Austatud Riigikogu liikmed! Head külalised! Lubage mul enne ettekande teema juurde asumist just nimelt kaitseministrina avaldada Riigikogule kaastunnet kolleeg Tarmo Leinatamme lahkumise puhul. X koosseisus oli mul riigikaitsekomisjoni esimehena võimalus töötada Tarmoga samas komisjonis ja seetõttu ma tean, et lisaks oma muudele mitmekülgsetele annetele ja huvidele oli ta ka kirglik riigikaitsehuviline.
Aga nüüd tänase teema juurde: Euroopa julgeolekuolukorrast ja selle järeldustest Eesti jaoks. Nagu eelkõnelejad on osutanud, me elame väga keerulisel ja dünaamilisel ajal. Eelnevalt on pikalt kõneldud Venemaa agressioonist Ukraina vastu. Lisaksin vaid nii palju, et kui me vaatame seda agressiooni ja paneme selle nende sündmuste konteksti, mida me oleme näinud alates 2008. aastast ja Venemaa sõjakäigust Gruusia vastu, siis me näeme selgelt väljajoonistuvat mustrit, trendi. Võime kindlalt öelda, et need, kes näevad Krimmis või Ida-Ukrainas toimuvat erandlike üksikjuhtumitena, eksivad – ja eksivad väga rängalt.
Kõige olulisemad järeldused, mida me võime juba teha Venemaa agressioonist Ukraina vastu ja Krimmi annekteerimisest, on sõjalise kaitse plaanis järgmised. Esiteks, sõjalise jõu kasutamine piiride muutmiseks Euroopas on endiselt aktuaalne teema. Teiseks, konfliktide, sh sõjaliste konfliktide eelhoiatuse aeg on muutunud väga lühikeseks, tihti sisuliselt olematuks. Ja kolmandaks, mis on sama oluline, konfliktide iseloom on muutunud. Ka eelkõnelejad rääkisid hübriidsõjast. See tähendab konflikti, kus vahetu sõjaline kokkupuude, vahetu sõjaline konflikt on vaid üks osa, jäämäe veepealne osa, ja tihti sama oluline või ka olulisem on poliitiline, majanduslik ja psühholoogiline surve, samuti info- ja kübersõda. Me teame, et Putini režiim on Ukraina vastu kasutanud kõiki neid vahendeid, ja me teame, et Putini kalkulatsiooni oluline osa on usk, et aeg on teatud juhtudel tema poolt, et langetades otsuseid üksi, saab ta seda teha kiiresti. Ja ilmselt usub ta, et kui ta suudab piisavalt kiiresti hõivata territooriumi ja luua maa peal n-ö uue reaalsuse, siis suudab ta selle muutunud reaalsuse ka pikaks ajaks konserveerida, luua n-ö külmutatud konflikti ja suunata rahvusvahelise üldsuse jõupingutused pingete deeskaleerimisele, mitte muutunud reaalsuse tagasipööramisele.
Tähtsamad õppetunnid meie ja meie liitlaste jaoks on niisiis, esiteks, et me peame oluliselt parandama oma situatsiooniteadlikkust, võimet näha seda ja aru saada sellest, mis reaalajas toimub meie piiride taga, sh Venemaal. Samuti peame suutma langetada poliitilisi otsuseid kiiremini, sh neid poliitilisi otsuseid, mida me langetame kollektiivsetes otsustusformaatides. Kolmandaks, me peame tunduvalt parandama oma võimet reageerida puhkevatele kriisidele, mis, nagu öeldud, võivad vallanduda ilma eelhoiatuseta. Me peame samuti tõstma oma üldist valmisoleku taset, rääkides oma kaitsejõududest. Möödas on need vahetult külma sõja lõpule järgnenud ajad, kui mis tahes kujuteldav sõjaline konflikt Euroopas või selle läheduses võimaldas meil oma valmisolekuastet n-ö kriisi horisondile tõustes parandada kuude või aastate jooksul. Kindlasti on oluline omada ennetavat kohalolekut NATO piiririikides nii NATO ida- kui lõunatiival pideva heidutushoiaku näol, samuti üksuste ja varustuse eelpaigutuse näol. Ning lõpuks on kindlasti olulised ka adekvaatsed ja eelnevalt läbiharjutatud kaitseplaanid.
Poliitilises plaanis oleme kindlasti võimelised nägema praegustes katsetes jõuga Euroopas riigipiire muuta paralleele sellega, mis toimus meie kontinendil 1930. aastatel. Too paralleel on kindlasti piisavalt hoiatav, et sundida meid, demokraatlikke riike, kollektiivselt võtma kasutusele kõiki vajalikke ennetavaid meetmeid. Kui me räägime suhetest Venemaaga Ukraina agressiooni ajal ja võib-olla ka selle järel, siis me peame olema kindlad, et me ei saa pöörduda tagasi n-ö tavapärase partnerluse juurde ega ohverdada oma väärtusi kaubanduse ja energiahuvide altarile, niikaua kuni rahu ei ole vettpidav ning kuni Vene relvajõud ja nende toetatud väljast Ukrainasse imporditud nn separatistid ei ole lahkunud.
