Lugupeetud esimees! Tere taas, head kolleegid! Vastan kolmele küsimusele, mis puudutavad elektri hinda. Esimene küsimus: "Kuidas Te hindate Eesti inimeste tänaseid elektriarveid? Kas olukord, kus elektriarvetest moodustavad 63,7% riiklikud tasud, on mõistlik?" Teine küsimus: "Euroopa Liidu poolt on kehtestatud elektriaktsiisi minimaalseks määraks 1 euro ühe megavatt-tunni elektrienergia kohta. Eestis kehtiv aktsiisimäär on peaaegu 4,5 korda kõrgem Euroopa Liidu poolt kehtestatud alammäärast. Miks käitub Eesti riik oma inimeste suhtes nii vaenulikult?" Ja kolmas küsimus: "Millised konkreetsed sammud on Teil plaanis ette võtta, et Eesti inimeste elektriarveid leevendada?"
Kuna need küsimused on omavahel seotud, siis ma vastan korraga. Jah, elektri tarbija jaoks kujuneb lõpphind kolmest komponendist: võrgutasud, riiklikud tasud ja elektri kui kauba enda hind. Elektri tarbijahinna kolmest komponendist kaks on Eesti riigi kontrolli all: võrgutasud nii elektri ülekandel kui ka jaotusel ja riiklikud maksud. Räägin nüüd kõigist kolmest komponendist eraldi.
Kõigepealt võrgutasudest. Elektrivõrgutasu moodustab lõpptarbija elektri hinnast ilma käibemaksuta ca 50%, st poole elektriarvest. Võrgutasud kehtestab Eestis Konkurentsiamet. Võrgutasude puhul on kolm põhilist kulukomponenti järgmised. Investeeringud, sh lubatud väiketootlus elektrivõrgu uuendamiseks ja ehitamiseks, võrgukadude kompenseerimine ja püsikulud, sh hoolduskulud. Võrgutasud kooskõlastab võrguettevõtja Konkurentsiametiga kolmeaastaseks perioodiks. Konkurentsiamet vaatab kindla metoodika järgi võrgutasud üle korra aastas, et tagada põhjendatud kulupõhine võrguteenuse hind. Hindade muutmise võib algatada kas võrguettevõte või Konkurentsiamet. Võrgutasude võrdlemisel teiste riikide omadega on oluline arvestada eri riikides rakenduvaid makse, püsitasu, samuti tuleb võrrelda võimalikult sarnaste tarbimismahtudega kliendirühmasid ja sarnase suurusega võrgupiirkondi. Ligilähedaselt sama aastase tarbimismahu ja kaitsme suuruse korral on koduklientide võrgutasu Soomes 18% ja Rootsis 29% suurem kui Eesti suurima elektrijaotusvõrgu ettevõtja Elektrilevi võrgupiirkonnas Eestis. Osa kliendirühmade puhul võivad võrgutasud olla Soomes ka väiksemad, kuna seal panustavad püsitasu näol võrguühenduse valmisoleku hoidmisse kõik tarbimiskohad. See tähendab seda, et inimene, kes tegelikult võib-olla elektrit ei kasutagi – on tal siis maakodu või ta ei ela mingis muus kohas pidevalt –, siis Eestis ta selle eest ka ei maksa, kui elektriarvet ei tule. Aga Soomes peab ka seda püsitasu iga kuu maksma, kui elekter on tagatud – kas elektrit tarvitatakse või mitte, pole sel juhul tähtis. Selline tasumise mudel võimaldab võrgutasu kilovatt-tunnipõhise komponendi soodsama hoida.
Eestis on valdav kilovatt-tunnine põhitasu, mis tähendab, et nulltarbimisega kohad võrgutasu näol ei panusta, kuid võrgu valmisoleku kulusid tuleb võrguettevõttel ka nende puhul kanda. Selliseid tarbimiskohti on Elektrilevi tööpiirkonnas ligikaudu 45 000. Võrguteenuse hinna kujunemist mõjutavad muu hulgas elektrienergia tarbimise mahud ja tarbijate geograafiline paiknemine. Hõredama asustusega riikides, kus liinikilomeetreid läbib vähem elektrienergiat, on elektrivõrgu ülalpidamine ühe tarbija kohta kulukam kui kompaktsema elektrivõrguga riikides. Eesti elektrivõrku läbib liinikilomeetri kohta ligi neli korda vähem elektrienergiat kui Hispaanias või Inglismaal ning poolteist korda vähem kui naaberriigis Soomes.
