Head kolleegid! Mõni asi tahab täpsustamist ja ülerääkimist. Esiteks on jäetud mulje, justkui Riigikogu oleks seda eelnõu juba kaks-kolm aastat tohutult arutanud. See ei vasta tõele. Kogu see sündmuste jada algas tõepoolest aastal 2007, kui kiirustades ja mis iganes asjaoludel võeti vastu taastuvenergia toetuste määrad, mis, nii hakkas tunduma juba natuke aega hiljem, on ülilopsakad ja tekib ülekompenseerimise oht. Eestil on küll hästi ambitsioonikad taastuvenergia eesmärgid, aga me oleme nende toetustega liikunud nende sihtide poole veel kiiremini, kui keegi oleks kunagi arvata osanud. Selle tulemusena sõlmis Juhan Parts 2012. aastal teatud tootjatega kokkuleppe, kuidas skeemi muuta. Iseenesest tuleb seda algatust kindlasti kiita, aga ütleme nii, et mingit Riigikogu mandaati või õiguslikku alust sellel kokkuleppel ei ole. Aga see selleks. Sellest kokkuleppest sündis seaduseelnõu, mis siin majas oli juba kaks aastat tagasi, aastal 2013. Jõuti nagu teatud punkti, eelnõu hääletati läbi ja saadeti Euroopa Komisjoni riigiabi loa saamiseks. See oli kaks aastat tagasi. Kaks aastat Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Euroopa Komisjon menetlesid, arutasid, analüüsisid selle riigiabi loa seaduspärasust, kas uus ja vana skeem on sellega kooskõlas või ei ole. Ma ei tea, kuidas seda tööd on võimalik kaks aastat teha, aga tehti. Vastus tuli sealt möödunud aasta oktoobri lõpus, mitte suve lõpus. Siis võttis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium veel kolm kuud aega, enne kui meile siia need muudatusettepanekud esitas. See toimus päris viimasel hetkel. Nii et meil on olnud napp paar-kolm nädalat aega neid asju siin sisuliselt arutada. Me ei ole tegelikult saanud arutada neid mitte kolm aastat, vaid kolm nädalat.
Kusjuures, kui paljud arvasid, et Euroopa Komisjonist tuleb jah- või ei-vastus ning siis me teeme kolmanda lugemise, siis nii ei olnud. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esitatud eelnõus oli viis põhimõttelist muudatust. Päris palju muudatusi, kusjuures neid muudatusettepanekuid ei olnud saadetud kooskõlastamiseks ei turuosalistele, teistele valitsusasutustele ega mitte kellelegi. Neid ettepanekuid käis meile siin esitamas üks tore Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ametnik ja kogu lugu. Isegi ministrit me ei näinud. Mina komisjoni esimehena pidin hakkama tegema seda tööd, mis tegelikult peaks olema algataja töö. Ma saatsin need ettepanekud ja eelnõu Konkurentsiametile, Keskkonnaministeeriumile, Justiitsministeeriumile, Rahandusministeeriumile, Riigikantseleisse. Saime väga palju tagasisidet, näiteks kümnete viitevigade kohta. Mõnes kohas, kus eelnõu mõte oli toetada tuuleenergiat, oleks mõne paragrahvi viitevea tõttu seda toetust hakanud saama hoopis koostootmisjaamad, või vastupidi. Sellised vead olid sees, kusjuures see oli kaks aastat tehtud eelnõu. Riigisekretär kirjutas meile, et nii põhimõtteliste muudatustega eelnõu tuleks tegelikult saata kõigepealt valitsusse, et valitsus kujundaks oma seisukoha ning alles siis saaks sellega Riigikokku tulla.
Nii et kui me räägime seadusloome heast tavast, siis paraku ei ole selleks siin just liiga palju ruumi jäänud. Vastab tõele, et me komisjonis väga pingutasime selle nimel, et saaksime äkki joone alla tõmmata. Me juba eelmisel aastal korduvalt küsisime, kui kaugel selle tööga ollakse, sest aeg tiksub. Küsisime eelmise aasta lõpus, kui kaugel ollakse, sest aeg tiksub. Siis me seda eelnõu ei saanud. Saime selle nüüd viimasel hetkel ja sisuliselt tehti meid kummitempliks.
