Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Kohtute seaduse § 27 lõige 3 annab Riigikohtu esimehele võimaluse pöörduda kord aastas parlamendi poole ülevaatega Eesti kohtukorraldusest, õigusemõistmisest ja seaduste ühetaolisest kohaldamisest. Täna annan teile ülevaate kohtute tegevuse sellistest põhiküsimustest, mida võib laiemas tähenduses pidada kohtuhalduse temaatika alla kuuluvaks.
Nimelt on Eesti kohtusüsteem astumas põlvkonnavahetuse ajajärku. Riigikohtu esimehe sagenenud pöördumised parlamendi poole Riigikohtu liikmete ametist vabastamiseks ja uute liikmete ametisse nimetamiseks on selle elav tõestus. Kõnealune protsess ei puuduta siiski kitsalt mitte ainult meie kõrgemat kohut, vaid kohtusüsteemi tervikuna. Meie kohtunikkonda iseloomustav personalistatistika kinnitab, et lähiaastatel jõuab pensioniikka ligi üks kolmandik kohtunikest. Seega seisab kõigis kohtuastmetes ees ulatuslik põlvkonnavahetus, mis omakorda toob endaga kaasa vajaduse leida kohtutesse arvestataval hulgal kohtunikuametisse sobivaid tugevaid uusi juriste. Samas võib kohtunikukonkursside ajakulukus ja teatud piirkondades ka vajaliku kvalifikatsiooniga juristide puudumine hakata õigusemõistmist tõsiselt takistama. Eeltoodud tõdemusest järeldub ühtlasi, et nii kohtusüsteemil endal kui ka seadusandjal, kelle antud õigusaktide järgi on kohtute tegevus reguleeritud, tuleb kriitiliselt hinnata olemasolevaid võimalusi ja võimekust vabanenud kohtade uuesti täitmiseks.
Eesti õiguskorra järgi saab professionaalse õigusemõistjana tegutseda üksnes kvalifitseeritud jurist ehk see, kes on omandanud õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi. Niisiis on piisaval arvul juristide ettevalmistamine Eesti ülikoolides kohtunikukohtade täitmise vältimatu eeltingimus. Tänaseks päevaks oleme jõudnud seisu, kus juristide vähesuse üle kurta ei saa. Kogu taasiseseisvusaja kestnud ja ka praegu kestev õigushariduse suur populaarsus gümnaasiumilõpetajate seas on 1990. aastate alguse juristide põua asendanud juristide küllusega, et mitte öelda ületootmisega. Ligikaudsete andmete põhjal võib öelda, et aastatel 1991–2013 anti Eestis akadeemilise kõrghariduse raames juristidiplom ühtekokku 5000 inimesele, kellest 3000 omandas selle diplomi Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas ning 2000 mõnes muus, tänaseks sageli juba kadunud ja sootuks unustusehõlma vajunud kõrgkoolis. Ühtekokku 5000-st kõrgelt haritud juristist piisaks enam kui kümne Eesti kohtusüsteemi mehitamiseks nii kohtunike kui ka kohtujuristidega. Paraku tuleb tõdeda, et kohtunikuamet ei ole ainus õigusväljakutseid pakkuv professioon õigussüsteemis, mistõttu lõpetanute teenistusse võtmisel tuleb kohtusüsteemil konkureerida prokuratuuri, advokatuuri, notariaadi, avaliku teenistuse ja lugematu hulga eraettevõtjatega, kes samuti juristide värbamist vajalikuks peavad. Ilmselt ei vääri märkimistki, et teiste õigusvaldkondadega uute töötajate pärast konkureerides ei pea kohtusüsteem silmas ükskõik millist juristi, vaid üksnes keskmisest kõrgema kvalifikatsiooniga inimest. Väärt juristide värbamiseks käib aga tihe konkurents. Siitkaudu jõuamegi esimese kohtunikukonkursse puudutava tõsise probleemini, milleks on nende ebamõistlikult suur ebaõnnestumiste protsent.
