Tere päevast, head ametikaaslased! Austatud Riigikogu, head külalised! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu kuuenda töönädala esmaspäevast istungit. Ja nii nagu meil ikka on heaks tavaks saanud, palun kõigepealt Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun Riigikogu kõnetooli Enn Eesmaa!

Austatud kolleegid! Esitan arupärimise poliitilistest tormituultest päris tugevasti räsitud parvlaevaliikluse kohta. Arupärimise tekst on aga selline: "Eelmise nädala teisipäeval väljastas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium info, et ministeeriumi poolt korraldatud parvlaevaühenduse hankel liinil Rohuküla-Heltermaa ja Kuivastu-Virtsu tegid parima pakkumise AS Tallinna Sadam tütarfirmad OÜ TS Laevad ja OÜ TS Shipping. Hanke tulemusena pidi 2016. aasta 1. oktoobriks Saaremaa ja Hiiumaa liinidele jõudma neli uut parvlaeva, kummalegi liinile kaks.
Paraku kestis selgus ja rahulolu vaid lühikest aega. Rahandusministeerium saatis 15. oktoobri õhtul Teie poolt juhitavale ministeeriumile otsuseprojekti, milles leiab, et läbirääkimistega hange on õigustühine ning tuleks kehtetuks tunnistada.
Rahandusministeerium on seisukohal, et hankemenetluse kehtetuks tunnistamine riigihangete seaduse § 108 lõike 2 alusel on põhjendatud, kuna hankija on rikkunud kogu hankemenetluse vältel riigihangete seadust, viies riigihanget läbi väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusena sellekohase seadusest tuleneva aluseta.
Rahandusministeerium hindab, et Väinamere Liinide pakkumus polnud siiski olemuslikult hanketingimustest erinev, mistõttu ei saanud hankekomisjon seda mittevastavaks tunnistada ning alustada läbirääkimistega hanget."
Sellega seoses on meil ministrile neli küsimust, nende hulgas ka see, et Keskerakond on võtnud eesmärgiks tagada aastaks 2017 tasuta parvlaevasõit hiidlastele ja saarlastele. Aitäh!

Head ametikaaslased! Rohkem kõnesoove Riigikogu liikmetelt ei ole. Mul on suur au paluda Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson.

Austatud härra juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna viis seaduseelnõu. Esiteks, kohtutäituri seaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Teiseks, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Kolmandaks, korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud kolme seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Andres Anvelt. Neljandaks, tubakaseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu. Viiendaks, biotsiidiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud seaduseelnõude menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust tervise- ja tööminister Urmas Kruuse. Aitäh!

Head ametikaaslased! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise ja viis eelnõu ning meie kodu- ja töökorra seaduse kohaselt otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise. Teeme nüüd kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 71 Riigikogu liiget, puudub 30.
Alustame tänast hääletamisprotseduuri. Kõigepealt on meil vaja kinnitada Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu kuuenda töönädala päevakord. Päevakord on, head ametikaaslased, teie laudadele jaotatud ja alustame selle hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu kuuenda töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Veenva enamusega – 65 poolt, vastuolijaid ei ole ja üks on erapooletu – on päevakord kinnitatud, seega saame alustada oma töönädalat. Meil on täna kaks arupärimist. Vabandust, peale arupärimisi, nagu tavaks saanud, on vaba mikrofon. Kõik, kes soovivad, palun ennast valmis panna sõnavõtuks vabas mikrofonis peale teist arupärimist.

