Austatud Riigikogu! Alustame infotundi. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Infotunnis on hetkel kohal 34 Riigikogu liiget, puudub 67.
Valitsusliikmed, kes osalevad infotunnis, on peaminister Taavi Rõivas, keskkonnaminister Mati Raidma ning haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski. Küsijaks on registreerunud kuus Riigikogu liiget, annan võimaluse iga punkti puhul kaheks lisaküsimuseks.
Esimesena küsib Priit Toobal. Palun!
Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud peaminister! Reformierakonna sisevalimistest on meedias ka varem üsna palju räägitud. Esimesena võttis selle teema üles Kristiina Ojuland, Margus Jaanson on viimasel kahel nädalal sellest rääkinud ja eilses Eesti Päevalehes kirjutab teie endine erakonnakaaslane Leino Mägi: "Sisevalimised tehakse elektrooniliselt. Nimekirju saab oma äranägemise järgi ringi teha, sest keegi ei tea, kui palju hääli ta sai. See, mida Kristiina Ojuland tegi, oli erakonnas tavaline rutiin." Võltsimine on olnud totaalne. Mägi sõnul erakonnajuhid otsustasid, kes kui palju hääli peaks saama, ja itimees liigutas neid nii palju, kui vaja oli. Võiks öelda, et see on erakonna siseasi, kuidas pannakse kokku parlamendi valimise nimekiri, aga kuna sellest sõltub ka parlamendi uus koosseis, siis on see kindlasti tähtis teema. Kuna Päevaleht teie käest kommentaari küsinud ei ole, siis ma annan teile hea võimaluse kahe minuti jooksul eilse Päevalehe artikli peale Leino Mägile vastata.
No ei pea mina küll hakkama sopa loopimisega kaasa minema. Meil neid inimesi, kes tunnetavad, et neil on elus halvasti läinud, ja nad süüdistavad selles kedagi teist, jätkub niigi. Mina ei ole Leino Mägist kunagi halvasti arvanud. Jah, ma märkasin, et kui ta Riigikogust eelmistel valimistel välja jäi, siis tema hoiakud mõnevõrra muutusid, aga ma ei taha sellel pikalt peatuda.
Reformierakonna eripära kõikide teiste erakondadega võrreldes on see, et meil toimuvad sisevalimised. Muuseas, nende sisevalimiste tulemused on täiesti avalikud, erakonnaliikmed teavad, kes kui palju hääli sai. See sisevalimiste kord on meil kehtinud, ma nüüd peast ütlen, vähemalt kümme aastat, võib-olla isegi rohkem. Süsteem on lihtne ja läbipaistev ning kõigile arusaadav. Eks see ole maitseasi. Ma tean, et teie erakond on valinud hoopis teistsuguse tee ja on ainult üks kriteerium – teatud ühele mehele meeldimine –, mille järgi teie valimisnimekirja kokku pannakse. Mina usun, et meie sisevalimiste korraldamine on igal juhul demokraatlikum. Kui te küsite minu arvamust, siis ma soovitan seda ka teistele erakondadele. Aga eks te ise otsustage. Muidugi, nii kaua, kui teil see üks mees eesotsas on, vaevalt teil mingi sisedemokraatia kõne alla tuleb. Püüdke edasi olla võimalikult lojaalsed ja siis teil läheb hästi.
Austatud rahvasaadikud! Juhatajal on selline palve, et te oma küsimuste formuleerimisel lähtuksite eelkõige sellest, et tegemist on Vabariigi Valitsuse infotunniga Riigikogus. Aitäh! Priit Toobal, palun!
Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud peaminister! Järgmine küsimus on seotud konkreetselt peaministri ja peaministrikandidaadiga. Samas Eesti Päevalehe artiklis Leino Mägi ütleb, et Reformierakonnas otsustab kõiki asju tagatuba, mitte erakonna esimehest peaministrikandidaat. Samale asjale on tähelepanu juhtinud ajaleht Äripäev. Ka teie koalitsioonipartneri Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Sven Mikser on oma erakonna liikmetele kirjutanud, et ta ei välista, et Rõivast ei informeerita kõigist oravate tagatoa otsustest. Ma arvan, et Reformierakonnast olnuks aus nimetada peaministrikandidaadiks erakonna tegelik juht. Miks teie erakond ei nimetanud peaministrikandidaadiks erakonna tegelikku juhti ja kuidas on juhtunud, et peaministrit isegi ei informeerita enam nendest otsustest, mis tagatuba on vastu võtnud?
Kas tõesti on nüüd olukord jõudnud sinnamaale, et me peame keskerakondlastele midagi seletama hakkama ja rääkima, kuidas peab demokraatia toimima? See on päris kena paradoks. Reformierakonna juhtorganid on eranditult kõik valitud demokraatlikul viisil. Mina läbisin valimiste kadalipu, kandideerides kõigepealt erakonna juhatusse, seejärel läbisin valimiste kadalipu, kandideerides erakonna esimeheks. Mul pole hetkekski olnud sellist tunnet, et minu sees või minu taga või minu kõrval on veel üks teine mina või et mulle vastu tuleb teine mina, kes oligi nagu mina. No nii nagu "Hukkunud Alpinisti hotelli" filmis. See, et mõned meie konkurendid või muud inimesed, kes ei suuda pidada sisulist debatti, lähevad mõnikord isiklikuks ja püüavad leida mingeid vandenõuteooriaid, selle asemel et pidada sisulist debatti – see on nende valik. Igaüks peab oma taktika ise valima. Minu soovitus kõikidele poliitilistele jõududele, sh meie konkurentidele ja isegi Keskerakonnale on see, et püüame kõikides debattides väärikaks jääda ja mitte pead kaotada. Püüame keskenduda sisule, mitte pritsida isiklikke solvanguid!
Austatud Riigikogu! Juhataja optimism, et Riigikogu liige suudab oma küsimused professionaalselt formuleerida, hakkab mõnevõrra vähenema. Ma tuletan teile veel kord meelde, et tegemist on valitsuse infotunniga. Priit Toobal, palun!
Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud peaminister! Sellessamas Eesti Päevalehe artiklis kirjutab Leino Mägi veel: "Raha kindlasti jagati. Ärimees toob raha ja ütleb, et ei taha, et tema nimi avalikustataks. Siin on teile nii palju ja teie oma asi, kuidas selle legaliseerite. Võib-olla on mõnel ärimehel ka kasud sees. Mõni teeb seda lihtsalt seepärast, et tal on siis poliitikute hulgas tuttavad. Aga näiteks prügifirmad ja sellised, mis sõltuvad otseselt seadusandluse muutusest, teevad seda kindla eesmärgiga." See on eilses Päevalehes. Tänane Eesti Ekspress kirjutab, kuidas reformierakondlasest endine keskkonnaminister Pentus-Rosimannus teeb prügifirmadele soodsaid seaduseelnõusid ja langetab neile soodsaid otsuseid. Kas see on tõsi ja kui on, siis kui palju on teie juhitav Reformierakond teinud prügifirmadele soodsaid otsuseid ja selle eest korruptiivset raha saanud? Või on sellega tegelenud ainult tagatuba ja teid on sellest eemal hoitud?
