Austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame täiskogu I istungjärgu üheksanda töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt palun tulla kõnepulti neil, kes soovivad üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson, palun!

Austatud härra esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esiteks, elektroonilise side seaduse ning elektroonilise side seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja taristuminister Kristen Michal. Teiseks, kollektiivse töötüli lahendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust tervise- ja tööminister Rannar Vassiljev. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen vastu võtnud kaks eelnõu ning Riigikogu juhatus toimetab nendega kodu- ja töökorra seaduse alusel. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontrollKohal on 89 rahvasaadikut, puudub 12. Järgmisena on vaja kinnitada nädala päevakord. Kadri Simson, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku kolmapäevasest päevakorrast välja arvata päevakorrapunkt nr 6, Vabariigi Valitsuse algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, sest tänasel põhiseaduskomisjoni istungil lisati eelnõusse punktid, muudatused, mis pole selle eelnõuga mitte mingis mõttes seotud. See seadus on põhiseaduskomisjonis saanud kobareelnõu iseloomu.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra esimees! Vabaerakonna fraktsiooni nimel ma täiendan, et samasugust kohtlemist ehk väljaarvamist selle nädala päevakorrast vääriksid nii seesama päevakorrapunkt nr 6, mis puudutab Vabariigi Valitsuse seaduse muutmist, kui ka punkt nr 4, maksuseaduste muutmine, ning samuti nr 7, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kõiki neid on käsitletud liiga kiires tempos ning jäetud liiga vähe aega muudatusettepanekute tegemiseks ja esitamiseks. Meie palve on need kolm punkti välja arvata.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Olen vastu nendele ettepanekutele, mis puudutavad olemasoleva kolmapäevase päevakorra lühendamist ja kolme eelnõu väljavõtmist.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Nagu ma aru saan, on koalitsioon seda meelt, et kolmapäevase päevakorra võiks sellisena kinnitada, st koos päevakorrapunktiga nr 6. Kuid mul on teile kui Riigikogu esimehele ja istungi juhatajale ettepanek, et te pöörduksite põhiseaduskomisjoni poole samal teemal, millest rääkis Keskerakonna fraktsiooni esimees Kadri Simson, et eelnõu puhul, mis kannab pealkirja "Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus", ei ole kohane, et komisjon lisab siia näiteks planeerimisseadusega seotud muudatusettepanekud, millel ei ole eelnõu sisuga mitte mingisugust seost. Kas te võiksite juhtida komisjoni tähelepanu sellele, et see ei ole kooskõlas parlamendi kodu- ja töökorra seadusega?

Juhatus on tänulik kõigi heade soovituste eest, mis talle antakse, aga nädala päevakorra kinnitamise juures on sellest vähe abi. Meil on ettepanekud jätta kolmapäevasest päevakorrast välja punktid 4, 6 ja 7. Kuna Reformierakonna fraktsioon selle vastu protestis, siis panen hääletusele selle nädala päevakorra sellisel kujul, nagu ta teil laua peal on, ilma ühegi muudatuseta. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
HääletustulemusedPäevakorra kinnitamise poolt on 52 Riigikogu liiget, vastu 37, erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud.

Meie tänase päevakorra esimese arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Märt Sults, Jaanus Karilaid, Viktor Vassiljev, Mailis Reps, Mihhail Stalnuhhin, Marika Tuus-Laul, Heimar Lenk, Kersti Sarapuu, Valeri Korb, Vladimir Velman, Olga Ivanova, Aadu Must, Mihhail Korb ja Toomas Vitsut. Arupärijate nimel esineb Märt Sults. Palun!

Auväärt esimees! Minister! Auväärt Riigikogu! Arupärimise pealkiri on "Eluaseme kompenseerimise kohta", kuid see on natuke eksitav, sest põhimõtteliselt käsitleb meie arupärimine omandireformi elluviimisel tekkinud probleemide ja ebavõrdse kohtlemise printsiibi rikkumist.
Aga nüüd arupärimine ise. Austatud minister! Tallinna linna elamufond koosneb munitsipaalmajadest (munitsipaalkorterid), sotsiaalmajadest (sotsiaalkorterid) ning sotsiaalmajandusüksustest (voodikohad ja peretoad). Kokku on linnas 53 tervikmaja, milles on 4472 korterit, neist 34 (2577 korterit) kuulub linnale ning koostöös erasektoriga on kasutusel veel 10 maja Meelikul, kus on 680 korterit, ja Raadikul, kus on 1215 korterit. Lisaks on Tallinna linn rajanud kuus sotsiaalmajandusüksust, kus on kokku 487 voodikohta. Need 487 on kodututele, kes on õhtul kell 9 kained ja saavad voodikoha, samal ajal kui ülejäänud magavad tänaval. Mitmesugustel põhjustel jäävad eelnimetatud majade elanikud pahatihti linnale üürisumma võlgu. See aga mõjutab tuntavalt ehituseks võetud erakapitalil põhinevate kohustuste hilisemat tasumist. Tagajärg on see, et just sotsiaalmajades on suuresti üle keskmise kõrged üürihinnad. Samas on elupaika pakkuv teenus raskustesse sattunud inimeste kohati ainukene võimalus endale eluase leida. See näitab teenuse vajalikkust. Kuid hind ei tohiks küündida keskmisest üürihinnast kõrgemale. Omandireformi tõttu või muudel põhjustel raskustesse sattunud inimeste aitamine peab olema riigi üks esimestest ülesannetest. Seega tuleb riigil koostöös kohaliku omavalitsusega töötada välja üürihinna kompenseerimise mehhanism, mis aitab tagada hättasattunutele eluaseme mõistliku hinna.
Tallinn jätkab munitsipaalmajade ehitamist. Veebruaris sai valmis arstide ja õdede maja aadressil Akadeemia 48. Lähinädalal alustatakse õpetajate maja projekteerimist Lasnamäele, Uuslinna tänav 3a. Põhja-Tallinna, aadressile Maleva 18 on aga plaanis rajada seenioride maja – see tähendab, et pensionärid saavad ise endale maja ehitada.
Eelöeldust lähtudes on meil ministrile järgmised küsimused. Esiteks. Omandireformi ebakorrektse elluviimise tõttu jäid paljud leibkonnad koduta, mistõttu on nad senini sundüürniku seisus munitsipaalmajades/sotsiaalmajades, kus neil puudub erastamisõigus – õigus saada omanikuks, mis on üks põhiõigustest. Kas ja millisel moel on riik kavandanud omandireformi käigus tekkinud ebavõrdsuse likvideerimist või pehmendamist? Kas kompenseeritakse üüriraha, eraldatakse vahendid üüripindade erastamiseks, ostab riik omavalitsustelt välja üüripinnad või erastab need siis kodanikele? Teiseks. Kas ja millisel moel toetab riik tagasiulatuvalt ja ka tulevikus Tallinna ja teiste Eesti piirkondade initsiatiivi üüripindade loomisel? Kolmandaks. Kas ja millisel moel on kavas indekseerida vanuritele, töövõimetuspensioni saajatele, suurtele peredele, missiooniveteranidele üürimaksed, st millises ulatuses on riik huvitatud teenuse omahinna ja turuhinna vahet kompenseerima – nii et need, kes on riigile andnud, ka riigilt saaksid?
Juhin veel tähelepanu sellele, et enne omandireformi rakendamist olid need pered, kes praegu on elu hammasrataste vahel, olemas kui hästi toimiv riigiüksus. Nendel oli kõik eluks vajalik – korter, söök, töökoht jne. Kuid nad visati tänavale, sest tulid sakslased, taanlased, rootslased, kes olid enne, kunagi ammu olnud nende kodude omanikud. Keegi ei kompenseerinud inimestele seda ressurssi, millega need hooned, majad ja rajatised korras hoiti. Tähendab, nad visati iseenda raha eest tänavale ja praegu on nad ühiskonna heidikud. Riik, palun kõrvaldage enda tehtud ülekohus! Aitäh!

Arupärimisele vastab peaminister Taavi Rõivas. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud arupärijad, austatud Riigikogu! Vastan 29. aprillil esitatud arupärimisele eluaseme kompenseerimise kohta. Esimene küsimus: "Omandireformi mittekorrektse läbiviimise tulemusena jäid paljud leibkonnad koduta, mistõttu on nad sundüürniku seisus senini munitsipaalmajades/sotsiaalmajades, kus neil puudub erastamisõigus, puudub õigus saada omanikuks. Kas ja millisel moel on riik kavandanud omandireformi läbiviimisel tekkinud ebavõrdsuse likvideerimist või pehmendamist – kas kompenseeritakse üüriraha, eraldatakse vahendid üüripindade erastamiseks, ostab riik omavalitsustelt välja üüripinnad või erastab need siis kodanikele?" Vabariigi Valitsusel ei ole kavas välja töötada kompensatsioonimehhanisme endistele omanikele tagastatud eluruumide üürnike heaks. Läbi aegade on selles valdkonnas rakendatud mitmesuguseid meetmeid, alates kunagistest nn EVP-laenudest ja lõpetades munitsipaalelamuehituse toetamisega. Nii näiteks keskenduti elamumajanduse arengukavas aastateks 2003–2008 ühe prioriteetse arengusuunana üürielamufondi suurendamisele. Riik toetas kuni 50% ulatuses üürielamute ehitamist, üürikorterite ostmist või olemasolevate hoonete/korterite renoveerimist üürielamute loomise eesmärgil. Selle meetme eesmärk oli munitsipaalüürielamufondi suurendamise abil lahendada tagastatud majade üürnike probleeme ja toetada regionaalset arengut tööjõu mobiilsuse soodustamise teel. Kokku on toetatud üle 1100 üüripinna loomist summas 7 miljonit eurot. Tallinnale on eraldatud ligi 3 miljonit eurot, mille toel on loodud 464 üüripinda, s.o 42% kõikidest toetatud pindadest. Eluaseme kättesaadavus ja õigus eluruumile ei tähenda tingimata õigust eluruumi omada. Ka üürisuhe on igati normaalne alus inimesele sobiva eluruumi tagamiseks.
Teine küsimus: "Kas ja millisel moel toetab riik tagasiulatuvalt ning ka tulevikus nii Tallinna kui ka teiste Eesti piirkondade initsiatiivi üüripindade loomisel?" Sotsiaaldemokraatliku Erakonna, Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu sõlmitud koalitsioonilepingu kohaselt on kavas alustada riiklikult toetatud üürielamute programmi 2017. aastast. Samuti on kavas ajakohastada üürilepingute sõlmimise seadused. Üürielamute programm on mõeldud ellu viia koostöös kohalike omavalitsustega ja selle eesmärk on pakkuda kvaliteetseid üürikortereid stabiilse hinnaga. Riigi eelarvestrateegia 2016–2019 kohaselt on kavas eraldada riiklikult toetatud üürielamufondi programmi käivitamiseks 2016. aastal 2,5 miljonit eurot ja igal järgneval aastal 5 miljonit eurot.
Kolmas küsimus: "Kas ja millisel moel on kavas indekseerida vanuritele, töövõimetuspensioni saajatele, suurtele peredele, missiooniveteranidele üürimaksed, st millises ulatuses on riik huvitatud teenuse omahinna ja turuhinna vahet kompenseerima?" Üürisuhted on reguleeritud võlaõigusseaduses. Seaduse kohaselt ei ole üüri suurus ülemäärane, kui see ei ole kõrgem samasuguse asukoha ja seisundiga eluruumi tavalisest üürist. Juhul kui üür on ülemäärane, peab üürnik esitama üürileandjale üüri alandamise taotluse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Seega on võlaõigusseaduses ette nähtud mehhanism, mis võimaldab nõuda ülemäära suure üüri alandamist. Samuti on inimesel õigus saada toimetulekutoetust, kui tema kuu netosissetulek pärast eluruumi alaliste kulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri. Mingeid muid meetmeid üüriteenuse omahinna ja turuhinna vahe kompenseerimiseks kavandatud ei ole. Kindlasti on inimeste jaoks väga oluline stabiilne üürihind ja ka pikaajaline üürileping. Üks probleemkoht, mida kindlasti tasub esile tuua, on must üüriturg, ilma pikaajaliste üürilepinguteta või üldse ilma lepinguteta. See on teema, mida valitsusliit on otsustanud käsitleda. Püüame leida sellele reaalse lahenduse üürileandmisel maksukeskkonna soodustamise kaudu. Aitäh!

Kas peaministrile on küsimusi? Märt Sults, palun!

Aitäh, härra juhataja! Peaminister! Sundüürnikud ei ole kaugeltki kõige nõrgem ühiskonnaklass. Sundüürnikud on hästi kanged ja võimsad, kuna nad saavad ebainimlikes tingimustes hakkama. Tähendab, nad on väga ellujääjad. Ja kahjuks – teie jaoks – nad on ellu jäänud, nad ei ole veel ära surnud. Enamasti on sundüürnikud madalapalgalised, tähendab, nad saavad miinimumpalka või natukene vähem. Mil moel nad teie arvates saavad oma üüri makstud ja kui palju nende ostukorvi jaoks raha jääb?

Aitäh! Esiteks ma ei saa lõpuni nõustuda selle määratlusega, et sundüürnike seas on üksnes inimesed, kes teenivad miinimumpalka või vähem, nagu te ütlesite. Sundüürnike hulgas on olnud väga erineva sotsiaalse staatusega inimesi. Ma olen selle teemaga väga tihedalt kokku puutunud ka omal ajal omavalitsusjuhina Haabersti linnaosas. Seal sai kõige viimane sundüürniku probleem lahendatud just nimelt sel ajal, kui mina olin linnaosavanem. Aga mis puudutab inimesi, kellel on raskusi toimetulekuga, sh ka üürimaksete tasumisega, siis nende jaoks on Eesti riigis välja töötatud toimetulekutoetuse süsteem. See tähendab, et eluasemega seotud kulud kaetakse ja peale selle peab inimesele kätte jääma teatud miinimum muude kulutuste tegemiseks. Valitsus on kokku leppinud, et järgmise aasta algusest me tõstame toimetulekupiiri. Kui seni on see olnud 90 eurot pereliikme kohta – ja ka 90 euroni tõusis see alles sel aastal eelmise valitsuse otsusena, loomulikult parlamendi kaasabil –, siis nüüd on plaan tõsta see 130 euroni. Seega nende inimeste seis, kelle toimetulek on kõige keerulisem, järgmise aasta algusest kahtlemata paraneb.

Siret Kotka, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea peaminister! Mõni aeg tagasi kirjutas mulle üks sundüürnik ja ma tsiteerin osa tema kirjast: "Ma enne suren ära, kui ma siin riigis õiguse saan. Korter võeti ära ja sülitati näkku. Vaata ise, kuidas sa hakkama saad. Ma vihkan seda riiki! Oleks ma 30 aastat noorem, siis ma siin enam ei elaks." Mis ma peaksin sellele sundüürnikule vastama?

Aitäh! Teadmata konkreetseid asjaolusid rohkem kui selles kirjas, on esimene asi, mida mina teil Riigikogu liikmena soovitaks vastata, et päris kindlasti ei ole mõtet Eesti riiki vihata. Eesti riiki võib alati kritiseerida, Eesti riigi võimulolijaid võib alati kritiseerida, see on vaba ühiskonna tunnus. Aga oma riiki vihata pole põhjust mitte kellelgi. Vastupidi, me peame iga päev oma riiki hoidma ja selle nimel tööd tegema. Mis puudutab konkreetse isiku suhtes rakendatud väidetavat ebaõiglust, ma usun, et teie kui Riigikogu liikme esimene soovitus ja kõige parem nõuanne konkreetsele inimesele – te teate asjaolusid natuke rohkem, kui praegu ette lugesite – on pöörduda kohaliku omavalitsuse poole. Kohalikel omavalitsustel on olemas nii töötajad kui ka võimalused inimeste probleemide lahendamiseks. Teadmata küll, millisest kohalikust omavalitsusest on konkreetne inimene pärit, julgen ma siiski avaldada lootust, et elukohajärgne omavalitsus saab tema probleemide lahendamisega hakkama.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Minu küsimus on puhtalt õiglustunde seisukohalt. Mis te arvate, kas see on ikka normaalne, et ühed inimesed said erastada oma korteri ja said ka tagasi oma või sugulaste endise vara, samas kui teised tõsteti oma elukohast välja ega saanud ka kohtus õigust? Samas on kodust ilma jäänud inimesed seal seaduslikult elanud ja kõik need 50 aastat seda pinda elamiskõlblikuna hoidnud. Need kohad oleks muidu ammu lagunenud ja nullväärtusega, me teame seda. Ja teame ka seda, et ega nii totaalset restitutsiooni ei olnud üheski teises Euroopa riigis, kui oli Eestis. Mis hinnangu te sellele praegu tagantjärele vaadates annate?

Aitäh! Päris kindlasti ei olnud ebaõige see hetk, kui inimesed said tagasi oma lähedastelt, sugulastelt õigusvastaselt võõrandatud vara. Ebaõigluse hetk oli see, kui tuli võõras võim ja neilt väevõimuga vara ära võttis, nende lähedased Siberisse saatis, maha laskis. See oli ebaõigluse hetk. Selles, kui pärijad saavad oma esiisadele kuulunud majad tagasi, on minul küll väga-väga raske ebaõiglust näha. Vastupidi. Ebaõiglus on ka selles, et inimestel ei olnud võimalik tagasi saada muud vara, mis neil oli. See jäi suuresti jäädavalt kadunuks. Sellise ebaõigluse pärast ei ole süüdlane mitte meie Eesti riik, vaid okupatsioonivõim. Mis puudutab inimeste võimalusi 1990-ndate alguses omanikuks saada, siis minu hinnangul – kuigi ma ei olnud sel ajal ei valitsuses ega parlamendiliige ja saan seda näha vaid ajaloolise tagasivaatena – oli ka see küllaltki laialdane inimeste omanikeks saamine, mis leidis aset nõukogudeaegse elamufondi erastamisega, pigem positiivne. Eesti sai väga palju omanikke ka nendele kinnisvaradele, mis olid rajatud nõukogude ajal. See aga lõi inimestele hulgaliselt uusi võimalusi ja rohkem kindlustunnet võrreldes sellega, mis oli nõukogude ajal, kui inimesed said küll õiguse korteris elada, kuid formaalselt oli neil tegemist ikkagi üürisuhtega. Kui siin on üldse ebaõiglust olnud, oli see okupatsioonivõimu ajal – siis, kui inimestelt väevõimuga nende kodud ja muu vara ära võeti.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Ma arvan, et ebaõiglust ühe inimese suhtes ei saa selgitada ja põhjendada ebaõiglusega teise inimese suhtes. Õnnetud on nad mõlemad, teatud hetkest alates. Praegu on küsimus teine. Kuna sundüürnikele on tehtud liiga – seda tunnistab nii kohalik omavalitsus kui ka valitsus, kes aitab elamufondi luua –, siis võib-olla oleks, selleks et inimesed riigiga lepitada, siiski aeg ümber hinnata need poliitilised otsused, mis 1990-ndatel vastu võeti. Üsna suur osa sellest kinnisvarast, mis 1940-ndate alguses inimestelt võeti, oli siiski välja ostetud ja inimesed emigreerusid riigist. Ma räägin baltisakslastest.

Küsimus palun! Aeg on läbi.

Kas on äkki aeg see ümber hinnata?

Ma küll ei kujuta ette, teoreetiliseltki, mismoodi oleks võimalik tagasi pöörata õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise protsessi. Tegemist on inimeste eraomandiga, millele neil on täielik õigus. Kui võtta puhtalt õigluse ja moraali seisukohalt, siis ma arvan, et see ei oleks ka õige. Vaatamata sellele, kes on süüdlane – ja ma usun, et me oleme ühel meelel, et süüdlane on okupatsioonivõim, kes õigusvastaselt vara võõrandas –, oli tegemist ebaõiglusega. Inimestel, kellelt see vara võõrandati, või nende lähedastel, pärijatel on õigus see ülekohus hüvitatud saada või oma vara, kui see alles on, tagasi saada. Nii et minu hinnangul ei ole küll põhjust 1990. aastate alguses tehtud otsuseid uuesti üle vaadata, seda enam, et praeguses olukorras ei oleks see kindlasti ka enam võimalik.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, peaminister! Avan läbirääkimised. Esimesena palun arupärijate esindajana Märt Sultsi!

Auväärt esimees! Härra peaminister! Jutt sundüürnike tekkimisest käib sedamoodi, et kui tuli välja alternatiivraha ehk kollased kaardid, millega erastama hakati, siis tuli välja ka järgmine asi – objektid, mida erastada ei saanud. Need olid kõik väga kahtlased asjad. Näiteks, Põhja-Tallinnas Sepa kvartal ja alates Tallinna Kunstigümnaasiumist Kopli 102a, minu juhitud koolist, edasi mere poole olid hooned, mida erastada ei saanud, ükskõik, kas inimestel olid kollased kaardid või ei olnud. Täpselt samuti oli suvituspiirkondades, täpselt samuti mererandades. Valiti välja sellised krundid, mida ei saanud erastada. Ja need inimesed on praegu põhimõtteliselt sundümberasustatud – teie ütlesite, et likvideerisite sundüürniku staatuse – kas Meeliku tänavale, Raadiku tänavale või kuhugi mujale. Või on nad kuskil erakapitalil põhinevas majas, mille linn on ehitanud oma ressursiga, et mitte inimesi tänavale saata. Kohalikud omavalitsused on ehitanud ka oma raha eest üüripindasid, mis on tunduvalt kõrgema üürihinnaga, sellepärast et võlg tuleb ära maksta, üür tuleb ära maksta, ja kommunaalid tuleb ära maksta. Enamik sundüürnikke on praegu juba pensionieas.
Nüüd te räägite, et protsessi tagasi pöörata ei saa. Erastamine käis lainetena. Kõigepealt tulid esimese astme omanikud ehk pärijad. Nendele erastati nii palju, kui sai. Siis vist riiklik maffia ei saanud piisavalt raha. Kuulutati välja teise astme erastamine ehk teise astme sugulased. Siis olime meie juba Põhja-Tallinna ja kesklinna sundüürnikega siin lossiesisel väljakul miitingul, piketil. Terve plats oli rahvast täis, korjasime allkirju, andsime valitsusele üle, aga sellest ei tulnud mitte midagi välja, ikka oli raha vähe. Tehti kolmas laine. Mingisugune Jack või ei tea kes – ma ei hakka nimesid ütlema, muidu äkki solvan kedagi – leitakse maa alt üles ja küsitakse temalt, et kuule, kas sa ei taha erastada, äkki saad raha maksta. Samal ajal tekkis ülesostjate ring, kes ostsid nn erastamisele kuuluvaid asju üles. Koplist sobisid isegi koolide ühiselamud, kõik läks loosi. Tähendab, riik ei teinud mitte midagi. Võeti rahulikult – meil ei ole enam sundüürnikke, nad on kõik paigas, igaühel on mingisugune nurk. Andke andeks, ma olen olnud Koplis aktiivselt tegev 20 aastat. Ma olen koolijuht, liigun tänavate peal, ma olen kogu aeg inimestega kokkupuutes. Neid, kes kirjutavad selliseid kirju nagu Siret luges, on palju. Niisuguseid lauseid ma kuulen hommikust õhtuni. Õigemini kuulsin, sest nüüd ma ei ole juba kaks kuud enam nii tihedalt Koplis olnud. Ma selgitan iga päev, et ei ole paremat riiki kui Eesti, ei ole paremat asja kui oma riik, ei ole paremat võimalust kui oma riiki kaitsta. Ma seletan seda iga päev. Kuidasmoodi ma seletan, kui hommikul tuleb, õhtul tuleb ükskõik kust kohast, raadiost, televiisorist, lehest, hoopis vastupidist juttu ning ahistavat ja inimest alandavat teksti?
Palun laske inimestel, ma pean silmas pensionäre, õitseda ja särada, ütleme, oma elu viimasel neljandikul! Võtke midagi ette, austage neid! Kui midagi muud pole teha, siis paluge vabandust. Öelge, et jah, läks natukene ämbrisse, aga me ei saa mitte midagi teha. Aga mitte midagi tegemine on seejuures kõige suurem kuritegu. Ei saa iga päev inimestele vastata, et ei ole midagi hullu, küll me saame hakkama. Jah, memmed saavad hakkama. Ei söö seda leiba, söövad teistsugust leiba. Ei pane võid, panevad margariini. Kui ei ole kartulit, ostavad tangu. Ootavad "parim enne" tähtaega ja ütlevad, et küll me süüa saame, küll me hakkama saama. Nad saavadki hakkama. Minu arust suuremaid Eesti patrioote kui nemad pole üldse olemas. No austame neid siis! Aitäh teile!

Kas peaminister soovib midagi lisada? Ei soovi. Lõpetan selle päevakorrapunkti käsitlemise.

Järgmise arupärimise autorid on Martin Helme, Uno Kaskpeit, Henn Põlluaas, Mart Helme, Arno Sild, Raivo Põldaru ja Jaak Madison. Arupärijate nimel Martin Helme, palun!

Lugupeetud härra spiiker! Lugupeetud kolleegid! Härra peaminister! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel esitame arupärimise immigratsiooni kriisi kohta Euroopas. Teatavasti on Euroopa Liidu lõunapiire tabanud illegaalse immigratsiooni laine, mistõttu on tõstatunud küsimus immigrantide jaotamisest liikmesriikide vahel kvootide alusel. Juhin tähelepanu, et jutt käib sellest, et me mitte ei võta kedagi Eestisse, vaid meile saadetakse kedagi Eestisse. Seetõttu on meil härra peaministrile järgmised küsimused. Esiteks. Teatavasti on Euroopa Liidu aluslepingute järgi immigratsioon liikmesriikide pädevuses. Muu hulgas juhin jälle tähelepanu sellele, et kui Eesti astus Euroopa Liitu, siis me liitusime referendumiga, kus parandati meie põhiseadust, ja sellel referendumil oli väga selge klausel, mis ütles, et Eesti liitub arvestades põhiseadust ja ainult põhiseadusega kooskõlas olevatel tingimustel. Palun kinnitage või lükake ümber, kas kvoodi järgi immigrantide jaotamine liikmesriikide vahel on Eesti vabatahtlik otsus! Teiseks küsime, milliseid kohustusi on Eesti sellesisulistel kõnelustel võtnud. Ma täpsustan, et kõneluste all peame silmas mitte ainult viimastel kuudel, vaid ka varasematel aastatel toimunud vestlusi, sest teema ei ole Euroopas uus, see on tuuritanud vähemalt kaks või kolm aastat. Ja ma täpsustan ka seda, et ma ei pea silmas, st meie fraktsioon ei pea silmas ametlikke Eesti seisukohti, vaid ka ministrite vahel toimunud vestlusi, kus Eesti on andnud mingeid lubadusi või võtnud kohustusi. Kolmandaks. Kas valitsus on arvutanud, millised kulud kaasneksid kvoodi alusel jaotatavate immigrantide majutamisel Eestisse? Jälle täpsustan: kui valitsus ütleb, et see ei ole kvoot, siis igal juhul ühe immigrandi või terve portsu immigrantide Eestisse majutamisel on kulud. Ajaühik, millest me räägime, võiks olla vähemalt aasta. Tahame teada, kui suured on kulud, mis Eesti maksumaksjale sellega kaasnevad. Neljandaks. Kas või kui palju on kulud Eesti maksumaksja kanda ja kas mingi osa rahastusest tuleb Euroopa Liidult või ka teistelt liikmesriikidelt? Viiendaks. Miks nimetatakse illegaalseid immigrante põgenikeks ja miks ei kohaldata immigratsiooni kvoote? Eestil on olemas oma välismaalaste seadus, mis kehtestab ka kvoodid – päris kvoodid, Eesti enda kvoodid. Eesti senine immigratsioonipoliitika on meie huve hästi teeninud ja enda riigisisese loogika järgi ei ole meil põhjust ega vajadust oma sellekohast poliitikat muuta. Aga mis kõige tähtsam, avalikkust eksitatakse lakkamatult, kasutades mitmesuguseid sõnu, küll "põgenik" või muid niisuguseid, aga tegelikult on põhiosa nendest inimestest, keda tahetakse tsentraalselt laiali jaotada, lihtsalt illegaalsed piiriületajad. Miks nimetatakse neid kogu aeg põgenikeks? Kuuendaks. Mis on valitsuse plaan juhul, kui Eesti hakkab illegaalseid immigrante põgenike nime all riiki võtma? Kuhu nad paigutatakse, kui kauaks nad siia jäävad, kuhu nad lahkuvad või kas nad üldse lahkuvad? Aitäh!

