Lugupeetud kolleegid! Ma tahtsin siin jutustada sellest, kuidas ma olen meelt muutnud. No loomulik inimlik eksimus, igaühega võib juhtuda. Siin saalis eksivad ikka väga paljud, kas tahtlikult või mittetahtlikult. Praegu kõlas lugupeetud härra peaministri vastuses väide, et on soov hakata gümnaasiumis eesti keelt vähem õppima. Seda küll mitte keegi ei räägi. Jutt on sellest, et soovitakse eesti keeles vähem õppida. Asi on selles, et kogu gümnaasiumikursuse pikkus on, kui mu mälu ei peta, 1345 tunni ringis. See on uskumatu! Nii pika ajaga peaks ka elevandile suvalise keele selgeks tegema. Inaral on täiesti õigus, õpetajad tõesti kurdavad, et nendega keegi ei tööta. On nõuded, aga mitte keegi ei paku uusi metoodikaid, ei koosta efektiivseid õppematerjale jne. Nii et eesti keelt vähem – seda ei nõua keegi, tahetakse, et muid õppeaineid antaks emakeeles.
Kolleeg Allik esitas küsimuse, mida siin muuta – õppekeel on see, milles toimub õppetöö vähemalt 60% ulatuses. Kuidas nii, et mida muuta? See on tüüpiline sotsiaaldemokraatlik kahepalgelisus. Te ju teate, et seaduses pole mitte ainult see säte, vaid on olemas paragrahv, mis ütleb kindlalt, et põhikooli õppekeel on eesti keel, gümnaasiumi õppekeel on eesti keel. Need kaks asja peavad kokku klappima. Mis siiski vaevab meie kolleege IRL-ist? Nemad ei loe mitte ühte paragrahvi nagu teie, nad loevad ikka kahte paragrahvi, mis teineteist selgitavad.
Aga eksida võib igaüks, mina olen ka eksinud. Ma kunagi arvasin, et Jaak Aaviksoo on see haridusminister, kellest hullemat, kui rääkida suhtumisest venekeelsesse gümnaasiumi, olla ei saa. Nüüd ma pean seda seisukohta muutma ja kuna ma selle mõtte juba olen välja öelnud, siis ka vabandust paluma. Tegelikult on Aaviksoo võrreldes Ossinovskiga, kui jutt on vene koolidest, nagu valge tuvi võrreldes pistrikuga. Tõesti!
Kolleegid, me räägime valedest asjadest. Rääkida on vaja hoopis sellest, et noor haridusminister tahab põhikoolis saavutada B2-taseme. Et te teaksite: Narvas, kus õpib vähemalt üks neljandik kuni kolmandik Eesti vene emakeelega gümnasistidest, on põhikoolis tase selline, et alla poole teevad üldse selle eksami ära. Viimastel aastatel on see näitaja olnud 49–53%. Ja keskmine hinne nendel eksamitel on viiepallisüsteemis 2,89 – 100 punkti skaalal see teeb kõvasti alla 60 punkti. See tähendab, et midagi on põhikoolis valesti.
Tegelikult võiks liikuda veel allapoole. Võõras keel saadakse kõige paremini selgeks õige noores lapseeas. Mina räägin eesti keelt tänu sellele, et kui me Tartu linna kolisime, ei olnud vene lasteaedades kohti ja ise ma seda muidugi ei mäleta, aga mulle on öeldud, et ma hakkasin eesti keeles rääkima umbes kuu aja jooksul. See tähendab, et kui tegeleda eesti keele õppega lasteaias, siis hoiaks kokku tohutult raha.
Narvas on üks selline lasteaed, kus töötab üks entusiast, minu endine kolleeg keelekeskusest. Üle kümne aasta olen ma koos temaga püüdnud ministritele ja igasugustele bürokraatidele haridusministeeriumist ning siin kolleegidele Riigikogust selgeks teha, et keeleõpetust on vaja alustada lasteaias. Narva linnas, kus eesti keelt naljalt ei kuule, tuuakse vene perest laps sellesse lasteaeda ja kui ta peale lasteaeda kooli läheb, ei ole tal erilisi probleeme. Nad räägivad eesti keelt – kõik need lapsed ilmselt. Sealt on vaja alustada! Kui kaua sellest võib rääkida?
Põhikoolis kavatsetakse teha täpselt sama viga mis gümnaasiumis, ainult et minister Ossinovski plaanib vist veresauna alustada. Ta tahab taset B2, kui isegi mitte B1 pole võimalik saavutada! Kas te kujutate ette, milliseid tulemusi hakkavad andma põhikoolieksamid, kui neid tehakse astmele B2? Peab ju olema mingi võimalus, kas või teoreetiline, kuidas seda saavutada. Minister ütleb, mida selleks on vaja – tal on koolijuhtide hindamise mudel sisuliselt välja töötatud, ta on filoloog, ta on koolis eluaeg töötanud, ta teab, kuidas need asjad käivad, tal on kõik selge. Mudel on välja töötatud ja selle mudeli põhiline sisu on see – ma tsiteerin praegu haridusministrit –, et haridusministeeriumi, koolijuhtide ühenduse ja üleriigiliste omavalitsusliitude spetsialistidest koosnev komisjon hakkab kõikidele koolijuhtidele andma perioodilist tagasisidet nende töö kohta. Tähendab, hakkab nende tööd hindama. Ministeerium ise ei tee mitte midagi. Uusi metoodikaid pole vaja, üleminekuõpikuid, millest räägitakse juba 15 aastat, pole vaja. On vaja ainult peksa anda neile, kes nõudeid ei täida.
Kui tulemused on kehvad ja eesmärke ei saavutata, on järgmine samm see, et komisjon teeb koolipidajale ettepaneku koolijuht ametist vabastada. No selge see – ministeerium midagi ei tee, aga viga on koolis. Direktor on süüdi! Muidugi on vaja ta ametist vabastada. Aga äkki kohalik omavalitsus ei ole seda meelt? Äkki kohalik omavalitsus leiab, et direktor täidab oma kohustusi täpselt nii, nagu on ette nähtud, ja talle tehakse liiga? Siis on järgmine samm: kui omavalitsus jätkab siiski sellesama koolijuhiga ja sisuliselt midagi ei muutu, siis on haldusmenetluse seaduse järgi põhimõtteliselt võimalik algatada koolitusloa äravõtmine. Kolleegid, see läheb juba üle igasuguste piiride! Me ei tööta välja uusi metoodikaid, ei anna teile õpikuid, aga me hakkame nõudma ja hakkame teile peksa andma. Meie kandis see tähendab, et koolijuht, kes ei taha saada vallandatud või et kool kaotab koolitusloa, hakkab massiliselt vallandama õpetajaid, kes justkui ei täida oma kohustusi, ja võtma tööle teistest kantidest pärit tööta jäänud õpetajaid, keda Eestis on piisavalt, sest lapsi on üha vähem.
