Austatud Riigikogu, tere hommikust! Head jätkuvat aastat ka minu poolt! Alustame Riigikogu täiskogu IX istungjärgu esimese töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Urmas Reinsalu!

Austatud parlamendiliikmed! Juba aasta on kestnud sõda Ukrainas. Kogu Euroopas on julgeolekupoliitiline olukord kardinaalselt muutunud. Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused määrab kindlaks parlament. See on vundament, mille järgi pannakse paika riigi sõjaline strateegia ja teised riigikaitselised planeerimisdokumendid. Praegused Eesti julgeolekupoliitika alused kinnitati viis aastat tagasi, aastal 2010. Kui parlament need 2010. aastal kinnitas, siis kasutati selget formuleeringut, et julgeolekusituatsiooni muutumise korral tehakse julgeolekupoliitika alustesse korrektiivid. Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon esitabki nüüd eelnõu, et parlament teeks kardinaalselt muutunud julgeolekupoliitilise olukorra tõttu Vabariigi Valitsusele ettepaneku esitada Riigikogule uued Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused. Eesti Vabariik on juba mitmeid praktilisi samme riigi kaitseks astunud, muu hulgas on liitlaste üksused Eesti pinnal. Julgeolekupoliitika alustes peab olema selgelt öeldud, et meie siht on liitlaste alaline kohalolek Eestis. Julgeolekupoliitika alused on meie riigikaitse ja välispoliitika keskne planeerimisdokument, kuid see on ka selge signaal, mida me anname oma liitlastele ja avalikkusele selle kohta, milliseid sihte me näeme Eesti riigikaitse paremal korraldamisel. Ma loodan, et parlamendil õnnestub seda otsuse eelnõu menetleda selle istungjärgu jooksul. Aitäh!

Palun, Liisa-Ly Pakosta!

Head kolleegid! Aasta alguses toimunud tulekahju, kus oma elu jättis ema kahe lapsega, puudutas kindlasti meid kõiki. Päästeameti juht kutsus kõiki vastutustundlikke inimesi vaatama, kas on tehtud kõik, mis on võimalik. Rääkisin aasta alguses paljude omavalitsusjuhtidega, päästetöötajatega, elektrimüüjatega ja lastekaitsjatega ning selgus, et on tõesti üks koht, kus meie siin saalis saame aidata. Kui perekonnal lülitatakse elektrituruseaduse alusel elekter välja, aga perel oleks tegelikult õigus saada toimetulekutoetust või vajaks ta mingit muud abi, siis ei saa elektrimüüja võtta üle sotsiaaltöötaja ülesandeid ja hakata neid küsimusi lahendama. Küll aga on juba praegu kohalikul omavalitsusel kohustus peresid aidata ja neile asjakohast nõu anda. Paraku ei tea omavalitsused sageli või enamasti, millal kellelgi elekter välja lülitatakse. Selline oli ka aasta alguse traagilise juhtumi tagamaa. Isamaa ja Res Publica Liit annab üle eelnõu, mis ilma mingeid erilisi lisakulusid tekitamata loob lihtsa suhtluskorra elektrimüüja ja kohaliku omavalitsuse vahel, enne seda, kui mõnel perel elekter välja lülitatakse. Aitäh!

Kas on veel kõnesoove? Ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu. Riigikogu juhatus otsustab nende menetlusse võtmise Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt.
Nüüd, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 84 Riigikogu liiget ja puudub 17.

Nüüd, head kolleegid, asume arutama tänase päevakorra punkte. Ma palun saalis vaikust! Algab põhiseaduskomisjoni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu 820 teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Maruste!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Meil on täna käsil Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu on menetletud umbes kaks aastat, sestap pean vajalikuks meelde tuletada, miks ja milleks see kõik ette võetud on. Eelnõu menetleja on küll põhiseaduskomisjon, kuid eelnõu algatamise initsiatiiv ei tulnud ei komisjoni esimehelt ega komisjonilt endalt. See tuli Riigikogu Kantseleilt ja Riigikogu juhatuselt. Initsiatiivi põhjus oli kehtiva regulatsiooni ja praktika puudulikkus ja ebaühtlus ning vähene avatus.
Pean vajalikuks märkida ka seda, et minule on omistatud Riigikogu komisjonide materjalide 30 aastaks salastaja ja nüüd jälle salvestiste hävitaja staatus. Ma pole ei üht ega teist. Kõik eelnõus esitatud ettepanekud on sündinud pikas ja põhjalikus koostöös Riigikogu Kantseleiga, samuti Rahvusarhiivi inimestega. Eelnõu menetlemise ajal ei teinud ükski fraktsioon, ka mitte mõni opositsioonifraktsioon, ühtegi ettepanekut, st ei Keskerakonnalt ega IRL-ilt ühtegi ettepanekut ei tulnud.
Eelnõu esitamise vahetu ajend oli kohtuvaidlus Eesti Ekspressi ajakirjaniku ja Riigikogu Kantselei vahel nn elamislubade müügi uurimiskomisjoni materjalide, täpsemalt öeldes salvestiste kättesaadavuse asjus. Kohtuvaidlus on kahes kohtuastmes lõppenud ning on praeguseks Riigikohtus. Kahes esimeses astmes jäi Riigikogu Kantselei selgelt kaotajaks ning on suur tõenäosus, et nii läheb see ka Riigikohtus. Seega on Riigikogu paratamatult sunnitud täpsustama oma komisjonide töö tulemuste fikseerimise ja kasutatud materjalide staatuse reegleid.
Eelnõu 820 on kahe eelnõu, põhiseaduskomisjoni algatatud eelnõu 651 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna algatatud eelnõu 330 ühendamise tulemus. Nagu ma märkisin, aitas eelnõu ette valmistada ka Riigikogu Kantselei ja fraktsioonide esindajate töögrupp. Avaldan neile tänu tehtud põhjaliku töö eest!
Põhiseaduskomisjon valmistas teist lugemist ette möödunud aasta 2. ja 15. detsembri istungil. Komisjoni istungid olid pikad ja põhjalikud, seetõttu ei saa ma siin anda täpsemat ülevaadet komisjonis toimunud arutelul kõneldust. Ma kontsentreerun pakutud muudatustele. Kui kellelgi tekib huvi, siis edaspidise arutelu käigus võin viidata ka sellele, mida komisjonis arvati ja öeldi.
Muudatusettepanek nr 1. Nagu ma eelnevalt osutasin, on eelnõu 820 aluseks kaks eelnõu. Komisjoni ettepanek oli need sisult kattuvad eelnõud ühendada ja nii ongi saanud eelnõud 651 ja 330 üheks eelnõuks, eelnõuks 820. Komisjon oli selle ettepanekuga ka üksmeelselt päri.
Muudatusettepanek nr 2. Komisjoni liige Väino Linde tegi ettepaneku jätta omaaegsest eelnõust 651 välja punkt 1, mis muudaks põhiseaduskomisjoni senist nimetust. Komisjon asus seda ettepanekut toetama, kuna leiti, et muudetud nimi ei ole kõikehõlmav ning tekitab teiste komisjonide nimetustega võrreldes segadust.
Muudatusettepanekuga nr 3 sätestatakse Riigikogu uurimiskomisjoni töö tagamise regulatsioon. Kehtivas seaduses on siiani kindlaks määramata kohtuväline menetleja. Eelnõu esialgses versioonis pakutud lahendust, mille kohaselt oleks kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet, peeti ebaõnnestunuks, sest see tooks kaasa probleeme võimude lahususe vaatepunktist. Selle argumentatsiooni põhjal leiti, et uurimiskomisjonil peaks olema iseseisev trahvimisõigus.

Vabandust, ettekandja! Saalis on permanentne sumin, ei jääda vaikseks isegi peale kella helistamist! Head kolleegid, ma saan aru, et uus aasta on alanud. Aga siiski, austame ettekandjat!