Arupärimisele vastab peaminister Taavi Rõivas. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud arupärijad, head Riigikogu liikmed! Vastan 4. mail esitatud arupärimisele Eesti kohustuste ja kulutuste kohta seoses Euroopa Liitu tabanud immigratsioonikriisiga.
Esimene küsimus: "Teatavasti on Euroopa Liidu aluslepingute järgi immigratsioon liikmesriigi pädevuses. Palun kinnitage või lükake ümber, kas kvoodi järgi immigrantide jaotamine liikmesriikide vahel on Eesti vabatahtlik otsus!" Ränne on Euroopa Liidu aluslepingu ulatuses Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahel jagatud pädevuses. Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõikes 2 on sätestatud liidu ühe põhilise eesmärgina järgmist: "Liit moodustab oma kodanikele vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva sisepiirideta ala, kus isikute vaba liikumine on tagatud koos välispiirikontrolli, varjupaiga ja sisserändega ning kuritegevuse ennetamise ja selle vastu võitlemisega seotud asjakohaste meetmete rakendamisega." Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 4 lõike 2 järgi on vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala Euroopa Liidu ja liikmesriikide jagatud pädevuses. Sama lepingu artikli 78 kohaselt arendab liit välja varjupaiga, täiendava kaitse ja ajutise kaitsega seotud ühise poliitika, mille eesmärk on tagada sobiv seisund kõikidele rahvusvahelist kaitset vajavatele kolmandate riikide kodanikele ning tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte järgimine. Nimetatud poliitika peab vastama 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsioonile ja 31. jaanuari 1967. aasta pagulasseisundit käsitlevale protokollile ning teistele asjakohastele lepingutele.
Teine küsimus: "Milliseid kohustusi on Eesti vastavasisulistel kõnelustel võtnud?" Eesti ei ole seni pagulaste ümberasustamise ja paigutamise programmides osalenud ning on olnud seisukohal, et see peab jääma liikmesriikidele vabatahtlikuks. Pigem oleme eelistanud oma solidaarsust väljendada rahalise ja tehnilise abi näol rändesurve all kannatavatele riikidele.
Kolmas küsimus: "Kas valitsus on arvutanud, millised kulud kaasneksid kvoodi alusel jaotatavate immigrantide majutamisel Eestisse?" Kui võetakse vastu rahvusvahelise kaitse taotlejaid, kelle menetlus toimub Eestis, siis suunatakse nad majutuskeskusesse. Majutuskeskuses on kulu ühe varjupaigataotleja kohta 324 eurot, lisaks üldine majutuskeskuse aastane valmisolekutasu, mis ei sõltu sellest, kui palju on keskuses inimesi. See tasu, summa kogu keskuse peale aastas on 101 000 eurot. Kui Eestisse saabuvad juba rahvusvahelise kaitse saanud isikud, kes suunatakse kohe kohalikesse omavalitsustesse, siis kulub Eesti riigil esialgse hinnangu järgi ühe pagulase keeleõppele ja tõlketeenusele keskmiselt 1800 eurot. Ühes kuus kulub ühele pagulasleibkonnale kodu andmiseks umbes 400 eurot ja riigi aktiivne toetusperiood on sel juhul kaks aastat. On ka Euroopa struktuurifonde, millest on võimalik katta osa pagulastega seotud kulutustest.
Neljas küsimus: "Kas või kui palju on kulud Eesti maksumaksja kanda ja kas mingi osa rahastusest tuleks Euroopa Liidult või teistelt liikmesriikidelt?" Euroopa Komisjoni eraldis Eestile seitsmeks aastaks varjupaiga-, rände- ja integratsioonifondi kaudu on üle 10 miljoni euro. Projektide elluviimiseks peab riik lisama 25% kaasfinantseeringut ja eraldisest 20% ehk circa 2,5 miljonit peab minema varjupaigavaldkonnale, ülejäänu on mõeldud integratsiooniks ning vabatahtliku või sunniviisilise tagasipöördumise tegevusteks. Vajaduse korral võib varjupaigavaldkonnale mõeldud summasid suurendada teiste valdkondade arvel. Kui Eesti otsustab osaleda ümberasustamises või -paigutamises, lisab Euroopa Komisjon ühekordse maksena iga siia toodava isiku pealt 6000 eurot. See on summa, millele Eesti kohustusliku omafinantseeringuna midagi juurde lisama ei pea.
Viies küsimus: "Miks nimetatakse illegaalseid immigrante põgenikeks ja miks ei kohaldata immigratsiooni kvoote?" Ebaseaduslikult riigis viibivate isikute ja rahvusvahelise kaitse taotlejate või saajate puhul on tegemist eri sihtgruppidega. Nimelt ei ole rahvusvahelise kaitse taotleja mitte ebaseaduslikult riigis viibiv isik, vaid ta on inimene, kes on esitanud taotluse, mis on Politsei- ja Piirivalveametis menetluses ja mille suhtes ei ole lõplikku otsust tehtud.
Kuues küsimus: "Juhul, kui Eesti hakkab illegaalseid immigrante põgenike nime all riiki võtma, kuhu nad paigutatakse, kauaks nad jäävad ja kuhu nad lahkuvad või jäävadki nad siia?" Juhul, kui vastu võetakse rahvusvahelise kaitse taotlejad, kelle rahvusvahelise kaitse menetlus on Eestis, tuleb need inimesed esialgu paigutada majutuskeskusesse. Majutuskeskuses viibimise aeg sõltub rahvusvahelise kaitse menetluse kestusest ja taotluse suhtes tehtud otsusest. Keskmine majutuskeskuses viibimise aeg on circa kuus kuud. Taotlejale, keda tunnustatakse pagulasena või täiendava kaitse saajana, antakse rahvusvaheline kaitse ja tähtajaline elamisluba ning tema puhul rakendub allkirjeldatud teine võimalus. Teise võimalusena võib kõne alla tulla selline variant, et kui inimesed on juba vastu võetud rahvusvahelise kaitse saajatena, siis suunatakse nad kohe elama kohalikesse omavalitsustesse. Neile antakse elamisluba kolmeks aastaks, täiendava kaitse saajatele üheks aastaks. Kui elamisloa andmise asjaolud ei ole ära langenud ega ole muid asjaolusid, mis tingiks elamisloa kehtetuks tunnistamise, siis võib elamisluba ka pikendada. Aitäh!

Küsimused. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra peaminister! Alguses räägiti 326 põgenikust. Veidi hiljem kinnitati, et neid on 1064. Veel hiljem teatas soliidne Saksa ajaleht, et see on alles algus ja kirjutas, milline riik ja kui palju peab Põhja-Aafrika põgenikke vastu võtma. Eesti oli selles nimekirjas ca 10 000 põgenikuga. Kas te saate kinnitada või ümber lükata väidet, et see on alles protsessi algus? Kui ära jagada kas või need põgenikud, kes praegu Lõuna-Itaalias ja Kreekas on, siis kas tõesti on Eesti kohustus vastu võtta 10 000 – 12 000 põgenikku? Kuidas te seda olukorda hindate?

Aitäh! Ei, see suurusjärk, millest te räägite, ei ole kindlasti realistlik. Küll aga vastab tõele see, et Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku jaotada kokku 60 000 pagulast nende arvutatud kvootide kohaselt, ja tõepoolest, nende ettepaneku järgi peaks Eestisse tulema enam kui 1000 inimest. Me oleme öelnud avalikult välja ja ka komisjonile teada andnud, et meie hinnangul põhineb nende arvutusmetoodika loogikaveal. Selline arvutuskäik ei ole proportsioonis riikide suurusega, seetõttu tuleb seda kindlasti muuta. Kui me suudame seda argumentidega varustatult põhjendada, siis ma usun, et on võimalik ka Eesti seisukoht maksma panna.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra spiiker! Lugupeetud peaminister! Te ütlesite tegelikult meie arupärimises esitatud küsimustele vastates juba välja selle, mille ümber käib kogu aeg hämamine. Nimelt, et seitsmeks aastaks on Eestile eraldatud 10 miljonit eurot, et võtta vastu nn pagulasi, kes tegelikult on illegaalsed immigrandid – jällegi hämate, kui nimetate neid pagulasteks. See tähendab seda, et me oleme tõepoolest protsessi alguses. Me räägime praegu tuhandest, aga järgmisel aastal võib-olla kolmest tuhandest, ülejärgmisel aastal võib-olla viiest tuhandest ja seitsme aasta pärast võib-olla viieteistkümnest tuhandest. Te loomulikult eitate seda, nagu te alati eitate kõiki asju, mis on teile ebamugavad. Aga minu küsimus on järgmine. Maailmas on viiskümmend miljonit pagulast, rõhutan: pagulast, mitte illegaalset immigranti. Kui palju on Eesti teie juhtimisel valmis järgmise seitsme aasta jooksul vastu võtma?

Aitäh! Ma kutsun siiski üles mitte sattuma hoogu nende tuhandete loopimisel. Konkreetne summa, mis on alanud eelarveperioodil eraldatud, on, kui ma peast ütlen, enam-vähem samas suurusjärgus sellega, mis meile juba eelmisel perioodil eraldati. Ja need Euroopa Liidu vahendid ei ole seotud praeguse kriisiga, kaugeltki mitte. See annab lihtsalt printsiibina võimaluse viia riikidel oma tegevused, mis on seotud teistest riikidest tulevate inimeste integreerimisega, paremale tasemele – aitab õpetada inimestele keelt, aitab neil saada tööle. Kõigiks sedalaadi toimetusteks on ka varasemal seitsmel aastal raha olnud. Nii et näha mingit seost Euroopa fondide ja Eestisse tulevate pagulaste hulga vahel on kindlasti kohatu. Eesti valitsus ei ole veel ametlikku seisukohta kinnitanud ja seetõttu saan öelda vaid oma isikliku hoiaku. Mina leian, et kriisi lahendamisel ei ole võimalik ega ka mõistlik Eestil päris kõrvale jääda. Aga selge on ka see, et me ei saa aidata rohkem, kui on meile jõukohane. Komisjoni pakutud arv, enam kui tuhat inimest vastu võtta, ei ole kooskõlas ei Eesti võimalustega ega ka Eesti osaga Euroopa Liidus. Meie suurusele vastav osa peaks olema tunduvalt väiksem. Kas me peaksime näitama üles avatust ja võimaluste piires inimesi vastu võtma? Ma arvan küll. Me räägime tunduvalt väiksemast suurusjärgust kui komisjoni pakutu, aga kõrvale jääma me ei peaks. See on koht, kus ma loodan, et meil on võimalik pidada ka parlamendis sisulist ja vähem emotsionaalset diskussiooni. Võib olla päris kindel, et kui me läheme Euroopa Komisjoniga läbi rääkima sellise positsiooniga, et me ei taha kuulda ega näha mitte midagi, mitte kedagi, ning ütleme, et lahendage ise oma probleemid ja meie selles ei osale, siis ei ole kuidagi võimalik komisjoni veenda, et võetaks tagasi nende esialgne ettepanek, mis meie seisukohast on liiga suur. Siis juhtubki nii, et ühest küljest me demonstreerime ennast viha ja ebatolerantsuse väljendajatena, aga teisest küljest meie osalus probleemi lahendamisel on veel suurem, kui me tegelikult sooviksime. See on kõige negatiivsem asjade käik ja seetõttu on minu üleskutse teile, head parlamendiliikmed, arutada seda teemat konstruktiivselt. Meil tuleb arutada seda, mida me peaksime tegema, et Eesti võimekust suurendada, arutada seda, kust läheb Eesti võimaluste piir, ja arutada ka seda, kuidas Euroopa Komisjoni veenda ning milline on suurusjärk, mis on meie riigile jõukohane.

Erki Savisaar, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Riigikontrolli värskest auditist selgub, et suureneva tööpuuduse leevendamiseks pole teist võimalust kui välismaalt töökäsi juurde tuua, sest muidu hakkab olukord pärssima Eesti majandust. Loomulikult, majandus on seisnud juba viimased kaheksa aastat, selles suhtes on tore, et ka Riigikontroll nüüd seda märkab. Ma saan aru, et ka Euroopa Liit on seda muret näinud ning ulatanud nüüd Eestile abikäe, olles valmis siia ümber paigutama piiramatus koguses pagulasi. Kas te jagate Riigikontrolli seisukohta?

Aitäh! Päris kindlasti ei öelnud Riigikontroll, et Eestisse tuleks ümber paigutada piiramatus koguses pagulasi. Välistööjõud on märksa laiem mõiste. Ka teile väga hästi tuttavas IT-valdkonnas on juba praegu Eestis tööl väga palju eri rahvustest inimesi, kes on tulnud siia Euroopa Liidu riikidest, Aasiast – väga paljudest kohtadest – ja sugugi mitte varjupaigataotlejate või pagulastena. See on ränne, mis on olnud vajalik ja mida vastava valdkonna ettevõtted on pidanud väga oluliseks, aga märksa väiksemas ulatuses, kui näiteks Eesti enda kehtestatud iga-aastased kvoodid võimaldaksid. Ma ei saa jätta ära õiendamata ka seda väidet, justkui oleks Eesti majandus kaheksa aastat seisnud. Kui väga matemaatiliselt võtta, siis osaliselt võib selles isegi tõtt leida. Aga tuletame natuke meelde, mis tegelikult toimunud on. 2009. aastal oli kogu maailmas pretsedenditu ulatusega finantskriis ja ka Eesti majandus oli väga suures languses. Langusele järgnes 2011. aastal üks Euroopa kõige suuremaid majanduskasvusid ja alates 2011. aastast on Eesti majandus igal aastal kasvanud. Nii et isegi kui summa summarum leiab sealt perioodi, mis annab kasvu ja languse summaks nulli, siis fakt on see, et seisakust saab rääkida küll ainult matemaatiliselt. Jah, Eesti majanduses oli väga suur kriis ja me teame ka, mis olid selle põhjused. See oli ülemaailmne, aga peale kriisi on olnud ka väga kiire taastumine. Nii et kindlasti ei saa seda kuidagi paigalseisuks nimetada.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Te tõite esile mõned arvud – summad, mida Eestis pagulastele toetuseks makstakse –, aga see on ju ainult osa. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus sätestab täpselt, mille eest neile toetust makstakse. Lisaks on renditoetus, mööbli ostmise toetus, korteri remondi toetus jne. Neile laienevad ka kõik Eesti riigi ja omavalitsuste pakutavad soodustused ja toetused. Minu küsimus on selline: kas te ei leia, et kokku lähevad need toetused maksma ühe pagulase kohta üle 1000 euro kuus? Te rääkisite solidaarsusest ja vihast põhjusena, miks ei taheta meil näha massilist immigratsiooni. Kas te ei leia, et see kõik on tegelikult meie enda elanikkonna vastu, kellest üle veerandi elab vaesuses ja kümned tuhanded lapsed näevad nälga?

Aitäh! Vabariigi Valitsus on kavandanud ja osaliselt juba ka parlamendi abiga seadustanud mitmeid otsuseid, mis parandavad tuntavalt Eesti inimeste, eriti just nende toimetulekut, kes kõige rohkem tuge vajavad – lastega pered, ka toimetulekutoetuse saajad. Päris mitu plaani on meil selles valdkonnas veel. Ma ei usu, et Eesti inimesed oleksid kadedad sõja eest varju paluvate inimeste peale, kellele me tagame hädapärase eluks vajaliku. Pagulase elu ei ole mitte mingil juhul luksus. Need inimesed on riskinud oma eluga, selleks et põgeneda sõjakolletest. Paljud neist on oma elu jätnud. Öelda nüüd, et me peaksime tundma kuidagi kadedust selle pärast, et neile pakutakse Eesti inimeste toel hädapärast varjualust – no ma ei tea. Mina usun, et Eesti inimestel on olemas solidaarsustunne – mõistmine, et kui keegi on ikkagi väga hädas, siis me ei pööra selga ja püüame oma võimaluste piires aidata. Selge see, et meie ei saa kogu probleemi lahendada. Isegi suurt osa sellest ei saa Eesti ära lahendada. Aga päris kõrvale jääda, päris selga pöörata me ka ei saa.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud peaminister! Mulle jäi selline mulje, et te ei vastanud päriselt arupärijate viienda küsimuse teisele poolele. Küsin siis üle, kas arupärijad on õigel teel, kui nad selles küsimuses eeldavad, et pagulased – nemad kasutavad siin ühte teist terminit – seisavad väljaspool meie riigi sisserände kvooti. Kui see tõesti nõnda on, siis palun põhjendage, kas see on nii ja miks see on nii! Ja kui see nii ei ole, siis öelge, kas valitsusel on kavas meie riigi sisserände kvooti muuta.

Aitäh! Ma loodan, et ma peast öeldes ei eksi, aga mulle teadaolevalt ei lähe pagulased immigratsiooni kvoodi alla. Seda peaks tegelikult kindluse mõttes üle kontrollima. Aga peast tean öelda, et iga-aastased immigratsiooni kvoodid ei ole Eestis enamasti täis tulnud. Märksa vähem inimesi on Eestisse elama asunud, kui kvoodid võimaldaksid. Aga vastus otsesele küsimusele, mis puudutab kvootide muutust, on see, et sellist plaani ei ole. Inimeste arv või piir on olnud aastast aastasse stabiilne ja praegu ei ole põhjust seda muutma hakata.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Täna oleme selle küsimuse arutelu juures kuulnud teid kaks korda kutsumas üles Riigikoguga arutama. Ma teen ettepaneku, et räägime siis natuke lähemalt pagulaste või immigrantide teemast. Erinevalt teist olen mina nendes põgenikelaagrites käinud, ka kõne all oleva Itaalia ranniku omades. Julgen öelda, et umbkaudu tean, millise rahvusgrupi ja millise taustaga inimesed seal on. Ehk võiksite meile natuke debati korras selgitada, mille üle te nüüd tegelikult Brüsselis arutate. Kas te räägite sellest, et need inimesed tulevad Itaaliast ja Kreekast? Praegu tuleb neid sealt juba iga päev. Nagu te teate, tuli ainuüksi viimase 48 tunni jooksul üle 6000 inimese juurde. Kas me räägime juba laagris olevatest inimestest või saab Eesti ise valida, kes, kust ja millistest laagritest saabub?

Aitäh! Tegelikult, kui otse öelda, siis räägitakse mõlemast teemast. Ja räägitakse ka väga palju sellest, kuidas tegelda probleemi juurtega – kuidas tegelda nende piirkondade sotsiaal-majandusliku olukorraga, kuidas võidelda illegaalse inimkaubandusega, kuidas hävitada laevu, millega väga ohtlikul viisil inimesi üle Vahemere transporditakse. Edasi on teemaks olnud ingliskeelsete terminitega resettlement ja relocation, mis eesti keeles peaks vist olema "ümberasustamine" ja "ümberpaigutamine". Palun vabandust, kui ma nüüd seda õiget terminit ei leia! Aga ongi mõlemad, nii nagu te kirjeldasite. Osa inimesi, kes on juba saabunud Euroopa Liitu, on saanud pagulase staatuse. Termin, mida nende puhul kasutatakse, käib õiglasema jaotuse kohta eri riikide vahel. Aga paralleelselt on juttu ka nendest, kes on laagrites Põhja-Aafrikas ja kelle Euroopa Liitu toomisel soovitakse samamoodi eri kvoote rakendada. Kvoodid on detailides pisut erinevad, aga Euroopa Komisjoni ettepanekul on nii ümberasustamiseks kui ka ümberpaigutamiseks rehkendatud Eesti osaks, ütleme, ligi 2% kogu probleemi lahendamisest. Minu hinnangul on see ikkagi ebaõiglaselt suur. Esiteks sellepärast, et me peame arvestama, mis on meie võimekus. Meil ei ole tegelikult väga suurt kogemust ja meil on väga pika aja jooksul olnud suhteliselt vähe tegemist varjupaigataotlejatega, eriti kui võrrelda teiste riikidega. Teiseks on minu jaoks väga tugev argument see, et Eesti suurus Euroopa Liidus on pigem 0,2 kui 2%. Kui võtta SKT järgi, siis me oleme 0,14% Euroopa Liidust, kui võtame rahvaarvu järgi, siis oleme 0,26%. Nii et ükskõik kas rääkida Põhja-Aafrikas laagrites olevatest inimestest või juba Euroopasse jõudnud inimestest, igal juhul, kui leida probleemi lahendamise võti, siis me eelistaksime rääkida vabatahtlikkusest, mitte kohustuslikest kvootidest. Ja me tahaksime näha, et kokkulepe, ka vabatahtlik, arvestaks riikide suurust õiglasemalt. Praegu käib see meie hinnangul Eesti jaoks üle jõu.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh! Hea peaminister! Aastal 2014 taotles Euroopa Liidus varjupaika rekordiline arv, 600 000 inimest. Aastal 2013 suudeti tagasipöördumisele saata alla 40%. Komisjon on välja tulnud mõttega esitada selle aasta lõpuks seadusandlik ettepanek kohustusliku ja automaatselt rakenduva ümberpaigutamissüsteemi loomiseks. Kas te oskate tutvustada komisjoni plaani ja öelda, mida see tähendab Eesti jaoks?

Aitäh! Eesti seisukoht peaks olema just praegu kujundamisel. Me tuleme kindlasti ka Riigikogu ette, täpsemalt Euroopa Liidu asjade komisjoni. Siseminister saab kõiki detaile selgitada ning siis, valitsuse ja Euroopa liidu asjade komisjoniga ühiselt, me kujundame Eesti positsiooni. Ülemkogul ei ole sellest konkreetsest teemast veel juttu olnud. Kõigepealt siseministrid ja siis, kui vajalikuks peetakse, oleme loomulikult valmis seda ka ülemkogul arutama. Nii et Eesti positsiooni kujunemine on praegu töös ja peaks tulema, ma eeldan, selle nädala jooksul ka parlamenti.

Ja nüüd küsib Aadu Must. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud härra peaminister! Ma olen jälginud sama teema väitlusi Skandinaavia ajakirjanduses ja kohtunud ka mõne huvitava väliseestlasega, kelle puhul oli hästi huvitav täheldada seda, et kui algul öeldi, et Eesti ei peaks pagulasi vastu võtma, siis hiljem, nimetades sõna Geislingen, ütlesid nad: "Jah, meie ajalugu räägib selle poolt, et me peame olema solidaarsed." Aga huvitav on teine motiiv, millega te peaaegu haakusite. Teie ettekandes, õigemini vastuses oli väga sümpaatne noot. Te rääkisite, et Eesti panustaks meelsamini raha kui pagulaslaagritega. Põhjamaade ajakirjanduses räägitakse nähtusest, mis on peaaegu juba reaalseks saanud, nimelt et Skandinaavia riikide osalusel on võimalik luua laagrid pagulastele tunduvalt soodsamas klimaatilises keskkonnas Aafrikas. Aga selleks, et sellest rääkida, peab olema initsiatiiv. Kas on midagi sellel teemal, et raha kasutada Aafrika mandril, juttu olnud?

Aitäh! Jah, nagu öeldud, selle probleemi olemuslik põhjus on märksa sügavam kui see, millega me praegu Eesti avalikkuse silmis oleme kõige rohkem, kõige nähtavamalt tegelenud. Suur osa selle probleemi lahendamisest on seotud tegelikult probleemi lahendamisega kohapeal. Iseenesest ei ole isegi laagrite loomine, näiteks Põhja-Aafrikas, veel probleemi lahendamine. See on küll samm sellele lähemale, aga probleemi see tegelikult ei lahenda. Mulle väga meeldis üks näide ühtsest põllumajanduspoliitikast. See oli vist Vabariigi President, kes selle tõi. Ma loodan, et ma nüüd valesti ei tsiteeri. Igal juhul see käis avalikust diskussioonist läbi ja tundus mulle väga sümpaatne mõte. Nimelt, Euroopa Liit oma ühtse põllumajanduspoliitikaga toetab iga hinna eest seda, et Euroopa turg oleks Põhja-Aafrika kaupadele suletud – maksab peale näiteks Hispaania põllumajandustootjatele selleks, et Hispaania tomatid oleksid turul konkurentsivõimelisemad, sätestab piiranguid Põhja-Aafrika tomatitele või ka muudele viljadele selleks, et nad ei saaks Euroopa turule tulla. Samas, sellega ju jäetakse tegelikult Põhja-Aafrika ilma arvestatavast sissetulekust, teistpidi, ka tarbija odavamast ja kvaliteetsemast kaubast, sest turgu sekkumisega lüüakse kaardid täielikult sassi. Aga tulles teie küsimuse tuuma juurde, on raske prognoosida, kuhu me täpselt ülemkogul nende aruteludega jõuame. Võimalik, et esitatakse ka mingeid initsiatiive, kuidas laagreid rohkem rahaliselt toetada. Aga ma juhin siiski tähelepanu sellele, et me eelistaks, kui me ei peaks nendele inimestele, keda oleks võimalik Eestis vastu võtta, mingeid laagreid looma. Pigem peaks olema võimalik võtta inimesi nii vähe, et neid saaks reaalselt ühiskonda integreerida, nii et tööealised inimesed ka tegelikult tööle läheksid. Eesmärk ei peaks olema see, et nad elu lõpuni kuskil laagrites isolatsioonis elaksid. See ei ole inimlik viis ja seda me ju tegelikult ei soovi.

Jaak Madison.

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Mul on paha kuulata juttu solidaarsusest, tolerantsusest ja võrdsusest, samal ajal kui Eesti põllumees saab kolmandiku toetusest, mida saab Belgia põllumees, samal ajal kui Eesti pensionär saab kaks korda vähem pensioni kui Itaalia pensionär, samal ajal kui meil on 40 000 nälgivat last. Tore solidaarsus, meeldiv kuulata! Aga räägime asjast. Praegune pagulaste teema on täielik sõnade väänamine ja demagoogia. Ei ole mõtet rääkida pagulastest, kui meil puudub igasugune kontroll selle üle, kes sealt paadiga tulevad, kellele läheb Itaalia rannavalve teisele kaldale vastu. Meil puudub kontroll, mis päritolu nad on. Neil pole dokumente, aga me räägime sõjapõgenikest. Ma saan aru, et praegusel valitsusel puudub igasugune julgus ja selgroog otse välja öelda, mis on Eestile parim, ja enda huvide eest seista. Kuid kas teil isiklikult on julgust kolmapäeva õhtul kell 6, kui Toompeal toimub meeleavaldus, tulla välja ja seletada täpselt sama, mis te praegu siin räägite, ka rahva ees?

Aitäh! Kolmapäeva õhtul kell 6 osalen ma Brüsselis Euroopa Liidu tippkohtumisel ja paraku Eestis olla ei saa. Ma ei saa nõustuda teie jutuga, et puudub igasugune võimalus nende inimeste tausta kontrollida. Pagulasstaatuse andmisel tehakse selle nimel tõsist tööd, et oleks võimalik inimeste tausta kontrollida ja tuvastada, kas inimesed ka päriselt pagulasstaatust vajavad, kas nende elu koduriigis on ohus, millised tagajärjed võiksid olla nende kodukohta pöördumisel. Te ütlete, et teil on paha kuulata juttu solidaarsusest. Teie valik. Väga paljude jaoks on kindlasti paha kuulata selliseid mõttevälgatusi, mis näitavad Eestit suletud, ebatolerantse, vihkamist õhutava riigina. Eks igaühel on oma vaade asjadele ja loodetavasti on kõigil piisavalt lugupidamist, et teiste vaateid mõista.

Märt Sults, palun!

Aitäh, auväärt esimees! Hea minister! Ma tahan öelda, et teil oli sundüürnike suhtes äärmiselt küüniline võrdlus, et illegaalid või sõjapõgenikud, mida iganes, me ei saa ju hädasolijatele selga pöörata ja me peame ulatama abikäe. Kuid juba 90-ndate algusest ulatavad sundüürnikud teie poole kätt, aga te pöörate neile selja. Kas nad peaksid minema illegaalidena Aafrika mandrile, sealt munsterdama ennast paari tuhande euro eest mingisuguse kummipaadi peale, sõitma Kreekasse ja siis tulema tagasi Eestisse, et saada siin inimväärse kohtlemise objektiks? Tähendab, siis neid hinnatakse, nii et nad saavad toetusi, nad saavad eluaseme, nad saavad puude ostmise raha, nad saavad söögi ostmise raha ja nad on tõesti jälle eestlased tagasi.

Aitäh! Minu hinnangul on nende kahe teema selline sidumine kohatu ja ma ei läheks sellega kaasa.

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Lugupeetud härra peaminister! Te manitsete meid, et me ei läheks emotsionaalseks, ja siis hakkate meile pisarapigistamise lugusid rääkima. Aga me ju teame ometi, et sealt illegaalidena üle tulevad inimesed viskavad oma passid ära ja siis kuulutavad ennast pagulaseks. Kas te saate üldse sellest aru, et tegemist on kõige massilisema inimkaubandusega Euroopas peale seda, kui viidi orje Aafrikast Ameerikasse? Euroopa Liit – ja paistab, et ka Eesti teie nõusolekul – tahab selles osaleda. Räägitakse mingitest laagritest ja ma ei tea millest kõigest veel. Te räägite, et me õhutame viha, aga vihakõnega esinete te ise omaenda rahva vastu. Meil ongi vaja olla suletud, kui me ei taha välja surra. Mul on muidugi ka konkreetne küsimus: kas Brüsselis – ma ei tea, mida te seal endale joogi sisse panete või mida sisse hingate – ei ole kuuldud sellistest asjadest nagu piiride valvamine ja illegaalide tagasisaatmine, et mõeldakse mingisuguseid jaburaid lahendusi välja?

