Ma tahan, et meetmed, mida valitsus selleks võtab, oleksid eesmärgipärased. Selle nõude eesmärk on, et vene õppekeelega koolide õpilased omandaksid hea, soovitavalt isegi suurepärase eesti keele oskuse ja oleksid pärast kooli lõpetamist võimelised õppima edasi eestikeelsete õppekavade alusel. Nüüd jõuan eelmise vastuse juurest selleni, et vastata teie teisele küsimusele. Olukorras, kus me näeme, et põhikoolis ei saavutata nõutavat eesti keele oskuse taset, võime hõlpsasti järeldada, et gümnaasiumiastmes on õpilastel suuri raskusi eesti keeles aine omandamisega sel tasemel, et saavutada hea ainetundmine. See on osas koolides probleem, teistes kindlasti mitte. Eestikeelne aineõpe gümnaasiumiastmes on muidugi hea asi. Kui see toimub korralikul tasemel, siis see aitab kaasa keeleoskuse paranemisele. Kui aga õpetajad on kehval tasemel või õpilased ei ole võimelised õpetust täiesti vastu võtma, siis kindlasti on sellel oma mõju ka aineteadmistele. Tegelikult, samamoodi nagu põhikoolilõpetajatel on raskusi nõutava keeletaseme saavutamisega, me näeme, et 60%-liselt eestikeelne õpe on gümnaasiumiõpilaste eesti keele oskust parandanud üsna marginaalselt. Mina lähtun eesmärgist ja tahan kasutada vahendit, mis viib sihile. Minu eesmärk ei ole seda osakaalu ei suurendada ega vähendada, minu soov ja eesmärk on leida meetmed, mis annavad õpilastele parema eesti keele oskuse, võimaldavad neil osaleda Eesti ühiskonna elus ja saada head haridust, ka kõrgharidust, sh eesti keeles. Selleks, ma arvan, tuleb fookus viia gümnaasiumitasemel eesti keeles õppimiselt palju paremale eesti keele õpetamisele põhikoolis. Ma ei ole nõus mõningate arvajatega, kes on viimastel nädalatel öelnud, et lasteaed võiks olla eestikeelne, põhikooliastmes võiks eesti keele justkui ära unustada ja naasta selle juurde teatud mahus gümnaasiumiastmes. Ma arvan, et tegelikult tuleb karmistada eesti keele oskuse nõudeid nii põhikoolis kui ka gümnaasiumiastmes. Põhikoolis võiks see tase olla B1 asemel B2 ja gümnaasiumis C1.