Aitäh! Komisjon, olles asja arutanud, leidis, et uurimiskomisjonil peab olema instrument, et kohustada inimesi tulema uurimiskomisjoni ette. Kui nad seda ei tee, siis peaks olema võimalik neid trahvida. Nii nagu kohtud kohaldavad kohtumenetlust takistavate isikute suhtes trahvide määramist või sundi, antakse iseseisev trahvimisõigus ka uurimiskomisjonidele. Trahvi eesmärk on mõjutada isikut uurimiskomisjoni seatud kohustusi täitma. Trahviotsus peab olema motiveeritud ehk põhjendatud ja seda peab saama ka edasi kaevata. Edasikaebamise protseduuriline tee ei ole vist kõige õnnestunum, aga midagi tuli siia leida.
Muudatusettepanek nr 4 on tehnilist laadi. Eelnõus tehakse terminoloogiline täpsustus ja sellest ma lähemalt ei räägi.
Muudatusettepanek nr 5 lähtus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna initsiatiivist. Komisjoni ettepanek on muuta Riigikogu töö kaasavamaks ja avatumaks. Muudatusettepaneku kohaselt kutsub komisjon eelnõu arutelule need asjasse puutuvad huvigrupid, kes olid kaasatud eelnõu ettevalmistamisse ja soovivad osaleda eelnõu arutelul. Kaasamine võib hõlmata huvigruppide informeerimist eelnõu menetlemisest, nende arvamuse küsimist, istungile kutsumist seisukohtade tutvustamiseks jms. Seda otsustab komisjon.
Muudatusettepanekud nr 6 ja 8 puudutavad komisjonide töö helisalvestamist. Riigikogu komisjonide töö on väga eripalgeline – alustades riigikaitsekomisjoni ja lõpetades võib-olla maaelukomisjoni tööga, aga need on ainult näited –, arutatavate teemade ring on väga mitmekesine ja erineva julgeolekuriski astmega. Sellest lähtudes arutas põhiseaduskomisjon tõsiselt riigikaitsekomisjoni ettepanekut, et komisjonidele peab jääma autonoomia, otsustamaks istungite salvestamise vajalikkuse üle. Põhiseaduskomisjon arvestas riigikaitsekomisjoni ettepanekut sisuliselt. Põhiseaduskomisjon asus seisukohale, et kohustusliku helisalvestamise sätestamine ei ole mõistlik, arvestades komisjonide töö erisugust spetsiifikat, ning seetõttu leiti, et on õigustatud jätta komisjonidele paindlikkus. Komisjoni tehtud ettepaneku nr 8 kohaselt nähakse ette, et komisjoni istung helisalvestatakse, kui komisjon ei otsusta teisiti. Seega võib komisjon üldisest istungi helisalvestamise kohustuse reeglist oma otsusega kõrvale kalduda. Siinjuures on komisjonile jäetud vaba voli otsustada, kas otsus tehakse iga kord eraldi või tehakse see üks kord. Komisjoni otsust helisalvestamisest loobuda ei ole vaja, kui istungil käsitletakse riigisaladust või salastatud välisteavet või kui istung toimub väljaspool Riigikogu hoonet. Helisalvestiste säilitamise kohta tegi komisjon muudatusettepaneku nr 9, selle juurde ma tulen aga edaspidi.
Muudatusettepanek nr 7 on tehnilist laadi täpsustus ja sellel ma pikemalt ei peatu.
Muudatusettepanek nr 9. Eelnõu üks peaeesmärke on ühtlustada komisjonides istungite protokollide tegemise praktikat ning muuta sellega komisjonide töö avatumaks, läbipaistvamaks ja informatiivsemaks. Seetõttu muudetakse eelnõuga komisjonide protokollid senisest põhjalikumaks, protokollid peavad kajastama istungi käiku ning vastuvõetud otsuste ja seisukohtade kujunemist. Kui keegi soovib lähemalt vaadata, siis see on kirjas eelnõu §-s 39. Vaba arutelu võimaldamiseks ei seostata neid arutelusid isikutega, kuid kõneleja seisukohad protokollitakse tema taotlusel täpselt. Lisaks näeb eelnõu ette, et komisjoni liikme nõudmisel kantakse komisjoni istungil tehtud hääletuse tulemused protokolli nimeliselt. Protokoll muutub avalikuks peale selle allkirjastamist ja dokumendiregistrisse kandmist. Selleks, et põhjalikku protokolli koostada, komisjoni istungid helisalvestatakse. Helisalvestis on protokolli koostamise abivahend. Komisjoni ettepanek on määrata kindlaks helisalvestise staatus ja näha ette selle säilitamise aeg. Komisjoni ettepanek on sätestada, et helisalvestis on abivahend protokolli koostamiseks ning sellel olev teave on mõeldud asutusesiseseks kasutamiseks. Kuna helisalvestisel on abistav funktsioon, tema põhjal valmib põhjalik dokument, siis helisalvestist ennast dokumendina ei vaadelda ning eraldiseisvana ei ole sel väärtust, st arhiiviväärtust on üksnes helisalvestise põhjal valmival protokollil. Seetõttu on komisjoni ettepanek helisalvestis säilitada kuni Riigikogu koosseisu tööaja lõpuni, kuna koosseisu lõppedes langevad eelnõud menetlusest välja. Komisjonis arutleti ka võimaluse üle helisalvestis säilitada kuni protokolli valmimiseni, kuid kuna praktikas on esinenud situatsioone, kus protokollis kajastuvat teavet on vaidlustatud ning on osutunud vajalikuks seda kontrollida, siis leiti, et helisalvestis – juhul muidugi, kui istung on helisalvestatud – võiks olla kättesaadav vähemalt koosseisu tööaja lõpuni.
Muudatusettepanek nr 10 reguleerib salvestisele juurdepääsu. Kuna helisalvestis on abivahend, mis ei ole mõeldud avalikuks kasutamiseks, siis ettepanekuga nähakse ette, et helisalvestisele on juurdepääsuõigus komisjoni ja juhatuse liikmel ning komisjoni ametnikul oma tööülesannete täitmiseks. Teised isikud võivad helisalvestisega tutvuda põhjendatud huvi korral komisjoni esimehe loal. Põhimõtteliselt sama printsiibi järgi käib meil ka nende Riigikogu liikmete osalemine komisjoni töös, kes ei ole komisjoni liikmed. Põhjendatud huviga on tegemist näiteks juhul, kui istungist osavõtja soovib protokollis kajastatu õigsust kontrollida. Ettepaneku tegemisel on arvesse võetud komisjoni istungite kinnisuse printsiipi, mis omakorda on kantud vaba diskussiooni tekkimise soodustamisest ning üldtunnustatud Chatham House'i reegli rakendamisest komisjonide töös.
Muudatusettepanekud nr 11 ja 12 seonduvad terminoloogia täpsustamisega ja siin mul midagi kommenteerida või tutvustada ei ole.
Muudatusettepanek nr 13. Riigikogu riigikaitsekomisjon tegi ettepaneku täiendada Riigikogu kodu- ja töökorra seadust Riigikogu otsuse jõustumise sättega. Meil on olemas seaduste jõustumise kord, see on põhiseaduse §-s 108. Üldreegel on, et seadus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Riigikogu otsuse suhtes sellist täpset korda ei ole. Riigikaitsekomisjonil oli ettepanek just seoses Riigikogu otsustega Kaitseväe kasutamise kohta välisriikides. Otstarbekas oleks, et selline otsus jõustuks allakirjutamisel, kui otsuses endas ei sätestata teist tähtaega. Komisjon leidis, et see on asjakohane ettepanek, ja oli sellega päri.
Muudatusettepanek nr 14. Komisjoni ettepanek on jätta eelnõust välja rakendussäte, mis reguleerib seda, kuidas käituda olemasolevate helisalvestistega. Kuna täna arutluse all olevate muudatusettepanekutega reguleeritakse helisalvestite staatus ja säilitamise tähtaeg etteulatuvalt, pärast seaduse jõustumist, siis rakendussätet vaja ei ole. Nendele materjalidele, mis on olemas, sh salvestised, laieneb avaliku teabe seaduses sätestatud kord.
Muudatusettepanek nr 15 reguleerib selliste Riigikogu otsuste eelnõude menetlemist, mida arutatakse ainult ühel lugemisel. Nimetatud regulatsioon hõlmab riigi ametiisikute ametisse nimetamist või ametist vabastamist, nõukogu liikmete nimetamist ja Riigikogu välisdelegatsioonide moodustamist. Komisjoni ettepanek on lisada sellesse loetellu ka Riigikogu eri-, uurimis- ja probleemkomisjoni liikmete või asendusliikmete vahetamise eelnõud, kuna ka nende puhul ei ole otstarbekas ega vajalik teha mitut lugemist. Nii sujuks meie töö kiiremini.
Muudatusettepanekuga nr 16 tehakse terminoloogiline täpsustus.
Muudatusettepanek nr 17 fikseerib eelnõu seadusena jõustumise. Komisjoni ettepanek on jõustada eelnõu, kui see saab seaduseks, s.a 1. märtsil.
Seega on mul lahti seletatud need muudatusettepanekud, mida põhiseaduskomisjon arutas. Kordan veel, et arutelud olid pikad ja põhjalikud ning detailset ülevaadet kõikidest asjadest anda oleks keeruline. Ma olen valmis vastama kõikidele küsimustele. Aitäh!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud põhiseaduskomisjoni esimees! Minu küsimus on teie kõne alguse kohta. Te nimelt ütlesite, et helisalvestiste hävitamine ei ole teie isiklik initsiatiiv, vaid see kõik on toimetatud suurimas üksmeeles. Mulle meenub, et umbes aasta tagasi toimus Riigikogu vanematekogu, kus olid kohal fraktsioonide esimehed. Toona olin mina Keskerakonna fraktsiooni esimehena ja Sven Mikser, toonane Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esimees, vastu sellele, et need salvestised hävitatakse. Me ei näinud hävitamiseks ka mingit ratsionaalset põhjust, sest teadupärast ei saa neid salvestisi enam säilitada lindikogumitena, vaid neid on võimalik säilitada digitaalselt. Vaevalt need salvestised nüüd interneti täis panevad. Kas te seletaksite veel kord, miks ei ole neid võimalik säilitada?

Praegused salvestised kujutavad endast korrastamata massiivi. Salvestisi on kümnetes, kui mitte sadades tundides, kui kõigi komisjonide salvestised kokku võtta. Kui me tahame neid säilitada selleks, et neid saaks mingisugusel ratsionaalsel viisil kasutada, siis tuleks seda massiivi korrastada. Te ju teate, kuidas komisjonide istungid toimuvad. Seal räägitakse teemast, aga räägitakse ka kõrvalistest asjadest, tehakse nalja ja mis iganes. Iseenesest ei ole ka selge, kes parasjagu räägib, salvestise kasutamisel peab aga olema arusaadav, et räägib näiteks Kadri Simson või Aivar Sõerd, muidu on see suur kogum müra. Me küsisime spetsiaalselt, mida arvab sellest korrastamata massiivist Rahvusarhiiv. Rahvusarhiivi inimesed vastasid, et neid see korrastamata mass ei huvita. Sellest lähtuvalt on siia kirja pandud see, mis siin kirjas on, ehk me säilitame salvestisi kui abimaterjali ühe koosseisu tööaja jooksul ehk neli aastat. Avaliku teabe seaduse kohaselt võib asutusesisest teavet säilitada viis aastat ja erandjuhtudel võib asutuse juht võtta vastu otsuse, et seda säilitatakse kuni kümme aastat (see on kasutusel näiteks diplomaatiliste memode puhul). Aga kas me peaksime seda korda siin rakendama või mitte? Me leidsime komisjonis peale pikki arutelusid, et jääme ühe koosseisu reegli juurde. Oli ka ettepanekuid, et salvestis tuleks hävitada kohe, kui protokoll on koostatud. Nii et see on pikkade arutelude tulemus, mis on siin eelnõus pakutud.

Aitäh! Palun, Siim Kiisler!

Aitäh! Hea ettekandja! Mul on küsimus viienda muudatusettepaneku kohta: "Komisjon kaasab eelnõu arutellu need asjassepuutuvad huvigrupid, kes olid kaasatud eelnõu ettevalmistamisel ja kes soovivad osaleda eelnõu arutelul." Miks just need huvigrupid? Teatavasti on kõige suuremad probleemid tihti nendega, keda ei ole eelnõu ettevalmistamisse kaasatud, sest just nende arvamust ei ole arvesse võetud. Miks te süvendate selle ettepanekuga huvigruppide ebavõrdsust? Kui näiteks ministeerium otsustab teatud rühma kaasata, aga mõnda samas valdkonnas tegutsevat MTÜ-d, kes ei jaga tema seisukohti, ei kaasa, miks te siis ei soovi, et neid võiks komisjoni tasemel kaasata? Miks te tahate taas kord eelistada just neid, kes on olnud kaasatud juba eelnevas etapis?

Aitäh! Osaliselt olen ma teiega nõus. Nagu selle ettepaneku arutelu käigus ilmnes, on Riigikogu töös olnud praktikat, kus eelnõu ettevalmistamisse valitsuse tasandil on olnud kaasatud terve hulk huvigruppe, kes on saanud oma arvamuse välja öelda, aga kui asi on jõudnud Riigikogusse, siis ei ole mitte kõigil olnud võimalust tulla veel kord oma asja eest seisma. Me pakume seda, et vähemalt neil oleks see kindlasti võimalik, et need inimesed, kes on osalenud, näidanud üles huvi ja oma ettepanekutega lagedale tulnud, saaksid osaleda ka Riigikogus toimuvas menetluses. Ega ei ole keelatud, et Riigikogu omal initsiatiivil kutsub kohale kõik asjaomased isikud. Eelnõu menetlus võib olla väga pikk, selle aja jooksul võivad huvigrupid tekkida ja kaduda ning probleemid teiseneda. See on täiesti loomulik, et huvigruppe kutsub Riigikogu osalema ka edasise töö käigus. See on iseenesestmõistetav. Aga me peaksime välistama, et need inimesed, kes on osalenud eelnõu ettevalmistamise staadiumis, pärast, Riigikogu tasemel seda enam teha ei saa. See oli selle asja mõte.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma ei saa teiega nõustuda, et kunagi võiksid tekkida identifitseerimisprobleemid, kui on vaja öelda, kas räägib Aivar Sõerd või Kadri Simson. See näide, mille te tõite, ei olnud minu arvates realistlik. Aga küsimus on mul teisel teemal. Te võib-olla mäletate võlaõigusseadust. Selle esimest teksti töötati välja kas seitse või kaheksa aastat ja sellega tegeles, ma mälu järgi ütlen, kolm Riigikogu koosseisu. Kõik järgmised koosseisud kasutasid ka kõiki eelmiste koosseisude materjale, kõike, mida oli arutatud ja mida eelmised koosseisud olid kasutanud. Kujutame ette olukorda, kus tõesti on neid arvamusi ja arutelusid vaja teada. Miks te lõikate sellise võimaluse ära?

Teil on osaliselt õigus. Tõesti on asju, mida valmistab ette mitu koosseisu ja võib tekkida vajadus tulla asjade alguse juurde tagasi. Aga kui me läheme seda teed pidi, et me koostame põhjaliku protokolli – see on eelnõu taotlus, et protokollid saaksid ühtlustatud ja oleksid põhjalikud, et neis kajastuks ka otsuste kujunemise käik –, siis salvestiste tähendus asjade mõistmisel kahaneb. Ma ise ei välistaks seda, et komisjon võib vastu võtta otsuse, et kuna eelnõu menetlus kestab väga kaua, siis säilitatakse kõik materjalid, mida võib vaja minna eelnõu edaspidise menetlemise käigus. See võimalus on olemas, seda saaks erandina teha.

