Austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame infotundi. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks märkis end 29 Riigikogu liiget, puudub 72.
Infotunnis osalevad peaminister Taavi Rõivas, haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski ning kultuuriminister Urve Tiidus. Eilsel päeval avaldas soovi infotunnis küsimusi esitada seitse Riigikogu liiget, Urmas Reinsalu sellest hiljem loobus. Nii et meil on kuus küsimust ja juhatajana luban esitada lisaks registreerunud küsijale saalist veel kaks täiendavat küsimust.

Esimene küsimus on Riigikogu liikmelt Tarmo Tammelt haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovskile. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud haridus- ja teadusminister! Tänasel istungil ilmselt saab see seaduseks, et gümnaasiumilapsed hakkavad järgmisest aastast tasuta sooja koolilõunat saama. Kahjuks see summa, mis eelnõusse on kirjutatud, on ainult 78 senti koolipäeva kohta. Kas te arvate, et sellega on võimalik gümnaasiumilapsel kõht täis sööta? Miks ei leidnud valitsus lisaraha, et see oleks vähemalt üks euro, nagu meie ettepanek oli?

Lugupeetud küsija! Tõepoolest, valitsus astub tõsiseid samme laste vaesuse vähendamiseks ning koos lapsetoetuse mitmekordistamisega järgmisest aastast laieneb tänase Riigikogu otsusega loodetavasti ka koolilõunatoetuse saajate ring. Kui siiani on sinna kuulunud põhikooli õpilased ja kutsekeskharidust omandavad noored, siis järgmisest aastast hakkab riik maksma koolilõunatoetust ka gümnaasiumiõpilastele. Pean teid parandama: selle seadusega ei määrata koolilõunatoetuse arvestuslikku summat. See määratakse ühe teise seadusega, mis on täna esimesel lugemisel ja milleks on riigieelarve seadus.
Kui aga rääkida sellest summast, mis on tõesti 78 senti, siis tuleb arvestada, et riik eraldab kohalikele omavalitsustele toetust koolilõuna võimaldamiseks. See summa ei ole kunagi olnud mõeldud kõikide kulude katmiseks, tegu on toetusega kohalikele omavalitsustele. Pean ütlema, et mitmed omavalitsused tagavad juba praegu omal kulul gümnasistidele tasuta koolitoidu. See on kindlasti väga kiiduväärt initsiatiiv ning nendele omavalitsustele tähendab koolilõunatoetuse eraldamine järgmisest aastast lisatulu eelarvesse. Teised omavalitsused, kes seda siiani teinud ei ole, peavad aga kvaliteetse koolilõuna võimaldamiseks mingil määral oma eelarve ressurssidest sellesse täiendavalt panustama. Aga ma arvan, et see on piisavalt väärt eesmärk, nii et riik ja kohalik omavalitsus võiksid koostöös tõesti järgmisest aastast gümnasistidele tasuta koolilõunat pakkuda.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh! Härra minister! Kindlasti on see väärt eesmärk ja meie erakond on vähemalt selle koosseisu ajal juba kaks korda sellesisulise eelnõu algatanud, et gümnaasiumilaps saaks ka tasuta sooja koolilõunat. Aga siin on üks küsimus. Härra minister, kas te olete veendunud, et kõik omavalitsused suudavad oma osa katta? See omaosaluse summa ei ole mitte väike. Ja minu teada omavalitsusliidud ei ole ka seda eelnõu kooskõlastanud. Riik paneb ühepoolselt kohalikele omavalitsustele kohustuse, milleks ta rahakatet ette ei näe.

Aitäh! Riik ei pane omavalitsusele kohustust juurde, vaid riik hakkab eraldama koolilõunatoetust kohalike omavalitsuste eelarvesse, et oleks võimalik koolilõunat pakkuda. Tõepoolest on kohaliku kogukonna otsus, kuidas oma eelarvet kasutada. Minu arvates oleks kindlasti positiivne, kui kohalik omavalitsus leiaks need ressursid, et lisada riigipoolsele koolilõunatoetusele omapoolne raha, et lapsed saaksid tasuta süüa, ka gümnaasiumiõpilased. Aga kui kohalikul tasandil leitakse, et see ei ole otstarbekas, siis põhimõtteliselt on võimalik, et kohalik omavalitsus nõuab ka edaspidi gümnaasiumiõpilastelt lisaraha. See on põhimõtteliselt võimalik stsenaarium, nii et me ei pane kohalikule omavalitsusele selles mõttes kohustust juurde. Aga rõhutan veel kord: ma väga loodan, et kohalikul tasandil õnnestub need summad leida, mõistes selle sammu prioriteetsust. 
Mis puutub läbirääkimistesse kohalike omavalitsustega, siis tõepoolest omavalitsuste liidud on soovinud selle toetuse suurendamist. See konkreetne summa, mis nad välja käisid, kindlasti ei peegelda kõikide omavalitsuste reaalseid koolilõunakulusid. Mõnes kohas on need suuremad, mõnes kohas väiksemad. Põhimõtteliselt mul ei ole midagi selle vastu, et perspektiivis võiks koolilõunatoetus olla korralikum, aga tänavustel eelarveläbirääkimistel oleme järgmiseks aastaks leidnud täiendavalt just kolm miljonit eurot, et koolilõuna saajate ringi laiendada. Kui õnnestub tulevikus seda arvestuslikku summat suurendada, siis on see muidugi väga hea.

Tarmo Tamm, teine täpsustav küsimus.

Aitäh, juhataja! Hea minister! Üldine sõnum on tegelikult selline, et gümnaasiumilapsed hakkavad järgmisest aastast saama tasuta koolilõunat. Samas võib uuest aastast osa perekondi tabada üllatus, et nende käest nõutakse sisse pool koolilõunarahast, sest tegelikult võib see maksta gümnaasiumilastel umbes 1,3 eurot päeva kohta. Kui omavalitsus ei leia lisaraha, siis tuleb lastevanematel osa ise kinni maksta. Nii et vahest jutt, et gümnaasiumilastel on edaspidi tasuta koolilõuna, ei ole õige. Aga see vastab tõele, et samm on õiges suunas ja kõik koolilapsed peaksid tasuta koolilõunat saama. Nii et Keskerakonna fraktsioon kindlasti toetab isegi seda 78-sendist koolilõunatoetust. Aga ma arvan, et eelarve menetluse käigus võiks härra minister oma erakonnakaaslastele teha ettepaneku viia see toetus vähemalt ühe euroni.

