Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Finantsinspektsiooni seaduse kohaselt esitasime Riigikogule inspektsiooni aastaaruande. Selles käsitletakse 2014. aastal toimunud olulisemaid sündmusi, tehtud tegusid ja ilmnenud suundi Eesti finantsturul ning -järelevalves.
Finantsturust ning -järelevalvest saab kõnelda pikalt ning eri vaatevinklitest. Soovin tänases ettekandes peatuda neljal küsimusel seoses Eesti finantsturuga. Kõnelen lepingutest, seadusest ja õiguse olulisusest finantsturul, rõhuasetusega nullintresside keskkonnal, avaldan Finantsinspektsiooni printsiibid krediidiandjate üle järelevalve tegemisel, rõhutan toimiva karistuspoliitika ja vastava raamistiku olulisust finantsturu aususe ja läbipaistvuse tagamisel ning lõpetuseks fikseerin väärtused, millest lähtume oma tegevuses Euroopa Liidu asutustes.
Sissejuhatuseks kiire ülevaade Eesti finantsturust anno Domini 2014. Eesti turul tegutseb alaliselt 17 fondivalitsejat, 15 panka, 13 kahjukindlustusandjat, 12 makseteenuse osutajat, viis elukindlustusseltsi, kolm investeerimisühingut ja üks börs, arvukalt kindlustusmaaklereid ja -agente. 2014. aastal Finantsinspektsioon oma 72 töötajaga otsustas 57-l juhatuse koosolekul 83 haldusakti, andis neli tegevusluba ja tunnistas osaliselt või täielikult kehtetuks kaks tegevusluba, tegi kuus ettekirjutust ja esitas kuriteokaebused kuue isiku kohta, viis läbi kohapealsed kontrollid kokku 26-s järelevalve subjektis, seda lisaks igapäevasele turu jälgimisele ja arvukatele kaugkontrollidele. Kuna Finantsinspektsiooni tegevust finantseerivad järelevalvatavad, siis riigieelarvele me endast koormust ei kujutanud.
Eesti elanike finantsvarade maht oli 2014. aasta lõpus 8,3 miljardit eurot, mis on 0,9 miljardit eurot rohkem kui 2013. aastal. Finantsvaradest moodustasid hoiused 63% ja kohustuslike pensionifondide varad 28%. Eesti elanikel oli 2014. aasta lõpus finantskohustusi 7 miljardi euro ulatuses, mis on 0,2 miljardit eurot rohkem kui 2013. aastal. See on statistika, need on suured arvud. Iga arvu taga on aga inimene, igapäevaelu, emotsioonid, suhted, mured ja rõõmud.
Üks meeldejäävamaid hetki minu kui finantsjärelevalvaja tööelus oli siis, kui Eestis kehtis veel Eesti kroon ning Finantsinspektsioonile kirjutati paberil ja toodi neid kirju ka tigupostiga kohale. See kiri – mul on see siiamaani silme ees – oli vormistatud käsitsi, hästi korrektselt ja selgelt ning sealt rullus lahti selline lugu. Oli üks perekond, kes elas ühes Eesti maakonnas. Perekonda kuulusid vanemad ja laps, vanemad olid mõlemad invaliidid ja nende ainus sissetulek oli invaliidsuspension. Samas, nagu võis mõista, elasid nad endises kolhoosikeskuses. Korter vajas värskendamist ja nad olid otsustanud võtta pangast laenu, et oma korterit renoveerida. Nad olid pangaga astunud läbirääkimistesse ja olid selle laenu saanud. Nad olid lepingule alla kirjutanud, korteri ära renoveerinud ja asunud ka laenulepingut täitma, kui ühel hetkel pank neile kirjutas, et see tagasimaksegraafik, mis oli juba allkirjad saanud ja kokku lepitud, on vale, pank oli teinud ühe eksimuse ja sellel perekonnal tuleks hoopis enam raha tagasi maksta. Seetõttu see perekond kirjutaski meile Finantsinspektsiooni, et mida nüüd teha, kui nad on lepingu sõlminud, aga pank tahab nende lepingut muuta. Me tutvusime nende asjadega väga põhjalikult ja andsime ka pangale väga selge signaali. Esiteks, lepingud on täitmiseks, teiseks, kui pank on teinud vea, siis järelikult tuleb tal üle vaadata oma protsessid ja süsteemid, et sellised vead edaspidi ei korduks. See leping jäi jõusse, pank tunnistas oma viga, korrigeeris oma protsesse ja süsteeme ning loodetavasti tänaseks on sellel perekonnal laen juba tagastatud. Sellest loost koorub ilmekalt välja, et lepingud on täitmiseks, ühtemoodi täitmiseks osapooltele, sõltumata sellest, kas tegu on suure panga või väikese äri, perekonna või tööstusettevõttega.
