Austatud Riigikogu! Alustame infotundi. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Infotundi registreerus 33 Riigikogu liiget, puudub 68. Valitsusliikmed infotunnis on peaminister Taavi Rõivas, majandus- ja taristuminister Urve Palo ning siseminister Hanno Pevkur. Eilsel päeval registreerus küsijaks viis Riigikogu liiget. Seega on mõistlik anda võimalus veel kaheks kohapealseks lisaküsimuseks.
Esimene küsija on Kadri Simson ja küsimus on peaminister Taavi Rõivasele. Palun!
Aitäh! Lugupeetud Taavi Rõivas! Meil on just praegu Riigikogu maja ees puuetega inimeste meeleavaldus, sest täna, päeva hilisemas osas, tulevad töövõimereformi seaduseelnõud teisele lugemisele. Samas ei ole puuetega inimesed saanud valdkonna ministritelt vastust mitmele väga lihtsale küsimusele. Seetõttu ma küsin need küsimused teie käest. Teie ju oletegi töövõimereformi Helmen Kütile ja Urmas Kruusele päranduseks jätnud. Kõigipealt küsimus, millele senimaani ei ole selget vastust antud. Töövõimereformist rääkides on sageli hirmutatud jutuga, et reform tuleb nüüd ära teha ja seda ei saa edasi lükata, sest vastasel juhul me kaotame Euroopa Liidu raha. Milline konkreetne Euroopa Liidu õigusakt või lepingusäte annab alust väita, et kui riik võtab mõistliku lisaaja töövõimereformi seaduseelnõude parema ettevalmistuse ja tõhusama toimimise tagamiseks, siis viib see vältimatult Euroopa Liidu rahastuse vähenemiseni või lausa sellest ilma jäämiseni?
Aitäh, austatud küsija! Ma saabusin just äsja siia majja ja ma pean tunnistama, et ma ei näinud küll kedagi maja ees piketeerimas, aga võib-olla tõesti ma lihtsalt ei märganud seda. Samas, ma olen mitmel korral – nii oma eelmises ametis sotsiaalministrina kui ka nüüd peaministrina – puuetega inimeste esindajatega kohtunud ja neid teemasid arutanud. Ka sel korral, kui puuetega inimesed viimati oma petitsioonid ja ettepanekud parlamendile ja valitsusele üle andsid, kutsusin ma nad tuppa ja me rääkisime nendel teemadel enam kui pool tundi. Puuetega inimeste organisatsioonide esindajatest või selle pöördumise esindajatest mitte keegi ei tahtnud seda, et praegune süsteem jätkuks. Ma küsisin mitu korda üle, kas nad soovivad, et see olukord kestaks ja me lükkaks reformi mõne aasta võrra edasi. Nad ütlesid väga selgelt välja, et ei, seda nad ei soovi. Nad tahavad, et jõutaks detailides üksmeelele. Neil oli päris palju ideid selle kohta, kuidas reform võiks tehniliselt rakenduda peale seda, kui eelnõu on vastu võetud. Siis algab loomulikult tehniline ettevalmistus nii töötukassas kui ka ametkondades laiemalt.
Seetõttu ma usun, et meil on põhjust vahelduseks mitte keskenduda loosungitele, nagu töövõimereformi vastastele poliitikutele meeldib teha, vaid konkreetsetele detailidele. Mõtleme, kuidas me siis, kui seadusandlikud eeldused on loodud, saame reformi tehniliselt võimalikult hästi ellu viia.
Kadri Simson, palun!
Lugupeetud peaminister! Te ei vastanud mu küsimusele. Ja mul on väga kahju, et te ei märganud puuetega inimesi Riigikogu ees. Nad soovisid meeleavalduseks kohta otse Riigikogu ukse ees, aga mingil minule arusaamatul põhjusel liigutati nad parkla serva. Võib-olla peatute majast lahkudes ka nende juures. Aga mu esimene küsimus, millele ma teie vastust ootasin, oli see, et milline Euroopa Liidu akt jätab meid rahata. Mul on teine küsimus veel. Kas teie hinnangul täidab töövõimereform strateegias "Euroopa 2020" seatud eesmärki, et 20–64-aastastest elanikest 75% peab töötama? Kui seda ei ole hinnatud, siis kas te peate vajalikuks sellesisulise analüüsi koostamist või arutelu enne, kui töövõimereform n-ö suure eksperimendina ellu viiakse?
Aitäh! Mis puudutab puuetega inimeste märkamist, siis see on tegelikult palju laiem ja tõsisem teema. Ma arvan, et meil kõigil on põhjust märgata mitte ainult puuetega inimesi, vaid ka vähenenud töövõimega inimesi, kelle töövõime on vähenenud terviserikete tõttu. Meil tuleb mõelda, kuidas me saame aidata kaasa sellele, et ka nemad oleksid meie seas – ka siin Riigikogus, valitsuses ja ministeeriumides, aga ka eraettevõtetes – oodatud tööd tegema ja ühiskonnas aktiivsed olema. Mind väga ärritas, et avalikult imestati selle üle, kui ma peaministrina kutsusin puuetega inimesed Stenbocki majja sisse. Me peamegi neile uksed avama. Mitte ainult Stenbocki majja, vaid ka kõikidele töökohtadele. Selles ei ole mitte midagi imestada. Ma ei kohtu mitte kellegagi vihma käes. Loomulikult ma kutsun tuppa, ka puuetega inimesed.
Konkreetsete küsimuste juurde. Esiteks, raha kaotamise teema on esile kerkinud seetõttu, et neid valdkondi, mis soovivad Euroopa Liidu fondidest raha, on Eestis väga palju. Otsus, et ligi 200 miljonit läheb otseselt töövõimereformiga seotud kuludele, ei tulnud ka ülemäära lihtsalt. Seda raha on nendele inimestele tegelikult väga vaja, eelkõige teenusteks. Siia lisanduvad veel teenused, mis ei ole otseselt töövõimereformiga seotud, aga puudutavad näiteks omastehooldajaid ja puuetega inimesi, nende sotsiaalset toimetulekut. Need summad kokku on ligi 300 miljonit eurot. Uskuge mind, selle raha pärast on valdkondade vahel väga tõsine konkurents.
Teine küsimus puudutas Euroopa Liidu eesmärke. Eesti ja kogu Euroopa Liidu eesmärk on see, et oleks vähem neid, kes on tööturult eemale tõrjutud. Kõik, kes soovivad tööd teha, peaksid saama selle võimaluse, sh need inimesed, kellel on puue.
Kadri Simson, teine küsimus, palun!
Mu järgmine küsimus puudutab puuetega inimeste väga konkreetset muret, nimelt abivahendeid. Euroopa Liidu õiguse järgi ei tohi riik piirata kodaniku õigust osta kaupa teisest liikmesriigist. Puudega inimesed on väljendanud muret, et nad ei tea, kas peale reformi säilib neil võimalus osta riigi osalisel toetusel samaväärne abivahend Eesti müüja asemel näiteks Rootsist, Soomest või mujalt Euroopa Liidust.
