Mina arvan, et Eestis on põhimure see, et inimeste sissetulekud on väikesed. Kindlasti tuleb tegelda sellega, et sissetulekud suureneksid. Esimene asi on see, et riik peab võtma aktiivse hoiaku ka palgaläbirääkimistel. Kui Soomes on väga tavaline, et miinimumpalga läbirääkimistel on kolm osapoolt – riik, tööandjad ja töövõtjad –, siis Eestis on seal alati olnud ainult tööandjad ja töövõtjad. Riigil on viimane aeg asuda ka laua taha ja näidata, mida soovib riik, kui palju peaks miinimumpalk tõusma. Siis peaks riik küsima ettevõtjatelt, mida ettevõtjad tahavad vastu saada, mis on neil puudu, et nad ei saa miinimumpalka tõsta. Mis asi see on? Need läbirääkimised peaksid olema sellised, et lepitakse kokku, et riik teeb omalt poolt midagi ja ettevõtjad teevad omalt poolt midagi. Meil ei ole Eestis valikut, palgad peavad tõusma, miinimumpalk peab tõusma. Kujutage ise ette, kui aastal 2018 oleks võimalik võtta täistööajaga tööle inimest, kelle brutopalk on madalam kui 800 eurot! See on see, millest räägivad sotsiaaldemokraadid. Madalama palgaga ei saa inimene hakkama, tööl käiv inimene ei peaks elama vaesuses ja minema kuu lõpus kohalikku omavalitsusse toetust küsima. See on meie kõigi huvides, et inimesed saaksid Eestis väärikalt elada ja saaksid oma palgaga hakkama. Mis puudutab eluaset, siis veel kord toonitan, et riiklikult ehitatud üüripinnad on kindlasti üks vahend, mis aitab kaasa sellele, et nii mõnigi pere jääks Eestisse ega lahkuks siit, sest ta saab siin väärikalt elada ning endale ajakohast elukeskkonda ja kodu lubada. Mõni võib-olla tuleb siis tagasi ja saab oma eluga siin pihta hakata, et hiljem edasi liikuda.