Ma saan aru, et see konkreetne Reformierakonnast väljavisatud isik on teile kuidagi väga südamelähedane. Jumala pärast, võtke ta Keskerakonda ning läheme selle teemaga läbipaistvalt ja arusaadavalt edasi! Prügimajanduse teema on minu hinnangul märksa tõsisem teema. Selleks, et ükskõik mis pidi otsus langetada, on vaja väga tugevaid lobigruppe, kes on valmis ja võimelised ka meedias seda teemat veenvalt käsitlema. Ma arvan, et see on siililegi selge. See, milles Eesti Ekspress Reformierakonda süüdistab – artikkel on kirjutatud süüdistavas võtmes, justkui oleks midagi halvasti tehtud –, on minu teada kirjas nii IRL-i kui ka sotside programmis. Keskerakonna programmi kohta peast ei julge öelda. Aga see on asi, mida ilmselgelt selle Riigikogu koosseisu ajal ei muudeta. Järgmisel Riigikogu koosseisul aga on minu meelest põhjust kogu teemat tõsiselt arutada ja mõelda, kas teha niipidi või naapidi. Arvestama peab, et ükskõik kumba pidi teha, neid ettevõtteid, kelle jaoks üks või teine viis on ebasoodsam, leidub alati ja need ettevõtted on valmis otsustajad sopaga üle valama. Jumal temaga! Riigijuhtide ees on alati valik, kas äkki üldse mitte midagi otsustada, lükata kõik teemad edasi, proovida absoluutselt mitte kuhugi asjadega jõuda. Aga ma arvan, et siis ei lähe ka riik edasi.
Mis puutub sellesse konkreetsesse teemasse, siis ei paista küll, et see diskussioon oleks võimalik parlamendis praeguse koosseisu ajal lõpuni viia. Küllap saame järgmistes Riigikogu koosseisudes edasi arutada, mispidi parem on.
Heimar Lenk, palun!
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Te kutsusite erakondi üles üksteisega väärikalt suhtlema. Samal ajal teie enda kõne oli minu meelest äärmiselt ebaväärikas, nagu poisikesed tänaval räägivad üksteisega. Tuletan meelde: Eesti suurimast erakonnast rääkides te ütlesite, et vahetage see mees, kes teil seal ees on, välja. Kust te võtate selle ülbuse, et niimoodi suhtuda ühte Eesti kõige populaarsemasse parteisse? Te olete peaminister ja vastate saali ees tõsistele küsimustele. Olen hämmastunud – kust see ülbus? Vastake, palun!
See on uskumatu, kui tihti teil õnnestub minu sõnu valesti tsiteerida. Lugupeetud rahvasaadik Heimar Lenk, ma ei ole öelnud, et vahetage Edgar Savisaar või see üks mees välja. Nii naiivne ma ei ole juba enam ammu, et usuksin, et Keskerakonnas on võimalik sisedemokraatiat muuta, et Keskerakonnas on säärane muutus võimalik. Seetõttu ma olen ka üsna ühemõtteliselt välja öelnud, et seni, kuni Keskerakond on selline, nagu ta on, seni, kuni Keskerakonda juhib Edgar Savisaar, seni, kuni Keskerakonna juhtivad liikmed teevad iga jumala päev – ka näiteks eile TV3-s – avaldusi, mis on ühemõtteliselt samased Putini režiimi avaldustega, seni ma ei näe põhjust selle erakonnaga koostööd teha. Selline seis kahjuks on. Minus paraku sellist naiivsust ei ole enam ammu, et ma usuksin, et Keskerakond on muutusteks võimeline, et Keskerakonnas on võimalik juhti vahetada.
Viktor Vassiljev, palun!
Aitäh, härra Riigikogu esimees! Hea peaminister! Te jõudsite praegu valitsuse infotunnis juba kolm korda süüdistada Keskerakonda selles, et ta on teie pihta soppa loopinud. Soppa ei ole loopinud mitte Keskerakond, vaid Eesti Päevaleht ja Eesti Ekspress. Praegu ilmselt televaatajad, kes jälgivad otseülekannet, ootavad huviga, kuidas te selle sopa laiali nühite. Aga küsimus on selles, et ärimehed ei ole rahaga nagu kedagi toetanud – keegi pole midagi näinud, eks ole. Kui oli Meikari skandaal, siis aeti kõik ämmade süüks, ämmad olid nagu raha kokku tassinud. Me oleme näinud küll, et poliitikute ämmad millegipärast rikastuvad väga kiiresti. Kas nüüd tulevad ka ämmad mängu ja kavatsevad teid rahaliselt aidata?
Ma vaatan küsiva pilguga austatud istungi juhataja otsa. Kuna ka see küsimus ei puuduta absoluutselt peaministri tööd ja seda võib kogu tema piinlikkuses käsitada retoorilise küsimusena, siis kas mul on võimalik, austatud juhataja, jätta sellele vastamata?
Vastaja ise otsustab.
Sel juhul ma jätan sellele vastamata ja loodan, et äkki te ikkagi suudate esitada veel ka mõne sisulise küsimuse.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine vastaja on keskkonnaminister Mati Raidma ja küsimuse esitab Erki Nool. Palun!
Aitäh, Riigikogu juhataja! Austatud keskkonnaminister! Eile oli kunstimuuseumis jäätmepäev, kus te esinesite ja kiitsite planeeritavat jäätmeseadust. Samas on teada Eesti Linnade Liidu, omavalitsusliitude jt negatiivsed hinnangud sellele seadusele. Kõige suuremaks veaks võib pidada seda, et sellele seaduseelnõule ei ole ühtegi uuringut ega mõjuanalüüsi kõrvale esitatud. Jäätmekorralduse muutmine on väga oluline muudatus, mis peaks olema igati põhjendatud ning selle mõju elukeskkonnale ja inimestele analüüsitud. Miks ei ole sellest lugeda ei seletuskirjas ega kusagil mujal?
Suur tänu! Tõepoolest, jäätmeseaduse eelnõu on viimastel päevadel populaarsust kogunud. Aga ma korrigeerin teie väidet. Ma ei kiitnud seda, vaid selgitasin jäätmeseaduse eelnõu sisu. Selles on kaks põhilist väljakutset. Üks puudutab jäätmeturgu. Ka Konkurentsiamet on korduvalt toonitanud selle turu avamise vajadust. Teine, võib-olla veel tõsisem väljakutse Keskkonnaministeeriumi seisukohast on see, kuidas minna edasi liigiti kogumise arendamisega. Oleme selles töös toppama jäänud. Uus võimalus segaolmejäätmed lihtsalt katlasse ajada on nii ahvatlev, et me pole suutnud selle protsessiga edasi minna. Nendele väljakutsetele on eelnõus lahendusi otsitud. Toonitan, et see eelnõu on ettevalmistusfaasis. Osa mõjuanalüüse on tehtud, osa on kindlasti veel tulemas. Ministeeriumide vahel on seisukohti ja arvamusi avaldatud. See on jätkuv protsess ja ma omalt poolt luban, et siin me mingit kiirustamist ei luba. Tegu on valdkonnaga, kus me kõik, kes me prügi toodame – nii kohalikud omavalitsused, ettevõtjad kui ka kogu rahvas –, loodame, et võetakse vastu igati kaalutud otsus. Ma olen kindel, et 1. märtsil valitav uus Riigikogu võtab selle teema lauale, väitleb selle üle ja me saame lõpuks päris hea seaduse.