Abivahendid on väga tõsine teema. Enne seda, kui minust sai sotsiaalminister, oli sellel ametikohal Hanno Pevkur, aga juba eelmised ministrid olid pikki aastaid sama probleemi ees. Iga aasta lõpus tekkisid järjekorrad ja abivahendite jaoks ette nähtud raha sai otsa. Mina ise ja kõik ministrid enne mind on püüdnud seda kuidagi leevendada aasta lõpus eelarvevahendite ümbertõstmise abil.
Meie soov on, et töövõimereformiga suureneks tuntavalt see eelarve, mis on mõeldud tööealiste inimeste abivahendite soetamiseks. Praegu oleme arvestanud, et see raha mitmekordistub. Suurem summa annab kindlasti selle võimaluse, et ei ostetaks kiiruga kõige odavamat lahendust, vaid inimene saaks tõesti selle proteesi, ratastooli või kuuldeaparaadi, mis teda ka tegelikult aitab. Edaspidi ei pea inimesed enam järjekordade tõttu pikalt ootama abivahendit, mis aitaks neil tööelus aktiivne olla.
Nii et vastuseks teie küsimusele kinnitan: olen täiesti veendunud, et hirm on asjatu. Tegelikkuses saame me määrata mitu korda rohkem raha tööealiste inimeste abivahendite soetamiseks. Kui on rohkem raha, siis saab veel sisulisemalt mõelda, millist konkreetset abivahendit kellelgi täpselt vaja on. Me saame palju personaalsemalt läheneda ja ma olen täiesti kindel, et see peaks inimestele meeldima. Ma usun, et kellelegi ei meeldi, kui iga aasta lõpus peab osa inimesi järjekorras ootama. Selle probleemi me tahaksime küll ära lahendada.
Priit Toobal, palun!
Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud peaminister! On muidugi üsna märgiline, et täna siia majja tulles ei märganud te puuetega inimesi Riigikogu hoone ees. Selleks kellaajaks, kui teie siia jõudsite, oli neid seal juba üsna palju. See ju nende mure ongi, et valitsus või peaminister ei märka neid ega arvesta nende ettepanekuid. Põhiseaduse § 28 ütleb, et puuetega inimesed on riigi erilise hoole all. See tähendab, et kui selles valdkonnas tehakse muudatusi, siis just seda sihtrühma ja nende esindajaid peaks eriliselt kaasama. Tänahommikuse "Terevisiooni" uudistelõigus ütles puuetega inimeste esindaja, et valitsus sõidab nende ettepanekutest teerulliga üle. Siiamaani on valitsus niimoodi käitunud opositsiooniga. Üsna valus oli kuulata, kui puuetega inimeste organisatsiooni esindaja ütles, et ministrid ja valitsus sõidavad neist teerulliga üle. Teie aga väidate vastupidi, et kõik kokkulepped on saavutatud, kõik on ühel meelel. Ma küsin seepeale, kas puuetega inimesed ja nende organisatsioonid on valelikud, pahatahtlikud või rumalad. Või saate te lihtsalt neist asjadest erinevalt aru?
Aitäh! Te omistate mulle ja ka puuetega inimeste esindajatele väga palju väiteid ja seisukohti, mida keegi meist ei ole välja öelnud. Jäägu see teie südametunnistusele. Kui me vaatame töövõimereformi ettevalmistamise kulgu, mis on kestnud pikki aastaid, siis selle aja jooksul on väga tihedalt tehtud koostööd puuetega inimeste esindusorganisatsioonidega. Need kaks eelnõu, mis praeguseks on jõudnud Riigikogu menetluse lõppfaasi, on selliseks saanud just nimelt tänu puuetega inimeste kaasatusele. Nii reformi põhiideede kavandamise kui ka eelnõude väljatöötamise ajal valitsuses ja parlamendi menetluses – tegelikult terve suvi läbi – toimusid koosolekud, kus osalesid aktiivselt sotsiaalkomisjoni inimesed ja veel mitmed parlamendiliikmed. Tehti tööd, et teha need eelnõud veel paremaks. Mul on siin ees mitu lehekülge teksti ja siit on näha, et neid eelnõusid on parandatud puuetega inimeste ettepanekute põhjal. Kuna aeg on piiratud, siis ma ei saa kõigest rääkida. Aga ma toon siiski ühe näite, mis puudutab inimeste sissetulekute tagamist. Vaatamata sellele, et mõnel teoreetilisel juhul võiks töövõimetoetus olla väiksem kui senine töövõimetuspension, jõudsime koostöös puuetega inimeste esindajatega plaanini, mille järgi mitte kellegi sissetulek ei vähene. Kui inimese praeguse süsteemi kohane töövõimetuspension oleks suurem kui uue süsteemi järgi määratav töövõimetoetus, siis see vahe kompenseeritakse, nii et ta saab ikkagi suurema summa. Neid ettepanekuid, mida me oleme arvestanud, on muidugi veel. Tänu sellele on reform saanud märksa paremaks.
Heimar Lenk, palun!
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Juba mõnda aega ei ole teie vastused siin Riigikogu saali ees veenvad. Teie ei pannud tähele inimesi, kes olid praegu väljas maja ees, aga mina tõin nende käest selle kirja, mida ma praegu käes hoian. See kiri on just nende käest ja sellega palutakse mul teie käest küsida, kui kaua see üldsõnaline jutt kestab. Küsitakse, kas valitsusel on kavas tellida teaduslik uuring selle seaduse mõju kohta, enne kui see vastu võetakse. Siin kirjas tuntakse huvi, kas see seadus on ikka proportsionaalne ja aitab puuetega inimesi. Nemad ise selles veendunud ei ole. Ka Saar Polli uuring mõistis selle seaduseelnõu algsel kujul hukka – seal öeldi, et see ei täida seatud eesmärke, vaid suurendab Eestis vaesust. Kas on ka mingile teaduslikule uurimusele toetuda või te ajate lihtsalt meile siin ees kogu aeg mingit udujuttu? Miks siis ikkagi käivad meie ühiskonna kõige haigemad inimesed pidevalt demonstratsioonidel? Nii kui on istung, nii on nad väljas. Nad on terve suve siin käinud ja hädas olnud.
Küsimust palun, aeg on läbi!
Aitäh! Kohe siit parlamendihoonest väljudes ma lähen ja vaatan, kas tõesti seal platsil on keegi. Kui on, siis ma küsin kindlasti, mis on nende seisukoht. See, et ma ei märganud, võis olla ka sellest, et seal platsil ei olnud kedagi näha. Aga jätame selle kõrvale. Inimesi tuleb märgata, ja mitte ainult siis, kui mõned neist meelt avaldavad. Inimest tuleb märgata ka siis, kui meil on Eestis 45 000 puudega inimest, kes ei käi tööl, aga ütlevad, et nad tahaksid tööd teha. Muuseas, see arv on võetud ühest teaduslikust uuringust, mis tehti küsitluse põhjal.
