapil aastatel 1991–1992 andis Vabariigi Valitsus peaaegu kogu riikliku elamufondi üle kohalikele omavalitsusüksustele, seda koos perspektiiviga valmistuda massiliseks eluruumide erastamiseks. Eesti taasiseseisvumise ajal oli ette näha suuremate linnade elanikkonna tunduvat vähenemist Nõukogude sõjaväelaste, ametiisikute ja nende perekondade lahkumise tõttu. Omavalitsusüksused pidid vabanevad korterid seaduse kohaselt arvele võtma ja erastama esmajärjekorras tagastatavate elamute üürnikele. 1990. aastate algul tehtud hinnang näitas, et natsionaliseeritud elamutest oli selleks ajaks säilinud 50% ehk umbes 6000 maja. Seda hinnangut kinnitasid hilisemad otsesed andmed kohalikelt omavalitsustelt ja üürnike ühenduselt, mille kohaselt elas säilinud 5226 tagastatavas majas umbes 22 500 peret. Ulatuslikult vallandunud nn asustusõiguse müügi tõttu jäi aga linnades, eriti Tallinnas, vabu kortereid väga vähe järele ning võimalus pakkuda neid erastamiseks tagastatavate elamute üürnikele jäi valdavas osas realiseerimata. Seaduses on üürnikele ette nähtud seniajani kehtivad soodustused ning ostueesõigus uue eluruumi omandamisel, rahastamisvõimalused elamu ehitamiseks ja õigus üürilepingut pikendada kokku kuni kaheksa aasta võrra. Tagastatavate majade üürnikele ja omavalitsusüksustele eraldas riik raha sooduslaenudeks, sh 507 miljonit krooni laenudeks, mida oli võimalik tagasi maksta erastamisväärtpaberitega, tagastamatuteks toetusteks ja ka munitsipaalelamute ehituseks. Ainuüksi aastatel 2001–2002 eraldati Vabariigi Valitsuse omandireformi reservfondist, osaliselt ka KredExi vahendusel, õigusjärgsetele omanikele tagastatud hoonetes elavate üürnike eluasemeprobleemide lahendamiseks toetustena kokku üle 100 miljoni krooni. Tallinna Linnavalitsus on avalikult kinnitanud, et sundüürnike eluasemeprobleemid linnas on lahendatud. Seda näib kinnitavat ka asjaolu, et viimastel aastatel on rahataotlusi tagastatud majade üürnike vajadusteks esitatud haruharva.
Omandireformi käigus riigi või kohaliku omavalitsuse süül tekkinud varalist kahju on võimalik kompenseerida konkreetse hüvitisnõude alusel, kohtulikult või kohtuväliselt tõendades kahju tekkimist ja selle suurust. Just viimastel aastatel on saanud lõpplahenduse mitmed pikaajalised omandireformialased vaidlused, mille tulemusena on riik maksnud kahjusaajatele märkimisväärseid hüvitisi. Aastatel 2014–2015 on Vabariigi Valitsuse omandireformi reservfondist kahjuhüvitistena makstud üle miljoni euro.
Ma mõistan, et arupärimise esitajad nähtavasti ei pea silmas reformi menetluse käigus ebaseaduslike otsuste ja tehingute tõttu tekkinud kahju hüvitamist, vaid kogu reformiprotsessi seadusandlikku revideerimist ja uute toetus- või hüvitusmeetmete seadustamist. Kui üürnike liit kogub allkirju kollektiivse pöördumise esitamiseks Riigikogule, siis on Riigikogu pädevuses esitatud ettepanekuid menetleda kehtiva seaduse kohaselt. Loomulikult ei saa ka Vabariigi Valitsus selles arutelus kõrvaltvaatajaks jääda ning annab nendele ettepanekutele oma hinnangu. Aitäh!

Aitäh, austatud peaminister! Teile on küsimusi. Kolleeg Heimar Lenk, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Te olete lasknud koostada väga põhjaliku vastuse. Seda oli huvitav kuulata, aga kahjuks ei vastanud te üürnike põhilisele küsimusele. Ma palun seda teha nüüd. Kas teie isiklikult Eesti peaministrina praegu, aastal 2015, peate omandireformi üürnike suhtes ülekohtuseks ja näete vajadust see suur ülekohus ka materiaalselt heastada?

Aitäh! Minul on küllaltki keeruline anda hinnangut sellele, kas enam kui paarkümmend aastat tagasi tehtud otsused olid toonases ajas kõige täpsemini viimistletud või oleks saanud seda reformi nüanssides ka teisiti teha. Küll aga pean ütlema, et selle reformi üldine suunitlus ja üldpõhimõtted olid õiged ja vajalikud. Peame hoidma ikkagi meeles, et mitte 1990. aastate Eesti võim – peale seda, kui Eesti iseseisvus oli taastatud – ei olnud see, kes selle ebaõigluse tekitas. Ebaõigluse tekitas okupatsioonivõim, kes võttis tuhandetelt Eesti inimestelt ära nende töö ja vaevaga ehitatud kodud, jättis paljud neist oma kodust ilma või sundis neid oma kodust osa ära andma teistele inimestele, mis siis, et nad olid selle kodu ausalt välja teeninud, võib-olla ise ehitanud. Mis kõige traagilisem, see võim saatis väga paljud nendes kodudes elanud inimestest kas Siberisse või hukatusse. See oli see ebaõiglus, mis toimus. Öelda, et 1990. aastatel oleks saanud sellele karjuvale ebaõiglusele kuidagi läbi sõrmede vaadata ja jätta inimestele või nende järeltulijatele neile kuulunud, nende või nende vanemate ehitatud kodud tagastamata, ei oleks päris loogiline. Niigi suur osa sellest varast, mida Nõukogude okupatsioonivõim Eesti inimestelt konfiskeeris, jäi igaveseks tagastamata, jäigi kadunuks, kui nii saab öelda. Natsionaliseeritud ettevõtete osakuid keegi tagasi ei saanud. Väärtesemeid, mis olid ära võetud, keegi tagasi ei saanud. Samuti teame, et mitmed õigusvastaselt võõrandatud majad hävisid järgmiste aastakümnete jooksul, ka neid ei olnud võimalik tagasi saada. Nii et ebaõiglust oli kuhjaga, aga seda ei tekitanud mitte Eesti valitsus 20 või 25 aastat tagasi, vaid selle oli tekitanud Nõukogude okupatsioonivõim, kes inimestelt nende kodud ära võttis.

Kolleeg Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea peaminister! Seda oli nüüd küll väga hull kuulata, mida te praegu Heimarile vastasite. Tähendab, juttu ei olnud ebaõigluse korvamisest, vaid pigem nagu äriprojektist. Kui üldistada, siis kas teil on mingisugune statistika selle kohta, kui paljud nendest inimestest, kelle suhtes tekitatud ebaõiglus kõrvaldati, omavad praegu kinnistut, maad või korterit või seda erastatud või õigluse taastamiseks tagasiantud maatükki, ning kui mitmele inimesele on neid kinnistuid edasi müüdud, kui mitu vahendajat seal on olnud jne? See on küsimuse esimene pool. Nüüd teine pool. Ma käisin 40 sundüürnikuga, kelle mure ma enda omaks võtsin, läbi Eesti esimese, teise ja kolmanda astme kohtu, kus nad said kõik eitava vastuse. Siis käisin ma Euroopa Kohtus, panin taotluse isiklikult Stockholmis posti, sest Eesti Posti ma ei usaldanud. Siis oli poolteist aastat pausi ja Euroopa Kohtust tuli vastus, kus Eesti nõunik vastas, et üks paber oli puudu. Ikka tekib vandenõuteooria, et see on mingisugune äriprojekt ja mingi kuritegelik lõhn on sellel asjal juures. Kuidas te seda kommenteerite?

Aitäh! Vaadake, kui inimene ehitab endale ja oma perele kodu, aga võõrvõim võtab selle õigusvastaselt ära, siis mina usun küll, et sellel inimesel on õigus taotleda oma kodu tagasi, sest talle on tehtud ülekohut. Kui seda inimest, kes selle kodu rajas, ei ole enam meie hulgas, siis tekib see õigus tema pärijatel. See on väga loogiline. See, kas pärijad jäävad sellesse majja elama või otsustavad oma vanematelt kunagi ära võetud vara välja rentida või ära müüa, on lõpuks nende otsus. Riik ei saa kedagi kohustada tema esivanematele kuuluvas majas elama. Küll aga saab riik aidata kaasa sellele, et seda ebaõiglust, mida võõrvõim nende inimeste vanematele tekitas, kas või osaliselt hüvitada. Teile ei pruugi see meeldida, kuigi ma ei saa aru, miks teie arusaam selles küsimuses sedavõrd erinev on. Aga ma rõhutan veel kord, et enamik sellest varast, mille okupatsioonivõim Eesti inimestelt ära võttis, jäi igaveseks tagastamata. Väga paljudel Eesti inimestel oli oma töö ja vaevaga loodud ettevõtteid, tehaseid, vabrikuid, kauplusi, väiksemaid ärisid. Kõik need võeti ära, enamik neist hävis. Nende inimeste järeltulijad ei saanud tagasi nende ettevõtete osakuid, sest neid ettevõtteid enam ei olnud. See on muuseas üks põhjustest, miks Eesti elatustase ei ole praegu veel Soomega võrreldaval tasemel. Me teame, et 1939. aastal, enne Nõukogude okupatsiooni, oli Eesti SKT Soome omast isegi kübeke eespool, eestlased elasid soomlastest veidi jõukamalt. See, et vahepeal tuli võõrvõim, kes võttis Eesti inimestelt nende vara ära, pärssis loomulikult väga tõsiselt Eesti järgmiste aastakümnete majanduskasvu perspektiivi. See on täiesti selge. Kui te vaatate suuri ettevõtteid Põhjamaades või Lääne-Euroopas, siis te näete, et väga paljud suured ettevõtted on olnud perekondade omandis katkematult väga pikka aega. Eestis see omandisuhe katkestati, Eesti inimeselt võeti võimalus oma vanaisa ehitatud ettevõtet edasi arendada. Seetõttu saab Eestis nüüd rääkida heal juhul teise põlvkonna ettevõtjatest, kes saavad oma isade elutööd jätkata. Aga meil ei ole kahjuks mitte kedagi, kes saaks öelda, et tema pereettevõte on Eestis järjepidevalt saanud tegutseda kauem kui paari inimpõlve jooksul, sest vanaisadele kuulunud ettevõtted õigusvastaselt võõrandati. See oli ebaõiglus.

Mart Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Te ei räägi asjast. Ma räägin teile asjast. Minu vanemad tõsteti nende kodust välja 1944. aastal, sinna pandi elama okupatsiooniväe ohvitserid. Ma tean oma vanemate kaudu, mida tähendab kodust väljatõstmine. Aga see oli okupatsioonivõim. Mul on kodus praegu üks omandireformi seaduse ohver. See on minu äi, kes on praegu 83-aastane. Tema tõstis kodust välja Eesti Vabariik. Omandireformi aluste seadus ütleb, et ülekohus tuleb heastada, tekitamata uut ülekohut. Eesti Vabariik on tekitanud aga tuhandetele inimestele uut ülekohut. Kas teie peaministrina ei arva, et need tuhanded ja tuhanded inimesed, kellel ei ole järeltulijaid ja kes ei saa praegu oma vanaduspõlve inimväärselt veeta, ei peaks saama riigilt toetust, et nad võiksid oma viimased elupäevad veeta mõnes vanadekodus? Nii võiks riik heastada seda ülekohut, mida Eesti Vabariik on neile inimestele teinud.

Aitäh! Veel kord ütlen, et me räägime ajast, mis ulatub küllalt kaugele minevikku. Aga ma arvan, et me kõik siin saalis ka täna, paar aastakümmet nende valikute tegemisest hiljem, mõistame, kui rasked need valikud toona olid. Riik pidi otsustama, kas põlistada see ebaõiglus, mis nõukogude võimu tegevuse tagajärjel Eesti inimestele osaks oli saanud, ja põlistada see olukord, kus inimestelt olid nende kodud ära võetud, või anda need kodud tagasi ja aidata nendel inimestel, kes vahepeal olid nendesse kodudesse elama asunud, leida endale uus kodu. See oli see valik. Uskuge mind, mul on isegi raske seda teile kinnitada, aga ma arvan, et me kõik võime ette kujutada, kui keeruline see toonaste otsustajate valik õigupoolest oli. Mis puudutab konkreetsete lisasoodustuste tegemist kunagistele sundüürnikele, siis teoreetiliselt on Riigikogul võimalik seadusandliku initsiatiiviga esineda, aga ma julgen kahelda, kas see on kõige õigem viis, kuidas seda nõukogude võimu tekitatud ebaõiglust hüvitada saab. Kui teil on mingid konkreetsed ettepanekud, siis valitsus on loomulikult valmis neid arutama.

Aitäh, lugupeetud peaminister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Palun kõnetooli kolleeg Heimar Lengi!

Aitäh sõnaõiguse eest! Lugupeetud peaminister! Ma soovitan teile tulevikuks, et vastake arupärimistele konkreetselt nende paberite järgi, mis teile ministeeriumides on koostatud. Ärge hakake improviseerima teemadel ja aegadest, mida te ei tunne ega tea. Omandireformist ei paista te mitte midagi teadvat. Aga ma ei heida seda teile ette. Ma tahan lihtsalt sellele saalile meelde tuletada seda omandireformi, kus kannatajaid oli üürnike liidu andmetel umbes 100 000, võib-olla isegi 150 000 või 200 000, kui me arvestame ka perekondi ja sugulasi, kes kõik elasid üle sõna otseses mõttes tänavale tõstmise. Mart Helme nimetas siin oma sugulasi, aga mina seisan teie ees mehena, kes oma Nõmme kodust astus välja tänavale tõstetuna, kohvrid käes. Selle kohta on Õhtulehes ka pilt olemas. Niimoodi käis see omandireform.
Selle kohta, et Nõukogude Liidu ajal tehti ülekohut, ei ole minu arupärimises mitte sõnagi ega ühtegi küsimust. Selle vastu ei ole keegi vaielnud, tol ajal need elamispinnad natsionaliseeriti. Kuid ma pean teile, härra peaminister, meelde tuletama, et sundüürnikud, keda ma siit puldist kaitsen, said sel hetkel kehtinud võimult endale elamispinna absoluutselt ametlikult. Et oli okupatsioon, see on teine küsimus. Inimene, konkreetselt sundüürnik, ei olnud selles süüdi. Ta elas seal 1991. aastani, kui me hakkasime omaenda inimesi välja tõstma. Üürnike seas on väga hea väljend: "Stalin küüditas meid, andis aega paar-kolm tundi, aga üürnikele anti paar-kolm nädalat aega, et oma kompsud kokku panna ja ära minna." Mitte ühtegi vaba elamispinda sel ajal ei olnud, korter tuli osta väga kõrge hinna eest.
Nüüd mõni täpsustus. Härra peaminister, ärge kunagi konkretiseerige asju, mida te ei tea. Eesti riik ei ole meie andmetel mitte ühtegi sundüürnikku aidanud ei kompensatsiooni ega korteriostuga. Meil ei ole selle kohta ühtegi näidet. Jah, tõepoolest, omanikke aidati nende majade renoveerimisel ja remontimisel. See tõepoolest toimus. KredExi toetused olid minimaalsed. Te ütlesite, et EVP-de eest said üürnikud endale korteri erastada. See kestis minu mälu järgi mõni kuu. Mart Siimanni valitsus oli suhteliselt tolerantne, mõistis selle asja keerukust ja võttis selle otsuse vastu, et saaks neid inimesi natuke aidata, sooduslaenu anti. Aga see kestis ainult mõne kuu. Mart Laari valitsus tuli tagasi. Ma olin siis pressikonverentsil, kus esimene küsimus oli tal omandireform, ikka et seda tuleb karmistada. Tõstetigi edasi tuhandeid inimesi tänavale. Selle kohta on ka palju filmimaterjali, on lehematerjali.
Nii et, hea peaminister, ärge rääkige tulevikus asjadest, mida te ei tea. Rääkige seda, mida nõunikud on teile ette kirjutanud. See vastus oli väga asjalikult koostatud ja seal oli väga palju uut informatsiooni. Tuleb välja, et see olukord ja omandireform oli veelgi hullem ja veelgi kuritegelikum, kui meie seda võib-olla siiamaani teadsime. Praegu on uued noored nõunikud võtnud mõned arhiivipaberid välja ja kogemata need avalikkuse ette toonud. Ma tahan öelda, et Reformierakond on suure sadamaskandaaliga suurtesse afääridesse segatud ja selle kajastamise käigus nimetas Eesti ajakirjandus omandireformi kõige suuremaks korruptsiooniks Eesti Vabariigi ajaloos. Ka see väide ilmus viimastel nädalatel meedias. Nii et selline on see seis.
Härra peaminister, vastake palun – ma teen võib-olla ka uue arupärimise –, kas te mõistate hukka selle, et üle 100 000 Eesti inimese, kes olid võidelnud, seisnud Balti ketis, olnud lauluväljakul laulva revolutsioonil ajal, tõsteti pärast seda, kui tuli oma riik, tänavale? Me tahtsime kuulda vastust, aga te ei ole suuteline seda andma. Minge täna õhtul koju ja mõelge järele. Võib-olla tulevikus räägime sellel teemal edasi. Aitäh!

Aitäh! Mihhail Stalnuhhin, palun!

Härra juhataja! Härra peaminister! Ka kolleegid, muidugi! Peaministri kõned siit puldist tekitavad rohkem küsimusi, kui annavad vastuseid. Ma saan aru, jah, et teie arvates on kõiges süüdi okupatsioonivõim, aga mõned küsimused siiski tekivad. Sundüürnike tekkimise üks põhjustest oli see, et üks valitsus otsustas tagastada baltisakslastele nende vara, kusjuures me võisime seda teha ja võisime mitte teha. See oli meie tahe. See poliitik, kes seda otsustas, ütles tavaliselt, et see on meie poliitiline tahe. Ja oligi poliitiline tahe – 50 000 inimest saigi korterist lahti. Selgitage mulle palun, mis seos on okupatsioonil ja sellel – ilma omadussõnadeta – tollase valitsuse otsusel see omand baltisakslastele tagastada! Minu arvates seal küll mitte mingit seost ei ole. Lihtsalt võtsite ja jätsite 50 000 inimest ilma elamispinnata.
Te jutustasite pikalt, et inimestel oli enne 1940. aastat tööstusettevõtteid, kauplusi ja muud sellist, mis kõik hävisid. Ma ei tunne neile mitte lihtsalt kaasa. Minu vanaisal oli saapakoda. Ta oli Tartus väga tuntud kingsepp, meister, kes tegi individuaaltööd. 12 aastat Gulagi laagrites olles pääses ta selle abil, et õmbles laagriülemustele, kurat, saapaid ja kingi. Tuli tagasi – kõik oli hävitatud.
Aga ütelge mulle palun, kui me 1990. aastatel saime peale kõigi nende okupatsioonihädade, nagu te neid nimetate ja mis meile kaela tulid, endale ka näiteks sadamad, laevaehitustehased, elektrijaamad, tohutult palju kinnisvara ja igasuguseid tehaseid, miks siis ei tulnud keegi selle mõtte peale, et seniajani elasid ju veel inimesed, kes olid 1940. ja 1944. aastal oma varast ilma jäänud! Miks neile nende vara selles ulatuses ei tagastatud? Kus teie siis olite? Te vaatasite pealt, kuidas üks autobaasi ülemus miskipärast sai selle autobaasi peremeheks. Te vaatasite pealt, kuidas üks vabriku direktor sai selle omanikuks. Te vaatasite rahulikult pealt, kuidas üks kolhoosiesimees sai selle kolhoosi üldvara, mis jäi üle – osnovnõje fondõ, vabandust, ma ei tea, kuidas see eesti keeles on –, omanikuks. Miks siis ei saanud õiglust paika panna? Kas selles on ka süüdi okupatsioon? See kõik oli ju Eesti poliitikute tehtud. Häda on selles, et iga poliitik tahtis maksimaalselt palju endale, endale, endale! Vaadake, kes praegu meie majandust juhivad! Need, kes olid siis, 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses võimul, need, kes tegid seadusi, enamjaolt endised ministrid.
Nii et küsimusi on ikka rohkem ja need küsimused on, ma ütleksin, tapvad. Teate, 4. ja 5. sajandil peale Kristuse sündi oli Palestiinas üks kristlik sekt. Selle liikmed nägid elu eesmärki selles, et saada tapetud. Lihtsalt jalutasid kuskil mägedes, kohtasid mõnda inimest, andsid talle noa või kirve kätte ja ütlesid, et see inimene peab ta ära tapma. Tõesti, ma ei mõtle midagi välja, oli selline sekt. Kui too inimene keeldus, siis tapeti hoopis tema. Mulle tundub, et te olete selle sekti liige. Iga teie vastus tekitab küsimusi, mis on lihtsalt tapvad. Küsimus on selles, et absoluutselt mingit südant ei olnud 1990. aastatel. Jah, erastamisagentuur oli, aga soovi tagastada eestlastele ja teiste rahvuste esindajatele, kes kannatasid, nende vara või anda samaväärses ulatuses vara, mis oli selleks ajaks loodud tolle võimu poolt, nagu ei tekkinudki.

Kas te soovite lisaaega?

Aitäh! Ma ei tea, see on lihtsalt igavene meievaheline vestlus. Teid vabandab välja ainult see, et 1990. aastatel tõmbasite te alles kooli nurga taga suitsu.

Rohkem läbirääkimissoove ei ole. Kas peaminister soovib vastusõnavõtuga esineda? Palun!

Lugupeetud arupärijad! Ma olin väga üllatunud, kui ma kuulasin seda juttu, mida te rääkisite ja mis võis mõjuda lausa Nõukogude okupatsiooni õigustamisena. Ma loodan, et te ei mõelnud seda nii. Ma väga loodan, et kui Heimar Lenk asus elama Eesti ajal ehitatud majja Nõmmel, siis ta vähemalt korraks mõtles ka nende inimeste peale, kellelt see kodu oli ära võetud, mõtles, mis oli nende saatus. See, et sajad tuhanded inimesed pidid ühel või teisel moel oma kodust lahkuma, ma rõhutan, oli 1940. aastatel nõukogude võimu tekitatud ebaõiglus. Süüdistada selles Eesti valitsuse tegevust peale iseseisvuse taastamist on minu meelest kohatu. Jah, Mihhail Stalnuhhinil on õigus, et mina käisin sel ajal koolis. Ma võiksin õlgu kehitada, sest mina ei otsustanud siis neid asju, las olla, kuidas oli. Aga ma ei saa vaadata, kui tehakse ülekohut toonasele valitsusele, kes, nagu ma ütlesin, oli küllap väga raskete valikute ees, kes teadis ja andis endale aru neid otsuseid tehes, et need ei ole sugugi mitte populaarsed ja kahest ebaõiglusest peab valima selle, mis tundub väiksemana. Sellel valitsusel, kes oli toona ametis, ei olnud selles küsimuses lihtsaid valikuid. Ma loodan, et te mõistate seda, kui te neid tagantjärele hurjutate. Lõpetuseks ütlen Mihhail Stalnuhhinile, et ma ei kuulu mingisugusesse sekti ega pole elus suitsu teinud.

Aitäh! Oleme neljanda arupärimise läbi arutanud.

Läheme viienda arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Priit Toobali, Aadu Musta, Viktor Vassiljevi, Siret Kotka, Mihhail Korbi, Toomas Vitsuti, Mailis Repsi, Märt Sultsi, Kersti Sarapuu, Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi, Lauri Laasi, Andrei Novikovi, Dmitri Dmitrijevi, Tarmo Tamme, Olga Ivanova, Martin Repinski ja Erki Savisaare esitatud arupärimine haldusreformi kohta. Palun arupärijate nimel kõnepulti Tarmo Tamme!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Valitsuskoalitsioon on ühe oma peamise eesmärgina nimetanud riigireformi, sh kohalikke omavalitsusi puudutava haldusreformi läbiviimist. Reformi poliitilise eestvedamise on valitsuskoalitsioon usaldanud teile, härra peaminister. Valitsuses on loodud uus, riigihalduse ministri koht. 14. mai Vabariigi Valitsuse istungil oli arutelu all reformi algatamine ja läbiviimise ajagraafik. Kommenteerides seda teemat ajakirjanikele, ütles värske minister Arto Aas, et haldusreformi käsitlevad seadused tuleb Riigikogus vastu võtta 2016. aastal. Seejärel on omavalitsustel võimalus 2017. aasta kohalike valimisteni vabatahtlikult ühineda. Peale valimisi, tuginedes väljatöötatud kriteeriumidele, teeb valitsus ettepaneku ühinemiseks ehk sundühendab need omavalitsused, kes vabatahtlikult oma leibasid ühte kappi pole pannud. Riigihalduse minister nimetas kaks üldist kriteeriumi, millele toimetulev ja häid teenuseid pakkuv omavalitsus peab vastama: vähemalt 4500–5000 elanikku ja gümnaasiumi olemasolu. Ajakirjanikud tegid lihtsa aritmeetilise tehte ja konstateerisid, et peale haldusreformi jääb Eestisse alles 50 omavalitsust. Riigireformi käigus on valitsuskoalitsioonil kavas koondada nelja aasta jooksul kokku 3200 avaliku halduse töötajat. Seni pole aga selgust, kuidas jaguneb nimetatud koondamine riigihalduse ja kohaliku halduse vahel. Samuti pole avalikustatud valitsuskoalitsiooni riigihalduse plaani regioonide ja maakonna tasandil, sh võimalikke maavalitsusi puudutavaid muudatusi.
Härra peaminister, meil on teile esitatud neli küsimust ja meil oleks hea meel, kui te nendele vastaksite. Aitäh!

Aitäh! Palun, peaminister Taavi Rõivas!

Austatud juhataja! Lugupeetud arupärijad! Ma tänan teid selle väga vajaliku teematõstatuse eest ja võimaluse eest tutvustada valitsuse seisukohti haldusreformi küsimustes ning anda ülevaade, kuhu me praeguseks ettevalmistustega jõudnud oleme! Vastan teie 10. juunil esitatud arupärimisele.
Esimene küsimus: "Kuidas on Teie arvates valitsuskoalitsiooni poolt läbiviidava kohaliku halduse reformi põhimõtted kooskõlas Euroopa kohaliku omavalitsuse harta põhimõtetega? Keda Euroopa kohaliku demokraatia asjatundjatest olete kaasanud reformi ettevalmistusse?" Kohaliku omavalitsuse reformi sisu ja põhimõtete valikul järgime omavalitsuse olemuse ja valitsemise põhimõtteid ning õigusaktides sätestatud omavalitsuse garantiisid. Kohaliku omavalitsuse võime juhtida ja korraldada kohalikku elu peab käima käsikäes õiguste ja kohustustega, st omavalitsusel peab olema reaalne võime ja selleks vajalikud ressursid ning kompetentsus, et vastutada oma ülesannete täitmise eest. Kohalikul omavalitsusel on esmane oluline roll inimestele igapäevateenuste tagamisel kohalikul tasandil, aga tähtis on meeles pidada, et peale teenuste tagamise on kohaliku omavalitsuse roll avaliku võimu teostamine ja demokraatia tagamine. Need rollid koos kannavad kohaliku omavalitsuse toimimise eesmärki, milleks on elanike heaolu. Kohaliku omavalitsuse reformi ettevalmistamisse on riigihalduse ministri juhitavas eksperdikomisjonis panustanud mitmed kohaliku omavalitsuse ja kohaliku demokraatia eksperdid, näiteks professor Georg Sootla Tallinna Ülikoolist, Mikk Lõhmus Tallinna Tehnikaülikoolist ning pikaajalise kogemusega omavalitsuse eksperdid üleriigilistest omavalitsusliitudest: Eesti Linnade Liidust Jüri Võigemast ja Eesti Maaomavalitsuste Liidust Märt Moll, kellel on Euroopa Liidu Regioonide Komitee ja ka Euroopa Nõukogu Kohalike ja Regionaalsete Omavalitsuste Kongressi töös osalemise kogemused. Lisaks on reformi ettevalmistamisega seotud ministeeriumiametnikud, muu hulgas näiteks Euroopa Nõukogu kohaliku ja regionaalse demokraatia komitee ning Euroopa demokraatia ja valitsemise komitee töös osalemise pikaajalise kogemusega ametnikud.
Teine küsimus: "Kas ja millisel moel kaasate kohalikke omavalitsusi ja nende liite reformi aluste, kriteeriumite väljatöötamisse? Milliseid seisukohti ja arvamusi olete nendelt saanud?" Üleriigiliste omavalitsusliitude esindajad on kaasatud nii kohaliku omavalitsuse reformi ettevalmistava eksperdikomisjoni kui ka peaministri juhitava valitsuskomisjoni töösse. Suvel toimusid kohtumised kaheksas maakonnas maavanema, maakondliku omavalitsusliidu ning maakonna kohalike omavalitsuste juhtidega, kus Siseministeeriumi ametnikud tutvustasid kohaliku omavalitsuse reformi ajakava ning põhimõtteid. Nii üleriigiliste kui ka maakondlike omavalitsusliitude juhid on andnud laialdast tagasisidet. Reformi vajadust tajutakse valdavalt igas Eesti piirkonnas. Tagasiside ja ettepanekud on suures osas puudutanud reformi läbiviimise protsessi ning etappe. Suur osa ettepanekutest käsitlevad reformi aluseks võetavaid kriteeriume ja reformi järel täidetavaid võimalikke uusi ülesandeid.
Kolmas küsimus: "Millised on valitsuse plaanid maakondliku halduse küsimuses? Kas ja kuidas kavatsete suurendada maakonna terviklikku arengut puudutavate otsuste tegemisel omavalitsuste ja nende maakondlike ühenduste rolli? Kas ja milliseid funktsioone jäävad täitma maavalitsused?" Haldusreformi esimeses etapis kohaliku omavalitsuse reformi rakendumiseks aastaks 2018 on valitsusliidu tegevuskavas kokku lepitud reorganiseerida maavalitsuste ülesannete see osa, mis hõlmab kohalike omavalitsuste üle tehtava järelevalve ajakohastamist ning maakonna harukondliku ja territoriaalse juhtimise ühtlustamist. Valitsuse täiendatud tööplaanis on kokku lepitud järgmises. Omavalitsuste koostöö tugevdamiseks maakonna tasandi ülesannete täitmiseks luuakse igasse maakonda horisontaalset koordineerimist võimaldav ühendasutus. Seatakse sihiks omavalitsuslike ülesannete üleandmine maavalitsustelt ühendasutustele või piisava suuruse ja võimekuse korral ka otse omavalitsustele. Nende valdkondade muudatuste ettevalmistamisel ja edasistel aruteludel lähtutakse põhimõttest, et maavalitsuste omavalitsuslikud ülesanded, mille olemus seda võimaldab, antakse üle kohalikele omavalitsustele või omavalitsuste koostööorganile ning riiklike funktsioonide, eelkõige haldus- ja riikliku järelevalve funktsiooni täitmiseks reorganiseeritakse maavalitsuses tehtava järelevalve korraldus. Eksperdikomisjonides on toimunud arutelusid, kuid otsuseid konkreetsete ettepanekute tegemiseks valitsuskomisjonile ei ole praeguseks veel tehtud.
Neljas küsimus: "Millistest valdkondadest avalikus halduses kavatsete kõige enam koondada töötajaid? Kui suures osas puudutab avaliku sektori personalilõige kohalikke omavalitsusi?" Valitsuse eesmärk on valitsussektori efektiivsem töökorraldus. Väheneva tööhõive tingimustes on meie soov vältida avaliku sektori tõttu töökäte puudujääki erasektoris, et selle kaudu toetada majanduse pikaaegset kestlikkust. Selleks et valitsussektori ülalpidamine ei muutuks erasektorile suuremaks koormaks, tuleb tööealise elanikkonna vähenemise tõttu aastas ka valitsussektori töötajate arvu keskmiselt 1% ehk 700–800 töötaja võrra vähendada. Samal ajal on tugevneva tööjõukonkurentsi ja konkurentsivõimelise palga surve tõttu valitsuse eesmärk valitsussektori töötajate palga tõus kooskõlas üldise tootlikkuse tõusuga ühiskonnas. Neid eesmärke on võimalik kestlikult saavutada ainult põhimõtteliste ümberkorraldustega valdkondade tegevuses ja asutuste töökorralduses. Eesmärkide saavutamiseks on kõikide ministeeriumide haldusalade panus väga oluline. Üldist kokkuhoiutrendi, keskmiselt 1% aastas, võiks järgida ka kohaliku omavalitsuse sektor, aga valitsus ei saa kohalikele omavalitsustele kohustuslikus korras ette kirjutada, millistes valdkondades töötajate arvu ja tööjõukulusid vähendada, sest see riivaks kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust. Kokkuhoidu võimaldavaid tegevusi ja valdkondi tuleb kohalikel omavalitsustel endil analüüsida ja võimaluse korral kokkuhoidu ka rakendada. Näiteks on võimalik tugiteenuseid konsolideerida, ühiseid riigihankeid kasutada või ka IT-keskkondi luua. Aitäh!

Aitäh! Austatud peaminister, teile on küsimusi. Kolleeg Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Kas te ei arva, et me oleme haldusreformiga lootusetult hiljaks jäänud? Naabrid on ka sellel alal meist oluliselt ette jõudnud. Leedus on maakond üks omavalitsus ja Lätis vähendas riik omavalitsuste arvu 500-st 100-ni. Ärme räägimegi Soomest, Taanist ja Rootsist. Ilma riigi surveta pole neid reforme kusagil läbi viidud. Kui omavalitsusreform oleks läbi viidud, siis me ei peaks täna rääkima haridusreformist, mida riik tahab omavalitsustest sõltumatult teha. See oleks pidanud olema omavalitsuste ülesanne. Kui ma vaatan seda reformikava, siis siin räägitakse omavalitsuste arvust ja 5000 inimesest omavalitsusüksuses, aga kava järgi on alles 2020. aastaks ette näha seda, millised funktsioonid on kohalikel omavalitsustel ja kuidas neid rahastatakse. Kas siin midagi tagurpidi ei ole? Kõigepealt peaksid olema ülesanded ja rahastamine ning alles siis omavalitsuste arv. Aga teil on kõik tagurpidi. Kuidas te seda kommenteerite?

Aitäh! Eks sedavõrd suure reformi tegemisel on poliitiliselt detailides kokkuleppimine parasjagu keeruline ülesanne. Seda on Eesti lähiminevik näidanud. Mitmel valitsusel, kes on väga tõsiselt soovinud selle reformiga edasi minna, on see takerdunud selle taha, et ei ole suudetud kokku leppida detailides, millisel kujul reforme teha. Tõsi, tuleb öelda, et nendel mitmel korral, kui Keskerakond on viimase paarikümne aasta jooksul valitsuses olnud, ei ole minu mälu järgi haldusreformi teema väga aktiivselt laual olnud. Aga see selleks.
Ma pean oluliseks, et praegu on kolm erakonda suutnud tuliste vaidluste kaudu, mis seal salata, selgeks saada ja kokku leppida sellises reformi elluviimise käigus, millesse me kõik usume. Küllap on ka see kompromiss. Küllap tahaks üks erakond ühtmoodi ja teine natuke teistmoodi teha, aga põhimõtteliselt oleme olulistes asjades kokku leppinud ja ma usun, et selliselt on see reform elluviidav.
Iseenesest on mul hea meel, et see ei ole ainult koalitsioonierakondade teema. Mitmed omavalitsusjuhid on aruteludesse kaasatud, ka minu juhitavas valitsuskomisjonis istub laua taga otse minu kõrval teie erakonda kuuluv omavalitsuste esindaja ning mõtleb väga aktiivselt ja konstruktiivselt kaasa. Selle üle on mul hea meel. Ei pea olema kuidagi nii, et see on valitsusliidu siseasi. Me hea meelega kaasame ka neid omavalitsuste esindajaid, näiteks linnade ja maaomavalitsuste liidust, kes Riigikogu mõttes esindavad opositsiooni. Ka selles ei ole midagi halba. Eestis on peaaegu kõik parlamendis esindatud erakonnad ühes või teises omavalitsuses võimul ja küllap neil kõigil on omad mõtted, kuidas selle reformiga edasi minna.
Mul on hea meel, et ka teie opositsioonierakonnana ei vaidlusta selle reformi vajalikkust, vaid esitate täiesti õigustatud ja mõistlikke küsimusi detailide kohta. Alati ongi detailid kõige tähtsamad ja kõige keerulisem on nendes kokku leppida.
Mis puudutab kriteeriume, siis me oleme püüdnud väga tõsiselt lähtuda omavalitsuste osutatavatest teenustest. Te saaksite riigihalduse ministrilt veel detailsemad vastused, aga mina olen valitsuskomisjonis kokku puutunud sellega, et me oleme vaadanud ühe või teise omavalitsusliku teenuse osutamise tegevuspiirkondi. Need piirkonnad kipuvad olema sellised, et lõviosa omavalitsuse ülesandeid on täidetavad siis, kui omavalitsuse suurus on vähemalt 4500–5000 inimest. Selline omavalitsus suudab enamikku teenuseid pakkuda. Mõned teenused on sellised, mida peaks sel juhul osutama ühendasutuses, näiteks maakonna tasandil (prügivedu, ühistranspordikorraldus väljaspool omavalitsuse piire jne). Aga lõviosa teenuste korral – haridusteenused, sotsiaalteenused – kipub koostööpiirkond olema umbes 5000 elaniku suurune. Sealt on see 5000 tulnud, see ei ole laest võetud, mitmed uuringud on sellele tulemusele jõudnud. Neid uuringuid on ka valitsuskomisjonis tutvustatud. Ma olen täiesti kindel, et kui te kutsute näiteks riigihalduse ministri seda teemat tutvustama kas parlamendikomisjoni või ka täiskogu ette, siis ta saab nendest uuringutest detailsemalt rääkida. Meil ei ole veel lõplikku otsust, et üldse hakkab selline kvantitatiivne eesmärk olema. Paraku aga liiguvad kõik kvalitatiivsed eesmärgid selles suunas, et umbes 5000 elanikku võiks omavalitsuse miinimumsuurus olla, mis ei tähenda, et omavalitsused ei võiks liituda ka märksa suuremaks üksuseks, kui see kas geograafiliselt või muus mõttes peaks põhjendatud olema.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud peaminister! Täna vastate teie ja minister Aas kokku neljale arupärimisele omavalitsusreformi teemadel. Me oleksime neid hea meelega juba varem näinud. Aga sellest, et need täna kavas on, me järeldame, et valitsus on milleski kokku leppinud. Eelnevatest küsimustest-vastustest ja teie esinemisest ei saanud ma sellest ikka päriselt sotti. Aga appi tuleb ka minister Aasa intervjuu tänases ajalehes. Küsin üle selle 5000 elaniku kohta. Ma saan aru, et see on nii teie kui ka tema seisukoht. Kas te peate selle all silmas ikkagi koostööpiirkonda, mida te nimetasite, või omavalitsuse kui sellise suurust? Teine küsimus. Minister Aas nimetas sellist mõistet nagu "osavald". Kas minnakse üle osavalla mudelile, loobudes piirkondlikust omavalitsuste koostöökogust? Kui minnakse sellele üle, siis millist rolli hakkab mängima selle volikogu või esinduskogu? Kas siin ei ole oht, et rahvaesindus taandub Tallinna linnaosade halduskoguks, millel tegelikult ei ole mingit rolli?

Aitäh! Siin oli nüüd päris mitu küsimust. Mis puudutab seda, kas oleks saanud varem sellest rääkida, siis ma täpselt ei saanud sellest etteheitest aru. Praegu on esimene istung peale parlamendi hooaja alustamist, mil on võimalik sellele arupärimisele vastata. Tõepoolest, see arupärimine esitati juba juunis, aga me ei ole vahepeal lihtsalt saanud parlamendis näost näkku esmaspäeviti kokku, seetõttu on see vastus teie ees täna.
Minul isiklikult ei ole mingit kinnisideed selle suuruse suhtes. Ma olen olnud avatud ekspertide seisukohtadele ja saan öelda, et ekspertide seisukohtadest ongi see 5000 miinimumsuurusena välja tulnud. Me räägime ikkagi omavalitsuse suurusest, mitte koostööpiirkonnast või tegevuspiirkonnast. Nagu ma ütlesin, näiteks prügivedu või ühistransport tuleks sellisel juhul, kui omavalitsuses on näiteks keskmiselt 5000 inimest, ikkagi korraldada omavalitsusteüleselt. Me oleme ette näinud, et maavalitsuse tasandile saaks luua – ja mitte ainult saaks luua, vaid luuaksegi – maakondlikud ühendasutused, millel on roll, võimalus ja õiguslik baas, et selliste ühiselt korraldatavate omavalitsuslike teenuste korraldus enda peale võtta.
Mis puudutab osavaldasid, siis siin on küsimus just kõige kohalikumas, rohujuure tasandil demokraatias ja mõnikord ka sellistes väga praktilistes asjades, et näiteks mõnes kohas on omavalitsuste liitumine jäänud seni selle taha, et ei ole saanud moodustada piisavalt suurte õigustega vallasisest linna. Jäägu see teiste hinnata, kui palju siin on emotsioone, kui palju midagi muud. Aga iseenesest mõistan ma seda, et kui linn liitub mitme vallaga, siis ta soovib, et linna ajalooline roll ühel või teisel moel säiliks. Seadusliku õiguse andmine selleks, et võib olla vallasisene linn, kellel on oma teatud õigused, aga kes tegelikult kuulub ikkagi osana suuremasse omavalitsusse ning tal ei pea olema ilmtingimata eraldi oma volikogu, küll aga võivad olla teatud rollid ka sellel tasandil, tundub iseenesest ju mõistlik.
Mis puudutab Tallinna halduskogusid või Tallinna linnaosasid, siis siin oleme me üsna ühte meelt, ma olen vähemasti varasematest vestlustest nii aru saanud. Ma olen ka ise ju linnaosavanem olnud ja Haabersti halduskogus mitu aastat nii halduskogu liige kui ka halduskogu esimees olnud. Minu kogemused ütlevad, et Tallinna halduskogud toimisid päris hästi nii kaua, kuni linnaosavalitsused neid kuulda võtsid. Need olid tegelikult päris praktilised organid, kus sai näiteks detailplaneeringuid arutada, kogukonnaga teemad läbi vaielda, hariduskorraldust arutada. Need toimisid täiesti hästi. Aga probleem tekkis siis, kui Tallinnas tekkis ühe erakonna ainuvõim ja halduskogude roll muutus täiesti formaalseks. Kahjuks tõesti on seadust võimalik tõlgendada nii, et linnaosa halduskogu on linnaosavanemale ainult nõuandev organ, mis viimase kümmekonna aasta kogemuse järgi, tuleb tõdeda, ei ole piisav. Võiks kaaluda küll seda, et ka Tallinna halduskogude otsused oleksid linnaosavanematele siduvad. Minu hinnangul suurendaks see kohalikku demokraatiat. Linnaosade halduskogudel ei pruugi olla – see on nüüd arutelu koht – pädevust kõikides küsimustes, küll aga näiteks detailplaneeringud ja teatud hariduseluküsimused võiksid olla küll sellised, kus siduv otsustusõigus on halduskogudel, vähemasti linnaosavanemate jaoks.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, juhataja! Hea peaminister! Te tõite välja, et te oma aruteludes ja suunistes järgite kehtivat õiguskorda. Samas tuleb tähele panna, et ühiskonnakorraldus ja elukorraldus on muutunud. Omavalitsused on natukene mures, et ikka käitutakse meie-teame-paremini-stiilis, aga omavalitsused ootavad haldusreformi üle dialoogi, sest tegelikult on ootused ühiskonnakorralduse ja elukorralduse muutmiseks suured. Võib-olla on siin ka lahendus koalitsioonile, kes ei jõua ühelegi kokkuleppele: äkki oleks mõistlik pidada dialoogi omavalitsuste ja kogukondadega pigem valgelt lehelt, et leida see sobiv ühiskonnakorraldus ja ühiskonna mõistliku toimimise viis.

Aitäh! Vastupidi, ma ütlesin ju selge sõnaga välja, et valitsusliit on jõudnud kokkuleppele selles, millisel kujul omavalitsusreformi ellu viia, ja ma ütlesin ka seda, et me soovime seda teha tihedas koostöös omavalitsuste ja omavalitsusjuhtidega. Nagu ma ütlesin, kaheksas maakonnas on ka kohapeal käidud reformi põhimõtteid tutvustamas. Lisaks on omavalitsuste esindajad kaasatud kõikidesse olulisematesse reformi otsustuskogudesse, olgu nendeks siis valitsuskomisjon või riigihalduse ministri juures koos käiv eksperdikomisjon. Täiesti loogiline on minu meelest selle teema puhul see, et valitsus paneb reformi põhimõtted lauale, aga arutab need omavalitsustega ja ühiskonnas laiemalt läbi. Minu arvates oli ka see, et terve hulk Keskerakonna liikmeid selle arupärimise esitas, väga õige ja vajalik. Mul on tõesti hea meel, et me saame sellest rääkida. Selge on see, et see debatt jätkub Riigikogus ka siis, kui me järgmise aasta kevadel parlamendile seaduseelnõu esitame. Õigemini, järgmise aasta kevadeks peaks selle seaduse juba vastu võtma, järgmise aasta esimeses pooles, kui ma õigesti mäletan. Hiljemalt, jah, 25. veebruaril soovime selle valitsuses heaks kiita ja järgmisel aastal parlamendile esitada. Küllap siis tekib ühiskonnas veel detailsem debatt selle üle, millised on haldusreformi põhimõtted ja kuidas neid täpselt ellu viia. Selleks ajaks peavad need asjad märksa selgemaks saama. Praegu me räägime üldpõhimõtetest, aga siis me läheme juba detailide juurde. Ma oleksin väga üllatunud, kui sel teemal ei tekiks korralikku parlamentaarset debatti. See debatt, ma arvan, on väga mõistlik.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Koalitsioon on pannud väga suured lootused haldusreformile ja omavalitsuste liitumisele või liitmisele. Ometigi näitab nende omavalitsuste praktika, kes on viimasel ajal liitunud, et see ei too endaga automaatselt kaasa mingisugust finantskokkuhoidu ega personalikulude kokkuhoidu. Omavalitsused ja omavalitsusliidud on aastaid rõhutanud, et omavalitsuste võimekuse tagamiseks oleks märksa olulisem taastada nende tulubaas. Kas te ei leia, et tegelikult peaks just nimelt sellest alustama, mitte lootma, et lihtsalt ühinemine on see võluvits?

Aitäh! Ma ei tea, millistele konkreetsetele liitunud omavalitsustele te viitasite, kui te nimetasite, et reform ei ole eesmärki täitnud. Mina olen vestelnud väga mitme omavalitsusjuhiga, kes on olnud omavalitsusjuhid liitumise ajal ja selle järel. Ma julgen öelda, et valdavalt on kogemused olnud ikkagi positiivsed. Näiteks võtame kõige viimase liitumise, kui kolm Saaremaa valda liitusid Lääne-Saare vallaks. Seal, tõsi, ei olnud rahaline kokkuhoid mulle teadaolevalt algusest peale üldse eesmärk. Eesmärk oli parem avalik teenus valla inimestele. Reaalselt ei vähenenud ka vallatöötajate arv, küll aga sai see suhteliselt väike vald kolme tugiteenuseid osutava töötaja asemel tööle võtta kolm sisulise tööga tegelevat inimest, kes aitavad just sisulisi teenuseid osutada. Nii et suurem osa valla personalist tegeleb nüüd sellega, et päriselt inimestele teenuseid osutada. Kohapeal hinnati, et see oli samm õiges suunas. Samas tean, et selle valla juhid on ka seda meelt, et kui kogu Saare maakond oleks üks omavalitsus või vähemasti kogu Saaremaa osa – siin on küsimus, kas Muhu saar peaks olema eraldi või mitte – oleks üks omavalitsus, siis oleks tulemus veelgi parem. See on nende inimeste veendumus. Ma arvan, et küllap neil on õigus, kui nad nii arvavad.

Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Tahan haldusreformi kohta küsida seda, kuidas see Tallinnas toimib, kas see on ikka tulevikku suunatud tegevus. Te rääkisite enne halduskogudest. Halduskogusid ei muutnud nõuandvaks organiks mitte Keskerakond, vaid seda tegid natukene teistsugused erakonnad. Kuidas te põhjendate seda, et riik kirjutab Tallinnale ehk suurimale omavalitsusele ette, kui mitu liiget peab volikogus olema? Küll te tõstate selle arvu 79 peale, siis langetate 51 peale. Ei tea, kas varsti tõstate 160 peale. Kas siin on mingi põhjendus ka või see on lihtsalt ärapanemine kõige suuremale omavalitsusele?

Aitäh! Kõik Eesti omavalitsused peavad toimetama Eestis kehtivate seaduste raames. Loomulikult kehtivad seadused ka suurima omavalitsuse kohta. Selles suhtes, et halduskogud on nõuandvas rollis, on minu isiklik seisukoht, et neil võiks vähemasti teatud küsimustes olla siduv otsustusõigus ja linnaosavanemad ei tohiks saada neid lihtsalt ignoreerida. Ma olen põhimõtteliselt nõus, et kui tavad on paigas, siis võib ka seaduse muutmata jätta ja anda võimaluse praeguse korraga jätkamiseks. Varasemalt on nii toimunud, et kui on olnud piisavalt hea koostöö linnaosavanemaga, siis ka nõuandvast halduskogust linnaosavanem lihtsalt üle ei ole rullinud. On ka nii võimalik. Viimased kümme aastat on aga näidanud, et Tallinna linnaosavanemad valdavalt ei võta tõsiselt seda, mida halduskogu soovitab, ja seetõttu on halduskogud minu hinnangul marginaliseerunud. Tõsi, ma ei ole viimastel aastatel ise ühegi halduskogu liige olnud, aga mul on tänu oma kolleegidele küllalt hea ülevaade, milline see halduskogude roll on. Seetõttu võin kinnitada, et praegune seis ei ole see, mida kohalikult demokraatialt võiks soovida. Ma tean, et siin saalis on päris palju inimesi, kes on ise ühel või teisel ajal olnud Tallinnas halduskogus, nii ka teie, kui ma ei eksi. Võiks mõelda sellele, et need inimesed tulevad oma vabast ajast ilma märkimisväärse kompensatsioonita kokku. Ma arvan, et on suhteliselt demotiveeriv, kui nad teavad, et linnaosavanem väga ei huvitu sellest, mida nad seal otsustavad või ei otsusta. Kuigi näiteks Põhja-Tallinnas ja Haaberstis on kohalikest inimestest – nad peavad ju halduskogu reeglite järgi ise olema ka sellesse piirkonda sisse kirjutatud ja seal elama – koostatud grupp, kes linnaosa arengu pärast muret tunneb ja kaasa mõtleb. Tark linnaosavanem tegelikult kuulaks halduskogu. See on minu arvamus sellest asjast.

Erki Savisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud peaminister! Milliseks kujuneb teie planeeritud haldusreformi käigus maakondade roll? Kas kahetasemelist valitsemist on teie hinnangul vaja või on plaan see funktsionaalsuse kaotanud struktuur kaotada ja anda omavalitsusüleste teemade lahendamisel rohkem volitusi näiteks omavalitsusühendustele?

Aitäh! Ma seda tegelikult oma vastuses korra juba puudutasin. Aga olgu veel üle korratud, et jah, me näeme võimalust osa omavalitsuslikke ülesandeid tulevikus rohkem omavalitsustele või ka omavalitsuste asutatud ühendasutustele üle anda, et maavalitsused saaks reformida järelevalveasutusteks, kus toimib riikliku järelevalve pool. Me teame, et nii Harjumaal kui ka Tartumaal on maavalitsus päris mitmeid ülesandeid pannud omavalitsustele, näiteks mitmete sotsiaalteenuste osutamise. Ma arvan, et kui omavalitsused üle Eesti on piisava võimekusega ja asutavad ka ühendasutusi, selleks et omavalitsuslikke teenuseid osutada, siis võiks seda võimalust neile anda ja selles suunas võiks liikuda küll. Tallinna ja Tartu kogemused on meil juba olemas. Suuremad omavalitsused on saanud nende konkreetsete ülesannete täitmisega küllaltki hästi hakkama.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh! Hea peaminister! Igasuguse reformi eesmärk on tegelikult ju parandada inimeste elukeskkonda. Teie räägite, et haldusreformi kese on praegu ikkagi liitmise ja formaalse arvu 5000 peal. Ma toon teile ühe näite Läänemaalt. Oru, Risti ja Taebla vald ühinesid Lääne-Nigula vallaks. Tulemus oli see, et kohe pandi kinni gümnaasium, et haridusministeeriumi käest saada kätte raha põhikooli renoveerimiseks. See on üks näide. Kindlasti võib väita, et elukeskkond ikkagi on kehvem, kui omavalitsuses gümnaasiumiastet ei ole. Aga mind ikkagi huvitab, kuidas seda elukeskkonda siis paremaks tehakse, just sellest vaatevinklist, kui me teame, et meil on üle 50 000 majanduspõgeniku. Eelkõige väljastpoolt Harjumaad on inimesed madala palga pärast läinud tööle Soome, Rootsi või Norra. Milliseid mehhanisme te loote, et peale haldusreformi teostamist oleks omavalitsusel rohkem võimalusi aidata kaasa töökohtade loomisele?

Aitäh! Kõik eksperdianalüüsid, mida mul on õnnestunud sel teemal lugeda, näitavad ühemõtteliselt, et vähemasti teatud piirini on suuremal omavalitsusel paremad võimalused avalikke teenuseid osutada kui väiksemal. Teisalt näitavad need analüüsid, et on teatud miinimumsuurus, millest allpool on tegelikult võimatu oodata omavalitsuselt kvaliteetset teenust kõiki omavalitsuslikke teenuseid osutades. See on reaalsus. Eestis on päris palju omavalitsusi, kus elab alla tuhande inimese ja mis on tibatillukesed. Kui omavalitsused oma jõud ühendavad, siis see annab paremaid võimalusi.
Mis puudutab reforme Läänemaa hariduskorralduses, siis kui nüüd päris ausalt öelda, ega siis, kui need vallad oleksid eraldi, ei oleks ju nende gümnaasiumi pidamise kestlikkus tegelikult parem. Me saame sellest kõik väga hästi aru. Ma arvan, et Läänemaa inimeste huvides on ka see – eriti olukorras, kus kaugused on ajalises mõttes vähenenud, sest on rohkem võimalusi transpordivahenditega liikuda kui aastakümneid tagasi –, kui on üks väga kvaliteetne riigigümnaasium Haapsalus. Ma olen vestelnud Haapsalus koolinoortega, küsinud, kas neile meeldib Haapsalus õppida. Seal oli noori, kes elavadki Haapsalus, ja neid, kes on pärit ümberkaudsetest valdadest. Tagasiside, mis ma sain, oli positiivne. Nad ütlesid, et neile meeldib selles koolis, selle kooli õppekvaliteet on heal tasemel. Nad ei öelnud, et peaks ilmtingimata hoidma elus neid gümnaasiume, mille tulevik on tume, kuna lapsi selles piirkonnas lihtsalt piisavalt ei ole. See on see asi. Kui omavalitsused liituvad, siis ühiselt on ka kooli pidada tegelikult ju märksa lihtsam kui igaühel eraldi.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Repliigi korras ütlen eelmise vastuse kohta, et minu meelest on üsna ennatlik rääkida täna mingisugustest arvudest ja opereerida mingisuguse omavalitsuse elanike arvuga, väites, justkui omavalitsused, kus on alla 5000 elaniku, ei saaks teenuste pakkumisega hakkama, kui te 2020. aastal panete paika need teenused, mida omavalitsused peaksid pakkuma hakkama. Täna on justkui veidi varavõitu nendest teenustest rääkida. Minu küsimus puudutab aga samuti maavalitsusi, nagu kolleeg Erki Savisaare küsimuski. Ma toetan seda, et maavalitsuse ülesandeid, mis on kohalikule omavalitsusele iseloomulikud, tuleks anda üle kas kohalikule omavalitsusele või siis omavalitsusliidule ja neid organisatsioone tugevdada. Järelevalvefunktsioon peaks jääma riiklikule tasandile. Kas on mõistlik tulevikus jätta need järelevalveorganid, olgu need siis maavalitsuse või mingi muu nime all, maakonnapõhiseks või oleks mõistlik need tegelikult regioonidesse ära jaotada? Mis roll jääb siis üldse maavanemale?

