Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Vabariigi Valitsus algatas eelnõu 2014. aasta 1. detsembril ja esimene lugemine oli 17. detsembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 2015. aasta 5. jaanuariks laekus Riigikogu liikmetelt Deniss Boroditšilt ja Kalle Laanetilt üheksa ning kolleeg Tõnis Paltsilt viis muudatusettepanekut. Mõned ettepanekud eelnõu teksti muutmiseks tegi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium veel töö korras. Eelnõuga seonduvalt pöördusid oma arvamuste ja ettepanekutega juhtivkomisjoni poole AS Saaremaa Laevakompanii ja kaks advokaadibürood. Eelnõus sisalduva otselepingute regulatsiooni kohta esitas küsimuse Riigikogu liige Rait Maruste. Komisjoni palvel analüüsis seda teemat Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakond. Seoses hädaolukorra seaduse muutmisega saatis komisjon arvamuse saamise taotluse Siseministeeriumile.
Nüüd arutelude juurde. Komisjon arutas eelnõu teisele lugemisele saatmist 13., 20., 22. ja 29. jaanuaril. 13. jaanuari istungil arutati eelnõu menetluse jätkamisega seonduvaid küsimusi. Istungile oli kutsutud MKM-i õigusosakonna juhataja Eva Vanamb, peaspetsialist Ulla Saar, lennundus- ja merendusosakonna merendustalituse juhataja Merily Must ning Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna nõunik Triinu Põdramägi. Aja kokkuhoiu huvides ma ei loetleks pärast enam uuesti neid inimesi, kes olid teistele komisjoni istungitele kutsutud.
Peamised arutusteemad. Esiteks, kas regulatsiooni peaks kirjutama hädaolukorra seadusesse või piisaks majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses toodud regulatsioonist. MKM-i esindaja sõnul reguleerivad majandustegevuse seadustiku üldosa seadus ja hädaolukorra seadus erinevaid probleeme. MsüS-i järgi on võimalik üldhuviteenuse puhul teha ettevõttele ettekirjutus teenuse pakkumise jätkamiseks ja algatada üldhuviteenuse osutamiseks vajaliku kinnisasja sundvõõrandamise menetlus. MsüS annab leebema ettekirjutuse vormi üldhuviteenuse pakkumiseks, kuid see ei pruugi olla piisavalt efektiivne. Samuti on MsüS-i korral probleemiks, kuivõrd laeva kui kinnisasja puhul kohaldub üldse sundvõõrandamise regulatsioon, sest tegemist ei ole traditsioonilises mõttes kinnisvaraga, vaid üksnes kinnistusraamatusse kantud vallasvaraga. Sundvõõrandamine oleks samas ka ebaproportsionaalne ning kahjustaks rohkem omaniku huve kui hädaolukorra seadusega reguleeritud ajutine sundkasutus. Saarte elanikele ei ole võimalik hädaolukorraks parvlaevaühenduse kõrvale teist, alternatiivset transpordiliiki pakkuda. Kuna tegemist on elutähtsate teenuste tagamisega, siis peaks see olema samuti reguleeritud hädaolukorra seadusega, mis rakendub pärast eriolukorra väljakuulutamist. MsüS oma olemuselt ei reguleeri eriolukorda, vaid olukordi, kus näiteks lepinguline ettevõtja mingil põhjusel keeldub vedu tegemast ning veel ei ole saabunud raskeid tagajärgi. MsüS-is toodud üldhuviteenus ei pruugi olla elutähtis teenus hädaolukorra seaduse mõistes.
Peatuksin nüüd natuke Siseministeeriumi seisukohal. Nende vastuseis eelnõule tuleneb sellest, et nad ei taha täiendada elutähtsate teenuste nimekirja, kuna kardetakse ka vähem oluliste teenuste sissekirjutamist elutähtsa teenusena. Siseministeeriumil on kaugemas perspektiivis kavas koostada hädaolukorra seaduse terviktekst ning nad ei soovi seda teemat veel avada. Praegu on elutähtsate teenuste nimekirjas näiteks reisirongiliiklus, mis võrreldes praamiliiklusega on kindlasti vähem oluline, kuna selle katkemise korral on erinevalt praamiliiklusest võimalik kasutada ka autotransporti.
