Siia tulles ma ei mõelnud läbi, millest rääkima hakata. See on ju minu eriala ja mu süda valutab kogu aeg selle pärast. Aga kaheksa minutiga peab hakkama saama. Oi jaa! Vaadake, ka siis, kui 15 aastat tagasi tervishoiureformi alustati, olid arstijärjekorrad, aga siis mõisteti järjekorra all midagi hoopis muud. Need oli viis-kuus-seitse inimest, kes istusid arstikabineti ukse taga pingi peal ja ootasid. Kui keegi pidi ootama tund-poolteist või kaks tundi, siis ta võis kaebuse kirjutada ja järgnes päris suur pahandus. Keegi ei kujutanud tollal ettegi, et kunagi võivad kujuneda kuudepikkused järjekorrad.
Kui seda tervishoiureformi alustati, siis arstid tõepoolest hoiatasid ette, et sellisel kujul tervishoiusüsteemist, kus on eraõiguslikud teenusepakkujad, kes kandideerivad avalik-õiguslikule rahale, seejuures konkursi alusel, kasutades igasuguseid lubatud ja lubamatuid võtteid, tallates üksteise jalgade peal, ei tule head. Aga enamik ei uskunud. Ma mäletan väga hästi, et kui tervishoiureformi kavandati, siis esimese asjana löödi Sotsiaalministeeriumist kõik arstipaberitega inimesed minema. Siis oli kergem tervishoiureformi teha.
Ja nüüd me näemegi enam-vähem sellist olukorda, mille eest tookord hoiatati. Aga aeg on läinud – 15 aastat on läinud! Nooremad inimesed ei tea seda, millest Marika Tuus just praegu siin puldis rääkis. Nad ei tea, kuidas vanasti oli. Nad ei tea seda ja neid ei huvitagi. Nemad näevad praeguseid probleeme. Paraku nüüd tuleb mõelda uusi lahendusi. Aga uued lahendused – mina olen vana inimene, ma tean – tihtipeale ongi need, mis on aastakümneid tagasi töötanud. On hakatud rääkima tervisekeskustest, justkui see oleks midagi väga uut, väga perspektiivset, väga huvitavat. Soomes on tervisekeskused, Rootsis on tervisekeskused. Aga kogu selle nõukaaja olid meil tervisekeskused – need olid needsamad polikliinikud. Tulemegi sinna ringiga tagasi.
Me oleme ravijärjekordade lühendamisega kangelaslikult tegelenud 15 aastat, aga need millegipärast muudkui pikenevad ja pikenevad. See on nagu kolme peaga lohe: lööd ühe pea maha, kolm tükki kasvab asemele. Ikka tehakse mingeid uusi arengukavasid, uusi rakendusplaane, muid dokumente. Terve ministeeriumitäis ametnikke teeb tublit tööd – nad istuvad päevad läbi nõupidamistel ja teevad ka õhtuti tööd, vehivad midagi kirjutada. Nad istuvad 60 inimesega koosolekul, näitavad üksteisele oma värvilisi PowerPointe ja rõõmustavad siiralt nende üle. Selline töö käib pidevalt, aga järjekorrad muudkui pikenevad. Miks nii on, sellest mitte keegi aru ei saa.
Samas räägitakse, et me oleme lollid ja laisad, me teenime vähe, ei maksa piisavalt makse, haigekassas ei ole raha. Seda küll, aga tuleb välja, et haigekassa rahaga makstakse kinni ka haigemajade karbikulud, makstakse elektri ja kütte eest, makstakse aktsiisi- ja käibemaksu, mis kõik sellega kaasneb. See on tohutu raha raiskamine ja selleks kuidagi summasid jätkub.
