Austatud Riigikogu! Infotund toimub kodu- ja töökorra seaduse § 146 alusel. Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohal on 39 Riigikogu liiget.
Infotunnis osalevad kaitseminister Sven Mikser peaministri ülesannetes, justiitsminister Andres Anvelt ning tervise- ja tööminister Urmas Kruuse. Eile avaldas soovi küsimust esitada kuus Riigikogu liiget. Nii et annan iga teema puhul võimaluse esitada kaks lisaküsimust.
Esimene küsija on Kadri Simson ja küsimus on kaitseminister Sven Mikserile peaministri ülesannetes. Kadri Simson, palun!
Aitäh! Lugupeetud Sven Mikser! Te olete täna peaministri ülesannetes ja seetõttu ei küsi ma teilt mitte teie kitsasse valdkonda puutuva teema kohta. Minu telefon on eile ja täna olnud tulipunane. Helistatakse Pärnumaalt, kus teed on väga halvas seisukorras. Näiteks sõidavad Tõstamaa vallas autod peegelsiledal teel järjest kraavi, aga vallavanem ütleb, et tegemist on riigiteega ja vallale pole eraldatud raha selle tee hoolduseks. Vaatame Delfi tänaseid pealkirju: "Narva maanteel Jõelähtmel sattusid 13 sõidukit liiklusõnnetusse, neli inimest viidi haiglasse", "Riukalik libedus lükkas Järvamaal kraavi neli liinibussi, päästjad ja teehooldajad". Ilmselgelt pole teehoolduseks piisavalt vahendeid. Mitmed veofirmad leiavad, et ka Eestis peaks kehtestama teemaksu, kuna see annab lootust, et meie teede olukord paraneb. Teemaksu on kehtestanud kõik meie naaberriigid, Soome välja arvatud. Miks on Eesti otsustanud loobuda raskeveokitele teemaksu kehtestamisest?
Aitäh! Jagan teie muret teede libeduse ja selle pärast, et ebatavalise ilma tõttu on Eesti teedel juhtunud tavalisest rohkem liiklusavariisid ja -õnnetusi. Olen täna sellel teemal vestelnud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi inimestega. Kindlasti on oluline, et pädevad ametkonnad teeksid oma tööd hästi ja peaksid teed korras. Omal kohal on erakorraliste teeolude puhul ka sõidukijuhtide eriline ettevaatus. Kui olud muutuvad väga kiiresti, mis avaldab oma mõju sõiduohutusele, siis on kindlasti vaja olla tähelepanelikum, sõita aeglasemalt, hoida suuremat pikivahet ja jälgida teeolusid. Aga vastuseks teie küsimusele ütlen, et teeseaduse järgi ei ole Eestis tõepoolest avalike maanteede kasutamise tasu. Eestis on seni lähtutud valdavalt kontseptsioonist, et teehoolet finantseeritakse kütuseaktsiisist laekuvatest vahenditest, loomulikult on tee-ehitust finantseeritud ka Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi rahast. On selge, et pärast 2018. aastat ei ole see viimati mainitud rahastusallikas maanteede ehitamiseks kasutatav enam endises mahus ja tulevikus ei saa seda selleks üleüldse kasutada. Seetõttu on vaja kaaluda, kas tuleks üle vaadata senine teede ehituse ja hoiu finantseerimise kord. Seda, kuidas transpordi ja teede kasutamise maksustamisele läheneda, arutavad praegu ühiselt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Rahandusministeerium ja Riigikantselei. Analüüsi tehes lähtuvad nad loomulikult teiste riikide parimatest praktikatest, sest nagu te ütlesite, valdavas osas Euroopa Liidu riikides kasutatakse teemaksu. Samuti lähtutakse analüüsis OECD ja Euroopa Komisjoni seisukohtadest ja soovitustest, mis on Eestile antud.
Kadri Simson, palun!
Aitäh! Lugupeetud minister! Sellel suvel kirjutati sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna häältega seadusest välja kindel protsent, mis peaks kütuseaktsiisist laekuvast rahast teede hoolduse jaoks minema. Teemaksu kehtestamine on Euroopa Liidus levinud praktika, see maks aitaks seda kadunud raha kompenseerida. Mitmed raskeveokeid kasutavad kaubaveofirmad on tundnud muret, et meie ettevõtted on teiste riikide ettevõtetest ebavõrdsemas olukorras, sest Eestis kehtiv raskeveokimaks rakendub vaid Eesti liiklusregistris registreeritud sõidukitele. Kui ebaõiglaseks te peate olukorda, kus Eesti raskeveokid aitavad üleval pidada teiste riikide taristut, aga teiste riikide veokid, mis Eestist läbi sõidavad, Eesti taristu korrashoidu ei pea raha panustama?
Aitäh! Kindlasti ei saa seda pidada lõpuni õiglaseks. Tuleb arvestada, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv aastast 1999 ütleb muu hulgas, et kõigil liikmesriikidel on kohustus rakendada raskeveoki nn omanikumaksu. Selles riigis registreeritud sõidukitelt on liikmesriigil kohustus sellist maksu võtta, selle suurus sõltub lubatud täismassist ja telgede arvust. Eestis peab täismass olema 12 tonni või rohkem. Sellel aastal laekub riigieelarvesse selliste sõidukite eest 3,7 miljonit eurot tulu. See konkreetne punkt on hoolimata direktiivide muudatustest jäänud riikidele kohustuslikuks. Teine asi on n-ö aja- või läbisõidupõhiste teekasutustasude rakendamine, mida liikmesriigid võivad teha vabatahtlikult. Eesti ei ole tõepoolest seda võimalust kasutanud, nagu te viitasite. Peale Eesti ei olnud eelmise aasta seisuga seda Euroopa Liidu riikidest rakendanud näiteks Suurbritannia ja Soome, enamik liikmesriike aga tõepoolest on. Majandusministeeriumi, Rahandusministeeriumi ja Riigikantselei analüüsi lõpptulemust mina kaitseministrina praegu kindlasti öelda ei suuda. Aga me võiksime liikuda selles suunas, et võtta tee kasutuse maksustamisel peale infrastruktuuri senisest rohkem arvesse näiteks müra ja saastet. Kindlasti on oluline, et kõiki Eesti infrastruktuuri kasutajaid maksustataks ühtemoodi, et ei Eesti ega teiste riikide teekasutajaid maksustades ei diskrimineeritaks.
Kadri Simson, teine lisaküsimus, palun!