Läheme esimese arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Priit Toobal, Marika Tuus-Laul, Valeri Korb, Lauri Laasi, Enn Eesmaa, Eldar Efendijev, Kalev Kallo, Urbo Vaarmann, Siret Kotka, Mihhail Korb ja Viktor Vassiljev 10. septembrikuu päeval 2014. aastal. Esitatud arupärimine on riigipiiri kontrolli kohta ja kannab numbrit 428. Arupärimisele vastab siseminister Hanno Pevkur. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Priit Toobali, kes arupärimist avalikkusele tutvustab!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Selle aasta 10. septembril esitasime koos kolleegidega Keskerakonna fraktsioonist siseminister Hanno Pevkurile arupärimise, mis puudutab riigipiiri kontrolli. Arupärimise esitamisest on küll möödas juba rohkem kui kuu aega – 40 päeva, aga meile tundub, et ega selle küsimusega väga tõsiselt tegeldud ei ole. Nii et see arupärimine on vägagi päevakohane.
1990. aastate alguses alustati Eestis piirivalve taasloomist ja pärast seda on piirivalveametis tehtud mitmeid ümberkorraldusi. Viimane suurem sai alguse 2007. aastal, mil Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu ning sotside koalitsioon lõi ühendameti nimega Politsei- ja Piirivalveamet, mis alustas tegevust või käivitati 2010. aastal. Samal aastal tehti sealsamas Politsei- ja Piirivalveametis ka sisemise rahulolu uuring, mis näitas, et 86% töötajatest ei usu, et ameti struktuur soodustab efektiivset juhtimist ning 46% juhtidest on rahulolematud töökorralduse ja igapäevase asjaajamisega. Koguni 81% töötajatest tunnistas probleemi igapäevase asjaajamisega, muret tekitas eriti olukord piirivalve ja kriminaalpolitsei osakonna töötajate hulgas. Toona rõhutati, et suur organisatsioon pole veel valmis ja probleemid tulenevad just sellest. 2012. aastal esitas politsei kutseühing siseministrile pöördumise, milles toodi esile murekohti Politsei- ja Piirivalveameti juhtimises ja töökorralduses. Nii endised kui ka praegused piirivalvejuhid on rõhutanud, et organisatsioonide ühendamine on viinud struktuuri tasakaalust välja ja piirivalve ei toimi korrektselt ning peamiselt tegeldakse just politseiülesannete täitmisega.
Viimane traagiline juhtum, nn Kohvri juhtum, näitas üsna hästi, missugune olukord piiril tegelikult on ja selle tõttu on see küsimus kindlasti rohkem päevakorral kui varem. Toimus küll üks PR-aktsioon piiri peal – nii siseminister kui ka peaminister käisid juba mõnda aega tagasi piiri üle vaatamas –, aga minu teada piiril kontrolljoone märkimisega ei ole siiani tegeldud. Võib-olla on see valeinfo, aga siis saab minister meid selle koha pealt valgustada.
Oleme esitanud ministrile viis küsimust, aga kuna vahepeal on siseminister teatanud, et loomisel on eri- või kiirüksus, kes piiril toimuvale kiiresti reageerib, siis ehk minister kommenteerib kuuenda teemana ka seda ettepanekut ja räägib, mis järku see on jõudnud. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele, mis kannab numbrit 428, vastust andma siseminister Hanno Pevkuri. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Hea meelega arutan täna teiega piiriteemasid. Liiatigi on ka meie naabritel teatavasti praegu piiriga seotud teemade arutelud käimas. Küsimuste juurde.
Esimene küsimus. Kas Politsei- ja Piirivalveameti ühendamine on end õigustanud ja millist kasu on sellest saanud piirivalve? Kui vaadata politsei ja piirivalve ning kodakondsus- ja migratsiooniameti ühendamise, samuti Politsei- ja Piirivalveameti loomise eesmärke, siis meenutan arupärijatele, et tollal käinud arutelude põhifookus oli saavutada olukord, et õiguskaitses ei oleks dubleerivaid tegevusi, kasutataks olemasolevaid ressursse optimaalselt ning oleks tagatud ühetaoline teenus inimestele. Tänu muudatustele suutis valdkond paremini üle elada ka vahepealsed eelarvekärped ning säilitada seeläbi ka inimestele teenuse pakkumise. Kuni 31. detsembrini 2009 reguleerisid politsei ja piirivalve tegevuse seaduslikke aluseid, õigusi ja kohustusi riikliku järelevalve ülesannete täitmisel eri seadused. Nüüd, pärast ühinemist on nii politseil kui ka piirivalvel ühesugused õigused ja kohustused riikliku järelevalve teostamisel ja sisejulgeoleku tagamisel. Kui püüda ühe sõnaga või hästi lühidalt, ühe lausega vastata, kas see on ennast õigustanud, siis lõpliku hinnangu saab anda tegelikult alles mõne aja pärast, kuna viimased muudatused jõustusid 1. oktoobril. Aga mõlemad – nii korrakaitseline politsei kui ka piirivalve – on saanud reageerimisvajaduse ja ohuhinnangute põhjal enda kasutusse rohkem ressursse. Seega julgen arvata, et sellest n-ö ristkasutusest võitis nii politsei kui ka piirivalve.
Teine küsimus: "Miks ei võiks olla piirivalve iseseisev organisatsioon, mida saaks kriisiajal integreerida riigikaitsesse läbi kaitseväe, mitte politsei?" Siinkohal tahan öelda, et Eesti riigikaitse ei hõlma ainult kitsast sõjaväelist suunitlust, vaid meil on teatavasti laiapõhjaline riigikaitse kontseptsioon, mis haarab endasse ka mittesõjalise tegevuse ja sisejulgeoleku. Ma olen täiesti veendunud, et mittesõjaline tegevus ja sisejulgeolek on sama oluline kui sõjaline kaitse, sest seeläbi me ju üheskoos kindlustamegi Eestis võimalikult turvalise elukeskkonna. Sisejulgeoleku tagamine on riigikaitse strateegia järgi üks riigikaitse põhisuundadest ja piirivalve on praegusel ajal riigikaitsesse kaasatud kui üks valdkond, mis tagab sisejulgeolekut. Tasub ka arupärijatele meenutada, et sisulised otsused selle kohta, et piirivalve lõpetab sõjalise suunitlusega riigikaitseliste ülesannete täitmise, tehti aastail 2006–2007.
Kui vaadata debatti selle üle, mida edasi teha või kas on mõistlik üht- või teistpidi otsuseid ümber hinnata, siis juhin arupärijate tähelepanu nii riigikaitse strateegiale kui ka riigikaitse arengukavale aastateks 2013–2022. Kumbki dokument ei näe ette piirivalvele sõjaväelise suunitlusega riigikaitseliste ülesannete panemist. Piirivalve kaasamine riigikaitsesse Kaitseväe kaudu eeldaks nimetatud dokumentide ülevaatamist ja Siseministeeriumi vaates on minu ülesanne praegu tagada piirivalve parim võimalik mehitatus, tehniline varustatus ning koostöö Kaitseväe ja Kaitseliiduga, et tagada piiri valvamine ja vajaduse korral ka Eesti riigi kaitsmine.
Kolmas küsimus: "Kuivõrd võib pidada mõistlikuks olukorda, et piirivalve osakond peab praegu ennekõike tegelema politsei ülesannetega?" Ma ei taha sellega kuidagi nõustuda, vähemalt mitte sellise küsimusepüstitusega. Tuleb eraldiseisvana käsitada Schengeni välispiiri valvet ning sisepiiridel ja riigi sees rakendatavate kompensatsioonimeetmete elluviimist. Schengeni välispiiri valvamisel on piirivalvebüroode prioriteet piirikontroll ja piiride valve, nende tegevuste kaudu tõkestatakse ebaseaduslikku tegevust välispiiridel ja tagatakse seeläbi ka riigi parem sisejulgeolek. Ressursi kasutamine teiste üksuste funktsioonide täitmiseks otsustatakse loomulikult iga kord eraldi. On selge, et Schengeni vaba liikumise alal ehk riigi sees kompenseeritakse piirikontrolli ja piirivalve kadumist sisepiiridelt just järelevalveliste kompensatsioonimeetmetega. Näitena võib tuua liiklusjärelevalve ülesande, mille puhul sõidukite kontrolli – sõidukites viibivate isikute ning nende Eestis viibimise seaduslikkuse kontrolli – on võimalik ühildada liiklusjärelevalve tegevustega. See on see, mis ma päris alguses ütlesin, et me ei dubleeriks tegevusi ja teeksime Eesti-suguses riigis mõistlikke asju. Samad õigused ja kohustused migratsioonijärelevalveliste ülesannete täitmisel on ka riigi tänavatel patrullivatel ja liiklusjärelevalve ametnikel. See tähendab, et ka need, kelle igapäevatöö on korrakaitselised ülesanded või patrulltegevus, teostavad piirivalve jaoks kompensatsioonimeetmeid. Nii et kui küsida, kuidas on piirivalve võitnud sellest ühinemisest, siis nimelt nii, et kompensatsioonimeetmeid kasutatakse risti.
Neljas küsimus: "Kas peate vajalikuks mehitatud piirivalve suurendamist Euroopa Liidu ja NATO idapiiril?" Riigieelarve võimaluste piires jah, pean küll. Siinkohal ongi ehk paslik rääkida viimasest otsusest, mis puudutab piirivalve kiirreageerimise eriüksuse moodustamist. Ka arupärijate esindaja juhtis siit puldist sellele tähelepanu. Nimelt otsustasime, et järgmisest aastast formeeritakse piirivalves kiirreageerimisüksus, mis hakkab ohuhinnangute põhjal, intsidentide tekkimise korral reageerima ja vajaduse korral ka piiriprobleeme lahendama. Põhibaas on edaspidi kagupiiril ehk Piusa kordonis, mis ehitatakse järgmisel aastal täiesti uus, samuti Narvas. Suure tõenäosusega, kui mehitamine vähegi õnnestub ja mehi on piisavalt, tahaks eelkõige veevõimekuse, samuti kompensatsioonimeetmete tõttu näha ka Tallinnas teatud hulka sellest eriüksusest. Aga see ei puuduta ainult riigieelarvelisi võimalusi, see puudutab paljuski kindlasti ka seda, millised on politsei ja piirivalve mehitatuse küsimused laiemalt. Loomulikult, peale mehitatuse pöörame samavõrra – või rahalises mõttes isegi rohkem – tähelepanu tehnilise valve võimekuse suurendamisele. Piiri väljaehitamise ja tehnilise valve osakaalu suurendamisega tagatakse see, et kas või näiteks kiirreageerimisüksus on võimeline reageerima ja saab väga täpse informatsiooni Eesti piiril toimuvast. Nii et ma ei vaataks kindlasti ainult mehitatust, tähtis on nii tehniline valve kui ka mehitatus.
Viies küsimus puudutab konkreetseid uusi meetmeid. Selle koha pealt läheb loetelu päris pikaks, aga püüame siis hakata järgemööda minema. Hakkame vormilisest poolest pihta. Piiriteemade tähtsustamiseks otsustasime Siseministeeriumis suurendada sellega tegelevate inimeste hulka. Jaotasime ülesandeid ümber ja moodustasime 18. oktoobrist uue osakonna. Õigemini, Riigi Teataja järgi jõustus just täna, esmaspäeval, struktuurimuudatus, millega loodi Siseministeeriumi piirivalvepoliitika osakond. See on täiesti eraldi piirivalvepoliitika osakond, kes hakkab vastutama nii piiri väljaehitamise kui ka piiritöö igapäevase koordineerimise eest. See on vormiline pool.
Vormilisest küljest veel nii palju, et arupärijate ettekandja kindlasti mäletab, kui ma tegin Riigikogu põhiseaduskomisjonis ettepaneku riigipiiri seadust täiendada nii, et valitsus saaks kehtestada piiri koordinaadid. Veel on Riigikogu menetluses teatavasti ka kriminaalmenetluse seadustik, mille kohaselt ebaseadusliku piiriületuse süüteokoosseis luuakse ja see võimaldab ka jälitustegevust ebaseadusliku piiriületuse tuvastamiseks. Peale selle olen juba mõni aeg tagasi Vabariigi Valitsuse volituse alusel moodustanud eraldi komisjoni, mille ülesanne on piiri mahamärkimine ja piiri ääres elavate maaomanikega piiriküsimuste läbirääkimiste pidamine. Sellel komisjonil tuleb lahendada ka kõik tehnilised üksikasjad, mis piiriga – või juriidiliselt täpsemini öeldes kontrolljoonega – võivad ette tulla. Komisjon on mitteametlikult juba tööd alustanud seetõttu, et komisjoni esimeheks sai piirivalvepoliitika osakonna juhataja. Kuna struktuurimuudatused jõustusid alles täna, siis toimub komisjoni esimene ametlik istung järgmisel nädalal, siis vaadatakse üle seni tehtud töö ja lepitakse kokku järgmised tegevused.
Kui nüüd tulla piiri puhastamise temaatika juurde, siis töö on käinud juba kuu aega, isegi rohkem. Politsei- ja Piirivalveameti ning Riigimetsa Majandamise Keskuse koostöös on üle käidud kõik tehnilised üksikasjad. Nüüdseks on juba alustatud kontrolljoone lähistel märgistamist konkreetselt 10-meetrise piiririba puhastamiseks ja kõik tööd on kenasti graafikus. Riigimetsa Majandamise Keskus peaks juba kas sellel või hiljemalt järgmisel nädalal minema metsamasinatega metsa, nii et töö käib. Ehkki arupärijate esindaja ütles sissejuhatuses, et midagi ei ole tehtud, võin ma isegi kuupäevalise täpsusega öelda, mis tehtud on.
Kui rääkida veel rahast, mis me oleme piirile suunanud, siis – paljud otsused on meediast läbi käinud ja ma olen ka ise öelnud – järgmise aasta ja võib-olla aasta-poolteise, kõige rohkem kahe jooksul suunatakse piiri turvalisuse tõstmiseks üle Eesti umbes 30 miljonit eurot. Selle hulka ei ole arvestatud Piusa kordoni ehitust, mis, mälu järgi ütlen, on 5,6 miljonit eurot ja Narva piiripunkti ehitus, mille suurusjärk on 10 miljonit eurot. Piiri turvalisuse tõstmiseks läheb järgmistel aastatel väga suur hulk nii Euroopa kui ka Eesti maksumaksja raha. Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Teile on ka tublisti küsimusi ja läheme nende juurde. Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, hea juhataja! Härra minister! Meie oleme näinud seda riigipiiri videolõigust, teie võib-olla olete ka ise kohal käinud. Muidugi näeb see kole välja – mingid põõsad ja mättad, nende vahel vesi ja kahtlased seeneliste tallatud rajad või mis iganes. Mitte keegi ei saa aru, kas ta jalg seisab Eesti või Venemaa pinnal ja niimoodi on see olnud juba üle 20 aasta. Miks just nüüd, kui tekkis hädaolukord, leitakse raha ja hakatakse midagi tegema? Mis takistas 20 aasta jooksul leida raha ja aega, et tõmmata sinna korralik kraav, teha kontrollriba, mis oleks visuaalselt eristatav? Ükskõik kas see on kontrolljoon, riigipiir või mis tahes, meie jaoks on see ikka Eesti piir.

Aitäh, hea küsija! Hea küsimus. Võiksin vastu küsida, et mis on takistanud. Ei tea. Võin öelda, et üks põhjus on olnud see, millest on ka räägitud, et Eesti ja Venemaa vahel ei ole olnud ratifitseeritud piirilepingut, seetõttu pole peetud mõistlikuks hakata kontrolljoont maha märkima sellises mahus, mida eeldaks piirijoon. Teatavasti on kontrolljoone ja ratifitseeritud piirilepingu või allkirjastatud piirilepingu ja ratifitseerimata piirilepingu kohaselt võimalik piirijoont nihutada ühele või teisele poole, looduses ette tuleva tegeliku olukorra ja riikidevahelise kokkuleppe järgi mõnede n-ö hammaste väljalõikamiseks. Teisi põhjuseid võime küsida neilt, kes on selle 20 aasta jooksul siseministrid olnud, aga see ei aita meid edasi. Meid aitab edasi see, et me teeme nii palju kui võimalik kohe, nüüd ja praegu. Kindlasti ei pannud mitte see intsident minu peas tulukest põlema, vaid maikuu, kui ma olin just siseministriks saanud ning läksin esimest korda oma ametiaja jooksul piirile ja nägin sealset olukorda. Siis hakkasime kohe otsima vahendeid ja eraldasime raha selleks, et piiri olukorda muuta. Nii et kindlasti ei olnud see intsident peamine ajend, aga see andis lisatõuke, et need tööd ära teha. Mul on väga hea meel selle üle, et Riigimetsa Majandamise Keskus tuli appi ja leidis, et on võimalik piirijoon puhastada, misjärel saab ka piiri – või siis esialgu kontrolljoont – markeerima hakata ja sinna tehniline valve panna. Seda on võimalik teha. Ma ei ole teiega kindlasti nõus. Kui te tahate, käige piiri peal ära. Aitab isegi sellest, kui võtate Google Mapsist kaardivaate – mitte n-ö visuaalse vaate, vaid fotovaate – ja vaatate sealt, kuidas piirijoon kulgeb. Tegelikult on väga palju ka selgeid, ilusaid alasid, üsna suur osa piirneb Piusa jõega jne. Nii et piirijoone kulgemine on mõnes kohas tõesti väga halb, aga mõnes kohas on see juba ammu väga ilusasti puhastatud. Meie ülesanne on teha nii, et see oleks igal pool selgesti tähistatud. Siis näeb iga inimene, kes metsasihist välja tuleb, et seal on siht ja näeb silti "Eesti riigi piir" ega lähe sealt enam edasi. See on eesmärk ja sellega me tegeleme.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud siseminister! Paneb natuke muigama, kui kuulata teie juttu, et mõnes kohas on meie piir ikka päris ilus. Ma ei tea, kas riigipiiri saab niimoodi iseloomustada. Ma ei tea ka seda, mis kuus teil hakkas peas tuluke vilkuma ja jõudis pärale, et piir on mõnes kohas korrast ära. Igal juhul on selge, et Eston Kohvri juhtumi hetkel pandi lamp täie võimsusega põlema ja anti häiresignaali. Tahaks veel välja öelda ka selle, et muidugi tuleks uurida, kes ikkagi vastutab selle eest, kui piiri pole 23 aasta jooksul üles ehitatud. Ei saa öelda, et meil ei ole vaja minevikus sorida. Siit minu küsimus. Kas meil, härra Pevkur, ei või juhtuda nii, et näiteks aasta-kahe pärast selgub – eriti viimaste päevade sündmuste valgel siin Läänemeres –, kuidas meie merepiir on samamoodi korrast ära? Me ei tea, mis meil mere all toimub, mis võõrad laevad meil siin luusivad, kes meil üle piiri vee peal käivad. Praegune olukord tundub küll sedamoodi, eriti kui tänaseid uudiseid lugeda.