Nagu ma ütlesin, kohaliku tasandi otsused on kohaliku tasandi otsused ja nendesse valitsus sekkuda kindlasti ei saa. Täpselt samamoodi nagu Riigikogu otsused on Riigikogu otsused ja Vabariigi Valitsus ei saa nendesse sekkuda.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra Riigikogu esimees! Hea minister! Mind on tükk aega huvitanud, kuidas sündis see summa – 78 senti. Kas toitumisspetsialistid on kuidagi kokku pannud mingisuguse ratsiooni, arvestades vajalike toiduainete vahekordi, vitamiine, mikroelemente, kalorsust, või on lihtsalt mingi raamatupidaja kuskilt leidnud mingi summa ja jaganud selle laste arvuga? Kuidas see toimus? Ja kui tõepoolest Eesti on avastanud 78-sendise tervisliku toitumise valemi, siis seda kui silmapaistvat Eesti leiutist peaks kogu maailmale tutvustama. Miks muu maailm raiskab ilmaasjata ressurssi, samal ajal kui pool Aafrikat nälgib?

Pean taas rõhutama, et tegemist on arvestusliku koolilõuna maksumusega riikliku toetuse maksmise kontekstis. See ei ole kunagi olnud mõeldud kõikide koolilõuna pakkumisega seotud kulude katmiseks. Alguses, kui see toetus kehtestati, oli see mõeldud toiduainete kulu kompenseerimiseks. Me ei saa tegelikult öelda, kui palju igas konkreetses kohas koolilõuna maksab, sest see, kuidas omavalitsustes lõunat pakutakse, on väga erinev. Üks asi on pakkuda seda Tallinna linnas ja teine asi on pakkuda seda kuskil väiksemas vallas näiteks Võrumaal. Toiduainete hinnad on erinevad ja ka töötasu on erinev. On erinevad süsteemid: lõuna kas tehakse kohapeal valmis või ostetakse see teenus sisse, seda tehakse kas kuidagi tsentraalselt mitme kooli jaoks või valmistatakse vana mudeli järgi, nii et on kokatädid koolis kohapeal. Mudelid on väga erinevad ja sellest tulenevalt on ka maksumus erinev. See, kuidas on korraldatud koolilõuna pakkumine, on kohaliku omavalitsuse otsus, tema on ju koolipidaja. Sellest tulenevalt on täiesti mõistetav, et riiklikule arvestuslikule koolilõunatoetusele kohalik omavalitsus lisab summa, mis on vajalik konkreetses koolis lõunakulude katteks.

Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Me võime rääkida koolitoidu maksumuse suurusest ja selle toetuse suurusest, aga tegelikult on väga vajalik samm ikkagi astutud. Gümnaasiumiõpilased saavad tasuta koolitoitu väga paljudes kohalikes omavalitsustes ka praegu, omavalitsused maksavad selle kinni. Nüüd vabaneb neil ressursse ja nad saavad seda ettevõtmist toetada lisaraha maksmisega. Teada on ka see, et sotsiaaldemokraadid on kokku leppinud, et koolitoidutoetuse summat suurendatakse. Aga väga paljud on hakanud rääkima, et gümnaasiumiõpilastel soovitakse see toetus muuta vajaduspõhiseks. Kuidas teie sellesse suhtute? Kas sellel infol on mingisugust alust?

Mis puutub selle arvestusliku toetuse suurendamisse, siis nagu ma ütlesin, mul kindlasti ei ole midagi selle vastu põhimõtteliselt. Küsimus on riigieelarve võimalustes. Kui Riigikogul õnnestub järgmiste aastate eelarvete kokkupanemisel selles kokku leppida ja vajalikud katteallikad leida, siis jumala pärast – see on mõistlik. Mis aga puutub vajaduspõhisesse koolilõunatoetusse, siis kuna jutt on põhimõtteliselt toetusest kohalikele omavalitsustele, siis minu hinnangul on üsna keeruline kehtestada arvestuslikku vajaduspõhist toetust kohalikele omavalitsustele. See, kui palju kohalik omavalitsus otsustab selleks ressurssi eraldada, on nende otsus. Samas ma iseenesest ei kujuta hästi ette, kuidas võiks positiivselt mõjuda süsteem, kui koolis on lapsed, kes saavad tasuta süüa, ja lapsed, kes seda ei saa. Kuidas see praktikas hakkaks välja nägema? Et kuidagi nagu ukse pealt vaadatakse, et osa lapsi kuulub ühte rühma ja teised teise rühma? Ma arvan, et selleks vajadust ei ole.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on peaminister Taavi Rõivasele. Küsimuse esitab Jaak Aaviksoo. Palun!

Härra peaminister, esitan selle küsimuse teile kui Teadus- ja Arendusnõukogu esimehele. Sissejuhatuseks nii palju, et teadus- ja arendustegevuse rahastamist on Eesti Vabariik järjepidevalt kasvatanud, sh ka riigieelarvest. Viimasel kümnel aastal ei ole olnud ühtegi aastat, kus mitte ainult rahastamise üldsumma ei ole kasvanud, vaid ka teadus- ja arendustegevuse summa osakaal võrreldes majanduse kogutoodangu summaga. Riigikokku jõudnud riigieelarves on nüüd aga ette nähtud vähemasti Haridus- ja Teadusministeeriumi real rahastamise vähenemine 9 miljoni võrra. Minu esimene küsimus: miks valitsus loobus eelarvet koostades eesmärgist viia teaduse rahastamine tasemele 1% SKT-st ja missugune on selle rahastamise määr teie esitatud riigieelarve eelnõus?