Aitäh! Me oleme kokku leppinud, et esimeses etapis me tegeleme konkreetselt omavalitsuste liitumisega ja omavalitsuslike ülesannete andmisega koostööorganitele, mis igasse maakonda luuakse. Seda, kas ja millised maavalitsused riigis alles jääma peavad, saame otsustada juba järgmises etapis. Mis puudutab arvudes kinni olemist, siis kui te mind tähelepanelikult kuulasite, te märkasite, et ma vastasin Andres Herkelile, et minul ei ole olnud kunagi mingit kinnisideed selle konkreetse arvu osas, seda ei ole ka täna. Ma olen endiselt avatud ekspertide hinnangutele. Need uuringud, mida Arto Aas on ka mulle tutvustanud, on just nimelt sisulisi teenuseid ja teenusepiirkondade suurust analüüsides jõudnud järeldusele, et enamikku omavalitsuse teenuseid on võimalik osutada siis, kui on olemas kindel arv elanikke. Tegelikult on see arv, kui ma õigesti mäletan, 4500. See 5000 on natuke ülespoole ümardatud, üldiselt räägivad uuringud vahemikust 4500–5000, mis võimaldab jätkusuutlikult teenust osutada. See on see loogika. Ega see ei ole laest võetud, see ei ole tulnud sellest, et kellelegi arv 5000 meeldib. See ei peaks olema ka sedavõrd absoluutne, et kui näiteks mingi väga selge loogikaga jõutakse veendumusele, et just 4700 inimest vallas on ühes või teises konkreetses Eestimaa nurgas kõige parem lahendus, siis peaks riik automaatselt ütlema, et ei, see mingil juhul ei sobi. Meil nii palju siiski võimalusi on, et me saame läheneda ka individuaalselt ja mõnda erandit, kuidas öelda, iseseisvalt käsitleda. See võimalus tuleks minu hinnangul seadusesse sisse kirjutada.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Olete täna korduvalt rääkinud, et vahendid ja ülesanded peaksid olema kooskõlas. Masu ajal muutus tunduvalt rahastamine ja eks see kvaliteetse teenuse osutamine ole ka rahaga seotud. Kui nüüd olukord muutub, kas siis on loota, et ka rahastamine paraneb? Paljas ühinemine ei tee olukorda paremaks.

Aitäh! Vastab tõele, et buumiajaga võrreldes on see tulumaksuprotsent, mis omavalitsustele läheb, natuke väiksem. Teistpidi võttes, kuna sissetulekud on väga kiiresti kasvanud ja tööpuudus väga kiiresti vähenenud, siis võib öelda, et need summad, mis omavalitsuste arvetele laekuvad, on päris kiiresti kasvanud. Aga konkreetne vastus konkreetsele küsimusele on, et me oleme koalitsioonis kokku leppinud, et pärast reformi võiks suurendada tasandusfondi, mis aitab neid omavalitsusi, kes rohkem tuge vajavad. Me oleme kokku leppinud, et me vaatame tasandusfondi reeglid väga hoolega üle ja mõtleme, kas neid on võimalik muuta selliselt, et tasandusfondi summad ei sõltuks sedavõrd palju sellest, kas omavalitsus teeb pingutusi töökohtade loomiseks. Praegu on neil summadel natuke demotiveeriv mõju, võib öelda, töökohtade loomisele. Valitsusliidus on teatud ideed, kuidas seda muuta. Üks võimalus on viitaega pikendada, aga see selgitus läheb juba väga detailseks. Kuid jah, tasandusfondi reeglid me soovime reformi käigus detailselt üle vaadata. Seda tingib ka fakt, et juhul kui reform õnnestub, siis omavalitsuste struktuur muutub oluliselt ja järelikult jaotub tasandusfond teiste omavalitsuste vahel kui seni. Me oleme otsustanud ka seda, et tasandusfondi võiks märgatavalt suurendada. Arto Aas esitas tasandusfondi suurendamiseks lisataotluse juba järgmiseks aastaks, aga praegu on meil kehtiv kokkulepe, et me suurendame tasandusfondi siis, kui reform on ellu viidud. Õnnestumise järel vaatame juba täpselt üle need reeglid ja anname ka raha juurde. See tundus mõistlikum.

Mark Soosaar, palun!

Austatud peaminister! Ma isiklikult usun väga riigireformi. See on suurepärane ülesanne selleks, et mitte ainult Eesti, vaid võib-olla ka kogu Euroopa demokraatiat uuendada. Ega see demokraatia, mis meil on vanaks ja nõrgukeseks jäänud, enam igal pool päris hästi ei toimi. Minu küsimus on aga see. Kas te olete vaadanud haldusreformi ka sisulises plaanis? Võib-olla tasuks mõelda, kuidas selle reformi käigus õnnestuks meil kõrvaldada see ilming (või seda vähendada), et võim võib koonduda ühe inimese kätte, olgu siis 40 elanikuga Ruhnu saarel või 400 000 elanikuga Tallinnas.

Aitäh! Ma pean tunnistama, et pole ammu Ruhnus käinud. Pean isegi seda tunnistama, et ma ei ole selle valla juhtidega kohtunud. Nii et ma ei oska kommenteerida, kui väga see võim seal Ruhnus koondunud on ja kui mitme inimese kätte. Tallinnas olen seda näinud kõrvalt üsna lähedalt ja ka kodanikuna tunda saanud. Aga ka see ei ole teema, mida saaks lahendada või peaks lahendama omavalitsusreformiga. Ma üldiselt ei nõustu hinnanguga, nagu Eestis oleks demokraatia vana ja nõrk. Tegelikult on kõikides omavalitsustes siiski demokraatlikud valimised, meil ei ole alust arvata, et mõnes omavalitsuses ei ole demokraatlikke valimisi. Kõik omavalitsusjuhid, kes on valitud demokraatliku protsessi tulemusena, on oma kohta väärinud, sest inimesed on nii otsustanud. See, kas mõnes väga väikeses omavalitsuses on üldse sisulist valikut või piisavalt inimesi, kes pretendeerivad valla juhiks, on juba iseküsimus, nagu ka see, mismoodi tulevikus üldse sellistel väikestel asustatud saartel omavalitsuskorraldus peaks toimima. See on üks küsimus, mida parlament peab otsustama. Teoreetiliselt on võimalik, et väike saar jääb osaks suuremast vallast, nii nagu on näiteks praegu Prangli, mis on Viimsi valla osa. Teoreetiliselt on võimalik, kuna saar on täiesti eraldi ja saare elu toimub täiesti eraldi – võtame Kihnu või Ruhnu –, ka seal edasi omavalitsust pidada. Ma arvan, et see on üks teema, mis kindlasti vajab lahtirääkimist. Objektiivselt võttes ongi saared, kus on inimasustus, teistsugused nähtused ja neid ei saa minu arusaamist mööda võtta päris sama mõõdupuuga nagu mandril teiste omavalitsuste vahel asuvaid omavalitsusi.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! Põhiseadus annab valitsusele võimaluse kõiki haldusreformiga seotud piiride muutmisi natukene kiiremini ja rangemalt teha. Ma mäletan ainult kahte sellist korda. Ütleme ausalt, juttu oli Tallinnast ja valitsus tahtis, muide, mitte välispiire, vaid sisepiire muuta. Midagi oli veel seotud Paldiskiga. Ma võin öelda teile viis-kuus kohta Ida-Virumaal, kus kunagi ei tule piiride muutmist demokraatlikul tasemel, nagu teie ütlete. Miks valitsus ei taha siin oma kõva sõna öelda? Kas valitsus kardab vastutust, mis tal piiride muutmisega tekib?

Aitäh! See on väga õige küsimus ja puudutab haldusreformi ühte kõige olulisemat otsustuskohta. Me oleme praegu kokku leppinud, et omavalitsustel on võimalik enne järgmisi kohalikke valimisi vabatahtlikult liituda. Aga me oleme kokku leppinud ka selles, et kui nad seda ei tee, ja kui siis on omavalitsusi, mis ei vasta kriteeriumidele – nad on kas liiga väikesed või ei suuda teenuseid pakkuda, välja arvatud võib-olla mõni erand, kui me oleme suutnud parlamendis kokku leppida, millised need võiksid olla –, siis ongi valitsuse roll neid omavalitsusi ühendada. Sel juhul tuleb langetada otsuseid, millised omavalitsused tuleks kokku panna. Põhimõtteliselt on see võim valitsusel või riigil tervikuna olemas. Ma siiski loodan, et omavalitsusjuhid üle Eesti võtavad seda protsessi ise sedavõrd tõsiselt, et nad mitte ei oota, et keegi tuleks ja hakkaks neid kellegagi liitma, vaid nad mõtlevad ise aktiivselt kaasa, mismoodi oleks nende piirkonna inimeste seisukohast kõige mõistlikum liituda. Seda toetab asjaolu, et me oleme otsustanud vabatahtliku liitumise toetuse kahekordistada. Ei ole sugugi kindel, et siis, kui valitsus liitma hakkab, enam mingit liitumistoetust üldse maksta saab. Eks selle peab ka seaduse tasemel selgeks vaidlema, aga võimalik on, et liitumistoetust saavad ikkagi vaid need, kes vabatahtlikult liituvad ja ise aktiivselt kaasa mõtlevad. See on täiesti reaalselt üks võimalus. Siis võiks ka vabatahtlik liitumine olla märksa motiveeritum ja keegi ei jääks ootama, kuni valitsus vägisi liitma hakkab. Aga veel kord, kui omavalitsused ise ei liitu, siis peab valitsusel olema õigus neid liita. Kindlasti ei ole see lihtne, aga selleks tuleb valmis olla.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud peaminister! Ma küsin teilt ühe filosoofilisemat laadi küsimuse. Meil on riigis suurelt ette võetud haldusreform, riigireform, koolivõrgu korrastamine ning teadus- ja arendusasutuste konsolideerimine või ülevaatamine. Kas te sõnastaksite teile endale olulise aate või ideelise liini, mis neid kõiki asju koos hoiab? Tehes korraga nii paljusid asju, peab olema midagi, mida inimestele öelda selle kohta, miks meil seda kõike vaja on.

Aitäh! See on tõesti väga hea ja üldfilosoofiline küsimus, aga ma arvan, et sellele ei ole kuigi raske vastata. Ma olen pigem tunnetanud, et mõnikord püütakse valitsusele ette heita, et ei mõelda suurelt ega võeta piisavalt suuri asju ette. See on kehtinud väga mitme valitsuse kohta suhteliselt pika aja jooksul. Tõepoolest, me oleme peale väga tuliseid vaidlusi – küllap need olid ka avalikkusele näha ja osaliselt sai ju teiegi erakond nendest vaidlustest osa – suutnud siiski sõnastada, mis on need suured asjad, mida me tahame saavutada. Me oleme jõudnud arusaamale, et ka kõige olulisemates riigikorralduslikes küsimustes ei pea riik rahulduma status quo´ga, vaid pürgima uuenduslikkuse poole.
Avalikus sektoris me peame pürgima selle poole, et maksumaksjale võimalikult efektiivsel moel võimalikult kvaliteetseid teenuseid pakkuda. Me peame käima ajaga kaasas. Iseenesest ei ole nii mõnigi nendest muudatustest ju midagi revolutsioonilist, pigem on see selline ajaga kaasaskäimine, uuenduslikkus. Ka riigireform on minu meelest natukene liiga suurustav sõna. See justkui eeldaks, et Eesti riik on nii kehvas seisus, et tuleb kõik ümber teha. Nii tegelikult ei ole. Kohalike omavalitsuste korraldus on küll asi, mida tuleb reformida. Inimesi, kelle töövõime on vähenenud, tuleks tööle aidata – jah, see süsteem on praegu selline, et seda tuleb reformida. Nii et töövõimereform on ka üks asi, mille võiks teie nimistusse lisada. Mõned nendest teie nimetatutest on tõesti sellised, mis reformi nime väärivad ja kus ongi vaja teha põhimõttelisi ümberkorraldusi, selleks et asjad hakkaksid paremini minema. Aga mõnikord on ka nii, et iga uuendust kiputakse reformiks nimetama. Sellega mina nõus olla ei taha. Ma olen mõnikord mõelnud, et neid asju, mida me teeme riigireformi nime all, oleks ausam, läbipaistvam ja õiglasem nimetada ajaga kaasaskäimiseks, uuenduslikkuseks ja innovatsiooniks avalikus sektoris. See oleks tegelikult palju kohasem. Muidu me ütleme justkui, et meie riik on nii halb, et selle peab täiesti ümber tegema.

Artur Talvik, palun!

Hea eesistuja! Hea peaminister! Ma saan väga hästi aru haldusreformi mõttest, valdade koondamisest ja kõigest muust sellega kaasnevast. Mina kui maaelufänn aga küsin, kas teile ei tundu, et sellega kaasneb ka töökohtade vähenemine maapiirkonnas ja teatud koondumine tõmbekeskustesse. Tõesti, maalt kaovad ära needki vähesed töökohad, mis seal praegu on. Ühest küljest on see arusaadav, aga teisest küljest on see kuidagi nagu vooluga kaasaminek, et aidata inimestel kiiremini maalt ära tulla.

Aitäh! Mõtleme, millised on need töökohad, mis teoreetiliselt võiksid kaduda. Need on seotud just administratiivsete funktsioonidega. Samas on minu meelest väga positiivne Lääne-Saare valla näide. Liitunud vallas on tegelikult niisama palju töökohti kui varem ja vallas on tööl niisama palju inimesi kui varem, aga nüüd ei tegele nad mitte administreerimisega, mis toimub keskselt, ja tugiteenuste osutamisega, vaid nüüd nad kõik tegelevad selliste teenustega, mida tõesti seal kohapeal vaja osutada on. Mis on omavalitsuse kõige olulisemad ülesanded? Koolivõrgu korraldamine, sotsiaalteenuste osutamine. Ma ütlen veel kord, et minul ei ole väga suurt usku, et haldusreform või kohalike omavalitsuste reform summa summarum omavalitsustes töötavate inimeste arvu väga palju vähendaks. Minu lootus on see, et tugiteenuste osutamise ja teatud määral ka võimu teostamise funktsioonid vähemasti osaliselt lähevad üle nendele inimestele, kes pakuvad kohapeal avalikke teenuseid. See on, ma arvan, suur asi. Samuti on kindlasti olemas ootus, et kui kohalikud omavalitsused on natuke suuremad, siis on neil võimalik olla näiteks ettevõtjatele paremaks partneriks ja tuua välja argumente, miks erasektor peaks just sellesse valda töökohti looma. Ma olen selles suhtes positiivsel seisukohal ja arvan, et summa summarum töökohtade arv sellest ei muutu, pigem on lootus, et administratiivsete töökohtade asemel tekivad sisulist teenust pakkuvad kohad.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Eestis võib kolme asja lõpmatult imetleda: kuidas lõke põleb, vesi voolab ja valitsus teeb haldusreformi. Esimest korda kuulsin ma haldusreformi vajadusest 1999. aastal tollaselt siseministrilt Tarmo Looduselt. Ta käis meil fraktsioonis, tuli kaardiga, näitas, mis ja kuidas, ning isegi nimetas aja, millal see kõik valmis saab. Säilitades traditsiooni, äkki te ütlete meile, millal see reform lõpeb? Kui mina olen selleks ajaks juba siit läinud, siis noored kolleegid saavad teile seda meelde tuletada, selle kohta küsida ja koos teiega lõbusalt naerda. Aga tõsiselt rääkides: miks ei taheta võtta õppust Lätist, kus haldusreform viidi läbi ühe aastaga ja kelleltki küsimata? Praegu on nad igas ametiasutuses, kus ma käinud olen, sellega fantastiliselt rahul.

(Naerab.) Aitäh! Väga hea küsimus. Muuseas, ka mina mäletan haldusreformi esimest varianti 1999. aastast, kui minister oli Tarmo Loodus. Mina töötasin siis Justiitsministeeriumis ja noore ametnikuna puutusin servapidi nende teemadega kokku. Paraku on olnud nii, et kui valitsus on võtnud selle reformi ette – mitte ainult toonane kolmikliidu valitsus, mida juhtis Mart Laar, vaid neid valitsusi on olnud ka hiljem –, siis enamasti on takerdutud reformi detailidesse, milles ei ole suudetud kokku leppida. Ja oh imestust, vaatamata sellele, et 15 aastat ja kauemgi ei ole see reform välja tulnud, on praegusel valitsusliidul veel sellist mõneti naiivset ja idealistlikku usku, et kui me oleme asjad piisavalt selgeks vaielnud, siis on võimalik see reform ellu viia. Ma väidan, et me oleme haldusreformi õnnestumisele lähemal kui eales varem. Kas see tähendab, et haldusreform automaatselt õnnestub? Kindlasti mitte. Ükski suur reform ei õnnestu iseenesest. Me peame tohutult pingutama, et see õnnestuks.
Ma arvan, et Arto Aas saab väga hästi aru, et tal on valitsuses üks kõige raskemaid ameteid. Samas on positiivne, et teised ministrid ja Riigikogu liikmed valitsusliidust teda toetavad ning mul on hea meel näha, et toetavad ka teised, mitte ainult valitsusliidu liikmed. Ka teie erakond ja Vabaerakonna liikmed on öelnud, et see on mõistlik suund. Me võime siin vaielda ja see on normaalne. Me vaidleme ka koalitsiooni sees ja me vaidleme oma erakonna sees selle üle, kuidas seda reformi täpselt teha. Muidugi, ma arvan, et meil jääbki siin teatud nüanssides erimeelsusi, aga kui me saame ühiselt aru, et seda tuleb teha, siis ma usun, et te olete valmis toetama haldusreformi ka siis, kui see ei ole esimeses etapis nii jõuline, nagu teie seda näha soovite, et tehtaks kohe ja ilma kellegagi rääkimata. Riigikogus on erakondi, kes ütlevad, et see teema peaks olema ikkagi väga põhjalikult omavalitsustega läbi arutatud. Lähtekohad on natuke erinevad.
Te ütlesite, et Lätis ollakse tulemusega hirmus rahul. Ma soovitan ikkagi lätlaste käest ka küsida. Ma ei väida, et nad hirmus rahulolematud on, aga päris nii mustvalge see asi ka ei ole. Küllap ka meil on nii, et mitte kõik Eesti inimesed sellele reformile kohe ei aplodeeri. Me anname endale aru, et suurte reformide tegemine ei lähe kunagi lihtsalt, ja oleme tänulikud, kui opositsioonierakonnad kaasa mõtlevad, aitavad seda reformi paremini teha ja näevad, et see on ühine asi, see ei ole ainult valitsuse teema, vaid see on ikkagi kogu Eesti elu mõjutav asi. Igasugune tagasiside ja panus on teretulnud. Seesama arupärimine on minu meelest väga positiivne näide selle kohta, et te tunnete selle teema vastu tõesti huvi.

Peeter Ernits, palun!

Austatud juhataja! Hea peaminister! Lõpuks jõudsime Läti juurde. Ma tahan kuulda teie arvamust. Kui palju te olete Lätist šnitti võtnud ja kuidas te hindate seda Lätis kiiresti tehtud reformi?

Aitäh! Küllap sellest, kui palju eksperdikomisjonis on Lätist juttu olnud, saab Arto Aas veel tänase päeva jooksul rääkida. Ma saan aru, et teil on mitmed küsimused ka talle varuks, ta saab seda teemat kommenteerida. Tema on tegelnud selle eksperdikomisjoni vedamise ja juhtimisega. Valitsuskomisjonis, tuleb öelda, ei ole väga palju räägitud Läti näitest. On räägitud Põhjamaadest, aga ka mitte nii, et me peaksime kedagi kopeerima või täpselt järele tegema, vaid pigem on fookus olnud sellel, millised on olnud nende õppetunnid, mida me peaksime siis kas kordama või vältima. Näiteks on mitmel pool omavalitsusjuhtide kompensatsiooni suurendatud, et inimlikud tegurid ei hakkaks reformi takistama. See on mitmes riigis vajalikuks osutunud. Aga neid näiteid on muidugi veel palju. Ma arvan, et haldusreformi põhimõtete sätestamisel on ikkagi ülioluline vaadata detailselt Eesti elukorraldust. Päriselt midagi järele teha ei saa. Vaatame, mida teised on hästi teinud ja kus nad on eksinud. Loomulikult tuleb teiste tegemistest õppida, aga kokkuvõttes peame ikkagi leidma Eestile mõistliku lahenduse. Nii me oleme ka, enda arvates vähemasti, koalitsioonis kokku leppinud, et see lahendus, millele meie oleme jõudnud – või tegelikult oleme jõudmas, sest detaile ju veel täpsustatakse –, sobib Eestile kõige paremini.

Dmitri Dmitrijev, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud peaminister! Küsin täpsustavalt kohaliku omavalitsuse tulubaasi suurendamise kohta, mis tagaks suurema finantsautonoomia. Te ütlesite, et peale seda, kui reform on teostatud, te vaatate läbi võimaluse suurendada tasandusfondi. Hetkel küll pakutakse omavalitsustele – vähemalt kavandis on olemas selline präänik – ühekordset toetust, kui nad vabatahtlikult ühinevad. Kes siis garanteerib omavalitsustele, et nad saavad oma tulubaasile mingisugust lisa ka edaspidi, kui reform on põhimõtteliselt juba lõpetatud? Mida teha, et see ei lõpeks selle väiksema präänikuga, mis praegu antakse, nii et hiljem ei saaks nad jälle midagi, nagu praegune olukord ongi?

Aitäh! Alustan lõpust. Kindlasti ei ole praegu olukord, kus omavalitsused ei saa midagi. Omavalitsustel on ka praegu tulubaas ja need summad on aasta-aastalt päris kiiresti kasvanud. Seda esiteks. Aga ma ütlesin konkreetselt välja, et meil on valitsusliidus kokkulepe tasandusfondi suurendada. Me ei ole kõikides detailides veel kokku leppinud, küll aga on valmisolek selgelt olemas. Kui reform õnnestub, siis Eesti omavalitsuste struktuur märgatavalt muutub. Tulenevalt sellest peame vaatama tasandusfondi reegleid, et näha, millised omavalitsused kvalifitseeruvad ja kui suures ulatuses. Selle teemaga tuleb tegelda ja me oleme kokku leppinud, et me teeme seda. Muu hulgas lähtume sellest, kuidas tasandusfondi valemit muuta selliselt, et töökohtade loomine omavalitsustes oleks senisest enam motiveeritud.

Aitäh, austatud peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Kas Riigikogu liikmetel on soovi läbirääkimisi pidada? Läbirääkimiste soovi ei ole. Oleme viienda päevakorrapunkti käsitlemise lõpetanud.

Läheme kuuenda arupärimise juurde, mis on esitatud haridus- ja teadusminister Jürgen Ligile. See on Riigikogu liikmete Mailis Repsi, Märt Sultsi, Toomas Vitsuti, Mihhail Korbi, Siret Kotka, Viktor Vassiljevi, Aadu Musta, Priit Toobali, Jaanus Karilaidi, Erki Savisaare, Martin Repinski, Jüri Ratase, Olga Ivanova, Rein Ratase, Tarmo Tamme, Enn Eesmaa, Dmitri Dmitrijevi, Andrei Novikovi, Valeri Korbi, Mihhail Stalnuhhini, Kersti Sarapuu ja Kadri Simsoni esitatud arupärimine lasteaiaõpetajate töö väärtustamise kohta. Arupärijate nimel palun kõnepulti Märt Sultsi!

Hea juhataja! Kolleegid! Minul on arupärimine lasteaiaõpetajate töö väärtustamise kohta. Lasteaiaõpetaja töö paneb aluse lapse arengule kogu eluks. Vahetu õppetöö kõrvalt peavad lasteaiaõpetajad olema valmis märkama laste erinevaid vajadusi ning suunama neid abi andvate ekspertide juurde, kelleks on logopeedid, psühholoogid ja eripedagoogid. Lasteaiaõpetajad panevad aluse kogu lapse haridusele.
Õpetajate kvalifikatsiooninõudeid, täienduskoolitusi ja muid kvaliteedi kindlustamise nõudeid rakendatakse praegu nii kooliõpetajate kui ka lasteaiaõpetajate suhtes. Kahjuks ei ole valitsus tänaseni suutnud kehtestada lasteaiaõpetajatele sarnaseid palga alammääri kui õpetajatele. Mõni omavalitsus, näiteks Tallinn ja Harku vald, on omapoolselt kehtestanud kooliõpetajate palga alammääraga sarnased summad ka lasteaiaõpetajate palga alammääraks, kuid väga paljudel omavalitsustel paraku puuduvad selleks rahalised võimalused. Kui õpetajate töötasu alammäär täistööajaga töötamise korral on 900 eurot kuus, siis enamikul lasteaiaõpetajatel palga alammäär puudub ning nende palgad jäävad oluliselt õpetajate palkadele alla. Kahvel on 590 eurost 900 euroni.
Seetõttu on meil teile järgmised küsimused. Kuidas plaanib uus valitsus lasteaiaõpetajate palgaprobleemi lahendada? Teine küsimus: "Õpetajate palga alammäär on 900 eurot, lasteaiaõpetajate palga alammäär aga puudub. Millal plaanib valitsus selle kehtestada, et võimaldada lasteaiaõpetajatele vääriline palk?" Kolmas küsimus: "Koolieelse lasteasutuse õpetaja puhkus aastas on 42 kalendripäeva. Samas on näiteks põhikooli klassiõpetaja või aineõpetaja puhkus 56 kalendripäeva. Millal on plaanis ühtlustada lasteaiaõpetajate puhkusemäär teiste õpetajate omaga?"
Nüüd on veel sihukene küsimus, kas lasteaias on õpetaja või kasvataja. Kuidas nimetada protsessi, kui lasteaiaõpetaja paneb väiksele Jussile või Juhanile jalga sussi ja samal ajal räägib talle, et vaata, kui ilus ta täna välja näeb, ta on küünealused ära puhastanud ja, kui tore, tema püksipõlved on porist puhtad? Kas see on pedagoogika või on see mingi muu asi? Kuidas nimetada seda, kui laps on pannud nööbid valesti kinni ja lasteaiakasvataja – meile nimelt anti ükskord märku, et lasteaias õpetajaid ei ole – ütleb: "Oota, Juhan, täna sa panid nööbid sutsu viltu. Loeme ülevalt alla: esimene nööp ja esimene nööpauk"? Mis see on, kasvatamine või distsipliini õpetamine? Mis see on? Kuidas võib keegi võtta endale julguse öelda, et inimene, kes tegeleb kõige õrnemas eas lapsega, on lihtsalt mingi teisejärguline kasvatustöötaja? Lasteaiakasvataja on püha.
Mina tean muidugi kehvasti sellest rääkida. Ma pole päevagi lasteaias käinud, ma olen memmekas, olen ema süles kasvanud ja olen õudselt õnnelik, et ma ema süles kasvasin, sest ta oli minu kõige suurem õpetaja. Mul ei olnud neid summasid, neid vahendeid, et ma oleks tema elu ajal jõudnud talle tasuda. Aga praegu tasuksin ma talle hea meelega sellega, kui suudaksin teistele õpetajatele, kes lastega tegelevad, väärilise palga kuidagimoodi välja võidelda. Aitäh!

Aitäh! Palun arupärimisele vastama haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Pean ütlema, et mina olen lasteaias käinud ja ka minu õed, vend ja pojad on kõik lasteaias käinud. Ma ei saa kuidagi aru arupärija sellest vahetegemisest, nagu kasvatamine oleks kuidagi teisejärguline või alaväärne õpetamisega võrreldes. Ma kohtusin hiljuti ka ise lasteaednikega ja ütlesin neile otse välja, et mina näen kasvatamises isegi rohkem aadet kui oskuste õpetamises. See nimede ümber mängimine küll siin minu arvates sisu ei muuda. See, et kunagi räägiti nendele inimestele, keda nüüd justkui enam ei tohi kasvatajaks nimetada, välja õpetajatiitel, jällegi ei muuda minu väärtushinnanguid. Ma olen väga tänulik neile, kes mind on kasvatanud, ja väga tänulik neile, kes mind on õpetanud. Aga kui juba selliseks kõneks arupärijal läks, siis ütlen, et üldsuund on sedapidi, küllap ta ise ka teab, et kasvatamise roll nooremas vanuses on suurem. Sellega on eksperdid põhjendanud, miks gümnaasiumiharidus on väga erinev põhikooliharidusest. Sõna "väga" võtaksin ma ise sealt vahelt ära, nii nagu ma nendega rääkides protestisin ka sõnaühendi "täiesti erinev" vastu. Need asjad on sarnased, piir on ebaselge, aga eri vanuses lastele lähenemine on siiski erinev.
Nüüd küsimuste juurde. "Kuidas plaanib uus valitsus lasteaiaõpetajate palgaprobleemi lahendada?" Valitsuse käes on kaudsed meetodid. Äsja vastas peaminister küsimustele haldusreformi kohta. Minu arust ongi peamine see, et omavalitsused oleksid tugevamad, pakuksid paremat teenust, suudaksid palgata paremaid eksperte ja maksta parematele ka paremat palka. Küll aga ei ole meil plaanis sekkuda omavalitsuste vabadusse määrata oma palgaliste palgatingimusi. See oleks täiesti sobimatu sekkumine omavalitsuste autonoomiasse, aga ka sekkumine nende eelarvevalikutesse. Iseenesest ei ole see küsimus omavalitsuse eelarves midagi domineerivat. Jutt on võib-olla mõnest protsendist, mis lasteaiapersonalile kulub, ja kui see summa mõne protsendi tõuseb, siis see tõus on suurusjärgu võrra veelgi väiksem koormus omavalitsuse eelarvele. See on valikute küsimus. Neid valikuid teevad omavalitsused väga erinevalt. Samas, näiteks Vormsi saarel on lasteaiakasvatajate, vabandust, lasteaiaõpetajate palk üle 1100 euro, aga on ka näiteid 400-euroste palkade kohta, mis muidugi rõõmsaks ei tee. Kuid see on siiski omavalitsuse hinnang oma olukorrale, sh oma tööturu olukorrale. Haridusministeerium toetab seda valdkonda kaudsemalt. Me näiteks maksame tegevustoetust lasteaiaõpetajate esindusorganisatsioonile ja ka muukeelsete laste keeleõppe jaoks.
Teine küsimus: "Õpetajate palga alammäär on 900 eurot. Lasteaiaõpetajate palga alammäär aga puudub. Millal plaanib valitsus selle kehtestada, et võimaldada lasteaiaõpetajatele vääriline palk?" Ei kavatsegi. Täpselt sama vastuse olete ilmselt saanud ka kahelt eelmiselt haridusministrilt, kes kuulusid koalitsioonierakondadesse. Ma suhtun põhimõtteliselt kriitiliselt jäikadesse reeglitesse tööturul, aga kehtestada seda reeglit veel teiste eelarvete arvel, see on juba autonoomia küsimus, millesse ma ei taha sekkuda. Koolieelse lasteasutuse seadus ütleb, et lasteaiaõpetajate palgatingimustes lepivad kokku omavalitsused ja lasteaiaõpetajate esindusorganisatsioonid. Küsimus on, kas üldse peaks seadusesse panema selliseid sätteid, mis kehtivad sel juhul, kui kokkulepe tuleb, ega kehti justkui siis, kui kokkulepet ei tule. Läbirääkimiste tulemusi ei saa minu arust seadusega kehtestada. Aga see säte näitab õigesti ära osapooled, kes seda asja ajavad.
Kolmas küsimus on koolieelsete lasteasutuste õpetajate puhkuse kohta. Küsitakse, millal seda pikendatakse 42 päevast 56 päevani. Jällegi, ma ei näe mingit võimalust, et valitsus sekkuks sellisel moel läbirääkimistesse tööandja ja töövõtja vahel. 42 päeva on päris pikk puhkus, peab möönma. Tavaliselt on nende inimeste kasvatatavate ja õpetatavate laste vanematel puhkus ju 28 päeva. Me peame vaatama lasteaiaõpetajaid kui teenuseosutajaid, mitte mingisugust, nagu siit välja tuleb, rõhutud gruppi, kelle õiguste eest tuleb iga hinna eest riiklikult võidelda. Need on inimesed, kes pakuvad ju tööinimestele võimalust tööl käia, hoolitsevad nende laste eest ja õpetavad neid lapsi. Kui me pikendaksime riiklikult nende puhkust, teadmata, millised on omavalitsuste võimalused rahaliselt ja muude ressursside poolest lasteaedu lahti hoida, raskendaksime me inimeste töölkäimist. Vaadakem ka sedapidi. Kooliga on ju teine lugu. Kooliaasta on kindla pikkusega, kindla suvevaheajaga, aga lasteaed ei ole.
Mis puudutab nõudeid üldiselt, siis palga alammäär, kui nüüd eelmist küsimust kommenteerida, eeldab õpetajatelt ju magistrikraadi, mida lasteaiaõpetajatelt ei eeldata. Ei saa väita, et neid paralleele on mõistlik tõmmata ainult sarnaseks muudetud ametinimetuse tõttu.
Aga mul on muidugi kahju, et lasteaiaõpetajate palgad on nii madalad, nagu need praktikas on. Austatud arupärijate ettekandja on ise äsja omavalitsustegelane olnud. Vaatasin omavalitsuste palgatasemeid ja nägin, et omavalitsus, kus tema koalitsiooni kuulub, ei maksa lasteaiaõpetajatele üle keskmise palga. Ma loodan, et te esitasite oma arupärimise ka Tallinna volikogus. Tallinnas on vahe keskmise palgaga võrreldes muidugi tunduvalt suurem kui üldiselt Eestis. Mina teie asemel ei oleks selle üle väga rõõmus. Need olidki vastused neile kolmele küsimusele. Aitäh!

Aitäh! Austatud minister, teile on küsimusi. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea minister! Koolivõrgu korrastamise sildi all on hakatud gümnaasiumiastet riigistama ja on tekkinud palju riigikoole. Me teame, mis selle taust on. Suhteliselt piinlik oli ikkagi kuulata seda, et valitsus ei suuda mitte midagi teha sellega, et lasteaiaõpetajate palkades üle Eesti on nii suured käärid: mõni omavalitsus maksab alla 500 euro ja mõni üle 1100 euro. Teenusestandardit ei ole välja töötatud. Tekib küsimus, kas ainuke lahendus on tõesti riigilasteaedade väljatöötamine.

Aitäh! Minul on jälle piinlik, et te niimoodi küsimuse püstitate. Rahvusvaheliselt või vähemalt Euroopas on reegel, et lasteaiad on kohalik küsimus, mida korraldavad omavalitsused. Te armastate väga palju rääkida – ma pean nüüd silmas erakonda – sellest, kuidas valitsus kogu aeg kiusab ja ahistab omavalitsusi ega anna neile raha. Kui läheb vastutamiseks, siis on jälle uus teema: valitsus ei ole andnud, valitsus paneb koormust juurde jne. See on täiesti vastassuunaline ja ebaloogiline jutt. Koolivõrgu puhul ei ole mingisugust silti. Koolivõrgus on praktika: me investeerime selleks, et omavalitsustel oleks jõudu, mis tähendab säästu, ning ka stiimulit koolivõrku korrastada, et õpetajatel oleks täiskoormus ja saaks panustada hariduse kvaliteeti, mitte ei panustataks kinnisvarasse. Need on täiesti erinevad asjad. Mida väiksem laps, seda kodulähedasem lasteasutus on. Kõrgkoolis tihti lausa soovitatakse, et on vaja end laias maailmas tuulutada. Mina nii pealetükkiv ei oleks, see on iga õppija oma valik. Maailmas tuulutamine võib tähendada ka võõrandumist kohalikest oludest, aga see võib kindlasti olla ka positiivne kogemus. Kuid lasteaed on selgelt kodulähedane koht, algkool on peaaegu et sedasama. Põhikool on kogukonna oma, see võib olla natukene kaugemal kui algkool. Gümnaasiumivõrk on see, mida riik püüab tsentraliseerida juba mõneti maakonna tasandil, mis ei tähenda, et kõik munitsipaalgümnaasiumid kaoksid. On selge, et võimsuste ülejääk, mis on, väljendub muidugi ka õpetajate madalamates palkades ja tuleb midagi teha. Need on väga erinevad valdkonnad. Ülikoolid, nagu me teame, on meil kahes linnas. Nii seda riiki ehitatakse. Siin, ma arvan, ei ole ükski saalisviibija teinud mingit sisulist avastust.

Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Kuulu järgi on uude eelarvesse sisse kirjutatud õpetajate palga tõus. Kuulu järgi ei ole selle jaoks vahendeid antud, seda tuleb teha sisemiste ressursside arvel. Kas see tähendab, et koolis ja lasteaias tuleb õpetajad vallandada, selleks et palgatõus tagada?

Aitäh! Miskipärast räägitakse täna kogu aeg kuulujuttudest. Teie erakonnakaaslane ühes komisjonis esitas sama küsimuse kuulduste põhjal. Ühelgi ministril ei ole vaja kaagutada enne, kui teod on tehtud, otsused langetatud. Mina ei kavatse ka öelda, mis juhtub õpetajate palkadega, enne kui on otsused fikseeritud. Aga seda vist on pressiteadetes öeldud, et palgafondi antakse õpetajatele juurde 4%, mida minu arvates on selgelt vähe. Muidugi, selle väljavõitlemiseks nägin ma üksjagu vaeva, et teistega võrreldes niigi palju rohkem saada. Kuid tõepoolest, enamiku palgatõusust ehk üle selle 4% üritan ma leida lisaks valitsemisala ja haldusala seest laiemalt. Igal juhul tuleb enamikul haldusalast arvestada ühes või teises vormis rihmapingutusega, mis ei tähenda üldiselt administratiivseid vallandamisi või palgakärpeid, küll aga näiteks palgafondi külmutamist või struktuurseid reforme, mis annavad tööjõu kokkuhoidu. Tööjõu kokkuhoid ei tähenda tingimata seda, et kellelegi öeldakse, et ta peab ära minema. Tööjõu loomuliku liikumise käigus saab seda teha ka leebemalt. Aga pean küll tunnistama, et valitsus ootab kõigilt ministritelt ka tegusid ja see, mis me palgafondi jaoks välja võitlesime, oli ka lubaduste tulemus. Me lubasime, et viime oma haldusalas prognoositu ka ellu, et me ei jäta otsuseid langetamata. Need otsused tulevad väga erinevas vormis. Ma loodan, et Riigikogu ja valitsus toetavad seda, mis sõltub nende otsusest.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ka mina olen olnud lasteaialaps ja kõik minu viis last on lasteaias käinud. Peale selle olen 17 aastat olnud ka lasteaia juhataja, ligi seitse aastat linnapea ...

Suurepärane!

... kui ma kogu aeg neidsamu küsimusi pidin lahendama. Aga 2008. aastal öeldi meile, et kui me võrdsustame lasteaiaõpetaja palga kooliõpetaja palga alammääraga, siis riik hüvitab selle kulu. Nii ta tõesti poolteist aastat tegi. 2009. aastal, kui kohaliku omavalitsuse tulubaasi väga-väga oluliselt kärbiti, me loomulikult seda tõusu enam niisugusel määral teostada ei saanud. Kas minister võib öelda, millal võiks toimuda see, et kohalike omavalitsuste tulubaas saaks oma raha tagasi? Küllap siis kohalikud omavalitsused sõlmiksid lasteaiaõpetajatega niisugused lepingud, et nende palgad tõuseksid.

Aitäh! Ma ei olnud nende muutuste, nende võrdsustamiste-kompenseerimiste juures, aga see, kuidas te seda kirjeldasite, ei kõla mõistlikult. Need ei pruukinud olla parimad otsused ja paljud sellised otsused läksid kriisi ajal korrigeerimisele. Praegu korrigeerib paljusid selliseid otsuseid Soome riik, keda me oleme ülistanud ja jumaldanud kui heaolu kantsi ja eeskuju. Ühiskond peab endale ikka aru andma, kus tema võimete piirid on ja kas ta suudab oma kulusid kontrollida.
Juba enne kriisi olin ma väga kriitiline selles suhtes, kui omavalitsuste tulubaasi riigi omaga võrreldes kunstlikult kasvatati. Riik andis tulumaksukergendust omavalitsusele, kus ju needsamad inimesed, kes seda kergendust said, elasid. See ei mõjunud üldse. Muidugi oli see topeltkoormus riigieelarvele. Oli täiesti loomulik, et selline fiskaalmull, varjatud struktuurne puudujääk riigieelarves buumi lõppedes tingis väga erinevaid kärpeid, sh osa tulubaasi tagasipööramise omavalitsuste eelarvetes. Samas võeti omavalitsustelt väga siduvaid kohustusi vähemaks.
Aga tol ajal kärpisid kõik. Mulle kohe üldse ei meeldi, et ikka veel keegi siin saalis ja ka komisjonides armastab rääkida mingisugusest buumiaja olukorra taastamisest. Me peame buumist ikkagi midagi õppima. Kui buumiajal ei õppinud, siis kriisiajal pidime kindlasti õppima. See tagasipööramine lihtsalt ei tööta. Mina ei toeta sellist viisi omavalitsuste rahastamiseks, kus määratakse mingi protsent, nii et pool rahast läheb kõige jõukamatele Eesti omavalitsustele. Mina arvan, et regionaalpoliitika peab seisnema erinevuste tasandamises, ja olen alati seisnud selle eest, et tulumaksuprotsendi asemel, mis omavalitsustele eraldatakse, suurendataks tasandusfondi. Aga ma olen nõus ka kriitikutega, kes ütlevad, et kui me tasandame, siis me ei pane omavalitsusi ennast reformima. Nüüd on meil selleks reformiks olemas omad mehhanismid. Kui on selge, mis toimub omavalitsuste liitmisega tegelikult, mis toimub vabatahtlikult, millised otsused langetatakse funktsioonide kohta ja millised otsused on sunniviisilised, siis ma arvan, et on õige üle vaadata tasandusfondi suurus. Anda reformimata süsteemi lihtsalt raha juurde on kindlasti reformi jahutamine ja pidurdamine. See on üldreegel ja see kehtib ka omavalitsuste puhul. Kui pole tunnetatud vajadust, siis ei tule ka otsuseid.

Peeter Ernits, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Jürgen, sa oled arukas mees. Aga seleta mulle, miks on ikkagi niimoodi, et enamik omavalitsusi ei taha lasteaiaõpetajatele või -kasvatajatele, kuidas keegi neid nimetab, maksta normaalset või vähegi normaalset palka. Kas nad hoiavad raha enda palkadeks või millegi muu jaoks või on nad lihtsalt nii lollid? Milles see asi ikkagi on? Ma võin rääkida sellise loo, et magistrikraadiga lasteaiaõpetaja, hästi haritud noor inimene, pöördub töötukassasse, et saada koolitust ning lõpuks hakata Tallinna ja Helsingi vahel sõitval laeval baaris kõrgema palga eest kokteile jagama. Miks on niimoodi, et omavalitsused ei taha maksta lasteaiaõpetajatele korralikku palka? Liiatigi oli jutuks, et mida väiksem laps, seda rohkem hoolitsust ta vajab ja seda olulisem on see haridus, mis talle antakse.

Head kolleegid, mul on palve. Püüame küsimuse mahutada ühe minuti sisse.

Aitäh! Ma usun, et oma ameti hülgamist kõrgema palga nimel juhtub väga sageli. See ei ole tingimata kellegi süü, see on pigem seaduspära või õieti osa sellest. Seaduspära on see, et tööturg toimib nõudluse ja pakkumise vormis. Sellest, kui häälekas on see nõudlus, õigemini nõudmine, mis tähendab ju tegelikult pakkumist, sõltub tegelik palganumber. Ma lasteaednikele soovitasin küll, et olgu tugevamad ja ärgu käigu vale ukse taga. Ei ole vaja lasta ennast suunata haridusministri ukse taha lihtsalt põhjusel, et temal on üks uks, aga omavalitsustes on uksi palju. Nende tegelik tööandja on omavalitsus. Omavalitsejate elu teeb see kergemaks, kui küsitakse sellelt, kes ei anna selliseid vastuseid ega saagi neid anda, sõltumata erakondlikust kuuluvusest, mitte kunagi ei saa anda. Lasteaiad ei hakka olema, ma loodan, riigi tuumikfunktsioon, vaid need on ikka omavalitsuste tuumikfunktsioon, järelikult jääb tööandjaks omavalitsus. Ma kordan, et palgatõus tähendab protsendikümnendikke omavalitsuse eelarvest. Kui nad neid otsuseid ei langeta, siis tuleb abi otsida läbirääkimiste jõust. Tõenäoliselt tasub esindusorganisatsioone ergutada, ka meie eraldame neile ju raha, nagu ma juba mainisin. Aga teiselt poolt, seni kuni leidub inimesi, kes on nõus selle palgaga töötama, on väga raske midagi praktilist saavutada. Selles mõttes on turg julm. Kui ollakse nõus odavamalt töötama, siis ka vähem makstakse. See puudutab kahjuks ka nii riiklikku asja nagu omavalitsus.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Mina pole käinud lasteaias ja minu teada sellel ajal, kui ma kasvasin, lasteaedu ei olnudki. Aga ma olen 18 aastat tegelnud lasteaia temaatikaga, lasteaiaõpetajate ja -kasvatajate palkadega. Midagi ei ole öelda, tegelikult sõltub ju lasteaiakasvatajate palk keskvalitsusest ja sellest, kuidas keskvalitsus kohalikku omavalitsust finantseerib. Ma toon teile ühe näite, mida te ilmselt mäletate. Ma arvan, et te olite võib-olla isegi sellel ajal minister. Kunagi oli kohalikul omavalitsusel olemas selline eraldis nagu lasteaiakasvatajate palgalisa või midagi sellist, ma ei mäleta, kuidas seda nimetati. Ma mäletan, et ühel aastal saime lasteaiaõpetajate palka isegi 30% tõsta, aga 2008. aastal kärbiti tulubaasi ja ka see n-ö lasteaiakasvatajate palgafond kadus ära. Midagi ei ole öelda, keskvalitsus ja omavalitsus on omavahel ju seotud, palk sõltub keskvalitsuse tahtest. Või väidate teie vastupidist?

Aitäh! Ma loodan, et te ikkagi jälgisite, mis ma vastasin. Põhimõtteliselt peavad riigis olema loogilised funktsioonid. Ei ole nii, nagu siit saalist ikka jälle kostab, et te teeksite, kui riik annaks raha. Tegelik rahaandja on ju maksumaksja. Kui teil on ettepanek tõsta makse, et sihtotstarbeliselt anda see raha konkreetsete ametite heaks, siis tehke see ettepanek. Ma arvan, te suudaksite välja mõelda väga erinevaid maksutõuse, ainult te ei taha neid välja käia. Te arvate, et keskvalitsus on see põline rikas, kellel on kuskil oma rahakott, ja sisendate seda inimestesse, kelle, ütleme, arusaam ühiskonna toimimisest ei ole alati parim. See on kahetsusväärne. Te peaksite siiski tegutsema rohkem kogukonnas, omavalitsuses, ja seal taotlema õilsamaid otsuseid. Minu arust õilsamat ametit kui lasteaiaõpetaja oma – ma oleksin siiski nõus ütlema "lasteaiakasvataja" – on raske leida. Iga kord, kui ma oma lastel lasteaias järel käisin, ma veendusin selles. Aga ega ma saanud neile sellepärast rohkem palka maksta, kui omavalitsus ette oli näinud.

Aitäh, lugupeetud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kolleeg Mihhail Stalnuhhin, palun!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Peeter, sa esitasid küsimuse, miks need palgad omavalitsustes nii erinevad on. Pool aastat tagasi käisin ma läbi kõik Narva lasteaiad ja oli kindel, et alati, igas lasteaias pidin ma seda selgitama.
Räägin esimesest probleemist. Mõni aasta tagasi käisime fraktsiooniga ühel väljasõiduistungil. Käisime siis ühe toreda mereäärse valla mitmes asutuses. Vestlesime vallavanemaga ja ma küsisin, milline on kasvataja keskmine palk. Ta vastas nii, et mul läksid silmad pungi ja ma ei uskunud oma kõrvu, et see üldse nii võib olla. Aga peale seda – sa ju tead, kuidas meil fraktsioon töötab, eks ju? – juhtus niiviisi, et ma läksin selles vallas lasteaeda kohtumisele. Ütlesin, et küllap neil on ikka hea elada sellise palgaga. Nemad küsisid, et millise palgaga. Ma nimetasin selle summa, mis tund aega tagasi oli kõlanud vallavanema kabinetis. Mulle tehti selgeks, et nominaalselt on see palk olemas, aga selgus, et mulle ei olnud öeldud, et lasteaiaõpetajad töötavad kolm päeva nädalas ja neil on lühendatud tööpäev. See tähendab, et need arvud mõnikord iseenesest petavad. Keegi ei süvene, kuidas see olukord tegelikult on, eriti valdades, eks ole. See on esimene punkt.
Teiseks. Süsteem on praegu selline, et kohalikul omavalitsusel on kasulikum mitte täita oma kohustusi koolieelsete lasteasutuste ülalpidamisel. Ma selgitan sulle. Kõrvuti on kaks väikest linna, mõlemas on üks ja sama arv koolieelikuid. Ainult et ühes linnas on nii palju lasteaedu, et kõik lapsed saavad lasteaiakoha, näiteks neli lasteaeda, ja teises linnas, kus koolieelikuid on täpselt niisama palju, on lasteaedu kaks. Mis sa arvad, kus on kohalikul omavalitsusel oma funktsiooni kergem täita? Kus on palgad kõrgemad? No selles linnas, kus pered peavad aastaid lasteaiakohta ootama. Aga majanduslikult on kasulikum, kui neid asutusi on vähem. Neid peab ülal pidama, tekivad kommunaalkulud, seal tuleb remonti teha, on vaja palku maksta. Selge see, et mida vähem on asutusi ja töötajaid, seda kasulikum on see kohalikule omavalitsusele.
Kui sa vaatad seda tabelit, mis arupärimises on ära toodud, siis sa näed, et näiteks Ida-Virumaa on palkade poolest viimase kolme hulgas. Aga asi on selles, et näiteks Narvas lasteaiajärjekordi ei ole. Kunagi oli meil 38 lasteaeda, ehitati 39-ndat, praegu on lasteaedu 23 ja järjekordi ei ole. Iga laps, iga pere saab koha. Üksainus lasteaed on selline, kus on järjekord. See on selline spetsiaalne asutus, kus õpitakse kolmandast eluaastast alates eesti keelt ja väga hästi õpitakse. Pärast probleeme ei ole, sellepärast tahavad vanemad oma lapsi sinna panna. Küsimus on selles, et kui oleks 1990-ndatel maha müüdud mitte 12–14 lasteaeda, vaid mingi 25 ja praegu oleks linnas ainult 13 lasteaeda 23 asemel, siis meil oleksid niisama suured palgad kui Tallinnas. Meie kulutused oleksid väiksemad. Ainus ebameeldivus oleks ...
Palun lisaaega!

Kolm minutit.

... et kümne lasteaia jagu lapsi, 600–700 last, oleksid järjekorras. Süsteem on algusest peale vale! Süsteem eeldab, et mida halvemini sa täidad oma kohustusi, seda kasulikum see sulle on. Ma pean praegu silmas kohalikke omavalitsusi. Selles on asi. Seda võib parandada ainult koostöös keskvalitsusega. Kui keskvalitsus paneb paika sellesama miinimummäära, kasvataja palga, ja ka kõigi teiste palga, lasteaia juhataja, logopeedi, abiõpetaja, kõigi palga, siis saab omavalitsus töötada ainult selle reeglistiku raames ja tahes-tahtmata olukord võrdsustub. Muidugi, riik peaks seda olukorda parandada aitama, arvestades seda, kui palju lasteaiakohti omavalitsuses keskmiselt näiteks tuhande lapse kohta on. Aga paraku on lugu nii, et mida parem on olukord lasteaiakohtadega, seda madalamad on palgad.
Veel üks asi. Kui ma lähen mõnda lasteaeda, siis seal öeldakse, et neile on räägitud – on vaja optimeerida. Siis ma küsin, kas kallid neiud-prouad saavad aru, mis asi on optimeerimine. Et tõsta nende palka 10%, on vaja iga kümnes töötaja vallandada. Ma ütlen neile, et nende lasteaias on 30 inimest, ma pööran selja ega vaata, kuidas nad seda teevad, aga andku nad mulle siis kolm ilusat nime, otsustagu, kelle nad tahavad vallandada, ilma leivata jätta. See mõjub – me oleme kohalikes omavalitsustes ju inimesed! Haridusminister ütleb, et optimeerige, tõstke palka, aga selleks on vaja koondada. Ainus asi, mida ma ei tee, kui ma olen kohaliku omavalitsuse juht: ma ei nuta inimeste juuresolekul. Üksipäini olles – ma isegi ei tea. See on selline hullumeelne situatsioon.
Järgmisel aastal tekib see jälle: koolide finantseerimist vähendatakse, aga palga alammäära tõstetakse ja hakatakse rääkima, kui progressiivsed nad on, sest palku on suurendatud. Aga meie peame mõtlema, kuidas me üle Eesti koondame 300–400 õpetajat. Koolieelsete lasteasutuste sfääris on täpselt seesama. Nii et probleem on olemas. Probleem on selles, et halvasti töötada on kasulikum kui hästi töötada. Teine osa probleemist on see, et riik pole paljude aastate jooksul tahtnud oma õlga alla panna ega ole aidanud seda probleemi lahendada. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Märt Sultsi!

Kui rahvast ei ole, siis ei ole riiki. Kui on tark teadlaskond, aga loll lasteaedkond, siis ei ole ka riiki. Härra haridusminister pani mulle süüks selliseid asju, nagu ma oleksin hakanud õpetajate ja kasvatajate ameteid lahutama. Seda ma ei teinud. Ma vist esinesin natuke segaselt või ei esitanud täpseid definitsioone. Tähendab, kasvatamine ja õpetamine on täpselt üks ja sama protsess. Kasvatades õpetatakse ja õpetades kasvatatakse inimesele omaseid omadusi ja jooni.
Minister möönis, et me oleme kõik rumalad ja teeme halbu otsuseid, aga ta jättis ikkagi ütlemata, et Riigikogu ja ministeerium annavad seaduse, mida kohalikud omavalitsused peavad täitma. Tähendab, riigil ei ole julgust, pädevust, oskusi või oskusteavet, kuskohas defineerida ära õpetaja mõiste ja kuidas määrata talle palka. 900 eurot, mis on õpetaja miinimumpalk või palga alammäär koolis, on täielik ... (siin oleks pidanud olema üks omadussõna). Sellepärast, et see ei ole see palk. See on Aaviksoo ajast alates nii olnud: õpetajate palga tõus tähendab, et nende reaalpalk kogu aeg kukub, kusjuures töö intensiivsus kogu aeg kasvab. Nagu Aaviksoole meeldib öelda ... Selle kohta oli üks veneaegne sõna. See näitab, kui intensiivselt inimene töötama peab. Tegelikult on õpetaja tööaeg 35 tundi ja see tähendab 900 eurot. Mingi aeg sai miinimumpalka 18 tunni eest, mingi aeg oli 22 tundi normkoormus, mingi aeg oli 24 tundi. Praegu on Aaviksoo ajast kehtima jäänud 35 tundi. Nii et õpetajal võib olla 35 kontakttundi nädalas ja selle eest on palk 900 eurot. Õpetaja palk on langenud ligi 30%.
Härra minister tegi mulle etteheiteid, et ma lahutan jälle õpetajaid ja kasvatajaid, keskkooli- ja eelkooliharidust ehk esimest astet. Ministeerium on pannud väga julmalt paika: põhikoolis on klassi normtäituvus 24 õpilast, gümnaasiumis 32 õpilast. Tähendab, gümnaasiumiõpetaja palk on 25% väiksem. Kes kurat võib sihukest asja teha? Seal, kus lihvitakse teemant briljandiks, kus antakse oskusi ja viimast lihvi, seal saab õpetaja tegelikult 25% väiksemat palka, tema tund maksab vähem. Mis me räägime palgatõusust ja millestki muust sellisest? Et seda peita, tehti riigigümnaasiumid. Need tõsteti karbist välja. Riigigümnaasiumis on kõik täisdotatsiooni peal – toit ja kõik, mis sinna juurde kuulub, süvaõpe, valikained, kõik makstakse kinni. Munitsipaalkool, mida põrgut! Kohalik omavalitsus ei täida oma kohustusi. See on ju jant, kui nii võtta, täielik jant. Siis, kui on tarvis haldusreformi teha, ei küsita kohaliku omavalitsuse käest üldse mitte midagi. Kui sa selleks kuupäevaks asja korda ei tee, määrame sulle trahvid selga. Aga kui on tarvis finantseerida laste kasvatamist, siis öeldakse, et miks omavalitsused ei maksa, on lollid ja kadedad ega viitsi jantida. Kus siin loogika on? Palun vabandust, aga kui puudub pädevus, puuduvad oskused, puudub oskusteave, siis küsige tegijate käest! Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Jaanus Karilaidi!