Jah, lepinguid saab muuta ja peabki saama muuta. Lepinguid saab ka faktiliselt rikkuda, mitte täita. Kuid muutmiseks sätestatakse seaduses alused, mittetäitmise juhud samuti. Rikkumise tagajärgede käsitlemiseks on reeglid ka seaduses.
Leping ja seadus, õiguskindlus ja õigusselgus ning ettenähtavus on kaljud, millele tugineb finantssektor ehk veelgi enam kui reaalsektor või muud majandusharud. Finantstooted eksisteerivad tavaliselt pelgalt tänu õigusele, nad on õiguse ja matemaatika sümbioosid, nad ei ole asjaliselt eksisteerivad.
Eestis kehtiv lepingute seadus (võlaõigusseadus) võimaldab käsitleda finantseerimislepingute tingimusi nii positiivse kui ka negatiivse intressi keskkonnas, võimaldab pooltel neid võlasuhteid kujundada, kui selleks on alus ja järgitakse ettenähtud protsessi.
Eesti lepinguseadus ei luba hoiule antud raha kasutamise eest intressi mitte maksta. Ka maksekontol oleva raha pealt tuleb seda teha. Poolte kokkuleppel võib kliendilt nõuda konto hooldus- ja teenindustasu. Tasu peab olema asjakohane ja vastama makseteenuse pakkuja tegelikele kuludele.
Me loomulikult jälgime finantsjärelevalves nullintressimäära mõju ka laiemalt, mitte ainult selle mõju konkreetsetele lepingutele. Me hindame mõju finantsstabiilsusele. Nullintressil on positiivne mõju eelkõige laenuvõtjatele: nende varade suurenenud väärtus vähendab suhteliselt nende kohustusi, sh laenukohustusi, või võimaldab seeläbi võtta uusi kohustusi.
Teisalt, madalatel intressidel on ka selge negatiivne mõju, eriti valdkondades, kus investorite või klientide ees on võetud pikaajaline kohustus tagada tootlus teatud määras. See tingib selle, et kohustatud struktureerivad oma vara ümber. Riskivabam vara vahetatakse riskantsema vastu, mis omakorda võib tekitada mullistumisi ühes või teises varaklassis või liigse riski võtmist. Ka võivad tarbijad üle hinnata enda võimet maksta laenu tagasi suurenenud intresside tingimustes ja muutunud majanduskeskkonnas.
Minu arvates rajas just kiirlaenukontorite laialdaseks tavaks muutunud kliendiga sõlmitud lepingute rikkumine tee nende tegevuse täiendavale reguleerimisele ja järelevalvele allutamisele. Seadus seni küll sätestas alused, millise laenuintressi kohaldumisel saab inimene ennast kohtus kaitsta ja nõuda hoopis madalamate intresside kohaldamist, kuid selline eraõiguslik lahend tegelikus elus kahjuks hästi ei rakendunud. Kiirlaenukontorid jätkasid, näis nii, nn efektiivse ärimudeli rakendamist, mis eeldab, et laenuvõtja ei asu oma seadusjärgseid õigusi aktiivselt kohtu kaudu kaitsma.
Minetuse lahendamiseks töötati 2014. aastal parlamendi ja täitevvõimuasutuste heas koostöös välja raamistik, mida praegu tunneme krediidiandjate ja -vahendajate seadusena. See seadus aitab kaasa finantsturu suuremale läbipaistvusele ja ausamale toimimisele. Uue seadusega kaasnevad kohustused on meile Finantsinspektsioonis keeruliseks ülesandeks, mille täitmiseks anname omalt poolt parima.