Aitäh! Lugupeetud minister! Eesti praegune valitsus on otsinud igasuguseid võimalusi lisamaksustamiseks. Viimati pandi lisamaksu alla need kodud, kus köetakse kerge kütteõliga. Ometi on jäetud kasutamata võimalused, mida pakub teemaks. Hiljuti kehtestas raskeveokitele teemaksu Läti, kus teemaksule mindi üle eelmise aasta 1. juulist. Veokitele ja autorongidele täismassiga kuni 12 000 kilogrammi maksab üks päev Läti teedel sõitmist nüüd kaheksa eurot ning veokitele ja autorongidele, mille täismass ületab 12 000 kilogrammi, olenevalt euro emissioonist ja telgede arvust üheksa või üksteist eurot. Kas teie teada on keegi välja arvutanud ja analüüsinud, kui palju maksuraha jääb Eestis laekumata, kuna meil ei ole teiste riikide raskeveokitele kehtestatud teemaksu?
Aitäh! Kindlasti ei ole praegune valitsus Eesti valitsuste pikas reas selle poolest, et ta ei ole kehtestanud teemaksu, unikaalne. Teadupärast ei ole teemaksu kehtestanud ka ükski Eesti varasem valitsus. Arvestades seda, et Ühtekuuluvusfondi raha kasutamise võimalus peatselt lõpeb, vajab see tulurida ülevaatamist ja teekasutustasu kehtestamise põhimõtted on vaja välja töötada. Seda tööd on alustatud. Ma eeldan, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium koostöös Riigikantselei ja Rahandusministeeriumiga jõuab tulemusele, mis arvestab päris mitut faktorit. Üks neist on kindlasti see, et riigieelarve tulupool vajab ressursse, mille abil teid ehitada ja hooldada. Teiseks, teekasutustasu puhul tuleks arvestada võimalust liiklust n-ö suunata, juhtida liiklusvooge, näiteks suunata raskeveokeid teatud ajal teatud trassidele. Selles mõttes on vaja paindlikku lahendust. Nagu ma ütlesin, on kindlasti vaja, et peale mõju infrastruktuurile ja puhta tuluküsimuse vaadataks ka teisi kaasnevaid mõjusid. Loomulikult, raskeveokid on suur koormus sellele taristule, kus nad liiguvad, aga nad tekitavad ka suurt koormust keskkonnale heitmete tõttu, mida nad tekitavad, samuti tekib mürareostus, kui raskeveokid sõidavad inimasustuse läheduses. Nii et see on kompleksne küsimus, mis on praegu töös. Aga tulles teie küsimuse esimese poole juurde, ütlen, et kindlasti ei ole selle valitsuse eesmärk olnud ühtegi maksu kehtestada selle maksu enda pärast. Me püüame maksustamisel suunata inimesi ja ettevõtteid keskkonnasäästlikkusele, et nad ei tegeleks asjadega, mis riigi ja ühiskonna vaatevinklist ei ole soovitavad, näiteks, et inimesed ei tarbiks kahjulikke kaupu. Kindlasti ei saa tähelepanuta jätta ka vajadust täita riigieelarve tulupoolt, selleks et oleks võimalik eelarvet tasakaalus hoida.
Tarmo Tamm, palun!
Aitäh, juhataja! Lugupeetud kaitseminister peaministri ülesannetes! Kuulates teie juttu, tuli mulle meelde aeg, kui süüdistati küll nelja aastaaega, aga kunagi ei olnud süüdi valitsus. Ma tuletan meelde teie kokkulepet koalitsioonis, et teehoiuvahendeid vähendatakse 12 miljoni euro võrra. Tänahommikuse tipptunni ajal oli Tallinna lähedal 13 autot kraavis, Järvamaal sõitis kraavi neli bussi ja päästeauto, aga teie peate seda normaalseks. Ma küsin otse: kas sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna valitsus on töövõime täielikult kaotanud?
Aitäh! Vastus teie küsimusele on, et kindlasti mitte. Nagu öeldud, on oluline, et teid hooldavad asutused teeksid oma tööd hästi ja õigel ajal. Kindlasti on oluline, et ka liiklejad väga tähelepanelikult jälgiksid liiklusolude muutumist ning oleksid tavatult keerulistes oludes tavalisemast veelgi tähelepanelikumad ja ettevaatlikumad. Hoolimata väljas valitsevast libedusest teeb valitsus oma tööd ja ta teeb seda täie vastutustundega.
Marika Tuus-Laul, palun!
Aitäh! Austatud Sven Mikser! Tõepoolest, valitsus on selleks, et kuskilt raha saada, tõstnud kolm aastat järjest gaasiaktsiisi, juba nimetatud kerge kütteõli aktsiisi on ta tõstnud 380%, ta on kaotanud või edasi lükanud vanemapensioni ja selliseid asju on päris palju. Miks me ei võta raha sealt, kus seda, ütleme nii, pakutakse? Mõelge, maanteedel vuravad raskeveokid, mis teid lõhuvad, me peame neid teid maksumaksja raha eest kogu aeg parandama. Väga loogiline oleks, kui nende veokite pealt peaks maksu maksma. Kui te koalitsiooni moodustasite, kas te siis panite selle teema lauale ja mis teile selle peale öeldi?
Aitäh! See, et praegu tehakse analüüsi, kuidas teekasutustasudele tulevikus läheneda, milliseid komponente arvestada ja milliseid maksuliike kohaldada, näitab, et valitsus peab seda teemat oluliseks. Kindlasti on võimalik istungite protokolle vaadates teada saada, kas ka eelmised valitsused on sellise analüüsi tegemist alustanud. Ühtki maksu ei saa kehtestada üleöö, kindlasti on mõistlik analüüsida läbi kõik mõjud ja aspektid. See töö on praegu tegemisel. Kui teile jäi mulje, et ma olen kuidagi vastu võimalusele maksustada teekasutust teisel viisil, kui seda Eestis on seni tehtud, siis seda kindlasti mitte. Kui see analüüs saab valmis ja ettepanekud pannakse lauale, siis tuleb neid väga tõsiselt võtta, arvestades, et Euroopa Liidu vahendite kasutamine selles valdkonnas jõuab ühel päeval – ja mitte väga kauges tulevikus – lõpule. Aga oluline on tegelda kõigi maksude analüüsimisega tervikuna ja vaadata ka riigieelarve tulude poolt tervikuna. Praegu ametis olev valitsus kaalus alternatiive väga põhjalikult ja viis läbi need reformid, mida pidas vajalikuks. Kindlasti jääb Eesti maksukorralduses päris palju analüüsida, teha ja otsustada veel õige mitmele järgmisele valitsusele. Nii et eelarvetuludega tegelemine on tähtis. Kindlasti on oluline vaadata, kuidas muudatused mõjutavad tarbimist, ning analüüsida sotsiaal-majanduslikke mõjusid ja mõjusid keskkonnale. Seda kõike see valitsus nagu iga vastutustundlik valitsus ka teeb.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on justiitsminister Andres Anveltile ja küsija on Liisa-Ly Pakosta. Palun!