Aitäh! Retooriliselt võiks vastu küsida, kas siis rootslased ka ei tea, mis neil vee all toimub. Veealune maailm ongi teistsugune. Nagu te ka meediast lugesite, Läänemeres, kus ma usun, te olete võib-olla isegi ujumas käinud, lähete sukeldudes vee alla ja näetegi võib-olla ainult meeter või poolteist ehk ongi vaja sonarisüsteemi. Kindlasti on võimalik väga lihtsalt merepiiri veepealset osa ja ka õhu osa radaritega jälgida. Seda kõike on vaja teha ja nii me teemegi. See on kindlasti palju paremas seisus võrreldes sellega, milline on üldse riikide võimekus. Ma ei räägi siin ainuüksi Eesti võimekusest, vaid üldse riikide võimekusest veealust tsooni kontrollida. Tulles tagasi teie küsimuse alguse juurde, uskuge mind, minu jaoks oli see asi üsna varakult selge, et me peame piirile panustama. Aga kas on mõistlik hakata üles lugema kõiki Eesti Vabariigi aegseid siseministreid, kes on ametis olnud keskmiselt võib-olla ühe aasta ja kaks kuud? Nende ega ühegi eelmise valitsuse süüdistamine ei vii meid edasi, sõbrad! Edasi viib see, et me üheskoos otsustame teha korda oma piiri või kontrolljoone. Kui me suudame lõpuks, ratifitseeritud piirilepingu korral, piirijoone maha märkida, siis on hästi. Jah, ma olen nõus, et võib-olla teeme täna natukene kilplase tööd oma kontrolljoont puhastades, seda maha märkides ja sellesse investeerides. Aga mina ütlen, et see kilplase töö on sellisel juhul õige investeering. Isegi kui me peame pärast mõnes kohas piirijoont muutma, siis ei ole kulutus kindlasti enam nii suur, sest me teeme osa investeeringutest praegu ära ja saame olla kindlad, et meie piiritsoon on valve all.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Mul on kaks lühikest konkreetset küsimust. Esiteks, kui keegi väljastpoolt Ida-Virumaad, näiteks Pärnust või Tartust, jääb Narva tollipunktis salakaubaga vahele, siis kas see kuritegu registreeritakse Ida-Virumaal või seal omavalitsuses, kust inimene pärit on? Loodan, et ma küsisin arusaadavalt.

Jah, lõpust sain aru.

Ja teine küsimus. Praegu käib ju tollipunkti rekonstrueerimine. Narvas on pikka aega unistatud, et ehitataks lossist Vestervalli tänavale jalakäijate sild, millega oleks taastatud logistiline joon. Kas on võimalik, vähemasti teoreetiliselt, seda projekti täiendada ja ka jalakäijate silla ehitamist arutada?

Aitäh! Tulles esimese küsimuse juurde, ütlen, et me võime selle üle täpsustada, aga minu teada registreeritakse kuritegu seal, kus see on toime pandud. Aga teise küsimuse vastuseks ütlen, et jah, meil oli olemas – või, ütleme, praegu on olemas – ESTLATRUS-i ühine programmimeede ja tulevikus saab sellest ESTLAT ja ESTRUS. Mõte on olnud küll, et tuleks ka jalakäijate sild. Praegu ma ei oska veel täpselt öelda, millised on edaspidi ESTRUS-i meetmed ja kas see üldse tuleb, seega jään hetkel vastuse võlgu. Aga ma tean, et seda on planeeritud. Kuid päris korrektne lühike vastus küsimusele, kas teoreetiliselt võiks selle üle mõelda, on jah.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud minister! Ma küsin veel eriüksuse kohta. Mis ajal on teil plaanis see eriüksus käivitada? Missugust ressurssi see nõuab, kas on mõeldud kasutada üksnes PPA vahendeid, nii et peab sisemise töö ümber korraldama ja raha leidma, või on plaanis riigieelarvest PPA-d toetada, et eriüksust käivitada ja töös hoida?

Aitäh! Plaan on alustada järgmise aasta alguses. Praegu käib meeste, võib-olla ka naiste otsimine, ühesõnaga, lahendatakse mehitatuse küsimusi. Minule teadaolevalt on osa meeskonnast komplekteeritud, aga tööd alustab üksus järgmise aasta algusest. Raha tuleb enamasti riigieelarvest. Täna just vaatasime selle üle. Me eraldame PPA-le raha nii palkade tõstmiseks kui ka eriüksuse moodustamiseks ja nüüd on asutuse enda otsustada, kuidas ta seda kasutab. Meie anname eriüksusele riigieelarvest raha, aga nüüd sõltubki sellest, kui kiiresti mehitatus saadakse ja kui palju täis aasta sellest ressurssi nõuab. Eriüksuse suurusest ma ei tahaks rääkida. Üldine hea tava on selline, et eriüksuste suurusest ei räägita, seetõttu ma ei räägi ka sellest summast. Kui ma ütleksin summa, siis te arvutaksite enam-vähem keskmise palga välja ja püüaksite selle põhjal järeldada, kui palju mehi on. Teadmisvajaduse korral on võimalik andmetega tutvuda.

Palun, Eldar Efendijev, teie kord!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Minu küsimus on mõnes mõttes spekulatiivne. Arusaadav, et piiratud vahenditega on vaja saavutada optimumi. Siin võib vaielda selle üle, kas ehk oleks vaja mõnda eesmärki põhjendada vms. Aga mu küsimus on selline: kas te oskate tuua üks-kaks või kolm põhilist nõrgemat külge või probleemsemat küsimust oma valdkonnast? Teiseks, kui teil oleks vabad käed ja piiramata ressurss, siis mida te sellega teeksite?

Aitäh! Saan vastata umbes nii, nagu ma ütlesin kunagi sotsiaalministrina. Kui sotsiaalministril oleks kaks korda rohkem raha, kas siis oleks piisavalt? Mina ütlen, et ei oleks. Siis oleks ehk jätkunud kogu riigieelarve sotsiaalkulutusteks, aga ikkagi ei oleks olnud piisavalt. Siseministeeriumiga on umbes samasugune lugu – isegi kui oleks kaks korda rohkem raha, siis kindlasti suudetaks kõik efektiivselt ära kasutada. Ütlen veel härra Toobalile vastuseks, et suurusjärk, mis me kogu politseile riigieelarvest juurde lisame, on 4,5 miljonit eurot. Politsei- ja Piirivalveamet ise sai palgatõusudeks ja ka eriüksuse moodustamiseks kärbetega umbes sama suure summa ja meie paneme peaaegu sama palju juurde.
Tulles tagasi selle n-ö spekulatiivse jutu juurde, siis minu hinnangul ongi praegu kõige tähtsam just piiriteema – piir terves ulatuses, mitte ainult idapiir. Peale rohelise piiri kõik see, mis puudutab veepiiri, eelkõige Peipsi järve peal. Seal oleks vaja samamoodi piir ära markeerida, suvel tuleb seda teha poidega, n-ö liikuvate poidega, ja ka jää ajal peab olema piir selgelt näha, kuigi vees teatavasti niikuinii mingisugune liikumine toimub. Meetri täpsusega ei ole vees kunagi võimalik piiri märkida, aga see tuleks vähemalt markeerida.
Samuti on tähtis võimekus. Siseministeerium on nii lai, et kindlasti on võimalik ka päästevõimekust parandada. Ma ei tahaks tuua ühte-kahte-kolme punkti, siis tuleks hakata vaatama, kuidas need üks, kaks ja kolm edaspidi lahendatud saavad. Tegelikult tuleb sisejulgeolekut võtta tervikuna. Mul on väga hea meel selle üle, et siseturvalisuse arengukava, mis vaatab kogu teemat natuke komplekssemalt, jõuab peagi kaante vahele. Aastatepikkune töö, mida juba eelmised siseministrid alustasid, jõuab varsti lõpusirgele. Sealt saab teatud ülevaate. Ja ma tulen Riigikogu ette ka iga-aastase ülevaatega, siis saab valdkondade kaupa veel täpsemalt üle vaadata, kus me oleme, mida teeme ja mis vajaks parandamist.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Teie erakonnakaaslane erukindral Ants Laaneots on Eesti Rahvusringhäälingu uudistesaatele öelnud, et Eesti piir on täiesti kaitsetu ja Vene Spetsnazi brigaad on aastaid harjutanud piiriületamist, seega võib öelda ka, et NATO piiri ületamist. Kui tõsiselt te tema väljaöeldut võtate, kas te olete härra Laaneotsaga kohtunud ja kas on mingeid samme ette võetud?

Aitäh! Muidugi olen Ants Laaneotsaga kohtunud ja me oleme rääkinud mitmesugustel teemadel. Aga ma ei tea, millele erukindral tugineb. Ma tean seda, mida Eesti piirivalve praegu teeb. Ma tean, kuidas Eesti piiri valvatakse. Ja ma olen veendunud, et Eesti piir on päris hästi valvatud. Pärast neid töid, mida me oleme ette võtnud, on piir veel paremini valvatud ja tehniline võimekus suurem. Alati võib laskuda spekulatsioonide maailma, aga tegelikus piirivalvetöös ei ole see väga mõistlik ega otstarbekas.

Mihhail Korb, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Oma sõnavõtus te kiitsite heaks, et piirivalveametnikud täidavad liikluspolitsei ülesandeid. Kas tulevikus on oodata, et liikluspolitseile pannakse ka piirivalve ülesanded?

Aitäh! Nad teevad seda ka praegu. Kui on vaja, siis teevad kõike koos. Kui on vaja piirivalveoperatsioonile minna, siis teevad liikluspolitseinikud piirivalvetööd ja vastupidi. Piirivalvetöö on väga mitmekesine töö. Ma usun, te mõistate seda, et rohelisel piiril valvamine on üks asi ja Peipsil piiri valvamine on teine. Peipsil kordonis radaripildi vaatamise ja kontrollimisega saab hakkama üks inimene. Kordoni mehitatus on palju suurem, mis tähendab seda, et kui vee peal mingit alert'i, häiret ei ole, siis on igati mõistlik, et mõned piirivalveametnikud on samal ajal abiks näiteks liikluspatrullil. Eesti-suuruses riigis on otstarbekas selliseid ülesandeid mitmeti täita. Loomulikult, kui on vaja kas või rohelisel piiril kiiret reageerimist suuremahulisi piirivalveülesandeid täites – ükskõik kas liiklus-, kriminaal- või korrakaitsepolitseina –, siis seda tehakse, see on igati mõistlik ja loogiline.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Mõne kuu tagused sündmused piiril näitavad seda, et esinevad niisugused momendid, kui piir on vaba, kedagi ei ole. Kahju küll. Aga kuidas võib üldse nii juhtuda, et piiril ei ole inimesi?