Priit Toobal, palun!
Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Ma kasutan juhust ja küsin teie käest tänases Eesti Ekspressis ilmunud loo kohta, kus väidetakse, et Reformierakond on eri aegadel sõltuvalt ministrist – on siis ametis olnud Jaanus Tamkivi või Keit Pentus-Rosimannus või olete praegu teie – ajanud erinevat prügipoliitikat. Väidetakse, et vähemalt Pentus-Rosimannus tegi oma ametisoleku ajal teatud prügifirmadele soodsaid otsuseid ja käis välja teatud nendele kasulikke seaduseelnõusid. Kas Eesti Ekspress valetab selles loos ning on Reformierakonnale ja selle ühele aseesimehele liiga teinud?
Suur tänu! See artikkel keskendub ka avatud konkurentsi teemale ehk siis prügi valdaja võimalusele valida prügivedajat. Mul on ühelt poolt hea meel tõdeda, et siin saalis esindatud neljast erakonnast kolmel on see kirjalikult oma valimisplatvormis fikseeritud. Nad toetavad vaba konkurentsi ja seda, et prügi valdajale antakse võimalus prügivedaja valida. Selle üle on mul hea meel. See on vastuseks kriitikale, mis lehes oli natuke üheülbaline. Konkurentsiametit ma juba tuletasin meelde. Teiselt poolt ma ei usu, et meil on nii suur mõju meie partnererakondadele. Tegelikult on teema siin saalis enamuse toetuse saanud.
Erki Nool, palun!
Aitäh! Austatud minister! Praegu on kõik jäätmevaldajad automaatselt liitunud korraldatud jäätmeveoga. Aga kuidas me suudame avatud turu korral garanteerida, et kõik inimesed liituvad jäätmeveo süsteemiga ja kuidas suudavad näiteks keskmise suurusega omavalitsused seda kontrollida? Ma usun, et Tallinna linn võiks kõige võimekam olla, aga kahtlen, kas ka Tallinna linn selle kontrolliga hakkama saab. Ning kas avatud turu korral ei ole ohtu, et hinnad lähevad oluliselt kallimaks kui praegu, mil toimub korraldatud jäätmevedu?
Tõepoolest, see on terve kompleks küsimusi. Tooksin eeltoodu kõrval esile ikkagi ühe meie põhiülesande, millele millegipärast ei keskenduta, ehk siis vajaduse koguda prügi liigiti. Üks selle eesmärgi tugisammas on teadlikkus, aga ei ole mitte mingit motivaatorit kodus prügi liigiti sorteerida. Ma ei kujuta ka ette reaalset lahendust, kuidas see liigiti kogutud prügi mul aia tagant ka liigiti ära veetakse. Siin on arenguid vaja välja käia kõigil osapooltel. See on ainus protsess, millega saaksime segaolmeprügi vähendada. Sellele ülesandele võiks keskenduda ka järgmine Riigikogu koosseis, kui need debatid komisjonidesse ja siia saali jõuavad. Aga mis puutub vabatahtlikkusse ja kohustusse, siis eelnõu praeguses variandis on kohustus säilinud ja vabadus valida on lisandunud.
Erki Nool, teine küsimus, palun!
Aitäh! Ma tulen selle Säästva Eesti Instituudi uuringu juurde, mille ministeerium seoses selle seaduseelnõuga tellis. Kuna see uurimistöö andis eelnõule suhteliselt hävitava hinnangu, siis küsin, kas ministeeriumil on plaanis tellida uusi uuringuid nii kaua, kuni eelnõu sobilikuks tunnistatakse. Ja veel kord küsin ikkagi selle inimeste jaoks olulise võimaliku hinnatõusu kohta. Üks fenomen on Rakvere linn, kes ei olnud siiamaani suutnud korraldatud jäätmeveoga tegeleda. Nüüd tuleb seal korraldatud jäätmevedu ja inimestele läheb prügivedu kolm korda odavamaks. Milline on garantii, et seadusmuudatusega jääb hind samaks või tõuseb marginaalselt?
Mis puutub uuringutesse, siis loomulikult saab ministeerium uuringuid juurde tellida. Olles siin saalis kaheksa aastat töötanud, tean sedagi, et ka komisjon saab uuringuid tellida. Valitsus ei võta seadusi vastu, seadusi võtab vastu Riigikogu. Päeva lõpuks saab just siin kaalutletud otsuse teha, ükskõik kui palju uuringuid on tehtud. Konkreetses uuringus kritiseeriti, et vabal turul tuleb prügiautosid juurde, aga samas ei ole lahatud ühte teist küsimust. Tulen tagasi jälle põhiprobleemi ehk vähese liigiti kogumise juurde. Kui me hakkame liigiti koguma ka kodudest, siis see ju ka tähendab lisaautode vajadust. Vastasel juhul ei lõpegi kriitika, mida aeg-ajalt ikka kuuleb, et erinevad kastid tühjendatakse lõpuks ikka ühte tünni. Transpordi ja logistika osa suurenemine selles arengu esimeses etapis on ilmselt paratamatus. Aga kui palju see mõjutab keskkonda? Tänu liigiti kogumisele väheneb ju prügimaterjali ahju ajamine. Need on ulatuslikud teemad, mis vajavad läbirääkimist ja analüüsi. See uuring on kindlasti oluline ja üks nendest, mis selles debatis on alusmaterjaliks.
Rein Randver, palun!
Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Küllap te nõustute, et jäätmemajanduses on nende aastate jooksul suur samm edasi mindud ja asjad on tunduvalt paremini reguleeritud kui mõned aastad tagasi. Teatavasti oleme võtnud kohustusi Euroopa Liidu ees, muu hulgas nimetasite te siin ka liigiti kogumist. Ma küsin teie käest, kuidas te hindate meie jäätmemajandust, kui võrdlete seda asjade seisuga teistes riikides. Kui kaugel või kui kõrgel kohal me oleme praegu selles valdkonnas?
