Lugupeetud kolleegid! Isamaa ja Res Publica Liit on toonud lauale ühe väga hea eelnõu. Aga alustan hoopis faktist, mis on mõnevõrra ajaloolisem kui eelnõu sisu. Siit puldist on esitletud palju eelnõusid, mis on tuginenud ettepanekutele, mis inimesed on teinud kohtumistel ja oma kirjades. Aga see on esimene eelnõu Riigikogu menetluses, mille sisu on sündinud otse sotsiaalmeedias. Ja sündis see ühe probleemi arutelust sotsiaalmeediakanalis nimega Näoraamat. Tutvustan kõigepealt seda probleemi, millele lahendust otsiti. Tegu ei olnud sellise küllalt sageli kasutatava võttega, et Riigikogu liige paneb sotsiaalmeediasse juba olemasoleva lahenduse ja inimesed kas vajutavad nuppu "meeldib" või ei vajuta. Käis tõepoolest arutelu probleemi üle ning lahendus, mis välja pakuti, oli esmapilgul mõnevõrra ebakonventsionaalne, ent arutasime seda pikemalt ja leidsime, et see tegelikult toimiks väga õiglaselt ja väga hästi.
Aga nüüd probleemi kirjelduse juurde. Iivet ehk laste sündi mõjutavad kõige rohkem nii demograafide kui ka teiste sotsiaalteadlaste ja praktikute hinnangul teenuste kättesaadavus ning võimalus töö- ja pereelu ühitada. Õieti on tegemist ühe ja sama asjaga: tänapäeval sõltub töö- ja pereelu ühitamine palju rohkem lastele ja lastega peredele mõeldud teenuste kättesaadavusest kui sellest, kui suur on parasjagu näiteks lapsetoetus. Ka 45-eurone lapsetoetus ei võimalda kuu aja jooksul katta kõiki kulutusi lapse kasvatamiseks sellisel moel, et vanem saaks lapse kõrvalt tööl käia. Seetõttu on üks kriitilisemaid teenuseid väikeste lastega peredele lasteaia- või lastehoiukoha pakkumine.
Enamik omavalitsusi Eesti Vabariigis on selle ülesandega ehk kohustusega pakkuda lastele alates 1,5 eluaastast lasteaia- või lastehoiukohta suurepäraselt hakkama saanud. Suur kiitus nendele omavalitsustele siinkohal selle eest! Ent on väike hulk omavalitsusi, kes ei ole selle ülesandega viimastel aastatel hakkama saanud. Ma ei hakka siin arutlema selle üle, missuguses vanuses lapsi oleks õige lasteaeda panna, kuigi see on küsimus, mis selle teema arutelul alati esitatakse. Äkki ei olegi õige nii pisikesi lasteaeda panna? Äkki peaks ema olema kodus kuni lapse kooliminekuni? Ent see ei ole tänase arutelu teema.
Lihtsalt info andmiseks ütlen, et Euroopa Komisjon võttis paar aastat tagasi kokku eri riikides tehtud pikaajaliste uuringute tulemused, mis kajastasid lasteaedade ja lastehoiu mõju lastele. Lühidalt öeldes tuvastati pikaajaliste teadusuuringute ja võrdluse tulemusena järgmist. Ei ole mõju lapse arengule sellel, kas ta käib lastesõimes/lasteaias või ta ei käi seal. Ei ole mõju ka sellel vanusel, millal laps hakkab lasteaias või lastesõimes käima. Küll aga mõjub lapse arengule lasteasutuse töö kvaliteet, eriti suur on see mõju siis, kui laps kasvab sotsiaalses mõttes mahajäänud või puudust kannatavas peres. Kui sellisel lapsel on võimalik käia lastesõimes või lasteaias, on sellel positiivne mõju. Aga üldjuhul, n-ö tavaliste perede puhul mõju puudub, nii negatiivne kui ka positiivne. Nii et selle küsimuse juurest me võime kiiresti edasi liikuda.