Aitäh! Kui te viitate ühele intsidendile, siis ma väidan, et sellel hetkel selles punktis oli Eesti Vabariigi piir kontrollitud politseiametnike kohaloluga. See on kõige rohkemate politseiametnike kohaloluga piiripunkt Eestis. Seda, et toimub võõrriigi ebaseaduslik piiriületus erioperatsiooni näol, mille puhul kasutatakse eritehnikat, ei näinud ette ka seal viibivad politseiametnikud. Nii et kui te küsite, kas selle intsidendi ajal oli piir valveta, siis vastus on, et ei olnud. Sellel hetkel selles punktis oli politseiametnike kontsentratsioon päris suur. Fakt on see, et praegu on võimalik Eesti- ja Venemaa vahelisel kontrolljoonel aeg-ajalt leida punkte, kus ei ole ei tehnilist valvet ega patrulli. Aga see ongi piirivalvurite taktika küsimus, kuidas paigutada pidevalt tehnilisi abiseadmeid ümber niimoodi, et oleks olemas arusaam ja teadmine, et Eesti piir on kogu aeg valvatud.

Austatud minister, teile on veel üks küsimus. Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Ma tuleksin korraks läänepiiri, selle sinise piiri juurde tagasi. Nagu me viimasel ajal näeme, ka see on tähtis piir ja Eesti jaoks kindlasti oluline. Kuidas aitab ressursside jaotus piirivalve- ja korrakaitsefunktsiooni vahel ning nende ristkasutus kaasa lääne merepiiri valvele? Kuidas see süsteem tegelikult töötab, kui korrakaitsjad tulevad appi piirivalvele, piirivalve tuleb appi korrakaitsele ja samal ajal peame tagama mõlema poole tõhususe?

Aitäh! Mis puudutab veepiiri, siis veepiiri peal korrakaitsepolitsei abistamine saab toimuda kompensatsioonimeetmete kaudu, eelkõige mandril. Aga kui on vaja näiteks vee peal toimuvale reageerida ja võtta kaasa eriüksus, siis see ei ole loomulikult enam n-ö tavapäraste piirivalve ülesannete täitja, vaid eriüksus, kes võetakse kaasa piiriintsidendile vee peal. Teisest küljest peab meil loomulikult olema väga hea tehniline võimekus veepiiri kontrollida. Kui vaadata jälle aasta ja kahe perspektiivis, siis ka terve hulk radaripositsioone on tegelikult plaanis nüüdisaegse süsteemi vastu välja vahetada. Võimekus jälgida veel toimuvat on praegu päris hea. Olen ise vaadanud nii Kärdlas kui ka Tallinnas pilti, mis meil vee peal toimuvat kajastab, see pilt on väga hea. Aga loomulikult, kui keegi tuleb teadlikult seadust või rahvusvahelist õigust rikkuma, näiteks laevade transponderid lülitatakse välja, siis ongi meie ülesanne reageerida, st minna seda tuvastama kas kopteri või lennukiga, vajaduse korral ka laevaga. Tegelikult järgmiste aastate investeeringutena on plaanis soetada ka kaks uut laeva. Nii et veevõimekuse tõstmine on kahtlemata teema, millega me järgmise paari aasta jooksul tõsiselt tegeleme. Nagu ma ütlesin, ristkasutus on eelkõige kompensatsioonimeede ja vajaduse korral toimuvad ka erioperatsioonid.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Härra minister! Tegelikult on see lühike kõne suunatud teile, härra minister. Statistikast rääkides on arusaadav, et väga keeruline oleks iga kuriteo puhul välja selgitada, kust on kurjategija pärit, kus ta on registreeritud ja siis seda kuritegu vastava maakonna või kohaliku omavalitsuse andmetes kajastada. Eriti raske on see Tallinnas. Me ju teame, et mitte üksnes kogu Eestist, vaid isegi välismaalt tulevad siia inimesed, kes sooritavad kuritegusid. Pole vist midagi parata, et linnal juba on kord selline kuritegevuslik foon. Aga piir on midagi omapärast, see on riigi territoorium. Tegelikult võib see kokku langeda Narva linna halduses oleva territooriumiga, aga meil ei ole seal mitte mingit võimu, sest see on riigi territoorium. Kui vaadata, kui palju kuritegusid sooritatakse, eriti salakaubaga piiri ületamisel, siis see on tõesti drastiline arv. Ma hakkasin hiljuti vaatama, kuidas see kajastub meie reputatsioonis. Seda kõike on üsna ränk vedada. Rahvast tuleb Euroopast ja Venemaalt – ma räägin päritoluriigist, eks ju. Tullakse väljastpoolt Narvat, tullakse väljastpoolt Ida-Virumaad. Just äsja helistasin, et üle kontrollida, kuidas on näiteks autodega. Selgub, et on täpselt teada – 55% piiri ületavatest autodest ei ole Eesti päritolu ja ülejäänud 45%-st võib oletada, ehkki kohalikku omavalitsust muidugi ei märgita, on umbes 5–10% Narva autosid. Seega kohalikke on täiesti marginaalne osa. Aga kõik kuriteod, mis piiril sooritatakse, pannakse meie statistikasse. See ei ole eriti aus. Piiril võiks selle statistika tegemise reegel olla veidi teistsugune kui mujal üle riigi. Miks peab meie renomee sellepärast kannatama, et meil on piir?
Nii et, härra minister, ma pöördun teie poole. Andke teada, kas ma pean seda ka kirjalikult tegema või te räägite oma nõunikega. Kas on mingi vähimgi võimalus jaotada piiripunkti statistikaandmed selle järgi, kust poolt tulija on. Kõige naljakam on see, et isegi siis, kui inimene, kes ei ela üldse Eestis – on kas Venemaa kodanik, elab Venemaal või hoopis mõnes Euroopa Liidu riigis –, sooritab kuriteo, tavaliselt salakaubaveo, siis läheb see ikka Narva statistikasse, kuna on sooritatud meie piiril. Ma ootan sellele küsimusele põhjalikku vastust.
Ja teiseks, härra minister, andke märku, kellega teie ministeeriumist võiks rääkida sellestsamast jalakäijate sillast. Praegune piiripunkt on juba umbes 20 aastat jaganud linna pooleks ja need tuntud turismiskeemid – kõik, mis on tehtud turismi arengu nimel, sh ka Euroopa fondide raha – on praegu pooleks rebitud selle piiripunkti tõttu. Kuidas jääb nende juttudega, et tuleks ehitada sild ainult jalakäijatele – kaitstud sild ja kõik vajalik selle juurde, kuna tegemist on piiriga. Kellega sellel teemal rääkida? Kust võiks leida tuleviku arengusuundade kava, et ühendada meie kesklinn logistiliselt mõlema poolega? Aitäh ja loodan vastust!

Aitäh! Ja nüüd rahvasaadik Kagu-Eestist, Põlvamaalt. Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Ma ei taha kuidagi nõustuda härra ministri öelduga, et me ei peaks minevikku vaatama. Nagu oleks tekkinud olukord paratamatus, justkui peamegi sellega leppima, et meil ongi selline piir, mille kohta erukindral Ants Laaneots on öelnud, et see on ju täiesti kaitseta ning Vene eriüksuslased on juba aastaid sellel piiril katsetanud ja seda ületama õppinud. Erukindral on selline inimene, keda me kas peaksime uskuma või siis peaks tema oma väite ümber lükkama. Me ei saa kuidagi sellega leppida, et selline väide on õhku visatud, et NATO idapiiri kasutatakse selleks, et korraldada õppusi. Seda väidet tuleb kas kinnitada või ümber lükata.
Aga seda, et piiririkkumiste arv on suur, näitab statistika. Ka täna toimusid sellel piiril mingid intsidendid – ilmselt küll nüüd Venemaa poole peal – ja ei tea, mis riigi kodanikud seal kinni püüti. Mõned päevad või nädal tagasi ilmus aga näiteks uudis, et Poola piiril leiti eestlase autost neli vietnamlast. Kas on siis tõesti väga keeruline aru saada, kus piiriületus toimus ja kust need vietnamlased oma teekonda alustasid? Kindlasti ei tulnud nad Eestist, vaid kusagilt teisest riigist. Kas sellisel juhul on siis tegemist inimkaubandusega?
Mina arvan, et sellesse teemasse ei saa üleolevalt suhtuda ja riigipiir on see, mis näitab, kui kindel on riik. Riigipiir on ka üks riigi tunnus. See, et see võsa seal on puhastamata, on minu meelest puhas lohakus ja saamatus, isegi mitte rahapuudus. Ainuüksi välisriikidest on piirirajatiste kordategemiseks antud 89 miljonit eurot. Piiri puhastamiseks oleks võinud kasutada näiteks Kuperjanovi pataljoni sõdureid, kes oleks meeleldi seal välilaagreid korraldanud ja piiri puhastanud. See, et see on siiani tegemata, ei ole muidugi, härra minister, teie süü, sest teie tegevusaeg on tõesti olnud lühike ja ma usun, et teil on siiras tahe see korda teha. Aga sellega, et tulebki leppida, kõik on normaalne ja mitte keegi ei peagi vastutama, ma küll nõus ei ole.

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Priit Toobali!