Sellel aastal on Eesti Advokatuuri liikmete arv esimest korda kompimas 1000 liikme piiri, kuid advokaadieksamit teha soovivate inimeste arv on endiselt ja stabiilselt suur. Advokatuuri andmetel soovib aastas advokaadieksamit teha üle 150 inimese. Konkursse prokuratuuri ametikohtadele iseloomustab erinev kandideerijate arv sõltuvalt otsitavate isikute ringist, kuid ühele abiprokuröri ametikohale on kandideerinud korraga ka 186 inimest. Kõrvutades eelnimetatud andmeid kohtunikukonkursside statistikaga, tuleb paraku nelja viimase aasta (2010–2014) arvandmete põhjal nentida, et ligi 50%-l juhtudest on kohtunikukoha täitmine ebaõnnestunud. See on ilmselgelt ebamõistlikult suur kohtunikukonkursside luhtumiste suhtarv, mida ei tohi jätta tähelepanuta, eriti olukorras, kus keskpikas perspektiivis prognoositav pensioneeruvate kohtunike arv on ulatumas ühe kolmandikuni täna täidetud kohtadest. Märkimisväärne on siinjuures tõik, et kui tavaarusaama järgi seostatakse kohtunikukonkursi läbikukkumist eeskätt Viru Maakohtuga selle regionaalsete eripärade tõttu, siis tegelikkus on hoopis see, et lähiminevikus on ebaõnnestunud konkursid iseloomustanud ka Harju ja Tartu maakohut. Drastiline näide selle kohta pärineb möödunud aasta detsembrist, mil ühekorraga kolmele Harju Maakohtu ja ühele Viru Maakohtu kohtunikukohale väljakuulutatud konkursil jäi lõppastmes kandideerima vaid üks inimene. Seega jäi neljast kohtunikukohast kolm täitmata põhjusel, et kandideerijaid lihtsalt ei olnud. Teine näide pärineb selle aasta märtsist, mil kahele Harju Maakohtu kohtunikukohale ei jäänud lõppastmes kandideerima ühtegi kandidaati. Tähtsusetu pole siin ka asjaolu, et senise praktika kohaselt kulub kohtunikukoha täitmisele kõiki sellega kaasnevaid protseduure silmas pidades peaaegu üks aasta. Iga kohtunikukoha täitmiseks korraldatav järelkonkurss toob kaasa selle, et koha täitmiseks kuluv aeg tuleb korrutada vähemalt kahega. Endiselt on kohtunikukohtade täitmise puhul siiski erijuhtumiks Viru Maakohus, kus alates 2010. aasta algusest kuni tänaseni on vakantsete kohtade täitmiseks välja kuulutatud ühtekokku 16 konkurssi, millest osaliselt või täielikult on nurjunud 12. Need on ühemõtteliselt muret tekitavad arvud.
Kui analüüsida, millised on seni olnud kohtunikukonkursside läbikukkumise peamised põhjused, siis on nendeks olnud kas see, et konkursil pole osalenud kohtunikule esitatavatele nõuetele vastavaid kandidaate, see, et kandidaadid on loobunud kandideerimast, või see, et kohtunikueksamikomisjon peab kandidaadi tagasi lükkama tema ebapiisavate teadmiste või sobimatute isikuomaduste tõttu. Viimati mainitu põhjustab kandidaatide vähesuse korral samuti konkursi luhtumise. Kandidaatide keskmine arv kohtuniku otsimise korral oli sama aja jooksul esimese astme kohtus kaks, ringkonnakohtus kuus ning Riigikohtus kolm inimest ühele kohale. Eeltoodud tagasihoidlikust võrdlevast analüüsist nähtub seega ühelt poolt kohtunikuameti väiksem populaarsus juristide seas, võrreldes advokatuuri ja prokuratuuriga, kuid teisest küljest ka kohtunikukonkursside kardinaalselt erinev õnnestumiste määr sõltuvalt sellest, kas kõne all on koha täitmine esimese astme kohtus või ringkonnakohtus. Seega tuleb iseäranis muret tunda esimese astme kohtusse kandideerijate vähesuse üle.