Aitäh! Päris kindlasti on Brüsselis kuuldud piiride valvamisest. Euroopa Liidul on isegi küllaltki ulatuslik piirivalvekoostöö Frontexi raames ja ka Eesti on päris märkimisväärsel moel koostöösse panustanud. Samas, ma usun, et te kujutate päris hästi ette, kui pikk on Vahemere põhjarannik ja kui keeruline on seda sajaprotsendiliselt valvata. Ka Eesti piirivalvurid on osalenud sealse piiri valvamises. Nad on ka surmasuhu sattunud inimesi merest päästnud. Küllap nad teevad seda ka edaspidi. Minu üleskutse konstruktiivsele arutelulule oli kantud just sellest, et ei tuleks selliseid irratsionaalseid hüüatusi nagu "nüüd hakkab siia tulema tuhandeid inimesi!", "nüüd tuleb püsti panna laagrid!" ja mida kõike veel. Seda võib ju oma fantaasiates niimoodi välja mõelda, aga tõega on sellel üsna vähe ühist. Ma ütlesin, et Eesti saab küll osaleda probleemi lahendamises, aga me mõistame, et meil on oma piirid, millest üle minna ei ole võimalik. Meil on vaja argumenteeritult ja kainelt kirjeldada seda, miks on meie piir tunduvalt väiksem kui Euroopa Komisjoni pakutud arv. Kui me läheksime Euroopa Komisjoni ka selliste loosungitega, mida te olete ilmselt juba valmis joonistanud oma miitinguks, siis võite päris kindel olla, et nii komisjoni kui ka teiste Euroopa riikide kõrvad jäävad selle suhtes kurdiks. Argumente on vaja, loogikat on vaja, mitte emotsionaalset viha ja vastuseisu.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! Te mainisite ja mulle torkas kohe kõrva, et riigi aktiivne aeg on kaks aastat. Teate, me oleme paljudest projektidest juba osa võtnud, riigil on päris ilus teooria ja me läheme hurraaga, aga pärast lõpeb see sellega, et kohalikud omavalitsused võtavad suurema koormuse enda peale. Aga täna me räägime sellest, et selge pilt, Eestisse peaks tulema päris palju inimesi. Minu küsimus ongi selle kohta, kui palju meil riigis siis varjupaiku on. Ega me ei saa ju, ütleme, sügisel või talvel viia inimesi laagritesse. Kui palju on kohti, kus me võime vastu võtta inimesi, kellest te olete nii pikalt rääkinud?

Aitäh! Jah, nii nagu ma ütlesin, Eestil ei ole praegu sellist võimekust, et väga suurel hulgal inimesi vastu võtta. Juba ainuüksi seetõttu peame pidama komisjoni ja teiste riikidega läbirääkimisi ja ütlema, et see ettepanek, mille komisjon on teinud, on meie hinnangul ebarealistlik. Aga alati peab arvestama ka seda, et kõik Eestisse tulevad inimesed ei peaks minema kuhugi laagritesse ja isolatsiooni. Tegelikult võiks eeldus olla ikkagi see, et on põhimõtteliselt võimalik leida inimesi, kes soovivad ka ühiskonda integreeruda, tööle minna ja osaleda ühiskonnaelus nii, nagu kõik teised seda teevad. Ma isiklikult küll sellist olukorda ei tahaks, et meil tekivad laagrid, kus inimesed peavad elama isolatsioonis ja veel maksumaksja kulul. See ei ole kindlasti eesmärk.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Läti valitsus on väga selgelt välja öelnud oma seisukoha, et nemad kohustuslikku kvoodipõhist immigrantide jaotamist ei poolda. Ma küsin esiteks, millal tuleb Eesti valitsus välja väga konkreetse selge seisukohaga. Teiseks tahan teada, kas te peale seda, kui Euroopa meile kvoodid peale paneb, tulete ka Riigikogu ette luba saama ja annate teada, mitu immigranti me oleme kohustatud vastu võtma.

Aitäh! Eesti on selle, et me kvoote ei poolda, välja öelnud juba ammu. Ja see ei ole mitte ainult sellel teemal, vaid üldiselt me peame vabatahtlikku lähenemist ja läbirääkimist märksa paremaks meetodiks kui käskotsuseid ja kvoote. Aga mis puutub Eesti valitsuse seisukohtade kujundamisse, siis meil on plaanis arutada seda teemat homsel kabinetinõupidamisel. Seejärel tuleb siseminister Riigikokku Euroopa Liidu asjade komisjoni, kus ta peab saama Eesti ametlikele positsioonidele heakskiidu. Nii et selline on tehete järjekord. Ma usun, et väga suure tõenäosusega toimub see juba sel nädalal, sest nõukogu, kus Eesti seisukohti peab esindama, on juba 16. juunil. Seega tuleb suhteliselt ruttu tegutseda. Ma usun, et see seisukoht sisaldab häid argumente, miks meile Euroopa Komisjoni tehtud kvoodi ettepanek ei sobi. Ja selleks, et meie seisukoht oleks ka teisele poolele, läbirääkimispartnerile vastuvõetav, on küllap mõistlik lisada oma ettepanek selle kohta, mida Eesti aitamiseks teha saab.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud peaminister! Kaks momenti. Te rääkisite, et Eestil on piirid ja me ei saa siia kedagi lõpmatuseni mahutada, aga teadupärast ka Euroopal on piirid. Kas on arutatud, mis siis ikkagi saab? Ega üle Vahemere tulek ilmselt ei lõpegi, kui nädalavahetusega tuleb 6000 inimest. Te rääkisite integreerimisest, et on raha ja summad selleks, et pagulasi Eestisse integreerida. Ju on mõeldud, et jäädaksegi siia, kui me neid integreerime ja nad tööle hakkavad. Meil on omalgi integreerumisprobleemid, aga see selleks. Siit tuleb minu teine küsimus. Võib-olla on häid näiteid tuua sealt, kus juba on teist nahavärvi inimesed. Kuidas seal on õnnestunud integreerimine Euroopasse?

Aitäh! Eks neid näiteid on väga erinevaid, aga päris kindlasti on eri ühiskondades ka väga palju kaugele jõudnud edukaid inimesi, kes ei sündinud sellessamas riigis, kus nad edukaks said. Väga mitmed eestlased on oma maailmakuulsuse saavutanud mõnes teises riigis. Ma arvan, et ei pea teile tooma neid näiteid üle maailma, küllap teate isegi nii mõndagi. Väga paljudes juhtivates ettevõtetes tippjuhtkonna või asutaja tasemel on tegemist inimestega, kes on sündinud mõnes teises riigis. Üldiselt tänapäeva maailmas liigutakse küllaltki palju ja Eesti on siin olnud pigem erandlikuks nähtuseks, kus on liikumist suhteliselt vähe. Selles mõttes küllap leiab maailmast väga palju näiteid nii selle kui ka teise argumendi illustreerimiseks. Aga teie küsimuse esimene pool puudutas seda, kas tegeldakse probleemi tuumaga. Vastus on jah, loomulikult. See on paralleelne protsess. Ma rääkisin enne ka sellest, et alustades piirkonna sotsiaal-majanduslikust olukorrast, Euroopa võimalustest sellele kaasa aidata, ja lõpetades inimkaubitsejatevastase võitlusega, nende vastutusele võtmisega, paatide hävitamisega, on konkreetseid asju, mida tehakse, väga palju. On arutatud ka võimalust minna juba Põhja-Aafrika rannikule paate hävitama, selleks et inimesed ei peakski üldse eluohtlike sõiduvahenditega teele asuma. See aga eeldab väga põhjalikke õiguslikke analüüse ega ole niisama lihtne, seda enam, et Liibüas ei ole ühte kindlat valitsust, mis saaks nõusoleku anda. Olukord on väga keeruline, aga loomulikult tegeldakse sellega väga põhjalikult.

Uno Kaskpeit, palun!

Aitäh, austatud esimees! Härra peaminister! Jutt käib siin arvukuse ja hulga ümber juba pikalt ja on üpris häma, ei saagi aru. Ma arvan, et nagu mina tunneb enamik siin saalis olijatest siiski huvi konkreetse arvu vastu. Mis teie arvate, kui paljusid me oleme valmis vastu võtma?

Aitäh! Eesti võimalus selle probleemi lahendamises osaleda peaks olema proportsioonis meie suurusega Euroopa Liidus, st kas SKT, rahvaarvu või nende aritmeetilise keskmise järgi. See tähendab seda, et praegu pakutud kvoot on umbes kaheksa-üheksa korda suurem kui meie jaoks õiglane, meie võimekusele vastav lahendus. Kas ja kui hästi õnnestub meil oma partnereid veenda selles, et meie lähtekoht on just kõige õigem, on keeruline öelda. Kindlasti ei saa me neid veenda risti vastu olemisega. Me peame veenma argumentidega – peame näitama, mis on need põhjendused, miks on komisjoni ettepanek meie seisukohast vaadates ebaloogiline.

Toomas Vitsut, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Kuulan ja kuulan teid, muudkui veeretate oma ümmargust juttu. Aga ma ootan teie käest ikkagi konkreetseid arve. Kõigepealt, öelge arvuliselt, konkreetselt, mitu kohta on Eestil, kuhu saab neid immigrante paigutada. Teiseks, te rääkisite 2%-st, mis võiks Eestile osaks saada. Missugusest kvoodist või arvust te seda 2% arvutate? Kas sellest inimeste kogusest, mis eelmisel aastal Euroopasse jõudis, mis on umbes 600 000, või oletatavast arvust, kes sealt üldse on tulemas? Räägitakse viiest miljonist. Rääkige arvudest!

Aitäh! Kõigepealt kohtadest. Seda ei saa nii lihtsalt öelda sellepärast, et kui me võtame inimesed, kes paigutatakse Vao keskusesse, siis seal me räägime kümnetest kohtadest. Samas ei ole üldse vaja päris kõiki inimesi, kes juba on saanud pagulase staatuse, mingisse keskusesse, isolatsiooni paigutada. Seetõttu ei saa öelda, et on mingi üks konkreetne kohtade arv. Ligi 2% puhul käib jutt komisjoni ettepanekust, millega Eesti ei ole nõustunud, täpsemalt 1,75–1,86% on aruteludest läbi käinud. Seda on arvestatud 60 000-st. See ongi koht, kust tuleb arv, millega on avalikult opereeritud. Samas ma olen rõhutanud, et see arv on Eesti seisukohast võttes liiga suur. Õiglane oleks lähtuda Eesti suurusest, Eesti osakaalust Euroopa Liidus. Eesti osakaalu Euroopa Liidus saab mõõta objektiivselt kahel viisil: kas võtta rahvaarv – me oleme 0,26% Euroopa rahvaarvust – või võtta meie majanduse suurus, mis on 0,14% Euroopa Liidust. Mõlematpidi võib arvutada, see on rohkem maitse asi, kumbapidi seda õiglasemaks pidada. Igal juhul on see kordades väiksem kui komisjoni pakutud arv. Praegu räägitakse ümberasustamise ja ümberpaigutamise peale kokku 60 000-st ehk 20 000 + 40 000, sealt võetakse ka protsente ja nii jõutaksegi nende arvudeni.

Siret Kotka, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea peaminister! Möödunud nädala kolmapäeval infotunnis rääkis siseminister Hanno Pevkur sellest, et pagulasi ei paigutata mitte nii, nagu on Vaos, st keskustesse, vaid pigem sotsiaalkaitseministri kaudu eri omavalitsustesse. Kui nad paigutatakse omavalitsustesse, siis tulevad väga paljudesse omavalitsustesse ka pagulaste lapsed, kes on vaja panna kooli haridust omandama. Kas te näete omavalitsustele ette ka lisarahastuse, millega neid lapsi koolitada? Ma pean silmas nii keeleõpet kui ka haridustaset.

Aitäh! No nüüd me astume mitu sammu korraga. Praegu me ei ole veel selles olukorras, et meil oleks inimesi, kes lähevad konkreetsetesse omavalitsustesse. Aga kindlasti tuleb ka sellele mõelda. Kindlasti peaks riik toetama nende keeleõpet ja ühiskonda integreerimist. Meil ei ole mõeldav luua eri keeltes õppeasutusi üle terve Eesti. See ei tule kõne allagi. Eeldus peaks olema ikkagi see, et kui peaks olema pagulasi, kellega kaasas on lapsi, siis on võimalik anda neile ka eestikeelset haridust. Ja loomulikult tuleb nende asjadega samm-sammult tegeleda. Ma olen igal juhul valmis arutama seda, mil viisil riik omavalitsusi selles toetada saaks. Ma olen ise rääkinud omavalitsusjuhtidega, kes on täiesti tõsimeeli küsinud, kuhu peaks pöörduma, selleks et oma valda või külla mõned inimesed kutsuda. Sellest on räägitud ja see näitab, et tegelikult ei ole suhtumine üle Eesti sugugi nii üheselt suletud. Kui ma ei eksi, siis Postimehes, vähemasti ühes suures päevalehes, oli ka üks põhjalikum ülevaade, kus küsitleti omavalitsusjuhte. Nemad ütlesid, et juhul kui riik seda majanduslikult toetab, nii et omavalitsusele ei jää väga suuri rahalisi kohustusi, on nad täiesti valmis arutama seda, et mõned inimesed ka oma omavalitsuse territooriumil vastu võtta.

Olga Ivanova, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Ma jätkan oma kolleegi küsimust ja küsin selle kohta, kas on õiglane, kui riik leiab rahastuse pagulaste laste jaoks. Just tuli uudis selle kohta, et pannakse kinni Vastseliina kool, kus õppisid psüühikahäiretega lapsed. Või näiteks, meie koolides ei jätku piisavalt raha selleks, et moodustada väiksemaid klasse, kus õpiksid erivajadusega lapsed. Samas, me loome struktuurid ja ilmselt leitakse spetsialiste või koolitatakse neid, kes hakkavad pagulaste lastega tegelema.

Aitäh! Ma ei arva, et selline eri valdkondade vastandamine oleks kuidagi mõistlik. Mis puudutab erivajadustega laste haridust, siis see on väga oluline teema. Ja on väga tähtis, et see koolivõrk, mis erivajadustega lastele on loodud ja millesse investeeritakse ning millesse ka varem on investeeritud kümneid miljoneid eurosid, oleks jätkusuutlik. Kui on mingid konkreetsed piirkonnad, kus on ette näha, et ei ole piisavalt lapsi kestvaks õppetööks, siis tuleb riigil Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu pakkuda välja kõige mõistlikumad lahendused, kuidas erivajadustega laste haridust korraldada. See on olnud pikem protsess – haridusvõrku on ümber korraldatud – ja see on andnud võimaluse mitmed koolid väga hästi korda teha. Eestis on ka tipptasemel erivajadustega laste koole nii hariduse kvaliteedi kui ka igapäevase olme poolest. Me teame, et erivajadustega lastele on tihti vaja ka märksa rohkem kaasnevaid teenuseid ja seetõttu on nende koolimajad kindlasti ühe õpilase kohta kallimad kui tavakoolid. Ratsionaalsus, kuhu täpselt neid koole ehitada, mismoodi seda haridusvõrku planeerida, on Haridus- ja Teadusministeeriumile väga suur vastutus. Sellega tuleb igal juhul tegeleda. Aga ma ei vastandaks eri valdkondi, see on väga-väga libe tee. Mitmesugusteks asjadeks on riigil vaja raha leida. Kui on oluline ülesanne, mis tuleb täita, siis tuleb selleks ka vahendid leida.

Andrei Novikov, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Eks praegused probleemid ole tekkinud suuresti araabia kevade tõttu. Ka NATO tegevus toetas seda omal ajal ja aitas näiteks ka Liibüa diktaatori Gaddafi maha võtta. Milline on teie seisukoht, kas omaaegne tegevus oli vale või mitte?

Aitäh küsimuse eest! See on päris huvitav lähtekoht, et süüdistada kõiges NATO-t. See hakkab juba meenutama ühte sellist propagandavõrgustikku, mis meie idanaabril on, et kõikides maailma hädades nähakse alati USA ja NATO kurja kätt, kuigi me teame, et tegelikkuses see sugugi nii ei ole. Kuigi eri riikides olid demokraatlikud protsessid, mis viisid diktaatorite kukutamiseni, on minu arvates päris kohatu öelda, et see on probleemi tuum. Arvestame, et need režiimid, millest te räägite, siiski piinasid ja tapsid tuhandeid inimesi. Väga küüniline oleks arvata, et needsamad diktaatorid hoidsid seda probleemi justkui oma õue peal. Öelda nüüd, et nende režiimide langemine oli kuidagi vale või et neid oleks pidanud kuidagi Euroopa riikide toel edasi pidama, selleks et see probleem oleks nende õue peal, on, ma arvan, suhteliselt kohatu.

Andres Ammas, palun!

Austatud juhataja! Austatud peaminister! Eelmisel nädalal ilmus Eesti Ekspressis ajalehe väljaandja Hans H. Luige huvitav kolumn, kus ta esitas mõtte, et Eesti võiks eeskätt vastu võtta Süüriast pärit orbusid. Kas teil oli juhust seda artiklit lugeda? Kui oli, siis mis te sellest ideest arvate?

Aitäh! Selliseid mõtteid on olnud ju päris palju. Ka Euroopa Parlamendi saadik Urmas Paet on esile toonud, et inimlikus mõttes oleks võib-olla kõige olulisem aidata just vanemateta lapsi, kes on sattunud kas sõjakoledustesse või muude hammasrataste vahele. Inimlikus plaanis, ma usun, on selles ka iva olemas. Me ei ole valitsuses selliselt arutanud, et kas ja keda – kas pigem tööealisi inimesi, pigem perekondi või pigem lapsi. Praegu me ei ole kindlasti selles faasis. Aga inimlikult ma näen selles mõttes teatud iva. Muidugi siis peab olema ka väga selge, et tegemist on vanemateta lastega, sellepärast et kui selgub, et neil siiski on lähedased olemas, siis peab arvestama ka sellega, et võib tekkida vajadus perede taasühendamise järele ja sel juhul võib kaasneda märksa rohkem inimesi. Ütleme nii, et tuleb rahulikult nende teemade üle mõelda. Me ei ole valitsuses veel sinnamaani jõudnud ja praegu ei ole ka see aeg, et arutada, kas pigem lapsi või pigem tööealisi. Aga ma tean, et selliseid ettepanekuid on tehtud.

Arno Sild, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Mul on selline küsimus, kas on juba konkreetsed plaanid, kuidas suunatakse edasi need inimesed, kes praegu juba on Vao keskuses. Minu käest on valijad küsinud, kui kaua nad seal jalgpalli mängivad. Kui kaua neid seal ülal peetakse?

Aitäh! Nagu te teate, see sõltub konkreetsetest inimestest. Tegemist on varjupaigataotlejatega, kelle taotlusi Politsei- ja Piirivalveamet ükshaaval läbi vaatab. Selle järgi, kas nendele antakse staatus või mitte, tehakse otsus, kas inimesed Eestist välja saata või anda neile elamiseks luba. Öelda, mis on see lõplik tähtaeg iga konkreetse isiku kohta, on suhteliselt keeruline, aga selge see, et Politsei- ja Piirivalveamet tegeleb sellega pidevalt. Selles, kui nad seal jalgpalli mängivad, ei oska mina midagi väga hirmsat näha. Ma vaatasin ka neid reportaaže, mida üks teie erakonnakaaslane seal tegemas käis, püüdes jätta muljet, et kohalikus külas on midagi väga halvasti. Aga kuuldes sealsete külaelanike väljaütlemisi, neil peale hirmude, mis küllap on irratsionaalsed, tegelikult ühtegi sisulist etteheidet ei olnud. Eks seegi on omaette indikaator. Juhin tähelepanu, et seal on tõesti väga palju erineva elusaatusega inimesi ühes kohas koos. See on koht, kus neid on ka kõige rohkem. Kui hirmudel peaks mingitki reaalset alust olema, siis seal peaksid need ka väljenduma, aga ometi nii ei ole olnud.

Selleks korraks on küsimused läbi. Avan läbirääkimised. Kõigepealt palun arupärijate esindajana Martin Helme!

Mitu minutit ma võin rääkida?

Viis. Ja kui on lisaaega vaja, saab veel kolm juurde ka. Aga rohkem ei saa.

Selge. Aitäh! Ma arvan, et mul läheb lisaaega vaja.
Kuulsime härra peaministrilt mitu korda üleskutseid, kuidas seda teemat ei tohiks käsitleda emotsionaalselt. Andke andeks, aga esiteks on pooled teemad poliitikas emotsionaalsed ja teiseks, emotsioonidesse laskus härra peaminister ise. Need pisarapigistamise lookesed sellest, kuidas õnnetud sõjapõgenikud Süüriast peavad ju kuhugi minema, on demagoogia ja manipulatsioon. Me ju tegelikult teame, et sealt ei tule üle mitte õnnetud 7-aastased tüdrukud, kes põgenevad tapmise ja vägistamise eest, vaid sealt tuleb tuhandete ja kümnete tuhandete kaupa noori mehi, kes on müünud oma emad, õed ja tütred inimkaubanduse ohvriteks, et saada kokku see raha, mida maksta inimkaubitsejatele, ja tulla siis Euroopasse. See on praeguse immigratsiooni tegelik ja tõeline pale. See on inimkaubandus, millele tahetakse kaasa aidata. Me ei saa sellega ju mitte mingil moel leppida, seda enam, et see tulv ei lõpe mitte kunagi. Aafrikas on varsti üle miljardi inimese.
Meid manitseti siin, et me tegeleme rassismi ja vihakõnega. Mul on küsimus. Kas inimesed, kes on valmis vastu võtma otsuseid, mis kauges perspektiivis ohustavad Eesti rahva ellujäämist, saavad tõesti tulla tegema meile etteheiteid vihakõne pärast? See on vihakõne omaenda rahva vastu. Härra peaminister, mida eesti rahvas teile teinud on, et te valmistate ette meie hävingut? Praegu tundub küll olevat selline lugu, et kui see valitsus lepib Eestile massilise immigratsiooni pealesurumisega, siis aetakse sama poliitikat, mida ajas omal ajal Karl Vaino – eesti rahva hävitamise poliitikat. Kas te tahate minna ajalukku sellise inimesena, nagu oli Karl Vaino? Karl Vainol oli vähemalt see ettekääne, et ta ei olnud eestlane. Tema ei olnud siia valitud, vaid ta oli siia suunatud.
Põhiprobleem selle teema käsitlemisel on valitsuse usalduskrediit. See, kui meile kinnitatakse, et Eesti ei nõustu ühe või teise asjaga või et Eesti valitsus ei ole andnud luba üheks või teiseks asjaks, on sama tõsiselt võetav kui päev enne valimisi otse-eetris väitmine, et käibemaksuerisust ei muudeta. Mitte keegi ei usu reformierakondlasest peaministri või siseministri kinnitust, et seda või teist asja ei juhtu. Me lihtsalt ei usu. Probleem on väga lihtne. Rahvas tahab saada selgesõnalist kinnitust, et Eesti huvide eest seistakse. Selle jaoks ei ole vaja mitte sallivust – või ma ei tea, mis asju meile siin ette loeti –, vaid selle jaoks on vaja selgroogu. Selle jaoks on vaja iseloomu ja mingisuguseidki veendumusi – teadmist, miks üldse ollakse poliitikas ja mida toob endaga kaasa see amet, mida nimetatakse peaministri ametiks. Ma tahan ausalt öeldes tunnistada, et minu meelest ei ole ühtegi nendest omadustest meie praegusel peaministril. Ma ei usalda teda Eesti rahva huvide kaitsmisel Brüsselis.
Kolmapäevaks oleme me kutsunud inimesi siia maja ette, et veel kord selgelt väljendada: küsimus ei ole mitte selles, kas me võtame 50, 500 või 5000, küsimus on selles, et me otsustame seda ise siin Eestis, selle põhjal, missugused on meie argumendid. Ja argumente on küll ja küll. Ei ole niimoodi, et me vehime ainult emotsioonidega. Me teame täpselt, milliseid probleeme on toonud kaasa Hollandis, Inglismaal, Rootsis, Saksamaal, Prantsusmaal, Kreekas ja Itaalias massiline immigratsioon. See, kui meil praegu räägitakse mingisugusest ärritusest või vihasest õhkkonnast Eestis, on lapse lalin võrreldes madalatasemelise kodusõja olukorraga, mis mõningates riikides, mõningates linnades on eksisteerinud juba aastaid. Kas me tõesti tahame neid probleeme Eestisse? Eesti Konservatiivne Rahvaerakond kohe kindlasti ei taha. Ja ma võin ennustada, et kui valitsus jätkab samasugust vingerdavat poliitikat, nagu me täna siit puldist kuulsime, siis järgmises valitsuses me saame kaitsta neid seisukohti, mida me oleme selgelt väljendanud ja kavatseme edasi selgelt väljendada. Meie senine immigratsioonipoliitika on Eestit hästi teeninud, me ei pea seda muutma. Päris kindlasti ei tohiks me seda muuta välise surve tõttu. Me ütleme selge ja resoluutse "ei" immigratsioonile mujalt maailmast. Aitäh!

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ega mulle ka eriti ei istu see põgenike laine Põhja-Aafrikast. Aga ma arvan siiski, et Eesti riigil ei ole moraalset õigust neile ära öelda. Ja ma üritan teile selgitada, miks ma nii arvan.
Aastal 2003 lehvitas üks Ameerika kindral Kongressis mingit valget pulbrit ja ütles, et see on salapärane õudselt tappev relv. Selle algusest lõpuni valeliku ütluse peale tekkiski üks sõjaline operatsioon, mille tõttu Iraagis hukkus humanitaarorganisatsioonide hinnangul minimaalselt 800 000 kuni 1 300 000 inimest. Kusjuures ÜRO Julgeolekunõukogu sellele operatsioonile mingit nõusolekut ei andnud. Aga seetõttu saavutati kaks tulemust: Iraagi nafta sai USA võimu alla ja üle 30 000 Saddam Husseini ohvitseri sattus vanglasse. Ma loodan, et te olete kuulnud sellisest vanglast nagu Abu Ghraib ja mõned teisedki, Guantanamo jne. Mehed said vähehaaval sealt välja. Mida nad pidanuksid tegema? Otsima, kus saab veel sõdida? Ja neid läkski vaja. Järgmisena oli juba Liibüa president ja Liibüa riik. Ka nafta ja soov minna dollarilt üle kohalikule valuutale. Tekkis riigipööre, sõda, täielik anarhia. Praegu on seal kaks parlamenti, kaks valitsust. Täielik korralagedus, sõda käib.
Veel üks sõda – Süüria. Bashar al-Assad sõdib veel, aga kui kaua ta ikka saab. Tema vastu on seesama Islamiriik, mille aluseks ja põhiliseks sõjaliseks jõuks on needsamad Husseini 30 000 ohvitseri. Ja nemad juba oskavad sõdida.
Eesti riik oma valitsuse näol, oma parlamendi näol ei öelnud ühtegi sõna, kui tapeti iraaklasi. Eesti riik ei öelnud ühtegi sõna Liibüa sõja kohta, ei öelnud ühtegi sõna Süüria sõja vastu. Me ei öelnud midagi ka siis, kui Egiptuse president Moubarak kukutati. Aga see, et meie teiste hulgas vaikides vaatasime, mis juhtub Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas, tekitaski selle sõjakolde, mille tõttu on hinnanguliselt 18 miljonit inimest, kes liiguvad Euroopa poole. See on täiesti usutav arv. Lõuna-Itaalias on praegu ametlikult – poolteist kuud tagasi Itaalia võimud teatasid – 350 000 põgenikku, mitteametliku hinnangu järgi 700 000 – 800 000. Neid on veel Lõuna-Kreekas. Mis te arvate, kuhu nad edasi lähevad? Nad lähevad sinna, kuhu neid määratakse. Ja meie olime vait, kui nende kodud hävitati, kui neid tapeti. Meie riigina olime vait ja meil ei ole mingit moraalset õigust praegu neile ei öelda.
Te võite sellele vastu vaielda – need maad on kaugel, meil polnud seal midagi öelda. Oli! Nii nagu mehe teeb suureks meheks mitte tema kasv või suurus, vaid tema vaprus, tema oskus öelda õigel hetkel ei, teeb ka riigi suureks see, kui ta näeb, et kellelegi tehakse liiga. Järgmine kord, kui hakatakse rääkima, et üks või teine diktaator on demokraatia vastu ja teda on vaja kindlasti pommitada, tuletage meelde, mida me juba praegu eelmistele pommitustele vastuseks saame. Ärgem olgem vait ka Ukraina puhul. Sealt võib tulla veel midagi hullemat, kui me oleme endiselt vait ega märka, kuidas riik, sõjalennukeid ja pommitajaid kasutades, pommitab omaenese kodanikke. Aitäh!