Eks me oleme keskendunud edasiliikumisele ja arengule, aga pühendudes minu arvates rohkem meie enda puhtama elukeskkonna kui Euroopa eesmärkide saavutamisele. Tuleb tõdeda, et kui Brüsseli poolt vaadata, siis liigiti kogumise eesmärkide saavutamises on meil tõepoolest arenguruumi. Aga tulen tagasi kogu selles valdkonna põhitõe juurde. On olemas oma hierarhia, mida prügiga teha, ja kõige madalam tase on ladestamine. Sellest murest me oleme üle saanud. Ühiskond on edasi arenenud ja jõudnud taaskasutusse võtmiseni, mille kõige madalam tasand on põletamine. Järgmine taaskasutuse tasand on juba spetsiifiline liigiti prügi uuesti toormaterjaliks võtmine ja millegi tootmine. Selleni me pole veel paraku peaaegu üldse jõudnud. Seepärast on see liigiti kogumise üleskutse, millest ma olen siin mitu korda kõnelenud.
Loomulikult on selle ahela tipus kogu prügikoguse vähendamine. Kas ikka on mõtet nii palju kõike toota? Siin on juba väga suur rõhk teadlikkusel. Praegune üleskutse on ikkagi edasi minna liigiti kogumisega. Selleks on vaja muuta motivaatoreid, on vaja vaadata otsa prügi hindadele. Näiteks sorteeritud prügi võiks olla vähemalt poole odavam kui ühte kasti pandud segaprügi. See tekitaks inimestele motivatsiooni säärane prügikogumisviis valida. Need muudatused saavad olema rasked ja ainult teadlikkusest ei piisa, et edasi minna.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovskile. Mailis Reps, palun!
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Praegu käib väga paljudes kodudes – peab ütlema, et rohkem kui 10 000 kodus – arutelu seoses lapse järgmisel aastal kooli minemisega. Kahjuks on paljud need vanemad mures, kuna nende laps võib tavaklassis õppides esimesel aastal teistega sammu pidamiseks tuge vajada. Tegelikult on tõsine probleem, et väga paljudes koolides ei ole tugiõpetajaid, ei ole eripedagooge, ei ole logopeede. Me ei ole suutnud vaatamata neli aastat kestnud aruteludele ka valitsuse vahetuse järel tugistruktuuride osas ühtegi lahendust pakkuda. Kas teil on täna mingit lohutust nendele lapsevanematele pakkuda? Kuhu nad võiksid pöörduda ning millist tuge ja kelle käest nad võiksid saada?
Erivajadustega laste teema on kindlasti üks olulisimaid hariduspoliitika küsimusi. See on olnud nii juba mitu aastat ja teema on kindlasti kasvava tähtsusega, arvestades nii hariduslike erivajadustega laste hulga suurenemist kui ka seda Euroopa põhimõtet, mida ka meie oleme rakendanud kaasava hariduse nime all. Hakkab levima arusaam, et erivajadustega lapsed võiksid võimaluse korral maksimaalselt osaleda tavaõppes, et me ei segregeeri neid eraldi klassidesse. Tõsi on loomulikult see, et selle kontseptsiooni rakendamine eeldab korralike tugisüsteemide olemasolu. Minu jaoks on natukene kummastav, et eelmine valitsus kiitis üheaegselt heaks hariduslike erivajadustega laste õpetamise kontseptsiooni, mis nägi ette, et rohkem erivajadustega lapsi peaks olema tavakoolis, ja samal ajal jäi totaalselt lahendamata tugispetsialistide riikliku rahastamise küsimus. Minu meelest need kaks otsust omavahel kokku ei klapi. Samas on olemasolevas õigusruumis koolipidajal endiselt kohustus tugispetsialistid igas koolis ja igale lapsele tagada. See kohustus on olemas, lapsevanemal on õigus seda nõuda. Kui kool neid teenuseid ei paku, on võimalik pöörduda Haridus- ja Teadusministeeriumi poole. Me saame olukorras selgust luua ja selles olukorras aidata. Ka on riik teatavasti 1. septembrist eelmisel aastal rakendanud Rajaleidja keskuste süsteemi. Need on 16 keskust üle Eesti, mis pakuvad koolidele nõustamist ja keerulisemate juhtude puhul ka otse laste nõustamist.
Mailis Reps, palun!
Aitäh, lugupeetud juhataja! Kui me juba Rajaleidja juurde tulime, siis kindlasti on teil olnud võimalus koolidelt tagasisidet saada. Juba päris mitu kuud on läinud. Ka minul on see võimalus olnud. Päris mitu väiksemat kooli on öelnud, et Rajaleidja on neile liiga kallis. Teiseks kurdetakse ettekirjutuste üle. Selle asemel et abi saada, on nad saanud rea ettekirjutusi toonis "tehke, olge, korraldage". Mõnel õpetajal on jäänud mulje, et on loodud järjekordne järelevalveasutus, mitte tugi. Võib-olla julgete siin seda kommenteerida? Aga küsimus on mul selline: milliseid põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatusi ikkagi vaja oleks, et tugistruktuurid tõesti olemas oleksid? See jutt, et küll kohalikud omavalitsused teevad ja toimetavad, ei aita. Reaalne olukord on selline, et lapsevanem viib oma erivajadusega lapse kooli, saamata isegi korralikku diagnoosi, sest meil ei ole sellist meditsiinisüsteemi, mis selle annaks. Ja ongi lapsevanem üsna lõhkise küna ees.
Väga palju küsimusi! Aga kordan lapsevanematele sõnumit, et põhimõtteliselt peab kool selle teenuse tagama. Kui seda ei tagata, võib pöörduda Haridus- ja Teadusministeeriumi poole, me lahendame probleemi ära. Mis puutub Rajaleidja keskustesse, siis see süsteem on alles käivitamisel. On erinevat praktikat, mõnes kohas on see väga hästi tööle hakanud. Hiljuti külastasin ma Viljandi Rajaleidja keskust, kus ka pärast Viljandi koolitulistamist väga tänuväärset tööd tehti. Tõepoolest, kogu süsteem töötab seal väga hästi, koolid saavad abi. Rajaleidja keskuse töötajad käivad koolides meeskondadega töötamas jne. Samas on tõepoolest mitmel pool mure seoses sellega, et raske on leida vajalikke spetsialiste Rajaleidja keskusse tööle. Neid ei ole Eestis just väga palju võtta.
Mis puutub põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmisse, siis see teema vajab lahendamist. Aga mitte sellises, ütleme, linnukese tegemise mõttes, et anname justkui mingisuguse võimaluse kasutada mingeid summasid tugispetsialistide rahastamiseks. See ei lahenda probleemi. Meil on varem olnud vaidlusi selle üle, kas see aitaks, kui näiteks 3 miljonit eurot anda omavalitsusele tugispetsialistide teenuste tagamiseks juurde. See siiski probleemi ei lahendaks. Praeguse seisuga maksavad kohalikud omavalitsused üle Eesti palgaraha tugispetsialistidele ligikaudu 20 miljonit eurot, aga see tähendab väga paljudes kohtades seda, et need spetsialistid tegelikult saavad naeruväärselt väikest palka. Kui me tahame seda tööd tasustada nii, et need spetsialistid saaksid korralikku palka, on kulu riigieelarvele kindlasti üle 30 miljoni euro. Mina isiklikult arvan, et riik peaks selle vastutuse võtma ja sarnaselt õpetajate palkadega vastava toetuse kohalikele omavalitsustele eraldama. Ent see on juba järgmise Riigikogu ja valitsuse otsus.