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt, kui te soovite näha tervikpilti 2015. aasta rahastamise kohta, siis kindlasti on praktiline vaadata nii 2014. aasta sees tehtud eelarve ümbertõstmisi, millega mitmesse teadus- ja arendustegevuse valdkonda on täiendavaid summasid eraldatud, kui ka 2015. aasta eelarvet. Kui te neid koos vaatate, siis näete tervikpilti. Võime võtta rida-realt erinevad teaduse rahastamise aspektid, näiteks baasfinantseerimine. Suurusjärgus miljoni euro võrra või vähemalt pisut üle 800 000 euro see järgmisel aastal kasvab, mis on ligikaudu 10%-line kasv. Võtame personaalsed uurimistoetused või institutsionaalsed uurimistoetused – need kindlasti ei vähene.
Täiendav rahastamisallikas on loomulikult veel tõukefondid, kus rahastuse lõppsumma sõltub muidugi väga palju sellest, kui kiiresti konkreetseid meetmeid ellu viiakse. Me teame, et praegu on valitsusel lõpusirgel läbirääkimised Euroopa Liidu või täpsemalt Euroopa Komisjoniga, et me saaksime tõukefondide raha võimalikult ruttu kasutusele võtta. Ma olen selles suhtes küllalt optimistlik. Usun, et me saame nii mõnegi meetme veel sel aastal vastu võetud, mis tähendab seda, et ka järgmisel aastal on võimalik hakata teaduse rahastamiseks järgmise perioodi tõukefondide vahendeid kasutama. See summa, nagu te hästi teate, on meil järgmise seitsme aasta jooksul, peast ütlen, umbes 300 miljonit. Just nii palju saame teadus- ja arendustegevuseks tõukefondidest raha ning sellest märksa suurem osa kui seni läheb konkreetsetesse tegevustesse ja võib ka öelda, konkreetsetele inimestele. Väga palju väga olulisi investeeringuid on Eesti teadusesse juba tehtud ja seetõttu on uue programmiperioodi fookus tegevustel.

Jaak Aaviksoo, palun!

Aitäh! Härra peaminister! Te rääkisite küll väga palju üksikutest väikestest ridadest eelarves, aga te ei vastanud minu küsimusele. Selle aasta alguses vastu võetud teadus- ja arendustegevuse strateegias on väga selgelt kirjas, et 2015. aastal on avaliku sektori kulutused teadusele 1% SKT-st. Samal ajal on Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarves vähenemine 9 miljonit ja rahastamise tase 0,7% SKT-st. Kui suureks on valitsus planeerinud 2015. aasta kulutuste määra, mõtlen protsendina SKT-st?

Kõigepealt, teadusarenduse rahastamine, kuigi see on Eestis kasvanud kiiremini kui üheski teises Euroopa Liidu riigis, ei ole olnud päris sel tasemel, nagu me oleme omaenda tehtud plaanides aastate jooksul kavandanud. Eriti kui me räägime riigipoolsest rahastamisest, siis isegi kui plaanides on olnud eesmärk 1% SKT-st, ei ole me sugugi mitte selleni jõudnud. Minu andmetel – detaile teab kindlasti haridus- ja teadusminister märksa täpsemalt – on meil järgmisel aastal see protsent tagatud. Aga ma usun, et see on küsimus, mille te võite järgmisel korral esitada haridus- ja teadusministrile. Me võime protsendiarvutused teile esitada ka kirjalikult, nii saate kõige täpsema info. Mina olen elanud teadmises, et nii tänavuste ümbertõstmistega kui ka järgmise aasta lisaeraldistega me saavutame sihid, mis me oleme endale seadnud. Aga see, et ka varasematel aastatel on teadus- ja arendustegevuse rahastamisel olnud, ütleme siis, parandamisruumi, ei ole saladus ei teie ega minu jaoks. Ma arvan, et ka tulevikus on seal lisarahastamise ruumi kindlasti veel.

Jaak Aaviksoo, teine täpsustav küsimus, palun!

Ma mõistan, et detaile ja konkreetseid arve võib-olla on mõistlik kirjalikult täpsustada, aga siiski. On päris selge, et 9 miljonit vähem on üsna suur kahanemine. Arvestades, et praeguse statistika kohaselt üks töökoht teadus- ja arendussektoris tähendab 20 000 eurot aastas, võib väita, et 9 miljonit kärbet tähendab umbes 450 töökoha kadu. Teaduste akadeemia äsja valitud president on isegi rääkinud tuhandetest, aga see on ilmselt üle paisutatud. 450 töökohta on enam-vähem ühe keskmise ülikooli ehk siis Tallinna Ülikooli või Eesti Maaülikooli jagu teadustöötajaid. Kas Teadus- ja Arendusnõukogu on arutanud, missugused võiksid olla nende koondamiste prioriteedid kas valdkonniti või asutuseti? Kas niisugune poliitiline otsus on vastu võetud ja kui on, siis milline see on?

Ma kutsun üles, nagu ma juba ütlesin, vaatama kogu pilti ja mitte minema kaasa hirmutamisega. See jutt, mis te räägite, et järgmisel aastal on raha 9 miljonit vähem, kindlasti ei vasta tõele. See ei vasta tõele ainuüksi seetõttu, et ka tänavuste Haridus- ja Teadusministeeriumi sisemiste ümbertõstmiste tulemusena tõstetakse täiendavalt teadus- ja arendustegevuseks antud summasid aastasse 2015 üle. Ja kui me võtame rida-realt teadus- ja arendustegevuse rahastamise peamised aspektid, siis kaasfinantseerimine, nagu ma ütlesin, kasvab 8,4 miljonilt 9,2 miljonini. Personaalsed uurimistoetused ja institutsionaalsed uurimistoetused kokku summas ca 38 miljonit on sisuliselt sama arv, mis oli eelmistel aastatel. Kui me vaatame riiklikku programmi "Eesti keel ja kultuurimälu", siis selle jaoks ette nähtud eraldis kasvab. Kui me vaatame teaduskollektsioonidega seotud tegevustoetusi, siis seegi summa järgmise aasta eelarves kasvab.
Veel kord: ma usun, et Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikud aitavad teil eelarves õiged numbrid üles leida, aga praegu peate rahulduma minu kinnitusega, et teadus- ja arendustegevuse rahastamine järgmisel aastal ei vähene, nii nagu te eelarvest ekslikult olete välja lugenud, ja mitte mingil juhul ei vähene see 9 miljoni euro võrra. Võtke ette uus eelarve ja lisaks ümbertõstmised selle aasta sees, siis saate tervikpildi ja ma olen hea meelega nõus seda kirjalikult veel täiendama.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Austatud peaminister! Teie vastus mind küll ei veennud selles, et teaduse rahastamine järgmise aasta eelarves ei vähene. Mina olen rahanduskomisjoni liige ja päris põhjalikult riigieelarvega tutvunud ning ka mina olen sellest aru saanud, et teaduse rahastamine tegelikult väheneb. Mul on ka konkreetsem näide tuua: Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas rakendusuuringuteks eraldatav summa väheneb lausa 40% järgmisel aastal. Siit minu küsimus: kuidas on selline poliitika kooskõlas teaduspõhise majanduse ideoloogiaga? Oleme ju aastaid soovinud sellist majandust üles ehitada. Või on prioriteedid nüüd muutunud?