Andres Herkel, palun!

Härra esimees! Austatud Riigikogu liikmed ja peaminister! Ma katsuksin olla tasakaalukas ja mitte peaministrit a priori nendes hädades süüdi mõista, nagu üks eelkõneleja tegi. Need paar seisukohta, mis siin kõlasid – esiteks, Eesti ei toeta kvoote, ja teiseks, pagulaste vastuvõtmine peab jääma liikmesriikidele vabatahtlikuks –, on igati mõistlikud. Meil jääb üle loota ainult seda, et valitsusel tõepoolest õnnestub neid kaitsta. Ja kui ei õnnestu, siis on põhjust rääkida kriitilisemates toonides.
Aga ma toon mõned aspektid selle probleemi ühiskondlikust vastukajast. Nimelt, eelmisel nädalalõpul käisin ma Vabaerakonna telgiga Viljandis, kus liikus hästi palju rahvast. Meie eesmärk ei olnud rääkida inimestele oma juttu, vaid kuulata seda, mis Eesti inimestel südamel on. Ma pean tunnistama, et pagulaste teema ärritab väga teravalt ja see teeb murelikuks. Kahtlemata on kuulda irratsionaalseid hüüatusi, millele eespool osutati, aga niisugustest tunnetest tuleb ka aru saada, sest kui inimeste pensionid on väikesed, kui inimestel ei ole tööd, siis nad tajuvad probleemi mingite hüvede äravõtmisena meie oma inimestelt ja valitsuse võimaliku pehmusena. Kui see oleks meie oma valitsuse algatus, siis ma ütleksin, et see on PR-katastroof. Praegusel juhul on aga selle taga siiski Euroopa Komisjon.
Minul on küll niisugune hirm, et see kõik külvab meie ühiskonnas ksenofoobiat juurde, mitte ei võta ära. Selles mõttes on nii või teisiti tegemist üsna kontraproduktiivse teemaasetusega. Oleks väga naivistlik lahendada seda sellisel moel, nagu teevad mõned vähese elukogemusega ajakirjanikud või pagulasabiorganisatsioonide esindajad, kes saavad oma toetusraha Euroopa Liidu fondidest, et kõnelda ainult solidaarsusest. Ma olen nõus, et solidaarsusest tuleb ka kõnelda, aga kõige vastuvõtmine, ja niimoodi kergelt, ei ole mõistetav. See ei lõpe mitte ainult sellega, et meie võimekus pagulasi niisugusel hulgal vastu võtta ebaõnnestub, vaid eeskätt sellega, et Eesti ühiskond on lõhestatud ja meil ei õnnestu siin seda lõhet enam kokku lappida. Ning äärmusluse jõud ainult kasvab. Ma tõepoolest loodan, härra peaminister ja eeskätt siseminister, kes meid peaks esindama 16. juunil, et te suudate Eesti huvide eest siin efektiivselt seista. Ja kõigile nendele, kes on väga ärritunud ebaõiglaste kvootide pärast, tahame öelda, et loosung "Ei pagulastele!" ei ole hea, aga loosung "Ei kvootidele!" on kindlasti asjakohane ja adekvaatne ning seda me peaksime toetama. Samuti on asjakohane viide sellele, et immigratsiooniprobleemid on Eestis juba nõukogude ajast väga teravalt sees, meie ühiskond ei ole sellest šokist päriselt üle saanud. Ei saa olla nii, et see probleem on meie Euroopa partnerite jaoks mingi nii kauge ajalugu, et sellest ei saa rääkida. Kui peaminister ütles, et Euroopa Komisjoni pakutud piirarv on kaheksa-üheksa korda suurem kui see, mis objektiivsete kriteeriumide alusel meile sobiks, siis me tõepoolest loodame, et meil õnnestub seda positsiooni kaitsta.
Lõpuks, ma ei saa siinkohal tegemata jätta ka seda märkust, et kui varasematel aegadel on Riigikogu liikmed tõstatanud küsimuse Camp Ashrafi kannatanutest, nende toomisest Eestisse haiglaravile või ka Alla Dudajeva kutsumisest Eestisse, siis on Eesti valitsus alati öelnud väga terava "ei". Võib-olla see on koht, kus me peaksime mõtlema sellele, et me oleme varem talitanud liiga jäigalt ja see, mida meile praegu peale pannakse, on omakorda ebaõiglane. Aitäh!

Kas peaminister soovib esineda? Ei soovi. Lõpetan selle arupärimise käsitlemise.

Järgmise arupärimise autorid on Riigikogu liikmed Kadri Simson, Märts Sults, Kersti Sarapuu, Mihhail Stalnuhhin, Valeri Korb, Andrei Novikov, Dmitri Dmitrijev, Enn Eesmaa, Tarmo Tamm, Rein Ratas, Olga Ivanova, Jüri Ratas, Martin Repinski, Erki Savisaar, Jaanus Karilaid, Priit Toobal, Aadu Must, Viktor Vassiljev, Siret Kotka, Mihhail Korb, Toomas Vitsut ja Mailis Reps. Arupärijate nimel esineb meile nüüd Kadri Simson. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees ja peaminister! Head kolleegid! 22 Riigikogu liiget on esitanud peaministrile arupärimise riiklike võlakirjade kohta. Mäletatavasti käivitas Euroopa Keskpank s.a 9. märtsist euroala avaliku sektori ostuprogrammi, mille käigus ostavad eurotsooni kuuluvate riikide keskpangad kuni järgmise aasta septembrini 1,1 triljoni euro eest võlakirju. Ka Eesti tegi oma esimese ostu juba 9. märtsil ehk esimesel päeval: võlakirju osteti 10 miljoni euro eest. Neid oste jätkatakse nii, et iga kuu saaks Eesti täis oma ettenähtud mahu, mis on 100–120 miljonit eurot kuus. Vähemalt järgmise aasta septembrini kulutavad kõik euroala keskpangad võlakirjade ostule 60 miljardit eurot kuus. Seejuures saavad keskpangad osta euroala valitsuste võlakirju, mis on 20–30-aastase tähtajaga, ja nad võivad neid osta järelturult. Eesmärk on see, et euroalal loodaks teatav inflatsioon. Aga veelgi tähtsam on see, et ostes järelturult võlakirju, pumbatakse euroala riikide majandusse raha, mis tagab nendes riikides majanduskasvu.
Nüüd me jõuamegi probleemi juurde. Teatavasti ei ole Eestis võlakirju, mida Eesti Pank osta saaks. Seetõttu peab Eesti Pank osalema protsessis küll ostjana, aga ta suunab need miljonid eurod teiste riikide majandusse, sest osta saab ainult teiste riikide võlakirju. Praegu on ka olukord, kus Eesti riik ise võlakirju emiteerima ei hakka.
Kui me selle arupärimise kuu aega tagasi üle andsime, siis oli selge, et Eesti Pank võimalusi otsib. Ilmselt saab peaminister küsimustele vastates juba välja käia ideid, kuidas Eesti Pank saab ka Eesti majandusele mingit tuge anda. Aga kuna Eestis lähiaastatel investeerimisvõimekuse olulist kasvu oodata ei ole, siis tuleb neid võimalusi, kuidas euroala majanduse elavdamise projekti meie kasuks pöörata saab, kindlasti palju jõulisemalt otsida. Sellele on tähelepanu juhtinud majandusprofessorid Rainer Kattel ja Raul Eamets, kes on leidnud, et praeguses olukorras peaks Eesti kindlasti kaaluma võlakirjade emiteerimist. Swedbanki privaatpanganduse investeeringute juht Tarmo Tanilas on hinnanud, et Eesti on seda võimalust juba maha magamas. Euroopa Keskpank on välja käinud finantsinstrumendi, kuidas majandust elavdada, aga meie jälle kaasa ei löö.
See, et Eesti ei võta võlgu, on viimase aja dogma. Aastal 2001 tegi Reformierakonda kuuluv rahandusminister Siim Kallas küll ettepaneku, et Eesti võiks 100 miljoni euro ulatuses võlakirju emiteerida, rahastades sellega muu hulgas radarisüsteemi ostu. Siim Kallas ütles toona: "Võlakiri ja võlakirjade väljaandmine on üks populaarsemaid laenuvõtmise instrumente kogu maailmas ja see areneb pidevalt. Selle järgi hinnatakse ka riigi majanduslikku seisu ja riigi usaldusväärsust. See instrument on Eestil kogu aeg puudu olnud. Ka see on üks kaalutlus, miks juba pikka aega arutleti selle üle, kas ei tuleks välja anda üks riigi võlakiri, mis oleks ka teatud suuna näitaja." Toonane mõte jäi intellektuaalselt huvitavaks aruteluks. Edaspidi on valitsus leidnud lihtsamaid viise ja pole majandust ergutanud ka tugeva kriisi aastatel, aga nüüd, kui Euroopa Keskpank on selle ostuprogrammi algatanud, peaks ilmselt ka Eestis sellel teemal rohkem arutlema. Seetõttu oleme esitanud peaministrile neli küsimust, mida ma aja kokkuhoiu mõttes ette lugema ei hakka. Tänan tähelepanu eest!

Arupärimisele vastab peaminister Taavi Rõivas. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud arupärijad! Vastan teie 4. mail esitatud arupärimisele riiklike võlakirjade kohta.
Esimene küsimus: "Milline on Teie nägemus riiklikest võlakirjadest ja kas praeguses olukorras võiks riik kaaluda riiklike võlakirjade väljaandmist?" Väga palju on maailmas neid riike, kes kasutavad oma võlaportfelli juhtimiseks võlakirju. Võlakirju on praktiline emiteerida siis, kui võlaportfell on väga suur, kui võõrvahendeid on vaja suures mahus nii olemasolevate võlakohustuste refinantseerimiseks kui ka riigieelarve puudujäägi katmiseks. Näiteks on Läti keskvalitsuse võlaportfell üle 8 miljardi euro, Leedus on see üle 10 miljardi ja Soomes üle 95 miljardi euro. Eesti riigikassa võlaportfell on 525 miljonit eurot. See koosneb ühest pikaajalisest laenust, mis on võetud Euroopa Investeerimispangast. Riigile võlakohustuste võtmise vajadus sõltub riigi eelarvepoliitikast. Riigikassa saab iga kord, kui on vaja puudujääki katta, otsustada, kas võtta laenu või emiteerida võlakirju, ning kui eelarve on ülejäägis, siis saab otsustada, kas maksta võetud laene tagasi või hoida seda raha reservides.
Ma ei saa kuidagi nõustuda hinnanguga, et võlavõtmine on ühemõtteliselt majandusse raha pumpamine. Ka kõige soodsam laen tuleb alati tagasi maksta. On oma selged loogikareeglid, miks Eesti – sugugi mitte ainult viimasel ajal, vaid juba üle 15 aasta – on ajanud poliitikat, et me ei päranda oma kohustusi järeltulevatele põlvedele. Nii ka praegu. Ametisolev valitsus on otsustanud jätkata seda enam kui 15 aastat aetud konservatiivset eelarvepoliitikat. See tagab Eesti pikaajalise majandusliku ja rahandusliku jätkusuutlikkuse. Me oleme riigi eelarvestrateegias aastateks 2016–2019 ette näinud, et lähiaastatel ei ole riigi rahavoo juhtimiseks vaja lisaallikaid ei pikaajaliste laenude ega uute emiteeritavate võlakirjadena. Hoiame riigi rahaasjad korras ega vaja võõrast raha, selleks et hakkama saada. Järgmistel aastatel valitsussektori võlakoormus pigem väheneb. Kui mingil põhjusel peaks olema tulevikus vaja rahavoo puudujäägi finantseerimiseks võtta võlakohustusi, siis on Rahandusministeeriumil võimalik selleks kaaluda nii laenuvõtmist, reservide kasutamist kui ka võlakirjade emiteerimist.
Teine küsimus: "Teie erakonna esindajad on varasemalt toetanud suurprojektide rahastamist võlakirjade kaasabil. Kas ja milliste projektide puhul võiks Teie hinnangul kõne alla tulla võlakirjade emiteerimine?" Nii nagu riigieelarve positsiooni arvestustes, kus võetakse ühtsena arvesse riigi kõik tulud, kulud ja investeeringud, kavandatakse ka riigieelarve rahavoo juhtimist ühe tervikuna. Riigi tuludest, näiteks maksudest, toetustest ja vara müügist saadud rahast kaetakse väljaminekud ehk kulud ja investeeringud. Riigil ei ole otstarbekas investeerimisprojektide finantseerimiseks lisalaenu võtta, kui riigieelarve koostamisel on juba arvestatud, et riigieelarve tulud ja toetused katavad nii kulusid kui ka investeeringuid. Vaadates laiemalt riigi investeeringuid, tuleks meil arvesse võtta ka riigile kuuluvaid ettevõtteid. Peale riigieelarvest finantseeritavate riiklike investeeringute teevad riigile väga olulisi investeeringuid ka mitmed äriühingud. Äriühingute ja sihtasutuste võlakohustused olid eelmise aasta lõpul kokku 3 miljardit eurot, millest riigi võlakohustused moodustasid 1 miljardi ning äriühingute ja sihtasutuste võlakohustused 2 miljardit eurot. Sellest 2 miljardi euro suurusest võlakohustusest moodustavad võlakirjad omakorda 1 miljardi. Riigiettevõtetest on oma suurte investeeringute finantseerimiseks võlakirju emiteerinud Eesti Energia (700 miljonit eurot), Elering (225 miljonit eurot) ning varasematel aastatel ka Riigi Kinnisvara AS.
Kolmas küsimus: "Mida arvate Siim Kallase mõttest, et emiteeritavad võlakirjad annaksid ühe indikaatori, millega mõõta Eesti majanduse seisu?" Riigivõlakirjad võivad küll toimida majanduse seisu indikaatorina, juhul kui riik on välja andnud mitmeid suure emissioonimahuga võlakirju, mis võimaldavad võlakirjainvestoril nendega aktiivselt kaubelda. Rahvusvahelistel finantsturgudel arvestatakse likviidse võlakirjaemissiooni mahtu alates 1 miljardist eurost. Selleks et Eesti riigi emiteeritavaid võlakirju saaks kasutada õiglase riskisuse indikaatorina, tuleks riigil suures mahus ja regulaarselt võlakirju emiteerida. Kui mõne üksiku võlakirja emissioon jääb väikseks ja võlakirjainvestoritel puudub kindlus, et lisanduvad uued emissioonid, siis jäävad müüdud võlakirjad osta-ja-hoia-investorite portfellidesse kuni võlakirjade lunastamiseni. Sellisel juhul ei toimu emiteeritud võlakirjadega aktiivset kauplemist, neil ei ole turuhinda ja neid ei saaks kasutada Eesti riigi võlahinna indikaatorina. Finantsturgudel on riikide majanduse seisu ja finantstugevuse hindamise üks enim levinud indikaator krediidireitingud. Riigi riskisuse hindamisel ja võrdlusel teiste riikidega on võimalik kasutada ka credit default swap'i ehk krediidiriski vahetustehingumäärasid, mida noteeritakse küll ka Eesti riski kohta, olgugi et meil võlakirju tegelikult ei ole. Põhiliselt kasutatakse riikide majandusseisu hindamiseks ja prognoosimiseks makromajanduslikke indikaatoreid. Seega ei ole meie võlakirjade puudumine kindlasti mingi takistus riigi majandusseisu mõõtmisel. See, et meil võlakirju ei ole, meie laenukoormus on väike ja eelarve on tasakaalus, on veel märksa parem indikaator ja näitab meie majanduse paremat seisu kui näiteks võlakirja intressi või kulukuse määr.
Neljas küsimus: "Riik investeerib praegu peamiselt eurorahade toel. Pärast käesoleva eelarveperioodi lõppu me aga näeme, et võime edaspidi eurorahadest ilma jääda ja riik peab seejärel oma võimaluste piires hakkama saama. Rääkides pikemat perspektiivi silmas pidades, siis kas eurorahade kadumise järel võiksid Teie hinnangul riiklikud võlakirjad kui üks finantsinstrument kõne alla tulla?" On väga vara spekuleerida teemal, kas ja kui suures mahus oleks Eestil võimalik saada Euroopa Liidu struktuurifondide vahendeid peale 2020. aastal lõppevat perioodi. Samas, iga-aastaste eelarvete koostamisel ja vastuvõtmisel me peame lähtuma ka riigieelarve baasseadusest, mis sätestab reeglid valitsussektori eelarvepositsioonile. Juhul kui riigieelarve rahavoo juhtimiseks peaks tulevikus olema vaja võlakohustusi võtta, siis saabki Rahandusministeerium kaaluda, kas kogukulude ja finantsriskide juhtimise seisukohalt on otstarbekam emiteerida võlakirju või võtta laenu. Aga rõhutan veel kord, et minu juhitaval valitsusel on plaanis hoida Eesti riigi rahaasjad korras ja mitte Eesti võlakoormat suurendada, ei pikaajaliste laenude ega võlakirjadega. Aitäh!

Küsimused. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Kolm kuud on Eesti Pank võlakirju ostnud, 15 kuud ostab ta veel. Märtsis ostis Eesti Pank võlakirju 117 miljoni euro eest, aprillis ligi 119 miljoni eest, mais juba 129,8 miljoni eest. Teie vastusest jäi mulje, et te olete peaaegu uhke, et Eesti Pank ei saa osta Eesti võlakirju ja tugevdab teiste riikide majandust. Tekkis lausa selline haletsustunne, et küll neil riikidel, kelle võlakirju me ostame ja kelle majandust elavdame, on halvasti läinud. Kas te oskate nimetada neid riike, kelle võlakirju Eesti Pank söandab osta? Siis me teaksime, kes on need õnnetud riigid, kellel nii halvasti on läinud.

Aitäh! Eesti Pank on sõltumatu asutus. Küllap nad saavad ise kommenteerida, kelle võlakirju ja kui palju nad ostnud on. See lähtekoht, et laen tugevdab majandust või defitsiit on majanduse elavdaja, on minu hinnangul suhteliselt vildakas. Suur osa Euroopast on praegu väga kehvas olukorras seetõttu, et varasemad valitsused on hoolega – ma kasutan teie väljendeid – elavdanud või tugevdanud majandust ehk elanud võlgu. Võlgu elamine ei ole mingi majanduse tugevdamine, võlgu elamine on võlgu elamine. Ka kõige odavamad laenud tuleb tagasi maksta. Nii et see, kui Eesti riigil ei ole vaja võlgu võtta, ka oma keskpangalt või kelleltki kolmandalt, on positiivne nähtus, sest me tuleme ots otsaga kokku, ei päranda oma lastele võlgades riiki ja saame arvestada sellega, et kogu maksutulu, mida Eesti riik kogub, läheb Eesti riigile oluliste kulutuste tegemiseks. Paljudes Euroopa ja muu maailma riikides läheb väga arvestatav osa eelarvetulust varem võetud kohustuste teenindamiseks ehk intressimakseteks ja vanade laenude tagasimakseteks. Meil sellist kohustust ei ole.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Kõigepealt parandan ma teie vead. Meie riigieelarve ei ole olnud tasakaalus vähemalt viis viimast aastat. Te võiksite selle teemaga tutvuda. Ka sellel aastal oleme umbes 100 miljoniga miinuses, nominaalse tasakaalu mõttes. Teiseks, riigi võlakoormus ei ole mingi 500 miljonit, vaid 1,8 miljardit eurot. Aastaga kasvas see umbes miljardi võrra. Sellest circa veerandi ehk 475 miljonit eurot moodustab kohustus Kreeka riigi ees. Aga Eesti on üldse üks erandlik riik. Ma ei tea, kas Eestis peakski üldse panku olema ja miks need pangad ülepea ettevõtlust teenindavad. Aga ma loen tänast uudist, et peaminister lubas viiel riigile kuuluval äriühingul laenukoormust suurendada. Näiteks on Elroni laenukoormus kaheksa korda suurem, kui tegelikult oleks lubatud, vist 335%. Missugust poliitikat te tegelikult ajate? Te ise ei saagi aru, mis poliitikat te ajate. Äriühingutel lubate laenu võtta, mis ei olekski justkui riigi kohustus ja laen, aga riigil te ei luba laenu võtta, et ettevõtlust elavdada või kusagil kokku hoida. Millist poliitikat te tegelikult ajate?

Aitäh! Kui keegi võtab vaevaks vigu parandada, siis oleks kena, kui need parandused oleksid õiged. Teie tegite küll asja märksa keerulisemaks. Ma väidan, et te hoopis eksitasite oma nende nn parandustega. Võtame kõigepealt viimaste aastate eelarved. Eelmisel aastal, me teame, oli eelarve ülejäägis 0,6%-ga SKT-st. Jah, kui väga karmilt võtta, siis see ei ole tasakaal, see on ülejääk. Aga ma arvan, et läheks tähenärimiseks, kui eelarvepoliitika kontekstis ülejäägiga eelarvet tasakaalus mitteolevaks pidada. Laenu me eelmise aasta tõttu juurde võtma kindlasti ei pidanud, pigem laekus rohkem raha, kui kulus. 525 miljonit eurot, mille ma välja tõin, on keskvalitsuse laen, mis on võetud Euroopa Investeerimispangast. Kui võtta kõik omavalitsused üle Eesti, kõik valitsussektori osalised, siis on see summa kindlasti suurem, aga need on teised näitajad. Meie räägime konkreetselt Vabariigi Valitsuse eelarvepoliitikast, Vabariigi Valitsuse eri aegadel võetud kohustustest. See täpne summa, nagu ma ütlesin, on 525 miljonit eurot. Teie väide, et Eesti riigil on kohustused Kreeka ees, on ka eksitav.
Mis puudutab riigile kuuluvaid ettevõtteid, siis väga mitmed neist on kas laenu või võlakirjade toel investeeringuid teinud. Ma ei näe selles mitte midagi taunimisväärset, sest nendel investeeringutel on konkreetne eesmärk saada tagasi teenitud, see on pandud ka äriplaanides paika. Kui äriplaan klapib, siis on Rahandusministeerium või valitsus laenuvõtmiseks või võlakirjade emiteerimiseks loa andnud. Nagu öeldud, kõige suurem võlakirjade emiteerija on olnud Eesti Energia, kes on teinud väga suuri investeeringuid. Järgmisel kohal on Elering, kes on panustanud sellesse, et elektrisüsteemi põhivõrgud oleksid kvaliteetsed.

Toomas Vitsut, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Te armastate korrata mantrat, et me ei päranda oma võlgu järeltulevatele põlvedele. Samas tehakse investeeringuid sageli ikkagi kas laenu või võlakirjade toel. Viimased kaheksa aastat on Eesti riigi majanduskasv õigupoolest paigal tammunud. Mulle tundub, et seetõttu ei päranda me oma lastele küll võlgu, aga pärandame väljaarendamata infrastruktuuri ja kasutamata võimalused. Kas siiski ei tasuks kaaluda laenuvõtmist? Seda laenu saaks ju kasutada majanduskasvu ergutamiseks.

Aitäh! Te nimetasite neid kaheksat aastat seisakuaastateks. Sellega ei saa me sugugi nõustuda, sest nendesse aastatesse on jäänud nii Eesti ajaloo üks kõige hullemaid majanduslangusi kui ka umbes 11%-line majanduskasv. Seda kõike paigaltammumiseks nimetada on võimalik ainult siis, kui nina paberitest üldse kõrgemale ei tõsta. Igal juhul on majanduses olnud vägagi erinevad aegu, on olnud nii langust kui ka arvestatavat tõusu. Aga kogu selle aja on Eesti olnud, arvestades protsendina SKT-st, üks kõige rohkem majandusse investeerinud riike kogu Euroopas. Mingitel aastatel olime isegi esikohal. Osa sellest investeeringust on olnud Euroopa Liidu vahendid, aga ka ilma Euroopa Liidu vahenditeta on Eesti olnud üks kõige rohkem investeerinud riike. Eesti eelarvest läheb investeeringuteks üks suuremaid protsente kogu Euroopas, paljuski tänu sellele, et meil ei ole üldse vanade võlgade tagasimaksete protsenti. See aitab meil muudesse kulutustesse rohkem panustada.
Küsimus oli, kas võiks ikkagi laenata, selleks et majandust elavdada. Eeldus peaks olema, et see laen tõepoolest majandust elavdab ja majanduse nn elavdamine on väärt hilisemat jahutamist, mis paratamatult tekib siis, kui seda laenu tagasi maksma tuleb hakata. Tasuta majandust elavdada ei ole selliselt võimalik, iga laen tuleb ükskord tagasi maksta. Kui see investeering on sedavõrd hea, et ta toob tulu, mille väärtus on suurem kui see kunagi hiljem tehtav tagasimakse, siis võib seda loomulikult kaaluda. Miks peaks seda eitama? Aga selle infrastruktuuriobjekti rajamine peaks olema ikkagi kümme korda läbi mõeldud ja peab olema kindel teadmine, et see ei jää tulevaste põlvede kaela peale, vaid sellest tekib reaalset tulu. Tuleb öelda, et need riigid, kes on aastaid eelarvedefitsiidis elanud, on pigem kehvemas seisus kui Eesti, kes ei ole seda teinud. Seetõttu olen ma üldprintsiibis ka praegu seda meelt, et tasakaalus eelarve on väga oluline. Laenuvõtmine ei ole kindlasti välistatud, aga see peaks toimuma siis, kui on mingi väga hea põhjus, kui on investeering, mida ei ole võimalik finantseerida muud moodi kui laenuga ja eelarves ei ole selleks kuidagi võimalik raha ette näha, ning sellest investeeringust saadav tulu peab kindlalt üles kaaluma majanduse jahutamise, mis saabub laenu tagasimaksete tõttu. Sellega tuleb arvestada. Kui tekib selline võimalik investeering, siis välistada seda mõtet kindlasti ei saa.

Mihhail Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Mul on küsimus, mis võib-olla jääb sellest temaatikast natukene kaugele, aga ta seda siiski puudutab. Küsimus on veidi isiklikku laadi. Kas teie olete pangateenust kasutanud, st kas teie pere on pangast laenu võtnud? Kui olete, siis rääkige meile, miks on okei, kui teie pere majapidamise jaoks laenu võtab, aga riigi majapidamise jaoks laenu võtta ei ole väga okei.

Aitäh! Jah, olen küll laenu võtnud, selleks et osta oma perele eluase. Olen ka varem laenu võtnud, et oma lähedasi eluaseme soetamisel toetada. Kuna minul ei ole olnud muid võimalusi kui ise eluase soetada, siis on laenuvõtmine olnud igati loogiline lahendus. Samas ei pea ma mõistlikuks, kui riik võtab laenu iga-aastaste või jooksvate kulude katteks. Seda võiks võrrelda kas kallite tarbimislaenude või lausa SMS-laenudega. Ma arvan, et ka eraisikutel oleks põhjust kaaluda, kas sellist laenu ikkagi on vaja võtta. Eluaseme soetamine on täiesti vajalik investeering, mille jaoks enamikul meist ei ole võimalik jooksvatest tuludest raha kõrvale panna. Igakuiste kulutuste suurendamiseks laenu võttes tundub alguses, et majandus hirmsasti elavneb, kulutada saab iga kuu rohkem, aga pärast saabub valus hetk, kui tuleb hakata laenu tagasi maksma. See on jällegi n-ö majanduse jahutamine, kui kasutada teie fraktsioonikaaslaste sõnu. Lisaks pean ma väga oluliseks, kui riigi rahakotti suhtutakse vähemalt niisama vastutustundlikult kui oma isiklikku rahakotti, pigem tuleks sellesse suhtuda veelgi vastutustundlikumalt. Kui peaminister eraisikuna võib teinekord lubada endale ka mõne sellise soetuse, mis on tehtud emotsiooni ajel, võib-olla isegi irratsionaalne, siis peaministrina riigi raha eest ma seda kindlasti ei teeks. Riigi kulutused peavad olema kõik kümme korda läbi kaalutud ja ka riigile laenuvõtmisel peab olema väga-väga hea põhjus. Lihtsalt sellepärast riigile kohustusi võtta, et keegi kuskil saaks mingi indikaatori kuhugi tabelisse, oleks minu meelest suisa rumal.

Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Laenu võtta saab ainult sel juhul, kui sul on olemas kindel idee ja visioon ning samal ajal ka kindel tehnoloogia, kuidas laenu tagasi maksta. Laenu tagasimaksete arvestus hakkab kohe esimesest päevast, kui laen on võetud. See on normaalne nägemus ja normaalne tegemine. Jooksvate kulude tasumiseks, nagu te mainisite, on loll laenu võtta, see on rumal. Aga nüüd ma esitan küsimuse. Kuna te laenu võtta nii hullusti ei taha, kas teil puudub siis tagasimaksmistehnoloogia või puudub teil visioon, mis Eesti riigist peaks saama?