Priit Toobal, palun!
Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Veidi aega tagasi mõned reformierakondlased, näiteks mõned koolidirektorid ja ka Eesti Keele Instituudi direktor Sutrop nimetasid teid teie aetava hariduspoliitika tõttu lausa venestajaks. Ma esmaspäeval küsisin arupärimisele vastanud peaministri käest, kuidas tema sellesse suhtub. Ta vastas, et talle selline sildistamine ei meeldi, aga ega ta seda ka ümber ei lükanud. Kas teie olete aru saanud, miks teie koalitsioonipartner teid venestajaks peab?
Eks need hinnangud, mida need isikud on andnud, ole nende enda asi. Valimiskampaania ajal tähelepanu saamiseks tehakse igasuguseid asju ja tihtipeale keeratakse ka retoorilist vinti üsna palju peale. Samas on huvitav fakt, et minu kokkukutsutud töörühma, kes analüüsis mullu kevadel olukorda venekeelsetes gümnaasiumides, kuulus Reformierakonna esindajana Kiviõli kooli direktor, kes sellele pöördumisele alla ei kirjutanud. Ma arvan, et ta teab paremini, mis seis tegelikult nendes koolides on.
Aga mis puutub sellesse plaani endasse, siis olukord on huvitav. Ühelt poolt näeme venestamise silte, teiselt poolt aga härra Stalnuhhin ütles siin esmaspäeval, et ma tahan vene koolides veresauna korraldada, kuna minu plaani järgi peaks vene koolides eesti keele oskuse taset tõstma. Tegelikult tuleks nõudlikkust koolide vastu suurendada. Me peame lõpuks selle teema käsile võtma ja saavutama tegeliku eesti keele oskuse. Praegune seis on selline, et pärast tuhandet tundi eesti keelt põhikoolis kolmandik koolilõpetajaid ei saavuta isegi B1-taset, mis on selline rahuldav tase. Aga kolmandikus vene põhikoolides üle poole lastest ei saavuta sedagi taset. Nii et võib öelda, et suur hulk õpet, mis toimub põhikoolides, ei anna eeldatud tulemust.
Kui need lapsed, kes eesti keelt piisaval tasemel ei valda, jõuavad gümnaasiumisse, kus ei ole ka kuigi palju õpetajaid, kes oleksid võimelised eesti keeles korralikult õpetama, siis on seda kõike hariduse andmiseks üsna raske nimetada. Sellest tulenevalt on minu ettepanekud tehtud. Tuleb suurendada nõudlikkust eesti keele oskuse suhtes, kontrollida koolijuhte, et vajalik eesti keele oskuse tase oleks saavutatud, ja näha ette ka konkreetsed meetmed kogumahuga 11 miljonit eurot aastani 2020. Lõpuks tuleb see ülesanne ära teha. Kõik Eesti kooliõpilased peavad kooli lõpuks eesti keele siiski selgeks saama.
Mailis Reps, teine küsimus, palun!
Aitäh, lugupeetud juhataja! 1. märts ei ole mitte ainult valimispäev, vaid see on ka kuupäev, kui mitmes kohalikus omavalitsuses otsustatakse kool sulgeda. Üsna kurb on vaadata, et üle Eestimaa on väikestes valdades ja mujalgi neid koole üsna palju – küll neid ühendatakse, küll lihtsalt suletakse. Mitmed nendest koolidest on tõesti väikesed, mõned aga üsna arvestatava suurusega. Kahjuks üks nendest on riigikool, mille te ise olete sulgenud – see on Põltsamaal. Aga minu küsimus on põhimõtteline. Riik oma rahaga saab tegelikult väga suurel määral mõjutada, kas mõni kool jääb püsima, kas ta suudab hakkama saada või ei suuda. Ainult kohaliku omavalitsuse otsus see ei ole. Kõige taga on osaliselt riiklik poliitika. Milline on teie suund suhtumises väiksematesse koolidesse? Kas näiteks 60 lapsega põhikool on õigustatud elama või mitte?
Loomulikult, hariduse kättesaadavus on üks olulisi väärtusi, aga kui me vaatame nii Eesti demograafilist seisu kui ka meie asustustihedust, siis selle väärtuse tagamine on kulukas. Ega midagi ei ole teha. Selline see meie riik ja ühiskond on, et meil on palju väikeseid asulaid. Ent loomulikult ei tohiks kellegi haridusvõimalused olla piiratud lihtsalt seetõttu, et ta elab kuskil suurlinnast eemal. Mis puutub põhikooli, siis ma arvan, et kõik Riigikogus esindatud erakonnad – olen muu hulgas tutvunud ka teie erakonna programmiga – on selles suhtes ühte meelt, et kodulähedane põhikool peab säilima. Kodulähedane põhikool on olemas isegi Ruhnu saarel, kus on kokku kümme õpilast. Õpilaste arv kasvas seal seitsme pealt kümne peale just mõni aasta tagasi. Loomulikult peavad lapsed põhikoolitasemel oma hariduse saama kodu lähedal.
Teine lugu on gümnaasiumiastmega ja kutsehariduse võimalustega ehk siis põhikoolijärgse haridusega. Tõepoolest on selge, et näiteks Taeblas, kust on Haapsaluni ainult 10 kilomeetrit, korralik maantee ja korralik transport, ei ole lastel mingi probleem käia riigigümnaasiumis Haapsalus. Aga kui me räägime mingitest teistest kohtadest, näiteks Vändrast või Avinurmest, kust on maakonnakeskusesse väga pikk maa, siis seal on loomulikult kalkulatsioon hoopis teistsugune. Muidugi need omavalitsused pingutavad koos riigiga selleks, et kohapeal võimalikult kaua gümnaasiumiharidust anda. Nagu te teate, oleme sellest aastast andnud nendele omavalitsustele, kus tegutseb üks väike gümnaasium, raha õpetajate palga 10% suurendamiseks, et neil oleks võimalik kvaliteetne haridus tagada.
Inara Luigas, palun!
Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma tahtsingi küsida, kas siis verevalamist tuleb või ei tule põhikoolides. Meil olid esmaspäeval siin väga tulised vaidlused selle üle. Teid võrreldi eelmise haridusministriga ja öeldi lausa, et eelmine haridusminister on justkui valge tuvi ja teie pistrik. Kuigi verevalamist tehti ennevanasti just selleks, et haiget organismi parandada, seda siiski ei soovita ja seda kindlasti ka ei tule. Aga ma küsin järgmist. Väga paljud koolid on meil Eestis eristaatuses ja paljudes sellistes koolides on alustatud nn reformi – ümberkorraldusi, ühinemist. Sellise kooli staatuses on ka Vastseliina Internaatkool. Mida te ütlete selle kooli kohta? Eelmise haridusministri algatused on pooleli jäänud ning on selgusetu, mis saab sellest koolist, mis saab õpilastest. Mida öelda õpetajatele?