Aitäh! Palun, Kadri Simson, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mina kuulun Riigikogu rahanduskomisjoni, kus ei tehta salvestisi ja protokoll on n-ö laiendatud päevakord, seal ei kajastata mitte mingit arutluskäiku. Mul ei oleks mitte midagi selle vastu, kui selle asemel, et kaitstakse igaühe õigust sellel koosolekul nalja teha, toimiks koosolek nii, et koosoleku juhataja, komisjoni esimees, annab sõna ja see sõnavõtt on sisukas ning seda ei häbeneta hiljem näha kas laiendatud protokollis või kuulata lindilt. Kas te väidate, et selle uue eelnõuga hakkavad ka rahanduskomisjoni protokollid automaatselt edasi andma arutelu käiku või jäävad nad niisama üldsõnaliseks, nagu nad on senini olnud?

Meie püüame siin kehtestada üldregulatsiooni, mis peaks kehtima kõikide komisjonide kohta. Nagu ma ütlesin, komisjonidel on oma eripära, näiteks on see riigikaitsekomisjonil ja väliskomisjonil. Ka rahanduskomisjonil on oma spetsiifika, võimalik, et on koormav teha arendatud protokolli, protokollides seisukohti näiteks 400 muudatusettepaneku kohta. Aga see reegel, mida me püüame siin kehtestada protokollide sisu kohta, peaks siiski laienema kõikidele komisjonidele. Ma loodan väga, et komisjonide protokollid saavad usaldusväärseks ja informatiivseks dokumendiks, mida nad idee kohaselt ka peaksid olema, ning kantuna dokumendiregistrisse saavad nad aluseks ajaloolistele hinnangutele ja analüüsidele. Ma loodan seda.

Aitäh! Palun, Siim Kiisler, teine küsimus!

Aitäh! Te rõhutasite alguses, et selle eelnõu esitamise põhjus on praeguse regulatsiooni vähene avatus. Mina küll ei näe suuremat avatust selle eelnõu tekstis, eriti kui võtta arvesse, et kui see seadus sellisena vastu võetakse, siis kaasamise korral koheldakse sihtgruppe selle seaduse mõistes erinevalt. Öelge, palun, mida hullu juhtuks, kui me ei võtaks seda seadust vastu. Mis siis väga halvasti oleks?

Korrastamatus kestaks lihtsalt edasi. Me reguleerime Riigikogust väljapoole jäävat elu detailideni, samas on meie enda sisemine asjaajamine üsna korrastamata ja väga ebaühtlane. Seda ei saaks riigi keskasutus endale lubada ega peaks lubama. Mis puudutab avatust, siis suurema avatuse tagaksid kaks asja. Esiteks, põhjalikumad, detailsemad, informatiivsemad protokollid, mis kantuna dokumendiregistrisse on kõigile kättesaadavad, igaüks võib neid lugeda ja mõista, kuidas arutelu käis. Teiseks see, mida ma teile juba korra püüdsin selgitada, et Riigikogus eelnõude menetlemisse oleksid kaasatud vähemalt kõik need, kes olid ka algul menetlemise juures, juhul kui nad seda soovivad. Tuleb välja, et praktika praegu alati selline ei ole.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on mõnevõrra eetiline või filosoofiline küsimus. Millega me siin saalis tegeleme? Kas me teeme siin ajalugu või teeme midagi häbiväärset? Millega me tegeleme komisjonides? Kas me seal mõtleme ja arutleme ning need mõtted on väärt seda, et neid kuuleksid ka meie järeltulijad, või tehakse seal midagi häbiväärset, mis on vaja kindlasti hävitada? Selgitage mulle, palun, miks tänapäeva maailmas, kus tehniliselt on võimalik kõigi komisjonide tööaeg ära salvestada ning hoida neid salvestisi ühel ja samal andmekandjal, on kindlasti vaja kõik need materjalid hävitada?

Ma ei nõustu teiega, et kõik materjalid hävitatakse. Praegu ei salvesta oma tööd rahanduskomisjon ja riigikaitsekomisjon, erikomisjonid jätan ma siit välja. Seega, praktika ei ole ühtne. Edasi. Meie tööl on kaks taset. Esiteks, suure saali töö, mida me siin praegu teeme ja mille kohta koostatakse stenogramm. Te olete ise seda lugenud, seal kajastatakse iga sõna täpselt. Komisjonides ei tehta ainult salvestisi, seal on ka suur hulk memosid, analüüse, arvamusi, ettepanekuid, kirju jms. Ka see on komisjoni töö, need dokumendid on samaväärsed salvestistega ja me peaksime nende staatuse täpselt kindlaks määrama. Tuletan meelde, et käimas on kohtuvaidlus Riigikogu Kantselei ja ajakirjaniku vahel. Kahes kohtuastmes on vaidlus läbi ja asi on Riigikohtus. Tulenevalt sellest, et meil on nende abimaterjalide, sh salvestiste staatus kindlaks määramata, on väga tõenäoline, et see kohtuvaidlus lõpeb Riigikogu Kantselei, seega ka Riigikogu kahjuks. Kuna materjalide staatus on kindlaks määramata, tuleb meil midagi ette võtta ja seda asja täpsemalt reguleerida. Veel kord ütlen, et kui protokollid muutuvad sisuliseks ja põhjalikuks – seda nad peaksid oma idee kohaselt ka olema –, siis ei muutu komisjonide töö mitte sugugi salastatumaks, vaid, vastupidi, avatumaks, sest salvestised praeguse regulatsiooni kohaselt, kui on suur massiiv korrastamata andmeid, ei anna tegelikult uut informatsiooni juurde.

Aitäh! Palun, Rein Lang!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Mina olen selles debatis osalenud rohkem kui aasta. Võib-olla on mul halb mälu, äkki sul on parem. Kas sinule meenub mõni selles debatis osaleja, ükskõik millisest erakonnast, kes olnuks vastu sellele, et anda salvestised arhiivi arhivaalidena, kui arhiiv seda sooviks?

Hea küsija! Ei, keegi ei olnud selle vastu. Kui arhiiviinimesed tulid Riigikogusse, siis küsiti, kas neil on nende salvestiste vastu huvi. Nad ütlesid, et ei ole. See oli selge expressis verbis vastus. Mida meie siis edasi teeme?

Aitäh! Palun, Urmas Reinsalu!

Aitäh! Austatud ettekandja! See on praegu ikkagi üsna Orwelli jutt. Me räägime sellest, et me tegutseme demokraatia ja avatuse nimel. Meil on olemas need salvestised, mida säilitatakse. Aga selleks, et saavutada avatust, demokraatiat ja informatsiooni kättesaadavust, seame eesmärgiks, et me teatud aja pärast need lindistused väga selgel põhjusel hävitame. Ettekandja tõi välja, et nende lindistustega ei ole võimalik töötada, kuna – ma tsiteerin ettekandjat – istungil tehakse nalja. Seal tehakse nalja, räägitakse ebaolulisi asju ja sellepärast ei ole võimalik nende lindistustega töötada. Minu väga konkreetne küsimus on see: kui seadus jõustub 1. märtsil, siis millal eelnõu järgi selle koosseisu komisjonide istungite lindistused hävitamisele lähevad?

Kõigepealt, te ei tsiteerinud mind just kõige täpsemalt, aga ma võtan seda kui arvamuse väljendust. Mida me siis informatsiooniks peame? Kas seda, mida kirjutatakse protokollides ja mis kantakse dokumendiregistrisse, või seda, mis komisjonides toimub? Kordan veel, et eelnõu taotlus on muuta protokollid sisuliseks, ülevaatlikuks ja informatiivseks. Selleks, et seda saavutada, on vaja istungid salvestada. Samasugune regulatsioon, mida ma teile siin tutvustasin, on kasutusel sellises teie arvates ilmselt ebademokraatlikus riigis nagu Rootsi. Ma käisin spetsiaalselt Riksdagis uurimas, kuidas on nende dokumendimajandus korraldatud. See, mis praegu teile on pakutud, on üsna sarnane sellega, mida nemad kasutavad. Arvamused, memod jne, sh helisalvestised, on abimaterjalid, selleks et saaks koostada dokumendi. Dokument koostatakse meil elektrooniliselt, lisaks on paberdokument. See jääb ajalukku, sellele pannakse põhirõhk. Aga kui meil on korrastamata massiiv helisalvestisi, siis tänapäeva digitaalses maailmas on esimene tingimus see korrastada. Kes selle töö ära teeb, ma ei tea. Arhiiv ei taha seda teha. Teiseks, kas me oleme ikkagi veendunud, et nende salvestistega ei hakata manipuleerima või neid ka Riigikogu naeruvääristamiseks või kahjustamiseks kasutama? Tänapäevases digitaalses maailmas ei ole see sugugi välistatud. Selleks, et Riigikogu säilitaks oma väärikuse ja usaldusväärsuse, esitades paremat ja täpsemat informatsiooni, tuleks see muudatus kindlasti kasuks.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Mina töötasin kümme aastat kultuurikomisjonis. Võin öelda, et salvestamine ja protokollimine olid seal vist võrdsed tegevused, sest kõik said ka protokolle lugeda ning need olid informatiivsed. Võin selle tuua näitena, kuidas võiks üldse komisjon töötada. Ma räägin aga ka tuleviku suhtes. On komisjone, kus protokollid kajastavad ainult seda, millal istung algas ja mis kell lõppes. Neil on olemas ka salvestised. Mis jääb alles tuleviku jaoks? Kas ainult protokoll? Aga kus on siis kirjas selles valdkonnas kõik need 20 aastat tehtud põhitöö?

Eesmärk on, ma kordan veel, see, et protokollid oleksid põhjalikud. Kui kultuurikomisjonis ongi niimoodi olnud, siis on väga hea. Aga salvestis iseenesest ei kajasta kogu komisjonis tehtavat tööd või arvamuste kujunemist. Töö osaks on ka mitmesugused kirjalikult esitatud arvamused, eelnõude projektid, igasugune materjal. Mis staatus nendel on? Kas need kaovad kõik ära? Kui me säilitame ainult salvestise, siis peab meeles pidama, et see on ainult osa komisjoni tööst. Taotlus on muuta protokollid põhjalikeks, arvamuste kujunemist kajastavateks dokumentideks, kus on kirjas ka hääletamistulemused. Kui mõni rahvasaadik soovib, et protokollis kajastataks nimeliselt ja täpselt seda, mida ta ütles või arvas, missugune ta seisukoht on, siis see on võimalik ja täiendus kantakse rahvasaadiku taotluse korral protokolli.

Aitäh! Palun, Arto Aas!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma ei näe küll praegusel süsteemil väga suuri puudujääke, aga sellegipoolest on hästi sümpaatne, et te olete võtnud endale ebameeldiva ülesande korrastada Riigikogu sisemist töökorraldust ja praktikaid ühtlustada. Mul endal on olnud mõnikord päris hea meel, et need lindistused on olemas olnud. Kas te ühe variandina olete kaalunud ka võimalust teha avaliku teabe seaduses protokollidele erand, et need oleksid kümme aastat ette nähtud ametkondlikuks kasutamiseks ja siis muutuksid avalikuks? See aeg enne avalikustamist oleks lihtsalt pikem, selleks et ei toimuks mingit päevapoliitilist vendetat, aga samas jääks mingi jälg ka maha.

