Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Menetletav eelnõu ei lahenda pelgalt meditsiinilist küsimust, vaid probleem on märksa laiem ja tõsisem. Komisjonis toimunud arutelu oli kummastav, see on vist kõige õigem sõna selle kohta. Kohal oli naistearstide esindaja Kai Haldre, kes püüdis kirglikult rääkida sellest, et usaldamatus naistearstide vastu tuleneb nõukaajast ja nemad on väga palju teinud selleks, et seda kuvandit muuta. Miks küll ei usaldata arste, kurtis ta. Mulle jäi see kirgastav etteaste aga mõistetamatuks, sest ma ei kuulnud kedagi nende arstide pädevuses kahtlevat. Ma olen täiesti kindel, et nad teevad oma tööd hästi.
Aga ka teised arstid on selles diskussioonis kaasa rääkinud. Pediaater Annika Tiit on kirjutanud, et günekoloogidele pannakse kohustus määrata kindlaks lapse vaimne küpsus ning tundub, et neile see kohustus siiski meeldib. Seda teevad nad tõenäoliselt 20 minutiga. Doktor Tiit peab seda absurdseks. Isegi tema lastearstina ei suuda seda teha ega tahagi teha, sest ta pole selleks pädev. Selleks on inimesed õppinud spetsiaalselt päris mitu head aastat ja neid nimetatakse psühhiaatriteks. Mis kõige kurvem, arst-günekoloog, kes last ei tunne, on tunnistatud pädevamaks kui tema vanemad, kuigi ei ole arusaadav, mille alusel. See doktor Tiidule hinge ei mahu ja ta ei mõista, miks günekoloogid endale seda lisakohustust nii väga soovivad. Psühhiaater Triin Eller on samas diskussioonis kirjutanud, et ta on vägagi nõus, et vanemat ei saa protsessist välja lülitada. Osaleda võiksid sellisel arutelul günekoloog oma teadmistega riskidest ja tagajärgedest, kliiniline lastepsühholoog või ka psühhiaater, kui tegemist on psüühikahäirega lapsega, ja lapse vanemad, kui võimalik, siis ka tulevane isa oma perega, kui ta on alaealine. Lõpliku otsuse teeb laps. Kui ta seejuures läheb vastuollu oma vanematega, kaotab toe, siis on tema hakkamasaamise võimalused liialt väikesed. Koos otsustades ja arutades näeb ju meeskond ka võimalikke ohte selgemalt, samuti on vanematel kogu info, et teada, kuhu nad oma last suunavad, arvab doktor Eller.
See eelnõu on taas üks neist, mis tallab jalge alla meie arusaama perekonnast kui ühiskonna alusinstitutsioonist. Alaealistel kaob kohustus saada abordi tegemiseks nõusolek oma vanematelt. Kui lastekaitseseadus, mis nagu ka see eelnõu vanemate õigusi perekonnas kahandab ning kolmandate isikute, sh ametnike õigusi kasvatab, siin sotside ja Reformierakonna eestvedamisel läbi suruti, siis uurisin, kas rasestunud alaealine on uue lastekaitseseaduse alusel hädaohus olev või abivajav laps. Siis sain jaatava vastuse. Nüüd, seda eelnõu menetledes selgus, et loomulikult ei ole see päris nõnda. See keeruline otsus muudab kogu inimese elu ning seda ei saa teha kergel käel. Praegu ei ole meil süsteemi, kuidas inimest toetada ja aidata, olenemata sellest, millise otsuse keegi lõpuks langetab. Pole ka süsteemi, kes ja kuidas aitab rasedaks jäänud alaealise vanemaid, et nad saaksid oma last aidata ja toetada, et langetataks õige otsus. Nüüd aga liigume selles suunas, et see ei ole kellegi teise asi. Mina küsin, kuidas on sel juhul võimalik realiseerida põhiseaduse § 27, mis sätestab, et vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Kuidas on see pärast selle seaduse vastuvõtmist võimalik?