Millised võiksid olla võimalikud lahendused eelkirjeldatud olukorrast väljatulemiseks? Pakun siinkohal seadusandjale kaalumiseks kolm sammu, mille elluviimine eeldab kehtivate seaduste, peaasjalikult kohtute seaduse muutmist. Esimeseks ja üheks olulisemaks pean vajadust avardada horisontaalse liikumise võimalusi eri juriidiliste elukutsete, eeskätt kohtunike, prokuröride ja advokaatide vahel. Kehtiv õigus lähtub nimelt arusaamast, et kohtunikuks, prokuröriks või advokaadiks saamine eeldab muu hulgas erialaeksami sooritamist, mille käigus hinnatakse kandideerija õigusteadmisi. Eksami vastuvõtmiseks ja kandideerija isikuomaduste hindamiseks on kohtusüsteemi, prokuratuuri ja advokatuuri juurde loodud kvalifikatsioonikomisjonid. Paraku annab positiivne eksamitulemus kandidaadile üksnes kitsa õiguse teatud õiguselukutse esindajate ringi sisenemiseks. Seda ei saa üle kanda teistele juriidilistele erialadele, kui sama jurist soovib edaspidi liikuda näiteks prokuröriteenistusest kohtunikuteenistusse või vastupidi, samuti näiteks soovi korral olla advokatuuri liikme asemel kohtunik või vastupidi. Seega on akadeemilise õppe lõpetamisele järgnevad erialateadmiste kontrollimised killustunud üksikute korporatsioonide vahel ning puudub vastastikune eksamite tunnustamise mehhanism. Seetõttu on kehtiva lähenemisnurga praktiline järelm juristide vähene mobiilsus eri korporatsioonide vahel, sest iga erialavahetusega kaasneb üldjuhul uue eksami sooritamise vajadus. Siinkõneleja seisukohalt on selline lahendus ilmselgelt ebamõistlik, mõjutades teatud määral kindlasti ka kohtunikukonkurssidel osalejate arvu. Jättes siinkohal korraks kõrvale küsimuse, kas kord juba akadeemilise õigusõppe lõpetanu teadmisi üldse on veel vaja uuesti kontrollida, on mul siiski hea meel tõdeda, et tänaseks sündinud konsensus kohtunikkonna, prokuratuuri ja advokatuuri esindajate vahel lubab oletada, et eri elukutsete eksamite vastastikune tunnustamine võib ehk lähiajal reaalsuseks saada. Loodan väga, et seda on valmis aktsepteerima ka seadusandja.
Ideaalis peab aga Eesti õiguskord tervikuna liikuma selles suunas, et meil kaoks üldse vajadus õigusteaduskonna lõpetanute teadmisi enne mõnda juriidilisse ametisse asumist uuesti kontrollida. Kui me kahtleme õigusõppe kvaliteedis ja peame lõpetajate teadmiste taset ebaühtlaseks, siis piisaks ehk ühestainsast lisaeksamist, mille tulemust aktsepteeriks kogu juristkond tervikuna, sõltumata sellest, millist rolli inimene soovib täitma asuda. Seetõttu arvan, et kaugemas perspektiivis peaksime uuesti kaalumisele võtma ülemineku ühtsele juristieksamile, mis oleks küpsustunnistuseks kõigil juriidilistel erialadel töötamiseks. See mõistagi ei välista seda, et iga juriidiline korporatsioon ei võiks enda ridadesse vastuvõtmisel kehtestada muid, näiteks isikuomadusi või eelnevat töökogemust puudutavaid kriteeriume, millele vastamist kandidaadilt nõutakse.
Teiseks olen seisukohal, et kiiret muutmist vajab ka kehtiv kohtunikuks saamise korraldus tervikuna. Seoses kogu meie kohtusüsteemi mehitamisega kohtujuristidest abitööjõuga on ilmselgelt kadunud vajadus kohtuniku eraldiseisva ettevalmistus- ehk kandidaaditeenistuse järele. Kuigi ei saa eitada, et kohtusüsteem on alates 2002. aastast kehtinud kandidaaditeenistuse kaudu saanud mitmeid väga tugevaid uusi kohtunikke, on olukord alates 1. jaanuarist 2013 ettevõetud kohtujuristi ametikoha juurutamisega praeguseks ajaks märkimisväärselt muutunud. Pidades silmas, et kohtujuristi ametikoha taotlemine on oluliselt lihtsam kohtunikukandidaaditeenistusse kandideerimisest, samas kui kohtujuristi ametipalk on märkimisväärselt kõrgem kohtunikukandidaadile makstavast tasust, pole ilmselt liialdus väita, et kohtunikukandidaaditeenistus on kaotanud aktuaalsuse. Uues, n-ö kohtujuristide saabumise järgses ajastus oleks seetõttu õige ehitada kohtunikuks saamise korraldus üles selliselt, et kohtunikuameti taotlemine oleks võrdselt võimalik kõikidel juristidel, kes on teatud aja töötanud mõnes muus juriidilises ametis. Mis tahes muu varasema õigustöö kogemus tuleb kohtunikule ainult kasuks. Kas kohtunikuks kandideerimisele eelneva varasema professionaalse töötamise nõudeks seada kaks, kolm või neli aastat, on mõistagi omaette otsustamise koht. Kohtusüsteemi sisenemiseks sarnaste tingimuste seadmine võimaldab ühtlasi kõigile kohtunikuks nimetatuile kehtestada ühetaolise koolitusprogrammi, mille eesmärk on kohtunikutööks vajalike kutseoskuste õpetamine.