Head kuulajad! Mina oleksin küll haridus- ja teadusministri asemel väga ettevaatlik selle ajastu vaimu kiitmisega, millest ta rääkis. Ta rääkis nimelt, et ta käis tol ajal lasteaias ja tema perekond käis lasteaias ning nad said väga head teenust. Ma arvan, et psühholoogilise kaitse nõunik Ilmar Raag peaks talle väikse briifingu tegema, sest see on väga ohtlik, kui haridus- ja teadusminister kiidab toda ajastut. Aga see selleks.
Väga piinlik oli kuulata ka seda, et siis, kui keskvalitsusel on vaja, hakatakse rääkima kohaliku omavalitsuse finantsautonoomiast. Tulubaasi pole taastatud, tasandusfondi ei ole taastatud. Kui omavalitsused tahavad rääkida töökohtade loomisest, siis saadab Maa-amet kirja, et töökohtade loomine ei ole omavalitsuse ülesanne. Teatud omavalitsused hoitakse teadlikult tasandusfondi lõa otsas. Üks vallavanem väitis mulle, et tal ei ole tegelikult mingit mõtet mõelda oma kogukonna rahvastikuprobleemidele ja otsida uusi maksumaksjaid, kuna tema saab oma raha nagunii tasandusfondist kätte. Keskvalitsus on tegelikult aastaid vaadanud pealt meie omavalitsuste n-ö elujõuetust.
Kui volikogud annavad näiteks pagulasteemal märku, et nad ei soovi ilma debatita seda küsimust lahendada, siis keskvalitsus saab niikuinii omavalitsuse territooriumile pagulasi paigutada. Kuid kui ma küsin, miks keskvalitsus ei ole suutnud panna paika teenusestandardit, et omavalitsused näiteks peaksid suutma tagada mingi miinimumstandardiga palgafondi (on ebanormaalne, et mõnes omavalitsuses on palk alla 500 euro ja mõnes üle 1100 euro, seda samasuguse töö, vastutuse ja koormuse eest), siis keskvalitsus laiutab käsi ja ütleb, et tema ei saa midagi teha.
See kõik ilmestab seda, et keskvalitsus ei tegele ühiskondlike protsesside juhtimisega. Kui on vaja vaielda selle üle, kas õige tiitel on kasvataja või õpetaja, siis on haridusministeerium küll väga kärme sekkuma ja kaasa rääkima. Aga kui on vaja teha kohalikust omavalitsusest endale partner kogukonnas, siis lahenduskäike ei leita. See kõik viitab sellele, et ühiskonna negatiivsed varjundid tahetakse lükata kohalike omavalitsuste kaela ja leida probleemide eest n-ö pseudovastutaja. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Heljo Pikhofi!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid peavad lasteaednike palganõudmisi põhimõtteliselt õigeks. Ei ole see ju miski asi, et eri omavalitsustes on lasteaiaõpetajate palkades peaaegu kolmekordne vahe. Kuidas haritud ja tarmukas lasteaiaõpetaja mõnda väikesse valda tööle saada ja teda seal paigal hoida, kui töötasu on kõigest 424 eurot kuus? Oma kutsele igavesti truud lasteaednikud pole aga ise paraku igavesed. Seega on küsimusel ka regionaalpoliitiline mõõde.
Teiseks, lasteaiaõpetajad teevad samasugust tööd kui kooliõpetajad. Neilegi on kehtestatud riiklikud kvalifikatsiooninõuded ja nad töötavad riiklike õppekavade alusel. Lasteaias ei panusta õpetaja lapse harimisse mitte vähem tööaega kui õpetaja koolis. Seega väärivad lasteaiaõpetajad oma koolis töötavate kolleegidega võrdset kohtlemist.
Korralik alusharidus paneb tugeva põhja tervele inimese haridus- ja tööteele. Metoodiliselt koolitatud ja lapsi armastava lasteaiaõpetaja käe all ei omanda lapsed mitte üksnes tähti ja numbreid, vaid ka väärtushinnanguid ja sotsiaalseid oskusi. Et inimese vaimse arengu kõige tormilisem aeg on esimesed kuus eluaastat, käsitleb enamik vana demokraatiaga Euroopa riike alusharidust tervikliku haridussüsteemi lahutamatu osana.
Praegune aeg on võimalikest muudatustest laetud ja palju on lahtisi otsi. Sotsiaaldemokraatide üks ettepanekuid valitsusliidu partneritele on näiteks kohalike omavalitsuste iseseisvuse ja tulubaasi suurendamine, aga ka kooliõpetajate palga tõus. Paraku aga ei saa kõike kohe ja korraga. Mis on siis meile täna jõukohane? Kõige lihtsam on väita, et riigil ei ole raha selleks, et aidata kohalikke omavalitsusi palkade maksmisel. Leian, et tuleb pingutada ja üritada seda raha leida. Aitäh!

Suur tänu! Palun Riigikogu kõnetooli Mart Helme!

Hea eesistuja! Lugupeetud saalisviibijad! Minister alustas kasvatusest. Ma võtan endale õiguse ministrit natuke kasvatada ja ma usun, et nii mõnigi siin saalis ühineb minuga. Kõigepealt, nädal tagasi pidi minister meie ees esinema ja arupärimistele vastama. Kahjuks me teda siin ei näinud. Kahjuks ei vaevunud minister täna meilt ka vabandust paluma või põhjendama, miks meil nädal tagasi ei õnnestunud tema arupärimiste vastuseid kuulda. Seda esiteks.
Teiseks. Me ootame ministrilt pädevaid, selgeid ja konkreetseid vastuseid oma arupärimistele. Me ei oota seda, et minister tuleb meid õpetama ja meile mõnitavas toonis märkusi tegema. See on häbematu, lubamatu ja kasvatamatu käitumine. Minister on ka praegu saalist lahkunud, vaevumata kuulama, mida me arvame tema käitumisest ja tema vastustest. Me arvame halvasti!
Kolmandaks. Kui kasvatatud inimene arupärimisele vastab, siis ta ei lösuta siin niimoodi, vaid seisab sirgelt ning vastab konkreetselt, mitte blaseerunult, tüdinult, meisse mõnitavalt suhtudes. See on kasvatuse küsimus.
Nüüd natuke ka sisulistest teemadest. Minister väitis, nagu meie ootaks, et valitsus oleks rahapuu, mida meie kogu aeg lüpsta saaksime. Me ei oota seda! Me ootame, et valitsus teeks seda, mis on valitsuse ülesanne: tegeleks Eesti riigi majanduse edendamisega. Sest ainult riigi majanduse edendamise abil saab suureneda ka maksude laekumine.
Alles äsja lahkus siit kõnepuldist peaminister Taavi Rõivas. Meie mitmetele küsimustele pankade ja teiste monopolide-kartellide ja suurte välismaiste ettevõtete maksustamise kohta vastas ta meile, et see pole võimalik, sest see hävitaks tööhõive ning mõjuks Eesti majandusele ja investeeringutele laastavalt. Me enamalt jaolt, vähemalt opositsioonis olijad, ei usu seda.
Aga haridusminister, kes on olnud ka rahandusminister, võiks siiski mõelda, et kui kohalikes omavalitsustes on lasteaiaõpetajate palga küsimuses sedavõrd karjuv puudujääk, mis on projitseeritav pikas perspektiivis aastakümnete taha, siis tuleb valitsusel midagi teha, aga mitte vaadata meile otsa ja öelda, et me oleme lollid, tahame saada valitsuse käest raha ja muud ei oska. Ei, me ei ole lollid. Me ootame, et valitsus käituks nii, et raha juurde tuleks ja seda oleks võimalik anda nendesse valdkondadesse, mis tõepoolest ahastavalt karjuvad.
Veel viimane asi: minister teatab jällegi üleolevalt, et see on ju turg ja keegi ei keela inimesel, kes saab kuskil Võrumaa kolkas 400 eurot palka, tulla Tallinnasse või minna Soome, see on tema vaba valik. Aga kui selle inimese kodu on seal, kui ta on sealt pärit, kui see inimene tahab seal elada ja töötada, sest tema esivanemad on põlvkondade kaupa olnud selle kohaga seotud, miks ta siis peaks minema Soome! Ei! Siin tekibki küsimus sellelsamal teemal, mida on korduvalt tõstatatud. Me oleme oodanud vastuseid tasandusfondi kohta, selle maksete suuruse taastamise kohta jne. Need on need vastused, valitsuse konkreetsed ettepanekud-sammud, mida me ootame, mitte kasvatamatu ja ülbe haukumine Riigikogu liikmete peale. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Maire Aunaste!

Ma kasutan juhust, et teid on siin nii vähe, ja lihtsalt harjutan selles puldis seismist, võib-olla tulevikus läheb seda vaja. Ma olen nüüd juba päris mitu nädalat kuulanud seda, kuidas kõik inimesed, kes koridoris või kohvikus vesteldes on väga kenad, muutuvad täiesti üksteist vihkavaks siis, kui nad seisavad selles puldis ja kui nad on juhuslikult opositsioonis selle inimesega, kes enne neid siin rääkis.
Ma lihtsalt ei suuda taluda seda, kui lõpmatult meie Eesti Vabariigi ministreid kotitakse. Meid on siin praegu nii vähe. Helmen vaatab mulle otsa. Ma kuulasin Jaanus Karilaidi juttu ja mõtlesin, et nüüd on paras aeg. Minu kunagine õpetaja Heimar Lenk ütles juba erakorralisel istungjärgul, kui ta pärast Taavi Rõivast siia pulti kõnelema tuli, et peaminister käitus üleolevalt, ülbelt ja halvasti ning üleüldse käitub, ühesõnaga, selle poolega saalist väga halvasti. Siis ma küsisin Heimari käest, kuidas sai talle niimoodi tunduda, kui mulle tundus, et peaminister ei olnud ülbe. Ma lihtsalt arvan, et inimene, kes esitab küsimuse, tahab kuulda seda, mis talle meeldib. Kui me oleme siin jagunenud opositsiooniks ja koalitsiooniks, siis teisiti me käituda lihtsalt ei saa, eriti kui kaamerad töötavad.
Mina tahan, Jaanus, öelda selle kohta, mis sa enne ütlesid, et Jürgen Ligil, olles minister, peaks olema piinlik tuletada meelde või heroiseerida seda aega, kui tema käis lasteaias. Sa ütlesid, et see on väga kahetsusväärne ja piinlik. Ma tahan teha siin täpsustuse, kuidas mina sain aru Jürgen Ligi jutust. Ma ei hakka rääkima sellest, et ta ei palunud vabandust selle pärast, et ta eelmine kord siin sõna ei võtnud, sest ma ise olin ka selleks ajaks lahkunud. Mul ei ole mitte mingisugust õigust teha etteheiteid, kui ma ise sel ajal saalis ei olnud. Aga ma tahan öelda, et Jürgen Ligi ei kiitnud mitte seda ajastut, vaid ta kiitis oma lasteaiakasvatajat. Minu arvates on ajada segamini ajastu ja inimene, teha etteheiteid sellisel pinnal, väga-väga väiklane. Mulle tundub, et kuigi me ei saa tagantjärele nõukogude ajale plaksutada, aga need inimesed, kes meid kasvatasid ja õpetasid, on seda väärt, et öelda neile aitäh. Sellepärast ei saa täna mina Jürgen Ligile ühtegi etteheidet teha. Suur tänu!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Krista Aru! Püüame jääda arupärimise temaatika raamidesse. Vabandust, protseduuriline küsimus, Tarmo Tamm!

Aitäh, juhataja! Kas ka tulevikus võib arupärimist käsitledes avaldada isiklikke sümpaatiaid ja antisümpaatiaid ministrite ja kolleegide vastu või on selle jaoks Riigikogus olemas mingi teine rubriik?

Kui me peame läbirääkimisi arupärimise raames, siis me peame arvestama arupärimise konteksti, nii nagu see on ka seaduseelnõude puhul. Palun, Krista Aru!

Härra juhataja! Austatud minister! Armsad kolleegid! Lasteaiaõpetaja on koolmeister. Ta on koolmeister selle sõna kõige paremas tähenduses ja kogu selle tähtsuses, sest koolmeistriamet tähendab nii õpetamist kui ka kasvatamist. Vabaerakond toetab kindlasti seda, et lasteaiaõpetajad saaksid oma töö eest väärilist palka. Just nimelt sellepärast, et kõige väiksematega tegelemisest algab kogu haridustee, mis lõppude lõpuks annab vastuse küsimusele, kas inimene täiskasvanuna on haritud või on ta haridust saanud. Samas tahan öelda seda, et omavalitsustele peab kindlasti jääma otsustusõigus kohalikku elu reguleerida, otsuseid teha ja nende eest vastutada. Kui me püüame kõiki asju tsentraliseerida ja keskvõimu tasandil lahendada, siis pole see õige. Me näitaksime sellega ka seda, et me omavalitsusi ei usalda. Mida ma tahan kõige rohkem näha? Tahan näha seda, et haridussüsteemi ja koolivõrgu reformimine, teadusasutuste võrgu ümberhindamine, lasteaiaõpetajate palk – kõik see oleks korraldatud, reguleeritud ja seatud nii, et meie eesmärk saaks olla tasakaalustatud elu tasakaalukas Eestis. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid, kes on veel siia jäänud! Vahepeal läks nagu kiitmiseks, aga võiks ikka rääkida asjast. Mul on palju lasteaednikest tuttavaid, nende seas ka lasteaiadirektoreid, ja ma arvan, et võiks rääkida asjast.
Minu küsimus on, miks ikkagi need tublid inimesed, keda ka minister Ligi siin kiitis, saavad enamikus omavalitsustes närusemat palka kui õpetajad. Haridus peaks olema terviklik. Valitsus võiks vaadata või peaks vaatama haridust tervikuna, sõltumata sellest, kas on tegemist mudilaste või vanemate lastega. Ministril oli hea öelda, et Euroopas on niimoodi tavaks, et mudilaste õpetajatele maksavad palka vallad ja linnad. Samas öeldi, et kui nad saavad närust palka, mingu siis vallamajja, löögu jalaga uks lahti ja nõudku vallavanemalt või linnapealt paremat palka. Ma küsin niimoodi, aga miks ei võiks vaadata asja teistmoodi. Euroopas on niimoodi tavaks, aga Eesti riik teeb paljusid asju natuke teistmoodi, kui on mujal tavaks. Peaminister vastas siin enne küsimusele ettevõtte tulumaksu kaotamise teemal ja märkis, et, jah, meil on see nii kombeks, aga Euroopas seda ei ole. Ma võiksin ju küsida, aga miks Eesti peaks suhtuma lasteaiaõpetajate palkadesse niimoodi, et küll omavalitsused vaatavad ise, kuidas nad selle palgaraha leiavad. Tegelikult, ma kordan, peaks valitsus vaatama haridust tervikuna. Praegu on umbes niimoodi, et me pakume kurele taldrikult süüa ja siis imestame, miks ta nii nõrgaks jääb ja võib-olla Soome või kusagile mujale rändab, kui minu küsimuse algust meelde tuletada. Nii et vaadakem asja tervikuna ja ärgem pidagem silmas mitte ainult seda, kes on opositsioonis, kes koalitsioonis, käitudes teerulli ja kummitemplina. Lasteaiaõpetajad väärivad seda. Ausalt. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi!

Austatud Riigikogu liikmed! Mina ei oska nii hästi rääkida nagu Maire Aunaste, kes küll ütles, et ta alles harjutab. Aga mulle teeb sama teema muret. Kui ma püüan pidada teiega debatti teemal, mille kohta esitati küsimusi, loen ette küsimused ja vastan-seletan, milline oleks minu meelest mõistlik riigikorraldus ja mis on regulatsioonid, siis see, mida ma pärast sõnavõttudes kuulen, on ikkagi sellest väga erinev.
Kõigepealt tuli Jaanus Karilaid ja omistas mulle nõukogude korra idealiseerimise. Püha taevas! Otsige selleks teine mees, vaadake oma erakonnas ringi, kui te idealiseerimisest räägite. Aga arvestage sellega, et kõik see, mis te siin räägite, läheb stenogrammi. See jääb alles tulevaste põlvede jaoks ja keegi hakkab võib-olla – olgu see kas või mõni tudeng, kes teeb kursuse- või magistritööd – võrdlema seda, mida rääkis minister ja kuidas see kokku võeti. See saab olema piinlik.
Teine asi, kuidas reageeris Mart Helme. Ta väitis, et ma olen nimetanud kõiki lollideks, ta ütles sõna-sõnalt, et ma olevat nimetanud inimesi siin saalis lollideks. Ma olevat haukunud, ülbitsenud ja kõik need muud sõnad. Kui ma inimesena teile ei meeldi, kui mu stiil on teile võib-olla liiga intensiivne, siis see on üks asi. Aga mööngem, Mart Helme, teie stiil on ikka kümme kraadi kangem ja see, mida te rääkisite, ei vastanud mitte kuidagi sellele, mida rääkisin mina. Ei toonilt, ei sisult.
Katsume pidada debatti ja tõesti arutada, kuidas riiki paremini korraldada, ning ärme väidame, et omavalitsus tuleb hävitada ja selle hävitamiseks tuleb kasutada valitsust, kes kõik tsentraliseerib. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei näe, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi seitsmenda arupärimise juurde. Selle on esitanud Riigikogu liikmed Siret Kotka, Mailis Reps, Mihhail Korb, Aadu Must, Priit Toobal, Jaanus Karilaid, Erki Savisaar, Martin Repinski, Olga Ivanova, Tarmo Tamm, Kersti Sarapuu, Märt Sults ja Peeter Ernits 18. augustil 2015. Arupärimine on Aafrika seakatku leviku kohta Eestis ja kannab numbrit 65. Arupärimisele vastab maaeluminister Urmas Kruuse. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Siret Kotka, et arupärimist avalikkusele tutvustada!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni nimel andsin tõesti 18. augustil üle arupärimise maaeluminister Urmas Kruusele ja see puudutas Aafrika seakatku levikut Eestis. Meeldetuletuseks ütlen, et kui vaadata praegu Eesti kaarti, siis põhimõtteliselt Mandri-Eesti on meil kitsendatud tsoonidega kaetud – on esimene, teine või kolmas tsoon. Eesti seakasvatajad tunnetavad, et valitsus on nad katku levimise käigus üksi jätnud. Me teame, et Eestis on 22 000 kodusiga hukatud ja Lätis ainult 600. See annab eriti tunnistust sellest, et Eesti valitsus on rohkem pealt vaadanud kui midagi teinud. Ega ei olegi tegelikult tahetud Läti kogemustest midagi õppida. Kui vahepeal jäi mulje, et meie katk on juba natukene pidama jäänud, siis täna selgus uus juhtum ja Võrumaal tuleb 102 ristandsiga hukata, kuna seal avastati katk. Seega, katk ei ole kuhugi kadunud ega peatunud, see võib uue tuule alla võtta. Nii et seakasvatajad on hädas – nende probleemi vaadatakse tuimalt pealt. Seakasvatajatel, kes on punases tsoonis, on eriti raske, sest neil on võimalik oma sealiha realiseerida väga madala hinnaga. Niinimetatud konservide kampaania, mille valitsus on ette pannud, ei ole nende jaoks pääsetee.
Kõige sellega seonduvalt oleme maaeluminister Urmas Kruusele esitanud viis küsimust, millele ootame vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli maaeluminister Urmas Kruuse, et vastata arupärimisele, mis kannab numbrit 65!

Auväärt istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed ja külalised!
Esimene küsimus: "Kui palju Eesti territooriumist on tänaseks sigade Aafrika katkuga kaetud? Mida on valitsus ette võtnud taudi tõrjumiseks ja selleks, et katk ei jõuaks kodusigadeni?" Alates 2014. aasta septembrist, mil Eestis avastati esimene Aafrika katku surnud metssiga, on see tuvastatud metssigadel 11 maakonnas ja kodusigadel seitsmes maakonnas. Kui me vaatame taudiga seotud tegevusi, siis võime grupeerida neid järgmiselt. Kõigepealt ühtse strateegia väljatöötamine ja Balti koostöö. Juba 2014. aasta juulis saavutati tauditõrje strateegia kokkulepped Euroopa Komisjoni, Balti riikide ja Poola vahel ning seda strateegiat on ajakohastatud Euroopa Toiduohutusameti ehk EFSA soovituste järgi tänavu augustis. Balti riikide ja Poola põllumajandusministrid saatsid 13. augustil Euroopa Liidu tervishoiu ja toiduohutuse volinikule Andriukaitisele ühiskirja detailse ettepanekuga Aafrika seakatku tõrjumiseks. Ettepanijate soov oli muu hulgas saavutada suuremat paindlikkust elussigade ja loomsete saadustega kauplemisel teiste liikmesriikide samade tsoonide vahel. See töö ei ole lõppenud ja jätkub veel järgmistel kuudel. Aga jah, nagu hea küsija nentis, teatud kaubanduspiirangud kindlasti on pannud kolmandas ehk kaubanduspiirangutega tsoonis olevad seakasvatajad raskemasse olukorda.
Kui me räägime reeglite kehtestamisest ja kontrolli tõhustamisest, siis kogu tauditõrjeks vajalik õiguslik raamistik, mis sisaldab loomatauditõrje seadust, sigade Aafrika katku tõrje eeskirja, tegevusjuhendit, situatsiooniplaane, kehtib tegelikult juba aastaid. Olulisemad meetmed, et piirata taudi levikut metsast farmidesse, on bioohutusnõuete täitmine ja metssigade populatsiooni vähendamine. 2014–2015 täpsustati strateegias nõudeid mõlema kohta. PPA järelevalveametnikud ja volitatud veterinaararstid käisid 2014. aasta septembris ja ka tänavu augustis iga üksiku seakasvataja juures, et kontrollida bioohutusnõuete täitmist ja soovitus anda.
Kui veel meetmete paketist rääkida, siis loomulikult kuulub sellesse kõigi osapoolte teadlikkuse tõstmine. Juba aastal 2011 jagati piiripunktides infolehti. Nendes selgitati isikliku pagasi piiranguid, sh seda, et lihatooteid kolmandatest riikidest sisse tuua ei või. Need infolehed saadeti ka rahvusvahelisi vedusid tegevatele bussi- ja rongifirmadele. 2013. aastal telliti ja saadeti kõigile seakasvatajatele üle Eesti otsepostitusega koju Aafrika seakatku tutvustav infovoldik. Meil töötab veebileht www.seakatk.ee, kuhu on koondatud kogu asjaomane info.
Riigi ning tema koostööpartnerite võimekuse ja koostöö tõhustamine on samuti olnud üks ennetavaid ja monitoorivaid meetmeid. Riiklik tauditõrjekomisjon moodustati 2014. aasta septembris, alates 2015. aastast on igas maakonnas kohalik tauditõrjekomisjon. Oma igapäevast tööd tehes räägivad nad monitooringu ja muud suunised pidevalt omavahel läbi. Ja nagu ma siit puldist juba olen öelnud, see töö käib selgelt aktiivsemalt, kui esialgu planeeriti.
Loomulikult oleme plaaninud ka tehnilise võimekuse tõstmist. Üks osa sellest on seotud näiteks külmkambrite soetamisega, et kütitud metssead ei oleks seni, kuni saabuvad proovide vastused, looduse meelevallas ning oleks välditud nii taudi levik kui ka liha riknemine.
Tähtis on ka koostöö teadlastega. Me väga soovime, et Eesti Maaülikooli teadlased analüüsiks iga juhtumit – ja seda nad ka teevad – ning annaks soovitusi katku leviku tõkestamiseks. See ei puuduta tegelikult ainult Eestit, vaid me soovime oma teadmisi jagada kõikide teiste Euroopa riikidega, ka nendega, kus praegu seakatku ei ole. Pean silmas nii bioohutusnõuete karmistamist kui ka taudikahjude hüvitamist. Nii et on terve hulk meetmeid, mis on ette võetud selleks, et taudi ohjeldada.
Teine küsimus: "Kui palju on põllumajandusministeerium kulutanud sigade Aafrika katku ennetus- ja teavitustööks?" Praktilisele ennetustegevusele on perioodil 2014 kuni käesoleva hetkeni kulutatud orienteerivalt 300 000 eurot. Samuti on soetatud mobiilne põleti, mille maksumus on 227 000 eurot. 2013. aastal telliti kõigile Eesti seakasvatajatele jagamiseks infovoldikud. Voldikud on tõlgitud ka vene keelde ja väiksemaid tiraaže on kasutatud selleks, et anda ka ingliskeelset informatsiooni. Eesti metsas käivad küttimas ju ka välismaised jahimehed.
"Kas Teie arvates on Eestis nn punased ehk III kitsendustega tsoonid kehtestatud mõistlikult? Kuidas kavatseb valitsus kompenseerida III kitsendatud tsoonis asuvatele seafarmidele majandusliku kahju, arvestades seda, et neis farmides ei ole leitud sigade Aafrika katku?" Kuidas me kavatseme seda teha? Esiteks, nagu ma viitasin, me sooviksime Euroopa Komisjonilt saada rohkem selgust selle kohta, millised on konkreetsemad põhjendused selle tsooni kehtestamiseks ja kui kaua see tsoon võib kehtida. Täna me võime öelda, et oleme mõningal määral teadmatuses, millistel tingimustel tsooni kehtivus lõpetatakse ja piirang maha võetakse. Seda esiteks. Küsimus puudutas ka Aafrika seakatku põhjustatud majanduslikku kulu. Taudikoldes ehk farmis, kus sead hävitatakse, kompenseeritakse kahju 100% ja see hõlmab ka sööta, mis ollakse sunnitud hävitama. Ka oleme teinud Euroopa Komisjonile ettepaneku avada erakorraline turukorralduse meede, mis võimaldaks taotleda toetust kolmanda tsooni seakasvatajatele, kes on sunnitud toodangut müüma märksa odavamalt kui enne taudi.
"Kuidas Te prognoosite, millise majandusliku kahju võib sigade Aafrika katk tuua kaasa teraviljakasvatajatele?" Kui me vaatame teravilja maailmaturuhinda – see sõltub väga palju teraviljavarudest, vilja kvaliteedist, saakide suurusest, ilmastiku prognoosidest ja muust –, siis praegu võib öelda, et sigade katku mõju teravilja hinnale ja selle ekspordile ei ole. Kui me vaatame, kui suuri koguseid meie teraviljakasvatajad müüvad seakasvatajatele, siis peab ütlema, et need kogused ei ole väga suured. Teravilja kasvatamine Eestis loomasöödana jääb 400 000 – 500 000 tonni piiresse, samas kui kogu teraviljatoodang on läbi teinud päris korraliku tõusu ja võiks öelda, et heal aastal katab meie teraviljatoodang kolmekordselt söödavajaduse. Meie olulisemad teraviljaekspordi sihtriigid on Saudi Araabia, Saksamaa, Keenia, ka Läti, Norra ja Alžeeria. Kui rääkida katku otsesest mõjust, siis Eesti Maaülikooli ekspertide hinnangul ei ole nakatunud vili ohtlik, kui seda on kuivatatud või vähemalt 30 päeva jooksul hoiustatud niimoodi, et see ei ole täiendavalt või üldse mitte kokku puutunud nakkusallikaga. Samas peab kindlasti jälgima, et keegi ei üritaks konkurentsitingimustes meie riigi olukorda ära kasutada ja viidata seakatkule kui Eesti vilja müüki tõkestavale argumendile.
Viies küsimus: "Ühiskonna erinevatelt tasanditelt on kuulda nurinat, et Veterinaar- ja Toiduameti juht Ago Pärtel ei ole suutnud ennetavalt õigel ajal otsuseid vastu võtta ja on ühiskonda pigem desinformeerinud. Milline seisukoht on maaeluministril seoses Veterinaar- ja Toiduameti peadirektori Ago Pärteli töösuhtega?" Ma olen siit puldist ja ka avalikkuse ees välja öelnud, et mis puudutab kriisijuhtimist, siis seadusandja on pannud väga suure otsese vastutuse Veterinaar- ja Toiduameti peadirektorile. Minu kõige suurem mure on olnud seotud avalikkuse teavitamisega, läbipaistva ja ausa teavitamisega. Ka Vireeni juhtum on siit saalist ja avalikkuse eest läbi käinud ning võltsarvete esitamise ja avalikkuse ees vassimise pärast on Vireeni endine juht töölt lahkunud. Aafrika seakatku nakatunud sigade likvideerimise ülesanne on mitme ameti vahel jagatud ja eile saadud informatsiooni alusel oleme algatanud distsiplinaarmenetluse Ago Pärteli suhtes. Kui see uurimine on lõppenud, siis saame avalikkust täpsemalt teavitada.

Suur tänu! Teile on ka tublisti küsimusi. Artur Talvik, palun!

Hea eesistuja! Hea minister! Ma tulen selle viimase punkti ehk distsiplinaarmenetluse juurde. Mitte ainult Vireeni juhtum, aga ka kahtlased n-ö tsoneerimised on häirinud paljusid seakasvatajaid. Eelistatud olukorras on olnud välismaised seakasvatajad, kodumaiseid on halvasti koheldud. Mu küsimus on konkreetne. Millal asjaomane distsiplinaarmenetlus peaks läbi saama? Kuuldavasti pidi Pärtli tagandamise otsus tulema juba möödunud reedel. Kas on tõenäoline, et Pärtel tagandatakse selle distsiplinaarmenetluse tagajärjel?

Auväärt küsija! Ma ei tea, kes on teie allikas, kes viitab sellele, et Pärtli tagandamine oleks pidanud toimuma eelmisel reedel. Küll olen ma ministrina avalikkusele teada andnud, et me kavatseme täiendavalt uurida ka veterinaarameti tegevust. Selle käskkirja, mis puudutab distsiplinaarmenetluse alustamist, allkirjastab minister täna. Siseaudit ja meie inimesed on hinnanud, et selle protsessi maksimaalne tähtaeg võiks olla 23. november. See tähtaeg võtab arvesse kõiki võimalikke juriidilisi toiminguid, mis sellega võiksid kaasneda. Milline saab olema otsus peale distsiplinaarmenetluse läbiviimist, oleks täna väga vara öelda. Vastasel juhul ei oleks mõtet seda menetlust läbi viia, vaid võiks kohe otsuse teha.

Siret Kotka, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Minu küsimus puudutab Saaremaa juhtumit. Mäletatavasti oli nii, et algul tuli teade, et Saaremaal on ühel metsseal katk avastatud. Natukese aja pärast tuli välja, et ikkagi ei ole – selgitati, et väikene eksitus oli ja laboratooriumis öeldi, et proov oli "natukene positiivne". Kuidas saab üks testi tulemus olla "natukene positiivne"? Kas Eestis võib veel olla selliseid juhtumeid, kus tegelikult katku ei olegi ja proovi tulemus oli "natuke positiivne"?

Minister saab avalikkusele informatsiooni jagada peale seda, kui tema lauale on laekunud ametlik paber, mis kinnitab, et proovid on osutunud positiivseks ja me võime konstateerida, et ühes või teises paigas on avastatud katk. Ka auväärt küsija viitas oma sissejuhatavates sõnades sellele, et justkui on juba kinnitust leidnud diagnoos, et Võrumaal on Aafrika seakatk. Pean tunnistama, et tänase päeva seisuga minu teada ei ole see proov kinnitust leidnud. Eks nii võib elus teinekord juhtuda, et avalikkusele antakse informatsiooni, et justkui midagi on kinnitatud, aga tegelikult ei ole. Konkreetselt Saaremaa juhtumi puhul ka välismaine labor seda ei kinnitanud. See tähendab tegelikult seda, et seda juhtumit ei ole meie jaoks olemas. Nii et kui Võrumaa juhtumi puhul tuleb proovi positiivsuse ametlik kinnitus homme, alles siis saab ka minister öelda, et see on tõepoolest juhtunud. Avalikkuse desinformeerimine kriisisituatsioonis ei ole minu arvates väga mõistlik.

Jaak Madison, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Me kõik tunnistame, et seakatkuepideemia on ületanud igasugused piirid. Eriti on alust seda väita, kui võrdleme oma olukorda Läti ja Leeduga ning nende reageerimisega. Küllap ka ministeerium tunnistab, et on tehtud vigu ega ole suudetud efektiivselt reageerida ja katku levikut pidama saada. Te käisite ka ise meeleavaldusel Riigikogu ees põllumeestega kohtumas ja nägite, et avaldused teie vastu olid üpriski tugevad ja tähelepanu äratavad. Ei maksa seda isiklikult võtta, kui ma küsin täiesti erapooletult: kas te olete vähemalt mõelnud võtta poliitiline vastutus epideemia leviku pärast ning tagasi astuda?

Kui tänu minu tagasiastumisele järgmisel päeval piima kilohind tõuseks 10 senti, astuks ma päevapealt tagasi, aga praegusel hetkel ma seda ette ei näe. Kui jutt on kriisisituatsioonist, siis on kindel, et Euroopa tasandil kokku lepitud ja ka koos teiste Balti riikide ja Poolaga kinnitatud programmi on järgitud. Ma olen siitsamast puldist möönnud, et kuna tegemist on emotsionaalselt väga keerulise teemaga, siis otsused, mis konkreetse kolde kohta said langetatud, ei pruugi avalikkuse silmis päris mõistetavad olla. Eestis on registreeritud natuke üle 15 juhtumi ja see on kaks korda väiksem arv kui Lätis. Kõige kriitilisem situatsioon kujunes Tormas ja see juhtus selle tõttu, et osa riske oli maandamata. Näiteks oli paika panemata, mis teha siis, kui üks kopajuhtidest ei ole lihtsalt võimeline enam edasi kaevama. Ma arvan, et sellest kõigest on vaja õppida. Samas pole alust väita, et Läti on taudi tõrjel edukam olnud. Ja on ka teada fakt, et alale, kus kohas Lätis katk alguse sai, jääb tõepoolest rohkem väikese sigade arvuga sigalaid. Nii et katkukaart oleks võinud Lätiski olla hoopis teistsugune. Leedu esimene juhtum oli seotud väga suure farmiga ehk ligi 20 000 seaga.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsin sellise küsimuse: miks nende aladega ei ole tegeldud, kus katku surnud metssead on leitud? Mul on siin telefonis mitu pilti kohtadest, kus ma olen ka ise neid sigu avastanud, ja need on mu kodu lähedal. Seal leiti vist kokku kolm siga. Külainimesel või muul sinna metsa juhuslikult sattuval inimesel pole absoluutselt aimu, et ta on katkualal. Ja nii kantaksegi katk laiali – peale lindude ja loomade ka inimestega. Miks neid alasid ei ole tähistatud? Näiteks saaks metsasihi äärde panna sildi, et see on katkuala, või teavitada ajalehes või kuidagimoodi küla peal, et inimesed teaksid. Võib-olla poleks siis keegi metsa marjule või seenele läinud. Iseenesest on see täitsa kummaline, et katkuala on tähistamata ja seal pole midagi ette võetud. Minu meelest peaks see olema elementaarne.

Kui auväärt küsija mind tähelepanelikult kuulas, siis ta osaliselt juba sai sellele küsimusele vastuse. Ma rääkisin erinevatest teavituskampaaniatest, kaasa arvatud see, mis tehti kodanikele. Need algasid tunduvalt varem kui tänavune aasta. Inimesi on üles kutsutud minema metsa vaid hädavajadusel ja kui metsas käiakse, siis kindlasti ei tohi peale metsast tulekut samade riietega või desobarjääri läbimata kas oma või teiste farmi minna. Mis puutub levikusse lindude või putukatega, siis ka maaülikooli eksperdid on öelnud, ja seda mitte ainult enda teadmistele tuginedes, vaid asja laiemalt uurinuna, et selle kaudu levik on viidud miinimumini. Mida see miinimum tähendab? Kui tavaelus tundub inimesele 100-st ehk 5% minimaalne, kuigi see võib tähendada päris suurt numbrit, siis teadlased mõtlevad miinimumi all näitajat 0,0 millegagi. Mina pean õigeks tugineda ekspertide arvamustele.

Uno Kaskpeit, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Siit jooksis läbi ja teiegi mainisite, et valitsus on astunud igasuguseid samme metssea populatsiooni vähendamiseks. Ma just nagu ei mäleta, et midagi erilist on ette võetud. Ma tean, et Lätis lubati öösihikute kasutamine ja jagati jahiseltsidele külmkambreid. Meil mitte midagi säärast ei ole tänase päevani tehtud. Meil ei ole minu teada praegugi veel suudetud nädalavahetusel laboreid tööle panna. Kui neljapäeva öösel vastu reedet mees praeguse sooja ilmaga metssea laseb, siis ta reede hommikul annab proovid ära ja vastuse saab esmaspäeva õhtuks. See on nagu absurditeater meil siin Eestimaal!

Hea küsija! Kindlasti olete valesti informeeritud sellest, et Eesti jahimeestele ei ole eraldatud külmikuid. Neid on eraldatud ja neid eraldatakse veel. Teiseks, juba mitmendat nädalat töötab reedel labor pikendatud graafiku alusel ja hakkab tööle ka nädalavahetustel. Nii et ka selles suunas on samme astutud. Kui me võrdleme proovide koguhulka kevadel ja praegu, siis kindlasti on nende arv kasvanud. Kevadel ei olnud asjade seis nii kriitiline, et pikem tööaeg oleks vajalik olnud.
Aga selle vastuse, millise seadusmuudatuse teeb auväärt Riigikogu lähtuvalt Keskkonnaministeeriumi ettepanekust, saab ühiskond teada lähiajal, kui need otsused on siin läbi arutatud. Metssea populatsiooni vähendamine või kontrolli all hoidmine on kindlasti üks võtmetegureid võitluses seakatkuga. Soomlased näiteks muretsevad seakatku võimaliku leviku pärast Soome, kuigi nende sigade arv jääb alla 2000, mis on kümneid kordi väiksem kui meil. Teadlased ongi üheselt kinnitanud, et mida suurem on populatsioon, seda tõenäolisem on kontaktide arv ja selle kaudu ka levik.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Ma jätkan sealt, kus te lõpetasite, vastates kolleeg Artur Talviku küsimusele. Kui te allkirjastate distsiplinaarkaristuse käskkirja, siis milline hakkab olema töösuhe Ago Pärteliga, Veterinaar- ja Toiduameti juhiga? Kas töösuhe siis peatatakse, tuleb tema kohusetäitja või kuidas teil see 23. novembrini planeeritud on?

Aitäh, auväärt küsija! Ma juhin veel kord tähelepanu, et ma allkirjastasin distsiplinaarmenetluse algatamise ja selleks ajaks on ette nähtud Ago Pärteli töölt kõrvaldamine, kuni juurdlus lõpeb. Ametisse on määratud tema asendaja.

Peeter Ernits, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Te olete siin iga nädal meie ees nagu sigade armee ülemjuhataja, kes kannab ette, kui palju on langenuid ja kui palju on tuleriidale saadetud ning kust rünnatakse ja milline on taktika ja strateegia. Ma küsin: kui palju on asjade seis muutunud võrreldes eelmise nädalaga, kui vist neli tundi kestis siin sel teemal küsimine? Mis on ministeeriumi vaatevinklist oluliselt muutunud?

Eelmisel nädalal küsiti siin väga palju. Kui me räägime näiteks sellest, mis on muutunud põllumeeste toetamise osas, siis täna me saame kinnitada, et meil on kaks olulist meedet põllumajanduse kriisi leevendamiseks: Euroopa Liidu poolt eraldatakse 7,56 miljonit eurot ja Eesti Vabariigi valitsuse põhimõtteline otsus on eraldada veel täiendavalt 7,6 miljonit. Ja kui Euroopa Komisjon annab liikmesriikidele loa maksta ka erakorralist abi, siis tänavu makstakse põllumeestele lisaks Euroopa Liidu rahale veel 3 miljonit eurot ja järgmisel aastal täiendavalt 4,6 miljonit eurot.
Üks osa meie tööst on aga igapäevane rutiinne töö, mis võib-olla siia saali ei paista. Me ei tegele ainult sigadega, vaid valmistame ette mitut põllumajandussektorile ette nähtud meedet. Üks nendest on ette nähtud investeeringuteks, teine seakasvatajatele kriitilisest sektorist väljumiseks. Seda võimalust on osa seakasvatajaid ka kasutanud. Muidugi ei ole 22 000 sea hukkamine emotsionaalselt ega praktiliselt lihtne ettevõtmine, aga ma ei saa nõustuda nende valjuhäälsete kritiseerijatega, kes väidavad, et selle tõttu jääb Eesti rahvas toitmata. Meie seakasvatussektori eripära on seisnenud selles, et osa seakasvatajaid pole oma sigade liha Eesti turule müünud, vaid on vedanud sead eluskaubana Eestist välja. Sellest ka importliha suur osatähtsus. Aga nüüd soovitakse liha siin maha müüa, sest eksport nendest tsoonidest on keelatud.

Erki Savisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Katku leviku tõkestamisel ei ole kasu sellest, kui me otsime, kes kunagi eksis või oleks võinud midagi teisiti teha. On ilmselge, et ennetusmeetmed, mida riik on rakendanud, ei ole olnud piisavad. Milline on täna, 21. septembril valitsuse konkreetne tegevuskava, mis teie hinnangul viib taudi kiire taandumiseni ning taastab seakasvatuses vähemasti kriisieelse olukorra?

Auväärt küsija! Kindlasti me peaksime kokku leppima definitsiooni, mida tähendab kiire taandumine. Kui me vaatame Portugali ja Hispaania kogemust, siis näeme, et see kestis mitukümmend aastat. Mul oleks väga hea meel, kui me Eestis saaksime sellega hakkama viie–kümne aastaga. See tähendaks kiiret taandumist.
Meie tegevuskavas on mitu suunda. Üks osa on seotud sellega, mis puudutab otseste majanduslike kahjude hüvitamist. Need kahjud on osutunud sektorile kõige suuremaks probleemiks. Teine suund on seotud sellega, mida valitsus on teinud täiendavalt lisaks kokkulepetele Euroopa Liidu tasandil. Mõtlen kõrgendatud bioohutusnõudeid ja meetmeid nende rakendamiseks, sh selleks, et leevendada rahakulust tulevat lööki. Kolmandaks, me räägime läbi Euroopa Liiduga, et leevendada teatud tingimusi kolmandas võimalikus kauplemistsoonis. Aga me kõik siin saalis ja ka terves Eesti Vabariigis peame aru saama, et ka need riigid, kes ei ole taudist haaratud, jälgivad väga tähelepanelikult, millisel määral need leevendused võiksid tulla. Muidugi ei ole nad huvitatud sellest, et leevenduste tagajärjel liigub taud riikidesse, kus seda veel ei ole.
Nii et meie sammud on ääretult mitmekülgsed. Mis puutub ennetustöösse ja ka taudikoldes tegutsemisesse, siis kindlasti on oluline märkida, et nüüdseks on kõik maakondlikud tauditõrjekomisjonid oma tegevuskavad üle vaadanud ja vajaduse korral neid ka täiendanud, juhuks kui katk peaks jõudma ühte või teise maakonda. On üle vaadatud ka võimalikud matmiskohad. Nagu avalikkusele teada ja nagu ka minister siit puldist on öelnud, mitte igas maakonnas ei ole lihtne matmispaika leida, kui see osutub vajalikuks. Aga kindlasti ei ole matmine meie esimene valik, kui katk kuskil avastatakse.

Martin Repinski, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud minister! Mul on selline küsimus. Seakatku põhjustatud kriisi ajal juhtus üks pehmelt öeldes ebameeldiv juhtum Tormas, millega kaasnes hulk probleeme ja vigu. Ma tahan küsida seda, kas ministeerium on sellest midagi õppinud. Kui kuskil Eestis tuleb sarnane juhtum, et sama palju või veel rohkem sigu tuleb hukata, kas on olemas kolmepoolne kokkulepe Veterinaar- ja Toiduameti, surnud loomi utiliseerivate tehaste ja ministeeriumi vahel, et need korjused ei maeta maha, vaid saadetakse kuskile tehasesse ja tehas suudab neid vastu võtta?

Auväärt küsija! Me oleme jälginud AS-i Vireen tehase võimsusi ühel või teisel korral taudikolde likvideerimisel. Me oleme püüdnud ära kasutada maksimaalse jõudluse, mida Vireenil on võimalik saavutada. Ka oleme uurinud võimalusi, millisel kombel me saaksime erakorralise vajaduse tekkides tavalisi loomseid jäätmeid suunata näiteks Leedu kolleegide töödelda. Ka seal on arvestatud teatud võimsuse varuga. Kui see osutub vajalikuks, siis me kindlasti püüame seda kasutada. Tänaseks on selgunud ka, kui suur enam-vähem võiks olla mobiilse põleti tunnijõudlus. Kui jutt on loomsete jäätmete põletamisest, siis dokumentide järgi oli jõudlus umbes tonn tunnis ja üks tsükkel pidi kestma viis tundi. Paraku kogesime konkreetset töötsüklit katsetades, et maksimaalselt sai sinna sisse panna 3,2–4 tonni. Nii et selgelt vähem. Aga kindlasti me arvestame igal konkreetsel juhtumil seda, kui suur on tehase võimsus. Ja kui on võimalik – ma rõhutan, kui on võimalik, ja selle otsuse peab tegema veterinaaramet koostöös konkreetse taudikolde ettevõtjaga – päevakogust minimeerida ja teha töö ära näiteks kolme päeva jooksul, siis seda kindlasti püütakse teha. Eesmärk on siiski lihakehad tehases põletada.

Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Mispärast ei ole valitsus välja kuulutanud eriolukorda ega ole käivitunud kriisiprotokoll? Ka ei ole välja kuulutatud ohutsooni ehk karantiinitsooni. Miks ei ole appi võetud sõjaväge, et kõik, mis liigub ja on metssea moodi, tõmmataks kohe siruli ja utiliseeritaks ära? Ma ei saa aru! On seda väga raske teha või? Või tuleb veel mingisugune hulk, näiteks 60 000 siga ära põletada? Kas tõesti ei jõua see kuidagimoodi kohale?

Auväärt küsija! Ka omavalitsusjuhtide hulgas on olnud arvamusi, et gaasiga taudikolde likvideerimine on mõttetu tegevus ning võiks sead laudast välja ajada ja snaipreid ja kuulipildujaid kasutada. Arvan, et midagi sellist me siiski teha ei või. Teine asi on sellega, et kui te mäletate, siis taudi algfaasis me ei lubanud ajujahti katkupiirkondades. See oli seotud sellega, et anda farmeritele aega rakendada karmimaid bioohutusmeetmeid. Üldiselt peab selleks, et eriolukorda välja kuulutada, olema selge, mida see juurde annab võrreldes praeguse seisuga. Üle reageerides kriisi väljakuulutamine ei pruugi olla mõistlik. Senistel hinnangutel ei olegi see mõistlik, sest ette kokku lepitud, planeeritud ja ka seadusandja kinnitatud tegevusest on piisanud. Tõesti, on juhtumeid, mis on avalikkuses negatiivset vastukaja leidnud, aga ka eriolukord ei oleks nende puhul aidanud. Palju on mängus olnud inimlikke emotsioone ja seegi on otsuseid mõjutanud.

Monika Haukanõmm, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Oma eelmistes vastustes tänasel õhtul andsite päris põhjaliku ülevaate tegevusest, mis on ette võetud, et seakatku kontrolli alla saada. Nimekiri on muljet avaldav ja viimastel nädalatel on ka tekkinud lootus, et katku levik on kontrolli alla saadud. Tänane uudis, et Võrumaal Varstu vallas on vist ka katk, muidugi selle lootuse purustas – päris kontrolli all olukord siiski vist ei ole. Kuulsime nii eelmisel nädalal kui täna, et nii Euroopa Liidust kui ka Eestist on sellesse sektorisse tulemas päris suur rahasüst: 7,6 miljonit, 4 miljonit, 3 miljonit. Aga minu küsimus on pigem ettevaatav: kui palju jõuab nendest miljonitest otse tootjani? Tahaks nüüd teie käest kuulda, milleks seda raha võib kasutada.

Hea küsija! Tõepoolest, kui Võrumaa juhtum kinnitust saab, siis täieneb hukatud sigade arv rohkem kui saja võrra. Samas, seda tsooni ei laiendata. Ühelt poolt võib öelda, et katk on jäänud praegu kehtiva tsooni piiridesse ja otseselt suurt mõju juhtumil ei ole. Kui me räägime kahest erakorralise abi meetmest, siis selleteemalised arutelud on meil kahe nädala jooksul ees nii seakasvatussektoriga kui piimandussektoriga. Meil on need kohtumised kokku lepitud. Kindlasti tahame seda toetust anda võimalikult sihitatult, et see läheks otse tootjale ehk põllumehele. See tähendab seda, et toetus, mis läheb piimandussektorisse, sõltub konkreetselt lehmade arvust ja toodangust. Ja ükskõik, mis metoodika järgi me seakasvatussektori toetust ka ei arvesta, kindlasti lähtub see kas sigade või tõuemiste või mingist muust arvust. Need konkreetsed toetused kindlasti lähevad otse põllumajandustootjale.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister! Ma jätkan kolleeg Tarmo Tamme küsimust, mis puudutas elanikkonna teavitamist seoses Aafrika seakatkuga. Ma olen Tarmoga täiesti nõus, et ega selle teavitamisega väga palju vaeva pole nähtud. Minu maakodu on Viljandimaal Suure-Jaani vallas ja minu postkasti ei ole tulnud mingit infot selle kohta, et ka Viljandimaa kuulub nende maakondade alla, kus Aafrika seakatk on avastatud, ja kuidas ma käituma peaksin. Kui oli eurokampaania 2010. aasta lõpus, siis tuli minu postkasti Rahandusministeeriumist üsna mitu flaierit, peal Jürgen Ligi ja Andrus Ansipi näod ja info, et kohe-kohe euro tuleb. Siis leiti selleks vahendeid. Kas tõesti ei ole Maaeluministeeriumil raha, et saaks otsepostituse abil teada anda, kuidas elanikud peaks käituma piirkonnas, kus seakatk on avastatud?

Auväärt küsija! Ma väga loodan, et olenemata sellest, kas mõni paber aeg-ajalt teie postkasti jõuab või ei jõua, te olete siiski informeeritud sellest, et metsas käimine on praegu seotud riskidega. (Sumin saalis.) Ma püüan oma vastuse ära lõpetada. Kui me viisime läbi uuringu, kuidas inimesed on seakatkust informeeritud, siis tulemus oli risti vastupidine teie arvamusele: seakatkust ollakse väga hästi informeeritud.

Arno Sild, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Härra minister, selline lühike küsimus: milline on Torma põhjavee seisukord? Kuidas seda kontrollitakse ja kui kontrollitakse, siis mis viimased andmed on?

Enne seda, kui Tormasse hakati sigu matma, tehti matmiskoha lähedal olevate kaevude vee analüüsid. Seda monitooringut jätkatakse mitme aasta jooksul. Konkreetselt kõige viimase analüüsi kohta mul andmeid pole. Ilmselt jõuavad need enne keskkonnaministri laua peale ja alles siis maaeluministri laua peale.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Siret Kotka!

Head kolleegid! Hea juhataja! Eesti seakasvatuse võib vist kokku võtta kolme sõnaga: seakasvatuses valitseb kaos. Minister küll proovis meile siin vastuseid anda, aga mulle tundub, et ta ise ka ei tea, mis tegelikult toimub. Kui nüüd tulla selle teavitamise juurde, millest siin räägiti ja mida tegelikult ennetuseks vaja oli, siis ma arvan, et väga vähesed on näinud infovoldikut, millest minister täna meile kõneles. Kui neid Eesti piiri peal jaotatakse, siis sellest on vähe kasu. Eesti inimesed ei käi kuigipalju piiripunktides, kus infovoldikuid pakutakse. Kui tõmmata paralleele Lätiga, siis minu arvates seakatku ohjeldamisel me peaks lätlastelt õppima. Nad käivitasid väga massiivse telereklaami, kus anti teada, kuidas peab üks inimene metsas käituma ja mida ta peab tegema, kui seal midagi kahtlast märkab. Eesti seda ei teinud, kuigi seakasvatajad andsid toonasele põllumajandusministrile vihje, et selline teavitus on äärmiselt vajalik.
Mis puutub punasesse tsooni, siis ausalt öeldes on mul olnud tänast juttu natuke naljakas kuulda. Maaelukomisjonis on nii Veterinaar- ja Toiduameti juht Ago Pärtel kui ka maaeluminister mitu korda rääkinud, mismoodi punaseid tsoone kehtestatakse ja kuidas need on Euroopast meile ette kirjutatud. Ja nüüd järsku minister räägib meile, et tegelikult ei ole teada, kuidas neid kehtestatakse, ja veel hullem: me ei tea, kuidas punasest tsoonist välja tulla. Mida see tähendab? See tähendab seda, et kui ministeeriumis valitseb korralagedus, siis see Eesti seakasvatuse jaoks võimendub kordades. Meil on praegu 95 000 kodusiga, kes asuvad punases tsoonis. Põhimõtteliselt morjendab see iga seakasvatajat, sest nad tõesti ei tea, kuhu nad peaksid oma sigu müüma. Töösturid pakuvad nende sigade eest nii madalat hinda, kui vähegi võimalik. Nii et olukord on tegelikult väga hull. Tervelt 22 000 siga on hukatud, aga see on ainult jäämäe veepealne tipp. Hullem võib meid veel ees oodata. Mõtlen siin eelkõige Eesti seakasvatuse arengut.
Nii et ma soovitan maaeluministrile, et ta võtaks asja märksa tõsisemalt. Eesti seakasvatajad on pöördunud ministri poole palvega toetada neid kahel järjestikusel aastal – mõlemal 15 miljoni euroga. Vabariigi Valitsus võiks seakasvatajatele vastu tulla ja tõesti seakasvatust hoida ja kaitsta. Praegu me oleme juba olukorras, kus me toome 44,6% tarbitavast sealihast Eestisse sisse. Kui nii jätkub ja me kodusigu nakatumise tõttu peame veelgi hukkama, siis võib juhtuda nii, et mingil hetkel meie jõululaual enam eestimaist sealiha ei näe. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Märt Sultsi!

Auväärt eesistuja! Armsad kolleegid! Kui koolis õpetaja ei tea teemat, siis ta ütleb, et ma ei tea, ja ongi kõik. Kui õpetaja ühe tunni jooksul ütleb kolm korda "ma ei tea", siis ta peab ameti maha panema. Kui õpetaja ei suuda otsustada, mis teha Jussiga või Juhaniga, kes parasjagu mingi käki on kokku keeranud, siis ta peab töölt ära minema. Kui tekib mingi kriisiolukord, keegi kukub trepist alla, siis õpetaja peab kohe teadma, mida teha. Ta ei helista tervisekaitsesse ega küsi, kuule, mis nüüd saab, lapsel läks jalg viltu, ja siis kaks nädalat ootab vastust. Selle ajaga inimene äkki sureb ära.
Ma palun Taarat, et jumala pärast sihikest asja ei juhtuks, aga ütleme, et minister Kruuset salvab Aafrikas lõgismadu. Ta helistab Eestisse ja küsib, mis ma nüüd teen. Ah, helista terviskaitsesse, vaatame, mis infot sealt saab. Siis lõigatakse tal jupp küljest ära, seejärel järgmine jupp, kolmas, neljas, viies, kuues, seitsmes, ja ta teab, et ta ei saa ravi, sureb ära, enne kui abi tuleb. Aga laip ongi hea, tuti-pluti. Tegelikult on võimalik kohe ravida, kui käsi ära lõigata. Nii. Mida nüüd peale hakata? Otsustada sa ei julge, sinu ametkond ka otsustada ei julge – no mida põrgut?! Siret ütles, et sealiha ei ole meil varsti jõululaua peal. Okei, me võime ka midagi muud süüa, aga varsti ei ole ka piima laua peal. Varsti ei ole neid inimesigi, kes laua ümber istuksid.
Jõudu ja jaksu teile! Andke tuld! Ärge kuulutage välja kriisiolukorda, ärge kuulutage välja eriolukorda! Arutame, istume maha, kaks nädalat on veel aega. Jõudu ja jaksu!

Palun nüüd sõnavõtt kohapealt, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Minister Kruuse võttis minu küsimust rünnakuna, kuigi ma enda arvates püüdsin anda head soovitust, kuidas võiks avalikkust teavitada. Tõesti, mina Riigikogu liikmena tean, mida Aafrika seakatk tähendab, missugused ohud on, kui metsas seenel käia, jne, aga on väga palju inimesi, kes ei ole Riigikogu liikmed ja kes ei telli ka maakonnalehte. Näiteks Viljandimaal tellib maakonnalehte Sakala ainult 6000 inimest, aga maakonnas elab mõnevõrra rohkem inimesi. Ja kui piirdutakse sellega, et avaldatakse informatsiooni maakonnalehtedes, siis see ei ole piisav. Ma tõesti soovitan põllumajandusministeeriumil pöörduda kohalike omavalitsuste poole, et nad vallalehtedes, mis ilmuvad tasuta postkastidesse, jagaksid informatsiooni. Samuti soovitan mõelda, nagu Lätis tehti, telereklaami peale ja ka infoflaieri peale, mis võiks igasse postkasti jõuda. Ma arvan, et probleem on väga tõsine ja ministeerium peaks rohkem vaeva nägema, et levik pidurduks, et inimesed ei kannaks tõbe oma jalgadega laiali. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Mart Helme!