Eriti veider on õiguskantsleri käitumine, kelle algatusel ka see eelnõu siia saali jõudis ning sotsialistlikult viljakale pinnasele langes. Veider ja hämmastav on see seepärast, et 2009. aasta märtsis võttis õiguskantsler seisukoha, et kui alaealisele koolis tervishoiuteenust osutatakse, siis peab selleks iga kord olema lapsevanema nõusolek. Kuidas on võimalik, et teatud teenuste osutamisel peab iga kord olema lapsevanema nõusolek, näiteks siis, kui koolis lapse hambaid parandatakse, aga abordi tegemisest ei pea lapsevanemat isegi teavitama, tema nõusoleku saamisest rääkimata? Minu hinnangul on see eelnõu, arvestades üldist õigusruumi alaealiste õiguste ja kohustuste kontekstis, täiesti ebaproportsionaalne. Me paneme noore inimese õlule koorma, mida ta tegelikkuses kanda ei jaksa. See pole õiglane. Ühelt poolt räägime siin eelnõusid tehes sellest, et alaealine ei ole küllalt vastutustundlik, et osta pudel siidrit või pakk suitsu. Teiselt poolt aga arvame, et ta on valmis langetama otsust sõna otseses mõttes elu ja surma üle ning kandma koormat, mis mõjutab sügavuti tema eksistentsi.
Eelkõneldut arvesse võttes olen seisukohal, et seaduses olemasolev sõnastus on parem kui need muudatused, mida teha tahetakse. Loomulikult mõistan ma, et on väga keerulisi juhtumeid ja erandeid, mida on vaja arvesse võtta. Kuid erandeid ei saa või õigemini ei ole mõistlik arvesse võtta reeglit muutes. Kui varem oli põhimõte, et erand kinnitab reeglit, siis nüüd olen aru saanud, et praeguse valitsuse poliitikaks on arusaam, et erand kehtestab reegli.
Head kolleegid! Ma palun, et nii tõsistes küsimustes nagu perekond ja sellega seonduvad õigused oleksime süsteemsemad ja terviklikumad! Igal asjal on kaks otsa ning ainult 300 euro suurune kolmanda lapse toetus meid ei aita. Peame tegelema kõigega, mis perekonda puudutab. Vaid siis on lootust, et meie riik ja rahvas kestavad, nagu see on põhiseaduses kirjas. Andkem endale aru, et abordi tegemata jätmine ei ole kunagi tragöödia, sest selle tulemus on väikese lapse sünd – väikese õrna armsa lapsukese sünd. Seevastu abort on igal juhul tragöödia, sest selle tagajärg on sellesama väikese õrna armsa lapsukese surm. Me kõik olime kunagi samasugused pisikesed inimesed, kelle eluõigust täna arutluse all olev otsus tõsiselt mõjutab. Jumal tänatud, et meil lasti sündida! Meie kui seadusandjate põhiseaduslik kohustus on seista selle eest, et ka kõik teised väikesed lapsed, kes on veel oma ema üsas, saaksid seadusliku kaitse, mis lubaks neil siia ilma sündida. Seiskem selle eest, et austada, toetada ja kaitsta elu, mitte soodustada selle hävitamist! Kui me nii olulist põhimõtet oma tegevuses järgida ei suuda, siis ei ole meil mingisugust õigust seadusi vastu võtta, sest seadused, mis ei austa kõige süütumate inimeste kõige esmast õigust, õigust elule, ei olegi seadused.
Keeruliste otsuste tegemiseks on vaja mõistvaid ja toetavaid inimesi, sotsiaalsüsteemi ning aega, et teha kõige õigem otsus, milline see siis konkreetsel juhul ka on. Süsteemi meil praegu pole ja inimesed tahame ka ära võtta. Oma kõnest kokkuvõtet tehes palun ma teil veel kord mõelda. Mina olen sellele eelnõule kindlasti vastu ning palun ka teid seda mitte toetada! Aitäh!