Aitäh! Visioonist olen ma rääkinud väga põhjalikult. Visioon sellest, kuhu Eesti peaks jõudma, on nii minul kui ka kogu valitsusel päris kindlasti olemas. Aga see visioon ei eelda võlakoormuse järsku suurendamist. Öelda, et ainus võimalus majanduslikult edukas olla on teha seda laenu abil, on kindlasti lühinägelik. Kui on investeeringuid, mida meil ei ole võimalik teha Euroopa Liidu raha ega riigile jooksvalt laekuvate maksutulude eest, siis teoreetiliselt võib laenuvõtmist kaaluda. Võib ka võlakirjade emissiooni kaaluda, aga peab olema väga hea põhjendus, miks just seda instrumenti kasutada. Seni me oleme suutnud Eesti riiki niimoodi juhtida, et kõik olulised investeeringud on tehtud kas Euroopa Liidu vahendite toel või meie oma maksutuludest. Oleme kenasti hakkama saanud ega ole pidanud muretsema sellepärast, kui suure võlakoorma täpselt oma järeltulevatele põlvedele pärandame.

Aadu Must, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Mind ehmatas natuke aega tagasi see, kui hästi te saladust hoidsite. Te rääkisite resoluutselt, mida mõned riigid teevad ja mida mõned riigid ei tee. Jutt oli sellest, kes emiteerib võlakirju või kes neid ostab. Kogu aeg käis jutt selle ümber, et mõned riigid ja siis jälle mõned riigid. Ma olen nüüd natuke järele mõelnud. Esialgu ma arvasin, et te lihtsalt ei tea ühtegi riiki nimetada. Aga äkki on põhjus teine? Äkki peaminister ei tohigi ühegi riigi kohta midagi öelda, sest siis tulevad kohe diplomaatilised õiendamised? Kumb versioon on õige?

Aitäh! Väga hea küsimus, teeb kohe tuju heaks. See ei ole ju väga suur saladus. Võib võtta lahti näiteks Eurostati kodulehe ja sealt näeb täpselt, milline Euroopa riik kui palju laenu võtnud on. Eks ole teada, et esimesel kohal on seal ikka vana hea tuttav Kreeka. Nendel on nüüd ka väga tõsiseid probleeme laenude tagasimaksmisega. See ei ole saatus, mida oleks vaja kadestada. Me teame, et eesotsas on seal ka mitmed suuremad riigid, teiste hulgas näiteks Itaalia. Ka Prantsusmaa võlakoorem on väga arvestatav. Seal on ka mitmeid väiksemaid riike. Üldiselt see, et Euroopa Liidu võlakoorem on üle 86% ja eurotsooni võlakoorem üle 90%, mind rõõmsaks küll ei tee. See enamiku riikide tulevase majanduskasvu võimalusi selgelt pärsib ja kui eurotsooni või laiemalt Euroopa Liidu riikide majanduskasvu võimalused on pärsitud, siis, nii kurb kui see ka ei ole, mõjutab see ka meid. Kuigi me ise oleme väga tublid olnud, me oleme võlakoormast hoidunud ja meie majanduskasv saab olla mõnevõrra kiirem kui nendel riikidel, seab ka meie kasvule piirid see, kui meie partneritel hästi ei lähe. Neid riike ei ole raske nimetada. See on lihtsalt selline valus teema. Ega need riigid ise ka väga rõõmsad ei ole selle üle, et omal ajal sedavõrd palju laenu võetud sai.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Toon teile näite. Mina olen olnud Paide linnapea. Paide võttis 2007. aastal 2,2 miljonit eurot laenu. Me rekonstrueerisime 11 kilomeetrit teid ja tänavaid. 2012. aastal saime riigi toetust 700 000 eurot ning rekonstrueerisime selle eest ligi 1 kilomeetri. Teede rekonstrueerimine on läinud 4–5 korda kallimaks. Me peaksime teede ja tänavate olukorra eest, kas või sellesama Tallinna–Tartu maantee lõpuni ehitamise eest, ikka tugevalt seisma. Kas teie seisukoht on, et me kogume raha teede rekonstrueerimiseks või teeme neid töid järk-järgult igal aastal, vaatamata sellele, et hinnad kasvavad?

Aitäh! See on täiesti mõistlik ja ratsionaalne küsimus. Kui oleks täpselt ette teada, millised on kulutused ühele või teisele olulisele investeeringule või mingi olulise investeeringu hind mõne aasta pärast, ja kui me saaksime seda kindlasti öelda, siis saaksime loomulikult väga täpselt kaaluda alternatiivseid finantseerimisallikaid. Ma olen uurinud, kas kohe laenu võttes oleks võimalik Tallinna–Tartu maantee ühe ropsuga väga kiiresti valmis ehitada. Paraku see nii ei ole. Seal on veel teisi piiranguid. Praegu ei ole olnud piiravaks faktoriks mitte niivõrd riigieelarve maht, kuivõrd see, et meil ei ole valmis mitme lõigu eeltööd, olgu need siis projektid või muud tööd. Samuti tuleb arvestada, milline on võimalike lepingupartnerite võimekus. Kui Eesti peaks näiteks kogu aasta või lausa paari aasta tee-ehituse eelarve ühe ropsuga suunama ühte konkreetsesse objekti, siis võib see tekitada väga tõsiseid probleeme. Mulle on öelnud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi inimesed, et see ei ole ka siis kohe ühe ropsuga tehtav, kui laenu võtta. Printsiibis ma ei välista, et mingite objektide rajamiseks võiks kas lühiajalist või pikaajalist laenu võtta, aga kui me vaatame kogupilti ja riigi kulutusi tervikuna, siis minu hinnangul on ikkagi mõistlik hoida tasakaalu ja üldpõhimõttena mitte kulutada rohkem, kui me reaalselt igal aastal teenime. Ma ütlen veel kord, et see ei välista üksikute objektide laenuga finantseerimist. Eesti riik on ju nii riigina kui ka mitmete ettevõtete kaudu konkreetseid objekte laenu või võlakirjadega finantseerinud, aga see ei ole kunagi olnud eesmärk iseeneses. Pigem on alati tehtud pragmaatiline valik, kuidas üks või teine asi oleks kõige soodsam ja kõige mõistlikum.

Jüri Ratas, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Meie kodu- ja töökorra seadus on seesugune, et arupärimiste voorus ei saa üks inimene kahte küsimust küsida. Minu pinginaaber on hädas. Ma püüan tema küsimust korrata. Kas te saate öelda, milliste riikide võlakirju on Eesti Pank ostnud?

Aitäh! See on üks väga suuremeelne tegu, hea Jüri, et sa Kadrit selliselt toetad. Ma tõesti tunnustan sind selle eest. See on imetlemist väärt. Ma pean tunnistama, et ma ei ole tundnud huvi selle vastu, milliste riikide võlakirju Eesti Pank viimasel ajal soetanud on. Ma julgen arvata, et see on avalik info ja vähemasti teil, Riigikogu liikmetel, on võimalik seda Eesti Panga juhtide käest teada saada. Kuna Eesti Pank on valitsusest sõltumatu, siis ei ole valitsusel mingit võimalust kaasa rääkida selles, milliseid võlakirju Eesti Pank ostma peaks. Küll aga on Eesti Pank mulle teadaolevalt juba ostnud vähemasti ühe Eesti riigile kuuluva ettevõtte võlakirju. Nii et ka selliseid pretsedente on. Eesti valitsuse kontrolli all, kui nii võib öelda, on stabiliseerimisreserv, mille vahenditest samuti soetatakse eri riikide võlakirju. Valdavalt on need olnud ajalooliselt kõrge reitinguga Euroopa Liidu riikide võlakirjad. Meil on olnud portfellis ka nende riikide võlakirju, kellel on olnud väga suur võlakoorem, aga viimased neli-viis aastat on Eesti keskvalitsus oma stabiliseerimisreservi paigutanud pigem, ma julgen nii öelda, väga turvaliste riikide võlakirjadesse. Aga ka selle kohta on aruanne parlamendile esitatud ja kindlasti on võimalik sellest ülevaade saada.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! Kuulasin huviga teie vastuseid ja mul tekkis ka küsimus. Iga kohaliku omavalitsuse juht seab endale eesmärgiks midagi saavutada, ehitada midagi suurt ja võimsat, et pärast inimesed ei ütleks, et näed, oli kohaliku omavalitsuse juht, aga tema ajal mitte midagi ei ehitatud. Muidugi pidurdavad seda need asjad, mis on seotud laenukoormusega, igasugustest paberitest ma ei räägigi. Mul on selline filosoofiline küsimus. Kas meie peaminister Taavi Rõivas tahab ka midagi suurt ehitada, et tulevased põlvkonnad saaksid öelda, et näete, see ehitati Rõivase ajal?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Mulle sellised küsimused väga meeldivad. Ka mina olen omavalitsusjuht olnud, mitte küll väga pikka aega, aga siiski. Sel ajal sai tehtud otsuseid ja sai valmis ehitatud objektid, mis on tänase päevani laialdast kasutust leidnud. Võtame kas või näiteks Rocca al Mare rannapromenaadi. Aga päris kindlasti ei ajanud ma Rocca al Mare rannapromenaadi ehitamise asja sellepärast, et kuidagi enda tagasihoidlikku isikut Haabersti linnaosa ajalukku kirjutada. Tegin seda lihtsalt sellepärast, et mulle tundub mõistlik, kui inimesed pääsevad mere äärde, eriti kui rannajoon on nii pikk. Ka sotsiaalministri ametis olles oli mul au ja võimalus teha päris palju otsuseid konkreetsete objektide ehitamise kohta, aga ka siis ei mõelnud ma kunagi sellele, et see kuidagi minu isikuga seotud oleks. Alati lähtusid need ehitused konkreetsest vajadusest, Eestile on neid väga vaja olnud. Ka peaministrina on mul juba olnud vaja – ja küllap tuleb seda teha edaspidigi – langetada otsuseid fundamentaalse tähtsusega objektide kohta. Ühe näitena võin kiiruga tuua need objektid, mille rajamises me oleme valitsuses kokku leppinud ja mis on vajalikud meie NATO-liitlaste kohaloleku suurendamiseks. Kui Eestis on edaspidi olemas rajatised, mis võimaldavad praegusega võrreldes oluliselt suuremal hulgal liitlastel püsivalt Eestis olla, siis kahtlemata on need ajaloolised ehitised. Aga selleks ei ole meil vaja laenu võtta. Kindlasti ei raja me neid ehitisi sellepärast, et kas mina, kaitseminister Sven Mikser või keegi kolmas kuidagi ennast ajaloos tähtsamana saaks tunda, vaid pigem selleks, et me neid tõesti siiralt peame Eestile vajalikuks ja sellepärast neid otsuseid ka teeme.

Austatud peaminister, aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Ma avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Tarmo Tamme!

Juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud peaminister! Peaminister püüdis siin kõnepuldis rääkida musta valgeks või vastupidi. Peaminister räägib, et meie riigi rahandus on korras. Tegelikult ei ole sellise riigi rahandus, kus võetakse vastu miinuses aastaeelarve, korras. Selle aasta riigieelarve on miinuses. See tähendab, et kulusid on rohkem kui tulusid, circa 100 miljonit eurot. Kui rääkida nüüd kogu riigi võlakoormusest, siis see on 1,8 miljardit eurot. Aastaga kasvas see circa 1 miljardi võrra. Selles sisaldub ka Kreeka võlakirjade tagatis, mis kajastub kohustustes. Seda on circa 475 miljonit.
Ma ei saa ühest asjast aru. Peaministril on eriline arusaam majandusest. Kui räägitakse keskvalitsusest, siis on laenu võtmine patt ja halb asi, aga mai lõpus andis peaminister viiele asutusele eriloa suurendada netovõlakoormat lubatust suuremas mahus. Suurim võlakoorem on seadusega lubatust kaheksa korda suurem. Elroni netovõlakoormus võrreldes tuludega on 335% ehk enam kui kaheksa korda lubatud määrast kõrgem. Aga Elron kuulub ju riigile, ka Eesti Energia kuulub riigile. Kui Elron ja Eesti Energia võtavad laenu, siis oleks peaministri arvates majandusteoorial või majanduspõhimõtetel nagu teine tähendus. Ei ole, tähendus on täpselt samasugune.
Investeeringuteks laenu võtta ei ole patt. Näiteks, kui riik võtaks laenu energiamajanduse või soojamajanduse jaoks, kus näiteks soojuskadu on 30%, ja selle investeeringu tulemusena 5% väheneksid soojuskaod ja 5%-ga teenindataks laenu, siis me oleksime tegelikult ju võitnud. Võib tuua näiteks tee-ehituse. Võib-olla keegi mäletab neid aegu, kui räägiti, et Tallinna–Tartu maantee läheks maksma 3 miljardit. Aga see oli kroonides. Lugupeetud Juhan Parts ja vist rahandusminister Ivari Padar kõndisid kusagil soode vahel ja rääkisid, et vaat selline oleks hind, kui me ehitaksime Tallinna–Tartu maantee valmis. Kui see oleks valmis ehitatud, siis praegu me oleksime olnud ju suured võitjad rahanduslikus mõttes ja ka säästetud inimelude poolest. Lisaks oleksid investeeringud siis ulatunud ka Kagu-Eestisse ja Lõuna-Eestisse.
Üks viimane tänane uudis, mida ma lugesin, on see, et Tartu linn on kaotanud umbes 4000 maksumaksjat ja Tartu eelarvesse laekub aastas vähem 6 miljonit eurot. Ma arvan, et see ongi kõigi tegemata jätmiste tagajärg. Õigel ajal ei tehtud õigeid otsuseid ega investeeritud sinna, kuhu oleks olnud vaja investeerida. Rääkida sellest, et me kulutame ainult seda, mida me teenime, ja selle abil saame riigi üles ehitatud ja investeeringud ära tehtud, ei ole õige. Ma toon konkreetse näite. Läti ja Leedu teatud mõttes võtavad investeeringuteks laenu. Fakt on see, et viimasel viiel aastal on Lätis ja Leedus olnud majanduskasv kaks korda kiirem kui Eestis. Euroopa Komisjon prognoosib Lätile ja Leedule ka tulevikus kiiremat majanduskasvu. Kas nemad on siis valesti käitunud ja meie oleme õigesti käitunud? Laenuvõtmine investeerimiseks on õige, kui seda tehakse õigetel eesmärkidel. Loomulikult ei tohi laenu võtta jooksvate kulutuste katmiseks, aga minu meelest on kõige rumalam ja lühinägelikum samm see, mida Eesti valitsus praegu teha püüab, elavdades majandust maksutõusudega. See ei ole kusagil maailmas õnnestunud ja ma arvan, et see ei õnnestu ka Eestis. See küll riigieelarvesse lubatud tulu ei too. See lihtsalt hävitab Eesti majanduse ning viib ettevõtluse ja raha riigist välja. Fakt on see, et hakatakse tankima Leedus. Turistide arv juba on aastaga 9% vähenenud. Nii et maksutõusudega ei ole võimalik majandust elavdada. Ma arvan, et meie ei ole targemad kui ülejäänud Euroopa Liidu riigid, kes on seadnud eesmärgiks just lisaraha abil majandust elavdada. Ma ei usu, et me oleme mingi erandlik riik Euroopa Liidus ja ülejäänud on kõik rumalad. Aitäh!

Aitäh! Head ametikaaslased! Kuna meie e-riigikogu on natuke kinni jooksnud, siis ma küsin, kas keegi on pannud ennast kõnejärjekorda. Palun tõsta käsi! Ei ole. Sel juhul sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.
Nüüd võtan vaheaja, et saada meie arvutiprogramm uuesti tööle. Juhataja vaheaeg kümme minutit.
V a h e a e g

Head ametikaaslased! Juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Loodame, et meie infosüsteem on tööle hakanud.

Oleme jõudnud neljanda arupärimise juurde. Selle on esitanud Riigikogu liikmed Mihhail Stalnuhhin, Marika Tuus-Laul, Märt Sults, Kersti Sarapuu, Valeri Korb, Vladimir Velman, Olga Ivanova, Jaanus Karilaid, Priit Toobal, Toomas Vitsut, Kadri Simson ja Mailis Reps 13. mail 2015. Arupärimine on Eesti Perearstide Seltsi avalduse kohta seoses määrusega "Esmatasandi tervisekeskuste kaasajastamine". Vastab tervise- ja tööminister Rannar Vassiljev. Palun Riigikogu kõnetooli arupärimise sisu tutvustama arupärijate esindaja Mihhail Stalnuhhini!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Aseesimees praegu luges ette arupärimise pealkirja ja selle tekstiga võite ise tutvuda, need lehed on saadaval. Mina teeksin sissejuhatuse teemasse. Probleemist, millest siin juttu on, sain ma teada eelmise aasta sügisel. Kuulsin seda oma perearstilt. Hakkasin uurima, mida mõtlevad teised Narva perearstid, ja veebruaris osalesin üritusel, kus olid kohal peaaegu kõik Narva perearstid ja kaks inimest ka Sotsiaalministeeriumist. Seal räägiti konkreetselt sellest kaasajastamisest.
Kui nüüd selgitada, mida see endast kujutab, siis jutt on järgmine. Kunagi öeldi, et niisugune perearstidel rajanev süsteem, kus igal arstil on oma väike kontor, omad võimalused ja kõik nad tegutsevad üksteisest eraldi, on kõige progressiivsem, kõige parem. Me võtsime eeskujuks selle Rootsi süsteemi ja hakkasime seda üles ehitama. Perearstid on nüüd aja jooksul ruume välja ostnud ja meditsiinitehnikat hankinud. Ega see kerge pole olnud, see kõik on ikka kõvasti maksnud.
Eelmisel aastal selgus, et mingil kombel on Sotsiaalministeerium saanud Euroopa Liidust raha tervisekeskuste rajamiseks. On omaette küsimus, miks taotletakse raha selleks, mis meie perearstisüsteemile risti vastu käib. Aga nüüd pakutakse perearstidele võimalust tervisekeskustesse ümber asuda. Kui mu mälu mind ei peta, siis need ehitatakse välja nii, et 75% – loodan, et ma ei eksi – maksab Euroopa Liidu rahast kinni riik ja 25% maksavad perearstid.
Võib ju öelda, et istu oma kohal ja ära nende tervisekeskustega liitu, aga nii kerge see ei ole. Üks konkreetne näide. Perearst on saanud kinnituse, et kui ta hakkab tegema mingeid füsioteraapilisi protseduure, siis need makstakse talle haigekassast kinni. Selle nimel, et parandada meditsiinilist teenindust, võtab ta krediiti ja ostab välja ruumid, hangib tehnikat ja teeb remondi. Ja äkki haigekassa teatab talle, et ta ei hakka neid protseduure kinni maksma. Oma ruume ta maha müüa ei saa, sest ta on need ümber ehitanud ja ei ole selliseid soovijaid, kes tahaks neid näiteks uuesti korteriks ümber ehitada.
Me istume koos perearstide ja Sotsiaalministeeriumi esindajatega ja meile räägitakse, kui tore see on, kui kõik on jälle kolhoosis koos – milline kokkuhoid jne. Aga ma ei saa lahti mõttest, et meile lihtsalt pakuti raha ja siis otsustatigi, et võib senise süsteemi ära lõhkuda selle nimel, et see raha ära kasutada. Keegi ju hakkab ehitama ja keegi sellelt teenib, tõenäoliselt Riigi Kinnisvara. Mis edasi saab, jumal seda teab.
Selle reformi kohta on Eesti Perearstide Selts oma selge arvamuse teada andnud ja nimelt sellest ongi juttu meie arupärimises. Aja kokkuhoiu mõttes härra minister ehk loeb ise need küsimused ette, enne kui ta neile vastab. Mina aga loodan, et vastused on piisavalt selged. Seniajani pole perearstidel mingit selgust, kuidas nende edasine elu hakkab muutuma. Aitäh!

Aitäh! Head ametikaaslased! Nüüd ma kutsun siia Riigikogu kõnetooli tervise- ja tööministri. Rannar Vassiljev, palun!

Hea istungi juhataja, aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Vastan lühidalt esitatud arupärimisele. Nagu Mihhail Stalnuhhin palus, loen ette ka küsimused. Juhul kui kellelgi ei ole arupärimise teksti ees, on lihtsam jälgida.
Esimene küsimus: "Kas nõustute Eesti Perearstide Seltsi väitega, et eelnõus "Esmatasandi tervisekeskuste kaasajastamine" ei ole vähimalgi määral arvesse võetud patsiendi vajadust kvaliteetse esmatasandi teenuse paremaks kättesaadavuseks, vaid fookuses on ühele pinnale kokku koondunud ebamõistlikult suurte teenuseosutajate soosimine?" Selle väitega ei saa nõustuda. Esmatasandi tervisekeskuste ajakohastamise meetme eesmärk on tugevdada esmatasandi tervishoidu. Mitmed eksperdid on juhtinud tähelepanu asjaolule, et üks suurimaid takistusi esmatasandi tervishoiu arendamisel on killustunud ja liiga väikese meeskonnaga perearstide süsteem. Ühe hiljutise hinnanguna võib siinkohal nimetada märtsi lõpus haigekassa ja Sotsiaalministeeriumi koostöös valminud ülevaadet Maailmapanga ekspertide tehtud uuringust, kus eelnimetatud kitsaskohad on ühemõtteliselt välja toodud. Kõnealuse meetme eesmärk on toetada esmatasandi tervisekeskuste infrastruktuuri ehitamist tõmbekeskustes, tagades mitmekülgsed esmatasandi tervishoiuteenused, parandades nendele juurdepääsu ja vähendades seeläbi tervisealast ebavõrdsust.
Siinkohal tasub märkida, et määruse eelnõu välja töötades on arvestatud valitsuses heaks kiidetud Eesti tervishoiu arengusuundi aastani 2020. Esmatasandi tervishoiu valdkondlikud eesmärgid on kooskõlas põhimõtetega, mis on kirjas peremeditsiini eriala arengukavas aastani 2020, kus perearstid on kirjeldanud tänapäevastele nõuetele vastavaid esmatasandi tervisekeskusi ja nendes osutatavaid teenuseid. Siinkohal väärib selgitamist, et eelnõu kohaselt ei ole eesmärk ebamõistlikult suurte teenuseosutajate soosimine, sest taotluse maksimaalne rahaline piirmäär on arvestatud 16 perearsti ja nendega koos töötava meeskonna vajadusi arvestades. Lisaks juhin tähelepanu, et suuremates keskustes, kus tegutsevaid perearste on rohkem, on optimaalne soodustada kaheksa ja enama nimistuga tervisekeskuste loomist. Näiteks üheksa nimistuga tervisekeskuse ehitamine säästaks võrreldes kolme tervisekeskusega, kus igaühes on kolm nimistut, ca 30% ehituskuludest ja samamoodi oleksid väiksemad ka ülalpidamiskulud. Seega, arvestades nii ehituse maksumust kui ka hilisemaid hoone ülalpidamise kulusid, on suuremad keskused kokkuvõttes märkimisväärselt kuluefektiivsemad. See omakorda võimaldab kogu toetussumma eest tagada suurema hulga nimistutega seotud taristute ajakohastamist. Oleme kõnealust teemat arutanud suuremate linnade juhtidega ja selle tulemusena oleme seisukohal, et tihedalt asustatud suuremates linnades on kõige sobivamad suuremad esmatasandikeskused. Kinnitame, et Sotsiaalministeeriumi eesmärk on tugevdada esmatasandi meeskondi ning anda perearstidele võimalus töötada kõrvuti koos teiste esmatasandi teenuse osutajatega.
Teine küsimus: "Kuidas kommenteerite Eesti Perearstide Seltsi arvamust, et ülalmainitud eelnõu ei võta arvesse Eesti tervishoiusüsteemi funktsioneerimise algtõdesid ning kehtivat õigusruumi, sh esmatasandi ja eriarstiabi lahususe printsiipi, mille muutmise võimalikke tulemusi ei ole analüüsitud?" Kõnealune määruse eelnõu on kooskõlas praeguse tervishoiusüsteemi funktsioneerimise algpõhimõtetega ning toetab üld- ja eriarstiabi osutamise juriidilise lahususe põhimõtet. Siinkohal tasub korrata, et kõnealuse meetme eesmärk on ennekõike toetada tugevama esmatasandi meeskonna arenemist, mis tagab patsiendikesksema lähenemise ning ravi parema koordineerituse tervishoiusüsteemi eri tasandite vahel ning ka koordineerituse sotsiaalsüsteemiga. Viimaste kuude jooksul toimunud korduvad arutelud Eesti Perearstide Seltsi esindajatega on võimaldanud osapoolte arvamusi konstruktiivses töises õhkkonnas arutada ning praegu kooskõlastusringil olev eelnõu arvestab enamiku sisuliste ettepanekutega. Oleme vastavalt ettepanekutele täpsustanud abikõlblike kulude loetelu, arvestades, et ambulatoorse eriarstiabi teenuse osutamise ruumide pinna osakaal võib olla kuni 10% ruumi pinna üldmahust. Näitena võib tuua ka ühe taotluse maksimaalse määra kehtestamise, et hoida ära ülisuurte keskuste tekkimise soodustamist.
Kolmas küsimus: "Kuidas kommenteerite väidet, et eelnõu ignoreerib Eesti tervishoiusüsteemi ja Euroopa esmatasandi tervishoiusüsteemi viimase 30 aasta arenguid ja tulevikuprognoosi, üritades sobitada 1980. aastatel levinud polikliinikute süsteemi hääbuvate ja infrastruktuurilt sobimatute maakonnahaiglate reanimeerimiseks tingimustes, kus juba aastaid puudub pädev inimressurss ja ka vajadus eriarstiabi osutamiseks kodulähedastes tingimustes?" Loodan, et andsin juba küsimustele 1 ja 2 vastates piisavalt selgitusi, et see väide ümber lükata. Olgu siinkohal vaid kinnitatud, et määruse eelnõu eesmärk on tervisekeskuste infrastruktuuri arendamise abil tagada kättesaadavad ja mitmekülgsed esmatasandi tervishoiuteenused. Arusaadavalt ei piisa esmatasandi tugevdamiseks üksnes taristust ning seetõttu peame oluliseks ka muude tegevustega, sh õigusruumi arendamine ja koostöö haigekassaga, esmatasandi rahastamise mudelit arendada. Tervishoiukorralduslikult soovime liikuda esmatasandi tervisekeskuste arendamisega multifunktsionaalse mudeli poole, mille korral perearstid töötavad koos teiste esmatasandi teenuste osutajatega tervisekeskuses. Planeeritud tegevus võimaldab saavutada Maailma Terviseorganisatsiooni soovitatud esmatasandi tervishoiu arengusuundade eesmärke, parandada esmatasandi infrastruktuuri ja laiendada patsiendikeskseid esmatasandi teenuseid.
Lõpetuseks kommenteerin, et need jaanuarikuus tõstatatud teemad on vahepealsel ajal leidnud põhjalikku läbiarutamist. Nagu vastuses sai juba mainitud, on suur hulk Eesti Perearstide Seltsi tehtud ettepanekuid praegu kooskõlastusringil olevas määruse eelnõus arvestatud. Paljud nendest ettepanekutest olid kahtlemata väga asjakohased ja sellest tulenevalt võib küll öelda, et määruse eelnõu on vahepeal märksa paremaks muutunud. Aitäh!

Austatud minister, ma tänan teid! Teile on ka küsimusi. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Mul on hea meel, et ministeerium on kontaktis perearstidega, nende seltsiga. Mind vaevab ainult üks küsimus: miks peetakse seda vajalikuks peale seda, kui nad juba protestivad? Miks ei ole võimalik kõiki kooskõlastusi teha, asjaosaliste arvamusi kokku saada ja nendega arvestada siis, kui määrust või mingit projekti ette valmistatakse? Kellel on vaja kogu aeg inimesi marru ajada? Kas on võimalik kuidagi muuta tööstiili nii, et see oleks inimlik? Lihtsalt räägi spetsialistiga enne seda, kui tema valdkonnas midagi ümber teed. Mis te arvate, kas on võimalik seda kuidagi muuta?