Me teame, et kolm neljandikku NATO liitlastest on ka Euroopa Liidu liikmed, ja meile ei ole tegelikult saladus, et Venemaa poliitika üks osa on üritada lõhestada seda koalitsiooni, kes praegu seisab rahvusvaheliste käitumisnormide kaitsel. Aga kuni rahvusvaheliste suhete üldtunnustatud normide jäme rikkumine jätkub ja tekitatud ebaõiglus on heastamata, peame kindlameelselt vastu seisma katsetele naasta tavasuhete juurde Venemaaga. Rääkides NATO-st on kindlasti positiivne, et meie kaitseallianss on kindlalt, ehkki võib-olla meie jaoks mitte piisavalt kiiresti pöördunud tagasi oma tuumikülesande ehk kollektiivkaitse juurde, ja seda mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Jah, need arengud ei ole alati nii kiired, nagu meie siin piiririigina võib-olla soovime, kuid samas ei ole meil mingit põhjust kahelda, et NATO toimib, et artiklit 5 Washingtoni alusleppes võtavad kõik liitlased sama tõsiselt kui 65, 45 või 25 aastat tagasi ja et meile tullakse vajaduse korral appi. On tõsi, et liitlastel on üksjagu arenguruumi, olgu kas või üleüldises Euroopa kiirreageerimisvõime arendamises või kaitsekulude taseme osas, kuid ma meenutan, et olukord ei olnud kaugeltki ideaalne ka 1980. aastail. Samad mured ja probleemid olid päevakorral ka siis ning ka siis oli üksikuid, kuid häälekaid arvajaid, kes pidasid kollektiivkaitset vaid pabertiigriks. Ometi ajalugu näitas, et NATO kollektiivkaitsest tulenev põhiolemus, tugev heidutus toimis siis, ja ma olen kindel, et toimib ka nüüd.
Olen siinsamas kõnetoolis mõne nädala eest loetlenud neid meie jaoks positiivseid otsuseid, mis langetati NATO Walesi tippkohtumisel. Ma ei hakka neid uuesti ritta seadma, kuid ütlen veel kord, et tippkohtumise otsused olid märkimisväärselt meie nägu ja meie hääl oli tippkohtumisel ning on alliansis üldiselt tugev ja kuulda. Loomulikult on meie asi seista selle eest, et kõik need otsused saaksid reaalselt ja kiiresti sisuga täidetud.
Head kuulajad! Eestil on usutav usaldusväärse ja tegudele orienteeritud ning tulevikku vaatava liitlase kuvand. Me teeme seda, mida me ütleme ja lubame. Me teeme n-ö oma kodutöö ära, et tekiks moraalne õigustus midagi tagasi küsida, juhul kui selleks peaks vajadus tekkima. Kaitseministeerium ja Kaitsevägi, aga ka kõik teised valitsusasutused panustavad iga päev, et see nii ka jääks.
NATO uus tavaolek, mida raamistavad kõrgendatud valmisolek ja püsiv sõjaline kohalolek allianssi ida- ja lõunatiival, on just nimelt seda: uus tavaolek. See tähendab, et meie võõrustada olevad liitlasüksused on siin suure tõenäosusega aastaid. Muu hulgas tähendab see meile uusi väljakutseid liitlastele väljaõppevõimaluste pakkumisel ja vajaliku taristu loomisel. See tähendab kindlasti sagedast lennukimüra Ämari kandis, see tähendab liitlassõdureid ka meie tänavapildis Eesti eri paikades. See tähendab, et liitlased hakkavad meie regiooni paigutama varustust, mida saab kasutada regulaarselt asetleidvatel ühistel õppustel, ning see tähendab loomulikult kaitseplaanide uuendamist ja nende läbiharjutamist ka meie territooriumil. Lisaks defineerib uus tavaolek mõttemalli muutust liitlaste pealinnades, sest niikaua kui NATO vahetus naabruses asuv riik haarab oma suva järgi territooriume naaberriikidest ja harjutab õppustel rünnakuid naabrite vastu, ei ole alliansil luksust tegelda ainult geograafiliselt kaugete probleemidega. Aga rõhk on siin sõnal "ainult", sest loomulikult tuleb meilgi lisaks oma põletavatele probleemidele tegelda ka oma liitlaste murede lahendamisega, sh kriisidega, mis leiavad aset meist geograafiliselt kaugetes paikades.
