Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Mul on tulnud põhiseadusvastaselt kõrgete riigilõivude teemaga viimastel aastatel tegeleda korduvalt. Ettepanek, mida teile tutvustan, on mõeldud üldistama minu tegevust selles valdkonnas.
Lubage mul esmalt tunnustada Riigikogu 2012. ja 2014. aasta tegevust varasemate ülikõrgete kohtumenetluse riigilõivude probleemide lahendamisel. See, et 2012. aastal alandati tunduvalt riigilõivude määrasid ning suurendati nõnda võimalusi kohtult abi saada, oli väga tähtis nii üksikisikutele kui ka kogu ühiskonnale. Täna leian, et sellest siiski ei piisa, kuna teatud osas on riigilõivud endiselt liiga suured. Nendest ongi minu ettepanek tingitud.
Hinnates riigi lähenemist riigilõivude valdkonnale, on mul jäänud mulje, et põhiseaduse § 15, mis sätestab õiguse minna kohtusse, on ära unustatud. Õigus minna kohtusse on üks õigusriigi aluspõhimõtteid. See on võimalus vaielda seaduslikult ja kultuurselt, kasutamata omakohut. Tänapäeval on paljud eraisikutevahelised vaidlused väga keerukad, olenevalt näiteks sellest, kas tegu on üksikakti või üldakti, seaduse või määrusega, ja ka väga kallid. Peale selle, et kohtusse pöördumine on kallis, on põhiseaduse § 15 ära unustatud või tehtud selle mõte ülimalt kitsaks. Kujundlikult öeldes, nagu jänes jookseb auto valgusvihus hirmunult siksakke tehes, püüdes valgusest pääseda.
Toon ühe näite. Miinimumpalk on praegu 355 eurot bruto. Kas miinimumpalka teeniv inimene suudab tasuda kohtusse pöördumiseks vajaliku riigilõivu? Kehtiva riigilõivuseaduse kohaselt tuleb kuni 25 000 eurot puudutava tsiviilasja arutamise eest tasuda riigilõivu 750 eurot. Võrdleme: kuutasu 355 eurot, riigilõiv 750 eurot! Ainus võimalus on taotleda menetlusabi, aga see ei pruugi aidata. Ning ärgem eeldagem, et ainult rikkal inimesel võib olla suur nõue! Nõue tekib õigusrikkumistest, mis võivad tabada iga inimest.
Juriidiliselt alustan tõdemusest, et õigus pöörduda oma õigusvaidluse lahendamiseks kohtu poole on meie põhiseaduse §-s 15 leidnud väljenduse eraldi põhiõigusena. See õigus on seda olulisem, et sellega ei kindlustata mitte üksnes üksikisiku õiguste kaitsmist, vaid ka õiguskuulekust ja õiguskorra kehtivust tervikuna ehk õigusriigi toimimist. See on kogu ühiskonna huvi.
Samas on selge, et kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks peab seadusandjal olema võimalik kohtusse pöördumisele piire seada. Ühe sellise vahendina leiabki kasutamist kohustus riigilõivu tasuda. Et vastata põhiseadusest tulenevatele nõuetele, peavad riigilõivu kehtestamisel olema lubatavad eesmärgid ning kui need on saavutatud, ei tohi kohtusse pöördumise õigust riivata ülemäära palju.
Olen seisukohal, et kohtu poole pöördumise korral saab riigilõivu kehtestamise lubatav eesmärk põhiseaduse kohaselt olla üksnes liigset kohtusse pöördumist ära hoida. See on heidutusfunktsioon. Kohtusüsteemile kohtusse pöördumisega tekitatud kulude hüvitamise eesmärk ei ole legitiimne. Riigilõiv ei tohi olla vahend, mille abil sunnitakse kohtusse pöördujat üldiselt panustama riigieelarve tuludesse või osalema tsiviilasjade kulude kandmisel, kui riigil ei ole mingil põhjusel võimalik nõuda menetlusosaliselt täieulatuslikku kulude hüvitamist. Sellisel juhul toimib riigilõiv sisuliselt maksustamisvahendina. Kuid ka heidutusfunktsiooni täitmiseks on põhiseaduse kohaselt lubatav piirata kohtusse pöördumise õigust üksnes mõõdukal määral. Isikule kohtusse pöördumiseks ülemääraste takistuste tegemine kahjustab nii ühe isiku kui ka kogu ühiskonna huve.
Milline saab siis olla proportsionaalne riigilõivu ülempiiri kindlaksmääramise mõõdupuu kohtumenetluses? Pean selleks kohtuasja arutamise keskmist kulu. Nagu ma juba ütlesin, ei ole kohtumenetluse kulude hüvitamine riigilõivu tasumise eesmärk. See ei tähenda siiski, et kohtumenetluse kulu keskmist suurust ei võiks võtta aluseks riigilõivu lubatava ülempiiri määramisel. Miks just kulu? Seetõttu, et kui isik peab eelnevalt tasuma hagi kohtuliku arutamise kogu kulu, siis pöördub ta kohtusse üksnes juhul, kui tema nõue on piisavalt põhjendatud ja nii oluline, et seda on kuludest hoolimata tarvis kohtus arutada. Kui riigilõiv on kulust suurem, siis ei teeni see enam ühtegi legitiimset eesmärki. Inimese kohtust eemal hoidmine ei saa olla eraldi eesmärk. Kui riigilõiv on kulust suurem, siis on see sisuliselt maks. Ma leian aga, et kohtusse pöördumise õigus on õiguskorra ja õiguskuulekuse tagamise seisukohalt nõnda oluline, et seda ei tohi paljalt raha ümberjagamise eesmärgil maksustada. Leian, et põhiseadusest tuleneva heidutusfunktsiooni tõhusaks täitmiseks piisab, kui riigilõivu määr ei ületa kohtumenetluse keskmist kulu. Keskmist kulu ületav lõivumäär on minu hinnangul samas igal juhul ebaproportsionaalne ja põhiseadusega vastuolus. Seda sõltumata hagiga seotud summa suurusest, kohtumenetluse kuludest või muudest asjaoludest konkreetses asjas.
Rõhutan, et öeldust ei saa järeldada, et igasugune allapoole nimetatud määra jääv kohtumenetluse riigilõiv on igal juhul proportsionaalne ja põhiseadusega kooskõlas. Kuid oma ettepanekus olen keskendunud üksnes ilmselgelt kohtuasja keskmist kulu ületavate riigilõivude põhiseaduspärasuse hindamisele. Justiitsministeeriumist mulle edastatud andmetel ei olnud tsiviilasja arutamise keskmine kulu 2013. aastal suurem kui 851 eurot. Seda aastat puudutav statistika puudub, aga ma olen seisukohal, et kohtumenetluse keskmine kulu tsiviilasjas ei saa ka praegu olla üheski kohtus suurem kui 1000 eurot. Kuna kehtiva riigilõivuseaduse kohaselt võib riigilõivu maksimaalne määr tsiviilkohtumenetluses ulatuda kuni 10 500 euroni, saan konstateerida, et see seadus on põhiseadusega vastuolus selles osas, milles võimaldab määrata kohtumenetluse keskmist kulu ületava, s.o minu hinnangul 1000 eurost suurema riigilõivu.
Kokku võttes kordan veel, et kohtumenetluses saab riigilõivu põhiseaduspärane eesmärk olla üksnes ülemäärase kohtusse pöördumise vältimine. Selle saavutamiseks ei ole proportsionaalne nõuda isikult kohtuasja keskmist kulu ületava riigilõivu tasumist. Tänan tähelepanu eest!