Lugupeetud aseesimees! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Nagu me sellest arutelust aru saame, oleme selles küsimuses ühel meelel, et sisejulgeolek on väga tähtis teema, eriti viimaste sündmuste valguses. Olgu seesama nn Kohvri juhtum, millest me rääkinud oleme, või see, mis toimub praegu teistes naaberriikides, ehkki veepiiriga seoses, aga siiski. Minister lubas, et mõne aasta pärast saab selgeks see, kas Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) ühendamine täitis neid eesmärke, mida seati tollal, 2007. aastal, kui hakati seda reformi ette valmistama. Jään huviga ootama. Siis saab selgeks, kas ühendamine täidab ka tegelikult neid eesmärke või jäeti kogu asi sisuliselt analüüsimata ja tehti valesid otsuseid.
Ma olen nõus kolleeg Tarmo Tamme öelduga. Me ei saa ametis olevale ministrile süüks panna, et tema on jätnud piiri kaitseta või need küsimused lahendamata. Ma arvan, et mina tunnen praegust siseministrit küll tubli ministrina varasematest valdkondadest, olgu siis Sotsiaalministeerium või Justiitsministeerium. Kui tehtud saab need neli asja – kontrolljoon märgitud, RMK abiga piir puhtaks tehtud, mingis mõttes ka mehitatust suurendatud, parem tehnikaga kaitstus saavutatud ja käivitub eriüksus – ning kui see sünnib tõesti mitte üksnes PPA sisevahenditest, siis ma arvan, et need tegevused on kindlasti kiiduväärt.
Üks asi, millega ma nõus olla ei taha ja millele ka minister viitas, on see, et siseminister on esitanud põhiseaduskomisjonile arutamiseks ühe eelnõu, mille järgi parlament peaks andma Vabariigi Valitsusele õiguse ja kohustuse oma määrusega ajutist kontrolljoont märkida. Ma arvan, et senikaua, kui meil on naaberriigiga piirileping ratifitseerimata ja me ei saa piiri maha märkida, on ajutine kontrolljoon meie jaoks nii tähtis küsimus, et me ei tohiks seda valitsusele otsustamiseks anda. Praegu on kontrolljoon märgitud üksnes tollase piirivalveameti juhi käskkirjaga. Ma arvan, et parlament peaks selle õiguse enda kätte jätma. Eks me homme põhiseaduskomisjonis arutame seda küsimust edasi. Möödunud nädalal jäi see pooleli. Tuleks seadusesse sisse kirjutada täpsed koordinaadid, kust kontrolljoon jookseb. Minu arvates peaks ainult parlament olema see organ, kes saab kontrolljoont – või tulevikus, peale teiste pooltega läbirääkimisi, piiri – muuta. Seesugust õigust minu arvates valitsusele jätta või anda ei tohiks. Loodan, et debatis, mis lähinädalatel selle seaduseelnõu raames tuleb, kordame sama seisukohta ja anname selle ka edasi. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise juurde, mis on Riigikogu liikmete Mihhail Korbi, Siret Kotka, Viktor Vassiljevi, Kalev Kallo, Tarmo Tamme ja Valeri Korbi 23. septembrikuu päeval 2014. aastal esitatud arupärimine Politsei- ja Piirivalveameti reformi kohta. Arupärimine kannab numbrit 433 ja sellele vastab siseminister Hanno Pevkur. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Mihhail Korbi, kes arupärimist avalikkusele tutvustab!

Lugupeetud aseesimees! Austatud kolleegid! Härra minister! Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel esitasime arupärimise. See puudutab PPA-s käimasolevat reformi, millega kaotatakse mitmeid töökohti kokkuhoiu ettekäändel. Politsei- ja Piirivalveameti direktor Elmar Vaher ütles Vikerraadio "Keskpäevatunni" saates, et ta ei näe teenistujate palkade tõstmiseks muid valikuid kui koondamised organisatsioonis. Politsei- ja Piirivalveamet on praegu suurima töötajaskonnaga riigiasutus, kus nüüd likvideeritakse kokku umbes 250 töökohta, et palgaraha kokku hoida.
Kahtlemata vajab riik sisejulgeoleku tagamiseks tugevat ja struktureeritud politseiasutust. Selle kindlustavad sealsed töötajad oma teadmiste ja kogemuste kaudu. Politsei- ja Piirivalveameti reformi esialgne eesmärk oli koondada inimesi, et tõsta politseiametnike miinimumpalka vähemalt 900 euroni kuus. Samas ei räägitud reformi käivitamisel mõjudest, mis nõrgestavad tugevasti politseiasutuse kvaliteeti. Praegu võivad oma ametist ilma jääda inimesed, kes alustasid politseiametniku karjääri struktuuri kõige madalamalt astmelt. Saanud juurde kogemusi ja tarkust, liikusid nad edasi keskastme juhiks. Tähendab, et sisejulgeoleku puhul oleme võtnud kursi mitte kvaliteedile, vaid liigume suunas, mis võib osutuda ühiskonnale väga ohtlikuks.
Niisiis, käimasolevast Politsei- ja Piirivalveameti reformist on saanud mitte inimeste, vaid teadmiste koondamine. Ühtlasi jäävad segaseks Siseministeeriumi seisukohad, mis ühelt poolt kutsuvad üles noori otsustama karjäärivalikul sisejulgeolekuametniku eriala kasuks, samal ajal kui koondatakse parimates aastates töötajaid, kelle kogemuste pagas on muljet avaldav. Eeltoodust lähtudes oleme teile arupärimises esitanud küsimused ning ootame neile sisulisi vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Vabariigi siseministri Hanno Pevkuri, kes annaks, nii nagu küsija palus, sisulisi vastuseid, milles ma ei kahtle, sest minister teeb seda ju alati. Palun!

Härra Riigikogu aseesimees, aitäh teile usalduse eest! Head arupärijad, tänan ka teie küsimuste eest! Politseireformi kohta ütlen sissejuhatuseks, et ma põhimõtteliselt toetan seda, mida politsei praegu teeb. Politsei- ja Piirivalveametis on kindlasti äärmiselt oluline, et inimesed, kes seal töötavad, oleksid motiveeritud ja saaksid väärilist töötasu. Madalamal astmel teenitav 750 eurot ei ole tänapäeval piisav palk.
Muudatused, mis Politsei- ja Piirivalveamet ise ette võttis, andsid kokkuhoidu 4,8 miljonit eurot. Järgmise aasta riigieelarvest, nagu ma ka eelmisele arupärimisele vastates ütlesin, lisandus suurusjärgus 4,5 miljonit, jätame praegu täpsed summad kõrvale. Kokku on Politsei- ja Piirivalveameti personalifondi raha sellel aastal natuke alla 100 miljoni euro, mis tähendab seda, et iga kuu tehakse väljamakseid ligi 9 miljoni euro eest. Nende muudatuste ja riigieelarvest saadava lisarahaga suureneb Politsei- ja Piirivalveameti palgafond ligi 10%. See on päris suur raha ja sellega on võimalik teha sihitatud otsuseid nii, et kõige madalamal astmel töötavad politseinikud ei saa enam 750 eurot palka, vaid saavad loodetavasti 950. Täpsed arvud selguvad pärast seda, kui Politsei- ja Piirivalveamet on kõik oma teenistusastmed kenasti üle käinud ja vaadanud, millisele ametikohale milline palk saab. Aga ma väga loodan, et suurusjärgus 930–950 eurot politseisse tööle tulevale inimesele saab garanteeritud. Kas 750 või 950, see on päris suur vahe. Ma loodan, et see annab ka kindluse noortele, et politseiniku elukutse on midagi sellist, mida pürgima minna.
Esimene küsimus puudutab politsei struktuuri ülesehitust. Kui vaadata küsimuse loogikat, siis põhimõtteliselt ka minister – kuna te küsite, et kui mina oleksin üks nendest – ei saa eeldada, et ta on ametis kogu aeg. Ministriamet Eesti riigis, nagu enamikus demokraatlikes riikides – võiks isegi öelda, et kõikides demokraatlikes riikides –, on ajutine. Seetõttu me ei saa eeldada, et ühe isiku karjäär liigub ainult alamast astmest kõige kõrgema astmeni ning isegi ülemisest astmest põrutab laest läbi ja liigub edasi. See on liiga lihtsustatud lähenemine ega loo kindlasti organisatsioonis motiveerivat õhkkonda. Kui organisatsioon on üles ehitatud vertikaalselt, muutub selle tipus loomulikult niivõrd kitsaks, et sealne pinge hakkab murendama juba ka vundamenti. Seetõttu on tähtis ka horisontaalse arengu võimaldamine. Kui politseikarjääri planeerimist vaadata, siis üldiselt vaadatakse ka horisontaalset arengut. Politseis on kümneid ja kümneid ametikohti, milles enese pideva täiendamise ja kogemuse lisandumisega on võimalik noorest ametnikust saada tõsiseks eksperdiks ja sealjuures tuleb vaadata ka rotatsiooni ehk liikuda süsteemis sees.
Teine küsimus. Kui palju on ametikohti, mis reformi käigus kaovad, ja kui palju politseinikke lahkub? Koondatud ametikohti – kui räägime ametikohtadest, mitte isikutest – oli kokku 275. Sellest 275-st 196 olid tühjad ehk vakantsed ametikohad. Koondamisteate sai tegelikult 79 politseiametnikku. 32 politseiametnikule on tehtud ettepanek jätkata organisatsiooni sees, kuid nad ei pidanud võimalikuks seda ettepanekut vastu võtta. Minule teadaolevalt on Politsei- ja Piirivalveamet andnud endast parima, et koondamissituatsiooni sattunud inimestel oleks võimalikult hea informatsioon tööturul edasi toimetamiseks. Näiteks pakuti koondatavatele tööintervjuul esinemise koolitust ja tööotsingu nõustamist ning minu teada paljud kasutasid seda. Ka mõned asutused või ettevõtted, näiteks Viru vangla ja Eesti Post, võtsid ise PPA-ga ühendust ja tundsid huvi nende inimeste vastu, keda koondatakse. Samuti püüdis PPA kõikidega isiklikult suhelda ja võimaluse korral leida neile väljund. Üks reformi eesmärke oli tsentraalsete struktuuriüksuste vähendamine, sh väga selgelt ka juhtimistasandite vähendamine, ning seetõttu puudutasid muudatused loomulikult eelkõige staažikaid töötajaid, kes olid juba karjääriredelil jõudnud juhtivale ametikohale. Aga vabad on politseisüsteemis teatavasti põhiliselt eesliinil olevad ametikohad ja see võis olla tõesti üks põhjusi, miks koondamisteate saanud inimesed ei võtnud vastu neile pakutud teist töökohta. Siiski rõhutan veel kord, et see kõik oli suunatud selleks, et inimestele, kes eesliinil töötavad, tagada senisest palju suurem palk.
Kolmas küsimus. Millised on peale arupärimises toodud mõjude teised mõjud, millega ühiskond peab arvestama? Kindlasti peab ühiskond arvestama sellega, et selle reformi tõttu on hästi juhitud ja tugev eelkõige maakondlik politsei, st selle muudatuse tulemusena anti maakondlikesse politseijaoskondadesse rohkem õigusi. Kindlasti peab ühiskond arvestama sellega, et meil on professionaalsem kriminaalpolitsei, kes tegeleb varjatud ja organiseeritud kuritegevuse tõkestamise avastamisega. Kindlasti peab arvestama sellega, et politsei, nagu enamik suuri organisatsioone, teenindab elanikke teenusepõhiselt, st võimaldab koondada efektiivsemalt eri valdkondade tegevused turvalisuse kui väärtuse loomise eesmärgil ühtseks tervikuks. Kindlasti peab arvestama sellega, et muudatusega vähenesid PPA juhtimiskulud ja suurenes eesliinil töötavatele inimestele antav raha. See loob omakorda eeldused selleks, et töökorraldus muutub natuke lihtsamaks ja, nagu ma ütlesin, juhtimiskulud seeläbi vähenevad. Kindlasti peab arvestama sellega, et Politsei- ja Piirivalveameti alustalaks on tugev kohalik jaoskond. Just maakonna juht peab teadma oma maakonnas toimuva kohta peaaegu kõike. Nii väärtegusid kui ka kuritegusid hakkab maakonnas menetlema üks ühtne meeskond just sellepärast, et abi vajaval inimesel oleks vastas üks ühtne ja tugev kohalik politsei. Politsei ise peab arvestama sellega, et senini on neil olnud Eesti rahva hulgas päris suur usaldus, stabiilselt üle 80%. Ma usun, et politsei ise peab hoolitsema selle eest, et samasugune usaldus säiliks.
Neljas küsimus puudutab ministeeriumi seisukohta või arvamust selle kohta, kas politseinikud toetavad seda reformi. Ma olen kohtunud oma maakonna visiitide käigus väga palju kohalike politseinikega. Arvamusi on erinevaid. Aga kõik need arvamused ja vestlused politseinikega, nii konstaabli ja maakonnajuhi kui ka prefekti tasemel, on ikka viinud ühe teadmiseni: Eesti politsei peab tagama parima võimaliku teenuse nendes oludes, mis meil on, nende ressurssidega, mis meil on, ja nende inimestega, kes meil on. Selleks, et inimesed oleksid motiveeritud ja hästi tasustatud, saigi ju need muudatused ette võetud. Peale rahateema tuleb arvestada ka seda, et politsei enda hinnangul oli organisatsioonis välja kujunenud justkui selline revolutsiooniline olukord – tunnetus, et vanamoodi enam ei saa, aga puudus ka selge arusaam, kuidas edasi minna. Seetõttu võib-olla see, et raha oli juurde vaja, oli küll üks muudatusi käivitav faktor, aga samas aitas ka põhimõtteliselt muuta politseiorganisatsiooni. Ehk juhtimis- ja planeerimistasandeid vähendati, toodi sisse teenusepõhine juhtimine ja suurendati kohapealset ehk maakondlikku vastutust. Nii et kui jätta rahateema kõrvale, siis need kolm teemat – juhtimis-planeerimistasandite vähendamine, teenusepõhine juhtimine ja maakondliku vastutuse suurendamine – olid viimase struktuurimuudatuse tulemused.
Anname politseile aega, las nad teevad oma tööd ja kui nad suudavad muudatustega inimestes kindlustunde tagada, siis on väga hästi. Kindlasti peab kõikidel inimestel olema teadmine, et Eesti politsei on neile abiks, kui nad seda vajavad. Aitäh!