Võrguteenuse hind sõltub ühtlasi võrgu tehnilisest seisukorrast ehk sellest, kui järjepidevalt on elektrivõrku uuendatud. Eestis nõukogude aja lõpus ja 1990. aastatel jaotusvõrku peaaegu ei uuendatud ja sellest tuleneb ka praegune suurem investeeringuvajadus. Jaotusvõrkudega seotud suurimad väljakutsed on rikkelisuse vähendamine ning võrkude ilmastikukindlaks muutmine. 2013. aastal oli Elektrilevi OÜ võrgus ilmastikust tingitud rikkeid 56% ulatuses ja võrgu vanusest tingitud rikkeid 29% ulatuses. See näitab, kui vana on meie võrk. Ilmastikukindlate kaablite osakaal oli 2013. aastal kõigest 1/4 ehk 25%.
Võrgutasude puhul on kõige olulisem kriteerium meie enda arusaam, millises ulatuses me investeerime uude elektrivõrku. Seega on tegu klassikalise dilemmaga, kas püüda tagada võrgu töökindlus või võrgutasu väiksus. Majandusministeeriumis väljatöötatud energiamajanduse arengukava aastani 2030 seab eesmärgiks saavutada aastaks 2030 ilmastikukindla võrgu osakaal circa 80% praeguse 30% asemel. Ligikaudu poole võrgustikust moodustaksid maakaablid ning ülejäänud oleks kaetud õhuliinid. See kõik on jaotusvõrkude puhul saavutatav praeguse investeeringutaseme ja võrgutasu suuruse juures ehk võrgutasu sellest ei kasvaks, kui me jõuame eesmärgini, et Eestis tõepoolest on 80% ulatuses ilmastikukindlad võrgud praeguse 30% asemel. Aga kui me oleme valmis seda eesmärki allapoole viima, siis on võimalik rääkida võrgutasu tariifi alandamisest. Ent siis ei ole jälle inimesed rahul elektrivarustuse kvaliteediga, mis on kehv ja tahab kindlasti oluliselt parandamist.
Kui elektrist rääkida, siis elektri kui kauba enda hind moodustab tarbijahinnast praegu ca 36% ilma käibemaksuta. Elektri hind on Eestis alates elektrituru täielikust avanemisest 2013. aastal börsipõhine ning kujuneb vastavalt nõudluse ja pakkumise vahekorrale Nord Pool Spoti kauplemisplatvormil. Eesti elektri sisetarbimise hind kodutarbijatele kuni 2012. aasta lõpuni CO2 komponenti ei sisaldanud. See tähendab, et olenemata elektrituru avanemisest 2013. aasta alguses, oleks elektri hind tõusnud nii või teisiti. See oleks juhtunud ka suletud elektrituru korral, kuna hinnale oleks lisandunud CO2 hinnakomponent Euroopa Liidu normide järgi. CO2 hind on püsinud alates 2013. aasta algusest tasemel veidi alla 10 euro tonni kohta, mis Eesti põlevkivielektri korral läheks otse elektri hinnale juurde. Seega on elektri hind avatud elektrituru korral püsinud soodsam, kui oleks olnud suletud turu korral, mil oleksime kogu elektri kodutarbijale pidanud tootma Narva elektrijaamades. Tuletan meelde, et siis, kui turg oli suletud ja hind reguleeritud, maksis elektrienergia 31 eurot megavatt-tunni kohta. Nüüd lisanduks sellele ca 10 eurot, õigemini 8 eurot CO2 tasu, nii et me räägiksime umbes 40 eurost megavatt-tunni kohta. Aga börsihind oli näiteks 2015. aasta jaanuaris 33 eurot megavatt-tunni kohta ehk siis hind on praegu soodsam, kui ta oleks olnud suletud turul. Aga see hind kõigub. 2014. aasta keskel oli see näiteks 37,61 eurot megavatt-tunni kohta. Elektri turuhinda riik ei kujunda, elektriturgu ennast aga kujundab Eesti riik koos oma naabrite ja kogu Euroopa Liiduga. Kindlasti on Eesti huvi, et elektri turuhind meie regioonis oleks võimalikult soodne, ja selleks meil ongi neid ühendusi võimalikult palju vaja nii Lääne-Euroopa kui ka Põhja-Euroopaga. Praegu rajatakse lisavõimsust juurde ka Läti suunal.