Tunti huvi veel selle vastu, kas otselepingud on vajalikud, õiguspärased ning kas nende sisseviimisel on vaja konsulteerida Euroopa Komisjoniga. Euroopa Komisjoni määrusest nr 1370 ei tulene ühtegi kohustust komisjoniga konsulteerida. MKM oma seletuses ei näe, et määrus nr 1370 läheks vastuollu kabotaaži määruse regulatsiooniga. Kohtujuristi arvamus, millele on komisjonile esitatud arvamustes viidatud, ei ole siduv. Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna esindaja oli tollel istungil selles küsimuses MKM-iga samal seisukohal. MKM on konsulteerinud Euroopa Komisjoniga mitteametlikult. Euroopa Komisjoni sõnul ei ole ükski liikmesriik nendega sel teemal konsulteerinud, iga liikmesriigi enda ülesanne on veenduda, et ei mindaks vastuollu kabotaaži määrusega.
Huvi tunti ka kommertsvedude puhul liinilubade piiramise vastu, arutati, kas see on vajalik ja kiireloomuline. MKM-i inimeste selgitus oli järgmine. Liinilubade regulatsioon ei ole seotud hädaolukorra seadusega. Selle alusel soovitakse kaitsta avaliku teenindamise lepingu täitmise eest riigi poolt maksmisele kuuluvat raha, kuna selle suurus sõltub otseselt piletitulust. Kui ma muudatusettepanekute juurde jõuan, siis te saate aru, et ma ei taha sellel teemal eriti pikalt peatuda, sest muudatusettepanekuga, mis puudutas liinilubasid, jäeti liinilubade regulatsioon sellest eelnõust välja.
Nüüd jõuan komisjoni 20. jaanuari istungi juurde, kus hääletati läbi muudatusettepanekute loetelu kavand ja konsensuslikult otsustati jätkata arutelu s.a 22. jaanuaril ning teha siis ka menetluslikud otsused. 22. jaanuaril selgitati komisjoni liikmetele, et kuna 20. jaanuaril hääletati eelnõu muudatusettepanekuid vahetult pärast ligi kaks tundi kestnud sisutihedat arutelu, oli teemale keskendumine häiritud. Pärast muudatusettepanekute läbihääletamist olid mitu komisjoni liiget andnud teada, et nad ei saanud otsustamiseks vajalikku selget ülevaadet muudatusettepanekute detailidest. Vältimaks edaspidiseid segadusi eelnõu menetlemisel, tegi komisjoni esimees ettepaneku tühistada 20. jaanuari istungil muudatusettepanekute kohta langetatud otsused ja teha 29. jaanuaril s.a uus hääletus. Sellega seoses otsustaski komisjon tühistada 20. jaanuari istungil muudatusettepanekute kohta tehtud otsused (selle poolt oli 7, vastu 2 ja erapooletuid 1) ning jätkata arutelu 29. jaanuaril.
Nüüd 29. jaanuari istungi juurde. Nagu ma enne ütlesin, kutsutud olid samad inimesed, kes jaanuari alguseski. Arutusel oli otselepingute regulatsiooni võimalik teavitamiskohustus. MKM-i esindajad selgitasid, et otselepingute määrus nr 1370/2007 ei ole vana merekabotaaži määruse nr 3577/92 meede ning Euroopa Komisjoniga seda konsulteerima ei pea. Merekabotaaži määruse eest vastutavate Euroopa Komisjoni ametnikega on korduvalt konsulteeritud ja saadud mitteametliku teabena vastus, et ükski otselepinguid kohaldav liikmesriik ei ole nendega ühendust võtnud ning Euroopa Komisjon ei peagi seda vajalikuks. Kuna teavitamata jätmise korral ei kohaldata ka karistust, siis MKM-i seisukoht on, et selline teavitamine ei ole mõistlik ega vajalik.
Sellel istungil selgitas Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna esindaja, et ehkki algselt nõustus ta MKM-i seisukohtadega, on ta oma hilisemas arvamuses tuginenud Euroopa Komisjoni teatisele 22. aprillist 2014 ning leidnud, et võiks siiski olla kohustus Euroopa Komisjoni teavitada. Ta oli esitanud komisjonile selle kohta ka kirjaliku arvamuse.