Ma usun küll, et on võimalik. Eks me üritame tulevikus kooskõlastused varem ära teha. Ma ei ole selle määruse ajalooga täpselt kursis. Ma ei tea, kuidas ja kui suurel määral on perearstidega suheldud jaanuaris-veebruaris ja enne seda. Aga seda ma tean, et praegu on küll korduvalt lisaks perearstide seltsile ka teised osapooled, kes tervisekeskuste projektiga kokku puutuvad, erinevates ringides laua taga istunud ja aktiivselt selle määruse väljatöötamises osalenud. Kahtlemata ei ole kõikide osapoolte soove alati sajaprotsendiliselt võimalik arvesse võtta, eriti kui need üksteisele vastandlikud on. Siis tuleb paratamatult mingeid valikuid teha. Aga praegu mulle tundub, et lõppfaasis on kaasamine üsna põhjalik olnud, ja ma loodan, et see määrus saab hea. Ja mis tegelikult veelgi tähtsam: et selle määruse alusel kerkivad tervisekeskused saavad nii vormilt kui ka sisult olema sellised, mis kogu perearstisüsteemi või üldarstiabisüsteemi parandavad. Eesmärk on isegi veel laiem: tänu paremale üldarstiabile peaks vähenema vajadus eriarstiabi järele, seda just nende inimeste puhul, kelle probleemid on võimalik juba varasemas staadiumis üldtasandil ära lahendada. Oma panuse peaks tervisekeskuste projekt andma ka sellesse, et meil oleks võimalik eriarstiabi ressursse efektiivsemalt kasutada, sh loodetavasti ravijärjekordi lühendada. Selle ülesandega on kahtlemata seotud üks suur ja keeruline probleemirägastik.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra Riigikogu aseesimees! Hea minister! Te natuke aega tagasi mainisite, et ekspertide arvates on meie esmatasandi tervishoiusüsteemi põhiviga see, et ta on killustunud väikesteks üksusteks väikeste meeskondadega. Kui nüüd tuletada meelde, kuidas selline killustumine tekkis: seda on 18 aastat kultiveeritud, varem meil olidki tõmbekeskustes suured tervisekeskused. Neid nimetati polikliinikuteks. Sihipäraselt lõhuti need maha, tekitati pisikesed üksused perearsti nimistute ja vastuvõttudega. Kas te nüüd ütlete, et seda kõike tehti valesti? Kas 18 aastat on joostud täiesti vales suunas? Ja ärge ütelge, et need polikliinikud olid nõukaaja leiutis ja väga paha leiutis. Kosmoseraketid leiutati ikkagi kah Nõukogude Liidus!

Aitäh! Eks tihti on nii, et uus on hästi unustatud vana. Aga ma arvan, et kõiki muudatusi peab vaatama ka ajalises kontekstis. Midagi ei ole teha, üldarstiabiteenusele on kahtlemata mõju avaldanud ka üldine rahvastikuprotsess, sh ümberpaiknemine nii Eesti sees kui Eestist väljapoole. Kindlasti on inimesi, kes perearstiteenust vajavad, ja nende paiknemine on Eestis kõvasti muutunud. Süsteemi muutused peavad ajaga kaasas käima. Nii et ma ei tahaks öelda, et omaaegsed otsused olid tolles kontekstis valed. Eestis on perearstisüsteem oma n-ö väravavahi rolliga, mis võrreldes asjade seisuga mitmeski teises riigis toimib iseenesest ju hästi. Loomulikult saab seda paremaks teha ja see, kuidas eri regioonides nimistutes olevate inimeste arv muutub, kindlasti mõjutab seda, milliseid otsuseid on vaja vastu võtta. Ja praeguses kontekstis soovitatakse tõepoolest seda, et vähemalt tõmbekeskustes võiks selline konsolideerumine üldarstiabi andmisel aset leida. See võimaldab pakkuda universaalsemat teenust, võimaldab seda, et rohkem muresid lahendatakse ära ilma eriarsti juurde minemata. See võiks luua ka parema väljavaate, et kui mõned arstid näiteks oma vanuse tõttu töö lõpetavad, siis on ka nooremad nõus perearstindusega tegelema väljaspool Tallinna ja Tartut.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Loomulikult suuremas tervisekeskuses saab ehk anda paremat raviteenust, kuid fakt on see, et esmatasandi teenus kaugeneb inimestest. Vahemaad suurenevad lihtsalt kümnetes kilomeetrites ja seetõttu ei saa selline arstiabi kindlasti olla parim. Omavalitsusjuhina tean ka seda, et valdav enamik perearste ei ole võimelised panustama suuri summasid perearstikeskuse loomisse ja see kohustus läheb üle omavalitsustele. Käibemaks ei ole sellisel juhul abikõlblik, nii et omaosalus läheks üle 30%. Kui aga perearstikeskus ei suuda tagada nõutud personali, arste ja õdesid, siis nõutakse see raha tagasi omavalitsuselt. Kas tegemist ei ole ikkagi riigi ülesande ülekandmisega omavalitsustele meditsiini...?

Aeg on täis. Palun vastake!

Ei kanta ühtegi riigi ülesannet omavalitsustele üle. Kellelgi mingit kohustust selle projektiga liituda või raha taotleda ei ole, pigem on see võimalus. Mis puudutab abikõlblikkust, siis käibemaks juhul, kui ei kasutata n-ö sisendkäibemaksu mahaarvamist või tagasiküsimist, on abikõlblik. Nii et käibemaks on selles kontekstis võimalik abikõlblikult kuludesse panna. Tervishoiuteenused ei ole meil käibemaksuga maksustatud, nii et ei tohiks ka sisendkäibemaksu probleemi tekkida.
Mis puutub sellesse, kas teenus kaugeneb inimesest või mitte, siis miinimumina kaheksa perearsti nimistu nõue tervisekeskuses on ainult suuremates linnades. Juba alates näiteks Jõhvist, Viljandist ja Rakverest piisab ka kolmest perearstist, et tervisekeskust luua. Lisaks on nende piirkondade tarbeks, kus ka kolm perearsti ühes tervisekeskuses võib olla suur, kui mitte võimatu väljakutse, võimalik luua tervisekeskuse filiaale. Seal töötaks perearstikeskusega ühinenud perearst, kelle vastuvõtukoht asub väljaspool tervisekeskust ja võib-olla ka teises omavalitsuses. See peaks tagama, et ka nendes piirkondades või nendes omavalitsustes, kus on üks perearst või kaks, on koostöös näiteks naabervalla või -linna perearstidega võimalik tervisekeskuse projektist osa saada ja oma infrastruktuuri parandada ning arstiabi kvaliteeti tõsta. Nii et me oleme projektile lähenenud üsna paindlikult nii suurusnõuete osas kui ka selles osas, kes võivad raha taotleda. Ka kohalik omavalitsus võib taotluse esitada, samamoodi haiglad ja muidugi perearstid ise. Oleme üritanud hoida taotlejate ringi võimalikult laiana, sest plaan on rajada minimaalselt 35 tervisekeskust, aga loodetavasti saab nende arv olema märksa suurem. Eks pilt üle Eesti ole üsna erinev. Seetõttu oleme üritanud võimalikult vähe piiranguid seada, et erinevates formaatides oleks võimalik nendest eurorahadest tuge saada.

Austatud minister, nüüd on nii, et rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi viienda arupärimise juurde. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Mihhail Stalnuhhini! Arupärimine kannab numbrit 7 ja selle teema on Narva Lastekodu ümberkorraldamisega seotud probleemid. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Austatud härra minister! Aprillikuu lõpus pöördus minu poole Narva abilinnapea proua Patsanovskaja, tal oli kuhjaga probleeme uue lastekoduga. Probleem nr 1: ei hoitud kinni tähtajast ja ehituse lõpetamine nihkus 1. aprillist maisse, edasi juunisse ja siis räägiti juba suve lõpust. Praegu on nii, et 19. juunil me läheme lastekodu pidulikult avama, seega võeti meetmeid, mis kiirendasid tööd. Probleem nr 2: ei hoitud kinni projektist. Kinnitatud sai, jah, see must värv, millega lastekodu kolm maja on värvitud, aga projekt nägi ette, et tulevad ka värvilised elemendid – rohelised, oranžid, kollased jne. Vahepeal räägiti, et piisab teile mustastki värvist, ei tahetud muud värvi kasutada, praegu sellega tegeldakse. Probleem oli ka selles, et ei tahetud tööle võtta inimesi, kes Narva lastega seni olid töötanud, kummalisel kombel oli nendega lepingu sõlmimine raskendatud. See probleem on lahendatud ja lepingud on olemas. Probleem oli ka mööbliga – räägiti, et ehk ei saa mööblit enne suve lõppu ja ehk linn on piisavalt rikas, et ise mööblit osta. Nüüd on ka see mure lahendatud. Probleem oli selles, et nõuti hoonete vastuvõtmist, ilma et siseviimistlus oleks lõpetatud. Sedagi survet enam ei ole. Midagi ma vist veel unustasin. Ah jaa, kuna vastuvõtmise aeg nihkus edasi, siis ei olnud lastel justkui kuskil olla. Ei tahetud anda luba vana hoone kasutamiseks. Aga ka see probleem on lahendatud.
Sotsiaalministeeriumi ametnikud kohtusid Narvas linnavalitsusega, et kõiki neid probleeme lahendada. Seejuures mainiti ministri nime, minu nime ja seda arupärimist. Mul on tohutult hea meel, et ma näen selles sotsiaalkaitseministri panust, et nad tõesti hakkasid tööle ning see väga vajalik objekt saab paari nädala pärast valmis ja kõik on korras. Ma pole siin saalis kunagi sellist asja näinud ja ma ise ka pole seda enne teinud, aga ma tahan tänada sotsiaalkaitseminister Margus Tsahknat. Arvan, et need inimesed, kes boikoteerisid Narvas lastekodu ehitamist, hakkasid viimaks tööle ainult tema taganttõukel. Ja kuna mul on 13-st allakirjutanust seitsme nõusolek olemas, siis ma võtan selle arupärimise tagasi ja ütlen, et jah, muidugi me peame siin kritiseerima, aga võiks olla ka tahtmist – see nõuab ehk rohkemgi julgust – ministrit tänada, kui ta on oma tööd hästi teinud. Ja praegu ma teda tänangi. Aga Narva rahvas on nüüd nii optimistlikuks muutunud, et mõtleb, et härra minister aitab ehk isegi viimistlusprobleeme lahendada. Mulle saadeti pilt, millel on näha jubedad praod põrandates. Ma ei hakka seda näitama, see on mustvalge ja üsna kehva kvaliteediga. Aitäh, Margus!

Aitäh! Ja tõesti, arupärimisel nr 7 on 13 allkirja ja kui seitse inimest on nõus seda tagasi võtma, siis on neid rohkem kui pool. Seega on arupärimine tagasi võetud ja sellele vastamine langeb tänasest päevakorrast välja.

Liigume edasi kuuenda arupärimise juurde, mille on esitanud hulk Riigikogu liikmeid. Arupärimine kannab numbrit 4 ja see on esitatud 27. aprillil 2015. Teemaks on kütuseaktsiisi tõus. Vastab rahandusminister Sven Sester. Mul on suur au paluda Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Kadri Simson, et arupärimist avalikkusele tutvustada.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Arupärimisele, mis anti üle 27. aprillil, on alla kirjutanud kõik Keskerakonna fraktsiooni liikmed ehk siis 26 Riigikogu liiget. Arupärimine on kantud murest seoses uue koalitsioonileppega, milles üheks kandvaimaks lubaduste täitmise katteallikaks sai kütuseaktsiiside tõstmine. Täna andsime Riigikogu juhatusele üle 27 665 allkirja inimestelt, kes paluvad Riigikogul mitte tõsta kütuseaktsiisi. Selleks on väga lihtne põhjus: kütuseaktsiisi tõus ei too kaasa hinnatõusu mitte ainult transpordisektoris ja transpordivahendeid kasutavatele inimestele, vaid üleüldise hinnatõusu. Lisaks ei olnud kolm kuud tagasi toimunud valimistel mitte ühelgi erakonnal julgust öelda rahvale, et nende valimisplatvorm näeb ette ka märkimisväärseid aktsiisitõuse. Sellele vaatamata arutame siin Riigikogus ülehomme kobareelnõu, mille ühe punktina plaanitakse tõsta diislikütuse aktsiisi 14% järgmisel aastal ja 10% kahel sellele järgneval aastal. Bensiiniaktsiisi plaanitakse tõsta igal aastal 10%. Selle tagajärjel kerkib aastaks 2019 diislikütuse aktsiis 51,7% ja bensiiniaktsiis 46,4%. Säärane hinnatõus või aktsiiside tõus on tekitanud pahameelt ühiskonnas laiemalt, mille ilmekaks tõendiks ongi väga lühikese aja jooksul kogutud 27 665 allkirja.
Mitte ainult kodanikud oma allkirjadega ei ole valitsusele märku andnud, et sellise maksutõusu võiks ära jätta. Eesti Õliühingu liikmed on teinud ühise pöördumise Vabariigi Valitsuse poole, milles avaldati seisukohta, et plaanitav aktsiiside liialt järsk tõstmine toob endaga kaasa ühelt poolt tarbimise vähenemise, teiselt poolt transiitvedusid tegevate autode tankimise Lätis. Ka suurendab maksude osakaalu kasv kütuse hinnas ühingu hinnangul musta turu osakaalu kütuseäris. Arvutused näitavad, et maksumuudatus toob kaasa selle, et suuremad sõiduautod, millel on 60-liitrine bensiinipaak, hakkavad ainult riigimaksude näol maksma 15 eurot rohkem. Alati armastatakse välja arvutada ka keskmise tarbija kulutused. Kui üks keskmine tarbija kulutab aastas 840 liitrit mootorikütust, siis see tähendab talle ainuüksi maksude tõttu aastas 210 eurot suuremat kulutust. Ka suured kütuse edasimüüjad Olerex ja Statoil on hoiatanud, et muudatuse tagajärjel tõuseb liitri hind nelja aastaga 1,6 või 1,7 euroni. Eesti võib omalt poolt lisada makse ja maailmaturu hindu me ei kontrolli.
Kõigest sellest tulenevalt on 26 Riigikogu liikmel rahandusministrile neli küsimust. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Head ametikaaslased! Nüüd on meie ees rahandusminister Sven Sester. Palun teid Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama!

Lugupeetud juhataja! Head parlamendiliikmed! Mulle on laekunud neli küsimust arupärimises, mis on seotud kütuseaktsiisi tõusuga. Siinkohal vaatame üle küsimused ja ka nendest tulenevad mõtted vastuste näol. Esiteks: "Eesti Õliühing on öelnud, et 2020. aastaks jõuame olukorrani, kus lisaks Soomes tööl käimisele hakatakse seal ka autot tankima, kuna Eestis müügil olev kütus muutub piirkonnas kõige kallimaks. Kas valitsus on oma plaanides ette näinud üldist kütuseaktsiisi laekumise vähenemist, kuna tulevikus käiakse tankimas meie naaberriikides?" Soome valitsuse plaanid järgmistel aastatel diislikütuse ja bensiini aktsiisimäära tõsta ei ole praegu teada. Aga on ebatõenäoline, et Euroopa Liidu riikidest vaid Eesti tõstab aktsiisi ja teised ei tõsta. Ja isegi siis, kui Soome aktsiisi üldse ei tõsta, jääb bensiin Eestis odavamaks. Üksnes diislikütus võib meil siis olla marginaalsel määral kallim. Kütuse hindade marginaalsed erinevused ei põhjusta reisijate kütusevedu teistest riikidest. Loomulikult me tunnetame riski, mis võib tekkida juhul, kui Läti ei tõsta või tõstab marginaalselt diislikütuse aktsiisi ning toornafta hind tunduvalt tõuseb. Sellisel juhul võivad lõunanaabrite odavamad hinnad ahvatleda Lõuna-Eesti inimesi käima tankimas Lätis. Kui selline oht muutub suureks, tuleb olla valmis riiklikku aktsiisipoliitikat üle vaatama. Ühe korrektiivi on valitsus seda riski arvestades juba teinud. 7. mail toimunud kabinetiistungil otsustas valitsus bensiini ja diislikütuse aktsiisimäära tõsta mitte järgmisel neljal, vaid järgmisel kolmel aastal.
Teine küsimus: "Teadupärast toob kütuseaktsiisi tõus kaasa kõikide kaupade ja teenuste hinnatõusu. Oma löögi saab ka riigi rahakott. Riik doteerib täna üsna suurel määral ühiskondlikku transporti. Kui palju on valitsusel plaanis suurendada riigipoolset ühistranspordi dotatsiooni?" Kogu Eesti majandust tervikuna vaadates on aktsiisi tõstmise mõju kuludele pigem tagasihoidlik, sest kütuse hind moodustab toodangu väärtusest keskmiselt alla 3%. Samas on meil sektoreid, mida aktsiisitõus mõjutab rohkem või isegi oluliselt rohkem, näiteks kaubavedu, kus kütuse hinna osatähtsus moodustab 2,1%, samuti reisijatevedu ja maavarade kaevandamine, kus see osatähtsus on 7,1%, ning ehitusmaterjalitööstus. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi hinnangul oleks bussiliinidel vaja aktsiisitõusu kompenseerimiseks piletitulu suurendada 4–5% aastas. Samas on pilt väga erinev liinide lõikes ja ka maakonniti. Võimalikku lisaraha aktsiisitõusu kompenseerimiseks arutatakse 2016. aasta riigieelarve koostamise protsessis. Juba on teada, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium esitab taotluse lisaraha eraldamiseks.
Kolmas küsimus: "Riigikogu sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni esimees Andres Anvelt on öelnud, et palju vastuseisu tekitanud aktsiisitõusu ära jätmise korral tuleks teha ka uus koalitsioonileping. Samas on just SDE ridadest olnud kuulda valitud katteallika suunalist nurinat. Kas olete valitsuses rääkinud kütuseaktsiisi tõstmise ära jätmisest või on plaanis aktsiisi tõsta väiksemal määral?" Kütuseaktsiisi tõstmine on väga oluline katteallikas mitmele koalitsiooni lubadusele, mille eesmärk on parandada inimeste elujärge ja majanduslikku kindlustunnet. Valitsusliidu leppe elluviimiseks kavandatud muudatused nihutavad koosmõjus maksukoormust tööjõult tarbimisele ning võimaldavad astuda mitu Eesti elu valupunkte leevendavat sammu. Valitsusliit parandab madalapalgaliste inimeste toimetulekut, elavdades seeläbi ka tööturgu, langetades tööjõumakse ja tõstes lastetoetusi. Ning kordan: 7. mail toimunud kabinetiistungil otsustas valitsus bensiini ja diislikütuse aktsiisimäära tõsta mitte järgmisel neljal aastal, vaid kolmel aastal.
Neljas küsimus: "Erinevad aktsiisitõusud toovad tavaliselt kaasa ka musta turu osakaalu suurenemise. See aga tähendab täiendavat tööd Maksu- ja Tolliametile. Kuidas olete planeerinud võidelda suureneva maksupettusega?" Maksu- ja Tolliametile on eraldatud lisainvesteeringuteks 2016. ja 2017. aastal 22 miljonit eurot eesmärgiga tõsta veelgi võimekust võitluses maksupettuste ja salakaubaveoga. Selle raha eest kavatsetakse uuendada läbivalgustusseadmeid ning soetada uusi. Samuti soetatakse uusi automaatseid numbrituvastuse seadmeid ning tehakse infotehnoloogilisi investeeringuid. Lisaks kavandab riik rakendada 2017. aastal mitu meedet, mille eesmärk on parandada konkurentsiolukorda kütuseturul ning suurendada kütustega seotud käibemaksu ja aktsiisi laekumist. Meetmete keskmes on vedelkütuse müügi-ostudokumentide ööpäev läbi toimiv elektrooniline kontrollisüsteem, mis võimaldab teostada operatiivset järelevalvet tarbimisse lubatud kütuse liikumise üle. Lisaks on ette nähtud kütusehoiuteenuse osutajatele esitatavate nõuete täiendamine, tagatise kehtestamine kütuse importijatele jm. Aitäh teile!

Austatud minister, aitäh teile! Teile on veel mõned küsimused. Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Kui me koalitsiooniläbirääkimisi pingsalt jälgisime, siis oli selge, et te leppisite kokku ka bensiini ja diislikütuse aktsiisimäärade tõusu. Nüüd aga laiutavad koalitsioonipartnerid üksteise poole pilke heites käsi ja polegi nagu selge, kes siis tegelikult selle tõusu kokku leppis. See just nagu tuli iseenesest. Te olite ka seal laua taga, kas teie soovisite bensiini ja diislikütuse hinna tõusu?

Aitäh teile! See teema oli kerges variatsioonis arutluse all, pidades läbirääkimisi tervikliku maksupaketi üle. Me rääkisime siis tööjõumaksude alandamisest ja kõigist muudest positiivsetest teguritest, mis selle konkreetse eelnõuga kaasnevad. Ja nagu ma ütlesin teile ka sel ajal, tegemist on tervikliku vaatega, mille koalitsioon on nüüd toonud teie lauale. See terviklik vaade hõlmab erinevaid maksupoliitilisi muudatusi peaasjalikult tööjõumaksude alandamise osas, teistpidi aga samme, mis peavad vähendama tarbimispahesid ja saastamist. Ühest silti kogu paketile kindlasti külge panna ei saa. See on koalitsiooni selge nägemus, kuidas maksukoormus kandub tööjõult üle pahedele, saastamisele, tarbimisele.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Härra rahandusminister! Kogu küsimus taandub riikide konkurentsivõimele ja nagu me teame, hiljuti Leedu riik möödus konkurentsivõimelt Eestist. Üks põhjus on selles, et meil on liiga kõrged maksud. Lisaks on ühe Austria professori hinnangul Eestis varimajanduse osakaal 25%. Ja te ikka plaanite tõsta kütuseaktsiisi! See ei lohuta, kui te ütlete, et aastal 2019 te seda ei tõsta. Aastail 2016–2018 see-eest tõstate 30%. Samasugusest loogikast lähtudes võiks öelda, et 2015. ja 2016. aastal tõstame mõlemal 15% ning aastail 2018 ja 2019 ei tõsta. Te olete lubanud ja peaminister on lubanud, et kui Läti ei tõsta aktsiise, siis te vaatate aktsiisipoliitika üle. Miks te seda juba teinud ei ole?

Aitäh teile! Me vaatamegi praegu aktsiisipoliitikat üle. Nagu te tähele panete, tänases eelnõus, mis on teie laudadel ja esimese lugemise läbinud, peegelduvadki aktsiisipoliitika ülevaatamise põhiprintsiibid.

Aadu Must, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea härra rahandusminister! Ajakirjanduses pakutakse välja erinevaid prognoose, kuidas võiks kütuseaktsiisi tõstmine mõjutada toidukaupade hindu. Ma olen kuulnud väga erinevaid ennustusi ja selles mõttes mind väga huvitab teie prognoos, kui palju võiks just nimelt kütuseaktsiisi kasvu tõttu tõusta toidukorvi hind.

Aitäh teile, hea küsija! Ma teeksin pildi veelgi laiemaks ja räägiks mitte ainult kütuseaktsiisi tõusu mõjust toidukorvile, vaid üldisest inflatsioonist. See annab meile tegeliku pildi, kuidas kõik konkreetselt mõjutab meie igapäevast tarbimist. Olgem ausad, ega siis inimene ei osta ainult sööki, ta teostab ka muid makseid oma igapäevases tegevuses. Aru saamaks, milline on bensiiniaktsiisi tegelik mõju, ütlen ma teile sellist asja, et 2016. aastal kasvab inflatsioon selle tõttu 0,15%. Sellele lisandub omakorda täiendavalt diislikütuse aktsiisi tõusu mõju 0,10%. Nagu te teate, ka eriotstarbelise diislikütuse ja põlevkivi aktsiisimäär tõuseb. Nii et kokku võttes on 2016. aastal erinevate kütuste aktsiiside tõusu mõju inflatsioonile 0,34%. Järgmistel aastatel, 2017 ja 2018, see mõju väheneb. Ja seda peaasjalikult seoses sellega, et kui diislikütuse ja bensiini hinnad tõusevad ka järgmistel aastatel, siis põlevkivi ja põlevkivikütteõli hinnad ei tõuse – nende tõus on vaid järgmisel aastal ette nähtud. Nii et aastatel 2017 ja 2018 me näeme inflatsioonilist mõju tarbijahinnaindeksile 0,25%.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Ma jätkan kolleeg Repsi küsimuse teemaga. Viimasel paaril nädalal on nii palju kuuldud ja loetud intervjuusid, kus selgitatakse, kui tervendavad ja positiivsed on kõik need meetmed, sh aktsiisi tõstmine, ja kui hästi meil läheb peale seda, kui need toimima hakkavad. Et see on selline õilis ja väärt tegu teilt või kelleltki muult, kes selle välja pakkus. Miks ei saa siis välja öeldud see konkreetne ilus poisinimi? Kes ikkagi pakkus välja just nimelt näiteks diislikütuse aktsiisi tõusu, tänu millele me saame lähitulevikus kogema nii palju head?

Aitäh teile! Väga õige! Nii nagu te ütlesite, me tõesti saame kogema väga palju head. Ja nagu te olete ka ise tähele pannud, tasub ikka üle korrata, mis see hea kõik on. Lähiaastatel me näeme seda, kuidas lastetoetused tõusevad, ja ka tulumaksuvaba miinimum on tõusmas, mida pole olnud mitmeid aastaid. Nii et tõsilugu, me näeme päris mitmeid häid asju. Ning üks asi on selge: kui valitsuskoalitsioon on leppinud kokku oma lähiaastate nägemustes selle kohta, mida ta tahab ära teha, siis ei ole enam ühe, teise või kolmanda osapoole poliitikat. Tegemist on ühise poliitikaga, milles valitsus on omavahel kokku leppinud ja mille eest valitsusliikmed kannavad nii positiivset kui ka negatiivset vastutust. Vaadates praegust valitsuslepet, võin ma küll öelda seda, et inimestele jääb lähiaastatel rohkem raha kätte. Aitäh teile!

Valeri Korb, palun!

Aitäh, lugupeetud rahandusminister! Me saame nii aru, et kütuseaktsiisi tõusu tõttu aktiviseerub must turg. Ma mäletan, paar aastat tagasi oli suund ida poole, nüüd on sealpool natuke asjad rahunenud, aga nüüd tuleb surve lõuna poolt. Ma usun, et inimestel on kasulikum sõita sinna ja tankida seal. Kas valitsuse tasemel on arutatud, kuidas te seisate musta turu vastu?

Aitäh! See on hea küsimus ja ma mingil määral sellele juba vastasin, aga kordan veel üle. Tõsilugu, kui aktsiisipoliitika muutmine tähendab seda, et aktsiis tõuseb, siis võib sellega paratamatult kaasneda musta turu ehk salaturu kasv. See on ükskõik millise aktsiisikauba puhul nii, olgu tegu kütuse või tubaka või alkoholiga. Kui jutt on konkreetselt kütusest, siis lähiajal on rakendumas üks konkreetne oluline meede, mille üle Maksu- ja Tolliamet on pidanud intensiivseid läbirääkimisi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning õliliiduga. Nimelt, kogu Eesti vedelkütuse liikumine hakkab tulevikus olema elektrooniliselt jälgitav. Loodame, et see võimalus tekib meil hiljemalt 2017. aastal, aga vahest juba 2016. aasta teises pooles. See vähendab ilmselgelt salaturgu ja võimaldab Eesti ettevõtjatel aruandluse mahtu vähendada. Siis ei ole enam vajadust erinevateks laoarvestusteks, kuna sisuliselt on kogu aeg elektrooniliselt näha, kui kütus saabub lattu. Maksu- ja Tolliametil on võimalik kogu aeg reaalajas laoseisust ülevaadet omada.
Lisaks sellele saab võimalikuks üks oluline investeering, millesarnast Maksu- ja Tolliametis, ma julgen öelda, pole paljude aastate jooksul tehtud. Nimelt, valitsuskoalitsioonis on kokku lepitud suunata 22 miljonit eurot lisaraha Maksu- ja Tolliameti võimekuse kasvatamisele. See tähendab nii statsionaarseid kui ka mobiilseid seadmeid, mis võimaldavad kaupa läbi valgustada ja numbrituvastust teha. Olen Maksu- ja Tolliameti juhtkonnaga rääkinud. Nad on öelnud, et kui neil selline võimekus tekib, siis saab salaturgu paremini, hoopis teisel tasemel ohjeldada. Nii et asjad käivad käsikäes. Kui soovida ühelt poolt riigile lisasissetulekut, siis teiselt poolt on vaja selle nimel teatavaid investeeringuid teha. Ja riigieelarves on need investeeringud 2016. aastal ette nähtud.

Andres Ammas, palun!

Austatud eesistuja! Austatud minister! Poliitikavaatlejad on tähele pannud, et Eestis ei ole veel ükski koalitsioon nelja aastat kestnud. Kui praegune koalitsioon laguneb, kas me siis saame teada, kes kütuseaktsiiside tõusu idee taga oli?