Kas me neid inimesi märkame? Jah, võib-olla paarile inimesele siin maja ees ei meeldi mõni reformi säte. Me peame ka seda aktsepteerima. Aga Eesti ühiskonnas on 40 000 – 45 000 inimest, kes ütlevad, et aidake meid tööle, me ise tahame tööd teha, me ei ole rahul sellega, et me oleme tööelust eemale tõugatud. Seepeale on mul teile küsimus. Kas me oleme valmis märkama neid 40 000 – 45 000 inimest, kes tahavad tööd teha? Ma väidan, et töövõimereform annab selleks võimalused. Ma ei loodagi, et ma suudaksin teid veenda, sellepärast et Keskerakonna veenmine on juba definitsiooni järgi suhteliselt lootusetu üritus. Loomulikult, ükski suur muudatus ei ole iga detailini sada protsenti veatu. Küllap on ka töövõimereformi kavas asju, mida saab koostöös puuetega inimeste esindajatega veel paremaks teha. Aga väga rumal oleks öelda, et jätame selle reformi ära või paneme mitmeks aastaks riiulisse seisma sellepärast, et keegi ei ole suutnud Keskerakonda veenda. See ei ole minu meelest piisav põhjus.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsija on Peeter Laurson ja küsimus on siseminister Hanno Pevkurile.
Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud siseminister! Erimärgistatud kütuse keelamise tõttu lubas valitsus kompenseerida aktsiisitõusust tulenevad vahed. Kuid nüüdseks on selgunud, et Politsei- ja Piirivalveameti laevastik ei ole kompensatsiooni saanud, mistõttu jääb ilmselt ära sadu päevi merel patrullimist. Miks seda kompensatsiooni ei antud?
Aitäh küsimuse eest! Kindlasti ei ole see alles praegu selgunud. See on olnud teada kogu eelarve menetluse aja jooksul. Otsus erimärgistatud kütuse muudatuste kohta ei ole samuti äsja sündinud, vaid palju varem tehtud. Siseministeerium on eelarve menetluse käigus seda mitu korda tõstatanud, see oli ka kabinetiarutusel. Tõsi on see, et me peame eelarve tervikut vaatama kõikide ministritega üheskoos ja tegema oma valikud. Loomulikult, mul oleks hea meel, kui erimärgistatud kütuse seadusmuudatuste tõttu Politsei- ja Piirivalveametile tekkiv lisakoormus saaks kompenseeritud. Kuid praeguses eelarvekavas ei ole sellises mahus kompensatsiooni ette nähtud. Teisalt on hea meel selle üle, et kütuse maailmaturu hind on natukene langenud, mis tähendab, et võimalik puudujääk terve aasta peale on tunduvalt väiksem. Aga teie küsimuses toodud viide, et meretunde jääb vähemaks, vastab tõele. Meretunde jääb tõesti vähemaks. See on tegelik elu.
Peeter Laurson, palun!
Vabariigi Valitsus on siiski leidnud raha, et kinni maksta aktsiisitõus Saaremaa ja Hiiumaa vahelist praamiliiklust korraldavatele erafirmadele. Kuidas siis nii, et Politsei- ja Piirivalveametil, kes peaks jälgima, et nendesamade laevadega õnnetust ei juhtuks, on nüüd selle kava järgi raske sinna kohale sõita?
Aitäh! Nagu ma ütlesin, eelarve on tervik ja meie tõime selle lauale. Kõik ministrid peavad selles eelarves kokku leppima. Otsus oli selline, et mina pean Politsei- ja Piirivalveametiga koostöös leidma vahendid ja võimalused, et tegutseda nendes oludes, mis meil on. Kui erimärgistatud kütus kaob, siis me peame vaatama, kuidas me saame ka muutunud oludes tagada mereturvalisuse parimal võimalikul moel.
Palun, Peeter Laurson, teine lisaküsimus!
Saan ma nüüd õigesti aru, et kui varasematel aastatel oli prioriteet merepääste arendamine nii, et merepäästevõimekus tõuseks, siis järgmisel aastal on arvata, et merepäästevõimekus võib tuntavalt langeda?
Ma ei ütleks, et merepäästevõimekus langeb. Tõsi on see, et võimalike merel viibitud tundide arv langeb, mis ei tähenda veel võimekuse langust. Ärge siduge merel viibimise tunde ja merepäästevõimekust. Need on täiesti eri asjad. Ma ütleksin pigem, et meil on koostöös vabatahtlike ning Politsei- ja Piirivalveametiga uued positiivsed suunad. Näiteks kavandame vabatahtlikele merepäästjatele stabiilset rahastust, mida siiani pole olnud – me näeme ette mere- ja järvepääste ühingu katusorganisatsioonile riigieelarvest toetusraha. Selles mõttes on ka positiivseid noote. Aga tõsi on see, et erimärgistatud kütuse kasutuse muudatused tähendavad, et me peame otsustama, kuidas Politsei- ja Piirivalveameti vahendeid kasutada. Tuleks võtta kusagilt mujalt ära ja leida kütuse ostmiseks lisaraha või vaadata, kas ja kuidas me merel patrullime. Kuni 100 merepäeva 900-st võib tõesti vähemaks jääda. Aga milline olukord aasta lõpuks kujuneb, selgub siis, kui aasta teises pooles on teada, millised on kütuse hinnad ja mis on tegelik seis merel.
Erki Nool, palun!
Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Te mainisite oma eelmises vastuses vabatahtlikke merepäästjaid ja siia võiks lisada ka vabatahtlikud pritsimehed. Ütlesite, et esimest korda eraldati neile riigieelarvest raha. Kuid need katusorganisatsioonid pöördusid meie poole ja kindlasti ka valitsuse poole, sest see summa on väike. Kui tekivad suured probleemid, siis mis vahenditest peaksid saama raha vabatahtlikud merepäästjad või merereostuse tõrjujad? Kui on ikkagi kütusest puudus, siis millega tuleks minna merele või näiteks Peipsi peale?