Lähen uuesti tagasi majandusministeeriumi märkuste juurde, mis ütlevad, et kabotaaži määruse nr 3577/92 eesmärk on liikmesriikide siseturgude avamine, määrus nr 1370/2007 aga võimaldab riigil otsustada otselepingute sõlmimise üle siseveetranspordis. Kuna suur osa Eesti elanikest elab saartel, siis peab ette nägema mitmesuguseid võimalusi, et tagada järjepidev ühendus saartega. Otselepinguid on võimalik sõlmida 1370/2007 regulatsiooni alusel ka raudtee- ja maanteeliikluses.
Järgnes arutelu, kas ja mil määral on eelnõu seotud praeguse vedajaga. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi sõnul ei ole need omavahel seotud ning eelnõu tõlgendamisel on oluline lähtuda riigi kohustusest tagada eluliselt vajalik ühendus mandri ja saarte vahel. Seaduse jõustumisel jäävad praegused lepingud vedajatega kuni nende lõppemiseni kehtima.
Nüüd jõuan muudatusettepanekute juurde. Muudatusettepanek nr 1 puudutab seda, et kõnealusest eelnõust jäetakse välja kehtiva ühistranspordiseaduse täiendamine liinilubade regulatsiooniga veeliikluses ja sellega seonduv riigilõivuseaduse muudatus ja jõustumissäte. See muudatusettepanek leidis toetust.
Teise, Deniss Boroditši ja Kalle Laaneti esitatud muudatusettepaneku kohaselt sooviti jätta välja eelnõu § 1 punkt 1, mis laiendab sündmuse katastroofina määratlemise alust. See ei leidnud komisjonis toetust: poolt oli 2 ja vastu 7 komisjoni liiget ning 2 jäid erapooletuks. MKM-i esindajate seisukoht oli, et nad ei nõustu muudatusettepanekuga. Ühtlasi selgitasid nad, et on nõus eelnõu muudatusega, mille kohaselt hädaolukorra seadus ei esita suletud nimekirja sündmustest, mida mõistetakse termini all "või muu sellesarnase mõjuga sündmus". Nad leidsid, et niisuguse suletud nimekirja esitamine ei ole põhjendatud. Nimetatud säte peab silmas kõiki sündmusi, mille mõju on sarnane õnnetuse või avarii mõjuga.
Muudatusettepanek nr 3, esitajad samuti Deniss Boroditš ja Kalle Laanet. Selle kohaselt sooviti jätta välja eelnõu § 1 punkt 2, mis sisaldab sündmuse katastroofina määratlemise aluse täiendamist viitega parvlaevaliikluse kui elutähtsa teenuse katkemisele. Ka see ei leidnud komisjonis toetust: 2 oli poolt, 7 vastu, erapooletuid 2. MKM ei toetanud seda muudatusettepanekut ja nad selgitasid komisjonile, et hädaolukorra seaduse kehtiv regulatsioon sisustab katastroofi mõiste järgmiselt: keskkonna ulatuslik keemiline, bioloogiline või radioaktiivne saastamine, ulatuslik tulekahju või plahvatus, raskete tagajärgedega laeva-, lennuki-, rongi- või muu transpordivahendiga juhtunud õnnetus või muud põhjused. Seega on seadusest tulenevalt esitatud kaks konkreetselt defineeritud võimalikku juhtu ja asjaolu, millal võib parvlaevaühenduse katkemist käsitleda katastroofina – need on laevaõnnetus ja ulatuslik tulekahju või plahvatus. Peale selle on hädaolukorra seadusest tulenevalt võimalik katastroofina käsitleda juhtumeid, kus tegemist on elutähtsa teenuse toimepidevuse raskete tagajärgedega ja pikaajalise katkemisega. Ma vaatan aega ja kuna muudatusettepanekuid tuleb veel, siis ma sellel punktil rohkem ei peatu.
Muudatusettepanekutega nr 4 ja 6, mille esitasid samuti Kalle Laanet ja Deniss Boroditš, sooviti jätta välja eelnõu § 1 punkt 3 ja § 2 punkt 2, mis sisaldab parvlaevaliikluse kui elutähtsa teenuse määratlemist. Kumbki ettepanek ei leidnud toetust: muudatusettepaneku nr 4 poolt oli 2, vastu 8 ja erapooletuid 2 ning muudatusettepaneku nr 6 poolt oli 2, vastu 8 ja erapooletuid 2. MKM-i esindajad ei nõustunud muudatusettepanekuga ja selgitasid komisjonile, et nõustuvad muudatusettepaneku tegija seisukohaga, et püsiasustusega väikesaarte transpordiühendused on samuti olulised ja peavad olema tagatud, samas ei pea nad põhjendatuks kõikide transpordiliikide lisamist hädaolukorra seaduse kohaldamisalasse. Need muudatusettepanekud puudutavad puhtalt püsiasustusega väikesaari, mille kohta teadaolevalt kehtib püsiasustusega väikesaarte seadus.