Aitäh! Ega siin ei ole ju mingit saladust. Ma veel kord ütlen, et kõik need erinevad investeeringud, mida riik tahab aktsiisipoliitikat ellu viies teha, sh ka inimestesse, on valitsuse ühine otsus ja valitsuse vastutada. See otsus ei kanna ei ühe persooni ega ka erakonna märki. Samamoodi võiks küsida, kelle otsus on alkoholi- või tubakaaktsiisi tõstmine. See on ühine otsus. Ma olen ka siit kõnepuldist öelnud, et alkoholiaktsiisipoliitikat arutades avaldas tervise- ja tööminister arvamust, et me peaksime veelgi rohkem aktsiisi tõstma. See ettepanek, mis täna on laual, näeb ette liiga vähe. Kokku võttes: see oli valitsuse ühine otsus, et aktsiisipoliitikast tulenevalt selline täiendav aktsiisitõus ellu viia.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra Riigikogu aseesimees! Hea minister! Te ütlesite, et see on valitsuse ühine otsus ja valitsus ühiselt ka vastutab. Natuke aega tagasi te mainisite kah sellist asja nagu poliitiline vastutus. Ausalt öeldes lihtsal Eesti inimesel on ükstapuha, kes ja kui palju kannab mingit poliitilist vastutust. Teda huvitab märksa rohkem tõsiasi, et ta peab kütuse eest rohkem maksma, olgu see vajalik tema auto bensiinipaagi täitmiseks või kodu kütmiseks. Ja et seejuures väheneb 1% võrra sotsiaalmaks, teda suurt ei huvita. Seda maksab tööandja, mitte lihtinimene. Pealegi pole päris selge, kuidas haigekassale kompenseeritakse raha, mis seal sotsiaalmaksu vähendamise tõttu puudu jääb. Aga 27 000 allkirja on kogutud maksutõusude vastu. Eesti rahvas ei ole selle asjaga rahul. Kas te ei arva, et need valitsuse otsused vähendavad usaldust riigi vastu?

Aitäh teile! Kindlasti oleks pidanud inimestelt küsima ka seda, kas nad toetavad tulumaksuvaba miinimumi tõstmist lähiaastatel ehk aastatel 2016, 2017, 2018 ja 2019. Kindlasti oleks pidanud inimestelt küsima ka seda, kas nad toetavad kolmelapseliste perede täiendavat toetamist riigi poolt. Kindlasti oleks pidanud küsima inimestelt seda, kas nad toetavad 1% võrra sotsiaalmaksu langetamist, mis tõesti jätab rohkem raha kätte ettevõtjatele, kuid annab neile sellega võimaluse inimestel palka tõsta. Seda kõike tuleb kindlasti vaadata kompleksis.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Härra minister! Miks mitte öelda rahvale konkreetseid nimesid? Rahvas ju tahab teada, kes selle asja välja mõtles. Et selgeks teha, kuidas see kõik välja paistab, toon sellise analoogia. Ameerika Ühendriikides on 50 osariiki. Kui mu mälu ei peta, siis 33-s või 34-s on surmanuhtlus ammu keelatud, aga 16 või 17 osariigis seda ikka veel kasutatakse. Vanasti langes tule alla konkreetne timukas, see oli alati teada. Aga praegu on sellega probleem, praegu on inimõigused ja muud sellised asjad. Kuidas siis vanglates, kus surmanuhtlust mõnikord täide viiakse, seda tehakse? On kolm nuppu ja kolm meest ning see vang, keda tapma hakatakse. Ja kolm meest üheaegselt vajutavad igaüks oma nuppu ja selle peale kas hakkab gaasi tulema kambrisse või elekter lülitub sisse või mürki hakkab voolama. Keegi ei tea, kes kolmest on tapja. Neid on kolm ja mitte keegi ei saa öelda, et just see on mõrtsukas. Minu arvates on kõik kolm sellises olukorras mõrtsukad.
Meile öeldakse nüüd, et see juhtus niiviisi. Härra ministri versioonis juhtus see umbes nõnda. Said kokku kolm läbirääkijat, kes esindasid kolme erakonda. Üks võttis kepikese, hõikas: "Üks, kaks, kolm!" ja siis kõik kolm ütlesid ühel ajal: "Tõstame diisli aktsiisi." No niiviisi see käis. Üheaegne otsus. Tavaliselt, kui on midagi, mille eest ennast kiita, ja võib seda teha ilma mingi hirmuta, siis seda ka tehakse. Kõik teavad, kes kunagises koalitsioonis vanemapalga – selles vormis, kuidas see kehtib, see mulle küll absoluutselt ei istu – käima lükkas. Sellised asjad on alati teada. Halbade asjade autorlust aga ei taheta tunnistada. Halbade asjadega on alati niiviisi, et me kõik koos otsustasime.
Aga jah, täiesti õige, neli aastat ükski valitsuskoalitsioon püsinud ei ole. Ma arvan, et kuna täna ei tulnudki seda vastust, siis hakkavad mõne aja pärast kolm osapoolt kinnitama, et meie ei olnud need otsustajad, need oli need. Kusjuures kõik kolm hakkavad rääkima ühte ja sama asja. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Tarmo Tamme!

Hea juhataja! Head kolleegid ja lugupeetud minister! Ma kõigepealt parandan ühe vea. Kogu aeg rõhutatakse, nagu oleks lastetoetuste tõusul mingi seos kütuseaktsiisi tõusuga. Andke andeks! Mismoodi need omavahel seotud on? Kui keegi suudaks selle mulle ära seletada, siis ma saaks tükk maad targemaks. Seal pole absoluutselt mitte mingisugust seost. See on üks riigieelarve tululiik ja kuhu see raha lõpuks välja jõuab, seda ei ole võimalik jälgida. Kujutagem ette, et lastetoetuste katteallikaks oleks näiteks firmaautode käibemaksu tõus. Selleks aastaks planeeriti summa 47 miljonit, tegelikult laekub 11–13 miljonit. Lapsed oleks selle aja peale nälga jäänud. Lõpetage see rahva hirmutamine ära, nagu oleks lastetoetused ja kütuseaktsiisi tõus kuidagi seotud. See on nii rumal jutt, et seda ei tohiks vähemalt minister rääkida.
On selge, et kütuseaktsiisi tõus vähendab oluliselt meie ettevõtete konkurentsivõimet. Kaks sektorit saavad selle tõttu kõvasti kannatada. Üks on transpordisektor, sest juba praeguste diislikütuse hindade juures tangib enamik Kagu- ja Lõuna-Eesti transpordiettevõtete veokitest Lätis. Ja kui järgmisel aastal diislikütuse aktsiisi 14% tõsta, siis jääb see raha ju kõik Lätti. Läti riik sellest ainult võidab. Siin on võib-olla üks põhjus, miks Läti majanduskasv on suurem kui Eestis. Teine mure on see, et järjekordselt lüüakse kirves selga põllumeestele. Lätis on põllumeeste kasutatava kütuse aktsiis null, meie valitsus tõstab selle kütuseaktsiisi 110-lt 140 euro peale. No kuidas on võimalik konkureerida? Me oleme nii lähedased naabrid, no ei ole võimalik konkureerida! Ja tagajärg on see, mis juba praegu on juhtunud: meie kandis viib mitu põllumajandusettevõtet oma piima Lätti ja tagasi tulles tangivad piimaautod Lätis. See on tänase päeva reaalsus. Mõni aasta tagasi viidi Lätti ja Leetu toorpiima 71 miljoni euro eest. Need töökohad ja see raha oleks võinud Eestisse jääda. Selge see, et kütuseaktsiisi tõstmine tõstab kõikide kaupade hinda, sest tootmine on transpordiga ühel või teisel moel seotud.
Ja nüüd tulen tagasi lastetoetuste juurde. Öeldakse, et pered võidavad tänu nende kasvule. Ma küsin, kuidas võidavad pered, kes elavad kusagil hajaasustusega piirkonnas Kagu-Eestis või Lõuna-Eestis ja kes peavad iga päev vedama lapsi kooli või lasteaeda ja ise kaugel tööl käima. Kust see võit neile tuleb? Seda võitu ju sisuliselt ei tule! Ühe käega antakse ja teise käega võetakse. See ei ole probleemi lahendus. Ja kindlasti suurendab see samm varimajandust. Nagu ma ütlesin, hiljaaegu tehti uuring, mille andmetel Eestis on varimajanduse osakaal ca 25%. Tolle uuringu on teinud sõltumatud eksperdid, mitte meie eksperdid, ja seda tuleb uskuda. See ei ole hea asi. Me ei ela Põhja-Koreas, mis on suletud riik ja kus võib makse tõsta, kuidas tahetakse. Meil on avatud konkurentsiga ja avatud majandusega riik. Kui kõrvalriikide samme ei jälgita, siis jah, lätlased rõõmustavad ja Põhja-Eesti elanikud ilmselt hakkavad Soomes tankimas käima. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Sven Sesteri!

Lugupeetud juhataja! Head parlamendiliikmed! Ma paari sõnaga kommenteerin neid mõtteid, mida te asjadele oma pilgu läbi lähenedes välja ütlesite. Tahaks üht-teist ümber lükata. Kõigepealt, kõike tuleb vaadata kompleksselt. Ma olen seda ka varem mitmeid kordi öelnud ja tahan siinkohal üle korrata. Kui te vaatate, mis hakkab lähiaastatel maksupoliitikas juhtuma, siis te näete fakti, et inimeste reaalsed sissetulekud kasvavad. Fakt on ka see, et see kasv ületab võimalikud aktsiisitõusudest tulenevad lisakulutused. Loomulikult on alati võimalik, et inimese sissetulekute kasv on väiksem. Kui inimene sõidab iga päev läbi üsna pika vahemaa, siis on kütusekulu suur.
Kui me aga vaatame, mida koalitsioon lähiaastatel ellu viima hakkab, siis me näeme – muidugi eeldusel, et eelnõu, mis mõni päev tagasi esimese lugemise läbis, saab ka seadusena vastu võetud –, et maksuvaba tulu määr tõuseb lähiaastatel igal aastal jõudsalt. See tekitab olukorra, kus inimestele jääb igal aastal reaalselt rohkem raha kätte. Riik jätab tulumaksu võtmata järjest kõrgematelt tulupositsioonidelt. Pluss suuremad lastetoetused, sotsiaalmaksu langetamine ja madalapalgalistele inimestele mõeldud tulumaksutagastus. Riik võtab ja investeerib. Ta annab täiendavalt tagasi inimestele, kes seda kõige rohkem vajavad, just madalapalgalisele sektorile. Need on meetmed, mis riik lähiajal rakendab.
Kui te vaatate selle konkreetse eelnõu seletuskirja, siis näete, et valitsuskoalitsioon on teinud põhjaliku analüüsi, aru saamaks, milline on ühe või teise meetme ellukutsumise mõju. Ja ma ütlen teile, et valitsusläbirääkimistel olid laua peal ka alternatiivmeetmed. Laua peal oli võimalik inimese tulult kõrgema protsendi võtmine, tänase 20% asemel rohkema võtmine. Laua peal oli ettevõtte tulumaksu taastamine. Laua peal olid omandimaksud autolt, kinnisvaralt, kodult. Kodumaksud – need olid kõik laua peal. Nüüd on minul küsimus teile: kui te menetlete seda konkreetset terviklikku maksupaketti, siis mida teie tahaksite teha selleks, et inimeste maksuvaba tulu kasvaks? Tänane valitsuskoalitsioon on võtnud seisukoha, et tööjõumakse langetatakse ja maksukoormus kantakse üle pigem tarbimisele, saastamisele, pahedele. Kui teie ütlete, et tööjõumaksude langetamise mõju tasakaalustamiseks peaks kehtestama kodumaksud ja ettevõtete tulumaksu ning hakkama inimeste palkadelt kõrgemat tulumaksu võtma, siis ka see on poliitika. Ka sellist poliitikat võib viljeleda. Lihtsalt praegune valitsuskoalitsioon sellist poliitikat viljeleda ei taha. Aitäh teile!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sellele arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi seitsmenda arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Tarmo Tamm, Enn Eesmaa, Martin Repinski, Mailis Reps, Valeri Korb, Siret Kotka ja Lauri Laasi. Arupärimine on esitatud aprillikuu 28. päeval ja puudutab Eesti Energia kontorite sulgemist, ta kannab numbrit 5. Arupärimisele vastab rahandusminister Sven Sester. Mul on suur au tervitada Riigikogu kõnetoolis Tarmo Tamme. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud rahandusminister! Head kolleegid! Ka see punkt puudutab valitsuse poliitikat, aga mitte aktsiisipoliitikat. See puudutab seda, kuidas Eestis viiakse ellu regionaalpoliitikat. Praegune valitsuskoalitsioon on koalitsioonilepingus lubanud oluliselt parandada regionaalset olukorda, luua töökohti ja vaadata, et piirkondades elu säiliks. Aga mis me räägime piirkondadest – täna teatati uudisena, et ainuüksi Tartu linn on kaotanud 4000 maksumaksjat ja ühes aastas jääb Tartu linnale eelarvetulu laekumata 6 miljonit eurot. Meil tuleb tunnistada valitsuse poliitikat, kes selliselt edasi läheb, aga minu jaoks on see katastroof.
Nüüd aga arupärimise juurde. Eesti Energia jätab kontserni 13 teeninduspunktist alles vaid neli. Alates 1. augustist tegutsevad Eesti Energia esindused Tallinnas ja Tartus. Kontserni kuuluva võrguettevõttega Elektrilevi saab lisaks Tallinnale ja Tartule kohapeal asju ajada ka Jõhvis ning Pärnus. Teeninduspunktid suletakse Jõgeval, Kärdlas, Paides, Põlvas, Rakveres, Raplas, Valgas, Viljandis ja Võrus, mis jätab tööta 21 inimest. Eesti regionaalpoliitikas peaks oluliseks pidama, et asutused ja töökohad ei koonduks üksikutesse elujõulistesse keskustesse. Eesti Energia kui riigile kuuluv ettevõte peaks olema esirinnas nende seas, kes niisugust poliitikat järgivad ja eeskuju näitavad. Paraku sarnaneb riigiettevõtte käitumine pankade kontorite sulgemise poliitikaga, mis on aidanud kaasa eri piirkondade ääremaastumisele. Olgu lisatud, et teine riigile kuuluv ettevõte Omniva, endise nimega Eesti Post, sulgeb postkontoreid ja kaotab samuti töökohti.
Meil on härra ministrile kolm küsimust. Me soovime teada, kuidas valitsuskoalitsioon püüab regionaalpoliitikat elus hoida ning kas igal mammil ja papil on kusagil külas olemas kõik e-lahendused ja telefoniäpid, mille abil nad hakkavad Eesti Energiaga suhtlema. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli rahandusminister Sven Sesteri, et küsimustele ja tervikuna arupärimisele vastus anda!

Lugupeetud juhataja! Head parlamendiliikmed! Annan teile ülevaate olukorrast, mis on seotud Eesti Energia kontorite sulgemisega. Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni seitse liiget on esitanud sellekohase arupärimise, mis koosneb kolmest küsimusest.
Esimene küsimus: "Kuidas on võimalik, et riik kui omanik vaatab jõuetult pealt, kui Eesti Energia oma esindusi sulgeb?" Ettevõtte kliendiesinduste võrgu kujundamine kuulub igapäevase juhtimise valdkonda ning juhul, kui senine esinduste võrk on majanduslikult ebaotstarbekas, on juhtkonnal kohustus seda vajaduse korral korrigeerida. Loomulikult peab seejuures olema tagatud, et klientide teenindamine jätkub. Selleks keskendub Eesti Energia telefoniteeninduse ja e-teeninduse arendamisele ning plaanib klientidele lähiajal pakkuda ka uusi lahendusi lepingutega seotud toiminguteks. Seetõttu jääb mulle küsimuse selline püstitus mõneti mõistetamatuks. Ühiskonnakorraldus, mille puhul tsentraliseeritud plaanimajanduse korras üritati sedalaadi küsimusi riigi keskaparaadis otsustada, kukkus mäletatavasti enam kui 25 aastat tagasi kokku ning seetõttu saatis meid pikalt mõiste "kaupade ja teenuste defitsiit". Nende kvaliteedist ei tasu rääkidagi.
Rahandusministeerium on 2014. aastal kinnitanud Eesti Energia omaniku ootused, mille kohaselt on selles äriühingus osalemise peamised eesmärgid järgmised: põlevkivi ja teiste loodusressursside maksimaalne väärtustamine, ettevõtte väärtuse kasvatamine ja stabiilse dividenditulu teenimine, varustuskindluse tagamine elektritootjana ja elektrijaotusvõrgu omanikuna, piirkondliku tööjõuressursi rakendamine ning keskkonnamõju vähendamine. Strateegilisteks eesmärkideks on seatud olla oluline turuosaline regionaalsel elektriturul; vähendada elektritootmisportfelli CO₂ sisaldust; arendada õlitootmist ja teisi põlevkivi kõrge väärindamise viise; tugevdada Eesti positsiooni põlevkivienergeetika kompetentsikeskusena, investeerides teadus- ja arendustegevusse ning tehes rahvusvahelist koostööd; tõsta võrguteenuse kvaliteeti, investeerides mahus, mis ei suurenda oluliselt võrguteenuse tariife; lähtuda investeeringute kavandamisel üleriigilisest planeeringust "Eesti 2030+"; minimeerida majandustegevuse keskkonnamõju, kasutades loodusvarasid ja mõjutades maastikke säästvalt; suurendada jäätmete taaskasutust ning vähendada keskkonnaheitmeid. Need on Eesti Energiaga seotud omaniku ootused. Need eesmärgid on seotud riigivara heaperemeheliku valitsemise eesmärgiga, mille poole ka rahandusminister Eesti Energia aktsionäri rolli täites peab püüdlema. Riigi seatud sihtide hulgas ei ole jäetud tähelepanuta ka sotsiaalseid aspekte, silmas peetakse nii võrguteenuse tariifide ohjamise eesmärki kui ka piirkondliku tööhõive huve.
Teine küsimus: "Kas Teie hinnangul on Eesti jõudnud e-riigina nii kaugele, et iga külas elav pensionärgi on võimeline kasutama vaid e-kanaleid ja mobiilirakendusi, et oma igapäevase asjaajamisega toime tulla, sealhulgas dokumente allkirjastama?" See, et inimene elab külas või on pensionil, ei tohiks küll viia automaatse järelduseni, et ta ei suuda või ei taha tänapäevaseid lahendusi kasutada. Inimeste osakaal, kes elektroonilisi vahendeid ei oska või ei soovi kasutada, väheneb järjepidevalt. Juba praegu kasutab 90% Eesti Energia klientidest elektroonilisi kanaleid ning 98% elektrimüügilepingutest pikeneb automaatselt. Kontorite vajadust vähendab oluliselt ka elektrinäitude kauglugemisele üleminek, sest näitudega seonduv on viimasel ajal põhjustanud 55% käikudest esindusse. Samuti saab edaspidi võrgulepinguid sõlmida e-teenindust ja telefone kasutades. Eesti Energia teeb pidevalt tööd klientidega, tutvustades ja õpetades neile elektrooniliste kanalite kasutamise võimalusi. On selge, et erandlike juhtumite jaoks ei ole majanduslikult õige üleval pidada suurt esinduste võrku, neid on otstarbekam lahendada teisiti. Olukorrad, mida on vaja lahendada klienditeenindaja või spetsialisti abiga, on enamasti seotud võrguettevõtte levi teemadega – võrgulepingud, liitumislepingud jne. Elektrilevil on kõigis Eesti maakonnakeskustes töötajad, kes iseteeninduse ja telefoniteeninduse võimaluste ammendumise korral saavad kliendiga kohtuda ja koos probleemi lõpliku lahenduse leida. Elektrilevi on vajaduse korral valmis kliendid maakonnakeskustes ära teenindama, selleks on töötajatega kokkulepped sõlmitud. Lõviosa probleeme aga saab ära lahendada telefoni ja iseteeninduse teel.
Kolmas küsimus: "Miks erinevad riigiettevõtted ei järgi riigi huvidest lähtuvat regionaalpoliitikat, vaid aitavad oma tegevusega kaasa regioonide ääremaastumisele?" Ma ei saa nõustuda, et jutuks olev teema on seotud ääremaastumisega. Vajadus esinduste võrku ümber korraldada ei tulene ju mitte inimeste kolimisest maalt linna, vaid sellest, et põhiosa kliente eelistab esinduses asjaajamisele mugavamate tänapäevaste teenusekanalite kasutamist.

Austatud minister, aitäh! Teile on üks küsimus. Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Härra rahandusminister! Päris huvitav oli kuulda, et Eesti Energia ei pea tegelema ühegi teemaga, mille puhul on tegu kahjumiga. Kõik peab tuginema efektiivsusele, riik peab saama dividende. Aga see, kuidas riik pärast neid probleeme lahendab, võib osutuda kordades kallimaks. Ma küsin siis niimoodi: kui efektiivne oli Eesti Energial investeerida Utah' kõrbesse? Mõni nädal tagasi ma lugesin Eesti Energia juhi sõnu, et ta ei teagi, mis selle projekti äriplaan on, valitakse kolme või nelja variandi vahel. Kas see on efektiivne majandamine või mis on teie arvates efektiivne majandamine? See kümme protsenti inimesi, kes maal elavad, kes ei tunne arvutit, see oleks nagu mitte keegi. Milline on teie seisukoht, kas on õigem kulutada 50 või 60 miljonit Utah' kõrbes või kindlustada inimestele elementaarsete vajaduste rahuldamine maapiirkonnas?

Aitäh teile! Ma arvan, et iga investeering, mille teeb mitte ainult Eesti Energia, vaid ükskõik milline riigiettevõte, isegi mitte ainult riigiettevõte, vaid riik ise, peab olema maksimaalselt efektiivne. Efektiivsuse määr ei ole aga alati mõõdetav ka riigi puhul näiteks kasumiga. Riik, investeerides maksumaksja raha, ei taotle sugugi mitte alati kasumit. Näiteks Eesti Energia peab teie nimetatud investeeringu korral vaatama seda investeeringut eraldi ning kindlasti kaaluma ka teie tõstatatud küsimuste puhul, kas üks või teine investeering on tehtud lähtuvalt sellest printsiibist.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Härra minister! Ma ei saa viimasel ajal paljudest asjadest aru. Kui rääkida sellest, et 90% Eesti Energia klientidest võib suhelda elektrooniliselt meili saates või telefoni kasutades, siis võib arvata, et tuleb aeg, kui viimased neli esindust pannakse ka kinni. Kui me sinnapoole liigume, siis võib-olla Riigikogu liikmete ja ministrite suhtlemise võiks ka telefoni kaudu korraldada. Aga sellega, millest te räägite – efektiivsus ja raha kasutamine –, on ju teine lugu. Need on inimesed, kes elavad meie riigis ja olid või on praegugi maksumaksjad. Nende tasku peal elame ka teie ja meie. Ma ei saa aru, kuhu me liigume.

Aitäh teile! Siin ei olnud tegemist küsimusega, vaid kommentaariga. Ütleksin kommentaari peale vastukommentaari. Me peame maksumaksja raha puudutavate otsuste tegemisel alati arvestama sellega, mis eesmärki me tahame saavutada. Kui me võtame vastu otsuse, et riigiettevõte peab tegelema regionaalpoliitikaga, siis see on eraldi otsus, mille me peaksime sel juhul ka vormistama. Praeguse näite puhul ei ole vastu võetud otsust, et Eesti Energia peab tegelema regionaalpoliitikaga. Talle on seatud teised eesmärgid põlevkivi väärindamisest kuni teatud suurusega dividendide teenimiseni, sinna vahele mahuvad veel mitmed teised eesmärgid, nagu ma teile ka ette lugesin. See kõik on meie jaoks otsustamise koht. Kui vaadata reaalset elu, siis senise informatsiooni kohaselt võib öelda, et rohkem kui pooltes Eesti Energia esindustes käis kuni kümme klienti päevas. Nende töötajate arv on viimase kolme aastaga Eesti Energia andmetel vähenenud 90-lt 20-ni. Samal ajal on järjest rohkem mindud elektroonilisele teenindusele. Küsimus ongi, millised eesmärgid me seame ühele või teisele ettevõttele.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole, ka kõnesoove ei ole. Arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi kaheksanda arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Andres Ammas, Krista Aru, Jüri Adams, Monika Haukanõmm, Andres Herkel, Külliki Kübarsepp, Ain Lutsepp ja Artur Talvik maikuu seitsmendal päeval. Arupärimine on tulumaksuseaduse muutmise seaduse kohta ja kannab numbrit 17. Vastab rahandusminister Sven Sester. Ma palun arupärijate nimel kõnetooli Andres Ammase, kes avalikkusele arupärimist tutvustab.