Aitäh! Ma ütlen veel kord, et merevalve, merel tehtav patrulltöö ja merepäästevõimekus on eri asjad. Loomulikult, kõikidele päästeoperatsioonidele reageeritakse – mitte ainult veealustega, vaid vajaduse korral õhusõidukitega, Peipsi peal ka hõljukitega. Nii et kui on vaja päästesündmusele reageerida, siis tehakse seda maksimaalsel võimalikul viisil. Mis puudutab igapäevast rahastamist, siis vabatahtlike pritsimeeste kohta võin samuti öelda, et nende rahastus kasvab järgmisel aastal isegi üle 10%. Sellele lisandub vabatahtlike pritsimeeste katusorganisatsiooni toetus, mis sõltub ühingu liikmete arvust. Ühingute liikmesuse rahastamise eeltingimus on see, et riik on neid ühinguid aktsepteerinud elik neil peab olema koostööleping kas Politsei- ja Piirivalveameti või Päästeametiga. Niisugused on katusoganisatsioonide rahastamise põhimõtted. Kui Riigikogu arutab veel vabatahtlike rahastamist ning otsustab priitahtlikele pritsimeestele ja merepäästjatele lisatoetust anda, siis mina kindlasti kätt ette ei pane ja toetan seda. Nii et ütlen veel kord: päästetööd ja igapäevane patrullimine on eri teemad. Kõik päästeoperatsioonid saavad lahendatud.
Lembit Kaljuvee, palun!
Aitäh, härra esimees! Hea minister! Kas te ei karda, et selline järsk sisejulgeolekule antava kütuse vähenemine võib avaldada sellist mõju, et ettevõtted hakkavad lihtsalt niisama andma politseile, piirivalvele või päästjatele kütust? Mina mäletan seda aega, kui kolhoosiesimehed või sovhoosidirektorid andsid kohalikule piirkonnavolinikule ilma rahata bensiini. Kas me läheme sinna tagasi? Riik ei jaksa enam oma sisejulgeolekuüksustele kütust anda ja siis minnakse teist teed.
Aitäh küsimuse eest! Ei karda. Mis puudutab mandril liikuvaid Politsei- ja Piirivalveameti sõidukeid, siis need ei kasuta erikütust niikuinii. Me räägime veealustest kaatritest, laevadest, paatidest – paatidest siiski pigem mitte, ikkagi laevadest –, mis kasutavad erimärgistatud kütust. Seega puudutavad erimärgistatud kütuse muudatused Politsei- ja Piirivalveameti laevastikku, mitte väikseid aluseid.
Peeter Laurson on oma võimalused ära kasutanud. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsija on Mihhail Korb. Küsimus on majandus- ja taristuminister Urve Palole. Palun!
Aitäh, lugupeetud härra eesistuja! Proua minister! Mõned nädalad tagasi oli mul siinsamas saalis võimalus küsida härra peaministri käest munitsipaalelamute kohta. Härra peaministri vastused olid selged ja ühemõttelised: munitsipaalelamuid ei ole vaja ehitada, see ei ole Eestis otstarbekas ega ka efektiivne. Mõned päevad tagasi kuulutasite teie välja, võiks öelda, oma plaani, mille pealkiri on "Riiklikult toetatud üürielamute programm". Olles vestelnud härra peaministriga, olen ma nüüd segaduses. Kuidas sellega siis on? Kas riik toetab üürielamute programmi või mitte? Äkki te teete valimiskampaaniat. Või mõtlete te seda tõsiselt?
Aitäh küsimuse eest! Meie peaministriga oleme erinevad inimesed ning aeg-ajalt mõtleme ja näemegi asju erinevalt. Kuigi ma usun, et härra peaministril ei ole olnud ei võimalust ega ka aega sellesse teemasse korralikult süveneda, eriti kui arvestada tema töötempot. Ma ei ole ka seda ideed presenteerinud, nii et selles mõttes ma ei heida talle midagi ette. Aga kui me vaatame laiemalt ringi Lääne-Euroopas, näiteks Põhjamaades, siis ei ole ühtegi riiki – vähemalt mulle ei meenu praegu –, kes ei panustaks aktiivselt elamumajandusse. Ehitatakse ka riiklikult toetatud üüripindu. Ometi teame, et Lääne-Euroopas ja Põhjamaades on aeg-ajalt võimul erineva maailmavaatega poliitikud – kord on sotsiaaldemokraadid, kord on parempoolsed, kord on tsentristid. Elamufondi uuendamine ja üürikorterite ehitamine on omane kõigile maailmavaadetele. Mina ei välista seda ka Eestis. Ma arvan, et kuna Eesti riik ei ole sellega varem tegelenud, siis on see meie jaoks uus teema, mis tahab rohkem selgitamist ja arusaamist. Aga kui te küsite, mis sellest edasi saab, siis ütlen, et praegu me töötame majandusministeeriumis välja energiamajanduse arengukava, milles üks oluline punkt on just elamumajandus. Palju eeltööd on teinud arengufond koos teadlastega. Nemad on välja pakkunud kolm elamumajanduse stsenaariumi: sekkuv, mittesekkuv ja vähesekkuv. Sekkuva stsenaariumi puhul, milles nähakse Eesti riigile, majandusele ja inimestele kõige suuremat kasu, soovitatakse muu hulgas ehitada riiklikult toetatud üürikortereid. Ma loodan, et me saame veel seda diskussiooni jätkata.
Mihhail Korb, palun!
Ma küsin hea meelega edasi, aga enne väike kommentaar. Tõesti, valitsus ei ole varem selle küsimusega tegelenud. Poliitikamaastikul on küll üks erakond, nimelt Keskerakond, kes on juba aastaid rääkinud sellest, et munitsipaalelamuid on vaja. Tallinn ongi neid juba päris palju ehitanud. Aga veel teie programmist. Nagu ma ministeeriumi kodulehelt lugesin, on sellega tegeldud juba pool aastat. Kuigi need asjad, mis te praegu välja käisite, on suhteliselt loosunglikud. Te olete ilmselt teinud ka selleteemalise uuringu, nii et oskate konkreetsemalt hinnata. Kui palju inimesi praegu vajab niisugust teenust nagu munitsipaalelamuehitus?
Selle põhjaliku analüüsiga, mille tegi arengufond, saab kindlasti tutvuda. See ei ole ministeeriumis tehtud, vaid väljastpoolt tellitud töö ja sellega on tegeldud veel kauem, kui mina olen ametis olnud. Ja nagu ma ütlesin, nemad pakuvadki kolme varianti: sekkuv, mittesekkuv ja vähesekkuv. Raske on muidugi öelda summaarselt, kui mitu inimest. Aga võib vaadata analüüse – näiteks on teada ühe noorte hulgas tehtud uuringu tulemused. Olen osalenud ka ümarlaual, kus olid esindatud omavalitsuste esindajad, sh linnade liit, omavalitsuste liit ja ettevõtjad. Ka seal väljendati soovi, et riik hakkaks panustama riiklikult toetatud üüripindade ehitusse. See soov on väga suur. Ma toonitan, et see ei ole selline programm, et riik tuleb omavalitsuse territooriumile ja hakkab midagi ehitama. Sellist asja ei juhtu. Omavalitsus peab ise seda tahtma. Kui ta esitab taotluse, siis see peab olema läbimõeldud, põhjendatud ja arengukavadega kinnitatud. Sealt peab olema näha, mil moel aitab ehitatav üürielamu kaasa piirkonna konkurentsivõime ja ettevõtluse arengule ning inimeste elujärjele. On kardetud, et riik tuleb ja ehitab midagi, mis on kallis. Tegelikkuses on nii, et riik ehitab koostöös omavalitsusega või omavalitsuse kaudu erasektoriga ja kõik panustavad. Riigi panus on tegelikult väiksem. Nii et seda hirmu ka ei ole, et riik annab 100% rahast ja omavalitsus mõtleb, et proovime ja teeme. See peab olema omavalitsuse läbimõeldud otsus, sest ta ise paneb suurema osa. Ka hiljem on omavalitsus või kinnisvaraettevõte see, kes neid hooneid haldab ja nendega edasi tegeleb. See ei ole riigi roll, riigil on üldine vaade.