Aitäh! Traagiline tulekahju korraliku, kolme väikse lapsega pere kodus, kus elekter oli välja lülitatud, puudutas paljusid inimesi. Päästeameti juht kutsus kõiki vastutustundlikke inimesi üles lahendusi leidma. Isamaa ja Res Publica Liit andis menetlusse eelnõu, mis näeb ette, et enne elektri väljalülitamist tuleb kohalikul omavalitsusel 90 päeva jooksul lahendus leida. Milliseks hindate energiamüüjate ja kohaliku omavalitsuse suhtlemise korda Eesti õigusruumis ning kas te peate sellist muudatust vajalikuks? Või on teil pakkuda mõni muu plaan, et õiguskord aitaks vältida inimeste lihtsalt seetõttu tulekahjus hukkumist, et nad ei ole oma elektriarvete maksmisega toime tulnud?
Aitäh selle väga olulise küsimuse eest! See sündmus Laekveres ei olnud tõesti mitte ainult traagiline, vaid see rõhus ka mitmele puudujäägile just informatsiooni liikumises elektrifirma ja riigi või kohaliku omavalitsuse vahel. Kui me vaatame seda asja laiemalt, siis kindlasti võiks elektri kiire väljalülitamine huvi pakkuda ka näiteks Päästeametile ning selle põhjused võiksid teada olla isegi Politsei- ja Piirivalveametile. Aga te esitasite küsimuse ja viitasite seaduseelnõule, mille teie fraktsioon on menetlusse andnud. Kui see eelnõu jõuab ministeeriumi lauale, siis me analüüsime seda väga põhjalikult. Minu esmane pilk ütleb, et suund on üpriski õige. See informatsioon ei tohi jääda ainult kliendi ja energiafirma teada, sest põhjuseid, miks sellised olukorrad tekivad, on tegelikult väga palju. Põhjus võib olla inimlik hooletus, aga ka olukord, kus inimesel lihtsalt puudub raha ja puudub ka teave, et kohalik omavalitsus, kellele on riigieelarvest eraldatud teatud sotsiaalabivahendid, võiks teda aidata. Teavitamise kõrval peaks konkretiseerima kohalike omavalitsuste õigusi ja pädevust ning kui omavalitsus saab lisafunktsiooni, siis tuleb talle anda ka vahendeid lisaks, peale nende, mida ta saab tavapärase sotsiaalabi osutamise jaoks.
Liisa-Ly Pakosta, palun!
Aitäh! Mul on täpsustav küsimus. Energiavaesus on Euroopa Liidus kasutatav mõiste, mida ma Eestis ei ole veel üheski dokumendis märganud. Kas teile tuleb see termin tuttav ette? Energiavaesusest kõneldes peetakse silmas neid peresid, kes ei suuda endale tagada eluks esmavajalikku, minimaalses koguses energiat ja vett elus püsimise alusena. Kuidas te suhtute selle termini kasutusele võtmisesse Eestis?
Aitäh! Väga paljud asjad tunduvad esmapilgul Eesti õigusruumis uudsena. Sõna "energiavaesus" aga mulle kui justiitsministrile ja sotsiaaldemokraadile kuidagi uus ei tundu, sest me oleme seda kasutanud ka oma programmilistes dokumentides, aga see selleks. Ma arvan, et energiavaesus on päris tihedalt seotud, kuidas ma ütlen, inimõiguste tagamisega. Me räägime tänapäeval juba sellest, et interneti kättesaadavus on muutumas inimõiguseks. Energia ja sellest tulenevad elementaarsed hüved – söögitegemise võimalus, eluruumide valgustus ja küte – peavad olema inimesele tagatud, kuid kindlasti ei saa me nende tagamist panna energiafirma õlule. Siin mängivadki olulist rolli riik ja kohalik omavalitsus, kes juhul, kui inimesel on energiavaesusest pääsemisega probleeme, peavad õla alla panema. Ma olen kindel, et seesama sõna "energiavaesus" jõuab – ma vähemalt loodan seda ja teen kõik, et see nii läheks – ka järgmise valitsuse koalitsioonidokumentidesse. Tõesti, inimväärse elu alus on see, et energiavaesust ei oleks.
Liisa-Ly Pakosta, teine lisaküsimus, palun!
Suur aitäh eelmise vastuse eest! Siin me oleme täiesti ühel meelel. Aga te ütlesite, et kui IRL-i eelnõu jõuab teie lauale, siis te alustate põhjalikke analüüse. Põhjalikult tuleb analüüsida küll, aga kui ma kalendrit vaatan, siis näen, et kõik see peaks toimuma väärika kiirusega, et me jõuaksime selle seaduse vastu võtta. Öelge oma selge seisukoht, kas Justiitsministeerium on valmis osutama kaasabi, et see seadus saaks vastu võetud, ja teha siis vajalikud parandused või täiendused. Loomulikult, Justiitsministeeriumil on olemas võimalused panustada. Kas te oleksite põhimõtteliselt valmis toetama seda, et see seadus saaks veel selle Riigikogu koosseisu tööajal vastu võetud?
Aitäh! Ma pean ütlema, et mina ja meie ministeerium oleme valmis, nagu öeldakse, aitama juriidilistes küsimustes kaasa selle eelnõu liikumisele, kuid minu andmetel peaks peavastutaja sellise eelnõu eest olema paraku Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Ma ei saa praegu tema eest rääkida. Mis siin analüüsimist vajab? Esiteks see, kui paljusid inimesi võib Eestis puudutada energiavaesus, toome selle termini kohe sisse. Teiseks, kuidas juriidilises mõttes toimiks see mehhanism, mis võimaldaks kohalikul omavalitsusel näiteks kuidagi arveid ajatada ja aidata neid maksta. See on natuke pikema protsessi tulemus. Ma millegipärast arvan, et ametisolev Riigikogu ei ole füüsiliselt võimeline allesjäänud nelja töönädalaga seda eelnõu lõpuni menetlema, kuigi teoreetiliselt on see võib-olla isegi võimalik. Ministeerium oma arvamusega seda kuidagi pidurdama ei hakka. Aga kindlasti peab tagama kohalikule omavalitsusele finantsid, et ta saaks selles olukorras ka rahaliselt reageerida.
Marika Tuus-Laul, palun!