Kuidas seda probleemi lahendada? Riigikogu kiitis eelmisel aastal heaks eelnõu, mis võimaldab kohalikel omavalitsustel asendada lasteaiakoha kuni kolmeaastastele lastele lastehoiukohaga, mida on kohalikul omavalitsusel oluliselt lihtsam kas ise luua või kasutada koostööd erasektoriga. Kõige selle juures on endiselt lahendamata küsimus, mida peaks tegema üks pere, kus kasvab väike laps, kellele omavalitsus ei paku ei lasteaia- ega lastehoiukohta. Kui vaadata meist rikkamaid Euroopa maid, siis näeme, et mujal on see probleem lahendatud selliselt, et pere mitte ühelgi juhul ei jää tühjade kätega – midagi omavalitsus perele ikkagi pakkuma peab, eelistatult loomulikult lasteaia- või lastehoiukohta.
Sellest arutelust Näoraamatus (ingliskeelse nimega Facebook) pakuti välja lahendus, mille autor on tuntud raamatuillustraator Piret Räni. Arutluskäik oli selline, et tõepoolest, kui vanemahüvitise mõte on hüvitada aega, mille vanem lapse tõttu peab töölt eemal olema – kehtiva seaduse kohaselt on ju vanemahüvitise mõte soodustada lapse kasvatamise kõrvalt tööl käimist –, siis on täiesti loogiline, et kui omavalitsus ei ole täitnud oma seadusest tulenevat kohustust, mis on omavalitsusel muuseas lasunud juba mitukümmend aastat ja ulatub 1960-ndate algusesse ja mis taasiseseisvunud Eestis kehtib 1993. aastast, siis peaks omavalitsus vanemale tema vanemahüvitist samas summas edasi maksma, kuni vajalik lasteaia- või lastehoiukoht leitakse. See toimiks enam-vähem samamoodi kui kindlustussüsteem.
Loomulikult on põhieesmärk ka praegu kehtiva seaduse järgi see, et omavalitsus peaks pakkuma lasteaiakohta, selle puudumise korral lastehoiukohta. Aga kui tõesti on selline harv olukord, kus omavalitsus ei suuda pakkuda ei ühte ega teist, siis ei saa normaalseks pidada, et kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni on sisuliselt kahele inimesele ette nähtud sissetulek lapsehooldustasuna 300 eurot, mis teeb 150 eurot inimese kohta kuus. Arusaadavalt ei ole ühegi seaduse eesmärk sundida ema või isa töölt eemal olema ajal, mil laps võiks nende arvates juba lasteaias käia. Kuna eralasteaed või eralastehoid käib perele üle jõu, ei oska lapsevanem oma tööandjale öelda, mis kuupäeval ta võiks tööle naasta.
Praxis on seda probleemi üsna põhjalikult analüüsinud Sotsiaalministeeriumi tellimusel ja jõudnud samale järeldusele, et lastehoiu- või lasteaiakoha kindlustamine on murrangulise mõjuga nii perede turvatundele kui ka seeläbi kogu meie rahva iibele. Euroopa Liidu riikide olukorda uurides näeme selgelt, et nendes maades, kus lasteaiakoha saab sisuliselt järgmisel tööpäeval pärast lapsevanema avalduse esitamist, on loomulik iive suurem kui Eestis. Kõnealune kindlustus, mida loodetavasti peaaegu et vaja ei lähekski, oleks kõige olulisem just nimelt turvatunde andmise efekti poolest. Loodetavasti sunniks ja motiveeriks see neid omavalitsusi, kes seni ei ole lastehoiu küsimust lahendanud, meie kõige väiksemaid ja kõige kiiremini arenevaid ühiskonnaliikmeid oma prioriteetides veidikene ettepoole tõstma.
Seda lahendust tutvustades rõhutan seda, et see on koostatud äärmiselt vastutustundlikult. Tegu on küll üheainsa lõike lisamisega koolieelse lasteasutuse seadusesse: § 10 täiendatakse uue lõikega nr 4. Selles lõikes on aga peale juba selgitatu ette nähtud järgmised asjad. Vanem peab vähemalt kolm kuud ette teada andma, et ta soovib lasteaia- või lastehoiukohta. Sellist sätet praeguses koolieelse lasteasutuse seaduses ei ole. Kehtiv seadus kohustab kohalikku omavalitsust sisuliselt järgmisel tööpäeval pärast avalduse saamist lapsele lasteaia- või lastehoiukohta pakkuma. Meie oleme oma eelnõus ette näinud, et omavalitsusele antakse lahenduse leidmiseks kolm kuud aega.
