Lugupeetud arupärijad! Tänan teid ja ka järgmise arupärimise esitajaid, kellest paljusid hetkel siin saalis ei ole, aga loodetavasti nad veel tulevad siia, Eesti ühiskonnas minu hinnangul üliolulise küsimuse tõstatamise eest! Usun, et parema eesti keele oskuse ning parema hariduse tagamine vene emakeelega noortele on ääretult oluline nii ühiskonna sidususe suurendamiseks kui ka võrdsete võimaluste tagamiseks Eesti ühiskonnas. Oleme haridusministeeriumis teinud vähem kui aastaga ära meeletu hulga tööd selle küsimusega tegelemisel, et analüüsida olukorda ja neid muutusi, mis on viimase 20 aasta jooksul selles valdkonnas toimunud, ning pakkuda kitsaskohtadest ülesaamiseks uusi lahendusi.
Minu kokkukutsutud töörühm, mille raportile te ka viitasite, on süüvinud mitmesugustesse uuringutesse ja analüüsidesse, käinud paljudes koolides, küsitlenud õpilasi, õpetajaid ja koolijuhte ning vaadelnud koolitunde. Selle töö põhjal on valminud mahukas raport, mis on haridusministeeriumi kodulehel kõigile kättesaadav. Samal ajal oleme valitsuse tegevusprogrammi ning nimetatud raporti soovituse kohaselt teinud eraldi analüüse nii õppevara kvaliteedi kui ka õpetajaskonna reaalse olukorra selgitamiseks. Kõige selle pinnalt on valminud põhjalik analüüs selle kohta, milline on eesti keele õppe olukord põhikoolis, ning kompleksne arusaam sellest, mida tuleks venekeelsetes koolides senisest teisiti teha. Ennetades mitmeid küsimusi, räägin lühidalt selle kompleksse arusaama siin lahti.
Esiteks, töörühma raport ning mitmed analüüsid ja riigieksamitulemused on andnud meile esmase sissevaate olukorda gümnaasiumides, kus sellel kevadel lõpetasid esimesed noored, kes olid vähemasti 60% ainetest õppinud eesti keeles. Me näeme, nagu sai ka viidatud, et koolide tase on väga erinev. Ent kui eesmärk on olnud parandada venekeelsete koolide gümnasistide eesti keele oskust, siis tuleb öelda, et nende kolme aastaga ei ole riigieksamite keskmine tulemus sisuliselt paranenud. Kui aastal 2011, kolm aastat tagasi, oli see – ma ei ütle täpset arvu – umbes 72%, siis 2014. aastal 73%. Asi ei ole aga nii lihtne, vaid on oluliselt nüansirohkem. Kui me vaatame nende keskmiste tulemuste taha, siis näeme, et paljudes koolides on eesti keele oskus märkimisväärselt paranenud. Neid koole, kus eesti keele oskus on paranenud, on umbes kolmandik. Nende kolme aasta jooksul on kolmandik koolidest jäänud eesti keele eksami tulemuste põhjal enam-vähem endisele tasemele, erinevus on mõni protsent. Samas on koolide nõrgemas kolmandikus eesti keele eksami keskmine tulemus aga sootuks halvenenud. Missuguseid järeldusi sellest teha, sellest räägin edaspidi. Leidsime tõsiseid probleeme ka õpetajate pädevuses ja kompetentsis. Kõige lihtsam näide: üle 50 õpetaja, kes õpetavad gümnaasiumis eesti keeles, ei ole ise omandanud vajalikku C1-tasemel eesti keele oskust, nende tase on madalam, kusjuures 15-l nendest on keeleoskuse tase B1, mis on madalam kui paljude põhikooli lõpetavate õpilaste keeleoskuse tase.
Õppematerjalide probleemid on tõesti pikemat aega üleval olnud. Võime öelda, et õppematerjalidega on Eestis laiem mure. Õppematerjalid on üldiselt väga raskes ja abstraktses keeles, seda ütlevad ka eesti õppekeelega koolide õpetajad. Kui neidsamu materjale kasutatakse vene emakeelega laste õpetamiseks gümnaasiumis, siis võite ette kujutada, mida see tähendab.
Kõige olulisem mure on loomulikult see, et kuigi venekeelsete põhikoolide lõpetajad peavad õppekava järgi saavutama eesti keele oskuse B1-tasemel, tervelt kolmandik seda taset ei saavuta ja kolmandikus koolides jääb B1-tase saavutamata üle pooltel õpilastest. On selge – seda on koolijuhid, õpetajad ja ka õpilased ise välja toonud –, et sellise keeleoskusega on ainete eesti keeles õppimine pehmelt öeldes raskendatud.