Aitäh! Austatud härra minister! Eelkõneleja rääkis lähtuvalt Eesti Energiast. Me teame ju kõik, et seal on tohutud kasumid, aga elektri hind on tõusnud ebaproportsionaalselt kõrgele. Meil on Eestis sisuliselt olemas elektrimaks, meie võrgutasud on suuremad kui Soomes jne. Te pakkusite selle küsimuse lahendamiseks, et peaks olema rohkem koostööd omavalitsustega. Kas te kavatsete siis nüüd teha sellise seaduse, et omavalitsusele lihtsalt teatatakse üks või kaks kuud enne elektri väljalülitamist ette? Kas mitte ei peaks siiski survestama neid suuri monopole, kes käituvad niimoodi, et lastega perel lülitatakse vool välja? Tagajärjed on ju ülimalt-ülimalt traagilised. Kas me ei peaks lähenema ikkagi niimoodi, et monopole piitsutada? Rahvas ootab just seda ja riik saaks seda teha.
Aitäh! Üks asi on Eesti Energia ja ülesanded, mis talle on pannud juba tema juhtkond. Ta peab klientidele võimaldama energia kasutamist. Ma kahtlen väga, kas Eesti Energia õlule peaks panema avalik-õiguslikke ülesandeid. Nende ülesannete täitmiseks on riik ja ka kohalik omavalitsus. Eesti Energia on äriühing, ta on küll riigi äriühing. Oluline on seaduses reguleerida informatsiooni liikumist kohaliku omavalitsuse või riigi kätte. Juhul, kui inimene on sattunud energiavaesusesse, siis see informatsioon annaks võimaluse leida mingisugune puhveraeg, et saaks kas toimetulekutoetuse abil olukorda lahendada või leida selleks mingeid muid viise. Tähtis on ära hoida selliseid traagilisi sündmusi. Informatsioon elektri väljalülitamise kohta ei tohi jääda Eesti Energia ja elektrit edastavate firmade ning kliendi omavahelise suhtluse asjaks. See ei ole lihtsalt maksehäire, vaid see on sotsiaalne küsimus. Ma ei näe, et Eesti Energia oleks sotsiaalsetes küsimustes väga kompetentne. Tähtis on, et ta annaks informatsiooni edasi nendele ametkondadele ja omavalitsustele, kes peavad juba konkreetse juhtumiga tegelema.
Heimar Lenk, palun!
Aitäh sõnaõiguse eest! Lugupeetud minister! Ma praegu mõtlesin, et oleks meil ikka sagedamini valimisi, siis oleks siin saalis rohkem kuulda mesimagusaid lubadusi ministritelt ja küsimustele ka vastataks sisuliselt. Tavaliselt vastatakse siin saalis küsimustele niimoodi möödaminnes. Nüüd aga tulebki minu küsimus. Te ütlesite, et riik ja omavalitsus ning üldse kõik peaksid hakkama tegelema nende inimestega, kes ei jõua maksta elektrienergia eest. Ma küsin teie käest konkreetselt. Miks hakati selle asja peale mõtlema alles nüüd, kui pärast traagilist õnnetust Tallinna Televisioon selle küsimuse täie teravusega üles tõstis? Inimesed saatsid sadu kirju. Õhtuleht hakkas selle asjaga tegelema kaks päeva hiljem. Kui asi on meediasse jõudnud, kui kõik need koledad pildid, millel on surnud lapsed ja ema, on meie silme ees, siis minister ärkab ja teatab, et tema hakkab seadust tegema ja tema on leidnud, et meie lastel on ikkagi väga raske olukord. Kus teie silmad varem olid?
Aitäh, härra Lenk, sellise emotsionaalse sõnavõtu eest! Mul on väga kurb teatada, et Tallinna Televisiooni ma ei jälgi, sest aega ei ole. Aga ma tahan välja tuua kaks asja. Esiteks, laste ja perede vaesusest väljatoomine on vähemalt minu koduerakonna arvates ja kindlasti ka koalitsioonileppes olnud väga oluline. Ma ei tahaks muidugi enne valimisi tõmmata emotsionaalseid paralleele ühe sündmuse ja tegematajätmiste vahel. Ma pigem arvan, et kui me vaatame leheartikleid ja kõike muud, siis näeme, et informatsioon selle kohta, et ühes peres olid tekkinud tõsised rahalised raskused ja elekter oli välja lülitatud, lihtsalt ei liikunud. Ärme unustame, et on olemas toimiv toimetulekutoetuste süsteem. See ei ole võib-olla ideaalne, aga see on olemas. Inimestel on alati võimalus omavalitsusse pöörduda, et neid probleeme lahendada. Just informatsiooni liikumise parandamiseks on, nagu ma ütlesin, vaja mingeid samme astuda. Iseenesest see, et enne elektri lõplikku väljalülitamist jõuab informatsioon selle kohta kohalikku omavalitsusse, kes saab siis reageerida, ma arvan, kindlasti leevendab neid riske, mis võivad põhjustada ka traagilisi juhtumeid, kuigi enamjaolt on tagajärg lihtsalt elektri väljalülitamine.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on tervise- ja tööminister Urmas Kruusele. Küsib Siret Kotka. Palun!
Lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Konjunktuuriinstituudi uuringu kohaselt on ettevõtjate arvates Eesti kõige suurem probleem just tööjõupuudus. Pole ka ime, sest Eestis on majanduskeskkond nii halb, et kõik paremad töötajad lahkuvad teistesse riikidesse. Kolmest Balti riigist on just Eestis tööjõupuudus kõige suurem. Millal kavatseb Reformierakonna juhitav valitsus tunnistada, et ta on Eesti majanduse viinud kuristiku äärele ning inimesed lahkuvad Maarjamaalt sellepärast, et siin on madalad ja elamisväärset elu mittevõimaldavad palgad, mis kõik on otseselt Reformierakonna valitsemise tagajärg?
Aitäh, auväärt küsija! Kui me vaatame üldist statistikat ja seda, et praegu on meil registreeritud töötuid 4,3%, siis näeme selgelt, et Eesti on peale majanduslangust käitunud majanduskeskkonnana väga hästi, just sellest lähtuvalt, et tööpuudus on vähenenud ja tööhõive suurenenud. Te viitasite sellele, et osa inimesi käib tööl välismaal. Need põhjused, miks inimesed välismaal töötavad, on praegu strukturaalselt muutunud. Võrreldes majanduslanguse perioodiga ei ole enam alati primaarne see, et Eestis on majanduslik kitsikus, vaid üha enam on põhjus selles, et inimesed soovivad huvitavat tööd ja ümber õppida. Tegelikult läheb praegu riigist välja vähem rahvast kui eelmistel aastatel. Seetõttu ei saa ma olla nõus väitega, et Eesti majanduskliima on väga halb. Kui me võrdleme ennast muude Euroopa Liidu riikidega, siis näeme, et nii maksukeskkond kui ka majanduskeskkond on Eestis konkurentsivõimelised ja hõive seetõttu järjest suureneb. Aga kindlasti on vaja strukturaalse tööjõupuuduse probleemidega tegelda.