Austatud minister, aitäh teile! Teile on küsimusi. Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Minu küsimus puudutab Ida Prefektuuri. Kui ma ei eksi, siis kevadel me vist arutasime teiega natuke seda küsimust siin saalis ja teie eelkäijaga ka pikemalt. Ida Prefektuuris oli kaks põhiküsimust: ühelt poolt vabad kohad, ütleme, mittetäidetud koosseis, ja teiselt poolt ülekoormatud politseinikud, kes pidid seetõttu suuremas mahus ülesandeid täitma. Kuidas te hindate, kas see teie pakutud lahendus annab lootust, et kõik need küsimused ja probleemid, mis on Ida Prefektuuriga seotud, saavad kiiremas korras lahendatud?

Aitäh! Ida prefekt Vallo Koppel on minu hinnangul teinud päris head tööd. Need korrad, kui ma olen kas rääkinud temaga isiklikult või arutanud politsei juhtkonnaga Ida Prefektuuris toimuvat, on andnud mulle päris hea kindluse, et seal liiguvad asjad õiges suunas. Ma usun, et muudatused, arvestades ka idapiirkonna palga lisakoefitsienti, aitavad kaasa sellele, et näiteks Ida-Virumaale tööle minev noor politseinik hakkab saama vähemalt 1050 eurot kuus. See on juba üle praeguse Eesti keskmise palga, päris korralik sissetulek. Nii et minul on küll usku prefekti tegemistesse, ta on teinud väga häid otsuseid. Ma usun, et kõik need tegevused aitavad kaasa Ida Prefektuuri suurte murede lahendamisele. Kui lisada siia veel otsus Sisekaitseakadeemia praktikabaasi loomise kohta, siis viib kõik selleni, et korrakaitsjad on Ida-Virumaal rohkem kohal ja nende tegevus annab idavirulastele selge kindlustunde, et sealne elupaik on hea ja turvaline. Olles ka ise Ida-Virumaalt pärit, ei saaks ma küll öelda, et olukord on kuidagi halb. Ida-Virumaa on väga hea Eesti paik elamiseks. Riigi investeeringud sinna suurenevad järgmistel aastatel tuntavalt. Ka piirkondade konkurentsivõime tugevdamise meetmest järgmisel programmiperioodil me suuname Ida-Virumaale lisarahasüsti, mis tõstab kogu selle piirkonna teistest maakondadest esile. Nii et kui ma liidan kokku kõik riigi panused Ida-Virusse ja politsei tegevuse, siis ma usun küll, et asjad liiguvad päris õiges suunas.

Mihhail Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra juhataja! Hea minister! Reformi eesmärk on kindlasti väga suuri muudatusi teha. Üks muudatuste suurematest eesmärkidest on viia konstaablite arv, ütleme, keskmiseni, nii et kümne tuhande inimese peale on üks konstaabel. Umbes kümme tuhat inimest elab näiteks Hiiumaa saarel. Kas teile ei tundu, et üks piirkondlik konstaabel kümne tuhande inimese peale on natuke vähe?

Aitäh! Seda ei saa niimoodi üks ühele võtta. Sellisel juhul peaksime võtma lahti ka need tegevused, mida varem tegi konstaabel ja mida pärast muudatusi hakkab tegema piirkonna politseinik. Piirkonna politseiniku peamised ülesanded, nii palju kui ma olen politsei struktuurimuudatustest aru saanud – loodan, et olen õigesti aru saanud –, on suhelda oma kogukonna inimestega, teada nende muresid, teha ennetustööd ja olla esimeseks kontaktiks inimese ja politsei vahel. Varem oli konstaabli tööülesannete hulgas ka liikluspatrullimine, vajaduse korral teatud juhtudel ka kriminaalpolitsei kohustuste täitmine. Nüüd on muudetud ülesannete jaotus selgemaks, mis jah, tähendabki seda, et piirkonnapolitseinike tegevusraadius on suurenenud, aga ka nende ülesanded on läinud konkreetsemaks ja nad saavad keskenduda just kogukonnapõhise politseitöö edendamisele.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Teema on natuke laiem. Lihtsalt riik on õhukeseks riivitud, raha ei jätku ja sisejulgeolek kannatab. Ma ei kadesta siseministrit ega PPA juhti, kes peavad piiratud ressursside tingimustes hakkama saama. Ma küsin, kuidas need kaks asja kokku klapivad, kui Maanteeamet teatas umbes nädal tagasi, et meie teedel sõidab iga päev üle 6000 purjus juhi, aga järgmisel päeval ilmus uudis, et meil on plaan koondada üle 200 politseiniku. Mina oleksin oodanud uudist selle kohta, et politseinike arv kasvab 300 võrra, kuna ainult nii on võimalik purjus juhte taltsutada. Kuidas need kaks asja kokku käivad?

Aitäh! Meelevaldseid võrdlusi või kokkupanemisi võib kindlasti igasuguseid tuua. Mina vaatan seda, et see politseiteenus, mida me pakume, oleks maksimaalselt hea nendes tingimustes, mis meil on. Kui vaadata aega 20 aastat tagasi, siis oli Eesti politsei- ja piirivalvesüsteemis kokku 8500 inimest. Praegu võime rääkida ca 4000–4500 inimesest, kes inimesi teenindavad. Seega me teenindame umbes kaks korda väiksema inimeste arvuga korrakaitsesüsteemis sama suurt hulka inimesi nagu 20 aastat tagasi. Nõus, et natuke on ka elanike arv vähenenud – 1,6 miljoni pealt 1,3 peale –, aga siiski. Samas usun, et turistide arv on ehk selle võrra suurenenud – turismirohketes piirkondades, eesotsas Harjumaaga, on rahva arv kindlasti suurem. Nii et me teeme oma tööd nende ressurssidega, mis meil Eesti politseis kasutada on, ja tagame maksimaalse võimaliku patrullide arvu. Muudatused annavad loodetavasti ka selle võimaluse, et me ei pea patrullide arvu vähendama. Meil on päevas väljas sadakond patrulli ja selle hulgaga me peame Eesti teedel korra tagama. Aga kõik algab ikkagi inimestest endist. On ju nii? Kui me istume üheskoos rõõmsalt napsisena rooli, siis me ohustame kõiki teisi. Nendel, kes on karsklased, ei ole probleemi. Need, kes istuvad kaine peaga rooli, käituvad seaduskuulekalt. Need, kes istuvad purjus peaga rooli, rikuvad juba rooli istudes seadust ja peavad arvestama sellega, et ka roolijoodikute suhtes on politsei käekiri muutunud palju karmimaks. Auto võetakse käest ära.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud minister! Kolleeg Tarmo juhatas juba oma küsimusega sisse ka selle teema, mille kohta mina küsida tahtsin, ehk liikluses toimuva. Kui varasematel aastatel on liiklussurmade arv iga aastaga vähenenud, siis on teada ja arvatakse, et sel aastal, mis pole küll veel lõppenud, tuleb liiklussurmades – vastupidi varem toimunule – mitte kukkumine, vaid väike hüpe ülespoole. See on väga kahetsusväärne ja halb. Ka mina sõidan väga tihti mööda Tallinna–Tartu maanteed, iga nädal mitu korda, ja ma peaaegu ei näe seal liikluspatrulle. On üksnes liikluskaamerad ja me kõik teame, kuidas nende puhul käitutakse – kaamera juures sõidetakse küll aeglasemalt, aga hiljem vajutatakse gaasi selle võrra rohkem. Kas te näete seost patrullide väikese arvu ja liiklussurmade kasvu vahel? Kui näete, siis mida tuleks ette võtta?