Rääkides selle ülemineku formaalsusest, tuleb öelda, et tõepoolest on töörühm tuvastanud mitmeid markantseid juhtumeid. On juhtunud, et eesti emakeelega töörühmaliige käis tundi vaatlemas, aga pidi tõdema, et kahjuks ei saanud ta aru sellest, mida õpetaja eesti keeles tunnis rääkis. Õpetaja sõi ära kõik sõnalõpud, sest neid ta ei teadnud, ta teadis ainult sõnatüvesid. Üleüldine kokkuvõte kõikidest töörühma visiitidest on, et eesti keeles toimuv õpe on oma olemuselt märkimisväärselt passiivsem kui emakeeles toimuv õpe. Õpetajad on eestikeelse tunnikonspekti ette valmistanud üldjuhul kas paberi peal või PowerPointi slaidina, mis loetakse õpilastele ette. Klassisisene interaktsioon, suhtlus õpetaja ja õpilase vahel, mille soodustamist me näeme elukestva õppe strateegia ühe põhilise eesmärgina, piirdus nendes tundides tihti vastust "jah" või "ei" võimaldavate küsimustega. See ei võimaldanud töörühma liikmetel tegelikult hinnata, mil määral need õpilased mõistavad pakutava õppe sisu.
Põhikoolis on olukord selline, et üle 1000 tunni õpetatakse eesti keelt teise keelena, lisaks õpetab valdav osa venekeelseid põhikoole teatud aineid eesti keeles. Ent nagu ma ütlesin, kolmandik lastest ei omanda isegi B1-taset. Samas on keeleteadlased näidanud, et keeleõpe on oluliselt tõhusam just nimelt nooremas eas. Täpset eapiiri ei ole tänapäeval enam vahest mõistlik tõmmata, ehkki selleks on pakutud umbes 11. või 12. eluaastat. Aga enamik uurijaid on seda meelt, et mida vanem on laps, seda abstraktsemaks muutub talle keeleõpe. Uuringud on näidanud, et vanemas eas on keeleõpe selges korrelatsioonis üleüldise akadeemilise võimekusega. Ehk need noored või täiskasvanud, kes on võimekamad, on seda ka keeleõppes. Samal ajal nooremas earühmas, põhikooli esimestel aastatel, seda korrelatsiooni üldise võimekuse ja keele omandamise vahel ei ole. Koolijuhid, õpetajad ja ka õpilased on üheselt leidnud, et me peaksime panema oluliselt suuremat rõhku eesti keele oskuse parandamisele just nimelt põhikoolis. Ma nõustun selle ettepanekuga ja just seda olen ma silmas pidanud, kui ma olen öelnud, et me oleme vene kooliga siiani alustanud valest otsast.
Minu kompleksne plaan, mida eelmisel nädalal sai ka esitletud, põhineb kolmel alussambal. Esiteks, see on konkreetne tegevuskava ning näeb ette riigi toe eesti keele oskuse parandamiseks põhikoolis. Oleme ministeeriumis pakkunud kokku kümmet meedet kogumahuga 11 miljonit eurot kuni aastani 2020 ehk ligi 2 miljonit eurot aastas, et eesti keele oskust otsustavalt parandada. Olulisemad nendest meetmetest on eesti keele kui teise keele õppimise ainekava uuendamine, et oleks selgemalt lahti kirjutatud kommunikatiivsete keeleõppemeetodite rakendamine, samal ajal tuleb luua digitaalne õppevara, et muuta keeleõpe interaktiivsemaks. Paraku jätab eesti keele kui teise keele õpikute kvaliteet paljudes koolides soovida. On vaja õpetajate süsteemset keelekoolitust keelemetoodiku toel, et arendada välja just õpetajale vajalik spetsiifiline keelepädevus. On vaja nõrgemate koolide meeskondade koolitusi ja mitteformaalse keeleõppe soodustamist mitmekultuurilise noorsootöö kaudu ning keelekümblust tuleb laiendada nii lasteaedades kui ka põhikoolides. Soovitan nimetatud põhjaliku analüüsiga ning ettenähtud meetmetega taas kord tutvuda haridusministeeriumi kodulehel.
Teine sammas näeb ette suurendada õppekavades nõudlikkust eesti keele oskuse suhtes. Praegu nõutakse põhikooli lõpus õppekava järgi B1-taset. Nagu sai öeldud, kolmandik õpilastest ei saavuta isegi seda. Ent koolijuhid ja teised haridusspetsialistid on veendunud, et selleks, et õppida eesti keeles gümnaasiumitasemel kvaliteetselt, ei ole B1-tase piisav, selleks on vaja vähemasti B2-tasemel keeleoskust. Seega, suurendades õppekavades nõudlikkust eesti keele oskuse suhtes, asendades põhikoolis nõude, et omandada tuleb tase B1, nõudega omandada tase B2 ning gümnaasiumis B2 asemel C1, saaksime liikuda sammukese lähemale sellele, kuhu me tegelikult jõuda tahame, ehk parandada eesti keele oskust. Valdav osa eesti keele õpetajaid ütleb, et kõrgemat taset ei ole võimalik saavutada. Mina ütlen, et saab küll. Tegemist on minu hinnangul nii olulise eesmärgiga, et see lihtsalt tuleb saavutada. Kui meie pakutud meetmed ei ole piisavad, siis, palun, ootan lisaideid, aga teeme selle asja ära.