Marika Tuus-Laul, palun!
Aitäh! Jah, me kuulsime, et paljud inimesed rändavad välja sellepärast, et nad lähevad mujale õppima. Aga kui ikka maal ringi liikuda, Jõgeva- või Tartumaal näiteks, siis on näha, et esimene põhjus, miks just suurem osa välismaale lahkunud inimestest on Eestist ära läinud, on majanduslik kitsikus. Neil ei ole raha laste kasvatamiseks, palgad on väikesed, pensionid on väikesed, seetõttu minnakse suuremat pensioni teenima jne. Aga meile tuuakse ka inimesi sisse. Teile tööministrina peaks olema teada, kui palju inimesi on viimastel aastatel Eestisse tulnud. Me teame, et näiteks Andrus Ansipi ajal vähenes inimeste arv umbes 47 000 võrra, sest inimesed läksid Eestist ära. Aga kui palju inimesi on Eestisse toodud?
Aitäh! Selle teema arutamiseks oli tervishoiuvaldkonna ümarlaud Ida-Virumaal Jõhvis. Seal arutati just selle üle, millisel kombel oleks võimalik kvalifitseeritud tööjõudu Eestisse tuua ning kuidas neid inimesi Eesti ühiskonda paremini integreerida, et nad saaksid siin tööalaselt hakkama ehk kasutaksid maksimaalselt oma kompetentsi ühiskonna hüvanguks ning tuleksid ka sotsiaalselt toime. Kui inimene saabub Eestisse ja koos temaga tuleb siia tema pere, siis oleks ääretult vajalik, et kogu perekond oleks Eesti ühiskonda integreeritud. Ma jään teile täna võlgu arvu, kui palju viimasel ajal on täpselt inimesi Eestisse tulnud. Kui me räägime kvoodipõhimõttest, siis need kvoodid ei ole praegu puhtalt statistilises mõttes täidetud. Aga võib öelda, et viimasel ajal on järjest rohkem suurenenud inimeste soov tulla Eestisse tööle näiteks Ukrainast. See trend on üsna selgelt tõusujoones ja meie kohus on seda arvestada. Eesti riigi strateegia on olnud siiamaani selline, et me sooviksime Eestis rohkem näha kvalifitseeritud tööjõudu. Kui me räägime konkreetselt tervise- ja tööministri vastutusvaldkonnast, mis on seotud töötukassaga, siis töötukassa teeb üle Euroopa koostööd, et leppida riikidega kokku, millisel kombel oleks võimalik Eestisse tuua kvalifitseeritud tööjõudu, mida meil endal kohapeal ei jätku nii palju, kui me sooviksime. Näiteks töötame koostöös Hispaaniaga selle nimel, et leevendada tööjõupuudust IT-sektoris.
Siret Kotka, palun!
Reformierakonna poliitika peegeldub otseselt Reformierakonna ühe tipp-poliitiku Jürgen Ligi lauses, et kui siin ei meeldi, siis mine ära. Selline poliitika on kahjuks vilja kandnud. Inimesed lahkuvad ja ettevõtjad on tegelikult hädas. Milline on teie soovitus ettevõtjatele, kes pakuvad tööd maal? Kust nad kohapeal leiaksid seda kvalifitseeritud tööjõudu?
Aitäh! Ma arvan, et natukene liiast on panna Reformierakond vastutama kõige selle eest, mis Eestis on toimunud. Me ei ole läbi aastate kartnud valitsusvastutust, aga panna see kõik lihtsalt ühe erakonna süüks on minu arvates natuke üle pingutatud. Kui me ei oleks majanduskeskkonna teinud nii atraktiivseks ja maksusüsteemi väga lihtsaks, siis kindlasti ei oleks me praegu majandusnäitajate ega konkurentsivõime poolest nii kõrgel kohal, kui me seda oleme. Kui me suhtleme tööandjatega ja vaatame statistikat, siis näeme, et töötus on kõige suurem vähem kvalifitseeritud tööjõu seas. Seetõttu pööravadki töötukassa, Haridus- ja Teadusministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Sotsiaalministeerium tegelikult rohkem tähelepanu inimeste kvalifikatsioonile ja ümberõppele, minimeerides niimoodi ohtu, et inimesed pärast pikka haridusteed töötuks jääksid. See tähendab, et meie ees on väga keerulised ülesanded. Kui me vaatame majandussektoreid, siis lähitulevikus on kõige suurem tööjõuvajadus transpordis, info- ja sidealal ning energeetikas. See tähendab, et struktuur peab muutuma paindlikumaks, ja töötukassa tööturumeetmeid välja töötades seda arvestab. Me oleme eraldi ette võtnud kaks sihtrühma, mis on riskirühmad ka Euroopa Liidu arvates, need on noored ja vanemaealised.
Siret Kotka, teine lisaküsimus, palun!
Aitäh! Austatud minister! Ma tuletan teile meelde, et Reformierakond on olnud 16 aastat valitsuses, nii et kindlasti Reformierakond vastutab. Kindlasti ei ole teile uudis ka see, et paljud noored lahkuvad pärast hariduse omandamist Eestist ja lähevad välismaale tööle. Kõige rohkem on räägitud arstidest, kuid tegelikult on see nii kõigis valdkondades. Eri uuringute kohaselt lahkub lähima viie aasta jooksul Eestist väidetavalt umbes 44 000 inimest. Millised on teie lahendused, et inimesed jääksid meie kodumaale tööle ja saaksid siin korralikku, elamisväärset elu võimaldavat palka?