Selleks rakendame järgmisi põhimõtteid. Esiteks, finantsjärelevalvet teeme riskipõhiselt. Teiseks keskendume järelevalves krediidiandjate ja -vahendajate organisatsioonilahendile. Näiteks hindab Finantsinspektsioon vastutusalade määramist, aruandlust ja selle läbipaistvust, olulise osaluse omajate ja juhtide sobivust ning oskusi, sisereeglite asjakohasust, piisavust, sisekontrollisüsteemide olemasolu ja toimimist. Panganduse ja muu reguleeritud finantsturu järelevalve kogemus on meile näidanud, et just nii saab kõige odavamalt ja samas suhteliselt mõjusalt kaitsta laiu tarbijarühmi. Kolmandaks, finantsjärelevalve rakendab oma õigusi ning suunab krediidiandjad ja -vahendajad täitma avalik-õiguslikke norme. Seadusest tulenevate nõuete mittetäitmise raskeim tagajärg on tegevusloa kehtetuks tunnistamine. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse täiel määral jõustumise korral on tegevusloata krediidi andmine või vahendamine kuritegu. Usume, et olulise pingutuse ja hea koostöö korral teiste riigiasutustega, eriti õiguskaitseorganitega, suudame krediidiandjate turu korrastada.
Siit jõuame aga rikkumiste tagajärgede käsitlemiseni ja turul tegutsejate omavastutuseni. Finantsturureeglite usutavuse, turu tõhusa ja ausa toimimise piiritleb finantsvahendajate riskitunnetus, omavastutus. Homo economicus'ele peab olema selge, et seaduse rikkumine ei ole mitte pelgalt ja mitte eelkõige moraalselt etteheidetav tegu, vaid majanduslikult selgelt ebaefektiivne mäng. Muidu võib olla majanduslikult kasulik jätta teatud reeglid täitmata, sest rikkumise tagajärjed on sellise iseloomuga, et rikkumisest saadav tulu ületab rikkumisega kaasneva riski või kulu.
Laias laastus saab karistuspoliitika jagada kaheks. Esiteks, rikkujale kohaldub vältimatult karistus ja see on suhteliselt leebe. Siin heidutab karistuse vältimatus. Teine poliitikavalik: igale rikkumisele karistust põhjusliku seosena ei järgne, kuid see-eest on karistus üsna drakooniline, raske. Heidutab väga raske karistuse rakendamise võimalus.
Esmapilgul õiglasemana tunduva vältimatuse poliitika puhul tuleb tähele panna, et selle saavutamiseks on vaja piisavalt mahukat riigi sunniaparaati ja, teistpidi, tuleb kodaniku ning riigi vahele tekitada selline info sümmeetria, mis võimaldab vältimatuse realiseerimise. Kas me aga tahame oma privaatsusest veelgi enam loobuda või kas me soovime rohkem riiki? Kusjuures õhku jääb vähemalt finantssektori puhul küsimus, kas vältimatult järgnev leebe karistus kaotab rikkumise majandusliku efektiivsuse võimaluse.
Seega, finantssektori puhul on õige tee karmistada ja mitmekesistada karistusi. See on tee, mida mööda sammutakse näiteks uuemates Euroopa Liidu õigusaktides. Rootsi finantsinspektsioon teatas s.a 19. mail, et trahvis Nordea panka ja Handelsbankenit reeglite eiramise tõttu. Nordea pangale määras inspektsioon trahvisummaks 50 miljonit Rootsi krooni, Handelsbankenil tuleb trahvi maksta 35 miljonit Rootsi krooni.
Eesti õigusakte vaadates kumavad meile vastu aga juriidilisele isikule väärtegude korras mõistetavad võimalikud maksimaalsed rahatrahvid 32 000 eurot. Sunnirahaga – see ei ole mitte jääv karistus juba toimepandud rikkumise eest, vaid juhul, kui rikkumine on toime pandud ja järelevalve palub edaspidi samalaadseid rikkumisi mitte toime panna, kuid subjekt eirab seda palvet ja rikub seadust samamoodi edasi, siis rakendub sunniraha – on Eestis lood veidi paremad, aga sunniraha praegusel kujul on üsna hambutu, kuna kuulub rakendamisele alles siis, kui esimesele rikkumisele ja sellele järgnenud järelevalve palvele mitte panna rikkumisi toime järgneb samasugune teine rikkumine.
Kuigi oleme Eestis järk-järgult karistusi mitmekesistanud ja rahalisi määrasid tõstnud, siis näiteks arvestades käivituvat kiirlaenuandjate järelevalvet, on minu meelest siin tõsine järelemõtlemise koht ja kiiremini tegutsemise ülesanne. Tegutseda tuleks kiiremini kui senised 11 aastat, mil Finantsinspektsioon on sellele teemale järjepidevalt oma partnerite tähelepanu juhtinud ning ka konkreetseid ettepanekuid esitanud.
Nüüd välissuhetest. Õieti ei tajugi ma enam, mis on välissuhe ja mis on sisesuhe. Euroalal on ilmne finantsjärelevalve järjest sügavam integreerumine.
