Austatud juhataja! Head kolleegid! Arutatav seaduseelnõu on tõepoolest pälvinud ühiskonnas suurt tähelepanu. Alguse sai see juba eelmise koosseisu ajal, rakendussätted võeti vastu selle aasta alguses. Enne seda oli aastaid avalikus ruumis joomine keelatud ja politseinikud trahvisid seda. Aga nagu täna ka mu kolleeg märkis, oli vastuseta küsimus, miks näiteks Kadrioru pargis piknikut pidades ei võiks endale klaasi veini lubada. Miks ei võiks teha linnaromantikat, mis tundub igati normaalne olevat? Ju neid romantikuid oli ka siin saalis, igatahes paljud hääletasid selle lubamise poolt, sest ei osanud vastata küsimusele, miks ei võiks mõistlikus koguses viisakalt alkoholi tarbida ka avalikus kohas, olgu uue aasta tähistamisel linnaväljakul või mõnel muul pidulikul sündmusel, näiteks pulma-aastapäeval rannas. Seda küsisid kõik need, kellele ei meeldi elada maailmas, kus kehtivad karmid käsud ja keelud.
Kahjuks tõi muutunud kord ühiskonnas kaasa hulga vastuseta küsimusi. Võis lausa tõdeda, et sooviti kõige paremat, aga välja tuli nii nagu alati. Olukorra võttis minu meelest väga hästi kokku üks lapsevankriga ema, kes ütles, et kui enne joodi häbelikult ja salaja poe taga, siis nüüd juuakse enesekindlalt, rind puhevil, poe ees. Ühesõnaga selgus, et meie ühiskonnas on inimesi, keda hoidis õhtul avatud napsupudeliga vanalinna tänavatel räuskamast vaid seaduse karm keeld. Euroopa ühed suurimad alkoholitarbijad on pahatihti ise täiesti veendunud selles, et nende lahtiste pudelitega pidutsemine tänavanurkadel või parkides teisi ei häiri, vaid vastupidi, kaaskodanikud lausa naudivad seda. Meile on sellised arusaamad kerged külge jääma. Eestlastega on ju nii, et kümnest üheksa usub, et kaasmaalased joovad liiga palju, aga neist kümnest vaid üks tunnistab, et võib-olla ka tema joob vahel liiga palju.
Ilmselt liiga palju loodeti sellele, et meil valitsevad euroopalikud arusaamad oma õigustest, kohustustest ja vabadustest. Ja nagu ikka, piisab vaid mõnest tõrvatilgast, et rikkuda kogu meepott. Riigis, kus liigne alkoholitarbimine on ränk probleem, on kahjuks vara rääkida kultuursest tervisenapsust koos mõnusa seltskonnaga avalikus ruumis. Seetõttu on mul hea meel, et Riigikogu ja Vabariigi Valitsus on ühiskonna reageeringust omad järeldused teinud ning rahva arvamust kuulda võtnud. On aru saadud, et meie hulgas on liiga palju inimesi, keda on võimalik kuuletuma panna vaid karmide käskude keeles.
Nagu ütles üks mu hea sõber: selle aasta kõige suurem apsakas, kõige suurem viga oli korrakaitseseaduse muutmine, nii et avalikus kohas sai hakata, viinapudel käes, ringi käima ja avalikult jooma. Selle me nüüd muudame ära. Mul on hea meel öelda, et Eesti poliitikas on astutud suur samm edasi ning julgetakse tunnistada: kui on midagi valesti tehtud, siis astume kaks sammu tagasi, teeme selle korda ja siis astume kolm sammu edasi. Aitäh teile!