Aitäh, auväärt küsija! Tervise- ja tööministrina ma tegelikult rõõmustan selle statistika üle, mis meie infosüsteemis kasutada on. See tähendab, et rändesaldo on umbes 2600 inimese võrra negatiivne, alles mõni aasta tagasi oli see negatiivne rohkem kui 3000 või 4000 inimese võrra. See tähendab, et me ei saa kuidagi väita, et järjest rohkem inimesi läheb ära, see ei vasta tõele, sellist trendi ei ole. Mul on hea meel, et te nimetasite tervishoiutöötajaid ehk arste. Arstide kohta on viimased andmed sellised, et nende väljavool on pidurdunud ja see saldo on positiivne. Loomulikult on mul ministrina hea meel selle üle, et tervishoiutöötajad suutsid tööandjatega kokku leppida, et nende palk tõuseb sellel aastal 12% ja järgmisel aastal veel niisama palju. Kõik need meetmed on võimaldanud inimestel Eestis paremini hakkama saada ja see tähendab, et nii arstide väljavool kui ka üldse tööjõu väljavool riigist on pidurdunud. Aga inimesed ei lähe alati ära just konkreetselt sel põhjusel, et nad teenivad siin vähe. Põhjused on väga individuaalsed ja ka perekondlikud. Me kuulsime eile, millises seisus on pered, kui üks vanem töötab välismaal või lausa mõlemad vanemad töötavad väljaspool Eestit. Alati ei tähenda see seda, et laste olukord halveneb. Mitte alati ei olda välismaale mindud halva majandusliku situatsiooni tõttu. Praegune sotsiaalhoolekandesüsteem, kui arvestada ka lapsetoetusi, mida ametisolev valitsus on tõstnud, on aidanud toimetulekut senisest rohkem parandada.
Aivar Sõerd, palun!
Aitäh! Austatud minister! Nagu te ütlesite, meil on registreeritud töötute arv ikkagi suhteliselt väike, mis on võrdluses teiste riikidega hea näitaja. Me kuuleme peaaegu iga nädal, et Soome ettevõtjad toovad oma tootmise Eestisse. Põhjus on meie soodsamad majanduskliima ja maksusüsteem, nad ise ütlevad seda. Aga meil on suur probleem see, et ei ole piisavalt oskustöölisi. Detsembri statistika põhjal olid töötukassas registreeritud töötutest 20% oskustöölised, aga ettevõtjate tehtud tööpakkumistest 17% ongi mõeldud oskustöölistele. Kuidas ikkagi oleks võimalik ümberõpet paremini korraldada? Mis te ministrina ütlete selle kohta?
Aitäh, auväärt küsija! Tõepoolest, statistika ja meie praegune majandussituatsioon toetavad arusaama, et ühelt poolt on turul vajadus kõrgharitud spetsialistide järele, aga samas näeme, et osa tööjõust on vähe kvalifitseeritud ja nad vajavad täiendusõpet. Töötukassa koos Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga tegeleb sellega, et hakata rohkem panustama oskustööjõu harimisele kutseharidussüsteemis, aga ka oskustööliste täiendus- ja ümberõppesse. See tähendab, et see OSKA-süsteem, mis riigi tasandil on loodud, peab rohkem tegelema inimeste oskuste täiendamisega. Me kõik saame väga hästi aru, et kui inimene on töötanud 20 või 25 aastat ühe koha peal ja jääb töötuks, siis temaga tegelda on kindlasti keerulisem kui inimesega, kes on harjunud olema väga paindlik ja on valmis ümberõppeks. Viimast tüüpi inimesega läheb üldjuhul vähem aega. Töötukassa koostöös ettevõtjatega on oma viieaastase töökogemuse põhjal näidanud, et ta suudab järjest rohkem vahendada ka oskustöötajaid. Veel olulisem, ta suudab aasta jooksul leida tööd suuremale hulgale inimestele kui kolm-neli aastat tagasi. Praegu on see protsent jõudnud juba 75-ni. See tähendab, et me räägime komplekssest teenusest. Loomulikult on oluline ka see, millise eriala inimesed valivad. Üks lisameede, mille me oleme loonud, on selline, et töötukassa teeb 8. ja 11. klassi õpilastele töötubasid, et noored teaksid, millised võimalused tööturul on ja milliseid oskusi oleks mõistlik arendada. Oluline on seda teha eelvalikute tegemise ajal.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on peaministri ülesannetes olevale kaitseministrile Sven Mikserile. Küsib Siim Kiisler.
Aitäh! Austatud peaministri ülesannete täitja! Te olete viimastel päevadel väga palju sõna võtnud venekeelse gümnaasiumihariduse eestikeelseks reformimise teemadel. Nõuet, et 60% ainetundidest vene gümnaasiumis peaksid olema eesti keeles, olete kritiseerinud ja halvustanud ning nimetanud seda märkimisväärselt edutuks. Teie väljaütlemised eestikeelses ja venekeelses meedias on küll erinenud, sellepärast küsin teilt otse ja konkreetselt ühe lihtsa küsimuse: kas te tahate tühistada selle nõude, et 60% ainetundidest peaksid toimuma eesti keeles?
Aitäh! Teie küsimuse teema oli valitsuse hariduspoliitika. Alustuseks tsiteerin teile valitsuslepet. Me ütleme seal nii: "Jätkame gümnaasiumide üleminekut osaliselt eestikeelsele õppele vastavalt kehtivale seadusele. Analüüsime reaalset olukorda eestikeelsele õppele üleminekul senistes vene õppekeelega gümnaasiumides, eesmärgiga tagada neis riiklikule õppekavale vastava kvaliteetse gümnaasiumihariduse andmine. Gümnaasiumilõpetaja peab olema võimeline omandama kõrg- või kutseharidust eestikeelsetel õppekavadel." Nendest põhimõtetest me peame vankumatult kinni. Samuti selle leppe järgmisest punktist: "Mitte-eesti õppekeelega koolides antava hariduse kvaliteedi tõstmiseks panustame eesti keele õpetamise taseme parandamisse, selleks vajalikku õpetajakoolitusse ja kaasaegsete õppematerjalide ettevalmistamisse. Seame sihiks mitte-eesti keelega koolides suurendada eesti keele õpetamise tulemuslikkust." Teie räägite halvustamisest, aga hindame olukorda realistlikult. Me teame, et gümnaasiumiastmes vältab õpe kolm aastat, nii et kolm aastat pärast reformi algust on põhjust analüüsida selle tulemuslikkust. Praegu on olukord selline, et venekeelset põhiharidust annab 59 kooli, eelmisel aastal saavutas neist kaheksas 90% õpilastest nõutava B1-taseme, mis on isegi madalam tase, kui see, mida nõutakse näiteks Eesti kodakondsuse taotlemiseks. Veel kaheksas koolis saavutas 75% õpilastest nõutava taseme. Samal ajal umbes kolmandikus vene õppekeelega põhikoolides, kus õppis omakorda 25% kõigist nendes koolides õppivatest õpilastest, ei saavutanud üle poole õpilastest nõutavat B1-taset. Ma hea meelega jätkan teie jätkuküsimusele vastates.
Siim Kiisler, palun!