Kolmandaks, nii nagu me ei fikseeri seaduses, mitu tundi on vaja õpetada matemaatikat selleks, et see selgeks saaks, vaid sätestame õppekavas soovitud õpiväljundid, nõnda peaksime toimima ka eesti keele oskuse puhul. Mõistagi jääb Eesti Vabariigis nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis üldjuhul kooli õppekeeleks eesti keel, seda ei kavatse keegi muuta. Ent me peame andma koolijuhtidele võimaluse otsustada, mis mahus, milliseid aineid ning millises klassis õpetatakse koolis eesti ja milliseid vene keeles. Just koolijuht on see, kes teab, milline on tema õpilaste tase. Tema teab ka seda, milline on õpetajaskonna seis, missuguste ainete õpetamiseks on koolis olemas head õpetajad, kes õpetavad eesti keeles, missuguste ainete õpetamiseks aga head õpetajad, kes õpetavad vene keeles. Koolijuht peab selle mudeli järgi vastutama selle eest, et lapsed saaksid nii hea hariduse kui ka nõutud tasemel eesti keele oskuse. Selle kontrollimiseks kehtestame riikliku koolijuhtide hindamise süsteemi.
Seega võib öelda, et formaalne protsendinõue tuleks asendada sisulise tulemuse nõudmisega koos kontrollimehhanismiga. Samas ei tähendaks see, et eestikeelne aineõpe võiks üldse ära kaduda. Esiteks peavad kõik osapooled seda kasulikuks, kui see toimub kvaliteetselt. Kvaliteetselt tähendab, et õpetajad valdavad piisaval tasemel eesti keelt ja on metoodiliselt tugevad mitmekeelsete õpilaste õpetamisel ning eesti keeles õpetamiseks on olemas kvaliteetsed õppematerjalid. Need koolid, kes on viimase kolme aasta jooksul näidanud häid tulemusi, jätkavad eesti keeles õpetamist kindlasti endises mahus. Miks nad ei peaks seda tegema, kui nad on tulemusi saavutanud? Samas on minu ettepanek jätta gümnaasiumi õppekavas igal juhul kohustuslikult eestikeelseks need neli ainet, mis on aastast 2007 kohustuslikud olnud: Eesti ajalugu, Eesti kirjandus, ühiskonnaõpetus ja muusikaõpetus. Kindlasti tuleks aga sellest nimistust välja jätta geograafia, kuna selles aines on paljudel õpilastel tulemused halvenenud. Tallinna Ülikooli 2013. aasta uuring "Kakskeelne õpe vene õppekeelega koolis" ütleb, et 44% õpilaste arvates ei saa nad geograafiatundides toimuvast pigem või üldse aru. Õpilaste fookusgruppides osalenud väga tugeva tasemega õpilased väitsid, et geograafia eesti keeles õppimise tõttu on nende aineteadmised tugevalt kannatanud. Uuringu autorid leiavad, et üleminek eestikeelsele õppele geograafiatundides oli puudulikult ette valmistatud.
Seega võib kokkuvõtteks öelda, et on vaja rohkem nõudlikkust tulemuste suhtes, rohkem vastutust koolijuhile ja vähem formaalseid ettekirjutusi sellel tasemel, kus pedagoogilist kompetentsi vähem on.
Nüüd vastan ka nendele küsimustele, mis veel vastamata on jäänud. "Mis on Teie hinnangul need põhjused, miks ei ole vene õppekeelega koolide üleminek eestikeelsele õppele oma eesmärke saavutanud?" Nagu ma ütlesin, keskmine eesti keele oskuse tase ei ole eksamitulemuste põhjal otsustades märkimisväärselt tõusnud, ent sellest ei tohiks teha ennatlikke järeldusi. On koole, kus üleminek on toimunud kvaliteetselt ja tulemused on paranenud. On koole, kus tulemused on jäänud kas samaks või läinud kehvemaks. Põhjused on väga lihtsad, nagu ma ütlesin: õpilaste ja õpetajate keeleoskus ning õppematerjalide kvaliteet.
Teine küsimus: "Õpetajad ja õpilased ei ole rahul olemasolevate eestikeelsete õppematerjalidega ... Mis põhjustel ei ole vene õppekeelega koolidele tagatud sobilikud õppematerjalid?" Teatud materjalid on siiski tagatud. Kõikide ainete kohta, mida on kohustuslik eesti keeles õppida, on välja antud seletavad sõnaraamatud. Kokku ilmus aastatel 2005–2009 15 koolisõnastikku, näiteks on need olemas ajaloos, bioloogias, füüsikas, geograafias, keemias, ühiskonnaõpetuses ja matemaatikas. Kõik vene õppekeelega koolid on saanud need tasuta.