Kuidas ma saan kommenteerida sellist olukorda, kui te loete eelarvest välja midagi, mis ei ole tõsi, aga ometi te leiate võimaluse selle pinnalt teha kaugeleulatuvaid järeldusi ja siis küsite minu kommentaari? Ja kui ma ütlen, et vaadake, te olete sealt valesti välja lugenud, et tegelikult teadus- ja arendustegevuse rahastus järgmisel aastal ei kahane, siis te ütlete, et see ei ole teie jaoks veenev. Kui ei ole veenev, küsige kirjalikku vastust. Pange kirja, kus te näete seda vähenemist, ning Haridus- ja Teadusministeerium vastab teile kirjalikult, teeb puust ja punaselt selgeks ning kinnitab seda, mida mina ütlen, tuginedes ka Haridus- ja Teadusministeeriumi andmetele ning eelarves kirjas olevale. Tegelikult on teadus- ja arendustegevuse summad järgmisel aastal suuremad kui tänavu. Ja käesoleval aastal, nagu ma juba olen mitu korda öelnud, oleme Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve piires kavandanud ümbertõstmisi, mis teadus- ja arendustegevuse rahastamist on suurendanud.
Haridus- ja teadusminister on täna siin kohal ja tema käest saaksite märksa detailsematele küsimustele kindlasti vastused. Ta on teadus- ja arendustegevuse rahastamise eest seisnud väga mitmel kabinetinõupidamisel, samuti Teadus- ja Arendusnõukogus. Nii olemegi peale päris pikki vaidlusi valdkonda lisaraha eraldanud. Ei maksa tonti näha seal, kus tonti ei ole. Otsime eelarvest üles need kohad, kus tõesti on kritiseerimiseks põhjust, aga teadus- ja arendustegevuse rahastamisel tagasilööki otsides olete minu arvates küll valel teel.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kultuuriminister Urve Tiidusele, küsimuse esitab Priit Toobal. Palun!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Käesoleva aasta maikuus avaldas Riigikontroll auditi, milles leidis, et sihtasutuseks muudetud teatrite rahastamisel on aastaid valitsenud segadus ja ministeerium pole täitnud ettenähtud korda, kuidas peaks teatreid rahastama. Toona ütles Kultuuriministeeriumi kantsler, et rahastamise põhimõtted tõesti vajavad tänapäevastamist ja aastaks 2015 need parandused tehakse. 2015. aasta on meil ukse ees ja ma küsingi, missuguseid korrektiive, missuguseid muudatusi on Kultuuriministeerium selles osas teinud. Kuidas toimub edaspidi nimetatud teatrite rahastamine?

Aitäh küsimuse eest, härra Toobal! Riigikontrolliga on meil väga hea koostöö ja kõik need tähelepanekud, mis tehakse Kultuuriministeeriumi valdkonna rahastamise parandamise kohta – me ei saa muud moodi kui võtta need arvesse. Teatrite rahastamine konkreetselt tähendab seda, et me vaatame teatreid ükshaaval, kuidas nad on riigi antud rahaga ümber käinud, st kui hästi, kui targalt, kui efektiivselt nad on seda kasutanud. See tööprotsess meil käib. Lihtsalt teile teadmiseks, et praegu toetatakse Eesti riigis avaliku sektori rahaga teatreid keskmiselt 60% ulatuses, 40% peavad teatrid – õigemini mitte ei pea, vaid eeldatakse, et nad teenivad omatulu – ise leidma. Sellise proportsiooni hoidmist me ka jälgime. Kogu teatrite rahastamine on 24,334 miljonit eurot. Võidakse küsida, kas seda on vähe ja kas seda raha kasutatakse hästi. Alati tuleb vaadata ka seda, kui palju inimesed siiski kasutavad võimalust Eestis teatris käia ja sellest kultuurivormist naudingut saada. Teatrikülastajate arv Eestis kasvab. Nagu ma alguses teie küsimusele vastates juba ütlesin, töö teatrite rahastamise targemaks muutmisel käib kogu aeg. Teatrite rahastamise teemaga tegeleb ministeeriumi juures erikomisjon, mis koosneb professionaalidest, sh teatriasjatundjatest, ja loomulikult ka ministeeriumi esindajatest.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Ma olen teiega täiesti nõus, et kõigile teatritele peaks lähenema personaalselt, sest igal teatril on oma roll meie Eesti teatrimaastikul. Aga ma veel kord rõhutan, et kui tänavu maikuus Riigikontroll selle auditi välja käis, siis teie ministeeriumi kantsler, kes rääkis ministeeriumi nimel, ütles, et rahastuse põhimõtteid on vaja muuta, mitte et oleks kuidagi vaja suhelda otse teatritega. Täiesti nõus! Kui töö käib, siis on kindlasti juba olemas mingisugune variant, kuidas uuel aastal hakatakse teatreid rahastama. Täna on 22. oktoober ja aasta 2015 on kohe käes. Täna menetleme riigieelarvet, kus on Kultuuriministeeriumi rea peal ka toetus teatritele. Kuidas seda raha hakatakse jagama?

Aitäh teise küsimuse eest, härra Toobal! Nagu ma mainisin, iga aasta alguses esitavad teatrid Kultuuriministeeriumile tegevustoetuse taotlused. Nende läbivaatamiseks on asjatundjatest koosnev komisjon, kes arvestab rahastamisel väga erinevaid teatri tegevuse komponente: teatri töökohtade arv, struktuur, ka plaanitud uuslavastuste arv, etenduste ja publikute arv. Minu käest on küsitud, kas etendusi analüüsitakse ka sisuliselt, kas see komisjon avaldab kuidagi oma arvamust teatri loomingulise tegevuse kohta. Teatavasti loominguliste valikute osas on teatrid vabad ja see komisjon ei ütle kellelegi, kas seda või teist asja kavva võtta või mitte. See on puhtalt teatri juhtkonna, loomenõukogu ja loomingulise juhi pärusmaa.
Nüüd kantsleri lubadusest teatrite rahastamise põhimõtted üle vaadata. Ma kinnitan, et see on pidev protsess iga avaliku sektori institutsiooni puhul, ikka püütakse tagada mõistlikum rahastamine. Mingisugust kivisse raiutud reeglit ei ole. Loomulikult on Eestis ootused rahastamise kasvu suhtes suured ja tasapisi on eelarve seisu paranedes püütud neid ootusi rahuldada. Ütlen seda, et 2013. aastal kasvas teatrite rahastamine 4,4%, sellel aastal 5,5%. Aga midagi ei ole teha, elu läheb kallimaks. Meie rahastame tegevustoetusi ja ka järgmisel aastal need natuke kasvavad.