Aitäh! Tore jutt, aga te ikkagi põiklesite kõrvale konkreetsest küsimusest. Kas te tahate, plaanite, soovite, et see nõue, et 60% ainetundidest oleksid eesti keeles, tühistatakse või kuidagi ära muudetakse? Kommentaariks ütlen, et ükski uuring ei ole küll seda näidanud, et eesti keele oskus oleks sellise nõude kehtestamise tõttu kuidagi halvenenud. Aga vastake, palun, kas te tahate seda nõuet tühistada või ei taha!
Ma tahan, et meetmed, mida valitsus selleks võtab, oleksid eesmärgipärased. Selle nõude eesmärk on, et vene õppekeelega koolide õpilased omandaksid hea, soovitavalt isegi suurepärase eesti keele oskuse ja oleksid pärast kooli lõpetamist võimelised õppima edasi eestikeelsete õppekavade alusel. Nüüd jõuan eelmise vastuse juurest selleni, et vastata teie teisele küsimusele. Olukorras, kus me näeme, et põhikoolis ei saavutata nõutavat eesti keele oskuse taset, võime hõlpsasti järeldada, et gümnaasiumiastmes on õpilastel suuri raskusi eesti keeles aine omandamisega sel tasemel, et saavutada hea ainetundmine. See on osas koolides probleem, teistes kindlasti mitte. Eestikeelne aineõpe gümnaasiumiastmes on muidugi hea asi. Kui see toimub korralikul tasemel, siis see aitab kaasa keeleoskuse paranemisele. Kui aga õpetajad on kehval tasemel või õpilased ei ole võimelised õpetust täiesti vastu võtma, siis kindlasti on sellel oma mõju ka aineteadmistele. Tegelikult, samamoodi nagu põhikoolilõpetajatel on raskusi nõutava keeletaseme saavutamisega, me näeme, et 60%-liselt eestikeelne õpe on gümnaasiumiõpilaste eesti keele oskust parandanud üsna marginaalselt. Mina lähtun eesmärgist ja tahan kasutada vahendit, mis viib sihile. Minu eesmärk ei ole seda osakaalu ei suurendada ega vähendada, minu soov ja eesmärk on leida meetmed, mis annavad õpilastele parema eesti keele oskuse, võimaldavad neil osaleda Eesti ühiskonna elus ja saada head haridust, ka kõrgharidust, sh eesti keeles. Selleks, ma arvan, tuleb fookus viia gümnaasiumitasemel eesti keeles õppimiselt palju paremale eesti keele õpetamisele põhikoolis. Ma ei ole nõus mõningate arvajatega, kes on viimastel nädalatel öelnud, et lasteaed võiks olla eestikeelne, põhikooliastmes võiks eesti keele justkui ära unustada ja naasta selle juurde teatud mahus gümnaasiumiastmes. Ma arvan, et tegelikult tuleb karmistada eesti keele oskuse nõudeid nii põhikoolis kui ka gümnaasiumiastmes. Põhikoolis võiks see tase olla B1 asemel B2 ja gümnaasiumis C1.
Siim Kiisler, teine lisaküsimus.
Aitäh! Austatud minister! Te rääkisite palju põhikoolist. Aga ma tulen ikka gümnaasiumihariduse juurde tagasi. Muuseas, riigieksamite tulemused ei ole vene gümnaasiumides sugugi halvenenud, vastupidi, need on paranenud just sel perioodil, kui suures osas on üle mindud eestikeelsele õppele. Nii et ei maksa rääkida, et see üleminek on kuidagi õppetulemusi halvendanud. Teiseks ei saa te kuidagi väita, nagu gümnaasiumiõpilaste eesti keele oskus oleks selle aja jooksul kuidagi halvenenud. Tulen ikkagi tagasi teie väite juurde, et see nõue on olnud märkimisväärselt edutu. Samal ajal te hiilite kõrvale vastusest küsimusele, kas te siis tahate seda tühistada või mitte. Ma küsin teilt kolmandat korda: kas te tahate selle nõude, et 60% ainetundidest tuleks anda eesti keeles, tühistada või seda kuidagi muuta või ei taha te seda teha?
Aitäh! Mulle meenus Astrid Lindgreni loomingust tuntud küsimus, kas hommikune konjakijoomine on maha jäetud. Ma ei arva, et ma peaksin sellisele küsimusele jah- või ei-vormis vastama. Ma tahan, et gümnaasiumiõpilased valdaksid gümnaasiumi lõpetades eesti keelt tasemel, mis võimaldab neil aktiivselt osaleda Eesti ühiskonna elus ja kõrgkoolis eesti keeles õppida. Eestikeelne aineõpe gümnaasiumiastmes on kindlasti hea ja aitab sellele kaasa, eeldusel, et see toimub korralikul tasemel. Seetõttu pakun terve hulga meetmeid, mille abil saab tagada, et põhikoolilõpetajatel on piisav eesti keele oskus, nad suudavad hakata gümnaasiumiastmes eesti keeles õppima ning ka gümnaasiumiõpetajatel on küllaldane eesti keele oskus, et nad suudaksid oma ainet gümnaasiumiastmes eesti keeles anda. See on selge eesmärk. Kui me räägime sellest, kas reform on andnud märkimisväärselt häid tulemusi või on märkimisväärselt ebaõnnestunud, siis, jah, ma jään oma väite juurde. Tegelikult ei ole loodetud edasiminekut eesti keele valdamisel venekeelsetes koolides toimunud. On olnud väga positiivseid näiteid, mida tasub kindlasti tunnustada ja välja tuua, aga on olnud ka märkimisväärselt edutumaid näiteid. Tervikuna on edasiminek eesti keele oskamises olnud eesmärgist tunduvalt tagasihoidlikum. Kindlasti on koolides kahetsusväärseid näiteid ka selle kohta, et on toimunud tagasiminek aineteadmistes. Läheneda tuleb eesmärgipäraselt ja vaadata, et õpilased ei jääks hammasrataste vahele. Me ei peaks käsitlema eesti keeles õpetatavate ainete protsenti mingisuguse rahvusliku heitlusena ja vaatama iga juurdepandud protsenti kui jalatäit eestlusele juurdevõidetud maad. Me peame ikkagi hariduspoliitilisele küsimusele lähenema kui hariduspoliitilisele küsimusele ja leidma lahendusi, mis viivad sihile, milleks on vene emakeelega noortele hea eesti keele selgeks õpetamine. Ma arvan, et me ei peaks seda sihti seadma gümnaasiumiastme lõppu, vaid juba põhikooli lõppu. On ju teada – ma usun, et valdav osa pedagoogikateadlasi kinnitab seda –, et keeleõpe on palju efektiivsem ja tulemuslikum, kui see toimub nooremas eas. Nii et fookus peaks minema selgelt gümnaasiumilt põhikooliastmele.