Lugupeetud eesistuja! Hea minister! Ega te ei ole mugavas positsioonis. Tõepoolest, see on väga keeruline olukord ja ega sellele ei ole kiiret lahendust. Ma olen selles mõttes teiega täiesti nõus. Tahan aga öelda, et tegu on süsteemi kriisiga, probleemiks ei ole ainult seakatk. See on põllumajanduse kriis laiemalt. Meil ägavad raskuste all ka piimatootjad. Me ei tea, mis võib juhtuda meie viljakasvatajatega. Piisab sellest, et üks lüli vahelt kokku kukub, ja ka see sektor on suurtes raskustes.
Ma ei taha praegu üldse mingisuguseid torkeid teha ja süüdistusi esitada, aga tahan meelde tuletada, et juba valimiskampaania ajal meie erakond pakkus maaelu edendamiseks ja põllumajanduse olukorra parandamiseks välja mitmeid täiesti teostatavaid samme. Esiteks, on vaja taastada top-up. Nii palju kui ma tean, järgmise aasta eelarve seda ette näha ei taha, aga võite kindlad olla, et siin saalis läheb selle ümber kõvaks jagelemiseks. Top-up oleks väga vajalik. Teiseks, on vaja õiglase hinnaga – ja paluks mitte hämada mingitest turuhindadest ja konkurentsist – tugioste. Ja mitte ainult tugioste seakasvatussektori toetamiseks, vaid tugioste ka piimandussektoris ja võib-olla veel kusagil – siin on juba spetsialistide ajude ragistamise koht. See on võimalus riigile teatud strateegilisi varusid soetada, see on võimalus toetada puudust kannatavaid inimesi. Võimalusi on mitmesuguseid, on vaid vaja natuke ajusid liigutada, mitte lähtuda Exceli tabelist. Kolmandaks – võib-olla see on kõige põhilisem, meil on ju päevast päeva jutuks nn pagulased, kellest valdava massi moodustavad lihtsalt mugavusimmigrandid –, me räägime palju solidaarsusest. Aga räägime solidaarsusest ka Eesti põllumajandussektori toetamisel. Ajal, kui meie põllumehed saavad neli korda väiksemaid toetusi kui prantslased, ei ole meil mingit alust rääkida solidaarsusest. Võitleme solidaarsuse eest igal rindel, mitte ainult seal, kus meilt nõuavad seda suurriigid! See on kolmas ja praeguses kontekstis kõige olulisem vahend meie põllumajanduse ja kogu maaelu jaluleupitamiseks. Ja lubage meelde tuletada, härra minister, et see on konkreetselt teie ministeeriumi ja teie enda kõige olulisem töövaldkond. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Kui sigade Aafrika katkust, siis sigade Aafrika katkust – räägime pealegi sellest. Ma istusin üsna pikalt ja mõtlesin sõnade üle, mis siin kõlasid umbes tund aega tagasi. Proua Aunaste rääkis sellest, kui tigedad me oleme ja kui kurjad, kui kehvasti me üksteisega suhtleme. Mina küsin aga, kas te ei näe kõiges selles süsteemi probleeme. No kas või täna – sigade katk, diislikütus, suvaline muu teema. Kust kohast need tulevad? Kas te ei arva, et selleks, et mingi probleem lahendada, peab inimene mõtlema? Me saame iseenesest aru, et kui inimene mõtleb, siis kasutab ta oma aju. Mõlemat ajupoolkera, mitte üht. See oleks füsioloogiliselt võimatu. Aga poliitiliselt see on võimalik. Teie tulete siia ja süüdistate meid selles, et me siin vihased ja väga kurjad oleme. Teate, see parlament, muuseas, on oma suhtlusvõime poolest palju parem kui eelmine koosseis. See on juba pluss. Aga ta jääb kõvasti alla sellele, mis oli 1990-ndatel. Mina alustasin IX koosseisus 1999. aastal. Astuge mõnikord läbi kolleeg Vladimir Velmani kabinetist. Te näete seal seina peal 14 raami. Raamides on seaduseelnõud. Ma selgitan teile, miks need seal ripuvad. IX koosseisus ma istusin selles kabinetis ja kui hiljem sealt lahkusin, siis need jäid sinna seina peale. Need on 14 eelnõu, millest mõnel on minu allkiri, mõnel on minu ja Kreitzbergi, mõnel minu ja Velmani allkiri, ning need läksid läbi siis, kui me olime opositsioonis. Seega siin parlamendis on olnud aeg, kui parlament kasutas mõlemat ajupoolkera. Ja probleemid lahenesid.
Te ehk peate seda juhuslikuks, et kõige edukamad aastad Eesti riigi jaoks olid selle sajandi alguses. Aga siis valitses hea traditsioon, tehti koostööd. Aastail 1999–2003 oli nii, et kui oli vaja lahendada mingi probleem, siis kord näiteks Mart Nutiga, kord Andres Taimlaga me istusime maha ja rääkisime nagu inimesed, kuigi ma olin opositsioonis. Ja andsime info edasi oma fraktsioonidesse. Teate, imelikul kombel siis ei olnud niiviisi, et keegi hakkas rääkima, et mitte mingil juhul ei lase läbi, need eelnõud on teisest leerist. See tuleb ju aju vasakust või paremast poolkerast – nimetage, kuidas tahate –, ei tohi toetada!
Eelmist neljapäeva mäletate? Kas see küsimus, mis oli seotud aiandusühistutega Narva linnas, oli selgusetu? Tegu on puhtpragmaatilise, lihtsa probleemiga, mis tulnuks juba ammu lahendada. Miks te hääletasite komisjoni ettepaneku poolt, kuigi teadsite, et seal läksid hääled pooleks? Sest mina olen teisest karjast. Teil on oma kari, mul on oma kari ja koos me ei käi. Te olete üks ajupoolkera, mina teine, ja me ei saa mitte mingit normaalset tulemust. Kusjuures teie ka ei saa, teil on poolikud otsused.
No ei saa niiviisi, et ainult see, kes on võimul, mõtleb ja püüab kogu aeg olla kõige targem. Ei ole see tegelikult niiviisi. Ja see teeb vihaseks, kui see kestab aastaid ja aastaid. Ja nüüd, palun väga! See sigade Aafrika katk – Lätis miskipärast sellest saadi jagu, meil mitte. Võib-olla on põhjus selles, et ei tehtud piisavalt koostööd. Võib-olla need inimesed, kes oskaksid õigel ajal õiget asja soovitada, on teisel pool seda keskpunkti siin.
Nii et enne, kui te hakkate meile hinnangut andma, mõelge, mida teie tunneksite, kui oleksite meie olukorras, kui peaksite aastaid istuma ja mitte omama võimalust üldse osaleda mingiski protsessis. Kas tohib paluda lisaaega?

Tohib, aga Aafrika seakatku teemal ikka. Palun, lisaaeg!

Väga kerge on niiviisi elada. Pole vaja mõelda. Pole vaja oma pead kasutada. Teil on oma boss, tema ütleb, et on vaja vaat niiviisi hääletada. Miks see varem nii ei olnud? Miks varem oli teisiti võimalik? Te saate ju aru, eks ju, keda mina esindan ja keda esindab näiteks austatud Mart Nutt. Absoluutselt erinevad valijaskonnad! Aga on olemas praktilised probleemid. Kunagi olid need seotud näiteks perede ühendamisega, eesti keele õppega, eksamitega, kodakondsusega. Võisime kokku tulla ja rääkida ja siis miskipärast saadi aru ja siis katku ei olnud, siis oli areng. Selline koostöö kestis vähemalt 2003. aastani, kuni ilmus Res Publica. Aga see on teine jutt, Res Publicat enam ei ole.
Üritage siiski sellest aru saada, ärge tulge meid noomima. Te ei tea, milline on anamnees, mis on enne seda olnud. Kui palju kordi me oleme saanud eitavad vastused mõnede täiesti konkreetset lahendust andvate ettepanekute peale, kui me oleme tahtnud koostööd teha, aga oleme vastu nägu saanud. Samas on hea, et siia saali on ilmunud keegi, kes näeb, kui kurjad me oleme, kui halvasti me üksteisesse suhtume. Aga tehke järgmine samm, hakake mõtlema, kuidas sellest üle saada, kuidas teha nii, et kui juba rahvas valis meid kõiki, siis me kõik saaksime Eesti elu kujundada.
Nii et jah, seakatk on muidugi suur probleem, aga ma arvan, et igas valdkonnas ootavad meid needsamad katkud, kui omavaheline suhtlemine ei muutu, kui ei muutu teie suhtumine meisse. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Sellele arupärimisele on vastatud.

Läheme kaheksanda arupärimise juurde, mida esindab Martin Repinski. Arupärimine on erimärgistatud diislikütuse aktsiisimäära tõstmise kohta ja kannab numbrit 55. Arupärimisele vastab maaeluminister Urmas Kruuse. Palun Riigikogu kõnetooli Martin Repinski, et arupärimise sisu tutvustada!

Austatud kolleegid! Minu arupärimine on otseselt seotud põllumajandusega. Nagu me kõik teame, kiitis Riigikogu selle aasta juunis heaks seaduseelnõu, millega tõsteti mitut maksu. Muu hulgas on nüüd ette nähtud tõsta mitmel aastal järjest erimärgistatud diislikütuse aktsiisi. Juba järgmise aasta 1. jaanuarist tõuseb see tasemeni 133 eurot 1000 liitri kohta, 2016. aastal on määr 111 eurot, 2017. aastal 133 eurot ning 2018. aastal 146 eurot 1000 liitri kohta. Praegu on see aktsiisimäär, nagu te kõik kindlasti teate, 110 eurot ja 95 senti. Seega kolme aastaga aktsiis tõuseb ca 32% võrra. See on peaaegu üks kolmandik.
On selge, et riik peab eelarvesse kuskilt raha saama, ja võib-olla paar aastat või isegi poolteist aastat tagasi see olnuks väga mõistlik samm. See aktsiis peaks kasvama proportsionaalselt, nagu seletuskirjas on kirjutatud, koos tavalise diislikütuse aktsiisiga. Aga nagu me kõik teame – küllap pole seda veel unustatud –, et mitu päeva tagasi põllumehed käisid siin Toompeal nõudmas kas raha või mingeid soodustusi ja natuke teist suhtumist ka. See kõik pole muidugi seotud sellega, et nad on väga rikkad, aga tahaksid veelgi rikkamaks saada. Nendel on hoopis väga rasked ajad, mida teab kindlasti ka meie maaeluminister. Ma mõtlen seda, et peale seda meeleavaldust ja peale neid viimaseid juhtumeid – pean silmas seda, et kas eile või täna saadeti tapamajja eelmise aasta parim lehm ja et üldse hästi palju piimafarme pannakse kinni, kuigi need on Eesti põllumajanduse jaoks minu arust kõige tähtsamad – meil tasub plaanitava muudatuse üle hoolega järele mõelda ja kaheks-kolmeks või rohkemaks aastaks see aktsiisitõus edasi lükata. Kui olukord on stabiliseerunud, tasub võib-olla selle teema juurde tagasi tulla.
Seoses sellega on mul mõned küsimused, mis maaeluminister on kindlasti läbi lugenud ja millele tal on vastused olemas. Näiteks mind huvitab väga, kui suur on teistes Euroopa riikides erimärgistatud diislikütuse aktsiis. On teada, et näiteks Lätis ja Leedus seda üldse ei ole. Muidugi kehtivad seal mingid piirangud – seda kütust saab kasutada teatud koguse 1 hektari kohta –, aga põllumehed ei maksa seda aktsiisi. Viimasel ajal me räägime palju sellest, et Euroopa põllumehed peavad olema võrdsed. Meie põllumehed konkureerivad teiste põllumeestega ühisel Euroopa Liidu turul ning kui Läti ja Leedu põllumehed ei pea seda aktsiisi maksma, aga meie omad peavad, siis see tähendab, et konkurents on ebavõrdne ja Eesti ostja, kes eelistab kodumaist toitu, peab rohkem maksma kui Läti ja Leedu ostja.

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama maaeluminister Urmas Kruuse!

Auväärt istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Külalised!
Esimene küsimus: "Kas Te ei leia, et praegusel põllumeestele raskel ajal, kui ei ole üldse selge piimandusvaldkonna tulevik, ei ole mõistlik tõsta maksusid ja aktsiise, mis mõjutavad põllumajandussektorit?" Kindlasti on piimandusvaldkonnas tegutsejatel praegu rasked ajad, kuna korraga on ilmnenud mitu negatiivset tegurit. Pean silmas toorpiima tootmise kvootide tühistamist, Venemaa embargot ja turul valitsevat ebaselgust. See kõik on avaldanud mõju kokkuostuhinnale. Eksperdid on küll öelnud, et see on ajutine ebaselgus ja küllap kõikumine lõpeb, aga kindlasti ei tasu hellitada lootust, et lähiajal jõuab piima kokkuostuhind uuesti tasemele 40 eurot 100 kilogrammi kohta. See kindlasti ei tundu praegust asjade seisu teades reaalne.
Kui me räägime hea küsija viidatud maksutõusudest, siis põllumajandustootjat puudutab kõige otsesemalt tõepoolest muudatus, mis on seotud kütuseaktsiisi tõusuga. Väga oluline aga on see, et kui skeptikud arvasid, et põllumeestele kehtinud erisus kaotatakse, siis tegelikult praegu ei ole plaanis seda kaotada. Me arvestame selle sektori huvisid ja võimalusi. Ning üldiselt on riigil ju kavas langetada tööjõumakse, millel on mõju ka põllumajandussektorile, samuti lastetoetuse suurendamine ja teised positiivsed sammud, mis avaldavad laiemat mõju.
"Kas Te leiate, et põllumeeste kulude kasv lihtsalt selleks, et säiliks suhteline soodustus võrreldes tavalise diislikütusega, on mõistlik ajal, kui piima hind langeb, top-up toetusi me ei maksa ning tuleb maksta kvooditrahv?" Tõepoolest, piima hind langeb, aga nii nagu valitsus oma hiljutises otsuses on öelnud, üleminekutoetus ehk vana nimega top-up ühel või teisel määral on järgmise aasta eelarves juba olemas. Summa sõltub sellest, milline on Euroopa Komisjoni otsus: kas me tohime täiendavalt erakorralist toetust välja maksta. Kui me ei tohi seda välja maksta, siis läheb nn üleminekutoetuseks järgmise aasta riigieelarvest 7,6 miljonit. Kui me tohime erakorraliselt sellel aastal välja maksta 3 miljonit, siis on see summa 4,6 miljonit. Igal juhul top-up on olemas. Ja kui vaadata loetelu, millistel juhtudel on võimalik põllumajanduses kasutada eriotstarbelist diislikütust, siis on näha, et me oleme teinud ühe täiendava otsuse. Seda kütust võib kasutada ka kuivatites, siiamaani seda klauslit ei olnud. See otsus lähtub soovist sektori konkurentsivõimet suurendada – me mõistame põllumeeste muret ka üleüldise aktsiisitõusu kontekstis.
Kolmas küsimus: "Miks Eesti valitsus suurendab erimärgistatud kütuse aktsiisimäära tõstmisega veelgi Läti ja Leedu põllumeeste konkurentsieelist, sest seal on erimärgistatud diisel aktsiisist vabastatud? Kas olete teinud uuringu erimärgistatud kütuse aktsiisimäära tõusu mõju kohta?" Jah, me oleme seda uurinud-hinnanud ja andnud ka teada, et tõepoolest, kõige suurem mõju, mis nii põllumehele kui ka tarbijale laiemalt kütuseaktsiisi tõstmisega avaldub, on seotud kütuse hinnaga maailmaturul. Kui me vaatame praegu OECD toornafta hinna prognoosi aastaiks 2015–2018 ning arvestame ka võimalikku lisanduvat aktsiisi, mis meil juba kokku lepitud määral tuleb, siis võib kindlasti öelda, et kokkuvõttes jääb hind igal juhul märksa madalamaks, kui oli 2014. aasta keskmine hinnatase. Tegelikult tähendab see kokkuvõttes väiksemat kulu – pean siin silmas puhtalt rahalist mõju lähtuvalt maailmaturu hindadest. Nii et kõige olulisem mõjutaja on maailmaturu hind.
"Kui suur on teistes Euroopa riikides põllumajanduses kasutatava erimärgistatud diislikütuse aktsiis?" Põllumajanduses kasutatava erimärgistatud ja soodustatud aktsiisimääraga müüdava kütuse hindade kohta on olemas kaks korda aastas uuendatav info Euroopa Komisjoni koduleheküljel. Need andmed kajastavad ka eri liikmesriikides kehtivaid lisatingimusi. Nii mitmeski riigis näeb see regulatsioon ette kulu osalist kompenseerimist, kasutuslimiite või muid lisanõudeid. Miks Eesti seda teed ei ole läinud? See on kindlasti seotud halduskoormuse ja kogu selle printsiibi keerukusega. Seetõttu oleme lähtunud põhimõttest, et eriotstarbelist kütust saab kasutada teatud otstarbeks. Kui me vaatame komisjoni veebilehel avaldatud seisu 1. juulil 2015, siis märkame, nagu ka hea küsija oma küsimust esitades täheldas, et on ka riik, kus see määr on null. Samas uue reeglistiku kohaselt ei tohiks selles tabelis olla ühtegi nulli. Seoses riigiabi kohta kehtestatud uute reeglitega tuleb skeemide muutmisest teavitada, aga mulle tundub, et mõned riigid ei ole jõudnud värsket informatsiooni edastada. Nii et see nullidega rida on seal vana informatsioon, mis ei arvesta reeglistiku muudatust, mis hakkas kehtima 1. jaanuaril 2015. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Läheme tempokalt edasi. Martin Repinski, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud minister! Ma tahan lihtsalt seletada, miks ma küsisin ka arupärimise viimase küsimuse, et kas te võite Eesti põllumeestele kinnitada, et nad saavad ka tulevikus erimärgistatud diislikütust kasutada. Põhjus on selles, et suve alguses või maikuus andis rahandusminister meile vihje, et tulevikus võiks selle üldse kaotada. Pole sugugi kindel, et ka tulevikus sellist kütust Eestis kasutatakse. Minister rääkis, et osas Euroopa riikides seda ei ole. Öelge praegu palun vähemalt oma arvamus. Kas see peab teie arvates jääma või selle võiks kunagi kaotada?

Jah, ma saan seda öelda, sest minu isiklik arvamus kajastub ka koalitsioonilepingus, kus põllumeestele on erimärgistatud diislikütuse nn erikäitlemise võimalus alles jäetud. Ja ma jään selle seisukoha juurde nii kaua, kuni mina selles ametis olen.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Esiteks, ma võin teile öelda, et Euroopa Komisjoni poole ei ole vaja pöörduda. 21 miljonit eurot üleminekutoetust võite vabalt järgmisel aastal riigieelarvesse planeerida. Selle jaoks ei ole vaja mingit eriluba, Euroopa Liit lubab seda. Kirjutage see 21 miljonit eelarvesse, ja põllumehed on rahul. Aga mind teeb murelikuks vaat mis. Peale selle, et meie riigi toetused põllumehele on väiksemad kui Lätis ja Leedus, tõstab Eesti riik veel täiendavalt diislikütuse aktsiisi. Mismoodi te oma sektori eest seisate ja kuidas te selle huve valitsuses kaitsete?

Auväärt eelmine küsija päris, kas võimalikuna on õhus ka erisuse kaotamine. Mina maaeluministrina võin öelda seda, et erisus on vajalik. Teiseks oli juttu top-up'ist kui üleminekutoetusest. Komisjoni luba me küsime selle jaoks, et saaks kiiresti erakorralise toetuse välja maksta. Kui te tähelepanelikult kuulasite, siis saite ehk aru, et 7,6 miljonit võib jaguneda kaheks. Seda selle tõttu, et me tahaksime kiiresti välja maksta toetuse 3 miljonit ja üleminekutoetusena vähemalt järgmisel aastal 4,6 miljonit. See ongi see vahe. Aga kindlasti ma ei ole nõus sellega, et me võiksime välja maksta kogu top-up'i 21 miljonit. Teraviljasektoris on praegu paremad ajad ja me peaksime toetusi jagama sihitatult. Mis puutub piimandussektorisse, siis seal on meil kasutada ainult 9,1 miljonit, seda ka järgmisel aastal.

Siret Kotka, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Kas te olete üldse arutanud seda, et Lätis ja Leedus on diislikütus aktsiisist vabastatud? Te küll rääkisite, et olete seisnud selle eest, et erimärgistatud diislikütuse erisus oleks olemas. Aga kas te olete kuskil, ma ei tea, Maaeluministeeriumis või valitsuses arutlenud selle üle, et kuna Baltikumi turg on nagu ühtne, siis vahest võiks Eesti põllumeest kohelda samalaadselt, nagu Läti ja Leedu kohtlevad oma põllumeest?

Ma olen selle peale mõelnud ja me oleme seda ka arutanud. Mul on hinge peal üks küsimus, millele ma siiani ei ole vastust saanud. Vaatamata sellele, et Läti ja Leedu põllumehi toetatakse hästi palju, me müüme sinna väga palju sealiha ja piima. Me viime oma toodangut järjest enam välja. Maaeluministrina ma tegelikult ei taha, et kujuneks vastupidine situatsioon. Ma ei taha, et kui me hakkame Eesti põllumehi võrdselt naabritega kohtlema, siis hakkavad lätlased ja leedukad hoopis meile piima vedama ja meie inimesed saavad ülejäänud toodangu maha müüa. Aga kui rääkida Lätis ja Leedus kehtivast erisusest, siis tuleb öelda, et tegu on diislikütuse limiteeritud kasutusega. Lätis on see aastas 60–130 liitrit hektari kohta. Meil aga on kasutus piiramatu.

Jaak Madison, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Mainin ära, et teie viimane repliik selle toetuse ja ekspordi kohta oli küllalt abstraktne ja kindlasti ei vasta matemaatiliselt tõele. Minu meelest on ikkagi loogiline, et kui me toetame Eesti põllumeest, siis tema võimekus eksporti suurendada kasvab ja see kindlasti ei anna eelist lätlastele. Aga see selleks. Me räägime ikkagi Eesti põllumeeste olukorrast kogu Euroopa turul, selles ühtses sõbralikus Euroopa peres, kus kõik on tolerantsed, sallivad, võrdsed. Samas mind paneb imestama üks asi. Me räägime Euroopa Liidus solidaarsusest – me aitame põgenikke, võtame immigrante vastu, maksame Kreeka võlgu, oleme igas mõttes solidaarsed. Aga mida arvate teie isiklikult – ma ei küsi valitsuse seisukohta, vaid teie kui indiviidi seisukohta –, miks ei ole Euroopa meiega solidaarne, kui asi puudutab põllumajandusalaseid toetusi?

Auväärt küsija! Kui me meenutame aega, mil Euroopas ühine põllumajanduspoliitika tekkis, siis see tekkis ühel-kahel väga selgel põhjusel juba 1950.–1960. aastatel. See oli seotud sellega, et Euroopas ei suudetud toota toiduaineid nii palju, kui oli vaja tarbida, ja hinnad olid väga kõrged. Nii mõeldi välja ka teatud toetussüsteem. Nüüd me oleme jõudnud kogu Euroopa mastaabis täiesti uude olukorda. Te räägite ebavõrdsusest. Teil on selles mõttes õigus, et toetusi on kunagi jagatud, arvestades toodangut. Toodang oli ühes riigis hektari kohta näiteks 6 tonni, Eestis ja mõnes teises riigis aga mitu korda väiksem. See vahe oli arvutuse aluseks ühel konkreetsel x hetkel. Nüüd on toetused toodangust lahti seotud ja kui me mõtleme eelmiste valitsuste peale, kes on läbirääkimisi pidanud, siis nende põhieesmärk on olnud see, et me jõuaksime Eesti põllumeeste toetustega 100%-ni Euroopa keskmisest. Me oleme sel perioodil läbirääkimiste tulemusel saavutanud selle, et meie toetus jõuab 75%-ni, ja nüüd me räägime läbi juba selle sihiga, et kui see järgmisel perioodil jätkub, siis me jõuaksime 100%-ni. Samas kui me arvestame ka toetuste osakaalu müügitulus, siis kindlasti ei saa öelda, et toetused on väga ebavõrdsed. Tuleb ju arvestada kõiki sisendeid, kaasa arvatud maa hinda, tööjõukulu jms. Aga kindlamast kindlam on see, et kui ühist põllumajanduspoliitikat laiemas võtmes ei oleks, siis oleks suurematel ja rikkamatel riikidel hoopis märkimisväärsemad eelised kui praegu. Nii et see on mitme otsaga küsimus. Ei saa üksüheselt öelda, et kõik tingimused on meil kehvemad. Kui me vaatame näiteks seakasvatuse keskmisi näitajaid, siis ei saa öelda, et Eesti seakasvatus on Euroopa efektiivseimaid, aga see on kõvasti arenenud, kui me võrdleme ükskõik millise väljundiga kõikides maades.
Nii et ma jään selle juurde, et teatud osas see ebavõrdsus, mis statistiliselt silma paistab, on olemas. Aga kui me võrdleme kogupakette ka lätlaste ja leedukate omadega, siis näeme, et ebavõrdsus pole väga suur. Minu põhimure on tegelikult seotud turuga ja ma väga loodan, et see kriis ajendab meie põllumehi rohkem liikuma ühistulise tegevuse suunas. Nii on kergem müüki ja turgu mõjutada. Kui seda ei juhtu, siis võib üksikpõllumees toota veel efektiivsemalt kui praegu, aga kaugemas perspektiivis on tal võimalikku kriisi ületada selgelt keerulisem kui neil, kes suudavad headel aegadel koos koguda kriisifondi või ükskõik, kuidas me seda nimetame. Ühel hetkel, kui on jälle tekkinud kriis, saab selle raha kasutusele võtta.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsin veidi teistsuguse nurga alt erimärgistatud kütuse kohta. Me kõik teame, et Eesti põllumeeste ebavõrdsete konkurentsitingimuste üks põhjus on ebavõrdsed toetused, eelkõige ebavõrdsed otsetoetused. Samas ka erinev maksupoliitika moonutab konkurentsikeskkonda. Ja ma küsin nüüd teie arvamust. Mis te arvate, kui kogu Euroopa Liidus käsitletaks erimärgistatud diislikütuse aktsiisi soodustust kui riigiabi? Kohe tõusetuks ju ka küsimus keelatud riigiabist. Vahest võiks üldse ära kaotada selle soodustuse üle Euroopa Liidu tervikuna, siis kaoks ära ka see konkurentsimoonutus, mida praegu kütuse erineva hinna tõttu põllumehed üle Euroopa Liidu tunnetavad. Milline on teie arvamus? Võib-olla peaks selle küsimuse tõstatama Brüsselis ja rääkima sellest kui keelatud riigiabist ning tegema ettepaneku selle kütuse aktsiis ühtlustada?

Auväärt küsija! Olen saanud maaeluministri ametis olla lühikest aega. Aga olles osalenud istungitel ja muudel läbirääkimistel, mis Euroopa Liidu tasandil toimuvad, olen jõudnud veendumusele, et suund vabamale turumajandusele on ilmne. Võtame kas või piimakvootide kadumise ja praeguse üleminekuaja. Üldse ei saa välistada, et ühel hetkel Euroopa Liidus seda soodustust ka sellisel kombel käsitatakse. Aga minu arvates on esialgu hinnangut anda natuke vara, sest ka vabaturumajanduse poole liikumine on eri maades diametraalselt erinev. Me ei saa öelda, et kõik on seda võtnud hästi tõsiselt. Samas on kindel, et meie põllumajandussektor on ka tänu uutele investeeringutele, mis tõepoolest on väga paljus teoks saanud lisatoetuste abil, märksa konkurentsivõimelisem. Usun aga, et rohkem vabaturumajandust Euroopas tervikuna aitaks meie põllumehi kindlasti palju edasi.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Martin Repinski!

Kolleegid! Ma tahan tegelikult tänada kolleege Jaak Madisoni ja Helir-Valdor Seederit selle eest, et nad rääkisid juba mitmest minu mõttest. Ma soovisin ka sellest rääkida, et kui me oleme Euroopas üksteisega lojaalsed ja võrdsed, siis peaksime kõikides küsimustes võrdsed olema, mitte ainult siis, kui seda on vaja rikkamatel riikidel või kui abi on vaja pagulastel või Kreekal. Siis peab Eesti lojaalne olema. Ma ei räägi seda mitte selleks, et väita, et keegi teeb oma tööd halvasti või et Euroopa Liit töötab vales suunas. Ma lihtsalt tahan seda, et meie valitsusel ja meie maaeluministril oleks konkreetne arusaam sellest, et kui ta läheb järgmine kord läbirääkimistele Euroopasse, siis ta teaks, et ta peab nende põhimõtete eest seisma. Kuni Euroopas ei ole põllumajanduslikud toetused võrdsed, ei tohiks Eesti tahta aidata Kreekat ega võtta pagulasi vastu samasugustel tingimustel nagu teised riigid.
See jutt puudutab ka erimärgistatud diislikütuse aktsiisi ja toetusi. Kui me oleme võrdsed, siis oleme võrdsed! Võib-olla tõesti teha ettepanek üldse Euroopa toetused kaotada. On selge, et praegu see kõlab utoopiliselt ja see ei ole reaalne, aga vahest peame selles suunas töötama ja seletama oma kolleegidele teistes riikides, et kui toetused ei ole võrdsed, siis võiks need üldse ära kaotada, et konkurents oleks võrdne. Samamoodi on selle kütusega.
Väidetakse, et Eestis toodetakse ühe hektari kohta 2,5 korda vähem põllumajandussaadusi kui mujal Euroopas keskmiselt ja sellepärast me peamegi vähem toetust saama. See ei ole minu arust loogiline. Mina arvan hoopis vastupidi. Kui meil on ebasoodsad tingimused kas või lühikese vegetatsiooniperioodi pärast või mingid muud kliimatingimused ei ole nii soodsad kui näiteks Hollandis, siis meie põllumehed peaksid veelgi rohkem toetust saama, selleks et nad suudaks võrdselt konkureerida. Aga praegune argument on hoopis vastupidine. Õnneks või kahjuks ei kehti enam tootmispõhine toetussüsteem. Üldiselt ma arvan, et peaksime sellest rohkem rääkima. Euroopas on praegu kriis, raha napib igal pool ja me peame kogu aeg mõtlema, kuidas vähemaga hakkama saada. Olgem ausad, meil on praegu vaja raha näiteks selleks, et pagulasi aidata ja mingites muudes operatsioonides osaleda. Nii peaksime võib-olla tõesti üldse lõpetama põllumajanduse toetamise Euroopas, kaasa arvatud selle diislikütuse aktsiisimäära kaudu. Oleme võrdsed ja siis vaatame, kes võidavad, kes paremini hakkama saavad – kas meie Eesti põllumehed või teiste Euroopa riikide põllumehed. Aitäh!

Ivari Padar, palun!

Lugupeetud kolleegid! Ma tahtsin selguse toomiseks sõna võtta, muidu poleks võtnud. Siin oli juttu sellest, et Euroopa Liidu toetused on ebavõrdsed. See oli justkui etteheide Euroopale. Ma lihtsalt soovin öelda, et meil ei ole Euroopale midagi ette heita. Võtame kas või selle finantsperioodi lõpu, aastate 2019 ja 2020 perspektiivi, millised on Eesti põllumajandusele ja üldse maaelule tulevad toetused. Kui me vaatame kokku esimest ja teist sammast, nii põllumajanduslike otsetoetuste kui maaelu arengukava, siis näeme, et meie hektaripõhised toetused ei ole 2019. aastal üldse mitte väga kaugel Soome omadest. Aga valdkond, milles me oleme väga kaugel Soomest, on erinevad sisendid, olgu nendeks kas või maa hind või maa rendi hind. Sellest vaatevinklist on niimoodi, et on vale Euroopale ette heita, nagu ta käituks meiega sellel finantsperioodil ebaõiglaselt.
Mida me saame iseendale ette heita? Euroopa Liit andis meile eelmisel perioodil 1,2 miljardit põllumajanduse ja kogu maaelu arendamiseks, sellel perioodil annab 1,7 miljardit. Lisaks laseb Euroopa Liit meil endal otsustada terves reas küsimustes, kas me tahame täiendavalt maksta või ei taha. Selle meetme nimi on seesama kuulus top-up, millest võib varsti jõululuuletuse kirjutada. Selles suhtes on niimoodi, et kas me sellel perioodil 140 miljonit eurot anname juurde või ei anna. Täpselt samamoodi on maaelu arengukava kaasfinantseerimisega. Kas kaasfinantseerime maaelu arengukava täideviimist 15% ulatuses, nagu me oleme kokku leppinud, või 25% ulatuses, nagu ka on võimalik? Sisuliselt saaks Eesti riik juurde panna suurusjärgus 100 miljonit minu mäletamise järgi. Kolmas küsimus on, mida me maaelu arengukavva sisse kirjutame, millised meetmed. Kas ka mingid keskkonnahoiumeetmed, näiteks Natura maad või Natura metsad? Või peaks osa maaelu- ja põllumajandusmeetmeid olema eraldi rahastatud näiteks Keskkonnaministeeriumi eelarvest?
Kokkuvõttes on küll niimoodi, et meil ei ole üldiselt Euroopa Liidule midagi ette heita. Meil on ette heita sellele, kuidas me asju omas riigis ajame. Euroopa Liit on uue eelarveperspektiivi seisukohalt käitunud meiega küllalt kenasti ja suur osa otsuseid sõltub meist endist, 101 inimesest. Tänan teid väga!

Kas maaeluminister Kruuse soovib veel sõna? Ei soovi. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Olga Ivanova, Erki Savisaare, Aadu Musta, Viktor Vassiljevi, Siret Kotka, Mihhail Korbi ja Mailis Repsi esitatud. Arupärijate nimel võtab sõna Mihhail Stalnuhhin. Palun!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Et küsimuse sisu oleks arusaadav, alustan Napoleoni aja Prantsusmaast. Tollal tegutses seal meie arusaamise järgi esimene kriminalist. Kui mu mälu ei peta, siis tema nimi oli Joseph Fouché – endine kurjategija ja väga efektiivne võitleja kuritegevusega, ainult et tal oli probleeme kurjategijate tuvastamisega. Tema meetod nägi välja niiviisi, et umbes meie saali suurusesse, aga ümmargusse tuppa keskele istusid nuhid ja ümberringi käisid kurjategijad ning nuhid püüdsid tundide jooksul kurjategijate nägusid meelde jätta. Selge, et niisugune süsteem ei saanud olla efektiivne.
Progress: paarikümne aasta pärast ilmus välja mees perekonnanimega Bertillon, suure ja väga kuulsa arheoloogi ma ei mäleta nüüd, kas poeg või pojapoeg, ja tema nuputas välja meetodi, mida hakati nimetama bertiljonaažiks. Tema oli veendunud, et kui võtta teatud kohad inimese kehal ja mõõta nende vahelised vahed, siis nende proportsioonide jada on igal inimesel originaalne. Noor mees, veidi üle 20, paar aastat vaevles, aga siis selgus, et tõesti on kurjategijad niiviisi tuvastatavad. Aga süsteem oli väga keeruline ja seda oli raske kasutada, sest tehti haltuurat ja mõõdeti nii, nagu vasak jalg soovis, ja pahatihti ei õnnestunud midagi saavutada.
Ja jällegi progress. Kaks meest, kes olid pärit Inglismaalt ja töötasid kolooniates, ei teinud kohalikel inimestel nägu pidi vahet – olid need siis indialased või hiinlased –, ja äkki avastasid nad, et sõrmejäljed kunagi ei kordu. Kaks meest, sõltumata teineteisest, tegid selle avastuse ja pakkusid välja daktüloskoopia. Pärast seda on see ennast tõestanud kogu maailmas.
Probleeme hakkas tekkima aga 1930. aastatel, kui Chicago ja New Yorgi mehed hakkasid proovima, kuidas sõrmejälgede jätmisest lahti saaks. Prooviti näiteks liivapaberiga need jooned maha hõõruda ja neist põletades lahti saada, isegi oma tagumiku pealt püüti nahka ümber istutada. Aga selgus, et ei aita mitte midagi. Kui nahk on uuele kohale kasvanud, siis muudab ta seal oma struktuuri ja sõrmejäljed tulevad tagasi.
Nii et alates 1930-ndatest kogu tsiviliseeritud maailm teab, et elu jooksul, alates umbes 18. elupäevast kuni surmani sõrmejäljed ei muutu. Seda ei tea meie Siseministeerium. Kui te vormistate endale passi, siis teilt võetakse sõrmejäljed. Ja kui te mingit muud dokumenti lähete kahe aasta pärast vormistama, siis peate jälle sõrmejäljed andma. Minult küsis selle huvitava kurioosiumi kohta alguses meie konsul Sankt-Peterburgis, sest see on seotud teatud probleemidega inimeste jaoks, kes peavad dokumente vormistama ja kui möödas on üle kahe aasta, jälle leidma koha, kus sõrmejälgi saab anda. Selle küsimuse on püstitanud ka inimene, kes Eestis on niimoodi dokumente vormistanud ega ei saa absoluutselt aru, miks ta kaks korda kahe ja poole aasta jooksul peab selle protseduuri läbi tegema.
Nii et arupärimise nimetus on "Bürokraatia kohta dokumentide väljastamisel" ja mina isiklikult tahaks teada, miks meie Eestis arvame, et sõrmejäljed muutuvad. Olen muuseas küsinud ja saanud teada, et kui kord oled andnud, siis sõrmejäljed on andmebaasis olemas, neid ei visata sealt välja. Mille jaoks siis kahe aasta ja ühe päeva pärast peab neid jälle andma ja sellega raiskama oma aega, ametniku aega, teatud tehnilist ressurssi – vot sellest aru ei saa. Palun vabandust, et nii väikese probleemiga tülitan – see ei ole muidugi seakatk, aga siiski huvitav teema.

Arupärimisele vastab siseminister Hanno Pevkur. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Tänan arupärijat sellise kena ilukirjandusliku sissejuhatuse eest nii väikesesse probleemi, nagu ta ise tabavalt ütles! Käime need küsimused kiiresti läbi. Esimene küsimus oli selle kohta, et kui inimese sõrmejäljed ei muutu, siis millest on tingitud nõue iga kahe aasta tagant uuesti daktüloskopeerida. Dokumendi kiibile kantavad sõrmejäljed hõivatakse reisidokumendi ja elamisloakaardi taotluse esitamisel. Rõhutan: just nimelt taotluse esitamisel. Dokumendi väljastamisel hõivatakse sõrmejäljed taas, eesmärk on biomeetriliste andmete võrdlemine. Võrreldakse dokumendi kiibile kantud sõrmejälgi taotleja sõrmejälgedega. Elektroonsete dokumentidega elektroonses isikutuvastuses on ülitähtis, et biomeetrilised andmed oleksid võimalikult kvaliteetsed ja usaldusväärsed. Andmete vananedes nende usaldusväärsus väheneb. Samuti muutub aja jooksul sõrmejälgede hõivamise ning nende talletamise ja töötlemise tehnoloogia järjest täpsemaks ja kvaliteetsemaks, nagu ütleb üks tähtis paber.
Seega, kahe põhjuse väljatoomisel võib öelda, et isiku daktüloskopeerimise vajadus tuleneb sellest, et isik oleks üheselt ja tõsikindlalt tuvastatud. Ja teiseks, taotlejalt võetud sõrmejäljed peavad olema tehniliselt töödeldavad ja isikusamasuse tuvastamiseks kvaliteetselt kasutatavad kogu dokumendi kehtimise aja jooksul. Kui kvaliteedist veel rääkida, siis arupärija märkis õigesti, et sõrmejälg ei muutu. Aga sõrmejälje kvaliteet võib muutuda ja see võib mõjutada unikaalset papillaarkurrustikku. Näiteks võib papillaarkurrustik kuluda või olla vigastatud. Kui lõikate näppu, on sõrmejälg muutunud, samuti on võimalik haigusest tingitud deformatsioon jms. Kui sõrm jääb kahe kivi vahele, siis sõrmejälg muutub, ei ole midagi teha. Kui sõrmejälgede kvaliteet on muutunud, võib see vähendada ka kokkulangevuse tõenäosust edaspidisel võrdluse tegemisel dokumendi kiibilt.
Ütlen veel juurde, et Euroopa Liit on 2004. aastal sätestanud kohustuse kasutada liikmesriikide kodanike dokumentides biomeetrilisi andmeid, sh sõrmejälgi. Kui küsida, miks me neid kasutame või miks me hõivame neid uuesti, siis tuleb arvestada, et biomeetriliste andmetega dokumendid võimaldavad isikutel kasutada näiteks e-väravaid ehk ABC-väravaid, kus dokumendikiibilt võetakse maha biomeetrilised andmed ja võrreldakse neid isiku poolt skaneerijasse pandud andmetega. Kui need andmed ei ole värsked, siis võib inimesel probleem tekkida. Ta ei pääse ABC-väravast läbi ja suunatakse tavakontrolli. Ja siis me oleme kõik pahased, miks ABC-värav ei tööta. Ei tööta sellepärast, et sõrmejäljed ei ole piisavalt kvaliteetsed.
Arupärimise teine küsimus on, mis segab Vabariigi Valitsusel algatada seadusmuudatust eesmärgiga tühistada korduva daktüloskopeerimise nõue. Ma saan aru, et siin peetakse silmas ikkagi kaht aastat ja pean märkima, et inimesed ei pea käima Politsei- ja Piirivalveametis iga kahe aasta tagant uusi sõrmejälgi andmas. Üldjuhul võetakse need uuesti siis, kui inimene läheb passi või elamisloakaardi kehtivuse lõppedes endale uut dokumenti taotlema. Me teame, et passi kehtivusaeg on viis aastat ja Riigikogu liikmetelt on tulnud ettepanek, et see võiks tulevikus olla kümme aastat. Mina toetan seda kümmet aastat. Elamisloakaardi kehtivus on seotud konkreetse inimesega, maksimaalselt kehtib see viis aastat. Kui kellegi isiku- või elamisloakaart varastatakse või see hävib enne kehtivusaja lõppu ja inimene läheb seetõttu uut dokumenti taotlema, siis ei pea temalt uusi sõrmejälgi võtma, kui eelmisest daktüloskopeerimisest on möödas vähem kui kaks aastat.

Küsimused ministrile. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud härra minister! Ma sain teie vastusest aru niiviisi, et esimene põhjus, miks need teist korda võetakse, on see, et isik on vaja tuvastada. Kui ma tulen ja esitan oma dokumendi, mille sain veidi üle kahe aasta tagasi, seal on minu pilt, vajaduse korral on mul veel mõned teised dokumendid, siis ma pean sõrmejäljed andma sellepärast, et te ei usu seda dokumenti, mille ma esitan. See on seesama dokument, mis mulle anti välja sellessamas osakonnas, kuhu ma nüüd tulin. Aga kuidas sellega varem oli? Kuidas sellest hädast üle saadi, kui sõrmejälgi veel ei võetud?

Vabandust, aga milles on teie probleem? Selles mõttes, et see protseduur võtab aega mõnedkümned sekundid. Te panete näpu sõrmejäljelugerisse ja see protseduur toimub sekundite vältel. Seda esiteks. Teiseks, see on kõik inimeste endi hüvanguks, et nad saaksid näiteks e-väravatest, ABC-väravatest kiiresti läbi. See on kõik nende endi hüvanguks: et ei peaks seisma passi esitamise järjekorras, et oleks võimalik minna läbi ABC-väravast, mis on juba olemas näiteks uues Narva terminalis ja Tallinna lennujaamas. See võimaldab kiiremat piiriületust. Kui te tahate, et piiriületus ei oleks kiire, ärme hõivame sõrmejälgi. Mina olen aru saanud, et see teeb elu lihtsamaks. Kui jutt on Eesti kodanikust, kellel on pass, siis talt ei hõivata sõrmejälgi tihedamini, kui on passi kehtivusaeg. Nagu ma ütlesin, see võib peagi olla kümme aastat. Te toote siin välja ainult elamisloakaardi omanikud ja elamisloakaardi pikendamisel on loogiline, et hõivatakse uued biomeetrilised andmed. Nagu ma ütlesin, see on mõnekümne sekundi küsimus. Ma ei saa sellest murest üldse aru. Kas selle nimel, et inimene saaks kiiremini piiri ületada, ei ole ta suuteline kulutama või ei taha kulutada 20 sekundit, et panna näppe sõrmejäljelugerisse või plaadi peale, mis fikseerib inimese sõrmejäljed – raske aru saada.

Aitäh, minister! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate nimel Mihhail Stalnuhhin, palun!

Võtan praegu sõna iseenda nimel. Lugupeetud härra minister! Asi ei ole selles, et piiri ületada. Jah, see on mugavam. Aga kas te tõesti ei saa aru? Üks asi on sõrmejälge kasutada siis, kui läbid mingi värava. Teine asi on kogu aeg tuvastada, et mina olen see, kui ma tulen mingit dokumenti vahetama. Te saage aru, no võib-olla te ei tunneta, aga see on veidi naljakas. Terve maailm teab, et need ei muutu. Need ei muutu, annad neid ühe korra! Kui tekib mingi kahtlus, siis miks mitte – siis kutsuge inimene kohale, las annab sõrmejäljed uuesti ja need kontrollitakse ära. See on lihtsalt liigne bürokraatia. Milleks seda vaja on?
Räägin teile ühe paar nädalat tagasi sündinud loo, kui juba selleks jutuks läks. Üks Hollandi ajakirjanik tegi Türgis passi ja see läks tal, kui teda uskuda, maksma 750 eurot. Ma ei oska seda nime välja lugeda, selline araabia nimi. Ta tegi selle passi, kusjuures esitas sinna Hollandi peaministri pildi. Ta tuli selle passiga Hollandisse, et tõestada, kui kerge on tegelikult Euroopa dokumente võltsida. Selle dokumendi esitajas ei näinud seal mitte keegi mingit ohtu – pass nägi täitsa ehtne välja. Ma saan aru, et sõrmejälgi on vaja, kuna praktika näitab, et näiteks valepilti on väga kerge dokumendile saada. Aga ma veel kord ütlen, et sõrmejäljed ei muutu elu jooksul. Ma vajutan kuhugi sõrmega ja teen ukse lahti – see on väga mugav, see on tore. Aga milleks seda bürokraatiat veel kord? Hea küll, see võtab sekundeid, aga 1 300 000 inimest vajab, no ma ei tea, vahest iga kahe aasta tagant uusi dokumente. Nii tohutu hulk operatsioone – milleks seda vaja on? Jah, see on muidugi teie otsustada, aga mina arvan, et see on lihtsalt bürokraatia. See on kellelegi kasulik, inimestele pole seda vaja. Saaks riigi vahendeid kokku hoida ja lõpetada inimestelt selle raha võtmine – teie aga teete näo, et te ei saa aru, milles on asi. Selline meie dialoog siis on. Paku ükstaspuha mida, ükstaspuha kui kasulikku ja vahendeid kokku hoidvat, ikka keegi ei kuula. Miks? Sest ma ei ole teie karjas, nagu me siin Mairega rääkisime. Järjekordselt ei ole soovitav rääkida. Meie vahel on nii suur vahe. Aitäh!

Kas minister soovib veel sõna võtta? Siseminister Hanno Pevkur, palun!

Mul on jube kahju, et te üldse ei kuula, mis ma räägin. Ma väga loodan, et teiega ei juhtu midagi sellist, et te jätate oma näpu kuskile ukse vahele või sahtli vahele või et teie näpp saab muul moel nii palju vigastada, et teie sõrmejälg moondub. Proovige siis sellest sõrmejäljelugerist läbi minna! Ma väidan, et te ei saa seda. Kordusprotseduurid on just nimelt sellisteks puhkudeks. Ei ole raske panna sõrme kümneks sekundiks sõrmejäljelugerisse ja masin teeb selle töö ära. See on kõik teie enda huvides, nende inimeste huvides, kes ületavad piiri, kellele väljastatakse elamisloakaart. Kui te sellest aru ei taha saada, siis te võite väita, et see on bürokraatia. Mina ütlen, et see ei ole bürokraatia, see on normaalne protsess. Kes taotleb passi, saab selle viieks ja tulevikus kümneks aastaks. Kes taotleb elamisloakaarti, saab selle nii kauaks, kui talle määratakse. Igalühel meist võib juhtuda midagi sellist, mis sõrmejälje moondab, ja tehnika peab sellest aru saama, milline on teie kehtiv sõrmejälg. Küsimus ei ole selles, kas riik saab aru, kes te olete – küll riik saab aru, ärge muretsege –, aga masin peab ka aru saama, kes te olete.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Meie järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Enn Eesmaa, Tarmo Tamme, Rein Ratase, Viktor Vassiljevi, Olga Ivanova, Erki Savisaare, Jaanus Karilaidi, Aadu Musta, Siret Kotka, Mihhail Korbi, Mailis Repsi ja Dmitri Dmitrijevi esitatud ja see käsitleb tegutsemist Euroopa rände rahvusvahelise tegevuskava raames. Palun arupärijate nimel sõna võtma Enn Eesmaa!

Austatud kolleegid! Lugupeetud minister! Detsembris 2014 võtsid Euroopa Liidu ministrid vastu nõukogu järeldused "Ränne Euroopa Liidu arengukoostöös". Järeldustes toodi välja vajadus aidata partnerriikidel suurendada võimekust migrantidega toimetulekuks ning aidata kaasa teadlikkuse suurendamisele rändega seonduvate teemade vallas: naasmine, kriminaalsed võrgustikud, inimkaubandus, inimõigused. Rõhutati rände positiivseid aspekte, sest paljud emigreerunud aitavad kodumaale tagasi viia teadmisi, tehnoloogiat ning isegi ressursse. Samuti aitavad nad kaasa sihtriigi arengule, asutades näiteks ettevõtteid.
Tänavu mais avaldas Euroopa Komisjon teatise "Euroopa rände tegevuskava", milles käsitletakse nii migratsiooni lähtepõhjustega – konfliktid ja vaesus – tegelemist kui ka ebaseaduslikku rännet takistavate meetmete tõhustamist. Teatises käsitletakse ka seadusliku ja kontrollitud rände toetamist. Eesti valitsus peab lähtuma detsembris 2014 valitsuskabinetis ja samal kuul Riigikogu väliskomisjonis heaks kiidetud meie riigi seisukohtadest Euroopa Liidu välisasjade nõukogu arenguministrite detsembris toimunud istungil.
Meie arupärimine on vormistatud 10. juunil. Täna on 21. september ja olukorrad on suuresti muutunud, kuid mõned küsimused on siiski jäänud. "Kas Eesti on valmis tõhusamaks koordinatsiooniks Euroopa Liidu valdkondlike struktuuride, samuti liikmesriikide endi poliitikavaldkondade vahel arengusidususe teadvustamiseks ning juurutamiseks? Kas Eesti suudab kaasa aidata, loomaks peamistes väljarände lähteriikides inimväärseid elutingimusi?" Ning kolmandaks: "Mida suudame teha rände peapõhjuseks peetava julgeoleku suurendamisel lähteriikides?" Loodame ammendavaid vastuseid ja kindlasti küsime ka küsimusi, arvestades asjade tänast seisu. Tänan!

Arupärimisele vastab siseminister Hanno Pevkur. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Hea meelega arutlen teiega täna rändeteemadel ja tundub, et mitmeid kordi pikalt ka lähitulevikus. Konkreetselt need küsimused küll, kui arupärijad lubavad sellele viidata, kuuluvad enamikus oma sisu poolest Välisministeeriumi pädevusse. Aga meil on valitsus üks tervik, Välisministeeriumiga koostöös saime teemad üle vaadata ja püüdsime arupärijatele vastamiseks kõik kenasti kirja panna.
Esimene küsimus on, kas Eesti on valmis tõhusamaks koordinatsiooniks Euroopa Liidu valdkondlike struktuuride, samuti liikmesriikide endi poliitikavaldkondade vahel arengusidususe teadvustamiseks ning juurutamiseks. Meil on olemas kena mõiste, policy coherence for development, mis on lühendatult PCD ja eesti keelde tõlgitud kui "poliitikasuundade sidusus arengukoostöös". Arupärijate esindaja kindlasti seda väga hästi teab. Ja teab ka seda, et kõigile Euroopa Liidu riikidele, sh Eestile, on PCD siduv kokkulepe. Selle kohaselt peaksid muud poliitikad toetama arengukoostöö eesmärkide saavutamist ja selle põhimõtte järgimine on oluline, et ulatusliku rahvusvahelise mõjuga poliitikad ei nulliks ühiseid panuseid arenguabisse. Poliitika sidususe põhimõtete laiem teadvustamine ja tõhusam juurutamine on ka üks Euroopa Liidu praeguse eesistuja Luksemburgi selgeid prioriteete ja meil on väga hea meel, et see on üks nende prioriteete arengukoostöögi valdkonnas. Kindlasti Eesti toetab eesistujat ja lähtub omagi arengukoostöö planeerimisel sellest põhimõttest. Kui me vaatame meie arengukoostöö ja humanitaarabi arengukava kuni 2020, siis seal on see kenasti sees.
Teine küsimus: "Kas Eesti suudab kaasa aidata, loomaks peamistes väljarände lähteriikides inimväärseid elutingimusi?" Nüüd vastan natuke pikemalt, teema on ju põletav. Sissejuhatuseks olgu öeldud, et meie huvides on kindlasti toetada kõiki meetmeid, mis aitaksid rännet ohjata juba lähteregioonis, ja me oleme oma võimaluste piires seda ka teinud. Eesti on Euroopa Liidu piirivalveagentuuri Frontex missioonidel suuruselt kuues panustaja. See vist käis täna ühele arupärimisele vastamisel läbi, aga olgu see siin veel kord maha öeldud. Eelmisel aastal me osalesime Frontexi operatsioonidel kokku 85 politsei- ja piirivalveametnikuga. Kui panna see inimtööpäevadesse, siis olime Frontexi missioonidel ligi 3000, täpsemalt 2985 inimtööpäeva. Ja kui vaadata, millega me peale inimjõu veel panustasime, siis meil olid vahelduvalt Frontexi missioonidel kiirpaat, lennuk ja ka muud, väiksemat tehnikat. Tänavu on meil plaanis osaleda vähemalt samas mahus. Praegu tundub, et see maht on juba ületatud, seega oleme oma mahtu tegelikult hakanud suurendama. Pärast Euroopa Komisjoni ettepanekut kolmekordistada ühisoperatsioonide Triton ja Poseidon eelarvet väljendasime ka meie valmisolekut suunata nendesse ühisoperatsioonidesse lisaressurssi nii inimeste kui ka tehnika näol. Samuti toetame Frontexi rolli suurendamist tagasivõtmise ühisoperatsioonide korraldamisel.
Nüüd kui tulla sõjaliste operatsioonide juurde, siis Vahemeres käib praegu sõjaline või kuritegevusvastane mereoperatsioon EUNAVFOR Med, mille peamine eesmärk on ebaseadusliku smugeldamise takistamine. Eesti panus selles on ühe eksperdi osalus. Aafrika suunal on Eesti panustanud nii arengukoostöö, humanitaarabi kui ka missioonidel osalemise kaudu. Teatavasti Eesti osales Euroopa Liidu sõjalisel missioonil Kesk-Aafrika Vabariigis, treeningmissioonil ja ÜRO missioonil Malis. Humanitaarabi oleme andnud Kesk-Aafrika Vabariigile, Malile, Lõuna-Sudaanile, Sierra Leonele, Guineale, Libeeriale, Nigeeriale, Somaaliale, Tšaadile, Nigerile ja Kongo Demokraatlikule Vabariigile. Oleme seda teinud humanitaarabi vormis, peamiselt Maailma Terviseorganisatsiooni ehk WHO kaudu, samuti UNICEF-i kaudu. Euroopa Liidu liikmena teeme sissemakseid Euroopa Arengufondi, mille vahenditest suurem osa suunatakse just Aafrika arengu toetuseks. Aastatel 2011–2015 on Eesti panus Euroopa Arengufondi olnud ligi 7,4 miljonit eurot.
Kui vaadata, mis on olnud Eesti panus Süüria olukorra leevendamiseks, siis Jordaanias, Liibanonis, Iraagis ja Türgis on alates 2011. aasta araabia kevadest toetatud sealseid tegevusi 1,6 miljoni euroga, seda nii kahepoolse arengukoostöö kui ka ÜRO humanitaarabi agentuuride kaudu. Päästemeeskonna eksperdid on ehitanud Jordaanias pagulaslaagrit ning osalenud ÜRO kriiside hindamise ja koordineerimise meeskonna UNDAC missioonil Süüria-Türgi piirialadel. MTÜ Mondo vabatahtlikud on Jordaanias teinud inglise keele ja IT-koolitusi, samuti abistavad nad Za´atari ja Azraqi pagulaslaagris tsiviilelanikke.
Eraldi tahan peatuda Ukrainal. Ukraina on olnud teatavasti üks Eesti peamisi arengukoostöö sihtriike üle kümne aasta. Me jätkame Ukraina arengu toetamist ka tulevikus, pakkudes nii reformikogemusi kui ka panustades bilateraalsel tasemel. Samuti aitame multilateraalsel tasemel programmide ja koostöö kaudu. Loomulikult oleme alati valmis täiendavalt saatma Ukrainasse oma eksperte sealset süsteemi üles ehitama. Mis puutub rahalisse mõõtmesse, siis eelmisel aastal moodustas Ukrainale antav abi Välisministeeriumi kogu humanitaarabi eelarvest ca 10%. See summa oli 1,2 miljonit eurot. Tänavustest arengukoostöö humanitaarabivahenditest on Ukraina toetamiseks eraldatud 2,35 miljonit eurot, sh 1,1 miljonit arengukoostööks ja 1,5 miljonit humanitaarabiks. Lisaks on meil sellised väiksemad programmid nagu Ukraina tudengitele Eestis õpingute võimaldamine stipendiumide eraldamise abil ning idapartnerluskeskuse tegevused Ukrainas. Eelmise aasta algusest on Eesti eraldanud humanitaarabina Ukraina konfliktis kannatanute abistamiseks ja sisepõgenike olukorra leevendamiseks kokku 1,76 miljonit eurot. Abi on suunatud peamiselt rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu. Lisaks on saadetud nii toidu- kui ka meditsiiniabi ning toetatud kolme Eesti mittetulundusühingu – need on Mondo, Eesti Pagulasabi ja Ukraina Kultuurikeskus – kohapealset humanitaartegevust Ukraina konfliktis kannatanute, sh sisepõgenike abistamisel.
Ühe asja ütlen siiski veel. Kui me vaatame OSCE erimissioone, siis Ukraina missiooni oleme mullu panustanud 12 inimesega ja praegu on OSCE missioonidel seitse vaatlejat. Rahas mõõdetav panus OSCE missioonidesse on 90 000 eurot.
Kolmas küsimus: "Mida suudame teha rände peapõhjuseks peetava julgeoleku suurendamisel lähteriikides?" Eks põhiline tegutsemine käib rahvusvahelises koostöös ning NATO ja Euroopa Liidu operatsioonide kaudu, seda nii Afganistanis, Aafrikas, Lähis-Idas, Balkanil kui loomulikult ka Vahemere piirkonnas laiemalt. Arupärijad kindlasti teavad meie väljaõppemissiooni Malis, Somaalias ja Kesk-Aafrika Vabariigis. Teada on ka tsiviilmissioonid, mis on eelkõige suunatud Ukrainasse ja Gruusiasse, aga ka Afganistani, Malisse, Nigerisse ja Aafrika Sarve piirkonda. Eespool ma juba mainisin missiooni nimetusega EUNAVFOR Med, milles osaleb meie staabiohvitser. Ja lisame siia veel Mali, kus Euroopa Liidu ja ÜRO missioonidel on kokku 18 meie tegevväelast.
Lõpetuseks viitan Eesti ja USA välisministri kokkuleppele, mille kohaselt me panustame aastail 2015–2017 igal aastal 500 000 Ameerika Ühendriikide dollarit Afganistani abistamisse, millest 300 000 dollarit läheb Afganistani politsei toetuseks ja 200 000 dollarit Afganistani relvajõudude toetuseks.
Need on reaalsed panused, mis me oleme teinud, aga praegu püsin ma vastates lihtsalt n-ö küsimuste fookuse raamis. Minu teada meil on võimalus rändest ka pikemalt rääkida. Täna arutati Euroopa Liidu asjade komisjonis ettepanekut, et rändetemaatika võiks tulla suures saalis arutusele riiklikult tähtsa küsimusena. Siis võtame selle praegu kõige põletavama teema siin saalis eraldi lauale ja arutame seda pikemalt.