Mis puutub verevalamisse, siis minu meelest ei ole see kuidagi korrektne väljend. Kui meie üleüldine ühiskondlik eesmärk siin Eestis on selgelt see, et kõik koolilõpetajad saaksid sõltumata oma emakeelest ja ka õppekeelest eesti keele heal tasemel selgeks, siis see tuleb ka saavutada. Loomulikult ei ole seda võimalik saavutada homme, seda ei ole võimalik saavutada ka järgmisel aastal, aga me peame lõpuks selle teema käsile võtma. Me peame lasteaiast peale ümber tegema metoodika, vaatama üle ainekavad ning andma riigi poolt kõike vajalikku tuge, et eesti keele tase põhikooli lõpuks oleks enamikul B2-tase. Kui need meetmed, mida mina olen välja pakkunud – nagu ma ütlesin, kokku kümme meedet kogumahuga 11 miljonit eurot aastani 2020 –, ei ole piisavad, siis jumala eest, väga teretulnud on kõik arvamused, mida veel oleks võimalik teha, et seda olukorda parandada.
Mis puutub Vastseliina kooli, siis see on ühendatud Kaagvere ja Tapa kooliga. Me kaalume praegu, mis tüüpi asutusega põhimõtteliselt tegemist on. Nagu te teate, nii Tapa koolis kui ka Kaagveres käivad põhjalikud ümberkorraldused. Vana eripedagoogikamudel on asendatud tänapäevasema lähenemisega, mis võimaldab neid lapsi paremini kasvatada, selleks et nendest saaksid korralikud ühiskonna liikmed. Vastseliina kooli küsimuses oleme kohaliku omavalitsusega korduvalt kohtunud ja arutanud võimalusi, kuidas edaspidi on võimalik olukorda lahendada. Kohaliku omavalitsuse esindajad on olnud arvamusel, et kooli ühendamine Kaagvere kooliga on iseenesest mõistlik, aga küsimus on, mis saab suurest ilusast õppehoonest, mis praegu on kooli kasutuses. Oleme otsinud võimalusi, kuidas riik saaks toetada sinna uue sotsiaalse ja võib-olla vähem negatiivse varjundiga asutuse loomist. Ma pean silmas just tervishoiusektorit. Arvan, et need arutelud lähevad edasi. Loodetavasti leitakse lahendus, mille puhul praeguste töötajate huvid on arvesse võetud. Vahest leiavad nad uue töökoha kas Kaagvere ühendatud koolis või selles uues sotsiaalhoolekande asutuses ja saab ka see maja ära kasutatud.
Palun ministritel kahe minuti jooksul ära vastata! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on peaminister Taavi Rõivasele. Helir-Valdor Seeder, palun!
Aitäh! Austatud peaminister! Peale 2015. aasta riigieelarve vastuvõtmist teatas haridusministeerium, et leidis ootamatult 2,8 miljonit eurot koolilõuna lisatoetuseks ning haridus- ja teadusminister teatas, et valitsuse eesmärk on 2,8 miljoni lisaeuroga tagada koostöös omavalitsustega tasuta koolilõuna ka igale gümnasistile. Seega otsustas haridusministeerium riigikoolide pidajana kompenseerida koolilõuna maksumuse kuni 1,36 euro ulatuses, mis on riigikooli keskmine koolilõuna hind. Aga see on ette nähtud ainult gümnasistidele, mitte kutseõppeasutuste õpilastele. Minu küsimus on selle kohta, et valdavalt kuuluvad ka kutsekoolid riigile, riik on nende pidaja, millest siis selline erinev kohtlemine kutseõppeasutustes ja gümnaasiumides?
Kõigepealt paar täpsustust. Koolitoidutoetuse laiendamine gümnaasiumiastmele ei tulnud kindlasti mitte peale riigieelarve vastuvõtmist. Otse vastupidi, see oli üks neid punke, mis sai koalitsioonileppe koostamise käigus kokku lepitud ja leppesse kirja pandud. Summa oli 3,2 miljonit eurot. See oli üks neid teemasid, mille pärast opositsioon meid mullu kevadel hurjutas ja ütles, et mitte mingil juhul ei saa eelarvet tasakaalu, kui me ühelt poolt langetame maksusid ning teiselt poolt suurendame lastetoetusi ja maksame enamatele lastele ka koolilõunatoetust. Tagantjärele me muidugi teame, et 2014. aasta eelarve jõudis lausa ülejääki, nii et igaüks saab nüüd hinnata, kui õiged või valed olid need hirmutamised, et kohe-kohe kukub eelarve kokku.
Mis puutub koolilõuna maksumusse riigigümnaasiumides, siis vastab tõele, et haridusminister leidis võimaluse seda veel toetada. Kutseõppeasutuste puhul aga peab kindlasti arvestama seda, et kutsekoolide hulgas on ka selliseid, kus tehakse ise süüa ja kus seetõttu on koolilõuna omahind soodsam. Minu teada on peamine põhjus selles. Aga loomulikult on teil konkreetseid detaile võimalik loodetavasti veel mõnes järgmises infotunnis küsida haridus- ja teadusministrilt, kes kindlasti valdab oma haldusala spetsiifikat väga detailselt ning saab teile paremini vastata. Ei pea mina talle kõneisikuks olema. Kokkuvõttes aga on koolilõuna plaan meil ühine olnud ja minu meelest on see hea plaan.
Helir-Valdor Seeder, palun!
Aitäh! Kahjuks te ei vastanud mu küsimusele. Ma veel kord ütlen, et see täiendav raha leiti peale riigieelarve vastuvõtmist. Kutsekoolide õpilaste elu koolis on kindlasti kallim. Neil on lisaks transpordikulud ja ühiselamukulud, sest nad elavad peredest kaugemal. Neile 78 eurosenti toitlustuseks eraldada, kusjuures koolipidaja on valdavalt riik, on kindlasti ebaõiglane kohtlemine ja minu arvates on mõistlik valitsuse poliitikat selles osas muuta. Tegelege sellega edasi ja konsulteerige haridusministriga. Aga mul on teine küsimus. MTÜ Kalatex on ehitanud Audru vallas Liu külas Euroopa abirahaga sadama kinnistule hoone. 2011. aastal hakkas ühing taotlema Jaotusvõrk OÜ kaudu elektriühenduse võimsuste suurendamist. Ma ei hakka vahepealseid sündmusi kirjeldama, aga vahepeal on see muutunud OÜ-ks Elektrilevi ja esialgne 540-päevane elektriühenduse tähtaeg on pikendatud 730 päevani.
Küsimus, palun!