Aitäh! Priit Toobal, teine täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma pean väga lugu projektist "Teater maale!", mis on aidanud viia professionaalset teatrikunsti kaugematesse piirkondadesse ja samas võimaldanud õpilasgruppidel käia etendustel maakonnakeskustes ja mujal teatrimajades. Tänavu rahastati seda projekti 121 250 euroga. Kuna ma ei leidnud eelarvest eraldi rida "Teater maale!" projekti kohta, siis küsin, kuidas on plaanis 2015. aastal seda ettevõtmist rahastada. Kas see projekt jätkub? Kas on kavas sellele lisaraha eraldada või kuidas see on plaanitud?

Aitäh, härra Toobal! Nagu te väga õigesti märkisite, see on väga populaarne projekt. Eelarveread teatavasti ei ole detailideni lahti kirjutatud ja see on korduv küsimus, kas see raha ikka on eelarves sees. Jah, on. Riigikogu menetleb praegu eelarvet. Nüüd kohe tuleb esimene lugemine ja pärast teist lugemist, kui on enam-vähem selge, milliseks mahud kujunevad ja kas meie ettepanekud, mis on valitsusest läbi käinud, saavad toetuse, oskame juba detailsemalt ka selle osa lahti kirjutada. Mina olen väga selle poolt, et see projekt saab natuke rohkem raha, nii palju kui meil selle eelarve raames on võimalik eraldada. Ma loodan, et see summa kasvab üsna proportsionaalselt kogu muu eelarvega. See on tähtis projekt. Kuidas me tulevast publikut muidu saame, kui me lapsi ja noori ja üldse kaugemal elavaid inimesi parimate teatrietendustega ei rõõmusta.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud kultuuriminister! Eile läbis online-meedia portaale kulutulena pealkiri, kus öeldakse, et Kultuuriministeerium on ühe konkreetse muusikali suurtoetaja. Minu teada pole ükski valitsus kunagi sekkunud teatrite kunstilise külje kujundamisse. Nagu teiegi ühes vastuses ütlesite, see on alati olnud loominguliste juhtide otsustada. Seega konkreetseid etendusi kultuuriminister kunagi ei toeta, toetatakse nii erateatreid kui ka riigiteatreid. See on alati nii olnud. Kas see peab paika, et nüüd on Kultuuriministeerium hakanud üksiketendusi toetama? Ühiskonnakriitilisus on alati meie teatrites au sees olnud, teatrid on olnud kriitilised nii valitsuse kui ka kultuuriministri enda suhtes, see ongi terve ühiskonna hea tunnus. Kas midagi on teie poliitikas muutunud või on online-meedia lihtsalt asjad sassi ajanud?

Aitäh selle küsimuse eest, härra Sooäär! Mina olen suur toimetajavabaduse ja sõnavabaduse austaja, tõenäoliselt teie olete sama suur. Ajakirjandusele ei saa kindlasti ette heita, et nad on nii- või teistsuguse pealkirja pannud. Kultuuriministeerium ei toeta üksikuid etendusi, Kultuuriministeerium annab teatritele tegevustoetusi. Ta annab iga-aastast tegevustoetust ka teatrile NO99. Mis puutub üksikute lavastuste toetamisse, siis teatritel on vaba voli pöörduda kultuurkapitali poole või taotleda toetust mõne programmi raames. Konkreetse etenduse jaoks, millele te viitate, minu teada ei ole seda toetust küsitud. Lisaraha ei ole saadud ei kultuurkapitalilt ega mingi programmi raames. Selline info on minul praegu.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on peaminister Taavi Rõivasele ja selle esitab Margus Tsahkna. Palun!

Lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Ma küsin töövõimereformi kohta. Nimelt, eelmisel kolmapäeval vastas siin peaministri kohusetäitjana küsimustele kaitseminister Sven Mikser, kes on ühtlasi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees. Ta tõi töövõimereformiga seotud vastasseisu tekkimise põhjusena välja eelkõige eelmise valitsuse tegemata jäänud tööd. Eelmises valitsuses olite teie sotsiaalminister ja ei ole mingi saladus, et just nimelt teie olete töövõimereformi eelnõu ette valmistanud. Kuidas te kommenteerite partnererakonna esimehe ja ministri selget süüdistust Riigikogu infotunnis, et selle suure vastasseisu ja tegematajätmiste eest vastutab suures osas eelmine  valitsus, sh sotsiaalministrina ka teie isiklikult?

Aitäh! Ma ei olnud küll sel ajal Eestis, aga ma kuulasin seda infotundi. Ma kuulasin ka seda, kuidas lugupeetud küsija, kes eelmiselgi nädalal oli küsija rollis, püüdis iga hinna eest vastajale, kelleks oli kaitseminister peaministri ülesannetes, panna suhu just nimelt seda eelmist valitsust süüdistavat sõnumit. See, kui vastaja küsija iga väidet ei jõua selge sõnaga ümber lükata, ei pruugi tähendada seda, et ta konkreetse väitega nõustub. Huvitav on selle asja juures see, et puuetega inimeste esindusorganisatsioonid ei kinnitanud eelmise valitsuse viimastel kuudel mitte ainult suuliselt, vaid ka kirjalikult, et nad toetavad neid eelnõusid.
Huvitav on veel üks fakt. 12. märtsil olime koos lugupeetud küsijaga Vikerraadio stuudios. See saade on järelkuulatav ja ma soovitan kõikidel kuulata eriti seda osa saatest, kus Margus Tsahkna, teades juba, et meie koostöö valitsuses on lõpule jõudmas, ütles umbes sellised sõnad, et ta väga loodab, et Taavi jätkab sotsiaalministrina, sest ta on teinud väga head tööd töövõimereformi ettevalmistamisel ja töövõimereform on oluline asi, mis Eestit edasi viib. Võib-olla ta just päris nii ei sõnastanud, et see viib Eestit edasi, vahest väljendus ta veidi teisiti, aga igal juhul Margus Tsahkna rääkis töövõimereformist väga positiivses võtmes. Ma arvan, et ta rääkis õigust – töövõimereform ongi Eesti puuetega inimestele suure tähtsusega ettevõtmine ja mind hämmastab, et praegu on Margus Tsahkna toonastest seisukohtadest taganenud.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud peaminister! Kuna teema on väga lai – "Valitsuse poliitika" võimaldab peaaegu kõige kohta küsida –, siis ma küsin venekeelse meediaruumi kohta. Olen aru saanud, et valitsuskabinet jõudis oma arutelude käigus otsusele, et Eestis oleks tarvis veel ühte venekeelset telekanalit. 2015. aasta eelarves Kultuuriministeeriumi rea peal me sellise telekanali jaoks vahendeid ei näe. Kas on plaanis tolle telekanaliga alustada aastal 2016 või kunagi hiljem? Samas olen aru saanud, et valitsuse ettepanek on, et ringhääling leiaks vajalikud summad oma sisemistest vahenditest. Äkki te annate mulle kui ringhäälingunõukogu liikmele nõu, mis summade arvel me seda tegema peaksime? Kas peaksime mõne raadiojaama sulgema või mõne olemasoleva telekanali kinni panema või töötajate palku vähendama? Mille arvel võiks seda teha?