See on asja juriidiline pool, et selles eelnõus on väga palju puudujääke. Ka meie enda maja õigus- ja analüüsiosakond kirjutas, et paragrahvide muudatusi on eelnõus veel kuidagi põhjendatud, aga majanduslikku sisu, muudatuste sisulist vajadust ei ole põhjendatud. Me võime eeldada, et ükskõik mis kujul see seadus kunagi vastu võetakse, igal juhul keegi selle kohtus vaidlustab. Kui seadusandja ei ole näidanud, et ta on teinud argumenteeritud valikuid, kui algataja ei ole kirjutanud põhjalikku juriidilist ja majanduslikku analüüsi, siis igal juhul see seadus vaidlustatakse ning igal juhul me saame kohtus tappa. See on asja juriidiline pool.
Majanduslik pool veel sinna juurde. Kui 2012. aastal see kokkulepe sõlmiti, oli elektri turuhind 40 eurot, millele lisati see 53-eurone toetuste määr, kokku 93 eurot. Tol hetkel raiusid kõik – algataja, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Juhan Parts –, et elektri hind tulevikus absoluutselt kindlasti tõuseb, mingit muud varianti ei ole. Nagu Toomas Tõniste ütles, elektri hinna langus oleks olnud justkui välistatud, seda peeti idioodiks, kes niimoodi mõtles. Vabandage mu keelekasutust! Reaalsus on see, et nüüd on elektri hind avatud turul langenud, see on 33 eurot megavatt-tunni eest. See tähendab, et ilma piiri panemata oleks uus skeem tarbijale kallim. Vaatame eelmise aasta arve, selgub, et uus skeem oleks tarbijale veel kallim. Kui me praegu maksame tootjatele 53 eurot megavatt-tunni eest, siis uue skeemi järgi juba 60 eurot – 14% tõusu. See on selles mõttes majanduslik absurd, et kogu eelnõu eesmärk, põhjus, miks muudatused algatati, oli tagada meie taastuvenergiaeesmärgid ühiskonda vähem koormaval viisil. Kogu asja eesmärk oli vähendada ülekompenseerimist, vähendada toetuste mahtu. Ma ei tea, kas rumalusest, naiivsusest või mingil muul põhjusel ei arvestatud võimalusega, et elektri hind võib väheneda ja taastuvenergia tasud peaksid hakkama sellisel hetkel tõusma. See tegelikult ei ole mõistlik. Tarbijate huvid on täielikult kaitsmata selles eelnõu versioonis, mis oli Euroopa Komisjonis ning tuli majanduskomisjoni Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist. Selle taustal, et keegi mõtleks ka tarbijate peale, sündis ettepanek seada praeguste toetuste tasemele teatud ülempiir, seesama 53 eurot, millest keegi ei ole kunagi rohkem saanud. Sellega oleks teatud õigustatud ootus tagatud ning ka tarbijate huvid oleksid mingil määral kaitstud. Aga möönan, et see ettepanek tuli siitsamast komisjonist alles erakorralisel majanduskomisjoni istungil, kus seda küll toetati, aga loomulikult on see ajanud erinevaid osapooli, näiteks advokaadibüroosid ja teisi, meile kirjutama mitmesuguseid pöördumisi. Lisaks, Rahandusministeerium, kes on riigiabiküsimustes Eesti kompetentsikeskus, kirjutas meile sõna-sõnalt, et kui riigiabi tingimusi ka kitsendatakse, tuleb sellest Euroopa Komisjoni teavitada lihtsustatud korras. Lihtsustatud korras. Kui varem võttis see aega kaks kuud, siis nüüd meile kinnitatakse, et lihtsustatud korras võtab üks kuu.
Nüüd ma küsin, kuhu me täna kiirustame, kui me teame, et kõik meie otsused vaidlustatakse, kui me hakkame teadlikult riigiabi reegleid rikkuma, jättes teavitamata. Paneme siia juurde veel majandusliku poole, et tegelikult on kehtiv skeem praegu tarbijale soodsam või vähemalt niisama hea. Mis on see praktiline põhjus, et tuleb trummi taguda ja öelda, et me teeme kuriteo, kui me seda eelnõu kolmandale lugemisele ei saada? Juriidika tuleb korda teha. Me oleme teinud ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ettepaneku kirjutada uus terviktekst, teha korralik mõjude analüüs ja juriidiline analüüs ning kooskõlastusringid valitsuses ja turuosalistega ning teavitada Euroopa Komisjoni, siis oleks juba kahe-kolme kuu pärast meil võimalik seadus rahuliku südamega vastu võtta, mitte teha jälle juriidilist ja majanduslikku rumalust, mida, nagu ajalugu on näidanud, siin Riigikogus paraku tehakse. Aitäh!