Mihhail Korb, teine täpsustav küsimus!
Uskumatu, aga teie jutt erineb sada protsenti sellest, mida rääkis meile härra peaminister. Teie jutt meeldib mulle palju rohkem, ütlen ausalt. Aga ma küsin edasi. Märtsis on valimised ja ma arvan, et selle programmi rakendumine sõltub väga palju märtsikuistest valimistulemustest. Kui tähtis on teie jaoks see, et programm kirjutataks ka koalitsioonilepingusse? Kas te oskate vastata, ütleme, viiepallisüsteemis – 1 ei ole üldse oluline ja 5 on ülimalt tähtis? Kas 1, 2, 3, 4 või 5?
Koalitsioonilepingu läbirääkimisel osaleb rohkem inimesi, seal on kogu erakonna delegatsioon eesotsas erakonna esimehega. Ma ei tahaks kõigi teiste nimel praegu sõna võtta, aga minu jaoks on see kindlasti väga oluline. See on teema, mis on ka meie erakonna majandusprogrammi osa, nii et kindlasti arutame seda koalitsiooniläbirääkimiste laua taga. Nii see elu ju käibki. On ülekohtune öelda, et ma teen seda praegu valimiste pärast. Esimest korda hakkasin ma selle peale mõtlema juba kaks aastat tagasi, kui Eestis käis Soome elamumajanduse minister Krista Kiuru. Tema rääkis oma intervjuus sellest, kuidas Soomes ehitatakse rendielamuid, kus muuseas elavad ka eestlased. Juba tookord mõtlesin, et huvitav, miks meie Eestis seda ei tee. Ja nüüd, majandusministrina tööle asudes oli mul võimalik selle programmi väljatöötamisega pihta hakata. Ma ütleksin, et valmiseelne aeg on isegi hea, sest nii saab projekt kiiresti rahastatud. Sellised suured otsused vajavad alati koalitsiooni heakskiitu. See, et praegu on valimised nii lähedal, annab ainult võimalusi juurde, mitte vastupidi.
Priit Toobal, palun!
Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Nii nagu mu kolleeg Mihhail Korb leiab, arvan ka mina, et olete õigel teel. Kuulasin ka teie juttu tänahommikuses "Terevisiooni" saates ja pean tunnistama, et olite seda programmi tutvustades väga veenev. See, mida te rääkisite, on minu arvates õige asi. Aga teie valitsuse peaminister pole selle kavaga nõus. Peale selle on ka vastne rahandusminister Maris Lauri teatanud, õigemini, oma blogi sissekandes teie plaani suhteliselt allavett lasknud, öeldes, et see pole üldse tähtis küsimus, millega peaks tegelema. Tegelikult polevat sellel turul ehk üüriturul üldse probleeme ega ka analüüsi. Seda, kui üks minister midagi ütleb, ei saavat analüüsiks pidada. Ma annan teile praegu võimaluse kahe minuti jooksul minister Maris Laurile vastata.
Suur aitäh! Rahandusminister Maris Lauri väited, mida te esile tõite, on minu jaoks pehmelt öeldes kummalised. Aga ma panen need selle arvele, et vastsel ministril kulub kogu aeg oma ministeeriumi tööga tutvumiseks ja sisseelamiseks. Ilmselt tal ei ole olnud aega üürielamute programmiga tutvuda. Üks etteheide on veel selline, et korruptsioonioht on suur. Eesti toetab mitmel moel eri programmide raames sadade miljonite ulatuses aastas nii erasektorit kui ka omavalitsusi, jagades Euroopa Liidu raha. Samalaadne kogemus on meil olemas ja on raske aru saada, miks arvatakse, et see peaks olema eriliselt korrumpeerunud programm. Korruptsiooni vastu tegutsevad meil ju vastavad organid, sellepärast ma ei muretse. Ka jutt sellest, et selle taga ei ole analüüse, ei vasta tõele. On olemas väga konkreetsed analüüsid, mis on ministeeriumis tehtud poole aasta jooksul. Meil oli tööl ka spetsialist Soomest, kes on aastakümneid sellega tegelnud. Peale selle arengufondi töö, mis on sisend uuele energiamajanduse arengukavale. Mis süüdistused veel olid? Et ei ole vaja? Analüüsist selgub väga täpselt, et on vaja. Eestis on muu hulgas väga suur probleem, et elamufond vananeb väga kiiresti. Meil ehitatakse küll 2000 uut eluaset aastas, aga samal ajal amortiseerub 6000, st 4000 on vahe. Nõudlust justkui oleks, aga inimestel ei ole lihtsalt ressurssi seda täita. Nii et osa üürielamute programmist aitaks kaasa ka elamufondi uuenemisele, rääkimata sellest, et inimestel jääb rohkem raha kätte ja nad võivad lubada endale eluaset.
Aivar Sõerd, palun!
Austatud juhataja! Austatud minister! Rääkides teie riiklikult toetatavast üürielamuprogrammist, kuhu riigi tugi, st maksumaksja tugi taha panna, tuleb silmas pidada ka üüriturgu. Turule peaks jõudma rohkem üürile antavaid pindu. Üks probleem, millele turuosalised viitavad, on näiteks see, et kehtivate aktide ja kohalike omavalitsuste reeglite järgi on uuselamute keskmised korterid liiga suured, st võiks lubada rohkem väiksemaid kortereid. Teine kitsaskoht on kehtivad üürisuhteid reguleerivad seadused, kus üürileandja ja üürilevõtja õigused-kohustused ei ole tasakaalus. Mida te majandusministrina olete teinud selleks, et üüriturgu elavdada, enne kui te maksumaksja rahakoti kallale lähete?
Suur aitäh! Muide, need on kaks paralleelset asja, millega tuleb tegelda ja üks ei välista teist. Me räägime jätkuvalt, et riiklikult toetatud üüripindade järele on väga suur vajadus. Kui on aega, siis ma seletan täpsemalt. Aga mis puudutab seadusi, siis oleks vaja muuta võlaõigusseadust. Praegu on see liiga kaldu, väidetavalt üürilevõtja poole. Sellega tegeleb justiitsminister ja seal käib koos ümarlaud, ka meie ministeeriumi esindaja on seal kohal. Meie osa oli initsieerida seda töögruppi ja minu teada tehakse seda tööd seal jõudsasti. Justiitsminister on igal juhul lubanud nende muudatustega välja tulla.