Eraldi on rõhutatud, et vanemahüvitist ei maksta juhul, kui vanem ei ole pakutud kohta teeninduspiirkonna lasteasutuses või alla kolmeaastase lapse puhul lastehoiuteenuse osutajalt vastu võtnud. Nii et lapsevanematel puuduks selle eelnõu jõustumise korral ka võimalus hakata kergelt lisaraha teenima, kui omavalitsus lasteaia- või lastehoiukohta pakub ja pere seda vastu ei võta. Sellisel juhul vanemahüvitist edasi ei maksta.
Lisaks oleme siin läbi mõelnud ka selle tahu, et meie eesmärk ei ole ühelgi moel naisi, ammugi mitte mehi tööturult eemal hoida. Seepärast sätted, mis on praegu vanemahüvitise seaduses ja piiravad töötamise tulusust vanemahüvitise saamise ajal, kohaliku omavalitsuse poolt jätkuhüvitise maksmise korral ei rakenduks. Mõte on selles, et see summa oleks mõeldud kas vanema enda kodus olemise hüvitamiseks või selleks, et vanem maksaks selle abil lastehoiuteenuse eest.
Haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski on selle lahenduse hindamiseks saatnud seitsmest punktist koosneva kirja ja kuna ma seda kirja komisjonis analüüsisin, siis teen seda ka siin. Kiri torkab silma sellega, et seitsmes punktis on suutnud minister Jevgeni Ossinovski libastuda või eksida 15 korral. Tegemist on omalaadse rekordiga. Aga käime selle kirja siin siis läbi. Esiteks on minister Ossinovski arvanud, et kui lapsevanem on soovinud oma lapsele lasteaiakohta, siis ei peaks ta mitte mingisuguseid hüvitisi saama, vaid ta peaks saama selle lasteaiakoha. Siinkohal me oleme ministriga täiesti nõus: lasteaiakoha peaks tõesti saama. See eelnõu aga lahendab teist küsimust – see lahendab olukorda, kus omavalitsus mingisugusel põhjusel lasteaiakohta ei paku. Mis sellest perest siis ikkagi saab? Veel kord: tegemist oleks euroopaliku lahendusega, et pere ei jää ühelgi juhul turvatundeta. Seega ministri viidatud vastuolu haldusmenetluse üldiste põhimõtetega eelnõus pole.
Teiseks on avaldatud arvamust, et vanemahüvitis on seotud isiku individuaalse palgaga, millel puudub seos lasteaiakoha maksumusega. Absoluutselt puudub! Ainult et vanema kodus istumisel puudub samamoodi igasugune seos lasteaiakoha maksumusega. On sügavalt eksitav arvata, et vanema sunnitud töölt eemalviibimine oleks kuidagi hüvitatud, kui kohalik omavalitsus maksaks talle lihtsalt lasteaiakoha maksumusega võrdset tasu. On nii mehi kui naisi, kelle töö, teenistus, laenud ja kõik muu selline on seotud teistsuguste numbritega kui lasteaiakoha maksumus. Seepärast ei soovi nad kodus istuda ning sellest lihtsast seosest lasteaia ja vanema töölkäimise vahel oleks ammu aeg aru saada.
Kirjas on öeldud, et lasteaiakoha pakkumine oleks kohalikule omavalitsusele uus kohustus. Ei oleks! Tegemist ei oleks uue kohustusega. Koolieelse lasteasutuse seadus, mis kohustab kohalikku omavalitsust pakkuma lasteaiakohta sisuliselt järgmisel tööpäeval pärast vanema avalduse saamist – laps peab muidugi olema saanud vähemalt 1,5 aastat vanaks –, kehtib juba väga pikka aega. Ja muuseas, väga pikka aega on omavalitsused suutnud seda ka täita. Ma veel kord rõhutan: valdav enamik Eesti omavalitsusi suudab seda seadusnõuet täita ka praegu. Mitte ühegi koha pealt ei ole eelnõu eesmärk, et lapsevanem oleks kauem kodus, nagu minister on aru saanud. Vastupidi, kui lapsevanem esitab avalduse lasteaia- või lastehoiukoha saamiseks, siis on ta ju näidanud seda, et ta soovib tööle minna. Lapsevanemate suhtes on ehk isegi solvav arvata, et keegi taotleb kohta lasteaias selleks, et ise rahulikult kodus olla.