2014. aasta 4. novembril käivitus euroala ühtne pangajärelevalve mehhanism SSM. Tegemist on pretsedenditu arenguga Euroopa Liidu rahanduses, vist suurima muudatusega pärast euro kasutuselevõttu. SSM-i moodustavad Euroopa Keskpank Frankfurdis ja euroala riikide pangajärelevalveasutused, teiste seas Finantsinspektsioon. SSM-i otsustusorganitesse kuuluvad Eestist hääleõiguslikena meie keskpanga president ja Finantsinspektsiooni juhatuse esimees. SSM otsustab pankade tegevuslubade andmise ja võtmise, seisab hea kõikide pankade kapitalijärelevalve ühetaolise kvaliteedi eest ja tihedas koostöös liikmesriikide järelevalveasutustega rakendab otsejärelevalvet 120 suurima panga ja pangagrupi üle euroalal. SSM ei tegele teenusejärelevalvega ega muude finantsvahendajate kapitalijärelevalvega.
2014. aastal valmisid ühtse kriisilahendusraamistiku SRM-i kesksed õigusaktid. See moodustab SSM-i kõrval Euroopa Liidu pangandusliidu teise samba. SRM koosneb keskusest Brüsselis ja euroala riikide kriisilahendusasutustest, kelle hulka kuulub ka Finantsinspektsioon. Otsuseid hakkab alates 2016. aastast langetama keskus, neid kohtadel rakendama riigi kriisilahendusasutus.
Kriisilahendusasutus asub täiel määral tööle, kui pank on saanud sellise, piltlikult öeldes, nakkuse, kus tuleb selgitada, kas on tervenemislootust või on tegemist fataalse olukorraga. Viimasel juhul käivitub pankrotimenetlus. Tervenemislootuse puhul aga võtab tegevuse üle kriisilahendusasutus, panku tervendav kiirabiarst, kui nii võib öelda.
Finantsinspektsioon osaleb ka kolmes Euroopa asutuses, kes töötavad välja üldkehtivaid reegleid pangandus-, kindlustus- ja väärtpaberiturule. Euroopa foorumites tegutsedes on meil selge juhtmõte, millest oma avaldustes, arvamustes ja muus tegevuses lähtume – proportsionaalsus. Proportsionaalsus tähendab siin, et väiksematele turuosalistele ja turgudele peavad kohalduma lihtsamad ja mõneti leebemad reeglid. Muidu kaob turu mitmekesisus, väheneb konkurents ja seeläbi kaotab kogu ühiskond.
Kokkuvõtteks. Esiteks, seadusandlik võim, täitevvõim ja eriti kohtuvõim peavad endale selgelt aru andma õiguskindluse ja õigusselguse olulisusest finantssektoris. Teiseks, krediidiandjate üle järelevalve tegemine on meile Finantsinspektsioonis keeruline ülesanne, kuid usume, et koostöös õiguskaitseasutustega suudame selle turu korrastada. Kolmandaks, ausalt ja läbipaistvalt toimib finantsturg, kus on selge, et rikkumine ei ole majanduslikult efektiivne. Peame oluliselt kiirendama karistuspoliitika ja vastava raamistiku reformi finantssektori valdkonnas, sh eriti just krediidiandjate järelevalve kontekstis. Neljandaks, Euroopas esindame mitmekesisust, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetega suuremat arvestamist.
Ameerika Ühendriikide 16. president Abraham Lincoln lausus oma 19. novembri 1863. aasta kõnes osalusdemokraatiast ajalukku jäänud sõnad: "... government of the people, by the people, for the people." (Valitsus on rahva oma, valitsus on rahvast ja rahva jaoks.) Tavainimesed, inimesed tänavalt ei ole kunagi põhjustanud finantskriise. Samas on just nemad meid kutsunud ning seadnud tegema reegleid ja neid rakendama. Me võlgneme rahvale, avalikkusele usalduse. Seda me peame Finantsinspektsioonis oma parimate oskuste ja võimete kohaselt seaduse alusel ja seadusest lähtudes tegutsedes alati silmas.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Finantsinspektsiooni keskne ülesanne on säilitada finantsstabiilsus, hoolitseda tervikuna finantsturgude ausa ja läbipaistva toimimise eest. Teile kättesaadavaks tehtud Finantsinspektsiooni 2014. aasta aastaraamat nende ülesannete täitmist 2014. aruandeaastal, Finantsinspektsiooni tegutsemise 12. aastal, kirjeldabki. Tänan tähelepanu eest!