Arvatakse ka, et probleem ei ole rahas, vaid selles, et tohtrid lasevad jalga, et arstid jooksevad minema, lähevad sinna, kus on parem palk ja jõukamad patsiendid. Aga ka meil on arstid siiski olemas, spetsialistid on olemas ning raha eest saab sellegi defitsiidi kätte. See on muuseas veel üks asi, mis ei ole sugugi mitte uus, vaid on alati olnud. Ka hallil nõukaajal sai defitsiidina kätte igasugust uhket välismaa kaupa ja pääses professori vastuvõtule. Kõike, mis oli defitsiitne, sai kätte, aga raha eest. Väga huvitav, tolle ühiskondliku formatsiooni ja praeguse ühiskondliku formatsiooni põhiline mõõdupuu on üks: kui palju sul pappi on. Ja nii see asi kestabki.
Nüüd me üritame midagi uut leiutada. Kogu aeg leiutatakse midagi uut. Praegu treitakse uut rahvatervise seadust. Jälle istuvad ametnikud koos ja kirjutavad, kirjutavad, kirjutavad midagi, kusjuures üks ei tea, mida teine kirjutab. Kõik see tuleb viimaks siia Riigikogu ette ning tark sotsiaalkomisjon vaatab selle läbi ja teeb oma targad otsused. Nõnda sünnib jälle üks röögatu mammutseadus, millest mitte keegi aru ei saa, aga koalitsioonisaadikud teavad, et see on hää, see on vajalik – sest seda ju kinnitati. Sest seda kinnitas inimene, kelle sõnades kahelda ei saa. Ja nad litsuvad oma rohelist nuppu, meie litsume punast nuppu, aga rohelisi nuppe on millegipärast rohkem ja nii see jälle läbi lähebki. Niimoodi leiutatakse uusi asju.
Teate, nendes uutes asjades tihtipeale ei ole mitte midagi uut, kõik on juba ammu läbi proovitud. See on nagu lugu kahest pimedast inimesest, kes uurivad elevanti. Tohtrid uurivad seda osa, kus on lont, ja patsiendid seda osa, kus on saba. Aga need, kes teevad seadust, pistavad näpu hoopis sinna, kuhu mitte ei tasuks näppu pista, ja uurivad elevanti sealtpoolt. Ja ei klapi need järeldused kokku mitte kuidagimoodi. Aga kes on kannataja? Kas ametnikud? Kindlasti ei ole nemad kannatajad. Nemad saavad oma palga kätte sõltumata sellest, kuidas seadus välja näeb. Kas kannatavad arstid? Küll arst leiab endale tööd. Arst leiab tööd ükskõik kus, siin või seal – temaga ei juhtu midagi. Just patsient on see kannataja – tema, see kõige nõrgem osapool, peab kannatama välja kõik selle, mis me välja mõtleme. Me mõtleme välja, et olgu saatekiri ka silmatohtrile. Ma küll ei kujuta ette, mis teenus see on, mida perearst silmaprobleemi puhul võiks osutada. Minu arvates maksimum on see, et ta võiks silmad üle lugeda – üks ja kaks.
Võib ju kokku keevitada ka niisuguse regulatsiooni, et tahad minna eriarsti juurde, pead tegema keeleeksami – järjekorrad kohe lühenevad. Aga mis puutub järjekordade pikkusse, siis see on ju paika pandud, kui pikk tohib olla järjekord. Ega need pikemad ei olegi, sest tervishoiuteenuse osutaja teab, et kui järjekord on pikem, siis see on väga paha, siis saab sõimata ja haigekassa rakendab repressioone. Ja nii ta lihtsalt ei panegi rohkem inimesi järjekorda. Sellepärast on järjekorrad alati lubatud pikkusega. Aga mis meil ei ole Euroopa keskmise pikkusega, see on meie inimeste eluiga. Millegipärast see ei ole sama pikk kui keskmisel eurooplasel.
Need, kes on praegu otsustajad, kes on praegu ministrid, on mõne aasta pärast pensionärid. Ja kui rahvas on haige, ei suuda tööd teha, ei teeni palka, siis ei maksa ta ka maksu ning siis ei ole ei tänasel ministril, tänasel riigikogulasel ega tänasel ametnikul kuskilt saada pensioni. Siis on probleem käes. Aga lahendada tuleb see praegu. Põhimõte on nagu meditsiinis: kui valutab, siis tuleb lõigata, mitte siis, kui krambid on möödas ja patsient surnud. Aitäh!