Aitäh! Järgmise aasta eelarves on valitsus juba eraldanud, kui ma peast õigesti mäletan, 390 000 eurot selleks, et olemasolevaid programme venekeelsetes kanalites tugevdada. See ei tähenda uue kanali tegemist, vaid puudutab Raadio 4, venekeelset AK-d ja venekeelset ERR-i portaali – konkreetsed tegevused, konkreetne tugevdamine, mida on võimalik juba eelarveaasta algusest teha. See summa on eraldatud, see otsus on tehtud. Venekeelse telekanali loomise või tellimise otsust – ma ei tea, kuidas oleks õiguslikult korrektne öelda – ei ole valitsus veel lõplikult teinud. Ja tegijaks saab olla ikkagi rahvusringhääling, kes on ju sõltumatu. Küll aga oleme langetanud põhimõttelise otsuse, et selle protsessiga tuleb edasi minna. 20. novembril peaks toimuma kabinetinõupidamine, kus rahvusringhäälingu esindajad annavad valitsusele ülevaate, milline see programm võiks olla ja kui suur peaks olema eelarve. Kui valitsus nõustub sellisel kujul kanali loomisega, siis on võimalik teha ka asjaomased otsused ja näha eelarves mingi summa ette. Puhtalt seetõttu, et lõplik otsus on langetamata, lõplikud analüüsid on tegemata, ei ole praegu veel eelarves raha ette nähtud, aga sellega saab tegeleda siis, kui too sisuarutelu on valitsuses toimunud ehk siis eeldatavalt novembri lõpus.

Margus Tsahkna, palun!

Aitäh! Ma tulen tagasi töövõimereformi juurde. Tõepoolest, ma olen väljendanud oma toetust töövõimereformi eesmärkidele ja väljendan seda praegugi, nii nagu ka kõik need puuetega inimeste organisatsioonid, kes on kogunud 3500 allkirja palvega töövõimereformi eelnõu rakendamine seisata ja töötada välja konkreetsed hoolekandeteenused, mis aitaksid puuetega inimestel töökohta jõuda. Me nägime sellel nädalal Stenbocki majas, kuidas kolm täiskasvanut aitasid ratastoolis inimest trepist üles. Just nimelt need kolm inimest ongi piltlikult öeldes kujundlik näide sellest, mis on puudu. Lootsin seda, et tänane peaminister jätkaks sotsiaalministrina – selles kontekstis, et ehk töötatakse siis välja ka hoolekandeteenused, sh omastehooldajatele mõeldud hoolekandeteenused. Kas te peate võimalikuks, et töövõimereform praegu seisatakse ja tehakse ära see puudujääv osa, millest oleme teiega rääkinud näiteks ka Kuku raadios?

Ma kohtusin petitsiooni esitanute esindajatega. Eranditult kõik nad ütlesid, et praegune olukord neid ei rahulda ja see, kui praegune olukord jätkub, ei rahulda neid ka üldse mitte. Ehk siis tegelikult nad peavad väga oluliseks, et töövõimereformiga seotud plaanid viiakse ellu. Nende ambitsioonid aga on märksa suuremad. Ma olen nõus, et lisaks nendele kahele eelnõule, mida me nimetame töövõimereformi eelnõudeks ja millest üks on Urmas Kruuse, teine Helmen Küti esitatud, tuleb tegelda ka teiste aspektidega. Tuleb tegelda, nagu te õigesti ütlesite, omastehooldajate teenustega.
Juhin tähelepanu, et meil on kavas eraldada omastehooldajate teenusteks kümneid miljoneid eurosid Euroopa Liidu raha. Kui me saame Euroopa Komisjonilt rohelise tule, mis lubab hakata Euroopa Liidu raha kasutama – ma usun, et Eesti on esimeste riikide hulgas, kes selle rohelise tule saab –, saame hakata seda meedet käivitama ja luua need teenused. Lisaks on meil ette nähtud summad puuetega inimeste kodude kohandamiseks nende vajadustele. Eeskätt pean silmas inimesi, kellel on liikumispuue. Ka on ette nähtud teenused puuetega laste hoiuks, et parandada omastehooldajate tööhõivet. Neid teenuseid on plaanitud väga palju, raha selleks on broneeritud. Ma väga loodan, et Sotsiaalministeerium jõuab need meetmed välja töötada ammu enne seda, kui töövõimereform rakendub, sest neid teenuseid on tegelikult vaja kohe. Aga see, et neid teenuseid on vaja, ei tähenda, et töövõimereformi ei ole samal ajal vaja. Mõlemat on vaja, need on mõlemad olulised ettevõtmised, mis aitavad inimesi.

Margus Tsahkna, teine täpsustav küsimus, palun!

Suur tänu! Lugupeetud peaminister! Ma lähen siit edasi. Te olete oma aruteluga õigel teel, aga kogu see tegevus on nagu vastandlik. Ka kõik puuetega inimeste organisatsioonid on öelnud, et nad ei ole vastu töövõimereformi eesmärkidele, aga praktikas on neid eesmärke võimatu saavutada, kuna ei ole kehtestatud standardeid, mis puudutavad hoolekandeteenuste kättesaadavust kogu Eestis. Et riigil on raha piisavalt, näitab see, et töövõimereformi läbiviimiseks on ette nähtud suurusjärgus 350 miljonit eurot. Samal ajal aga on needsamad puudega inimesed kogunud 3500 allkirja ja paluvad mitte töövõimereformi ära jätta, vaid rajada just nimelt selle baas, mis puudutab sotsiaalhoolekandeteenuseid, sh 13 000 omastehooldajat, kes praegu kodus on. Kas te valitsusjuhina ja endise sotsiaalministrina saate sellest murest aru? Kas te saate aru, et töövõimereformi ei ole mõtet jõuga läbi suruda, vaid see töö tuleb enne ära teha?