Komisjonis me sellise rakursi alt, nagu sa küsisid, asja ei arutanud. Oli jutuks see, millise regulatsiooni kehtestab avaliku teabe seadus. Seda ma juba tutvustasin: neid materjale säilitatakse viis aastat ja asutuse juhi otsuse alusel võidakse seda aega pikendada veel viis aastat. Kuna siiamaani ei ole olnud mingisugust sisemist regulatsiooni, mis laieneks ka salvestistele, siis tuleb eeldada, et olemasoleva materjali kohta kehtib avaliku teabe seadus. Kui see eelnõu, mida me praegu menetleme, saab seaduseks, siis me oleme kehtestanud eriregulatsiooni sellele materjalile, sh salvestistele. Need on siis mõeldud ametkonnasiseseks kasutamiseks ja ametkonna juht, näiteks Riigikogu juhatus, saab otsustada, kas seda aega pikendada veel viieks aastaks. Pikendada on võimalik, aga ainult viieks aastaks. Pikemat aega me eraldi ei arutanud.

Palun, Urmas Reinsalu, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! See arutelu siin meenutab ikkagi natuke Orwelli, et sõda on rahu. Selle eelnõu eesmärgist rääkides kasutatakse eufemismi "korrastamine", mis tähendab tegelikult teatud tähtaja möödumisel hävitamist. Ma ei saa aru, kuidas saab seda niimoodi parlamendis edasi anda. Minu küsimus on väga selge. Küsisin seda juba enne, aga ei saanud vastust. Kui see seadus jõustub 1. märtsil, siis millise tähtaja möödumisel peab hävitama praeguse koosseisu lindistused?

See ei ole selle seaduse reguleerimisala, selle näeb ette Riigikogu Kantselei töökorraldus. Riigikogu Kantselei otsustab, mis tähtaja jooksul või kuidas seda tehakse. Meie püüame kehtestada printsiipi, et säilitamise aeg oleks ühe Riigikogu koosseisu ametis oleku aeg. Tähtaja saabudes kukuvad kõik eelnõud menetlusest välja, kellad keeratakse nulli ja alustatakse uuesti. Seda, missugune informatiivne tähendus on salvestisel, mis tehti, ütleme, 2013. aasta 15. märtsil, mina ei tea. Ma ei oska sellele küsimusele vastata.

Palun, Ken-Marti Vaher!

Aitäh! Hea ettekandja! Mul on küsimus selle eelnõu mõju kohta. Tavaliselt tuuakse välja ka eelnõuga kaasnevad kulud. Ma palun vabandust, kui te olete sellest rääkinud, aga mina ei ole seda tähele pannud. Aga kui palju läheb riigile maksma see teie viidatud uus ühtlustatud kord, mis näeb ette sisulisi protokolle? Kui palju inimtöötunde olete arvestanud selleks juurde igale komisjonile ja Riigikogu Kantseleile, kui palju maksab nende salvestiste hävitamine iga koosseisu töö lõpus jne?

Kulusid me komisjonis eraldi ei arutanud. Leidsime, et tuleb lihtsalt töömeetodeid korrigeerida, ametnikud asuvad tööle natuke teistsugusel viisil, kui nad on siiamaani harjunud. Ka salvestiste hävitamine, mida te nimetasite, ei nõua erilisi vahendeid ega ressursse. Järgmine koosseis võib salvestised lihtsalt üle kirjutada, nii et see ei ole kulukas ettevõtmine. Kui me tahame aga säilitada kõiki salvestisi – Rahvusarhiiv neid ei taha –, siis peame küll kulusid kandma. Riigikogu Kantselei peab siis tööle võtma mitu arhiiviinimest, kes hakkavad seda massiivi korrastama ja arhiveerima.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev, teine küsimus!

Aitäh! Ma tahan täpsustada. Kui mõni komisjon tõesti kõik need aastad ei ole teinud põhjalikke protokolle ja informatsioon on säilinud ainult salvestistel, kas meil on siis üldse õigust seda ainsat informatsioonikandjat hävitada? Te rääkisite, et kardate manipuleerimist, aga võib manipuleerida ka siis, kui informatsiooni ei ole. See on mütoloogia, te teate seda väga hästi.

Praegust olukorda ei ole sugugi mina tekitanud, see on lihtsalt nii kujunenud. Kas meil on õigus lindistusi hävitada? Ma küsin vastu, kas te olete mõnda lindistust kuulanud. Te ei ole mitte ühtegi kuulanud. Mina olen. Võin öelda, et on päris kannatusterohke ettevõtmine kuulata näiteks kaks tundi komisjoni istungi salvestist. Ma tunnen kaasa nendele ametnikele, kes peavad praeguse tehnoloogia abil salvestiste põhjal tegema korraliku protokolli. See on vaevarikas ning väga suurt täpsust ja ka mõistust nõudev ettevõtmine. Aga juba selle massiivi kuulamine nõuab väga palju kannatust. Arvata, et salvestiste hävitamine tekitab pöördumatut kahju kultuuriloole või poliitilisele ajaloole, on minu arvates liialdus. Komisjoni tööd kajastavad ka teised materjalid: eelnõud, seletuskirjad jms. Ka need kajastavad komisjoni tööd. Neid säilitavad nii nende esitajad kui ka komisjonid. Mina ei tähtsustaks helisalvestisi üle.

Aitäh! Palun, Paul-Eerik Rummo!

Aitäh! Tänan põhjalike selgituste eest! Mind hakkasid huvitama Rahvusarhiivi argumendid, miks nad ei ole huvitatud nende materjalide arhivaalidena käsitlemisest ja enda hoolde võtmisest.

Ma täpselt ei oska teile vastata, sest mina isiklikult sellel kohtumisel ei olnud. Seal olid Riigikogu Kantselei ametnikud ja meie töögrupi liikmed, kes arhiivi töötajatega kohtusid ja esitasid meie palvel küsimusi. Ma mõistsin nii, et Rahvusarhiivil on omad reeglid ja põhimõtted, mida nad peavad dokumendiks ja säilitamisväärtusega materjaliks. Nad leidsid, et salvestiste korrastamata massiiv ei ole dokument arhiiviseaduse tähenduses. See oli põhjus, miks nad seda materjali vastu ei võtnud.

Aitäh! Palun, Inara Luigas!

Aitäh! Austatud ettekandja! Minu arust on see mõnes komisjonis ikkagi suur samm edasi, kui tehakse salvestis ja siis reglemendile vastav protokoll. Ma tulen tagasi rahanduskomisjoni juurde. Ka kolleeg Kadri Simson mainis, et praegu puuduvad rahanduskomisjonis nii protokollid kui ka salvestised. Mina isiklikult tunnen nendest väga suurt puudust, sest mitte ühtegi vormile vastavat sisulist dokumenti ühestki arutelust alles ei jää. Kas komisjonis oli juttu, et teatud puhkudel võiks mõnda komisjoni istungi salvestist kauem säilitada? Näiteks võib tuua selle, kui istungil on arutatud EFSF-i või ESM-i rahalisi kohustusi. Kui riik võtab kunagi tulevikus laenu ja seda komisjoni istungil arutatakse, kas siis ka neid salvestisi ei võiks kauem säilitada?

Kui teie kirjeldus rahanduskomisjoni tööst vastab tõele, siis on see olukord kahetsusväärne. Sel juhul on halvasti fikseeritud, missugused otsused mis põhjustel tehtud on. Selle eelnõuga soovitaksegi seda korda muuta, ühtlustada töö dokumenteerimise reegleid ning muuta need põhjalikumaks ja läbipaistvamaks. Selle nurga alt, millest te rääkisite ja mida esile tõstsite, me seda teemat ei käsitlenud, sest me ei saanud tõesti arutada seda komisjonide kaupa. Aga me eeldasime, et need komisjonid, kes tundsid ennast puudutatuna, esitasid oma ettepanekud. Näiteks oli riigikaitsekomisjon väga aktiivne seisukohtade esitamisel, et meie otsuses kajastuksid nende spetsiifika ja huvid. Eelnõu ettevalmistamise käigus käis koos töögrupp, kus osalesid kõikide fraktsioonide esindajad, aga keegi küsimust selle rakursi alt ei tõstatanud. Me omal initsiatiivil sellega eraldi ei tegelnud. Aga miski ei sega komisjoni vastu võtmast otsust, et see on niivõrd oluline ja neid materjale säilitatakse edaspidi kauem. Miski seda ei sega, ei ole kohustust kõiki salvestisi hävitada.

Palun, Ken-Marti Vaher, teine küsimus!

Tänan! Hea ettekandja! Te mainisite ühes oma hiljutises vastuses, et helisalvestised on mõistlik hävitada või, juriidiliselt öeldes, limiteerida nende säilitamise aega ühe Riigikogu koosseisu tööajaga, sellel põhjusel, et neid on digiajastul võimalik manipuleerida. Minu teada on mitmed komisjonid siiamaani helisalvestisi säilitanud ja teinud ka korralikke protokolle. Kas teile on teada juhtumeid, kui neid helisalvestisi on manipuleeritud? Kui teile on see teada, siis kes on seda teinud? Kui seda tehtud ei ole, siis kes teie hinnangul selle spekulatsiooni kohaselt võiks tulevikus olla see manipuleerija, kui helisalvestised säilitatakse, nagu seda on seni tehtud?

Mul ei ole võimalik tuua näiteks konkreetset üksikjuhtumit, kui seda salvestist ennast oleks manipuleeritud. Teil võib olla õigus selles, et selle ohuga on üle pingutatud, kuid see on siiski tehniliselt võimalik. Meie argument oli, et aruteludel öeldut võidakse kontekstist välja kiskuda, lihtsalt võetakse üks lausejupikene välja ja lastakse lendu. Niisugune kontekstist väljarebitud salvestusjuppide käibelelaskmine kas iroonilistel, pahatahtlikel või mis tahes eesmärkidel on täiesti võimalik. See oli meie argument.

Aitäh! Palun, Paul-Eerik Rummo, teine küsimus!

Aitäh! Kindlasti on väga hea, kui see seadus toob endaga tulevikus kaasa selle, et komisjonide protokollid muutuvad põhjalikumaks ja stenogrammilaadsemaks. Aga ma küsin eneseharimiseks. Kui otsustatakse teistpidi, otsustatakse need salvestised anda arhiivi, kes peaks olema see, kes selle korrastamata materjali ära korrastab? Kas asutus, kes need üle annab, praegu siis Riigikogu Kantselei, või oleks see Rahvusarhiivi ülesanne?

Hea küsimus. Loomulikult peaks vastutus kõigepealt olema Riigikogu Kantseleil, tema vastutab selle asjaajamise eest. Kui tekivad probleemid, siis tuleks otsuseid teha koostöös arhiiviinimestega. See on päevselge. Me püüame korrastada seda, mida siiamaani on natuke halvasti tehtud. Võib-olla peaksime rõhku panema sellele, et Riigikogu Kantselei selles asjas toimiks pisut sihipärasemalt, läbimõeldumalt ja korrastatumalt, kui ta seni on teinud.

Aitäh! Palun, Eiki Nestor!

Austatud komisjoni esimees! Minu meelest on tegemist õpikunäitega meedia mõju kohta poliitikale. Kui need kaks seltskonda, kes siin ka täna hoogsalt sõna võtavad, olid töörühmas vait ja komisjonis langetati kõik otsused konsensusega, siis mis sa arvad? Võib-olla on nende soov, et jääkski kehtima praegune olukord, kus komisjoni istungile kutsub huvigruppe komisjoni esimees ainuisikuliselt, protokolle saab teha nii, et sealt saab lugeda ainult päevakorda, ja mitte ükski seadussäte ei ütle, mida teha salvestistega. Järsku ongi nende eesmärk, et kõik jääks samamoodi pimedaks nagu seni.

Lühike vastus on, et mulle jääb, jah, selline mulje.

Aitäh! Palun, Helir-Valdor Seeder!