Küsimused ministrile. Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Tänan nende vastuste eest! Kindlasti ka mina toetan mõtet arutada selles suures saalis kõigekülgselt pagulastemaatikat. Aga nüüd küsimus. Sinu Saksa kolleeg on teinud ettepaneku või esitanud lausa üleskutse, et Euroopa Liidu riigid, kaasa arvatud Eesti, võiks pagulasi ja põgenikke kriisikolletest tuua otse nendesse riikidesse, kuhu nad on määratud, jättes vahele vahendajad, kelle hulgas on liiga palju ka näiteks inimkaubitsejaid. Milline on sinu arvamus praegu? Ja milline on, ütleme, Eesti arvamus selle ettepaneku kohta?

Aitäh küsimuse eest! Kui me arutasime Euroopa Liidus suvel 60 000 sõjapõgeniku aitamist, siis see hulk jagunes kahte ossa: 40 000 oli neid, kes on juba Euroopa Liitu jõudnud, ja 20 000 neid, kes veel ei ole jõudnud. Eesti ütles, et me oleme valmis panustama mõlemas osas. See oli Euroopa Liidu asjade komisjoni ja valitsuse ühine positsioon, et me oleme valmis toetama mõlemat kontingenti – nii neid, kes on juba Euroopa Liitu jõudnud, kui ka neid, kes on väljaspool. Selles mõttes jah, ma olen kindlasti valmis edasi liikuma üsna kiirelt ka ülesandega täita nii parlamendi kui valitsuse antud mandaati, mis on ka Euroopa Liidu tasemel kokku lepitud, et väljastpooltki inimesi sisse tuua. Samas usun, et põhifookus on praegu ikkagi Euroopa Liidu sees kujunenud kriitilise olukorra lahendamisel. Ja kuna Euroopa Liidu välispiiri vahetus läheduses, ütleme, 100 kilomeetri ulatuses on suurusjärgus 6 miljonit või rohkemgi sõjapõgenikku, siis selge on, et peame tegelema ka sellega. Aga kui te küsite, mis minu meelest on õige teha, siis ma arvan, et õigem oleks suunata põhiressurss olukorra stabiliseerimisele kriisikolletes. Sealt edasi järgmine samm võiks olla täiendava humanitaarabi andmine kriisikollete lähiriikidesse, kus on olemas pagulaslaagrid, ja kolmas aste võiks olla see, et kui muud üle ei jää, siis kõige kriitilisemas olukorras olevad inimesed asustatakse ümber Euroopa riikidesse. Selline võiks olla gradatsioon, mismoodi me rahvusvahelise koostöö ja humanitaarabi reegleid täites käitume.

Artur Talvik, palun!

Hea eesistuja! Hea minister! Kõigepealt on hea veenduda, et nii ministeerium kui ka sina ministrina olete end päris hästi selle teemaga kurssi viinud ja tegelete asjaga. Aga mul on selline küsimus: kas te olete läbi mänginud ka kriisistsenaariumid juhuks, kui see situatsioon Eestis eskaleerub? Praegu me näeme televiisori vahendusel päris hullusid olukordi Ungaris, Balkani maades ja ka kiirtunneli suudmes. Kui midagi sarnast juhtub Eestis, kas on olemas selleks stsenaarium? Kas on olemas valmisolek eriolukorraks? Ma ei taha siin kedagi hirmutada, aga ma tahan uurida, kas selline valmidus on olemas.

Aitäh küsimuse eest! Lühidalt vastan, et loomulikult me oleme püüdnud erinevad võimalikud stsenaariumid läbi mängida. Samamoodi oleme ära hinnanud oma võimekuse ehk selle, kui suure hulgaga politsei oma ressursside juures suudab igapäevaste toimingute kõrval hakkama saada ja millised on need n-ö astmed, millal me vajame täiendavat abi kas või näiteks Kaitseliidult. Me oleme olukorrad läbi mudeldanud ja oma võimekust hinnanud, aga arvan siiski, et erakorralised olukorrad on ainulaadsed. Meenutame näiteks Eesti suuremaid lumetorme. Me oleme justkui kogu aeg valmis – meil on lumesahad valmis, meil on liiv valmis – ja ikkagi võib Padaorg lumes olla ja inimesed seal kinni istuda. Iga konkreetse situatsiooni lahendamine kujuneb alati hoopis erinevaks sellest, mis on paberi peal läbi mängitud.
Aga ütlen: vastus on jah, me oleme läbi mänginud, kuidas tegutseda. Ma loodan, et seda ei lähe kunagi vaja, aga kui seda peaks vaja minema, siis tuleb loomulikult lähtuda konkreetsest situatsioonist. Me ei tea praegu, mis suunas me peame eelkõige tegutsema. Me peame arvestama kõikide suundadega, kuna Eesti piir on veepiir, meil on maismaapiir Venemaaga, mis on ühe kontrollrežiimi all, ja Schengeni piir, mis on teise režiimi all. Me peame olema valmis selleks, et igast suunast võib meile tulla suurem hulk inimesi, kui praegu iga päev näha on.

Auväärsed, tuletan meelde, et arupärimiste korral on Riigikogu liikmel õigus ühele küsimusele. Andres Ammas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud minister! Kõigepealt kasutan võimalust tänada teid ja teie abilisi põhjalike vastuste eest Vabaerakonna fraktsiooni kirjalikele küsimustele. Minu küsimus puudutab meile saabuvate pagulaste võimalikku valimist. Eestis on inimesi lohutatud sellega, et meil on võimalik valida kristlasi, tervikperesid jne. Kas rahvusvahelise koostöö raames selline valik ka tegelikult eksisteerib või on valitsuse liikmed seda rääkinud lihtsalt inimeste rahustamiseks?

Rahvusvaheliselt on kokku lepitud üks põhimõte. Kui räägitakse inimeste ümberasustamisest, mis on siiamaani toimunud n-ö tavapärase rahvusvahelise koostöö raames ehk siis kooskõlastatult ÜRO pagulasvoliniku ametiga, siis ei ole üldse kasutatud ümberpaigutamise mehhanismi, mis kehtiks Euroopa Liidu siseselt. Eelkõige on lähtutud rahvusvahelisest praktikast. Seal arvestatakse üht olulist reeglit ja see oluline reegel on see, et inimesi paigutatakse ümber vastavalt sellele, millises sihtriigis nad kõige suurema tõenäosusega suudavad kohaneda. Ja see kõige suurem tõenäosus kohanemiseks hõlmab ka kultuurilist, religioosset ja keelelist tausta. See on põhimõte, mida ka ÜRO pagulasvoliniku amet aktsepteerib. On selge, et kui meil siin on enim levinud religioon kristlus ja kristlusest omakorda õigeusk ja luterlus – katoliiklasi on meil märksa vähem – ja moslemeid veel vähem, siis tuleb sellega kindlasti arvestada. Meie põhiseadus muidugi keelab diskrimineerimise usulise kuuluvuse, rassi, soo või rahvuse järgi, aga kui silmas pidada seda, kuidas inimesed kohaneksid, siis on selge, et religioosne taust ühes või teises riigis on tähtis.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea minister! Pagulasteema on vallandanud Euroopas ka hulga muid probleeme. Kas valitsus tajub sellist tendentsi, et Junckeri viimane ettepanek on suunatud sellele, et komisjoni otsustuspädevust tahetakse suurendada liikmesriikide otsustuspädevuse arvel? Ja milline võiks olla Eesti valitsuse tegevus selles küsimuses?

See protsess algas aprillis, kui Juncker esimest korda oma ettepanekutega välja tuli. Eesti on selle protsessi loomulikus kulgemises kogu aeg komisjonile signaliseerinud, et liikmesriikidel peab olema õigus otsustada. Liikmesriikidel peab olema õigus kaasa rääkida otsustusprotsessis, mis mõjutab liikmesriike nii olulisel määral. Kui ma võtan ette paberid, mis Euroopa Komisjon ja eesistuja Luksemburg eelmisel nädalal nõukogule järelduste tegemiseks esitasid, siis seal ei ole kusagil kirjas ei kohustuslikkust ega seda, et liikmesriigid jäävad otsustusprotsessist kõrvale. Vahepeal aga koridorides tõesti sahistati – teil on väga õige informatsioon –, et komisjon tahaks millegi sellisega välja tulla. Eestit toetab selles osas väga suur hulk liikmesriike, kes kinnitavad, et see on liikmesriikide otsustada. Milline paber saab olema meil laual homme, kui toimub taas erakorraline siseministrite kohtumine, ja ülehomme, kui on ülemkogu istung, seda näen ma homme hommikul. Eesti positsioon, Eesti valitsuse positsioon, mis sai täna ka Euroopa Liidu asjade komisjonis üle korratud, ei ole muutunud. Me oleme endiselt seda meelt, et liikmesriigid peavad saama selles protsessis kaasa rääkida, sellist otsust ei saa teha kuskil Brüsselis Euroopa Komisjoni ühes toas.

Monika Haukanõmm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimuse teema ilmselt ei ole siseministri pädevuses, aga kuna te ütlesite, et valitsus on üks, siis ma küsin selle ära, et info sellest jõuaks ka tervise- ja tööministrini. Täna räägiti sotsiaalkomisjonis põhiliselt küll hoopis teemal, mis puudutas nakkushaiguste tõrjet ja ennetust, aga loomulikult jõuti ka pagulaste probleemini ja selleni, et pagulased võivad Eestisse tulles endaga mõned haigused kaasa võtta. Me teame ka, et nende kontrolli on plaanitud teha Tallinna lennujaamas, kui nad tulevad lennukiga. Aga teadupärast võivad nad Eestisse jõuda ka teistmoodi. Mida teie arvate, kus oleks õige pagulaste tervist kontrollida, et hoida ära näiteks A-hepatiidi, aidsi ja tuberkuloosi jõudmine siia?

Teie loetletud haigused on Eestis muidugi ka praegu täiesti olemas. Need ei saa kuidagi siia jõuda, kui need juba on olemas. Aga minu isiklik seisukoht on, et selle asja me peame läbi rääkima eelkõige Itaalia ja Kreekaga. Just seal peaks toimuma eelhindamine ja eel-tervisekontroll. Selles osas, millised andmed me Itaalia ja Kreeka käest kätte saame ja milline eeltöö on seal tehtud, me loodetavasti saame targemaks järgmisel nädalal, kui ma sõidan oma Itaalia kolleegiga kohtuma. Eesmärk on läbi rääkida detailid, kuidas meie inimesed hakkavad olema hindamisprotsessi kaasatud. Tegelikult on see ka asjaomastes reeglites kokku lepitud, et liikmesriik, kuhu inimene saabub ja kus ta rahvusvahelise kaitse taotluse esitab, isiku tuvastab ja teostab ka esmase tervisekontrolli. Nüüd on küsimus selles, kui põhjalik see esmane tervisekontroll on. Loomulikult me eeldame seda, et Itaalia ja Kreeka panustavad piisavalt, et need inimesed oleksid a) tuvastatud ja b) kontrollitud. Aga see ei välista seda, et me peame täiendavat kontrolli tegema, ja täiendava kontrolli puhul on küsimus selles, kas me teeme seda seal või peame seda tegema siin Eestis.

Mart Helme, palun!

Aitäh, lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Viimasel ajal võib vähemalt Tallinnas märgata selget äratuntavalt võõrpäritolu inimeste arvu kasvu – nende sagedus tänavapildis on kasvanud. Paljud nendest liiguvad ringi inimeste saatel, kes suure tõenäosusega näivad olevat nende tugiisikud. Minu küsimus on, kas need nn pagulased saabuvad Eestisse juba praegu, ehkki avalikkusele on öeldud, et nad hakkavad saabuma tõenäoliselt alles aastavahetuse paiku. Vahest on tegemist lõunapoolset Euroopat laastava rändelaine mingisuguse osa jõudmisega isevooluteed Eestisse? Kas Siseministeeriumil on praegu kontroll nende protsesside üle? Kas toimub pisteline dokumentide kontroll tänavatel ja piiril? Või äkki on tegu minu meelepettega?

Aitäh küsimuse eest! On ka kolmas variant, et tegemist on turistidega. Meil on väga palju kruiisituriste. Aga kui tulla teie küsimuse viimase osa juurde, siis Politsei- ja Piirivalveamet loomulikult on oma tähelepanu fookust natukene muutnud, seda eelkõige Vanasadamas. Ja selle tulemusel on Vanasadamas viimase paari nädala jooksul tuvastatud mõned Poola numbrimärgiga sõidukid, kus on olnud sees inimesed, kes on soovinud ilma kehtiva reisidokumendita Soome sõita. Need inimesed on tuvastatud, need inimesed on kinni peetud.
Tänavapildi järgi ei ole meil küll mingisugust põhjust eeldada, et tegemist võiks olla teie mainitud isikutega ja liiati veel ka nende tugiisikutega. Me ei peida siin Eesti rahva eest midagi. Kui me oleme otsustanud, et nüüd on õige aeg sõjapõgenikke aidata, ja nad hakkavad Eestisse jõudma, siis me kindlasti avalikkust sellest teavitame. Samas ma arvan, et ei ole mõistlik teatada, et lennuk saabub sellel kuupäeval sellel kellaajal ja tulge kõik vastu. Seda me ei tee. Nende inimeste privaatsuse ja kaitse huvides on, et nad saabuksid siia täiesti normaalsel teel ja läheksid oma elupaika täiesti normaalselt, nii et neile täiendavat tähelepanu ei pöörata. Nad väärivad seda kaitset. Soovitan igaühel ka siin saalis rohkem mõelda selle peale, kuidas neid inimesi integreerida, kuidas neile tagada normaalne uue elu algus, sest need inimesed vajavad rahvusvahelist kaitset.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, eesistuja! Lugupeetud minister! Te väitsite, et Eestil on võimalus valida ümberasustatavaid isikuid. Siin saalis on praegu kolm Riigikogu liiget, kes viibisid väliskomisjoni töövisiidil Jordaanias, kus me ÜRO pagulasvoliniku ameti esindajatega kohtumisel tõstatasime selle küsimuse ja vastus oli täiesti ühene: meil ei ole võimalik valida, valiku teevad nemad. Aga tahan küsida hoopis selle kohta, et te väidate, et Eesti on kvootide vastu ja see on ka meie Euroopa Liidu poliitika alustes kirjas. Paraku see järjepidev nõustumine Euroopa Komisjoni ettepanekutega ei toeta seda. Kui Eesti on kvootide vastu, miks ei ole me seisnud ühises rindes Poola, Tšehhi ja Ungariga, kelle esindajad näiteks ka eile kohtusid ja arutasid seda teemat?

Aitäh! Alustan lõpust. Kui vaadata Euroopa Liidu ministrite laual olnud pabereid, järeldusi ja muid ettepanekuid, siis ei näe me neis ühtegi sõna sellest, et on mingid kohustuslikud kvoodid. Ühes neist oli kirjas, et lisaks juba varem räägitud 40 000 inimese ümberpaigutamisele vajab abi veel 120 000 isikut. Ja sellest me oleme lähtunud. Me oleme lähtunud sellest, mis on mõistlik. Vaadake, kui me ütleme, et liikmesriigid peavad saama kaasa rääkida, siis see on juba iseenesest viide sellele, et vabatahtliku nõustumise peavad otsustama liikmesriigid. Mis puudutab teie viidet Jordaanias käimisele ja ÜRO pagulasvoliniku ametile, siis loomulikult nemad teevad kõigepealt ettepaneku. Ma olen väga palju uurinud, kuidas seda protsessi viivad läbi soomlased, kellel on mitmete aastate pikkused kogemused. Rääkides oma kolleegiga olen saanud kinnitust, et kui ÜRO pagulasvoliniku amet annab neile loetelu, kus on kirjas inimesed, kes vajaksid rahvusvahelist kaitset Soomes, siis on Soome riigil õigus sealt omakorda välja sõeluda inimesed, kes Soome eri põhjustel ei sobi. Peamine kriteerium on loomulikult julgeolek. Nii et võimalus selles protsessis kaasa rääkida on Eestil kindlasti olemas ja seda me kavatseme ka kasutada.

Maire Aunaste, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Paar päeva tagasi ma kuulsin hommikul "Terevisioonist", et teie ministeeriumi esindaja Janek Mägi rääkis samal teemal, kuidasmoodi varsti läheb Eestist meeskond Itaaliasse pagulaslaagrisse ja hakkab välja valima inimesi, kes võiksid Eestisse ümber asuda. Selle järel ma helistasin kohe ministeeriumisse, rääkisin Janek Mägiga ja ütlesin, et tahaksin väga kaasa minna. Ja kaasa minna tahan ma sellepärast, et mind tõesti huvitab, kuidasmoodi nende inimeste valimine võiks käia. Te nimetasite peamise kriteeriumina ohutust ehk eesmärki, et meile ei tuleks halbu inimesi, ja see on muidugi kõige tähtsam. Aga kui selles meeskonnas on psühholoogid, siis kuidasmoodi nende inimeste valimine võiks käia? Kas teil on mingid ankeedid välja töötatud või kuidas see valimine lühikese aja jooksul võiks toimuda?

Aitäh! Pigem käib see niimoodi, et minu kohtumine oma kolleegiga on planeeritud 2. oktoobrile ja me proovime selleks ajaks saada ametkondade tasemel kokkuleppele, kui mitu inimest me võime Itaaliasse saata, kuidas Itaalia riik nad vastu võtab ja kõik muud tehnilised nüansid. Proovime sellele dokumendile 2. oktoobril ka alla kirjutada ja hiljem oktoobrikuu jooksul saata Itaaliasse oma sideohvitseri. Kui sideohvitser on teinud ettevalmistused, et meeskond saab sinna minna, siis me hea meelega võtame ka Riigikogust mõned inimesed kaasa. Ma arvan, et tervet Riigikogu ei ole mõistlik kaasa võtta, aga mõned inimesed, kes avaldavad soovi, saaksid kaasa tulla. Ja siis me saaksime kõike kohapeal oma silmaga näha. Loomulikult, meie võimalused seal sõltuvad ka väga palju sellest, millised on tingimused. Praegu on see täpsustamisel ja kui see on selgem, siis anname teile kindlasti kohe teada. Kui on soovi tulla, siis on seda usutavasti võimalik ka korraldada.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud minister! Rõhutasite veidi aega tagasi, et me peaksime mõtlema, kuidas pagulasi Eesti ühiskonda integreerida. Võib-olla ei ole mõtet jalgratast leiutada. Te käite kohtumas Kreeka ja teiste maade ministritega ja võib-olla toote häid mõtteid Lääne-Euroopast, kus kogemused on ammu olemas. Kuidas nad on mujal ühiskonda integreerunud ja mida meie siis siin peame tegema?

Aitäh! Me kindlasti uurime teiste maade kogemusi. Me teeme parimate praktikatega tutvumiseks loomulikult tihedat koostööd kõigepealt oma lähimate naabrite Rootsi ja Soomega, aga kogume informatsiooni ka mujalt.

Uno Kaskpeit, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Nagu näha, ei paista põgenikevoolul lõppu tulevat. Tundub, et lõuna pool piire kinni ei panda, sest kellelgi ei ole selle vastu huvi. Mis te arvate, kas kuu-poolteise pärast saabuvad järgmised 120 000 või 200 000 inimest, kes lähevad omakorda jaotamisele? Ja kui palju Eesti plaanib sealt võtta?

Aitäh! Ma tõesti ei taha tegelda spekulatsioonidega. Elu näitab. Mida kiiremini me saame kriisikolletes mingigi signaali rahu võimaliku tekke kohta, mida rohkem me suudame praegu aidata väljaspool Euroopa Liitu pagulaslaagrites olevaid inimesi, seda suurem on tõenäosus, et nende surve Euroopa Liidule muutub väiksemaks.

Jaak Madison.

Austatud minister! Alustuseks ma soovin teile edu homme Brüsselis, kus teil on vaja kindlasti parimal moel seista Eesti huvide eest. Ma loodan, et te olete lugenud tänast Äripäeva, kuhu Ronald Viin on kirjutanud artikli pealkirjaga "Salligem ka sallimatuid". Me teame, et praegune immigratsioonikriis on Euroopat väga palju lõhestanud ja paljud inimesed on sattunud massipropaganda alla. Meedias tembeldatakse sallimatuteks kõiki, kes ei kiida heaks massiimmigratsiooni Euroopasse. Tsiteerin väga head lõiku: "Ometigi ei julge keegi mu tutvusringkonnas arvamust avaldada, sest kardetakse ühiskonna halvakspanu. Seda põhjusel, et valitsus, president ja teised valjuhäälsed organisatsioonid on igasuguse opositsioonilise arvamuse tembeldanud kurjaks ja ebainimlikuks." Samas Delfi ja Eesti Päevalehe tehtud küsitluse alusel ei toeta 80% Eesti elanikest, seega ka teie valijatest ja teile mandaadi andnud isikutest, immigratsiooni Euroopasse. Kas te peate neid ebainimlikeks ja kurjadeks inimesteks?

Aitäh! Igal inimesel on õigus oma arvamusele.

Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Enn Eesmaa, palun!

Ilmselt on õigus kõigil neil, kes arvavad, et pagulastemaatika ja sõjapõgenike problemaatika jääb veel kauaks meiega – kõigis riikides, kõigis parlamentides. Keskerakonna fraktsioon on kindlasti nende hulgas, kes toetavad mõtet arutada selles suures saalis põhjalikult pagulastemaatikat. Ma ei imesta, et Euroopa Liidu asjade komisjonis just meie esindajad selle ettepaneku tegid, sest me oleme seda oma fraktsioonis arutanud ja selle initsiatiiviga välja tulnud.
Täna me arutasime ja analüüsisime väliskomisjonis ÜRO-s algavat suurt peaassamblee istungjärku, kuhu kogunevad riikide juhid. Eesti presidendil on seal esimene esinemine juba laupäeval. Suureks üllatuseks panime tähele, et pagulastemaatika on sellel istungjärgul väga nõrgalt esindatud. Seal räägitakse kõikvõimalikel teemadel, pisut ka pagulasteemadel ja seda ennekõike ilmselt nendes kõnedes, mida riigijuhid peavad. Me teame, et Eesti esindajad – president ja välisminister – esinevad New Yorgis kokku kuue kõnega. Kindlasti me ootame, et nendes kõnedes puudutataks ka pagulastemaatikat, sest tänastes uudistes teatati tõepoolest, et Eestisse tulevad esimesed ümberasujad juba sellel aastal. Uut pagulaskeskust hakatakse ehitama üsna varsti. Tõenäoliselt oleks viimane aeg mõtelda ka sellele, et Eestis töötaks – ja töötaks tegusalt – ametkondadevaheline pagulaskomisjon. Mitmes riigis on need juba loodud. Kui natukegi mõelda, siis on ilmne, et pagulastemaatika kuulub Välisministeeriumi, Siseministeeriumi, Kultuuriministeeriumi ja ka haridusministeeriumi töövaldkonda. Probleemide nimekiri on tõenäoliselt väga pikk ja lõppkokkuvõttes peab kogu ühiskond selle temaatikaga tegelema.
Nii et jõudu Eesti huvide kaitsmisel Brüsselis! Loodame, et pagulastemaatika kui riiklikult olulise küsimuse arutelu siin saalis tuleb asjalik! Aitäh!

Mart Helme, palun!

Lugupeetud saal! Lugupeetud minister! Ma pean ütlema, et ma ei usu teid. Ma ei usu teid, sellepärast et me oleme nii palju kordi kuulnud, kuidas me oleme valmis, kuidas Eesti on valmis. Eesti oli valmis seakatkuks. Tuleb välja, et ei olnud valmis. Eesti oli valmis kaitsma Schengeni välispiiri, aga siis rööviti Eston Kohver ja selgus, et meil seda piiri polegi. Nüüd me oleme valmis vastu võtma nn pagulasi, kelle põhimass on tegelikult mugavusimmigrandid, mitte mingid pagulased. Pagulased istuvad Jordaanias, Türgis ja mujal põgenikelaagris ja ootavad, et nad saaksid tagasi koju. Need, kes ründavad üle Euroopa piiride ainult teatud riikidesse – Saksamaale ja Rootsi –, on mugavusimmigrandid, neil ei ole midagi pistmist pagulastega.
Mida ma tahan öelda? Ma tahan öelda seda, et me näeme praegu Euroopas eksistentsiaalset kriisi. Kesk-Euroopa riigid on mattunud pagulaste masside alla. See pagulaste mass on jõudnud otsapidi Soome. Me ei saa jääda sellest puutumatuks. Me peame olema valmis loobuma Schengeni lepingust, taastama piiride kontrolli. Ma saan aru, et see paneb paljud inimesed protestist kätega vehkima – kuidas siis niimoodi, me ei saagi enam Euroopas vabalt liikuda! Ei saa, sest teatud Euroopa riigid on teinud otsuse oma piire mitte valvata ja lasknud sisse meeletu massi inimesi, keda ei suudeta kontrollida. Me ei ole valmis neid inimesi integreerima – see on väga ilus sõna, aga me ei ole valmis neid integreerima.
Täna oli meil riigikaitsekomisjonis arutusel Süüria teema. Ja mis selgub? Selgub, et Eestis on kaks araabia spetsialisti. Täpselt kaks araabia spetsialisti! Integreerime siis neid inimesi sealt Lähis-Idast kahe araabia spetsialistiga – suurepärane! Kuidas nad hakkavad meil koolis käima? Kuidas me paneme nad rääkima eesti keeles, tegelema ettevõtlusega, saadame nad tööle? See ei ole lihtsalt mõeldav, kui neid inimesi hakkab siia tulema nii palju, nagu neid tõenäoliselt tulema hakkab.
Ma veel kord ütlen: see mass voolab laiali ja see ei jäta meid puudutamata, aga me ei ole selleks valmis. Mul on väga kahju, et minister ei kuula mind, sellepärast et ma tahan talle veel kord öelda: me ei ole valmis. Meil ei ole võimekust, et taastada piirivalvet piiril Lätiga. Meil ei ole võimekust, et valvata korralikult isegi idapiiri. Meil ei ole võimekust, et sadamates, lennujaamades ja igal pool mujal valvata piiri nii, et me tõepoolest suudame kontrollida kõiki, kes sisse tulevad, ja need, kes ei kõlba meile ükskõik mis põhjusel, olgu nad mafioosod või kes tahes, tagasi saata. Me ei ole selleks valmis! Ei ole mõtet endale illusioone luua, tunnistame endale seda! Ja kui meil tuleb see diskussioon siin saalis – ma loodan, et see tuleb –, siis ma ei taha olla üleliia ründav ja süüdistav. Ma lihtsalt juhin tähelepanu teatud tõsiasjadele. Ma loodan, et me arutame neid asju ausalt, poose võtmata ja üksteisele puru silma puistamata. Veel kord: me ei olnud valmis seakatkuks, meil on idapiir välja ehitamata ja korralikult valvamata ja me ei ole valmis ka selleks, et immigrantide massidega rinda pista. Aitäh!

Jaak Madison.

Austatud rahvaesindajad! Ma tulin siia omalt poolt repliiki ütlema just nimelt siseministri vastustele tuginedes. Kõigepealt alustan kiitusega. Erinevalt paljudest teistest ennast arvamusliidriks pidavatest inimestest Eesti Vabariigis olete teie siin vastates ja ka meedias olnud viisakas ja lugupidav. Te erinete paljudest, kes sõimavad kõiki, kes ei toeta praegust jaanalinnupoliitikat Euroopas ega järgi pimesi kõike, mida ütlevad meid praegu immigratsioonikvootidega survestavad Euroopa Komisjon ja Saksamaa, rassistideks, vihakõnelejateks, sallimatuteks, hoolimatuteks. Selles mõttes olete teie väga viisakas ja see on väga tänuväärne. Kuid vastates minu küsimusele, kas te peate neid inimesi, kes ei toeta sellist poliitikat, mida Euroopa praegu rakendab, tõesti ebainimlikeks ja vihaõhutajateks, te ütlesite mulle: igaühel on õigus oma arvamusele. See pole vastus.
Just nimelt oma arvamust me peamegi kõige rohkem hoidma. Peame kaitsma oma õigust öelda välja reaalsed probleemid ja riskid, mis pagulastega kaasnevad. Kui me üritame meediapropaganda abil kõigile selgeks teha, kui rumalad, lollid ja isekad on eestlased – need eestlased, kes on meid siia valinud, kes on ka teid valinud, härra minister, teie positsioonile –, siis see ei ole õige poliitika. Meie ülesanne siin on teha seda, milleks meid siia valiti, pidades meeles oma programmi ja poliitilisi lubadusi.
Kas te mäletate oma erakonna lubadusi veebruarikuus enne valimisi? Tugev piir, tugev majandus. Viiest rikkaimast riigist enam ei räägitud, aga vahel ikka tuleb see repliigi korras sisse. Kas me teeme praegu seda poliitikat? Kas teie erakond teeb Eesti majandust tugevamaks, tõstes kütuseaktsiisi? Ta paneb Eesti majanduse veel raskemasse olukorda. Eesti põllumehed on suurimas kriisis viimase 20 aasta jooksul ning valitsuse seisukoht pagulaste arvu osas on viimase kahe kuuga muutunud 270% ulatuses. Kas see on tõesti see, milleks teid valiti?
Tulla meile rääkima, et me integreerime need inimesed meie ühiskonda niimoodi, et keegi ei märkagi – see on lihtsalt naiivne. See on rumalus! Kas te tõesti peate rumalaks omaenda rahvast, seda 80%, kes ei toeta sellist poliitikat? Mina ei pea neid rumalaks, ma pean neid inimesteks, kes hoolivad Eesti tulevikust, Eesti rahvast ja Eesti riigist, Eesti rahvusriigist. Seda poliitikat peaks ka teie ellu viima, kui ma loen teie valimisprogrammi.
Euroopa Ülemkogu, kes tõenäoliselt erakorraliselt kokku tuleb, hakkab arvatavasti hääletama kvootide kehtestamist ja me teame väga hästi, et juba lihthäälteenamusega on võimalik survestada kõiki riike, kes ei nõustu Saksamaa sooviga kvoodid määrata. Ma tahaks väga näha, kuidas te tulete siia parlamendi ette seletama, kui see hääletus lähebki niimoodi läbi. Me ei ole toetanud Ungarit, Tšehhit, Poolat, Slovakkiat ja Lätit nende poliitikas, kui nad on seisnud kindlalt vastu igasugustele kvootidele ja ümberjagamistele. Kui see survestamine lähebki Euroopa Ülemkogu istungil läbi, siis kuidas te tulete seda meile seletama?
Täna te rääkisite Euroopa Liidu asjade komisjonis jaotusvõtmest. See on ilus sõna, jätab mulje vabatahtlikkusel põhinevast jaotamisest. Kuid häda on selles, et iga uue jagamise korral kehtib täpselt sama jaotusvõti. Kui me 60 000 pagulase puhul rääkisime 180 isikust, kes tulevad Eestisse, siis praeguse 120 000 pagulase puhul räägime lisaks veel 373-st. See on üle kahe korra suurem arv. Ning Saksamaa on juba ennustanud kuni miljon immigranti käesoleval aastal. Kas tõesti te olete naiivne ja arvate, et me pääseme praeguses kriisis 180 000 immigrandi ümberjaotamisega? Ei pääse! Korrutame selle arvu vähemalt kolmega ja kui tuleb jagada 600 000 immigranti üle Euroopa laiali, mis siis on Eesti jaotusvõti?
Seega on minu sõnum teile, härra minister, väga selge: räägime asjast otse! Räägime asjast ausalt ja nii, nagu tegelikult on, ja sellisel juhul peab teist lugu ka Eesti rahvas. Aitäh!

Henn Põlluaas, palun!

Head kolleegid! Euroopa on silmitsi sattunud enneolematu situatsiooniga, enneolematu kriisiga. Me näeme ja kuuleme iga päev, kuidas sajad tuhanded inimesed pürgivad Euroopasse. Tänaseks on neid juba peaaegu pool miljonit, kuid see on ainult jäämäe tipp. Liikvel on kümned miljonid inimesed ja Euroopa tegeleb ainult tagajärgedega. Me võime ära jagada 120 000 inimest, kuu aja pärast aga tullakse välja uue plaaniga jagada ära 240 000. Täpsed arvud ei ole olulised, aga selles ei ole kahtlustki, et see tendents – lihtsalt tagajärgede likvideerimine või õigemini mitte likvideerimine, vaid nende jagamine kõikide Euroopa Liidu riikide vahel – jätkub. Peaks olema ka kõige sinisilmsemale ja kõige roosamate prillidega inimesele selge, et see ei ole jätkusuutlik.
Nii Euroopa Liidu kui Euroopa Liidu liikmesriikide tegevus, õigemini tegevusetus selle tendentsi peatamisel on olnud täiesti naeruväärne. Siseminister rääkis siin Frontexist, sellest, et agentuuri eelarvet on kolmekordistatud ja milline on Eesti panus. Eesti panus per capita on tõesti nii arengu- kui ka humanitaartoetuste näol olnud enneolematult suur, kuid praegu peab Euroopa tegelema esmajärjekorras pagulaste voogude peatamisega, enda välispiiride kaitsmisega. Nii Frontex kui ka Euroopa sõjaline missioon, mis Vahemerel on käivitatud, tegelevad ainult pagulaste transpordiga Aafrika rannikult Euroopasse. See ei ole jätkusuutlik! Selle peab ära lõpetama, see tuleb peatada! Tuleb paljastada inimsmugeldajate võrgustik ja see purustada, aga me ei kuule sellest tegevusest täna absoluutselt mitte midagi.
Saksamaa on juba hakanud käsi üles tõstma – Saksamaa, kes on tegelikult suur süüdlane selles, et pagulaste vood Euroopa poole liiguvad, sest on ju kuulutatud: tulge kõik, te olete teretulnud! Samuti Rootsi ja mõned muud riigid on hakanud ettevalmistusi tegema, et saata pagulased tagasi ja kehtestada jälle Dublini konventsioon, et kõiki neid toetusi vähendada. Sama on juba teinud Taani, Soome plaanib seda teha. Eesti kavast ma ei ole kuulnud absoluutselt mitte midagi. Võrreldes meie enda kodanikega on meie tulevased pagulased sõna otseses mõttes ülekullatud. Kui me räägime jaotamisest, siis tegelikult see puudutab ainult väikest osa kõikidest nendest illegaalsetest immigrantidest, kes on Euroopa Liitu tulnud – 500 000-st on see ju ainult väike osa. Aga kas te olete kuulnud, kas te olete näinud, et need, kes ei kvalifitseeru pagulasteks, saadetakse tagasi? Ei, need inimesed jäävad ka Euroopasse ja enamiku Euroopa Liidu riikide seadused keelavad illegaalidel tööle asuda. On suur probleem, millega hakkavad need sajad tuhanded inimesed, keda ei nopita välja, kes ei kvalifitseeru pagulasteks, ennast toitma, üleval pidama. Millega nad hakkavad tulevikus tegelema? Kus nad hakkavad elama?
Palun lisaaega!

Palun! Lisaaega kolm minutit.

See on probleem, mis praeguse hetke suurima probleemi varjus alles ootab enda aega. Aga sellega ei tegeleta üldse.
On ääretult kurb ja kahetsusväärne jälgida, kuidas Euroopa laseb, nii nagu Ungari president ütles, endast üle sõita, kuidas Euroopa läheb allakäiguteed, ilma midagi ette võtmata. Miks ei käivitata sõjalise missiooni teist ja kolmandat etappi, mis tähendaks inimsmugeldajate laevade ja paatide rekvireerimist või hävitamist? Miks on osa Euroopa riike selle vastu? Sest see on miljoniäri. Kas sellest ei peaks järeldama seda, et need rahad liiguvad kuskile piiririikide valitsustesse ja Euroopa Liidu valitsusse? Kui juba Prantsuse aukonsul Türgis tegeleb inimsmugeldamise toetamisega ja tema väitel ka terve Türgi valitsus, siis siit edasi mõeldes võib iga inimene kasutada enda fantaasiat.
Tore oli kuulda siseministrilt, et Eesti on valmis, et me oleme juba kaalunud mingisuguseid samme. Aga milliseid? Kui tõesti hakkavad need inimvood teisi radu liikuma, kui nad jõuavad ka Eesti piiridele, siis milliseid meetmeid kasutatakse? Oleks olnud väga huvitav ka seda kuulda. Soome kaitseminister näiteks teatas täna, et Soome kaitsejõud on valmis panustama piiri kaitsmisesse pagulasvoogude eest. Ma loodan, et Eesti tegutseb sama otsustavalt.
Aga põhiline on praegu see, et Eesti peab enne, kui ta vabatahtlikult nõustub pagulaste ümberpaigutamise või ümberasustamisega, nõudma eeskätt kõikidel Brüsseli kohtumistel, et Euroopa välispiirid tuleb kindlustada. Tuleb lõpp teha sellele lõpmatule inimvoole, sest muidu sellele probleemile lahendust ei tule. See peaks olema kõige esimene samm praegusel hetkel. Ja sellele peab loomulikult järgnema kõik muu, mis puudutab sõjapõgenike aitamist praegustes lähteriikides ja kriisi likvideerimist. Nii et kõigepealt tuleb tulekahju kustutada meie enda majas, Euroopas, alles siis me saame minna kustutama mujale. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja ja kolleegid, keda on veel uskumatult palju saali jäänud hilisele tunnile vaatamata! Kõik see jutt, mida ma kuulen, on väga tõsine. Tegelikult ma ei tahtnud rääkida, aga mõtlesin siiski, et ma pean ikkagi rääkima. Ja see ei ole jutt, mida ma loen lehtedest. Ma arvan, et erinevalt ilmselt kõikidest teistest parlamendiliikmetest ei ole minu kõigi kolme tütre kallimad mitte eestlased. Üks mu tütardest on pagulaste tugiisik, prantsuse keele spetsialist, kes tegeleb mustanahalistega. Üks mu tütardest elab Beirutis, tema abikaasa on liibanonlane, ja kolmas on seotud ühe Süüria noormehega. Sõnum, mille edastamiseks ma tulin praegu siia pulti, on selline, et eile helistas mu Beirutis elav tütar. Ega tal ei olnudki midagi palju öelda. Ta ütles, et issi, ütle oma kolleegidele, et kui te kedagi vastu võtate, siis võtke kristlasi. Et meil Liibanonis on neid põgenikelaagrites juba ligi kaks miljonit.
Nendel teemadel olen ma väga tihti rääkinud. Ka sellel teemal, mille siin vist kolleeg Helme jutuks võttis, et tegemist on mugavuspagulastega või midagi sellist. Mina tean tänu oma telefonikõnedele ja saadud meilidele ka selliseid jutte Lähis-Idast, et tõepoolest need, kes on kodumaalt lahkunud, istuvad laagrites Jordaanias, Liibanonis, Türgis ja mujal. Aga paljud need geelitatud juustega ja iPhone'idega poisid, keda me näeme liikumas läbi Euroopa, on Süüriast pärit ja nemad on tegelikult poisid, kes hoiavad sõjaväest eemale. Nad on desertöörid. Nii nagu omal ajal nõukogude aja alguses või nõukogude aja lõpul oli, paljud ehk mäletavad, kui Eesti poisid püüdsid Nõukogude armeest eemale hoida. Ma ei tea, kas see vastab tõele, aga need on jõukad ja  haritud inimesed, kes ei taha lihtsalt surra. Süürias käib tõesti sõda mitmel rindel, ja mitte ainult seal.
Aga minu sõnum on see, mida mu tütar eile helistades mulle ütles: issi, ütle oma kolleegidele, et kui te kedagi võtate, siis võtke eelkõige kristlasi. Aitäh!

Kas siseminister soovib veel sõna võtta? Ei soovi. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmise arupärimise on esitanud Olga Ivanova, Valeri Korb, Tarmo Tamm, Lauri Laasi, Mihhail Stalnuhhin, Kersti Sarapuu ja Märt Sults ning see käsitleb USA saatkonna turvameetmete vastavust Eesti seadustele. Arupärijate nimel Olga Ivanova, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Tänavu maikuus avaldati ajakirjanduses uudis, mis viitas USA saatkonna teostatavale ja Siseministeeriumiga kooskõlastatud jälitustegevusele Tallinnas. Ekspertide esialgse arvamuse kohaselt võis 29. mail Postimehes avaldatud informatsiooni põhjal öelda, et USA saatkonna valveüksus tegeles ilmselt jälitustegevusega, mille vastavuse Eesti seadustega seadis ajakirjandus kahtluse alla. Ekspertide hinnangul on inimeste juhuslik tänaval jälgimine ja saatkonna ümbrusel silma peal hoidmine ühelt poolt Eesti seadustega kooskõlas. Teisalt on aga küsitav, kui üksus n-ö kahtlase isiku kohta varjatult andmeid kogub ja töötleb, nagu vahendas "Aktuaalne kaamera". Eelmainitud Postimehe artiklist nähtus, et juhul kui isik oli kahtlasesse nimekirja sattunud, siis teda pildistati ja filmiti ning tema käikude kohta hakati n-ö logiraamatut pidama. Tartu Ülikooli karistusõiguse õppejõud advokaat Mare Tannberg möönis, et sellise olukorra puhul võib tekkida küsimus, kas see tegevus on õiguspärane või mitte. "Kui isik jälgib teist isikut andmete kogumise eesmärgil, siis on tegemist eraviisilise jälitustegevusega," lisas ta.
Eeltoodust tulenevalt on meil järgmised küsimused. Esimene: "Kes teostab järelevalvet USA saatkonna poolt kogutud isikuandmete töötlemisele?" Teine: "Kas USA saatkonna poolt töödeldud isikuandmetele rakendub Eestis kehtestatud õiguskord ehk kas isikut jälginud USA saatkond peab Eesti kodanikku teavitama, et teda on jälgitud?" Ja kolmas küsimus: "Palun tooge välja ja põhjendage, kas Eestis on veel mõni asutus või organisatsioon, kellele on väljastatud taoline jälitustegevuse luba?" Aitäh!

Arupärimisele vastab siseminister Hanno Pevkur. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Püüan vastata kiiresti ja võimalikult konkreetselt. Esimene küsimus on, kes teostab järelevalvet USA saatkonna kogutud isikuandmete töötlemise üle. Tahaksin natuke fookust nihutada, seda õigesse suunda seada. Teie sissejuhatuses oli küll juttu, et tegemist ei ole olnud jälitustegevusega. Põhirõhk oli seal sellel, kas Eesti on edastanud Ameerika Ühendriikide saatkonnale sellist teavet, mis võimaldaks isikut tuvastada, ja kas sellega on seotud isikuandmeid. Siinkohal saan küll nagu varasemateski selleteemalistes sõnavõttudes kinnitada, et tehtud analüüsi käigus kogutud info ja kontrollitud andmete põhjal pole alust väita, et osapoolte tegevus on väljunud memorandumis kirjeldatud piiridest. Teisisõnu on USA saatkonna tegevus objekti julgeoleku tagamisel igati kooskõlas Eesti seadustega ja Ameerika Ühendriikidele ei ole sellisel kujul andmeid edastatud. See, mida on edastatud, on piltlikult öeldes jah- ja ei-vastused. Nii et kui Ameerika Ühendriikide saatkond on palunud kontrollida mõnda sõidukit, siis on vastatud, kas see sõiduk on olnud kahtlane. Need on olnud jah- või ei-vastused ja isikuandmeid või täpsemaid andmeid ei ole Ühendriikide saatkonnale edastatud.
Teine küsimus: kas USA saatkonna töödeldud isikuandmetele rakendub Eestis kehtestatud õiguskord ehk kas isikut peab teavitama? Nagu ma ütlesin, tegemist ei ole olnud jälitustegevusega. Siinkohal meenutan teile, et vastavalt Viini konventsioonile on Eestil kohustus tagada siin asuvate välisriikide esinduste, sõltumata sellest, kas tegemist on Ameerika Ühendriikide, Venemaa Föderatsiooni või Soome Vabariigi suursaatkonnaga, turvalisus. Sellest tulenevalt oleme teinud ja teeme kindlasti ka edaspidi saatkondadega koostööd, et tagada nende turvalisus. Andmeid Eesti kodanike kohta ei ole Eesti ametkonnad edastanud. Konkreetse olukorrapõhise ohu kahtluse korral oleme teavitanud saatkonda, kas on ohukahtlus või ei ole.
Kolmas küsimus: kas Eestis on veel mõni asutus või mõni organisatsioon, kellele on väljastatud selline jälitustegevuse luba? Veel kord: Ameerika Ühendriikide saatkonnale ei ole väljastatud ühtegi jälitustegevuse luba. Saatkond tuvastab võimalikke ohtusid, et kaitsta saatkonda ja selle töötajaid, ning ohukahtluse korral teavitab Eesti pädevaid ametkondi. Saatkonna ja Eesti Vabariigi vahel on kokku lepitud ka käitumisreeglistik, kui kiiresti ja millal Eesti korrakaitseorganid ühele või teisele sündmusele reageerivad. Aitäh!

Kas ministrile on küsimusi? Ei ole. Avan läbirääkimised. Sõnavõtusoovi ei ole. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmise arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Valeri Korb, Märt Sults, Erki Savisaar, Mailis Reps, Dmitri Dmitrijev, Mihhail Stalnuhhin, Andrei Novikov, Enn Eesmaa, Tarmo Tamm, Rein Ratas, Martin Repinski, Priit Toobal, Aadu Must, Viktor Vassiljev, Siret Kotka, Mihhail Korb, Toomas Vitsut ja Kadri Simson. See käsitleb koolilõunat. Arupärijate nimel Valeri Korb, palun!

Head kolleegid! Kolm nädalat tagasi algas meie koolides uus õppeaasta ja ma usun, et seda arupärimist, mille me esitasime 10. juunil s.a, on päris kõlblik täna arutada. Ma ei hakka arupärimist ette lugema. Võtsin välja mõned arvud, mida on ehk hea teada. Eesti lastest elab suhtelises vaesuses 20,2%, absoluutvaesuses 10% ja paljudele lastele on koolilõuna ainuke soe toit päevas. Viis aastat on koolilõunatoetus olnud 78 eurosenti. 2010. aastast on toiduainete hinnad kasvanud 23%, koolilõunatoetus 4%. Toetus peaks olema kuni 92 eurosenti. Keskerakonna fraktsioon on aastail 2014–2015 algatanud ka vastavasisulise eelnõu. Arupärimises on ministrile neli küsimust. Aeg on hiline ja ma ei hakka neid ette lugema, usun, et minister ise annab neist ülevaate. Aitäh!

Arupärimisele peab vastama haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kõigepealt ütleksin selle sissejuhatuse kohta, et kui te ikka väga tahate rääkida vaesusest, olgu absoluutsest või suhtelisest, siis peaksid ka ettepanekud sellele vastama. Kõigile võrdse toetuse jagamine ei lahenda probleemi, sest sel juhul jääb toetus paratamatult väikseks.
Aga vaatame nüüd küsimusi. Kuidas valitsus plaanib olukorda parandada? Ma ei tea täpselt, mis olukorrast on jutt või mida täpselt on selles lauses mõeldud, aga laias laastus võib öelda, et valitsuse jaoks ei ole kõigi jaoks tasuta lõuna nii suur prioriteet, et seda peaks rahastama näiteks õpetajate palkade arvel. Nii et ühtegi sellist kavatsust meil koolilõuna toetuse tõstmiseks ei ole. Mis puudutab 78 senti, siis sellele võiks ju lisada ka piima- ja puuviljaprogrammid ja me saame kokku 97 senti, mis on juba peaaegu et omahind. Üldiselt on äärmiselt küsitav, kas riik peab sellisel määral sekkuma omavalitsuste tegevusse, et annab väga sihtotstarbeliselt ette koolimenüüd või siis universaalse toetuse koolilõunale. Raha läheks riiklikult mõistlikumalt, kui see oleks sihitud vastavalt vajadusele ja seda saaksid tõesti need, kes on absoluutses vaesuses ja miks mitte siis ka suhtelises vaesuses. See oleks tõesti panus sellesse, mida te oma sissejuhatuses kirjeldate. Ja iseenesest ei ole see meede mõeldud kogu toidu kinnimaksmiseks, see on mõeldud toetuseks.
Kui mõelda aga suurele pildile, siis kokku võttes me liigume ikkagi sinnapoole, et omavalitsustele jäetakse võimalus ise oma eelarves valikud teha. On tulnud ka nii kange ettepanek, et isegi õpetajate palgaraha ei eraldataks sihtotstarbeliselt. Sellega ma päris nõus ei ole. Ma arvan, et see on strateegiline valik, mis otsustab Eesti riigis väga palju. Kui suur täpselt peab olema aga koolilõuna toetus või kellele seda anda, võiks jääda ikkagi koolipidaja otsustada.
Te ütlete veel, et paljudele lastele on koolilõuna ainuke sooja toidu võimalus. Aga siis võikski ju keskenduda nendele, kellel see võimalus on ainuke. Iseenesest ma küll arvan, et laste toit on viimaste asjade hulgas, mille pealt pere peab kokku hoidma, ja meil on sellisteks puhkudeks olemas sotsiaalabi süsteem, toimetulekutoetus jne. Koolis olemise ajal on aga toitlustus muidugi omavalitsuse korraldada. Ma kordan, omavalitsuse, õigemini koolipidaja korraldada. Kui see on omavalitsuse kool, siis on igati mõistlik, et tema, kes ta on nendele lastele lähemal ja oskab teha valikuid, võiks siis teha selle valiku, kellele maksta täishind. See oleks ju küll ilus.
Kolmas küsimus: "Kui hetkel on koolilõuna toetus püsinud samal tasemel viimased viis aastat, siis kas valitsus üldse plaanib seda tõsta?" Veel kord: ega koolilõuna ei ole asi, mida peaks kogu aeg pidama hariduse põhiküsimuseks. Väga korduvad küsimused teil. Igal aastal esitatakse ministritele mitu korda samu küsimusi, aga nendel on eelarvetega omad mured, mis puudutavad ikkagi hariduse sisu. Omavalitsejate või koolipidajate mure peaks olema, et koolilõuna on korraldatud. Kellele ja kui palju kinni maksta, peaks olema siiski kohalik valik, mis ei tähenda, et ma teen nüüd ettepaneku see toetus ära võtta. Ma lihtsalt ütlen, et see on suhteliselt helde ja haridusega liiga nõrgalt seotud asi, et seda peaks riigi tasemel sihtotstarbeliselt jagama.
Viimane küsimus: mis põhjusel pole siiani leidnud toetust Keskerakonna fraktsiooni eelnõu? Ma eeldan, et on olnud paremaid rahakasutajaid ja ideid rahakasutuseks. Kindlasti vääriks hariduse sisu rohkem arupärijate ja üldse poliitikute tähelepanu kui selle kausi sisu, mis lastele lauale pannakse. Ega me Toompeal kõiki asju ära ei klaari, aga me kipume liiga palju klaarima. Eraldi veel piima- ja puuviljatoetus ja siis koolilõuna toetus, kus valikuid ei tehta. Kui te ütlete, et seda toetust ei ole tõstetud, siis on küll tõstetud, seda on laiendatud nüüd ju gümnaasiumile. See kõik on päris suur kulu. Ei saa öelda, et laiendame korraga ringi ja suurendame summat, ja see ongi asi, millele peaks eelkõige vastama haridusminister. Mulle meeldiks väga teiega haridusalaseid debatte pidada, aga sinnani te pole jõudnud.
Mis siis veel? Rohkem küsimusi ei olegi. Aitäh nendegi eest!

Ministrile on küsimusi. Palun, Kersti Sarapuu!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Riigigümnaasiumis on kõigile õpilastele tasuta toit tagatud ja ei ole arvestatud, milline on vaesuse või rikkuse aste – ükskõik, milline see on, ikka tasutakse maksumaksja raha eest. Mis vahe on riigigümnaasiumi ja munitsipaalkooli õpilastel? Munitsipaalkooli õpilastele 22 senti juurde anda, et üks euro täis saaks, on liiast, aga riigigümnaasiumi õpilased söövad minu teada üle üheeurose lõuna.

Aitäh! Ma ei ole öelnud, et see on liiast. Ma ütlen, et selle taga ei ole efektiivset valikut. Eks see kanti paralleelina riigigümnaasiumidesse üle. See, mida riik riigigümnaasiumides juurde maksab, on koolipidaja kohustus, nii nagu omavalitsuste puhul on tegemist omavalitsuste kui koolipidajate võetud kohustustega. Siin ei ole otseselt vastuolu.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh! Hea minister! Kohaliku omavalitsuse vabadus määrata oma elukeskkonna tingimused sõltub ikkagi omavalitsuse finantsautonoomiast ja me mõlemad teame väga hästi, et Eesti kontekstis me saame tugevast finantsautonoomiast rääkida ainult Tallinna ja mingil määral ka Tartu puhul. Ülejäänud omavalitsused sõltuvad väga palju tasandusfondist ja sihtotstarbeliselt määratud vaba raha, millega oma elukeskkonda suunata, on väga vähe. Ma tahan väita, et keskvalitsuse suhtumine omavalitsustesse on ikkagi liiga suvaline. Mõnes küsimuses tullakse appi, mõnes ei tulda. Näiteks koolilõunaks näpuotsaga antakse raha, aga siin ma saan vastustest aru, et miks täpselt, nagu ei teagi. Vahepeal antakse matusetoetust, siis võetakse jällegi ära. Ühistranspordis sõltume tegelikult rohkem läbirääkimistest Maanteeametiga, maavalitsusega, tervishoius väga kaasarääkimisõigust pole.

Küsimus, palun!

Küsimus on, kas probleem ei või olla ikkagi Riigikohtu 2010. aasta lahendis, kus anti ülesanne määrata kindlaks omavalitsuse ülesanded ja rahalised vahekorrad. Sisuliselt ei ole seda ju tehtud.

Aitäh! Ma arvan, et probleem on tegelikult selles, et te olete tänase õhtu jooksul esitanud riigile arveid kui mitte sadade, siis kümnete miljonite eest küll. Ja kogu loogika on see, et riik maksku kinni, maksku kõigile kinni igasuguseid riske. Tunne on selline, et see raha kasvab kuskil puu otsas, kuhu riik ei tahaks nagu ronida. Juba hommikust peale oleme teiega rääkinud riigi korraldusest. Eelmine kord oli riigieelarve kontrolli komisjonis. Seal polnud küll Riigikogu liikmed nii väga need ütlejad, aga mõni ütleja oli siiski ka teie erakonnakaaslane. On tunne, et riiki peetakse ammendamatuks rahaallikaks, aga otstarbekust, valikuid, tööjaotust omavalitsuste ja riigi vahel – seda ei ole. On lihtsalt see, et omavalitsus on õigustatud nõudma riigilt raha, nagu see oleks riigi oma, mitte maksumaksja oma.
2010. aasta kohtulahend ei olnud, nii palju kui ma olen õigusekspertidega sellest rääkinud, Riigikohtu parim lahend. Riigikontroll rääkis sellest veel täna hommikul. Ma möönan, et see ei ole kõigi arvamus, aga ma olen õigusteaduse tippudelt seda kuulnud küll. See ettekujutus, et riik on jaotatav omavalitsusteks ja keskvalitsuseks, on natuke must-valge. Tööjaotus on hea asi, aga veel parem on, kui tööjaotust tehakse koostöös. Koolilõuna oleks nagu näide, kus mingisugust koostööd on püütud teha – mitte lihtsalt lõuna 100% kinni maksta, vaid abistada. Aga see ei ole kindlasti omavalitsustele nii suur väljaminek ega nii palju haridusküsimus, et haridusministeerium peaks seda protsessi juhtima ja selle tõttu õpetajate palgaraha ära võtma, kui rääkida kooli kulutustest.
Me tegime Rahandusministeeriumis omal ajal analüüsi, mida siis jaotada sai ja saab. Ega sellist väga lõplikku otsust, kus tööjaotus nagu tegemata oleks, ei ole. Selle üle võib vaielda ja me valitsuses arutasime ka, aga väga ei leidnud, nii kummaline kui see ka ei ole. Praegu meenub üks registri pidamine, mida me siis lahutasime. Üldiselt vaatasime aga sellele Riigikohtu otsusele ikka päris mõtlikult otsa, et no mida me siis nüüd teha saame. Et kuidas me selle riigi nüüd niimoodi laiali puistame, et me elame ju ühel territooriumil, korraldame kodanike koostööd ja nüüd järsku peaksime seda tegema nii lahus, et mingit kokkupuutepunkti ei oleks. Keeruline on see lahend. Ma arvan, et seda lahendit tuleks veel sisustada. Aga see nüüd küll vastus ei ole, et riik maksab kõik omavalitsuse kulud kinni. Mu eelmine arupärimine täna oli selle kohta, et peame hakkama lasteaednike palku reguleerima, et see on justkui tööjaotuse küsimus. Ma kehitan õlgu. Ma tõesti ei näe nende poolt, kes seda tööjaotust ja Riigikohtu otsust meenutavad, ühtegi ideed. Mitte ühtegi head ideed selleks ei ole. Te küll nõuate, et tehke ära, aga te ei ütle, kus on probleem ja kus on lahend.