Aitäh! Olen vaadanud päris detailselt selle aasta liiklussurmade ja ka teiste õnnetussurmade – nii vee- kui ka tulesurmade andmeid. Selle aasta juuni oli erakordne, meil ei olnud ühtegi liiklussurma. Üks n-ö küsimärgiga juhtum oli, kuna tegemist ei olnud klassikalises mõttes liiklusõnnetusega, vaid õnnetu juhtum Järvamaal, kus lapsevanem tagurdas lapsele otsa. Muus mõttes võib selle aasta iseloomustuseks öelda, et jaanuar ja veebruar olid väga õnnetusterohked. Ja olid väga õnnetud õnnetused. Meenutagem siinkohal ühte neist, Piibe maanteel vahetult enne Tartut, kus politseibuss põrkas kokku noorte tudengitega. Kiirus oli mõlemal väga väike, kõik turvanõuded olid täidetud, rehvid olid korras, kuid ikkagi kolm hukkunut. Veel iseloomustab jaanuari-veebruari see, et meil oli väga vähe lund. Varasematel aastatel on jaanuar-veebruar olnud sellised, kus väljasõitude tagajärjel hukkumisi on ette tulnud vähe, sest lund oli palju. Kui sõideti lumevalli, jäädi terveks. Isegi kui auto sai vigastada, jäid inimesed sees terveks. Selle aasta alguse õnnetused on näidanud seda, et teelt väljasõidud, kuna tee on olnud libe, on olnud traagiliste tagajärgedega. Peale selle tuleb ikkagi ette ühe juhiga õnnetusi, st on kas valesti valitud kiirus ja seetõttu teelt väljasõit või ei ole kasutatud turvavööd ja selle tagajärjel hukkumine. Õnneks – ptüi-ptüi-ptüi, loodame, et viimased kaks kuud ei too midagi traagilist – ei ole selliste õnnetuste kasv väga suur. Eelmisel aastal samal ajal – ütlen praegu 1. oktoobri seisu, mis on mul käepärast – oli 48 hukkunut, sel aastal on 57 liikluses hukkunut. Vahe ei ole õnneks väga suur, suurem vahe tuli eelkõige kevadkuudest.
Politseipatrulle ei ole tegelikult vähemaks jäänud, liiklustöö patrullide hulk on sama. Kindlasti püüame olla eelkõige ohtlikes kohtades. Tallinna–Tartu maanteel, kus tee seisund on parem ja on ka kaamerad, on liiklusohutus tervikuna parem kui mõnel teelõigul, kus peab olema rohkem politseinikke kohal. Politsei püüab ka ohtu hinnata. Ma ei näe otsest seost kõnealuse reformi ja liiklussurmade vahel. Pigem näen seda, et me oleme liiklussurmade, tulesurmade ja teiste õnnetussurmadega jõudnud sellesse staadiumisse, kus järelevalve annab küll parema tulemuse, aga peamiselt sõltub kõik ikkagi inimeste enda käitumisest. Aasta jooksul esinenud surmapõhjused on paljudel kordadel olnud tingitud ka inimese terviserikkest roolis olles. Selleks, et õnnetusi oleks vähem, peame saavutama üldise arusaama juhtide seas, et teadvustataks, kuidas rooli istutakse, kas kasutatakse turvavarustust ja tehakse kõike, mis hea liikluskultuuriga kaasneb.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Kui Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor härra Elmar Vaher käis meie fraktsioonis just nendest probleemidest rääkimas, siis ta mainis, et politseinike miinimumpalga tõstmiseks vähemalt 900 euroni on vaja 3,7 miljonit. Aga kui me räägime Kaitseministeeriumis täna vastu võetud otsusest, mille järgi 2,05% SKT-st läheb kaitsekuludele, siis justkui ei olegi probleemi. Kas see tähendab, et meie riigis on Kaitseministeerium paremini rahaga kindlustatud kui Siseministeerium?

Aitäh! See oli rahvusliku julgeoleku otsus, et Eesti riik panustab riigikaitsesse 2%, millele lisandub vastuvõtva riigi toetus siin olevatele liitlasvägedele. See oli põhimõtteline otsus. Kindlasti oleks mul väga hea meel, kui ma saaksin öelda ka sisejulgeoleku kulude kohta, et Eesti riik panustab sellele 2% oma sisemajanduse kogutoodangust. Mina siseministrina oleksin väga rõõmus selle üle, aga see tähendab, et see peab tulema millegi või kellegi arvel. Ja see otsus saab sündida ainult siin, Riigikogu saalis.

Austatud minister, ma tänan teid, rohkem küsimusi ei ole! Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Korbi!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Härra minister, tänan teid väga sisuliste vastuste eest! Oli väga huvitav kuulata teie nägemust uuest reformist. Aga esitaksin ka oma nägemuse. Te mainisite, et 196 vakantset töökohta koondati. Mina ütleksin, et need ei olnud mitte vakantsed kohad, vaid täitmata kohad, st reformi alguses oli Eesti Vabariigis 196 politseinikku puudu. Te ütlesite väga õigesti, et politseinike palka tuleb tõsta 750-st eurost vähemalt 950 euroni. Ma olen 100% teiega päri. Aga seda tõusu tuleb teha praeguseid asjaolusid ja praegust töökoormust arvestades. Praegu on politseinike töökoormus väga suur, võiks öelda, et kohati isegi meeletult suur. Selge on see, et palgatõusuga koos tuleb neile ka kohustusi juurde. See ei ole lihtsalt palgatõus, sest lisandub ka töökoormus, ja seda ei tohi mitte mingil juhul unustada.
Enne oli juttu, et inimestele pakuti teisi töökohti. Statistilised arvud ei ole küll suured, 23 inimest loobusid tehtud pakkumisest. Aga mul on tuua konkreetne näide ühest inimesest, kes elab Tallinnas ja töötas ka Tallinnas. Talle pakuti töökohta Ida-Virumaal ja loomulikult tekkis tal kohe küsimus, kuidas siis edasi oma elu korraldada. Kas minna elama Ida-Virumaale ja teha seal tööd? Mida sel juhul perega teha? Ega see palgatõus, mis talle lubati, ka kuigi suur ei olnud, sest ta oli natukene tavalisest politseinikust kõrgemal kohal. Kui räägitakse, et tõstetakse politseiametnike palku ja kõigepealt miinimumpalku, siis tekib järgmine küsimus: mis saab keskastme juhtidest? Kui keskastme juhtidele pakutakse madalamaid kohti, siis kus on loogika? Osal palka tõstetakse ja osal, vastupidi, seda vähendatakse. Selle reformiga tekib justkui rohkem küsimusi kui vastuseid.
Kahtlemata teeb politsei väga tublit tööd, kindlasti teeb ta ka edaspidi oma maksimumi kasutada olevate ressurssidega. Eesti politsei on praegu kõige usaldusväärsem ametiorgan, mis Eesti Vabariigis on. Aga kõik, mis praegu toimub – piirkondade suurendamine, konstaablite arvu vähendamine –, teeb politsei reatöötajate igapäevase elu palju keerulisemaks. Kui piirkonnad lähevad suuremaks, siis kuidas saab rääkida sellest, et reageerimiskiirus kasvab? Jah, võib-olla tõesti patrullide arv suureneb. Aga kui politseiauto peab sõitma Mustamäelt või Kristiinest Tabasallu, siis kui palju võtab aega juba ainuüksi selle tee läbimine? Ma arvan, et küsimusi on rohkem kui vastuseid, ja ma kardan, et lõppkokkuvõttes ei ole tulemus ikka see, mis meid kõiki rahuldab. Aitäh teile!

Aitäh! Ei näe rohkem kõnesoove, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Head ametikaaslased, nüüd on nobedate näppude voor. Kõik, kes soovivad registreeruda esinemiseks vabas mikrofonis, tehke seda peale haamrilööki! Palun, Heimar Lenk!