Novembris 2014 teatas OÜ Elektrilevi – see ongi juba küsimus –, et elektriühenduse tähtaja pikkus saab olema 1072 päeva ehk kolm aastat. Selles ministeeriumis on kaks ministrit, palun öelge, mis toimub! Kolm aastat! Ja asukoht on 30 kilomeetrit Pärnust, mitte Uugametsas! Ettevõte, mis on ka Euroopa rahadega üles ehitatud. Mis toimub?
Ma vaatasin siin teie ettevalmistatud küsimuse pealkirja – te soovisite küsida valitsuse poliitika kohta. Kui ikka väga loominguliselt suhtuda, siis võib-olla isegi leiab selle väga detailse küsimuse ja valitsuse poliitika vahel mingi ühisosa. Ma ei usu küll, et ministrid päris need inimesed on, kes Audru vallas sadamahoone juures elektriühendusi kokku joodavad ja kilpe avavad. Aga kui te räägite enam kui kolme aasta pikkusest ajast, siis enam kui kaks aastat sellest oli majandus- ja kommunikatsiooniminister teie erakonnakaaslane ja kaasvõitleja Juhan Parts. Võimalik, et tema oskab täpsemalt öelda, mis kitsaskohtade tõttu elektriühendused venivad. Samas, jättes praegu kõrvale selle Audru valla sadamamaja, mille detaile, tõesti pean tunnistama, ma ei tea, sest oma küsimust pealkirjastades te selle kohta vihjeid ei andnud, siis üldise põhimõttena see, et Eestis saaks elektriühendusi kiiremini, on oluline küll. On olemas erinevad rahvusvahelised indeksid, et võrrelda eri riike, sh seda, kui lihtne on ühes või teises riigis äri ajada. Kuigi Eesti alles hiljuti sai Heritage Foundationilt info, et me oleme maailmas majandusvabaduselt kaheksandal kohal ja Euroopa Liidus esikohal, siis üks neid aspekte, mis on ka nende indeksite puhul ilmsiks tulnud ja Eesti kohta tahapoole tõmmanud või meid tõusus takistanud, on just see, et ettevõtte asutamisel või hoone rajamisel pole võimalik ruttu elektriühendust saada. Teema iseenesest on seega tõsine. Aga arvan, et selle konkreetse objekti kohta saate detailse vastuse oma erakonnakaaslaselt Juhan Partsilt.
Ja nüüd esitab oma teise lisaküsimuse, seejuures ühe minuti jooksul, Helir-Valdor Seeder.
Ega ma head vastust küll ei saanud ja tähtaja pikendamine toimus möödunud aasta novembris, kui juba pea aasta oli uus valitsus ametis olnud. Ega ma ei arvagi, et minister joodab mingisuguseid juhtmete otsi seal kokku, aga kogu korraldus puudutab ka valitsuse tööd. Ent minu küsimus on järgmine. Ma kuulasin teie mõttevahetust oma n-ö poliitilise perekonna kaaslaste ja ka Keskerakonna esindajatega ning mulle meenus, et 2005. aastal andis Andrus Ansipi valitsus Edgar Savisaare ettepanekul eriliste teenete eest kodakondsuse Yana Toomile. Nüüd esindavad Yana Toom ja Andrus Ansip Euroopas ühtses poliitilises perekonnas Eestit ja ajavad seal asju. Ma ei saa aru, kumb erakond siiski Eestis seda klassikalist liberaalset maailmavaadet esindab. Ma valijana vajan enne valimisi valijakompassi. Kas see on Reformierakond või Keskerakond? Kas suudate mulle seda selgitada?
Ma täiesti mõistan teie kimbatust ja katset otsida endale valijakompassi abil parempoolne alternatiiv. Ka mina olen tähele pannud, et teie erakond on parempoolsusest kõrvale nihkunud ja on teisigi teie erakonnas, kes otsivad parempoolset alternatiivi. Ütlen julgelt, et selgelt parempoolne liberaalne erakond on Eestis ainult üks – Eesti Reformierakond. Keskerakond, kes mingitel arusaamatutel põhjustel on rahvusvaheliselt ennast liberaalide erakonna liikmeks möllinud – kuigi Reformierakond seisis sellele vastu –, kasutab liberalismi ikkagi sõimusõnana. Kui vaadata nende retoorikat, siis ei isikuvabadusest ega ka näiteks liberaalsest majanduspoliitikast ei ole nende programmis õieti sõnagi. Kui me vaatame Eesti saadikuid Euroopa Parlamendis, siis Urmas Paet ja Kaja Kallas on väga selgelt Yana Toomile vastandunud. Tema on seisukohtade mõttes teine äärmus. Ma loodan, et see valijakompass aitab teil langetada tasakaaluka valiku. Ja neile, kes Eestis mõtlevad, mida peaks tegema selleks, et Keskerakond ei võidaks valimisi ega pööraks Eestit ära seniselt edu toonud kursilt, viies riigi vasakule kraavi, on minu soovitus valida Eesti Reformierakond. Soovitan seda teile ja kõigile nendele Eesti inimestele, kes kõhklevad veel, mida tegema peaks. Ainult nii saab olla kindel, et Eesti jätkab edukursil.
Andrus Saare, palun!
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus puudutab erimärgistatud kütteõli ja teie vastust siin puldis kaks nädalat tagasi. Ma tsiteerin teid: "See väide, et see muudatus puudutab ka lasteaedu ja koole, ei ole täpne. Ma palun teil ennast selle teemaga detailsemalt kurssi viia!" Härra peaminister, te eksisite! Valitsuse esitatud seaduseelnõu puudutab vägagi lasteaedu ja koole ning muid avaliku sektori hooneid. Valitsuse esitatud eelnõu seletuskirjas oli see täpselt nii kirjas. Näiteks ainuüksi Raplamaal, kus ma selle kohta küsisin, puudutab see 23 avaliku sektori hoonet – raamatukogusid, hooldekodusid, ka kuut lasteaeda ja kooli. Riigikogus on nüüd menetluses selle seaduse järjekordne muutmine, aga midagi sisuliselt ei parandata, seda just koalitsiooni soovimatuse tõttu. Eelmine kord te väljendasite siin saalis oma isiklikku seisukohta, aga te olete siin puldis ikkagi kui vabariigi peaminister. Kas valitsus on teinud Riigikogu rahanduskomisjonile näiteks ettepaneku tühistada seaduse absurdne nõue, et kütusejääki tuleb mõõta ja siis aktsiisivahe kinni maksta või kütus utiliseerida? Kas tarbijad ei võiks vähemalt olemasolevad jäägid rahulikult lõpuni ära kasutada? Selle kohta te arvasite eelmisel korral, et niisugune lahendus oleks igati mõistlik. Miks koalitsioon seda mõistlikku lahendust seni pole välja pakkunud?