Aitäh! Mina kahjuks mingisse töörühma ega sellesse komisjoni ei ole kuulunud, nii et minu väljund on ainult praegu selles saalis. Seda ütlesin meeldetuletuseks praegusele Riigikogu esimehele härra Nestorile ja ettekandjale, juhuks kui te omavahel muljeid jagate. Praegu fikseeritakse rahanduskomisjonis ja minu teada ka mitmes teises komisjonis hääletustulemused ainult arvuliselt, näiteks 3 : 4, 4 : 3, 5 : 2, 2 : 2 või kuidas iganes. Sellest ei ole võimalik välja lugeda, kuidas komisjoni liikmed hääletasid, kes oli poolt, kes vastu ning milline poliitiline jõud kuidas hääletas. Kas te peate vajalikuks, et oleks võimalik aru saada, kuidas komisjonis hääletati? Kas see seaduseelnõu sätestab üheselt ja arusaadavalt, et protokoll tuleb koostada nii, et ka seda oleks võimalik sealt välja lugeda?

Aitäh! See teema oli meil jutuks. Me jäime selle juurde, et kui komisjoni liige nõuab nimelise hääletamise fikseerimist, siis seda ka tehakse. Kui keegi seda teemat ei tõstata, siis iga kord seda tegema ei hakata, sest see tooks kaasa üsna suure halduskoormuse, nimetame seda nii, ametnikele, kes koosolekut protokollivad. Oletame, et näiteks rahanduskomisjonis on sadu ettepanekuid, mida hääletatakse, ja kui iga kord tuleks nimed ükshaaval kirja panna, siis see võtaks liiga palju aega. Aga kui keegi seda nõuab, siis on see võimalus pakutud regulatsiooniga tagatud.

Palun, Marianne Mikko!

Suur tänu! Minu küsimus ei puuduta niivõrd salvestisi, kuivõrd komisjoni esimehe rolli, et mitte öelda võimu. Te ütlesite, et Riigikogu liige, kes ühte või teise komisjoni ei kuulu, võib selle komisjoni töös osaleda siis, kui komisjoni esimees seda lubab. Mis on teie isiklik arvamus, kas demokraatlikus parlamendis ei võiks olla normaalne, et parlamendiliige võib vabalt osaleda selle komisjoni töös, kus ta soovib sõna sekka öelda, ilma et ta peaks tingimata luba küsima? Minu arvates on see loa küsimine anakronism, mis on pärit ühest teisest riigikorrast.

Aitäh! Osaliselt olen ma teiega nõus. Meie mandaat peaks eelduslikult andma meile võimaluse minna mis tahes komisjoni istungile, mille vastu me huvi tunneme. Aga komisjonis tehakse ka otsuseid. Selle üle, kas sellel rahvasaadikul peaks olema seal ka hääletamise ja sõnavõtuga esinemise õigus, me peaksime veel natuke vaidlema ja mõtlema. Aga see, et inimene võib kohale minna ja kuulata, mis seal räägitakse, peaks olema iseenesestmõistetav.

Aitäh! Palun, Rein Lang, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea Rait! Ma kuulan seda diskussiooni siin suure huviga. Meie senine praktika ja seadusandja tahe on olnud selline, et Rahvusarhiivile on antud võimalikult lai diskretsiooniõigus, otsustamaks, milliseid materjale rahva ja riigi ajaloo säilitamiseks ta arhivaalidena arvele võtab. Nüüd kõlavad selles saalis arvamused, et peaks tegema kohustuslikuks Riigikogu teatud dokumentide, sh salvestiste säilitamise. Kas sinu arvates oleks see hea toon ja on see sinu arvates üldse võimalik? Riigikogu sõidaks ju Rahvusarhiivi seisukohast üle, kui ta ütleks, et igal juhul tuleb Riigikogu komisjonide salvestisi arhivaalidena säilitada.

Ma arvan, et põhimõtteliselt on meil see võimalus olemas. Kuna me oleme seadusandja, siis me võime ette kirjutada, kuidas arhiiviseadust tuleb täita. Aga kas see on ka otstarbekas ja kooskõlas arhiivinduse põhimõtetega, selles ma kahtlen. Peaks jääma siiski arhiiviinimeste ja ajaloolaste otsustada, missuguseid materjale nad salvestamiseks ja säilitamiseks vajavad.

Aitäh! Palun, Helir-Valdor Seeder, teine küsimus!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma tulen oma eelmise küsimuse juurde tagasi. Ma ei ole päris nõus sellega, et bürokraatiat tekib liiga palju ja see on põhjus, miks komisjonis mitte fikseerida, kuidas poliitikud hääletavad. Selle fikseerimine on minu arvates väga oluline, sest mitmed olulised parlamendi otsused langetataksegi komisjonis. Eelkõige pean ma silmas Euroopa Liidu asjade komisjoni, kus tehakse lausa Euroopa tasemel poliitikat. Kui me ei ole hiljem võimelised välja lugema, kes kuidas hääletas, vaid meile vaatavad vastu tuimad arvud, siis see ei ole minu arvates läbipaistev ega mõistlik. Me räägime e-riigist. Suures saalis on olemas tehnilised võimalused, et korraldada nimelisi ja salajasi hääletusi või mida tahes. Ma usun, et me võiksime mõelda sellele, et tulevikus oleks ka komisjonis võimalik nii tegutseda. Mis teie arvate, kas see oleks võimalik või mitte?

Alustan teie küsimuse lõpust. Meil oli korduvalt juttu, et meie praegune tehniline varustatus ei ole piisav selleks, et minna seda teed, mida te kirjeldasite. Mina olen ka seda meelt, et hääletamine ei peaks käima niimoodi, et keegi ajab kolleegiga juttu ja sa ei saa aru, kas ta pöördub oma kaaslase poole või tõstab käe. Ole siis see fakiir ja selgita välja, mismoodi ta hääletas. Kui laua peal on pult, komisjoni liige vajutab rohelist või punast nuppu ja nimeline tulemus läheb kohe automaatselt süsteemi, siis see on järgmine samm. Kujutan ette, et Riigikogu Kantselei mõtleb selle peale. See soov sai neile otsesõnu edasi antud. Praegu pakutud võimalus, et protokolli kantakse see juhul, kui rahvasaadik seda nõuab, jätab võimaluse, et komisjon lepib kokku igal issanda juhul fikseerida hääletamine nimeliselt. Kuigi seadus seda otseselt ei nõua, aga komisjon võib niimoodi kokku leppida. Palun väga, tehke seda iga kord ja komisjoni töö olekski avalikum.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu, Rait Maruste! Me läheme läbirääkimiste juurde. Ma palun kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Punkt 1. Ettekandja kõnes kõlas selline lause, et kui me helisalvestisi säilitaksime, siis korrastamatus kestaks edasi. Nii see ei ole. Olen käinud suures raadiojaamas – see asub küll väljaspool Eestit –, kus kõik see, mis on eetrisse läinud, ilmub poole tunni pärast koduleheküljele trükitud kujul. Sellega ei tegele inimesed, inimesed vaatavad ainult põgusalt selle teksti üle, kompuuter tegeleb ka kõnelejate identifitseerimisega, sellega ei ole mitte mingit probleemi.
Punkt 2. Kõneleja väitis, et arhiiv ei taha seda korrastustööd teha. Siin jäi käsitlemata see, kas arhiivile pakutakse seda tööd teha niisama, sellesama finantseerimisega, mis neil praegu on, või on siiski arvestatud sellega, et kui mingi töö tuleb juurde, siis peaks rahastamist suurendama. Ma kahtlen, et leidub institutsioone, kes keelduvad suuremast rahastamisest, isegi kui see suurendab töömahtu. Pigem võib arvata, et arhiivile pakuti teha seda tööd praeguse rahastamisega, lihtsalt oma sisemiste reservide abil. Siin tahaks veel küsida, kes esitab arhiivile selliseid küsimusi. Kas riigivõim, kes mõtleb tulevikust, dokumentidest, mida on vaja säilitada ajaloo jaoks, esitab selliseid küsimusi? Me oleme kõrgeim võim Eestis, meie oma riigis. Kui tuleb võimule keegi Jossif Stalin, siis koristatakse arhiivist ära kõik dokumendid, mis puudutavad ühte, teist, kolmandat ja tuhandeid inimesi, kui tuleb järgmine mees, siis tuleb järgmine puhastus, tuleb järgmine mees ja järgmine puhastus. Me ei peaks sellest lähtuma, me peaksime lähtuma teistest näidetest. Ma tuletan teile meelde minu arvates kõige väljapaistvamat Eesti presidenti Lennart Merit. Ta oli president, aga tema esimesi raamatuid raamatukogudest ära ei korjatud. Ütlen neile, kes pole neid raamatuid lugenud, et seal kiidetakse kommunismi peaaegu igal leheküljel. Aga see on elus olnud ja kuidas ilma selleta.
Punkt 3. Siin mainiti seda kohtuasja, kus ajakirjanik soovib infot saada. Kulla kolleegid, ma praegu küsin, kes siin saalis on nõus võtma kätte loosungi, et tema on Charlie, ta on sõnavabaduse poolt. Aga miks siis ei saa võtta kätte loosungit "Mina olen Riigikogu"? Kas keegi selgitaks mulle? Miks Prantsusmaal peab ajakirjanikul olema absoluutne vabadus ning miks Eestis seda vabadust ei ole ja me seda veel piirame?
Punkt 4. Kõlas lause, et helisalvestis avab tee manipuleerimiseks.
Ma palun kolm minutit lisaaega!

Lisaaeg kolm minutit.

Mina mõtlen otse vastupidi. Helisalvestise puudumine annab võimaluse manipuleerida. Kes saab keelata kellelgi rääkida, kui helisalvestised on kadunud ja alles on jäänud ainult need paberid, kus peal ei ole ei arvamusi ega kellegi kõnet? Kes keelab suvalisele isikule suvalisi sõnu suhu panna? Millega see inimene tõendab, et ta ei ole seda rääkinud või rääkis hoopis muud? Kui dokument on olemas, siis manipuleerimist ei ole. Kui te hävitate dokumendi, vaat siis te avate selle tee.
Siit tekibki küsimus, milleks tegelikult seda helifailide hävitamist vaja on. See on minu tagasihoidlik isiklik arvamus, aga on selge, et on olemas poliitilised jõud, kes nüüd võivad rääkida otse vastupidist sellele, mis nad rääkisid pool aastat või aasta tagasi, ja neil on tulevikus vaja võimalust veel kord ja veel kord ja veel kord ja veel kord oma arvamust muuta. See on poliitikutele väga tähtis. Meie tegutsemissfäär läheb kitsamaks ja kitsamaks, iga kord on tulemas ja tulemas ühed ja samad näod, aga aeg muutub. Kord on vaja koalitsioonis olles rääkida ühte, pärast opositsioonis rääkida teist, järgmises koalitsioonis olles rääkida kolmandat ja on vaja valmistuda juba järgmiseks koalitsiooniks, kus tõenäoliselt tuleb rääkida midagi, mis ei klapi sellega, mis kunagi sai välja öeldud. Dokumente hävitatakse selleks, et mitte keegi ei saaks tõestada, et see või teine härra sellel või teisel kuupäeval ... Urmas naeratab mulle. Mulle tuli kohe meelde, kuidas Res Publica omal ajal kogu aeg rääkis, et ei ole olnud sellist volikogu otsust ja nad ei ole rääkinud, et nad toetavad kodakondsuse nullvarianti. Ma pidin siia tulema ja näitama neile paberilehte, kus on nende allkirjad all. Sellepärast hävitataksegi dokumente.
Kolleegid, see kõik on lüürika, aga tähtis on see, et me tegeleme selle otsuse vastuvõtmisega vähem kui kaks kuud enne valimisi. Varsti tehakse uksed lahti ja siia tulevad uued inimesed. Võib-olla need uued inimesed toetavad sõnavabadust mitte ainult Prantsusmaal, vaid ka Eestis. Ma arvan, et selle küsimuse menetlemise peaks katkestama. Las seda küsimust, mis paneb Riigikogu töö alused paika tegelikult teisiti, kui on olnud veerand sajandit, otsustavad need inimesed, kes on siin kahe kuu pärast, mitte meie. Aitäh!