Mart Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Kui teil ei ole ühtegi head ideed, siis tuleb võimult lahkuda. Mul on küsimus. 1990. aastatel, kui Eesti oli veel vaene, ei olnud Euroopa Liidus, koole oli rohkem, lapsi oli rohkem, suudeti tagada toidud ja suudeti teha veel palju muudki, osutada muidki avalikke teenuseid, mida krokodillid on praegu kõvasti koomale tõmmanud. Me oleme nüüd enam kui kümme aastat olnud Euroopas Liidus, mis pidi tooma jõukuse, investeeringud koos euroga. Mul on küsimus: kuhu raha kadus?

Aitäh! Ega ma ei öelnud, et meil ei ole ideid. Meie ideed kajastuvad üldiselt riigikorralduses, ja kui keegi tahab seda paremaks teha, siis peab ta kriitika kõrvale lisama ka mõtte. Üheainsagi mõtte, mida saab tõsiselt arutada. See, et kool peaks hakkama üksikuid omavalitsuse artikleid kinni maksma, spetsiaalselt selleks suurendama omavalitsuste tulubaase, et just nimelt see kopikas on seal puudu, ei ole hea mõte. Selle mõtte juurde peaks käima loogika, et selline tööjaotus on kõige efektiivsem: see on piisavalt inimesele lähedane asi, nii et sellega peaks tegelema omavalitsus, aga too seal on piisavalt keskvõimu funktsioon, et keskvõim sellega tegeleks. Kuhu kadus raha? Hea küll, ma ei küsi teie käest, kuhu kadus raha, aga võiksin küsida. Üldiselt võrdlesite ikka vist 1990-ndatega, mitte nõukogude ajaga? Muidu teie sõber Jaanus Karilaid võib-olla süüdistaks teid nõukogude aja idealiseerimises. Muidugi teiega ta seda ei tee, ta teeb seda minuga. Peab järele mõtlema. Ma kahtlen, kas tasuta koolitoit oli ikkagi 1990-ndatel reegel. Ma kahtlen. Riigipoolne toidutoetus? Mul käisid endal lapsed koolis. Ma kardan, et siis koguti söögiraha. Aga võib-olla ei olnud see mu jaoks nii oluline küsimus, nii et ma ei ole siin täpne. Iseenesest see, et see mulle nii oluline küsimus ei ole, peegeldab lihtsalt tõsiasja, et kõigile ei ole seda tasuta toitu vaja. On vaja ainult seda, et oleks võimalus. Oma noorema poja kohta ma ütlen seda, et ta keeldus koolitoitu söömast, tal oli selleks konkreetne põhjus. Ta lihtsalt oli nõudlik mõningate asjade suhtes, mida kool ei suutnud korraldada. Ma ei hakka neid nimetama, see ei tekita söögiisu. See on lihtsalt näide, et tasuta asjad ei ole efektiivsed. Minu poeg ei käinud söömas, üks poiss käis, teine keeldus käimast. Milline see rahastamismeetod oli, ma enam ei tea. Mulle polnud see tähtiski, sest et ma ei tundnud vajadust, et riik selle toidu kinni maksaks. Kas mu abikaasa maksis kooli söögiraha või mitte, ma isegi ei tea. Aga väga tobe oleks, kui oleks saanud täiesti tasuta toitu, siis see oleks olnud raiskamine.

Märt Sults, palun!

Aitäh! Erinevalt teist mul ei ole ükskõik. Ma tahan küsida teilt kui rahandusinimeselt, mis valemit või maatriksit te kasutasite või kasutate, kui te arvutasite välja vajamineva 78 või 76 senti toetust. Mis valemile see toetub ja mida seal on arvestatud? Või on see lihtsalt see raha, mida mitte keegi teine ei tahtnud ja mida oli kõige mugavam kirjutada, selle sai ilma vaidlemata kuidagimoodi koalitsioonilepingusse sisse kirjutada? Minu asi pole küll teile öelda, mida te peate tegema, aga ministri asi on seista kaljuna oma valitsemisala eest ja võtta kõik need paugud vastu, mis elu toob.

Aitäh! Te võite olla kindel, et ma seisan, küll mitte nagu kalju, aga ma seisan oma valitsemisala eest ja oma valitsemisala eelarve eest. Ma olen valitsuse istungitel väga tüütu vaidleja ja läbirääkija. Aga minu jaoks ei ole minu valitsemisalale kõige tähtsam see, et seal harjutakse kõike tasuta saama, sõltumata vajadusest. Minu jaoks on tähtsam see, et raha liiguks kinnisvaralt, tasuta asjadest pigem hariduse sisule. Ja eelkõige mitte lihtsalt raha, vaid ka tähelepanu. Et me ei räägiks kogu aeg sellistest asjadest nagu "millal te lõpuks ometi selle kinni maksate?". See ei ole ju hariduses peamine, te ise teate ka seda. Minu jaoks on järgmise aasta eelarve prioriteet õpetajate palk, ja nagu ma olen juba öelnud, anti selleks 4% palgafondi juurde. Seda summat mitte ei antud, vaid see tuli loomulikult välja võidelda, sest ütleme siis, prioriteedid on olnud valimisprogrammides ja koalitsioonilepingutes mujal. Mul tulebki siis ilma rahalise katteta asjade eest võidelda sedapidi, et raha kõige mõistlikumalt kasutada, mitte et saada raha nii palju, nagu tahaks. Aga elu ongi selline. On omavalitsustes ja on ka keskvalituses.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Mul ei ole teile küsimust, aga ma tahan öelda, et on kahju, kui te riigi, valitsuse tasemel suunate laste päevakodude ja koolide mured kohalikele omavalitsustele lahendada. Teiseks tahan öelda, et kahju, et meie riigi haridusminister ei kaitse laste huve.

Aitäh! Ma pean siiski vastama, sest see on selline formaat, kas te panete küsimärgi või mitte. Nagu ma ütlesin, on minu jaoks haridus see, mis on laste huvi koolis. Ja kui te minu isiklikku näidet ei tahtnud õigesti tõlgendada, siis ütlen, et see oli suunatud sellele, et kõigi perede lapsed ei vaja tasuta koolitoitu. Mõni pere vajab seda täiesti tasuta, mõni vajab sularahatoetust peale, aga minu peres ei olnud seda vaja. Ja sellepärast ma isegi ei mäleta enam, kuidas see süsteem töötas neil kauneil 1990-ndatel, millele viitab teie sõsarpartei.

Martin Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Aitäh, härra minister! Te olete siin korduvalt öelnud, et teie huvi või eesmärk on, et raha haridusvaldkonnas läheks n-ö otseselt õpetamise peale. Tegelikult on siin poliitiliste valikute küsimus. Kui me võtame toidule antava raha, siis see võib-olla on sotsiaalmeede ja võib-olla mitte. Aga maksumaksjad maksavad ju kinni ka õpikud ja töövihikud. Kust maalt tõmmata see piir, mis asi on hariduse toetamine ja mis asi on inimeste toimetulekutoetus? Selle loogika järgi võiks üleüldse lõpetada igasuguste meetmete kasutamise ja öelda, et vaadake, kuidas ise hakkama saate. Mille järgi te teete vahe sisse, kust maalt alates on koolihariduse toetamine sotsiaalmeede ja kust algab haridus? Tühja kõhuga ei õpi inimesed midagi.

Aitäh! Haridusministeeriumi tehtavate ülekannete puhul jookseb vahe seal, et õpikuid ja töövihikuid laps ei söö, aga koolitoitu ta sööb – kui ta ikka sööb. Koolitoit on justkui sotsiaalne meede, aga sotsiaalse meetmena ei ole teda jälle diferentseeritud. Selles mõttes ma ei võtaks teda ka päris sotsiaalseks meetmeks nimetada. Pigem on ta hariduskorralduslik või koolikorralduslik sedapidi, et omavalitsustel on kohustus tagada koolitoit ja riik on võtnud seda 2/3 ulatuses toetada, pluss puuvilja- ja piimaprogrammid, mis teevad kokku, juhul kui kõik neid kasutaksid, peaaegu et selle toidu omahinna. Me ei saa öelda, et koolitoidu puhul on hirmus rahaküsimus, et me peaksime hariduseelarves olema nii mures just nimelt koolitoidu toetuse pärast, mida universaalselt jagatakse. Ei pea nii mures olema.

Andres Ammas, palun!

Austatud eesistuja! Minister! Tõenäoliselt kõik pered ei vaja ka universaalset lastetoetust. Ometi olete selles osas oma koalitsioonipartnerile vastu tulnud ja sellega nõustunud. Minu küsimus on aga ühe arvu kohta. Kui suurest summast siis jutt käib, kui tõsta praegune toetus Keskerakonna soovitud ühe euro tasemele?

Aitäh! Kõigepealt, me tuleme ikka oma koalitsioonipartneritele vastu, püüame austada nende eelistusi ja saavutada kompromissi. Aga see iseenesest, et me maksame lastetoetusi ja need on mitmekordistunud, on ju üks vastus sellele koolitoidu toetuse suurendamise nõudmisele. Tegelikult on perede võimekus lastele toitu osta ju kasvanud. Me ei peaks seda nüüd selliseks täielikuks nälja ja ellujäämise probleemiks laste hulgas pidama. Need lapsed on siiski vähemuses, kellele vanemad ei taga korralikku sööki. Aga ma vaatan, et see suurusjärk on umbes 14 miljonit. Ma pean natuke aega seda numbrit otsima. Ei, sellist arvutust ma tegelikult ei saa teile öelda. Ma vaatan, et mul olid arvud selle kohta, kui palju maksab omavalitsus ja kui palju maksab sellest riik. (Hääl saalist.) 5,9 mida? Kas see on siis see ühe euroni tõstmine? Aga kui nüüd võtta 97-st ühe euroni, kui palju siis maksab? Kui 97 senti praegu juba on koos piima ja puuviljaga, kas see on teil arvutatud? No ma usun teid, mul ei ole täpselt seda arvutust. Küsimus ei ole ju selles, küsimus on selles, et viie miljoni eraldamine näiteks õpetajate palgaks annaks juba märkimisväärse palgatõusu, ja sellepärast ma eelistan seda.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Ühe euroga ei saa koolilõunat, ammugi mitte 97 sendiga. Aga mulle tundub kummastav see, kuidas te justkui imestate, et omavalitsused küsivad riigilt ja valitsuselt raha. Kellelt või kust peaksid omavalitsused seda siis küsima? Omavalitsuste tulubaas sõltub täielikult valitsuse suvast. Valitsus on vähendanud oluliselt nende tulubaasi, mis ei ole praegugi veel kriisieelsel tasemel. Ja ainukene maks, mis laekus otseselt omavalitsustele, oli maamaks, kuid seegi võeti elamualuse maa osas omavalitsustelt ära. Samamoodi tekitab minus imestust, et te justkui ei saa aru Riigikohtu lahendist, kus on öeldud, et ...

Hea kolleeg, ma palun küsimuse ühe minuti sisse ära mahutada! Palun esitage küsimus!

Kust peaks omavalitsus mitmesuguste ülesannete täitmiseks, kaasa arvatud koolitoidu tagamine, raha saama, kui endal puudub võimalus kuskilt mujalt seda hankida, näiteks lisamakse kehtestada?

Aitäh! Vaat see küsimuse lõpp oli juba asjale lähemal. Eks see raha tuleb ikka maksumaksja käest ja mitte riigilt. Aga teile tundub see kummastav võib-olla sellepärast, et te ei pannud tähele. Nimelt ei kirjeldanud ma mitte seda, et omavalitsused küsivad riigilt raha, vaid et siin saalis levinud retoorika järgi peaks riik olema üles ehitatud nii, et kuskil on rahapump, mida valdab riik, aga too on hästi kitsi ega anna omavalitsustele raha. See on retoorika, mida ma olen tänase päeva jooksul pidanud juba mitu korda kuulma, sh riigieelarve kontrolli erikomisjonis. See on tegelikult debati koht. Mulle ei meeldi idee suurendada omavalitsustes kiusatust tõsta mingit maksu, sest ma tean ka selle tagajärge. See hakkab ju automaatselt tekitama osa maksumaksjate fiktiivset käitumist, et vältida seda maksu. Ühes omavalitsuses tekkiv maksukoormus on näiliselt positiivne ja tekitab kiusatust. Teiselt poolt on jällegi see oht, et kohalik majandus kannatab.
Aga koht, kus ma omavalitsuste finantsautonoomiat kirglikult kaitsen, on maamaks. See on tõeliselt kohalik asi, see on majandusele kõige süütum maks, ma tsiteerin siin OECD eksperte. Meil on selle koha pealt läinud täpselt vastupidi, kõige hinnalisemaid krunte on maksust vabastatud. Mina jätaksin siin omavalitsustele autonoomia – ma nimetaksin seda just nimelt niimoodi –, annaksin neile täieliku otsustusõiguse selle üle, kui palju nad erandeid kehtestavad. Seda ei peaks tegema seadusega nagu praegu. Teiseks ka see, mis on maksustamishinna koefitsiendid. Neil peaks olema suurem valik. Aga ma tean, et sellele ettepanekule on piisavalt palju vastaseid olnud ja see pole läbi läinud. Eriti oleks just nüüd, kui me maa hindamise puhul juhime tähelepanu, et see läheb registripõhiselt "automaatseks", omavalitsustel seda autonoomiat vaja, sest see hakkab edaspidi järsult tõstma maksukoormust, mida omavalitsus peaks saama vastukaaluks leevendada.

Priit Toobal, palun!

Aitäh! Arupärimine keskendub küll koolilõunale, aga sellest te väga rääkida ei taha. Kuna te parema meelega räägiksite õpetajate palkadest, eks räägime siis. Te ütlesite, et olete kõvasti võidelnud, et saada järgmise aasta eelarvesse palgafondi kasvu 4%. Sotsiaaldemokraadid võitlesid ka ja said lepingusse punkti, mille järgi õpetajate palk võiks tõusta 120%-ni keskmisest palgast. Keskmine palk tõuseb järgmisel aastal 6%, õpetajate palk 4%, järelikult ei tõuse see keskmisele lähemale, vaid jääb keskmisest veel maha. Sotsid on õpetajate palkade eest võidelnud ja teie olete võidelnud. Kas tõesti on IRL see koalitsioonipartner, kes seisab selle vastu, et õpetajate palku saaks tõsta nii palju, kui teie ja sotsid tahate?

Aitäh! Mina ei ole sellisele koalitsioonilepingule alla kirjutanud, kus sotsid oleksid nõudnud õpetajate palgaks 120% keskmisest palgast. Küll aga on seal mõningad muud summad, millele rahaline kate on eraldamata. Rääkimata sellest, et eelarvevaidlustes ei võidelnud keegi minu väljakupoolel. See on tõsiasi, et kui valitsuses läheb rahaliste valikute tegemiseks, siis võitleb igaüks enda eest. Mulle pigem sisendati teiselt poolt lauda, et oh, sul on seal võimalusi veel, vaata ringi, ma tean küll, et sul raha on. Ma hakkasin siis uurima, kus see on. Ei, see oli see raha, mis on juba ära kulutatud, st Aaviksoo-aegsed mudelimuudatused on jõudnud selle aasta palkadesse, aga järgmise aasta palkadeks tuleb uus lahend leida. See 4% palgatõusu ei vasta tõele. Me ei räägi 4%-lisest palgatõusust ja ma arvan, et me ei räägi tegelikult ka keskmise palga 6%-lisest tõusust. Ma ei tea, kust te selle võtate. Minu arvates on prognoos järgmiseks aastaks 4,5. Õpetajate palga tõus saab kindlasti olema suurem. Mina ei taha koolilõuna kontekstis rääkida õpetajate palkadest kui alternatiivist olemasoleva raha kulutamisel. Mina ei ole nõus iseenda lapsele, kes on nüüd küll ülikooliealine, eraldama raha tasuta koolitoiduks, kui see alati kitsast eelarvet arvestades tuleks õpetajate palkade tõstmise eesmärgist kaugenemise hinnaga.

Aitäh, härra minister! Teie tänased võitlused on võideldud, rahvasaadikutel rohkem küsimusi ei ole. Läheme läbirääkimiste juurde. Kolleeg Märt Sults, palun!

Austatud eesistuja! Tervist, härrad-prouad unetud! Härra minister läks sujuvalt üle õpetajate palgatõusu peale, kui me rääkisime koolitoidust, ja ütles, et õpetajate palk kasvab 4%. Ma tegin väiksed liitmised-lahutamised. Väidetavalt õpetajate palgafond – ärge ajage segamini! –, palgafond suureneb 4%. Samal ajal sain väga ustavatest allikatest teada, et maksuvaba miinimum läheb 154 euro pealt 170 euro peale. Põhimõtteliselt kulub raha kooli palgafondile ehk koormus on 9,411. Järelikult pärast seda suurepärast palgatõusu kooli palgafond väheneb 5,41%. Kus siin palgatõus on? Siin ei ole palgatõusu.
Nüüd hakkame rääkima koolitoidust. Meie juht ja õpetaja härra minister ütles, et koolitoit ei ole hariduse üks osa. Tühja kõhuga inimene mõtleb aga välja kõiksugu muid sigadusi peale õppimise. Inimesel peab olema kõht täis. See, et kellegi laps ei söö toitu ... Härra minister oleks kindlasti öelnud, et toit oli ussitanud, hallitanud või mutter oli toidu sees ja sellepärast tema laps ei söönud seda toitu. Järelikult ta ei ole kunagi näljas olnud. Mina võin oma kogemuse pealt öelda, et 80% õpilasi, ükstakõik, kas neil oli rahakotis 500 eurot või 5 senti, sõid koolitoitu. Tähendab, see on nii, kuidas koolis on harjutud ja milline on koolikorraldus. Koolitoit on tegelikult väga tähtis asi. Tasuta lõunaid ei ole, kõik on õige. Meie peame need kinni maksma. Aga mitte ükski loom peale inimese ei jäta oma järglasi nälga. Mitte ükski loom! Ja mida põrgut me teeme siin Toompeal ja Riigikogus, kui me ei suuda endale järeltulevat põlve tagada – tervet, haritud, kiiresti mõtlevat, säravate silmadega ja kodumaa armastajat, patriooti? Andke andeks, mis valemiga seda kasvatatakse?
Siis rääkis minister hariduse sisust. Hariduse sisuga, gümnaasiumihariduse, keskhariduse sisuga tegeldi kuni 2000. aastani. Kuni 2000. aastani koostas kool oma vajaduspõhise eelarve projekti. Kõik arutati, kaaluti omavahel läbi, siis mindi haridusosakonna ökonoomikaosakonda, kaitsti seda eelarvet neli-viis päeva, ja kui haridusosakond eelarve kinnitas, siis anti koolile vajaduspõhiselt see raha peale. 1999. aastal oli viimane kord, kui meie koolidel oli eelarve, sinna hulka kuulus ka toiduraha. Edasi tuli kontrollnumber, mingisugune seltskond arvutas kuskil välja, kui palju peaks koolil vaja minema, ja täpselt niimoodi raha antigi. Kunagi, kui mina keskkoolis käisin, maksis koolitoit 1 rubla 40 kopikat nädalas. Kui nüüd võtta proportsionaalselt – õpetaja palk oli 75 rubla –, siis oli 1.40 väga-väga suur summa. Praegu ei vea sellist proportsiooni välja mitte mingisuguse valemiga. Järelikult meie ei taha, et järeltulev põlvkond oleks terve, sportlik ja näeks hea välja. Meil ei ole seda vaja. Tähendab, me elame ühes päevas. Kahju, et ma niimoodi pean ütlema, aga nii see tegelikult on, kui kuulata ametnike ja vastutajate sõnavõtte. Mis mul siis muud öelda on. Hoidke oma lapsi, ärge unustage neile võileiba kaasa anda ja armastus maksab ka midagi! Aitäh!

Aitäh! Martin Helme, palun!

Lugupeetud asespiiker! Head kolleegid! Kuulan ja mõtlen, et härra Jürgen Ligi ei ole ju nii rumal inimene, et ta ei saaks aru. Mulle tundub, et ta ei taha aru saada. Iseenesest me võime ju rääkida sellest, et koolitoit ei ole osa haridusest, aga mu meelest väljendab see pigem seda, et need inimesed, kes niimoodi mõtlevad, ei tea, kuidas Eestis elatakse. Lihtsalt ei tea, kuidas Eestis koolis käiakse, mismoodi lapsed elavad. Mõnes Tallinna kesklinna n-ö eliitkoolis jäetakse võib-olla tõesti koolisöök söömata, aga suuremas osas Eesti koolides, eriti mida kaugemale me Tallinnast läheme, on koolitoit lastele ainus soe toit päevas. Ja siis nillitakse selle raha ümber, mis on riigieelarve seisukohast võttes tühine. Tühine! Viis miljonit. Ma tuletan meelde, et üle Tallinna–Tartu maantee ehitati viadukt siilidele ja karudele, mis läks umbes sama palju maksma. See on valikute küsimus, mida riik teeb – kas me anname raha või ei anna raha. Põhimõtteliselt võib ju rääkida lõputult, kuidas me peame raha täpsemini sihtima, vajaduspõhiseks sihtima. Aga tegelikult on asi väga lihtne. Rahadega nillitakse, tehakse nägu, et see mingisugune allaeurone summa tuleb tõepoolest välja, tehakse nägu, et see umbes 30 eurot kuus, mis lapsevanemad toidurahale juurde maksavad, on tühine summa. Ei ole! See ei ole tühine summa, eriti siis, kui peres on rohkem lapsi. Ei ole tühine summa! See on inimestele väga suur osa sellest n-ö vabast rahast, mis neile üldse pärast palgapäeva järele jääb, kui nad on kõik muud summad ära maksnud. Nii et minu meelest on asi väga lihtne: see on valikute küsimus. Kas me leiame selle raha, et hoida oma lapsed toidetuna? Ja ma kordan veel kord: siin Tallinnas võib-olla tundub, et see kõik on arusaamatu, aga minge korraks Tallinnast välja, seal on see eluküsimus. Või me tegelemegi siilidele ja karudele sildade ehitamisega? Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimissoove ei ole. 12. arupärimine on käsitletud.

Läheme kiiresti edasi 14. arupärimise juurde, et meil jääks lõpuks aega ka veel vabaks mikrofoniks. 14. arupärimine on Riigikogu liikmete Jüri Ratase, Mailis Repsi, Toomas Vitsuti, Mihhail Korbi, Siret Kotka, Viktor Vassiljevi, Aadu Musta, Priit Toobali, Jaanus Karilaidi, Erki Savisaare, Martin Repinski, Olga Ivanova, Rein Ratase, Tarmo Tamme, Enn Eesmaa, Dmitri Dmitrijevi, Andrei Novikovi ja Kadri Simsoni esitatud arupärimine omavalitsusreformi kohta. Arupärijate nimel palun kõnepulti Jaanus Karilaidi!

Arupärimine on üle antud 10. juunil 2015, suunatud riigihalduse ministrile Arto Aasale ja puudutab omavalitsusreformi. Intellektuaalse omandi huvides pean mainima, et selle arupärimise autor on Jüri Ratas, kes kahjuks täna siin viibida ei saa. Meil on neli väga konkreetset küsimust, aga sissejuhatavas tekstis on üks väga ilmekas lause, mille tsiteerimisest piisab, et asja olemus ära rääkida. Jüri Ratas omakorda tsiteerib siin Eesti Linnade Liidu tegevdirektorit, kelle sõnul "vajutati kriisi ajal omavalitsuste pead vee alla ning hoolimata kriisi lõpust hoitakse neid ikka veel vee all". Väga hea! Vasta siis küsimustele ja loe need ette ka. Aitäh!

Aitäh! Palun arupärimisele vastama riigihalduse ministri Arto Aasa!

Austatud Riigikogu! Läheme edasi. Küsimus kõlab nii: "Milline ligikaudne arv kohalikke omavalitsusi jääb Eestisse pärast kolmikliidu poolt lubatud haldusreformi läbiviimist? Kas suurusjärk on 50, 100, 150 või rohkem?" Ma loodan, et mu eelmised vastused andsid juba enam-vähem aimu, milliseks see reform kujuneb. Omavalitsuste arv kujuneb vastavalt sellele, millised kriteeriumid sätestatakse, kui kõrgele me lati tõstame. Aga ma usun, et reformi nime väärib see lugu siis, kui meil omavalitsusi jääb ikkagi alla 100.
Teine küsimus: "Millal taastab valitsuskoalitsioon omavalitsuste tulubaasi ja kohalike teede rahastuse kriisieelsele tasemele ning millisel kujul ja määral kompenseeritakse omavalitsustele vahepealsetel aastatel laekumata jäänud tulu?" 2014. aasta kohalike omavalitsuste eelarve tulude kogusumma ületas majandusbuumi tippaasta, 2008. aasta taseme ja ületas seda oluliselt. Aastatel 2015–2020 suunatakse kohalikele omavalitsustele lisaks Euroopa Liidu struktuurifondide toetusi ca 900 miljonit eurot. Koalitsioonilepe on seadnud eesmärgiks suurendada teehoiutoetust ja viia sisse huvitegevuse toetuse meede. Kohalike omavalitsuste eelarvete tugevdamine ei pea tingimata toimuma tulumaksuosa või teeraha suurendamise kaudu, võimalusi on teisigi. Kuna nõrgema tulubaasiga omavalitsuste rahalised võimalused on tasandusfondi mittesaajate omadest maha jäämas, on mõistlikum suurendada tulubaasi tasandusfondi kaudu. Valitsus ja koalitsioonipartnerid on arutanud, et kui meil tekib võimalus omavalitsustele raha juurde anda, siis pigem teha seda tasandusfondi kaudu. See eesmärk on koalitsioonileppe täiendustes välja toodud ja need võimalused vaadatakse riigieelarve strateegia koostamisel üle. Majandusbuumi ajal oli riigil võimalus suurendada omavalitsuste tulumaksuosa, tasandusfondi ja teehoiutoetust. Toonitan, see oli majandusbuumi ajal. 2009. aastal tuli riigi finantsilise jätkusuutlikkuse tagamiseks kõikides sektorites kärpeid teha. Euroopa omavalitsusharta ütleb, et kohalike omavalitsuste rahalised vahendid peavad olema vastavuses riikliku majanduspoliitikaga. Kindlasti on siis, kui riigi rahalised võimalused paranevad, tuleb uus buum, võimalik ka tulumaksu protsendi juurde tagasi tulla.
Tahan kohe öelda veel seda, et ma mõistan, miks opositsioon tuletab kogu aeg meelde seda tulumaksu protsenti. Aga kui me vaatame näiteks sedasama 11,6, mis praegu kehtib, siis see kehtis ka aastal 2005, kümme aastat tagasi, aga sel ajal saadi rahalises väärtuses 406 miljonit eurot, nüüd saadakse täpselt sama protsendipunkti eest 878 miljonit eurot. Ma usun, et tegelikult huvitab omavalitsusjuhte ikkagi raha ja raha tuleb sama protsendiga üle kahe korra rohkem. Ja ka sellest buumiaegsest tasemest, kus protsent oli 11,9, on praegune tase rahaliselt juba 144 miljonit eurot kõrgem. Selles mõttes ei lähegi nii halvasti.
Kolmas küsimus: "Milliseid täiendavaid meetmeid plaanib valitsuskoalitsioon rakendada kohalike omavalitsuste finantsautonoomia suurendamiseks?" Mõned lihtsad asjad. Esiteks, haldusreformi käigus vaadatakse läbi tasandusfondi jaotamise valem sooviga vähendada selle demotiveerivat mõju töökohtade loomisele ja maksutulude kasvatamisele. Teiseks, pidada vajalikuks suurendada tasandusfondi kogumahtu. Kolmandaks, analüüsida võimalusi suurendada kohalike omavalitsuste finantsautonoomiat, laiendades kohalike maksude kehtestamise õigust. Lisaks analüüsitakse veel, kuidas vähendada riigieelarvest omavalitsustele antavate toetuste sihtotstarbelisust ja võimaluse korral tõsta toetusvahendeid üle kohalike omavalitsuste tulumaksuosa ja tasandusfondi alla. Kaalutakse, kuidas siduda omavalitsuste tulude laekumine selle territooriumil asuvate töökohtadega, et motiveerida neid rohkem tegelema ettevõtluskeskkonnaga. Ümberjaotatud tulumaksuosa vastaks ettevõtluskeskkonna arendamisega seotud lisakoormusele. Täpseid muudatusi arutavad veel valitsusliikmed, eksperdikomisjon ja ka eri haldusalad.
Neljas küsimus: "Kuidas plaanib valitsuskoalitsioon veel läbi erinevate regionaal-, sotsiaal- ja majanduspoliitiliste meetmete vähendada piirkondlikku ebavõrdsust ning sellest tingitud ääremaastumist?" Nüüd tuleb hästi pikk vastus, pange vaim valmis. On väga palju konkreetseid plaane ja võimalusi. Piirkondliku ebavõrdsuse vähendamisse ning ääremaastumise pidurdamisse panustavad näiteks Eesti regionaalarengu strateegia aastateks 2014–2020, riigisisesed regionaalprogrammid, ühtekuuluvuspoliitika fondide rakenduskava ja maaelu arengukava. Jätan ilukõne vahele, läheme konkreetsete näidete juurde. Näiteks Euroopa Liidu struktuuri- ja investeerimisfondide meetmed järgnevaks või nüüd juba alanud perioodiks. Elukestva õppe strateegia kohaliku omavalitsuse põhikoolide võrgu korrastamiseks – selle meetme maht on 240 miljonit eurot. Ettevõtluse ja turismi tugitaristu arendamine väljaspool Tallinna ja Tartu linna piirkonda – meetme eelarve on 109 miljonit eurot. Leader-meede, mille eesmärk on ka maapiirkondade tasakaalustatud arendamine – eelarve 90 miljonit eurot. Majandustegevuse mitmekesistamise meede, töökohtade loomine, maaettevõtluse soodustamine jne – eelarve 57 miljonit eurot. Nüüdisaegse ja uuendusliku õppevara kasutuselevõtt – kogu eelarve 40 miljonit eurot. Ühistranspordi ja kergliiklusteede arendamine väljaspool linnapiirkondi – eelarve 25 miljonit eurot. Ettevõtluse nõustamine maakondlike arenduskeskuste kaudu – eelarve 15,5 miljonit eurot. Ida-Virumaa alakasutatud linnaalade taaselavdamine – eelarve 15 miljonit eurot. Piirkonnaspetsiifiliste ressursside väärindamine, regionaalsed kompetentsikeskused, näiteks Kuressaare väikelaevaehituse kompetentsikeskus, või Kohtla-Järvel põlevkivi oma – eelarve 14 miljonit eurot. Alustava ettevõtja starditoetus – eelarve 8,1 miljonit eurot. Piirkondlikud algatused tööhõive ja ettevõtlikkuse edendamiseks – eelarve 7,5 miljonit eurot. Tööhõive, regionaalsete erinevuste ja ääremaade tööpuuduse vähendamise programm. Eelarve summat pole, palun vabandust, aga  programm on. Peab olema kindlasti ka raha, muidu keegi programmi ei kirjutaks.
Mõned näited juurde ka puhtalt riigieelarvelistest programmidest selle aasta eelarves. Kergliiklusteede rajamine väljaspool viit suuremat linnapiirkonda – eelarve 5,8 miljonit. Väiksemahulised investeeringud lastele, noortele, peredele, vanuritele ja puuetega inimestele – eelarve 2,8 miljonit. Väiksemahulised investeeringud teenuste käivitamiseks teenuspunktides – eelarve 400 000. Väikesaarte programm – eelarve 640 000. Hajaasustuse programm. Riigikogu liikmena polnud sellest õrna aimugi, et sellised programmid olemas on, aga on ka hajaasustusprogramm, mille raames toetatakse hajaasustuspiirkondade alaliste elanike investeeringuid majapidamise, vee- ja kanalisatsioonisüsteemide, juurdepääsuteede ja autonoomsete elektrisüsteemide parandamiseks. Selle eelarve on poolteist miljonit eurot aastas, pool raha panevad sellele lisaks veel kohalikud omavalitsused. Väga hea programm. Väiketoetused kogukondliku initsiatiivi ja koostöö tugevdamiseks, eelarve 1,2 miljonit aastas.
Nii et neid programme ja rahasid nii Eesti riigieelarvest kui ka Euroopa vahenditest on väga palju. Olen näinud analüüse ka eelnevate perioodide kohta, et kuidas riigi poolt tulevaid vahendeid regionaalselt jaotatakse. Ja tegelikult regionaalpoliitilisest aspektist vaadatuna oli see analüüs ja tabel rõõmustav. Minu kui Tallinnast valitud poliitiku jaoks oli see võib-olla kurvastav, aga regionaalset aspekti arvestades oli see analüüs rõõmustav. Maakondade lõikes ja piirkondade lõikes võib öelda, et vahendid, mis riigilt tulevad, Kagu-Eestis on kaks korda suuremad, üle kahe korra suuremad kui need rahad, mis tulevad Harjumaale. Ütleme lihtsalt trendina, et mida kaugemale Tallinnast, seda rohkem on läinud regionaalseteks asjadeks raha. Ei ole üldse halb pilt. Poliitiliste valikute koht piiratud ressursside tingimustes – kas teha rohkem, kas teha vähem –, aga kindlasti ei saa öelda, et tänasel valitsusel või eelnevatel ei ole olnud regionaalpoliitikat. Aitäh!

Aitäh! Austatud minister, teile on jällegi küsimusi. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh! Hea minister, kõigepealt suur tänu, et te meile nii põhjaliku programmide loetelu andsite! Eriti hea meel on hajaasustuse programmi üle. Kindlasti tahaks selle programmi tulemuslikkust ka mingit moodi mõõta, et teada, millised on selle positiivsed mõjud meie elukeskkonnale. Samas ma mõistan teie probleemi, et selle reformi ettevalmistamine läheb ikkagi üle kivide ja kändude. Kui ma kuulasin Jürgen Ligi ettekannet, siis ma isegi sain aru, kuhu see probleem on maetud. Jürgen Ligi näeb omavalitsusi ikkagi pigem kui probleemi, kui raha küsijaid. Ta suhtus väga üleolevalt ka Riigikohtu lahendisse, mis 2010. aastal Riigikohtu kolleegiumil vastu võeti. Milline on teie suhtumine, kas te olete selle lahendiga tutvunud ja näete ka mingisugust perspektiivi probleemi lahendamisel?

Jah, ma olen kursis selle otsusega. Olen kursis ka sellega, et otsuse väga detailne täitmine ei ole lihtne. Selles mõttes on meil kõigil siin panustamise ruumi. Kui ma ei eksi, siis ülejärgmine arupärimine käsitleb seda küsimust natukene täpsemalt ja siis tuleb ka veidi detailsem vastus, aga minu teada on riigieelarve seadust ja riigieelarvet vastavalt täiendatud. Tuleb ikkagi ära märkida, mis on kohalike omavalitsuste ülesanne, mis on riiklik ülesanne jne. Seda regulatsiooni on kindlasti parandatud, aga see on üks asi, mille üle hakkab tõenäoliselt käima igikestev vaidlus ja kus otsitakse pidevalt tasakaalupunkti. Nagu varem öeldud, ma usun, et omavalitsusjuhid tahavad alati, et neil oleks rohkem finantsvabadust, rohkem rahalisi võimalusi ja otsustusruumi. See on hästi inimlik ja sellepärast me räägimegi erinevatest valitsustasanditest ja sellest, et need peavad üksteist tasakaalustama, sest huvid on erinevad. Ega siin mingit kuldset lahendust ei ole. Kui vaadata minevikku, siis riik on ju tõepoolest võtnud mingid ülesanded enda kanda või sekkunud rohkem omavalitsuste toimetamisse, kirjutanud üha rohkem ette ja andnud n-ö sildiga raha. Eks natukene hakkavad probleemid ka sealt pihta, et omavalitsuste võimekus ja suurus on erinev. Praeguse süsteemi puhul on omavalitsuste suurus väga erinev, näiteks Piirissaare ja Tallinna vahe on 4000 korda. Loomulikult on siis teenuste kvaliteet ja see, kuidas oma tööd korraldatakse, nii erinev, et kusagil on tekkinud puudujäägid, probleemi on tahetud lahendada riiklikul tasandil ja üha rohkem sekkutud. Kui siin on jutt visioonist, siis mina näen küll, et pikas plaanis omavalitsuste tase ühtlustub, nende võimekus suureneb, ning siis on reaalselt võimalik omavalitsusi rohkem usaldada ja neile rohkem otsustusvabadust anda.

Priit Toobal, palun!

Aitäh! Väga huvitav oli see numbritega žongleerimine, kui te rääkisite omavalitsustele minevast tulumaksuosast, võrdlesite kümneaastast perioodi ja rääkisite absoluutarvudest. Ütlesite, et olukord pole üldse nii paha, et omavalitsustele minev rahasumma on ju kaks korda suurenenud. Ühe olulise muutuja jätsite sellest lihtsast matemaatikast aga välja, nimelt hinnatõusu, mis sellel perioodil on olnud 37,2%. Nii et kui see sinna juurde panna, siis olukord ju nii roosiline kohe kindlasti mitte ei ole. Küsimus puudutab aga maavalitsuste ja ka maavanemate rolli pärast haldusreformi. Tänase päeva esimeses pooles ütles peaminister, et küll me jõuame sellega hiljem tegelda, aga ma arvan, et teie kui selle valdkonna minister olete kindlasti jõudnud selle peale mõelda. Kui mõned maavalitsuse ülesanded antakse kohalikele omavalitsustele, omavalitsusliitudele, mis roll jääb siis üldse maavalitsustele ja maavanematele. Kas nad jäävad siis maakonnapõhiseks ja mis ülesanded neile võiksid jääda?

Aitäh! Selles mõttes oli peaminister täpne, et ajagraafiku kohaselt on meil praegu põhiline leppida kokku reformi läbiviimise kriteeriumid ning põhifookuses on ju need väga väikesed ja toimetulekuprobleemidega omavalitsused. Maavalitsuste töö ümberkorraldamine on lihtsam, need on riigiasutused ja nende tööd on selles mõttes võimalik kiiremini ja valutumalt ümber korraldada. Ma ei nõustu nende artiklite ja väljaütlemistega – ma ei tea, kas siin saalis on neid, kes nii ütlevad –, et maavalitsusi pole üldse vaja. Selliseid lugusid on ilmunud.
Jah, maavalitsuste roll on aja jooksul muutunud, nagu me kõik teame, aga öelda, et näiteks Harju Maavalitsus (maakond, kus elab 600 000 elanikku), mis teeb oma omavalitsuste järelevalvet, on mõttetu ja kõik need inimesed seal on mingid kohasoojendajad, on minu arvates liig. Päris nii ei ole ja mingi maakondliku tasandi koordineerimine ja riikliku järelevalve tegemine igal juhul jääb. Tõsi, osa maavanemaid – ma ei hakka nimesid nimetama – on ise teinud ettepaneku, et võib-olla pole 15 maavalitsust vaja. Et isegi, kui me jätame maakonna nimetused alles, jätame need kaardile alles, saab maavalitsusi kui asutusi maakondades kokku liita. Võib-olla see tõesti kunagi nii lähebki, aga otsustatud ei ole veel midagi.
Muidugi on aja jooksul juhtunud igasuguseid asju. On haldusalasid, kus tahetakse maavalitsustelt pigem funktsioone veel ära võtta, st seda, mida enne tehti maavalitsustes, tehakse nüüd oma regionaalsetes üksustes. See pilt on päris kirju. Eesti riigiasutuste paiknemine üle pisikese Eestimaa on üldse väga kirju. Kui siin on kõlanud üleskutseid viia igasse maakonda üks riigiasutus, siis selle suure eesmärgi täitmine on hästi lihtne: kiire analüüs näitas, et keskmiselt on igas Eesti maakonnas umbes 30–40 riigiasutust. Me võime vaielda, mis on täpselt riigiasutus. Maavalitsus ise on juba riigiasutus. Aga koolid, inspektsioonid jne? Tartumaal võib üles lugeda peaaegu 50 riigiasutust. Pilt on hästi kirju. See nõuab rohkem süvenemist, et tekiks mingi terviklikum loogika. Miks on nii, et Maksu- ja Tolliametil pole üldse mingeid regionaalseid piirkondi, mõnel asutusel on neli piirkonda, mõnel on piirkond maakonna lõikes? Tõepoolest, kui panna need kõik kuidagi kihtidena kaardile, siis on see selline lapitekk, et väga aru ei saa. Loodetavasti jõuame töökava järgi järgmise aasta kevadel, maikuus riigivalitsemise auditiga sinnamaani, et meil on vähemalt mingi pilt ees ja tehtud mingid ettepanekud, kuidas seda seisu ühtlustada. Ma arvan, et hiljemalt järgmise aasta suvel saab juba täpsemalt otsustada ka maavalitsuste küsimust, maavalitsuste töö ümberkorraldamist.

Aitäh! Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, härra esimees! Hea minister! Tundub küll, et te tõesti tahaksite kogu südamest teha kõige paremat ja kõige tulemuslikumat tööd. Kui aga selgus, et opositsioonierakondi haldusreformi kontseptsiooni väljatöötamisse ei kaasatud, korraldas Keskerakonna omavalitsuskogu kuus seminari. Me käisime kõikides maakondades ja kaasasime oma üritustele ligi 700 inimest. Viimane toimus just eelmise nädala lõpus Kuressaares, kus kohal oli üle 120 inimese. Nendel seminaridel ilmnesid väga tõsised mured. Liitumisel sõlmitakse neljaks aastaks mingisugune leping, mida tehakse edasi, ja peale seda nagu ei peagi enam sellest lepingust kinni pidama. Liituvates valdades on pandud kinni koole, lasteaedu, klubisid. Mis te arvate, kuidas ja milliste vahenditega oleks võimalik teha nii, et sellist tegevust ei toimuks ja ääremaastumine ei süveneks?

Aitäh! Mis puudutab liitumislepinguid, siis tõepoolest olen ka mina kuulnud, et see on üks hirme või riske. Mõtleme, et kuidas seda probleemi lahendada. Üks praktiline soovitus on olnud, et seada volikogus hästi kõrge latt sellele, kuidas liitumislepingut muuta saab. Näiteks, et vähemalt kaks kolmandikku volikogu liikmetest peab olema muutmisega nõus. Sellega viiakse latt päris kõrgele, seda ei saa päris kiirkorras kohe nurka visata, kui uus volikogu on valitud. Kui on veel mingeid mõtteid, siis arutame. Tõepoolest, see on olnud üks küsimus. Meie analüüsi põhjal olen palunud ka juristidel mõelda, kuidas anda liitumislepingule kõvemat juriidilist sisu.

Aitäh! Aadu Must, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Te tõite mitu nii toredat paralleeli, et mul hakkasid ka mõned tekkima. Võib öelda, et mõned proportsioonid on varasemas ajalooski drastilised olnud. Kunagi 19. sajandil erinesid vallavanemate palgad Pärnumaal 240 korda. Tõsi, süüdi oli Kihnu rahvas, kes keeldus oma vallavanemale üle ühe rubla palka maksmast. Aga mu küsimus on siiski tänase kohta. Üks ilus printsiip ütleb, et kohalikule omavalitsusele peab olema tagatud tema ülesannete täitmiseks piisav ja keskvõimu suvast sõltumatu tulubaas. Kui kaugel on Eesti sellest või kuidas selline põhimõte võiks meile sobida?

Jah, see on hinnangute koht. Osale poliitikutele tundub kindlasti, et sellega meil probleeme ei ole. Aga ma ütlen, jättes peenjuriidika kõrvale, et haldusreformi läbiviimise üks kandev mõte ja analüüsidest tulenev tarkus on see, et kui omavalitsuse suurus on alla mingi kriitilise piiri, siis on tal puhtobjektiivselt väga keeruline toime tulla. Me otsime seda piiri ja vaatame, mis on õige koht.
Mis puudutab selle arupärimise fookust, tulumaksu protsenti, siis ma arvan, et kvalitatiivselt ei liigu mitte midagi paremuse suunas, kui 200 või 300 elanikuga vallas laekub seda 11,9%. Need on mõned tuhanded eurod, natuke rohkem, aga see ei vii Piirissaare valda või Nõva valda mingile teisele kvalitatiivsele tasemele. Tõsi, liitumine annab võib-olla ka väikese efekti, aga me peaks neid asju kuidagi kombineerima ja vaatama, et teeme ühte ja teist. Takerduda ainult tulumaksu protsenti ei ole nagu praktiline, see ei vii meid edasi. Sellest on juba nii palju räägitud.
Kui härra Toobal ütles, et hinnatõus on olnud 37%, siis tõus on olnud ju ka üle 100%. Nii et tegelikult ei ole asi väga hull. Ma olen veendunud, et nii nagu see on olnud viimastel aastatel, kasvavad ka järgmise aasta eelarves kohalikele omavalitsustele minevad rahasummad kiiremini kui riigieelarve ise. Need arvud muidugi veel täpsustuvad. See vahe ei ole küll väga suur, minu teada on kohalikele omavalitsustele minevad summad kasvanud umbes 4,4% ja riigieelarve ise umbes 3%. See proportsioon kohalike omavalitsuste jaoks kindlasti ei halvene. Tulumaksu laekub praegu päris kenasti, muud asjad veel juurde, eurorahad jne. Pilt ei ole nii hull.

Jaak Madison, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Vahepeal läks jutt omavalitsuste pealt haldusreformi kontekstis põgusalt ka maavalitsuste peale. Ma arvan, et me kõik siin saalis teame ja ka teie teate, et suurim probleem maavanematega on siiski politiseerimine ehk kohtade jagamine vastavalt õigele parteilisele kuuluvusele. Selle kohta on mitmeid näiteid elust enesest, võin neid ka isiklikult välja tuua. Seetõttu küsin seoses haldusreformiga: kas te näete, et maavanemate määramisel on probleem parteilises kuuluvuses? Kas seda hoiakut tuleks muuta ja kuidas tuleks tagada, et parteiline kuuluvus ei oleks õige inimese valikul määrava tähtsusega?

Aitäh! Hea küsimus selles mõttes, et kui me tulevikus mõtestame maavanema rolli ümber, siis peaks mõtlema, mis on see poliitilise otsustuse tasand. Kui nad muutuvad lihtsalt riigihalduse ministri haldusala või Rahandusministeeriumi osakonnajuhatajateks, siis paneb nad paika minister ainuisikuliselt. Ma ei ole kindel, et see tagab tingimata apoliitilisema süsteemi kui praegu, kus tegelikult, ilma luiskamata otsitakse koalitsioonis teatud poliitilist tasakaalu. Ma arvan, et siin saalis tervikuna ei ole mõtet poliitikuid kuidagi maha teha. Ma usun, et me oleme üsna normaalsed inimesed ja tahame Eestile head. Ja sellepärast ma ei arva, et poliitik maavanemana on tingimata kohe a priori vale valik. Küll olen ma täiesti nõus sellega, et maavalitsust ja tema ametkonda ei tohi politiseerida. See on küll asi, mis on minu jaoks tabu, mis on vale. Meil on tõenäoliselt selle kohta ka halbu näiteid, aga see on asi, mida peaks vältima. Las siis maavanem olla endine või tulevane poliitik, aga vähemalt ametkond peab täitma oma ülesandeid sõltumatult ja maakonna huvides. Oma praeguses ametis saadud teadmiste kohaselt see üldjuhul ikka nii ongi. Maavalitsustel võib olla palju plusse ja miinuseid, aga see ei ole peamine.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Kas te olete oma meeskonnaga arutanud kohaliku omavalitsuse maksusüsteemi loomist? Praegu see süsteem ju tegelikult ei toimi ja kohalikud omavalitsused ei saa mitte midagi teha, et oma eelarvet, ütleme, mitte riigi kaudu, vaid oma tööga täiendada.

Aitäh! Jah, need ettepanekud on meil ka eksperdikomisjonis laua peal. Üht koma teist kõlas täna siin juba Jürgen Ligi sõnavõtus, mis puudutas maamaksu küsimusi ja seda, kas maamaksu määr, selle erandid ja vabastused oleks loogiliselt võttes rohkem omavalitsuse enda rida. On kõlanud veel paar mõtet. Üks on olnud ummikumaks, mis puudutab eelkõige Tallinna linna ja millel võib-olla laiemat mõju ei ole. Teine idee, mille eest ma olen saanud kõvasti sarjata ka siin saalis, oli turismimaks, mille idee on tegelikult kasvanud välja kohapeal, see ei ole minu mõte. N-ö padjamaks või turistimaks või linnamaks, kuidas iganes me seda nimetame. Täna kuulsin linnade liidu juhilt härra Võigemastilt, et linnade liit peab seda oluliseks ja vajalikuks ideeks. See on olnud üks konkreetsemaid mõtteid, kuidas kohalikele omavalitsustele otsustusvabadust juurde anda. Meie kiire ja põgus analüüs turismimaksu kohta ütleb, et ulatuslikku üleriigilist mõju sellel ei ole. Eestis on võib-olla viis-kuus omavalitsust, kus turismimaksul oleks ka n-ö fiskaalne mõte. Üllatuslikult on need isegi pigem sellised väiksed omavalitsused, kus on suured turismiettevõtted, nagu Toila ja Värska. Isegi Tallinna ja Pärnu puhul ei oleks see tulu, mis laekuks turismimaksust, nii suur. Oleneb muidugi, kuhu kohalik omavalitsus tahab selle turismimaksu tõsta. Kiire analüüs oli, et 1 euro öö või midagi taolist. Sel juhul ei oleks efekt kuigi suur. Aga see on otsustamise koht. Kusjuures kummaline on see, et omavalitsusjuhid tihtipeale ise ütlevad, et laiendame neid võimalusi, et tööriistakastis peaks olema rohkem vahendeid, aga kui küsida konkreetseid ideid, siis tuleb tunnistada, et liiga palju neid mõtteid ei ole. Kui siin saalis fraktsioonidel on mõtteid, mida teha, siis kuulan hea meelega.

Aitäh, austatud minister! Rohkem teile praegu küsimusi ei ole. Riigikogu liikmetel on soov alustada läbirääkimisi. Palun, kolleeg Jaanus Karilaid!

Aitäh kõigile kuulajatele! Ma tahaksin tunnustada riigihalduse ministrit vähemalt selle eest, et tema hoiak on küll väga positiivne. Tundub, et te tahate omavalitsusi tõesti partnerina võtta. Kas selle taga on missioon või mingi muu motiiv, seda näitab aeg. Ma loodan, et selle taga on ikkagi missioon, mitte mingisugune kitsam poliitiline huvi. Ma annaksin ka omapoolse sisendi või ütleksin, mida ma edaspidi ootan.
Oma ettekandes te ei maininud täna kordagi Euroopa kohaliku omavalitsuse hartat. Tehnikaülikooli õppejõud Sulev Mäeltsemees on pikki aastaid rääkinud sellest, kuidas me oleme harta põhimõtetest, subsidiaarsuse ja lähimuse põhimõttest eemaldunud. Sellel on ka väga selged põhjused. Avalik võim on ennast aasta-aastalt rohkem tsentraliseerinud. Kui me vaatame kohaliku omavalitsuse võimu reaalselt eri valdkondades, siis tegelikult on see ikka väga kesine. Ma ootan teie eksperdirühmalt, kuhu te olete enda sõnutsi koondanud meie parimad pead, vastust, milline on tulevikus omavalitsuse roll tööturupoliitikas, kas tervishoiuküsimustes jääbki tema roll olematuks või saab kaasa rääkida, kuidas on asjad ühistranspordiga. Me Läänemaal proovisime vahepeal ühistranspordiküsimustes kaasa rääkida, aga põrkasime kokku majandusministeeriumi, Maanteeameti ja maavalitsuse mitmesuguste lepingute ja poliitiliste keeldudega.
Te rääkisite ka sellest, millised võiksid olla regionaalpoliitilised meetmed, mis aitavad väljaspool kuldset ringi elujõudu suurendada. Sellest on siin saalis ju korduvalt räägitud – need on maksuerisused. Kui me räägime, et Tallinna on liiga palju kapitali kontsentreerunud ja selle meelitamiseks ääremaadele on vaja mingisugust peibutist, siis see peibutis ongi maksuerisused. Aga ma väidan, et teie esinemine ja Jürgen Ligi esinemine on täiesti erinevast maailmast. Ma pean Jürgen Ligist rääkima, sest ta on Vabariigi Valitsuse minister ja kahtlemata peate ka teie oma reformiplaanidele tema käest heakskiidu saama. Tema vastustest kumas, et kohalik omavalitsus on ikkagi pigem takistus, pigem probleem, et ta ei peaks mitte raha küsima, vaid raha kuskilt leidma. Ja pidev rõhuasetus, et te tahate tasandusfondi suurendada, näitab, et finantsautonoomiat te ikkagi ei taha suurendada, sest tasandusfond tähendab tegelikult ju suuremat sõltuvust keskvalitsusest.
Need on niisugused põgusad märkused teie reformi kohta. Ma soovin teile edu ja jõudu!

Aitäh! Priit Toobal, kas sõnavõtt kohapealt? Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma üldse ei vähetähtsustaks Andres Herkeli tõstatatud küsimust ühes varasemas samateemalises arupärimises. Tema märkus puudutas ühinevates omavalitsustes võimu koondumist keskusesse. Mul on üks ettepanek. Põhiseaduskomisjon moodustas oma viimasel istungil ühe töörühma, mis hakkab tegelema ka valimistega. On selge, et kui kohalikud omavalitsused ühinevad, siis tuleb valimiskorraldust muuta. Kui praegu annab kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus võimaluse ühinevas omavalitsuses esimesel perioodil valimisi läbi viies moodustada ringkonnad endiste omavalitsuste piires, siis ma arvan, et esimesel või ka teisel perioodil võiks olla mitte õigus, vaid kohustus moodustada valimisringkonnad vanades omavalitsustes. Kui seda kohustusena määrata, siis ei koonduks võim nii palju keskusesse kui ilma neid ringkondi moodustamata.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan 14. arupärimise käsitlemise.

Läheme edasi 15. arupärimise juurde: Riigikogu liikmete Aadu Musta, Priit Toobali, Erki Savisaare, Rein Ratase, Tarmo Tamme, Enn Eesmaa, Lauri Laasi, Valeri Korbi, Mihhail Stalnuhhini ja Märt Sultsi esitatud arupärimine riigihangete kohta ülikoolides. Arupärijate nimel palun kõnepulti professor Aadu Musta!

Hea juhtaja! Austatud minister! Nii hilisel tunnil või nii romantilisel kellaajal oleks häbematus hakata küsima mingeid õelaid küsimusi, tüli norima või kritiseerima, aga õnneks ma ei peagi seda tegema. Ma olen tunduvalt paremas olukorras, ma saan küsida midagi sellist, millele härra minister saab vastata optimistlikult, tuju tõstvalt ja optimismi sisendavalt.
Härra minister, te teate kindlasti, kuidas rahvas kirub bürokraatiat, bürokraatlikke takistusi. Tuleb välja, et neid ei tee mitte ainult need, keda võib rumalaks sõimata – mõni teine minister sõimab vahel –, vaid ka väga targad inimesed. Ja nüüd jõuabki jutt riigihangeteni, mis mõnikord on keerulisemad kui väga lihtsad seadused ja normatiivid. See puudutab ülikoolide ja teadusasutuste väga spetsiifilisi hankeid, mille normikohaseks läbiviimiseks näiteks Tartu Ülikoolis või Tartu Ülikooli Kliinikumis on tulnud ametisse võtta mitu juristi, et hanked söödavaks teha ja mahutada nende punktide alla, mis on kehtestatud. Aga lõpptulemus on ikka seesama. Isegi kui hange vaidlustatakse, võidab pika arutelu tulemusena see skeem, mis on hangete lõpuleviimiseks ainuvõimalik.
Härra minister! Teist räägitakse päris palju. Ma võin ka pool saladust ära rääkida: Tartus on rääkijad jagunenud kaheks. Ühed ütlevad, et kõikide nende bürokraatia vähendamise katsete korral on alati tuldud ja põhjendatud, miks midagi teha ei saa, isegi oma riigis mitte. Küll on süüdi Euroopa Liit, küll mõni teine. Ja on teised, kes ütlevad, et Arto Aas on tark mees, tema teeb ära. Mina kuulun muide nende optimistide hulka. Rohkem ma ei räägigi. Annan teile võimaluse rääkida, kuidas ülikoolide ja teadusasutuste riigihangetes tulevad paremad ajad. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama riigihalduse ministri Arto Aasa!