Kolmandaks soovin aga, et parlamendil jätkuks juba praegu otsustamisjulgust tegelda ka nende kohtunikuteenistuse sõlmküsimustega, mis on aktualiseerumas keskpikas ja pikemas perspektiivis. Kehtiv kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadus näeb kohtunikule ette väärika ametitasu, mille suurust ei tarvitse häbeneda ka Euroopa Liidu liikmesriikide vahelises võrdluses. Samas näitab kohtunikukonkursside ebamõistlikult suur ebaõnnestumiste protsent, et ainuüksi töötasust ei piisa, motiveerimaks juriste kohtunikuametisse asuma. Tulevikku vaadates pole aga küsimus mitte ainult selles, kuidas võimalikult hästi täita vabanenud kohtunikukohti, vaid ka selles, kuidas motiveerida juba teenistusse nimetatud kohtunikke selles ametis võimalikult kaua jätkama. Kohtunikuamet kujutab endast alati tööd konfliktide tulipunktis, olles seetõttu pingeline ja suure koormusega. Tuleb tunnistada, et 2002. aastast, mil jõustus kehtiv kohtute seadus, pole kohtunikuks saajatele enam ette nähtud ei kohtunikupensioni, tavapärasest pikemat kohtunikupuhkust ega staažitasu kohtunikuna töötatud aastate eest. Sel põhjusel on hädavajalik, et seadusandja mõtleks juba praegu, milliste mehhanismide abil saaks aidata kohtusüsteemiga liitujatel õigusemõistmise juurde võimalikult kauaks jääda. Kõnealune probleem on iseäranis aktuaalne uute, pärast 1. juulit 2013 ametisse astunud või alles ametisse astuvate kolleegide puhul, kellele riik teadupärast kohtunikupensioni enam ei taga. Seni on kohtunikuametisse astumisega kaasnenud teadmine, et vähemalt viieteistaastase teenistuse järel on kohtunikule kindlustatud tavapärasest suurem sissetulek vanaduspensionieas. Selle teadmise mõju kohtunikkonna valikutele ei maksa alahinnata. Võttes samuti arvesse seda, et kohtusüsteemile omase püramiidja ülesehituse tõttu ei ole kõigil lihtsalt võimalik karjääriredelil tõusta, sest kõrgemas kohtuastmes on vähem kohtunikukohti, tuleb tõsiselt mõelda, milliste teenistushüvede abil motiveerida kohtunikke õigusemõistmist teenima nii kaua kui võimalik.
Kohtunike vähest personalivoolavust praegusel ajal iseloomustavate heade näitajate pöördumine vastupidiseks on arengusuund, mida kohtusüsteem peab püüdma igal kujul vältida. Kuna üldtunnustatud arusaama kohaselt kasvab kohtuniku võimekus asju lahendada, misläbi paraneb eelduslikult ka õigusemõistmise kvaliteet, võrdeliselt kohtunikuametis töötatud ajaga, tuleb kohtusüsteemis otstarbekamaks pidada sellist lahendust, mis võimaldab kombineerida kohtuniku staaži tema ametihüvedega. Teisisõnu, mida pikem on kohtunikuna töötatud aeg, seda suuremad peaksid olema sotsiaalsed tagatised.
Kokku võttes tuleb praegu kohtute haldamise ühteaegu suurimaks probleemiks ja kõige keerulisemaks ülesandeks pidada eelseisvat kohtunike põlvkonnavahetust. Kohtusüsteem vajab lähitulevikus pensioneeruvate kohtunike asemele palju uusi kolleege. Samas näitab kohtunikukonkursside suur ebaõnnestumiste protsent, et kehtiv kohtute seadus nõuab otsustavat muutmist nii kohtunikuks saamise korralduse kui ka kohtunikuteenistuse poole pealt. Olukorra muutmiseks on Justiitsministeerium koostöös kohtunike omavalitsusorganitega ette valmistamas asjakohast kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis loodetavasti veel selle aasta sees Riigikogule arutamiseks üle antakse. Tahan loota, et kõnealuse eelnõu arutamine parlamendis kujuneb konstruktiivseks mõttevahetuseks kohtusüsteemi taaskomplekteerimise probleemide üle. Tänan tähelepanu eest!