Aitäh! Marika Tuus-Laul, palun!
Aitäh! Austatud härra minister! Sotsiaaldemokraadist minister Jevgeni Ossinovski on siin saalis selgelt öelnud, et ta kavatseb paari aasta jooksul sulgeda Põltsamaa Ametikooli, kuulsa kooli, Eesti Aleksandrikooli järglase. Ma rõhutan, et seal on praegu täiesti piisav õpilaste arv. Lapsed on öelnud, et nad ei hakka käima Paides, kus asuva kooliga tahetakse nende kool ühendada. Põltsamaal õpivad põhiliselt lähikonna lapsed. Äsja pandi sinna kooli veel väga suur raha sisse, seal sai valmis uus moodne praktikamaja ja nüüd oleks vaja ainult õpilaskodu korda teha, aga see raha võeti ära, rahastamine peatati. Inimesed on seal väga kurvad ja võitlevad oma kooli eest. Nad ei tea, mida teha, kas tulla ministeeriumi ette demonstreerima. Miks teie minister suretab välja neid armsaid maapiirkondi?
Aitäh! Üksikute kutsekoolide ja kutseharidusasutuste tuleviku kohta, ma möönan, ei ole ma ilmselt kõige pädevam vastuseid andma. Aga on selge, et Eesti kutsehariduse kvaliteet on ühest küljest küll aasta-aastalt paranenud, teisest küljest ma kardan, et juba lähitulevikus oleme silmitsi olukorraga, kus mitmed seni tehtud mahukad rahapaigutused just nimelt taristu loomisesse kutseharidussfääris tuleb väga kriitilise pilguga tagantjärele üle vaadata. Ma loodan, et need kutseõppeasutused, mis tegutsevad kohtades, kus on piisavalt õpilasi, kus koolitatakse õpilasi nendel erialadel, mille järele on tööturul suur nõudmine, ja kus antakse head haridust, saavad jätkata. Samas on selge, et kutseharidust andvate õppeasutuste võrgustik ei ole lõplik, see ei jää selliseks aegade lõpuni. Aga ma kindlasti edastan teie mure haridus- ja teadusministrile, kes loodetavasti annab teile täpsema vastuse.
Viktor Vassiljev, palun!
Aitäh, härra Riigikogu esimees! Austatud härra minister! Kui räägitakse koolidest ja vaieldakse nende üle, siis kõige sagedamini kisub see vaidlus ikka sinnakanti, et on eestikeelsed ja venekeelsed koolid. Aga see ei ole mitte kõige tähtsam probleem, see laheneb iseenesest, sest ega umbkeelseid venekeelseid inimesi enam juurde ei tule. Kuid kas valitsuse tasemel on arutatud ideed, et lühendada gümnaasiumiharidus 11 aastale? 12. klassis õpivad ju 18-aastased ehk täiskasvanud inimesed. Lõpuaktusel on mõnel tüdrukul juba kõht ees, mõnel isegi titt süles. Kas on mõistlik neid sunniviisil üritada 12. klassis hoida? Äkki teeks 12. klassi fakultatiivseks? Mis te arvate?
Aitäh! Vastuseks teie küsimuse esimesele poolele ütlen, et ma ei saa teiega nõus olla selles, et kui küllalt kaua oodata, siis kõik probleemid lahenevad ise ära. On küll üks vanasõna, mis soovitab istuda rahulikult jõekaldal ja oodata, kuni vaenlase laip mööda ujub. Aga ma arvan, et kui riik näeb probleemi, siis peab ta tegutsema. Kindlasti on probleem see, et mitmed venekeelset haridust andvad õppeasutused ei suuda oma lõpetajatele tagada nõuetele vastavat eesti keele oskust. See on suur probleem, sest need inimesed on tööturul vähem konkurentsivõimelised ega suuda aktiivselt osaleda Eesti avalikus elus. See on probleem ja sellega tuleb tegelda. Võib-olla see laheneb ühel või teisel viisil ise ära, nii nagu lahenevad lõpuks kõik probleemid, aga tulemus ei pruugi olla üldse selline, nagu meie näha tahaksime. Kuid teises küsimuses, kas lühendada gümnaasiumiaega ühe aasta võrra, minu osavõtul ühtegi arutelu toimunud ei ole ja ma ka ei tea, et selleteemalised arutelud oleksid kusagil käimas. Kui need peaksid kusagil toimuma, siis ma loodan, et ma saan nüüd nendest teada ja saan ka teile teada anda.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Infotunni aega on järel parasjagu nii palju, et Marika Tuus-Laul saab esitada ühe küsimuse tervise- ja tööminister Urmas Kruusele ning Urmas Kruuse saab ka vastata. Marika Tuus-Laul.
Aitäh! Austatud härra minister! Siin oli juttu sellest, et registreeritud töötuid on praegu üsna vähe. Registreeritud töötus tegelikult ei näita objektiivset olukorda, sest selles näitajas ei kajastu pikaajalised töötud ega kõik need, kes on registreerimisest välja jäänud. Aga minu küsimus on üldisem. Räägime veel kord rahvastikuprobleemist. Me teame, et pärast taasiseseisvumist on Eesti rahvaarv ametlikel andmetel kukkunud 250 000 inimese võrra. Noored, kes võiksid siin perekonna luua ja lapsi saada, lähevad Eestist ära, aga inimesi juurde ei tule, sündimus on hästi palju vähenenud. Rahvastikuteadlased ütlevad, et Eestis on rahvastikukriis, ja nad on seda tõestanud. Kas teie olete sellega nõus?
Aitäh, hea küsija! Ma pean teid jälle statistikaga kurvastama, sest ka pikaajalise töötuse määr on langenud 3,3%-le, eelmise perioodiga võrreldes peaaegu kaks korda. Aga see ei tähenda, et me veel sellega rahul oleksime. Mul on hea meel teile öelda, rääkides rahvastikutrendidest, et peale vanemahüvitise kehtestamist sündimus suurenes. Praeguse valitsuse tegelemine lapsetoetuse tõusu teemadega on tingitud just sellest, et sündimus suureneks. Reformierakond on pakkunud idee, et kolmanda lapse toetus oleks 300 eurot. Me lähtusime uuringutes selgunud asjaolust, et inimesed mõtlevad enne kolmanda lapse saamist väga põhjalikult, milline on nende majanduslik kindlustunne ja kuidas on neil võimalik elus hakkama saada. Ma olen ministrina veendunud, et me suudame rahvastikutrende muuta, sest see on ainukene võimalus säilitada oma keel ja kultuur. Siis tuleb ka kõik ülejäänu.
Täname ministreid! Infotund on lõppenud.