Viimasena räägin riiklikest tasudest. Riiklikud tasud elektriarvel on käibemaks, elektriaktsiis ning taastuvenergia ja koostootmise tasu. Riiklikud tasud moodustavad lõpptarbija elektriarves järgmised osakaalud: käibemaks 20%, elektriaktsiis 4% ja taastuvenergia tasu 8%. Käibemaksu puhul Eestis elektritarbijatele erisusi pole tehtud, rakendatakse ühetaolist 20%-list käibemaksu, sh kõikidele elektriarve komponentidele. See on kindlasti poliitiline küsimus, kas see ühetaoline käibemaks, mis Eestis kehtib, ikka on õige. Valimised on tulemas ja kindlasti saab nende küsimuste üle diskuteerida. Käibemaks on meil suhteliselt kõrge.
Elektriaktsiis on Eestis rakendatud ühetaoliselt kõikidele elektritarbijate gruppidele ning see on kodutarbijate puhul tõesti 4,5 korda kõrgem, kui Euroopa Liidu normid lubavad. See on samuti otsustamise küsimus, kas me peaksime praegust elektriaktsiisi rakendama või võiksime ka miinimumnormi kasutada. Arvutuslikult tähendaks see seda, et kui me kasutaksime Euroopa Liidus lubatud miinimumnormi, siis inimese elektriarvele mõjuks see umbes 3% ulatuses. Ja kui me võtame keskmise tarbimismahu aastas, mis on 3000 kilovatt-tundi, siis võidaks inimene kuus umbes ühe euro, aastas 12 eurot. Riigieelarvele tähendaks see aga 26 miljonit aastas. See on jälle otsustamise koht. Majandusministeerium ongi varem teinud Rahandusministeeriumile ettepanekuid, et elektriaktsiisi võiks Eestis alandada.
Kui me räägime taastuvenergia ja tõhusa koostootmise toetustest, siis need on ellu kutsutud selleks, et muuta Eestis elektri tootmine puhtamaks. Tänu nendele toetustele on Eesti riik, kus taastuva elektri osakaalu kasv on üks suurimaid. Meil on taastuva energia osakaal 14%. Taastuvenergia tasu suurus arvutatakse elektrituruseadusega ette nähtud regulatsiooni kohaselt ja majandusministeerium on ette valmistanud seadusmuudatuse, et neid tasusid muuta. Eesmärk on, et taastuvatest allikatest ja tõhusa koostootmise käigus toodetud elektrit toetaks Eesti riik üksnes rahvusvaheliste kohustuste ulatuses, mitte rohkem. See tähendab, et kui praegu kehtiv toetusskeem seab piirangu vaid tuulest toodetud elektrile, siis majandusministeeriumis välja töötatud toetusskeemi kohaselt saaks taastuvale elektrile lisatoetust maksta vaid Eesti 2020. aasta taastuva elektri tootmise eesmärgi ulatuses, mitte rohkem. Lisaks sellele välistab meie tehtud seadusmuudatus taastuvatest allikatest elektri tootmise ülekompenseerimise. Elektritarbija maksab taastuvenergia toetust vaid ulatuses, mis on vajalik taastuvtehnoloogia turule sisenemiseks ja turutõrgete ületamiseks. See toetusskeem on Euroopa Komisjonilt riigiabi andmise loa saanud. Seda elektrituruseaduse eelnõu parlamendis küll alles menetletakse, meie aga oleme oma ettepanekud teinud. Ma väga loodan, et see seadus võetakse kiiresti vastu. Aitäh!