Mis puudutab seda ettepanekut, et korterid võiksid olla väiksemad, siis jah, ma olen teiega nõus. Ma arvan, et see on kindlasti üks asi, millega tulebki välja tulla, kui see programm lahti läheb. On üks konkreetne teema, nimelt praegu nõutakse parkimisplatside olemasolu iga korteri juurde ja see teebki ühe korteri ehitamise kalliks. Kuidas saada riiklikult toetatud üürikorteritele soodne hind? Mina näen, et esiteks peavad majad olema väga energiasäästlikud, nii võib saavutada hilisema eluasemekulude kokkuhoiu. Teiseks, korterid peaksidki olema väikesed, kuni kahetoalised, ja maja allkorrusel võiks olla näiteks ühisruum pesu pesemiseks. Mujal maailmas on eeskuju olemas. Kindlasti ei tohiks olla nõuet, et iga korteri kohta peab saama mitu autot parkida. See kõik annab lõpuks kokkuhoidu, mille võrra üürihind võiks tulla soodsam.
Nagu ma ütlesin, on vaja mõlemaga paralleelselt tegelda. Eestis on tööjõu mobiilsus väga väike, sest maapiirkondades üüripindu lihtsalt ei ole. Sageli on seal töökohti, aga ei ole võimalik inimesi tuua, sest neil pole kusagil elada. Linnades on jälle üürihinnad väikesepalgaliste või noorte jaoks liiga kõrged. Praegu ei jõua rohkem rääkida.
Aitäh! Kõik täpsustavad küsimused on küsitud, seetõttu lõpetan selle teema käsitlemise.
Järgmine küsimus on peaminister Taavi Rõivasele ja küsija on Helir-Valdor Seeder. Palun!
Aitäh! Austatud peaminister! Esmaspäeval saime Riigikogu rahanduskomisjonis teada, et Euroopa Komisjoni hinnangul on Eesti 2015. aasta riigieelarve struktuurses puudujäägis 0,7% sisemajanduse kogutoodangust. Valitsus on seni kinnitanud vastupidist, et eelarve on ülejäägis 0,8%. Euroopa Komisjoni arvates on Eesti eelarves peaaegu ligi 300 miljoni eest katteta kulutusi. Keda ma peaksin uskuma? Ärge palun vastake, et ma olen täiesti valesti asjast aru saanud ning kasutatakse mitut metoodikat ja on ka teistsuguseid eksperdiarvamusi. Minu jaoks on Euroopa Komisjoni arvamus praegusel juhul küll autoriteetsem. Kas valitsuskoalitsioonil on mingisugune plaan esitatud eelarve tasakaalu viia või jätate selle järgmise valitsuse tööks?
Aitäh! Te panite mulle piirid ette ja ütlesite, mida ma tohin teie kohta öelda ja mida ma ei tohi. Eks ma proovin siis võimalikult täpselt vastata teie ette antud piirides. Rahandusministeerium teeb kõik prognoosid poliitikast sõltumatult. Ma arvan, et küllalt kauaaegse valitsusliikmena teate te seda ise ka. Selles ei ole kübetki poliitikat, milliseks Rahandusministeerium hindab Eesti eelarvepositsiooni ja majandusprognoosi. Minule lisab kindlustunnet teadmine, et Rahandusministeeriumiga väga sarnase prognoosi on teinud ka Eesti Pank, keda keegi kindlasti kallutatuses ei kahtlusta. Ka näiteks IMF ja OECD on oma prognoosides, ütleme, eelarvet vaadates veel positiivsemalt meelestatud. Nii et eks hinnanguid on igasuguseid, ka majandusprognoose on erinevaid. Aga nagu alati, tagantjärele saab teada lõpliku tõe. Meil on olnud selline tava – mitte ainult meie valitsuse ajal, vaid juba väga pikka aega –, et eelarvet koostades võetakse aluseks Rahandusministeeriumi ametlik, poliitikast sõltumatu prognoos.
Kuna mul on veel mõni sekund aega, siis ma õiendan ära oma eelmisele küsimusele vastamisel jäänud võla. Nimelt, mul oli vahepeal võimalik uudistest näha, et tõepoolest, grupp inimesi on kogunenud Riigikogu ette. Ma palun vabandust, et ma neid ei märganud! Küllap oli põhjus selles, et nad olid mitte otse maja ees, vaid külje peal Kuberneri aia juures. Aga need oli samad inimesed – vähemalt osaliselt –, kellega ma hiljuti kohtusin. Nii et ma tean väga hästi, et nad ei taha tegelikult mitte reformi ära jätta ega edasi lükata, vaid leiavad, et reformi mitmeks aastaks riiulisse panek säilitaks praeguse süsteemi ja see ei ole neile meelepärane.
Helir-Valdor Seeder, palun!
Aitäh! Austatud peaminister! Riigieelarve seaduse § 16 lõike 4 kohaselt võrreldakse rahandusprognoosi kõige ajakohasemate Euroopa Komisjoni ja teiste sõltumatute institutsioonide prognoosidega ning seletuskirjas antakse ülevaade erinevustest. Sellisel kujul Euroopa Komisjoni arvamust seletuskirjas käsitletud ei ole. Miks? Jutt käib ikkagi 300 miljonist eurost, mitte taskurahast. Pooltõde ja ainult sobivate arvamuste esitamine ei tekita usaldust eelarve suhtes. Konservatiivne eelarvepoliitika eeldab ka konservatiivsest prognoosist lähtumist. Kiusatus elada Riigikogu valimise aastal üle jõu võib viia pikaajaliste negatiivsete tagajärgedeni. Kas oleks ikka õigem siiski arvestada Euroopa Komisjoni arvamust ja vältida üle jõu elamist järgmisel aastal?
Aitäh! Päris kindlasti kavatseme me vältida nii järgmisel aastal kui ka tulevikus üle jõu elamist. Teie konkreetsele miks-küsimusele on väga konkreetne vastus. Valitsus andis eelarve Riigikogule üle septembri lõpus. Teie viidatud komisjoni prognoos – mis on siiski, rõhutan, üks mitmest – avalikustati 4. novembril, st peale seda, kui valitsus eelarve koos seletuskirjaga parlamendile üle andis. Tagantjärele vaadates on üsna loogiline, et selles dokumendis ei saagi tulevasi sündmusi kirjas olla.