Veel kord: ma kohtusin nende inimestega. Nagu ma ütlesin, nad ei taha, et töövõimereform ära jääks või et praegune olukord veel mitu aastat jätkuks. Nad on selgelt seda meelt, et töövõimereform on vajalik. Muuseas, juhin tähelepanu, et eelkõige tegeleb see nende inimestega, kes tahavad tööle minna, aga kelle töövõime on vähenenud ja kellel on selleks seni olnud objektiivsed takistused. Keegi ei vaidlusta, et nendele inimestele täiendavate teenuste pakkumine, olgu nendeks rehabilitatsiooniteenus, tööandja investeeringute riigipoolne kompenseerimine või personaalne lähenemine, ei aitaks seda konkreetset sihtgruppi, kelle töövõime on vähenenud ja kes tahab väga tööle minna. See on töövõimereformi sisu.
Paralleelne probleem, mis on ka oluline, aga mida töövõimereformi eelnõud otseselt ei puuduta, on omastehooldus, mida me lahendame pigem Euroopa Liidu meetmete toel. Need on teised meetmed, mitte need, mis on seotud nende kahe eelnõuga. See on teine sihtgrupp, inimesed, kes hooldavad oma lähedasi ja soovivad sotsiaalteenuseid selleks, et nende lähedaste eest professionaalselt hoolitsetaks. Eesmärk on, et omastehooldajad, kelle töövõime ei pruugi olla vähenenud, kelle töövõime enamasti on 100%, saaksid tööle minna.
Nii et mõlemad teemad puudutavad puuetega inimesi, aga need on täiesti erinevad sihtgrupid, kellele on vaja täiesti erinevaid lahendusi. Öelda, et me ei saa ühte asja teha, kui me ka teist samal ajal ei tee, ei ole päris õige. Samas kinnitan, et mõlemat tulebki teha. Nad ei ole omavahel otse seotud, aga mõlemat tuleb teha ja praeguse süsteemiga jätkamine ei ole mitte kellelegi meelepärane.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma küsin valitsuse põllumajanduspoliitika kohta. Ma ei tea, kas see üldse Eestis olemas on. Minu teada on Eesti ainuke riik Euroopa Liidus, kellel on lubatud riigipoolseid täiendavaid toetusi maksta, aga kes seda võimalust ei kasuta – ei kasuta tänavu ega ka järgmisel aastal. Näiteks Läti riik maksis sellel aastal oma põllumeestele lisatoetusi üle 40 miljoni euro. Piimandussektor peaks olema üks Eesti perspektiivikamaid sektoreid, millega me võiks olla Euroopa Liidu absoluutses tipus. Kuidas peaks meie põllumehed, kui nad on pandud täiesti ebatervesse konkurentsiolukorda, ellu jääma ja suutma konkureerida ülejäänud Euroopa Liidu turul? Miks valitsus ei toeta meie oma põllumehi?

Aitäh! Kõigepealt minu sügav kummardus Margus Tsahknale, kes sõnastas oma küsimuse nii – "Valitsuse poliitika" –, andes võimaluse küsida kõike, alates töövõimereformist ja venekeelsest telekanalist kuni piimandussektori toetamiseni. Aga eks selleks infotund ongi, et saaks küsida kõike, mida peaministri käest teada saada soovitakse.
Ei ole põhjust öelda, et valitsus Eestis põllumeest ei toeta. Toetab küll, ja toetab väga palju Euroopa Liidu vahendite toel. Ma tuletan meelde, et Euroopa Liiduga peetud eelarveläbirääkimised olid Eesti jaoks erakordselt edukad. Toonane peaminister, minu eelkäija Andrus Ansip võitles veel viimases voorus välja ca 50 miljonit lisaeurot, mis lähevad Eesti põllumajandusse. Öelda, et see raha on vähem tähtis kui top-up või et investeeringutoetus ei ole mingi toetus, et peab olema hoopis mingi teise nimega toetus – ma arvan, et see ei ole tegelikult kohane. Piimandussektor ja ka kõik teised sektorid vajavad väga erinevaid toetusi, näiteks ka investeeringutoetusi ja loomade heaolusse panustamist. Need on konkreetsed summad, mida meil on enam kui miljardi euro ulatuses. Need kõik aitavad kaasa sellele, et Eesti põllumajandussektor oleks konkurentsivõimeline, et töökohti põllumajanduses hoitaks ja loodaks ka juurde.
Ma külastasin hiljuti Eestis avatud Euroopa kõige suuremat lauta. Minu meelest see on väga hea näide, kuidas põllumajandussektoris on võimalik tarkasid investeeringuid tehes suurendada tootlikkust, suurendada kasumlikkust ja olla konkurentsivõimeline kogu regioonis. Ka teil tasub nende näidetega tutvuda, küllap veendute, et Eesti põllumehed teevad oma tööd hästi.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Ka järgmine küsimus on peaminister Taavi Rõivasele, selle esitab Valeri Korb. Palun!

Lugupeetud härra peaminister! Ma kuulasin hoolega teie kõnet Petroter II avamisel, aga mõned küsimused jäid siiski päevakorrale. Riigi poolt plaanitav keskkonnatasude ebaproportsionaalselt järsk ja majanduslikult põhjendamatu suurendamine alates 2016. aastast seab kahtluse alla kogu põlevkivisektori tootmise jätkusuutlikkuse ning loob eeldused ettevõtte sulgemiseks ja töötajate vallandamiseks Ida-Virumaal. Minul on teile selline esimene küsimus: millised ja kelle koostatud majandusliku arvestuse analüüsid on Keskkonnaministeerium aluseks võtnud uute põlevkivisektori keskkonnatasude suurendamise planeerimisel?