Muudatusettepanekud nr 5 ja 7 olid samuti Kalle Laaneti ja Deniss Boroditši esitatud ning sisaldavad otselepingu regulatsioone. Komisjonis need ettepanekud toetust ei leidnud: muudatusettepaneku nr 5 poolt oli 2, vastu 6 ja erapooletuid 4 ning muudatusettepaneku nr 7 poolt 2, vastu 7 ja erapooletuid 3. MKM-i esindajad ei nõustunud ettepanekuga. Nad märkisid, et otselepingute sõlmimine – sellest ma olen siin juba kaks korda rääkinud seoses komisjoni kahe eelmise istungiga, kus seda käsitleti – on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega nr 1370/2007, mis on olnud ka MKM-i eelnõu väljatöötamise aluseks. MKM on esitanud analüüsi, miks nende arvates probleemi ei ole. Tooksin esile ühe nende väite, mis kinnitab, et ministeeriumis väljatöötatud eelnõu tervikuna ei sea ühtegi lubamatut piirangut (mis võtaks arvesse laeva lippu, omandit vms). Nii otselepingute kui ka liinilubade regulatsiooni kohaldamisel on kõigil Euroopa Liidu laevadel ja ettevõtjatel samad õigused ja võimalused, mistõttu nende arvamuse järgi diskrimineerimist ei ole.
Muudatusettepanekud nr 8 ja 13 olid ka Deniss Boroditšilt ja Kalle Laanetilt. Need puudutavad veeliikluses liinilubade regulatsiooni sätestamist. Nagu ma ütlesin, komisjon oli arvestanud muudatusettepanekut nr 1, mille kohaselt see tekst jäi eelnõust välja. Need kaks muudatusettepanekut loeti sisuliselt arvestatuks ja ma ei hakka siin aja kokkuhoiu huvides tutvustama MKM-i seisukohta, aga seda saan ma kinnitada, et nende selgitustega, mis muudatusettepanekute esitajad olid seletuskirja kirjutanud, nad ei nõustunud.
Nüüd jõuame muudatusettepanekute nr 9–12 juurde, mis laekusid kolleeg Tõnis Paltsilt. Nendes tehti ka ettepanek muuta liinilubade regulatsiooni. Kuna majanduskomisjon oli arvestanud muudatusettepanekut nr 1, nagu ma enne ütlesin, siis pandi nimetatud muudatusettepanekud hääletusele ja need ei leidnud toetust. Nende poolt ei olnud mitte keegi, vastu oli 10 ja erapooletuid 1 ning täiskogus need ettepanekud hääletamisele ei lähe. Majandusministeeriumi esindajad leidsid, et mõnda ettepanekute punkti võiks sisuliselt kaaluda ühistranspordiseaduse eelnõu arutelul. Ma sain komisjoni töötajatelt kinnituse, et seda ka ühistranspordiseaduse eelnõu menetlemisel tehti.
Lõpuks kaks muudatusettepanekut, mis puudutavad jõustumistähtaegu. Ühe ettepaneku olid teinud Deniss Boroditš ja Kalle Laanet, kes soovisid, et seadus hakkaks kehtima 1. jaanuarist 2017. Teise muudatusettepaneku oli teinud Tõnis Palts, kes soovis, et see hakkaks kehtima 1. juulist 2017. Kumbki muudatusettepanek komisjonis toetust ei pälvinud. Neljateistkümnenda muudatusettepaneku poolt oli 1 komisjoni liige, vastu olid 5 ja erapooletuks jäid 4 komisjoni liiget. Tõnis Paltsi muudatusettepaneku poolt ei olnud keegi, vastu oli 5 ja erapooletuid oli ka 5.
Lõpetuseks. Komisjoni seisukoht oli selline, et suunata eelnõu 807 täiskogu 10. veebruari päevakorda teisele lugemisele, teha ettepanek teine lugemine lõpetada, ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis saata eelnõu kolmandale lugemisele 18. veebruaril s.a ettepanekuga panna eelnõu lõpphääletusele. Aitäh! Saingi 20 minutiga hakkama.