Austatud küsija! Mul on hea meel teatada, et valitsus on selle ettepaneku teinud. Eelmisel valitsuse istungil oli pikk arutelu, kuidas lasta võimalikult mõistlikult kõikidel eramajade omanikel ja ka korteriühistutel see kütus lõpuni ära kasutada ning mitte hakata mängima mingite väljapumpamiste ja mõõtmistega. Nagu ma teile eelmine kord ütlesin, jään ma ka praegu selle juurde, et minu meelest tähendaks see ebamõistlikku ebamugavust kodutarbijatele, ja seda me kindlasti ei soovi.
Mis puutub kütteprobleemidesse Raplamaal, siis näiteks teie koduvallas on äsja rajatud uus hakkekütusel töötav katlamaja, mis on kindlasti tunduvalt efektiivsem kui õliga töötav. Sealsamas vallas kaalub praegu katlamaja ehitamist ka üks väga tuntud puidutööstusettevõte, kellel tekib tootmisjäägina väga palju haket, samuti on seesama ettevõte pakkunud haket veel teistele Rapla maakonna katlamajadele ja taganud selle, et kohapeal on võimalik saada võimalikult odavat energiat. Ma arvan, et see on suund, kuhu mitte ainult Raplamaa, vaid kogu Eesti peaks minema. Tuleb otsida alternatiivi sellele väga-väga kallile ja üksjagu palju keskkonda saastavale diisliõlile. Hakkpuiduga kütmine, eriti koostootmisjaamades, on tunduvalt soodsam ja palju mõistlikum lahendus nii Raplamaal kui ka igal pool mujal.
Tarmo Tamm, palun!
Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma küsin valitsuse väga ebaõnnestunud poliitika kohta. Olen teilt ja mitmelt ministrilt ennegi siin Riigikogu infotunnis või arupärimistel küsinud, miks Eesti on ainuke riik, kes ei kasuta top-up'i. Seetõttu on Eesti põllumees pandud väga ebavõrdsesse olukorda. Meil jätkub küll raha idufirmadele ja start-up'idele, aga tegelikele tootjatele ei jätku. Tagajärg on, et selle aasta lõpuks võib Eesti piimakari väheneda umbes 8000 lehma võrra ja 1000 inimest võib jääda ilma tööta. Kas see on teie valitsuse teadlik poliitika? Ja kui on, siis kas teil on põllumeeste ees häbi?
Ma olen hiljuti kohtunud nii piimatootjate kui ka linnuliha- ja muude lihatootjatega. Oleme arutanud, mis on nende kõige suurem probleem ja kuidas saaks valitsus neid aidata. See abi ei ole ilmtingimata hektaripõhisele toetusele lisasumma eraldamine, kuna see ei pruugi sugugi kokku käia piimakarjapidajate vajadustega. Lood ei ole päris nii lihtsad, et igal piimakarjapidajal on põldu just samas suurusjärgus, et oma lehmad ära toita. Ei pruugi nii olla. Seetõttu tuleb teemale läheneda sisulisemalt. Ma ei kahtle, et põllumajandusminister Ivari Padar on seda teinud ja mina oma ajalimiidi piires samuti.
Mis on siis need soovid, mis ettevõtjad on mulle esitanud? Esiteks, kõige suurem soov on see, et Euroopa Liidu meetmed, kõik need vahendid, mis me oleme planeerinud – ja uskuge, neid vahendeid ei ole vähe –, saaks võimalikult ruttu kasutusele võtta. Selles suunas on valitsus juba samme astunud, et reaalselt aidata ettevõtetel praegune kriis üle elada. Teine asi, mida ettevõtjad ootavad ja mis osasid aitab isegi väga palju, on see, kui aidata riigi jõuga murda lahti uksi välisturgudele, kuhu Eesti ettevõtjad ei ole seni pürginud. See võtab loomulikult aega, aga kui see õnnestub, siis on edu ja kasumilootus väga suur.
Samas ei saa ma nõustuda teie küsimuses kõlanud Eesti start-up'ide ehk idufirmade nöökimisega. Seda on vähe aega tagasi teinud ka üks Riigikokku pürgiv inimene. Minu meelest on see kohatu, sest start-up'id annavad väga paljudele inimestele tööd, seejuures väga korraliku palgaga tööd. Ükski ettevõte ei vääri seda, et üks Riigikogu liige neid niimoodi üleolevalt nöögib.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Nüüd on jäänud nii palju aega, et Aivar Kokk saab esitada ühe küsimuse ja Jevgeni Ossinovski anda ühe vastuse. Aivar Kokk, palun!
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Ma püüan siis ühte küsimusse panna kaks küsimust. Mis on juhtunud teie ministeeriumiga ja teiega? Kui te käite Luual ja räägite seal Palamuse kooli ja Luua tehnikumi ühinemisest, siis te ütlete, et jah, see ühinemine võiks olla, aga järgmine päev tuleb ministeeriumist teade, et ei mingit ühinemist. Läheb nädal mööda, te kutsute kokku väikse seltskonna ja teatate, et Põltsamaal tuleks ametikool sulgeda, ehkki jah, paberite järgi on see ühinemine Järvamaa Kutsehariduskeskusega. Aga tegu on kahe maakonnaga! Kui ametikoole ühendatakse, siis seda saab justkui teha ühe maakonna siseselt. Miks te püüate Jõgevamaa haridusele jalga ette panna?
Mis puudutab Luuat, siis vastavalt seadusele on tõepoolest seda tüüpi koostoime põhimõtteliselt võimalik. Küsimus on selles, mil määral on see igas konkreetses koolis otstarbekas. Põltsamaa kooli puhul ei ole kindlasti tegu mingi äkkotsuse või kabinetivaikuses langetatud otsusega. Nagu te väga hästi teate, olen ma kevadest saati püüdnud Põltsamaa linna ja Põltsamaa vallaga jõuda kompromissile selles osas, et suurendada Põltsamaa kooli ja ametikooli koostoimet. See ebaõnnestus, Põltsamaa linn otsustas jätkata iseseisva gümnaasiumiga. Nii et neil on 12 klassiga gümnaasium olemas. Sellest tulenevalt ja arvestades ka õpilaste arvu prognoose, oli mõistlik otsustada Põltsamaa Ametikooli ja Järvamaa Kutsehariduskeskuse ühendamine. Ressursse on vaja tõhusamalt kasutada. See ühendamine on nüüd toimunud, nii nagu sai juba kevadel kokku lepitud. Selle on heaks kiitnud nii maavalitsus kui ka Põltsamaa vald. Loomulikult, kui meil oleks parem demograafiline seis, siis kindlasti oleks Põltsamaa kooli väljavaated palju positiivsemad. Aga õpilaste arv on väga tugevasti, koguni 35% vähenenud ja sellises olukorras lihtsalt tuleb otsida koostoime võimalusi. Minu meelest on igati mõistlik, et me püüame Särevere, Paide ja Põltsamaa õppekoha võimalusi arvestades alates selle aasta septembrist otsida lahendusi, kuidas tõhusamalt noori inimesi õpetada, nii et kõikidele oleks korralik haridus tagatud ja samal ajal me kasutaksime riigi vahendeid efektiivselt.
Infotund on lõppenud.