Austatud saalisviibijad! Ma olen natuke kimbatuses, sest mul on hästi pikk ja tehniline vastus. Kas nüüd lugeda see ette või kellaajale vastavalt muuta seda kuidagi inimlikumaks? Aga hakkame pihta.
Esimene küsimus: "Kas riigihangetega seotud bürokraatlikud liialdused tulenevad Euroopa Liidu kehtestatud regulatsioonidest ning kas Euroopa Liitu kuuluvatel riikidel on mingisuguseid hoobasid selle seadusandluse mõjutamiseks ning spetsiifilisi eluvaldkondi mõjutavate erandite kehtestamiseks. Kui Eesti Vabariigil on selliseid võimalusi, siis kas neid on ka tegelikkuses kasutatud või kasutada üritatud?" Ütlen hästi lihtsalt, et riigihangete puhul tasakaalupunkti otsimine ja erinevate huvide vahel balansseerimine on tõepoolest päris keeruline. Ühest küljest võib riigihanke korraldamine näida formaalse ja tülika menetlusena, kuid sellel on ühene avalikust huvist tulenev põhjus: tagada, et avalikke vahendeid kasutataks ühetaoliselt, et menetlus oleks avalik, läbipaistev ja proportsionaalne, rääkimata raha säästlikust ja otstarbekast kasutamisest.
Euroopa Liidu toimimist ja otsustusprotsessi peaksid siin saalis olijad ilmselt tundma. Riigikogul ja Euroopa Liidu asjade komisjonil on alati võimalus direktiivide kehtestamisel kaasa rääkida. Võin oma kogemusest kinnitada, et oma seisukohtades oleme alati rõhutanud pigem seda, et bürokraatiat võiks olla vähem. Me näeme, et reegleid töötatakse tihtipeale välja lähtudes suurematest riikidest ja teistsugustest süsteemidest. Me oleme väikesed, meil on lihtne asjaajamine ja me tahaksime, et ka Euroopa Liidu reeglid oleksid sellised. Aga Euroopa Liidu toimimine on üks suur kompromisside leidmise kunst ja meie huvid ei kattu alati teiste omadega. Küll aga on Riigikogul juba varsti võimalus arutada riigihangete seadust. Me toome lähiajal riigihangete seaduse uue versiooni Riigikokku. See vajadus tuleneb Euroopa Liidu uutest riigihangete direktiividest. Ka direktiivide läbirääkimise ajal olid kõik pooled kaastatud, aga seadus on loomulikult konkreetsem. Tuleb aga öelda, et riigihangete valdkond on küllaltki täpselt, kohati ikka ülitäpselt reguleeritud Euroopa Liidu õiguses. Euroopa Liidu vaatepunktist lähtuvalt on põhiline tagada siseturg – piirideta siseturg on Euroopa Liidu üks olulisemaid põhimõtteid – ning tasakaalustada liikmesriikide kitsaid ja mõnikord protektsionistlikke huvisid. Seetõttu on ka nendes kohtades, kus Euroopa Liit jätab oma direktiivides otsustusõiguse, tihtipeale ikkagi ette kirjutatud, milliste valikute vahel või mille piires saab riik seda otsustusõigust kasutada ja erisusi teha.
Kui aga konkreetsemalt rääkida, siis ülikoolid saavad nii kehtiva õiguse kui ka valmiva eelnõu kohaselt kasutada mitmeid riigihangete erisusi. Näiteks korraldada väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusi asjade hankimiseks, mida toodetakse üksnes teadusuuringute, katsete, õppe- või arendustegevuse eesmärgil, või tellida lihtsustatud korras mitmesuguseid haridustegevuse ja õppetööga seotud teenuseid. Samuti tuleneb direktiivist ja seadusest, et ülikoolid ei pea korraldama riigihanget, kui tellitakse teadus- ja arendusteenuseid, ning seda tingimusel, et uuringust ei saa kasu üksnes ülikool ja tellitud teenuste eest ei tasu täies ulatuses ülikool. Lisaks annavad direktiivid liikmesriikidele õiguse teatavates aspektides endale ise sobilikum lahendus leida, kuid nagu öeldud, tulenevad sellised valikukohad direktiivist endast. Seega on liikmesriikide käsutuses olevad riigihankeõiguse hoovad sageli piiritletud sellega, mida Euroopa Liidu seadusandja on sõnaselgelt valikuna ette näinud.
Teine küsimus: "Kuidas Te hindate ülikoolide poolt esitatud ettepanekuid uute täiendavate regulatsioonide kehtestamiseks, mis aitaks vähendada riigihangete korraldamisega seotud bürokraatlikku segadust?" Spetsiifilisemalt küsitakse siduva eelotsuse institutsiooni, samuti valdkondliku ostujuhendi kinnitamise võimaluse kohta vastutusala ministeeriumis. Kui lugupeetud küsija mainis, et ülikoolid on pidanud tööle võtma juriste, et kogu sellest regulatsioonist läbi närida, siis eelmise nädala kohtumisel ülikoolide esindajatega kõlasid sellised väited, et neil on pigem tööl üle 200 inimese, kes peavad tegelema hangetega. Tõepoolest, see mass oli ka minu jaoks üllatav ja kindlasti on tegu väga tõsiselt argumenteeritud probleemidega. Mis me saame öelda? Me saame kindlalt öelda seda, et oleme ülikoolidega pidevalt suhelnud, ka juba enne selle konkreetse eelnõu menetlemist ja kooskõlastamist on olnud kohtumisi ülikoolide esindajatega. Mina kohtusin nendega eelmine nädal uuesti, st praeguses ametis esimest korda. Kui konkreetsemalt rääkida siduvast eelotsusest, mille kohta küsiti, siis paraku meie analüüs ütleb, et Eesti ja Euroopa õigusruumi arvestades sellest liiga palju kasu ei ole. Nagu ülikoolidega peetud arutelust on selgunud, tuleneb eelotsuse vajadus eelkõige asjaolust, et aeg-ajalt tuleb ette olukordi, kus eri asutused tõlgendavad riigihangete seadust vastuoluliselt. Eriti tuleb seda ette struktuurivahendite jagamise kontekstis. Rahandusministeerium mõistab seda muret, aga eelkõige näeme probleemi siduvuse nurga alt. Kui eelotsus oleks siduv näiteks ainult Rahandusministeeriumile, kuid samas mitte rakendusüksusele, siis ilmselgelt ei aitaks see maandada võimalike tagasinõuete esitamise riski. Oluline on mõista, et struktuuritoetuste seadus ja riigihangete seadus on olemuselt eri menetlused ja lähtuvad erinevast Euroopa Liidu kehtestatud õigusraamist, mistõttu Rahandusministeerium ei saa riigihangete seaduse tõlgendamisel anda siduvaid otsuseid struktuurivahendite kasutamist kontrollivatele institutsioonidele. Tõenäoliselt ei oleks eelotsuse taotlemise võimaluse sisseseadmisel märkimisväärset mõju ka riigihangete vaidlustamise mahule, sest täitevvõimu siduv eelotsus ei saaks võtta isikult õigust tõhusale õiguskaitsele riigihangete vaidlustuskomisjonis või kohtus.
Senine seisukoht on, et eelotsuse menetlus ei aitaks ülikoole oma eesmärgile kuigipalju lähemale. Samas oleme valmis pakkuma igakülgset abi riigihangete seaduse tõlgenduste minimeerimisel. Kavas on jätkata lahenduste otsimist struktuuritoetustega tegelevate asutuste ning ülikoolide vahelises suhtluses. Rahandusministeerium jätkab riigihangete puhul tasuta nõustamist ka uue seaduse raames, samuti kavatseb ministeerium näha ette võimaluse, et hankijad saavad taotleda Rahandusministeeriumilt oma hanke korra kooskõlastamist, mis peaks riigihangete läbiviimist lihtsustama ja õiguskindlust kasvatama. Nii et mingeid lahendusi me selle uue seaduse raames pakume.
Kolmas küsimus: "Millised on perspektiivid struktuuritoetustega seotud riigihangete korra normaliseerimiseks, et oleks võimalik arvesse võtta hangitavate teenuste eripärasid?" Lühidalt oli küsimus selline. Vastuses peitub tegelikult kogu probleemi põhituum: meil on kaks erinevat regulatsiooni, mis tulevad Euroopa Liidust. Üks puudutab riigihankeid ja seda korda me oleme muutmas, tõstame piirmäärasid ja üritame vähendada bürokraatiat. Teine pool on struktuurivahendid, Euroopa Liidu raha – siin on teine regulatsioon, karmimad reeglid. Need on eri menetlused ja lähtuvad erinevast õigusraamistikust.
Riigisiseselt puudub struktuuritoetuste seaduse tähenduses erikord riigihangete läbiviimiseks ja ka direktiivide ülevõtmise järgselt tuleb lähtuda eelkõige riigihangete seadusest kui eriseadusest. Vähesed erisused puudutavad üksnes võrgustikusektori hankijaid, millest ülikoolide puhul on minu teada küll kasu. Peale selle on riigihangete seadusest tuleneva regulatsiooni puudumise korral võimalik toetuse andmise tingimustes seada hankijatele kohustusi, mis on eraldi jutt. Aga mis ülikoolidele kõige rohkem peavalu valmistab, on see, et struktuuritoetuste seaduses on sätestatud 5000 euro piirmäär. 5000 eurot on tõepoolest väga vähe. Riigihangete seaduses me läheme tulevikus kordades kõrgemate piirmäärade peale. See 5000 euro piirmäär on sätestatud lähtudes Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatava finantseeskirja põhimõtetest.
Kui lühidalt kokku võtta, siis selle tööga, mis on minu haldusala teha ning mis puudutab riigihangete korda ja seadust, meil vahest väga suuri probleemi ei teki. Struktuuritoetustega, mis formaalselt kuuluvad ka rahandusminister Sven Sesteri valdkonda ja millega tegelevad Rahandusministeeriumi teised osakonnad, on keerulisem. Aga ma usun, et mingid lahendused on siin võimalikud, nii et need regulatsioonid ei peaks üksteisele risti jalgu jääma. Mis mõte on ühes seaduses piire maha keerata, kui teises jäävad need täpselt samasugusena kehtima. Nii et töö ülikoolidega läheb edasi. Meil oli kohtumine, kus me, jah, arutasime tõepoolest eelkõige riigihangete poolt. Kuna tundub, et põhiprobleem on struktuuritoetustes ja määrustes, siis peame tegema järgmise kohtumise – loodetavasti toimub see nüüd kohe –, kus meil on ka struktuuritoetuste probleemidega tegelevad inimesed laua taga. Vaatame, kas seal midagi sünnib.
Üritasin seda käsitlust lihtsustada ja rääkida inimlikus keeles. Aitäh!

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Aadu Must, palun!

Aitäh mõõdukalt optimismi külvava vastuse eest! Tõepoolest, jääme ootama neid muudatusi, mis peaksid olukorda normaliseerima. Ma tunnustan igati ka seda head algatust, et ei ole mõtet kogu teksti lihtsalt ette lugeda, vaid inimlik suhtlemine on omaette väärtus. Siit tuleb aga ka mu küsimus. Kuna te tegite tekstist inimlikumas keeles kokkuvõtte, kas te olete siis nõus andma mulle ka selle teksti, mida ma stenogrammist nüüd enam ei saa?

Jah, olen.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise juurde, see on päevakorrapunkt nr 16. Arupärimine on kohalike omavalitsuste finantsautonoomia kohta, see esitati 10. juunil 2015 ja kannab numbrit 48. Vastab riigihalduse minister Arto Aas. Palun Riigikogu kõnetooli Kersti Sarapuu, kes arupärijate esindajana arupärimist tutvustab!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud härra minister! Tõesti, on alanud juba varased hommikutunnid, kuid teie olete ikka valmis tööd edasi tegema. Aga meie arupärimine, mis sai esitatud 10. juunil, puudutab kohaliku omavalitsuse finantsautonoomiat. Kohalikel omavalitsustel ei ole piisavalt rahalisi vahendeid oma põhiseaduslike ega ka riigi antud ülesannete täitmiseks. Lisarahastamist vajavad lasteaedade ja koolide ehitamine ja tänapäevastamine, kohalike teede remont, haridus- ja kultuuritöötajate palgad, ühistransport ja palju-palju muid valdkondi. Niisugust olukorda taunib Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010. aasta otsus nr 3-4-1-8-09, millega tunnistatakse põhiseadusega vastuolus olevaks "selliste õigustloovate aktide andmata jätmine, mis: 1. sätestaksid, millise seadusega kohaliku omavalitsuse üksustele pandud kohustused on omavalitsuslikud ja millised riiklikud; 2. eristaksid kohaliku omavalitsuse üksustele kohaliku elu küsimuste otsustamiseks ja korraldamiseks ette nähtud raha riiklike kohustuste täitmiseks mõeldud rahast ning näeksid ette kohaliku omavalitsuse üksustele seadusega pandud riiklike kohustuste rahastamise riigieelarvest." Koalitsioonilepingus olete lubanud seaduse tasandil sätestada omavalitsuste ülesanded ja reguleerida omavalitsuste ühisasutuste tegevuse, et omavalitsused saaksid tagada teenuste osutamise ühtlaselt kõikjal Eestis. Kriteeriumidele vastavatele omavalitsustele tahate anda võimaluse osutada ka täiendavaid riigi rahastatud riiklikke ülesandeid. Haldusreformi käigus on plaanis välja töötada kohalike omavalitsuste uus rahastamismudel.
Eelnevast lähtudes oleme esitanud teile küsimused, mida ma ette lugema ei hakka. Te saate neile kohe vastata, härra minister. Aitäh!

Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama riigihalduse ministri Arto Aasa!

Austatud Riigikogu! Selle arupärimise vastused on tunduvalt lühemad ja ma loen need kiirelt ette.
Esimene küsimus: "Kuidas kavatsete täita Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010. aasta otsust kohalike omavalitsuste põhiseaduslike kohustuste ja muude, ka riigivõimu poolt pandud ülesannete määratlemise ja rahastamise kohta? Millal sätestatakse ja täpsustatakse seaduse tasandil omavalitsuste ülesanded?" Omavalitsuste täidetavad riiklikud ülesanded on erandlikud ning nende puhul on omavalitsus riigi nn käepikenduse rollis, täites etteantud suuniseid väga väikese kaalutlusõigusega. Selliste ülesannete puhul kasutab riik omavalitsuste abi, sest nende töötajad tegelevad inimeste muredega vahetult ja neil on parem info kohalike elanike kohta. Nende ülesannetega seotud raha moodustab circa 2% omavalitsuste põhitegevuse kuludest. Riigieelarve seaduse § 51 kohustab iga-aastases riigieelarves riiklike ülesannete täitmiseks mõeldud raha eristama omavalitsuslike ülesannete rahast. Riigieelarve seletuskirjas tuleb esitada informatsioon iga riikliku ülesande kulude katteks antavate vahendite suuruse ja nende andja kohta. Seega on Riigikohtu osundatud rahastamissüsteem seadusega loodud. Riiklike ülesannete eristamiseks omavalitsuslikest lisatakse seadustes ülesande juurde märge "Omavalitsuse poolt täidetav riiklik ülesanne". Kui seda märget ei ole, on tegemist omavalitsusliku ülesandega, mida täiendavalt ei märgistata. Riiklike ülesannetena on määratletud sündide ja surmade registreerimine, toimetulekutoetuste ja vajaduspõhiste peretoetuste väljamaksmine ning tundmatute surnute vedu ekspertiisi. Ülesannete ülevaatamine ja ülesande riikliku või omavalitsuslikuna määratlemine toimub pidevalt. Tuleb muidugi lisada, et universaalset tulubaasi piisavuse määramise metoodikat ega valemit ei ole tõenäoliselt kusagil maailmas. Alati on raha vähem kui soove. Võib kinnitada, et Rahandusministeerium ka praeguste reformide käigus analüüsib kohalike ülesannete kulupoolt. Iga ülesande kohta nõuab Rahandusministeerium maksumuse väljaarvutamist ning katteallikate äranäitamist.
Teine küsimus: "Kas ja millal planeerite taastada omavalitsustele eraldatava rahaliste vahendite baasi (tulumaks, tasandusfond, teehoiuvahendid jm), mida 2009. aastal tunduvalt vähendati?" Sellele küsimusele on siin varem juba vastatud. Ei hakka üle kordama, et need rahalised vahendid saavad tulla ka mujalt. See koalitsioon peab regionaalpoliitiliselt õigemaks suurendada tasandusfondi, kui see võimalus tekib. Lisaks on mainitud 900 miljonit eurot Euroopa Liidu vahendeid. Nii et ma usun, et kes varem arutelu kuulas, see sai selle vastuse kätte. Võin veel selgitada, miks koalitsioon on teinud sellise valiku, et kui raha tekib, siis pigem eelistatakse tulumaksuprotsendi muutmisele tasandusfondi. Kiire analüüs ütleb, et kui tulumaksuprotsenti muuta, siis üle poole sellest rahast läheb Harjumaale. Tallinn ja Harjumaa oma kuldse ringiga saaksid sellest lisarahast üle poole, mis regionaalpoliitiliselt ei ole tõenäoliselt kõige targem valik. Tasandusfondi raha läheb ikkagi neile, kes asuvad ääremaal ja kellel on toimetulekuga raskusi. Viimsi ja Rae vallale lisaraha andmine tõenäoliselt piiratud ressursside tingimustes regionaalpoliitiliselt kriitilise tähtsusega ei ole.
Kolmas küsimus: "Kohaliku omavalitsuse tulubaasis moodustavad iseseisvad tulud 1%. Kas taoline olukord vastab Teie arvates Euroopa kohaliku omavalitsuse harta põhimõtetele omavalitsuste finantsautonoomiast? Kuidas on võimalik iseseisva tulubaasita sõltumatult korraldada ja otsustada kohalikku keskkonda, teenuseid ja heaolu puudutavaid küsimusi ning täita riigi poolt seadusega pandud ülesandeid?" Kohalike maksude osakaal omavalitsuste põhitegevuse tuludes on tõepoolest 1%. Samas on finantsautonoomia hindamisel laialdaselt kasutatava metoodika kohaselt ka maamaks sisuliselt kohalik maks. See, et omavalitsustel puudub tulumaksu määra kehtestamise õigus, ei piira mingil moel omavalitsuste iseseisvust tulumaksulaekumiste kasutamisel. Omavalitsuste sissetulekutest on sihtotstarbelised 23% ning ülejäänud 77% vahendite kasutamise üle otsustab omavalitsus iseseisvalt ilma riigi sekkumiseta. Valitsuskoalitsioon on eesmärgiks võtnud, et sihtotstarbeliste toetuste osakaal peaks edaspidi pigem vähenema. Euroopa kohaliku omavalitsuse harta ei määra kindlaks omavalitsuste finantsautonoomia ulatust, see on riigisisene küsimus. On riike, kus sihtotstarbeliste toetuste osakaal on suurem, ja on riike, kus see on väiksem. Suurem on see sellistes riikides nagu Tšehhi, Sloveenia ja Ungari, väiksem on see Soomes, Rootsis ja Norras. Nagu varem öeldud, ma isiklikult pooldan seda, et kui me teeme oma valikuid ning muudame rahastamisskeeme ja halduskorraldust, siis me võiksime liikuda selles suunas, et kohalike omavalitsuste osakaal suureneks. Aitäh!

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Valeri Korb.

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Kohaliku omavalitsuse juhina on mulle väga sümpaatne see, mis te räägite. Aga ma mõtlen, kas see koalitsioonileping, mis on alla kirjutatud, annab ikka võimaluse kõike seda, millest te räägite, ellu viia. Ma ei usu sellesse, et te tulete kunagi välja sellega, millest te täna terve õhtu olete rääkinud ja ilusasti rääkinud.

Aitäh! Sellesse, millest ma täna rääkinud olen, ma ise usun. Ma esindan neid seisukohti valitsuse nõupidamistel ja loodan, et teie toetate mind, kui siin saalis neid küsimusi otsustatakse. Ma võin niipalju öelda, et ega tasandusfondi suurendamine järgmisel aastal tõenäoliselt ei toimu. Pigem on olnud hoiak, et tasandusfond suureneb siis, kui haldusreformi n-ö põhiotsused on langetatud. Eks töö käib, aga loomulikult võivad ambitsioonid olla suuremad kui see, mis õnnestub ära teha.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! On omavalitsusi, kes juba esimesel struktuuritoetuste perioodil kirjutasid väga palju projekte, ning need omavalitsused seetõttu arenesid. Loomulikult tuli kaasfinantseerimine katta omavahenditest, väga tihti võeti ka laenu. Peale seda, kui 2009. aastal toimus suur kärpimine, omavalitsuste tulubaas vähenes. Osa omavalitsusi muutus patuseks ehk nad ületasid laenudega 60% piiri. Nüüd on küsimus, kuidas on nendel omavalitsustel võimalik kasutada uusi struktuurifondide vahendeid. Neil on ju õhk eelarvest välja lastud.

Aitäh! Mul ei ole sellele praegu head vastust. Kell on nii palju, et ma ei hakka ümmarguse jutuga aega raiskama. Mõtleme selle peale.

Priit Toobal.

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister! Täna on kohalike omavalitsuste maksude osakaal küll väga väike, aga nagu te ütlesite, on teil plaan seda suurendada. Tihtipeale võib tekkida kohalike omavalitsuste vahel mingis mõttes konkurents, sest inimesed hakkavad hankima fiktiivseid sissekirjutusi, et mõnest maksust pääseda. Kuidas seda tulevikus vältida võiks ja kas seda üldse peaks tegema?

Aitäh! Väga täpne küsimus. Tavaliselt selliste kändude taha arutelu või lahenduste otsimine takerdubki, kui me räägime näiteks mingitest võimalustest seoses tulumaksu või ettevõtte tulumaksuga. Kuna Eesti riigis on, tegelikult õnneks, kõiksugu ümberregistreerimised IT-võimaluste kasutamise tõttu nii lihtsad, siis see hirm on, jah, et kui me anname omavalitsustele õiguse teatud maksude määrasid muuta, siis võib juhtuda nii, et jõukas Viimsi vald viib need määrad alla ja saab rohkem maksumaksjaid juurde, aga mingi ääremaa piirkond endale määrade alandamist lubada ei saa. Efekt on siis täpselt vastupidine soovitule. Me analüüsime ka neid võimalusi, kuidas motiveerida töökohtade loomist kohalikes omavalitsustes ja kuidas muuta tasandusfondi valemeid paremaks. Tihtipeale on väga suur risk, et nende muudatuste tõttu muutuvad jõukad veel jõukamaks. Koalitsioonileppes on selgelt kirjas, et me otsime võimalusi, kuidas motiveerida kohalikke omavalitsusi tegelema töökohtade loomisega. On isegi võimalik joonistada selliseid valemeid, mis arvestavad välja, kui palju töökohti luuakse. Aga selle tulemus võib olla see, et tugevamaks muutuvad suured linnad ja maakonnakeskused. Võib-olla selles kontekstis, et toimub harjumaastumine ja Tallinnasse koondumine, ei ole ka maakonnakeskuste tugevnemine väga halb lahendus. Aga see jälle ei aita neid kõige nõrgemaid ja väiksemaid. Nii on.

Austatud minister, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Hilisel öötunnil on rahvasaadikul soov osaleda läbirääkimistel. Läbirääkimiste avamine on juhataja püha kohus ja seda ma ka teen. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Kersti Sarapuu! Kas kaheksa minutit?

Ei, püüan teha nii ruttu kui võimalik, härra juhataja!
Lugupeetud kolleegid ja hea minister! Majanduslangus aastail 2008–2009 põhjustas riigieelarves tohutu kärpimise, kuid kõige suuremad kannatajad olid kohalikud omavalitsused, just need, kellel kujunes eriti keeruliseks inimeste elu korraldamise eest vastutada. Sisuliselt kärbiti siis kohalike omavalitsuste tulumaksuosa 11,93%-st 11,4%-ni (ligi 30 miljonit eurot) ning vähendati tasandusmakse summasid ligi 21 miljonit eurot, mis ajavahemikul 2009–2014 moodustas 288,5 miljonit eurot, sellest 2014. aastal 52,3 miljonit eurot. Jah, tänaseks on tulumaksuosa tõstetud 11,6%-le, kuid nüüd sisaldab see summa ka maamaksu, mis enne oli eraldi tuluartikkel.
Kohaliku omavalitsuse tulubaas ja tema kasutuses olev maksusüsteem ei vasta vajadustele. 2009. aastal oli kärpemääruse seletuskirjas öeldud, et teenuste osutamine ei pea enam senises ulatuses jätkuma. See tähendas, et omavalitsus ei pidanud enam toetama sporti ja kultuuri ega rajama sõimekohti, vähendati kohalike teede korrashoiuks mõeldud vahendeid, samal ajal teades, et kohalikud omavalitsused ei pääse neist kohustustest nii ehk naa, sest inimesed ju elavad omavalitsuse territooriumil ning neid hätta jätta ei saa. Nii jäidki ülesanded alles, aga vahendeid nende täitmiseks alles ei jäetud.
Eelmisel nädalal arupärimisele vastates ütles kultuuriminister Indrek Saar, et 2014. aastal toetasid linnad ja vallad sporti 60 miljoni euro suuruses summas, lisaks toetati veel kultuuriüritusi, huviringe, lasteaiakohti jne. Kohalike omavalitsuste ülesandeks jäeti muu hulgas ka lasteaiaõpetajate töötasu jaoks raha leidmine, kuigi riigi esindajad lubasid kohalikele omavalitsustele, et riik toetab lasteaiaõpetajate palga katmist juhul, kui see palk tõstetakse kooliõpetajate alampalgaga samale tasemele. Poolteist aastat toetatigi, kuid siis jäi ka see kohustus sujuvalt omavalitsuste kanda.
Kohalike teede hoiuks eraldatavate vahendite maht on 2008. aastaga võrreldes mitu korda kahanenud. 1990. aastal vastu võetud teeseadusega lubati kohelda kohalikke ja riigiteid tervikuna. Seni pole selleni jõutud. Kuni seadusmuudatuse vastuvõtmiseni kehtis kord, et 75% kütuseaktsiisist läheb teehoiu heaks, keskmiselt oli seda raha aastas 300 miljonit eurot. Riigis on 58 000 kilomeetrit teid, neist 23 000 kilomeetrit kuulub omavalitsustele ja 18 000 kilomeetrit riigile ning 18 000 kilomeetrit on era- ja metsateed. Omavalitsused on viimastel aastatel saanud 10% sellest eraldisest ja jõudnud summaliselt 2014. aastal samale tasemele kui enne kärpeid ehk 29 miljoni euroni. Võrdluseks võib öelda, et aastatel 2007–2008 ulatus kohati ka teede korrastamise raha ligi 40 miljoni euroni. Kuigi oleme jõudnud endisele eraldise tasemele, peame arvestama, et tänaseks on ühe kilomeetri rekonstrueerimine kallinenud neli kuni viis korda. Seetõttu suudetakse üksnes auke lappida, kui sedagi.
Masueelsetel aastatel jõudsid omavalitsused toetada ka ettevõtluskeskkonna parandamist, maksti toetusi ettevõtete ja töökohtade loomiseks. Tänane tulubaas võimaldab katta üksnes hädavajalikke kulutusi igapäevaelu korraldamisel, arenguks vahendid puuduvad. Oleme jõudnud seisu, et 2015. aasta eelarves on otsakorral puudega inimeste toetamiseks mõeldud vahendid. Kuhu abi saamiseks pöördutakse? Ikka pöörduvad inimeste pilgud oma linna või valla poole.
Peame tõdema ka seda, et 1% maksutuludest tuleb kohaliku omavalitsuse eelarvesse kohalikust maksust, 99% ulatuses ollakse sõltuvuses riigi eraldistest. Kohalikel omavalitsustel on kolm reaalselt kasutatavat maksu: reklaamimaks, teede ja tänavate sulgemise maks ning parkimistasu. Seda saavad kehtestada suured omavalitsused, väiksematel see lihtsalt ei õnnestu, kahjustamata kohalike inimeste ja ettevõtete huve, kes veel maale on jäänud. Näiteid võiksin tuua veel palju-palju.
Tahan uskuda, et te kõik mõtlete nendesamade küsimuste peale ning leiate lahenduse, kuidas vältida piirkondade ääremaastumist. Ma usun, et Arto Aas seisab selle eest. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Arupärimisele on vastatud.

Liigume 17. arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Jaak Madison, Mart Helme, Martin Helme, Uno Kaskpeit, Raivo Põldaru, Henn Põlluaas ja Arno Sild. Arupärimine esitati 10. juunil 2015, see käsitleb riigieelarvest Euroopa Liidu liikmesuse tõttu rahastatavate institutsioonide ülalpidamist ja kannab numbrit 53. Sellele vastab riigihalduse minister Arto Aas. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Jaak Madisoni, kes arupärimist tutvustab!

Lugupeetud Riigikogu asespiiker! Austatud liikmed! Austatud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindaja koalitsioonist, väga meeldiv! Kuna on kätte jõudnud uus päev, siis ärme oleme nii tõsised, ikkagi peaaegu hommik ja varsti päike koidab. Seega, meil on kolm konkreetset küsimust härra Aasale.
Suurbritannias on välja arvutatud kulu, mis läheb Euroopa Liidust tulenevate institutsioonide ja ametkondade bürokraatiamasina ülalpidamisele. See on eri andmetel 5–7% SKT-st, johtuvalt aastast ja arvestusmetoodikast. Me eeldame, et iga Euroopa Liidu riik peaks olema kursis, kui palju riigieelarvest ja SKT-st kulub reaalselt kogu selle bürokraatiamasinavärgi töös hoidmisele. Sinna alla kuuluvad eraldi ametkonnad, ka kohalike omavalitsuste sekretärid, kes tegelevad just nimelt Euroopa Liidust tulevate direktiivide ja kohustuste läbitöötamisega. Seega on meil kolm küsimust. Kas on tehtud siseaudit, selgitamaks välja, kui palju kulub Eesti riigi eelarvest Euroopa Liidust tulenevate institutsioonide ja ametikohtade ülalpidamisele? Kas see kulu on õigustatud ja kas te näete võimalusi selle vähendamiseks? Kui te näete neid võimalusi, mis oleks väga meeldiv ja positiivne, siis mille arvel ja kui suures mahus? Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli riigihalduse ministri Arto Aasa, kas annab vastuse arupärimisele, mis kannab numbrit 53.

Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Kuna te olete nii vapralt minu vastust oodanud, siis kannan selle täispikkuses ette.
Esimene küsimus puudutas seda, kas on tehtud audit, kui palju kulub Eesti riigi eelarvest Euroopa Liidu institutsioonide ja ametikohtade ülalpidamisele. Vastus kõlab nii, et sellist auditit, mis annaks ülevaate kõikide Euroopa Liiduga seotud funktsioonide kuludest, Rahandusministeerium ega Riigikontroll teinud ei ole. Pelgalt tulude ja kulude analüüs ei tagaks terviklikku ülevaadet Euroopa Liitu kuulumise kasutegurist ega rahakasutamise tõhususest. Samuti on keeruline hinnata, millised ametikohad põhjustavad kulusid ainult Euroopa Liidu liikmesuse tõttu, kuna meil puudub võrdlus, milliseid ametikohti peaks riik ülal pidama siis, kui Eesti ei oleks Euroopa Liidu liige, aga peaks tegema koostööd Euroopa Liidu ja tema liikmesriikidega.
Alates 2005. aastast on hinnatud struktuurivahendite rakendussüsteemi tõhusust ning kahel korral on seda kulukust hinnanud audiitor- ja konsultatsioonifirmad. 2011. aastal tõi struktuurivahendite vahehindamine muu hulgas välja, et rakendussüsteemil on ühe toetuskrooni väljamaksmiseks kulunud 2,03 senti. Tol ajal kehtisid veel kroonid, aga suurusjärgu saame kätte: saja ühiku jaoks kulus 2,03 senti. Suur osa rakendussüsteemi ressurssidest kulub väljamaksetaotluste kontrollile, toetusetaotluste menetlemisele ja toetuse andmise põhimõtete ning meetmete väljatöötamisele ja muutmisele.
Võrreldes meie lähinaabrite Soome, Läti ja Leeduga võib struktuurivahendite rakendamist Eestis pidada efektiivseks. Nii administreeritava toetuse maht kui ka väljamaksete maht ühe täistööajaga töötaja kohta on Eestis kõige suurem. Siiski on alati võimalik efektiivsust suurendada, kui järjepidevalt koguda infot, kuhu rakendussüsteemi ressursid kuluvad. Kuna iga-aastane analüüs oleks liialt ressursimahukas, tehakse uuringuid mõneaastase perioodi tagant.
Struktuurivahendite administratsioonis oli 2010. aastal kokku 395,6 täiskohaga töötajat ning nende vahendite rakendamine maksis 170 miljonit krooni ehk 10,86 miljonit eurot. 2010. aasta uuring ei sisaldanud PRIA kulusid, need on esitatud eraldi. PRIA-s on aluseks võetud 2015. aasta andmed, mille järgi töötas seal 370 töötajat ning kulutusi neile tehti 11,5 miljoni euro eest. Alates Eesti liitumisest Euroopa Liiduga on toetuste rakendussüsteemis töötanud aastas keskmiselt 770 inimest ja neile on kulunud keskmiselt 20 miljonit eurot. Kogu perioodil 2004–2015 teeb see kokku 247,8 miljonit eurot. Rahandusministeerium on selgitanud ministeeriumide valitsemisalades asuvate Euroopa Liiduga seotud üksuste kulusid ning Euroopa Liidu välisesindustes töötavate teenistujate ja nende abikaasade kulusid. Lisaks struktuurivahendite rakendamisele võib Euroopa Liiduga seotust täheldada veel ligikaudu 280 riigiasutuse töötaja puhul. Samuti võib välja tuua Euroopa Liidu välisesindustes töötavad 227 teenistujat ja välisriikides kohapeal hõivatud 124 töötajat. Kokku on Eestil kulunud ligikaudu 415 miljonit eurot peaaegu 1400 ametikoha ülalpidamiseks. See kulu moodustab 0,2% SKT-st.
Teine küsimus: "Kas antud kulu on õigustatud ning kas näete võimalust vähendada kulutusi antud valdkonnale?" Võrreldes Ühendkuningriigis väljatoodud 7%-ga võib väita, et Eesti kulu ei ole suur, arvestades kasu, mida liikmesus meile on toonud. Me võime rääkida siin majanduse usaldusväärsuse üldisest kasvust, riigi krediidireitingust, kaupade ja teenuste vabast liikumisest, majanduse arengust, sõnaõigusest rahapoliitika teostamisel, valuutariski kadumisest, madalamatest intressimääradest, hinnastabiilsusest, madalamatest tehingukuludest, paremast hinnavõrdlusest ning loomulikult Euroopa vahendite kasutamise positiivsetest mõjudest konkurentsivõimele ja tasakaalustatud arengule.
Kolmas küsimus: "Kui näete võimalusi vähendada neid kulusid, siis mille arvelt ja kui suures mahus?" Kokkuhoiumeetmed tulevaste eelarveperioodide või nüüd juba käimas oleva perioodi struktuurivahendite rakendamisel on järgmised. Euroopa Komisjon on perioodil 2014–2020 ühtekuuluvuspoliitika eelnõude mõjude hindamisel arvestanud, et kui liikmesriik kasutab kõiki perioodiks ettenähtud lihtsustusi Euroopa Liidu reeglites ja seda maksimaalses ulatuses, võib keskmine kokkuhoid toetuse saajate jaoks olla keskmiselt 20% ning liikmesriikide administratsioonide jaoks keskmiselt 7% võrreldes eelmise perioodiga. See oli Euroopa Komisjoni hinnang, kui palju on Euroopa Liidul keskmiselt võimalik kokku hoida. Kuna Eestis on toetuste rakendamise süsteemid juba optimaalsed, siis ei ole meil sedavõrd suurt kokkuhoidu oodata, kuid süsteemi saab loomulikult tõhustada ja me kavatseme kasutada kõiki võimalusi, kuidas seda asja tõhusamalt teha.
Näiteks, juba elluviidud asjad. Uuel perioodil 2014–2020 on Eestil kolme rakenduskava asemel üks. Sellest tulenevalt tuleb koostada üks seirearuanne senise kolme asemel ning üks finantsjuhtimise kinnitus, mis vähendab bürokraatiat ja dubleerimist ministeeriumide vahel. Selle rahalist mõju kokku arvutatud veel ei ole, aga see on kindlasti märkimisväärne. Alates järgmise aasta algusest peavad olema loodud võimalused elektrooniliseks suhtluseks toetuse taotlejate ja saajate ning administratsiooniasutuste vahel. Loodud võimaluste kohaselt hakkab toimuma järkjärguline üleminek elektroonilisele taotluskeskkondade kasutamisele. Pikas perspektiivis hoiab elektrooniline keskkond kokku personalikulusid ja vähendab toetuse saajate koormust nii toetuse taotlemisel kui ka protsessi elluviimisel.
Muidugi tuleb elektrooniliste lahenduste korral arvestada IKT valdkonna kuludega. Euroopa Komisjon on arvestanud, et keskmiselt võiks Euroopa Liidus infotehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtt hoida kokku kuni 11% halduskoormusest. Eestis on see protsent tõenäoliselt väiksem, sest meil on niigi juba teatud sammud tehnoloogia vallas tehtud. Lisaks lubavad uued Euroopa reeglid kulude lihtsustatud hüvitamisviiside kasutuselevõttu alla 50 000 euro suuruste projektide puhul. Lihtsustatud viiside kasutuselevõtt aitab vähendada halduskoormust nii toetuse saajate poolel, kes ei pea esitama kuludokumente, kui ka administreerimise poolel, sest kuludokumente kontrollima ei pea. Lihtsustatud hüvitamisviiside sisuline põhimõte on, et toetust ei maksta välja kuludokumentide alusel, vaid saavutatud tulemuste järgi. Lihtsustatud süsteem võimaldab kinni maksta ka üldkulusid, kas osakaaluna personalikuludest või projekti kogukuludest, mis vähendab oluliselt halduskoormust.
Uuel perioodil on ühissätete määruses kirjas, et projekte, mis jäävad alla teatud piirmäära (Ühtekuuluvusfondi puhul 200 000 eurot, Euroopa Sotsiaalfondi puhul 150 000 eurot, Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi puhul 100 000 eurot), ei auditeerita riigisiseselt enam rohkem kui üks kord nende eluea jooksul. On plaan rakendussüsteemi lihtsustada asutuste arvu vähendades ja ülesandeid tsentraliseerides. Näiteks koondati transpordi valdkonnas kõik rakendusüksuse funktsioonid Tehnilise Järelevalve Ametisse ning Maanteeamet ja Veeteede Amet neid rakendusüksuse funktsioone enam ei täida. Nüüd on see kompetents ühes kohas, mis on kindlasti kokkuhoiukoht. Teine näide: eelmise aasta septembris toodi Sotsiaalministeeriumi valitsemisalast rakendusüksus Rahandusministeeriumi juurde, jällegi ei pea enam mitmes kohas tegutsema. Käesoleval aastal tuuakse varem KredExi juhitud finantsinstrumendi meetmete raames rakendusüksused samuti Rahandusministeeriumisse. Nii et me otsime võimalusi, kuidas bürokraatiat vähendada. Teatud reeglid on Euroopa Liidus tervikuna kokku lepitud, neist mööda minna ei saa, aga üht koma teist saab kindlasti paremini teha. Isegi selles pildis, et Eesti on olnud hästi efektiivne, mitte ainult kulutuste poolel, selles mõttes, kui palju meil ühe euro saamiseks kulub, vaid me oleme üldse ühed kõige tublimad, kes ettenähtud rahalised vahendid on ära kasutanud. Kui me vaatame väga suurt pilti, siis eelneval perioodil olid kõik meie kulud 2,3 miljardit eurot ja Euroopa Liidust saime 6,4 miljardit eurot. Isegi kui me jätame kõik kaudsed positiivsed mõjud kõrvale, on ka otsene rahaline aruanne selgelt plussis. Aitäh!

Aitäh! Teile on küsimusi. Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister! Minu küsimus on mõnevõrra laiem, see ei puuduta võib-olla otseselt Euroopa Liidu liikmesusega seotud ametkondi. Teatavasti on valitsuskoalitsioon kokku leppinud, et vähendatakse ametnike arvu, seda kooskõlas tööealise elanikkonna vähenemisega. Kas teile on teada, missugune on teie haldusalasse kuuluvate asutuste piirarv, mitu ametnikku te peate järgmisel ja ülejärgmisel aastal siis koondama?

Jah, on ikka teada. See suurusjärk, kui arvestada maavalitsusi ja Rahandusministeeriumi allasutusi, on kokku umbes 40 inimest. See ei ole lihtne ülesanne, aga kindlasti mitte võimatu, me saame sellega hakkama. Me ei taha lihtsalt mehaaniliselt inimeste arvu vähendada, vaid vaadata just funktsioone üle ja sisulisemalt läheneda. Me oleme ise valitsusele need ettepanekud ette valmistanud ja oleks ütlemata veider, kui me omaenda paika pandud latti ei ületaks.

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud härra asespiiker! Härra minister! Te ütlesite, et neid asju pole küll mõõdetud, aga sellegipoolest võib väita, et me oleme kasu saanud. See on julge väide. Euroopa Liit on selline saatanlik asi, et raha tuleb riigieelarvesse ja siis poliitikud sealt jõuluvana moodi jagavad. Aga need koormised või kulud, mis majandusele tekivad, langevad ikkagi põhiliselt eraettevõtte või kohalike omavalitsuste kaela või ka riigiasutuste kaela, kus seda tööd, tõepoolest, nagu te ütlesite, tehakse muude tööde vahel ja kõrval. Meie arupärimise eesmärk oli utsitada valitsust ikkagi otsima vastust, kui suur see koormus majandusele on. Kui me suudame välja arvutada maksuaugu või majanduse potentsiaali ja SKT lõhe, siis me peaksime suutma ka selle välja arvutada. Kas te leiate, et see oleks tulevikus siiski vajalik, kui seda siiamaani ei ole tehtud?

Aitäh! SKT lõhet, maksuauku ja kõike seda me suudamegi välja arvutada, õigupoolest suudavad seda Rahandusministeeriumi eksperdid. Aga see küsimus peaks ilmselt olema adresseeritud härra Sesterile. Nagu ma ütlesin, konkreetsetes asjades, nagu näha, on analüüse tehtud ja need näitavad, et me töötame küllaltki efektiivselt. Kõikehõlmavat analüüsi, kui palju üldse Euroopa Liidu ülalpidamine maksab, sellises sõnastuses või sellisest lähenemisnurgast tehtud ei ole. Aga loomulikult, igasuguse organisatsiooni, institutsiooni ja koostööorganisatsiooni ülalpidamine mingeid kulusid kaasa toob.
Ka Eesti riigi ühine pidamine toob meile kulusid kaasa, aga me ometi ei arva, et see kõik on mõttetu. Vastupidi! Paraku on nii, et kui me tahame neid vahendeid kasutada – ma arvan, et me tahame neid kasutada –, siis tuleb mingeid kulusid kanda. Toon lihtsa näite. Täna käisime me siin Riigikogus rahanduskomisjonis ja rääkisime piiriülestest programmidest. Konkreetselt oli jutuks Eesti-Vene piiriülene programm, mis tegeleb keskkonnaküsimustega ja väikeettevõtluse toetamisega ning selle maht on 40 miljonit eurot. Tõenäoliselt tähendab see ka umbes kuue inimese tööd mõne aasta jooksul. Meile on see jälle keeruline ülesanne: ühest küljest tahame ametnike arvu vähendada, teisest küljest saame aru, et 40 miljonit eurot on väga suur raha, ja on arusaadav, et selleks, et see raha oleks läbipaistvalt kasutatud, kõik oleks kontrollitud, mõistuspärane ja otstarbekas, peavad mingid inimesed tööd tegema. Ma arvan, et kokkuvõttes on näiteks kuue inimese töölevõtmine 40 miljoni euro saamiseks põhjendatud. Muudes valdkondades on samamoodi.
Ma olen selles mõttes nõus – ma ei tea, kas teie mõtlete niipidi –, et me oleme päris pikalt seda Euroopa Liidus olemise ja raha kasutamise kogemust saanud, oleme kindlasti teinud kümne aasta jooksul ka mingeid lollusi selle raha kasutamisel ning uuel perioodil tahame olla targemad nende protsesside juhtimisel ja menetlemisel, nii bürokraatia poole peal kui ka sisuliste otsuste langetamisel. Ei tohi mõelda nii, et see on mingi Euroopa raha, kuskilt lihtsalt tuleb ja vahet pole, mis me sellega teeme. Peaks ikkagi suhtuma nii, nagu see oleks meie enda maksuraha.

Mart Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Kuigi on hiline öö ja tahaks kõiki lasta koti peale, ei veena jutt sellest, kui kasulik on Euroopa Liit meile olnud, mind siiski päriselt. See ei veena mind sellepärast, et praktika on tõe kriteerium, nagu meile omal ajal õpetati marksismi raames ajaloolises materialismis. Praktika on tõe kriteerium tõepoolest. Me näeme, et olles 11 aastat Euroopa Liidus olnud, vaatamata sellele, et me oleme saanud Euroopa Liidu tõukefondidest üle miljardi euro abi aastas, pluss veel ühte-teist igasuguste projektide kaudu, tõmbub meie riik järjest koomale. Me paneme kinni koole, me lõpetame igasuguseid muid avalikke teenuseid. Eestist on lahkunud hinnanguliselt 100 000 inimest. See kõik kõneleb sellest, et asi ei ole päris korras. Minu küsimus on väga lihtne: kas on olemas audit või kas on hinnangutki, kui palju on kulunud investeeringuid, et viia kõik, mis vaja, vastavusse Euroopa direktiivide ja nõudmistega?

Aitäh! Ega ma lootnudki, et ma teid oma hilisõhtuse jutuga veenan, et Euroopa Liitu kuulumine on Eestile kasulik. Me oleme tõenäoliselt väga erinevatel arvamustel. Ma usun, et vastuse saab kätte ka nendest riikidest, kes olid meie saatusekaaslased Nõukogude Liidus ega kuulu Euroopa Liitu. Kas nendel läheb paremini, kas nendel ei ole väljarände- ega majandusprobleeme? Ma arvan, et vastused peituvad seal. Ausalt öeldes läks kogu mu tähelepanu küsimuse esimese poole peale, see tundus üsna uskumatu. Selle kohta, mis Euroopa Liitu kuulumisega kaasneb, kui palju nende toetuste menetlemine maksab ja muude selliste asjade kohta on analüüse küll ja veel tehtud. Me ei koba pimeduses ja liigume õiges suunas. Mis puudutab direktiivide täitmist, mis oli selle küsimuse mõte, siis möönan, et me tõenäoliselt mingites valdkondades oleme üle pingutanud, olnud liiga usinad, aga ma ka oma vastuses ütlesin, et me oleme tõenäoliselt oma õppetunnid kätte saanud. Me oleme suhteliselt noor liikmesriik Euroopa Liidus, eks me õpime selles ühisperes käituma ja neid reegleid endale sobivas suunas keerama. Aga üldiselt on Eesti kuulumine Euroopa Liitu olnud ikkagi edulugu, seda nii siitpoolt kui ka Euroopa Liidu poolt vaadates. Muidugi, see ei ole paradiis. Me elame praktilises maailmas, kõigil on omad vead, ka Euroopa Liidul.

Jaak Madison, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Eks selle rahaga ole selline tore asi, eriti Euroopa Liidus. Tore on seda saada, aga puänt on selles, et tasuta lõunaid pole olemas, algul saad präänikut ja pärast piitsa. Eriti Euroopa Liidus ja eriti sakslase käest, kes pole üldse loll rahaga mängimisel. Meenutame 1,2 miljardit eurot, mida me oleme taganud ESM-is, meenutame immigratsiooni ja härra peaministri väga tugevat retoorikat sel teemal, mis on viimase paari kuu jooksul kõlanud, et küll me oleme palju abi saanud ja nüüd oleks vaja midagi tagasi anda. Veel kümme aastat tagasi pakuti rahvale roosamannat, et küll aga raha voolab ojadena ja tagasi ei pea midagi andma. Kas te olete nõus oma valitsuse juhile ehk peaministrile edasi andma noodi, et ei ole päris korrektne rõhuda rahva solidaarsustundele, et küll me oleme saanud ikka palju miljardeid, aga nüüd peaks hakkama tagasi ka andma?

Riigikogu liikmetel on kõik võimalused ise peaministrile noote edastada, mina ei pea telefoni mängima. Ütlen veel kord, et me tõenäoliselt hindame neid n-ö kaudseid mõjusid erinevalt või üldfilosoofiline suhtumine Euroopa Liitu ja sinna kuulumisse on meil tõenäoliselt erinev. Aga kui me vaatame rahaliselt, siis, vabandage väga, neid andmeid ei ole võimalik vaidlustada. Euroopa Liitu kuulumine on olnud Eestile äärmiselt kasulik. Iga euro eest, mis me sinna sisse paneme, võtame välja neli-viis eurot. Loomulikult on see üleminekuperiood, igavesti see nii ei kesta. See ei peakski olema meie eesmärk. Aga vaatame neid 11 aastat või praegust perioodi, kus me tegelikult oleme ühed kõige suuremad kasusaajad. Rahalises mõttes ei ole küsimust. Muude, kaudsete hinnangute korral las jääda meile kõigile tõlgendamisruum.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Mart Helme!

Lugupeetavad, niipalju kui teid siin veel on! Härra minister! 25 aastat tagasi, kui ma alustasin oma esimese ettevõttega, oli mul üks väga hea ja kogenud nõukogudeaegne direktor. Mina hakkasin tegema kalkulatsiooni, et ma panen nii palju raha sisse ja kui ma selle tehingu ära teen, saan nii ja nii palju raha ning olen ilusasti kasumis, aga tema ütles: "Oot-oot-oot, Mart, las ma nüüd natukene õpetan sind. Kalkulatsiooni ei tehta niimoodi. Kalkulatsiooni tehakse nii, et võetakse arvesse iga elektripirn, mis on läinud äri käigushoidmiseks, iga kilomeeter, mis on autoga läbi sõidetud, jne." Ta tegi mulle puust ja punaseks, kuidas tehakse kalkulatsiooni. Mul on selline tunne, kallid valitsusliikmed, et vaatamata sellele, et meil on Riigikontroll ja igasugused auditid, ei osata meil, vähemalt Euroopa Liitu puutuvalt, korralikku kalkulatsiooni teha.
Kui mitu miljardit on Eestile maksma läinud see, et meilt on ära läinud 70 000 – 100 000 inimest? Kes teeb selle kalkulatsiooni? See on meile kindlasti miljardeid eurosid maksma läinud. Kui mitu miljardit oleme kahju kandnud seetõttu, et väikeettevõtted on teinud üle jõu käivaid investeeringuid, et viia oma tootmine vastavusse mõttetute eurodirektiividega? Nad on oma tegevuse sellepärast lõpetanud, et see on käinud neile lihtsalt üle jõu. Kui palju miljardeid oleme kaotanud suhteliselt mõttetute projektide omafinantseeringute tõttu? Aga kui Euroopa Liidust saab raha, siis järelikult tuleb teha ka omafinantseering! Kui palju me oleme seetõttu raha ja energiat kaotanud? Need on needsamad lambipirnid ja läbisõidetud kilomeetrid, mis tuleks samuti kalkulatsiooni panna.
Veel üks asi. Mind ausalt öeldes ärritab see kulunud väide "võrreldes saatusekaaslastega". Missuguste saatusekaaslastega? Nimetage mulle mõni! Pole ju kedagi nimetada, sest nad ei ole sugugi nii viletsal järjel, nagu meile püütakse väita. Kasahstan ei ole sugugi vaesem riik kui Eesti, Aserbaidžaan ei ole sugugi vaesem riik kui Eesti. Ärme räägime statistikast! Statistika on üks asi ja vale on teine asi, nagu me teame, siis tuleb suur vale ja lõpuks on veel statistika. Või võrdleme ennast Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega, kes olid ka meie saatusekaaslased. Meil ei ole mingit edulugu, me oleme 11 aasta jooksul tegelikult vaesunud. Kui me ei oleks vaesunud, siis me suudaksime tagada koolilõunaid ja paljusid asju, millest me oleme täna siin pikalt rääkinud. Aga me oleme vaesunud, vaatamata nendelesamadele euromiljarditele, mis just nagu oleks pidanud meid tegema rikkaks ning viima Saksamaa, Soome, Rootsi ja teiste unelmate maade tasemele. See ei ole meid sinna viinud. Muu hulgas sellepärast ei tee me ka seda kalkulatsiooni, kus iga viimane kui elektripirn tuleks arvesse võtta. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Jaak Madisoni!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Austatud Riigikogu liikmed! Me rääkisime Euroopa Liidust. Vähemalt on meil olemas mingid arvud ja arvutused, kui palju see on viimase 11 aasta jooksul maksma läinud. Kuid see, millest me ei räägi ja millest me ei saagi puhtmatemaatiliselt rääkida, on see, mismoodi me oleme ära tapnud oma majanduse. Ma juhin tähelepanu – härra Aas soovib veel sõna, väga meeldiv! –,  et Euroopas on maailma üks kõige aeglasemalt kasvavaid majandusi. Me oleme nagu stagneerunud seitsmekümnendates eluaastates vanainimesed, kes on peagi minemas vanadekodusse ja vajavad hooldust. Seda see Euroopa ongi.
Mis on Euroopa Liidu häda? Ma arvan, et mitte ükski inimene siin saalis ei ole vastu sellisele Euroopa Liidule, nagu see algselt loodi. Ma usun, et ka härra Aas teab parempoolse poliitiku, liberaali ja vabaturumajanduse pooldajana, mis majandust edasi viib. See on konkurents. Kuid mismoodi saame me konkureerida Läti põllumehega, kui tuleb Brüsseli onkel ja ütleb, et direktiiv ei luba? Itaallane peab piima maha kallama, sest muidu saab trahvi! See on Euroopa Liidu häda ja see läheb meile midagi maksma. Oluline pole mitte see, kas meil on palgal 1000 või 1400 inimest või kas me koondame neist 50% ja hoiame kommiraha kokku. See kõik on väga tore, mida saame eelarvest lugeda. Kuid majanduses on häda käes.
Me oleme alates 2007. aastast rääkinud, kuidas me vaevleme kriisis ja mismoodi 2019. aastal on meil pilveriik käes, probleemid lahendatud, Kreeka päästetud ja Itaalia ka ei upu. Aga see ei ole nii. Ma arvan, et ka te ise teate, et see ei ole niimoodi. See on agoonia pikendamine, et hoida süsteemi natukenegi elus. Sellepärast on mulle arusaamatu ja vastuvõetamatu, et parempoolsed erakonnad, kes peaksid seisma vaba konkurentsi eest, vabaturumajanduse eest, riikidevahelise võitluse eest ekspordi ja majanduskasvu pärast, viivad ellu täielikult vasaksotsialistlikku majanduspoliitikat, kus bürokraatia toodab bürokraatiat. See ongi kogu Euroopa Liidu häda: meeletult vohav bürokraatia, sest needsamad bürokraadid, kõik need institutsioonid peavad ennast elus hoidma, selleks et tõestada omaenda eksistentsi vajalikkust. Mitte keegi ei taha sellest loobuda, see on enesestmõistetav, aga see, et me kiidame sellise süsteemi heaks, on minule vastuvõetamatu. See ei ole loogiline.
Räägitakse sellest, kui palju me Euroopa Liidust kasu oleme saanud. Probleem seisneb selles, et rahvalt ei ole saadud mandaati, viimaks ellu sellist Euroopa Liitu. Me astusime 2004. aastal Euroopa Liitu, kus on vabaturumajandus, tööjõu vaba liikumine ja ühtne majandusturg, mis kõik on täiesti tervitatavad asjad. See kõik on positiivne, aga me ei astunud Euroopa Liitu, kus määratakse elektripirnide tugevust. Me ei astunud Euroopa Liitu, kes rõhub solidaarsusele, et päästa Kreeka panku, ning meie oleme ESM-is lubanud kinni maksta 1,2 miljardit eurot. Me võime rääkida, et on küll väike tõenäosus, et see nii läheb, aga see risk eksisteerib ja selle riski maksab kinni Eesti maksumaksja. Siis ei maksa kümne aasta jooksul saadud kuus miljardit eurot enam mitte midagi, sest see raha on läinud. Raha on läinud siiliviaduktide ehitamiseks Tartu maanteel. See ongi see koht, kuhu me uputame euroala raha.
Me peaksime vaatama tulevikku, mis saab sellest süsteemist. Paraku on ajalooline muster selline: kes ei vaata minevikku, see elab tulevikuta. See on vana hea tõde. Sellest me õpime, et ükski liit ei ole püsinud igavesti. Küsimus on selles, kui kaua ja kuidas see püsib ning kui see enam ei püsi, siis kuidas sellest ennast võimalikult hästi päästa. Kui me praegu vaatame kas või euroala, siis on ilmselge, et see ei püsi väga pikalt. On ainult aja küsimus, millal me koguneme uuesti siiasamasse saali, et arutada uut maksepaketti. See kõik on ühenduses Euroopa Liidu kui tervikuga. Kui me lahendame ühte euroala kriisi ja majanduskrahhi juba kümme aastat ...
Palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit juurde.

... täpselt samade vahenditega, siis on loogiline, et see ei vii mitte kuskile. Me oleme ikka samas tupikseisus. Briti konservatiivid juba näevad, et see süsteem hävitab iseennast.
Seega on küsimus meie valitsusele, kas on mõistlik propageerida sellist ideoloogiat, et Euroopa Liit on parim asi maailmas, kuhu meil üldse oli võimalik sattuda. Kas Euroopa Liit ikka on nii hea ja solidaarne asi? Peaminister rõhub solidaarsusele, kui palju oleme meie saanud maksumaksjale raha Euroopa Liidust, mille on kinni maksnud Saksa maksumaksja, kes pole üldse nii helde haldjas, et tahaks meie maanteede ehitust kinni maksta. Nüüd on aeg tagasi maksta ja palju kõrgema hinnaga. Ma arvan, et lääneeurooplane pole loll, kes kingiks raha niisama ära, seal on protsent juures.
Härra Aas, te olete olnud alles pool aastat minister. Loodame, et te olete minister veel kolm ja pool aastat. Loodame, et valitsus ikka püsib ja riik läheb stabiilselt edasi, aga läheb edasi õigel kursil ja lõpetab sellise demagoogitsemise, et me oleme Euroopa Liidust saanud pangede viisi sularaha ja mitte midagi ei ole pidanud tagasi maksma. See on ju vale, me teame seda. Muidu ei tuleks valitsusjuht rääkima Eesti rahvale, et võtame paarsada või viissada pagulast vastu, sest me oleme saanud ju nii palju raha. See on valetamine. 2003. aasta referendumile ei pandud klauslit, et, teate, kui me saame kuus miljardit eurot, siis võtame vastu 500 immigranti. Ma ei tea ühtegi inimest, kes oleks sellele referendumil oma hääle andnud.
Lõpetuseks avaldan austust ja lugupidamist Briti konservatiivide vastu, kes annavad oma rahvale ja valijaskonnale võimaluse öelda jah või ei praegusele Euroopa Liidu kursile föderaliseerimise suunas ja suurema majanduskontrolli suunas, mis viib aina suurema krahhini, ning võimaluse pöörduda tagasi Euroopa Liidu algtõdede juurde, mis on tõeline vabaturukaubandus ja riikide iseseisvus. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli riigihalduse ministri Arto Aasa!