Austatud eesistuja! Austatud minister! Austatud Riigikogu liikmed! Tõepoolest, arupärimise esitamisest on möödas üks kuu ja üks päev. Palju vett on merre voolanud ja vahepeal on neid teemasid siin saalis korra juba käsitletud. Aga siis oli öö ja võib-olla ka õhustik pisut närvilisem, praegu on selline sulnis õhtu ja väljakujunenud intiimses õhustikus on ehk hea teiega koos neid teemasid uuesti käsitleda.
Meie arupärimine puudutab tulumaksusoodustuste süsteemi ümbertegemist või ümbertegemise kava. Näiteks huvihariduse kättesaadavuse teema, elukestva õppe soodustamise teema, annetamise ergutamise teema, lastega perede toetamise teema. Ma ei hakka kõiki küsimusi praegu ette lugema, aga rõhutaksin paari asja. Arupärijate arvates lähevad praeguse koalitsiooni kavatsused vastuollu mitme varem siin saalis vastu võetud dokumendiga. Nimelt, kodanikuühiskonna arengukavas on kirjas, et selle kava üks eesmärk on õiguskeskkonna soodustamisega suurendada 2020. aastaks annetuste mahtu 21 miljoni euroni. Nüüd on tulumaksu mahaarvestamise piirmäära langetatud. Tõsi, tuleb öelda, et ühe järeleandmise on valitsus selles küsimuses siiski teinud ja 5% piirangu kaotanud. Samamoodi on Eesti elukestva õppe strateegias 2014–2020 kirjas eesmärk, et kõigile Eesti inimestele on loodud nende vajadustele ning võimetele vastavad õpivõimalused kogu elukaare jooksul, et tagada neile isiksusena väärika eneseteostuse võimalused ühiskonnas, töö- ja pereelus. Nüüd on meie hinnangul täiskasvanute huvitegevuse, sh sellega seotud kulude mahaarvamise võimalusi siiski tuntavalt kärbitud. Palume härra ministril, kui võimalik, peale arupärimisele otseselt vastamise seletada, miks valitsus ikkagi just nende konkreetsete muudatuste peale läks. Nendest saadav võimalik tulu riigieelarvesse, oleme ausad, ei ole tohutult suur, aga pahandust ja tüli huvigruppidega on küllalt palju. Miks ikkagi? Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli rahandusminister Sven Sesteri, et arupärimisele vastata!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head parlamendiliikmed! Hea Vabaerakond! Annan teile ülevaate oma arusaamast ja vastan arupärimisele, mis 7. mail tulumaksuseaduse muutmise kohta esitati.
Esimene küsimus: "Eelnõu kohaselt raiutakse alates teisest lapsest kehtiv maksusoodustuse määr kivisse ega tõsteta seda maksuvaba miinimumiga samas tempos. 2019. aastal jääb kahe ja enama lapsega peredel võrreldes praeguse kehtiva süsteemiga saamata 612 eurot maksusoodustust. Palun selgitage, millega on seotud kavatsus mitte siduda maksusoodustust lastega perede jaoks edaspidi tulumaksuvaba miinimumi tõusuga ning kas see ei tähenda soodustuse saajate õigustatud ootuste petmist?" Laste ülalpidamise eest saadav täiendav maksuvaba tulu jääb kehtivale tasemele 154 eurot kuus. Seega, lapsevanemate olukord võrreldes praegusega ei halvene ja kellegi õigustatud ootust ei rikuta. Lapsevanemate olukord hoopis paraneb tänu üldise maksuvaba tulu ja lastetoetuste suurenemisele. Kõigile ühetaoliselt rakenduva soodustuse asemel on otstarbekas suurendada lastetoetusi, mis aitavad eelkõige halvemini toime tulevaid peresid. Laste ülalpidamise eest saadav täiendav maksuvaba tulu mõjutab ainult piisavalt palju maksustatavat tulu saanud ja vähemalt kaht last kasvatavaid vanemaid. Lapsetoetusest on aga abi ka ühe lapse korral, samuti ilma sissetulekuta või näiteks töötutoetusest elatuvatele vanematele. Kommentaari vajab küsimuses esitatud väärväide, et 2019. aastal jääb kahe või enama lapsega peredel võrreldes praegu kehtiva süsteemiga saamata 612 eurot maksusoodustust. 612 eurot on eelnõu kohaselt 2019. aastal kehtiva maksuvaba tulu ehk 2460 euro ja laste ülalpidamise eest saadava täiendava maksuvaba tulu 1848 eurot aastas vahe. Seega, võrreldes olukorraga, kus laste ülalpidamise eest saadav täiendav maksuvaba tulu oleks 2019. aastal võrdne üldise maksuvaba tuluga, on tegelik maksusoodustuse vähenemine alates teisest lapsest 20%-lise tulumaksu määra juures 122 eurot aastas.
Teine küsimus: "Valitsuse heakskiidetud kodanikuühiskonna arengukava üks eesmärk on õiguskeskkonna soodustamisega tõsta 2020. aastaks annetuste mahtu 21 miljoni euroni ("Kodanikuühiskonna arengukava 2015–2020", lk 19, alaeesmärk 3). Võrreldes 2013. aastaga aga kahanes mullu deklareeritud annetuste maht miljoni euro võrra. Tulumaksu mahaarvestamise piirmäära järsk langetamine ja 5% jäik kitsendus annetustele on selle seatud eesmärgiga vastuolus. Sellega langetatakse praeguste annetajate motivatsiooni ja peletatakse eemale võimalikke uusi annetajaid. Miks teeb valitsus maksumuudatuse, mis on vastuolus varem vastu võetud ja paljude osapooltega kooskõlastatud strateegilise dokumendiga ning mida kavatsete ette võtta selle vastuolu eemaldamiseks?" Valitsuses heaks kiidetud tulumaksumuudatuste eelnõus on annetamine muudetud maksunduslikult soodsamaks seeläbi, et kaotatud on füüsiliste isikute tehtud heategevuslike kingituste ja annetuste mahaarvamise n-ö alapiirang. Kui kehtiva tulumaksuseaduse kohaselt saab füüsiline isik tehtud kingitused ja annetused maha arvata 5% ulatuses maksustatavast tulust, millest on maha arvatud üldine maksuvaba tulu, eluasemelaenu intressid ja koolituskulud, siis seaduse muutmise eelnõus on eraldi 5% piirmäärast loobutud. Rakendub üldine mahaarvamise piirmäär 1200 eurot aastas, kuid mitte rohkem kui 50% maksustatavast tulust. See oli ka üks ettepanekutest, mille tegi eelnõu kohta Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit. 2013. aasta tuludeklaratsiooni andmete alusel saavad isikud muudatuse tulemusena tulumaksuvabalt annetada 2,7 miljonit eurot enam. Eraisikute deklareeritud annetuste maht eelmisel aastal võrreldes 2013. aastaga ei vähenenud, vaid suurenes ca 0,9 miljonit eurot.
Kolmas küsimus: "Seaduseelnõu paragrahv 1 punkti 8 järgi piiratakse koolituskulude maksustatavast tulust mahaarvamise õigust. Kui muudatused jõustuvad, siis üle 18-aastaste hobikoolituse saajad ei saa enam maksusoodustust kasutada. Seletuskiri ütleb: "Spordikoolides, samuti kunstikoolides, tantsustuudiotes ja teistes taolistes asutustes õpib lisaks noortele ka hulk täiskasvanuid, riik toetab aga eelkõige noorte huvitegevust." "Eesti elukestva õppe strateegias 2014–2020" (kiidetud valitsuse poolt heaks 13.02.2014) on kirjas järgmine üldeesmärk: "Kõigile Eesti inimestele on loodud nende vajadustele ning võimetele vastavad õpivõimalused kogu elukaare jooksul, et tagada neile isiksusena väärika eneseteostuse võimalused ühiskonnas, töö- ja pereelus." Elukestva õppe soodustamine on üks riigi haridusprioriteetidest. Elukestva õppe formaadiks on dokumendi alusel ka "mitteformaalne ja informaalne õpe kogu selle mitmekesisuses. Uute teadmiste ja oskuste omandamise võimalusi annab töökoht, vaba- ja huviharidus." Miks valitsus kärbib täiskasvanute huvitegevuse tulumaksutagastusi, kuigi see on vastuolus tema enda vastu võetud ja paljude osapooltega kooskõlastatud strateegilise dokumendiga ning mida Te kavatsete ette võtta selle vastuolu eemaldamiseks?" Elukestva õppe strateegias seatud sihtide saavutamiseks on muid ja paremaid võimalusi peale maksusoodustuse, mis iseenesest ei loo inimestele õpivõimalusi. Tulumaks tagastatakse järgmisel aastal, seega koolituse eest maksmise ajal peab inimesel vajalik raha endal olemas olema. Tasulistel koolitustel osalemist saavad endale lubada eelkõige jõukamad ja seega riigi tuge vähem vajavad inimesed. Ei saa pidada õigeks, et ka sellised maksumaksjad, kellele tasulised koolitused käivad üle jõu, peavad kaudselt toetama suurema tulu saajate hobitegevusi. Maksusoodustuste, sh huvihariduse kulude mahaarvamise piiramine võimaldab suurendada maksuvaba tulu, mis parandab enam väiksema sissetulekuga inimeste olukorda. Tuleb silmas pidada, et ka koolituskulude maksusoodustuse algne eesmärk ei olnud hobihariduse toetamine, vaid eelkõige võimaluste loomine inimeste konkurentsivõime parandamiseks tööjõuturul. Kooskõlas selle eesmärgiga saab endiselt tulust maha arvata taseme- ja täienduskoolituse ning igasuguse keeleõppe kulud. Samuti jäävad mahaarvatavateks laste huvihariduse kulud. Täienduskoolituse kulu saab täiskasvanu maha arvata, kui koolituse läbiviijal on täienduskoolituseks tegevusluba või ta on esitanud majandustegevusteate ning õppekava eesmärk on tasemeõppe õppekavas sisalduva või kutsestandardis kirjeldatud kutse, ameti või erialase kompetentsi saavutamine.
Neljas küsimus: "Eelnõus ettenähtud muudatused langetavad kodanikuühenduste rahalist võimekust. Sama puudutab ka koolitustegevust, millega mitmed mittetulundusühingud ja sihtasutused tegelevad. Seletuskirja paragrahvis 10 "Eelnõu kooskõlastamine ja huvirühmade kaasamine" ei ole ühtegi esindusorganisatsiooni, mis esindaks kodanikuühendusi. Millega on seotud antud sihtrühma ignoreerimine?" Nagu ma teisele küsimusele vastates juba selgitasin, võimalused kodanikuühenduste toetamiseks eelnõu kohaselt pigem suurenevad, kuna loobutakse heategevuslike kingituste ja annetuste tulust mahaarvamisel praegu kehtivast 5% piirmäärast ning selle asemel võib neid maha arvata, kohaldades üldist piirmäära (kuni 50% maksustatavast tulust, kuid mitte enam kui 1200 eurot aastas). Mis puutub eelnõu saatmisse arvamuse avaldamiseks kodanikuühendustele, siis võtan küsimuses esitatud kriitika omaks. Kuna eelnõus ei olnud otseselt kolmandale sektorile suunatud sätet, jäi Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit adressaatide hulka lisamata. Samas on tõsi, et annetustega seotud regulatsiooni muutmine, mis puudutab eeskätt annetuste tegijaid, võib mõjutada mittetulundusühinguid ja sihtasutusi, kes neid annetusi saavad. Katsume seda edaspidi silmas pidada ja ka sellisel moel asjasse puutuvaid adressaate kaasata. Aga loomulikult oli eelnõu kõigile kättesaadav eelnõude infosüsteemis. Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit kasutas seda võimalust, et oma arvamust avaldada. Olen nendele tehtud ettepanekute eest tänulik.
Viies küsimus: "Kas Teie hinnangul on õige, et mitut valdkonda läbiv maksumuudatus, mis on vastuolus valitsuse enda poolt vastu võetud ja paljude osapooltega kooskõlastatud strateegiliste dokumentidega, on suunatud vaid koalitsiooni ülepaisutatud lubaduste katmisele?" Ma ei nõustu küsimuses toodud hinnangutega. Küsimusse on kätketud ka üks märkimisväärne vastuolu. On arusaadav, et opositsiooni positsioonilt on otstarbekas käsitleda riigi tulusid suurendavaid maksumuudatusi otsatult kahjulike ja riskantsetena ning kõiki positiivse mõjuga samme, mida nende abil rahastatakse, ebaoluliste ja kasututena. Juhin siiski tähelepanu, et valitsusliidu leppe elluviimiseks kavandatud muudatused nihutavad koosmõjus maksukoormust tööjõult tarbimisele, mida on Eesti majanduse konkurentsivõime parandamiseks soovitanud ka OECD ning mis võimaldavad teha teoks mitu Eesti elu valupunkti leevendavat sammu. Valitsusliit parandab madalapalgaliste inimeste toimetulekut, elavdades seeläbi tööturgu, langetab tööjõumakse ja tõstab lastetoetusi. Alati on võimalik öelda, et tuleks teha veel rohkem, aga nende sammude ülepaisutatuna käsitlemine on raskesti mõistetav. Aitäh teile!

Austatud minister, ma tänan! Teile on vähemalt üks küsimus. Palun, Krista Aru!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Te olete suurepärane väitleja ja kindel selles, mida te teete. Kas te oskate öelda, millised nendest maksumuudatustest kõige rohkem aitavad kaasa Eesti elu paranemisele ja Eesti inimeste heale käekäigule? Ärge hakake jälle otsast peale, nimetades kõigepealt lastetoetusi. Millesse te ise kõige rohkem nendest usute?

Aitäh teile! Ma jätaksin teie lahkel loal oma isikliku arvamuse avaldamata ja seda ongi raske välja tuua, kuna eri meetmed mõjuvad eri sihtrühmadele tervikuna. Mul on raske panna meetmeid üksteisega konkureerima ja öelda näiteks, kas madalapalgaliste inimeste maksutagastus on parem meede kui sotsiaalmaksu langetamine. Need on mõeldud eri sihtrühmadele. Madalapalgaliste inimeste maksutagastus on, nagu teate, suunatud konkreetselt tõesti nendele, kes seda kõige rohkem vajavad, inimestele, kes saavad väga madalat palka. Riik suunab sinna 38 miljonit eurot. Opositsioon on kritiseerinud sotsiaalmaksu langetamist, öeldes, et see ei anna ühiskonnas erilist efekti. Aga 2018. aastal jääb ettevõtjatele kätte 90 miljonit eurot. Kas see läheb palgatõusuks nii nagu avalikus sektoris või see läheb investeeringuteks, ma ei oska öelda. Ma tean, mida avalik sektor teeb. Ja ikkagi seesama lapsetoetuse teema, lapsetoetuse tõus alates kolmandast lapsest. Kuidas ma võrdlen seda madalapalgalistele inimestele mõeldud meetmega ja väidan, et just üks või teine on parem? Need meetmed koosmõjus on kindlasti parim näide valitsuse praegusest nägemusest, mida on vaja teha. Meetmetel on erinevad sihtrühmad: tahetakse stimuleerida sündimust, tahetakse leevendada madalapalgaliste inimeste probleeme ja ergutada ettevõtlust sotsiaalmaksu langetamise abil. Need ei ole üksteisega konkureerivad abinõud, nii et palun vabandust, aga jätan vastamata, milline neist võiks olla kõige parem. Eks loomulikult valimiskampaania ajal mõni erakond soovitas ühte meedet rohkem ja teine teist. Mulle aga olid rohkem südamelähedased võib-olla madalapalgaliste inimeste mured.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi üheksanda arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Mark Soosaar, Hardi Volmer ja Marianne Mikko maikuu 14. päeval. Arupärimine on esitatud räimepüügil kehtestatud regulatsioonide muutmise kohta, kannab numbrit 23 ja sellele vastab maaeluminister Urmas Kruuse. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Mark Soosaare, et arupärimist avalikkusele tutvustada.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister Urmas Kruuse! Head kolleegid! Elab ühe väikese saare peal 500 inimest, naabersaare peal 35 inimest ja Vabariigi Valitsus, ma arvan, talitas aastal 2002 õigesti, kui ta esitas Kihnu kultuuri UNESCO pärimuskultuuride nimistusse ja võttis ühtlasi kohustuse toetada neid alustegevusi, millel saarerahva kultuur püsib. Esikohal olid kalandus, põllumajandus, karjakasvatus ja käsitöö. Põllumajandust ja karjakasvatust peaaegu enam ei ole, aga rannapüük veel on ning Pärnu laht ja Liivi laht on meie rannakalanduse viimane kants üldse. Selleks, et Kihnu kogukond võiks edasi elada, et sealsed 60 kalurit, nende hulgas 30–35 räimepüüdjat, võiksid oma peresid toita, on viimased kolm aastat Põllumajandusministeerium lahkelt kihnlastele eraldi räimepüügikvoodi eraldanud. See on õnneks tasapisi kasvanud ja selle eest suur tänu Vabariigi Valitsusele.
Aga tänavu juhtus selline lugu, et kihnlastele jäi vaid võidupüüdmine ehk kogukonnapõhine püük ja ülejäänud Liivi lahel mindi kakuamipüügis üle kastipõhisele ehk kakuamipüügi sellisele jaotusele, et loodusressurss ei jagatud mitte meeste või paatkondade vahel, vaid hoopis püüniste vahel. Ei ole saladus, et selline kvoodi jaotus ei vii kusagile mujale kui samasuguse lõppresultaadini, nagu juhtus Peipsi järvel. Ja nii ongi läinud, et paar Kihnu kalurit uskusid sinisilmselt, et nende kakuamidega, mis on mandrimeestele välja renditud, püütakse samuti kakuamipõhiselt ehk siis 44 tonni kala iga püünise kohta, kuid sellest 1200 tonnist, mis Kihnule oli eraldatud, püüdsid mandril elavad rannakalurid välja poole. Seda on üsna keeruline siit puldist seletada, kuidas see juhtus. Aga lihtsustatult käis see nii, et need kalurid, kes olid Kihnu kakuamid endale rentinud, võtsid ja ilmselt deklareerisid oma kastipõhistest mõrdadest saadud kala, kui nad selle sadamasse tõid, Kihnu kvoodi arvele. Ja seda on tunnistanud nii Keskkonnaamet, Keskkonnainspektsioon kui ka Põllumajandusministeeriumi kalandusosakond. Riigi käed lihtsalt ei olnud nii pikad, et suuta seda petuskeemi merel kontrollida.
Siit ongi nüüd selline küsimus maaeluministrile. Kuna kihnlased oma 1200 tonnist püüdsid välja ainult ca 600 tonni ja 600 tonni läks petuskeemide tõttu nihu – need skeemid sisaldasid ka formaalseid sissekirjutusi Kihnu –, siis on meie küsimus, kuidas Põllumajandusministeerium püüab hüvitada Kihnu ja Manija kaluritele saamata jäänud tulu, mida on Kihnu valla ja ka minu arvates 120 000 – 130 000 eurot. Ja kas Vabariigi Valitsus on valmis üle vaatama räimepüügi regulatsiooni ning muutma rahvastikuregistri seadust ja püsiasustusega väikesaarte seadust nii, et oleks välistatud skeemitamised püsielaniku staatusega? Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli maaeluminister Urmas Kruuse!

Austatud juhataja! Auväärsed Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele, mille esimene küsimus kõlab niimoodi: kuidas kavatseb Põllumajandusministeerium hüvitada Kihnu ja Manija kaluritele saamata jäänud tulu? Arvestades Kihnu ja Manilaiu ehk Manija püsielanikest rannakalurite ettepanekuid räimepüügi korralduse kohta nendel väikesaartel, on nende saarte püsielanikele võimaldatud välja püüda neile Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud aastane lubatud räimesaak. Põllumajandusministeerium on Kihnu ja Manilaiu püsielanikega kokku leppinud, et neil on õigus 24 kastmõrrale, millega püütakse ligikaudu 99% kogu aastasest räimesaagist. On väljastanud ka püügiload üksnes nende väikesaarte püsielanikele või nendega seotud ettevõtetele. Kui Kihnu või Manilaiu püsielanikud on neile kalapüügiseaduse kohaselt ajaloolise püügiõiguse alusel eraldatud püügivõimalusi kellelegi kasutada andnud, siis on Põllumajandusministeerium püügilubade andmisel kontrollinud ka seda, et tegu oleks samuti nendesamade väikesaarte püsielanike või püsielanikega seotud ettevõtetega. Kihnu ja Manilaiu saare püsielanikele määratud lubatud aastase räimesaagi arvele oleme arvestanud üksnes nende saarte püsielanike püügivõimaluste piires antud püügilubade alusel deklareeritud räimesaagi. Kihnu ja Manilaiu püsielanike määratlemisel on Põllumajandusministeerium lähtunud püsiasustusega väikesaarte seaduses toodud püsielaniku mõistest: rahvastikuregistris peab olema märge elukoha kohta Kihnu või Manilaiu saarel. Seega oleme kasutanud kõiki seaduslikke võimalusi, et kindlustada Kihnu ja Manilaiu püsielanike püügivõimaluste kasutamine nende väikesaarte püsielanike endi poolt.
Samas peame tõdema, et on kahtlusi, kuid mitte tõendeid selle kohta, et osa Kihnu ja Manilaiu püsielanikest rannakalureid, kellel on olnud püügivõimalusi nii nende väikesaarte püsielanike kastmõrdade piirarvu kui ka Pärnu maakonna muude piirkondade kastmõrdade piirarvu raames, võib olla märkinud osa oma Pärnu maakonna muude piirkondade lubade alusel püütud räimesaagist Kihnu ja Manilaiu püsielanike aastase lubatud räimesaagi arvele. Siiski peab tõdema, et selline olukord on saanud tekkida üksnes nende väikesaarte püsielanike enda tegevuse tagajärjel. Põllumajandusministeerium ei ole ühel või teisel põhjusel kalapüügil saamata jäänud tulu seni hüvitanud ega pea seda põhjendatuks ka antud juhtumi puhul.
Teine küsimus: kas Vabariigi Valitsus on valmis üle vaatama regulatsioonid räimepüügiks ning muutma rahvastikuregistri seadust ja püsiasustusega väikesaarte seadust, mis välistaks tulevikus skeemitamise püsielaniku staatusega? Meie andmetel täpsustati püsiasustusega väikesaare püsielaniku mõistet 22. veebruaril aastal 2007 Riigikogus vastuvõetud püsiasustusega väikesaarte seaduse ning riigiteenistujate ametinimetuste ja palgaastmestiku seaduse muutmise seadusega, mille algatas grupp Riigikogu liikmeid. Üks nendest algatajatest on ka hea arupärija Mark Soosaar. Usume, et selle seaduse algatajad ja väikesaarte kogukonnad oskavad ise kõige paremini kaasa rääkida selles, keda saab lugeda väikesaarte püsielanike hulka. Püsielaniku definitsioon on toodud ka keeleseaduses, mille kohaselt on omavalitsusüksuse püsielanik Eesti kodanik, alalist elamisõigust omav Euroopa Liidu kodanik ja tema perekonnaliige või pikaajalise elamisloa alusel Eestis elav välismaalane, kelle püsiv elukoht – see on elukoht, mille andmed on kantud Eesti rahvastikuregistrisse – asub kõnealuses vallas või linnas. Seega on keeleseaduse alusel püsielanik kindlaks tehtav ka rahvastikuregistri kaudu. Iseenesest Põllumajandusministeerium ei ole vastu püsiasustusega väikesaare püsielaniku mõiste täpsustamisele, kui selleks leitaks kehtiva seadusega võrreldes paremad lahendused.
Mis puutub aga räimepüügi korraldusse Kihnu ja Manilaiu saarel, siis meie hinnangul looks eelduse selleks, et Kihnu ja Manilaiu püsielanikele määratud kastmõrdade arvu piires saaks iga kastmõrraga püüda võiv püsielanik ise välja püüda proportsionaalse osa kogu nende väikesaarte aastasest lubatud räimepüügi mahust, kastmõrrapõhisele aastase lubatud saagi jaotusele üleminek analoogselt Pärnu maakonna teiste piirkondadega. See oleks siis alternatiiv. Samas oleme seni selles dialoogis lähtunud ja peame ka edaspidi õigeks räimepüügi korraldamisel lähtuda just nimelt väikesaarte esindajate enda soovist, kas jätkata praeguse süsteemiga, mille puhul püütakse "kes ees, see mees" põhimõttel, kuni püsielanikele lubatud aastane saak ammendub, või minnakse siis tõepoolest üle kastmõrrapõhisele jaotusele. Ja loomulikult oleme valmis arutama teisi väikesaarte esindajate alternatiivseid ettepanekuid, kuidas veelgi paremini tagada, et väikesaarte püsielanikele määratud püügivõimalusi kasutavad nendel saartel elavad inimesed ise. Aitäh, auväärt küsija!

Austatud minister, aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud minister, aitäh selle põhjaliku vastuse eest! Ma näen teie silmis ja kuulen teie hääles muret selle väikese kogukonna pärast. Mis puutub püsielaniku staatusesse, siis nagu ma olen vahetevahel öelnud, selle tõi väga reljeefselt esile rahvaloendus. Kõigil väikesaartel olid üsna suured erinevused, kui võrreldi sisseregistreeritud inimesi ja neid, kes ütlesid, et nad tegelikult seal elavad. Vahe oli kordades. Aga mis puutub räimepüüki, siis kahjuks praegu ei ole väikesaare volikogul võimalust püügiviisi ja püügi jaotuse osas kaasa rääkida. Kas te ei arva, et väikesaarte seaduses ja kalapüügiseaduses võiks olla säte, et kohalik omavalitsus võib kaasa rääkida sellise püügikorralduse kehtestamisel, mis tagab jätkusuutliku arengu saarel?

Aitäh, auväärt küsija! Võib-olla hetkel oleks liiga ennatlik anda ei- või jah-vastus. Ma arvan, et see eeldab natuke sügavamat diskussiooni lähtuvalt sellest, mis aastatel on teatud ettepanekuid tehtud ja kui kaua mingi regulatsioon on kestnud. Samas on kohaliku omavalitsuse arvamus ühes või teises küsimuses ükskõik millisele ministeeriumile oluline arvamus. See ei tähenda veel, et see on alati sada protsenti aktsepteeritud, aga dialoogis on see ääretult vajalik. Teisalt me teame, et kogukondades on arvamusi, kuidas võiks jätkata, erinevaid. Ei saa öelda, et sada protsenti toetab ühte või teist viisi. See muudab otsuste tegemise veelgi raskemaks. Kui kogukonna sees oleks väga selgelt üks seisukoht, siis oleks ka riigil lihtne otsus teha. Samas, ka erilise hoolega väikesaartesse suhtudes peab silmas pidama seda, et kuigi me võime neile seadusandlikus mõttes eristaatuse anda, peame alati arvestama ka mingite pretsedentidega. Siin on kindlasti juristidel võimalus kaasa rääkida. Mina ministrina aga olen ja ka kogu ministeerium on avatud dialoogiks. Kui me suudame dialoogi käigus leida selgelt paremaid lahendusi ja me usume nendesse, siis saab seadusloomega edasi minna.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi kümnenda arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Arno Sild, Mart Helme, Martin Helme, Uno Kaskpeit, Raivo Põldaru ja Henn Põlluaas juunikuu esimesel päeval. Arupärimine on põllumajandustoetuste väljamaksmise kohta, vastab maaeluminister Urmas Kruuse. Arupärijate esindaja, ma saan aru, on nüüd teine: pidi olema Henn Põlluaas, aga on Arno Sild. Palun teid Riigikogu kõnetooli, et arupärimist avalikkusele tutvustada!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud härra minister! Arupärimine puudutab põllumajandustoetuste väljamaksmist. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti ehk PRIA peadirektor Jaan Kallas esines 5. mail Riigikogu maaelukomisjonis. Ta väitis, et seoses Euroopa Liidu poolt põllumajandustoetuste väljamaksmise korrastamisega ei maksta põllumeestele selle aasta lõpus toetusi välja. Seda kavatsetakse teha järgmise aasta veebruaris-aprillis. Sellega seoses palume teil vastata järgmistele küsimustele. Maaeluministrina vastutate PRIA tegevuse eest. Kas ministeerium kavandab täiendavaid abinõusid töökorralduses, et põllumajandustoetused saaks välja makstud käesoleva aasta lõpus? Kuidas Põllumajandusministeerium kavatseb põllumeestele kompenseerida toetuste väljamaksmise mitmekuulist hilinemist? Aitäh!

Aitäh teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli maaeluminister Urmas Kruuse, et vastata arupärimisele, mis kannab numbrit 27.

Väga austatud istungi juhataja! Auväärsed Riigikogu liikmed! Vastan arupärijate küsimustele ja loen ette esimese küsimuse. "Maaeluministrina vastutate PRIA tegevuse eest. Kas ministeerium kavandab täiendavaid abinõusid töökorralduses, et põllumajandustoetused saaks välja makstud käesoleva aasta lõpuks?" Alates 2004. aastast, mil Eestis on makstud põllumajanduslikke otsetoetusi, on toetuste taotluste esitamise aastal makstud ühtset pindalatoetust, 2004–2012 Eesti riigi eelarvest täiendavaid otsetoetusi või üleminekutoetusi, 2010–2014 piimasektori eritoetust ning 2014. aastal seakasvatuse eritoetust. Eelmistel aastatel on jäänud väike osa makseid järgmisse aastasse, kuid siis on olnud tegemist täiendavat kontrolli vajavate taotluste administreerimisega või PRIA otsuste kohta esitatud vaiete lahendamisega. Kõikide põllumajanduslike otsetoetuste väljamakse tähtaeg Euroopa Liidu õigusaktide alusel on järgmise kalendriaasta 30. juuni. Peab tunnistama, et PRIA on siiani teinud tublit tööd ja suutnud kõikidel aastatel väljamaksed teha detsembris. Seetõttu on alati kõrvale jäetud mõte teha osalised ettemaksed enne 1. detsembrit, kuna see võiks viia ülejäänud toetuse väljamaksmise hinnanguliselt veebruarikuusse.
Tänavu on olukord tõesti erinev ja ka selgelt pingelisem. Perioodil 2015–2020 rakendatakse ühtse pindalatoetuse kõrval veel seitset otsetoetust ja rakenduvad uued nõuded, mille täitmist PRIA peab kontrollima. Näiteks suureneb otsetoetuste puhul kohapealsete kontrollide maht 50% võrra. Samuti tuleb digitaliseerida üle 130 000 maastikuelemendi ja muuta rohkem kui 100 000 põllumassiivi piire. Toetuste maksmise aluseks olevad Euroopa Komisjoni regulatsioonid valmisid hilinemisega ja seetõttu on ka Eesti toetuste rakendamise ettevalmistusperiood tervikuna jäänud lühikeseks. Palju aega kulub PRIA-l menetlemiseks vajalikeks IT-lahendusteks, need sõltuvad samuti menetluse aluseks olevate õigusaktide valmimisest. Eelmistel aastatel on kohapealsed kontrollid põldudel lõppenud tavaliselt oktoobrikuu esimesel poolel ja pärast seda on alanud toetuste väljaarvestamine taotlejatele ning määramise otsuste koostamine. Kui tahame püsida eelmiste aastate ajagraafikus, peame juba kohapealsete kontrollide läbiviimise kiirendamiseks kindlasti rakendama täiendavaid abinõusid. Ministrina saan öelda, et järjekordne kohtumine PRIA juhtkonnaga peaks toimuma 9. juunil, kui kõneks tuleb abinõudeplaan, mis tagaks otsetoetuste väljamaksmise detsembris. Lisaks ajakavale on ilmselt arutluse all ka võimalikud lisakulud, mis on seotud ületundide eest tasumise ja IT-lahenduste täiendamisega. PRIA tahab ühtsed põllumajandustoetused välja maksta nii ruttu kui võimalik ning otsime selleks igal juhul kõiki võimalikke lahendusi. Samas suhtleme ka teiste Euroopa Liidu riikide ja Euroopa Komisjoniga, sest samasuguses keerukas olukorras on ka teised riigid.
Küsimus nr 2: "Kuidas Põllumajandusministeerium kavatseb põllumeestele kompenseerida toetuste väljamaksmise mitmekuulist hilinemist?" Siin ma saan veel kord öelda seda, et Põllumajandusministeerium koostöös PRIA-ga teeb kõik endast oleneva, et väljamaksed toimuksid detsembris. Ja praegu me ei taha arutada selle üle, mis saab, kui toetuste väljamaksmine lükkub järgmisse aastasse. Aitäh!

Head ametikaaslased, kas teil on küsimusi? Ei ole. Austatud minister, ma tänan teid! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Arupärimisele on vastatud.

Head ametikaaslased, nüüd tuleb see aeg, mida te olete kõik pikalt oodanud, nimelt vaba mikrofon. Palun kõiki, kes soovivad, registreeruda peale haamrilööki sõnavõtuks vabas mikrofonis! Kuna ma kõnesoove ei näe, siis vaba mikrofoni ei avata. Meie tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu meie töös!

Istungi lõpp kell 19.41.