Aitäh sõnaõiguse eest! Ma tahaksin mõne lausega puudutada ühte piinlikku ja võib-olla isegi valusat vahejuhtumit, mis oli täna Stenbocki majas. Nimelt, nagu meedia eile teatas ja täna hommikul kõik kanalid rääkisid, tulid Toompeale taas puuetega inimesed oma õigusi nõudma ja riigiisade halastust paluma. Vihma sadas, peaminister ei saanud rahva juurde välja tulla ja ta kutsus puuetega inimeste esinduse enda juurde Stenbocki majja, et nendega oma kabinetis või ametiruumis rääkida. Siis aga selgus kibe tõsiasi, et puuetega inimesed ratastoolidega ei saanudki sinna majja sisse. Kuna päris teed sinna tehtud ei ole, siis pandi ajutised relsid või rööpad, sellega aga tekkis rüselus ja ebameeldiv moment.
Vahejuhtum on äärmiselt sümboolne. Kui see lahti mõtestada, siis tähendab see seda, et meie valitsus ei ole kavatsenudki pöörata näoga rahva poole – selle osa rahva poole, kes on meist kõige haigemad, ma ütleksin, kõige viletsamad, kõige vaesemad ja kindlasti ka kõige õnnetumad. Nendega, kellel ei ole kas kätt või ei tööta jalad või on kogu keha halvatud, meie valitsus kokku saada ei taha. Täna rääkisime siin saalis, et 23 aasta jooksul pole piiri välja ehitatud. Nüüd nägime, et 23 aasta jooksul ei ole loodud ka sidet valitsuse ja invaliidide – või, nagu praegu on moes öelda, puuetega inimeste – vahel. See on äärmiselt kurb muret tekitav fakt ja isegi piinlik Eesti riigi maine kohapealt. Võib-olla jõuab isegi rahvusvahelistesse uudistekanalitesse, et Eesti peaminister ei suuda vastu võtta puuetega inimesi, kuna Toompea Stenbocki majja pole ehitatud sobivaid sissekäike.
Sama naiivne nagu see olukord oli ka peaministri vastus puuetega inimestele. Selle põhjal, mis on täna meedias olnud, võib öelda, et ta ei suutnudki neile mitte midagi vastata. Inimesed tulid tõsise murega ja neil oli kaasas pöördumine, kuhu oli alla kirjutanud juba 3500 inimest. Nad tulid veel kord Toompeale sellepärast, et Riigikogu ei võtaks vastu ega hakkaks praegu üldse Toompea lossi saalis uue seadusega töötama. Petitsioonile on alla kirjutanud terve hulk, umbes 20 inimest. Ma tsiteerin: "Pöördumisega juhitakse tähelepanu, et riigi plaanitav töövõimereform on praegusel kujul käivitades ühiskonnale ohtlik (Just nimelt sõna "ohtlik" on siin sees. – H. L.) ning et murrangulise tähtsusega sotsiaalpoliitilise reformi kavandamisel tuleb selleks vajalik eeltöö teha ära enne, kui reform käivitatakse." Eeltöö on tegemata jäänud. Kui paralleele tõmmata, siis nii nagu oleme 23 aastat hiljaks jäänud riigipiiri rajamisega, oleme hiljaks jäänud ka selle tööga. Tuletan meelde, et eeltöö oleks pidanud ära tegema endine sotsiaalminister, praegune riigi peaminister Taavi Rõivas. Täna ta küll palus puuetega inimestelt vabandust ja lubas, et midagi silutakse, st kuidagimoodi püütakse seda seadust parandada, kuid ütles, et see läheb ikkagi menetlusse.
See on tegelikult kuritegelik. Ei tohiks puuetega inimeste soovide ja palvete vastu minna, sest teist nii nõrka vastaspoolt meil ju ei olegi. Ma loen ette, kui palju on neid organisatsioone, kes paluvad riigilt abi ja ütlevad, et oodake natuke, räägime selle seaduse lõplikult läbi: Eesti Hooldajate Liit, Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühing, Eesti Kurtide Liit, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit jne. Veel kord, kõige viletsamad meie hulgast paluvad riigilt abi, aga riigi kõrvad on kurdid. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Karel Rüütli!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma sooviksin rääkida alampalga tõusust 800 euroni kuus. Kohtun nädalast nädalasse ja päevast päeva inimestega, nii Eesti eri paigus elavate kui ka Helsingi ja Tallinna vahel sõelujatega. Julgeoleku kõrval on peamiseks jututeemaks tihti perede hakkamasaamine, inimeste Eestist lahkumine, madalad palgad, töötus. Pole kedagi, keda need mured ei puudutaks. Tunnistagem, et tosina aasta jooksul ei ole Eesti majanduses loodetud edasiminekut toimunud. Meie konkurentsivõime teiste riikidega võrreldes pole paranenud, ekspordi kasv on peatunud, hinnad on kasvanud kiiremini kui palgad ning välismaal elavate Eesti inimeste arv on viimase viie aasta jooksul kahekordistunud.
Kui soovime, et Eesti majandus ja konkurentsivõime kasvaksid senisest kiiremini, peab ka riik majandusprotsesse teadlikult suunama ja võtma passiivse kõrvaltvaataja rolli asemel aktiivse eestvedaja oma.
Enamasti on nii, et Soomes tööl käivad Kalevipojad ja Lindad ei olnud ka Eestis elades töötud. Nad olid parimas tööeas pereisad ja -emad, kes väikeste sissetulekute tõttu lihtsalt ei tulnud oma pere ülalpidamise ja kulude katmisega toime. Lugusid on igasuguseid, aga sageli kaasnevad piiri taga töötamisega uued probleemid. Parema majandusliku kindlustatuse hinnaks on pahatihti ilma ema või isata kasvavad ja hooleta jäänud lapsed, lõhki läinud pered ja katkised inimesed.
Eesti konkurentsivõimet on võimalik parandada siis, kui paraneb ettevõtete juhtimise tase ning kasvavad tootlikkus, ekspordisuutlikkus ja palgad. Nende eesmärkide saavutamisse panustavad EAS ja KredEx järgmistel aastatel enam kui 350 miljonit eurot. Kõrgelennuliseks sihiks peaksime seadma ka selle, et suur osa Eesti töötajatest osaleks riigi toel järgmiste aastate jooksul vähemalt ühel täienduskoolitusel, mis võimaldaks neil oma oskusi arendada ja parandada.
Nüüd võib rääkida juba tuhandetest inimestest, kes on terve perega üle lahe kolinud ja kelle side Eestiga on jäänud tagasihoidlikuks. Ajal, kui me otsime rohtu oma rahva aeglase hääbumise vastu, sünnib arvestatav hulk eesti soost lapsi kas Soomes või kuskil mujal välismaal. Selleks, et väljarännet vähendada ja inimesi aidata, pakkusid sotsiaaldemokraadid välja idee viia miinimumpalk lähiaastatel 800 euroni kuus. Jah, see on märkimisväärne kasv, kuid äärmiselt vajalik kasv. On häbiväärne, et praegu jääb pärast maksude mahaarvamist inimesele alampalgast kätte väiksem summa kui suhtelise vaesuse piir. Täiskoormusega tööl käimine ei taga isegi toimetulekut, rääkimata heaolust.
Eesti kõige väärtuslikum ressurss on inimvara ja väärib tunnustust, et ka tööandjad käsitlevad oma manifestis just töötajaid ettevõtte kõige suurema varana. Ainult inimeste abil on ettevõtluses võimalik väärtust juurde luua, tootlikkust kasvatada ja konkurentsiahelas edeneda. Sotsiaaldemokraadid on tööandjatega selles täiesti ühel meelel. Kokku võttes, sõnad "palk" ja "vaesus" ei sobi kokku. Kaheksa tundi päevas tööd tegev inimene ei tohi saada miinimumpalka ega olla vaene. See ei ole normaalne, et tööl käiv inimene peab peale palgapäeva pöörduma riigi või omavalitsuse poole toimetulekuks ja abi saamiseks. Inimesi, kes täistööajaga töötades teenivad 355 eurot kuus, on Eestis ca 40 000 – 60 000. Töötasu 355 eurot kuus tähendab, et töötaja saab kätte 300 eurot. 2012. aasta statistika järgi elasid suhtelises vaesuses need, kelle netosissetulek oli alla 329 euro kuus. On, mille üle mõtiskleda. Ma tänan!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Valeri Korbi!

Lugupeetud kolleegid! Möödunud nädalal ilmus päris palju informatsiooni põlevkivi ja selle töötlemise kohta. Ma usun, et me peaksime siin rohkem neid teemasid arutama, ja arvan ka, et kapo poole pöördumine selles küsimuses ei ole võib-olla kõige parem käik. Aga Riigikogu ees seisavad läbirääkimised selle üle, mida me peame järgmisel aastal arutama ja meil tuleb koos valitsusega mõelda sellele, et varsti on meie ees põlevkivi kasutamise arengukava, maapõueseadus jt. Kui me räägime põlevkivi ümbertöötamisest, siis peame rääkima kolmest põlevkivi probleemidega seotud keskusest: Eesti Energia, Kiviõli Keemiatööstus ja Viru Keemia Grupp. Kuna Viru Keemia Grupp on minule kõige lähemal ja ma olen näinud, mis selles ettevõttes toimub, siis ütlen seda, lugupeetud kolleegid ja kuulajad, et Viru Keemia Grupi AS-il on 2014. aasta seisuga parim ja tänapäevaseim põlevkivitöötlemise kompleks Eestis ja usun, et ka maailmas. See katab kogu põlevkivitöötlemise väärtusahela alates maavarade kaevandamisest kuni lõpptarbijale vajaliku kütuse, kemikaalide, soojuse ja elektrienergia tootmiseni.
Lugupeetud kolleegid! Viimase kümne aasta jooksul on Viru Keemia Grupp investeerinud keskkonnanõuete täitmiseks ligi 100 miljonit eurot ning tootmise laiendamiseks ja ajakohastamiseks 700 miljonit eurot. Mõelge, kui palju vaeva ja raha see on nõudnud, aga töö sai tehtud. Viru Keemia Grupp annab tööd otseselt 2250 inimesele ja kaudselt, teenuste ostmise kaudu, on hõivatud veel neli korda sama palju inimesi, peamiselt Ida-Viru maakonnast. 2014. aastal kaevandab ettevõte Ojamaa ja Sompa kaevanduses kogu aastase piiranguga seatud limiidi, 3 miljonit tonni põlevkivi. Põlevkivi ümbertöötamise võimekuse maht Viru Keemia Grupi õlitehases on alates 2016. aastast 4,3 miljonit tonni aastas. Seega vahe on 1,3 miljonit tonni.
Aastal 2009 käivitas Viru Keemia Grupp uue põlvkonna õlitehase Petroter I, 2014. aasta suvel valmis teine analoogne tehas ja 2015. aastal käivitatakse kolmas õlitehas. Ühe Petroteri tehase rajamine maksab konfiguratsioonist sõltuvalt umbes 67 miljonit eurot. Üks tehas võimaldab aastas töödelda 900 tonni põlevkivi ja toota 110 tonni põlevkiviõli, peale selle küttegaasi ja kõrgsurvelist auru elektri tootmiseks ning küttevett linnade kütmiseks. Võrreldes teiste põlevkivisektori ettevõtete investeeringutega, prognooside ja tehnoloogia arenguga, on Viru Keemia Grupp olnud kiirem ja efektiivsem põlevkivitöötlemise laiendamisel ja ajakohastamisel. Arvestades õlitehase rajamise kapitalimahukust, on äärmiselt tähtsad investeeringud piisava tootluse saavutamiseks ja tootmise võimalikult kiireks täisvõimsusele viimiseks. Viru Keemia Grupp on õlitehase rajamisega võtnud optimaalse tehnilise riski ja suutnud finantseerijatele oma võimekust tõestada. Olemasoleva informatsiooni kohaselt on Petroteri tehase kogu investeering ühe tonni põlevkivi ümbertöötamise kohta üle kahe korra madalam kui Enefiti tehnoloogia puhul. Samas, kahe võrreldava tehnoloogia energia efektiivsus ja õli väljatulek on ühesugune. Tehast on võimalik kiiremini ehitada ja Viru Keemia Grupi kogemusele tuginedes võib jõuda nominaalvõimsuseni, kui käivitada see ühe kuu jooksul ning jõuda tootlikkuseni 12 kuu jooksul alates valmimisest.
Ma saan aru, et praegu on minu aeg otsas, aga räägime edasi järgmises infotunnis. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Lembit Kaljuvee!

Härra aseesimees! Head kolleegid, kes te siin saalis olete ja oma tubades kuulate või televisiooni kaudu meie Riigikogu istungit jälgite! Tõesti, siin Riigikogu puldis ja ka ajakirjanduses on selle aasta oktoobris olnud kõige rohkem juttu kooseluseadusest. Muidugi ka põlevkivisektoris, millest Valeri Korb rääkis, on oktoobrikuu jooksul toimunud päris tõsiseid sündmusi. Ühest Valeri rääkis, see oli Petroteri tehase avamine Kohtla-Järvel.
Aga väga suur sündmus oli ju ka see, et oktoobris sai meie ettevõtluse lipulaev Eesti Energia endale uue juhi. See küll lipsas korra meediast läbi, aga siit puldist ei ole sellest veel räägitud.
Kolmas väga tõsine teema, mille keemikud on üles tõstnud, on Kohtla-Järvel toimuv. Põhimõtteliselt on ju tegemist mässuga – tullakse tänavale ja aetakse oma õigusi taga. Nõutakse, et riik ei tõstaks makse. Tõesti, ettevõttel on kolm suurt mõjutajat: esiteks riik, siis kõige tähtsam, turg, seejärel omanikud. Kauaaegse ettevõtte juhina võin öelda, et kui need kolm korraga ründavad, tuleb käed püsti tõsta, sest siis on ettevõttega kõik. Praegu on selline olukord, et turg seda sektorit ei toeta ja ka riik ei toeta, tõstab makse. Niimoodi ettevõte vastu ei pea. Nii et ettevõtte töötajate appikarjet tuleb tõsiselt võtta. Riik peab sellesse tõsiselt suhtuma. Ma tean, et riigiga käivad läbirääkimised keskkonnamaksude üle. Aga minu andmetel on praegu kahjuks niimoodi, et mõlemad pooled ajavad oma joru ja kokkulepet on väga raske saavutada.
Ma tahan siinkohal poliitikute poole pöörduda. Minu sõnum poliitikutele on järgmine: sellises olukorras, kus tõesti juba pikka aega õliturg käib alla ega ole näha, et turg lähiajal, isegi paaril järgmisel aastal kasvaks, ei tohiks keskkonnamakse tõsta. Aitäh!

Aitäh! Kas on veel soove vabas mikrofonis esineda? Ei ole. Vaba mikrofon on suletud.
Head ametikaaslased, ma tänan teid! Tänane istung on lõppenud. Ma soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 16.49.