Omalt poolt märgin paar asja lihtsalt kommentaarina ära. Mina isiklikult ei arva, et Euroopa Liidu eelarvest saadud raha on olnud see peamine ja kõige suurem trump. See on vaieldamatult olnud must valgel tõestatav, see on vaieldamatult olnud meie edulugu ja meile kasulik rahalises mõttes. Aga ma arvan, et kaudsed mõjud on palju olulisemad, kas või see, et Euroopa Liit on tegelikult ilma piirideta ühtne siseturg, mis on unikaalne nähtus. See, et Eesti ettevõtjad ja inimesed saavad Euroopa Liidus üle 500 miljoni tarbijaga turul vabalt tegutseda, on unikaalne nähtus, rääkimata kultuurilisest mõjust. Mina hindan seda olulisemaks kui rahalist poolt. Ma olen selles mõttes härra Madisoniga nõus, et liberaali ja parempoolsete vaadetega inimesena mulle väga meeldib see, et on ühtne siseturg, aga mulle ei meeldi, et Euroopa Liit on nii protektsionistlik kolmandate riikide suhtes. Ma olen väga suur vabakaubanduslepingute toetaja.
Aga tulles veel meie ajaloolise tausta ja hakkamasaamise juurde, selle juurde, kas meil on läinud hästi või mitte, siis ma ei hakka Eestit võrdlema Kasahstani või mõne muu riigiga. Oleks vaja väga suurt globaalset vandenõu, selleks et uskuda, et neil läheb tegelikult paremini kui meil. Võib-olla tõesti Astana kesklinnas teatud inimestel lähebki, aga mitte kõigil inimestel, rääkimata isikuvabadustest ja demokraatlikest võimalustest. Neid asju on võimatu võrrelda.
Lõpetuseks see täna mitu korda kõlanud tasuta koolilõuna jutt. Ma palun seda juttu mitte rääkida, kui te ei taha teadlikult valetada. Erinevalt paljudest käisin mina 1990. aastatel koolis ja tean, et siis ei olnud tasuta lõunaid. Ei olnud, võin teile kinnitada. Me maksime koolilõuna eest, olid talongid ja maksime. Oli majanduslikult väga raske, mõõdetamatult keerulisem olukord kui nüüd. Mina olen pärit väga vaesest perekonnast, minu ema kasvatas üksi kahte last. Ma ei ole jõukas inimene, kes võiks öelda, et oi, mis see kõik oli, ei pannud tähelegi. Väga hästi tean ja mäletan. Nii et see jutt, kuidas Euroopa Liitu kuulumine on röövinud meie lastelt tasuta koolilõuna, ei vasta kahjuks või õnneks tõele. Siinkohal ma ka lõpetan. Aitäh ja head õhtut!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Head ametikaaslased, nüüd olete kõik peale haamrilööki usinasti ja tempokalt oodatud vabasse mikrofoni. Kõnesoove ei näe. Istung on lõppenud. Soovin teile jõudu meie töös!

Istungi lõpp kell 2.10.

Läheme edasi 13. arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Külliki Kübarsepp, Jüri Adams, Andres Herkel, Artur Talvik, Krista Aru, Ain Lutsepp, Monika Haukanõmm ja Andres Ammas. Arupärimine haldusreformi läbiviimise kohta on esitatud riigihalduse ministrile Arto Aasale. Ma palun arupärimisele vastamiseks kõnepulti minister Arto Aasa! Palun vabandust! Kõigepealt saab arupärijate nimel sõna Külliki Kübarsepp ja siis minister.

Hea Riigikogu aseesimees! Head rahvasaadikud! Vabaerakond esitas 11. mail riigihalduse ministrile arupärimise haldusreformi läbiviimise küsimuses. Arupärimise menetluses väljendub valitsuse suhtumine Riigikokku kui totakasse. Möödunud on viis kuud ja veel natuke, kümme päeva. Selle ajaga on nii mitmedki esitatud küsimused teisenenud. Eesti vajab selgelt riigireformi. Väikeriigina ei jaksa me igavesti rahastada dubleerimist, koostöövõimetust, haldussuutmatust ning aeg-ajalt ka pädevuse puudumist. See kõik on liiga kallis. Esitasime riigihalduse ministrile küsimused, mis keskendusid peamiselt haldusreformi läbiviimise protsessile. Nimelt on omavalitsustelt tulnud tagasiside, et praegune asjaajamine käib endiselt ülevalt alla, stiilis "me teame ise kõike". Mida oodatakse? Oodatakse dialoogi – dialoogi riigi, kohaliku omavalitsuse ja kogukondade vahel. Me peame tähele panema, et ühiskonna- ja elukorraldus on muutunud. On juba tulnud uus märksõna, kogukond kui koostoimimise vorm. Dialoogi üks eesmärk on rääkida sisust. Me peame lahti rääkima omavalitsuse, riigi ja kogukonna eesmärgid, omavahelise suhestumise, ülesanded ja selle kaudu siis ka ressursid. Peaminister andis küll tänagi teada, et maakondades on kaheksa korda käidud asja tutvustamas, aga see on linnuke monoloogidele, mitte dialoogile.
Vabaerakond on välja käinud poolteise tasandi haldusreformi mudeli. See mudel on tänapäevase ühiskonnakorralduse ehk kogukondade Eesti arengumudel. Meie ülesanne on just omavalitsustes esile tuua kogukondi ja haldusreformi läbiviimine on ka üks võimalus, kuidas omavalitsused ise saaksid kogukondadega dialoogi pidada ning nende tähtsust riigivalitsemises suurendada ehk neid rohkem kaasata. Me peame meeles pidama, et eestlased on konservatiivne rahvas. Iga olulisem või ka vähem oluline muudatus tekitab suurt hirmu ja paanikat ning seepärast ongi vaja dialoogi.
Omavalitsused on mures selle pärast, et kriteeriumid on ette näinud ka praktikast kaugel olevad isikud. Praktikud ongi just need kohapealsed omavalitsused, kes tahaksid anda reaalseid sisendeid ja reaalselt kaasa rääkida, sest see reform ei tohi kindlasti olla lühiajaline, vaid ikkagi tulevikku vaatav. Taas kord loeme aga meediast, et keskendutakse numbritele. Omavalitsus on elusolend. Seal elavad inimesed, omavalitsust ei saa võtta kui statistilist näitajat, vaid kui elusorganismi. Väärtustagem rohkem inimesi!
Vabaerakond on esitanud viis kuud ja kümme päeva tagasi viis küsimust, mis keskenduvad menetluse korrale ja kaasamisele, sellele, kas ja millal hakatakse Eesti seadusloomes regulaarselt analüüsima regionaalset mõju ning kuidas kütuseaktsiisi ja majutusasutuste käibemaksu tõus on mõjutanud regionaalarengut. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd siis riigihalduse minister Arto Aas, palun!

Austatud Riigikogu! Olgu alustuseks öeldud, et arupärimisele vastamine käib selle järgi, kuidas Riigikogu on reeglid kehtestanud. Mina suvel sisuliselt ei puhanud, mul ei ole probleemi käia Riigikogus siis, kui vaja on.
Ma tutvustan haldusreformi protsessi hea meelega. Esimene küsimus: "Valitsuse 100 päeva plaanis olete näinud ette, et 14. maiks viiakse peaministri alla haldusreformi koordineerimine. Kas ülesannet on täidetud ja milline on sellest hetkest haldusreformiga edasi tegelemise kava? Milline on Teie roll selles?" Vabariigi Valitsus moodustas 14. mail s.a tõepoolest valitsuskomisjoni haldusreformi ettevalmistamiseks, kuhu kuuluvad lisaks peaministrile ja riigihalduse ministrile ka Eesti Kaubandus-Tööstuskoja esindaja, Eesti Linnade Liidu esindaja, Eesti Maaomavalitsuste Liidu esindaja, haridus- ja teadusminister, justiitsminister, peaministri nõunik, rahandusminister, Riigikogu kohalike omavalitsuste ja regionaalpoliitika toetusrühma esindaja, Riigikogu maaelukomisjoni esindaja ja kaks põhiseaduskomisjoni esindajat, lisaks siseminister, tervise- ja tööminister ning Vabariigi Presidendi Kantselei esindaja. Komisjon on sel suvel kohtunud ühe korra, peale selle arutati kohaliku omavalitsuse reformi ajakava ja põhimõtteid valitsuskabinetis 2. juulil 2015.
Valitsuskomisjoni jaoks seisukohtade ja materjalide ettevalmistamiseks moodustati veel kohaliku omavalitsuse reformi eksperdikomisjon, kuhu kuuluvad lisaks Rahandusministeeriumi esindajatele Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi esindaja, Eesti Linnade Liidu esindaja, Eesti Maaomavalitsuste Liidu esindaja ja Eesti Koostöökogu esindaja, Rivo Noorkõiv Geomediast, Veiko Sepp Tartu Ülikoolist, Georg Sootna Tallinna Ülikoolist, Mikk Lõhmus Tallinna Tehnikaülikoolist, Rein Ahas Tartu Ülikoolist, Airi Mikli Riigikontrollist, Rakvere linnapea Mihkel Juhkami, endine Riigikogu liige ja Lääne maavanem Neeme Suur, endine Riigikogu liige ja riigiõiguse ekspert Rait Maruste, Praxise esindaja Katrin Pihor ja Riigikantselei strateegiadirektor. Eksperdikomisjon on kohtunud viiel korral. Senised arutelud on keskendunud eelkõige kohaliku omavalitsuse reformi läbiviimise ajakavale ja protsessile ning reformi aluseks olevatele kriteeriumidele. Järgmine kohtumine on juba sel reedel.
Riigihalduse ministri roll protsessis on juhtida haldusreformi kontseptsiooni, põhimõtete ja seaduseelnõu väljatöötamist ja reformi rakendamise protsessi ning lisaks toetada kohaliku omavalitsuste poolset kriteeriumidele vastavuse hindamist ning vabatahtlike ühinemiste läbiviimist.
Te olete sellega kindlasti kursis, aga laias laastus viiakse reform läbi kolmes etapis. Esimene hõlmab reformiks vajalike seaduseelnõude koostamist. Seadusi vastu võtta saab loomulikult Riigikogu ise. Valitsusel on plaan selle aasta jooksul seaduseelnõud valmis kirjutada, saata kooskõlastamisele ja hiljemalt vabariigi aastapäeva paiku saata teele Riigikokku, et Riigikogu jõuaks siis jaanipäevaks seadused vastu võtta, kui ta seda vajalikuks peab.
Teine etapp on vabatahtliku reformi rakendamine ja ühinemiste ettevalmistamine, mis peaasjalikult hakkab käima järgmise aasta suvel-sügisel ja päädib 2017. aasta kohalike valimistega. Loodetavasti on see omaalgatuslik etapp hästi aktiivne, nagu te teate, me motiveerime seda ka rahaliselt ja nõustame. Loodetavasti on 15. oktoobril 2017 juba ühinenud volikogude uued valimised.
Reformi kolmas etapp peaks algama 2017. aasta lõpus. Selle jooksul peaks Vabariigi Valitsus ühinemise ette valmistama ja läbi viima nendes omavalitsustes, kes ei vasta seaduses sätestatud kriteeriumidele. Protsess peaks ise jõudma lõpule 2018. aasta lõpuks.
Teine küsimus puudutab haldusreformi: "Milline on haldusreformi menetlemise kord? Keda kaasatakse? Milline on kaasamise protsess? Mis ajaks kujuneb valitsuse nägemus riigi uuest halduskorraldusest? Kuidas viiakse läbi Riigikogu erinevate fraktsioonide ja komisjonide vahel arutelud?" Haldusreformi kaasatakse tegelikult väga paljusid. Mul on raske nõustuda nende süüdistustega, mis siin algul väga kergekäeliselt teele lendasid. Meil on piisavalt aega. Nagu ma ütlesin, reformi ajakava on piisavalt hästi läbi mõeldud, et kaasamiseks jääks aega. Eriti oluline on see vabatahtliku ühinemise perioodil. Midagi ei ole kuskil kabinetipimeduses välja mõeldud ega üritata jõuga läbi suruda. Kogu töö praegu alles käib. Üleriigiliste omavalitsusliitude esindajad on kaasatud nii eksperdikomisjoni kui ka valitsuskomisjoni. Maakondades, maavanemate juures on toimunud kümneid kohtumisi omavalitsusliitudega nii ministri kui ka ametnike osalusel. Täna algasid aruteluseminarid, mis toimuvad kõikides maakondades. Oktoobri lõpus plaanime teha ühe suurema seminari-konverentsi, kus tutvustatakse juba toimunud ühinemiste kogemusi.
Mul on olnud juba kohtumisi Riigikogu fraktsioonidega ja kokku lepitud on ka järgmised kohtumised. Olen suhelnud ja olen valmis suhtlema kõigi Riigikogus esindatud jõududega. Selles mõttes me tahame tõepoolest sisulist lahendust. Ja kui te kuulasite, kes kuuluvad ka eksperdikomisjoni, siis mul on küll veendumus, et see on väga väärikas ja väga kogenud seltskond, mis koosneb poliitilise kogemusega inimestest – aktiivseid poliitikuid seal enam ei ole –, eelkõige aga teadlastest ja nendest inimestest, kes on juba kümme-viisteist aastat ühinemisi Eestis läbi viinud. Nii et selles mõttes kaasamine veel käib. Absoluutselt iga idee, iga ettepanek on teretulnud ja Riigikogus me saame loodetavasti siis järgmise aasta alguses reformiplaane veel väga põhjalikult arutada. Riigikogus on juhtivkomisjon minu teadmiste kohaselt põhiseaduskomisjon, aga kindlasti saab kaasata ka teisi fraktsioone ja komisjone. See ei ole mingi probleem.
Kolmas küsimus: "Kas nüüdsest hakatakse seaduseelnõude hindamisel nõudma regionaalsuse arvestamist? Kas kütuseaktsiisi ja majutusasutuste käibemaksu tõstmise mõju regionaalarengule on analüüsitud? Millised on tulemused? Või on see nn sundreformi üks erivorme?" Võib öelda, et ka praegu kehtiva hea õigusloome ja normitehnika eeskirja kohaselt tuleb seaduseelnõude koostamisel seletuskirjas selgitada seaduse rakendamisest tulenev mõju, sh mõju regionaalarengule. Mõjude hindamise kontrollküsimustiku kohaselt tuleb selle hindamiseks analüüsida, kas ja kuidas eelnõu mõjutab riigi regionaalpoliitika üldiste eesmärkide saavutamist, eri piirkondade regionaalarengut kujundavaid tegureid ning kohaliku tasandi positsiooni ja osalust nii riikliku kui kohaliku arengu kavandamises ja poliitika kujundamise protsessides. Mis puudutab kütuseaktsiisi ja majutusteenuste käibemaksu, siis võib öelda, et need on olnud poliitilised otsused, mis tulevad vabariigi valitsuse 100 päeva programmist. Nende eelnõude seletuskirjades on olnud mõjude analüüs. Aktsiisimäärade puhul on kindlasti välja toodud olulisemad riskid eri sektoritele. Majutusasutuste käibemaksu tõstmise puhul on täpselt samamoodi analüüsitud eri riikide kogemusi ja jõutud nende põhjal järeldusele, et käibemaksumäär ei ole turismisihtkoha valikul määrav tegur, on väga palju teisi olulisi tegureid. Me teame näiteks, et Venemaa turistide oluline äralangemine ei ole kuidagi seotud käibemaksumääraga. Aga see on eraldi teema, ma arvan, et see ei ole haldusreformi küsimustes põhifookus.
Neljas küsimus: "Hästi oluline on ümber vaadata omavalitsuste ülesanded ja rahastamise küsimused [---]. Mis ajaks töötatakse välja omavalitsuste hindamiskriteeriumid? Kes need kriteeriumid välja töötavad? Milliseid meetmeid kasutatakse nende omavalitsuste suhtes, mis kriteeriumidele ei vasta?" Võib öelda, et see protsess peaks loogiliselt välja nägema nii, et eksperdikomisjon valmistab põhilised valikukohad ja alternatiivid ette, seejärel arutab neid valitsuskomisjon, tehakse ära poliitilised otsused, misjärel juba Rahandusministeerium kirjutab eelnõu valmis. Järgneb tavapärane kooskõlastamine ning menetlus valitsuses ja parlamendis. Me soovime need põhikriteeriumid, mis saavad haldusreformi n-ö sammasteks, kokku leppida juba selle aasta novembrikuus. Liiga palju aega ei ole raisata ning päris palju tööd ja analüüse on tehtud. Nagu selgitatud, kriteeriumidele mittevastavate omavalitsuste puhul algatab ühinemise Vabariigi Valitsus, aga loodetavasti toimub põhiline ühinemislaine enne seda. Me kahekordistame ühinemistoetusi, nagu öeldud, nõustame nendes protsessides – selleks on raha ette nähtud – ja suurendame omavalitsusjuhtide sotsiaalseid garantiisid. Nii peaks see protsess välja nägema 2017. aasta lõpuni. 2018 peab juba valitsus sekkuma. Tõenäoliselt sellest voorust ei pääse – senine kogemus näitab, et omaalgatuslikult kõik ei juhtu.
Viies küsimus puudutab ilmselt valitsuse ümberkorraldusi. Küsitud on, millist efekti loodetakse saada ametkondade ümberstruktureerimise ja osakondade viimisega ühest ametkonnast teise. Ütleme, et need ümberkorraldused on seotud poliitiliste prioriteetidega, sellesama reformi läbiviimisega. Ma ei hakka siin hilisel õhtutunnil rääkima põllumajandusministeeriumi ümberkorraldamisest Maaeluministeeriumiks või Konkurentsiameti liigutamisest Justiitsministeeriumi valdkonda. Keskendume põhiküsimusele. Siseministeeriumist toodi Rahandusministeeriumi valitsemisalasse üle regionaalhalduse osakond, regionaalarengu osakond ja planeeringute osakond ning osakondade koordineerimisel olevad maavalitsused. Siseministeeriumi regionaalvaldkonna osakondade ning Rahandusministeeriumi halduspoliitika osakondade ja kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise osakonna vaheline koostöö on vahetum ja operatiivsem, kui valdkonnad ja kompetentsid on institutsionaalselt ja füüsiliselt koos. Kohaliku omavalitsuse reformi läbiviimine, mis hõlmab nii erinevaid ametkondi, on niigi keerukas ja ressursimahukas, ja seetõttu on hea, kui põhilised otsused tehakse ja põhiline tuumik on ühes institutsioonis. See teeb reformi ettevalmistamise lihtsamaks. Rahandusministeeriumi kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise osakonna eksperditeadmiste andmine haldusreformi läbiviiva ministri vastutusalasse toetab haldusreformi ettevalmistamist ja elluviimist. Samamoodi on Rahandusministeeriumi all tegelikult riigiülene haldusorganisatsiooni korraldus, personali juhtimine ja avaliku teenistuse arendamine. Nii et see sünergia on tekkinud. 1. septembrist me asume tõepoolest füüsiliselt koos ja võin kinnitada, et see oli õige samm.
Küsiti ka, mis see maksab. Regionaalvaldkonna reorganiseerimisel arvestati asjaolu, et valdkond liigub ühest valitsemisalast teise koos oma tegevuseks vajaliku eelarve ja igapäevases kasutuses oleva varaga. Reorganiseerimise materiaalne kulu hõlmas kolimisel asjade viimist ühest asukohast teise, ruumide ja töökohtade ettevalmistamist, IT-süsteemide muutmist ja muid halduskulusid – kokku 29 000 eurot. Aitäh!

Aitäh! Austatud minister, teile on küsimusi. Kolleeg Aadu Must, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Te rääkisite väga sümpaatselt haldusreformi sellest osast, mis puudutab valdade ja just nõrkade valdade ühendamist tugevateks haldusüksusteks. Mõned teie erakonnakaaslased on rääkinud ka vastupidisest protsessist – et haldusreformi käigus pole hädavajalik mitte ainult ühendada, vaid on vaja ka lagundada mõni selline haldusüksus, kus Reformierakonna esindajad on krooniliselt opositsioonis. Kuidas te sellist väidet kommenteerite?

Kui jutt käib Tallinna tükeldamisest, siis see kindlasti ei ole haldusreformi osa. Isiklikult ma ei toeta seda ja minu arust me võiksime selle unustada. Keskerakondlased küsivad seda minult iga kord, kui ma siin puldis olen või kuskil esinen. Tõsi on see, et meil on koalitsioonileppes kirjas sõnad "pealinna seadus", "pealinna regiooni halduse kaasajastamine". See on eraldi teema ja selleks on antud rohkem aega. Ka peaminister rääkis täna siin linnaosade halduskogude n-ö võimust ja see idee on tõepoolest päris sümpaatne. Ma olen paar aastat olnud kesklinna halduskogu liige ja ühel hetkel tundus see töö seal olevat üsna lootusetu. Ühesõnaga, lühike vastus on, et ei, valdade reform ei tegele valdade tükeldamisega. Meie põhifookus on ikkagi väga väikestel ja nendel valdadel, kes ei saa hakkama.

Priit Toobal, palun!

Aitäh! Eks see mõnevõrra jabur ju tegelikult ikka on, et 11. mail sisse antud arupärimisele vastatakse nüüd, septembrikuu lõpus. Te ütlesite, et tulite arupärimisele vastama parlamendi kodu- ja töökorra kohaselt. Kuidas te ministrina tõlgendate kodu- ja töökorras kirjas olevat lauset, et arupärimisele tuleb vastama tulla 20 istungipäeva jooksul selle esitamisest adressaadile ehk ministrile? See 20 päeva sai juba mõni aeg tagasi täis ja selle aja jooksul oleks tulnud vastata. Vastata oleks võinud kevadel või siis juunikuus, suvel. Kas te ministrina tõlgendate kodu- ja töökorra seadust nii, et tulete vastama siis, kui teile on sobiv aeg, või peaks ikka kinni pidama sellest, mis seaduses kirjas on?

Ma ise neid tööpäevi ei loe, aga olen üsna kindel, et ei ole seda korda rikkunud. Jutt on istungipäevadest, mil Riigikogu koguneb. Mina seda protsessi ei jälgi, aga protsessi reegleid ma kindlasti rikkunud ei ole. Olen ise Riigikogu liige olnud ja tean, et see suvepaus on pikk. Ma arvan, et võiks olla lühem. Tunnistan, see on tõepoolest nõme, kui me kevadel sisse antud asjadeni jõuame täna. Aga olgem ausad, suvel käis meil ettevalmistav töö ja see töö käib ka praegu. Ma arvan, et kevadel oleksid vastused arupärijatele olnud üldisemad, kui mul täna on võimalik vastata. Selles mõttes ma usun, et kui huvitavad sisulised vastused, siis saame täna paremini hakkama, kui oleks kevadel saanud.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Kindlasti oli teil võimalus enne jaanipäeva sellele arupärimisele vastata, aga ega ma praegu ka täpselt aru ei saa, kuidas te seda lõiget tegema hakkate. Tänasest Eesti Päevalehe intervjuust selgub, et pigem omavalitsuste suuruse järgi, võttes kriteeriumiks 5000+. Üht-teist võib veel aimata, näiteks seda, et selle mudeli asemel, kus võrdlemisi suur roll oleks omavalitsusliitudel, hakkate moodustama päris suuri omavalitsusi, mille sees on osavallad, vähemalt te kasutate seda mõistet. Kui see niimoodi läheb, siis mille poolest hakkavad need osavallad erinema Tallinnas praegu valitsevast üsna ebaõnnestunud mudelist, kus on linnaosad? Milline roll hakkab olema valitud rahvaesindusel? Kas seal on siis rahvaesindus või on seal mingisugune suure valla käepikendus valitsuse näol?

Aitäh! Võin teile kinnitada, käsi südamel, et mingit numbrilist eesmärki valitsuskoalitsioonil või Reformierakonna esindajatel läbirääkimistel ei olnud. Me oleme lihtsalt pidanud väga pikki arutelusid sellessamas eksperdikomisjonis, teinud seda apoliitiliselt. Meil on olnud kasutada väga palju analüüse, varasemaid kogemusi jne, kuidas mõõta omavalitsuste võimekust, kuidas hinnata seda, mis tasemel omavalitsuste ametkond töötab, millised on nende eelarvevõimalused, finantsvõimalused, investeerimisvõimalused, kuidas nad pakuvad oma teenuseid. Väga palju asju on läbi käidud ja ma usun, et see on olnud väga huvitav ja hariv protsess kõigi jaoks. Siinkohal müts maha ka kõikide varasemate reformiplaanide tegijate ees. Augustikuus jõudsime ühel hetkel eksperdikomisjonis seisu, kus me leidsime, et igal asjal on omad plussid ja miinused, ning lõpuks jõudsime üksmeelele, peaaegu üksmeelele – ütleme, 20-st komisjoni liikmest 18 olid seda meelt –, et omavalitsuse võimekuse üheks kriteeriumiks saab siiski selgelt pidada ka elanike arvu. See oli arutelu tulemus, mitte nii, et me alustame ühest numbrist ja siis mõtleme sinna mingi maailma taha. Uskuge mind, see oli nende analüüside ja mõttevahetuste, debattide tulemus, et asi jõuaks ühel hetkel konkreetsesse faasi. Ja kui me olime jõudnud selle veendumuseni, et jah, üks kriteerium saab olla elanike arv – seal oli veel mitmeid variante, et kas see peaks olema tööealiste elanike arv jne –, siis me võtsime aega ja tellisime veel eksperdiarvamusi selle kohta, milline võiks olla see elanikkonna suurus, konkreetne arv. Saime lauale mitu varianti, nagu ma ka lehes ütlesin. Esimene oli 3500, mida eksperdikomisjon peab üldiselt absoluutseks miinimumiks, et omavalitsus saaks tänapäeval üldse mõistuspäraselt toimida. Sealt edasi järgmine samm on 5000, mis tuleb välja päris paljudes valdkondades. Viie tuhande pealt on eelarve piisavalt suur, ametkond on piisavalt suur, on täiskohaga inimesed, kellelt saab nõuda vastavat haridust, jne. Selle 5000 piiri puhul arvestatakse natuke ka seda, et demograafilised protsessid ei ole Eestis tegelikult lõppenud. Endiselt toimub harjumaastumine, Tallinna ja Tartu piirkond on need, kus elanikkond kasvab, mujal pigem väheneb. Me peaksime seda reformi ja elanike arvu vaatama sellest aspektist, et me aasta pärast ei oleks samas kohas, et pigem vaatame kümme-viisteist aastat ette. Kõne all oli ka arv 11 000, mille puhul põhiline loogika on, et see on piir, kus suudetakse ülal pidada gümnaasiumi – suurt tänapäevast gümnaasiumi, mis haridusministeeriumile tähendab 256 õpilast. Niisiis olid sellised erinevad astmed, aga eks lõpuks on Riigikogu otsustada, kuhu ta selle piiri tõmbab, kui ta tahab tõmmata.
Gümnaasiumide puhul on väga palju küsitud, mis saab gümnaasiumiharidusest, kas see jääb kohaliku omavalitsuse või riigi ülesandeks. Haridusministeeriumis ja haridusstrateegiates liigutakse praegu selles suunas, et gümnaasiumid lähevad pigem riigi kätte. Ja sellepärast ütlevad väga paljud eksperdid ja omavalitsusjuhid, et  sinna 11 000 – 12 000 peale piiri tõmbamine on selles mõttes vale, et kui see lähtub gümnaasiumi pidamise võimekusest, samal ajal aga liiguvad gümnaasiumid riigi kätte, siis on see jabur kriteerium. Aga põhimõtteliselt on see arutatav. Mina arvan, et kui omavalitsused tõepoolest tahavad, et gümnaasiumid alles jääksid, siis tegelikult tulebki liituda, et jõuda sinna 10 000 – 15 000 kanti. Niisugused on olnud arvudega seotud arutelud.
Mis puudutab osavaldasid, siis eks neid on ka praegu võimalik teha. Me tahame kirjutada selle regulatsiooni täpsemaks, selgemaks. Me tahame luua halduskogu võimaluse. Tõepoolest, kui omavalitsus läheb territoriaalselt suuremaks ja on mingi väga selge piirkondliku identiteedi või omapäraga kant, kus tahetakse säilitada kas või üleminekuperioodiks osavalla staatus oma halduskoguga, siis võiks sellel halduskogul olla ikkagi teatud õigus otsustada näiteks mingi eelarvesumma või mingite piirkondlike valikute üle, et ta ei oleks lihtsalt n-ö mingi õlletuba. Me tahame selle võimaluse luua. Toonitan üle, et kui see võtab mingeid pingeid ja hirme maha, siis kasutage seda. Aga see jääb ühineva omavalitsuse enda valikuks – ise otsustavad, kas nad teevad seda või ei tee. Siiamaani ei ole ühinenud omavalitsused pigem seda kasutanud, aga võib-olla selle reformi raames me näeme neid osavaldade sünde rohkem. Pikas perspektiivis kaob see vajadus võib-olla ära, aga lühemas perspektiivis, nelja või kaheksat aastat silmas pidades võib täiesti mõelda, mis on osavalla n-ö funktsioon ja võim. Aga jah, tõepoolest, kui osavald tehakse, kui juba halduskogu moodustatakse, siis võiks keskaparaat anda ka teatud otsustusõiguse. Selline on see plaan. Ma usun, et see tundub Vabaerakonnale sümpaatne käitumine, kui kaasamine ja kohalik demokraatia ei pea tingimata kuskile kaugemale liikuma.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma kardan, et me räägime asjast mööda. Omavalitsusjuhid on rääkinud, et minister ja tema meeskond käivad tutvustamas kava, aga ei ole mitte ühtegi arutelu võimalust. Kas te oskate täpselt öelda, mis ajal on omavalitsustel võimalik arutelus osaleda?

Aitäh! Eks see on natuke kahe otsaga küsimus. Ühest küljest on meil olnud kohtumisi, kus me oleme läinud kohale ja öelnud: mehed ja naised, teeme haldusreformi, pakkuge mõtteid! Seepeale öeldakse, et neil on seal 20 aastat igasuguseid mõtteid olnud, aitab küll, pakkuge oma plaan välja. Me olemegi praegu selles faasis, kus niisama juttu ja mõtteid on hästi palju, on igas erakonnas, igas omavalitsusliidus. On väga erinevaid nägemusi. Tegelikult me oleme aga tõepoolest kuulanud. Igal kohtumisel, ka nendel, kus mina olen käinud esinemas, on alati nii, et kõigepealt on mõne ministeeriumiesindaja või minu sissejuhatus ja siis järgneb küsimuste-vastuste voor. Ei ole olnud ühtegi kohtumist, et minister läheb kohale, peab tunniajalise kõne ja astub siis uksest välja. Ei ole olnud! Alati on olnud debati koht. Pigem on küsimus praegu selles, et oodatakse. Jah, me oleme valmis, kõik saavad aru, et reformi on vaja, aga oodatakse konkreetsemat plaani, oodatakse konkreetseid kriteeriume, mille üle siis juba vaidlema ja kaklema hakata. Minu arvates oodatakse omavalitsusjuhtidelt pigem konkreetsust kui seda, et pakutaks väga palju mingeid terviklahendusi alternatiivina kõrvale. Aga ma ütlen, et meil on veel aega. Mitte täna õhtul, aga praeguses reformi ettevalmistamise etapis on aega arutada veel kõiki variante.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh! Hea minister! Haldusreformist ei ole võimalik rääkida, kui baasmõisted paigas ei ole. Jürgen Ligi tõestas oma vastustega, et paar baasmõistet ei ole talle ikkagi selged. Üks mõiste on finantsautonoomia. Ma loodan, et ma ei pea teis pettuma. Palun selgitage mulle, mida teie jaoks tähendab kohaliku omavalitsuse finantsautonoomia ja kuidas see peale haldusreformi paraneb!

Mingit finantsautonoomia õpikudefinitsiooni ma kindlasti teile ei anna, aga ma usun, et nii teie, mina kui ka Jürgen Ligi saame sellest suhteliselt ühtemoodi aru: kohalikul omavalitsusel peavad olema mingid vahendid, mille üle ta saab ise otsustada, ja mingi valikuvabadus. Praegu me näeme tõepoolest, et väga väikestes omavalitsustes seda ei ole. Nad sõltuvad kas täielikult tasandusfondist, sellest sildiga rahast, mis tuleb riigilt, või sõltuvad nad tegelikult hoopis naabervallast, sest kool või mingi muu väga oluline asutus asub naabervallas ning selle väikese omavalitsuse juhtidel ja elanikel suurt kaasarääkimise õigust ei ole. Ma olen teiega nõus, ma olen veendunud, et meie omavalitsuste roll peaks kas reformi käigus või peale seda suurenema. See on selline skandinaavialiku mudeli poole liikumine. Olen nõus võitlema valitsuses ka edaspidi selle eest, et n-ö sildiga raha oleks vähem, et omavalitsuste rahastamist suurendataks. Niisiis usun, et me tegelikult ei mõtle nendes küsimustes väga erinevalt.

Andres Ammas, palun!

Austatud juhataja! Austatud minister! Teie mudeli kirjeldust kuulates ja mõista püüdes tekkis mul silma ette pilt sellisest Eesti kaardist, mis kajastab väga ebaühtlast haldusjaotust. Jättes kõrvale geograafilisest asukohast tulenevad erisused, võib-olla näiteks väikesaarte näol, võib ju tekkida olukord, kus ühes maakonnas suudavad kõik praegused omavalitsused kokku leppida ja ühineda üheks maakonnasuuruseks omavalitsuseks. Kõrval, sama suure pindalaga maakonnas aga sellist ühinemist ei toimu ja sinna jääb näiteks seitse-kaheksa 5000 elanikuga omavalitsust. Kas te lepite sellise olukorraga või kavatseb valitsus siis kuidagi sekkuda ja seda pilti muutma hakata?

Loogika on ikkagi see, et kui me kirjutame seadusesse kriteeriumid sisse – seejuures on täiesti reaalne, nii nagu peaministergi ütles, et tulevad ka mingid erandid, mis on mõistlikud ja loogilised, põhimõtteliselt seesama väikesaarte näide –, omavalitsused täidavad neid kriteeriume ja selliseid 5000 elanikuga omavalitsusi jääb maakonda seitse (Harjumaale võib neid jääda isegi rohkem), siis ei ole kuidagi põhjust öelda, et kuule, meile lihtsalt subjektiivselt ei meeldi, et teil on siin rohkem omavalitsusi kui naabermaakonnas. Ausalt öeldes ei tohi niimoodi käituda. Reeglid peaksid olema kohe paigas. Valitsus hakkab ühinemist algatama ikka pigem neil juhtumeil, kus kriteeriume ei täideta, omavalitsused on jätkuvalt liiga väiksed või ei täida muid sisukriteeriume. See on see koht, kus valitsus sekkub ja peab ühinema, mitte nii, et me joonistame enda arvates mingi ideaalse kaardi valmis ja siis jätame muud kriteeriumid kõrvale. Kaardi joonistamiseni ei ole me veel jõudnud.

Dmitri Dmitrijev, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Austatud härra minister! Te rääkisite sotsiaalsetest garantiidest kohalike omavalitsuste juhtidele, kelle kohta põhimõtteliselt ei kehti praegu ei avaliku teenistuse seadus ega töölepingu seadus. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus on ainus, mis enam-vähem, vähesel määral reguleerib kohaliku omavalitsuse juhi töökohustusi. Kas te mõtlesite seda ühekordset kompensatsiooni, mida saavad ühinenud omavalitsustes ametist lahkunud juhid, või te plaanite välja tulla ettepanekuga muuta seadust, et edaspidi needsamad kohalike omavalitsuste juhid saaksid sotsiaalse kaitse?

Aitäh! Me oleme mõelnud ühekordset toetust nendele omavalitsusjuhtidele, kes ühinemise käigus kaotavad oma töö, ja tahame teha seda n-ö diferentseeritult: kes on olnud ametis alla aasta, saavad vähem, ja need, kes on olnud üle aasta, saavad rohkem, kuni aastapalga. See on praegu kokkulepe, mis on valitsuskoalitsioonis sündinud. Aga jah, see on mõeldud ühekordse toetusena, et maandada omavalitsusjuhtide isiklikke hirme ja muresid, mis ühinemise käigus tekivad. Nii Eesti enda kui ka teiste riikide kogemus ütleb, et reformid takerduvadki tihti selliste isiklike murede taha. Seepärast on soovitatud, et parem leidke see raha. Väga suur osa Eesti omavalitsusjuhtidest on olnud pikka aega ametis, nad väärivad seda. Selline on meie ettepanek olnud, aga loomulikult on see eelnõu osa, mille üle tuleb Riigikogul otsustada. Tõenäoliselt see kõikide Eesti inimeste seas ülearu populaarne pole, aga kui me tahame midagi reaalselt ära teha, siis on ju teada, et igal reformil on oma hind, ja seetõttu julgeksin mina sellega edasi minna.

Monika Haukanõmm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Tõite oma vastuses välja haldusreformi kolm etappi ja me saime teada, et 2018. aastaks peab see reform ühele poole saama. Minu küsimus puudutab pikalt üleval olnud vaidlusi riigi ja omavalitsuse ülesannete ja pädevuste üle. Vaieldakse, millised ülesanded on oma olemuselt riigi ja millised omavalitsuste pädevuses. Vabariigi Valitsuse kodulehel on kirjas, et haldusreformi eesmärk on omavalitsus, kes suudab pakkuda inimesele paremaid avalikke teenuseid, tagada piirkonna arengu jne. Kas ja millises etapis lepitakse nendes pädevustes kokku, et lõpeksid vaidlused ja palli veeretamine üksteisele?

Aitäh! Ma loodan, et haldusreformi arutelude käigus suudame ka nendel teemadel mingeid sisulisi kokkuleppeid sõlmida. Me oleme eksperdikomisjonis ja täpselt samamoodi kohtumistel omavalitsusjuhtidega nendel teemadel väga palju peatunud. Tõepoolest, küsimus ei ole ainult mingite piiride liigutamises, vaid ülesannetes, kes mida peab tegema, kuidas see on rahastatud. Need teemad on laua peal. Me tuleme kindlasti neid ka komisjonidesse arutama.
Nii optimistlik ma siiski ei ole, et loodaksin selle ühe reformi või ühe seaduseelnõuga kõik Eesti probleemid ära lahendada. Kindlasti vaidlused jäävad. Omavalitsustele tundub alati, et raha on ülesannete täitmiseks vähem, kui vaja oleks. Ma lugesin hiljuti esimese Eesti Vabariigi aegse maaomavalitsuste liidu kongressi protokolle. See oli vist aastal 1924 ja omavalitsusjuhtide sõnavõtud olid üksühele sarnased sellega, kuidas need tihtipeale täna kõlavad. Sõnavõtud olid sellised, et Riigikogus istuvad rumalad inimesed, kes ei tea kohalike omavalitsuste muresid, nad ei anna piisavalt raha, et hakkama saada. Ja see oli täpselt äratundmise hetk, et 95 või 100 aasta pärast on need vaidlused ja huvide konfliktid täpselt samamoodi õhus ning raha on alati vähem kui unistusi. Nii et lühike vastus on, et me tegeleme nende teemadega.

Artur Talvik, palun!

Tänan, juhataja! Hea minister! Ma olen nõus sellega, et Eestis peab vähendama valdade arvu, aga ma näen ühte ohtu selles, et suurtes valdades kipub esindatus kujunema n-ö keskusest tulevatest inimestest. Eestis on tekkinud palju tugevaid kogukondi, kes ilmtingimata ei toimeta just valla keskuses, vaid on seal kuskil ääre peal. Kas kuidagi on lahendatud või esile tõusnud ka see probleem, et esindatus ei muutuks keskusekeskseks? Ja kas te olete selle reformi raames mõelnud ka valimisseaduse muutmise peale?

Me peame valimisseaduse nüansid kindlasti üle vaatama. Teoreetiliselt on ju võimalik teha osavallad, kus on oma valimispiirkonnad, nagu Tallinnas on mandaadid linnaosade peale ära jaotatud. Ma saan aru, et integratsiooni ja sulandumise mõttes eksperdid väga ei soovita neid asju teha, sest siis võib-olla jäävadki piirkondlikud rivaliteedid, aga teoreetiliselt on see võimalik. See läheb võib-olla küll küsimusest natuke eemale, aga teine pool on siin külaliikumine ja külavanemate roll. Me oleme koalitsioonileppe täiendamise ajal võtnud endale ülesandeks mõelda, kas seda valdkonda peaks ka täpsemalt reguleerima, tahtes seda kui hästi sümpaatset nähtust positiivselt esile tõsta. Aga tundub, et kodukandi- ja külaliikumise enda inimesed pigem ei taha mingeid täiendavaid regulatsioone. See ongi hoopis teistsuguse olemusega nähtus ja kui ta muutub väga reguleerituks, kohustuslikuks oma õiguste ja pädevustega, siis kaob nagu võlu ja asja mõte ära. Nii et jah, see on üks osa. Valimisseadus on samamoodi vaja üle vaadata selle pilguga, kuidas toimub valimine uude, ühinenud volikokku. Ja ma arvan, et veel keerulisem on ta sel juhul, kui ühendamine toimub valitsuse algatusel. On, mille peale mõelda.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud härra minister! Haldusreformist rääkides te nimetasite mitmeid kogusid – osavaldu, ka halduskogu. Te rääkisite kaasamisest, kogukondadest, külavanemate rollist, aga ei ole kordagi puudutanud omavalitsuste liidu kaasamist, rakendamist ega tegevuse ümbermõtestamist. Millisena te näete ja kas te üldse näete omavalitsusliidu rolli ja edasisi funktsioone?

Aitäh! Oleme arutanud seda päris palju. Eks kriteeriumide sätestamisel või aruteludes, kui suur peaks omavalitsus olema, joonistub tegelikult välja ka see, mis saab edaspidi omavalitsusliitudest. Ei ole ju saladus, et on erakondi, kes arvavad, et omavalitsused peaksid olema maakondade suurused, ja sel juhul kaotab  maakonna piires loodud omavalitsusliit mõtte. Eks ta muutub ka pisut teistsuguseks, kui on näiteks ainult kaks omavalitsust või midagi taolist. Oleme seda arutanud. Eks see sõltub kindlasti ka sellest, kuhu piir tõmmatakse, kui suureks omavalitsused jäävad. Omavalitsusliitude praegune mudel igal pool ei toimi, me teame seda. Kuna osalemine on vabatahtlik, siis väga mitmes maakonnas kõik omavalitsused sinna ei kuulu. Omavahelistes vestlustes pigem öeldakse, et tihtipeale ongi lihtsalt selline tore kooskäimise koht, mingit reaalset funktsiooni pole. Sotsiaaldemokraadid toetavad seda väga aktiivselt ja otsivad lahendusi, kuidas omavalitsuste koostööd nii regionaalselt kui ka maakondlikul tasandil parandada. See ei ole päris teine tasand, nimetame seda siis, ma ei tea, poolteisetasandiliseks omavalitsuseks või millekski taoliseks. Sellise täpse juriidilise formaadi otsingud meil täna käivad. Sunduslik vabatahtlik koostöö ei kõla nagu väga loogiliselt. Mida me tahame kindlasti teha, on ühendasutuste regulatsioon, et teatud kindlaid funktsioone saaks täita mitme omavalitsuse peale kokku. Aga see on niisugune funktsioonipõhine asi. Kuidas anda omavalitsusliidule reaalselt strateegilise juhtimise funktsiooni, on jällegi üks selle reformi küsimus. Me ei taha ju väiksesse Eesti riiki mingit bürokraatiat juurde tekitada. Üks selle reformi eesmärkidest on just vastupidine: et sellist killustatust, liigset bürokraatiat ja halduskoormust oleks Eesti riigis pigem vähem. Kuidas aga omavalitsusi laiemas piirkonnas – ka siis, kui omavalitsused liituvad ja neis on juba 5000, 11 000 või 50 000 elanikku – ikkagi koostööd tegema panna? Mõtleme. Üks lahendus on, et anname mõned maavalitsuste funktsioonid üle omavalitsusliitudele. On räägitud võimalusest koostada arengukava kui strateegiline dokument. Ühistranspordikorraldus, MAK-id, arenduskeskuste üleandmine – on ka selliseid konkreetsemaid mõtteid. Töö käib.

Ja 22. septembri esimese küsimuse esitab Ain Lutsepp. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Kas haldusreformi ettevalmistamise käigus on tekkinud ka küsimusi, mis nõuaks piirkondade erikohtlemist? Kas Eestis on selliseid piirkondi, mis nõuavad haldusreformis erikohtlemist?

Aitäh! Ma ei tea, erikohtlemine kõlab ehk kuidagi liiga eriliselt, aga me oleme valmis, nagu ma mainisin, võimaldama erandeid. Nende vaidlusteni me veel jõuame. Põhiline on saada algul n-ö põhikriteeriumid paika ja siis võib hakata erandeid arutama. Ma usun, et kui piir jääb sinna 5000 kanti, mis on ekspertide eelistatud variant, ja maakondadesse tekib kolm, neli või viis omavalitsust, suuremad linnad lisaks, siis mingit väga suurt piirkondlikku erikohtlemist polegi vaja.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Te mainisite ühe kriteeriumina gümnaasiumi olemasolu. Samal ajal, võiks öelda, tegeleb haldusreformiga teatud mõttes ka haridusministeerium, kavandades olemasoleva 200 gümnaasiumi vähendamist 100-ni. Selle tagajärjed kohalikule elule on üsna drastilised. Kas ja kuivõrd on teie haldusreformivisioon korrelatsioonis haridusministeeriumi nägemusega sellest, milline peab olema uus gümnaasiumivõrgustik?

Jah, ma selgitasin, et üks alternatiiv, mida on välja pakutud, on tõepoolest see, et omavalitsuses peaks olema vähemalt 11 000 – 12 000 elanikku. Niisugune arv tuleneb peaasjalikult sellest, et see on gümnaasiumi pidamiseks piisav teeninduspiirkond. Aga see ei ole veel otsustatud, see ei pea nii olema. Haridusküsimus on kohtumistel omavalitsusjuhtidega tihtipeale keskne küsimus ja osal inimestel on väga selge visioon, et see ongi omavalitsus, kes suudab gümnaasiumi pidada. Ma olen nõus, et me ei alusta seda reformi ja Eesti riigi ümberkorraldust tühjalt lehelt. Väga paljudes valdkondades mingid protsessid juba käivad. Sellesama haridusministeeriumi plaanid, riigigümnaasiumide moodustamine on valitsuses ja Riigikogus juba kaua aega tagasi vastuvõetud otsused. Nende taha on pandud väga palju Eesti maksumaksja ja kogu Euroopa Liidu maksumaksja raha. Need protsessid käivad ja haridusministeeriumiga vesteldes-vaieldes mulle küll ei tundunud, et nad võiksid teha sammu tagasi või loobuda riigigümnaasiumide võrgu arendamisest.
Küll aga ma ei näe tegelikult ühtegi takistust, kui kohalik omavalitsus tõesti tahab gümnaasiumi pidada ning tal on selleks raha ja õpilased. Ta võib seda teha ja minu arvates võiks see mõne omavalitsuse puhul olla täiesti eraldi motivaator, et liituda. Nii et see on otsustamise koht. Aga olen nõus, et nii nagu tervishoiu- ja haridusvaldkonnas toimuvad ka paljudes muudes valdkondades teatud protsessid. Me üritame neid protsesse praegu ühe laua taga üksteise peale panna, et nad oleksid kuidagi loogiliselt ühendatud, ja loodetavasti see õnnestub.

Aitäh, austatud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kolleeg Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh! On väga sümpaatne, et sel hilisel tunnil on nii palju endisi omavalitsusjuhte saali jäänud. On näha, kes on tõsised patrioodid: saalis on Viljandi endine aselinnapea, Tartu volikogu esimees, Saue linnapea, Paide volikogu esimees ja kaks endist Haapsalu volikogu esimeest.
Me oleme viimase kümne aasta jooksul – mina olin Haapsalu volikogus aastail 2005–2015 – kahtlemata näinud keskvalitsuse poolt ainult mahasurumist. On äärmiselt positiivne, et riigihalduse ministril on selline positiivne suhtumine omavalitsustesse, ja selle aastapalgaga peibutab ta ka omavalitsusjuhte haldusreformi positiivsemalt suhtuma. Oma olemuse järgi peaks haldusreform rääkima rohkem finantsautonoomia mõistest, peaks rohkem rääkima avalike teenuste sisust, sellest, milliseid avalikke teenuseid ei suudeta pakkuda. Ma lootsin kuulda täna riigihalduse ministri käest juba sellisest auditist, millised teenused on korraldamata, millised teenuseid saab paremini osutada, et minna juba konkreetsemaks. Haldusreformi puhul on praegu ikkagi jätkuvalt liiga palju üldist juttu. Teine tähelepanek on see, et kui minnakse ministriametisse, siis minnakse visiooniga, mida tahetakse ära teha, mitte ei otsita pidevalt lahendusi. Nägemus tulubaasi reformist ja teenuste standardist peaks olema tegelikult juba paberi peal ja meil arutusel. Ükskõik kui kõlavate mõistetega me räägime – kas haldusreform, omavalitsusreform või riigihaldusreform –, räägime ikkagi elukeskkonna parandamisest väljaspool kuldset ringi. Aga eks siis lähiajal saame täpsemalt teada. Aitäh!

Aitäh! Andres Herkel, palun!

Härra juhataja! Austatud Riigikogu liikmed sel hilisel tunnil! Meil on ka natuke kahju, et vastuses mindi nii palju sellise arvulise kriteeriumi peale. Põhimõtteliselt võib tõepoolest aru saada, et elu on edasi läinud ja see piir võib olla kusagil 5000 elaniku kandis, millest alates üks tõsiselt funktsioneeriv omavalitsus suudab intellektuaalselt, kultuuriliselt, igapidi kõiki funktsioone täita. Aga siiski oleks tahtnud rohkem kuulda sellest, milline on ülesannete jaotus, ja finantsautonoomia küsimusest. Tõsi, ühele järgmisele arupärimisele vastamisel hakatakse sellest ilmselt veel pajatama.
Teine küsimus on see, et ilmselt on Eesti nii eripärane ja siin tuleb ka erandeid arvesse võtta, olgu need siis saarelised või olgu need kultuurilised. Mina tahaksin väga mõelda selles suunas, mida teha, et Setumaa tõeliselt kokku liita olukorras, kus Setumaa keskpunkt on Eestist ära lõigatud, nii et ta siiski kultuuriliselt toimima jääks. Neid eriküsimusi ja erikaasusi on hästi palju.
Nüüd see küsimus, mis teed me läheme, kui meil jääb niisugune ühetasandiline omavalitsus, see 5000+. Sinnapoole tundub see mudel kirjelduse järgi minevat. Kui me varem oleme rääkinud niisugusest poolteisetasandilisest mudelist, st et mingisugused funktsioonid viiakse maakondlikule tasandile või lahendatakse neid küsimusi omavalitsusliitude kaudu, siis praegu tundub mulle, et see osavalla mõte võib väga lihtsasti minna miraažiks. Jah, see on ka praegu lubatud. Kui ta taandub aga niisuguseks halduskoguks, mis tegelikult suurt mitte midagi ei otsusta, siis ma kardan, et sellest õige varsti loobutakse. Tegelikult tundub nii, et need kogukonnakesksed otsustusüksused või need üksused, mis võiksid moodustada mingi terviku, on natuke väiksemad kui see, mis sellisel juhul jääks osavaldadesse või mis praegu on valdade tasand. Ma kardan, et sellisel juhul me jõuame osavallaga niisuguse tulemuseni, et sinna ei jää mitte pooltteist tasandit koos allpool oleva otsustusõigusega, vaid ei jää hästi järele isegi mitte seda ühte tasandit. Teine oht, mida ma ka siin näen, on see, et võimu kontsentratsioon Eestis mitte ei vähene, vaid suureneb. Juba kas või selle kaudu, et suurtel erakondadel on oma pidepunktid enamasti kõikides valdades. Kui me nad kokku liidame, siis niisuguse iseorganiseerumise poole ja siin-seal moodustatud valimisliitude osakaal jääb veelgi väiksemaks. Ma tahaksin saada veenvat kinnitust selle kohta, et see, mida välja pakutakse, ei vii võimu edasise kontsentreerumiseni, vaid vastupidi, annab omavalitsustele oma otsustusõiguse, et nad tõepoolest täisväärtuslikult toimiksid ja nende sees toimiksid ka kogukonnad. Praeguse kirjelduse põhjal me seda kindlust ei saa, aga ma arvan, et me jätkame dialoogi ministriga. Aitäh!

Aitäh! Kolleeg Artur Talvik, palun!

Hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma olen palju rääkinud – mitte küll nüüd siin saalis, aga muidu – tugevatest kogukondadest, sellest, et Eesti võiks koosneda tugevatest kogukondadest. Kui ma räägin kogukondadest n-ö poliitikaringkondades, siis tihtipeale mõistetakse kogukonna all väikest valda või ma ei tea, mida. Ma sain praegugi härra ministri jutust aru, et tema mõistis minu kogukonna mõiste all just osavalda. Mina mõtlen aga tugevaid piirkondi, mis on oluliselt väiksemad kui praegused väiksed vallad, mis on võib-olla sellised 300 elanikuga piirkonnad. Minu jaoks on oluline, et nendel kogukondadel oleks otsustamisõigus ja nad oleksid esindatud.
Mulle põhimõtteliselt meeldib, et valdade arv Eestis väheneb ja vallad lähevad suuremaks, aga ma näen väga suurt ohtu selles, et otsustamine ja esindatus tsentraliseeruvad ehk valimistulemused muutuvad keskusepõhiseks ja vastavalt sellele hakkab ka esinduskogu tegema keskusepõhiseid otsuseid. Needsamad kogukonnad, mida Eestisse on juba päris palju tekkinud ja mis on päris tugevad, jäävad n-ö ääremaale ja sisuliselt puudub neil igasugune otsustusõigus ja ka esindus. See on üks probleem, millel tasuks väga tõsiselt silma peal hoida, ja see on kindlasti üks oluline regionaalpoliitika meede, et ei tekiks väikseid tõmbekeskusi ja nn ääremaastumise protsess jätkuks.
Teine asi, mida ma täna siin ka peaministrilt küsisin. Riik on oma mitmesuguste esindustega maapiirkonnas oluline tööandja. Kui nüüd reformi käigus valdade arvu vähendatakse, siis see tähendab, et vähendatakse ka vallavalitsuses töötavate inimeste arvu. Ma olen nõus, ma olen alati nõus sellega, et ametnike arvu ja bürokraatiat, bürokraatilist kontrolli vähendatakse. Aga kui me vaatame regionaalpoliitiliselt, siis see on riigi üks hoobasid, kuidas hoida elu maal, hoida seal riigi töökohti ning sellega anda inimestele raha ja võimalusi sealsamas maal edasi elada. See on teine probleem, millele, ma loodan, pööratakse tähelepanu, et suure reformimistuhinaga ei tõmmataks neid väheseidki, kes veel maal elavad, sealt ära. Aitäh!

Aitäh! Kas sõnavõtt kohapealt? Jah, Dmitri Dmitrijev, palun!

Head kolleegid, püüan säästa meie aega ega jookse kõnepulti. Kuna ma saan aru, et siin saalis on päris palju endisi kohaliku omavalitsuse tegelasi, siis loodan, et minu mõte leiab pooldamist. Rääkides sotsiaalsetest garantiidest, ma tegelikult toetan ministri arvamust, et meil on tublisid kohaliku omavalitsuse tegelasi, kes peaksid mõnel määral olema kaitstud, juhul kui nad jäävad ühinemise käigus oma ametikohast ilma. Aga minu mõte läks kaugemale. Avaliku teenistuse seaduse muutmise tulemusel kukkusid ka linnapead, nii nagu enne volikogu esimehed, sellest õigusraamistikust välja. Tekkis see nüanss, et linnapead, vallavanemad ega volikogu esimehed, on nad palgalised või hüvitisega, ei ole enam niivõrd sotsiaalselt kaitstud. Seepärast peaks äkki selle suure haldusreformi raames ette nägema ka mõnede väiksemate vigade paranduse, ütleme niimoodi, et ka need inimesed saaksid mõnel määral kindlustunnet, et ka nende sotsiaalsed garantiid oleksid kuskile seadusesse sisse kirjutatud. Me ei tea ju kunagi, kas volikogu oma põhimääruses sätestab mingisugust sotsiaalset garantiid või mitte. Selline ettepanek ministrile. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimissoove ei ole. Lõpetame 13. arupärimisele vastamise.