Kirjas on öeldud, et seaduses on ette nähtud hoiuteenuse pakkumine 1,5–3-aastaste laste vanematele. Me oleme täiesti nõus, et selline võimalus on seaduse kohaselt olemas, ja me ei ole seda kuidagi vastustanud. Eelnõu ütleb väga selgelt, et kui vanem ei ole pakutud hoiukohta vastu võtnud, talle hüvitist ei maksta.
Kirjas on ka lause, et ei ole mõttekas eeldada või igal juhul arvestada sellega, et kohalikud omavalitsused oma kohustust ei täida. Sellise lause peale võiks kindlustussüsteemi kohe kinni panna! Me ei eelda, et keegi ajab ülekäigurajal jalakäija alla, me absoluutselt ei arvesta sellega, ent ometi oleme liiklusseadusse kirja pannud, missugused järelmid on sellisel juhul, kui keegi seda ikkagi teeb. Ka see eelnõu ei eelda mitte ühelgi moel, et omavalitsused oma kohustust ei täida. Vastupidi, eelnõu eeldab seda, et omavalitsused oma kohustust täidavad, aga me pakume täiendavat kindlustunnet juhuks, kui see mingil põhjusel nii ei ole.
Loen ette ka järgmise matemaatilise geniaalsuse: "Kuna kohalikud omavalitsused ei võimalda enda sõnul lasteaiakohti seetõttu, et neil pole selleks piisavaid vahendeid, siis ei ole ka mõeldav, et neil oleks vahendeid vanemahüvitise maksmiseks." Kui see on Haridus- ja Teadusministeeriumi lähenemine seaduse ignoreerimisele kohalike omavalitsuste poolt – öeldakse, et raha ei ole, ja siis justkui polegi vaja seadust täita –, siis selle lähenemisega ei saa me nõus olla. Lisaks tuletame meelde, et lapse kõrvalt tööle läinud vanem maksab tulumaksu, millest osa saab ka kohalik omavalitsus endale. Seega vanema tööleminekul on igal juhul positiivne seos ka riigieelarve ja kohaliku omavalitsuse eelarvega.
Samuti tuleb rõhutada, et puudub igasugune korrelatsioon kohaliku omavalitsuse majandusliku võimekuse ja tema võimekuse vahel pakkuda lasteaiakohti. Me näeme, et mitmed väga kehval järjel omavalitsused suudavad lasteaiakohti kenasti pakkuda ja mitmed jõukad omavalitsused, näiteks Tallinna linn, seda ei suuda. Viimased on otsustanud oma eelarveraha kulutada muude kulude katteks.
Mul hakkab aeg otsa lõppema, seepärast võtan ülejäänud vead selles kirjas väga lühidalt läbi. Olevat tekitatud küsimus, kas omavalitsus on oma kohustuse täitnud, kui ta maksab hüvitist. Ei, ta ei ole oma kohustuse täitnud. Seadus ütleb selgelt, et omavalitsusel on kohustus lasteaia- või lastehoiukohta pakkuda.
Kuuenda punktiga saaks isegi nõus olla, aga ainult esimese lause puhul: "On väga oluline, et vanem saaks soovi korral peale vanemahüvitise lõppemist tööturule naasta." Ka meie arvame, et see on äärmiselt oluline.
Väidetakse, et käesoleva eelnõuga kohaldatava meetme negatiivne külg on naiste pikaajalise tööturult eemaloleku soodustamine. Kust otsast? Eelnõu eesmärk on risti vastupidine: meil on soov tagada, et omavalitsus pakub lasteaia- või lastehoiukohta ja naised ei oleks kaua aega tööturult eemal, vaid saaksid lapse kõrvalt tööle minna, kui nad seda vähegi soovivad. On veel mõned muudki sügavalt ekslikud seisukohad selles kirjas.
Lõppkokkuvõtteks palun toetada seda peredele kindlustunnet andvat ja mitte ühtegi uut ülesannet sisaldavat eelnõu, mille heakskiitmine tähendaks pikka sammu edasi, et vanemad ei peaks muretsema, mis saab pärast seda, kui laps on saanud 1,5-aastaseks ning mingil põhjusel omavalitsus talle kohta lasteaias või lastehoius ei paku. Aitäh!