Aitäh! Palun, Urmas Reinsalu! Kaheksa minutit.

Austatud parlamendiliikmed! Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon teeb selge ettepaneku: katkestame selle seaduseelnõu menetlemise. Selle jamaga ei ole vaja tegelda! Jutt sellest, et on vaja ilmtingimata asju korrastada ja kui me nüüd neid ei korrasta, siis ei ole demokraatiat ega avatust, on väga ilus, aga selle eelnõu mõte on ju teine. Rait Maruste ei tahtnud vastata minu küsimusele, mis käis praeguse koosseisu lindistuste kohta. Seadus on ju väga loogiline ja 1. märtsil see seadus jõustuks, kui ta vastu võetakse. See tähendab, et 1. märtsil tuleb kõik selle koosseisu olemasolevad lindistused hävitada. Väga lihtne ja loogiline.
Siin kõlas jutt, et komisjonid võivad hakata ise otsustama, kas anda nendele lindistustele n-ö armuaega. Tegelikult on seadus väga selge, muudatusettepanek, mida me asume läbi hääletama, näeb konkreetselt ette, et salvestised säilitatakse koosseisu lõpuni. Punkt. Ei ole mingisugust juttu, et seda aega pikendada ja säilitada neid salvestisi läbi aegade. Seal siis tekivadki erinevad kultuurid.
Siin on räägitud, et me ei saa taluda seda korralagedust, et meil on lindid, kus on peal naermist ja segast juttu ega ole võimalik isikuid tuvastada. Demokraatia huvides tulevat see korralagedus silmapilk likvideerida ehk 1. märtsil tuleb need salvestised kustutada, parlamendi ruumides ei tohi olla linte, kus on peal naeru ja asjasse puutumatut juttu, mida on võimalik ära kasutada, nagu ütles härra Maruste, manipuleerimise eesmärgil. Ma ütlen selgelt, et see ei ole tõsiselt võetav jutt. Need lindid on siin sellisel moel olnud ja neid on säilitatud eri koosseisude jooksul ning ma ei näe mingit probleemi, kui ka tulevikus see täpselt samamoodi on. Üritatakse selle taha pugeda, et näete, arhiiv ei taha neid salvestisi vastu võtta ja kuna arhiiv neid ei taha vastu võtta, siis tuleks need hävitada. Ma arvan, need loogikad ei lähe omavahel kuidagi kokku. Parlament säilitab väga erinevaid materjale ja dokumente ning siin ei ole mingit küsimust. Täpselt nii nagu seadusandja kindlaks määrab, need asjad ongi.
Mulle teeb muret sümptomaatiline hoiak, mida siin on püütud kohati rõhutada. Ühelt poolt rõhutatakse, et tegemist on seadusandjaga ja Eesti riigi tuleviku jaoks kesksed otsused kujundatakse parlamendis, kusjuures keskne tööorgan poliitiliste valikute tegemisel on komisjon. Teiselt poolt püütakse seda kõike pisendada, nagu tegemist oleks bürokraatlike dokumentidega, keskasutuse asjadega, mis vajavad korrastamist. Meie ettepanek on lihtne. Rait Maruste tõi välja, et kaalul on parlamendi väärikus. Mina ütlen, et niisugused initsiatiivid parlamendi väärikust küll sugugi ei kasvata.
Euroopa riikides – härra Maruste tõi näite Rootsi Riksdagi kohta – on komisjonide töö ja nende avatus väga erinevalt reguleeritud. Me võime siin leida mudeleid seinast seina. Mulle teeb muret, et sellise retoorikaga, kõneldes demokraatiast, avatusest ja õigusriigist, oleme viimasel ajal järk-järgult hakanud, nagu ma enne ütlesin, otsuseid langetama Orwelli stiilis. Õigusriigi tugevdamise sildi all võtsime detsembris vastu Riigikogu liikmete superpuutumatuse seaduse, mille kohta ametis olev justiitsminister pidi üheselt ütlema, et ta ei toeta seda seadust, sest see on jabur. Justiitsminister andis enda kui riigi õiguskorra eest vastutava kõrgema ametiisiku hinnangu sellele asjale. Täpselt samasuguste retooriliste argumentidega suruti see seadus siin detsembris läbi. Nüüd oleme uue faasi ees, samamoodi näiliselt õilsa jutuga – demokraatia, avatus, on rohkem informatsiooni selle kohta, mis on otsuste aluseks – surume läbi otsuse, mis on muudatusettepanekus konkreetselt kirjas: koosseis lõpetab ja lindid hävitatakse. Sõbrad, on asju, mida ei ole mõtet teha! See on üks nendest. Võtame selle eelnõuga aja maha. Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon teeb ettepaneku teine lugemine katkestada. Aitäh!

Aitäh! Palun, Kalev Kotkas!

Austet istungi juhataja! Head kolleegid! Alustuseks tuletan veel kord meelde, et arutatav eelnõu on tekkinud põhiseaduskomisjoni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud samanimeliste seaduseelnõude ühendamisel. Seetõttu on meile väga oluline, et sotsiaaldemokraatide demokraatiapaketi põhimõtted, mis näevad ette Riigikogu komisjonide tööd avatumaks ja läbipaistvamaks muutmist, sisulisemat protokollimist ja nimelist hääletamist, selles eelnõus sisalduvad. Kompromissina on nimeline hääletamine sees tingimusega: juhul kui keegi seda nõuab. Mööname, et kui näiteks on vaja läbi hääletada väga palju muudatusettepanekuid, siis võib nimeline hääletamine töötempot tõesti alla tõmmata. Aga komisjonid peavad tulevikus kaasama eelnõu arutellu need asjasse puutuvad huvigrupid, kes olid kaasatud eelnõu ettevalmistamise ajal ja kes soovivad arutelul osaleda. Edaspidigi võib kaasata ka neid huvigruppe, kes eelnõu ettevalmistamises ei osalenud.
Põhiseaduskomisjoni algatatust on ühendatud eelnõus uurimiskomisjone ja komisjonide istungite helisalvestisi puudutav regulatsioon. Praegu tekitab rohkem elevust just helisalvestistega seonduv. Kehtivas Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses seda teemat üldse ei käsitleta. Seetõttu on nende staatus ja käitlemine täiesti anarhiamaiguline. Iga komisjon toimetab nendega nii, nagu õigeks peab. Eelnõus sõnastatud seisukoht, et komisjoni istungid helisalvestatakse, kusjuures helisalvestatakse kõikide komisjonide istungid, ja helisalvestis on abivahend protokolli koostamiseks, on mõistlik. Siitmaalt alates peaksime pöörama kogu oma tähelepanu sellele, kui põhjalikud peaksid olema komisjonide istungite protokollid. Kui piltlikult öelda, siis üks äärmus on selline protokoll, kus nimetatakse ära, mida arutati ja mida otsustati, ehk nagu Kadri Simson ütles, laiendatud päevakord. Teine äärmus on stenogramm. Tuleviku protokollid peaksid olema kuldne kesktee laiendatud päevakorra ja stenogrammi vahel, et nad tõesti peegeldaksid arutelu käiku ja seisukohtade kujunemist. Ajaloolise mälu seisukohast on olulisem see, kes mida arvas ja kuidas hääletas, mitte helisalvestiselt kostev karjatus, kui keegi on näiteks kohvi pükste peale ajanud. Protokoll peaks olema "mürast" puhastatud stenogramm.
Põhjust on tunnustada põhiseaduskomisjoni esimeest, kes peale arvukate komisjoni arutelude kutsus kokku ka fraktsioonide esindajatest ja Riigikogu Kantselei juristidest töörühma, mis pidas mitu sisukat aruteluvooru. Lisaks kutsus sotside fraktsioon härra Maruste eelnõu selgitama ka meie fraktsiooni koosolekule. Ühesõnaga, neil, kellel on teema vastu siiras huvi olnud, on olnud võimalus mitmel moel praeguse seisukoha kujundamises osaleda.
Mis siis juhtub, kui me seda seadust vastu ei võta? Siis jätkub helisalvestistega käitumisel anarhia: mõni komisjon salvestab, mõni mitte, mõni komisjon säilitab salvestise, mõni mitte. Komisjoni istungitele kutsutakse vaid neid huvigruppide esindajaid, keda komisjoni esimees tahab kutsuda. Komisjonide protokollide detailsus on siis edaspidigi seinast seina. Selle eelnõuga ei saa Riigikogu kodu- ja töökorra seadus valmis, vaid seda tuleb ka tulevikus täiustada. Igal juhul on praegune eelnõu samm selguse ja suurema läbipaistvuse suunas. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud 17 muudatusettepanekut ja me vaatame need läbi. Number 1 on põhiseaduskomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on täielikult arvestada. Number 2 on Väino Lindelt, juhtivkomisjoni seisukoht on täielikult arvestada. Number 3 on põhiseaduskomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on täielikult arvestada. Number 4 on põhiseaduskomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on täielikult arvestada. Number 5 on põhiseaduskomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on täielikult arvestada. Number 6 on riigikaitsekomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on sisuliselt arvestada. Number 7 on riigikaitsekomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on täielikult arvestada. Number 8 on põhiseaduskomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on täielikult arvestada. Number 9 ... Palun, Urmas Reinsalu!

Aitäh! Ma palun IRL-i fraktsiooni nimel seda muudatusettepanekut hääletada!

Aitäh! Hääletame selle läbi.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele 9. muudatusettepaneku, mille on esitanud põhiseaduskomisjon ja mida juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 47 Riigikogu liiget, vastu oli 20, erapooletuks jäi 1. Seega on põhiseaduskomisjoni ettepanek arvestatud.
10. muudatusettepanek on põhiseaduskomisjonilt, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. 11. muudatusettepanek on põhiseaduskomisjonilt, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. Number 12 on põhiseaduskomisjonilt, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. Number 13 on riigikaitsekomisjonilt, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. Head kolleegid, me vaatame läbi muudatusettepanekuid, aga saalis on liiga suur lärm! 14. muudatusettepanek on põhiseaduskomisjonilt, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. Number 15 on põhiseaduskomisjonilt, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. Number 16 on põhiseaduskomisjonilt, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. Number 17 on põhiseaduskomisjonilt, juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Riigikogu juhatusele on laekunud Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni avaldus ettepanekuga katkestada Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu 820 teine lugemine. Me peame selle ettepaneku läbi hääletama.
Austatud kolleegid, panen hääletusele Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ettepaneku katkestada Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu 820 teine lugemine. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 23 Riigikogu liiget, vastu oli 45, erapooletuks ei jäänud keegi. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Head kolleegid, teine lugemine on lõpetatud.

Järgmine päevakorrapunkt on kultuurikomisjoni algatatud rahvusooperi seaduse muutmise seaduse eelnõu 767 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli kultuurikomisjoni esimehe Lauri Luige!