Mul on iseenesest väga hea meel, et te peate eelarvetasakaalu oluliseks teemaks ja juhite sellele tähelepanu. See on väga õige lähtekoht. Riigi rahaasjad peavad korras olema. Me peame vaatama loomulikult peale Eesti enda prognooside ka kõrvalhinnanguid, mis, nagu öeldud, on tihtipeale vastukäivad. Me peame suutma näha ka arvude taha. Me peame suutma näha metoodika erinevusi, ka selles on tegelikult sisu. Me näeme, et OECD prognoos erineb meie omast ühtepidi ja Euroopa Komisjoni hinnang teistpidi. Aga me peame ühiselt suutma sealt iva kätte saada. Ma loodan väga, et te aitate ka oma erakonna ettepanekutesse viia rohkem muret eelarvetasakaalu pärast. Kui me räägime valimiste puhul välja käidud ideedest, siis mõned teie erakonna ettepanekud on suhteliselt kulukad ja jäänud siiani ilma katteallikateta. Ma isiklikult usun, et kui te seda muret ka erakonnakaaslastega jagate ja oma ettepanekutele katteallikad leiate, siis on märksa suurem tõenäosus, et tulevikus on võimalik need ellu viia.
Helir-Valdor Seeder, teine täpsustav küsimus!
Aitäh! Loomulikult ei tulnud Euroopa Komisjoni arvamus 4. novembril täiesti ootamatuna ei Eesti Vabariigi Rahandusministeeriumile ega valitsusele. See tugines eelnenud aruteludele ja konsultatsioonidele, nii et kindlasti oleks saanud seda ka varem, riigieelarve menetlemise käigus põhjalikult käsitleda. Aga see selleks. Valimiskampaania toob alati kaasa väga palju katteta lubadusi. Ma lugesin täna teie artiklit selle kohta, et poole miljardi euro eest võetakse kohustusi, aga katet ma sealt välja ei lugenud.
Aga küsin, kas te jääte ikkagi kindlaks oma seisukohale, et Euroopa Komisjoni ettepaneku ja arvamuse alusel eelarvet muuta ei tule. Kui te olete oma õigsuses nii veendunud, siis mida tuleks ette võtta – ehk tuleks Euroopa Komisjoni võimekust tõsta kas või Eesti Rahandusministeeriumi tasemele? Kas te olete kavandanud mingeid koolitusi või kursusi komisjoni ekspertidele ja volinikele, et tulevikus langeksid prognoosid rohkem kokku? Millised võiksid olla lahendused?
Aitäh! Erinevalt teist ei ole mina nii kindel, et kaugemalt paistab kõik täpsem kui meie enda ekspertidele. Rahandusministeerium ja Eesti Pank on ühel meelel meie eelarve tasakaalu suhtes. Senise kogemuse põhjal võib öelda, et nende hinnangud on olnud tihti täpsemad kui need, mis on tulnud kaugemalt – Euroopa Komisjonist või teistest rahvusvahelistest organisatsioonidest. Samas on kirjutamata reegel, et poliitikud prognooside tegemisse ei sekku. Ma arvan, et meil pole põhjust arvustada ei Rahandusministeeriumi ega Eesti Panga ametnikke, ega öelda, et nemad on oma prognoosid kuidagi valesti teinud. Meie, poliitikute asi on võtta prognoos teadmiseks ja koostada selle alusel eelarve, mis vastab soovitud eesmärkidele. Minu juhitav valitsus on seadnud eesmärgiks, et eelarve oleks struktuurses ülejäägis 0,8% SKT-st. Ka uue institutsioonina loodud erapooletu eelarvenõukogu on täpselt seda taotlenud. Nii et eelarvetasakaal on igati heas seisus. Ja praeguseks on eelarve teie kätes, minul peaministrina ei ole võimalik enam sekkuda. Kui teil on ettepanekuid, kuidas eelarvepositsiooni parandada, siis need on alati teretulnud. Kui teie ettepanekud on head, siis küllap on võimalik neid toetada.
Aga mis puudutab minu tänast artiklit, siis võin teile kinnitada, et selles toodud tööjõumaksude langetamise plaanile on katteallikad olemas. Me avalikustame oma kava praeguse teadmise järgi selle nädala lõpus, eeldatavasti laupäeval, ja siis räägime ka katteallikatest detailsemalt. Uskuge, meie teeme seekord teistmoodi kui mõnigi teine erakond oma ettepanekutega. Meil on kindlad katteallikad olemas.
Aivar Kokk, palun!
Hea juhataja! Hea peaminister! Täna on juttu olnud sellest, et Euroopa Komisjoni väitel oleme me struktuurses puudujäägis 300 miljoni euroga. Samas olete teie oma vastustes öelnud, et mõne hinnangu järgi on tuleva aasta vaade palju positiivsem. Te mainisite, et eelarve on nüüd Riigikogus ja teie ei saa enam sekkuda. Aga ma teen teile ettepaneku, võib-olla annate meile paar head soovitust. Mille pealt tuleks kokku hoida juhul, kui eelarve on miinuses? Või kui tundub, et tegelikult on positiivne vaade, siis mida võiks eelarvesse juurde lisada, et Eesti majandust elavdada?
Aitäh! Nagu öeldud, järgmise aasta riigieelarve on nüüd küll juba Riigikogus ja küllap on parlamendiliikmetel endalgi ettepanekuid. Valitsusliikmed on oma ettepanekud eelarvesse kirja pannud. Ma arvan, et see on väga hea eelarve, kus on kirjas kõikide valitsusliikmete ja valdkondade prioriteedid. Parlamendil on loomulikult võimalik sõna sekka öelda. Ei ole mina see, kes peab teile sõnu ette kirjutama.
Kui te küsite, mis minu hinnangul majandust elavdaks, siis ma soovitan teil lugeda – nagu teie kolleeg Helir-Valdor Seeder juba mainis – minu tänast artiklit Postimehes. Seal ma kirjeldan neid asju, mis Eesti majandusele uue hoo annavad. Nende hulgas on kindlasti ka tööjõumaksude alandamine. Helir-Valdor Seederil on õigus, see maksab peaaegu 500 miljonit eurot ja meil on plaanis katta umbes kolmandiku võrra sellest tubaka- ja alkoholiaktsiisi kiiremast tõusust. Kolmandiku võrra on võimalik senisest vähem eelarvekulusid kasvatada. Tõenäoliselt isegi rohkem, aga konservatiivselt hinnates tuleb kolmandik eelarvetulusid sellest, et väiksema maksukoormusega, madalamate tööjõumaksudega kasvab majandus kiiremini. Ma usun, et tööjõumaksude langetamise kaudu tuleks maksukoormat vähendada. Eesti on maksukoormuse poolest Euroopa kaheksa hulgas, st ei ole väga halvas seisus. Aga tööjõumaksud on meil pisut kõrgemad, kui võiks olla. Seetõttu ma usun täiesti siiralt, et neid langetades on võimalik Eesti majandusele uut hoogu anda.
Tarmo Tamm, palun!
Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma küsin varjatud maksustamise kohta. Teatavasti saame me kõik iga kuu elektriarveid, millest väga suure osa moodustavad võrgutasud. Selle suure võrgutasu kaudu on Elering teeninud endale päris priske kasumi. Nüüd on aga selgunud, et elektrivõrkude kordategemise asemel on Elering asunud elektrivõrgutasude eest ostma gaasitrasse. Kuidas need kaks asja kokku lähevad? Kas on plaanis, et tulevikus hakkab Elering veel midagi riigile soetama – võib-olla busse ja tramme või midagi muud? Kuidas on selline asi võimalik?
Aitäh! Ei teil ega minul ole elektritarbijana põhjust muretseda, et gaasitrasse ostetaks elektrikulu arvel. Gaasitrassidega on nii, et nende maksumus on praegu ja ka edaspidi arvestatud aastate peale gaasitariifis. See moodustab gaasitariifist suhteliselt väikese osa, sest gaasivõrgu kogumaksumus ei ole teab mis suur. See, et Elering omandab enamusosaluse Eesti Gaasi põhivõrgus, ei suurenda iseenesest kuidagimoodi gaasitariifi. Eleringile laekub raha tarbijate maksetena. Kui seni on maksed laekunud nendele ettevõtetele, kelle käest Elering oma osaluse ostab, siis edaspidi laekuvad maksed Eleringile, kes sealtkaudu saab selle raha tagasi.
Me oleme jõudnud niikaugele, et gaasi põhivõrk, nagu ka elektri põhivõrk, saab peagi osaks Eesti riigi strateegilisest taristust, mis on Eesti riigi kontrolli all. See on minu meelest tõesti suur asi. Ma tänan nii Eleringi kui ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi väga hea töö eest! Seitsme kuu jooksul suudeti jõuda tegeliku tehinguni ja teha otsus, mis kahtlemata suurendab Eesti gaasitarbijate kindlustunnet. Me teame väga hästi, et gaasi on kasutatud ka poliitilise relvana. See, kui gaasi põhivõrk on Eesti riigi kontrolli all, annab gaasitarbijatele kindlustunnet juurde ja on seetõttu mitte ainult gaasipoliitiliselt, vaid ka julgeolekupoliitiliselt kaalukas samm, väga õige samm.
Infotunni lõpuni on jäänud alla viie minuti.
Järgmine küsija on Aivar Kokk. Küsimus on Urve Palole.
Hea juhataja! Minister! Ma tahan kõigepealt juhatajat ja kogu parlamendimeeskonda tänada selle eest, et lõpuks ometi on meil Riigikogu saalis sinimustvalge lipp vardas, mitte ainult laua peal. Loodan, et mitte ainult täna, vaid see jääbki nii.
Aga nüüd küsimuse juurde. Nagu me teame, järgmise aasta maikuust tõuseb kütteõli aktsiis ja tuhanded Eesti elanikud on selle pärast mures. Kuidas seda probleemi lahendada? Kõik ei suuda puudega ahju kütta. Osa pensionäre on juba üle läinud kütteõlikatla peale, sest see töötab automaatselt ja on vaja vaid korra aastas vedelkütust osta. Millised lahendusi te näete ja kuidas peaksid edasi tegutsema need inimesed, kes praegu kasutavad kütteõli?
Aitäh küsimuse eest! Teadaolevalt on kütteõli praegusel ajal üks kallimaid kütuseliike kodu kütmiseks ja sooja vee saamiseks, kui mitte kõige kallim. Selle hind on elektriga enam-vähem ühesugune. Tõepoolest, riik tahab inimesi aidata, et nad läheksid järk-järgult üle odavamatele kütmisviisidele, mis on lõppkokkuvõttes rahakotile palju soodsamad. Üldjuhul on need taastuvad kütused, näiteks pelletid, õhksoojuspumbad – mis on samamoodi eakale inimesele iseenesest väga mugav, ei pea käima kuhugi puid juurde panemas –, või maaküte jne. Sellepärast ongi välja töötatud selline heas mõttes justkui piitsa-prääniku meetod. Riik lõpetab ära imporditavale kütusele ja õlile erisuse andmise, nimelt erimärgistuse, mis praegu teeb hinna soodsamaks. See kaob ära järgmise aasta 1. maist. Kuna kütteperiood algab sügisel, siis inimesed tunnevad selle muudatuse mõju rohkem järgmise aasta sügisest. Me oleme juba välja töötanud meetme, millega peresid toetada. Nii saavad nad valmistuda selleks, et vahetada oma senised õlikatlad ajakohasemate ja lõpuks ka palju rahakotisõbralikumate vastu. Uue aasta algusest saab KredExi kaudu taotleda toetust oma õlikatla väljavahetamiseks. Taotluse maksimumsumma on 4000 eurot ühe taotleja kohta ja kogu projekti maksumusest kuni 40%, see on päris suur toetus. Analoogset teenust pakub ka KIK, kes annab kuni 50% toetust korteriühistutele, et ka nemad saaksid vahetada oma õlikatlad palju energiasäästlikumate ja odavamate vastu.
Aivar Kokk, palun!
Aitäh vastuse eest! Kui me räägime alternatiivkütetest, siis maaküte maksab minimaalselt 10 000 eurot, õhkküte on hullumeelsus, kui väljas on külmakraade alla 15, ja pelletiga kütmine ei ole täisautomaatne ega tule sugugi odavam. Kui praeguse plaani järgi on igal perel võimalik saada 4000 eurot, siis ma küll ei näe riigieelarves sellist summat, et kõik majapidamised, kes praegu kasutavad õlikütet, saaksid järgmise aasta suve jooksul alternatiivküttele üle minna. Kust pärineb meil see usk, et järgmisel aastal mõni muu hind ei tõuse? Peaminister ütles, et kusagilt, ei tea kust tuli Eleringile raha, gaasitrass sai ostetud, ja ega see kulu ole. Aga võib-olla järgmisel aastal on mingi gaasi- või elektrikulu.
Aitäh! Raha on täitsa olemas. KredExil on eraomanike toetamiseks eraldatud 5 miljonit eurot. On välja arvestatud, et kui kõik Eestis eraomanike kätes olevad õlikatlad selle toetuse abil välja vahetada, siis oleks vaja 7 miljonit. Aga kunagi ei taotle kõik toetust, seega ei olegi mõistlik panna 100%. Praegu ei ole küll ette näha, et me ei suudaks katta võimalikke taotlusi ja raha jääks puudu. Muidugi peab inimene ka ise investeerima. See võib tõesti algul muret valmistada, aga kaugemas perspektiivis tasub ära. On välja arvutatud, et kui riigi toetust ei oleks, siis tasuks küttesüsteemi väljavahetamine ja taastuvale küttele üleminek ära viie aastaga. Nüüd, kui tuleb 40% riigi toetust, on see palju kiirem. Sellised need arvutused on.
Täname peaministrit, majandus- ja taristuministrit ning siseministrit! Infotund on läbi.