Julgeolekuringkondades on juba kaua räägitud ebastabiilsuse vööndist ümber NATO Euroopa osa. See vöönd ulatub Ida-Ukrainast Põhja-Aafrikani. Ma tahan siinkohal rõhutada, et kollektiivkaitse ei saa kindlasti olla ainult Balti riikide eriõigus. Julgeolekumuresid, meie omadest mõnikord oluliselt teistsuguseid, on nii Ameerika Ühendriikidel ja Türgil kui ka Hispaanial ja Norral. Me peame mõistma, et mõne meie liitlase jaoks on islamiäärmuslus või ka näiteks Arktika võimalik militariseerimine isegi vahetumad julgeolekuohud kui praegune olukord Ukrainas ja selle ümber. Sellele vaatamata liitlased mõistavad meie muresid, on meiega solidaarsed ja teevad, mida on vaja teha, selleks et tugevdada meie julgeolekut. Samuti peame meie olema valmis tegema seda, mida on vaja teha, et meie liitlased saaksid ennast turvaliselt tunda.
Süürias ja Iraagis tegutsev võikaid meetodeid kasutav ja äärmuslikku ideoloogiat kuulutav rühmitus, kes nimetab ennast Islamiriigiks, valmistab muret mitte ainult Vahemere idakaldal, vaid puudutab otseselt ka Euroopat, nagu juba eelkõnelejad välja tõid. Hiljutistest missioonikogemustest Iraagis ja Afganistanis teame väga hästi, kui vähe tähendavad tänapäeva konfliktide puhul tegelikult geograafilised vahemaad. Me teame, et vihkamine toodab vihkamist, et äärmuslus sünnitab vägivalda ja et tänased kauged mured võivad homme puudutada meid ennast või mõnd meie väga lähedast liitlast. Seetõttu tahan meenutada kõigile siin saalis viibijaile, et me peame olema valmis ja pigem varem kui hiljem taas mõtlema kaugete – geograafiliselt kaugete, aga mitte ainult geograafiliselt, vaid võib-olla mõnikord ka mentaalselt kaugete – missioonide peale.
Meie suhteliselt väikesearvuline ja lühiajaline operatsioon humanitaarkriisis vaevlevas Kesk-Aafrika Vabariigis on nüüdseks läbi. Kuid ma nõustun eelnevalt kõnelenud välisministriga, et me peame olema valmis ka eeloleva kümnendi jooksul minema appi näiteks Aafrika kriiside lahendamisel. Selleks, et olla suuteline panustama kaugetes ja rasketes tingimustes, kuid samal ajal tegelda järjepidevalt ja kestlikult omaenda iseseisva kaitsevõime ülesehitamisega, on loomulikult vajalik ka stabiilne keskkond kodus.
Riigikaitse stabiilne rahastamine loob stabiilse arengukeskkonna meie sõjalisele riigikaitsele, aga sõjalise riigikaitse kõrval peab meie prioriteediks olema ka sisejulgeolek. Loomulikult olen kaitseministrina veendunud, et sisejulgeoleku arendamist ei saa teha sõjalise kaitsevõime arendamise kavade arvel, nii nagu ei saa teha ka vastupidi. Me peame jätkuvalt otsima sünergiat sisejulgeoleku ja sõjalise kaitsevõime vahel, tagama võimalused, et saaksime kõiki oma ressursse vajaduse korral kasutada sisejulgeoleku tagamiseks, samuti operatiivplaneerimises või kas või nn roheliste mehikeste ja teiste asümmeetriliste hübriidohtude tõrjumiseks. Mul on hea meel, et järgmise aasta riigieelarve on panustanud tõsiselt riigi sõjalise kaitse ülesehitamisele, aga selle kõrval seadnud prioriteediks ka sisejulgeoleku, sh Eesti piiri julgeoleku.
Lõpetuseks tahan panna kõigile südamele, et riigikaitse on tõsine teema ning see ei tohiks muutuda peamiseks lahingutandriks eelseisvatel valimistel. Asjalik debatt on ülimalt vajalik ja teretulnud, aga kaitsepoliitika ei tohiks kindlasti muutuda iludusvõistluseks ega originaalsete lubaduste võistukülvamiseks. Me peame tegelema oma sõjalise võimekuse pideva arendamisega ja võimekuslünkade täitmisega, aga me peame tegema seda vastutustundlikul viisil ning lõhkumata neid asju, mis juba praegu hästi toimivad. Rõhutan veel kord, et Eesti on praeguses pingelises rahvusvahelises julgeolekuolukorras hästi kaitstud, kuna me oleme tõhusalt arendanud oma iseseisvat esmast kaitsevõimet, aga suutnud ka oma NATO liitlasi muutunud oludes edukalt mobiliseerida. Aitäh!