Hea Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Kultuurikomisjon toob teie ette rahvusooperi seaduse muutmise seaduse eelnõu 767. Eelnõuga plaanime muuta rahvusooperi seadust, muutes rahvusooperi nõukogu liikmete kinnitamist, nende volituste tähtaega, nõukogu liikmete vastutust ning töötasustamist käsitlevaid sätteid. Samuti täpsustame eelnõuga rahvusooperi peadirektori kui juhtorganiga sõlmitava lepingu liiki ja sisu ning peadirektori vastutust. Eelnõu eesmärk on viia rahvusooperi seadus kooskõlla muutunud seaduste ning avalik-õigusliku juriidilise isiku toimimise tavadega ja tagada seeläbi rahvusooperi juhtimise selgemad alused.
Kehtiva seaduse kohaselt kuuluvad nõukogusse kolm Riigikogu liiget ning kaks kultuuriministri, üks haridus- ja teadusministri ja üks rahandusministri nimetatud liige. Lisaks neli liiget, kelle on nimetanud Eesti Muusikaakadeemia nõukogu, Eesti Teatriliidu juhatus, Eesti Heliloojate Liidu juhatus ning Estonia Seltsi juhatus. Kehtiva seaduse kohaselt kinnitab nõukogu koosseisu ja kutsub esimese istungi kokku kultuuriminister. Nõukogu koosseisu volituste tähtaeg on eelnõu kohaselt viis aastat.
Eelnõu, mis on teie ees, ei muuda rahvusooperi nõukogu liikmete arvu ega neid nimetavate asutuste ja institutsioonide loetelu. Eelnõuga aga tunnistatakse kehtetuks kultuuriministri volitus kinnitada nõukogu koosseis. Asjaolu, et kultuuriminister kinnitab Riigikogu nimetatud Riigikogu liikmetest nõukogu liikmed üle, ei ole kooskõlas avalik-õiguslike juriidiliste isikute olemuse ja toimimisega. See on üks põhjusi, miks tekkis vajadus rahvusooperi seadust muuta. Eelnõu kohaselt kinnitab Riigikogu kultuurikomisjoni ettepanekul kolm Riigikogu liikmest rahvusooperi nõukogu liiget ja samal ajal nimetavad oma liikmed ka teised seaduses nimetatud asutused ja organisatsioonid.
Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks säte, mille kohaselt kultuuriminister kutsub kokku rahvusooperi nõukogu esimese istungi ja juhib seda kuni nõukogu esimehe valimiseni. Eelnõu kohaselt korraldab nõukogu esimese istungi kokkukutsumise edaspidi rahvusooper ning esimest istungit juhib kuni nõukogu esimehe valimiseni vanim nõukogu liige.
Kehtiva seaduse kohaselt kinnitab nõukogu ise oma liikmete tasustamise tingimused ja korra. Tegemist ei ole meie hinnangul aga õiguspärase sättega, mistõttu sätestatakse eelnõus nõukogu liikmete tasu suurus ja maksmise tingimused seaduse tasandil. Eelnõus sätestatakse, et rahvusooperi nõukogu tegevuskulud ja nõukogu liikmete tasud kaetakse rahvusooperi eelarvest arvestusega, et liikme tasu suurus on pool kuutasu alammäära kuus ja nõukogu esimehe tasu on üks kuutasu alammäär kuus, lähtudes koosolekutest osavõtust.
Eelnõus sätestatakse ka nõukogu liikme vastutuse ja vastutusest vabastamise alused. Eelnõuga viiakse rahvusooperi peadirektori kui rahvusooperi juhtorganiga sõlmitava lepingu regulatsioon vastavusse töölepingu seaduse ja võlaõigusseaduse sätetega.
Eelnõuga ei kaasne uusi eelarvelisi kulusid ega tulusid. Seadus on kavandatud jõustada s.a 1. aprillil. Suur tänu!

Kas ettekandjale on küsimusi? Ettekandjale küsimusi ei ole. Suur tänu, Lauri Luik! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek oli eelnõu 767 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 27. jaanuari kell 17.15.

Meie tänane kolmas päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud tulumaksuseaduse § 48 muutmise seaduse eelnõu 755 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Kadri Simsoni!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Keskerakonna algatatud seaduseelnõu tulumaksuseaduse § 48 muutmiseks kätkeb endas ettepanekut, et erisoodustuseks ei peetaks tööandja kulutusi töötaja või teenistuja spordiga tegelemise kulude katmisel. Seejuures kehtestame piirangu, et need kulutused ei tohi kalendriaastas ületada 500 eurot töötaja või teenistuja kohta. Kulutused peavad seonduma spordirajatiste kasutamisega või spordiürituste korraldamisega, samuti on sellised kulutused harrastus- või tervisespordiüritustel osalemise tasu.
Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri arvutused näitavad, et iga töötervise edendamisse investeeritud euro annab tööandjale tagasi 2,5–4,8 eurot. Kuidas siis tööandja saab oma töötajate tervisesse enam panustada? Selle eelnõu ideed erisoodustusmaksu muuta toetavad Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Maksumaksjate Liit, Eesti Firmaspordi Liit ja Eesti Ettevõtlike Noorte Koda. Sporti harrastava töötaja tervislik seisund paraneb, niisamuti nagu nende töötajate võime oma igapäevase eluga toime tulla. Kasu saavad seega töötaja, tööandja ja ka ühiskond laiemalt, kuna terve töötaja ei koorma tervishoiusüsteemi.
Praegu liigituvad tööandja tasutud töötajate spordikulud erisoodustuse alla. Lisamaksu tuleb tasuda, kui ettevõte soovib oma töötajate eest tasuda näiteks rahvaspordiüritustel osalemise või ujulapääsmete eest. Me oleme olukorras, kus tööandja investeering töötajate tervisesse läheb lisamaksu alla, samas investeering masinasse ei lähe.
Mõtteid, et tööandja soodustatav harrastussport oleks maksuvaba, on siin Riigikogu saalis arutatud mitu korda. Keskerakonna eelnõu oli siin kõnetoolis arutlusel juba 2009. aastal, kuid siiani on selleteemaline algatus Riigikogu rahanduskomisjoni esimehe sahtlis. Tookord andsime seaduseelnõu üle 21. veebruaril 2012. See oli täpselt sama sisuga seaduseelnõu nagu praegune. See seaduseelnõu läbis esimese lugemise Riigikogus aastal 2012 ja siis oli see kaks aastat Riigikogu rahanduskomisjoni esimehe sahtlis. Toona olid koalitsioonis Reformierakond ja IRL. Meie ettepanekut vähemalt sõnades toetasid sotsiaaldemokraadid. Möödunud aasta 13. märtsil otsustas rahanduskomisjoni toonane esimees Sven Sester, et selle algatuse üle on mõeldud juba piisavalt pikalt ja nüüd võiks algatus, mida toetavad Keskerakond, sotsiaaldemokraadid ja IRL, ikkagi Riigikogu saali teisele lugemisele tulla ja saada ka seadusena vastu võetud. Paraku oli rahanduskomisjonis toimunud hääletusel teisele lugemisele saatmise poolt 5 rahanduskomisjoni liiget ja ka vastu 5 liiget, nii et see ettepanek on siiani rahanduskomisjoni esimehe sahtlis.
Niisuguseid tendentse vaadates võib öelda, et ilmselt on ainukese erakonnana selgelt selle vastu, et tööandja ei peaks maksma erisoodustusmaksu oma töötajate tervisele tehtavatelt kulutustelt, Reformierakond. Samas on mitmed ministeeriumid öelnud, et üks prioriteet peaks olema see, et Eesti inimesed elaksid tervemalt. Rahvusvaheliselt tehakse uuringuid, kuidas on ühes või teises Euroopa Liidu riigis seis inimeste tervisega. Üks neist uuringutest mõõdab tervena elatud aastaid. See on see aeg inimese elust, mis tõenäoliselt möödub pikaajaliste terviseprobleemideta või krooniliste haigusteta. Selle statistika kohaselt on Eestis meeste tervena elatud aastate arv väikseim Euroopa Liidus. Viimane statistika ütleb, et kui me võime sünnimomendil eeldada, et Eesti naine elab 82-aastaseks ja Eesti mees 72-aastaseks, siis krooniliste terviseprobleemideta möödub naistel vaid 57 aastat ja meestel – see on Euroopa Liidu kehvim näitaja – 53 aastat. Mitmed Eesti arengudokumendid on seadnud eesmärgiks, et inimeste tervis võiks paraneda. Näiteks seab "Rahvatervise arengukava 2008–2020" eesmärgiks – seda korratakse ka Sotsiaalministeeriumi arengukavas –, et Eesti elanike keskmine eluiga võiks pikeneda ja tervelt elatud eluaastaid võiks naistel olla lausa 65 ja meestel 60. Öeldakse, et nimetatud eesmärkide saavutamiseks on vaja täita mitmed olulised eeldused, sh tuleb tagada tervist toetav elu-, töö- ja õpikeskkond ning soodustada tervislikke valikuid ja eluviise. Selle jaoks midagi suurt tehtud ei ole. Statistika näitab, et viimastel aastatel on tervena elatud eluaastad nii meestel kui ka naistel hoopis vähenenud. Meestel vähenesid need 2012. aastal 0,9 aasta võrra ehk 53 aastani ja naistel 0,7 aasta võrra. Arvatakse, et põhjuseks võis olla majanduskriis, sest inimestel lihtsalt ei olnud vahendeid tervislikult toimetada. Ka arstiabi kättesaadavuse vähenemist peetakse üheks põhjuseks.
Samas ütlevad mitmed programmdokumendid, et kehv tervis tähendab riigile kaotatud raha. Näiteks öeldakse riigi eelarvestrateegias aastateks 2013–2016, et eelarve on paremas seisus, kui Eesti inimeste tervena elatud eluiga on pikenenud. Elanikkonna elujõulisust ja kvaliteeti iseloomustavad keskmine oodatav eluiga ja keskmine tervena elatud aastate arv. Halb terviseseisund mõjutab negatiivselt tööjõu pakkumist ja tootlikkust ning üldist heaolu kasvu. Tervise mõju Eesti SKT-s on hinnanguna 6–15%. Seega on kaalul 6–15% Eesti SKT-st!
Me oleme Riigikogu rahanduskomisjonis mitu korda arutanud, miks ei saa Rahandusministeerium toetada sellist seadusmuudatust, mida kõik tööandjaid esindavad organisatsioonid valitsuselt paluvad. Laiendades ministrite ja ministeeriumiametnike ütlusi, tundub põhipõhjus olevat see, et kardetakse kaotada riigieelarvest maksuraha. Samas, konkreetseid arve selle tõestuseks anda ei suudeta, sest näiteks Praxise uuring näitab, et tööandjad praegu lihtsalt ei teegi kulutusi oma töötajate tervisele. Aga on olemas hüpoteetiline kontseptsioon, et kui me anname tööandjale võimaluse tasuda aastas 500 eurot töötaja kohta spordivõistlustel osalemise või spordirajatise kasutamise eest, siis selle tõttu jäetakse tegemata reaalne palgatõus. Kui inimese puhtalt netotulu peaks olema aastas 500 eurot suurem, siis selle eest peaks tööandja maksma 314 eurot makse. Nii ongi Rahandusministeerium välja arvutanud, et võimalik kahju riigieelarvele võiks olla lausa 17 miljonit eurot. Paraku on tõsiasi, et selliseid kulutusi lihtsalt ei tehta ja tervisekäitumise näitajad Eestis on halvad.
Ma ei saa nõus olla ka sellega, et kui inimene hoolib oma tervisest, siis jooksku vabalt kättesaadavatel terviseradadel. Tervisespordiüritustest osavõtt ju kindlasti parandab motivatsiooni, see paneb sportimiseks esimesi samme astuma ja oma tervisest mõtlema paljusid inimesi, kes üksi ei pruugi metsarajale või kergliiklusteele sattuda.
Seetõttu ongi meil esimesel lugemisel seaduseelnõu, mis võimaldaks juba järgmise aasta 1. jaanuarist teha tööandjatele võimalikuks ilma maksukaristuseta oma töötajate terviseedendust toetada. Seadus jõustuks 1. jaanuarist 2016, mis annaks võimaluse järgmise aasta eelarves võimalikke laekumatajäämisi arvestada. Ma eeldan, et nii IRL kui ka sotsiaaldemokraadid ei ole oma meelsust muutnud ja Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda kuuluv komisjoni esimees ei jäta seda eelnõu sahtlisse Riigikogu valimisi ootama, vaid Riigikogus on olemas piisav häälteenamus, et see eelnõu saaks seaduseks. Tänan tähelepanu eest!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Aitäh, Kadri Simson! Ma palun kaasettekandeks kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Rannar Vassiljevi!

Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud tulumaksuseaduse § 48 muutmise seaduse eelnõu eelmise aasta 15. detsembri istungil. Eelnõu tutvustas algatajate esindajana Kadri Simson ja Vabariigi Valitsuse seisukohti edastas Rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonna juhataja Lemmi Oro.
Annan lühidalt ülevaate toimunud arutelust. Käsitleti eelnõu mõju, seda ennekõike maksulaekumiste ja isikute maksukäitumise kontekstis. Eelnõu algataja selgituste kohaselt tööandja praegu spordikulude katmiseks kulutatavaid summasid eraldi ei deklareeri, mistõttu ei ole maksusoodustuse võimaliku mõju hindamiseks täpseid algandmeid. Deklaratsioonivorme on 2015. aastast alates täiendatud, mistõttu on nüüd andmed paremini eristatavad ja seetõttu on võimalik välja tuua ka kulutusi töötajate tervise edendamiseks. Nii et selle koodi all näidatakse tööandja tehtud ja erisoodustusena maksustatavad kulutused töötajate tervise edendamiseks, näiteks ujula või spordiklubi kasutamine jne. See annaks järgmisel aastal esimest korda võimaluse öelda, milline on täpne mõju riigieelarvele. Praegu tugineb Vabariigi Valitsus oma prognoosis eeldusele, et erisoodustuse deklaratsioonil esitatud erisoodustustest hõlmavad spordikulud kolmandiku. Selle eelduse järgi jääks maksusoodustuse kehtestamise korral järgmisel aastal laekumata circa 11 miljonit eurot. Sealjuures märgib Vabariigi Valitsus, et see mõju on tõenäoliselt suurem, sest maksusoodustuse lisandudes võib prognoosida, et osa töötajate palk või tulevane palgatõus asendatakse suures osas maksuvaba hüvitisega. Samuti kajastas Rahandusministeerium oma kommentaarides nn võrdsete võimaluste temaatikat ehk ministeeriumi esindaja selgitas, et sportimisvõimalused peaksid olema ühetaoliselt tagatud kõigile inimestele, mitte seatud sõltuvusse tööandja võimalustest ja tahtest. Samasugused sportimisvõimalused peaksid olema ka lastel ja eakatel, seetõttu tuleb toetada pigem kõigile kättesaadavaid elukohajärgseid spordiga tegelemise võimalusi. Ministeeriumi hinnangul ei jää tervisespordiga tegelemine sageli mitte raha, vaid tahtmise taha. Tervisespordirajad ja kergliiklusteed on ligipääsetavad kõigile ning võib eeldada, et muudatus ei too olulisel määral juurde uusi tervisesportlasi, pigem mitmekesistab praeguste tervisesportlaste sportimisvõimalusi. Samuti käsitleti maksu administreerimise keerukust ehk ennekõike definitsiooni. Kõne all oli, milliste konkreetsete spordialade puhul on võimalik erisoodustusmaksu või tulumaksu ja sotsiaalmaksu erisus.
Vabariigi Valitsus otsustas 2014. aasta 20. novembri istungil eelnõu mitte toetada. Rahanduskomisjon otsustas teha Riigikogu täiskogule ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada, muudatusettepanekute esitamiseks otsustati anda aega kümme tööpäeva ehk tähtpäev on 27. jaanuaril kell 17.15. Kõik otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Tarmo Tamm, küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud komisjoni esimees! Millised on edaspidised plaanid? Kas see eelnõu jääb ikka sahtlisse või jõuame selle koosseisu ajal ka selle eelnõu teise lugemise ära teha?

Aitäh! See eelnõu ei ole sahtlis olnud, nii et ta ei saa ka sahtlisse jääda. Kordan üle protseduuri, mis eelnõuga juhtuma hakkab. 27. jaanuaril kell 17.15 on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg. Selleks ajaks on oodatud kõikide Riigikogu liikmete ja fraktsioonide muudatusettepanekud selle eelnõu kohta. Kuidas eelnõuga edasi käitutakse, on pärast näha.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud komisjoni esindaja! Muidugi on see muudatusettepanekute esitamise tähtaeg, arvestades rahanduskomisjoni praktikat, ebatavaliselt pikk, aga see selleks. Valitsuse esindaja Rahandusministeeriumist ütles, et valitsus ei toeta eelnõu sel põhjusel, et spordiga tegelemiseks peavad olema võrdsed võimalused ja need ei tohi sõltuda tööandja võimalustest. Milline on praeguse valitsuse või Rahandusministeeriumi alternatiivne lahendus? Või mida need võrdsed võimalused tähendavad, kas mitte maksusoodustusi, vaid võrdset palka, või midagi muud? Kuidas siis tagatakse see spordiga tegelemise võrdne kättesaadavus teistmoodi ja paremini, kui selle ettepanekuga on ette nähtud?

Aitäh! Ma nüüd üritan anda edasi Rahandusministeeriumi mõtet, mis meile, komisjonile, esitati. Mulle tundus, et ministeerium mõtles võrdsete võimaluste all pigem seda, et rohkem tuleks investeerida nendesse sportimisvõimalustesse, mis ei ole väga kulukad. Ma arvan, et nad ei mõelnud seda, et kõik sportimisvõimalused peaksid päris võrdseks muutuma, sest seda niikuinii kunagi ei juhtu. Aga mulle tundub Vabariigi Valitsuse seisukohtadest ja Rahandusministeeriumi ametniku mõtetest tulenevalt, et tõenäoliselt on nii Rahandusministeerium kui ka Vabariigi Valitsus just seda silmas pidanud.

Aitäh! Palun, Helir-Valdor Seeder, teine küsimus!

Aitäh! Küsin teie kui rahanduskomisjoni esimehe arvamust. Kas selle arutelu käigus tuli ka laiemalt arutelule spordi rahastamise olukord? Mida teie rahanduskomisjoni esimehena arvate, kas spordi rahastamine on praegu läbipaistev ja hästi korraldatud ning kas see eelnõu parandaks või halvendaks olukorda spordi rahastamisel?

Aitäh! Otseselt ja põhjalikult me komisjonis spordi rahastamist ei analüüsinud. Ma arvan, et see on oma loomult pigem kultuurikomisjoni temaatika. Kindlasti, rahavaldkonnaga on seotud peaaegu kõikides komisjonides toimuv, aga sisu mõttes, ma arvan, on rahastamisküsimus rohkem kultuurikomisjoni temaatika. Oma isikliku seisukohana võin öelda, et küllap annab seda olukorda Eestis parandada ja sellega tuleb tulevikus ka tegelda. Kas eelnõu seda olukorda parandab või halvendab? Ma arvan, mitte võib-olla detailselt konkreetsest eelnõust rääkides, et sellel maksusoodustusel võiks vähemalt tervisespordi mõttes küll olla ühiskonnas positiivne foon, ja ma arvan, et ka tulemus võiks olla pigem positiivne.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu, Rannar Vassiljev! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Palun, Inara Luigas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Selle arutelu juurde lisan niipalju, et sotsiaaldemokraatidel on olnud juba pikka aega soov ja tahe rohkem panustada inimestesse ja üldse rohkem inimressurssi väärtustada. Nagu me teame, viimastel päevadel on olnud rõõmu väga paljudes peredes, sest perede arvetele on laekunud esimesed suuremad lapsetoetused. Me rõõmustame koos nende peredega ning täname kõiki, kes saadavad meile häid sõnumeid! Täname ka kõiki kolleege, kes sotsiaaldemokraatide eestvedamisel seda seaduseelnõu siin Riigikogus toetasid! Sotsiaaldemokraadid lähevad ka valimistele sooviga saada rahvalt mandaat, selleks et teha suuremaid investeeringuid just inimestesse, näiteks, olgu see siinkohal öeldud, kas suuremate ja nutikamate peretoetuste või kaua oodatud hambaravipaketi abil. See kõik on investeering inimestesse, investeering inimeste tervisesse.
Lisaks, sotsiaaldemokraadid on mitu korda esitanud samasisulisi seaduseelnõusid siin Riigikogu saalis. Meie soov on olnud, et maksusoodustusi tehtaks nii, et ettevõtjal oleks suurem võimalus panustada töötajatesse. Iga töötaja Eesti riigis on väärtus omaette, seega tuleb igasse inimesesse rohkem panustada, nii nagu seda on tehtud paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides. Eriti soovime, et investeeritaks maksuvabalt.
Ma arvan, et paljud on lugenud arengufondi mõtteraamatut, mõned on võib-olla seda ainult sirvinud. 2014. aasta raamatus on ära toodud Eesti majanduse kitsaskohad ja nende lahendused. Üks lause seal kõlab nii, et ettevõtte arengu üheks takistuseks on nii kvaliteedilt kui ka kvantiteedilt puudulik inimvara. Kuid kvaliteetsest inimvarast rääkides tuleks peale tööjõu kvalifikatsiooni käsitleda ka tööjõu tervise kvaliteeti.
Sotsiaaldemokraadid on pakkunud, et ettevõtetel oleks maksukohustuseta võimalus teha teatud ulatuses kulutusi oma töötajate tervisespordile ja tervise parandamiseks, mis oluliselt parandaks ka ettevõtete arengu kvaliteeti. Meie ettepaneku kohaselt tekivad tööandjatel paremad võimalused investeerida oma töötajate tervisesse, seega võib eeldada, et suureneb nende ettevõtjate arv, kes investeerivad töötajate tervisespordiharrastusse, haiguste ennetamisse ja ravimisse. Selliste sammude tulemusel paraneb kindlasti selle asutuse töötajate konkurentsivõime ja kasvab tervisliku eluviisiga inimeste hulk ning väheneb ka haigestumus. Sellise seadusmuudatuse tõttu väheneksid kaugemas perspektiivis ka tööandjate ja riigi tehtavad ravikindlustuskulud. Nii anname ettevõtjatele ausa võimaluse olla oma töötajatele toeks sellises nn tervisekindlustuses. Selline maksukohustusest vabastamine loob aluse, et paraneks tööjõu kvaliteet, ja see tagab inimestele rohkem tervena elatud aastaid. Kaugemas perspektiivis võime seda käsitleda kui tuge majanduskasvule. Selliste seaduste abil saabki inimressurssi paremaks teha.
Lisaks arvavad sotsiaaldemokraadid, et tervisespordile ja haiguste ennetamisele tehtavad kulutused on ka tervishoiuteenuste eest tasumine, ravimitele tehtud kulutuste hüvitamine, spordirajatiste kasutamisega seonduvate rendikulude katmine, meditsiiniliste abivahendite soetamine, töötervishoiuarsti ettekirjutatud meditsiiniliste näidustuste alusel tervistavate toiduainete eest tasumine ja taastuskabinettide sisustamine töökohtadel. See loetelu ei ole täielik ning seda seaduseelnõu saab veelgi paremaks ja kvaliteetsemaks muuta. Kuid me anname sellega ettevõtjatele õiguse maksuvabalt inimeste tervisetegevust soodustada. Kindlasti ei loo see seaduseelnõu kohustust, et inimesed peaksid hakkama tegelema kõigi nende spordialadega, millega tegeldakse ujulates või spordihallides. Kindlasti jäävad inimestele vabaks kasutuseks tasuta spordirajad. Praegu sulailmaga võib värskes õhus kas või lumememme teha. Sotsiaaldemokraadid toetavad seda seaduseelnõu ja on nõus, et esimene lugemine lõpetatakse. Aitäh!

Aitäh! Kas on veel kõnesoove? Kõnesoove rohkem ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek oli eelnõu 755 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 27. jaanuari kell 17.15.
Tänane päevakord on ammendatud ja istung lõppenud. Soovin kõikidele tegusat päeva jätku!

Istungi lõpp kell 12.00.