Enne kui toimus Petroter II avamine, oli mul Viru Keemia Grupis väga põhjalik arutelu ettevõtte juhtide ja omanikega. Me puudutasime ka keskkonnatasude teemat. Mulle tundub, et Eesti põlevkivisektori peamine huvi on see, et keskkonnatasude muutmine oleks pika aja peale ette teada, et oleks kindel poliitika, et ei oleks seda ohtu, et aastase vahega võivad tasud hüppeliselt või ootamatult kasvada. Need investeeringud, mis selles sektoris tehakse, tehakse ju väga pikalt ette ja investeeringud on väga suured. Seetõttu ma arvan, et põhimõtteliselt on väga õige see poliitika, mille valitsus on valinud ja mida Keskkonnaministeerium ellu viib: keskkonnatasude kasv on kümneks aastaks paika pandud. See on täpselt see, mida ka sektor ise soovib.
Nüüd, kui vaadata varasemaid aastaid, siis keskkonnatasud suurenesid ka kriisiaastal 2009 ja 2010. aastal. Kasv on olnud 4% ja 5%, aga kolmel aastal järjest ka 20% – nii et eri aastatel väga erinev. Ettepanek, mis praegu laual on, näeb ette tasude suurenemise keskmiselt 3–6% aastas, mis jääb samasse suurusjärku üldise elukalliduse tõusuga. Ma kindlasti ei nõustu väitega, et see väike osa, mille see kasv moodustab toodangu lõpphinnast, ligikaudu promilli ehk 0,1%, muudab põlevkivitööstuse konkurentsivõimetuks. Põlevkivitööstuse peamine väljakutse on ikkagi nafta hinna odavnemine ja seda kahjuks Eesti oma keskkonnatasudega mõjutada ei saa.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! 2016. aasta on varsti käes ning ma usun, et valitsus ja Keskkonnaministeerium seda teavad. Tahan rõhutada, et kõik põlevkivisektori ettevõtted, sh Eesti Energia, Viru Keemia Grupp ja Alexela, on keskkonnaministrile väljendanud oma ühist seisukohta, et praeguses majanduslikus situatsioonis, kus naftabarreli hind läheb kõvasti alla, tuleks keskkonnatasu külmutada tänasel tasemel. Minu küsimus on selline: miks saja protsendi põlevkivisektori ettevõtjate seisukohtadega ei arvestata, sh riigile endale kuuluva Eesti Energia seisukohaga?

Ma usun, et keskkonnatasude suuruse otsustamisel on edu aluseks see, kui jätkub Keskkonnaministeeriumi ja ettevõtjate dialoog. Ma ei pea heaks tooniks seda, kui üks osapool avaldab suuri reklaame, millel, olgem ausad, me saame kõik aru, ei ole tegelikkusega kuigi palju pistmist, aga millega tahetakse inimesi hirmutada, väites, et kui ühe ettevõtte toodangu omahind tõuseb 0,1% aastas, siis selle 0,1% pärast kaotatakse kümneid tuhandeid töökohti. Minu hinnangul on selline hirmutamine vastutustundetu ja seda ei maksa teha. Ma arvan, et poliitikutena teame mõlemad, kui suured on tegelikult keskkonnatasud – need moodustavad ikkagi väga tagasihoidliku osa toote lõpphinnast. Näiteks tonni põlevkivi – ma arvan, me kõik kujutame ette, kui suur kogus on üks tonn põlevkivi – keskkonnatasu on poolteist eurot. Ilmselt keegi meist ei arva, et see poolteist eurot ülearu palju on või et selle poolteise euro suuruse määra näiteks 3% kaupa tõstmine ettevõtte tegevuse halvab.
Samas olen täiesti nõus sellega, et Eesti põlevkivitööstuse jaoks on suur probleem see, kui nafta hind tunduvalt langeb, aga siin meil põlevkivitööstust aidata võimalik ei ole. Aga ühel või teisel moel me saame põlevkivitööstust aidata. Veel täna sõidan ma Brüsselisse, et homme ülemkogu kliimaläbirääkimistel seista Eesti põlevkivisektori konkurentsivõime suurendamise eest, selleks et Eesti põlevkivist saaks toota diisliõli. Usun, et see kokkulepe on Euroopa Ülemkogus saavutatav. Igal juhul ma pingutan selle nimel.

Valeri Korb, teine täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! Julgeoleku, sh energiajulgeoleku seisukohalt omab praegu ja perspektiivis suurt tähtsust Ida-Virumaa regiooni üldine sotsiaal-majanduslik situatsioon. Põlevkivitööstus on regioonis põhilisi tööandjaid, ja mis seal rääkida, eelkõige venekeelsele elanikkonnale. Kui sektor areneb ja on elujõuline, siis on kohalikel tööd ja inimesed on motiveeritud. Seoses sellega mul ongi küsimus, kas keegi on analüüsinud võimalikke sotsiaal-majanduslikke ja poliitilisi tagajärgi Ida-Virumaal, kui Eesti Energia ja Viru Keemia Grupp peaksid olema sunnitud keskkonnatasude suurendamise tõttu oma kaevandused ja õlitööstuse kas või osaliselt sulgema, ütleme 30% või 50% ulatuses. Ja ma jätkaksin, kui võimalik: kas keegi on suhelnud kaevurite ja keemiatööstuse töötajate ametiühingutega? Kas on küsitud nende seisukohta põlevkivitööstuse edasiarendamise ja nende maksude suhtes?

Keskkonnatasud moodustavad põlevkiviõli ja ka elektritootmise omahinnast suhteliselt tagasihoidliku osa. Ja kui see suhteliselt tagasihoidlik osa kasvab igal aastal samas suurusjärgus nagu üldine elukallidus, siis on kohatu väita, et see vähendab ettevõtete konkurentsivõimet. Kas või näiteks palgatõus on märksa suurem komponent tootmiskuludes ja see kasv on prognoositavalt märgatavalt kiirem kui keskkonnatasude kasv. Ainuüksi palgatõus mõjutab kulusid märksa enam, aga peamine mõju on muidugi nafta hinna langusel. Veel kord: hirmutada sellega, et kui toodangu omahind tõuseb üks promill ehk 0,1%, siis see muudab ettevõtte konkurentsivõimetuks, on kohatu.
Aga mina usun Eesti põlevkivitööstusesse. Ma usun trendi, et Eesti põlevkivitööstuses suurendatakse toodangu lisandväärtust, et põlevkivi labaselt väljendudes mitte ei aeta ahju, vaid sellest toodetakse õli ja seda õli on võimalik tulevikus ka rafineerida diislikütuseks. Need on sammud õiges suunas ja ma arvan, et nii Eesti Energia kui ka VKG teevad väga õigeid otsuseid. Meie asi on nüüd panna pikaks ajaks raamistik paika ja teha seda kokkuleppel ettevõtetega nii, et see ei oleks liiga koormav. Seda tuleb teha dialoogis, mitte nii, et üks pool rahvast hirmutab. Küllap te saate ise ka aru, et selleks ei ole põhjust.

Austatud Lembit Kaljuvee, palun vabandust! Küsimuse jõuaksite küll esitada, aga peaminister ei jõuaks vastata. Samuti palun vabandust Mart Meri ja minister Ossinovski ees! Infotund on lõppenud.